Siin blogis kirjutab Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits spordist ja sportimisest, keskendudes talvel suusatamisele, suvel jalgrattasõidule ja jooksmisele. Samuti leiab siit intrigeerivaid teemasid Eesti spordi tagatubadest. See sõltumatu blogi kajastab blogi autori hoiakuid, arvamusi ja eelistusi, v.a kommentaarid, mille eest vastutavad kommentaaride autorid! Piltidega lisab visuaalset paeluvust Scanpix. Blogi loosung: "Kuni mõned mehed veel räägivad, seni on Eestil veel lootust!"
Kuna vastus oli jah, et soovite küll teada, siis ma hankisin spetsiaalselt teile vastuse - see on siin.
Foto: Regina Ermits laupäeval Rootsis Idres naiste 8 km distantsil. Foto autor: AP/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 19:22
kommentaare: 34
34 Kommentaarid:
Peremees sai vist probleemist veidi valesti aru. Probleem pole mitte see, mis raha eest ELSF ajakirjanikke Idresse sõidutas. Probleem on pigem see, et meediaväljaanded selliseid kingitusi vastu võtavad.
Kui ELSF poleks seda sõitu välja teinud, siis ilmselt poleks ka ükski meediamaja sinna oma ajakirjanikku saatnud. Seega oleks piirdutud tulemuste kajastamisega, võibolla ka paar kommentaari alaliidu pressiteatest.
Nüüd aga avaldati erinevaid artikleid suurtes hulkades ehk laskesuusatajad said tänu 1200 eurisele väljaminekule tohutus koguses eetriaega. Sisuliselt ju osteti väga odavalt reklaami. Häbi, Eesti ajakirjandus.
1200 eurot neljale on naerunummer, siit on midagi reisieelarvepededel õppida. IBU jagab matsu, nii odavalt ja nii nähtavalt turundada on meistritöö!
Aitäh PP-le, kes neutraalse loo üllitas, kuid selgitas välja, kust mülkast tegelikult raha tuli. Kas väljaannete lisakulud üritusel jäävad vaid väljaannete endi teada?
1200 - kes siis ülejäänu maksis?
Ärge kahelge: Priit P sai väga hästi aru, milles on asja iva. Aga ta ei saa ju raiuda kätt, mis ka teda toidab - ehk tõmmata tööandjat liistule. Ma ütleks, et Priit P on selle teema väga oskuslikult lahendanud - toonud probleemi välja nii, et tööandjale mitte haiget teha, aga kirjutanud sedasi, et kõik aru saavad, kus on peamine probleem, nagu esimesest kommentaarist näha.
Tegelikult vaatab meile siin vastu sedasorti koostööprojektide suur probleem. Isegi asjalikel ajakirjanikel on raske üdini endaks ja ausaks jääda, kui nende ülemused teevad diile, mis ei tule ajakirjanduse sõltumatusele kasuks. Priit P on osav, tema oskab ka sellises olukorras inimesi valgustada, aga kui palju selliseid veel on? Enamus neelab silmagi pilgutamata konksu alla ja ongi end maha mänginud.
Mis te arvate, keda president Kärsna ajakirjanikuna rohkem respekteerib, kas neid, kes jäävad enda põhimõtetele ja sõltumatule joonele truuks või neid, kes seeklite eest kõik kaubaks muudavad? Vean kihla, et noid esimesi. Kärsna on kogenud ärimees, ta saab aru, kes on müüdavad ja ostetavad. Aga müüdavad ja ostetavad on ainult kasulik kaup ehk kuluartikkel, mitte need, kellest lugu peetakse ehk kellel on püsiväärtus, mida osta ei saa. Miks muidu nõustus Kärsna sel teemal Priit P-ga üldse suhtlema?
Hästi kulutatud raha!
Priit Hõbemägi on kirjutanud ERRist suurepärase kolumni "MIlleks meile ERR?" (https://arvamus.postimees.ee/8363302/priit-hobemagi-milleks-meile-err), kus on mitmeid aspekte, mis ka meile huvi pakuvad, sest neist olen siin aastate jooksul korduvalt kirjutanud:
"Ei nõukogu ega ka juhatus ei suuda ERRi sisuliselt juhtida. Reaalsus on see, et võim on ERRis jagatud erinevate sisu tootmise mammutüksuste vahel, mille eesotsas on võimukad juhid. Nad teavad, et nõukogu ei tohi neid kantseldada." - Ka sporti kajastav üksus on suur (ühe hingetõmbega kõiki sellega seotuid üles ei loetlegi), liiati neelab spordi kajastamine uudiste- ja sporditoimetuse 8,5 miljoni euro suurusest eelarvest tubli neljandiku (!), 2,17 miljonit eurot. Loomulikult ei taha keegi sellest potist loobuda.
"Nii on meil kaelas juhitamatu, seal töötavate ajakirjanike kildkondlikke huvisid teeniv ja maksumaksjate raha eest ülalpeetav hiigelorganisatsioon." - Just, ERR saab mõõdutundetult ja kriitikavabalt näidata meile maksumaksja raha eest kohalikku jalgpalli (Süvari ja Saarnaki huvi) või igast asendist laskesuusatamist (Tiisleri huvi).
"Avalik-õiguslikud ringhäälingud on paljudes riikides kaotanud oma kunagised eesmärgid ja rabelevad rahastuse pärast. Selle põhjuseks on ilmselt asjaolu, et väljakujunenud turud ei vaja enam riiklikult ülalpeetavat ja laiutavat meediaorganisatsiooni. Ja mingit erapooletust ja neutraalsust nendega ei kaasnegi, nagu äsjane BBC kallutatuse skandaal tõestas." - Seda erapooletuse ja neutraalsuse kadu olen samuti korduvalt arvustanud. Siia hulka liigitub ka mõne spordiala, nt laskesuusatamine, propagandistlikuks muutunud vahendamine.
Sellele Hõbemäe arvamusavaldusele kirjutan küll alla!
BBC ülbitsemine oli muidugi äge. Nad võivad seda endale lubada, sest nende käes on võim. Ohkimine siin ei aita. Tuleb võtta sellega seotud mõjuvõimu oma tegemistes arvesse. Lihtne tänitamine on nagu kuu gravitatsioonist tingitud tõusude ja mõõnade üle arutlemine. See ei päästa. Mõjujõud jääb. Varem tegutseti hillitsetumalt, nüüd aga on pauerit nii palju akumuleerunud, et patt oleks vaid ise seda imetleda, vaja on välja näidata. Meie asi ei ole siin lõksu sattuda ja rabeleda teema kallal mis meid ei mõjuta. Siin blogis vaatame eelkõige peeglisse ja küsime, et mida saame ise teha, et elada rõõmsamalt nõnda, et aju oleks 10 aastat noorem ja tervis nagu teismelisel. Sapiga seda eesmärki me ei saavuta.
Lp. Priit, kuidas see Hõbemägi kolumn on seotud laskesuusatamise föderatsiooni poolt ajakirjanike kutsumisega Idresse ja selle kulude hüvitamisega? ELSF (tegelikult küll IBU nagu Teie enese artiklist selgus) raha eest käisid Idres Postimehe, Delfi, Õhtulehe ja ERR ajakirjanikud, kusjuures ELSF juhi sõnul huvi sellise reisi vastu tuli suvel meediamajadelt endilt, mitte niivõrd ELSF-lt.
Veel -- mille pärast on maksumaksja raha eest ("mõõdutundetult ja kriitikavabalt") laskesuusatamise näitamine ERR-s halb ja mis annab alust väita, et see on Tiisleri (millise?) huvi? Ka Teie enda tööandja Postimees alustas hiljuti koostööd ELSF-ga. Kuna Postimees on erameedia, kelle sissetulek sõltub otseselt nii lugejatest kui reklaamiostjate huvist, võib järeldada, et laskesuusatamise vastu valitseb suur avalik huvi ning ka Postimees näeb siin võimalust oma loetavust/vaadatavust kasvatada ja seeläbi veelgi atraktiivsem reklaamikanal olla, st. oma sissetulekuid suurendada. Miks ERR otseülekanded MK etappidelt on Teie arvates "propagandistlik" aga näiteks Postimehe videopodcast "Varupadrun" ning suur hulk artikleid laskesuusatamisest on justkui "normaalne ajakirjandus"? Milles on erinevus?
btw, turundusest ja oma spordiala tutvustamisest oli üsna pikk arutelu Teie eelmise postituse kommentaarides -- ka Te ise nõustusite, et turundus ja meediakajastus on tänapäeva spordi osa ning IBU teeb seda eeskujulikult hästi. Laskesuusatamine, erinevalt murdmaasuusatamisest ja kahevõistlusest on pildis, rahvusvahelisel alaliidul jagub sponsoreid (st. raha) ning MK etappe ja igaastaseid(!!!) MM võistlusi korraldada soovijatest on pikk-pikk järjekord ukse taga. IBU on spordi turunduse osas kindlasti teenäitaja, kellelt on paljudel teistel alaliitudel tublisti õppida.
Nagu te ise olete maininud, siis sport on meelelahutus ja meelelahutuse kvaliteedi üks näitaja on publiku huvi. Pidada publiku huvi ühe (küll avalik-õigusliku) meediamaja propagandaks on huvitav lähenemine, eriti kui ka erameedia on silmnähtavalt teemast huvitatud ja Postimees on märtsikuise IBU Otepää maailmakarika etapi meediapartner.
Teie arvamusavaldusi jälgides on raske aru saada, mille nimel või mille poolt või vastu te arvamust esitate.
ERR toob ekraanile talve jooksul ~11 nädalavahetust (9 MK etappi + OM) tipptasemel laskesuusatamist. Postimees jagab oma kanalil taustainfot ja muid uudiseid. Vaatajad saavad näha tipptasemel sporti ja meelelahutust. Kõik võiksid rahul olla. Laskesuusatamise ülekannete vaatajanumbrid kinnitavad, et vaatajaid on väga palju, seega pole ka justkui põhjust rääkida miskist "maksumaksja raha kulutamisest". Need, kellele laskesuusatamine või TV sport ei istu, saavad alati teleri kinni panna ja näiteks ise õue sporti tegema minna -- loodame, et sel talvel tuleb ka Eestis suusailma. Ja lõpuks -- teleril on mitmed eri kanalid, ERR jälgimine või Postimehe veebis laskesuusatamise kanali jälgimine ei ole kohustuslik.
btw -- lõpetuseks tahaks Postimeest ka kiita -- ujumise EM paneeritud kajastamise ja Vastuvoolu ujumisblogi eest müts maha ning sügav kummardus! Nii hoida -- Eesti ujumine on seisus, kus seda tasub toetada! Kahjuks ei ole ujumises selliseid pidevaid võistlussarju, mida saaks talialade kombel kajastada ja spordiala seeläbi laiemalt pildil hoida -- see on kindlasti mõttekoht vastavatele alaliitudele.
Õnneks Kraavi-Ott lõpetas, seda rallipropagandat oli lausa valus kuulata/lugeda, nüüd vast jääb vähemaks
Lp oponent, te unustate minuga vaieldes ära ühe asja, olulise asja, mille arvestamata jätmine lubabki teil üldse minuga diskuteerida, ent samal ajal veab teie argumentatsiooni viltu ja tupikusse.
Nimelt: te ei saa ERRi ja muid meediakanaleid mõõta sama mõõdupuuga. Et miks?
Aga sellepärast, et muud meediakanalid on erameedia, mida spetsiifiline seadus ei reguleeri, kuid ERRil on oma seadus, Eesti Rahvusringhäälingu seadus, millest ERR peab juhinduma, mis määratleb ERRi õiguliku seisundi, eesmärgid ja ülesanded, samuti sponsorluse ja reklaami küsimused jpm. Ehk teisisõnu: enne kui hakkate rääkima millegi turundamisest ERRis, tuleb põhjalikult lugeda ERRi seadust ja vaadata, mida see ütleb turundamise kohta ja kas üldse peaks mingi laskesuusatamise MK-etapp või esimese lume suvavõistlus olema ERRis sel moel ja mahus kajastatud, nagu need on.
Lp. Priit, eelmises kommentaaris oli konkreetne küsimus: Miks ERR otseülekanded MK etappidelt on Teie arvates "propagandistlik" aga näiteks Postimehe videopodcast "Varupadrun" ning suur hulk artikleid laskesuusatamisest on justkui "normaalne ajakirjandus"? Milles on erinevus?
Nõus, Postimees on erakanal ja ERR mitte. Aga ERR seadus reguleeri üheski punktis seda, milliseid MK etappe või "suvavõistlusi" peaks kajastama või mitte kajastama.
Eesti Rahvusringhäälingu seaduses on mustvalgel kirjas:
§ 1. Seaduse reguleerimisala -- Käesolev seadus sätestab Eesti Rahvusringhäälingu (edaspidi Rahvusringhääling) õigusliku seisundi, eesmärgi, ülesanded, rahastamise ning juhtimise ja tegevuse korraldamise.
§ 3. Rahvusringhäälingu sõltumatus -- Rahvusringhääling on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu ning lähtub üksnes seaduse nõuetest.
§ 4. Rahvusringhäälingu eesmärk -- Rahvusringhäälingu eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele. Selleks loob Rahvusringhääling programme, toodab ja vahendab saateid ning korraldab teisi tegevusi ...
§ 5. Rahvusringhäälingu ülesanded -- (1) Käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud eesmärkide saavutamiseks täidab Rahvusringhääling järgmisi avalikke ülesandeid:
1) toodab vähemalt kahte teleprogrammi ja nelja ööpäevaringset raadioprogrammi. Programmid peavad olema avalikkusele üldkasutatavate vahenditega kättesaadavad ...
§ 11. Reklaam, otsepakkumine ja sponsorlus Rahvusringhäälingus
(1) Rahvusringhääling ei edasta reklaami ja otsepakkumist ega võta vastu sponsorlusest saadavat toetust, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel.
(2) Rahvusringhäälingu nõukogu võib erandkorras lubada reklaami või sponsorteabe edastamist Rahvusringhäälingu saadetes või meediateenustes, kui:
1) see kaasneb rahvusvahelise suursündmuse ülekandeõigusega, mis omandatakse EBU (Euroopa Ringhäälinguliit – European Broadcasting Union) vahendusel, või
2) see kaasneb avalikkusele eeldatavalt suurt huvi pakkuva kultuuri või spordi suursündmuse ülekandeõigusega.
Ehk siis ERR seadus ei reguleeri kuidagi spordiülekannete (s.h. laskesuusatamise) kajastamist, seega pole sellega mõtet tulla siia argumenteerima. Spordi ja konkreetsete spordialade propageerimine ei ole oma sisult ja mõttelt reklaam, millest eelnevalt mainitud seaduses räägitakse
Tulles tagasi selle eelmise postituse juurde -- eeldades, et laskesuusatamise populaarsus on ERR tegevuse kasvõi osaline tulemus, siis on meil antud juhul tegelikult hea näide edukast P2P (Public-to-Private) koostööst. Laskesuusatamine on muutunud nii populaarseks, et selle populaarsuse peale saab ka erameedia (Postimees Grupp) üles ehitada oma sisutootmise ja lugejaskonna suurendamise. Milleks muidu Otepää MK etapi meediapartnerlus ja "Varupadruni" taolissed podcastid, osalemine ELSF finantseeritud pressireisdel jms.
Ehk siis lp. Priit -- mille poolt või vastu te võitlete?
Just, braavo - mingisuguste laskesuusatamise MK-etappide ega suvavõistluste näitamine ei kuulu ERRi eesmärkide ega ülesannete hulka. Kiitus - lõpuks saite asja tuumale pihta!
Priidul on siin tuline õigus. Vaatasin ka nimetatud seadust ja seal ei ole sõnagi, mis vähemasti kaudegi viitaks sellele, et ERR peaks näitama mingi ühe spordiala karikasarja, seal isegi ei ole ühti punkti, mis seaks ERRile ülesande näidata mingi ala MM-võistlusi välismaal. Sõnad "sport" ja "meelelehutus" ei esine selles seaduses kordagi.
Lp. Priit, (ajakirjanduslikus) demagoogias olete te tugev, selles pole kahtlust.
ERR seaduse pole mainitud ka seda, et peaks edastama uudiseid. Kui täpne olla, siis seadus ei reguleeri üheski punktis seda, kuidas ERR programmi koostab v.a. see, et § 3. põhjal on rahvusringhääling oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu. § 4 toodud loetelu on niivõrd üldine, et see kindlasti ei välista ei spordivõistluste ega ka meelelahutuse edastamist kuna see paragrahv räägib sellest, milliseid eesmärke peab ERR saavutama, mitte sellest, kuidas neid peab saavutama. Aga "mida" ja "kuidas" on erinevad asjad.
Kui keegi vastavaid mõttemänge tahab mängida siis selleks paar meelevaldset harjutust:
* Kas laulupidu on Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalsele jäädvustamine (§ 4) või meelelahutus?
* Kas Otepää MK etapid kahevõistluses ja laskesuusatamises (ning ka mineviku murdmaasuusatamise etapid) on meelelahutus või ajaloo ja kultuuri jäädvustamine? Või kas need aitavad kaasa Eesti majandusliku heaolu ja konkurentsivõime kasvule?
* Kas Eurovisiooni lauluvõistlus on meelelahutus või ajaloo ja kultuuri jäädvustamine? Kas see aitab kaasa Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule ja igaühe vabale eneseteostusele?
* Kas "Nimed marmortahvlil" (film Vabadussõjast, mida reeglina enne 24. veebruari ERR-s näidatakse" on meelelahutus või ajaloo jäädvustamine?
Aga film "1944"? Aga "Klass"? Aga "Need päevad, mis ajasid segadusse"? Aga sari "Reetur"? Kust läheb piir meelelahutuse ja ERR seaduses määratud eesmärkide vahel ja kes on selle piiri piirivalvurid?
Jne.
Lp. Priit -- Te jätate järjepanu vastamata ühe konkreetse küsimuse -- mille poolt või vastu te võitlete? Mis oleks Eesti ühiskonnas parem kui ERR laskesuusatamist (ja jalgpalli ja korvpalli ja üldse sporti) EI näitaks? Kas see aitaks kuidagi kaasa mõne § 4. märgitud Rahvusringhäälingu eesmärgi saavutamisele? Kas spordi näitamine takistab mõne eesmärgi saavutamist? Kuidas?
Vastamise asemel Te juhite jutu osavalt mujale ...
ERR-i rolli spordiürituste (nii sise-kui välismaiste) kajastamisel peaks ju kirjeldama riigi spordi- ja kehakultuuripoliitika. Arusaadav, et (riiklik)ajakirjandus ja meedia peaksid ju olema need instrumendid, millega vastavat poliitikat ellu viia. Vabandage mu vähest seadusetundmist aga ilmselt on kusagil must-valgel kirjeldatud, millisena näeb riik enda rolli selle valdkonna (sport ja kehakultuur) juhtijana-suunajana?
Kahjuks pole ikka saanud hinnangut sellele, et kas on normaalne, et ELSF maksab meediamajadele (jätame hetkel selle ERRi üldse välja), et need tuleksid ja kajastaksid nende sportlaste tegemisi? Sisuliselt said ju laskesuusatajad üliodavat reklaami/tähelepanu (1200 euri kõikide meediamajade peale kokku). Kümned ja kümned artiklid, mida poleks olnud, kui Idresse poleks kohapeale mindud. Aga artiklid olid veebis justkui ajakirjanduslik sisu. Jah, mõistan, et Priit sellele vastama ei hakka, aga äkki siiski?
IBU ja ERRi teleülekannete õiguste leping kehtib 2026. aastani ja sealt edasi pikeneb 4 aasta võrra. Seega 2030. aastani on laskesuusa näitamisega asi klaar. Ega IBU ullike ole, et riikide suurimad ja mainekamad telekanalid eemale heidab. ERRiga võitlemine on kui kaitseväe õõnestamine - mõlematel on kõrge reputatsioon. Pulleritsul, Hõbemäel ja teistel vettinud mäkradel jääb jaksust ja avalikkuse toetusest puudu.
Mis on "üliodav reklaam"? ELSF maksis (tegelikult IBU rahadega IBU meediaprogrammi raames) ajakirjanike reisikulud Idresse 1200€. Ja ajakirjanikud kirjutasid artikleid.
Veebruaris 2026 toimub Milano-Cortina olümpia. Laskesuusatamine, murdmaasuusatamine, iluuisutamine, curling jms. saavad seal kõik palju "tasuta reklaami ja tähelepanu" kuna sinna sõidab oma kuludega kohale väga suur hulk Eesti ja välismaa ajakirjanikke. Nad kõik kirjutavad spordist ja ükski sportlane või alaliit ei maksa selle eest mitte sentigi mitte kellelegi. Vastupidi, suuredmeediaorganisatsioonid maksavad olümpiakomiteele miljoneid selle eest, et neil oleks üldse õigus OM-i kajastada.
Mis on põhjus, et ELSF peaks üldse reklaami ostma? Mis selle reklaami sisu on? Miks me muretseme, et üks spordialaliit oma ala sedasi turundab ja seejuures edukalt turundab?
Ja veel kord -- kui ELSF-i vastust lugeda, siis selline reis hooajaeelsesse laagrisse oli meediamajade eneste ettepanek.
No ma ei topiks ühtegi poliitikat err-i programmi kui sellega ei käi kaasas sihtrahastus nagu "Osoon"-l. Iga propa eest peaks keegi maksma teoorias. Vähemuste propa puhul võiks olla ka mingi piir. Vanasti oli lastele eraldatud põhikanalis päevas pool tundi. Neid oli tubli 10% vaatajatest. Kui vähemusi on Eestis 2% siis vana aja loogika järgi ei tohiks neike anda eetrit rohkem kui 6 minutit päevas. Jõudes spordiharrastuse juurde siis neid on eestis ca 391000 - https://stat.ee/et/uudised/spordistatistikast-nuud-ja-minevikus-spordirahvani-veel-pikk-tee - seega peaks sporti kajastama ca 1 h päevas just harrastuste spetsiifikast lähtudes. Jah, vutti või laskesuuska võiks siis kajastada teistele no maks veel tund eeldusel, et spordiharrastajate sihtgrupi osa o kõikide alade osas kaetud. ERR toimetajad aga rahva huvidest väga ei hooli. Nemad ajavad oma joru mis neile pinget pakub.
"Ja veel kord -- kui ELSF-i vastust lugeda, siis selline reis hooajaeelsesse laagrisse oli meediamajade eneste ettepanek."
Ehk, mida see tähendab? Et kui meile pulli välja teete, siis tuleme kirjutame teist 100 artiklit, saate kõvasti kõlapinda, toetajad on õnnelikud jne?
Minul pole nende artiklite vastu midagi, lihtsalt mind huvitab, kas see on normaalne asjade seis, et mõni eraõiguslik organisatsioon saab endale sellisel kombel leheruumi? Ehk kas eetiline või mitte?
Lp oponent, te jaksate rohkem küsida, kui keegi mõistlik inimene vastata. Vaadake ise oma viimast kommentaari - kui palju küsimusi! Mõni ime siis, et teid tegelikult huvitav küsimus muude küsimuste sisse ära upub ja kaob.
Ma nüüd siis vastan, kuigi olen teie küsimusele vastamisega tegelenud juba kaks talve, kuid võtan veel kord asja kokku, lootuses, et ehk siis enam ei pea kõike otsast peale seletama.
Esiteks, Eesti Rahvusringhääling ei pea kajastama nii suures mahus sporti, sest me kuuleme aastast aastasse, kuidas ERRil napib pidevalt raha; just eespool mainisin, et spordile kulub aastas üle kahe miljoni euro.
Edasi: see on mineviku pärand, et ERRil on sporditoimetus, sest vanasti oli ainult ETV ja ainult ETV saigi eesti keeles sporti näidata. Nüüd on sporditoimetuse koosseis kasvanud ja kasvanud on ka spordi näitamisele eraldatud eetriaeg. Ent nagu ERRi seadusest näeme ja loeme, siis ei tule sealt kuidagi välja, et ERR peaks tegelema nii massiivselt igasuguse spordi kajastamisega, näiteks kohalik jalgpall ja Eesti piiride tagune laskesuusatamine. Pange tähele: ma ei ütle, et sporti ei pea üldse ERRis olema; ütlen seda, et proportsioonid on paigast ära.
Kolmandaks: sporti, eriti populaarset, kus on vaatajaid (ja laskesuusas on, tunnistan), saab ERRi asemel väga hästi vahendada erameedia, liiati ei täida laskesuusatamise vahendamine, nagu ennist ütlesin, ühtki ülesannet, mis seadus ERRile paneb.
Jätkan: isegi kui ERR jätkab mingil arusaamatul põhjusel peale selle, et ERRil on aegadest ammustest olnud sporditoimetus, kellele tuleb ju tööd leida, spordi kajastamist, siis peaks seda tegema parimate ajakirjanduse standardite järgi. Kuid ERR kajastab näiteks laskesuusatamist ja jalgpalli agitaatorina ja propagandistlikult. Kumbki lähenemine ei haaku hea ajakirjanduse tava ja standarditega.
Milles seisneb propagandism ja agitaatorlus? Reporterite ülespuhutud hoiakus, sündmuse ülevõimendamises ja ülekajastamises, kriitiliste küsimuste nappuses või suisa puudumises (kuhu kadus Lindinger?), allikatega vennastumises (semulikkus ja omamehelik sinatamine juba algajatel ajakirjanikel), kajastatava valdkonna huvide ja eesmärkide teenimises.
Soovin pikaajalise kogemusega ajakirjanikuna näha avalik-õiguslikult ringhäälingult spordi kajastamisel professionaalset, erapooletut, sõltumatut, objektiivset ajakirjandust - ajakirjandust, mitte propagandat.
Kas saite vastuse oma küsimusele?
Ja veel, ma ei heida siin küll mitte midagi ette ELSFile.
Küsimus on meedia objektiivsuses! Mind huvitab, kas selline olukord onngi normaalne, et kui sa soovid, et sinu tegemisi kajastatakse, siis lihtsalt lennutad ajakirjaniku kohale ja tema treib kohe mingi leheloo valmis? Ehk, kas meedia on sellisel juhul kallutatud (loe: raha eest on võimalik saada meediakajastust) või ei ole?
PS! Ja märkus, et Idre sõidu rahastaja oli ELSF ei olnud alguses üldsegi kõigi artiklite all, alles siis, kui Õhtuleht selle esimesena loo alla märkis, hakkasid ka teised väljaanded seda enda lugude alla kirjutama.
See on kiiduväärne, et te siin neid küsimusi esitate. Nii avalikkus toimima peabki. Ei saa kogu aeg nii, et vaatate ainult minu otsa, et mis mina ütlen ja teen. Teil on endal ka aru peas, nagu näha, suudate ise ka diskussiooni suunata neile küsimustele, mis on olulised.
Kui BBC on kaldu siis on ka Pullerits. Ei saa olla maailmas nii, et pisike polt teeb oma sõltumatut soolot ja kaadervärk on huvidest tiinelt kreenis. Seega jah mõelge ise ja ärge Priitu tüütage. Tal on vaja leiva peale rasvane singirull välja teenida. Selleks tuleb pingutada ja vajadusel deagoogiat jõmiseda.
Selles mõttes on teil täiesti õigus, et kui süsteem läheb kreeni ja kiiva, siis on ka kõige kainemal mehel keeruline seal üksinda sirgelt püsti seista. Selles ongi selle äraostetava ja mõjutatava ajakirjanduse kõige suurem miinus, et see õõnestab isegi neid, kes püüavad kõigest hingest jääda ausaks ja objektiivseks.
Olge tänatud, siiralt, et selle tõdemuse välja aitasite tuua. Kes teab, võib-olla läheb seda argumenti kunagi tarvis, kui on vaja antud teemal kellegagi juba väga tõsiselt ja otsustavalt diskuteerida.
Mis on pildil valesti? PP kriitika on tervitatud, kuid PP ise on oligarhse asutuse palgal, kus keegi ei eeldagi tasakaalustatust ja objektiivsust. Kui rahavood oleksid positiivsed Raudsaare kabineti meeste tööst, lastaks kuni loojanguni Espaki, Ehalat ja Vahtret. Õnneks sellise meediamaja positiivne tulem saab tulla vaid kõva tegevuse kokkutõmbumisena.
Vördluseks Naaberriigis Rootsis on nädalavahetusel talvestuudio ülekandeid SVT-s ehk riigi kahel kanalil hommikust kella 11-öhtu kella 17 ehk köik laske-j a mäesuusatamise ülekanded. Murdmaasuusk kolis möniaasta tagasi erakanalitele, mis tekitas vaatajates kurja protesti ja nyyd on kuulda et tuuakse varsti tagasi koduste etappide ja Cortina mängude ajal. Näidatakse seda riigikanalitel mida rahvas näha tahab.
Lp. Priit,
kogenud ajakirjanikuna Te vastate nii, et vastuses ei sisaldu vastust kuna vastuses on läbisegi toodud objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud kusjuures subjektiivseid üritatakse esitleda objektiivsetena.
Teie vastus põhineb kahel subjektiivsel (subjektiivne == hindajast sõltuv arvamus, tunne, kogemus) seisukohal:
* "ma ei ütle, et sporti ei pea üldse ERRis olema; ütlen seda, et proportsioonid on paigast ära"
* "Milles seisneb propagandism ja agitaatorlus? Reporterite ülespuhutud hoiakus, sündmuse ülevõimendamises ja ülekajastamises, kriitiliste küsimuste nappuses või suisa puudumises ..."
Ma ei eita Teie teadmisi ja kogemusi pikaajalise ajakirjanikuna kuid see ei muuda Teie arvamust objektiivseks. Teie arvamus on igal juhul subjektiivne Priit Pulleritsu isiklik arvamus.
* Objektiivset (st. üheselt mõõdetavat; a la õues on -5C külma) skaalat selles osas, milline peab olema spordi osakaal ERR-s ei ole olemas. On vaid erinevate inimeste erinevad isiklikud arvamused -- ja kuna ERR on avalik-õiguslik ehk maksumaksja rahast rahastatav meediakanal, siis on põhimõtteliselt kõik arvamused õiged ning ERR peab ise tasakaalu leidma. See on ERR juhatuse ja nõukogu ning laiemalt Kultuuriministeeriumi ja Riigikogu teema. Nõukogu ja juhatus on tänase ERR programmi koostamise põhimõtted heaks kiitnud.
ERR seaduse § 4 toodud eesmärgid on üldised ja EI OLE üheselt mõõdetavad.
Ei ole üheselt mõistetavat skaalat, mille alusel saaks hinnata, kas saated "toetavad eesti keele ja kultuuri arengut" või kas programm "aitab kaasa Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalsele jäädvustamisele".
ERR peab neid eesmärke jälgima aga nende eesmärkide täitmise hindamine on hindaja subjektiivne hinnang. Ametlikuks hindajaks on vastavalt ERR seaduse § 21 ERR nõukogu, kelle hinnangul ERR tegevus toetab seaduses toodud eesmärke.
Rahast -- nõus, et ka erameedia võiks spordiülekandeid teha. Kanal2 sai väga hästi hakkama viimaste olümpiamängude edastamisega, oli vaheldusrikas ja veidi teistsugune lähenemine. Vaatajana müts maha. Aga miskipärast Kanal2 ei ole soovinud omandada ei järgmiste OM ülekandeõigust ega ka paljude erinevate teiste spordisündmuste erinevate võistluste ülekandeõigust. Detsembrikuise ujumuise EM võistluse ülekandeõiguse omandamise eest siinkohal veel kord eraldi tänu.
Laskesuusatamise populaarsust on väga hästi seletanud Duo Media Networksi (Postimees Grupi tütarettevõte) juht Jüri Pihel.
Paar märksõna:
* Laskesuusatamise näol on tegu suurepärase telealaga, sest seda on hõlbus jälgida. Võistlus on arusaadav, reeglid lihtsad ja televaataja saab oma peas kaasa mängida ja mõelda
* IBU on teinud järjepidevalt lepinguid Euroopa Ringhäälingute Liiduga (EBU), sest eesmärk on kogu aeg olnud võimalikult lai auditoorium. Ülekandeõiguste EBU-le kuulumine tagab, et laskesuusatamine pole maksumüüri taga.
Ja sealsamas artiklis on ka 2025.a. esimese kahe kuu vaadatumate saadete
edetabel -- 30 vaadatuma saate seas oli 16 laseksuusatamise ülekannet, igalühel hinnanguliselt ~100 000 vaatajat (ca 8% Eesti elanikest).
Samal ajavahemikul toimunud spordisündmustest jõudis 30 vaadatima telesaate hulka 2 kahevõistluse ülekannet (tänu Kristja Ilvesele) ja mitte ühtegi iluuistamise EM ülekannet, kus teatavasti üks kuld tuli ka Eestisse.
Priit Pullerits võib olla laskesuusatamise osas omal arvamusel aga tegemist on populaarse telealaga, millel on väga palju vaatajaid.
Rohkem arutleda sel teemal ei plaani.
Kui lähtuda sellest, nagu te näite soovivat, et midagi tohib hinnata üksnes siis, kui selleks on objektiivne mõõdik ja kõik peab olema üheselt mõõdetav, siis peaks viskama olümpiaprogrammist välja ka iluuisutamise, suusahüpped, iluvõimlemise, ratsutamise koolisõidu, paljud vigursuusa- ja lumelauaalad, sest ka seal on palju subjektiivset. Ta ju võite öelda, et ei, seal on kindlad reeglid, mida ja kuidas tuleb hinnata, aga need reeglid pole objektiivsed selles mõttes, et kui oleksid, siis peaksid ju kõik hindajad panema täpselt ühesuguse hinde, aga nagu me kas või suusahüpetest teame, siis seal erinevad hinded vabalt kuni 1,5 punkti, mis on kolossaalne erinevus arvestades, et nt võrreldes iluuisutamise või rennisõidu hüppega toimub seal hüpe sisuliselt ikkagi aegluubis ja jälgimist nõudvaid asju on palju vähem.
Jällegi: te argumentatsioon on paberil kena ja tore, aga reaalse eluga pole sel midagi pistmist.
Lp. Priit, taaskord (teadlik?) demagoogia. Iluuisutamist ja suusahüppeid pole põhjust olümpiakavast välja arvata -- subjektiivne hindamine on spordis pea-aegu sama hea kui objektiivne hindamine, kui mingid reeglid on paika pandud.
Suusahüpetes on hinde üks komponent objektiivne (pikkus meetrites) ja teine subjektiivne (stiilikohtunike hinne). Subjektiivse osa juhuslikkuse vähendamiseks (inimliku vea elimineerimiseks) on rida meetodeid -- hindajaid on 5 ning kõige kõrgem ja madalam hinne elimineeritakse automaatselt. Kõik osalejad on sellise hindamisega kursis ja selle heaks kiitnud, seega tulemused on igati seaduslikud.
Kui nüüd ERR seaduse juurde tagasi tulla, siis eesmärkide täitmist on võimalik ka ainult subjekiivselt hinnata ning vastavalt ERR seaduse § 21 on see hindamine ERR nõukogu pädevuses. Nagu suusahüpeteski on nõukogus rohkem kui üks inimene -- lisaks meediainimestele ka parlamendis esindatud erakondade poliitikud kui ühiskonna esindajad. Ja nagu suusahüpeteski on tulemus seaduslik -- kui nõukogu on ERR tegevusega rahul, siis järelikult jälgib ERR seadust.
Priit Pulleritsu (või ka minu või kelle iganes kõrvalseisja) hinnang ERR tööle on samaväärne kui see, et Priit Pullerits arvab, et sportlane hüppas suusamäelt väga hea või äärmiselt halva stiiliga (sai liiga vähe või liiga palju stiilipunkte). See on Priit Pulleritsu õigus sedasi arvata aga ametlikult tulemuse mõttes loeb ainult nende 5 kohtuniku arvamus, kes võistluseks žüriisse määratud on.
Igasugused mõõdikud on selleks, et leida üles nende nõrgad kohad ja osavamad tüübid suudavadki mängida raamide vahel nii, et saada parim kulu tulu suhe. See on mäng ja sellel vähe ühist objektiivsusega. Loomulikult mõõdikute promootorid ei väsi oma süsteeme kiitmast sest nad on toiduahele osad ja see on ka ainus kiidukõne põhjus. Suusahüppel ilu eest hinnete andmine pole ok. Meid huvitab ainult tulemus meetrites ja selle, et kas jäi püsti enne seismaa jäämist.
Lp oponent, te võtsite innuga suusahüpetest kinni, õigustate seal stiilikohtunike tegevust; miks stiilikohtunike olemasolu ei ole hea - sellepärast et vaataja ei saa aru, mille järgi ja kuidas neid hindeid antakse. Lisaks on seal tuulefaktor. Ütlete, et kõik objektiivsuse nimel? No sel juhul võiks ka kaugushüppes tuua mängu stiilikohtunikud - miks mitte ju! Hüva, seda ettepanekut võib võtta noriva naljana, aga mis te kostate selle kohta, et ka kaugushüppes võiks hakata arvestama tulemuse puhul tuult: oli +2 m/s, siis nt -1,37% hüpatud tulemusest, aga oli - 2m/s, siis +2,03% tulemusele juurde. Oleks ju objektiivne?
Muidugi valisite te lihtsa ala, suusahüpped, vastu argumenteerimiseks. Aga võtke renni- või pargisõit, iluvõimlemine - mis te nende kohta ütlete? Iluuisutamises on ju olnud isegi hindamisskandaale, ühel olümpial jagati seepärast isegi medaleid ringi (oli vist nii, et kaks paari said kullad?). Vaadake, kui tükk aega arutatakse Sildarude aladel teinekord hindeid - jah, osalejad on kursis, et nii see käib, et teistmoodi ilmselt ei saagi, aga kas asi on ikka üdini objektiivne? Väidan, et ei ole. Kui vahe on nt 0,07 punkti - no halloo! Et inimsilm on kohe nii täpne, et näeb sellist juuspeent vahet?
ERRi nõukogu kohta kirjutas hästi Priit Hõbemägi, kes on sinna kuulunud - panin eespool ka lingi. Kas panite tähele, mida poliitikud seal teevad? Kui ei, lugege veel kord Hõbemäe kirjatükki. Siis mõelge, kas maksab siia tulla õigsutama, nagu oleks nõukogu tegevuses kõik objektiivne ja mõõdetav - see peaks tagama ju nende hinnangu tõsiseltvõetavuse -, vaba subjektiivsusest.
Tagatipuks on meil vaba sõnaga riik. Nii nagu Hõbemägi võib ja mina võin, võite ka teie kritiseerida ERRi - või kiita. Kui mõõdulinti millegi mõõtmiseks ei ole, siis tulebki olla valmis selleks, et saab arvustada või tunnustada. Kui õnnestuks kuidagi ära mõõta, et prime-time'i ajal eetris kõlanud lausetest olid 60% neutraalsed, 29% kaldusid maailmavaatelisel skaalal vasakule ja 11% paremale, alles siis saaks väita, et kuigi üle poole ERRi lausetest on maailmavaateliselt kallutamata, siis ligi kolmandik kaldub vasakule ning ainult kümnendik paremale, mis tähendab, et ERR on meeluselt pigem vasakpoolne. Sellise mõõtmise alusel tehtav ajakirjandus läheks ju hullumeelseks. Liiati saaks alati vastu väita, et metoodika on vale või lünklik, sest pole arvestatud lausete hääletooni (sõnad võivad ju olla must valgel neutraalsed, aga nende esitamine eetris nt üleolev, ülbitsev, irooniline, mis kõik annavad lisavärvingu) ega ka esineja näoilmet (naeratas, muigas, krimpustas suud).
Niisiis, kokkuvõtteks: teie ihalus ainult objektiivsete näitajate järele, et üldse millelegi hinnangut anda, juhib meid hullumeelsusse, seda enam, et ka täpselt kirja pandud reeglid, olgu nt spordialade või ERRi puhul, ei taga seda, et nendest juhindudes oleks tulemus hindamisel mõistlik ja objektiivne.
Ajakirjaniku eetika! PM ise võtab raha vastu ja siis vehib, tema tegi ka? Mis toimub Pullerits.
Postita kommentaar
<< Esileht