Pullerits: Kuidas ma tähtsasse turvatiimi pääsesin?

Kes on Eesti harrastusspordis sitkeimad kaksikvennad? Kas mitte Alar ja Aivar Ridamäe? Aga kui sitked nad ikkagi on? Seda tuleb omal nahal hinnata, ja selleks munsterdasin end homseks riiklikult tähtsaks salaürituseks nende sekka. Katsumus tõotab tulla väga pikk, nii et Tartu suusamaraton või rattamaraton enam kui kahvatuvad selle kõrval. Nii pikka pingutust pole ma elu sees teinudki. Aga ma ei saa sellest praegu kõva häälega rääkida - tuleb probleem. Ja kes teab, äkki öeldakse, et rääkisid välja - näe, nüüd pingutad üksi meist eraldi. Seda küll ei tahaks - siis kukuks kogu mu efektne konstruktsioon kokku.

Eelmises sissekandes arvustasin Jooksja ajakirja. Panen siin teile arvustamiseks oma loo vendadest Ridamäedest. On see parem või halvem kui Jooksja lood? (Et miks peab alati ja kõike võrdlema? Aga seepärast, et kas teie ei proovi oma tööd tehes teha seda paremini kui enamik teisi, vähemalt oma võimete lae lähedal?)
***
Aprillis kuus aastat tagasi, kui Andrus Ansipist sai esimest korda peaminister, pidi Alar Ridamäe end senisest ühtäkki palju tõsisemalt kätte võtma. Ja kiiresti. Sest Tartu rattarallini jäi kõigest kuu, ja Ansip oli ennast sinna kirja pannud. See tähendas, et tema ihukaitsjana tuleb Ridamäel, maksku mis maksab, Ansipi tuules püsida.

Ansip polnud sadulas aga mingi papist poiss. 1997. ja 1998. aasta Tartu rattaralli protokollist leiab ta nime vastavalt 33. ja 30. kohalt. Tõsi, ega rattasõit Ridamäelegi võõras olnud. Koos kaksikvenna Aivariga olid nad Karksi-Nuial üheksanda klassi poistena, kui pikamaajooksust mõlemal pikapeale villand sai, läinud just rattatrenni. Liiati oli rattatrenn ahvatlevam kui jooksmine, sest seal sai endale Štart-Šossee, vene aja ihaldusväärse võiduka. Selle sadulas tegid nad Viljandi maakonnas sageli rohkem kui sajakilomeetriseid ringe, paaril korral isegi 200-kilomeetriseid. Erinevalt jooksust, kus kaksikvendade tase ei küündinud omaealiste hulgas maakonna piirest suuremail võistlustel auhindu noolima, näitasid nad ratta seljas, olgu eraldistardist või paarissõidus, märksa paljulubavamaid tulemusi. Enamgi veel: nad said ratast pedaalides sedavõrd sitkeks, et suutsid maanteel tehtud treeningtöö arvelt näidata lennukat minekut ka suusarajal.

Aga need saavutused jäid kõik kaugesse möödanikku, rohkem kui pooleteise kümnendi taha. Ansipi turvamiseks rattarallil polnud noist erilist abi.

Läkski nii, nagu karta võis. Alar Ridamäel tekkisid tõsised raskused, et rattarallil peaministriga samas grupis püsida. Niipalju oli kunagisest spordikogemusest siiski kasu, et kannatada ta jaksas. Aga enamat küll mitte. Pundis oli ta üks nn viilijatest.

Lõpuks sai ta ülesandega siiski hakkama: lõpetas täpselt Ansipi kannul, vaid kümnendiku jagu hiljem, 314. kohaga.

Sestsaadik, mõneti tänu Ansipile, on kaksikvennad Alar ja Aivar Ridamäe (41) saanud tuntud-teatud tegijaiks paljudel Eesti rahvaspordiüritustel. Alar peab peaministri kaitsetalituse juhina hoolitsema ennekõike selle eest, et spordilembene valitsusjuht suusa- ja rulluisumaratonidel elusa ja tervena üle lõpujoone jõuaks (rattavõistlustel pole Ansip osalt nende ohtlikkuse tõttu pärast 2007. aastat enam osalenud). Aivar, kes vastutab Eestis riigi tähtsamate objektide ja samuti välissaatkondade valve eest, on aga just rattaüritustel, ent ka suusamaratonidel näidanud viimastel aastatel tulemusi, mis teevad kadedaks enamiku tõsiuskseid harrastajaid. Kus iganes ta starti ei tule, pea kõigil jõuproovidel on ta raudne esisaja, sageli isegi esimese poolsaja mees. Möödunud suve lõpus pani ta Tallinna rattarallil viieses, Jaan Kirsipuu initsiatiivil tekkinud jooksikute pundis koguni peagrupi eest plagama. Lõpuks sai ta viienda koha. Peagrupp kaotas ligi minutiga.

Kui Ansip otsustas viis aastat tagasi peaministrina Vasaloppeti maratoni läbi sõita, läksid aga mõlemad kaksikvennad temaga kaasa. Põhjus peitus selles, et varem polnud kumbki neist nii pikka suusadistantsi ette võtnud, mistõttu kahekesi oli kindlam, et kui ühega midagi juhtub, saab teine kaitsealusega ikka lõpuni sõita.

Tõsi, Aivaril oli selleks ajaks selja taga mitu veelgi rängemat katsumust, ehkki mitte suusatajana. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetamist 1993 oli ta läinud Tallinna politseisse tööle, sealt siirdus kaks aastat hiljem presidendi ihukaitsesse ning sportis mõnda aega rahulikult, kuni aastal 2000, kolmekümneseks saanuna, astus Kaitseliitu, läbis reservohvitseride kursused ja hakkas käima Erna retkedel.

«Erna oli ränk,» meenutab Aivar. Esmalt tosin tundi rännakut, mille kestel anti ühe ülesandena meestele elus kana – lööge maha, küpsetage ja sööge ära: aeg läks! (Aivar tiimil kulus selleks 50 minutit) –, siis paar tundi uinakut ja veel 15 tundi rännakut. «Me kõndisime inimvõimete piiril, peaaegu pildituks,» mäletab ta. «Kui lõpuni jäi 15 km, sai meil vesi otsa. Vaatasime, et talu. Talu õuel kaev. Sinna oli tee otsast sada meetrit. Tükk aega lamasime maas pikali, keegi ei jõudnud kaevuni minna.»

Lõpuks võttis keegi ikka jalad alla. Aivar sai julgestuspolitsei võistkonnaga kahel aastal järjest 10. koha (teisel korral oli tiimis ka vend Alar, kes asendas üht väljalangenut), 2002. aastal tuli aga koguni neljas koht. Eesti võistkondadest olid nad tollal lausa teised.

Kuna Alar kirjandi hinde tõttu Tartu Ülikooli õppima ei pääsenud, tuli tal minna 1988. aasta sügisel viimaste Eesti noormeeste seas Vene sõjaväkke. Juhuslikult sattus ta Tapale inseneriväeossa, ja kuna tähtsad ohvitserid eelistasid autojuhina kohalikke poisse, õnnestus tal jääda pärast väljaõppe läbimist sinnasamma alampolkovniku sohvriks. Pärast armeeteenistust ei leidnud ta harrastaja tasemel enam tahtmist rattasõidu ja suusatamisega tegelda, vaid hakkas palli mängima. Korvpallis lõi ta tagamängijana kaasa koguni Eesti meistrivõistluste teises liigas, hiljem proovis jalgpalli. Pärast sisekaitseakadeemia lõpetamist siirdus temagi venna eeskujul pealinna, julgestuspolitseisse. Ja kuna üle tüki aja sattus ta jälle koos vennaga lähestikku elama, hakkasid nad üheskoos uuesti tegelema vanade aladega – jooksu, rattasõidu ja suusatamisega.

Sedasi läksid nad kahekesi koos ka Vasaloppetile Ansipit turvama. Ega see rahvamurrus kerge ülesanne ole. Alar ei salga, et isegi Tartu maratonil on kaitsealune paaril korral silmist kadunud. Selleks, et teda massis kiiresti üles leida, tuleb jälgida erilisi tunnuseid, kas või mütsi, mille abil kaitstava asukoht välja peilida. Põhiülesanne, nagu Alar seletab, seisneb selles: «Tuleb kaitsta, et peaministri ümber poleks kedagi sellist, kes võiks tekitada probleeme, nagu näiteks kukkumine. Oleme kukkumistele lähedal olnud, treeningutel oleme ka kukkunud, aga võistlustel peab selle ohu miinimumini viima.»

