Pullerits: Mis järelduseni viis telefilm Mati Alaverist?
Salt Lake City 2002. aasta taliolümpia murdmaasuusavõistluste toimumispaiga Soldier Hollow’ lähistel – vist oli Midway selle paigakese ja Homestead sealse kuurordi nimi – kogunesid Eesti delegatsiooni esindajad, ajakirjanikud ja mitmed eestlastest pöidlahoidjad tähistama 15 km klassikasõidu järel Andrus Veerpalu võitu ja Jaak Mae kolmandat kohta. Ega laual suurt muud peale Saku õlle pudelite olnud, ja ega noidki olnud piiramatul arvul. Kui ruumi astusid Veerpalu, Mae ja Alaver, tõusid kõik püsti ja laulsid, et «nad elagu!». Aga minust kogenumad spordiajakirjanikud panid ühte asja tähele ja jagsid seda hiljem vaikselt omavahel.
Salt Lake City olümpia oli mäletatavasti see, kus dopinguga jäid vahele Hispaaniat esindanud sakslane Johann Mühlegg ning venelased Larissa Lazutina ja Olga Danilova. Elukogenud spordiajakirjanikud tõdesid – ja nad ütlesid seda omavahel otse välja –, et Alaver justkui kartnuks, kas tuleb pauk või ei tule; et kas jääb vahele või mitte.
Kas pole nii, et need stseenid kirjeldavad eestlaste kahetist suhtumist Alaveri ja tema meestesse ehk Mati-poistesse? Ühelt poolt suur, ülekeev rõõm nende saavutuste üle, teisalt kahtlused, kas kõik on olnud ikka nii aus ja puhas, nagu mulje on jäänud, et tulevad väikse maa paar meest ning näitavad eestlasliku jonni, visaduse, töö ja pühendumisega muule maailmale koha kätte, süstides kaasmaalastesse rahvuslikku eneseuhkust ja -kindlust, et olgugi me tillukesed, pole me selletõttu teistest sugugi kehvemad
Aga seal kuskil sai veelgi paremaid tulemusi jahtides millagi ilmselt ületatud lubatu piir. Ambitsioonid olid maksimaalselt kõrged, risk kasvas liiga suureks.
Tegelikult ongi Eesti suusatamise kurblooliseks pöördunud saagas jäänud veel üks fundamentaalne küsimus: mis moodi, mille ajel, mis kalkulatsioonide alusel toimus piiri ületamine.
Kuid võib-olla selles seisnebki Eesti suusatamise muinasjutt, et kunagi ei saa kõik lõpuni nähtavaks ja arusaadavaks? Kes teab, äkki areneb niimoodi muinasjutust isegi legend ja müüt?
Foto 1: Eesti suusakoondise treeninglaager 8. juunil 2004 Otepääl. Pildil osalusreportaaži teinud Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits (vasakul) ja peatreener Mati Alaver. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver saab Salt Lake City olümpial pärast meeste 15 km klassikalises stiilis suusavõistlust Homesteadi kuurordis EOK presidendilt Mart Siimannilt kingituseks Ameerika kübara. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mati Alaver saabub Salt Lake City olümpial pärast meeste 15 km klassikalises stiilis suusavõistlust Homesteadi kuurorti Eesti medalipeole, tema selja taga Eesti delegatsiooni juht Martti Raju. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti suusakoondise treeninglaager 8. juunil 2004 Otepääl. Vihmas teevad imitatsioonitrenni (esiplaanilt) Jaak Mae, Raul Olle, Andrus Veerpalu ja Priit Pullerits. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mati Alaver ja Jaak Mae analüüsivad Eesti suusakoondise treeninglaagris 2004 juunis treeningu andmeid GPS-süsteemiga arvuti ekraanil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 6: Eesti suusakoondise treeninglaager 8. juunil 2004 Otepääl. Pildil koondise peatreener Mati Alaver tutvustamas järsul tõusul oma pulsiandmeid osalusreportaaži teinud Priit Pulleritsule, kõige ees Andrus Veerpalu. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 7: EOK president Mart Siimann tänab Salt Lake City olümpial 23. veebruaril 2002 pärast meeste 50 km klassikalises stiilis suusavõistlust Mati Alaveri, nende vahel pronksmedali võitnud Andrus Veerpalu (pärast võitja Johann Mühleggi diskvalifitseerimist dopingu tõttu sai Veerpalu teise koha). Foto autor: Roomas Huik, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:28
kommentaare: 43
43 Kommentaarid:
Müüdiloomele andis tugeva panuse U.Välbe, kes imetles MA konservisöömist bussikeses ja kes imestas, et MA eelistab suusa- ja meditsiini(?)raamatuid tasuta õllele. UV on teatavasti see põhimõttelage tüüp, kes venelaste suuski määris ja andis oma nime putinistist peatreenerile.
