Pullerits: Kõva pauk ehk tegelik põhjus, miks mul eelmine talihooaeg vahele jäi
(Alljärgneva loo või osa selle avaldamine ilma autori kirjaliku loata keelatud.)
16. november. Tundus, et Supilinna Herne tänava sõiduteel pritsib kerge saju käes Cube’i maastikuratta alt pori selga. Hallide tänavakividega kaetud kõnnitee paistis kuivem. Otsustasin ristumiskohas Marja tänavaga keerata sinna (fotol paremal). Kiirus ei saanud olla suurem, kui 16-17 km/h.
Prilliklaasid olid kergelt kaetud vihmapritsmetega. Ühtäkki nägin, et otse leistangi ees seisab liiklusmärgi hall post – kõnniteeäärse maja seina kõrval (alumisel fotol keskel). Pidurdamine enam ei aidanuks, keerata polnud kusagile.
Lõpuni mõelda siiski ei jõudnud. Maandusin vasaku puusaga tänavakividele. Pauk oli kõva, aga mitte väga valus. Nii palju sain aru, et rangluumurdu ilmselt ei tekkinud.
Nüüd on sellest möödas juba üle aasta, aga mälupilt juhtunust on endiselt terav.
Kaks autojuhti, üks liikumas ühes, teine teises suunas, pidasid kinni. Küsisid, kas on abi vaja.
Saanud püsti, proovisin tõsta jalga, et istuda sadulasse, kuid ei suutnud. Koduni oli vaevalt poolteist kilomeetrit, mõtlesin, et väntan sinna kuidagi kohale, eks siis seal näe, mis edasi saab.
Proovisin vasakule jalale toetuda, ent tundsin, et see puusast ei kanna. Sai selgeks, et tuleb kutsuda kiirabi.
Abikäe ulatanud autojuht jäi minuga ootama. Olin talle selle eest ääretult tänulik. Ta ütles, et teab mind, tundis mu ära; et on käinud minuga samas koolis, aga palju hiljem. Tegi ettepaneku, et kui tuleb kiirabi, saab ta mu ratta panna enda kuuri hoiule – ta elab vaid paari maja kaugusel.
Kiirabitöötajad tõstsid kanderaami välja ja küsisid, kas saan ise sellele pikali heita. Tasapisi sain. Seejärel tõstsid nad mu kanderaamil autosse. Abikaasa sai jalgratta meie autosse panna. Oletasin, et olin saanud väga tugeva põrutuse.
Epikriisi läks kirja: „Jalad välisel vaatlusel sama pikad, välisrotatsioonis ei ole. Katsudes deformatsioone ei sedasta, palpatoorselt tagasihoidlik valu kubeme piirkonnas. Vasakul puusal hematoom.” Lisaks: südametöö regulaarne, vererõhk 152/92
Kõigepealt tehti röntgenipilt. Vastust andis oodata. Siis kuulsin, kuidas arstide toas ütles noor meesarst, kes oli minuga tegelenud, et siin on kõva põrutus ja nüüd tuleb paar päeva ettevaatlik olla. Ajasin käe võidukalt lae poole ja ütlesin vaikselt: „Jess!” Järelikult pole asi hull. Igaks juhuks hõikasin ja küsisin, kas see käis minu kohta.
Ei, see käis ühe teise patsiendi kohta...
Mulle olid teistsugused uudised: et tõenäoliselt on murd, aga selles täpsemalt veendumiseks tuleb teha kompuutertomograafia uuring.
Täpsustava uuringu järel läks epikriisi kirja: „KT vaagen --> Vasaku ülemise ramuse killunenud nihkega murd, mis ulatub ka acetabulumisse ning jätkub vaagnaluu tiivas; acatabulumi liigespinna fragmentide vaheline diastaas kuni ca 8 mm. Vasaku alumise ramuse nihketa murd.”
Lühidalt: vaagnaluu hulgimurd, peamiseks probleemiks puusanapa intraartikulaarne murd.
Minust sai Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonna patsient.
Õhtupoolikul helistasin Art Soonetsile. Ta tekitas kontakti ühe asjatundliku arstiga. Olin ju haiglasse sattunud laupäeval, mind vastu võtnud valvearst ei osanud öelda muud, kui et püsiksin võimalikult liikumatult ja esmaspäeval tuleb tööle minu raviarst, kes siis tegeleb edasi. Niisuguses olukorras tekib infopuudus, mida tuleb täita, sest ise ei oska ju midagi mõelda ega arvata.
Soonetsi tuttav arst andis ülevaate, mis on sellises olukorras tõenäolised variandid. Üks on operatsioon: nihkunud luud fikseeritakse. See tundus kõige parem lahendus.
Samuti viis Soonets mind kokku kahe enda tuttavaga, kes olid enam-vähem samasuguse trauma läbi elanud. Tõsi, üks oli pääsenud põrutusega, nii et tema kogemusest polnud mul palju õppida. Aga teisel oli olnud samuti vaagnaluu murd – kuigi iga murd on erinev, nagu on erinev ka iga patsiendi raviteekond. Aga meelde jäi see, et valmis tuleb end panna ka musta masendusega päevadeks.
Raviarstiga vestlusest selgus esmaspäeval, et mu olukord on murru suurusest tulenevalt n-ö piiripealne. Operatsiooni võib muidugi teha, aga võib-olla saab ka ilma.
Muutsin oma laupäevast arvamust 180 kraadi. Olin arvanud, et tehakse lõige puusa piirkonda ning sealt pannake kruvidega plaadid sisse. Kuid ei! Tuli välja, et alakõht lõigatakse üldnarkoosi all risti lõhki, soolikad tõstetakse kõhu peale ning lähenetakse traumeeritud kohale n-ö seestpoolt. Sellega kaasneb suur verekaotus, nii et teha tuleb vereülekanne, lisaks on opereeritavas piirkonnas palju närve, nii et kui miski viltu läheb, võib jääda sootuks liikumatuks. Raviarst ütles, et TÜ kliinikumis seda veel juhtunud pole, aga Eestis küll. TÜ kliinikumis, kui õigesti mäletan, tehtavat sedasorti operatsioone aastas alla kümne.
See tähendas, et kaks järgmist nädalat oli peaülesanne paigas: mitte mingil juhul tekitada olukorda, mis võiks murrukohta hullemaks teha.
Tagasi voodisse saamine oli raske ja keeruline, sest vasak jalg oli absoluutselt rivist väljas. Kasutu. Tagurdasin rulaatoriga voodi äärele, istusin ettevaatlikult, siis kallutasin keha pisut taha, toetusin küünarnukkidele ning sättisin parema jala varbad vasaku jala kanna alla ning tõstsin siis parema jalaga sentimeeter sentimeetri haaval vasakut jalga voodisse. Keskendusin sellele, et kuskil mingitki viga ei teeks, sest sellega ei kaasnenuks ainult valu, vaid võinuks ilmselt kaasneda ka murru nihkumine.
Päevi veetsin sellega, et kirjutasin kuu aega tagasi tehtud Utah’ reisi päevikut ja panin kokku videolugusid. Sedasi sai mõtted viia heale, huvitavale ja ilusale.
Teise nädala algul küsis raviarst, kas nüüd tahan koju minna. Asi oli selles, et erakorralise ortopeedia osakond olla patsientidest juba liiga tulvil. Tali ju lähenes.
„Eiiiiii!” teatasin talle niimoodi, et ta selle mõtte kohe peast heidaks. Põhjendasin, et kui saadate mind koju, olen siin paari päeva pärast tagasi – ja siis juba palju hullemas seisus. Kodus on uksepakud, vaibad, vähem ruumi kui haiglas – ehk kümneid võimalusi end uuesti vigastada.
Samal ajal proovis füsioterapeut panna mind karkudel käima. See tundus väga riskantne. Aga füsioterapeut oli kogenud ja julgustas. Sain hakkama – tegin umbes poolsada sammu; need võtsid pingest võhmale. (Foto paremal on illustratiivne, sellel ei ole loo autor.)
Kuid edasi, järgmistel kordadel tekkis hirmust blokk. Füsioterapeudid vahetusid, nende hulgas oli ka noori, kes alles õppisid seda ala, ning mõistagi tekib siis kartusest, kui palju saan neid usaldada, ebakindlus. Kuigi nad olid väga toetavad. Kaks neist olid Eestis väga tuntud inimeste lapsed; olin nende isasid kunagi pikalt intervjueerinud, ühe isa korduvalt.
Rulaatoriga sain juba iseseisvalt hakkama. Mõnel päeval tegin sellega koguni neli-viis käiku piki koridori.
Epikriisist: „Otsustatud murd jätta konservatiivsele ravile korduvate CT uuringute järgselt, kuna suuremat sekundaarset nihet ei tekkinud. Osakonnas aktiviseeritud füsioterapeutide poolt.”
Taastusravi osakonda Riia tänava lõpus, samasse hoonesse, kus 11 aastat varem oli ühes teises osakonnas surnud mu ema, sõidutas mind meditsiinitranspordimasin, millel töötas mees, kes oli kunagi töötanud koos Soonetsiga. Seal toimus asjade käigus oluline, otsustav „nihe”.
