Pullerits: Kas järgnev seletus Eesti suusaspordis juhtunule on usutav?
Loo pealkiri on praegusi teemasid arvestades otse kümnesse: „Jaak Mae otsib uusi ärritajaid, ikka maksimumi nimel”.
Iva on selles, et spordis hooajast hooaega heade tulemuste saavutamiseks ei piisa sellest, et korrata varasemat edu retsepti. Teisisõnu: spordis kehtib tuntud tõetera, et see, mis on toonud meid siia, ei pruugi siit enam edasi viia.
Lühida kõrvalpõikena: olen seda isegi kogenud. Kui 1986. aasta kevadel okupatsiooniarmeest tulema sain, jooksin suvel 800 meetrit n-ö suure surmaga 2.10ga. Kaks aastat varem, ülikooli esimese kursuse lõpus, pärast üheksakuulist treeningut, jooksin 1.58,2. Armeejärgne esimene aasta kulus kahe aasta pikkuse pausi likvideerimiseks. (Armeesse minnes kaalusin 67 kilo, sealt tulles 80.) Suvel 1987 jooksin 2.00,5. Veel aasta treeninguid ja jooksin 1.55,9. Sellest omakorda aasta edasi jäi parimaks 1.56,0. Kuigi tolle aja jooksin kergemini, kui aasta varem isikliku rekordi, sain aru, et olen seniste treeningukoormuste ja senise metoodikaga saavutanud oma lae. Kindlasti suutnuksin isiklikku marki parandada, kuid selleks tulnuks leida „uusi ärritajaid” – teha midagi väga teistmoodi. Ei näinud sellel mõtet ega leidnud ka motivatsiooni, sest Eesti rekordit poleks nagunii jooksnud, vanust oli juba üksjagu ning neljanda kursuse järel nihkusid elus esiplaanile muud eesmärgid.
Niisiis, vaja on leida uusi ärritajaid.
Vaja on leida ka sellepärast, et konkurendid näevad sama asja kallal vaeva: ka nemad proovivad iga aasta paremaks saada. Lisaks tuleb maailmas pidevalt uusi võidujanulisi konkurente juurde.
Ent probleem on selles, et mida rohkem igasugu ärritajaid on juba ära kasutatud, seda väiksemaks nende valik jääb. Kuid peatreeneri ülesanne on need üles leida ja neid proovida.
Selle kohta on minu arvates väga tabav tõdemus, mis jõudis mu kõrvu eelmise nädala lõpus: „Kui tippseltskonna juht ringleb ka hämarate kavatsustega meeste ja erinevate suurte suusariikide taustajõude hulgas, siis hakkab joonistuma sealt see tagatoas kootav suur ja kahtlane muster, mis eri paigus, erinevates tehnikates ning imemeistritega valmis kududa tahetakse.”
Kui eesmärgid on suured, ei saa selliste mustrikudujate kõrval jääda pealtvaatajaks, vaid tuleb samuti käised üles käärida. Kindlasti teades, et kõnnid noateral, aga ka teades, et ilma seda tegemata pole edu võimalik toota.
Edasine on peen ja riskantne mäng, kus alati on oht, et vääratad. Mõned kukuvadki, teised lähevad võidukalt edasi.
Selline on suures pildis minu arusaam sellest, mis on toimunud Eesti suusatamises.
Foto 1: Priit Pullerits (vasakult), Juha Mieto ja Jaak Mae 2019. aasta märtsis Tehvandi suusastaadionil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae (vasakul) ja Andrus Veerpalu 2018. aasta märtsis Albu suusakeskuses Valgehobusemäel. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 3: Mati Alaver 2019. aasta jaanuaris Otepää MK-etapi ametliku treeningu ajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 11:21
kommentaare: 40
40 Kommentaarid:
On usutav küll, kui pealkirjaküsimusele vastata.
Kuid kas liialt abstraktse "ärritaja" asemel võiks haarata hoopis mustrikudujate kudumisvarrastest kinni ja proovida lõngakera harutada sealtpoolt? Olgu, jäime vahele, aga meil õnnestus saada murdmaaga ometi päris tippu. See tähendab, et me olime vähemalt spordimetoodikas ka tipus. MA oli vedav jõud, tema puhul kõlbab kahtlemata öelda spordimetoodik selle täpses tähenduses. Noole ja Kirdi puhul kõlbab pelgalt treener, vähemalt seni veel, aga kas Alaveri kapatsiteedini ulatuvad? Vaevalt. Nüüd see teine komponent - dopingu ja mittedopingu ainete kasutamine. Kui kõvad me seal olime? Kuidas hinnati meie panust mustrikudujate rahvusvahelises seltskonnas? Palju oli seal teistelt laenatud meetodeid ja palju me originaalmustreid varjul olevasse kogukonda suutsime kududa. Austria dopingutreener igatahes tunnustas MAd, venelased soovisid MAd omale treeneriks - see on märk väga kõrgest tasemest.
Eks spordis ongi nii, et kui tahad mingis vallas maailma tippteadmist, pead selle sisse ostma. Norrakad tunduvad laskesuusas kõvad, eriti mehed, aga ostsid ka ju laskmistreeneri sisse.
Ma ei imesta, et venelased tahtsid Alaveri enda treeneriks. Esiteks, kindlasti tunneb Alaver kõige paremini (peale venelaste enda) venelaste süsteemi. Teiseks, ma küll ei tunne ühtki vene treenerit, aga arvan, et ei pane väga mööda, kui väidan, et nad on parajad tuhajuhanid ja põmmpead. Kui nad tahavad saada maailma uut tippteadmist, tuleb neil palgata see, kellel on keeled suus, sidemed olemas, läbisaamine teistega kollegiaalne, keda võetakse kui omasugust. No kes võtab nt Jelena Välbet sellisena?! Eriti pärast seda, kui ta rääkis, et oleks tulnud Londonit pommitada.
Nii et jah, see, et "venelased soovisid MAd omale treeneriks - see on märk väga kõrgest tasemest".
See oleks ka MA-le olnud samm edasi, kuigi ta juba oli tipus, kuid dopingusaaga jõudis napilt ette. Mõelgem, milline oleks olnud MA olukord juba Vene satsi eesotsas ja oleks lahvatanud skandaal siis Vene koondislase või kellegi kolmandaga? MA-l oleks olnud Vene riigi mitmekülgne tugi ja toetus, vaat et suuremgi kui ilma jamata. Venelased koonduvad kohe omade taha - naših bjut! Rahvas toetaks samuti peatreenerit ja koondust, sest teised teevad kah, norralased, soomlased, Skari, Kirvesniemi jt, aga meie, venelaste puhul on lärmi kõik kohad täis. Vene ajakirjandus kiidaks üldist boevoi duhhi.
Priit, kas pole nii, et Eesti dopingusüsteemi kaasuses on vaid meie ajakirjandus olnud oma ülesannete kõrgusel? Niivõrd-kuivõrd.
Laias laastus on seletus usutav, aga mida ei usu on, et Piret Niglase aegade ja vahelejäämise vahel oli periood, kus dopingut üldse ei kasutatud. Pigem on loogilisem, et kasutati pidevalt, aga mida, see varieerus vastavalt trendidele ja uutele teadmistele.
Eesti suusaspordi päästaks laiemalt kui tuldaks avalikkusele rääkima. Miks ei tehta seda...põhjus on palju hullem kui senini teatakse. Paraku kannatavad praegused ja tulevased noored kõige enam...süütud! Eks kogu suusaliit kannatab, aga oldaks ka ise süüdi. Kui praegu läheb noore sportlase nt.mäesuusataja esindaja ettevõttesse toetust küsima, siis öeldakse kõigile....me ei usalda ega anna sest Veerpalule jt.andsime...näete mis juhtus. Seetõttu peavadki ise tulema rääkima mitte suusatama rahvaga koos nagu õige mees muiste.
Peamine põhjus on ikkagi, et sportimine on kallis. Priit on väga detailselt tutvustanud väga spartalikes tingimustes treenimist pärapõrgus, eemal segavatest ärritajatest. Need summad on meeletud ja noortel seda pappi ei ole. Spordi populariseerimiseks tuleb seda ikkagi teha noortepäraselt instas kätekõverdusi Ratase kombel tehes. Siis hakkab looma. Point on, et tegevus peab olema tasuta, varustus odav või täitsa muidu ja ei tohi kohe ära hirmutada vaid peab kutsuma järgi tegema.
https://sport.delfi.ee/artikkel/120413208/suri-norra-suusalegend-bente-skari-isa-odd-martinsen
"Mati Alaver - valgusest varju" 1. osa on teletopi esimene. Vaatajaid 145 000.
Kust kogu teletoppi näeb?
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/120413371/teletop-pealtnagija-dokumentaal-mati-alaverist-vottis-esikoha-haalesaade-naasis-tabelisse
Kujutame ette, et laps tahab sportida Optimaga. Hea kui trennis grupi sabas püsib. Võistlustele pole sedasi asja. Ja Optima on veel hea ratas. Suht kobeda hinnaga. Reaalsuses ei suuda enamik lapsi vanematelt seda välja rääkida. Rääkimata treeninggrupis osalemise tasu, hilbud papud. Need vähesed kes vanemaid ära rääkida saavad on vutipoiaid. Seal on süsteem, mis tekitab kena augu vanemate eelarvesse, kuid tänu kambavaimu tekitamise metoodikale, tõmmatakse kõik kel väike spordipisik on sinna. Ilma rahata võid teha trenni keka tunnis. Sellega kaugele ei jõua.
Priit, Postimees suurendab märgatavalt laskesuusatamise kajastamist: https://sport.postimees.ee/8351226/postimees-grupp-ja-eesti-laskesuusatamise-foderatsioon-solmisid-koostoolepingu
Postimees Grupp ASi juhatuse esimees Silver Soomre sõnas: «Laskesuusatamine paneb kogu Eesti kaasa elama – see on talispordiala, mis ühendab endas vastupidavuse, täpsuse ja mentaalse sitkuse. Lähiaastate maailmakarikaetapid ja maailmameistrivõistlused toovad Eestisse hetki, kus meie sportlased saavad särada ning pakkuda publikule puhast adrenaliini, emotsioone ja ainulaadseid elamusi.
«Spordiajakirjanduse tuum ei ole tulemuste vahendamine, mida me muidugi samuti teeme, vaid inimlike ja huvitavate lugude jutustamine sportlastest, kellele spordisõber kaasa elab. Just sellised lood muudavad tippspordi jälgimise ägedaks ja just selliseid lugusid saame nüüd Postimehe lugejani senisest veelgi rohkem tuua,» märkis Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela
Money talks, bs walks???
Nii on, 11:59, väga täpne tähelepanek. Nt suusatamine, rattasport - mõlemad tunduvad ikka jõhkralt kallid, kui asi lapsel juba tõsisemaks peaks minema. Tohutu või isegi täitsa mõõtmatu kontrast 90ndate algusega ikka, kui ise sai hakatud trennis käima (muul alal küll) - võib-olla sellepärast senini meeldib selline odavalt läbi ajamine, robustsus ja teeme-ise/DIY-mentaliteet. Meil jõnglane käib sõudmas, seal on paadid klubi omad ja muu varustus väga lihtne, st vähemalt seni tundub, et perede varanduslik ebavõrdsus ei löö nii halastamatult välja. Ülimalt äge ala kah, ja käilakuju Jüri Jaanson on küllap intellektuaalselt ausa sportlase üks võrdkujusid Eestis, nooremad sõudjad on kah kõik väga sümpaatsed.
Meenub Priidu intervjuu Juha Mietoga - rääkis, et tal oli miski leping, mille järgi suusataja tohtis vanasti kasutada ainult 5 paari suuski. :) Praegugi võiks tegelt nii olla, kitsendused motiveerivad ju, ilmselt sõeluks see päris huvitavalt välja tõesti kõige targemad määrdemehed ja sportlased.
