esmaspäev, november 10, 2025

Pullerits: Miks peavad Eesti sportlased sotsiaalmeedias poosetama?

Järsku viskas hommikul telefonis ette pooleminutilise videoloo, kuidas Eesti laskesuusatajad passivad selga uut võistlusvormi. Moomoo moe teemal ma hinnangut ei anna, pole spetsialist. Küll aga pani mind mõtlema, mille peale peavad nüüdisajal sportlased aega kulutama.

Vaadake ise: seatakse üles terve stuudio, sportlased käsutatakse kohale, palutakse võtta see- ja teistsuguseid asendeid. Kindlasti meeleolukas. Kindlasti võttis see mitu tundi. Aga küsin: kui palju aitab see kõik tulemust paremaks teha?

Siin tuleb näha laiemat pilti, mis tõukub sellest, kus seda videot levitatakse – sotsiaalmeedias. Ja laiem pilt on see, et sotsiaalmeedia tekitab sportlastele lisakohustuse – kohustuse seal figureerida. Kas arvate, et see käib muuseas

Ei käi. Toon võrdluse. Nimelt, kui olen käinud jalgrattaga Utah’s seiklemas (fotol paremal), siis olen igal õhtul teinud päevast põhjaliku ülevaate, mida olete siin saanud aastate jooksul näha ja lugeda. See ei käi nipsust. Nende tekstide loomine ja sinna piltide juurde panemine on võtnud kolm-neli tundi. Hüva, kui oled päev aega looduses rattaga ringi sõitnud, siis mis sa õhtul ikka üksinda muud teed, kui võtad päeva kokku, talletad selle tuleviku tarbeks – äkki kellelegi veel pakub huvi ja keegi loeb ning kindlasti on endal huvitav aastaid hiljem kõike taas läbi elada, ja kes teab, võib-olla leiab keegi kunagi kauges tulevikus tänuväärset materjali, saamaks teada, mis moodi mõni eesti inimene 21. sajandi algul rattaga kaugel maal seiklemas käis.

Ma ei pannud õhtuti küll kokku videolugusid, aga kui oleks seda teinud, oleks seegi võtnud kolm-neli tundi. Kindlasti ei pane laskesuusatajad siin viidatud riietumisvideot ise kokku, aga selle jaoks poseerimine võtab kahtlemata oma aja, ja mitte vähe. 

Lühidalt: tarvidus sotsiaalmeedias poosetada nõuab aega, energiat, pühendumist. Küsin klassikalise küsimuse veel kord: kui palju aitavad sotsiaalmeedia videod ja pildid tulemust paremaks teha? Kui palju aitavad need kaasa sportliku taseme tõstmisele? Kas ilma sotsiaalmeedia postitusteta jääksid tulemused kehvemaks? 

Ja kokkuvõtvalt: kui tulemus taliolümpial jääb tagasihoidlikuks, kas siis keegi tõstatab ka küsimuse, et äkki tulnuks tulemus veidi parem, kui aega, energiat ja pühendumist ei oleks raisatud sotsiaalmeedias kekutamisele ja pläkutamisele?

Foto 1: Eesti laskesuusatamise koondise tutvumislaager tänavu 15. mail Otepääl, kus tutvustati ka koondise uut treenerit Håvard Gutubø Bogetveiti. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Spordiriiete tootja MooMoo loovjuht Hanna Taaramäe (vasakul) ja tootmisjuht Kairi Palm mullu novembris. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2012. aasta kevadel Utah's Canyonlandi rahvuspargis Needlesi piirkonnas Elephant Hilli otsas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Spordipodcasti "Kiirtuli” salvestus 5. novembril. Saatejuhid Hendrik Kalmet ja Tõnis Niinemets (keskel). Külalised Rene Zahkna (vasakul) ja Jakob Kulbin (paremal). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

42 Kommentaarid:

At 13:36, Anonymous Anonüümne said...

Palju on ettevõtteid kes pööravad selja kui sportlane ei tee reklaame või jälgijaid on vähe.

 
At 13:38, Anonymous Anonüümne said...

Need käivad sageli kaasas sponsorlusega. Sponsorid maksavad SoMe-s poosetamise eest kas raha või kraamiga, kui see on nende brändiga seotud. Sha’Carri Richardson teenib näitena tippude vallast väidetavalt ühe postitusega kuni 100 000 USD ja enam. Sellega finantseerib nii mõnegi treeninglaagri ning jääb vast pisut ülegi.
Eesti puhul ja väiksemate brändidega, nagu MooMoo on numbrid muidugi väiksemad - aga paljudele sportlastele siiski piisavalt olulised panused - nt kogu võistlus- ja treeningriietus - et selline "võimlemine" ette võtta. Arvan ma.

 
At 14:05, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, ilmselt on see põhjus. Aga teate: kui vähe või palju ma pole ka sporti vaadanud, ei oska ma nt laskesuusatajate puhul nimetada mitte ühtegi nende sponsorit - dress võib küll olla logodest kirju, aga midagi silma ei jää ja mällu ei sööbi, sest tähelepanu on vaadates mujal: mida sportlane ütleb ja millest räägib tema silmavaade. Kama kaks, mis värvilised sildid tal dressi peal on.

Mida ma küll rohkem silmas pidasin, on see, et Eesti sportlased peavad tegema postitusi sellest, mida nad söövad, mida vabal ajal teevad, kus käivad ja muu selline tilu-lilu, millel pole spordiga ja ilmselt ka sponsoritega suurt pistmist. Nt teeb Kelly Sildaru mingit pastat - ausõna, ei huvita, ei näe põhjust, miks peaksin selle vahtimise peale aega raiskama, ja teiseks, no kohe kuidagi ei hammusta läbi, mis ta sellest kasu saab? Sai tasuta nuudleid? Kui nii, siis jah, kasu on sees.

 
At 14:39, Anonymous Anonüümne said...

Sildarul on Instagrammis üle 115 000 jälgija, kes tahavad seda näha ja teavad täpselt, mida ta kannab, kasutab ja sööb. See on tänapäeva turundus. Sponsor annab sportlasele enda tooteid ja sportlane teeb need tooted populaarseks. Sinusugused dinosaurused, kes üks kord kümne aasta jooksul enda spordiriideid uute vastu vahetavad, ei olegi sellise reklaami sihtgrupp.

 
At 14:43, Blogger Priit Pullerits said...

Nii on. Aga kumb meist elab säästlikumas, tulevikku vähem lõhkuvas maailmas: kas minusugune, kes tõesti varustust üleliia sageli ei vaheta ja tühjale-tähjale ei kuluta, või need noored (ja enda arust nii keskkonnateadlikud ja kliimamurelikud), kes veebist leitud eeskujude ajel oma järelemõtlematuid väljaminekuid teevad?

 
At 15:24, Anonymous Anonüümne said...

KS pasta lugu paistab seostuvat Team Estonia ja olümpiamängude promokampaaniaga. Võib olla oli kuidagi seotud C-kategooria toetuse tingimustega - mis on ilmselt ka talle ikkagi oluline igakuine summa? Muude sama ala naissportlaste insta-kontodel leidub kah igatsugu suvalist kraami ja pesupilte, ju käib asja juurde.
KS on oma (põhi)alal pehmelt öeldes selline padu-talent, et talle võiks päris palju pesupilte ning pastareklaame andeks anda, kui see vaid aitab katuse all asjad korras hoida, vigastustest taastuda ning korralikult trenni teha. Mõne teise puhul tõmbaks ehk põhjusega nina kirtsu, aga ta on tervena ja treenituna ikkagi reaalne medalitevõtja.

 
At 15:24, Blogger Andres P said...

see ongi kõige peenem mõjutamine, kui mõ'jutatav teadlikult ei tea (a la nimeta dressifirma, kes varustab laskesuusatajaid), aga alatedavuses on tegelikult fikseeritud ja järgmisel korral ise kolme funktsionaalselt väga sarnase vahel valides valid nüüd selle, sest et kunagi nägid kusagil silmanurgast.

 
At 15:51, Anonymous Anonüümne said...

See et Kelly sööb pastat või kannab mingi kaubamaja tooteid ongi vajadus teenida otseselt või pisut kaudsemalt raha! Siin on seos rahaga suht alati kuigi tihti varjatud põhimõtetel samuti.
Tähelepanu saamine toob pealkirju ja klikke, ning isegi kui paljud tegevused on neutraalsed...siis õngitsetakse siis kui ollakse usaldust võitnud.
Väga harva tehakse sisu edevusest, soovist jagada ilu vms. Ikka raha, muidugi!

 
At 17:14, Anonymous Anonüümne said...

Kas Moabi lendamine ja seal maasturiga, mis suur nagu Noa laev, ringikärutamine on väga säästlik eluviis? Ma ei näe siin mingit põhimõttelist vahet. Üks oma isiklike himude rahuldamiseks ostab varustust ja teine käib teisel pool ilma lusti sõitmas. Kui tegu tehtud, siis mõlemad tegelevad vooruspoosetamisega ja õpetavad teist poolt õigesti ning säästlikult elama. Mõlemad on ühe tagumiku sama kannikas.

 
At 18:48, Blogger Priit Pullerits said...

Proovisin ka mõelda, millal olen midagi reklaami tõukel ja turunduse mahitamisel ostnud. No ei tule midagi meelde.

Hüva, ainsana võib mõju olla kirjal, mis on suurelt jalgpalluri särgil, sest kes jalgpalli vaatab, näeb seda poolteist tundi vahetpidamata. Nt Fly Emirates. Aga ma ei ole kordagi läinud sellepärast Emiraatide firma kodukalt pileteid otsima. Löön veebiotsingusse marsruudi ja siis tulevad pakkumised ning siis vaatan, kelle hind on soodsaim ja kas lennuplaan on sujuv - need tegurid otsustavad.

Või leiva- ja saiareklaamid. Ostan selle leiva ja saia, millise järele parajasti isu on, ja muidugi vaatan ka hinda. Aga mis pagaritöökojas need tehtud on - ei huvita ja ei vaata.

Või arvab mõni, et ostsin auto reklaami järgi? Oh ei, mu silmis on autod suuresti ühesugused, vahe on vaid suuruses. Et kuidas ostsin? Sõitsin suvel linnaäärsetes autopoodides ringi, et näha, milline on 4-5 a vanuste autode hinnatase. Oli hämmastavalt kõrge, 20 000 euro ligi, ja needki olid enamasti väiksed autod ja läbisõit 150-200 tuhande kanti. Olin kuulnud, et Amservis on teise ringi autosid. Keerasin sinna viimasena sisse. Aga polnud ainsatki teise ringi autot. No kui juba kohal olin, vaatasin ka salongi (endal rattariided seljas, aga oli laupäeva pärastlõuna, tööpäeva lõpp). Seal oli üks RAV4. Küsisin, mis hind on. Küsisin, mis varustuses on. Siis helistasin koju abikaasale, et sõitku kohale, tulgu vaadaku ka, mis arvab. Tuli, istus korraks sisse, ei pannnud mootoritki käima, mingist proovisõidust rääkimata, ütles, et nojah, on kah, et eks ma ise tea; no olgu siis, ostame ära, ütlesin. Tegime lepingu ära, maksin mingi paar tuhat sisse ja poole aasta pärast oli auto kohal. Reklaamiga ei olnud seal mingit pistmist. Lihtsalt Amserv jä tee peale ja kedagi teist salongis polnud, nii et müügimehel oli mulle lõdvalt vajalikud neli minutit leida.

 
At 19:02, Blogger Priit Pullerits said...

Andres, kas Sulle ei tundu, et see jutt, et ei oska laskesuuskurite dressifirmat nimetada, aga kui kolme dressi näen, siis valin just nende oma, on selline täbarast olukorrast (et reklaam tegelikult ei toimi) väljakeerutamise jutt, et reklaam toimib alateadvuses? Võib-olla nende puhul tõesti, kes arulagedalt somet tarbivad, aga mis sa teed minusuguste ja teiste tuhandete kriitilise ja kaine mõtlemisega ja ratsionaalsete inimestega, kes endale kotti pähe tõmmata ei lase?
Lihtne tõestus: kui palju aastaid olen siin teile rääkinud, kui äge on Moabis rattaga seigelda, kui palju pilte olen selle tõestuseks siia pannud, kui palju videosid meisterdanud - mööngem, et massiivselt ju. Isegi Postimehes on mitu lugu ilmunud, nt viimati laupäeval:
https://digiajakirjad.postimees.ee/8357701/nadala-reis-video-hea-kodutoo-lubas-avastada-unikaalse-valge-amfiteatri
Ja kui palju on sellise promotööks liigituda võiva sisuloome (minugi pärast, kui tahate, nimetage seda turunduseks või reklaamiks) mõjul Moabi rattaga või kas või jalgsi seiklema läinud?
Null.

 
At 19:02, Anonymous Anonüümne said...

Meie naislaskesuusatajel ka täiesti isiklikud sponsorid, Lidl jm.

 
At 19:06, Blogger Priit Pullerits said...

Vahe on selles, lp kirjutaja 17:14, et mina kogun elamusi, teine inimene asju. Elamuste kogumine on ju see, mida nüüdisajal pinnale tõstetakse, kas pole nii? Ma ei osta ju seda Infiniti maasturit endale, ma ainult kasutan seda, rendin.

 
At 19:07, Anonymous Anonüümne said...

Oi kuidas reklaam dressil silma jääb, eriti kui tegu ETV-st nähtuvaga.

 
At 19:07, Blogger Priit Pullerits said...

Tänan, 19:02, selle info eest - veel üks põhjus sellesse suuresti välismaist toidukaupa müüvasse poodi mitte minna.

 
At 20:28, Anonymous Anonüümne said...

Haa, Priit (19:06) -- kui oleksite praegu 20-21aastane noorsportlane, kas siis ka suudaksite jätta "asjad" kogumata (eriti kui neid niisama pakutakse) ja keskenduda vaid "elamustele"? :)

Päris huvitav oli pühapäeval "Teise mätta otsast" saade Vikerraadiost, Indrek Kelk ja Peep Mardiste rääkisid spordisündmuste ökoloogilisest jalajäljest (sh nt harrastusspordis medalite mittejagamine kui ökoloogiline edulugu): https://vikerraadio.err.ee/1609840402/teise-matta-otsast-spordivoistluste-korraldaja-indrek-kelk-ja-keskkonnakaitsja-peep-mardiste

 
At 22:14, Anonymous Anonüümne said...

Priit -- Christiano Ronaldo teenib väidetavalt aastas ca 45 miljonit dollarit reklaam lepingutega. Nike osa sellest on umbes 20 miljonit. Kas Sa arvad, et Nikel ja teistel pole selle rahaga midagi muud ette võtta?
Toyota peab ülal WRC rallimeeskonda miljonite eest. Kas neil ei ole rahaga midagi paremat teha?
Ma usun, et nii Nike kui Toyota on väga täpselt välja arvutanud kui palju raha nad iga sel viisil kulutatud dollari eest tagasi teenivad. Ja see bilanss on nende jaoks positiivne.

Teine variant on n.ö. tuntuse ja maine ostmine. SEB oli tükk aega klubi Tartu Maraton ürituste toetaja. Hansapank ja EMT toetasid suures mahus Eesti murdmaasuusatamist. Elisa toetab suurelt praegu toimuvat PÖFFi. Tallink toetab Vanemuise teatrit. Isegi suvisel laulupeol olid omad toetajad. Postimees Grupp sõlmis koostöölepingu Eesti laskesuusatamise föderatsiooniga. Jne. Jne.
Miks? Sedasi ostavad suurfirmad heas mõttes tuntust ja mainet -- see on nende viis midagi ühiskonnale tagasi anda.

Väikefirmadele nagu Momoo on Eesti laskesuusatamine võimalus maailma tipptasemel oma nime reklaamida ja näidata, et talispordivarustust ei tooda vaid Nike, Adidas, Odlo ning BjörnDahlie. Turundus on majandusharu ning raha paigutatakse sinna teadlikult, arvaku üks harrastussportlasest keskealine ajakirjanik sellest mida tahes.

 
At 22:25, Anonymous Anonüümne said...

Vaata, sina ära kraaksu. Peremees teab, mida räägib. Kuna tema pole loll ja reklaamiohvriks ei lähe, siis järelikult ei tee seda ka mitte keegi teine. Lihtne, peremees teab!

 
At 23:54, Anonymous Anonüümne said...

Nagu oleks mingi valem mängus. Peremees ajab üksjagu aega üsna arukat juttu aga siis... käib klõps ja tuleb sellist elukauget, et anna olla! Ja nii juba aastaid ja aastaid :)

 
At 00:01, Anonymous Anonüümne said...

See "elukauge kelbas" on PP teadlik tegevus ja provokatsioon. See blogi siin on juba pikka aega PP "katsepolügon", kus erinevaid teemasid ja ideid testida enne kui neist Postimehes artiklid saavad või siis ei saa.

 
At 07:13, Anonymous Anonüümne said...

Kui hr.peremees võtaks ühe ainsa päeva ja läheks vaatlema kõigest ühte noortesarja mäesuusa...veelgi parem trikisuusatamise etappi, siis oleks võimalik ka märgata põhjusi miks neid noori oleks vajalik miljonitega toetada. Enne seda võib ju seletada siin kes tahes, aga raske mõista. Arusaadav tegelikult, sest siin vanusevahe ja varasem kinnistunud hoiak mõjutab pisut. Elus ikka juhtub seda, et täielik kindel otsus muutub...
Keit

 
At 09:48, Blogger Priit Pullerits said...

Lp 22:14, ei ole need asjad maailmas sugugi nii lihtsad ja selged ja mustvalged, nagu te siin esitleda püüate. Lihtne paralleel: vaadake mu tänast põhjalikku lugu, mis on ja mis ei ole keelatud annetus Eesti poliitikas - paistab pealispinnal, et lihtne ja selge asi, nagu teie käsitluses see, et kõik turunduskulud on arvutatavad kuludeks, aga ometi ei ole seda:

https://www.postimees.ee/8359233/nelja-erakonna-saadud-tasuta-annetuste-parast-laks-lahti-kohtulahing

 
At 11:18, Anonymous Anonüümne said...

Raadios just räägiti pikalt kuidas vanad staarid lõpetavad ja rahvas ootab kasvulavalt uusi noori...
Aga kui jutt läheb toetamisele ja treeningute edendamisele, siis on kohe häda et noori ei tohigi tippspordile edutada. Huvitav kas tõesti arvatakse et maal elaval ja treenival noorel vanemad teenivad kapsakasbatusega sadu tuhandeid teekonnal medalini?
Ikka tuleb pisut toetada, see noor ei jää ju 12 aastaseks ja teatud spordialadel tuleks juba 6-7 aastasi toetama.
TOM

 
At 11:31, Anonymous Anonüümne said...

Keskkonna seisukohalt vaadates ei ole mingit vahet, kas osta asju või elamusi. Ühtemoodi keskkonnakulukad on mõlemad.

 
At 11:33, Anonymous Anonüümne said...

Kas tõesti väldid Lidlit sellepärast, et see meie laskesuusatajaid toetab? Kas viha laskesuusatamise ja meie laskesuusatajate vastu on nii suur?

 
At 13:13, Blogger Priit Pullerits said...

Väldin sellepärast, et see on võõrkeha Eesti jae- ja toidukaubanduses, mis, nagu aru olen saanud, müüb rohkem kui keegi teine seda kaupa, mis ei ole toodetud Eestis. See, et Lidl toetab laskesuusatajaid, õõnestaks minu kui ajakirjaniku sõltumatust, kui sooritaksin oste kauplusest, mis on jälgitava ja kajastatava spordiala oluline rahaline toetaja. Kui ma oma ostudega toetaksin laskesuusatamist, saab igaüks, kes vähegi tahab, heita mulle ette, et ma ei ole laskesuusatamises enam objektiivne, vaid olen laskesuusatamise toetaja. Mu elukutse seab mulle täiesti teistsugused nõuded ja standardid, kui on kõigil teistel - seega arusaadav, miks see tekitab küsimusi. Loodan, et suutsin nüüd teie küsimusele vastata, 11:33.

 
At 14:08, Anonymous Anonüümne said...

Priit, ei tasu võrrelda suures osas võrreldamatuid asju. SALK ja erakonnad ning sponsorid ja sportlased on erinevad maailmad ja teemad -- isegi kui nad esialgu paistavad veidike sarnased.
Uuriva ajakirjanikuna ei peaks olema keeruline välja selgitada millistest kaalutlustest lähtudes Postimees Grupp sõlmis koostöölepingu ELSF-ga vms.

 
At 14:17, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kuidas selle ajakirjandusliku sõltumatusega on selles vaates, et Postimees Grupil on ELSF-ga koostöölepe (https://sport.postimees.ee/8351226/postimees-grupp-ja-eesti-laskesuusatamise-foderatsioon-solmisid-koostoolepingu)? Postimees maksab Teile ju palka... Ja igaks juhuks küsiks kinnitust -- Te Alexelas kunagi ei tangi ja Piletilevist pileteid ei osta? Auto tankimisega on ajakirjanduslikku sõltumatust soovival isikul muidugi Teie näite puhul päris keeruline -- ka teised kütusefirmad on enamasti kellegi sponsorid... Sidefirmad samuti.

 
At 14:54, Anonymous Anonüümne said...

Siin võid osadele küll hambasse puhuda, aga mind sa uskuma ei pane, et tojota ilma reklaamita ostetud sai.
Selline afganistaanist pääsenud nõuka aja noormees ja ameerikat tundev ning ka nende vaenlasi kahtlemata tundev isik ei tea, milline auto on hea, siis oleme me sind küll üle hinnanud. Millega sõidavad kõik kõrbesõdurid-taliibid ringi?

 
At 15:20, Blogger Priit Pullerits said...

Muidugi maksab Postimees mulle palka - see on ju normaalne ja loogiline. Kuidas see teisiti saakski olla? Mida te siin öelda tahate? Ega ju PM ELSFile maksa. ELSF PMle? No kuulge, ammugi mitte.
Kinnitan: ei osta kütust Alexelast, ehkki Alexela tankla on mu kodule kõige lähem.
Kinnitan: ei osta Piletilevist pileteid. Ei meenu, et oleks kunagi sealt ostnud. Mis pileteid ma teie arust sealt ostma peaksin?

 
At 15:22, Anonymous Anonüümne said...

No on ju veel palju muid tegevusi, kus noored vajaksid suurt raha, et oma meelistegevusega tegelda. Ei saa nii, et keegi kolmas muudkui käib aga raha välja. Kui tahad tegelda, maksad ise, või siis papa-mamma, või leiad õnnega pooleks sponsori.

 
At 15:35, Anonymous Anonüümne said...

PM saab arvatavasti üle poole tulust reklaamist, reklaamiostjad on pisut teisel arvamisel reklaami mõjust kui teie. Teie auto ostmise kaasus näitab muuhulgas ka reklaami või tutvustuse või sisuturunduse kahjulikku eiramist, tulemuseks punane riisirakett, millesse ratas ühes tükis sisse ei mahu, teiseks ka kehva kaastatust otsustusprotsessi: naise "eks sa ise tea" tagasiside pidanuks hoiatuslambid põlema panema, aga ka sellele vilistati.

 
At 15:38, Anonymous Anonüümne said...

Priit, siinsamas eespool soovitasite tutvuda Teie looga tänases Postimehes, kus teemaks SALK tegevus ning erakonnad ja vaidlus, kas SALK analüüsid on sponsorlus või mitte kuigi erakonnad nende eest raha ei tasunud. Lugu on hea ja asjalik. Siis oli teie väide, et sponsorlus pole vaid raha vaid hoopiss peenem asi.
Sellesama loo valguses väidate Te siinsamas sirge seljaga ja selge silmaga, et ega Postimees ju ELSF-le raha ei maksa. Avalike allikate kohaselt
Koostöös hakkab Postimehes ilmuma laskesuusatamise video-podcast, mida veavad tuntud ja ägedad saatejuhid. Samuti jõuavad Postimehe veergudele eksklusiivsed kajastused Eesti koondise tegemistest võistlushooajal.
Ehk siis Postimees saab õiguse lugusid teha ja ELSF laiema meedjakajastuse. Rahast ei ole kuskil juttu... Kuidas see nüüd erineb sellest SALK juhtumist - Postimees osutab ELSF-le meediakajastuse teenust.
Last-not-least Momoo ilmselt ei maksa ka ELSF-le raha vaid annab miski koguse spordivarustust...
Piletilevist saab teatri ja kontserdipileteid :-)
Kevadise Otepää IBU maailmakarikaetapi pileteid samamoodi.

 
At 17:51, Blogger Priit Pullerits said...

Lp 15:35, aiai, mis juhtub, kui teha ebapiisava info alusel kallutatud järeldusi. See, et naine ütles, et "eks sa ise tea", ei tähendanud hoiatust, et vaata ette, vaid seda, et kuna auto eest maksin mina, siis eks ma ise tea, kas tahan uue auto eest kohe suurt summat välja käia (algusest peale oli teada ja selge, et ei mingit liisingut ega järelmaksu ega muud sellist, sest milleks panka nuumata, ja esmane kavatsus oli osta üldse nn teise ringi auto).

Kui mul oli Pacifica, millesse ratas ühes tükis sisse mahtus (ja mahtus ka teine ratas), siis oli paljudel jällegi ütlemist, et miks mulle selline suur tank. Ehk siis: mis iganes auto ma ostan, ikka leidub neid, kes väidavad, et tegin vale otsuse.

Lp 15:38, aitäh heade sõnade eest SALKi loo teemal. Me võime seda teemat juuksekarvana lõhki ajada, aga teen ettepaneku peatuda siin ja ütlen kokkuvõtteks, et esiteks püüan oma otsuseid teha nii, et need ei oleks mõjutatud emotsionaalsest reklaamist (st ma ei ütle ära asjalikust teavitusest, kui keegi asjatundja võrdleb ja põhjendab, miks Cube on parem kui Trek või vastupidi) ja kindlasti püüan vältida seda, et mu tegemised, valikud ja otsused ajakirjanikuna oleksid kuidagi mõjutatud reklaamist, turundusest, sponsorlusest, koostöödest, sest ajakirjaniku puhul on kõige olulisem sõltumatus. Kujutame ette, et kui mu reisid Moabi oleks kinni maksnud Utah turismiamet - mis moodi siis need paistaksid, mis te mu lugudest siis arvaksite? Siis näeksite iga vähegi positiivse sõna taga seda, et olen kinni makstud.Ja ei võtaks mu lugusid ausatena.

Seetõttu ei pea ma ajakirjanikuna kuskilt otsast heaks asjaks ajakirjandusväljaannete koostööd kajastatavate organisatsioonidega. Isegi kui sellega ei kaasne suuniseid kirjutada positiivseid lugusid ja mahendada ebaõnnestumisi, toob see paratamatult kaasa selle, et isegi kui ma väidan teile käsi südamel, et alaliit ei ole minu ja väljaande meediakajastust mudinud, siis teil kui lugejatel jääb alati võimalus kahelda ja esitada argument, et kuna on koostöö, siis pole teil paraku pääsu kahtlusest, kas asi on ikka üdini sõltumatu, neutraalne, objektiivne. Sest ajakirjandusele saab mõju avaldada veelgi peenemalt, veelgi nähtamatumalt, kui saab reklaamiga suunata tarbijate käitumist.

 
At 18:58, Anonymous Anonüümne said...

Kuulge, iga naisemees teab, et "eks sa ise tea" ütluses peitub piisavusolemus. Siin pole lisainfoga midagi enam päästa, tulge ajakirjaniku rollist ometigi välja. Naise näivuskaasamisega tegite karuteene, jah, maksta võite ju teie, kuid kui naiselt nõu küsisite, siis arvestage teise arvamusega täielikult. Muidu olete kui jõmm, kes laiab paksu rahakotiga. Naine pani teid stiilselt paika, aga teie kekutasite esimeses ettejuhtuvas autosalongis edasi: kui kasutatud autosid pole, siis ma võtaks ühe otse salongist. Salongi müügimees aga sattus olema proff, oskas emotsiooniostu sooritava rahamehe diili kiirelt lukku lüüa - sel hetkel oleks ratas ka maanteemuhku mahtunud, mis oli ju teie väidetav ainus tingimus.
Pacifica on ikkagi blogi kogukonna heakskiidu saanud masin - kange spordimehe truu kaaslane, Ameerikas tehtud. Kahtlen, kas see punane auto kogukonna südameid võidab.

 
At 20:47, Anonymous Anonüümne said...

Pole väga ammu siia sattunud, õnneks. Tänases Mehed Ei Nuta sai üks mees korralikult pasunasse… Eks tasub mõelda kas on ikka mõtet suvalist perverti pimesi kaitsma! Mõtlemiseks on vaja muidugi kasutada pead. Siiras vabandust kuluks ära, aga seda on liiga palju loota. Eks läheb samasse ritta enda suurte eeskujude Mati ja Andrusega!

 
At 22:12, Anonymous Anonüümne said...

Antakse ju toetusi pearahadega, mida sa veel soovid, treisid tite ja nüüd tahad selle dresseerimise eest mammonat? Laua viina ei tasu liiga palju manustada, muidu peale toetuste ei suudagi muust mõelda. Mõelda vaid mis siis saab kui laps unistab känguruga ratsutamisest, et nui neljaks vaja austraalias harjutamas käimist igal koolivaheajal toetada, koos majutuse, känguru rendi, treeneri , varustuse ja majutusega ning alaealiste reisisaatjatega. Lühidalt öeldes kui titt vingub siis aja ta õue jooksma ja enne tuppa ei saa kui 10km paraka tempoga tehtud on. Küll siis nupp nokkima hakkab ja leiab kohalikud alad mida maal teha saab.

 
At 22:19, Anonymous Anonüümne said...

Nutu saade pole nüüd küll asi mida siinse blogi vennaskond jälgib. Tore, et said siia inffi poetada aga seda möla oleks nad pidanud korralikult juba aastaid tagasi ajama. Väga pikkade juhtmetega tsunfti mehed kui nad tõesti seda tümitamist varem sama intensiivselt ei teinud.

 
At 07:22, Anonymous Anonüümne said...

Mehed ei nuta? Seal on ju Peep Pahv, kes korvpalliliidu distsiplinaarkomisjonilt alles sel kevadel juhendamiskeelu sai, sest läks mängija vastu vägivaldseks. Jaan Martinson on see, kes "Kindrali" filmi alguses Mati Alaveri jumaldavalt kiidab. Pole just moraalimajakad, kes teistele moraali peaks lugema.
Ja et Pahv ei nuta? Mart Kadastik on oma raamatus pikalt kirjutanud sellest, kuidas Pahv oli oma raadiosaates rääkinud nii labaselt, et talle tundus, nagu oleks solki kõrva kallatud. Ja kui ta nõudis peatoimetajalt, et Pahv tuleb lahti lasta, olevat Pahv peaaegu nutma hakanud.

 
At 10:15, Anonymous Anonüümne said...

Millal Mehis Virust kirjutad?

 
At 21:30, Anonymous Anonüümne said...

Sina 22.12 oled tõenäoliselt spordikauge, aga ma ei solva sind.
Teatud spordialad on vägagi sellised kus noorte toetamiseta ei olekski meil kellele kaasaelada. Sport ei ole ammu nagu Vanas Kreekas...see on ka äri kuhu investeerides saadakse emotsioonile lisaks ka kasumit. Ilma suurte sportlasteta on elu ikka kurb...
Toetame noori, aga tuleb vaadata keda.

 
At 21:22, Anonymous Anonüümne said...

Vaata palun oma sünniaastat! Äkki, saada aru, et asi on selles!

 

Postita kommentaar

<< Esileht