Vasaloppetil õnneks probleeme ei tekkinud. Mõlemad ihukaitsjad lõpetasid otse peaministri järel, Alar sai 3635. ja tollane presidendi ihukaitseülem Aivar 3636. kohaga. Aeg oli kõigil kolmel sama – 7:03.49. Ainult 13 minutit jäi medalist puudu. Vasal saab medali see, kes ei kaota võitjale rohkem kui 50 protsenti.

Eelmise kümnendi algul proovis Aivar kahel korral maratonijooksu, aga erilise eduta. Rakveres eksis ta rajalt, Lõuna-Norras osutus maastik liiga mägiseks ning aeg tuli kõigest 3:45. Siis soovitas üks töökaaslane, et ostku ta endale parem ratas. Eelmine ratas oli läinud tudengipõlves jäljetult kaduma, kui kursusekaaslane sellega trenni sõitis, kus keegi selle hoone fuajeest pihta pani.

Kuigi mõte rattasõidust Aivarit esiotsa ei vaimustanud, jäi ta viimaks nõusse. Ja nägi peagi, kuidas tulemused hakkasid paranema. 2003. aastast on ta löönud kaasa maastikurattasarjas, paar hooaega hiljem soetas ka maanteeratta. «Nüüd on rattasõit muutunud elustiiliks,» tunnistab ta. «Rütm on paigas.» Kuigi spetsiifilist ja teadlikku trenni ta enda väitel ei tee, on ta siiski käinud juba kuuel kevadel jutti Hispaanias ja Itaalias kolmenädalases lõunalaagris ning talve hakul kaheksa aastat järjest Põhja-Soomes suusalaagris. «Eelkõige on see puhkus igapäevatööst,» kinnitab ta. «Kindlasti ei ole sel saavutusspordiga midagi pistmist.»

Alari sportimisi on dikteerinud peaministri harrastused. Kui Ansip avastas endale rulluisutamise, tuli temalgi selle alaga tegelema hakata. «Aasta-aastalt on uisusaapad madalamaks, rullid suuremaks ja riided liibuvamaks muutunud,» kirjeldab ta oma arengut. Siiani pole ta Tartu rulluisumaratonil koos Ansipiga saja esimese seast välja jäänud.

Vähemasti korra aastas võib kaksikvendi Ridamäesid näha taas korraga peaministri pundis temal silma peal hoidmas. See juhtub siis, kui Ansip korraldab Tallinnast Stenbocki majast mööda Piibe maanteed rattasõidu oma koju Tartusse Tamme puiesteele. Viimati kulus 195 km läbimiseks 5:47, kusjuures ilm polnud kuigi soosiv. Tol korral läks kümnemeheline punt pooleks. Grupi pooleks tõmbaja polnud keegi muu kui Ansip.

Tema võib teha, mida tahab. Aga vennad Ridamäed – nemad iga kord mitte. Kui nad turvavad valitsusjuhti, tuleb neil teha nii, nagu valitsusjuht tahab. Erinevalt aastate tagusest ajast neil igatahes võhma jätkub, ja jääb ülegi, et peaministri spurtidega kaasa minna.
******
General Hitchcock Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Aivar Ridamäe eraldistardist sõidus. Foto päritolu: Aivar Ridamäe erakogu
Foto 2: Alar (vasakul) ja Aivar Ridamäe Tallinnas Stenbocki majas peaministri kaitsetalituses. Taamal paistev jalgratas on seotud tööülesannete täitmisega. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Aivar Ridamäe (vasakul) mäest üles väntamas. Foto päritolu: Aivar Ridamäe erakogu
Foto 4: Alar Ridamäe Austrias suusatamist treenimas. Foto päritolu: Alar Ridamäe erakogu
Foto 5: Aivar Ridamäe (n5 65) pedaalimas mullu suvel Otepää kandis. Kas nr 141 on Art Soonets? Foto päritolu: Aivar Ridamäe erakogu
Foto 6: Alar Ridamäe (kõige paremal) hoidmas Tartu rulluisumaratoni stardis Andrus Ansipi (temast vasakul) selja taha. Foto päritolu: Alar Ridamäe erakogu
Foto 7: Peaminister Andrus Ansipi (ees paremal) meeskond sõitmas Tallinnast Tartusse. Foto päritolu: Aivar Ridamäe erakogu

Pullerits: Mida arvata Eesti vastupidavusalade ajakirjast?

Ajakirja Jooksja ikka olete vaadanud ja lugenud? Heal läikepaberil, viimane number sada lehekülge. Jah, see on produkti väline külg. Aga sisu?

Viimasele numbrile kulus mul tublisti alla tunni. Seda on vähe. Aga ega midagi kahe silma vahele ka jäänud.

1997.-1998. aastal olin Fulbrighti stipendiaat Marylandi ülikooli (College Park) ajakirjanduskolledžis USA pealinna Washingtoni lähistel, tudeerisin spetsiaalselt erialaajakirju. Mõningad seal omandatud tõed tulid meelde, kui viimase Jooksja sisusse süüvisin.

Ma ei hakka siin kogu know-howd tasuta laiali laotama, aga paar remarki siiski.

Esiteks, ajakirjal puudub oma hääl. (Hääle tähtsuse kohta kirjutas, muide, väga sisukalt eelviimases Vanity Fairis Christopher Hitchens - süüvige sellesse, saate palju targemaks, kuigi see ei ole väga kerge tekst, aga iga vähegi haritud inimene käib sellest võrdlemisi mängeldes üle.) Spetsialiseeritud ehk erialaajakiri, mis on sisuldasa fa fänniajakiri, peab olema nagu tark ja heasoovlik semu, sa pead teda sellisena tunnetama - siis ta täidab oma eesmärki, st on hästi tehtud. Milline on Jooksja hääl? Kas tal on üldse häält?

Panen siin kirja vaid ühe lause omaaegsetest konspektidest: "Äärmiselt oluline on ajakirjal tunnetada oma lugejate mentaliteeti, hingelaadi ja huve, et nende põhjal kujundada ise enda isiksus ja toon."

Teiseks, eelnevaga haakub selline otsustav mõiste nagu entusiasm. Kindlasti on Donatas Narmont ja Andrus Nilk Jooksja tegemisel entusiastlikud - vaadake kas või seda, kui palju on reklaamikülgi -, aga sellest on vähe kasu, kui see välja ei paista. Kui ajakirjas on nii palju tuima tekstiga külgi (paljud just need, mille autoriks on märgitud anonüümne [sic!] Jooksja), siis see tapab lugejate silmis igasuguse energia ja vitaalsuse.

Emotsiooni tundsin Meelis Atoneni mina-loos oma kolmest tänavusest maratonist ja pisut ka Meelis Koskaru loos jooksust läbi Atacama kõrbe, ehkki kirjutamise koha pealt saanuks ja tulnuks seal kõvasti asjale kaasa aidata.

Kolmandaks, kui vaatame klassikaliste spetsialiseeritud ajakirjade ülesehitust, siis see, mis Jooksjast ilmselgelt puudub, on see, mida vastavas erialaliteratuuris nimetatakse columns. Ka teine oluline koostisosa, mida vastavas literatuuris nimetatakse departments, on nõrgalt esindatud. (Mida need täpsemalt tähendavad ja millised peavad olema, see teave jääb siinkohal juba pay-walli taha.) Kõige rohkem on esindatud kolmas komponent, features, aga siiski on need lood vähemalt minu arvates too generic.

Neljandaks jäi silma, et nii mõnelgi lool kippus fookus kaduma. Liiga palju eripalgelist materjali oli ühe pealkirja alla koondatud, nii et pärast lugemise lõpetamist jäi õhku küsimus, et oot-oot, mis see tuum nüüd oli.

Viiendaks, mida seesugustest erialaajakirjadest otsitakse, on targad ja autoriteetsed nõuanded. Neid oli samuti napilt. Esile toomist väärivad Jaanus Ritsoni rulluisuõpetused, Harry Lembergi lugu treeningute ja võistluste sidumisest ning Lauri Rannama harjutused vigastuste vältimiseks.