Fotod 1 ja 2: Herne ja Marja tänava ristmik Tartu Supilinnas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Herne tänav Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kiirabiauto. Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 5: EMO endine sissepääs Tartu ülikooli kliinikumi peahoonesse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu ülikooli kliinikumi peahoone. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Haiglasöök Tartu ülikooli kliinikumis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits saab jalateraapiat oma voodis Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: EMO uus kompuutertomograaf Tartu ülikooli kliinikumi radioloogiakliinikus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Küünarkargud. (Fotol ei ole Priit Pullerits). Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 11: Kaenla alla ulatuvad kargud. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Julia Beljajeva kolm aastat tagasi Tallinnas vehklemisvõistlusel. Foto aautor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:48
kommentaare: 29
29 Kommentaarid:
Loodetavasti nüüd kõik ok. Üldiselt ongi rattasõit ohtlik. Seetõttu on hea leida sellele alternatiive kus viperuste korral suurt jama ei teki. Nt jõusaal ja matkamine, jalutamine, kiirem kõnd. Meie vanuses sellest täiesti piisab. Võiksid uurida ja pajatada kuidas pikaealised vitaalsed seeniorid oma ealäveni jõudnud on ja mis su enda siht pensionieas on. Kaua kavatsed pensionisambaid koormata?
Väga pikalt hoiti infot kinni.
Mu ees juhtus selline olukord: rattur tegi järsu manöövri kõnniteelt sõiduteele, kuigi mitte mu autole ette, siiski auto sensorid panid pidurid tööle. Automaatne pidurdus oli siiski asjakohane. Nende isehakanud sõidumeistrite manööverdused ja nõelumised viivadki sinna, kus Pullerits maandus. Võidelge veel rattateede vastu. Karma.
Selles vanuses jääda ainult matkama ja jalutama.... Keskiga ju nüüdsel ajal selles vanuses alles algab. Siiani oldi lihtsa noor mees.
Keskeaga pole siin miskit pistmist. Iga aastaga pärast 20 eluaastat jääb inimene aeglasemaks. Head tüübid suudavad kompenseerida seda kogemusega aga isegi tipud eksivad, mäletate Kanksu sõitu vastu posti? Ka tavainimesed üldiselt varem või hiljem peavad arvestama sundpuhkusega. Ja ei ole nii, et kui korra puhkad, siis rohkem ei juhtu. Nooremad on nii kiimas, et vaja panna. Kas meie ealised ka kõvasti panevad, äkki see panemine on hoopis puue, mis ei taha üle minna.
Jäta Kanks rahule. Selles situatsioonis ei olnud tulemusel Kanksi vanusega midagi pistmist.
Vähemalt said teada et jalad on ühepikkused 😊. Kogu loo juures on kurb see, et patsient peab hakkama endale ise arste sebima, läbi tuttavate-tuttavate. No ja Tartus on ikkagi puudus mõistlikest rattateedest, sest neid kõnniteel tolknevaid liiklusmärke on igal pool, olen isegi kõndides vastu posti põrutanud, õnneks oli kiirus väike ja midagi peale ehmatuse ei juhtunud.
Jäi veidi arusaamatuks, et "keerata ei olnud enam kusagile", kui sõidutee poole oli ruumi küll. Pigem vist ikka, et selleks ei jäänud aega?
Jah, tõepoolest - selleks ei jäänud aega. Kui posti nägin, oli see leistangist 5-10 cm kaugusel max.
Huvitav
Õnnetu lugu, aga tegelikult õnnelik, sest kui maja nurga ja märgi vahel olnuks inimene (laps!!), olnuks vähemalt raske kehavigastus liiklusseaduse rikkumisest.
Kindlasti poleks seal inimene märkamata jäänud ja õnnetus oleks ära jäänud.
Märkamine on tõenäoline, aga mis edasi oleks saanud? Ratas liikus 4 m/s, inimene 1 m/s. Kui inimene oleks olnud märgi juures, siis oleks olnud maja nurgast inimeseni ca 3m, kui aga oleks inimene olnud nurgale lähemal? Ja mis kõige olulisem - inimene astub lähenevat ohtu märgates instinktiivselt kõrvale. Kui samale poole inimest märganud rattajuhi keeramisega, siis on kokkupõrge vältimatu. Seega vähemalt 50% tõenäosusega oleks kokkupõrge vältimatu.
