Pullerits: Harrastusrattur Taavi Kannimäe ehedad muljed MMilt dramaatiliselt kulgenud eraldistardist sõidust

Kommentaariumis nõuti mult: kus on intervjuu Taavi Kannimäega (fotol paremal MMil), kes käis amatöörina võistlemas proffide vastu nii EMil kui MMil? Aga palun väga, siin see on!

Kannimäe (33) sai eelmisel pühapäeval Zürichis MMil 46 km eraldistardist sõidus 59 osaleja seas 45. koha. EMil Belgias sai ta poolteist nädalat varem samal alal 29 ratturi seas 23. koha.

Kui sa MMil ja EMil debütandina starti läksid, kas oli kuidagi teistmoodi tunne ka, kui tavalistel võistlustel Eestis?

Jaa, absoluutselt. Kui muidu lähen starti üpris rahulikult, siis nüüd oli tunne, nagu telekas: kõik oli hästi suur ja teistmoodi. Sul tehakse rattakontroll, siis oled soojendusruumis, siis ootad oma järge, siis kutsutakse sind ette, kõnnid paar korrust ülespoole, lähed kõrge stardipoodiumi peale, sul on kaamerad näos. Ju ikka närv oli võrreldes Eesti võistlustega sees.
Muidu ma stressaja ei ole, aga seal tulid pähe mõtted, kuidas võistlus välja tuleb. Peas oli pigem põdemise tunne, kas suudan ikka oma ära teha. 

Mis näoga maailma kõvemad mehed sinusugust vaatasid või olid neile n-ö tühi koht?

Minu stardijärjekord oli neist tugevalt eespool, nii et ega ma nendega kokku puutunudki. MMil näiteks startis [esimeseks tulnud] Remco Evenepoel (fotol vasakul) minust tund aega hiljem. Arvan, et ta polnud soojagi hakanud tegema, kui mina olin juba rajal.

Tundsid ennast ässadega võrreldes nagu vaene võrumaalane?

Jah, vahe oli suur. Olin seal oma ühe rattaga ja seegi oli keskpärane. Olin teistega võrreldes stardis nagu tippsportlase pühapäevarattaga.
MMil juba soojendust tehes sulasin. Teistel olid jäävestid seljas, mehi hoiti jahedana enne sõitu. Ma olin ülekuumenenud juba enne, kui sain stardipoodiumile ronida.
MM-il tegid minu kõrval sooja ka eksootiliste riikide sportlased, suhteliselt samastusin nendega. 

EMil kaotasid võitjaks tulnud Edoardo Affinile (fotol paremal) Itaaliast 31-kilomeetrisel distantsil 2.53. Oli seda sinu hinnangul vähe või palju?

Mul oli võib-olla hirm selle ees, et äkki tuleb kahvatu sooritas. Aga kui olin 10 kilomeetrit ära sõitnud, vaatasin kompuutrilt, et [võimsust näitavad] keskmised vatid on täiesti soliidsed, 440.
Arvestades, et raja esimesel kilomeetril oli kümme kurvi, oli lõpuks saadud keskmine kiirus 49,3 kilomeetrit tunnis väga hästi. Ja kui arvestada, et ma ei julgenud seal pea maas sõita – kuigi [juhiseid jagav] tiimiraadio oli kõrvas –, siis oma [ideaal]asendit hoides ja tipprattaga oleks saanud kaotusest parimale ligi poolteist minutit maha lõigata. 

See oleks andnud 12. koha! (Fotol vasakul EMil finišeerimas.)

Sealt ettepoole saamiseks peaks füüsiliselt oluliselt tugevam olema. Igat järgmist kümmet sekundit võita on eksponentsiaalselt raskem, kui enne seda: mida suurem on kiirus, seda rohkem vatte kulub, et üksainus kilomeeter tunnis kiiremaks saada.

MMil said keskmiseks kiiruseks ainult 44,3 kilomeetrit tunnis. Mis juhtus? 

MM algas kehva ööunega. Hommikul surusin endale ühe võileiva sisse. Võistluspaika sõit algas kell pool üks päeval. Kella 11 paiku hakkasin endale süüa tegema, et saaks neli tundi enne starti korraliku söögi. Tegin riisi ja kana, aga üle 500 kalori ei suutnud sisse panna, ja seegi läks jõuga pressides ning tekitas iivelduse. Ma ei tea, kas see oli närvidest või oli mingi viirus kehas.
Elasime [MMi ajal] Saksamaal, kuna seal on oluliselt odavam ööbida kui Šveitsis, mis on kallis. Tunnike tuli starti sõita autoga. Aga sellepärast ma väga ei närvitsenud.
Tund enne starti panin riidesse ja hakkasin sooja tegema. Siis tekkis üsna ränk ülekuumenemise tunne, tundus, nagu mitu liitrit vett tuli kehast välja.
Aga sain soojenduse tehtud. 15 minutit enne starti rattakontroll. Läksin oma ootejärjekorda. Vaatasin, kas näen mõnda maailmakuulsat inimest ka. Tundusid justkui tuttavad näod, aga mina nende nägusid ja nimesid kokku ei pannud. Samas tuli joogijanu. Ise mõtlesin, et ei tasu üle juua, see tekitab [vetsu]häda.
Siis oligi poodiumile minek. Vaatasin enda ümber tohutut rahvahulka, vaatasin kaamerasse – olengi päriselt MM-il. (Naerab.)
Alguses oli okei, aga viiendal-kuuendal-seitsmendal kilomeetril sain aru, et tavapäraste vattide genereerimine tekitab põrgupiina. Ma ei loobu ega katkesta kunagi. Aga seekord oleksin maha tulnud, kui see poleks olnud MM. Ma suudan võidelda oma peaga, aga nüüd sain aru, et probleem ei ole peas, vaid mul on füüsiliselt täiesti võimatu oma tavapärast tempot hoida.
10–12 kilomeetrit oli sõidetud, kui piilusin rattakompuutri numbreid ja nägin, et keskmine kiirus oli ainult 48 kilomeetrit tunnis. See oli koht, kus mõtlesin, et keskmine kiirus peaks olema kindlasti 52 – sellises keskkonnas ja sellise rahvaga oleks pidanud oma tavapärast kiirust kindlasti ületama. Teekate oli üsna hea, esimesed 21 kilomeetrit olid tasased.
Aga mida kilomeeter edasi, seda keerulisemaks mul läks. Vaatasin, et vatid hakkavad juba 400 juurde langema. Siis tuli tõusude kaskaad, mille esimene osa kestis neli ja pool kilomeetrit. Tõusude otsa jõudes nägin, et ma ei suuda isegi tõusu peal kuidagi 400 vatti hoida – mitte mingit moodi, lihtsalt ägisesin.

Kuidas sundisid end edasi pingutama? 

Alates 10. kilomeetrist ma ei võistelnud enam, vaid mõtlesin, mida ütlen inimestele, et asi nii nässus on.
Siis tuli laskumine. Eelmine päev harjutatud kurvid. Ilmselt läksin kiiremini ja üks kurv läks pikaks. Hoog oli üleval, pidurid ei pidurdanud piisavalt hästi ja ratas veidi hüples konarliku tee peal. Mul oli enne seda kiirus 70 kilomeetrit tunnis. Sain selle küll suurelt jaolt maha pidurdatud, aga 30–40-ga [km/h] lendasin külg ees barjääridesse. Lohisesin nende ääres ja kui barjäärid lõppesid, lendasin üle pea kõnniteele, peaga asfaldile.
Lebasin seal ja mõtlesin, et nonii, nüüd on mul vähemalt põhjendus olemas, miks ma nii kehva olin. See oli lihtsalt kirsiks tordil. (Muigab.)

Kui kaua seal lebasid? 

Kui aus olla, siis selle laksu peale ma erilist aega ei kaotanud, kuigi panin sinna päris korralikult pikali. Aga ratas jäi terveks ja adrenaliini tõttu ei saanud midagi aru. Pärast selgus, et ei olnudki erilisi probleeme, natukene marrastatud ja riided katki, muus osas olin terve.
Hüppasin kohe rattale tagasi ja sõitsin n-ö käik väljas lõpuni. Üritasin pingutada, aga üle 350 vati minust mingit moodi välja ei tulnud. Füüsiline piir oli ees.
Kui olen heas vormis, on mul Eesti võistlustel keskmine pulss 175. Seal oli alguse pingutuse peale kogu aeg üle 180. Midagi oli nii valesti, kui olla saab.
Läksin seda rada ikkagi sõitma alla tunni, umbes 58 minutiga, 47,5 kilomeetrit tunnis keskmist. Selle ajaga oleks saanud 33. koha. Ega tavainimesele suurt vahet ole, kas olid 33. või 45., aga mu sooritus oli tegelikult täiesti null. Kui oleksin kaotanud Remcole nelja minuti lõppu või viie minuti algusse, oleksin rahul olnud. Sellisel raja, kus on niisugune tõus ja niivõrd tehniline laskumine, kus proffidel on nii oskustelt kui ka füüsilised eelised, oleks see väga kõva tulemus olnud. 

Mis tunne oli pärast finišeerimist?

Pärast võistlust istusin meditsiinipunktis, sest ega mul silm ei seletanud, pilt virvendas ees. Jõin poolteist liitrit jääkülma vett ära ja rääkisin töötajatega juttu, sest olin ikkagi peaga asfaldile lennanud ja nad ei tahtnud mind niisama minema lasta. Mind ootas peagi lennukisse minek ja seal on riskid suured.
Ei olnud häda midagi, aga olin väga löödud. Paar päeva olin täiesti augus, et miks nii läks.

Öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Kas said isu juurde, et prooviks järgmine aasta veel või mõtled nüüd, et ahh, sai MMil ära käidud, las edaspisi esindavad Eestit profid? 

Arvan, et mind jääks hästi palju närima, kui ma ei saaks mingit sarnast võimalust uuesti. Ma ei ütle, et peaksin minema MM-ile, kus on mägine rada. Aga näiteks Euroopa meistrivõistlustel, kui mul õnnestub saada hea ratas, saab asi ainult paremaks minna. Mul on ju alles aastakene eraldistardikogemust.
Eks algul oli järelemõtlemist ja ülesaamist, mis toimus, aga mida päev edasi, seda rohkem isu kasvab. Tunnen, et tahaks veel ja veel.

Kus järgmisel aastal MM ja EM toimuvad ja kas sealsed rajad sulle sobivad? 

MM on [Aafrikas] Rwandas ja arvestades, et olen tööinimene, siis sinna kaheks päevaks ei sõida; see on pikem projekt. Rwanda on ülimägine, 90-protsendise tõenäosusega on seal mulle ebasobilik rada ja tõenäoliselt minu ajagraafikusse see ka ei sobi.
EM toimub Lõuna-Prantsusmaal. On oht, et ka seal on tõusudega rada.
Olen mõelnud ka sellele, et okei, Taavi, sõitsid [MMil] sellise sõidu, miks peaks sind veel kuhugile saatma. Aga kui saan talvel teha väga tugeva baasi alla ja näidata kevadel eraldistartides häid tulemusi, teha Eesti meistrivõistlustel veel parema soorituse kui sel aastal (tuli kolmandaks – P.P.), siis eks see ole minu kätes. Ega keegi mind põlga ja ära lükka. Kui tulemused on olemas, siis on tõenäoliselt ka võimalus uuesti [tiitlivõistlustele] saada. Nüüd läheksin sinna ikkagi oluliselt targemana – nagu inimene, kes pole kunagi lund ja vett näinud ja on esimest korda sinna sisse visatud, teab teisel korral juba paremini, kuidas seal käituda.

Foto 1: Taavi Kannimäe võistlemas Zürichis MMil 46,1 km eraldistardist sõidus 22. septembril. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Belgia rattur Remco Evenepoel treenimas Zürichis MM-võistluste rajal. Foto autor: Panoramic via ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Euroopa meister Edoardo Affini Itaaliast võistlemas Zürichis MMil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Taavi Kannimäe lähenemas EMil Belgias 31,2 km eraldistardist sõidu finišijoonele 11. septembril. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Remco Evenepoel tähistams MM-tiitli võitu eraldistardist sõidus. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 6: Remco Evenepoeli naine Oumaima Oumi Rayane õnnitleb teda MM-tiitli võidu puhul. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 7: Pealtvaatajad ergutamas Šveitsi ratturit Stefan Küngi MM-võistlustel Zürichis. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 8 ja 9: Austraalia rattur Jay Vine kukkununa MMil Zürichis eraldistardist sõidus. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 10: Itaalia rattur Filippo Ganna sõitmas MMil Zürichis. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kes usaldaks EOK presidendi tooli Erich Teigamäe istumise alla?

Pehmelt öeldes huvitav, et Eestis ja Soomes saab teha täpipealt ühesugusest olukorrast täiesti erinevad järeldused.

Eelmisel kuul lõppenud Pariisi olümpial jäid nii Eesti kui Soome mäletatavasti medalita. Kõnekas on spordijuhtide reageering selle peale. Soome olümpiakomitee andis kaks nädalat tagasi teada, et sellise põrumise järel lahkuvad ametist nii tippspordi direktor kui eliitspordi juhi asetäitja. Eestis, nagu näha, annab medalita jäämine tõuke sootuks teises suunas: Eesti olümpiakomitee asepresident, tippspordikomisjoni esimees Erich Teigamägi (fotodel) on otsustanud astuda sammu edasi – kandideerida EOK presidendiks.

Nüüd, kui on alanud Teigamäe, Urmas Sõõrumaa ja Kersti Kaljulaiu võidujooks Eesti ühiskonna ühe ohutuma-turvalisema prestiižikoha nimel, tulevad pinnale, nagu ikka enne valimisi, igasugused visioonid ja lubadused, kuid neist selgemat ja veenvamat keelt räägib see, mis on seni tehtud. Ja Teigamäe puhul on ajalugu, mida tasub vaadata, piisavalt pikk.

Teigamäest sai EOK täitevkomitee liige juba 16 aastat tagasi. Neli aastat tagasi sai temast EOK asepresident ja tippspordikomisjoni esimees. Eilses [kolmapäevases] usutluses Delfile teatas Teigamägi uhkusega, et EOK ja selle president Sõõrumaa tagasid talle nende küsimuste lahendamisel, milleks teda EOKsse kutsuti, suures osas iseseisvuse. «Arvan, et omalt poolt juhitud tippspordikomisjoniga oleme seda õigust päris ulatuslikult kasutanud,» lausus ta.

Õigusi on kasutatud – aga tulemusi pole. Kusjuures ei olnud nii, et Eesti sportlasi, keda pääses olümpiale niigi vähe, kõigest 25, tabas Pariisis ootamatult pöörane ebaõnn ning sellepärast jäi medal võitmata. Kes ei hõlju pilvedes, vaid seisab kahe jalaga maa peal (jah, räägin siin ka iseendast), võis juba enne olümpiat eksimist kartmata väita, et Eestil medalilootust ei ole.

Olümpiaülekandeid teinud Kanal 2 pingutas küll lausa naba paigast, et rääkida Eesti sportlaste viiendad ja seitsmendad kohad suureks, kuid medalita jäämine on siiski fakt. Keegi peab võtma selle eest vastutuse. Soomlased näitasid konkreetselt, millisel ametipostil tegelased.

Aga on veel üks mõõdupuu, mille järgi Teigamäe töö tulemusi hinnata. Ta on olnud peaaegu kaks kümnendit, aastast 2006 Eesti kergejõustikuliidu president. Kas keegi on vaadanud, milline on Eesti kergejõustiku tase?

Mina olen. Vaadake siia!

Eesti kergejõustik ei ole ainult Rasmus Mägi, tagakiusatud Karmen Bruus, Johannes Erm ning veel paar-kolm kümnevõistlejat. Kergejõustikus on palju-palju teisigi alasid – ning noil on Eesti parimate tase pehmelt öeldes kesine. Liiati, ega spordiala elujõudu näita kolm-neli tippu, sest alati leidub visasid ja andekaid, kes jõuavad kõrgele alaliidu juhtkonnast sõltumata. Spordiala elujõudu näitab see, kuivõrd on alaliit suutnud luua võimalused ja tingimused, et ala tervikuna areneks ja õitseks.

Loomulikult, ega kergejõustikuliidu president koosta kellelegi treeningplaane ja ei käi kedagi staadionil treenimas. Kuid presidendi ülesanne on seista ja võidelda selle eest, et spordialal, mille eest ta vastutab, oleks kandepinda, oleks konkurentsi, oleks taset, oleks rohkelt tegijaid ja oleks tervikuna arengut. Tipud, nagu öeldud, saavad tematagi hakkama.