Kuuendaks, alati tekitavad küsimusi nn spondeeritud küljed. Pean silmas Eesti Kergejõustikuliidu kaheksat külge - need mõjuvad kui võõrkeha, langevad ansamblist välja. Ja ega need sisult ka suuremad asjad ole- vaadake näiteks külgi 45-49.

Detailidesse ma seekord ei lasku, aga et neid märkasin, siis olgu vaid nenditud, et rohelised tekstid esikaane rohelisel taustal on raskesti eristatavad ja loetavad, et veeruses tekstis pole ilus toppida kahte rida teisele veerule pildi alla (lk 5), hea ei ole jätta sisukorra külgedel 6-7 märkimata, mis pilt millise loo juurde kuulub, rääkimata osa teksti hoopis ärakaotamisest (Grete Šadeiko tekst lk 44).

Nagu sellistel puhkudel öeldakse, et tubli töö, aga arenguruumi on veel palju.

Mida teie Jooksjast arvate? Kui oma arvamuse välja ütlete, siis loodetavasti saavad tegijad siit pidepunkte, mida edaspidi arvestada, et lugejaile veelgi meelepärasemat toodet pakkuda.
******
Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Rein Taaramäe. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Nii käib Tartu GP-l kõhu kinnitamine. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Millega päädis vägikaikavedu Otepää MK-etapi pärast?

Mäletatavasti lubas Vahur Leemets enne jaanipühi, et ütleb mõne päeva pärast, kas ta võtab Otepää MK-etapi peakohtuniku kutse vastu või mitte. Helistasin talle täna hommikul ja küsisin, mis ta siis kostis, jah või ei.

Ta ütles, et sai jah öeldud. "Eks korralduse struktuur on enam-vähem paigas ja inimesed on olemas," lausus ta põhjenduseks.

Liiati oli Rahvusvahelisel Suusaliidul (FIS) jäänud Leemetsa teada äsjasest Otepääl käigust normaalne mulje. Kui pärisin temalt, mida ütlesid FISi esindajad selle peale, et MK-etapi korraldajate ridades on toimunud suured muudatused, vastas ta, et see pole FISi mure, sest FIS suhtleb nagunii oma liikmesliiduga ehk rahvusliku alaliiduga, kelleks on Eesti Suusaliit ja kellele kuulub ka MK-etapi korraldusõigus. Mida alaliit omakorda teeb, neisse kohalikesse asjadesse FIS ei sekku, lisas Leemets. (Vähemalt viimased kaks aastat, nagu ta märkis, oli ESLiga sõlmitud lepingu alusel korraldanud MK-etappi SA Tehvandi Spordikeskus, enne seda oli aga sihtasutuse juht Alar Arukuusk olnud formaal-juriidiliselt lepingu alusel n-ö peakorraldaja.)

Kui küsisin Leemetsalt, kas edaspidi peavad MK-etapi korraldajad hakkama sihtasutuselt Tehvandil asuvat infrastruktuuri rentima, vastas ta, et ESL on seda kogu aeg teinud, v.a tema teada viimased kaks aastat, kui sihtasutus oli lepingu alusel MK-etapi korraldaja.

Leemets rääkis, et korralduskomitee tööst tema peatse peakohtunikuna väga palju ei tea, küll aga oskab ta nii palju öelda, et Jaak Mael tuleb nüüd hakata sponsoreid hankima. "Lihtne ei ole, aga võimatu ka mitte," sõnas ta uute korraldajate töö kohta.

Küsisin, kas Arukuusk hakkab ka korraldajate sekka kuuluma. Leemets vastas, et Arukuusk on SA Tehvandi Spordikeskus juht ja sel kohal väga oluline isik.

"Aga Tiit Pekk?" uurisin edasi. Leemets tunnistas, et pole vahepealsel ajal Pekiga rääkinud, ent avaldas lootust, et küllap ta aitab nõu ja jõuga ikka kaasa. "Ega inimestevahelised suhted kao kusagile," nentis ta.

"Kas tänase seisuga võib sajaprotsendilise kindlusega öelda, et 2012. aastal toimub ka Otepääl suusatamise MK-etapp?" kõlas mu järgmine küsimus.

Märkides, et sajaprotsendiliselt pole isegi maavärina toimumine välistatud, kinnitas Leemets, et 2012. aasta FISi kalendis on Otepää MK-etapp kirjas.

"Aga 2013. aasta kalendris?" kõlas mu järgmine küsimus.

Leemets tunnistas, et ei tea, sest pole vaadanud.

Meenutasin talle, et enne pühi oli ta avaldanud, et Peip Reedi äraütlemine pakkumisest jätkata turvateenistuse juhina oli olnud üks suuremaid nn inimkaotusi, ja küsisin, kas talle on asendaja leitud. Leemets vastas, et üks inimene, kes on varem Reedi tiimis olnud ja pidavat tervikpilti hoomama, on andnud nõusoleku turvateenistuse juhtohjad üle võtta, aga praegu ei saa tema nime veel öelda.

Lõpuks uurisin, kas ESLi otsus hakata ise MK-etappi korraldama kujuneb ESLile lõppkokkuvõttes tulusaks otsuseks või hoopis loodetust vähemtulusaks. Leemets tunnistas, et ta ei tea ega oska selle kohta midagi öelda.
***
Muide, ise käisin ka hiljuti Otepääl, blogi ühisnime omaniku Scanpixi esindaja Art Soonets ikka sohvri ja julgestajana kaasas. Mida ma seal tegin, seda saab lugeda siit. Olete ka proovinud?
******
General Hitchcock Highway, Santa Catalina Mountains, taamal Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Priit Pullerits Tehvandi lähistel luureretkel Eesti suusaspordi telgitagustes. Fotode autor: Kristajn Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas Otepää MK-etappi ohustab surmaunne vajumine?

Midagi ei ole parata, aga kui Peep Pahvi kirjutis tänases Postimehes välja arvata, siis ei ole Eestis teisi infokanaleid peale selle blogi, kus te Eesti suusatamise järjekordse suurskandaali uute arengute kohta lugeda saate. Ja ega ma teile siin kärbseid aja. Rääkisin Vahur Leemetsaga, mehega, kel ühena vähestest Eestis on rahvusvahelise suusaliidu rahvusvahelise tehnilise delegaadi litsents, mehega, kelle kandidatuur Otepää MK-etapi peakohtuniku kohale on seni ainsana üleval, ja ta kinnitas mulle, et minu eelmine sissekanne vastab täielikult ka tema teadmistele asjade seisust. See peaks lahmijaile mõjuma vaigistavalt, et siin blogis ma tühja juttu ei aja, nagu ei ajanud ka enne aprilli alguse dramaatilisi sündmusi, mida aga väga paljud mitte uskuda ei tahtnud. (Aga mis sinna parata, eks see ole igaühe õigus uskuda seda, mida tahab, aga siis ei maksa ka tõeste asjaolude edastaja peale oma kibestumust välja elama tulla.)

Aga et püsida Otepää MK-etapi saatuse kajastamisel Eestis liidripositsioonil, sest kolleegid Päevalehest ja Õhtulehest ei raatsinud vist pühade eel, erinevalt Pahvist, lahingusse minna (kuigi Deivil Tserpi usutlus Eesti Suusaliidu presidendi Sandor Liivega oli nauditavalt terav ja terane, nagu oli ka Veiko Visnapuu jõuline kommentaar Eesti Suusaliidu valede ja vassimiste kohta), siis uurisin Otepää MK-etapi peakohtuniku kandidaadiks kerkinud Vahur Leemetsalt (Reformierakond) endalt, mis ikkagi edasi saab. (Ja arvestades, et nüüd tulevad pühad peale, siis vaevalt te kusagilt mujalt kui siit blogist värskemat teavet saate.)

Küsisin Leemetsalt, kas ta võtab Otepää MK-etapi peakohtuniku koha pakkumise vastu. Ta vastas, et ei julge veel selget vastust anda, kuid kinnitas, et lähipäevadel tuleb otsus ära teha. Ta tunnistas, et on mõned agad, mis on seni otsustamist takistanud.

Kui küsisin, millised agad, vastas Leemets, et ennekõike on need seotud MK-etapi korraldusega. Ta ütles, et on suhelnud võistluskomiteega seotud inimestega ning sealt poolt pole midagi karta. Küll aga lisas Leemets, et ta soovib saada selgema ülevaate korraldusstruktuurist. Kui palusin täpsustada, millest ikkagi, tõi ta näite, et lahtine on küsimus, kes teeb ära selle töö, mida seni on teinud SA Tehvandi Spordikeskus.