Nii võib igasuguseid olukordi välja mõelda. Mis siis, kui seda liiklusmärki poleks sinna paigaldatudki? Kui õnnetus oleks ära jäänud - mis moodi siis oleks elu edasi kulgenud? Võib-olla hoidis see õnnetus ära hoopis mõne teise, veel suurema õnnetuse, mis saatuse tahtel kuskil mujal luuranuks?
Tegelikult on see juhtum näide sellest, kuidas väiksed ja pealtnäha juhuslikud asjad elu ja saatust mõjutavad.
Otsus sõiduteelt kõnniteele keerata tekkis spontaanselt, sekundi-kahega. Aga kui ma poleks üldse sealt kaudu sõitnud? Mäletan, et otsustasin lihtsalt ülikoolist teekonda koduni Supilinna kaudu pikendada, sest seal on tavaliselt vaikne ja rahulik - aga kui sõitnuks mujalt? Ja kui ma poleks otsustanud tol päeval tudengitele parandatud järeltöid ülikooli ära viia, vaid jätnuks selle mõnele teisele päevale? Nii võib jõuda järeldusele, et süüdi on need tudengid, kes plaanijärgseid töid õigel ajal ära ei teinud ja kelle järeltööde pärast otsustasin laupäeval ülikoolist läbi sõita.
Ma olen sageli mõelnud, mida mõtleb mööda kõnniteed sõitev tõuksimees, kes näeb ees rohelist tuld sõidutee ületamiseks ja kiirendab ise teadamata, kas keegi maja nurga tagant astub ette või mitte. Nüüd sain teada - see on lihtsalt saatus. Kuid on ka ilmne, et kui õnnetust ei oleks toimunud, oleks selle negatiivsed tagajärjed ära jäänud.
Põhjus lolliks vastutustundetuks manöövriks tuli sellest, et kange soov oli energiat säästa ja inertsist liikuda. Ilmselt veresuhkru tase kõikus liiga palju, laktaadi notm oli ületatud või lihtsalt kiire. Oleks kaasaegne kere elektriratas olnud, poleks mingit probleemi tekkinud, sest selle võimekus ikka vägevam kui inimlihal.
Tänan kaasa mõtlemast, aga see kommentaar on klassikaline näide selle kohta, kuidas asjatundmatul ja asjasse puutumatul on kerge võssa panna, sest juba algandmed võtab ta valed. Soov ei olnud energiat säästa, sest seda polnud kulunudki; ma ei teinud trenni, see oli võrdlemisi rutiinne linnas liikumine. Soov ei olnud ka inertsist liikuda, sest õnnetuskohas on pinnas sile ja lame (vt fotod). Veresuhkru taset ei oska öelda, kuid laktaadi norm ei olnud ületatud, sest pingutus polnud laktaadi tekkeks ligilähedanegi.
Kahju, et pean tegelema selliste ilmselgelt algusest peale väärarvamuste ja -tõlgenduste kummutamisele oma väga väärtusliku aja raiskamisega.
Priit, loodan, et nüüdseks on su taastumine täielik või nii täielik, kui antud juhul /vanuses veel võimalik. Endal on mul vähemalt 2 korda erinevad aastad niimoodi suuremate paukude/üllatustega vahele jäänud ja see oli just vaimselt raske, teisel korral muidugi ka füüsiliselt väga raske - üks neist talvedest oli ka väga hea lumega/külmaga talv. Sest tahad end liigutada, oled harjunud, keha mangub, tahad ka väikest adrenaliini harrastajate jõuproovilt, aga istud haiglas või kodus ja pea on paks ning pulki täis - miks minuga nii juhtus. Üks kord oli Achilleuse kõõluse (õnneks osaline) rebend. Kuna oli mittetäielik rebend, siis pärast konsiiliumi pikka arutelu kirurgiliselt ei sekkutud, ainult lahastati jalg mitmeks kuuks ja iga 7-10 päeva tagant keerati jalalaba nurka e. tehti achilleust jälle pikemaks. Teine kord oli disk puru seljas ja tehti 3 lõikust 3 nädalaga. Miks ma seda siin kirjeldan - esimene kord achilkaga tegin harjutusi - alates sellest kui lubati - enam-vähem hoolsalt. Teine kord peale seljaga jamasid- tegin väga-väga hoolsalt, sest taastusraviarst Dr. Männik oli väga resoluutne - kui harjutusi ei tee, tuleb järgmine lõikus ja ratastool. See ehmatas ära. Ja nüüd olen talle selle šoki-lähenemise eest ülitänulik - igal hommikul võimlesin 35-45 minutit alustades kergematest harjutustest, mida füsio haiglas juba juhendas ja siis vaikselt lisades keerukust ja jõukomponenti juurde. Ja nii tegin 4 aastat järjest, erinevalt esimesest korrast, kui 7-8 kuud tegin hoolsalt. Ja mul 1 säär seetõttu nüüd palju kehvemas lihasolukorras ja peenem kui teine. Nüüd 7,5 a. hiljem peale selja lõikuseid olen küll igahommikusi harjutusi juba harva teinud, kuid külastan jõusaali võimalusel 1-2 korda nädalas (1x üldjõud ja 1x kerelihaseid) ja saan end liigutada ning olen tänu sellele isegi paremas lihaskonditsioonis oma ea kohta kui eelnevalt. Ehk moraal ja meeldetuletus, mida kindlasti tead, aga ma ei pelga rõhutada läbi oma karmide kogemuste - neid harjutusi on VAJA järjepidevalt teha ja jätkata. Jõudu ja kohtume vast lumel sel talvel!
Oioi, need on küll karmid traumad. Mõlemad. Mis ma pärast õnnetust tegin ja millisesse konditsiooni sain, sellest järgmises sissekandes üksikasjalikumalt - see lugu läks nagunii piisavalt pikaks.
Huvitav, eelmise aasta syndmustest kirjutad alles nyyd. Varasemalt tulid kohe järgmine päev oma yleelamistest ka önnetustest oma blogisse pajatama. Saan sinust tegelikult aru- suur masendus juhtunust.
Ei, seda küll mitte. Kui üks enda vaagnaluumurru kogemusest mulle rääkinu avaldas, et tal tuli musta masenduse päevi, siis tunnistan, ausalt, et mul küll mitte. Ilmselt, oletan, oli asi fookuse seadmises: millele pärast juhtunut keskendud ja mida ette võtad. Aga sellest järgmises sissekandes.
Hea blogiperemees, mu kommentaar ei lähe küll teemasse, aga vaatasin eile Pealtnägijat, kus selgus, et Karmen Bruusi teile antud intervjuu polnudki aus ja siiras. Kas teie, kogenud ja tark ajakirjanik, tunnete end nüüd petetuna?
Jah.
Vabandust aja veetmise pärast aga ilmselgelt oi hulljulgusega kui kõik loogilised põhjused maha kriipsutati. Hulljulgus tulenes kahtlemata liigsest enesekindlusest, et tundmatus kohas võib liikuda nagu teada tuntud kohtades. Kuigi rattaga võib lõdvalt suure muhu saada ka sirgel enda arvates tühjal teel. Kokkuvõttes on jutu mõte see, et elektrirattaga sõitmine on rahulikum, mugavam ja tähelepanelikum kui lihasjõuga ainult punnides.
Tunnen ka ennast petetuna, et Tartus on aastakümneid tegutsenud treener s.h ka aasta isaks valitud mees, ja mitte ükski hing ei ole tahtnud sellest midagi kuulda ega nöha ja niimodi lastakse noorte naiste psüühikate sudida ja mürgitada karistamatult. Pealtnägija valas jälle haavale soola.. Kuidas sellina asi sai ülikoolilinnas toimuda - sellest on vaja aru saada..
Mul tuli neljap kl 19:16 telefonile selline sõnum:
"Grit Šadeiko sünnitas tütre. 4. dets."
Mõned detailid olid veel, aga need jätan pieteeditundest enda teada.
Vastuseks 22:01 kommentaarile. Vaadates elektrirattaga kihutavaid Bolti/Wolti kullereid on mul küll suur kahtlus, kas nad on endale ja kaasliiklejatele väiksem oht, kui lihasjõul punnivad ratturid. Elektrirattaga on lihtsam üles võtta kiirus, millega toime tulemiseks pole su sõiduoskused piisavad.
Kas midagi läks halvasti või kõik korras ikka?
Kui nimetatud teevad jama siis jäävad nad leivast ilma, see hirm teeb neid ekstra tähelepanelikuks ja seetõttu ei kima nad okulaaridega vaid kasutavad läätsesid kui tõesti ilma ei saa ja tundmatuid kurve on vaja võtta. Ainult elektriratturid saavad aru mugavusest ja võimekusest, mida see aparaat võimaldab. Paljudel veel lisaks elektriliselt soojendatud kindad ja sisetallad. See on teine maailm ja tundub tavalisele vändameistrile ulme.
Austraalia mandril on rattamees kes 65 aastaselt paugutab veel 20 aastastega samas tempos selliseid 3 tunni sõite.Aga eks seal soojem kliima kah lihas ja liigesed püsivad aasta ringi soojas.Niiet number passis on selline kaheotsaga asi.
Postita kommentaar
<< Esileht