Ohh jummal küll, see patt ka veel Eesti suusatamise kaelas!
Valdavalt sümpaatne heietus TV-s. Alaveri portree mingi nurga alt. Mulle meeldis. Kuigi autorid ajasid seal kelbast kasvuhormooni müütide kohta oli siiski esitatud ka mustvalge ametlik tulemus. Kahju, et ajakirjanikud ametliku seisukohta halltoonidesse üritasid teha. Neid PP muremõtteid ei tasu üldse tähele panna. Nii palju kui on inimesi on ka erinevaid mõtteid. Iga mõte ei vääri konteksti toppimist. Defakto on võetud kangelastelt ära aumärgid. PP taob ikka rauda, et nad tuleb hõbekuuliga läbistada. Kas tõesti on kadedus nii tohutu ja ei lase muidu elada? Mine lasketiiru, seal on igas kaliibris paaugutajaid. Tee oma lasud seal ära ja äkki saad maailmaga rahu. Ja kui ei saa, siis räägi, kuidas suusatajda su karjäärile põntsu panid, puista meile südant ja me mõistame sind. Kindlasti hakkab kergem. Tean inimesi, kes terve elu heietavad oma versiooni perse läinud suhetest ja enne need jutud ei lõppe kui üks neist hauas on. Millegipärast tundub, et Eesti ajakirjanikud on samast puust. Mingi genofondi viga. Olen meedia vahendusel näinud ühte tüüpi kellel on selle vastu retsept. Loodetavasti seda vaja ei lähe.
Kui filmi teine osa on ka nõnda mannetu, st paljudele, eriti suusablogi lugejatele, ammu teada asjaolusid täis, siis tuleb küsida, kas tasus telefilmi teha?
Ma "Kindralit" pole veel näinud, et võrrelda.
Patt on liiga leebe ütelda. Tiblamentaliteet on Eesti suusatamises! Sealt ka kange koostöösoov Vene suusatamisega. Ega ilmaasjata kõla sellised võrdlused: "nagu KGB ohvitser", hellitusnimi Mati Karlovitš (venelased kasutavad isa nimega pöördumist austuse avaldamiseks - olgu see noorematele suusablogi lugejatele selgituseks), Urmase heatuju kõnepruuk on platnoilik (Vene krimi hierarhiale iseloomulik - see selgitus samuti noorsuusatajatele), nagu on putinism kaunis mõistetav ideoloogia mõne taliala aktivistile jne.
Poolprofessionaalse vaataja pilguga ütleks, et kiirustades tehtud film. Vaadatav, aga oodanuks "Pealtnägija" meeskonnalt rohkem kvaliteeti. Mingid kohustuslikud intervjuud olid tehtud, aga sellist head, uut, värsket, šokeerivat lugu ei olnud. Kui teema vastu huvi ei tunneks, siis teleka külge see ei naeluta ja vahetaks kanalit. Ma arvan, et Alaverist tehtud filmi väärtus oleks ainult see, kui ta ise või keegi lähikondne tuleks ja räägiks. Kinnitaks ja tooks midagi uut lauale. Senikaua võib filmi asemel lihtsalt intervjuude sarja teha.
Enda vanus on selline, et Alaveri tiimi parimaid aegu väga hästi ei mäleta. Salt Lake City ajal õppisin rääkima ja Torino mängude ajal lugema. Elasin innustunult kaasa ja see tundus normaalne, et Eesti koondis tuleb tagasi hunniku medalitega. Kui midagi tippspordist taipama hakkasin, oli juba Oslo 2011 ja rõõmu pidi tundma Kümmeli 6. koha üle. Veel paar aastat ja olin sunnitud juubeldama, kui Kärp teise kümnesse sõitis. Vaikselt kadus murdmaa vastu huvi ja oodasin rohkem mäesuusatamise MKd. Mälestused on muidugi ilusad.
Kuidas saab sellist asja nii presenteerida? Kas kõik suurema mõjuga seadust rikkuvad inimesed on kõvad mehed? Kaks aastat nõukogude armees ei jooksnud üle külje maha!
Siit on avanemas uus peatükk: vene mentaliteedi, kultuuri ja kõnepruugi levik ja mõju Eestis spordis. See väärib ilmselt Tartu Ülikooli tasemel uurimistööd.
