Pullerits: Kes suudab näha numbrite taha?

Nüüd on minu analüüsivõime, mida mul spordi vallas niigi küsitavalt vähevõitu, nagu linna peal või sauna leiliruumis räägitakse, päris otsakorral. Siin on vaja ikka kõrgpilotaaži, et asjasse sotti tuua. Ja ma ei räägi mingitest kaugel ja kõrgel lendavatest olümpiasportlastest. Räägin siin neile, kes tahavad mult maksku mis maksab skalpi võtta.

Alustame sealt, kus lõpetasin. Mai lõpus, mil ma tõsiselt enam trenni ei teinud, vaid hoidsin niisama vormi, läbisin oma traditsioonilise 9,2 km jooksuringi tempotrennis 36.33ga. Kaks nädalat hiljem proovisin, mis kaootiline trenn mulle teeb, ja läbisin sama maa tempotrennis 37.08ga. Seejärel olin neli ja pool nädalat puhkusel ega liigutanud n-ö lillegi, kuni möödunud nädala keskel, pärast puhkuselt naasmist, võtsin jalad ettevaatlikult kõhu alt välja.

Asjade seis tundus väga kehv. Traditsioonilise treeningringi läbisin 43.43ga ja reielihased jäid kergelt kangeks. Päev puhkust ja sama ring tuli juba rutem, 41.14ga. Vahele 7 km taastav jooksuke ja veel päev hiljem kotrollring 40.16ga. Vähemasti enam ei olnud kuskilt jalad kanged, aga tunda oli, et tegelikult on jalad ikka hirmus nõrgad. Füüsiliselt nõrgad.

Üleeile jätsin päeva vahele, sest sõitsin tööasjus Tallinna - vaja oli kohtuda spordiarst Mihkel Mardnaga, aga mitte tervislikel põhjustel, ikka töistel -, ent eile, 43. sünnipäeval, nagu vist Raxi-nimeline kommentaariumis innustas, otsustasin teha pisut tugevama trenni, et näha, kas suutlikkus taastub või mitte.

Ei, ega ma täiest jõust surunud, alustasin üpris ettevaatlikult, aga kui oma temporingi lõpetasin, näitas kell aega 37.43. Ja ei olnud nii, et hingeldasin või jalad tudisenuks. Aga üllatus oli see aeg küll. Puhtmatemaatiliselt sai seega 9,2 km ringil kärbitud seitsme päevaga suutlikkuse piirist kuus minutit. Liialdamata tundub, et seda on päris palju.

Aga see on ka puhtmatemaatiline lähenemine. Ja see on ilmselt petlik. Tõsi, jalad ei ole täna valusad ja väsimust ka ei tunne. Isetahtsi olen võtnud plaani läbida õhtupoolikul kergelt 12 km. Kuid ikkagi ei saa aru, mida see suur aja paranemine ikkagi näitab. Kui üldse midagi näitab.

Kas siin on tarku mehi, kes selle kuiva numbrite keele asjalikku analüüsi keelde oskavad sättida ja selle pinnalt nõu anda, mis edasi peaks tegema? Muidu olen nagu peata kana. Ja eks katsuge peata kanalt skalpi võtta.
******Checkerboard Mesa, Zion National Park, Utah. 25. juuni 2006. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto täismõõdus nägemiseks klikkida pildile.)

Karikatuur, mille saatis jooksutreener Meelis Minn mulle sünnipäevaks. Autorlus paraku teadmata.

Pullerits: Milleks meile reeglid?

Nüüd tuleb küll põhimõtetest taganeda. Olen alati olnud esiteks seda meelt, et reeglid on selleks, et neid täita, ning teiseks veendunud, et erandeid teha ei tohi, sest need loovad pretsedendi ning tekitavad vaid uute küsimuste lõputu ahela. Eriti sellest viimasest põhimõttest olen lähtunud ka Tartu Ülikoolis ajakirjandustudengeid õpetades, sest selge see, et kui tuled ühele üliõpilasele vastu (ükskõik mis põhjusel tegemata jäänud koduse ülesande järele tegemise võimalus, näiteks), siis järgmine hetk saabub su jutule juba mitu tudengit, kes samuti nõuavad erandit, viidates, et too teine tudeng ju ometi sai oma võimaluse, miks nemad ei peaks saama.

Liiati, tunnistan avameelselt, kirjutasin kevadel Tartu Postimehes kolumni, kus argumenteerisin, miks pelgalt B-normi täitnuid ei peaks üldse olümpiale saatma.

Aga nüüd, kui tulid uudised Tiidrek Nurme 1500 meetri jooksu Eesti rekordist 3.38,80 ja Anna Iljuštšenko Eesti rekordi 1.91 kordamisest kõrgushüppes, lendasid kõik reeglite täitmise ja erandite mittetegemise põhimõtted ning B-normi täitjate kojujätmise põhimõtted endalegi üllatuseks kergelt üle parda. Ausõna, olin koheselt seda meelt, et nii Nurme kui Iljuštšenko peaks olümpiale saatma.

Mõelnud, miks küll emotsionaalne hoiak mu rangest ratsionalismist võitu sai, leidsin, et esiteks on mõlemad noored sportlased, kes ilmutanud sihikindlust ja tahet võidelda normi eest lõpuni (eriti võrreldes allaandnud ja kogenud Andrus Värniku ja Kristjan Rahnuga, olgu neil põhjused millised tahes), ning las nad saavad selle eest preemia; ning teiseks, mis eriti tähtis, kuna mõlemad on täitnud normi vahetult enne olümpiat, näitab see loodetavasti, et nad on tippvormi lähedal, mis lubaks neilt oodata võimetekohast esinemist ka Pekingis.

Aga nüüd teeme siin roosamannas pöörde. Reedeks kirjutan Tartu Postimehesse Nurmest ja Iljuštšenkost (aga ka teistest kergejõustiklastest, v.a Gerd Kanter ja Aleksander Tammert) lähtudes kolumni, miks neilt Pekingis tulemust ei tule. Kuid kohe olgu siinkohal öeldud, et kergejõustikuliidu juhatuse ühe liikme sõnul on Nurme ja Iljuštšenko viimasel tunnil olümpiakoondisse kaasamine tekitanud palju paksu verd ja teravaid küsimusi. Neid tõesti jagub.

Küsin: milleks on vaja reegleid? Vastan: selleks, et mängureeglid oleks varakult kõigile selged ja et pärast poleks kellelgi midagi õiendamist. Ja küsin taas: aga milleks reeglid, kui neist kinni ei peeta?

Eesti Kergejõustikuliit ei ole pidanud enda (sic!) kehtestatud reeglitest kinni. B-normi täitjaist pidid olümpiale saama ainult need, kes on täitnud selle hooaja jooksul kaks korda. Punkt. Selgemast selgemini on raske öelda. Kuid Nurme ja Iljuštšenko täitsid selle korra. Ja see reegli rikkumine viibki uute küsimuste tekitamise võimaluseni.

Kui alaliit eiras kahe normitäitmise reeglit, siis miks ei võiks ta eirata reeglit, et norm tuleb täita sel hooajal. Jah, jutt on sprinter Marek Niidust, kes täitnud normi mullu. Liiati peab ju ROK mullust normitäitmist igati aktsepteeritavaks.

Aga kui reegleid rikutud, saab küsimusi püsti panna teisigi, kas või põhimõtteliselt. Miks mitte saata olümpiale Viktoria Leks, kes samuti hüpanud reeglitekohaselt korra B-normi 1.91, ja teinud seda Iljuštšenkost varem, mille põhjalt võiks spekuleerida, et ju ta on saanud ka olümpiaks rahulikumalt valmistuda, sest pole pidanud viimase minutini normi taga ajama. Või miks mitte saata olümpiale siiski Andrus Värnik, kel B-norm samuti täis ja kes on kogenud ja kes on varem tõestanud, näiteks Pariisi MMil 2003, et suudab ka lootusetuna paistvast seisust välja rabelda ja koguni medali tuua. Või miks mitte lähetada Pekingisse B-normi ületanud Sirkka-Liisa Kivine, kes on vähemasti tõestanud, et suudab hüpata ja võistelda, mitte nagu Ksenija Balta, kelle kohta olümpiavõitja Erki Nool on mulle öelnud, et juba kolm aastat käib temaga mingi tsirkus. Ja kritiseenud: "Kui ajakirjanikud Ksenija Balta pilti näevad, kaob neil analüüsivõime ära. Ajakirjandus hullub tema pilti nähes." Sellega viitas Nool õigustatult, et Balta on lihtsalt üks haibitumaid sportlasi, kelle tulemustesse süüvimine paljastaks, et tegelikult ei ole ta korralikuks võistlemiseks võimeline. (Muidugi ei tohi Noolt kuulates unustada, et Sirkka-Liisa Kivine on tema "äiapapa" Paavo Kivise vennatütar.)

Kokkuvõtvalt: tuult tiibadesse Nurmele ja Iljuštšenkole, ehkki palju neilt oodata ei tasu, ja manitsev näpuviibutus kergejõustikuliidu suunas, kes ei ole oma enda kehtestatud reegleid järginud ja on sellega andnud alust nii mitmelgi teisel olümpiaihalusega sportlasel tunda, et miks neile erandeid ei tehta. Õppetund alaliidule: kehtestagu teinekord sellised reeglid, mida nad ka täita suudavad.

P.S. Saan täna aasta vanemaks. Ent see pole teab mis märkimisväärne sündmus, ehkki seda pidasid vajalikuks ära märkida nii Postimees, SL Õhtuleht kui Eesti Päevaleht, sest ega vanuseklass võistlustel sellest veel muutu. Kui saad 43, on vanuseklass ikka M40.
******
Watchman, Zion National Park, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto täismõõdus nägemiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tiidrek Nurme (taga) Gustav Sule mälestusvõistlustel Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Anna Iljuštšenko hüppamas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Viktoria Leks hüppamas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Sirkka-Liisa Kivine hüppamas EK-võistluste 2. liiga jõuproovil juunis Tallinnas. Foto autor: Priit Simson, Postimees / Scanpix

Mis juhtus Rahnu ja Värnikuga?

Eelmisel nädalal said mittetegijaist tegijad. Ainult et mitte keegi ei tea, miks need kaks kergejõustiklast, Andrus Värnik ja Kristjan Rahnu, said ühtäkki mittetegijaiks. Ega minagi tea, aga kuulasin ühte meest, kes võiks üht-teist teada.

Erki Nool ütles mulle sellise lause: "Rahnuga oli kaks kuud tagasi selge, et ta ei lähe starti." Kust ta seda teadis?

Nool rääkis, et nägi Rahnut trennis lendlähtest 30 meetri lõike jooksmas ning nonde tulemuste pinnalt oli tema sõnul näha, et kui ta end kuu ajaga kokku ei võta, ei ole temast tegijat. Tuleb välja, et Rahnu ei võtnud kokku, aga mille põhjal seda järeldada, selle juurde naasen pisut hiljem.

Las veel Nool seletab, miks Rahnust ei saanud asja. Nimelt: "Ta ei ole selline mees, kes kaks aastat ei ole võistlenud ja siis tuleb ning teeb lambist tulemuse." Küllap on Noolel õigus, aga millega seletada Rahnu allakäiku?

Nool selgitas, et teatud vanusest on sportlasele vaja, et tal oleks pidevalt kõrvalseisja, kes tagant utsitab. Eriti kümnevõistluse rasketes trennides, näiteks 5x400 meetrit 68 sekundiga üle minutilise pausi. "Kui sul sellist inimest kõrval ei ole, siis annadki vaikselt ära," lisas Nool. "Siis lähevad pausid pikemaks ja ajad aeglasemaks."

Tõepoolest, mäletame ju kõik, kuidas Nool vanemaks saades pidevalt treenereid vahetas, uusi taganttõukajaid otsis. Rahnu on aga harjutanud kogu aeg peamiselt vaid isa juhendamisel, ja kui nüüd Noole mälu usaldada, siis see ütleb, et 18-aastaselt hüppas Rahnu kõrgust 2.08, aga nüüd hüppab 1.94-1.97, mis panebki Noolt retooriliselt küsima, et kui Rahnu isa, vana kõrgushüppaja, ei oska enam kõrgust ka õpetada, siis...

Miks treenerite vahetus ja nende mujalt otsimine on tähtis, seda seletas Nool mulle mõni aeg hiljem väitega, et Eestis ei oleks ükski treener uskunud, et ta suudab olümpiavõitjaks tulla, rääkimata sellest, et neil pole piisavalt teadmisi. Ta tuletas meelde, kuidas teda juhendanud inglane Daley Thompson oli lehest lugenud ameeriklase Dan O'Brieni intervjuud, et tema eesmärk Sydneys on 9020 punkti ja olümpiavõit. Nool meenutas, kuidas Thompson oli lehe kinni pannud, käest heitnud ja öelnud: "Meie eesmärk on 9040 punkti." Eestis tema väitel sellise suhtumisega meest ei leidu.

Värniku kohta rääkis Nool mulle eelmine nädal, et arvas juba kolm kuud tagasi, et ta ei lähe olümpiale. Kui küsisin, mille pealt ta seda arvas, vastas Nool, et kohvipaksu pealt. See vastus mind ei rahuldanud. Pressisin täpsustust. Nool ütles siis: "Sa ju näed, mis toimub spordis - sport ei ole juhuslik. Oma tulemuse teed sa siis, kui teed vastavat trenni, kui sul on distsipliin."

Ent see kohvipaksu jutt ei andnud mulle rahu. Järgmine päev helistasin taas Noolele ja palusin, et ta asjalikumalt argumenteeriks, mille pealt ta ära nägi, et Värnikust ei saa asja. Ta tõi mulle paralleeli: "Sa oskad ju ka teksti pealt ära näha, kas inimene oskab kirjutada või mitte." Tjah, küllap see enamasti nii on. Ja kui on, siis ammugi, tuleb soostuda, näeb Noole-sugune mees läbi, kas spordimees on parajasti spordimees või ei ole.

Aga Nool lisas veel ühe mõtte Värniku kohta: "Tippsporti ei ole lihtne tagasi tulla, kui sa sealt ära käid. Ega vahed ole 10 ja 20 meetrit, vaid 20 ja 2 sentimeetrit. Rääkida, et laseme rihma lõdvaks ja siis tuleme tagasi ja hakkame võitma - siis ongi nii, et võid rääkida, mida tahad."

Nüüd tagasi Rahnu juurde. Minuni toimetati infokillud, et inimesed, kes näinud viimasel ajal Rahnut harjutamas, on avaldanud kahtlust, kas see oli ikka seesugune harjutamine, millega olümpiaks peaks valmistuma, või oli rohkem tegemist treenimise imiteerimisega ja lihtsalt toetussummade kasseerimisega.

Võtsin ühendust Eesti Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normakuga, kes tõrjus pikemalt mõtlemata, et tegu on spekulatsiooniga. "Sportlast selliselt kahtlustada on päris räige," lisas ta. "See on täiesti mõttetu süüdistus." Normak kinnitas, et on näinud Rahnut hooajaks valmistumas nii treeninguil kui kevadel Hispaanias laagris, ja märkis, et kui trenni pole tehtud, siis ega 110 meetrit tõkkeid 15 sekundiga ikka jookse. Liiati teadis ta Ants Kiisale viidates rääkida, kuidas Rahnu oli treeningul oda rahulikult üle 60 meetri visanud.

Ka Erki Nool sõnas, et tema nii libedale teele ei lähe, et nende spekulatsioonidega kaasa rääkida. Ta oli näinud Rahnut kevadel teivast hüppamas ning seal oli ta Noole sõnul jätnud täitsa perspektiivse mulje. Ta lisas, et otsustamaks selle üle, kas sportlane teeb piisavalt trenni, peab teda ikka vähemalt nädal aega järjepidevalt jälgima.

Sama küsimuse püstitas ka Normak: kas see, kes Rahnu kohta kahtlusi kütnud, on ikka piisavalt pädev tema treeninguid ja nende professionaalsust hindama?

Ja nüüd ilmselt kõigi lugejate küsimus: miks mina siin neist spekulatsioonidest kirjutan? Aga selleks, et kui spekulatsioonid on õhus, on ajakirjaniku kohus uurida, kas need vastavad ka tõele või mitte ning seejärel siis kõigile teada anda, et antud juhul need spekulatsioonid vähemasti mulle teada info põhjal tõele ei vasta.
******
Orderville Canyon, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Foto: Priit Pullerits. (Foto täismõõdus nägemiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Värnik Kaisa Ojaga kuulsas tantsusaates. Foto autor: Egert Kamenik, Naisteleht / Scanpix
Foto 2: Kristjan Rahnu heitjate seeriavõistlusel juuli algul. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Andrus Värnik Gustav Sule memoriaalvõistlusel. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Andrus Värnik Kaisa Ojaga kuulsaks tantsusaateks valmistumas. Foto autor: Arno Saar, SL Õhtuleht / Scanpix

Puhkus paneb paugu - põmdi!

Mis imet puhkus teiega on teinud? Minuga juhtus see ime - kui seda imeks saab lugeda -, et neli ja pool nädalat ei teinud üldse trenni. Absoluutselt.

Pigem on ime see, et selle nelja ja poole nädala jooksul ei tekkinud ka kordagi tahtmist trenni teha.

Või on ime see, et ma sellise tahtmise puudumise üle üldse imestan?

Igatahes, konkurendid, gaudeamus igitur (olge siis rõõmsad): kõik trumbid minu vastu on nüüd teie käes.Mis siis juhtus, et vahepeal toimus selline allakäik?

Ütlen ausalt, et suve alguseks oli seis selline, et enam ei olnud vähimatki tahtmist võistelda. Mais-juunis pärast Tartu rattarallit ja nn jooksumaratoni n-ö moe pärast veel jooksin, et toonust hoida, aga süsteemi ja plaanita. Ka eesmärgita, sest ega vormi umbmäärane säilitamine saa olla minu tasemel ometi eesmärk. Ja kui algas puhkus, unustasin treenimise sootuks.

Õigemini, ega selleks olnud esiteks võimalust ja teiseks ka tahtmist. Nii neetult hea oli keskenduda muule, unustada kõik eestimaised mured ja rõõmud. Võtsin pere sappa ja sõitsin üle ookeani. Southwesti, kui see kellelegi midagi ütleb. Konkreetsemalt Nevada ja Utah' lõunaosa ning Arizona põhjaosa, samuti California. Peamine tegevus oli matkamine (jalgsi) ja seiklemine (maasturiga). Ma ei kavatsegi salata, et mulle meeletult meeldib sealne loodus (mäed, kõrb ja kanjonid), Southwesti eraldatus muust tsivilisatsioonist, hõre asustus ja loomulikult ameeriklased. Nendega on nii põrgulikult mõnus ja lihtne suhelda.

Aga üle kõige on muidugi loodus. Viletsa kirjeldajana ei hakka ma sellele aega raiskama, soovitan soojalt kõigil ise sealkandis ära käia ja oma silmaga veenduda. (Ja kuna otsustasin vahepeal soetada korralikuma fotovarustuse, siis riputan edaspidi sissekannete otsa inspiratsiooniks mõned pildid, mis said tehtud, sest ega mujal kui blogis neid ikka kellelegi näidata ole.)

Ja vaat siis, kui olin just tagasi jõudnud, helistas Postimehe peatoimetaja asetäitja Kalle Muuli. Mitte tööasjus. Ei, ta kutsus nädalavahetuseks Kosele ajakirjanike kümnevõistlusele. Tänan, ei! Kuigi tudengipõlves õnnestus mul sel jõuproovil saada mäletamist mööda umbes 4000-punktise summaga kaks kolmandat kohta, pole minu praeguses vanuses ja eritreeninguta mõtet end sinna lõhkuma minna. Liiati ei saa ju suusaliidu esindajaile magusat suutäit pakkuda. Uurisin välja, et suusaliidu peasekretär Jüri Järv, kes juba mullu seal külalisvõistlejana kõigile koha kätte näitas, on selleks korraks veelgi tõsisemalt valmistunud ja läheb mingit hirmkõva summat tegema. Ei saa ju talle seda võidurõõmu kahekordistada ometigi.

Eile ja üleeile võtsin siiski jalad kõhu alt välja. Tase on selline: üleeile 7 km Tähtvere spordipargis 850-meetrisel saepururajal keskmiselt ring 4.08ga ja eile maanteel 9 km keskmise tempoga 4.5o/km. Nii aeglaselt pole tükk aega jooksnudki - vaat siis, mis plaaniline puhkus sportliku vormiga teeb. Tagatipuks jäid reielihased pisut valusakski.

Aga toimetuses lükati mind kohe spordirajale. Mul polnud asjade seisust ööd ega mütsigi aimu - nende puhkusenädalate jooksul ei uurinud ma USAs isegi järele, kes tuli Euroopa meistriks jalgpallis -, kui eile pidin ühtäkki asuma uurima, miks Värnik käitub nii, nagu käitub, ja Rahnu samuti. Sain teada palju huvitavat, mis kõik lehte ei mahtunud, nõnda et osa panen siia peagi blogisse - et teil oleks põhjust siin taas lugemas käima harjuda. Täna pidin uurima, mida Eesti spordialade võistkondade juhid loodavad Eesti sportlastelt Pekingis - seda lugege laupäevasest Postimehest.

Ja lõpetuseks intrigeeriv küsimus suurele ringile: kas Kristjan Rahnu ikka tegi tõsiselt trenni või harjutas niisama moepärast ja võttis vaid toetussummasid välja? Kes teab?
Foto 1: Hotell-kasiino New York-New York Las Vegases Nevadas. Selle ees ameerika raudtee, millel sõit maksab 14 dollarit. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Las Vegase hotell-kasiino MGM Grand üks kuulsatest lõvidest laskmas leiba luusse. Foto autor: Priit Pullerits, Lõvi tähtkujust
Foto 3: Ei, see ei ole Pariis. See on hotell-kasiino Paris Las Vegases Las Vegase bulvaril ehk nn Stripil. Foto autor: Priit Pullerits