Blogijutt ja PM lugu Mietoga Priidult, mõlemad on aastate tagant meelde jäänud kui ülimalt nauditav ja huvitav lugemine:
https://suusk.blogspot.com/2019/03/pullerits-kogu-tode-intervjuust-juha.html
https://sport.postimees.ee/6551188/soome-suusalegend-eesti-dopinguskandaalist-paneb-imestama-et-sellised-asjad-toimuvad
Optima on kogukonnas ikooniline spordivahend, eriti Priidu naise oma. Kui laps saab hakatuseks Optima suguse pilli alla, siis algus on tehtud kõik õigesti, sealt tulevad sitked ja põhimõtetega spordimehed.
Aitäh neid lugusid Mietoga hea sõnaga meenutamast!
See Optima on nüüd paraku ainult mälestus. Läks vanarauaks. Pärast seda, kui sellega juhtus üks õnnetus (mitte küll minuga, aga ehmatus ei olnud seetõttu põrmugi väiksem): esirattas kiilus miski kinni ja sõitja lendas üle leistangi kruusale kõhuli. Õnneks muud peale kriimude ei saanud.
Nii et Optima jääb ikkagi legendaarseks, mille lõpp oli siiski kurb.
Tere, suusarahvas ja Pulleritsu blogi kogukond!
Mul on täna hommikust peale olnud sees imelik ärevus ja kihelus.
Kas teil on ka?
Tavaliselt mul pole nagu üldse sellist asja, imelik.
Sama siin, käed kipuvad higiseks minema ja oleks nagu õhupuudus. Hing aimab halba.
EOK saatis täna laiali pressiteate:
100 päeva Milano Cortina taliolümpiani - Kelly Sildaru kokkas koer Kiraga eksklusiivset olümpiapastat
Milleks sellise jama peale aega ja vaeva kulutada?
Mida see peaks spordihuvilistele andma?
Kuidas see aitab Sildaru tulemusi paremaks teha?
See on EOK arusaam turundusest.
Õige turundus käib puumaga!
Kas homme tõuseb päike või enam mitte?
See oli juba asi - PNi 2. osa.
Lõputiitrites oleks võinud ka konkreetsemalt olla ära märgitud, et AV on tänapäev Suusasemude partner, abimees.
Magedaks jäi see Pealtnägija filmike. Kes järgmisena sama asja plaanib, ärgu ilma Alaverita üldse sokke märjaks tegema hakakugi. Kuidas saada Alaver või AV kaamera ette, siis võtke olümpiavõitja toetus ja korrutage see hea tervise juures oleva 55-aastase meesterahva prognoositava elueaga.
Mulle tundus just taktitundelisem, et seda otse ei mainitud.
Nagu PNi film näitas, hakkavad suusatajad asjast vadistama alles, siis kui politsei neid kinnimaja tassib. PN toetus lõviosas ülekuulamisdokumentidele. Dopinguasjad tuleb ka meil kriminaliseerida.
*kinnimajja
Ei, oleks ikka pidanud mainima. Suusasemud on kindlasti pettunud, et CASi võidumeest nendega ei seota.
Esimese osa järel olin kõhklev, aga nüüd PN 2. osa mõjus väga tugevana (ei suhtle igapäevaselt suusatajatega). Andis hea tervikpildi ikka asjast, väga rahulikus toonis, faktide, mitte emotsiooni kaudu. Eriti meeldis, et tegelikult püsis fookus ikkagi mitte kitsalt Alaveri, vaid kogu võrgustiku peal (st kuidas kõik osalised otsustasid siiski ise ka, et "panevad").
12a poeg (tegeleb kestvusalaga) vaatas kogu asja täielikus vaikuses ja ei öelnud pärast filmi lõppu midagi. Noortes võiks "köögipoole" nii halastamatu avamine võib-olla kõvasti tugevdada põhimõttekindlust jääda, nui neljaks, ausa spordi juurde - näevad, et see jää, millel tipus käiakse, on ikka uskumatult õhuke.
Ajakirjandus on siiski teinud tähelepanuväärse töö. Sügavust tooks nüüd ainult Mati Alaveri enda pihtimus, autobiograafia - isegi mitte film (mis on alati kõrvalseisjast režissööri orkestreeritud), vaid just raamat, Alaveri enda aus sisekõne. Teiste osaliste raamatud muidugi ka. Kui me üldse veel tahame käsitleda sporti kultuuri osana (ja mõtleme tulevastele põlvedele), siis on Eesti või isegi Põhjamaade spordil selliseid raamatuid tõesti väga vaja, kõlagu see kuitahes pateetiliselt.
Öelge, sitakotid, palju te üldse geenidopingust teate? Midagi olete kuulnud, aga kui dr Schmidt poleks vedelaks löönud, oleks kasahh olnud juba teise taseme mees mitmes mõttes, nii sportlasena kui ka rahvusvahelise dopingusüsteemi objektina.
Vahva oli see, et Vasaloppeti võitja oli juba unustanud, et ta on Konrad.
Taktitunde taha pugemine laseb sündida kurjal ja ei lase asjadel lõpuni välja tunda. Hea et siingi mainiti,et Suusasemude juurde ei tasu oma lapsi saata jah.. Sotsid on pigem need magedad kes tahavad taktitunde taha asju peita..
Igav materjal, kehva kuiv jamps, äraleierdatud plaat. Üldiselt on nüüd noortel mott maas, medalisaagi võimalus 0. Nüüd võiks kõik sporditoimetused sabbati puhkusele saata.
Filmi põhjal ei tulnud tegelikult selgelt välja, kas geenidoping ülepea olemas on, aga juba loeme pealkirju, kuidas avaldusid uued sensatsioonilised detailid.
Tuleb ajaga kaasas käia. Praegusel ajal pole oluline sisu, vaid näilik mull, mis sotsiaalmeedias piltide ja videotega luuakse ehk nö sisu tootmine. Raha makstakse ka ju neile rohkem, kes sisu toodavad.
Mati tegi ühe suure vea. Nimelt ei näinud ta ette, et Saksa ja Austria politsei paneb selle asja avastamiseks püsti sellise menetluse, kuna nendes riikides on dopingu tarvitamine kuritegu. Dopinguproovis oli võimalus veredopinguga vahele jääda nullilähedane, aga politsei uurimine on hoopis teine tase. Oldi lollilt enesekindlad, et midagi ei saa juhtuda. Mati mõtles küll mitu sammu ette, kuid sellist käiku ette näha ei osanud.
Andrus Veerpalu OM ja MM kuldmedalite ja Holmenkolleni 50 km esikohtade järgsed proovid olid negatiivsed ja mulle (80 ndate algusest suusatamist jälginud ja aktiivselt harrastussporti teinud) sellest piisab. Kõik muu on spekulatsioon ja ajaraiskamine inimeste poolt kes tahaks ka kuidagi silma paista.
Kas see just viga oli. Pigem oli ta kellegile võimukale isiksusele varba peale astunud ja see näitas milleks ta suuteline on. Filmis ei tulnud isegi see välja, et kuidas kambale jälile saadi ja õige ajastusega sisse tormati. Oleks vähemalt õppefilmiks teistele, et kus viga tehti kui teaks kes asja ära käkkis. Kõik suured jamad on pulkadeni lahti tõmmatud aga siin räägitakse teada tuntud asjadest.
Uurimine algas Austriast ja jälitati Schmidti. Ja algas see Dürri ütlustest. Mati ja Eesti sportlased oli collateral damage. Eestis ei oleks keegi Mati kallale läinud, kui seda Austria kriminaalmenetlust poleks olnud. Pärast Austriat aga polnud võimalik seda enam kinni mätsida.
Dürri detailne vahelevõtmine ja rääkimasundimine ei jäänud filmis väga silma. Mis nipiga ta vahele tiriti ja mida ütluste eest lubati? Igatahes ei pidanud Dürr reeglitest kinni, ta oli ootamatult pehme lüli ahelas.
Holmberg küsis Dürrilt, kuidas õnnestus dopinguküttidel ta vahele võtta. "Ma ei tea. Olen selle üle viis aastat mõelnud," tunnistas austerlane. - See vahelevõtmine jäi ka PN loos avamata. Kuidas murti puuri sisse, mis oli lollikindel. Ilma selle paljastuseta pole kogu muul filmil sisu.
Postita kommentaar
<< Esileht