Pariisi olümpial medalita jäämise ning Eesti kergejõustiku nukra käekäigu taustal jääb ainult üksainus küsimus: miks usaldada Eesti olümpiakomitee juhtimine mehele, kes Eesti tippsporti ja kergejõustikut suunava-juhtiva tegelasena ei ole näidanud, et suudaks olla oma ülesannete kõrgusel?

Foto 1: Erich Teigamägi tänavu 6. juunil Roomas Eesti koondise liikmetele Rooma EMi stardinumbreid üle andmas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Erich Teigamägi mullu 15. veebruaril pressikonverentsil, kus Eesti kergejõustikuliidu juhatus andis teada, et võttis vastu otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Erich Teigamägi tänavu 12. veebrauril Tallinnas Jüri Tarmaku mälestustähise avamisel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix

Pullerits: Mida vastab Mehis Viru Henn Vallimäe sõnavõtule Õhtulehes?

Eesti antidopingu ja spordieetika sihtasutuse eksjuht Henn Vallimäe (fotol vasakul) ütles eelmise nädala lõpus usutluses Õhtulehele, et reeglitesse tuleb kirja panna, et karistada tuleb seda, kes teeb keelatud isikuga ehk teiega koostööd. See tähendab, et Vallimäe silmis olete kahjustanud Karmen Bruusi, sest nüüd ei jää üle muud, kui asuda teie endiste õpilaste sanktsioneerimise kallale. Mehis Viru, mida kostate?

Pean alustama veidi kaugemalt. 22. veebruaril 2023 tegin pöördumise Tallinna halduskohtule, et tunnistada kehtetuks EKJL-i juhatuse ja EKJL-i distsiplinaarkomisjoni otsused, millega määrati mulle tähtajatu kergejõustikus tegutsemise keeld. Eesti Kergejõustikuliit seletas oma seisukohtades Tallinna halduskohtule minule määratud karistuse osas nii:

«EKJL juhatuse 15. veebruari 2023. a. protokolliline otsus on täimiseks ühingu sisesuhetes, otsus on adresseeritud EKJL kui mittetulundusühingu liikmeteks olevatele kergejõustikualal tegutsevatele spordiklubidele (mittetulundusühingutele). Vaidlustatud otsused ei kohusta Mehis Viru, tema ei ole EKJL kui mittetulundusühingu liikmeks. Mehis Viru saab soovi korral jätkata treeneritööd vaidlustatud otsuse kehtivuse ajal, välistatud on treeneritöö jätkamine EKJL liikmeskonda kuuluvates spordiklubides. Vaidlustatud otsustel ei ole mõju Mehis Viru töösuhete jätkumisele õppeasutuste ja muude EKJL liikmeks mitte olevate isikutega.»

Tahan rõhutada, et see on EKJL-i enda ametlik dokumenteeritud seisukoht mulle määratud karistuse kohta. Kõik muud, nagu täielik kergejõustikus tegutsemise keeld jt, on mitteametlikud väljamõeldised, mis ei kehti. Ükskõik kelle poolt need ka ei oleks öeldud.

EKJL on seega asunud seisukohale, et kõnealune otsus keelab minul töötada EKJL-i liikmeks olevas spordiklubis treenerina, aga muus osas ei ole mulle õiguslikult siduv ja ma võin jätkata töötamist täpselt nii, nagu ise soovin. Minu tööleping EKJL-i liikmeks oleva Tartu Spordiselts Kaleviga lõppes üle aasta tagasi ja ma ei tööta praegu ühegi EKJL-i liikmeks oleva spordiklubi juures.

Iga sporti teha sooviv isik võib ise vabalt valida, kellega ta koostööd teeb. Seda ei saa EKJL täiskasvanud sportlasele ette määrata, kellega sportlane võib koostööd teha ja kellega mitte, sest see pole Eestis kehtiva õiguse kohaselt EKJL-i pädevuses.

EKJL on arvanud, et neil on justkui õigus sekkuda ka sellesse, kellega teeb koostööd EKJL-i liikmeks oleva spordiklubi liikmeks olev sportlane, näiteks Karmen Bruus, kuigi spordiklubide liikmeks olevad sportlased ei ole EKJL-i liikmed. EKJL ei saa nende suhtes õiguslikult siduvaid otsuseid teha. EKJL ei ole ka selle seisukoha väljendamisel selgitanud, milline õigusakt annab EKJL-ile pädevuse selliseid nõudmisi esitada.

EADSE endine juht Henn Vallimäe (fotol paremal) kindlasti teab Eestis kehtivaid spordi valdkonda puudutavaid seadusi. Miks ta neid aga mõnikord eitama hakkab ja meedias valeinfot levitab, seda tuleb temalt endalt küsida. Samuti seda, miks ta oma ametikohalt lahkununa jätkab Karmen Bruusi ründamist. Kellele see kasulik on?

Ka teine EADSE ametnik, [juhtivuurija] Remo Perli on minu kaasuses valeandmeid esitanud. 15. septembril 2022 toimunud kohtumise käigus selgitas Perli, et minu menetlust EKJL-i komisjoni poolt viiakse läbi haldusmenetluse sätete alusel. Hiljem aga EKJL väitis, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja asja lahendamine ei allu halduskohtule. Sellepärast lükkas Tallinna halduskohus mu taotlused tagasi.

Samasuguseid negatiivseid fakte on veel välja tulnud. Ilmselt püüavad EADSE ametnikud Eestis eetilist sporti edendada oma valede abil.

Kes aga kontrollib, et selliseid asju ei juhtuks ehk kes kontrollib EADSE tööd? Selleks võiks olla kuluuriministeeriumi spordiosakond, aga Vallimäel ja [kultuuriministeeriumi spordi asekantsleril] Tarvi Pürnil on ühine firma – Stuff OÜ. Seega Vallimäe tööd ei ole keegi kontrollinud. 

Kas teil on ka mingit infot, eeldusel, et teie abikaasa oli ja ilmselt on ka praegu mingil määral Karmen Bruusi treener, kuidas on Bruus reageerinud Vallimäe järgmistele sõnadele Õhtulehes: «Kogu sümpaatiast Bruusi vastu, tegelikult on ta eiranud Mehis Virule pandud tegutsemiskeeldu ja seal on see konks. Minu arvates on ainuvõimalik tee karistada koostöö tegijat.»? 

Meil ei ole infot, mida Karmen Bruus mõtleb sellest Henn Vallimäe arvamusest. Ta ei loe selliseid artikleid. Kuid teda on siin viimastel aastatel EKJL-i juhtide poolt erinevate võtetega päris korralikult treenitud: halvustav suhtumine, häirivad meilid jne. Viimane halenaljakas juhtum oli Tallinna lennujaamas, kui Karmen Bruus tuli Limast tagasi MMi pronksmedaliga (fotol ülal vasakul). Lennujaamas viibis koondist vastu võtmas ka EKJL-i peasekretär Sirje Lippe, aga Karmeni sõnul ta teda ei õnnitlenud. Selline väiklane käitumine ajas Karmeni naerma. Ka EKJL-i president Erich Teigamägi ei ole Karmenit tema medalivõitude puhul õnnitlenud. No aga Teigamäele ei olegi Bruusi medaleid vaja.

Põhiline etteheide teile viimasel ajal on, et olete eiranud EKJL-i määratud tähtajatut kergejõustikus tegutsemise keeldu, ja teinud seda kohati provotseerivalt. Miks te seda teinud olete?

Ma ei ole kedagi provotseerinud, kuid EKJL ei saa määrata, kus ma käin ja kellega ma suhtlen. See ei ole nende pädevuses.     

Vallimäe ütles, et on video, kus on näha, et te töötasite Limas juunioride MMil treenerina. Kas oli nii?

EKJL-i juhatus ei arvanud Limas toimunud U20 maailmameistrivõistluste koondisse Karmen Bruusi treenerit Kersti Viru, kuna öeldi, et Bruus on halb sportlane ja koondises kõrgushüppajatest alles nr 2. Samamoodi ei arvanud EKJL juhatus Kersti Viru koondisse eelmisel aastal, kui toimus U20 EM. World Athletics [rahvusvaheline kergejõustikuliit] pühendas oma kodulehel Lima U20 MMi tutvustamisel Karmen Bruusile kui võistluste ühele favoriidile päris pika jutu. See muidugi EKJL-i juhatust ei mõjutanud.

Aga noor sportlane, eriti kui ta läheb medali pärast võitlema, vajab tiitlivõistlustel igal juhul toetust ja tuge. Kersti Viru otsustas oma kuludega Limasse sõita, et Karmenit aidata. Sõit teisele poole maakera Peruusse ja seal kohaliku transpordi ning hotelli korraldamine ei ole just lihtne tegevus. Sellepärast soovis Kersti Viru, et ma kaasa tuleksin ja lahendaksin kõik võistlussõidul ette tulevad korralduslikud probleemid. Nii me koos Limasse sõitsime.

Lima võistlustel oli Karmen Bruusi treeneriks Kersti Viru. Erich Teigamägi, Henn Vallimäe ja mõned EKJL-i ametnikud on väitnud, et mina olen vaatamata EKJL-i [määratud] tegevuskeelule tegutsenud treenerina. Jättes praegu kõrvale EKJL-i keelu olemuse ja vastavuse Eesti seadustele, tahan neile ametnikele meelde tuletada, et Kersti Viru on üles kasvatanud ja tiitlivõistluste kuldadeni viinud Mirjam Liimaski, Kaire Leibaku, Liane Pintsaare ja Karmen Bruusi. Lisaks veel paljud Eesti meistrid. Kersti ei vaja võistluste ajal õpetamist ja juhendamist, ta teab ise väga hästi, mida tegema peab, et ta sportlane medali võidaks. Ja kui kaks treenerit samal ajal ühte sportlast õpetavad, siis ilmselt läheb see võistlus nurja.

Seega olin ma Limas pealtvaataja. Sõitsin taksoga kohale, ostsin kassast võistluste piletid ja võistluste ajal hõikasin nii Karmenile kui ka teistele Eesti sportlastele «läheb, läheb, tubli, pane juurde!».

Lugedes Henn Vallimäe väidet, et mind on staadionil filmitud, näitab see jälle, et EKJL ja EADSE on viinud läbi minu ebaseadusliku jälitamise. Üha enam tundub, et EKJL juhte ei huvita oma tegevuses Eesti seaduste järgimine. Selle video tegija oleks võinud treenerina parem aidata teisi Eesti sportlasi. Vahest oleksid siis meie koondise tulemused ka paremad olnud. Kümme minutit enne kõrgushüppe finaali kogunemisruumi minekut üritas see isik ka sekkuda Karmeni võistluseelsesse valmistumisse, aga Karmen oli selleks valmis. Ta pani kõrvaklapid pähe ja keeras selja ning lasi end temast häirida nii vähe kui võimalik.

Kui teie poole pöördub mõni spordihuviline palvega, et aitaksite õpetada talle kõrgushüpet või juhendada tõkkejooksutehnikat, kas leiate, et teil on seda õigus teha? Ja millega seda põhjendate?

Kindlasti saan ma mõnele huvilisele veidi nõuandeid anda. EKJL on väitnud ja selle kohta on ka dokument, millest ennist oli juttu, et EKJL-i otsus keelab minul töötada EKJL-i liikmeks olevas spordiklubis treenerina, aga muus osas ei ole mulle õiguslikult siduv ja ma võin jätkata töötamist täpselt nii, nagu ise soovin. Seega, kui leian tahtmist ja soovi, jagan oma teadmisi huvilistele. Arvestades muidugi EKJL-i dokumendis väljatoodud nõuet.

Foto 1: Henn Vallimäe 2019 veebruari lõpus saate «Otse Postimehest» stuudios. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 2: Henn Vallimäe 2016 augustis Pärnus Pernova loodusmajas. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu Kalevi tegevjuht Kaire Nurja õnnitleb 2. septembril Tallinna lennujaamas U20 MMi pronksmedaliga koju saabunud Karmen Bruusi. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix

Pullerits: Totaalne ämber ehk kogu karm tõde Eesti kergejõustikuliidu õiguslikult vildakast ja puudulikust tegevusest

Meie õigusriigiga on asjad sandisti, kui igaüks, ka see, kel puudub vastav pädevus ja seaduslik õigus, võib hakata õigust mõistma – ja vähe sellest, õigust mõistes ka õigust väänama või ignoreerima. Paraku lähevad sellised asjad liiga kergelt läbi, sest vähe on neid, kes vaevuks isehakanud õigusemõistjaid kontrollima ja esitama kriitilisi küsimusi. Ajakirjandus võiks siin olla üks, kes seda rolli täidab, kuid kahjuks sööb teatud osa ajakirjandusest mõnikord isehakanud õigusmõistjailt peost, ja mis veelgi hullem – muutub ise õigusemõistjaks, enne kui asi üldse kohtussegi on jõudnud.

Eesti kergejõustikuliidult kergejõustikus tegutsemise keelu saanud treener Mehis Viru lugu on üks selline lugu. Mis on seal siis viltu?

Alustame sellest, et spordiseadus (SpS) reguleerib treeneri tegevust kutsekvalifikatsiooni kaudu. Treenerikutse andmisel ja äravõtmisel lähtutakse kutseseadusest (KutS).

Spordiseaduse järgi on treener treenerikutsega sportimist juhendav spordispetsialist (SpS § 6 lg 2), kuid pole välistatud, et sportimist võib juhendada ka treenerikutseta inimene (SpS § 61 lg 6 p 2).

Teisisõnu, seadus ei sätesta, et sportimist saab juhendada vaid isik, kes töötab spordiklubis (mis on spordialaliidu, antud juhul EKJLi liige) või omab kutsetunnistust. Selline piirang välistaks näiteks personaaltreenerite töövõimalused läbi enda loodud juriidilise isiku, samuti looks see eeldused ebaausaks konkurentsiks konkurentsiseaduse mõttes.

Arusaadav? Vaatame siis edasi.

Spordialaliidu liikmed võivad olla juriidilised isikud (SpS § 4 p 1, Eesti Kergejõustikuliit MTÜ põhikiri, p 16). Treenerid pole seega õiguslikult spordialaliidu liikmed ning spordialaliidul puudub võimalus treenereid ühingust välja arvata või nende tegevust piirata ka põhikirjale tuginedes. See ei tähenda, et spordialaliidu põhikirjas kehtestatud reeglid ei võiks laieneda treeneritele läbi spordiklubide kui tööandjate; kuid isegi juhul, kui spordiklubi treeneriga lepingulise suhte lõpetab (see tähendab, et treeneri ja spordiklubi vahel puudub töösuhe), ei seas seadus tingimust, et treenerina töötamiseks peab töölepinguseaduse (TLS) mõttes treenerina töötama.

Loogiline, kas pole? Elementaarne, Watson, nagu öeldakse.

Seaduse järgi võib kutsekomisjon teha kutse andjale (Eesti Olümpiakomitee) ettepaneku tunnistada väljastatud kutsetunnistus kehtetuks, kui on alust arvata, et inimese tegevus ei vasta kutsestandardi nõuetele (KutS § 22 lg 1 p 3), kuid lõpliku otsuse saab teha üksnes kutse andja (EOK). Kutseseadus (KutS § 22 lg 2) sätestab, et väljastatud kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamisel kustutatakse see kutsetunnistus kutseregistrist ning kutsetunnistuse kehtetuks tunnistanud organ teatab otsusest asjaomasele isikule tähtkirjaga ja avaldab sellekohase kuulutuse Ametlikes Teadaannetes. Säte seob kutsetunnistuse kehtivuse otseselt kutseregistri kandega. Mehis Viru kutsetunnistus on 13. septembri 2024 seisuga endiselt kutseregistris kehtiv, seega pole Mehis Viru kutsetunnistus kehtetuks tunnistatud (vt kuvatõmmised paremal üleval ja all).

Huvitav ja kummaline, kas pole?

Mehis Viru kohta tehtud distsiplinaarkomisjoni otsus viitab kuriteole. Kutse- või ametiõiguste kuritarvitamisest – mida Mehis Virule sisuliselt ette heidetakse – korral saab tegutsemiskeelu lisakaristusena seada üksnes kohus kuni kolmeks aastaks (karistusseadustiku § 49); seda enam on Mehis Viru tegevuse piiramine vastuoluline. Ent vähe veel sellest: MTÜ-l Eesti Kergejõustikuliit puudub pädevus isikuandmete töötlemiseks sellisel määral, mis võimaldaks läbi viia piisavalt põhjalikku uurimist. Miks ei pöördutud koheselt uurimisasutuse poole (antud juhul Politsei- ja Piirivalveamet), vaid jätkati iseseisva uurimisega, kusjuures võimalik, et Mehis Viru põhiõiguseid riivates (süütuse presumptsioon jmt), jääb arusaamatuks.

Siit järeldubki, millest alustasin, et Eestis võib iga eraõiguslik juriidiline isik astuda kohtumõistja rolli ja ükskõik kelle elutöö hävitada.

See oli nüüd suur plaan. Kuid see pole mõistagi kõik. Vaatame nüüd kujunenud olukorda märksa suurema luubiga, et detailid tuleks paremini esile.

Nimelt, EKJLi tegevus on tõstatanud mitmeid küsimusi selles osas, millistest õigusaktidest EKJL oma tegevuses lähtub. Isegi kui jätta Mehis Viru kaasus kõrvale ei saa olla vaidlust selles, et EKJL-i tegevus peaks olema selge ja läbipaistev ning toimuma kindla korra alusel, mille puhul on nii menetlust läbi viival organisatsioonil kui ka menetlusalusel isikul selge arusaam, millised õigusaktid vastavale menetlusele kohalduvad ja millised on kellegi õigused ning kohustused.

Mehis Viru pöördus mullu 22. veebruaril kaebusega Tallinna halduskohtu poole EKJL-i 15. veebruari protokollilise otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ning 11.veebruaril distsiplinaarkomisjoni otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ning taotles ühtlasi esialgse õiguskaitse korras EKJL-i 15. veebruari protokollilise otsuse täitmise ja kehtivuse peatamist.

Mullu 6. märtsil esitas EKJL Tallinna halduskohtule seisukoha, milles leiti, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja kõnealused otsused pole seega ka halduskohtumenetluses vaidlustatavad.

Samas oli EKJL eelnevalt, 2022. aasta 15. septembri kohtumise käigus selgitanud Mehis Viru esindanud vandeadvokaadile, et menetlust viiakse läbi haldusmenetluse sätete alusel ehk teisisõnu: menetluse läbiviimisel ajal esitatud info lõi mulje, et EKJL lähtub menetluse läbiviimisel haldusmenetluse sätetest. Hilisemas EKJL-i seisukohas on leitud, et EKJL ei viinud läbi haldusmenetlust ja asja lahendamine ei allu halduskohtule.

Mullu 6. märtsil esitatud seisukohas selgitas EKJL 15. veebruari protokollilise otsuse kehtivuse ja siduvuse osas järgmist: „Vastustaja juhatuse 15. veebruari 2023. a. protokolliline otsus on täimiseks ühingu sisesuhetes, otsus on adresseeritud vastustaja kui mittetulundusühingu liikmeteks olevatele kergejõustikualal tegutsevatele spordiklubidele (mittetulundusühingutele). Vaidlustatud otsused ei kohusta kaebajat, kaebaja ei ole EKJL kui mittetulundusühingu liikmeks. Kaebajal on kehtiv treeneri kutsetunnistus, mille väljastas Eesti Olümpiakomitee. Vastustaja ei ole kutset andev organ ja vastustajal puudub pädevus kutse andmiseks ja kutsetunnistuste kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja saab soovi korral jätkata treeneritööd vaidlustatud otsuse kehtivuse ajal, välistatud on treeneritöö jätkamine EKJL liikmeskonda kuuluvates spordiklubides. Vaidlustatud otsustel ei ole mõju kaebaja töösuhete jätkumisele õppeasutuste ja muude EKJL-i liikmeks mitte olevate isikutega. Õiguskirjanduse kohaselt ei ole üksnes teatud ebamugavuste talumine kohtuvaidluse ajal piisav, et esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.“

Järelikult on EKJL asunud seisukohale, et kõnealune otsus keelab Mehis Virul töötada EKJL-i liikmeks olevas spordiklubis treenerina, aga pole muus osas Mehis Virule õiguslikult siduv ja ta võib jätkata töötamist täpselt nii, nagu ise soovib. Mehis Viru tööleping EKJL-i liikmeks oleva MTÜ-ga Tartu Spordiselts Kalev on lõppenud 1. septembril 2023 ehk ta ei tööta ühegi EKJL-i liikmeks oleva isiku juures treenerina.

Kui võrrelda EKJL-i 15. veebruari otsust ja kohtule esitatud seisukohti, siis tekib küsimus, et kui EKJL saab teha otsuseid ainult oma liikmete osas (kelleks Mehis Viru pole ega ole kunagi olnud), siis kuidas sai EKJL üldse teha otsuse füüsilise isiku suhtes, kes pole EKJL-i liige.

EKJL-i selgituste kohaselt puudub organisatsioonil pädevus teha otsuseid treenerikutse andmise või äravõtmise osas.

Kui aga lugeda EKJL-i mulluseid 11. ja 15. veebruari otsuseid, siis pole seal ega ka üheski muus EKJL-i seisukohas, millega on olnud võimalik tutvuda, selgitatud, millistest õigusaktidest tulenevalt on EKJL-il, MTÜ-l, õigus määrata füüsilisele isikule, kes ei ole tema liige, eluaegse tegutsemise keeld tervel spordialal. (Võrdluseks: suur osa Eestis karistatavaid kuritegusid võimaldavad määrata tähtajalisi karistusi kuni viieks aastaks, mitte kohaldada eluaegseid sanktsioone. Seega on selle keelu pikkus ja proportsionaalsus täiesti omaette teema.)

See on küsimusi tekitav olukord, kus ühelt poolt leiab EKJL, et ta ei saa treenerikutse andmise üle otsustada ja tema otsused on siduvad ainult tema liikmetele, aga samas teeb seni teadmata õiguslikul alusel otsuse tema liikmeks mitte oleva Mehis Viru suhtes ja keelab temal justkui kogu kergejõustikus tervikuna tegutseda. Millisel õiguslikul alusel on EKJL-il väidetavalt selline pädevus, jääb selgusetuks.

Iga sporti teha sooviv isik, sh profisportlane, võib ise vabalt valida, kellega ta koostööd teeb ja seda ei saa EKJL asuda sportlasele ette kirjutama, kellega sportlane võib koostööd teha ja kellega mitte, sest see pole kehtiva õiguse kohaselt EKJL-i pädevuses.

EKJL on jõudnud seisukohale, et neil on justkui õigus sekkuda ka sellesse, kellega teeb koostööd EKJL-i liikmeks oleva spordiklubi liikmeks olev sportlane (näiteks Karmen Bruus), kuigi spordiklubide liikmeks olevad sportlased ei ole EKJL-i liikmed ja EKJL ei saa nende suhtes õiguslikult siduvaid otsuseid teha. EKJL ei ole ka selle seisukoha väljendamisel selgitanud, milline õigusakt annab EKJL-ile pädevuse selliseid nõudmisi esitada.

Seega tuleb eristada EKJL-i väidet/seisukohta sellest, kas väite/seisukoha esitamiseks on tegelikult ka õiguslik alus või on tegemist lihtsalt EKJL-i arvamusega, mis pole õiguslikult siduv.

Nagu öeldakse: chew that, Eesti kergejõustikuliit! Ja juristid - mõtlen kvalifitseerituid, mitte isehakanuid -, mida kostate?

Fotod 1 ja 2: Troika (vasakult) Eesti kergejõustikuliidu distsiplinaarkomisjoni liige Margus Mugu, Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi ja EADSE juhtivuurija Remo Perli mullu 15. veebruari pressikonverentsil, kus tegid teatavaks, et Eesti kergejõustikuliidu juhatus võttis vastu otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Ja nii ongi - kergejõustikuliit on ületanud oma pädevuse piirid

Ma ei ole kunagi varjanud, et mulle meeldib asju vaadata teisest vaatenurgast, kui teeb seda sageli enamus. Enamusel on ju tavaliselt lihtsad ja kiired lahendused, mis võimenduvad seetõttu, et väga odav, kerge ja populaarne on levinud seisukohaga kaasa joosta ja sellele kaasa karjuda. Kuid elus ei ole asjad enamasti liiga ühesed ja liiga mustvalged. Liiati on ajakirjaniku, hea ajakirjaniku kohustus ära kuulata ka teine pool.

Mina ei tea ja teie ka ei tea, kas sellel, mida räägitakse treener Mehis Viru ja tema õpilaste suhete kohta, on alust. Aga ajakirjanduses on asju esitletud nii, et kui väidetavalt on kokku kogutud 300, 400 või 500 lehekülge uurimismaterjale - näete, isegi selles lihtsasti loendatavas arvus puudub selgus ja üksmeel -, siis järelikult see tähendab, et isik, kelle kohta on materjale kogutud, on süüdi.

Mina sellise ennatliku ja põhjendamatu ning tõestamata süüdistusega päri ei ole. Süüd mõistab meil ikkagi kohus. Ja asi ei ole kohtusse veel jõudnudki. Aga ma ei ole seniste levinud käsitlustega päri ka seetõttu, et näen, kuidas neid materjale on kogutud. Sellest olen korduvalt ja põhjalikult kirjutanud seoses Viru ja Karmen Bruusi kohta avaldatuga. Hiljuti, eelmisel nädalal, jäi mulle silma, kuidas materjali kogumine jätkub. Ja see ei paistnud õiguslikult kuidagi õige ja põhjendatud välja. Sellest mu tänane lugu Postimehes räägibki. Lugege ja mõelge kaasa.

Foto: Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi 15. veebruaril 2023 Eesti Kergejõustikuliidu pressikonverentsil, kus teatas, et EKJLi juhatus võttis vastu otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks mind ei olnud Tartu rattamaratoni stardis?

Vastuse sellele küsimusele leiab siit.

Lühidalt: see on kõik üks ja seesama. Korduvalt tehtud ja ammu pähe kulunud. Mida on seal uut ja seninägematut? Võib ju silmad kinni panna ning mõttes raja paari minutiga läbi sõita.

Võrrelge näiteks sellega, mis on lisatud videos ja mida te varem ei ole näinud. Esimeses kohas (esimesed kolm minutit) ei ole väga-väga suure tõenäosusega mitte ükski eestlane eales käinud. Oleksin äärmiselt üllatunud, kui mõni oleks. Vaevalt muidugi. Sest isegi mina ei olnud seal kunagi käinud, ehkki võimalusi olnuks korduvalt – aga ikka olid teed viinud mujale.

See, et pole käinud, teebki asja põnevaks. See on nagu avastusretk. Sa ei tea, mis ees ootab. Sa ei tea, kui raske ja keeruline rada on, mil määral on see üldse rattaga läbitav. Ja loomulikult ümbrus – millised värvid! Ja milline eriline maastik, mida siinkandis, kuskil Euroopas, kusagil ei näe.

Ja siis edasi – milline vaheldusrikas rada (neljandast kuuenda minuti lõpuni). Kord kivine, siis astangud; seejärel kurviline, siis veidi liivane. Ja jälle – sa ei tea, mis ees ootab. Avastusretk jätkub. Ning siis järsku avarad vaated – justkui lõpmatusse. Ja mis mulle eriti meeldib: keegi „ei ela” seljas ega trügi mööda ega jää ette, saad liikuda oma tempos. Saad ringi vaadata. Kui palju jääb aega Tartu rattamaratonil ümberringi vaadata?

Ja siis jälle uus salapärane koht (alates kuuenda minuti lõpust ehk 5.58st), kus, tean, on üks eestlane peale minu veel käinud. Küllap ta mäletab seda ja kui tahab, jagab ise oma mälestust, mis ta sellest arvas. Kuid ega ta pruugi kõike mäletada. Mullegi tulid mõned kohad varasemaga võrreldes üllatusena.

Kõik see, mis videos kümmekonna minutiga näete, kestis tegelikult palju kauem, kui kestab keskmisele harrastajale Tartu rattamaraton. Selle olulise vahega, et kui Tartu rattamaraton on taas see, mida olnud kõigil varasematel aastatel, siis niisugused käigud, mida teiega siin jagan, on unikaalsed ja enamasti kordumatud. Ning mis seal salata: kutsuvad tagasi. Millal?

Foto 1: Tartu rattamaratoni liidergrupp mullusel sõidul Puka toitlustuspunktile lähenemas. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Ratturid mullusel Tartu rattamaratonil 16. septembril. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Tähelepanu, kergejõustikuliit ja spordieetika sihtasutus jahivad Mehis Viru!

Kui te väljute Tartu Ülikooli spordihoone (fotol paremal) kergejõustikuhalli-poolsest pääslast ja heidate pilgu paremale, sinna, kus istub spordihoone administraator, siis mida te näete?

Seal on istuva administraatori kõrvale leti serva kleebitud paberil silt, mida saab lugeda igaüks, kellel on vähegi terav silmanägemine või nägemispuudulikkust kompenseerivad prillid, nagu mul. 

Sellele sildile on kirjutatud (fotol vasakul): „Kui Mehis Viru saabub taas halli, siis palun adminnil võtta kohe ühendust kas Remo Perliga +372 50 27 604 või siis Sirje Lippega +372 50 62 390.” Perli on EADSE juhtivuurija ja Lippe on EKJLi peasekretär-tegevjuht.

Paraku puudub sildil märge, kes on see, kes palub administraatoril kohe ühendust võtta. Ehk kelle palvel/käsul/ülesandel on Tartu Ülikooli spordihoones, mida haldab Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi, paigutatud eelkirjeldatud palvega silt.

Selline silt, nagu kinnitavad minu käsutuses oleva ülesvõtte makroandmed, on seal olnud juba vähemalt juulikuu lõpust ning see silt oli üleval ka eile, kolmapäeva õhtupoolikul, nagu oma silmaga veendusin.

Siin tekivad mõned küsimused, mis väärivad uurimist ning mille kallale olen ka asunud.

Esiteks, kas antud juhul võib olla tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega, kus MTÜ ja SA paluvad kanda TÜASKil ette ühe isiku liikumisest? Kas sellise tegevuse teostamiseks peab olema luba kõrgemalt, kui seda on MTÜ või SA palve või korraldus?

Mõelge ise, mis te arvaksite sellest, kui mingi asutus palub teist asutust, et too annaks jalamaid teada, kui on teid seal näinud. Pole võimatu, et samasugused sildid on väljas ka näiteks TÜ staadionil ja Tamme staadionil. Siis oleks juba tegemist laiaulatusliku jälitamisega.

Teiseks, mis voli on EADSE-l või EKJL-il kohustada TÜASKi kandma ette ühe isiku liikumistest? Jah, TÜASK on EKJLi liikmesklubi, aga mis alusel saab katusorganisatsioon panna oma liikmesklubi jälitama isikut, kes ei ole juba ammu isegi mitte TÜASKi treener ega klubi hingekirjas, vaid on hoopis Tartu Spordiseltsi Kalev nimekirjas?

Edasi: TÜ spordihoone administraator peab teada andma siis, kui isik saabub spordihalli (fotol vasakul). Siin tekib küsimus, kas see pole liikumisvabaduse põhjendamatu piiramine. Miks ei või isik hallis viibida, sest ega pelgalt hallis viibimine tähenda seda, et isik hakkab automaatselt tegelema kellegi treenimisega, mis on oletatavasti see, mis EKJLi ja EADSEt huvitab.

Seega, vaja on põhjust, miks on isiku juurdepääs piiratud kohta, mis pole eravaldus, vaid, kui ma nüüd ei eksi, mille haldaja on avalik-õiguslik juriidiline isik. Konsulteerisin tunnustatud õiguseksperdiga, kes lausus, et kindlasti peaks olema esitatud ka põhjendus, sest vastasel juhul võib olla tegemist diskrimineerimisega. Küsisin seda põhjust TÜASKi juhatuse esimehelt Gert Prantsilt, kellega olen kahel korral olnud Vahur Teppani korraldatud Sõprade sõidul grupijuht, kuid vastust küsimusele ei saanud.

Ja see pole veel kõik. Teame, et EKJL on määranud Mehis Virule kergejõustikus tegutsemise keelu. Kui sõnastus on tõepoolest ametlikus keeludokumendis just selline, on see minu pädeva konsultandi hinnangul probleemne. Sest see tähendab seda, et Viru ei tohi ka ise kergejõustikut harrastada, sh joosta, heita, hüpata, sest see kõik on samuti kergejõustikus tegutsemine. Ja vähe sellest.

Ütlesin auväärsele konsultandile, et kui advokaat visatakse välja advokatuurist, ei tähenda ju see, et ta ei või enam anda juriidilist nõu. Jah, võib küll, seda ei saa keegi keelata, kuid ta ei tohi end enam esitleda advokaadina. See tähendab, et kui ükskõik milline eraisik palub Mehis Viru, kas too annaks talle nõu jooksu-, hüppe- või heitetreeninguil, ei saa keegi seda takistada. Ja keegi ei saa Viru selle eest karistada. Konsultant möönis, et sel juhul tuleb sellist treenimist nimetada küllap juhendamiseks. Mis iganes, minu pärast kas või järeleaitamiseks. Ja liiati väheneb ükskõik kelle sõnaõigus Viru tegevuse üle veelgi, kui paluda Virult juhendamist venitus-, painutus- või jõuharjutuste tegemisel.

Lühidalt, ükskõik kes teist, kes te ei ole EKJLi liikmesklubi liige, vaid olete eraisik, võite pärast sissepääsusumma maksmist sammuda koos Viruga Tartu Ülikooli spordihoonesse ning lasta tal seal ennast juhendada nii palju, kui süda lustib. Ei EKJLil ega EADSE-l, ei Perlil ega Lippel ole võimu seda keelata, ammugi mitte selle eest karistada.

Mis kokkuvõttes panigi mind pöörduma erapooletu ja pädeva riikliku organi poole, et saada sealt teadmine ja vastus, kas too silt, mis käsib Viru nägemisest TÜ spordihoones ette kanda, on ikka igati seaduslikult põhjendatud või on tegemist isetegevusega, milleks pole juriidilist alust. Olen jätkuvalt vastuse ootel, sest ilmselt pole tegemist lihtsate küsimustega.

Foto 1: Tartu Ülikooli spordihoone. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 2: Silt Tartu Ülikooli spordihoone administraatori leti serval. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 3: Sprinter Õilme Võro treenimas tänavu kevadel Tartu Ülikooli spordihoones. Foto on illustratiivne; Võrol puudub igasugune seos selle looga. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix

Pullerits: Erich Teigamägi peaks lõpetama pürgimise EOK presidendiks

Täiendasin täna hommikul arvamuslugu, mille kirjutasin juba eelmisel nädalal, ja saatsin Postimehele ka, et avaldagu soovi korral. Iga toimetus on ju oma otsustes autonoomne.

Postimees avaldas.

Loos argumenteerin, miks peaks Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi (fotol vasakul) loobuma EOK presidendiks kandideerimisest.

Kogu loo avaldamisõigus on Postimehel, siin vaid paar viidet loole motiveeritud mahus.

Niisiis, suures soovis tühistada Eesti naiskergejõustiklaste viimaste aegade edukaim treener Mehis Viru saavutas Teigamägi selle, et muutis Bruusi hoolimatul kombel lihtsalt oma võitlusvahendiks. Jääb mulje, nagu oleks Bruusist saanud justkui kahuriliha, kelle võib saata lahinguväljale surema, peaasi et saaks Viruga arved õiendada. Nende arveõienduste tagamaad ulatuvad 2015. aastasse, mil Viru oli üks peategelasi „Pealtnägija” loos, kus uuriva vaatluse alla olid võetud kergejõustikuliidu rahaasjad. Väites, et Teigamäe prioriteedid on ammu paigast ära, kuna alaliidu aur kulub sellele, et korraldada Eestis uhkeid rahvusvahelisi võistlusi, mille taustal on tippsport muutunud teisejärguliseks, sattus Viru Teigamäe vaenlaste leeri. 

Jätkates Viruga arvete klaarimist, nähtub, et ilmselt ei hoolinud ega näinud Teigamägi ette, et rikub ka Bruusi edasise sportliku käekäigu. Alaliidu presidendina oleks tema kohustus hoolitseda ennekõike ja esmajoones Eesti kergejõustiku perspektiivikaimate noorsportlaste eest. See jäi tegemata. Bruus oli sama hästi kui maha kantud.

Nagu öeldud, täispikkuses argumentatsiooni saate lugeda Postimehest, sest andsin selle sporditeemalise arvamusloo Postimehele, olgugi et ma pole ei arvamus- ega sporditoimetuse liige.

Foto 1: Erich Teigamägi 6. juunil Roomas Eesti koondise liikmetele EMi stardinumbrite kätteandmise eel. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Erich Teigamägi (vasakul) õnnitlemas 5. märtsil Tallinnas kergejõustikuhallis kergejõustiku sise-MMil pronksmedali võitnud Johannes Ermi. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Uskumatu, aga rattaspordis läheb Eestit MMile esindama... harrastaja!

Küllap mäletate seda jaanipäevaeelset sensatsiooni, kui Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus saavutas kolmanda koha ja üllatas siinseid tipprattureid metsakasvataja, end harrastajaks pidav Taavi Kannimäe (33, vasakpoolsel fotol paremal), sest tegin temaga ju pika intervjuu, mida juhtus lugema ka Rein Taaramäe (vasakpoolsel fotol vasakul) – ja see on siinkohal tähtis, isegi otsustav.

Intervjuu lõpus püüdsin Kannimäed irriteerida ning küsisin, kas nüüd võiks ta järgmise sammuna rattaspordis püüelda Eestit esindama MMil. Naersime mõlemad selle üle – lõbus mõtteharjutus ju!

Aga mis juhtus: tuleb välja, et Kannimäe sõidabki järgmisel nädalal Belgiasse ja ülejärgmisel Šveitsisse. Belgias esindab ta Eestit Euroopa ja Zürichis maailma meistrivõistlustel.

Kuidas see on võimalik? 

Kannimäe rääkis mulle neljapäeval, samal päeval, mil Taaramäe (fotol vasakul) katkestas Vuelta, asjast nii: „Pärast sinu eelmist intervjuud minuga kirjutas mulle Rein Taaramäe. Ütles, et luges artiklit, väga lahe, ja lisas mulle, et ära mõtle, kas sa lähed [MMile], vaid sa kindlasti lähed ja ta ise ajab asjad korda. Tema suhtleski otse Eesti jalgratturite liiduga, et ma peaks minema mõlemale võistlusele, EMile ja MMile.
Taaramäe mulle need stardid valmis sepistas ja olen talle selle eest ülitänulik. Ta utsitab mind siiamaani, kirjutab mulle vahel tund aega enne starti Vueltal ja annab näpunäiteid, kuidas jõudu säästa ja end hoida.”

Tegelikult teadsin sellest, et Kannimäe läheb MMile, juba juulikuu lõpus. Et kust ja kellelt? Allikad! Ja sugugi mitte ratturite liidust. Kuid lubasin suu pidada ja saladust hoida – liiga vara oli sellest veel rääkida, see uudis oleks olümpia künnisel tähelepanuta jäänud. Nüüd tuli aga reageerida, sest ratturite liit andis Eesti koondise koosseisust teada ja ega saa lubada, et Ivar Jurtšenko või Jaan Martinson mulle ühtäkki „ära teevad”. ERRist polnud konkurente karta, sest nende uudiskünnist see vaevalt ületanuks. Nemad vahivad seal isegi keset suve laskesuusatamist ja aja, mis selle üle jääb, raiskavad jalgpallile (sest olümpiaga tegi Kanal 2 neile „ära”). (Hüva, sain laskesuusa- ja jalgpallikirglikule ERRile jälle „ära panna”, kohe hakkas puhtam ja kuivem tunne.)

Niisiis, rääkisin Kannimäega tema valmistumisest EMi ja MMi eraldistardist sõiduks, kus ta on eliitklassis (!) Eesti ainus esindaja. Kõike ei saa avaldada, sest enamik kogutud infost on Postimehe omand, kuid paar huvitavamat asja siiski poetan.

Palusin, et ta kirjeldaks kõige piinarikkamaid trenne.

Kannimäe: „Hea näide, mis näitab ka edasiminekut, on mulle kõige valusam trenn – neli korda kaheksa minutit grammikene üle oma FTP ehk functional threshold poweri. See tähistab vattide hulka, mida suudad tund aega hoida. Sellest [tasemest] olen sõitnud veidi kõrgemal. Tegin neli korda kaheksa minutit keskmiselt 480 vatiga.
Need on minu jaoks päris kolossaalsed numbrid, aga suurtuuridel sõidavad isegi kleenukesed mehed selliseid vatte välja. Mina oma suurema lihasmassi ja kaaluga (92 kilo, pikkus 187 cm – P.P.) hoian lihtsamini seda võimsust, kuid et 30 kilo kergemad mehed samasuguseid vatte produtseerivad, on ulme. Vuelta pikkade etappide lõputõusudel hoitakse selliseid numbreid, et Chris Froome oleks oma tippvormis napilt top 10-sse mahtunud. Nii et ei oska midagi eeldada, mis mind ees ootab.”

Üks huvitav asi veel – preemiaks neile, kes siiamaani on lugenud. Küsisin tema võimaluste kohta EMi 31 kilomeetri pikkusel rajal.

Kannimäe: „Seal tõuse sisuliselt ei ole, nagu olen aru saanud – alla saja tõusumeetri, nii et seda ei tunnegi sisuliselt. Aga seal on umbes 20 äkilist kurvi, kus hoog läheb maha. Selleks mul kogemust pole. Plaanis on sõita niimoodi, et mul on raadio kõrvas ja tiimibussist juhendatakse, kuhu keerama peab, sest kogu aeg ei saa pead üleval hoida, muidu kaotad kiiruses. Kui pea väga alla panna, siis on ettenähtavus ainult mõni meeter, aga nii kui pead tõsta, on vähemalt kilomeeter tunnis kiirust kohe kadunud. Tuleb usaldada tiimibussist antavaid instruktaaže. Ma ei tea, kuidas see mul välja tuleb ja kui hästi ma võrreldes tippudega seal kurve oskan ja julgen võtta.”

Ülejäänud Kannimäe sisukat ja põnevat intervjuud saate lugeda siit.

Foto 1: Rein Taaramäe (vasakul) surub tänavustel Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus kolmandaks tulnud Taavi Kannimäe kätt. Taaramäe võitis. Foto autor: Raul Soome
Foto 2: Taavi Kannimäe. Foto autor: Art Soonets
Foto 3: Rein Taaramäe selle nädala kolmapäeval Vueltal, mille ta katkestas järgmisel päeval. Foto autor: IMAGO/Sirotti/Scanpix
Foto 4: Taavi Kannimäe juunis Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Art Soonets
Foto 5: Rein Taaramäe mullu juunis Criterium du Dauphine eraldistardist sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Rein Taaramäe tunamullu aprillis Šveitsis Lausanne’is Tour de Romandie proloogil eraldistardist sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas Karmen Bruusi treener takistuste kiuste ikkagi MM-võistlustele pääses

30. juulil, neli nädalat enne Peruus Limas algavaid U20 vanuseklassi kergejõustiku MM-võistlusi saabus Eesti kergejõustikuliidu peasekratärile-tegevjuhile Sirje Lippele ja saavutusspordi juhile Kristel Berendsenile e-kiri, mille saatja küsis, millised on tema võimalused sõita Karmen Bruusiga (fotol paremal) kaasa MMile. Bruus oli ikkagi eelmise samaealiste MMi võitja ning tema treener Kersti Viru, kirja saatja, leidis, et see võiks olla üks argument, miks ta võiks oma õpilast Peruusse aitama ja toetama lennata.

Ka rahvusvaheline kergejõustikuliit (World Athletics) pühendas oma MM-i-eelses ülevaates kõrgushüppajate hulgas kõige rohkem tähelepanu just Bruusile (vt kuvatõmmis vasakul).

Möödus üheksa päeva, enne kui Berendsen vastas. Selleks ajaks, 8. augustiks, oli Bruus viinud oma hooaja tippmargi Tartus KEVEKi võistlusel 1.87ni, mis andis maailma U20 vanuseklassi jooksvas edetabelis 7. koha. Sellest kõrgemal, 6. kohal, oli U20 maailma jooksvas edetabelis Eesti 19-liikmelisest koondisest üksnes Võrust pärit teivashüppaja Miia Tillmann. Bruusiga võrdsel 7. kohal oli maailma edetabelis Haapsalust pärit seitsmevõistleja Emma Kathrina Hein. Eesti koondisse kuulus ka sportlasi, kelle koht hooaja edetabelis oli 65., 71. ja 73.

Berendsen (fotol paremal) vastas üheksa päeva hiljem Virule, et Viru oli 26. juulil saatnud talle kirja, kus kinnitas, et Bruus soovib osaleda U20 MMil, ning avaldanud soovi, et tema abiline MMil Limas oleks Heiko Väät.

Kuid asi oli selles, et kui Berendsen küsis Bruusi osalemise kohta Peruus, oli ta andnud Virule valida kolme treeneri vahel: Väät, Harry Lemberg ja Erki Nool. Nonde seast valis Viru Väädi, sest eeldas enda sõnul, et Nool ja Lemberg on hästi palju hõivatud teiste Eesti noorsportlaste abistamisega.

Viru (all parempoolsel fotol keskel) sõnul ei pakkunud Berendsen talle isegi oma kuludega MMile kaasa sõitmise võimalust, nii nagu sai võimaluse Limasse sõita Aleksandr Hvorõhh, kelle õpilane kolmikhüppaja Anna Panenko oli U20 maailma jooksvas edetabelis 13.

Lisaks eelnimetatud neljale sõitsid treenerina Peruusse ka Maris Mägi ja Romet Mihkels.

Berendsen teatas, et 27. juuli õhtul pärast mitmevõistlust Rakveres tegi kergejõustikuliidu noortespordikomisjon kirjaliku koosoleku, kus arutati läbi MMile lähetatavad sportlased ja nende treenerid. Tolleks ajaks oli Bruus hüpanud 1.82 ning oli hooajal sentimeetri võrra kõrgemale hüpanud Valeria Smirnova järel tulemuse põhjal kõrgushüppes Eesti koondise teine number.

Kergejõustikuliidu juhatus kinnitas noortespordikomisjoni ettepaneku kirjaliku menetlusega 1. augustil. Poolt oli 11 juhatuse liiget, ainsana jäi erapooletuks Lemberg.

Viru ei varjanud 30. juuli kirjas Berendsenile oma pettumust selle üle, et juba eelmisel aastal ei andnud EKJL talle võimalust koondise koosseisus Bruusiga (fotol all vasakul) tiitlivõistlustele kaasa sõita. „Lõpuks Karmen Bruus loobus,” seisab tema kirjas.

Viru juhtis tähelepanu ka sellele, et varasemalt on EKJLi esimene eelistus olnud saata tiitlivõistlustele kaasa mitmevõistlejate treener, seejärel hüpete-heidete ning alles kolmandas järjekorras jooksutreener. Peruu koondise liikmeks kinnitatud treenerite Mägi ja Mihkelsi kõik õpilased olid jooksjad.

Viru märkis 9. augusti vastuskirjas Berendsenile, et peale Bruusile Limas treeneriks pakutud Väädi, Lembergi ja Noole polnud teiste treenerite kohalolust MMil temaga juttugi. „Kahjuks on sinupoolne info jäänud alati ebatäpseks,” kirjutas ta Berendsenile.

Samas kirjas teatas Viru Berendsenile: „Üldse on häbiväärne, kuidas EKJLi juhatus on käitunud Karmen Bruusiga kahel viimasel aastal. See on jätnud tema treeningutesse ja võistlemisse väga valusad jäljed.” Kirja lõpetas ta nii: „Jälle on näha, et Bruusi saavutused EKJLi juhatuses mitte kedagi ei huvita.”

Lõpuks sõitis Viru Peruusse kaasa turistina. Alles siis, kui Bruus (fotol ülal paremal) pöördus spetsiaalselt Berendseni poole, et tema treener saaks MMil personaaltreeneri kaardi – mille peale oli Berendsen Viru sõnul Bruusilt küsinud, kas ta kindlasti ikka tahab Virule personaaltreeneri kaarti –, õnnestus tal see saada ja Bruusi MMil juhendama pääseda.

Bruus tõi lõpuks U20 MMilt Eestile ainsa medali. Ta hüppas oma hooaja tippmargi 1.89 ja sai pronksmedali.

Foto 1: Karmen Bruus saabub MMilt pronksmedaliga 2. septembri õhtul Tallinna lennujaama. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 2: U20 vanuseklassi kergejõustiku MMi eelne ülevaade kõrgushüppe favoriitidest. Kuvatõmmis WA koduleheküljelt
Foto 3. Kristel Berendsen 3. juunil Tallinnas Euroopa meistrivõistluste koondise tutvustamisel Coop pangas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kersti Viru (keskel) juhendamas karmen Bruusi mullu 2. märtsil Istanbulis Euroopa sisemeistrivõistlustel kergejõustikus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Karmen Bruus mullu 22. juulil võistlustel Madridis Vallehermoso staadionil. Foto autor: ZumaPress/Scanpix
Foto 6. Karmen Bruus mullu 30. juulil Tallinnas Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Valus löök Karmen Bruusi treenerilt Eesti kergejõustiku juhtide pihta

Karmen Bruus (fotol vasakul) võitis U20 vanuseklassi MM-võistlustel kõrgushüppes 1.89ga pronksmedali. Sain tema treeneri Kersti Viru Peruus Limas kätte siis, kui ta oli juba lennukile istunud, aga ta leidis ikkagi aega, et rääkida. Ja rääkida oli tal palju ning südamest! See on valusamaid ja kriitilisemaid intervjuusid, mis Eestis spordi teemal viimastel aastatel antud. Eks lugege ja veenduge ise.

Foto: Karmen Bruus mullu 30. juulil võistlustel Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix