neljapäev, mai 30, 2024

Pullerits: Kuidas ma avastasin Eestis rattaga seigeldes rabava vaatepildi nagu Utah’s

LISATUD VIDEO.

Mis pagana nipiga leida üles suured veega täitunud kaevanduskanalid (fotol vasakul), mille kohta oled kuulnud, et need asuvad Ida-Virumaal Sirgala harjutusvälja alal, aga mida ei näita sulle Google’i kaart ega isegi rahvusvaheline militaarkaart, mille Art Soonets, nooruses Eesti tippu kuulunud orienteeruja, oma mobiiliekraanile kuvab?

Olime päeva esimese poole veetnud Aidu karjääris (fotol paremal), sõitnud seal vana Volvo veoautoga ja Yamaha paadimootoriga kaatriga, mis arendas Aidu kuulsail kanaleil kiirust ligi 70 km/h. Seal oli meil juht, Imre Poom Adrenaatorist, aga Sirgalas pidime omal käel hakkama saama.

Strava rakenduse kaardil on mingid enamasti noolsirgelt ja paralleelselt kulgevad põlevkivi väljaveo laiad teed siiski näha. Aga kaks neist teedest, mida mööda fotoagentuuri Scanpix juhi Art Soonetsiga sõidame, muutuvad madala veega üleujutatuks, nii et edasi ei saa. Kolmandale teele järsakute vahel on äärest ääreni risti ette rajatud vähemalt kümne meetri kõrgune vall (fotol ülal vasakul vaade vallilt blokeeritud teele) – huvitav, kas pealetungiva vee pidurdamiseks (fotol all paremal)? 

Eesti Energia tütarettevõtte Enefit Poweri juhatuse esimees Andres Vainola oli mai teise nädala lõpus ERRile rääkinud, et pärast Viivikonna kanali sulgemist ja vee pumpamise lõpetamist mullu on vesi kanaleis tõusnud juba 26 meetrit. Aga kus kohas?

Kahel teel takistavad autoga edasisõitu tõkkepuu ning selle kõrval betoonist koonused. Olin paar päeva varem hankinud kaitseministeeriumilt loa, et tohime ratastega harjutusväljale sõita, sest just sel päeval seal laskeharjutusi kavas polnud. Igaks juhuks helistasin ka tõkkepuu kõrval infotahvlil oleval numbril ning sain kinnituse, et rattaga polügoonile minna võib. Aga mida sa sinna lähed, kui sihtpaigast pole aimu? (Fotol ülal vasakul Aidu endine karjäär ja tuulikud, all paremal igapoolseim kanal.)

Proovime veel ühte kitsast, väikeste betoonplaatidega ja selle äärest tiheda võsaga teed, kus Soonetsi auto, kaks maastikuratast salongis, saab põhja alt tunda koguni kriipimist, ent seegi ei vii meid kusagile. Tee lõpeb valli ees.

Juhuslikult kohatud orienteeruja soovitab meil sõita mööda Pannjärve teed Alutaguse spordikeskusse ning üritada sealt otsida juurdepääsu ida poole Viivikonna vana kaevanduse aladele.

Saab sellest alles seiklus! Arvestades, et sihtpunkt on ebamäärane – kaardid seda ju ei näita –, sõidame ratastega algul paarsada meetrit asfalteeritud rollerirajal, keerame sellelt metsarajale, kust suundi ida poole ei leia, misjärel väntame kivisel metsavaheteel, mis isegi rattarehvide alt parajalt tolmab, lõunasse, kuni tee hargnemiskohas on kahe haru ees lukustatud tõkkepuu. Valime loogilisemana paistva haru, mis keerab vasakule, ja möödume tõkkepuust, kuid kilomeetri järel lõpeb tee suure turbavälja lähistel (fotol ülal vasakul).

Edasi tuleb vaevuaimatav rada läbi padriku, kus oksad peksavad sageli näkku ja läbi kõrge rohu ei näe, mis ootab ees. Padrikust väljas, algab sügavate, tõenäoliselt nii raskeveokite kui ATVde tekitatud aukudega metsatee turbapinnasel. Jääb vaid tänada, et ilm on olnud eelnevail päevadel põuane – märjaga oleks see tee totaalne mülgas. (Fotol ülal paremal kummipaat Aidu karjääri veekanalis.) 

Järgneb liivane ja kivine tee läbi laia madala veekogu, mis on kaardil täitsa olemas. Aga see on kuivanud peaaegu tilgatumaks.

Lõpuks paistab vasakul puude vahelt hall lage väli. Keerame sinna.

Umbes saja meetri järel avaneb vaatepilt, mille järele olime tulnud (fotol ülal paremal; pildil Art Soonets).

Oleme pärast tunniajalist otsimist jõudnud ilusa helesinise veega kanali (fotol vasakul) kõrgele kaldale. Juhuslikult viib sealt alla lai, kuid ääretult kivine veokite tee (fotol ülal paremal), mis on juba võrreldav Utah’ kiviste laskumistega. Ühes kohas ei jää vääratusest palju puudu.

Sõidame ümber kanali läänepoolse otsa. Selleks tuleb esmalt üles pressida kergelt liivase pinnasega mäest ning seejärel jätkata teisel kaldal pedaalimist üles kivisest, praguneva pinnasega nõlvast (fotol paremal). Tuleb olla ettevaatlik, et kuskil ei takerduks ja kukuks. Ümbrus näeb välja nagu kõrbemaastik Utah’s – USA osariigis, kus Eesti Energia oli soetanud põlevkivimaad, mida püüab nüüd maha müüa.

Näen eemalt, et Soonets, kes on saanud minust sadakond meetrit ettepoole, sest jäin pildistama (fotol vasakul), on seal kinni pidanud, lausa ratta seljast maha tulnud. Ega kaugelt aru saa, miks. Ju ootab mind järele?

Kui Soonetsi juurde jõuan, saan aru, miks ta peatus ja rahulikult võttis. Ta oli avastanud minu meelest kõige vingema ja erilisema vaate, mida Eestimaal leida annab. Kuigi ta ei ole Utah’s käinud, avaldas ta arvamust, et see vaatepilt peaks küll olema nagu Utah’s (fotol paremal).

Võin kinnitada, et on küll (kuigi palju-palju kordi väiksemas mastaabis): sealt avanes ootamatu, lausa pahviks lööv vaade justkui veega täidetud kanjonile Utah’s (fotol ülal paremal ja ka vasakul). Selle nimel tasus vaeva näha ja seigelda!

Aga seikleme edasi. Viibime justkui Utah’ kõrbes platool, kus avarust on ropult palju, taimestik kidur, aga maapinnas meist paremat kätt haigutab suur lõhe nagu kanjon. Ja tee – see on samuti peaaegu nagu Utah’ maasturitee: sügavate läbisegi roobastega, kivine ja liivane, nii et tuleb olla pidevalt tähelepanelik ning otsida kogu aeg parimat trajektoori. (Paremal kuvatõmmis Strava ekraanilt läbitud marsruudist.)

Sõidame Viivikonnas leitud kanjoni (fotol vasakul) ääres edasi vähemalt kilomeetri, küllap rohkemgi. Kohati on tee päris tolmune. Siis jõuame kanjoni teise otsa, kust näeme, et vee seest keerab välja autotee (fotol all paremal). Nii need veega täidetud kanalid ongi sinna tekkinud: veel hiljuti oli nende põhjas kaevandusautode tee, aga kui kaevandus suleti ja vee väljapumpamine lõpetati, on vesi kiiresti võimust võtnud.


Kui mõni ütleb, et kaevandused on Ida-Virumaa ära rikkunud, siis mina nendega vaidlema ei hakka. Igal asjal on hea ja halb külg. Igatahes on tänu kaevandamistele tulemuseks maastik, mis on nii eriline ja imeline, et ainult imesta. Muidu oleks kõik üks lõputu ühtlane metsaga kaetud tasandik. Mitmekesisus, nagu öeldakse, rikastab.