Õigetele asjadele juhite selle filmiga seoses tähelepanu. Mitte ainult iga filmitegija, vaid ka ükskõik millise ajakirjandusliku loo tegija peab endalt enne tööle asumist küsima, mida mu plaanitav teos püüab näidata. Täpsemalt: mida uut näidata? Ja teiseks: kas teosel, mis hõlmab suurt teemat ja pikka ajavahemikku, on ka mingi järeldus ja üldistus?
Antud juhul ei maksa ega tohi pageda õigustuse taha, et las kõik jääda vaataja otsustada. Miks see õigustus ei sobi? Aga sellepärast, et tegemist on vana ammuteada teemaga. Seda üle rääkides tuleb pakkuda uut kvalitatiivset tasandit. Kas PN filmi esimene osa seda pakkus? Kindlasti mitte. Tegemist oli teada asjade ülenäitamise ja kordamisega.
Hüva, filmi oli toodud üks austerlane, kes oli saanud karistuse. Aga tema sisuline roll ja seotus Alaveriga jäi segaseks. Ta oli seal rohkem justkui sellepärast, et näidata: näete, meil on välismaa allikas, kes on asjaga seotud olnud. Ega teise välismaalase, soomlase jutt ka kuigi sisukas ja Eestiga seotud olnud; mees oli küll kümme aastat teemat uurinud, aga ilmselgelt selle sisse uppunud, sest öelda midagi, millest ka Eesti vaataja aru saanuks ja mis teema mõistmisse oluliselt panustanuks, tal ei olnud.
Niisiis, lõplik hinnang sellele filmile sõltub teisest osast, mil määral seal suudavad filmi tegijad, nagu mulle omal ajal ülikoolis õpetati, tõusta materjali kohale ja materjalist kõrgemale. Filmi puhul on selle nõude täitmine eriti aktuaalne ja obligatoorne, sest film, mida on tehtud aastaid, on ikkagi palju ambitsioonikam suutükk, kui ükskõik kui pikk uuriv kirjalik lugu.
Mulle helistas üks endine suusakoondislane ning tänas enda ja sõprade nimel tänase arvustuse eest. Temaga vesteldes tekkis mul järgmine mõte:
Alaveri ja Veerpalu lugu on antiik-kreeka mütoloogia mõõtmetes lugu. Seal, mäletate, olid ka üle-elu-suuruses kangelased, kes võitsid mitte ainult lahinguid, vaid võitsid sõdu. Nende päralt oli au ja kuulsus ja lugupidamine. Aga kõiki neid ootas hukatus. Millepärast? Mitte sellepärast, et nad oleks lahingus valinud vale taktika ja teinud sõjas valearvestuse. Nad langesid oma inimlike puuduste ja nõrkuste tõttu. Siin on ju täpselt sama: peategelased langevad inimliku ahnuse (kustutamatu võidunälg, kasvavad ambitsioonid) või upsakuse (usk, et on karistamatud, et ei jää vahele, et neile on kõik lubatud) tõttu.
Kas pole nii?
Kui oled käinud vaatamas Rahamaad või Refi missat siis see film ei erine karvavõrdki neist. Mis on neil ühist - kõik jätavad otsad lahti. Parim asi mida näinud olen, oli Lehman Brothers. See oli selge kroonika, sünd ja surm. Need meie kamsunid on kõik poolikud, vöökiri lõpetamata, lõnga otsad ripakil. Ahjaa Titanic oli ka hea lugu. Aga üldiselt on enned poolikud lood mis põhinevad teada tuntud faktidel täiesti mõttetu ajaraisk. Nii tegijate, näitlejate, intervjueeritavate ja lõpuks ka publiku oma kes selle jama kinni maksab. Kahju.
Ennist tahtnukski lisada, et dokfilm ei saa olla nagu ilukirjandus, et jätan otsad lahti ja las lugeja paneb ise otsad kokku. Eesti inimesed on proovinud suusatamise teemal otsi kokku panna juba 14 aastat, nüüd ikkagi on rahval õigustatud ootus, et need, kes teema suurejooneliselt ja suure meediakäraga üles võtavad, peavad andma kogu loole lõpetatuse.
Saame järgmise nädala kolmapäeval näha, kas see lõpetatus tuleb. See saab olla selle filmi hindamisel ainus ja peamine kriteerium.
Upsakus või karistamatus tuli teise vahelejäämise lainega. Ma ütleksin, et kuni Andrussi kasvuhormooni juhtumini tegutseti võrdlemisi hillitsetult ja hoolikalt. Sinna sobib teie tähelepanek triumfi hetkedel, kui tõsine ja napisõnaline oli MA ja AV. Tõsised nagu nõukogude sportlased, tugeva enesekontrolliga, väheemotsionaalsed. Peale võitu CaS-is sai Kindralile selgeks - kui sa suudad kaasata sellised taustajõud, kes on meditsiinis, statistikas ja juuras oma ala meistrid, siis sa tuled puhtalt läbi ka siis, kui oled juba vahele jäänud. Mäletate heatujulise Tammjärve lollakaid intervjuusid, ise ilmselt vahetult verepangast kotikese võrra jõudu ammutanud. Verepidu läks lappama, nagu öeldakse.
Enam-vähem nii, aga siiski paar õiendust. Vaata lõiku, kus oli Alaveri tsitaat, et laseks endale või kuuli pähe. See väljendab võidunälga ja kasvavaid ambitsioone , aga muu hulgas ka nõutust, et mida kuradit veel peaks tegema, et ära vallutada kõige kõrgem tipp. Sealsamas lähedal oli ka koht, kus räägiti, kuidas ajakirjandus Alaveri halastamatult tümitas. Ka siin sisalduvad võidunälg ja ambitsioonid, aga nende mitterealiseerumise frustratsioon valati välja suusatiimi peale. Ehkki meeles oleks võinud olla Gunde Svani või Jelena Välbe aeg, kus eesti keeles polnud veel väljendit "maailma karika esikümnekoht" olemaski. Nüüd aga, ehkki Alaver nuputas ja nuputas, nii et kõrvadest tuli auru, ütles ajakirjandus, et kehvad mehed olete. See pani peale edukohustuse ja tekitas ka teatud riski sponsoritega. Ka need ootasid esimesi tipptulemusi ja siis järjest uusi ja tahtsid, et mehed oleks pildis ja reklaamid jookseks. Mida siis teha. Tekkiski küsimus, et kas piir on seal, kus ta on või on ta tegelikult kaugemal. Viimases punktis, kus veel vahele ei jää. Nüüd, tagantjärgi, võib muidugi tõdeda, et kui "vanamees" on veel 50+ vanuses Eesti tipus, oleks ta võib-olla need medalid ka parimas sportlaseas ära võtnud. Toona oli aga meestel kuum raud tagumikus ja mitte ainult inimlikust ahnusest vaid veidike ka kõigi teiste suurest ootustest. Nii et kogu meie eestlaste kambal on siin asjas oma väike osa.
Minul tekkis juba enne mõlema filmi (st Delfi ja Pealtnägija käsitluse) eetrit küsimus, miks ei võinud kaks võimsat uurivat toimetust selle teema puhul ometi koostööd teha ja tulla välja üheainsa, aga seda sügavama filmiga? Kärmas on ju vana Ekspressi-mees, kindlasti jätkuvalt heades suhetes. Küllap ühisprojekti-ideed arutati ikka. Levila on Eestis selliseid asju teinud (mitme väljaande koostöö) ja igati edukalt.
Alaveri-jne teod tegudeks. Lihtsalt, inimlikus mõttes mõjub praegune lahendus - kaks filmi ühtedest ja samadest inimestest linastuvad samaaegselt - ikkagi kõigi osaliste topelt-solgutamise ja väntsutamisena. Kaks erinevat perspektiivi võiksid ideaalis teineteist täiendada küll ja anda nõnda parema-sügavama tervikpildi (ja sel juhul on vist just loogiline see samaaegne linastumine: pigem juba kogu p-sk suusakogukonnale korraga kaela ja siis on rahu majas...). Ühisprojekt olnuks siiski Eesti avalikule ja erameediale suurepärane väljund, aidanuks teha midagi sügavamat ja sellist, mida varem pole (?) tehtud.
Ausalt öeldes jäi praegu mulje (Kärmas vist tõdes ka sisuliselt seda kusagil?), et Pealtnägija tuli oma pikalt uuritud asjaga välja lihtsalt seepärast, et Delfi oli vahepeal ette jõudnud. :)
Pealtnägija esimese osa montaaž mõjus natuke (!) sellisena, et materjali on liiga palju ja on püütud see kõik 2 tunni sisse mahutada - veidi liiga tihe ja kiire ja lühikesed kaadrid, aga võib-olla maitseasi. Ennast huvitab ennekõike spordieetika tahk kogu juhtumi juures, aga see, teadagi, on just selline "eriti aeglase lähenemise" teema. Ja võib-olla jääb ilma Kindrali enda nõeltäpsete filosoofiapärliteta ikkagi nõrgaks, no midagi pole teha. :/
Siiski vaatasime 12a pojaga (hakkas hiljuti vastupidavusalaga tegelema ja praegu on väga innukas) suure huviga seda PN dokki ja sõime jäätist juurde, ootan järgmist osa (eks näis, kui palju sügavust ja filosoofiat selle lõppfinaal lisab) ja "Kindralit" läheme ka kindlasti koos jõnglasega vaatama. Spordiajaloole kindlasti asjalik täiendus, noortetrennides loodetavasti ikka arutatakse asja eetilist poolt. Ikkagi kõva töö, et midagi "purki" sai!
Nähtud nii "Kindral kui Pealtnägija esimene osa. Sisuliselt dubleerivad teineteist, suur osa intervjueerituid kattuvad, nende jutt ja arhiivikaadrid ka suuresti samad. Enne Pealtnägija 2. osa on edu siiski "Kindralil". Max Haucke ja Piret Niglase intervjuud olid mõjusid muu arhiivimaterjali taustal huvitavalt. Soomlaste "Sinivalge vale" esitas dopinguteemat mitte üksnes läbi soomlaste vaid laiemalt - sellest jääb neis filmides puudu. Kindralis on natuke juttu venelastest ja austerlastest, aga muidu jääb mulje nagu oleks Alaver & Co pannud toime mingi unikaalse pettuse üldiselt ausal spordialal. Tegelikult huvitaks, kui suur pettus siiski oli? Eriti 2019 vahelejäänute kehvade tulemuste taustal. Miks siis dopinguga enam edu ei saavutatud või polnud edu peamiselt siiski kinni dopingus. Antiik-olümpiamängude kavas suusatamist ei olnud. Ilmselt põhjusega.
kuhu jäi Pavo Raudsepp-mati Alaveri suurim kriitik juba enne dopingujamasid? kas see annab võtme PN loo peenemaks tunnetamiseks? kuhu jäi Jaak Mae? ja peamine, kuhu jäi Tarvo Kiudma? kas ei kutsutud või loobusid? kah priit
Küllap kutsuti, aga nagu näha - või õigemini, nagu neid filmis näha ei ole -, siis ilmselt loobusid.
Et miks?
Las ma valgustan.
Filmi tehes peab olema stsenaarium. Ei saa teha filmi nii, et hakkan otsast minema ja siis vaatan, mis välja tuleb ja kuhu välja jõuan. Teisisõnu: filmi tehes on filmitegijail lugu aegsasti olemas. Nüüd tuleb sinna leida vajalikud katteplaanid ja teha vajalikud vaheintervjuud.
Nüüd mõelge korraks "Pealtnägija" isikuintervjuudele. Näiteks millalgi Andrus Ansipiga. Sel oli pikkust umbes 20 minutit. Sellest omakorda poole võtavad enda alla arhiivikaadrid, kuidas Ansip tegi omal ajal seda ja toda. Intervjuust umbes kolmandiku võtavad intervjueerija (tol korral Taavi Eilat) küsimused. Kui palju meil nüüd Ansipi öeldule aega üle jääb? Umbes seitse minutit. Kas arvate, et intervjuu kestiski seitse minutit? Oh ei, selliste telesaadete jaoks tehtavad intervjuud on pikad, väga pikad, vähemalt tund, kui mitte poolteist või kaks.
Mis toimub pärast? Pärast lõigatakse intervjuust välja need lõigud, mis pannakse valmiskirjutatud stsenaariumi sobilikesse kohtadesse. Sa ei tea intervjueeritavana mitte kunagi, mis ja kui palju su räägitust alles jääb ja mis sousti sisse see pannakse.
Sellest tulenevalt võib aru saada, miks paljud ei tahtnud kahe suusafilmi tarbeks kaamera ette tulla.
Millal Ansipi film linastub?
Iga seriaali tegija peaks ju teadma kõige olulisemat põhimõtet - kui sul ei ole oma seriaaliga midagi öelda peale paari pisiasja, siis tuleb need kindlasti panna esimesse seeriasse, sest see on ainus võimalus inimesed ka mõneks järgmiseks osaks teleri taha saada. Kui juba esimene osa imeb täiega, siis suur osa vaatajatest hindab järgmine nädal oma tööst vaba aega veidi kõrgemalt, kui 'järjekordse jama' vaatamine.
Stsenaarium pole jumal. Ma jälle olen rezisööridega intervjuudest mõnikord tähel pannud, et 'kuidas see film sündis' - 'oli algne plaan teha hoopis teistsugune film suur osa materjaligi juba koos, kuid siis olid paar ootamatut vestlust/intervjuud, mis näitasid, et on hoopis huvitavam vaatepunkt ja filmi fookus sai totaalselt ümber pööratud'.
See võib nii olla, aga pole nii antud juhul. PN film kulgeb kindlalt eeldatava stsenaariumi järgi. Või ilmneb teise osa keskel mõne intervjuu ajel pööre, et kõik testid olid kapitaalselt vigased või eestlaste proovid norrakate manipuleeritud või...? Nii et te oletus, 12:57, on teoreetilises plaanis mitte vale, kuid antud juhul asjakohatu.
Veerpalu ja Mae ei olnud oma karjääri algusaastatel ka tippkonkurentsis. Kes teab, kuhu noorem põlvkond oleks mõne aasta pärast välja jõudnud.
Mul täpselt sama mõte...miks ometi ei ūhendatud ja tehtud koos- sai selline ehe eestlaslik ära panemine ,kes enne välja tuleb. Lahja supp- midagi uut ei ole peale selle, et asjaosalised on vanemaks jäänud.
12:57, sellised tinglikuma stsenaariumiga nö vaatlevad dokid on olemas muidugi ja Eestis viimasel ajal ka väga tugeval tasemel. Mulle isiklikult lemmikžanr. Aga selline film võib valmida terve igaviku, kas või 10 aastat - ja tundub ka eeldavat ühte-kahte-kolme keskset tegelast. Dopinguteema puhul huvitas nt mind ennekõike kogu asja eetiline pale - mh see, miks sportlased üldse otsustavad ebaausale teele minna (mille poolest on see nö inimlik ahvatlus?). Ja võib-olla siis hilisema taustal küsimus, mis tunne on sellise süütundega elada. Selline "elu pärast D-päeva" dokk - seda oleks küll mõni ahvikannatusega režissöör saanud just nn vaatleva meetodiga hiilgavalt teha. Ideaalis siis Alaveri elust... :/
Praegune Pealtnägija film järgis, jah, justkui tavalist PN lugude ülesehitust (head selgitused stsenaariumi osas, Priit!). Lihtsalt taheti kogu juhtum korralikult ära kaardistada, mis on väga tänuväärne ja tegelikult mõistlik protestireaktsioon ka olukorras, kus asjaga seotud inimesed nii jäigalt suud kinni hoiavad ning Alaveri ümber on tekkinud justkui totaalne infosulg.
Isiklikult ei mõista ühtki juhtumis osalenut hukka. Kõik on "oma aja inimesed" jne. Alaver on olnud teadlik petis - aga samas jääb temas ikkagi alles ka Eesti oludes ilmselt äärmiselt harva esinev kooslus kõrgintellektuaalist ja maailma absoluutsel tipptasemel praktikust omal alal. Just selle fanatismi peegeldamise pärast tahaks näha pikka, 10 aastat valminud vaatlevat dokki Alaverist. Sest see on midagi nii võimast.
Sellegipoolest tekkis lapse suunamisel vastupidavusala treeningutele vahepeal küll mingi väga tõsine tõrge või vastumeelsus, mis ei olegi päriselt üle läinud. Ega ikka hästi ei taha talle enam profisportlase elukutset soovitada (kui peaks võimeid olema, praegu küll rahmeldab hoolega). Jalgratturite tipud "panevad", suusatajate tipud "panevad" - mis mõtet on lapsi sellise supi sisse suunata? Spordi eetilised ideaalid on saanud ikka väga tugeva hoobi, mis tekitab kahtlusi ka teiste alade osas - isegi siis, kui on selge, et suurem osa sportlasi on ikkagi puhtad.
Need kaks tõsielufilmi ei ole kindlasti tehtud lähenemisega, et hakkame otsast filmima ja vaatame, mis välja tuleb, nagu oli nt Eva Kübara "Minu kallimad" polüamooriast (ei ole näinud, tuginen autori räägitule, kuidas ta seda filmi tegi). Nende kahe puhul oli kindlasti stsenaarium - võib-olla küll mitte nii range, nagu kunstiliste filmide puhul, sest võis ju lisanduda tegemise käigus uut materjali, kuid kindlasti ei alustanud autorid n-ö valgelt lehelt, et hakkame otsast minema ja vaatame, kuhu lõpuks välja jõuame. Sest selge ju oli, et kui Alaver ja Veerpalu ja võib-olla veel mõni oluline tegelane kaamera ette ei tule, siis tuleb neil tegelda enamasti olemasolema materjali presenteerimisega ja sellele vaid mõningase garneeringu lisamisega.
Läheme Jaanus Laidvee personaalküsimusega edasi. Ajakirjanik Pullerits on valimistest reipa loo teinud, kus upitab tuttavat suusasemu.
Selleks, et hinnata, kuidas Laidveel kohalikel valimistel läks, teisendame tulemused protsentideks. Laidvee sai Tallinna Haaberstis Parempoolsete nimekirjas 121 häält, valimisringkonnas andis kehtiva hääle kokku 22 960 valijat. JL sai 0,52% häältest.
Võtame teise eduka üllataja tulemuse artiklis, Kris Kärner (Isamaa nimekiri). Ta sai Tartu valimisringkonnas 1597 häält. Hääletajad kokku oli 43 705. Kärner sai 3,65% häältest, isikumandaadi.
3,65/0,52=7,02 ehk Taaralinna komeet tegi suusasemust 7 korda tugevama tulemuse.
Nüüd võtame PP artikli ühe luuseri Igor Taro (E200) tulemuse. Siseminister sai Põlva vallas 33 häält, hääle andis selles ringkonnas 6 471 hääletajat, mis teeb välja 0,51% häältest.
Järeldus: kui artiklis rühmitada tulemuste edukuse põhjal, siis Laidvee tulemus sobib valimistel kõrbenute seltskonda. Laidvee oma nõrga tulemusega loomulikult valituks ei osutunud.
Teie matemaatilised tehted on õiged, nendega ei ole põhjust vaielda.
Kuid te teete klassikalise vea: sisuliselt õige tehtega hakkate te polemiseerima valeasja üle; loo keskne teema ehk tuum/fookus on ju, et kes tegid tulemuse, mida polnud põhjust eeldada ega oodata. Kui tuua paralleel, siis teie tõestate seda, kes oli suusavõitlusel kaotusprotsendi järgi parem või halvem, aga minu lugu räägib sellest, kes suutis eeldatavat tulemust (varasemate võistluste põhjal) ületada.
Laidveed me teame tänu sellele, et ta on siin mitu osalusreportaaži kirjutanud. Väljaspool siinset kogukonda ja suusahuvilisi on ta siiski vähe tuntud. Seevastu Taro ministrina ja kogenud tegijana poliitikas on väga tuntud. Kui tundmatu Laidvee tegi tuntud Taroga teie arvutuse järgi samaväärse tulemuse, siis see räägibki sellest, mida mu lugu esile tõi.
Teiseks, Kärner on tuntud striimer, kes tekitas juba enne valimisi enda ümber poleemikat. Laidvee ei ole sotsiaalmeedias tegija ega tekitanud ta enne valimisi ka enda ümber poleemikat (näiteks fluorisuuskade või verevahetusega vahele jäädes). Võrreldes Kärneriga oli Laidvee avalikul areenil ikkagi mees metsast - vaadake valimiste eelsel ajal, kui palju kirjutati Kärnerist ja kui vähe Laidveest (mitte üldse). Laidvee pidanuks Kärnerile kaotama mitte 7, vaid pigem 70 korda.
Tüvitekst, tänase Postimehe loetumaid lugusid veebis, on siin:
https://www.postimees.ee/8349407/tohoh-tonti-kust-kull-ullatavad-haalesaagid-tulid
Kas Laidvee ootas 121-st tublisti väiksemat või suuremat tulemust, et tohhotama panna? Artiklit illustreeriv kokkuklopsitud pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna. Taro, Uibo jt on rahvalt kord juba mandaadi saanud, nüüd anti valitsusvastutust kandjatele ehk ebapopulaarsete otsuste tegijatele hinnang. JL alustas vaoshoitult ja kohe maoli.
Huvitav, millal norrakad teevad filmi Therese Johaugist, Erik Tysse'st ja Martin Johnsrud Sundby'st? Retooriline küsimus muidugi, aga tehke panused, härrased ja daamid! Minu panus on, et ei teegi. Disclaimer - see küsimus ei ole kuidagi seotud ei "Sinivalge vale", "Kindrali" või "Mati Alaver-iga" ega ka WADA, EADSE, FIS'i või CAS-iga.
Rääkimata sellest, Alar, et norralased teeksid loetletud suusatajaist lausa kaks filmi! Kui meie, eestlased, ette võtame, siis ikka nii, et on ette võetud.
Kuna Tysse on (oli) teise ala esindaja (kergejõustik, käimine) ning ka erinevast soost suusatajatega, siis ikka on erinevad taustatiimid ning nende (aja-)lood, mida saab/-ks põhjalikult avada ja käsitleda :). Ehk trumpavad ikka kolme filmiga üle:)
A.Veerpalu, K.Tammjärv ja teised dopingupatused keerasid käru järgnevatele põlvkondadelegi! Käin noorele toetajaid otsimas, kuid tihti on vastus...et usaldust ei ole...sest Alaveti sats pani dopsi. Asjaosalised on pead liivas nüüd
Eestlase parim toit on teine eestlane. Tammsaaret lugedes ja uskudes on see nii olnud aegade algusest ning paistab, et aastatega veelgi magusamaks muutub!
Kui on kindel liin dopingu võtmise, vahelejäämise ja karistusega, mida saadab teo sooritaja ülestunnistus ja siiras või mittesiiras kahetsus, siis saab loole suuresti joone alla tõmmata. Eesti suusatamises seda pole. Hoopis on hämatud edasi suuremate sissekukkumisteni.
Küllap PP oskab paremini öelda, kuidas Norra ajakirjanikud nende valemängurite kaasusi kajastasid. Ma pakun, et artikleid Sundby'st ja Johaugist on lademetes, mida tegid suusatajad, spordimeedikud, alaliit, antidoping.
Venemaal on kohalik antidoping sportlase teenindaja, FSB aga dopingutaristu julgestaja. Meie alaliit oli Veerpalu kasvuhormooni juhtumi järel samuti dopingusportlase teenindaja. Savi uuris rahvusvaheliselt alaliidult, kas saaks asja lõpetada, kui AV teataks, et lõpetaks profisuusatamise. Ses mõttes tegutses Eesti alaliit Vene spordiorganisatsioonidega sarnaselt.
Me peame oma talli ise puhtaks rookima, seetõttu on mõttetu soiguda, kas teised on puhtad või kas teised ka filme teevad.
Tormis Laine täna MK etapil suurslaalomis kokku 23., teisel laskumisel 7. Murdmaas pole vist Eesti koondises kelleltki stabiilselt 30 hulka tulekut oodata sel aastal, aga hoiame pöialt, et mõni kordki jõuaks.
Hooaeg alles algas, vaatame kui stabiilne see Laine edaspidi on. Tibusid loetakse peale OM’i.
Teada on, et sula ilmaga kasutab Veerpalu fluori määrdeid ja ei saa välistada odavat dopingut sest keegi ei julge võtta dopinguproovi rahva võistlusel.
Las laps proovib kui on võimeid.
Pakun samuti et ei tee. Avalikkuse jaoks on need oma "lahendi" saanud - seotud inimesed on justkui ülestunnistuse teinud. Erinevalt meie tegelastest, kes vassivad ja varjavad. Norrakate puhul võib film tulla ainult siis kui aastate pärast keegi tõesti mingi suure uudisega (uurismistöögaja tõenditega) välja tuleb.
Siinkohal jäin mõtlema, kuidas Bente Skari lõpetas...mhmmm. Et kevadel 2002 oli intervjuudes motivatsiooni laeni ja kuidas peale Salt Lake'i järgmine talv kõik kotti paneb igal distantsil. Ja siis ootamatu lõpetamine. Ning mis ametikohal ta isa Odd Martinsen FISi murdmaakomitees oli ning mis aastal pidi ta tagasi astuma sealt. Lihtsalt unenäod sellised tekivad, kui nendele nimedele mõtlen. Ehk see on, mida ma eelmisele anonüümikule vastu kajan oma nime alt, mitte anonüümselt. Ja otseloomulikult see ei ole kuidagi mu peas seotud ei tolleaegse T.Savi ega J.Välbe juhitava alaliiduga.
Bente Skari ootamatu lõpetamine tekitab siiamaani küsimusi, arvestades, kes on ta isa. Kui ma nüüd mälus ei eksi, siis tema isa Odd Martinsen oli see mees, kes seletas SLC olümpial Eesti ajakirjanikele eraviisiliselt Mühleggi dopinguasja, ta oli sel teemal tähtis nina.
eks see nii oligi. Sportlased ise veel, aga ajakirjandus kloppis teema üles. Nagu oleks suusatamine mingi eriti tähtis ja oluline tegevus ning medalid võrreldavad Nobeli preemiaga. Praegugi seletatakse säravil silmil, et too sai 56. ja teine 74. koha. Nagu oleks sel mingi tähtsus.
Kui samasuguse süüdimatu entusiasmiga tehtaks kultuuriuudiseid, oleks rahvas ütlemata kultuurihuviline, aga sinna pannakse miskipärast kergelt sorgus olemisega naisterahvad.
Postita kommentaar
<< Esileht