Tuletasin Leemetsale meelde, et paljud ootavad tema otsust, millest sõltub, kas nad jätkavad ka edaspidi oma panuse andmist MK-etapi läbiviimisse. Leemets tunnistas, et tõepoolest on mõned öelnud, et teevad oma otsuse alles seejärel, kui tema on teinud enda oma. Ta lubas neljapäeval, võidupühal, minna Otepääle, et olukorrast selgem pilt saada, sest seni on ta rääkinud peakorraldajaks saanud Jaak Maega üksnes telefonitsi. Ühtlasi avaldas Leemets, et eesootav otsus on üks raskemaid, mis tal elus on tulnud langetada.

Küsisin, millised on need tegurid, mis kallutaks otsust jah-sõna suunas. Ta sõnas seepeale, et ega palju alternatiive [temale] ju ole, sest neid, kes on rahvusvahelise tehnilise delegaadi litsentsiga, Eestis liiga palju ei ole, ja lisas - mida mul oli hea kuulda, mis siin salata -, et enamiku nende nimed on minu blogist ka läbi käinud. Leemets rääkis, et Otepää MK-etapp on talle emotsionaalselt oluline üritus, ja avaldas muret selle üle, kui peaks selguma, et suusatamise MK-etappi enam Eestile ei anta, lisades, et selline variant ei ole üldse välistatud. "On mingi oht, et me kaome sealt kalendrist ära - see hirm on mul kergelt," lausus ta. "Eesti pole nii suur suusamaa, et siin kummi lõpmatuseni venitada."

Küsisin, millised on need tegurid, mis kallutaks otsust ei-sõna suunas. Leemets tunnistas, et ka need tegurid on olemas. "Ma ei saa väga hästi aru, miks see teema üldse üles kerkis," ütles ta. Rahateemast saab ta iseenesest aru, täpsustas Leemets, ent lisas, et olles rääkinud teiste MK-etappide korraldajatega, on ta saanud teada, et MK-etappide läbiviimise pealt vahendite (loe: raha) saamine on olnud kas väga väike või lausa olematu. (Tuletan omalt poolt meelde, et minu allikate kinnitusel on Eesti Suusaliit teeninud seni iga Otepää MK-etapi pealt viimasel kolmel-neljal aastal iga kord ümmarguselt miljon krooni.)

Uurisin Leemetsalt, kui palju ta pelgab, et peakohtuniku rolli vastu võttes teeb ta vale otsuse. Ta ütles, et mis puutub võistluskomiteesse, siis selles osas ei karda ta midagi, vaid on veendunud, et see õnnestub väga korralikult komplekteerida. Samas möönis ta, et oluliste inimeste seas on neid, kes on talle ei öelnud, lisades, et aktsepteerib nende vastust. Kui palusin, kas ta võiks öelda ka mõne nime, kes on talle ära öelnud, tõi ta näiteks Peip Reedi (kes on minu teada vastutanud Otepää MK-etapil turvaküsimuste eest, aga eks ta ise parandab, kui siin tema vastutusala kirjeldamisega bambusesse panin), keda Leemetsa sõnul kohe kindlasti "samal tasemel otseselt asendada ei õnnestu", mistõttu tema valdkond tuleb põhjalikult üle vaadata. Leemets lisas, et osa inimesi on talle öelnud diplomaatiliselt, et vaatavad, mis edasi saab.

Leemets kinnitas, et tema huvi peakohtuniku ameti vastuvõtmist kaaludes peitub selles, et MK-etapp Eestis toimuks hästi korraldatuna. Aga samas lisas ta, et pole korralduskomitee asjadega kursis ega ole saanud ka mahti neile aspektidele mõelda, ent avaldas lootust, et ehk on neile mõelnud Eesti Suusaliit. Siiski kinnitas Leemets mulle kõige lõpuks, et on Jaak Maele andnud põhimõttelise nõusoleku, aga enne lõplikku sõna tahaks ta rohkem infot saada.

Head lugejad, kas oskate öelda, mida Vahur Leemets peaks veel enne silmas pidama, kui ta Maega käed peaks lööma, et ta hiljem ei peaks oma otsust kahetsema?
******Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Vahur Leemets ajavõtuaparaadiga 2007. aasta jaanuaris. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Tehvandi spordikeskus. Fotode autor: Ülle Kübarsepp, Valgamaalane/Scanpix Foto 3: Vahur Leemets 2006. aasta veebruaris. Foto autor: Raivo Tasso, Maaleht/Scanpix

Pullerits: Kas Eesti suusatamine ähvardab pauguga lõhki minna?

LISATUD UUSI ARENGUID EESTI SUUSATAMISE JÄRJEKORDSE SKANDAALI KOHTA! LISATUD VEEL TÄIENDUSI JA PARANDUSI KELL 16.
Soojenduseks tennisest. Vähemalt nädal, kui mitte kaks enne Wimbledoni tenniseturniiri hõiskas reporter Anu Säärtis rahvusringhäälingu reklaamklipis küsimusega, kas Kaia Kanepi pääseb tänavu Inglismaa lahtistel meistrivõitlustel finaali. Kuulsite ja märkasite ikka seda klippi? Mulle jäi see küll kõrva ja silma. Endamisi mõtlesin: saaks ta esimesest ringistki edasi.

Ei saanud.

Kui oleksin oma kahtlusest, et Kanepi pole piisavalt võitmisvõimeline, rääkinud enne turniiri algust, oleks kriitikud kraesse karanud, et mis siin enne kaagutada, kui muna munetud, ja ootame ikka "kohtuotsuse" ära. Aga mõnikord, kui oskad märke lugeda, on asjad selged enne, kui nad ametlikult selgeks saavad. Ent nüüd, kui ma Kanepi suveräänsele kaotusele viitan, tulevad ilmselt süüdistused tagantjärele targutamises ja parastamises. Ehk mida ja millal sa ka ei ütle, etteheiteid tehakse nagunii - mis siis, et tegelikult on sul tuline õigus. Kanepi ju kaotas. See on fakt.

Aga ärme kaldu põhiteemalt kõrvale. Tennis mind ei huvita. Põhiküsimus, mis on kogu loo juures naeruväärseim, on ikkagi see, kuidas rahvusringhääling nii kriitikavabalt Wimbledoni eel Kanepi üle lokku lõi. Oleks Säärits veidigi kainemalt mõelnud, oleks tema lause pidanud kõlama vaoshoitumalt, et "vaatame, kas tänavu pääseb Kanepi avaringist edasi".

Aga too üksik turniir on tühiasi võrreldes sellega, kuidas käärib Eesti suusatamises. Tänane Eesti Päevaleht kirjutab esiküljel, et Eesti Suusaliit on puksinud Otepää MK-etapi korraldamiselt kõrvale Alar Arukuuse ja Tiit Peki ning pannud korraldustiimi vedama Jaak Mae. Siin on veelkordne näide, et Eesti suusatamine on omadega totaalselt umbes ja sõlmes.

Aga Päevaleht jättis otsad lahtiseks, mis siis tegelikult probleemiks oli. Mul läks kõne kohe ühele oma salaallikale, kes teab suusaasju oi kui hästi, aga kes rääkis mulle ainult tingimusel, et ei mingeid nimesid. (Seetõttu ei vasta järgnev jutt pro forma ajakirjanduses avaldamise standardeile, ent ega tõsiasjad sellest muutu; liiati pole mu allikas varem osutunud ebausaldusväärseks, ja initsiatiivi temalt infot saada ilmutasin mina, mitte ei tulnud tema seda mulle tilgutama, mis jätnuks tõesti üles põhjendatud küsimuse, et mis tagamõte tal võis olla - nii palju teile ajakirjanduse toimimispõhimõtete tutvustamist üldhariduse korras.)

Asja taust olla see, et Mati Alaver ja Co tahab üritusele luua uut trendi, ja selleks on vaja ette uusi nimesid ja nägusid, ja selleks sobib Jaak Mae, kellel ilmselt on suusatamisele praegusel raskel ajal oma tuntuse abil hõlpsam sponsorraha hankida kui nii mõnelgi teisel. Aga see, nagu öeldud, on taust.