Tagasiteeks Alutaguse spordikeskusse leiame juba otsesema marsruudi. Aga sealgi on üks trikiga koht. Nimelt jõuame metsa servas paigani, kus on suur pehme ja sügava liivaga väli. Pole lootustki, et sealt läbi pressida. Tuleb ratast mõnda aega käe kõrval lükata. Seegi meenutab seiklusi Utah’s. 

Seda kõike saate näha ka mu kokkupandud videos.

Kõigi fotode ja video autor Priit Pullerits

pühapäev, mai 26, 2024

Pullerits: Mida ootamatut ja ehmatavat juhtus Tartu rattarallil?

LISATUD VÄRSKE VIDEO!

Kui Tartu rattaralli 56 km distantsist sai umbes tosin või isegi pisut rohkem sõidetud, seega kuskil Unipiha kandis, sattus mu kõrvale kollase särgiga mees – ega kiivri alt ja päikseprillide tagant kedagi ära tunne –, kes ütles, et grupp liikus algul mõnusasti, aga siis olin ma tulnud tagant ning pärast seda läks juba sõiduks.

Küsimus, mis ilmselt tekib: kuidas ma teise laine stardis taha sattusin?

Nagu nägin, leidsid paljud teisedki end ootamatult samasugusest olukorrast. Kui esimene laine oli kell 10 teele läinud, nägid minuga sama kollase lindi taha kogunenud (fotol vasakul), et meid ei lasta sugugi ettepoole, vaid et enne meid on stardikoridoris veel üks suur grupp. Kui sellest ühiselt aru saadi, et passitakse vales kohas, algas massiline liikumine lindi alt eelmise lainegrupi alasse. Enamik rääkis segadusest siltidega.

Niimoodi siis avastasingi end, kui 1,6 km järel oli antud tehniline start, eesmistest nii kaugel, et noid polnud Elva poole suunduval maanteel õieti nähagi. Võtsin kohe vasakule ja sikutasin hoo üles. Et isegi kui kõigi eesmistele enam järele ei jõua, siis vähemasti ei jää ka matkajate seltskonda.

Enne Lemmatsit leidsin enda eest pika jupi tühja maanteed. (See kõik on jutu kinnituseks nähtav ka videos.) Aga kui hoog oli juba üles võetud, polnud mõtet seda ka alla lasta. Väntasin kiirusega 43 km/h. Viimaks tuli tuulest Peeter Allik appi ja nii saime enne Külitset eesmise suure pundi saba kätte. Muide, see küll jälitustööd kuidagi ei seganud, et olin eelmise päeva pärastlõunal sõitnud rattaga Tartus üle 30 km, et teha ligi neli tundi videoreportaaži Tartu GP etapist.

Kuid ma ei kavatsenud jääda grupi sappa passima. Tõmbasin kohe vasakule, sest seal oli rohkem ruumi ja seal oli ka ohutum, ning alustasin grupist möödumist. Kui grupi pea oli peaaegu käes, märkasin, et kaks meest on saanud ligi veerandsajameetrise vahe. Tegin sujuva kiirenduse neile järele, lootes, et äkki õnnestub ühiselt suurel grupil eest ära saada.

Olin juba tükk aega kõvasti rabanud, mistõttu hoidsin enamasti kolmandat positsiooni. Kui ees enim tööd teinud Treki kaubamärgiga võistlusvormis mees, nägu punane ja leemendamas (kahjuks numbrit videos ei näe, mistõttu nimelist tunnustust paraku jagada ei saa), vahel kõrvale võttis, et lasta noorel Martti Poolakul vahelduseks vedada, pääsesin teisele positsioonile ning korra tõmbasin tema tuulest välja ka ise vedama.

Aga siis, enne Unipihat, näitas kiirpilk üle vasaku õla, et olime seljakoti täie mehi endaga kaasa vedanud. Ütlesin Poolakule, et pole mõtet end lolliks rabada. Tundus, et ta nõustus. Lasime seni reisivagunis sõitnuil ettepoole nihkuda.

Selleks ajaks oli mind tabanud üks ebameeldiv üllatus: kurgu vasakusse tagaossa oli tekkinud mingi kuivusena tunduv punktärritus. Küll ma ragistasin kurku, küll neelatasin, küll sülitasin, küll jõin vett – miski ei aidanud. Ärritus läks ainult hullemaks. Aga kurguärritus tekitab teadagi mida – okserefleksi. Püüdsin seda alla suruda, keskendades mõtted mujale, aga ei õnnestunud. Läks vastupidi: ärritus kasvas nii tugevaks, et lõpuks viskasingi väikse „paki” välja.

Tundus, et aitas. Seejärel ärritus tasapisi taandus ning sain hakata end taas inimese moodi tundma.

Pärast Kambjat tulevad pikad laskumised, mis, ütlen ausalt, ei meeldinud. Oleksin eelistanud tõuse. Laskumised ei meeldinud seepärast, et kiirused läksid suureks ning grupp oli liiga suur, ent mul polnud aimugi, millise rattakooliga keegi on. Eriti ärevaks läks laskumise põhja eel, kui oli näha, et asfalt on sulanud ja pehme. Juhul, kui keegi peaks seal pidurdama ning ratas veidigi blokeeruma, võib oodata kukkumist.

Sedasi taandasin end tasapisi grupi sappa ning hoidsin eesmistega umbes kümnemeetrist turvavahet. Nägin, et lisaks minule tegid aeg-ajalt sama veel kaks-kolm meest. Igatahes tundsin, et sedasi on ligi sajaliikmelises grupis palju ohutum sõita. Seal taga sain sõidu ajal rahulikult remontida ka oma GoPro kaamerat, mis vajutamisel tekitatud helisignaalide järgi otsustades oli hakanud tõrkuma. Võtsin kaamera leistangi stemmi külge kinnitatud korpusest välja, avasin aku luugi ja tõmbasin aku välja, tehes nii kaamerale sisuliselt restardi, ning panin siis kogu kupatuse uuesti kokku ja omale kohale tagasi. Siis püüdsin grupi kinni. (Seegi on videos näha.)

Kuni Tartu piirini ei toimunud ega juhtunud mitte midagi. Hea seegi! Aga siis hakkas juhtuma.

Tartu piiril Ringteele keerates oli näha, kuidas paremal servas likvideeriti mingi õnnetuse tagajärgi. Näis olevat väheste kadudega õnnetus. 

Ringteel laskudes venis grupp väga pikaks, aga Turu tänaval muutus taas kompaktsemaks. Selleks ajaks olin ammu otsustanud, et finišit tegema ei lähe, sest kui midagi juhtub, ei jõua end ära kiruda. Hoidsin end endiselt gruppi sappa. (Video kinnitab seda.)

Ja juhtuski. Sõpruse silla all panid kaks meest küljed kokku ning lendasid mõlemad asfaldile. Olin just selleks ajaks GoPro välja lülitanud, sest varasemate aastate kogemus oli näidanud, et ühe akuga ei pruugi kogu sõitu suuta salvestada. (Ega ma kogu sõitu salvestagi, sest kes viitsib seda vaadata; salvestan n-ö valitud kaadreid.) Kukkumisest lõi üles nii vänge kärsahaisu, nagu oleks seal rekadega midagi juhtunud.

Pidin hoo kinni pidurdama, et kukkunuile mitte otsa sõita. Sealt tulin grupi jäänustega üle lõpujoone (see on ilusasti videos), protokolli läks aeg 1:28.38 ja kohaks 189. Näiteks Poolak sai 16 sekundit parema ajaga täpselt 100. koha – nii tihe oli konkurents.

Aga ei lõppenud kukkumised enne finišijoont. Neid jätkus ka pärast lõpujoont. Videost on näha, kuidas viis meest, kes kõik lõpetasid minust eespool, korjasid end ja oma rattaid Turu tänava asfaldilt üles.

Kuid hullem oli veel tulemas. Naabrinaine rääkis, et tema poeg sattus pikal, 126 km sõidul kakssada meetrit enne finišijoont, millele ta lähenes ajaga alla kolme tunni, kukkumisse, kus ühtekokku oli lõpuks maas lamanud umbes veerandsada meest. Osa noist oli kiirabi üles korjanud ja ära viinud.

Fotod tänasest Tartu rattarallist tegi Margus Ansu, Postimees/Scanpix, v.a teine ja viimane foto, mille autor on Priit Pullerits

laupäev, mai 25, 2024

Pullerits: Kuidas ma sõitsin Tour of Estonial laibaautoga ja mida muud võistluse keskelt talletasin?

Nagu tavaks, tegin tänavugi kaasa Tour of Estonia Tartu Grand Prix etapi, millest panin kokku ka actionvideo. Varsemast teistmoodi oli see, et kaks ringi läbisin nn laibaautoga, mida juhtis Scanpixi agentuuri pealik Art Soonets. Seegi sai jäädvustatud. Tema kõrval istuval kohtunikul oli üksjagu tegevust. Alustanud 105 ratturist jõudsid finišisse vähem kui pooled, 48. Aga eks vaadake ise, mis siin pikalt seletada!

Fotol ratturid laskumas Vallikraavi munakivisillutisega tänaval. Foto autor: Priit Pullerits

reede, mai 24, 2024

Pullerits: Kuidas spordireporter Alvar Tiisler ERRile mütsi silmini pähe tõmbas?

Tuleb ju vahel kuulata ka seda, mis lugejail hingel ja mureks? Selle nädala algul juhiti siin kommentaariumis minu tähelepanu pildile, kus Vikerraadio spordisaate „Võimla” 21. mai saate reklaamfotol kannab ERRi spordireporter Alvar Tiisler Adidase logoga nokamütsi. Enamik küllap mäletab, kuidas veebruari lõpus pakkus palju kõneainet, kui ERR hägustas „Ringvaate” saates kahevõistleja Kristjan Ilvese dressil logod, seletades, et nende näitamine ERRis ei ole põhjendatud ning on vastuolus ERRi põhimõtetega.

Sellega seoses saatsin ERRile kolm küsimust.

Esiteks, kuidas on Tiisleri (fotol ülal vasakul ja all paremal) nokats Adidase logoga ERRi käsitluses põhjendatud?

Teiseks, kas ERR on muutnud oma põhimõtteid seoses logode eksponeerimisega väljaspool spordiülekandeid? (Ilvese puhul kõlas logode hägustamise põhjendusena, et tegemist ei olnud spordivõistluse ülekandega, kus logode sattumine ekraanile on paratamatu ehk käib võistlusega kaasas.)

Kolmandaks, miks ERR laseb läbi selliseid eksimusi, nagu on Tiisleri Adidase logoga müts, arvestades, et see teema sai just hiljuti, tänavu veebruari teises pooles avalikult ja põhjalikult läbi lahatud, mis lubab oletada, et teema peaks ERRis olema kõigile selge?

Sain sellised vastused. (Jätan vastajad nimetamata seetõttu, et algne plaan oli kirjutada Postimehele uudislugu, mistõttu küsisin vastuseid Postimehe ajakirjanikuna; siin blogis avaldamiseks pole minu hinnangul seetõttu eetiliselt 100% põhjendatud vastajate nimede väljatoomine, vaid olulisem on vastuste sisu.)

Esiteks: „Võrdlused „Ringvaate” looga on kohatud. Kui ühel juhul oli tegemist sponsorlogodega, siis antud juhul räägime argirõivastusest, mille puhul oleme korduvalt viidanud, et täielikku logovabadust me ei suudagi tagada. Veelgi enam, tegemist on raadiosaatega ja antud foto on tehtud eetriväliselt. ERR-i põhimõtted pole neis küsimustes vahepealse ajaga muutunud, küll on need praktika põhjal täpsustunud.”

Teiseks: „Igas olukorras logovabadust eeldada oleks arutu ja ebarealistlik. Logod on meid ümbritsevas keskkonnas üha enam kohal. ERR-i jaoks on vajalik hoiduda suurte ja pealetükkivalt mõjuvate logode ja reklaamsõnumite eksponeerimisest. Antud foto puhul probleemi pole.”

Mis mul jäi selle peale öelda? Kirjutasin vastuseks järgmist:

„Ma saan aru, et tuleb leida igale olukorrale põhjendus ja õigustus – kes siis seda ei teeks!

Ent siiski on olemas ka logovabad riided. Teiseks, kes ja mille alusel eristab, mis on sponsorlogod ja mis on argirõivastuse juhulogod? Kuidas saan olla kindel, et Tiisleri müts ei ole sponsorlogoga, seda enam, et ta on juba pakkunud väljaspool ERRi oma teenuseid (ERR lükkas vastuskirjas ümber, et tegemist ei olnud teenuse pakkumisega; teenuste pakkumist ei käsitlenud ma juriidilise mõistena, vaid tegevuse lühikireldusena. – P.P.), kui tutvustas IBU kongressil Otepää kandidatuuri MMi läbiviimiseks. Ja on varasemaltki olnud küsimusi seoses ühe tuntud telemehe riietusel olnud Fila-logoga, mis näitab, et teema on tegelikult vana ja teema ei ole olematu.

Liiati, kes kannab siseruumis peakatet?! Ükski viisakas inimene seda ei tee. Peakatet, eriti nokamütse, kannavad need, kellel on vaja näidata otsa ees sponsorlogosid, näiteks sportlased siseruumides pressikonverentsidel. Mis oli Tiisleri vajadus kanda siseruumis mütsi?

Ehk siis ükskõik kui palju leida põhjendusi, miks ERRi arvates ei ole probleemi, suudan ma leida argumente, mis tekitavad küsimusi ja näitavad, et probleem siiski on.

Selle üle arutamine aitab veelgi reegleid ja tavasid täpsustada, misjärel peaksime jõudma olukorda, kus enam selliseid täpsustusi teha ei ole vaja ja küsimusi esitada ei ole samuti põhjust.”

Postimehele ei teinud sellest lugu sellepärast, et see on liiga kitsas ja nüanseeritud teema, mis ei pruugi laiemale üldusele huvi pakkuda. Kuid selle üle arutada huvitatud seltskonnas, näiteks siin, võib sellegipoolest.

Kokkuvõttes saab öelda seda, et Alvar Tiisler oma nokamütsiga tõmbas tööandjale, ERR-ile mütsi ikka silmini pähe – et teeb seda, mida tahab, kuigi see tekitab kriitilisi küsimusi, ja saavutab selle, et ERR viskub veel tema kaitsele ka, selle asemel et juhtida noorreporteri tähelepanu, kas logoga peakatte kandmine ehk selle eksponeerimine on rahvusringhäälingu esindajale kohale.

Alvar Tiisler on mõjuvõimas tegija.

Foto 1: Alvar Tiisler mullu Tallinnas Eesti Vabariigi 105. aastapäeva pidulikul üritusel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2. Alvar Tiisler tunamullu 10 märtsil Otepääl laskesuusatamise MK-etapilt ülekannet tegemas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

teisipäev, mai 21, 2024

Pullerits: Aga palun - siin on teile suve alguseks motivatsioonilaks!


No ei näinud ma silti, et rattaga sõitmine oleks keelatud. Ehkki põhimõtteliselt võiks olla, arvestades, et kui käisin täpselt kolm aastat tagasi Tartu külje all Tiksoja metsaalusel rajal sõitmas ja lasin sellest video avaldada ka Tartu Postimehe veebiküljel, järgnes Tartu abilinnapea tasemelt reaktsioon toimetuse juhatajale tungiva palvega video maha võtta, sest see andvat inimestele indu teha seda, mida linnavõimud ei taha – nimelt kartsid linnajuhid, et rattaga sõitmine pillutab laiali raja saepurukatte. Toimetus võttis TPMi küljelt video maha, kuid Youtube’i peale see käsk ei laienenud ega saanudki laieneda.

Samasugune, Tiksoja rajast isegi palju parem – pehmem ja paksem – saepurukate (fotol vasakul) on keset Eestit Endla looduskaitsealal (fotol ülal paremal ja enamikul siinsetel fotodel) autoparklast Männikjärve äärde viival kergelt allamäge rajal läbi paksu metsa.Kuid ükski märk ega keegi keela seal rattaga sõita.


Järve ääres (fotol paremal) pole iseenesest midagi tähelepanuväärset. Järv nagu järv ikka. Selle kirdeservas tasub järve kaldalt eemalduda ning valida hargnemiskohas parempoolne rada, mis viib paarisaja meetri järel läbi ilusa männimetsa üksjagu risusele metsasihile, ning keerata seal vasakule, läände. Seal peagi huvitavaks lähebki.

Käisin seal tosin aastat tagasi ning tegin sellest Postimehele oma suviste rattamatkade rubriiki ka rohkelt illustreeritud ja selgete juhistega loo. Tollest ajast saadik on palju muutunud. Siis oli laudtee kohati üsna viletsas seisukorras. Nüüd on näha, et seda on korralikud remonditud, pehkinud osad välja vahetatud.

Liikumissuunas on paigutatud kõrvuti kolm lauda (fotol paremal), mis on piisav, et seal tasakaaluga probleeme ei tekiks. Samuti on välistatud see, et esijooks satuks laudadevahelisse pikiprakku, nagu juhtus tosin aastat tagasi, mil seal Optimaga sõites üle leistangi lendasin. Selle vältimiseks on laudtee kaetud peenikese traatvõrguga, mis peaks ka märja ilma korral tegema raja sõidetavaks – et ei libise.

Raja parim lõik viib üle Männikjärve raba, kus nii laudtee alla kui kõrvale jääb rohkelt siniseid veesilmi. Tosin aastat tagasi, mäletan, tuli paaris kohas, kus tee läks üle vee, pisut peljata, sest julgestavad käsipuud pahatihti puudusid. Nüüd on need pingelisemates kohtades, kus üksainus vääratus lõppeks vette kukkumise ja ratta kaotamisega – hea siis, kui jalad pedaali küljest lahti saad ja ära ei upu –, igal pool olemas (fotol ülal vasakul), nii et kartma ei pea. 


Käisin seal laupäeva keskpäeval, mil ilm oli soe, kraade umbes 22 (fotol paremal). Teisi inimesi nägin vähe. Vastu tuli üks kolmene ja üks kahene seltskond, selja taga kuulsin-märkasin kahte naist kahe-kolme väikelapsega. Ilmselt saab värvide poolest parima elamuse päiksetõusu või päikseloojangu aegu, kuid ka päevane päike ei kahandanud elamust.

Laudtee keskosas on kolmekorruseline vaatetorn (fotol vasakul). Üleval, lahtisel korrusel kihasid aga parvena mingid tillukesed tiivulised, keda tõenäoliselt, oletan, meelitas kohale rohke linnusitt. Vähemasti nad ei hammustanud, kuid parv oli nii tihe, et sundis sealt kiiresti alla laskuma. All polnud neist tiivulistest enam märkigi.

Kui raba ületatud ja jõudsin oja äärde, keerasin enne seda vasakule (fotol paremal), edelasse, kus mõnes kohad olid pisut pehmed ja porised, kuid äärtest sai ilusti mööda. Umbes poole kilomeetri järel keeras rada aegamisi taas vasakule ja hakkas viima läbi metsa tagasi algusse. See on igavaim osa, mida võib vabalt eirata – ütleks, et tuldud teed tagasi minna oleks palju huvitavam.

Tagasitee ainus vaatamisväärsus on lai, hinnanguliselt kakssada meetrit pikk puittee (fotol vasakul) selle keskosas, nagu oleks see mõeldud autoga sõitmiseks. Küllap ongi, sest sealkandis käib soode taastamine. Muidu on aga metsaalune rada tihedalt täis juurikaid ning mõnes kohas ka mustavalt pehmeid kohti, kust tuleb otsida möödapääsu.

Liikusin tagasi mööda Männikjärve läänepoolset serva, kus on kaunis männimets (fotol paremal) , aga ei muud erilist. Tagasiteeks valisin põhjapoolse metsasihi, mis viib läbi hobuste karjamaa. Seal on küll heinamaa ees silt, et eraamaa, kuid keelumärki pole, mistõttu liikusin sellest üle ja sattusin siis liivasele teele taraga piiratud koplite vahel.

Tee viis karjahoonete juurde, kus ühe abihoone eest ilmusid äkki haukudes kolm koera. Säilitasin rahu ja püüdsin end näidata nende sõbrana. Nad said sõbrakutsest vist aru, sest lõpetasid haukumise ja lasid minna tagasi auto juurde.

Tegelikult tegin selle matka jalgsi. Kokku kogunes kilomeetreid 8,2, liikumisaega 2:05, kogu matk kestis 2:25 (Strava kuvatõmmis vasakul). Et teaksite arvestada, kui lähete sama elamust jahtima. Igatahes tasus käia. Tõusumeetreid kogunes ainus 18, mis annab tunnistust, et rada on kergete killast.

Pärastlõunal oli Vooremaal kavas rattasõit teemal „Tunne kodukanti”. Esmalt sõitsin piki Prossa ja Pikkjärve vahelist voort Navast loodesse. Jälgisin Strava kaarti, et avastada uusi väikseid teid. Sealt nägingi, et üks rada peaks keerama vasakule Andersalu asumisse Prossa järve ääres. Kuid järsku oli rada kadunud. Strava aitas rohu seest selle üles leida. Oletatav rada viis järsust mäest alla.

Kui alla jõudsin, avastasin, et ei saa vasakule ega paremale. Paremal oli ees ehitatav eramu (fotol ülal paremal) koos keelumärgiga, vasakul tume aed (fotol vasakul), mis oli ketiga kinni. Nii ei jäänud muud üle, kui tuli tuldud teed tagasi minna. Positiivne oli see, et sain kogeda, et suudan üles pressida nõlvast, kust isegi allasõit sundis hoolikusele ja ettevaatlikkusele. 

Kaarepere mõisapargi lähedal on voorelt laskumine, mis Stravas kannab nime Pikkjärve liivalaskumine. (Kogu marsruut Strava kuvatõmmisel paremal.) Kurviline ja tõesti liivane. Pikkust pool kilomeetrit. Seal juhivad Strava pingerida Peeter Tarvis, Rait Ärm, Martin Parv, Peeter Pruus. On võimalik nendega julguses virtuaalselt võistelda.

Kui sealt alla sain, tabas ehmatus Sääsküla-Pikkjärve teel. Umbes 10-15 meetrit eespool kihutasid mu nina alt üle tee läbi kaks kitse. Oleksin veidi kiirem olnud, oleks nad mind tõenäoliselt maha jooksnud. Siis kuulsin raginat selja tagant: kolmas kits tormas teed ületama sealt. Nii et tasub ka päise päeva ajal käed piduritel ning silmad ja kõrvad lahti hoida. (Ärge toppige neid kuradi kõrvaklappe rattasõidu ajaks kõrva ja tumedaid prille pähe!)

Tagasi sõitsin Jõgeva-Tartu maantee äärsel kergliiklusteel (fotol vasakul), keerasin siis vasakule Nava-Luua-Palamuse teele ning sellel umbes poole kilomeetri järel paremale ning sõitsin mööda kruusateid läbi Sudiste Raigastvere järve põhjapoolse otsa juurde Raigastvere ja Kaiavere järve vahelisele voorele, mida ilmestasid nii vasakul kui paremal kollased rapsiväljad (fotol all paremal). Raigastvere järves sai lapsepõlves käidud isa ja vennaga ujumas, aga nüüd ei näinud enam isegi seda kohta, kust vanasti rada alla järve äärde laskus.

Tagasi alguskohta sõitsin Kaiavere ja Elistvere kaudu. Kui vaatate Strava kuvatõmmisel marsruuti, siis näete, et siin-seal on rajalt kõrvale väiksed „nõelamised”. Kas oskate arvata, miks? Aga sellepärast, et tahtsin järele vaadata, kuhu üks või teine väike tee viib. Kokku tegin 36 km pikkuse teekonna ajaga 1:36.01, mis teeb keskmiseks kiiruseks 22,5 km/h. Tõusumeetreid kogunes 296.

Kas saite mu laupäevastest käikudest edasiseks inspiratsiooni? Mul oleks hea meel, kui saite.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits