Pullerits: Tahan ka auhinnaraha!

Mäletate, kuu aega tagasi palusin kõigi selle blogi lugejate abi kirjutamaks oma igakuist spordikolumni Tartu Postimehele, teemaks: miks naiste auhinnad on massispordiüritustel meeste auhindadest viletsamad. Suur aitäh kõigile olulise panuse eest - ilmselt saime valmis Eesti esimese blogilugejatega kamba peale tehtud kommentaari. Kuna Tartu Postimeest kõik lehelugejad ei saa ja kuna Postimehe kirjult netiküljelt ka seda kirjutist teab mis kerge leida ei pruugi olla, siis olgu see kolumn avaldatud ka siin.

Aega võtab, aga lõpuks hakkavad naised oma tahtmist saama. 123 aastat tagasi, kui kaunim sugu esimest korda Wimbledoni tenniseturniiril kaasa lõi, pälvis nende parim auhinnaks hõbedase lillekorvi, mis oli kolmandiku võrra odavam kui meeste võitja kuldne autasu. Lõpuks, alates tänavusest turniirist, on Wimbledoni naiste ja meeste auhinnafondid võrdsustunud.

Välismaal puhuvad võrdsustamistuuled pole Eestisse veel ulatunud. Pärast Tartu rattarallit, kus auhinna said kuus paremat naist ning üldarvestuse tosin paremat meest – ning kus Hawaii Expressi väledamaile jagatud kinkekaardid olid naistel väiksema summaga kui meestel –, kerkis taas habemega küsimus: miks naised on spordiüritustel vähem hinnatud kui mehed?

Tõsi, mitte alati. Näiteks Tartu suusamaratonil saab naiste ja meeste esikuuik võrdsed auhinnad. Ja tõe huvides olgu märgitud, et sügisese Tartu rattamaratoni auhindade suurus on reguleeritud Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu reeglitega, mis näevad naistele ette väiksema preemia kui meestele.

Sellegipoolest ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et naised on spordis justkui teisejärgulised. Vaadake või menukat Elion Cupi rattasarja: meestel on võistlusklasse tervelt kaheksa, naistel kõigest kaks, alla ja üle 30-aastased. On naiste tahaplaanile tõrjumine õigustatud?

Ühest küljest justkui oleks. Naiste konkurents, kui piirduda Eesti massispordiürituste vaatlemisega, on kordades lahjem kui meestel. Seda nii osavõtjate arvult kui tippude tasemelt. Näiteks Tartu rattarallil lõpetas pika distantsi 1371 meest ja 74 naist. Tartu jooksumaratoni põhidistantsi läbis 1012 meest ja 145 naist. Vähemasti Tartu ratta- ja suusamaratonil oli meeste konkurentsis rahvusvahelise kaliibriga osalejaid palju arvukamalt kui naiste seas.

Eelnevast tulenevalt pälvivad meeste jõuproovid ka laiemat tähelepanu, meelitades sedakaudu üritust toetama suurema sponsorite armee.

Liiati, kuna mehi on osalejate hulgas enamus, on suurem ka nende panus auhinnafondi. Kui oletada, et kõik Tartu rattarallile kirja pannud maksid 400 krooni, teeb see meeste panuseks 628 400 ja naiste panuseks 33 200 krooni.

Aga teisest küljest, ega osalustasud kata eales kogu auhinnafondi. Seda esiteks. Teiseks, looduse poolt seatuna on naised enamikul aladel küll meestest märgatavalt nõrgemad, ent ega see saa olla põhjuseks, miks nende pingutusi tippu jõuda vähem hindama peaks. Kes julgeb väita, et Kristina Šmiguni kuldmedalid on vähem väärt kui Andrus Veerpalu omad?

Mis puutub kommertspotentsiaali, siis kas näiteks naiste tennis ja rannavolle ja iluuisutamine pole sageli paeluvamadki, kui meeste vastavad alad?

Ja lõppeks, kas ainuüksi sellepärast, et osa naisi söandab kaasa lüüa meeste massilisel egotripil – milleks, mööngem, massispordiüritused ju enamasti on –, ei vääriks paremad nende hulgast meestega võrdset tunnustust?

Tegelikult on meeste ja naiste võrdne auhindamine, nagu igasuguste sooliste võrdsustamiste puhul ikka, vaid esimene samm üleüldise võrdsuse saavutamise teel. Isegi kui edaspidi kutsutakse poodiumile nii tosin paremat naist kui meest ning nende võidutšekid on võrdse summaga, jääb pretendentide arv ikkagi ahtakeseks. See piirdub valdavalt 20-30 aastastega.

Aga mis saab minuealistest, kes võistlevad klassis M40? Miks ei peaks sõnaõigust saama need mehed-naised, kel vanust 50 kanti? Kas nende ponnistused pole siis midagi väärt?

Nüüd tuleb selle kommentaari konstruktiivne osa. Võtame eeskuju Los Angelese maratonist, kus 100 000-dollarilisele peaauhinnale saavad kandideerida ka naised. Selleks peab rajarekordite põhjal arvestatud ajavahe järgi meeste parimast üle olema.

Sama süsteemi, kuid olulise edasiarendusega, võiks kasutada ka Eesti massispordiüritustel. Nimelt tuleks arvutada varasemate hooaegade resultaatide põhjal, mida on iga vanuseklassi edukaima tulemus väärt võrreldes üldarvestuse võitjaga. Kui see osutub paremaks, võib peaauhinna võita ka 52-aastane Arnold Schmidt, Tartu jooksumaratoni 42. (M50 – 1.), või 51-aastane Marje Raudsepp, Tartu rattaralli 538. (N50 – 1.).

See oleks ehtne rahvaspordiüritus, kui arvesse läheks kogu rahvas, mitte ainult noored profid.

Foto 1, 2: Venelanna Maria Šarapova on üks neist, kelle survel soostusid Wibledoni tenniseturniiri korraldajad võrdsustama meeste ja naiste auhinnafondi. Foto autor: Hugh Routledge/Talking Sport/Photoshot / Scanpix
Foto 3: 52-aastane Arnold Schmidt (paremal) konkureerimas SEB Ühispanga Tartu jooksumaratoni lõpusirgel norrakast suusatamise maailmameistri Odd-Björn Hjelmesetiga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Pullerits: Isetreenimine - lolluse tipp

Kui ma eilsele treeningkavale otsa vaatasin, hakkas hirm. Nimelt olen nüüd loobunud ka jooksus omapäi harjutamisest, sest näiteid, kuhu enda tarkuse (ja sageli olematu tarkuse) ülehindamine välja viib, leiab isegi tipptasemel küllaga. Eks vaadake, kuidas paljude Eesti paremate jooksjate areng (v.a Tiidrek Nurme) viimasel ajal seisma on jäänud. Ei ole ju mõtet n-ö paigal joosta - see on tarbetu aja ja energia kulu.

Niisiis, mu juhendaja, kel ette näidata rahvusvaheline kõrgkvalifikatsioon (kuid kes ei soovi end Eestis laialt afišeerida), oli koostanud eilseks nn Crescendo-kava. Ta oli uurinud mu seniseid tegemisi ja leidnud seal ühe puudujäägi teise otsa ning otsustas varasema ajulageda harjutamisrütmi uue kvaliteedi saavutamiseks sassi lüüa. Ja esiteks tuleb mu aeroobset võimekust parandada, leidis ta - mis on täiesti õige -, kui tahan sügisesteks suusatreeninguteks korraliku baasi laduda. Seda tuleb tingimata teha, sest Vancouveri olümpia läheneb ju kohutava kiirusega - enam pole kolme aastatki jäänud.

Seega, eile oli kavas tõusvas tempos jooks: esmalt 2,55 km tempoga 4.40/km, siis järgmised 2,55 km tempoga 4.20/km, siis kolmas 2,55 km 4.00/km-ga ja viimane 2,55 km - see, mis hirmu nahka ajas - tempoga 3.40/km. Kui avaldasin kahtlust, et see on ikka liiga kiire, vastas juhendaja, et ise tahan ju mingi Pühajärve jooksu sellise tempoga läbi joosta. Nojah, nii see on. Aga ega see kartusi maha võtnud.

Jooksin Tähtvere spordipargi saepururingil 12 ringi (10,2 km) ning olin paberile kirjutatud ringiajad kleepsuga stopperi külge kleepinud, et tempost täpselt kinni pidada. Sest juhendaja oli hoiatanud: kui plaanist kõrvale kaldun, muutub kogu trenn mõttetuks.

Püsisin ilusasti graafikus. Mõnel ringil jäin küll paar sekundit graafikust maha, kuid tegin järgmisel ringil selle ilusasti tasa. Nii et viimasele 2,55 km etapile läksin graafikust vaid sekundi jagu hiljem.

Saepururada nõuab loomulikult lisapingutust, samuti puhus eile vali tuul, mis, oletan, ei anna sellega kaasa joostes nii suurt eelist, kui vastutuult rassimine tempot maha võtab. Seetõttu tegin pisut sohki ning hüppasin 3.40/km tempo saavutamiseks asfaldile. Nõutud kiiruse hoidmine tähendas tolle 850 meetri ringi läbimist 3.07-ga, mis tegigi murelikuks, sest enne kevadisi jooksuvõistlusi olin enam-vähem sellise tempoga seal ringipikkuseid lõike jooksnud - ja andis ikka üksjagu pingutada.

Aga vähemalt sain nüüd kätte võistluskiiruse tunnetuse. Esimesel 850 meetri ringil jäin graafikust maha 3 sekundit (ausalt öeldes kartsin hullemat) ja teisel samuti 3 sekundit. Viimasel ringil, kui tundsin juba pisukest kangestumist, suutsin siiski sekundi tagasi võtta - vähemalt ei vajunud ma ära! -, nii et kokkuvõttes läbisin kogu distantsi ettenähtud 42.30 asemel 42.35-ga.

Tunnistan, et olin päris rahul ja õnnelik, sest pelgasin, et ei pea seda Crescendot lõpuni vastu.

Lugesin ka pulssi. Kohe pärast lõpetamist oli see vist 190 (raske on lugeda, kui hingeldad ja SLS on hirmus kiire), pool minutit hiljem oli pulss igatahes 175 ja minut pärast lõpetamist 105. Kaks minutit pärast finišeerimist oli pulss 90. Ootan huviga, mida mu juhendaja nende arvude peale kostab ja mis korrektiivid nende põhjal plaanides teeb. Ta lubas igal juhul teha. Sest jooksmisele tuleb läheneda a) teaduslikult, b) paindlikult ja c) loominguliselt. Ja mis kõige tähtsam: mitte teha midagi oma tarkusest, vaid küsida abi neilt, kes on kõige targemad.

Õhtul juhtusin Eurospordi kanalil nägema Ostrava GP 5000 meetri jooksu. See andis lootust. Nimelt võistles seal rohkem kui tosina Aafrika neegri vastu üksainus läbi ja lõhki valge mees, austraallane Craig Mottram. Ta oli neist pea jagu pikem ning lihas- ja kondimassi järgi otsustades tõeline pakk. Aga ta tegi kõigile neile kondistele neegritele viimasel ringil ära! Nagu reporter ütles: keeras kruvi järjest juurde. Ehk lisas pidevalt tempot. Lõpus ei olnud neegritel tema vastu mingit šanssi. Viimase kilomeetri läbis Mottram 2.27-ga. Hurraa, valge mehe võit!

Järelikult kõlbame ka meie, valged eestlased, jooksma. Tuleb vaid õigesti trenni teha. Tarkade juhendajate nõuandeid kuulates ja mis eriti tähtis - neid järgides.

Foto 1: Tiidrek Nurme vedamas mullusel Gustav Sule memoriaalil Tartu Ülikooli staadionil 1500 meetri jooksu itaallase De Marco Tiziano ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Pilt juunikuisest Vancouverist. Ukrainlanna Julija Jelistratova võistlemas sealsel triatloni MK-etapil. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Veel üks pilt Vancouverist. 9. juunil sõitis World Naked Bike Ride Day'l läbi linna poolsada paljast ratturit, et juhtida tähelepanu autode tekitatud saastatud õhule. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Valge mehe ilus lennukas jooksusamm. Austraallane Craig Mottram juuni algul New Yorgis Reeboki miilijooksus. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Austraallane Craig Mottram võidab juunikuus USAs Prefontaine Classicul 2 miili jooksu 8.03,50-ga. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 6: Austraallane Craig Mottram vedamas Ostrava GP-l 5000 meetri jooksu karja Aafrika neegrite ees. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Ebaõiglane neliküritus

Aeg on protestida. Eriti nüüd, kui Tartu neliküritusest on kolm möödas - Tartu suusa- ja jooksumaraton ning rattaralli - ja neljas, rattamaraton, veel toimumata. Aus ja õiglane oleks nüüd joon sarjale alla tõmmata. Aga ei! Rattamehed, nagu Art Soonets, peavad ikka veel ühe šansi saama, et end üldarvestuses ettepoole sikutada.

Soonetsi puhul tähendab see, et suure tõenäosusega jõuab temasugune rattahull minusugusest ükskõik-ratturist nelikürituse arvestuses lõpuks mööda. Kus siin õiglus on?

Miks peavad rattamehed saama suusa- ja jooksumeeste vastu kaks võimalust? Või küsimust ümber sõnastades: miks peab rattaalasid neliküritusel olema kavas kaks, aga jookse ja suusasõite on kumbagi üks?
Siin on tegemist kallutatud üritusega, mis muud. Ja kui ma oleks sama kõva mees, nagu oli Jimmy Carter, siis kutsuksin jooksu- ja suusamehi rattaüritusi boikoteerima - nagu Carter kutsus progressiivset maailma üles Moskva olümpiat boikoteerima.

Paraku pole ma pooltki nii kõva kui Carter (ehkki Carter omakorda polnud pooltki nii kõva kui Ronald Reagan, kes kurjuse impeeriumi hoopis tükkideks aitas lagundada), siis tuleb probleemile läheneda konstruktiivsest küljest.

Vaatasin, et pärast suusa- ja jookusvõitlust (resp. 213. ja 98. koht) olin nelikürituse pingereas 39. kohal, neli kohta taga rattur Allan Orasest ja kaks kohta ees Margus Püvist, kes, kui mu mälu ei peta, on vist nelikürituse kunagi isegi võitnud. Art Soonets oli - no kohe andis teda protokolli sügavusest otsida... - alles 145. kohal (resp. 214. ja 509. koht), isegi neljast naisest tagapool. Ainult üheksa kohta Meelis Atonenist eespool.

Loomulikult tegi rattasõit tabelisse korrektiive. Pidigi tegema. Oma 709. koha tõttu langesin neliküritusel 49. kohale, Soonets tõusis tänu 222. kohale 56ndaks. Siin oleks ka aeg asi ära lõpetada ning kuulutada Hansapanga mees Rait Pallo soomlase Jani Peltotalo ja rattur Allan Orase ees mitmikürituse võitjaks.

Aga ei, vara veel. Rattamehed, nagu Soonets ja Oras (kes tunnistas mulle kevadel, et tema eesmärk on neliküritus tänavu ära võita) peavad saama oma headuse (sic: mitte paremuse!) tõestamiseks veel ühe võimaluse. Ma ei näe siin õigluse ega loogika kübetki.

Kui rattasõit annab tulemusest 50 protsenti, siis tasakaalu huvides võiks ju kavva võtta lisaks klassikamaratonile ka mõne vabastiilimaratoni ning lisaks 22,4 km jooksule kas täismaratoni või 10 km sprindi. Et kõigi alade vahekord oleks võrdne. See oleks siis üks kompromissettepanek.

Teine ettepanek oleks arvestada kahest rattaalast vaid ühte paremat. Kui see tekitab korraldajais kartuse, et sel juhul võib neliküritusest saada taas kolmiküritus, võib seada lisaklausli, et neliküritusel tulemuse saamiseks peab tingimata lõpetama mõlemad rattasõidud. Või siis võiks mingi valemi järgi leida kahe rattaala tulemuste keskmise ja nende põhjal punkte jagada.

Senine rattavõistluste ületähtsustamine töötab ka rahvaspordiürituse filosoofia vastu. Rahvasport peaks ju olema kõigile kättesaadav, aga nüüd, mil maastiku- ja maanteesõit nõuavad korraliku tulemuse saamiseks kahe ratta soetamist - mõned on teinud koguni ettepaneku, et bike'idega sõitmine nende laia leistangi tõttu maanteevõistlusel sootuks keelata (mida Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk on just pareerinud väitega, et tegu on [sic!] rahvaspordiüritusega, kus seesuguste piirangute seadmine pole õigustatud) -, muutub neliküritusel väärikalt esinemine üha kulukamaks (seda vaatamata Andrus Ansipi rõõmsaile teadetele Eesti kohutavalt kiirest majanduskasvust, mis nii sotsiaaldemokraatide kui Edgar Savisaare hinnangul tavatarbija rahakotis paraku sugugi ei kajastu [ja neil on õigus: tööleping ei luba mul küll rääkida oma palga suurusest, aga nii palju tohin ilmselt avaldada, et ega see ligi üheksa aasta jooksul kordagi tõusnud küll ei ole - nii et peaks vist poliitilisi eelistusi korrigeerima või?]). -- See sai vist selle blogi kõige keerukam lause nüüd.

Nii. Igatahes olen mina oma sõna öelnud ja ettepaneku teinud, kuidas ratturite soosimine lõpetada. Igati konstruktiivselt ja heatahtlikult, tüli norimata. Jääb oodata, et Tartu nelikürituse korraldajad siit mingidki järeldused teevad. Või muidu... (...ma järgmine aasta enam ei võistle ja leidku siis uus blogija, kes nende üritustele leili viskab.)

Ise lähen täna rattaga sõitma. Mitte sellepärast, nagu hellitaks ma lootust Soonetsile neliküritusel vastu saada, vaid seepärast, et jooksutreeninguid mitmekesistada. Nii näeb plaan ette, ja selle, muide, on koostanud Eesti asjatundlikuim jooksunõuandja, aga ta ei tahtnud end laialt reklaamida. Peaasi, et ma teda usun. Ja ma usun.

Foto 1: Priit Pullerits harjutamas Euroopa pikima maismaatunneli suudmes Šveitsi Alpides Tartu nelikürituse dominantala, jalgrattasõidu, olulist elementi - kaitsekiivri kandmist. Foto autor: Klára Bratová (Tšehhi Vabariik)
Foto 2: Priit Pullerits Šveitsis Alpides mõtisklemas, miks küll on Tartu neliküritus nii ebaõiglane. Foto autor: Agnė Kairiūnaitė-Vipartė (Leedu)
Foto 3: Jalgrattur Allan Oras, Tartu nelikürituse peamisi võitjakandidaate. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Eks te proovige sellise varustusega meestele rattasõidus vastu saada - Luksemburgi esindav Kim Kirchen Šveitsi velotuuri proloogil Bernis. Foto autor. AP / Scanpix

Pullerits: Üks ootamatu suusakild

Mul on Kristina Šmiguni üle hea meel. Päris tõega. Ehk nagu ütleb üks mu väliseestlasest Ameerika tuttav (pange mõttes väike jänkiaktsent juurde): "Tõesti tõega." Sellepärast, et erinevalt paljudest teistest naistest võetakse tema ikkagi naiseks, nagu kord ja kohus. Et ta ei pea vaprat nägu tehes maha salgama seda, millest enamik naisi tegelikult unistab - abiellumisest. Et ta ei pea ajama seda juttu, mis naiste suust kõlab nii võltsilt, et lausa valus kuulata - et nad ei tahagi abielluda, sest mis see paber loeb ja neil on muidu ka hea, jne, jne.

Siinkohal usun ma igal juhul Siiri Oviiri, kes mulle mulle poolteist aastat tagasi Strasbourgis eravestluses oma kunagiste tudengineiude seas korraldatud küsitlusele viidates väitis, et enamik neist tahab igal juhul ametlikult tanu alla ja sõrmuse sõrme saada. (Muidugi leidub erandeid, ma ei pretendeerigi väitma, et see soov oleks üleüldine; aga vean kihla, et need erandid on suures vähemuses.) Sest iga naine tahab - ja selles osas on nad meestest ilmselt pisut erinevad -, et nende elus valitseks mingisugunegi kindlus, eriti siis, kui peaks veel lapsed tulema. Ja usun, et iga naine tahab, et mees teda ametlikult ja avalikult tunnistaks, mida abiellumine ju tegelikult tähendabki.

Seepärast ongi mul Kristina Šmiguni üle hea meel, et temal see unistus lõpuks 07.07.07 täitub.

Aga enne, kui mehele minna, tuleb vallalise põlvega hüvasti jätta. Kuulsin Eesti suusaringkondade telgitagustest, et Kiku olla seda juba teinud. Nimelt, nagu mulle rääkis allikas, kes pole seni kordagi pada ajanud ja kel pole ka vähimatki põhjust kõlakaid levitada, oli Kristina umbes kaks nädalat tagasi korraldanud tüdrukute õhtu. Väikses ringis, mitte liiga suurelt.

Kohal olid mu allika teada olnud Kristina noorem õde Katrin ning Soomest saabunud endine tippsuusataja Cristel Vahtra. Neljas osaline - ja siin, tunnistan, polnud allikas kindel, kumb variant on õige - oli kas Katrini mehe või Kristina tulevase mehe Kristjan Thor Vähi naistuttav.

Vahva ju, et vanu traditsioone elus hoitakse.

Kui mu allikas oli kõik ära rääkinud, mida ta teadis, ning teema juba peaegu unustatud oli, võttis ta siiski veel kord ühendust, kuigi, tunnistan, kõheldes. Sest ta polnud ikka sada protsenti kindel, kas mees või mehed, kes oma riietuses naiste ees korrektiive teevad, olid ka kohal või mitte. Seetõttu ei saa siin midagi kindlalt ka väita. Ja isegi kui olid kohal - ega see mingi kuritegu ole! Olen paaril korral teleekraanil näinud, kui pöördesse naised seesugustest meestest minna võivad - ja öelge nüüd, miks ei võiks ka tütarlaste peol hiiglama lõbus olla? Isegi siis, kui peo korraldab kahekordne olümpiavõitja.

Olgu teil kõigil vähemalt jaanipeol lõbus!

Foto 1: Kristina Šmigun ja Kristjan Thor Vähi mulluste parimate sportlaste autasustamisel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Kristjan Thor Vähi. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Pullerits: Šveitsi laager läbi - ja tulemused?

No selline ekstraordinaarne, ja tuleb tunnistada, et mittesportlik majutus nagu Alpi mägikuurordis Kanderstegis võttis lausa sõnatuks. Nii kui Chalet-Hotel Adleri teise korruse tuppa astusin, jahmatas, et uhke kiiskavvalge mullivann lebas elutoa nurgas. Aga see polnud kõik. Kui voodit nägin, siis see oli ümmargune, oi kui ümmargune, roosavärvilised tekid-padjad kaunis hunnikus. Aga ka see polnud veel kõik. Millegipärast rändas pilk lakke ja seal, piinlik kohe öelda, laius hiiglaslik ümmargune peegel.

Kui te asjale veel pihta ei saa, siis olgu öeldud, et hotelli allkorrusel avastasin hiljem reklaamvoldiku, mis teatas, et nad üürivad välja erinevat tüüpi love-roome, küll vanniga ja ilma ja teab millega veel.

Kurat, ma tulin siia sporti tegema, mitte energiat igasugu tühja-tähja peale kulutama, sain pahaseks. Kohe siiralt ja tõsiselt sain. Aga nagu välja tuli, polnud seegi veel kõik.

Nimelt selgus hommikul teiste hotellikülalistega vesteldes, et vähemalt kahel neist hakkas mullivann pärast nupule vajutamist liikuma. Okei, mul liikus mullivann ka pisut, aga esiteks nii, et mullide asemel lendas mitu suurt veejuga põrandale, ja teiseks nii, et üks toru osutus lekkivaks. Järsku avastasin, et pool põrandat on üleujutatud. Järgmised veerand tundi, kui mitte 20 minutit kulusid veeuputuse likvideerimiseks. Säh sulle mõnusat lebasklemist pärast kurnavat treeningut.

Aga minu mullivann ei liikunud siiski nii palju kui nii mõnelgi teisel. Nimelt, nagu üks mees seletas, läks ta õhtul duši alla, vajutas vanni serval ühele nupule ning järsku tõusis toal sein eest ja mullivann hakkas rõdule sõitma. Teine mees oli ka hakanud end vanni minekuks sättima, ja seni, kui ta end lahti kooris, avastas, et vann oli vahepeal toast kadunud. See oli omapäi rõdule läinud.

Nii et ettevaatust, kui Šveitsis vanni lähete!

Aga treeningpaigana oli Kandersteg päris hea. Kõrgust merepinnast 1176 meetrit - algaja harjutaja jaoks mitte liialt palju. Kuigi liiga palju oli asfalti - ega korralikud ja jõukad Euroopa riigid enam kruusa ja muud pehmemat pinnast väärtustada oska -, andsid ümbritsevad mäed suisa tiivad. Kui läbi linnakese jooksma hakkasin, ei saanud arugi, et tee kulgeb kergelt vastumäge. Sellest sain aru alles siis, kui tagasi tulin - siis oli küll näha, et kaldenurk on allamäge.

Linnakese servast keris kitsas serpentiin umbes 4 km järsult mäkke. Seal laius ilus alpiaas, kus ühes vanas majakeses, mille välikemmerg ei olnud mugavuselt sugugi šveitsilik, pakkus perenaine õhtuti fondüüd. Et võtad heleda leivatüki pika kahvli otsa ja kastad selle kuuma ning vürtsika juustukastme sisse. Enne võis leivatüki kasta ka mingi kirschi sisse, aga see oli minu meelest nii kange puskar, et pärast pidanuks paarsada meetrit vastutuult spurtima.

Igatahes võtsin hotelli juurest mõnusa hoo üles, et vaadata, kui kaugele tavalise treeningtempoga mäkke joosta suudan. Selgus, et mitte kuigi kaugele. Kaldenurk oli ikka hirmus järsk ning peagi läksid reied raskeks ning seejärel ka hingeldamine ahmivaks ning varsti oli pulss tõenäoliselt maksimumi peal. Kaks jalgratturit üritasid samuti üles pedaalida, kuid näha oli, et neilgi polnud kerge. Aeg-ajalt panid nad jala maha.

Parem oli lugu lõikudega. Leidsin kerge kaldenurgaga asflateeritud tee, kus vastumäge otsa (umbes minut ja 1o sekundit) kasutasin jõu arendamiseks, siis puhkasin kaks-kolm minutit, keerasin otsa ringi ja tulin allamäge tagasi (minuitga) - enda arust pidi see olema kiiruse arendamise ots. Ei tea, mis asjatundjad sellest treeningrežiimist ka arvavad...

Igatahes tundub, et saavutasin Šveitsis nädalaga päris normaalse vormi. Kui Tartusse tagasi jõudsin, tegin oma traditsioonilist 9 km ringi ja jooksin hästi lõdvas tempos tolle vähemalt kaks minutit kiiremini kui enne Alpides käiku. Ka 12 km ring läks umbes kolm minutit kiiremini, kui enne Šveitsi külastamist olin suutnud.

Aga ma hoiduks siin kaugele ulatuvatest järeldustest - tegu võis olla ka Kesk-Euroopas viibimisest saadud eufooriaga. Hoopis kõvema tulemuse tegi minu arust Harku järve jooksul kolleeg Kalle Muuli, kes sai 6,4 km rajal nii hea aja nagu 25.18, võitis nii Andrus Nilki kui Villu Zirnaskit, sitkete jooksumeestena tuntud lehemehi, ja kaotas Donatas Narmontile kõigest minuti ja 15 sekundit. Järelikult tõotab temaga Pühajärve jooksul tulla tihe rebimine. Mitte ainult mul, küllap ka paljudel teistel.

Foto 1: Vaade Chalet-Hotel Adleri teise korruse aknast Alpidele. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaade Kanderstegi linnakese ühele hotellile umbes veerandsajast. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Nooled mägedes näitavad, kuhu liikuda. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Alpiaas Kanderstegi lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Hommikune vaade Kanderstegile. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Vaade Kanderstegi ümbritsevatele mägedele. Foto autor: Priit Pullerits

Šmutov: suusarajalt jalgpalliplatsile (sealt saab trenni ja raha!)

Igasugustel jube headel plaanidel on vaid üks viga – need kipuvad kuidagi eriti oskuslikult ebaõnnestuma. Näiteks lõin endale selleks nädalaks ja edaspidiseks ehk terveks suveks täiesti geniaalse treeningplaani – nädala sees, tõenäoliselt teisipäeviti ja neljapäeviti, kaks umbes tunnist sörki ja nädalalõpuks midagi intervalltrenni laadset.

Et suusatrennid on selleks suveks lõppenud ja kokku tullakse vaid laagriteks või sümpaatseteks grillpidudeks, tuleb hakata üksi treenima – see on muidugi esimene probleem, sest üksi treenides leiab alati vabanduse, miks homme on kindlasti parem treenida kui täna. Teiseks on igasugused pisipõhjused nagu näiteks ülikooli lõpetamine, mis on kuidagi olulisemad kui tunnike jooksurajal. Ülikooliga on nüüd selles mõttes muidugi hästi, et tehtud ja korras (selle teema juurde tuleme sellel nädalal veel tagasi). Seetõttu üldse treeningplaani koostama hakkasingi, et vaba aega on nüüd töö kõrvalt metsikult.

Lisaks on minu treeningplaani võlu selles, et selles on siiski kindlad kohustuslikud asjad, mis tuleb ära teha ehk viilida ma üldiselt ei saa – nimelt mainisin, et nädalalõppudel on plaanis midagi intervalltreeningu laadset. See treening pannakse paika kõrgemalt poolt ehk Eesti Jalgpalli Liidust, kust mulle öeldakse (õigemini meilitakse või hädaolukorras helistatakse), millist kohtumist ma pean vilistama minema. Vilistamislitsents on mul juba ammusest ajast, täpsemalt öeldes 2001. aasta märtsist. Mõne aasta eest üritasin ajakirjandusliku eksperimendi mõttes teha ka korvpallikohtuniku litsentsi, kuid tollest eksamist kukkusin kindlalt läbi. Korvpallireeglistikuga ma enne ei tutvunud (vaatan mänge niisama nagu iga teine huviline) ja rohkemat polnudki vaja – no ei teadnud lihtsalt vastuseid ja panin umbes, mööda, nagu selgus. Kuid see selleks. Toona ei teinud ma isegi füüsilisi katseid ära, sest see oli esimeseks trenniks pärast kipsis olemist ja taastusravi.

Kuid jalgpallimänge olen varemgi vilistanud ja eelmisel aastal oli plaanis põhjalikult tegelema hakata, kõik sujuski suhteliselt normaalselt, kuid siis tuli too vastik vigastus, mis tõmbas sportimisele mõneks ajaks kriipsu peale ja viis mu suusatamise juurde. Nüüd siis uuele ringile.

Selline vilistamistrenn on igati sobilik, mida vähemalt minu arvates kinnitavad ka pulsinäidud – näiteks 3. juunil Tartus II liiga abikohtunikuna tegutsedes oli pulss esimesel poolajal keskmiselt 148 (80% HR) ja maksimaalselt 177 (96% HR). 177-182 löögi vahel oli pulss üldse 12 sekundit. Teise poolaja keskmine oli 155 (84% HR) ja maksimaalne minu isiklik rekord 210 (114% HR), kuid mis momendil ma selle kätte sain, ei kujuta kahjuks ette, sest seegi on 27 sekundi jooksul saavutatud. Seega ehk läks näitaja natuke segi. Eilsel C1 (noored) mängul väljakul olles oli esimese poolaja (35 minutit) näiduks keskmiselt 156 ja teisel 153, kuigi IV liiga väljakul olles on need numbrid mängutempo tõttu vähe kõrgemad.

Lisaks saab kohtunikuna sportides veel palka ka. Huvilistele olgu ära toodud jalgpallikohtunike tänavused ametlikud tasud (korvpalli omasid ma kahjuks ei tea):
Meistriliiga – 1500/1125 (esimene number on väljaku, teine abikohtuniku oma, kui teine number puudub, on mängul vaid väljakukohtunik)
Esiliiga – 800/600
Teine liiga – 600/400
Kolmas, neljas ja viies liiga – 400
Naiste meistrivõistlused – 400
Noorte MV, A-klass – 300
Noorte MV, B- ja C-klass – 200
Noorte MV, D-klass finaalid – 200
Karikavõistlused kuni 1/8 finaalid – 600/400
Karikavõistlused alates 1/8 finaalid – 1500/1125
Väike liigakarikas – 400/300
Saalijalgpall – 400

Ehk pole hullu, kui nädalas kasvõi üks IV liigas mäng vilistada, saab Priidu mainitud varustuse ostmiseks ju väheke raha küll.

Kuid nagu öeldud, segadust tekitavad igasugused pisiprobleemid. Nii hakkas nädalavahetusel pärast Võrus toimunud mängu, kus abikohtunikuna tegutsesin, jõhkralt (ja seda ütlen ma rõhutatult) valutama vasaku jala päka alla jääv ala (kui suure varba juurest alla liikuda). Ja valutab praeguseni. Vähese kõndimise peale kaob korraks ära, kuid tuleb siis raksuga tagasi. Samasugune jama oli mul ka umbes poole aasta eest ja siis andsid kaks Tartu tipparsti küllaltki erinevad selgitused, kuid vähemalt kadus see valu nädalaga ära ehk kahtlusaluseks oli pisipõletik. Kui sellest jagu saaks, võiks suvele julgelt vastu minna.

Foto 1: suusavõistlus Tähtveres, pildil Martin Šmutov. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 2: Martin Šmutovi kohtunikukaart, Postimehe infograafika toimetaja Artur Kuusi joonistatud lisadega. Olgu märgitud, et lisad on joonistatud arvutis ja kaart on tegelikult täitsa korras.
Foto 3: Madalates liigades saavad kohtunikud vigu vilistada ka näiteks Taavi Veskimäele, kes pildil pallib FC Toompea koosseisus. Foto autor: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
Foto 4: jalgpall on ohtlik mäng. Foto autor: internet.

Pullerits: Hingehinnaga rattad

Art Soonets on nüüd meister - palju õnne! Ta tuli Võrumaa meistrivõistlustel rattakrossis veteranide arvestuses esimeseks.

Tegelikult pole siin midagi imestada, kui vaadata, missuguse tippvarustusega ta sõidab. Uurisin Priit Kaljalt, Tartu Velospetsi poe juhatajalt, nüüdse Elion Cupi ühelt käivitajalt (tollal Red Bulli sponsornime all) ja Atlanta olümpial Eesti rattakoondise mehaanikuna tegutsenud mehelt, mis seesugune varustus ka maksab, millega Soonetsile ja teistele temasugustele rattahulludele järele jõuab.

Vaadake neid hindu ja küllap hakkate aru saama, mispärast ma pole siiamaani soostunud rattasõitu investeerima.

Maastiku- või universaalratas, mil on 24 käiku ja mis ka vastu peab, alates 5500 kroonist. Aga võib osta ka 45 000-kroonise maastikuratta ning 25 000 - 30 000 kroonise hübriidi.

Maanteeratas alates 8900 kroonist. Maanteerataste tootmise 120-aastase kogemusega Bianchi hinnad algavad 15 000 kroonist, aga eritellimisel võib endale soetada ka 120 000-kroonise sõiduriista.

Igatahes on mitmed spetsid rõhutanud, et ega maastikurattaga maanteel korralikult sõita saa ja maanteerattaga maastikul ammugi mitte. Nii et korralik ja õige rattur ostab vähemalt kaks ratast.

Kiiver alates 390 kroonist. Müübivaim kiiver, mis on mugav ja kerge ning hea jahutusega, maksab alates 590 kroonist. Kui pea eriti kallis, võib osta ka kuni 3000-kroonise kiivri.

Osadel kiivritel on võrk sees - kas teate, miks? Aga seepärast, seletas Kalja, et kui herilane kiivri vahedest sisse lendab, ei saaks ta pähe nõelata. (Ja see pole mingi loll ettevaatusabinõu: aasta tagasi lendas mulle jooksu ajal herilane suhu ja suskas kurku. Õnneks juhtus see kodu lähedal, jooksin koju tagasi, panin jää peale ja naine viis kiirabisse, kus tehti tursevastane süst, et ma ära ei lämbuks.)

Prillid, mil UV-kaitse, alates 290 kroonist. Kolme klaasiga komplekt maksab 440 krooni. Prillid, muide, pole mõeldud üksnes kaitseks päikese, vaid ka putukate ja liivaterade eest.

Kindad 250-500 krooni. Kalja soovitab geelpatjadega kindaid, mis kaitsevad peopesi paremini. "Kui palja käega asfaldile kukud, siis ei saa pärast pliiatsit ka käes hoida," hoiatas ta.

Püksid, polstri ja traksidega, 490-1500 krooni. Hind on seda kõrgem, mida vähematest tükkidest püksid on õmmeldud ja kui kvaliteetsest materjalist on polster, seletas Kalja. Uuemates mudelites kasutatakse antibakteriaalset polstrit, märkis ta. Kvaliteetsete pükste hinnad algavad tema väitel 850 kroonist.

Samuti on võimalik soetada põlvpüksid jahedama suveilma jaoks ning ning eri paksusga termopüksid kevadise või sügisese jaheda ilma jaoks. Talvisteks sõitudeks on nn windstopperiga püksid, mis kaitsevad tuule ja niiskuse eest.

Särk alates 550 kroonist. Parimad särgid on materjalist, mis ei kleepu vastu ihu. Tagataskud ja pikem seljaosa, mis kaiteb külmetuse ja tuule eest, on rattasärkidel elementaarsed. (Kuigi üks endine tipprattur rääkis mulle hiljuti, kuidas Marat oli nõukogude ajal õmmelnud Eesti koondisele särgid, mille taskud olid hoopistükkis seespool.)

Higisärk (varrukateta võrksärk) alates 460 kroonist. Selle särgi mõte seisneb tõsiasjas, et jätab pealmise särgi kuivaks, mis omakorda on oluline selleks, et tuul läbi ei tõmbaks, märkis Kalja. Samuti kaitseb higisärk kuuma ja külma eest, lisas ta.

Rattakingad alates 1500 kroonist, kallimate mudelite hinnad 4000-5000 krooni. Pange tähele, et maastikuratta kingad on pehmema tallaga, võimaldades järsematest tõusudest üles joosta, ning maanteeratta kingad on jäiga tallaga, sest asfaldil pole ju joosta vaja. Seetõttu on nendega asfaldil ebamugav ja kohmakas käia, mistõttu ärge rattavõistlustel käies imestage, nagu oleks rattureil väärastunud kõnnak.

Seega siis, kui ostate kaks ratast, peate paratamatult ostma ka kahed kingapaarid.

Sokid (õmblusteta hõõrumise vältimiseks) alates 70 kroonist. Kuid Kalja soovitab osta pigem 160-kroonised sokid, sest neid kulub poole vähem kui 70-krooniseid.

Nokamüts alates 120 kroonist. Müts kulub ära siis, kui sajab või kui pea higistab, vältimaks ohtra higi valgumist silma.

Varrukad alates 290 kroonist. Neid on vaja siis, kui hommikul startides on ilm jahe - siis hoiavad nad käsivarred soojas.

Sääred alates 390 kroonist. Need kaitsevad jalgu külma eest. Sääri, mis seisavad üleval kummiga, oskavad vilunud sõitjad Kalja kinnitusel isegi sõidu ajal jalast võtta, kui ilm peaks soojemaks minema.

Jakk 1350 krooni. Ratturi jakk kaitseb tuule ja vihma eest, kuid laseb kehal hingata.

Kile 460 krooni. Kile kaitseb vihma eest, kuid Kalja sõnul kasutavad profid seda ka mägedes laskudes, et madala temperatuuri käes suurel kiirusel liiga jahe ei hakkaks.

Jalasoojad ehk kingakatted alates 500 kroonist. Neid on vaja juba siis, kui temperatuur langeb alla kümne plusskraadi, väitis Kalja, sest vastasel korral võivad varbad külmetama hakata.

Pedaalid alates 690 kroonist. Neil ratastel, mille hind ulatub üle 20 000 krooni, on võistluspedaalid juba küljes ja hinna sees, täheldas Kalja, kuid enamikul odavamatel mudelitel tuleb need lisaks osta.

Seejuures tuleb silmas pidada, et maastiku- ja maanteeratta pedaalid pole sugugi ühesugused, märkis Kalja. Maastikuratta pedaalil pole vahet, kumb pool parajasti kinga alla satub, kuid maanteeratta pedaal kinnitub kinga külge vaid ühe poolega. Nii et taas ootab kahe ratta omanikku eest topeltväljaminek.

Joogipudeli hoidja alates 50 kroonist. Aga tahate kaks korda kergemat, vaid 24 grammi kaaluvat pudelihoidjat? Sel juhul peate välja käima 790 krooni.

Joogipudel maksab 50-70 krooni, aga termopudel, kus jook püsib soe kaks tundi, 195 krooni.

Tagavarariistade komplekt purunenud kummi paikamiseks koos sisekummiga 450 krooni.

Kompuuter alates 160 kroonist. Aga kompuuter, millel on 15-16 funktsiooni, maksab alates 350 kroonist.

Lugege nüüd väljaminekud kokku. Kui ostate ainult maastikuratta koos täisvarustusega, kulub laias laastus 14 000 krooni. Kui otsustate ainult maanteeratta kasuks, siis 17 ja pool tuhat krooni. Kui aga ostate mõlemad - nagu näiteks klassika- ja uisusuusad -, siis parem ei hakka teid kulutuste suurusega šokeerima. Kui tahate, arvutage ise.

Lähen nüüd nädalaks Šveitsi laagrisse, et mõelda rahulikult järele, millele siin elus tasub panustada ja millele mitte. Martin Šmutov on uuel nädalal puhkuselt tagasi ja siis tuleb siin tema kord blogis tempot hoida.

Foto 1: Aliis Laidver, noore ratturi Viljar Kannimäe pruut, oma peigmehe maastrikurattaga, mille letihind on 43 990 krooni. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Art Soonets kihutamas Võrumaa krossimeistrivõistlustel veteranide esikoha poole. Foto autor: Aliis Laidver
Foto 3: Aliis Laidver ja Viljar Kannimäe ligi 44 000-kroonist sõiduriista takseerimas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 4: Pille Kannimäe, Art Soonetsi sugulane ja Võrumaa krossimeister tüdrukute arvestuses. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 5: Võrumaa jalgrattakrossi meistrivõistluste noorte start. Foto autor: Aliis Laidver

Pullerits: Mis pagana fun'i-juttu kõik ajavad?

Tänu ajakirjanikutööle on mul rattasõitjate hulgas juba nii palju uusi tuttavaid tekkinud - ärge jätke saabuva laupäeva Postimehes lugemata nende tuttavate kurioossetest ja karmidest-veidratest kogemustest -, et Art Soonets juba põeb ja kahtlustab, kas otsin tema alistamiseks salanippi ja salanõu.

Las Soonets närib pealegi küüsi, aga sõnum, mida näiteks Toomas Kirsipuu ja Jaan Veeranna on mulle rõhutanud, seisneb hoopis selles, et inimesed võiks suuri spordiüritusi rohkem nautida, mitte hambad ristis ja veremaitse suus ponnistada. Kirsipuu isegi arutles minuga, mida võiks ette võtta, et inimesed sellistest üritustest, nagu suusamaraton või rattaralli, ikka rohkem funi tunneksid.

Tuleb tuttav ette? Selles blogis on ka paljud avaldanud samasugust muret ja arvamust.

Aga mis Kirsipuul või Veerannal viga funist rääkida! Nad on mõlemad teinud suures spordis suuri tegusid. Kirsipuu alistas viimasel rattarallil koguni oma noorema ja kuulsama ja tituleerituma venna Jaani. Seega, ta ei ole ainult möödanikus olnud äss, vaid on praegugi jätkuvalt tuus.

Aga nüüd põrutan kõigile funi-sõpradele otse: ma ei taha funi!

Miks? Asi on väga lihtne. Eile, kui tegin 9 km rahuliku jooksuotsa, tempoga 4.30-4.35 km kohta, mõtlesin välja, miks. Sellepärast, et tahan võistelda. Seda esiteks. Ja teiseks, mis sama oluline: minusugusel, kel vanust peaaegu 42 aastat ja kel pole mingit Eesti tipptaset, et kuskile koondisse pääseda, ei ole ühtki teist võimalust tõsiselt teistega mõõtu võtta kui suurtel massispordiüritustel. Mingid veteranide meistrivõistlused, kus jooksed kolme-nelja omaealisega võidu, ei ole ju ometi mingid motiveerivad jõuproovid.

Nii ongi igasugused rattarallid ja järvejooksud ja Estoloppeti maratonid minusugustele, keda on mitte kümneid, vaid küllap sadu, ainsaks ja oluliseks sportlikuks väljundiks, kus oma sportlikku vormi kontrollida, mõõta ja realiseerida.

Ja kui tulemused tulevad head, sellised, mis ennast rahuldavad, siis see ongi tegelikult fun.

Usun, et minusuguseid ja minu moodi mõtlejaid on rahvaspordiüritustel enamik. Neid endisi tippsportlasi, kes tulevad vanade konkurentidega mõnusalt kokku saama, on ju vähemus. Nagu ka padu- ja üdirahvasportlasi, kes tulemusest põrmugi ei hooli.

Ja lõppeks on ka rahvasport sport - seda ütleb see sõna iseenesest -, ja sport tähendab, et tuleb konkureerida, tulemust püüelda, mõõtu võtta. Kui tahta rõhutada ainult funi, peaks need üritused ümber ristima kehakultuurimeelelahutuseks. Või ma eksin milleski?

Foto 1: On see jooks fun? Kašmiiri noormehed näitamas oma jooksuvormi India armee värbamiskampaania ajal. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: 24 000 osavõtjaga jooksuvõistlus Bernis. On see fun? Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Kas kõik on funi ootel? Bloomsday massijooksu start USAs Washingtoni osariigis Spokane'is. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Või on hoopis see jooks fun - Norrale kuuluval Svalbardi arktilisel saarel aprilli lõpus jääkarude eest? Foto autor: Reuters / Scanpix

Pullerits: Nagu peata kana...

Kas olete vahepeal mõelnud, milline rõõm oleks trenni teha siis, kui ümbruskond oleks rohkem inspireerivam kui see, mille keskel seni alalõpmata higistanud olete? Kui ei ole mõelnud, siis vaadake innustuseks seda pilti San Francisco kuulsa Golden Gate'i ehk Kuldvärava silla lähistelt. Tuleb mõnus treeninguisu peale, või mis?Pärast rattarallit mul küll treeninguisu polnud. Otsustasin kolm päeva puhata ja seejärel tundsin, et motivatsioon on kukkunud nulli kanti. Mille nimel pingutada? Aga kui viimaks jalad alla võtsin, kerkis küsimus, mis siin blogis on olnud kesksemaid: kuidas teha trenni nii, et sel ka mingi mõte oleks?

Kuna mitmed on palunud, et paneksin oma treeningkavad võrdlemiseks välja, siis teengi seda. Aga ärge ainult võrrelge, vaid ka juurelge, mis on seesuguse trennitegemise iva. Ja mõelge, kas te olete targemad. Ise tundsin end omapäi harjutades nagu peata kana.

N, 9 km. Ehkki tunne oli, nagu poleks rattasõit organismile midagi hullu teinud, võtsin, nagu öeldud, kolmeks päevaks aja maha, et tõepoolest taastuda. Pärast puhkepäevi tegin oma traditsioonilise 9 km jooksuringi rahulikus tempos kiirusega 4.40-4.45 km (nn EPA torni eest Tallinna maanteed pidi Tiksojani, sealt mööda ringteed tagasi Tartu poole, kus keeran endise autoturu tee peale GSG tankla ja hulgiladude suunas, edasi jooksen mööda Arena spordiklubist, keeran betoonitehase vahele ja sealt üle raudtee koju tagasi).

R, 9 km. Sama ring, aga tempo kiirem, 4.05-4.10 km. Võrreldes eelmise päevaga läbisin ringi viis minutit kiiremini.

L, 7 km. Pärast eelmise päeva arvatavasti tempokrossi kiirusega treeningut taas rahulikum harjutuskord, Tähtvere spordipargi saepururajal 7 km, tempo 850 m ringi kohta 3.55. Seega siis justkui taastav kross.

P, 2x5 km. Ühitasin ühele aiapeole mineku trenniga, nii minnes kui tulles tegin 5 km tõusvas tempos. Jooksumaa pikkus oli tegelikult 5,2-5,4 km, ajaks tuli kummalgi korral 22 minutit.

E, 9 km. Võtsin tütre rattaga tempotegijaks ning püüdes tema kannul püsida läbisin oma 9 km ringi (tegelikult 9,2-9,3 km) 36.55-ga, keskmine kilomeetri aeg tuli mõni sekund üle nelja minuti.

T, puhkus. Pidin Tallinnas käima ja pärast seda oleks trennitegemine küll liigne kurnamine.

Asi on tegelikult hull. Selleks ei pea omama mingit kehakultuuri eriharidust, et mõista: seesugusel trennitegemisel puudub igasugune mõte. Ma võin küll välja mõelda, miks ma ühte või teist trenni teen (kiirusliku vastupidavuse arendamiseks; taastumiseks, jne), aga need seletused kõlavad rohkem eneseõigustusena. Sest puudub igasugune süsteem.

Mis on õppetund? Inimesed, ärge tehke trenni oma peaga! Esiteks - kui hästi läheb - on see enamasti aja raiskamine. Ma pole kindel, et need trennid mulle midagi andsid. Teiseks - kui halvasti läheb - on see koguni kahjulik. Ma pole kindel, kuidas need trennid mu organismile ja treenitusele mõjusid - äkki tegid rohkem kahju.

Nii Kalmer Tramm kui Meelis Minn on õpetanud, et treeningutes peab olema oma süsteem ja et igal treeningkorral peab olema eesmärk, mida sellega tahad saavutada, ning kogu treeningprotsess peab olema allutatud olulisimale sportlikule eesmärgile. Ehk nagu ütleb Christina Aguilera viimase plaadi pealkiri: Back to Basics. Seega tuleb tagasi minna baastõdede juurde, mida saab asjatundjatelt, ja lõpetada omapäi lahmimine. Või veel teistmoodi ümber sõnastades: ärge tehke nii, nagu tegin mina, vaid tehke minust targemini. Ja pidage meeles, et enamik teist nii targad küll ei ole, et ise välja mõelda, kuidas tulemuslikult harjutada. Võtke treener ja te ei kahetse!

Foto 1: Jooksja San Francisco Kuldvärava silla taustal. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Big Suri maraton California rannikul. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3 ja 4: 23,55 km pikkune jooks üle Millau viadukti Lõuna-Prantsusmaal. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Christina Aguilera. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 6: Christina Aguilera plaat "Back to Basics". Foto autor: Helin Loik, Naisteleht / Scanpix

Pullerits: Mälupilte hirmsaist kukkumistest

Ma ei arva, et alljärgnevalt on kirjas kas või kümnendik Tartu rattaralli kõigist kukkumistest. Kes neid lugeda jõudis! Näiteks üks mees, kes väntas 3:17 grupis, osales kahes intsidendis, aga vähemasti õnnelikult – s.t sõitis mõlemal korral kellegi rattast üle ja pani ainult korraks jala maha –, nägi nelja kukkumist ning lisaks teadis väita, et viimasel kilomeetril olevat olnud tema pundiga veel viis kukkumist.Need siin on järgnevalt killud inimestelt, kes reageerisid mu üleskutsele oma heidutavad juhtumised kirja panna. Suur aitäh neile kõigile! Hoiatus: pilt tuleb üksjagu verine. (Selle tasakaalustamiseks ongi esimene foto selle sissekande juures helge.)

Ants Isak
Esimene kukkumine, mille tunnistajaks olin, toimus Riia-Vabaduse ristis, kus kurvis suutsid kohe minu ees kaks meest külje maha panna. Silmanurgast nägin, et ühel oli isegi vist rehv rattalt maha tulnud ning tagantpoolt hüüdis keegi: «No mis asja te nii vara lolli mängite!»

Margus Antson
Juhtusin oma silmaga nägema kahte suhteliselt ränka kukkumist. Ja on ime, et ise nendest pääsesin. Esimene mats oli enne Liivat, hinnanguliselt 22.-24. kilomeetril. Nägin, et üks vend kukkus, talle selga teine, kelles tundsin ära oma hea sõbra ja koolivenna ja Nõo ühikas toanaabri harrastuspikamaajooksjast Rait Põllendiku. Endal õnnestus mööda laveerida, kuid kolinat ja kriginat oli veel kuulda, nii et tagantulijatest mitte kõik ei pääsenud sellest tropist puhtalt. Finišis oli loomulikult esimene kõne Raidile, et uurida, kuidas tervis.

Rait Põllendik
Lühidalt öeldes ei suutnud ma eessõitnud kukkujale otsasõitu vältida ja maandusin ka ise asfaldil. Minul läks katki küünarnukk ja samuti esiratta sisekumm. Mul on raske öelda, kas eessõitjal oli kontakt ootamatult manööverdanud (nais)ratturiga või mitte, aga vene keelt kõnelev kaassõitja vabandas viisakalt ja viitas omakorda tema ees tekkinud probleemile.

Margus Antson
Veelgi hullem laks toimus 42.-44. kilomeetril. Oli kaunis kiire laskumine. Vahetult enne laskumist silmasin eespool näitsikut, kelle ülakeha kattis vaid sinine päfka (no rinnahoidjaks seda nimetada ei saa, kuid oli miski sinine laiemat paela meenudav riideese). Kuna oli palav, siis käis peast läbi mõte, et näe, veab, ei pea teine palavust kannatama ja saab ka kenasti päevitatud. Ja siis see juhtus. Just selle naise ees (või kõrval) keegi kukkus ja see naine muidugi ka ja siis veel keegi. Igatahes oli kriginat ja karjumist ja... Päris jube vaatepilt oli. Hoog oli päris korralik, miski 40 tuuris. Endal õnnestus seegi kord mingi ime väel mööda teeperve puhaste paberitega situatsioonist välja tulla.

See oli hetk, kus võttis kepsu ikka kergelt värisema ja edasi sõitsin eesmärgiga, et tulgu aeg mis tuleb, kuid oluline on jõuda tervelt Tartusse tagasi. Nii et edaspidi läksin laskumistele väga rahulikult, grupi sabas väikse vahega ja võtsin grupile järele tõusu alguses.

Ants Isak
Teine kukkumine oli vana Võru maantee peal. Peale Liiva TPd tekkis suurem grupp – ikka hea mitukümmend pead. Nende nukkide peal venis grupp veidi pikemaks... Kuni tuli üks pikem laskumine. Esimesed võtsid hoo üles ja vurasid täiega allapoole. Kuna mul ratas millegipärast hästi allamäge ei lähe ning mulle ka ei meeldi sellistel laskumistes suures grupis olla, hoidisin end tagasi. Õnneks, nagu selgus...

Allpool oli suur massiline kukkumine. Rattaid ja rattureid oli täis nii tee kui ka mõlemalt poolt kraavid. Grupist polnud enam midagi järel. Ise laveerisin rataste vahelt läbi ning sõitsin tagasi vaatamata edasi.

Järgmises ekstsessis olin kahjuks ka ise osaline. Mingil mitte just eriti suurel tõusul hakkas järsku üks vend vingerdama – ju ei saanud ta käiku vahetatud või midagi sellist. Igatahes tõmbasin nii palju, kui sain, grupis vasakule. Aga sellest ei piisanud. Minu ees sõitnud poiss sõitis vingerdajale sisse ning nad keerasid ka mulle ette. Oleksin peaaegu üle lenksu lennanud.

Õnneks sain kuidagi maha hüpatud, kuid sain jalge vahele obaduse (õnneks mitte kõige hellemasse piirkonda). Ja siis oli kõik läbi... Grupp oli läinud, maas vedeles ainult see noormees, kes minu ees sõitis, ning minu spidomeeter. Küsisin poisilt, kas tal on kõik korras. Ta kurtis, et põlv on valus. Ta istus raja pervele. Küsisin, kas tal telefoni on. Oli.

Pärast seda oli tuju nullis. Grupp, kus oli hea sõita, oli läinud. Pidin mõnda aega üksi tööd murdma.

Märt Roosaare
Ise ma üheski kukkumises osaline ei olnud, seevastu nägin neid suhteliselt paljusid. Kõik ei tule hetkel kahjuks meelde.

1. Enne esimest mäefinišit «peaaegu» kukkumine, kui kaks noort kutti väikeses grupis kokku sõitsid ja ühel clip pedaali küljest lahti tuli.

2. Enne Tilleorgu (Saverna teerist vist) valus kukkumine, kust vähemalt üks sõitja kiirabiga minema viidi ja mõnel pärast kukkumist rattasärgist enam palju alles ei olnud.

3. Pärast Kanepit laskumisel kukkumine ilmselt kiirusel üle 60 km/h (koht, kus grupi pea üritas eest minema saada), laskumise all mingid tüübid maas… pikalt ei näinud, sest oli vaja grupile järgi saada.

4. Lõpusirgel kahes kohas mitu meest keset teed, ilmselt vastu rajapiirdeid sõitnud finišiheitluses.

Aigar Grihin
Sõitsin üksi tagasiteel Reola ristist Tartu poole (seal, kus paremat kätt on võsa) mööda teeserva tähistavat valget joont. Algul möödus mingi vend vasakult, siis hakkas kohe keegi mööduma paremalt. Paremalt möödujat ma enne ei näinud, kui meie lenksud olid kohakuti. Järgnevalt põrkusid meie lenksud kokku ning mööduja esiratas läks kruusa peale, siis risti ühele ja teisele poole ning vend prantsatas päris kõva obadusega teepervele maha. Mina jäin püsti.

Umbes sada meetrit eemal oli kaks neidu (üks neist lapsevankriga) rallit uudistamas, hõikasin neile, et kutsugu kiirabi: mees vedeleb tee kõrval maas. Enne Ülenurme joogipunkti kurvi peal juba kihutaski sireenidega kiirabi vastu ning paari minuti pärast tagasi linna poole.

Ants Isak
Viimane kukkumine oli poolteist kilomeetrit enne finišit. Tartu linna piiril sattusin ühte gruppi lühikese maa sõitjatega, kes pingsalt mõtlesid, millal spurtima hakata. Nii kui keegi ette läks, võeti talle järgi. Sõideti suhteliselt hea tempoga. Kuni 1,5 km enne lõppu kuskil Tarmeko kandis oli jälle mingi kukkumine. Seal oli ka ikka päris mitu ratturit pikali. Ei tea, kas nad ei tahnud teineteisele järgi anda või mis...

Jüri Roosaare
Kuna mu noorem poeg ja kõik, kellele fännasime, olid juba lõpetanud, jalutasime kodu poole. Olime kolmekesi umbes 500 meetrit finišist ja umbes kell 15, kui 10-15 jalgratturiga grupis, kes meist parajasti mööda kihutas, toimus kukkumine. Raske on selle algul silmanurgast nähtud sündmuse täpseid detaile mälus taastada, aga tundus, et kaks ratturit läksid küljetsi kokku, tagumine kukkus, tõmbas kaasa veel ühe endast paremal ning nende otsa lendasid kisa ja kriginaga 3-4 ratturit. Üks tegi õhus poolsalto, keegi lendas asfaldi kõrvale murule ja keegi seisis ilma rattata telliskiviseina ääres.

Kaks olid asfaldil kõhuli, hoidsid pead ning neist sõideti mööda ja üle. Tee oli rattaid ja pudeleid täis. Peagi olid kõik kukkunud muru peal, välja arvatud esimesena kukkunu, kes oli kõhuli ega liigutanud. Helistasin ähmiga 112, et vaja oleks kiirabi; sealt helistati mõne aja pärast tagasi ja öeldi, et see pole nende asi, helistatagu korraldajatele. Polnud aega nendega pikalt jagelda, teised meie pealtvaatajate grupist tõstsid rattad ja pudelid teelt ära – järgmine grupp oli tulekul.

Läksime appi, tõstsime lamaja üles – oli vanem habetunud mees. Polnud kas veel täie teadvuse juures või oli šokis, igatahes kontaktseks muutus alles muru peal – ütles, et saab eesti keelest aru küll. Selleks ajaks olid ülejäänud mehed ja rattad kadunud, ilmselt finiši poole.

Ka meie poolt ülesaidatu hakkas joobnu järjekindlusega ratta najal sõiduteed pidi finiši poole tuigerdama. Sirge ta minek ei olnud, võinuks arvata, et purujoobnud, ja õnne oli, et tagant tulijad tast edukalt mööda pääsesid.

Egas muud kui kohtumiseni järgmise aasta rattarallil!

Foto 1: Nii ilus Ameerika! Rattur Colorados Kaljumägede taustal. Foto autor: Scanpix
Foto 2: Kukkumine Tartu rattaralli finišisirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Sokkide väel finišeerija Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Kukkumine Kataloonia velotuuril. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 5 ja 6: Kukkumine Giro d'Italia 11. etapil. Foto autor: AP ja Reuters / Scanpix
Foto 7: Jalgratturite karavan Giro d'Italia 17. etapil. Foto autor: Reuters / Scanpix

Pullerits: Aga kukkumised?

Lubasin kirjutada rattaralli kukkumistest - kirjutan. Aga andke aega enne põhitöö valmis saada. Seni lugege mu tänast Tartu Postimehe kolumni rahvaspordiürituste võistluseks pööramise tupikteest: http://tartu.postimees.ee/040607/tartu_postimees/sport/264364.php

Pullerits: Kas naised on alaväärtuslikud?

Head lugejad, ise tõstatasite teema, koos peame selle nüüd lõpuni hammustama. Selles mõttes on blogindus ikka hästi paindlik ja interaktiivne, eks ole, et saab esiteks lugejate huvidele-soovidele kohe vastu tulla ja teiseks lugejaid aktiivselt arutellu kaasata.

Teisipäevase sissekande järel («Keerulised ralliküsimused») kerkis kommentaariumis selline küsimus: kas ma oskan seletada (välja uurida), miks autasustatakse naisi väiksemate (odavamate) autasudega (näiteks 1. naine saab sama summa, mis 3. mees, jmt) ja/või miks autasustatakse näiteks 6 naist ja 12 meest?

Seletada ei oska, aga uurida saan küll. Helistasin Indrek Kelgule, Klubi Tartu Maraton juhatuse esimehele ja Tartu rattaralli direktorile. Tema sõnul on põhjus selles, et naisi on osalejate seas vähem ning nende konkurents on väiksem. Seetõttu saidki auhinna rattaralli kuus paremat naist ja üldarvestuses kaksteist paremat meest. Kuid Kelk lisas, et juhul, kui mõni naine tulnuks üldarvestuses 12 parema sekka, siis ega keegi talle seda auhinda keelanuks, mis 12 parema hulka tuleku eest oli ette nähtud.

Rahalisi auhindu rattarallil ei olnud, aga Hawaii Expressi kinkekaardid, mille paremad said, olid naistel väiksema summaga kui meestel, möönis Kelk.

Kuigi ka Tartu jooksumaratonil on naistel-meestel erineva suurusega auhinnad, siis Tartu suusamaratonil saab naiste ja meeste esikuuik võrdsed auhinnad, märkis Kelk. Tartu rattamaratoni auhindade suurus on reguleeritud UCI reeglitega, lisas Kelk, ning need näevad tõepoolest naistele ette väiksem auhinnaraha kui meestele.

Naiste ja meeste erinevate auhindade teema näib paljusid erutavat. Isegi hea tuttav Veiko Ulp, kes on Otepää suusaspordiürituste pressipealikuna pidanud taluma minu kapriissusi (kord nõudsin lisaks mulliveele, mida ma ei armasta, ja õllele, mida ma ei joo, pressitelki ka kokakoolat ning järgmiseks päevaks ta korraldaski selle asja ära), saatis sel teemal vihje: «Viimase aasta jooksul on maailma spordis minu mäletamist mööda olnud üks tõsine naiste jaoks positiivne nihe – Wimbledoni ja French Openi tenniseturniirid.» Selles mõttes, et auhinnaraha on meestel-naistel seal võrdsustunud.

Blogi kommentaarides võttis auhindade teemal sõna ka rattarallil naiste arvestuses 3:23ga kümnendaks tulnud Tea Lang (N40 – 1.): «See naiste diskrimineerimise teema on tõesti tobe. Ka Elion sarjas on põhisõidul ainult kaks gruppi: naised kuni 30 ja naised 30+. Kuigi M60 jne on olemas ka väheste osavõtjatega. Kirjutasin sel teemal erinevates foorumites, kuid sain ainult hävitava kriitika osaliseks – naised kõtts pliidi äärde. Äkki on asi meeste hirmus: peale sõitu ei saa kiidelda, et olin kõigist naistest parem?»

Ega naised treeni meestest vähem, toetab Langi Prohveti-nimeline stammkommentaator. Ja lisab justkui naisi pliidi äärde tagasi tirijaile vastuseks: «Jah, naisi osaleb vähem, aga seda enam saaks [võrdsete auhindadega] meelitada neid ju spordi juurde pliidi juurest, kus nad meestele süüa keedavad, ja neid väheseid naisi, kes siiski treenivad ja võistlevad, eriti hoida ja motiveerida. Arusaadav on ka, et parimad naised ei ole parimate meeste füüsiliste võimete tasemel ning ei saa ka kunagi olema looduse seaduste järgi, aga kui on juba eraldi arvestus naistele ja meestele, siis miks on naiste saavutused spordis vähem tähtsad kui meeste omad? /---/ Eriti, mis puudutab rahvasporti: miks selline vahetegemine, sest minu meelest 12. naine pole vähem treeninud kui 12. mees. Pigem vastupidi. Või mis?»

Prohvet küsib: «Kas oleks kuidagi võimalik korraldajatele selgeks teha, et sport pole ammu enam ainult meeste mängumaa?»

Aga veel fakte. Üks anonüümne kirjutaja on jätnud sellise teate: «Hansapanga mägirattasarjal pole isegi järelkasvule mõeldud naiste seas, sest tüdrukute ja neidude osas peetakse ühist arvestust poiste ning noormeestega. Miks peavad neiud tõestama, et poodiumile pääsemiseks peavad nad mõni aasta noorematest noormeestest kõvemast puust olema? Ausalt öeldes on häbi vaadata, et selline diskrimineerimine toimub Hansapanga üritusel. Kust see järelkasv siis tulema peab, kui eeldused omasugustega võistlemiseks puuduvad?!»

Selle kohta ootaks, jah, Hansapanga kommentaari ja seletust. Ehkki selle sissekande esimene kommentaator juhtis mu tähelepanu, et õige vastaja pole siin siiski Hansapank, vaid Eesti Spordiselts Kalev ja Jaanus Prükkel, sarja korraldaja.

Ent las saavad veel blogi lugejad sõna, miks auhinna peaks saama ka 12 naist, mitte ainult 12 meest: «Konkurentsi vähesus pole ju tegelikult argument auhindade jagamisel – see [konkurents] suureneb aasta-aastalt mu meelest viimasel ajal. Loomulikult ei suuda naisosalejate arv meesosalejatega võrdlusse astuda, aga need, kes osalevad, pole omas kategoorias sugugi kehvemad kui teised – see on asja iva minu jaoks. Panna mehed ja naised ainult üldarvestusse, ühtsesse võrdlusesse, on küll ajast ja arust, sest ei saa võrrelda võrreldamatut.»

Eks ole seegi huvitav küsimus: kas tõesti on inimesi, kes arvavad, et näiteks Toomas Tarm on jooksjana tublim kui Olga Andrejeva või on Andrus Veerpalu tublim kui Kristina Šmigun?

Head lugejad, rivaalid ja konkurendid, mis on teie arvamus? Andke teada, teeme ühise resultaadina uutmoodi ajakirjandust: panen siia jäetud arvamusavalduste põhjal kokku esimese blogipõhise spordikommentaari Eesti ajakirjanduses ja avaldan selle Postimehes. Vaat, kuidas te saate kõik suure ajakirjanduse tegemises sõna sekka öelda!

Foto 1: Bikiiinid, naiste rannavolle tõmbenumber. Pildil Tian Jia Hiinast. Foto autor: Reuters / Scanpix
Fotod 2-4: Naiste stammülesandeid meeste rattaspordis on jagada võitjaile põsemusi. Fotodel ülalt alla Giro d'Italia pjedestaalil Danilo Di Luca (2. ja 4. fotol) ning Alessandro Petacchi (3. fotol). Fotode autorid: Reuters ja 2x AP / Scanpix
Foto 5: Sakslannast maailmameister Regina Halmich võitlemas Kölnis näidismatšis Stefan Raabi vastu. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 6: Taanlanna Anne Christensen maadluse EMil Sofias kehakaalu 63 kg veerandfinaalis. Foto autor: Scanpix