Põhiküsimus olla ikkagi selles, kes kellele ja kui palju maksab. Allikas rääkis, et suusaliit tahab korraldusõiguse andmise eest teatud summat saada, et sellest jätkuks ka noortespordi toetamiseks, aga SA Tehvandi Spordikeskus ei taha nii palju maksta, nagu suusaliit soovib. Suusaliit olla oma nõudmistes järele andnud ja pakkunud välja kompromissvariandi, aga sihtasutus oli tollest ka ära öelnud. Lisaks oli suusaliit surunud Maed vägisi korraldustoimkonda.

Aga muutused on MK-etapil kavas küll. Uuel talvel on laupäeval, põhipäeval, kavas sprindivõistlus, sest Eesti sprinteritel on suuremad edulootused kui distantsisõitjail, ja pühapäeval 15 km klassikat.

TÄIENDUS KAHELT ALLIKALT: Olin postituse just üles pannud, kui infot hakkas lisanduma. Loomulikult tingimusel, et ei mingeid nimesid. Väga informeeritud allikas, kellele helistasin, kinnitas, et tõepoolest oli suusaliit esitanud MK-etapi korraldajaile nõudmise, et alaliit peab sellelt ürituselt rohkem raha teenima. Seni on see summa olnud mu allika andmeil kolme-nelja aasta vältel iga aasta laias laastus miljon krooni, aga nüüd tahtis suusaliit seda summat suurendada. Kui palju täpselt, seda on sihtasutuse Tehvandi Spordikeskus ühe juhi sõnul raske öelda, sest too summa sõltub mitmetest asjaoludest, nagu mingi protsent teatud sissetulekutelt. Mis siis, et Tiit Pekk, kes praegu on Peterburis, oli öelnud ja ka faktiliselt näidanud ühel üritusel, et rahvuslikud alaliidud ei teeni MK-etappidelt, rääkis mu allikas. Kuid SA Tehvandi Spordikeskus, nagu kinnitas mulle selle üks juhte, ei olnud suusaliidu nõudmisega päri, sest 1) Eesti staarsuusatajad on karjääri lõpetanud; 2) publiku huvi on eelmisest punktist tulenevalt küsitav; ja 3) sponsorite huvi on kahest eelmisest punktist tulenevalt samuti küsitav.

Olgu, oli suusaliit mu allika andmeil öelnud, et teeme siis samadel tingimustel MK-etappi edasi, kuid ühe lisandiga: Jaak Mae tuleb 50 000 euro suuruse aastapalga eest tööle võtta. Teeme nüüd väikse arvutuse: see on üle 750 000 krooni. Ma saan aru, et siin blogis käivad rikkurid, kes ei jõua ära imestada, et ma peagi 46-aastaseks saavana ikka palgatööd teen, mitte rantjeena kogu aeg ei spordi, aga kas siin tõesti käivad koos nii heal järjel mehed, et 750 000 krooni on neile sisuliselt peenraha? Kui nii, siis hei, reklaamiandjad, siin on teile kuulutamiseks Eesti parim ja jõukaim keskkond.

Aga tagasi Mae teema juurde. Arukuusk oli mu allika sõnul öelnud, et kui tema on meeskonna juht, siis tema peab saama ka meeskonna komplekteerida. Liiati, nagu märkis sihtasutuse üks juhte, ei saa keegi sihtasutusele ette kirjutada, keda peab palgale võtma. (Üks allikas avaldas arvamust, et Mae tiimi lülitamise tagamõte võis olla koguda Arukuuse kõrvalt know-howd, et siis aasta pärast Arukuusk ikka kõrvale puksida, kuid allikas möönis, et see teooria võib tunduda mõnele ehk paranoiline.) Miks oli Maele just seda kohta ja seda palka vaja, selle kohta sain teada nii palju, et Mae suusatamise juures hoidmine oli suusaliidule selle kevade üks peamisi küsimusi. Kuid pärast toda teist ettepanekut oli lahku mindud, et võetakse veel mõtlemisaeg, ent nagu kuulda oli, oli Jaanus Pulles teinud juba peagi sealsamas Tiit Pekile ettepaneku tulla MK-etapi peakohtunikuks, mis olevat kõik jutud mõtlemisajast pööranud bullshitiks. Pekk ütles ära. Ka Robert Peets ütles ära. Tiit Tammemäel olevat ka vastav kvalifikatsioon, aga tema pidi olema nii palju realist, et ta ei arva, et tal oleks sellise ürituse läbiviimiseks kogemusi. Vahur Leemets olla nõusse jäänud, kui kuuldavasti olla tal omad tingimused, nii et jutt tema nõustumisest pole sugugi lõplik.

Arukuusk olla võtnud puhkuse, aga üks mu allikaist võib tunnistada, et Arukuusk olla Maele öelnud, et Mae ei kujuta ette, millisesse tanki ta on löödud, kui kõvasti see tank võib raputada ja kui kõvasti seal pea võib ära lüüa. Sest Mae peab tooma kastanid tulest välja sellal, kui teised tema selja taga niite tõmbavad. Pole just kadestamisväärne olukord. Õhus olla võimalus, märkis mu allikas, et Eesti võib MK-etapi korraldamise õigusest sootuks ilma jääda, või kui ta selle õiguse ka saab, ei pruugi MK-etapi korraldamisest head tulla, sest kuuldavasti on Mael, kes on mulle igat kanti sümpaatne mees, suured raskused tiimi kokku saamisel, sest äraütlemisi ei olevat just vähe.

Mu kolmanda allika sõnul oli suusaliidu üks suuremaid vigu see, et pidevalt muudeti arutelu käigus taktikat ja otsustamistega venitati, mistõttu Mae peab nüüd, kui FISist on Otepää MK-etapi suutlikkust inspekteerimas tähtsad tegelased, tegema imet ja suutma ära seletada, kuidas ikkagi on korraldustoimkonnas toimunud sellised suured muudatused, kui suusaliit olla varem FISile kinnitanud, et mingeid muudatusi ei tule. Muudatuse põhipõhjus on see, olgu korratud, et Eesti Suusaliit tahab Otepää MK-etapi korraldamiselt lõigata suuremat kasumit kui seni - see on kogu loo tuum. Sest, pange nüüd kõik eriti tähele, on mu kolmanda, elus ja spordis ja äris äärmiselt kogenud allika sõnul fakt see, et sponsoritelt raha saamine on viimastel aastatel läinud järjest keerulisemaks, sest 1) raha on vähem kui varem ja 2) - pange seda nüüd eriti hoolega tähele! - pärast Andrus Veerpalu dopingujuhtumit on paljud sponsorid leidnud seoses sellega alibi ehk ettekäände, et raha küsimistele ära öelda.

Ma arvan, et huvitavam on see tsirkus, mida on viimastel kuudel korraldanud ja mille korraldamist jätkavad tänaseni Eesti suusatamine ja selle juhid, kui see tsirkus, mis peaks toimuma võistlusrajal. Õigemini, too polegi mingi tsirkus, pigem ikka Eesti suusatamise tragöödia, kui tulemustest rääkida. Paljud Eesti suusatamisega tihedalt ja kaua ja lähedalt seotud inimesed on seoses Otepää MK-etapi korraldusskandaaliga omavahel tõsiselt tülli pööranud. Eesti Energia juht Sandor Liive on sattumas paraja supi sisse.
******Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kaia Kanepi Birminghami tenniseturniiril. Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 2: Alar Arukuusk abikaasaga 2008. aastal Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtul Estonias. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Otepää valla aukodanik Alar Arukuusk Otepää gümnaasiumi aulas toimunud Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsert-aktusel. Foto autor: Jaanika Kuusik, Valgamaalane/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae. Foto autor: Daisy Lappard, Naised/Scanpix

Pullerits: Miks (spordi)mehes peab julgust ja põhimõttekindlust olema?

Tänases Eesti Päevalehes leiab kahes loos jõulisi avaldusi. Alustame eestpoolt, lehe arvamusküljelt. Seal kirjutab Tartu Ülikooli tudeng Siret Schutting loo "Ülikoolid vajavad karmimat kätt", kus on nõudlikkuse suurendamise põhjenduseks toonud ka sellised laused:

"Meie instituudi tudengid valisid sel aastal oma lemmikõppejõuks Priit Pulleritsu. Tema puhul ei kehti vana hea vabandus kodutöödest toituvast koerast ka siis, kui too paberitükikesi köhinuks. Tema loengud algasid kontrolltöödega ja lõppesid pisarais neidudega. Ta oli kõige parem."

Meeldiv on lugeda, kui keegi on aru saanud, et minu ranged reeglid ja karmid nõudmised ei ole mitte tudengite kiusamiseks, vaid selleks, et nad aru saaks, milleks nad tegelikult suutelised on, kui nad pingutama peavad. Loodetavasti saavad ka selle blogi lugejad nüüd aru, et selgrootuid - või nagu tänapäeval öeldakse, munadeta - mehepoegi, kel puuduvad normaalsed eluterved hoiakud ja kes kardavad oma seisukohti välja öelda ning neid kaitsta, ei salli sisimas tegelikult keegi. Ühtlasi seletab see, miks olen siin blogis hoidnud teemasid lahates samuti otsekohest ja sirgjoonelist joont, sest meie üleüldises ambivalentseks ja haiglaslikult postmodernistlikuks ehk moraalituks kiskuv ajastu ning selle äärmusvasakliberalismi kalduv mentaliteet on säärased, mis elu konstruktiivselt edasi ei vii, vaid seda hoopis lammutavad.

Aga Päevalehe teine kirjutis on minu silmis veelgi olulisem. Lehe keskel on üle kahe külje intervjuu Erki Noolega, pealkiri: "Suusaliit peab väga selgelt dopingutarvitamist taunima". Nool on, muide, Euroopa Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni liige, nii et see, mida ta ütleb, pole pelgalt tema isiklik arvamus, vaid usutlusele annab laiema kaalu ja tähenduse see, et antud juhul seisab tema selja taga väga oluline ja asjakohane institutsioon.

Ma ei leidnud selles intervjuus mitte ühtegi kohta, millele tahtnuks vastu vaielda, mitte ühtegi kohta, millega ma nõus poleks olnud. Kahe käega kirjutan Noole seisukohtadele ja arvamusavaldustele alla. Mul on hea meel, et Eestis on lõpuks leidunud üks mees, kes on valusad asjad jõuliselt ja selgelt välja öelnud. Saate isegi aru, miks Noole intervjuu, ja Nool ise, mulle meeldivad: sest Nool on põhimõttekindel ja otseütlev inimene, kes samuti ei seedi tänapäevast wishy-washy/sullapulla õhuvõngutamist, mille tunnuseks on suutmatus selgeid seisukohti välja öelda. Paljud asjad siin elus on siiski põhimõttelised, ja julge mees peab suutma ja söandama neid põhimõtteid avalikult kaitsta.

Minu lugupidamine, Erki Nool!
******Catalina Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Õhtumaa allakäik - Rooma langeb taas. Homoparaad Itaalia pealinnas on selge näide, kuhu Vana Maailm oma hedonistliku elustiili ja postmodernistliku ambivalentsusega suundub. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Näost näha, et põhimõtte- ja otsusekindel mees - Erki Nool. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Kuidas ma tegin fenomenaalse eraldistardist sõidu?

Distants: 30 km eraldistardist sõit
Aeg: pühapäeva keskpäev
Ilmaolud: +30 soojakraadi, päikesepaiste, küljetuul
Koht: Tartu-Jõgeva maantee; algus Tartus Tähtvere linnaosas, lõpp Mullaveres
Varustus: Scotti maanteeratas, Mavicu maastikurattakingad, Briko kiiver, Postimehe/Scanpixi/Kroonpressi võistlusvorm
Tulemus: mõned sekundid alla 37 minuti
Keskmine kiirus: 48,65 km/h

Alustasin kodu eest rahulikult, pisut kiiremini kui 30 km/h, et mitte rattarallilikult hinge paelaga kaela tõmmata. Pärast Emajõe ületamist Narva maantee tõusul hoidsin samuti tagasi, 30 km/h ligi, et lihaseid kangeks ei kangutaks. Linna piirile lähenedes hakkasin tasapisi kiirust lisama, aga ega autovoolus nobedamini liikuda saa, kui ülejäänud masinad ees lähevad. Sain naise juhitud Chrysler Pacificale ilusasti sappa. Tal oli ülesanne ennekõike jälgida, et augud ja suuremad teekonarused kahe ratta vahele ei jääks, sest see võib suurel kiirusel tuulde hoidjale valusaid probleeme tekitada, ja et ta minust liiga kaugele eest ära ei sõidaks.

Pärast linna piiri ületamist tõusis kiirus üle 55 km/h. Ühel hetkel tuli küljelt vastik tuulepuhang või jätsin ise väikse vahe sisse, igatahes pudenesin maha. Ja kiirus langes kiiresti 36-37 km/h peale. Haarasin leistangist madalamalt kinni ning kuna naine märkas, et olin tagant kaugemale vajunud, kergitas jalga gaasipedaalilt. Sain uuesti sappa.

Kõige raskem hetk tekkis esimesel pikal tõusul umbes 12.-13. kilomeetril. Algus oli tõusul lauge, aga tipule lähenedes, kui kalle rohkem püsti hakkas tõusma, vajusin ära. Vajusin tuulest sedavõrd välja, et lõpus tuli üksinda pressida, et isegi 30 km/h kätte saada. See-eest järgmise, Lähte kooli juurde viiva tõusu püsisin senisest vigadest õppust võttes kenasti tuules ning võtsin selle ligi 45 km/h-ga. Kõige suurema kiiruse, 72 km/h, sain kätte Lähtelt Kukulinna ristmiku suunas laskudes, ja sellest hoost piisas, et järgnevast lühikesest tõusunukist kerge hooga üles saada.

Siis järgnes lame lõik, ja see oli sõidu parim. Hoidsin stabiilselt kiirust 61-62 km/h. Kindlust oli juba nii palju tekkinud, et söandasin sel kiirusel isegi joogipudeli järele haarata. Põhitähelepanu kulus siiski sellele, et läbi suurte klaaside ees teed ja liiklusolusid jälgida. (Olgu lisatud, et kogu tee vilkusid saateautol ohutuled.)

Pärast Tabiveret läks asfalt halvemaks, krobeliseks ja kohati muhklikuks, ning see avaldas kiirusele kohe mõju. Siiski suutsin 30 km läbida mõned sekundid varem, kui kellal 37. minut ette lõi.

Tore sõit oli, ehkki naine tunnistas, et talle väga närviline, sest pidi tahavaatepeeglist jälgima pidevalt nii mind kui taha kogunenud autosid.

Keskmine kiirus 48,65 km/h (kindlasti olnuks see näitaja üle 50, kui oleksin sõitnud ainult linnavälisel maanteel) on igatahes oluliselt suurem kui rattaralli võitjal. Jah, see on aeglasem kui Saaremaa velotuuri meeskonnasõidu võitnud CFC-l (51,15 km/h), aga nemad sõitsid ka 19 km, mitte 30, ja neil ei olnud aeglasi linnalõike nagu mul, ja nemad on ikka rattasõitu treeninud mehed, mitte mingid poolpühapäevasõitjad nagu mina.

Ei, ma ei taha sellega väita, et oleksin oma suutlikkuselt ja võimetelt ning sisuliselt olematu trenni pealt mingi tipprattur. Kaugel sellest, väga kaugel. Aga seesugune sõit näitas, et jaksaksin soodsates oludes vähemasti mõnda aega ilmselt tugevatega ehk kaasa minna küll.

Olen alati väitnud, et jalgratas on selleks, et kiiresti sõita, ja see mulle rattasõidu juures meeldibki (ja seetõttu mulle maastikurattasõit ei meeldigi). Pühapäeval sain ilusa ilmaga kogeda, mida tähendab kiire sõit, ja sain tunda, et isegi minusugune algaja, kel tänavune kilometraaž ei küüni tuhandenigi, võib sadulas midagi korda saata.

Mida head asjatundjad sellest sõidust välja lugeda ja järeldada oskavad?
******
Catalina Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Joaquím Rodríguez Venemaa Katjusha tiimist Giro d'Italial. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix (Scanpix on märkinud sõitja nimeks Danilo di Luca)
Foto 2: Kui need mehed, Venemaa peaminister Vladimir Putin (vasakul) ja president Dmitri Medvedev, peaks omavahel neil ratastel võistlema, siis kumma võitu usuksite teie? Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 3: Kas seesugused ratturid, nagu need siin pildil Amsterdamis, ei mõju teie arvates rattasõitu mõnitavalt? Foto autor: AFP/ANP/Scanpix
Foto 4: Chrysler Pacifica. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Suvaline maastur Mullavere läbival kruusateel. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kui suur on blogipidaja IQ?

Mul on kahju, et eelmise sissekande postitustes jõudsid anonüümkommentaatorid oma järjekordse "tipptasemeni". Nad väitsid end teadvat, et minu IQ on sama palju nagu Art Soonetsi (Scanpix Baltics) kehakaal (kilodes) ehk 92. Ja selle tõdemuse käisid nad välja iseenesestmõistetava elegantsiga. Mind on alati pannud hämmastama anonüümikute kõiketeadmine. Aga jätame nüüd siin kõik ühe asja meelde: anonüümikud ei tea s***gi. Nende enesekindlus on pöördvõrdelises sõltuvuses nende tegelike teadmistega asja kohta.

Olgu lisatud, et mu IQ ei ole 92, vaid on 138. Ja mul on selle kohta tõend ka. Andke minna - lööge üle!
******
Catalina Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.
Muide, kes teab, mis on esiplaanil nähtava valge auto mark? (Mina tean, aga tahan teada, kas teie ka teate. Eestis ei ole seda marki autosid silma hakanud.)

Pullerits: Kas spordis tohib närvi kaotada?

Mis küsimus see veel on! Loomulikult ei tohi. Eesti koondise jalgpallur Sander Puri mängus Fääri saarte vastu 56. minutil kaotas. Ta ei teinud pealtnäha midagi hullu, virutas pärast kohtuniku vilet palliga vastu maad, aga sellest piisas - teine kollane kaart, kokku punane kaart! Seejärel oli selge, et Eesti häbiväärsest kaotusest ei pääse. Samuti kaotas pärast vastaste ründaja ohtlikku tegutsemist närvi väravavaht Sergei Pareiko, kes teenis selle eest kollase kaardi.

Need kaks näidet tõestavad: spordis ei too närvi minek kunagi mingit kasu, ainult kahju.

Nood intsidendid, eriti Pareikoga seotu, meenutasid juhtumit Poola meistrivõistlustelt, kus Krakovi Wisla väravavaht Pareiko kaotas samuti enesevalitsemise. Vaadake seda siit: http://www.mindingthe.net/?p=1439

Ja mängu tulemus: Wisla kaotas tolle kohtumise Varssavi Legiale 0:2.

See, mida Pareiko Poolas korda saatis, võttis sõnatuks. Aga mitte nii sõnatuks, et ma poleks sel teemal suutnud seisukohta võtta. Võtsingi: http://www.tartupostimees.ee/452066/priit-pullerits-k-di-r-k/

Sellised vahejuhtumid, kus närvi läinud mängijad hakkavad laamendama ja lõhkuma, pole paraku haruldased. Eesti Jalgpalli Liidu avalike suhete juht Mihkel Uiboleht rääkis mulle kahest juhtumist, kus Kanada ja Liechtensteini mängija olid lõhkunud Lilleküla staadioni riietusruumis ukse. Pärast oli kummagi riigi alaliit saatnud vabanduse ning tekitatud kahju hüvitanud, rääkis Uiboleht.

Uurisin temalt, kuidas reageerinuks Eesti Jalgpalli Liit, kui midagi sellist, nagu Pareikoga Poolas, juhtunuks Eesti liigamängus. Ja vastus oli selline - kuulake nüüd tähelepanelikult: järgnenuks eemaldamine mitmeks mänguks või rahatrahv. Aga kuna kohtuniku otsus tolles olukorras oli kahtlane, pidas Uiboleht tõenäolisemaks, et verbaalse väljenduse ja vara lõhkumise eest oleks karistus siiski ainult rahatrahv. Kuid karistus oleks järgnenud igal juhul.

Miks on seda siin oluline välja tuua? Aga sellepärast, et kui loete veebis spordisõprade (spordisõprade?!?) kommentaare juhtunule, siis enamik õigustab Pareiko käitumist. See ei näita minu meelest ainult jalgpallifännide kasvatuslikku taset (õigemini selle puudumist), vaid alaliidu esindaja kommentaar Eestis määratavate võimalike karistuste kohta tõestab, et vähemasti Eesti jalgpallijuhid tauniks sellist käitumist, mida jalgpallifännid õigustavad. Ja see ongi tugevaim ja veenvaim vastulöök kõikelubavatele fännidele, sest muust, nagu nende jäärapäisus näitab, ei suuda nad lihtsalt aru saada. (Äkki on nad liiga palju peaga lööke harjutanud? Selle küsimuse peaks nad, muide, vapralt alla neelama, sest nad neelasid vapralt alla ju Pareiko palju vingemad väljaütlemised.)

Ometi ei saa eeltoodud järeldusega kaasust lõppenuks lugeda. Sest kui Eesti Jalgpalli Liit tauninuks seesugust märatsevat käitumist Eesti liigas, oleks ootuspärane, et ta väljendaks oma seisukohta ka Eesti viimaste aastate põhiväravavahi inetu avaliku käitumise üle. Ma ei räägi siin karistamisest, sest tegemist oli ikkagi Poola meistriliiga mänguga - ma räägin nii elementaarsest ja tulevaste jalgpallurite kasvatamise seisukohalt niivõrd vajalikust didaktilisest asjast, nagu oma arvamuse selge väljaütlemine.

Paraku on Eesti Jalgpalli Liit võtnud hoiaku see no evil, hear no evil - ei ole kuulnud ega näinud. Uiboleht ütles mulle, et keegi ei ole neilt juhtunu kohta kommentraari palunud. Aga tegemist oli ju intsidendiga, mida võisid veebi vahendusel näha kõik, ja ilmselge kriisikommunikatsiooni õppetund ütleb, et halbu asju tuleks püüda iga hinna eest ennetada. Sest kui Eesti jalgpallijuhid oleks teinud avalduse, näiteks, et me ei kiida vähimalgi määral heaks seda, kuidas käitus Pareiko pärast mängust eemaldamist, ja leiame, et peame edaspidi Eesti mängijaile veelgi rohkem rõhutama, et nad ei kahjustaks seesuguste kontrollimatute vihapursetega enda ega Eesti jalgpalli mainet, siis oleks 1) probleem olnud koheselt maas ja 2) oleks avalikkusele, eriti noortele, saadetud selge sõnum, et sport pole koht inetuks käitumiseks.

Tuletan veel kord meelde juhtumit Tartu rattarallilt, kui pöördusin viisakalt kahe vene keelt rääkinud mehe poole ja palusin, et nad sõidu ajal omavahel ei vestleks, sest see on ohtlik, vaid jälgiks teed. Oleks ju ka võinud pahasena vanduda nende peale nagu voorimees (ne bizdite, jop tvaju mat), aga tulemust ei oleks see toonud, ja küllap oleks mürgitanud grupi sisekliimat. Ja võib-olla oleks mulle sellise väljenduse peale hiljem suisa käru keeratud.

Suur järeldus: sõimlemine, märatsemine, vandumine ei ole õigele spordimehele kohane. Sport ei ole siiski tsirkus, kuigi nüüdisajal seda rõhutama tikutakse. Sport on džentelmenide võitlus. Kahju, et seda nüüdisajal unustama kiputakse.
******Catalina Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 4: Sergei Pareiko EM-valikmängus Itaalia vastu. Fotode autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Sergei Pareiko sõprusmängus Uruguay vastu. Fotode autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Millest järsku nimemuutus?

Nüüd, nagu näete, olen astunud suure sammu edasi. Väga raske on olnud, tõele au andes, üksinda spordihuviliste massiga vaielda ja võidelda. Öeldakse küll, et ka üks on lahinguväljal sõdur - aga kaks sõdurit on ikka palju rohkem. Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juhi Art Soonetsiga kehtib nüüd juriidiliselt vettpidav leping, et tasuks agentuuri piltide kasutamisõiguse eest lisandub Scanpixi nimi blogi nimetusse. Nagu see spordis ikka käib: mitte Lilleküla staadion, vaid A. le Coq Arena jne (kuigi jalgpallist ei taha pärast eilset rahvuslikku häbi enam tükk aega midagi kuulda).

Ja kindlasti, olgu hoiatatud, peavad blogi lugejad nüüd arvestama, et, kui neil midagi öelda, siis ei astu nad enam ainult minu, vaid Scanpixi lisandust arvestades ka Soonetsi vastu. Aga Soonets, muide, ei ole mingi 70-71 kilo nagu mina. Ta on ikka korralikud 92 kilo vähemalt. Ja teiseks teab Soonets Eestis peaaegu kõiki - vähemalt nii on mulle mulje jäänud -, mis tähendab, et kui minu silmis võisid paljud jääda anonüümseks, siis edaspidi nad enam nii lihtsalt pääseda ei pruugi.

Kuidas teile meeldib uus ja jõulisem lähenemine?
******
Catalina Highway, Santa Catalina Mountains, taamal Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Pullerits: Kuidas ma grupil eest sõitsin?

Lugejate tungival nõudmisel jätkub Tartu rattarallil vastassuunas sõitmisega võistluseeskirju rikkunud ratturite piltide avaldamine. Sõitjate paremaks tuvastamiseks klikkida pildile!

Eile sai mul Tartu Velo klubi trennis mugavusspordist villand. Ei, mitte et nad liiga aeglaselt oleks pedaalinud. Vastutuules püsis kiirus ilusasti 35-36 km/h kandis. Nii ma siis kulutasingi sõidu esimese osa, et uurida Eesti suusaringkondade telgitaguseid tundvalt kaassõitjalt, kelle nime ma siin mõistagi välja ei ütle, kuidas on faktiliselt õige käsitleda ja näha Andrus Veerpalu juhtumit. Ja ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud mõnevõrra üllatunud, kui kuulsin, et need mõttekäigud, mis on aegade jooksul käinud läbi mu peast - ja on leidnud probleemide vältimiseks mõningase looriga kaetuna väljenduse ka siin blogis -, on insaideri vaatepunktist liikunud ainult õiget vagu pidi. "Puhast tippsporti pole olemas," kõlas näiteks üks süütu lause. Kurb on kogu asja juures see, nagu insaideriga vesteldes ilmnes, et kümned tuhanded lihtsameelsed on lasknud end pimedast usust kaetada ning on minetanud igasuguse reaalsustaju, rääkimata kriitilisest mõtlemisest. Aga nagu sai ühiselt tõdetud, siis usk on väga tugev, lausa vääramatu jõud (ja omalt poolt lisaks, et usu avalik kuulutamine teeb seda usku vaid tugevamaks), mistõttu pole neid usklikke ilmselt võimalik kõigutada isegi siis, kui 5. juuni ülekuulamiste järel tuleb otsus, mis usklikke sugugi ei rõõmustaks.

Selles osati rattasõidu võlu ongi, et sundimatus õhkkonnas saab avameelset vestlust arendada ja uut teavet hankida. Sest vestluspartneril pole võimalik minema jalutada ega väita, et aega pole; kui grupisõit toimub paaridena, pole tal võimalik isegi sinu kõrvalt ära minna - mis aga ei tähenda põrmugi, nagu ma oma vestluskaaslasi kuritarvitaks. Konfidentsiaalsus ennekõike!

Aga Puhjast mööda Viljandi maanteed tagasiteel Tartusse grupisõit mulle ammendus. Pärast Kavilda ürgoru läbimist, kui järgneb pikem kerge kallakuga laskumine, hakkasid veloklubilised meeskonnasõitu tegema. Aga mitte kõik. Kui mulle tundus, et kõik soovijad olid oma kiirendusega teele läinud, võtsin vasakule, jälgides, et ma mingil juhul vastassuunavööndisse ei satuks, ja kerisin oma kiiruse 60 km/h peale. Minna tuleb ju hooga, eks? Läksin meeskondadele järele.

Aga see polnud niisama minek. Mul oli plaan ka. Ja plaan oli, et sõidan üksinda grupil eest ära. Ja jõuan kahe imaginaarse finišini enne kõiki teisi. Et kui ma lõpuspurdiga kuidagi ette ei pääse, siis katsetan teistmoodi - tempoga. Lõpuni jäi 17-18 km.

Hoidsin kiirust 41-43 km/h vahel. Kui meeskonnasõitjad jala sirgu lasid, vajutasin ise aga muudkui edasi. Mõnel lõigul, kui tuli vastu väikest kallet pressida ja tuul pisut ebasobivasse suunda keeras, langes kiirus 33-35 km/h-ni, ent oletasin, et kui muist ajal suudan hoida spidomeetri näitu üle 40 km/h, peaks mul grupi vastu siiski šanssi olema.

Ega ma üle õla vaadanud. Sel pole ju mõtet. Mis see annab, kui saan teada, et grupp on peagi kannul või kui gruppi pole nähagi? Mõlemal juhul võib tekkida mõte, et laseks tempo alla. Aga selleks, et ennast tagant sundida ehk tõeliselt tugevasti treenida, tuleb teadmatus ju üksnes kasuks.

Kuid, ausõna, ega ma seda ka soovinud, et grupp minust liiga kaugele maha jääb. See poleks ju huvitav! Põnev oleks ikkagi siis, kui grupp hakkab mulle tagant liginema - vaat siis on närvikõdi.

Esimest korda vaatasin tahapoole, kui keerasin Viljandi maantee ringteelt finišisirgele. Vähemalt ringteel gruppi ei paistnud. Sellest oli isegi kahju. Järelikult ei teki võistlusmomenti, kas lõpusirgel võidakse mind alla neelata või mitte. Sellest hoolimata pressisin ebameeldivas külgtuules edasi.

Kui Ilmatsalu ringteel üle õla vaatasin, siis nägin oma imestuseks, et grupp oli just üle kujuteldava lõpujoone veerenud. Järelikult olid nad ikka head sõitu teinud, kui mulle, kes ma püüdsin vändata vähemalt 40 km/h, nii lähedale said. Vahe oli kõige rohkem 300 meetrit. Nüüd läks juba põnevaks, sest 3,5 km pärast ootas Tallinna maanteel järgmine finiš.

Egas midagi, püüdsin uuesti tempot üles võtta. Küljetuul seda eriti ei soodustanud. Aga kui metsa vahele pääsesin, läks pisut kergemaks. Ent üle 36-38 km/h ma siiski kätte ei saanud. Nüüd oli küsimus selles, kui suure edumaa suudan säilitada.

Kui pöörasin Tallinna maanteele, kust lõpuni jääb veel kilomeeter, nägin suurt gruppi samuti ristmikule lähenemas. Arvan, et vahe polnud 200 meetritki. See on nibin-nabin vahe, kalkuleerisin. Oletasin, et grupp kohe lõpusirgele keeramise järel spurtima ei hakka, mistõttu keerasin kohe tempo peale. Uskusin, et kui suudan kiirust hoida 43-45 km/h peal, siis mulle järele ei jõuta, isegi juhul, kui grupp tõmbab lõpus tempo üle 60 km/h. Olin veendunud, et pikk lõpp on tulusam kui kiire äkkspurt.

Nii oligi. Kui üle imaginaarse lõpujoone jõudsin, vaatasin üle õla - vahe oli selgelt rohkem kui 100 meetrit. Seega olin elus esimest korda jõudnud Velo klubi trennis esimesena üle lõpujoone. Lausa kaks korda järjest.

Muidugi, Velo klubi meestele võis see minu eestsõit olla ükskamakõik. Ilmselt oligi. Las pressib, kui tahab, mõtlesid nad ilmselt - kui nad üldse mõtlesid. Vaevalt. Aga mis tähtsust sellest mulle. Korraldasin ise endale eksperimentvõistluse, ja kui oma eesmärgi täitsin, siis ainult see ju ongi oluline, sest ega eilses trennis ju kohti jagatud ega protokolle täidetud. Loodan, et ma oma eestminekuga trennis segadust ei külvanud ja teiste plaane ei häirinud. Juhul, kui seda siiski tegin, palun mulle sellest lahkesti ja avalikult teada anda, sest annan aru, kus olen ja kus on minu koht: olen teiste meeste trennis külaline ja minust pole põrmugi viisakas seal segadust tekitada.

Kuid just see, et rattasõidus saab ka minusugune endale midagi meeliülendavat korraldada, teebki rattasõidu huvitavaks. Hakka või seda ala armastama.
******Catalina Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod: Tartu rattarallil osalejad sõitmas vastassuunavööndis. Tähelepanu: 7. pildil esiplaanil olev ning 9. pildil kaks esiplaanil olevat sõitjat ei sõida vastassuunavööndis ega riku antud fotol võistluseeskirju! Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix