pühapäev, september 29, 2019

Pullerits: Kuidas ma Metallipurustajal karmidega meeste seltsis rattaga metalli purustasin?

Teatud põhjusil, mis otseselt ei sõltu minust - kui käsk tuleb, tuleb minna -, aga osalt sõltuvad ka (vana probleem nõuab lahendust), jätan teile kolm võimalust.

Esiteks hittlugu mehest, kes pääses Estonialt. Loetavuse numbrid veebis kolossaalsed.

Teiseks kolumn, kus rõõmustan positiivse meesnaisi välistava muudatuse üle keskmaajooksus.

Ja kolmandaks, magustoiduks, midagi lähedast Steelbenderile, mis pälvis sooja vastvõtu - ainult et seekord on raja nimeks Metal Masher ja siin näete, mida džiibid võrreldes maastikurattaga ikka tegelikult suudavad. Lühidalt: pinguta palju tahad, ega sinust maasturitele vastast siiski ole.

Foto 1: Asjad, mis Veljo Juusel Estonialt pääsedes taskusse jäid. Kas teate, mis on mis? Foto autor: Erik Tikan, Postimees/Scanpix
Foto 2: Maastur Metal Masheri rajal. Foto autor: Priit Pullerits

reede, september 27, 2019

Pullerits: Mis diagnoosi pani lugupeetud doktor rahvuslikule põlvele nr 3?

Sporditraumatoloogia keskuses käskis tuntud ortopeediaarst, kui olin oma loo ära rääkinud, mul püksid jalast võtta ja lavatsile pikali heita. Mida ma ka tegin, vähimatki häbiraasu tundmata, kuigi samas ruumis viibis ka noor heledate juustega naistöötaja, kes vastas telefonile ja uuris ekraanilt igasugu tarvilikke asju, mis tööga seotud. Minu vastu, paistis, et ei tundnud ta vähimatki huvi.

Doktor vaatas sekundiks mu põlvi ja ütles ilma midagi katsumatagi, et vasakus põlves on veidi vett sees.

«On ka või?» küsisin imestunult. Ise polnud küll sellest aru saanud. Kusjuures ma teadsin, mida tähendab vesi põlves. Dr Leho Rips lasi ligi seitse aastat tagasi Valga haiglas mu paremast põlvest suure koguse vett välja. Siis oli põlv ikka korralikult turses ja ei paindunud õieti. Nüüd ei tajunud ma turset ega kurtnud ka paindumatuse üle. Aga et midagi on korrast ära, seda teadsin juba augusti keskpaigast.

Lugu oli lühidalt järgmine. Väiksel puhkusel Maltal heitsin soojas vees selili ja tegin ajaviiteks jalgadega tosinkond konnaujumise liigutust: põlvest kõveraks ja siis hooga sirgeks. Samal päeval polnud pärast midagi häda, aga hommikuks oli vasak põlv valulik. Valu koondus pigem põlveõndlasse. Andsin jalgadele neli päeva puhkust. Siis hakkasin vaikselt rattaga sõitma, umbes kahetunniseid otsi mitte kiiremini kui 22-23 km/h. Pärast panin külma peale ning määrisin hommikul ja õhtul viieprotsendilise Diclofenaciga. Jalad läksid nii palju paremaks, et sain septembri esimesel nädalalõpul osaleda Ülenurme 39-kilomeetrisel rattarallil, mille läbisin keskmise kiirusega üle 38 km/h ja tegin mitut puhku tempotki. Aga sadulast püsti tõusmist vältisin nii tavasõitudel kui tol võistlusel, sest siis tekitanuks suurem surve põlvele valu. Väntasin ainult istudes.

Järgmisel päeval pärast võistlust oli kodus nii palju toimetamist, et pidin korra põrandal mõlemale põlvele toetuma. Kui pärast seda välja läksin, lõi vasakusse põlve kohe valu niipea, kui jalg astudes täiesti sirgeks läks. Seetõttu käisin nii järgmise kui ülejärgmise nädala kergelt kõverdatud vasaku põlvega. Hommikul ja õhtul määrisin seda Diclofenaciga. Rattaga vaikselt sõita sain, aga Tartu libedast rattamaratonist loobusin, sest see olnuks põlvele liiga suur koormus ja oht.

Nüüd, reede pärastlõunal, pani doktor sporditraumatoloogia keskuses oma sõrmed mu mõlema põlve kohale ning näitas nendega, kuidas paremal jalal on põlve ja eesmise reielihase vahel väike lohk, aga vasakul mitte. See oli märk, et seal on vett sees, aga mitte palju, ütles ta. Siis võttis ta mu vasaku jala ning tegi sellega erinevaid painutusi ja sirutusi, samal ajal sõrmedega mu põlvel eri kohti kombates ja survestades. Küsis, kas valus on. Valus ei olnud.

Ometi kogu aeg tunnen, et vasak põlv on kergelt ebastabiilne ja kui käies korralikult ei keskendu, võin jalaga teha sellise liigutuse, et valu võib sisse lüüa. Samuti ütlesin tohtrile, et mõnikord pärast rattasõitu siit-sealt, eri kohtadest, justkui kergelt nõelaga torgiks.

Doktori järeldus: menisk küll katki ei ole. Selle kinnituseks lasi ta mul ühel jalal püsti seistes teha harjutust, kus keeran kõverdatud teise jalaga puusa ja kere väljapoole – oleks mul meniskitrauma, lööks valu sisse. Aga ei löönud. Ilmselt on tegemist mingi kõhre vigastusega, oletas doktor, ja määras mulle kaks asja.

Esiteks lähen magnetresonantstomograafia uuringule. Kui läheks uuringule Tallinna või Võrru, saaksin varem, aga kus mul kiiret – niisiis jäi kirja Tartu aeg novembri lõpus. Ega uuringu tegemine ju iseenesest midagi terveks tee. Teiseks kirjutas doktor mulle digiretsepti mingi aine jaoks, mida pean hakkama võtma kolm tabletti päevas, et põlve liikuvust parandada. Aine nime ei mäleta.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et olin vaimselt valmis hullemaks. Ent sama selge on see, et ega põlv terve pole, mida näitab lisaks valulikkusele ka sinna kogunenud vesi. Ja ega muidu oleks doktor mind kallile uuringule saatnud.

Kui kabinetist väljusin, nägin koridoris ukse taga ootamas kolme-nelja neiut või tütarlast. Enne, kui kabinetti sisenesin, oli neid koridoris ootamas kaks. Mõtlesin, et alles nii noored, aga juba katkised. See, et minu vanuses mõned kohad järele annavad, on pigem ootuspärane. Andrus Veerpalul andis samuti, ja palju varem kui mul - tema põlvetrauma ristiti lausa rahvuslikuks põlveks. Minu põlvest, mida opereeris dr Rips, sai rahvuslik põlv nr 2. Nüüd siis teemaks põlv nr 3.

Foto 1: Brasiilia jalgpalluri Ronaldo põlved. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Hispaania jalgratturi Alberto Contadori põlv. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Põlveproteesi paigaldamise operatsioon Šveitsis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Põlveoperatsioon Saksamaal. Foto autor: Caro / Rupert Oberhuser / Scanpix

neljapäev, september 26, 2019

Pullerits: Kui palju Tanel Kangert eile MMil ikkagi kaotas?

Juba eile õhtul hakati siin-seal arvutama, kui suur oli Tanel Kangerti kaotus jalgrattaspordi MM-võistlustel eraldistardist sõidus. Neid arvutusi saab edasi arendada ja võrdlusi piltlikumaks teha.

Esiteks tuleb kontrollida, kui pikk oli ikkagi distants. 54 km näib võrdlemisi ümardatud arv. Võitja austraallase Rohan Dennise (fotol paremal) keskmine kiirus 49,782 km/h suhestatuna tema lõpuajaga 1:05.05,35 näitab, et distantsi pikkus oli 54,005 km.

Siit saab edasi arvutada, et Dennis läbis sekundiga 13,8 meetrit. Kangerti aeg näitab, et tema läbis sekundiga 13,4 meetrit. Ehk iga sekundiga 40 sentimeetrit vähem. Mis tähendab, et ta kaotas Dennisele 1613 meetrit. Kogu distantsi pikkusest moodustab see 2,99 protsenti.

Edasine oleneb arvutuskäigust. Kui võtame, et Dennise aeg on sada protsenti, siis Kangerti (fotol vasakul) aeg on temaga võrreldes 103,25 protsenti. Kui võtame, et Kangerti aeg on sada protsenti, siis Dennise aeg on sellega võrreldes 96,85 protsenti. Nende aegade vahe on 127,6 sekundit, mis moodustab Dennise ajast 3,27 protsenti ning Kangerti ajast 3,16 protsenti.

Ütlen ausalt: mina ei tea, kuidas ehk millise valemi järgi kaotusprotsenti arvutatakse. Protsente on meil aga vaja selleks, et Kangerti tulemust piltlikustada. Sedasi teen ettepaneku, et püstitame kiriku keset küla ning võtame Kangerti kaotuseks Dennisele (fotol alla vasakul) ümmarguselt 3,2 protsenti.

Õiglane on võrrelda võrreldavaid ehk tulemusi aladel, kus paremusjärjestus selgitatakse aegade põhjal. Kui 100 meetri jooksu võitja võidab võistluse tulemusega 10,00, siis see, kes kaotab talle 3,2 protsenti, kaotab 0,32 sekundit. See on kindel kaotus, meetritesse teisaldatuna 3,2 meetrit. Ehk lõpuruudustikus üle kolme ruudu.

Kui minu lemmikalal, 800 meetri jooksus, tuleb võitja üle lõpujoone ajaga 1.44, siis 3,2 protsenti kaotust tähendab pisut rohkem kui kahesekundilist kaotust – 2,05. Kui maratonijooksus tuleb võitja finišisse ajaga 2:06.00, siis 3,2-protsendiline kaotus tähendab pisut rohkem kui neljaminutilist kaotust – 4.02.

Nende arvutuste ja võrdlustega, olgu pahatahtlikult mõtlejaile kinnitatud, ei taha ma sugugi öelda, isegi ei ürita öelda, et Kangert, vaatamata tublile 7. kohale, sõitis ikkagi kehvasti. Minge nüüd! Need arvutused ja võrdlused aitavad küllap paremini mõista, mida tähendas eilne kaotus 2.08.

Kuid palju huvitavam on vaadata Kangerti võrdlust kolmanda koha saanud Filippo Gannaga Itaaliast (fotol ülal vasakul). Kangert kaotas talle 12,6 sekundit. Selle ajaga läbis ta keskmiselt veidi alla 169 meetri. Mis tähendab, et Kangerti eile ilmselt peast pakutud 150-meetrine kaotus oli üsna tõetruu rehkendus.

12,6 sekundit moodustab nii Kangerti kui Ganna lõpuajast 0,31 protsenti (ei hakka siin tuhandike eristamiseni minema, see ei muuda suuremat pilti).

Eelmainitud võrdlustes tähendab see 100 meetri jooksus kaotust 0,03 sekundit, mis on küll napp, aga silmaga eristatav kaotus. 800 meetri jooksus tähendab see kaotust 0,2 sekundit, mis on samuti napp, ent samas võrdsete heitluses võrdlemisi selge kaotus. Maratonijooksus tähendab see 23 ja poole sekundi suurust kaotust, mis sel alal on mahajäämus, mille saab tasa teha vaid siis, kui konkurent viimastel kilomeetritel kustub.

Veel kord: need siin on lihtsad ja kõigile arusaadavad arvud, mis aitavad meil paremini Kangerti eilset tulemust ja kaotust ette kujutada, sest protokoll on tuim, statistiline, ei loo mingit selget pilti.

Loomulikult võite välja pakkuda ka oma arvutuskäike ja võrdlusi – need on teretulnud!

Foto 1: Austraallane Rohan Dennis (vasakul) tuleb eraldistardist sõidus maailmameistriks. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert MM-il eraldistardist sõidus. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Foto 3: Austraallane Rohan Dennis sõitmas eile maailmameistritiitli poole. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Itaallane Filippo Ganna sõitmas eile MM-võistluistel pronksmedalile. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Foto 5: MM-võistluste eraldistardist sõidu esikolmik (vasakult): Remco Evenepoel (Belgia, 2.), Rohan Dennis (Austraalia, 1.) ja Filippo Ganna (Itaalia, 3.). Foto autor: EPA/Scanpix

kolmapäev, september 25, 2019

Pullerits: Miks Eesti jalgrattafilm põhjustas suure pettumuse?

President Donald Trump eile ÜROs: "Tulevik ei kuulu globalistidele. Tulevik kuulub patriootidele."

Järgmisel nädalal tuleb ekraanidele film Konstantin Vassiljevist, pealkiri «Kastist väljas». Vaatasin kaheminutilist treilerit: tundus, et on tulemas filmi moodi film. See tõi paraku meelde filmi Rein Taaramäest ja Tanel Kangertist, pealkiri «Mäed, mida polnud». Too on film, mis on valmistanud viimastest aastatest kõige suurema pettumuse.

Asi ei ole selles, et ootused olnuks enne vaatama asumist liiga kõrged. Asi on selles, et film oli katkendlik, hüplik, segane.

«Mäed, mida polnud» püüdis olla nagu mingi spordi-road-movie: kuidas noorte poiste treener Erich Perner sõidab Pariisi, et näha seal, kuidas ta kunagised õpilased lõpetavad Tour de France’i. Aga kõik, mis jääb filmi alguse ja lõpu vahele, on esitatud niiviisi, et mingit lugu ei moodustu.

Tegemist on üksteise otsa pikitud elupiltidega. Kangert rääkimas Astana meeskonna bussi ees tiimi kokaga. Kangert grillimas aias liha (Astana vorm seljas!!!). Kangert istumas mägedes turvapiirdel, oodates, mil tehnilise abi auto järele jõuab ja uue ratta annab. Taaramäe pakkimas abikaasaga ratast. Taaramäe pulm. Jne, jne. Lihtsalt pildid elust, nagu ütlesin, aga mis on pealiin, mis on story? Story ei ole see, kuidas Perner jõuab filmi alguses Vändrast lõpuks Pariisi. See on ainult raam. Liiati ei ole Perner selle filmi peategelane.

Kangertist ja Taaramäest rääkivas filmis on väga palju puudusi. Eks seda näita ka tõsiasi, et eriti menukaks see film kinodes ei kujunenud. Küllap aitas läbikukkumisele kaasa ka kontseptsioon, et taustal autoriteksti, mis oleks tõenäoliselt suutnud elupilte mõtestada ja siduda, ei kasutatud. Nii jäi vaataja mõistatada, mida see elupiltide kakofoonia peaks lõpuks ütlema ja tähendama. Järeldus oli paraku see, et ei ütelnud peaaegu midagi; lihtsalt sai vaadata kahe ratturi ellu, nii palju kui nad seda lubasid.

Aga n-ö seinast seina elupiltide näitamine suhteliselt suvalises järjekorras ei saa olla filmi eesmärk! See oleks sama, kui ma võtaks oma reporteritöö märkmed, lõikaks sealt mulle meeldivad kohad välja ja kleebiks need üksteise otsa ning ütleksin siis lugejaile, et hei, mehed, siin on mu lugu. Ei tule nii mingit lugu! Ei ole see mingi lugu!

Vassiljevi filmi treilerit vaadates jäi vähemasti mulje, et temast filmi tegijad «Mäed, mida polnud» filmi puudusi ei korda.

Foto 1: Tanel Kangert ja Ivar Jurtšenko filmi «Mäed, mida polnud» esilinastusel Pärnus Apollo kinos aasta tagasi. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Ivar Jurtšenko filmi «Mäed, mida polnud» esilinastus Pärnus Apollo kinos aasta tagasi. Fotode autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe filmi «Mäed, mida polnud» linastusel Rakveres mullu novembri lõpus. Foto autor: Vladislav Musakko, Virumaa Teataja / Scanpix

laupäev, september 21, 2019

Pullerits: Kuidas hallil päeval uueks hooajaks plaane haududa?

Hoidke ennast, mehed! Sageli on tark ja tugev see, kes suudab hoopis kainelt ära jagada, millal ei maksa, maksku mis maksab, trenni minna, sest oht haigestuda muutub liiga suureks võrreldes selle kasuga, mida võib ratta seljas saada sügisel, hooajal lõpul.

Selliste ilmadega, nagu eile õhtul, mil raius jäist vihma, ja täna hommikul, mil vett on maas veel liiga palju (las päeva peale taheneb!), on hea mõelda näiteks järgmisele kevadele ja uueks hooajaks plaane haududa. Miski pole praegusel mornil ajal inspireerivam, kui vaadata, mis kõik ees võib oodata.

Näiteks Triikrauakõrgenik, Flat Iron Mesa. Seal näeb harva rattureid, sest tegemist on maasturirajaga. Olen üks väheseid, kes seda maastikurattaga on läbinud. Mõned lõigud on küll väga lihtsad, nagu näete, nii et kiirus kerkib 40 km/h ligi, aga mõned teised kohad on see-eest sellised, et džiibid ähvardavad ümber minna – ühe sellise juhtumi püüdsin ka filmile. Kokkuvõttes näete, et jalgratas on maailma kauneimas maastikurattapaigas ikka absoluutselt kõige tõhusam sõiduvahend – näete seal, kuidas ma džiipidest mööda lähen, nii et nood lugupidavalt teed annavad. Päris lõpus läks sõit aga üsna riskantseks, kui laskusin suurte autode kõrval Muleshoe kanjonisse kiirusega 60 km/h. Filmil, mis seal salata, paistab see üksjagu närvekõditav.

Aga hea vaheldus tänasele süngele ja trööstitult hallile päevale, kas pole?

Fotod 1 ja 2: Tartu rattamaratoni porine lõik Mägestiku külas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

neljapäev, september 19, 2019

Pullerits: Ettevaatust, lagunevad kergliiklusteed seavad meid ohtu!

Vaatame soojenduseks paari pilti, enne kui asume meile eluliselt olulisema teema kallale. Need pildid tabavad ERRi sporditoimetuse otse teolt ja näitavad, et ERRi sporditoimetusele on nende inetu teguviisi paljastamine nagu hane selga vesi – ehk niimoodi käituvad ainult paadunud sulid.

Vaadake, kuidas ERR seab jalgpallist rääkides kaamera nii, et Eesti jalgpalli Liidu sponsorite logod oleks hästi kaadris – rääkivate peade läheduses ja vahel ehk seal, kuhu keskendub vaataja. LHV on jalgpalli liidu peatoetaja, Rimi ja A. le Coq suurtoetajad. Ometi peaks ERR olema meil teatavasti reklaamivaba.

See on ERRilt äärmiselt näotu ja moraalitu käitumine.

Kuid ega otse meie nina all ole asjad paremad. Rääkisin eile ühe rattamehega, kes omakorda rääkis oma sõbrast, kes oli saanud Jõgeva lähedal politseilt trahvi, sest sõitis maantel, kui kõrval kulges kergliiklustee. Mis sunnib Tartus seega olukorda, et kui tahad kiiresti sõita, pead Tartus välja sõitma piki Tallinna maanteed, sest seal lõpeb teravate servade, pöörete ja muude takistustega kergliiklustee õlletehaste ladude juures ning edasi saad sõita juba täie vungiga maanteel, mis aga on üksjagu kitsas ja suure liiklusega. Või pead sõitma mööda Võru maanteed, mis oli veel eelmisel nädalavahetusel kiirust 100 km/h lubav kiirtee.

Kergliiklusteed ei võta ainult rattasõidu kiirust vähemaks, rääkimata seal liikuvatest muudest ohuallikatest, nagu rulluisutšikid, kõrvaklapid peas, ning kolmerattalistel koolieelikud, kes ei suudagi endale aru anda, mida nende manöövrid võivad põhjustada. Vähemasti Tartu ümbruse kergliiklusteedel, väitis rattamees, kellega rääkisin, on paljudes kohtades teekate kohutavalt lagunenud.

Näiteks Raadilt Kõrvekülani.

Näiteks Vana-Ihaste tee ääres uue Emajõe sillani.

Neil pidi teekate olema tema väitel nii hull, et rulluisutada ei ole võimalik ja rullsuusatada ka tõenäoliselt mitte.

Näiteks Tartu-Võru maanteel Põlva maantee alguse lähedal, mis pidi vestluspartneri väitel olema Eesti ilmselt kõige halvemas seisukorras kergliiklustee.

Näiteks Jõgeva maantee ääres Lähte poole suunduv kergliiklustee hakkavat ka vestluskaaslase hinnangul lagunema.

Need kergliiklusteede lagunemise ilmingud on kummalised järgmistel põhjustel.

Esiteks, need on võrdlemisi uued teed, ehitatud vaid mõned aastad tagasi.

Teiseks, liiklemiskoormus nendel teedel on väga väike.

Paistab, et tegemist on viletsa ehituskvaliteediga. Vestluskaaslane oletas, et ilmselt on asfaldialune nn liivapadi liiga õhuke ning kui maa talvel-kevadel külmub ja sulab, kerkib ja vajub, siis see tekitabki lagunemist.

Kui kergliiklusteed jätkavad lagunemist, siis on vähemasti politseilt ebaõiglane sundida trahvi ähvardusel rattureid sinna, kus ei saa mitte üksnes korralikult treenida, vaid kus luuravad ohud – augud, teravad servad, kitsal teel kaasliiklejaist rääkimata –, mis nii tehnika kui inimesed ohtu seavad. Kas pole nii?

Fotod 1-4: Eesti Jalgpalli Liidu sponsorite logod reklaamivaba ERRi telepildis. Kaadrid ETV ekraanilt
Foto 5: Kergliiklustee ületamas raudteed Rakveres. Foto autor: Ain Liiva, Virumaa teataja / Scanpix
Foto 6: Jalutajad kergliiklusteel Järva-Jaanis. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 7: Kergliiklustee rajamine Koeru ja Järva-Jaani vahele. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

pühapäev, september 15, 2019

Pullerits: Otsereportaaž Tartu rattamaratoni sopasõidu otsustavatest hetkedest

Ai, see on täna raske sõit! Nii mõnigi kõva mees annab alla ja lahkub rajalt. Vaevalt poolteist tundi sõidetud, kui lätlane Dmitrijs Sorokins (nr 11) keerab tagasi Otepääle stardi suunas. Viljar Kannimäe (nr 14) seisab tükk aega paigal, siis läheb taas liikvele – aga võistlusrajalt eemale. Ka Gert Kivistik (nr 20) on lõpetanud punnimise. Samal ajal liigub Vahur Valvas (nr 26) juba pikemat aega üksinda Hellenurme suunas.

Ande teeninduspunktiks (23,8 km) saavad teistel eest ära neli meest: Gert Jõeäär, Josten Vaidem, Maris Bogdanovics (Läti) ning mullune võitja Eimantas Gudiškis (Leedu). Palu TP-ks (66,3 km) on aga jälitajad jooksikud kinni püüdnud ning kümne sekundi sisse mahub üheksa meest: neli lätlast, Gudiškis ning Peeter Pruus, Vaidem, Jõeäär ja kõigest 16-aastane Madis Mihkels.

Pärast Palu TPd, kui lõpuni jääb 16-17 kilomeetrit, läheb Jõeäär liidergrupist üksinda atrõõvi. Elva jõe sillal, kust finišini jääb umbes 14 km, on ta vahe järgmistega juba 40-45 sekundit. Ainult Pruus üritab talle üksinda järele minna.

Ent Jõeääre edu muudkui kasvab. Vaheajad 77,2 km-l, Hellenurme lähistel, ütlevad, et Jõeääre edu teisena sõitva Pruusi ees on juba 1.03, Pruusist omakorda tosin sekundit jäävad maha Josten Vaidem ja lätlane Andzs Flaksis, järgmised kolm lätlast kaotavad liidrile lausa kaks ja pool minutit.

Juba enne Elva jõe orgu, 3,5km enne finišit, on selge, et Jõeäär võtab kindla võidu. Ilmselt pole kahtlust, et ka Pruus kannatab taganttulijate surve ära ja tuleb teiseks, sest üksinda vunkida peaks ta jõudma, liiati võib oletada, et taga läheb kolme mehe vahel lahti pigem võitlus kolmanda koha peale, nii et seal ei hakka keegi Pruusile järele vedama.

Prognoos peab paika.
1. Gert Jõeäär 2:52.17
2. Peeter Pruus +1.44
3. Josten Vaidem +2.23
Eesti meestele kolmikvõit!
Viimati võitis eestlastest Tartu rattamaratoni Peeter Tarvis neli sügist tagasi. Tartu rattamaratoni kahekordne võitja Flaksis jääb neljandaks.

«Polnudki Tartu rattamaratoni kui Eesti kõige suuremat rattasõitu varem võitnud. Olen väga rahul!» rääkis Jõeäär võistluse pressiteenistusele. «Saime ühel hetkel neljakesi eest ära ning tundus selline punt, kellega võinuks ka lõpuni tulla. Taga aga organiseeruti ja päris tugev grupp sai meid ikkagi kätte. Pärast viimast vahefinišit Palul tundus, et kõigil on väga raske, mul oli õnneks aga midagi veel varuks. Tegin rünnaku ja saingi vahe sisse. Õnneks oli ka taganttuul ja kestsin lõpuni ära.»

Teise koha omanik Pruus tegi paarikuulise vigastuspausi järel oma esimese võistluse. «Paus on teinud oma töö, oli raske kohe võistlustulle hüpata,» rääkis ta võistluse pressiteenistusele. «Ilm oli ka jahe ning võttis energiast väga tühjaks. Isegi väikesed künkad olid väga rasked. Olen teise kohaga rahul ja vähemalt tuli Eestisse kolmikvõit. See on väga hea, sest mitu aastat järjest võitsid siin välismaalased.»

Kommentaar: hea, et Eesti ratturite seas on säilinud rahvuslik meel, et osatakse hinnata omade võitu ja ei meeldi see, kui võidavad välismaalased. Tubli suhtumine!

See pidi olema neetult raske sõit, kui võitja aeg on kõigest veidi üle seitsme minuti kiirem, kui mu isiklik rekord (2:59 ja poole kandis). Ainult 11 meest saavad aja alla kolme tunni.

Selleks ajaks, kui Jõeäär lõpetab, läheb veel aega, et Art Soonets jõuaks 50,8 km märki. Huu jõuab sinna 2:41ga, ta on tõusnud esimese poole 1000+ kohalt 900ndate kohtade algusse.

Huu sõidab viimased tosin kilomeetrit langevas joones, kaotab ligi kolmkümmend kohta ning saab lõpuks 852. koha. Aeg 4:52.28. Võrdluseks: dr Madis Rahu on 4:02.10ga 673. Soonets on ka hakanud ettepoole nihkuma, aga esituhandesse ta ei jõua. Viimaks saab ta 5:36.57ga 1206. koha. President Kersti Kaljulaid sai 6:10.45ga 1459. koha (naistest 50.). Nii rasketes oludes sõit seega...

JAGAGE, PALUN, SIIN MULJEID, KUIDAS TEIL VÕISTLUS LÄKS, MIS RAJAL JUHTUS, MIDA NÄGITE, KUIDAS KÕIK PAISTIS JA TUNDUS!

Foto 1: Tartu rattamaratoni porine lõik Mägestiku külas. Nr 914 president Kersti Kaljulaid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 

Foto 2: Must nagu neeger. Kas tunnete ära, kes see on? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Gert Jõeäär võidab Tartu rattamaratoni. Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu Maraton
Foto 4: Tartu rattamaratoni esikolmik (vasakult): Peeter Pruus (2.),  Gert Jõeäär (1.) ja Josten Vaidem (3.). Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu Maraton
Fotod 5-10: Kaadrid tänaselt Tartu rattamaratonilt. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

reede, september 13, 2019

Pullerits: Ai-ai-ai, nüüd on küll halvasti! Külm dušš Tartu rattamaratonil osalejatele

Küsimus on selles, kas lugeda pühapäeval värsket, järjekorras juba 19. ajakirja Ma Olen Jalgrattur või minna sõitma Tartu rattamaratoni.

Ajakirja (fotol all paremal) vahendusel saab ka sõita. Näiteks rattasõitudel «Saared, saunad ja tuletornid», Tanel Kangerti korraldatud Gravel Grinderil või Tour de Pirates’il, ronida l’Etape du Touril ja koos Priit Salumäega Tour du Mont Blancil. Kangert ja Rein Taaramäe analüüsivad oma sõitu Tour de France’il.

Kes pühapäevaseks stardiks plaani peab, sel pole täna-homme ajakirjas hilja tutvuda, kuidas valmistada oma ratas ette Tartu rattamaratoniks – Caspar Austa annab nõu. Kui olete kuulnud teisi harrastajaid rääkimas Stravast, aga päris täpselt ei tea, mis see on, siis Liisi Alamaa teeb selle vägagi selgeks.

Ühtlasi saate teada, mida on rattatreener Jaan Veeranna õppinud oma kunagiselt treenerilt Rein Kirsipuult, ja kes on see kõva harrastaja, kellest kirjutan omanimelises rubriigis seekord portreeloo. (Vihje: ta nimi on nii keeruline, et enamik teda selle järgi ei tunnegi.) Toimetajalugude pealkirjad on seekord «Võistlemisest villand» ja «Päästke fotograafid galeriidest!».

Tartu rattamaratonil osalemisega on asi keerulisem. Möödunud pühapäeval, päev pärast Ülenurme edukat rattarallit, pidin kodus korra põlved maha toetama, kui oli seinakapi põrandalt vaja üht-teist otsida, ja kui siis veidi hiljem koeraga (fotol vasakul) välja läksin, lõi vasakusse, opereerimata põlve järsku valu sisse. Tundus, et lõi just sellises asendis, kus jalg läheb sirgeks ning sääreluu ülemine ja reieluu alumine ots põlvekedra taga kokku puutuvad. Lühidalt: ei olnud kasulik jalga sirgeks lasta.

Algul ei saanud arugi, millest see järsku tuli. Otsustasin, et lähen ja sõidan veidi, ehk lähevad luud õige koha peale tagasi. Sõitsin vaikselt 41,6 km 1:28.40ga, keskmine kiirus kõigest 28,15 km/h. Hullemaks ei läinud, aga paremaks ka mitte.

Sest ajast saadik olen jalga muudkui hoidnud. Teisipäeval küll tegin Cube’i maastikurattaga vaikselt 25,3 km (1:07.20) ja kolmapäeval 20,2 km (49.30), aga see on kõik. Rohkem olen jalga säästnud kui koormanud, sh kõndides, kus säilitan spetsiifilist asendit. Võtsin ühendust sporditraumatoloogia kliinikuga ja sain kahe nädala pärast dr Madis Rahu juurde vastuvõtu aja. Perearst vormistas ka saatekirja.

Seis on praegu selline, et kõndides käivad teinekord imelikud torked ja krõksud. Pean põlve hoidma justkui krambis, et kuskile ootamatut liigutust ei tuleks. Rahulikult olles (nagu näiteks fotol paremal) valu ei tee. Paistetust ei tuvasta. Aga arusaamine on vastuvaidlematu, et probleem on. Aga mis ja kui tõsine, ei tea. Rattaga sõit ei ole asja otseselt hullemaks teinud, pigem on kõndimine see, mis ärevust tekitab.

Nüüd on küsimus, mida pühapäeval teha: startida või mitte? Viimased kolm rattasõitu on olnud asfaldil ja aeglase, rahuliku tempoga, mis ei anna selget ja usaldusväärset arusaamist, kuidas võiks põlv reageerida tugevamale ja pikemale koormusele ebatasasel maastikul. Lisaks ei saa arvestamata jätta tõsiasja, et täna, reedel, ja homme päeval sajab ning pühapäeval tuleb EMHI prognoosi järgi läänest suurem sadu hommikul kell seitse, tugevneb järjest ja kestab õhtupoolikuni, mis tähendab, et rattamaratoni rada muutub metsaalustes väga libedaks ning suureneb kukkumisoht, mis jala seisukorda arvestades võib lõppeda pehmelt öeldes väga ebameeldivalt.

Vähemalt praegu ei paista pühapäevane seis sugugi lootusrikas. Ütleme ausalt ja vaatame tõele näkku: pigem on asjalood ikka vastupidi. Kui kedagi huvitav stardinumber 586, siis ma ei hakka seda vägisi kinni hoidma. Võtke ühendust ja korraldame selle asja kiirelt ära. Patt on lasta head numbrit niisama raisku minna.

Foto 1: Mulluse Tartu rattamaratoni 64. kilomeeter. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur 19. number. Kaanepildi edastas toimetaja Vahur Kalmre
Fotod 3 ja 5: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tartu rattamaratoni stardijärgne rahvamass. Foto autor: Tarmo Haud, Klubi Tartu Maraton
Foto 6: 2010. aasta Tartu rattamaratoni raames peetud Tartu mägirattasprint harrastajatele ja eliitratturitele. Pildil eliitklassis osalejad Vahur Valvas (Varvas) ja Urmas Välbe (Välbs). Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

kolmapäev, september 11, 2019

Pullerits: Palun pange end harrastajate liigituses paika! (vol. 2)

Kas mäletate, et eelmise nädala neljapäeval avaldasin siin rohkelt vastukaja pälvinud loo «Kuidas klassifitseerida harrastussportlasi? (Ja mis klassi kuulute teie?)»? Juhtus see, et sain ühe sisukama vastukaja, mida eales kunagi seda blogi pidades olen saanud. Üks paljukogenud spordimees saatis mulle oma täiendusettepanekud, mille lubas ka teie ette tuua. Kui te minu liigituses end ära ei tundnud, siis lugege, äkki tunnete end ära siin! (Soovitav on eelnevalt tutvuda ka siinse klassifikatsiooni autori pakutud tippharrastajate liigitusega eelmainitud põhisissekande kommentaariumis kolmandiku peal, kell 12:23.)

Maanteerattasõidus esineb seltskond tegelasi, keda kõik vähegi rohkem rattasõiduga tõsisemalt tegelenud teavad – need on isakesed. Arusaadav, et kiirusega 50 km/h pundis sõites ei ole ruumi kukkede lollusteks. Jah, noorsõitjaid Eesti taseme sõitudel ikka ahistatakse, vahest ka põhjusega. Aga taluda rahvaspordivõistlustel grupis isehakanud isakesi, kes sulle väikese eksimuse korral vastu kiivrit peksavad... On paar teada-tuntud venda, kes on harrastajaid maanteesõitudel kraavi lükanud.

Poosetajaid kohtab ilmselt kõige rohkem just maanteesõidus. Tõenäoliselt on isakeste ja poosetajate suurem kontsentratsioon rattaspordis paljus tingitud ala dünaamilisusest, eriti maanteel, kus alati ei võida tugevaim. Seetõttu on rattakultuuris eristumiseks ja teiste paikapanemiseks oma visuaalsed vihjed ja kirjutamata reeglid. Jooksus pole seda vaja, sest protokoll ütleb 99% juhtudel kõik, mis vaja teada.

Kõikidel kestvusaladel näeb palju postiljone. Postiljon on selline tegelane, kes sõidab trennis alati ühe tempoga. (PP: mitte nagu mina, kelle tempo kõigub ligi 10%, 31 ja 34 km/h vahel!) Oluline vahe on muidugi selles, kas postiljon ise saab aru, et ta posti laiali veab. Kui nii meeldib, siis miks mitte – inimesed tahavad ju kirju saada. Ei saa panna pahaks, kui spordimees tahab lihtsalt liikuda ning muu elu kõrvalt ei jaksa tegeleda kogu treeningmetoodika ja juurdekuuluva teadusega. Rutiin ei ole tingimata halb.

India/Pakistani pundist, aga ka harrastustippude seast leiab alati ämblikmehi. Ämblikmees on keegi, kelle tehnika puhul ei suuda ära imestada, kuidas saab üldse nii sõita: käed ja jalad liiguvad koordinatsioonivabalt eri suundades. Ämblikmeestele tasuks näidata videoid nende sõidutehnikast: eelnev kõrge enesehinnang kipub asenduma võrdlemisi mossis näolapiga. Kõige tuntum ämbliknaine on näiteks Justyna Kowalczyk: mõelda vaid, mis tulemusi võinuks ta teha, kui keegi oleks talle noorena tehnikat õpetanud.

Remargi korras: kes tegelenud nii suusatamise kui rattaspordiga, sel on küllap raske aru saada, kui rumalad kipuvad suusaharrastajaid võrreldes rattaharrastajatega taktikaliselt olema. Rattaspordis on ka keskmine harrastaja oluliselt nutikam kui paljud suusatipud. Tempovahetused, rünnakukoha valimine (lõpusprindi alguspunkt), tuules sõitmine, nägude tegemine, pundis püsimine, tõusu lõppudel ökonoomitamine jne – suusatajad ei kipu sellele väga mõtlema. Kui palju magusaid skalpe iga tõsisem rattamees saaks, kui ta vaid suusatamisele tõsiselt pühenduks – puhtalt taktika pealt! (Samuti olen tähele pannud, et ka ilma rattataustata triatloniharrastajad ei ole taktikaliselt kõige teravamad kriidid karbis.) 

Wannabe tipu kategooriasse kuuluvad ka algajad tippharrastajad, kes on tulnud mõnest teisest klassist üle ning arvavad, et «paar hooaega veel, siis on tipp käes». Nad kulutavad ebamõistlikult palju aega õige rehvirõhu ja suusamäärde otsimisele; suusatamises jäävad neil enda arvates õiged tulemused alati vale suusakonstruktsiooni taha jne. Kui sellised elavad rookie-aja üle, siis enam nad ei pabista ebaoluliste detailide pärast. Reaalsus saabub kohale tavaliselt siis, kui nad on jõudnud arenguplatoole, kus senitehtu edasi ei vii. Sealt samm ülespoole algab liik wannabe tipp: hakatakse otsima uusi treeninguärritajaid või harrastama mõnda teist ala, sageli näiteks triatloni. Veel üks tähelepanek: selliste seas kipuvad paljud mandrossima, näiteks vahetavad enne starti kolm korda võistlusriietust.

Üksjagu haruldane, kuid markantne liik on konstandid. Konstant on see, kelle keha ei allu absoluutselt (või allub väga vähesel määral) treeningule (kusjuures see on teaduslikult tõestatud!). Tean oma kodukandist vähemalt ühte sellist, kelle keha oleks täpselt sama vormis/vormitu ka ilma igasuguse trennita.

Omapärane liik on alavahetajad ehk lifestyle'i mehed. Me kõik teame neid. Paar aastat ratast, siis disc-golf, seejärel ironman ja golf. Ühegi ala juurde nad kauaks ei jää, sest nende tegelik kirg on kogemuste hankimine (aga seda ei saa ju pahaks panna). Osasid neist motiveerib see, et saaksid peolauas öelda: «Sõitsin Tartu maratoni alla nelja tunni.» Iga suusamees muidugi teab, et Tartu maratoni aegade võrdlus ei oma suurt sisulist tähendust. Toon näiteks ühe spordimehe, kes paugutas kaheaastase treeningu pealt Tartu maratonil esisaja sisse, enne seda tegeles surfamisega, peale suusaperioodi sõitis motokrossi ja nüüd mängib disc-golfi. Lifestyle'i mees/beibe peab tihti ka spordiblogi, kus tuleb maksimaalselt kuus igavat sissekannet, siis saab jaoks otsa.

Nautlejad on need, kes sarnanevad mõneti vanakese ja fantoomtipuga, kuid kes tõepoolest naudivad seda, mida nad teevad. Nemad spordivad puhtalt spordiarmastuse pärast. Tõsi, nad võistlevad harva, kui üldse. Nemad on ka need, kes Stravas alati oma trennidele ilusaid pilte lisavad (aga need ei näita kunagi ratast, vaid pigem loodust).

Lillelapsest talendid – mitte segi ajada andeka tippharrastajaga! Samuti haruldane liik, kuid erinevus seisneb selles, et nad tõesti ei treeni, vaid lihtsalt loodus on neile andnud niivõrd palju. Arusaadavalt on väga palju peteka-meestest lillelaps-talente, kes tahavad jätta petukajutuga muljet, justkui oleks tegu uue Björn Daehliga. Osadest neist kasvavad välja andekad tippharrastajad.

Eraldi seltskonna moodustavad orienteerujad. Kõikidest harrastusspordi subkultuuridest on just nemad kõige rahulikum, viisakam ja realistlikum punt. Nokitsevad rahulikult metsas oma kaardiga ning puudub jauramine pseudoteemadel, nagu viimase malli ratas/varustus. Metsas on mudane, viga (orienteerujate slängis punktiga eksimine) ei hüüa tulles ning finišis ei paugu keegi, et «oi, kui oleks nüüd selle punkti üles leidnud, siis oleks esimene olnud». Muidugi ei tähenda see, et orienteerujate seas ei käiks sportlikku vihast andmist. Orienteerumine ei ole mingi pehmode ala: pulss punases, samal ajal tuleb kaardist aru saada, pidev sopp, soo ja lepavõsa. Paljud tugevad jooksumehed ei saa metsas, ka ilma kaardita, kunagi hakkama, sest väike oksakriimustus või jala väänamine toob neil protokolli kaasa märke DNF.

Foto 1: Jalgrattur Viljandis tänavu augustis. Foto autor: Gerthrud Grents, Sakala/Scanpix
Fotod 2-4: Teadmata rattavõistlused teadmata ajal. Fotode autor: Vello Marandi, Postimehe arhiiv / Scanpix
Fotod 5 ja 6: Kukkumine teadmata rattavõistlusel teadmata ajal. Fotode autor: Ain Protsin, Postimehe arhiiv / Scanpix
Foto 7: Teadmata rattavõistlus teadmata ajal. Foto autor: Malev Toom, Postimehe arhiiv / Scanpix
Foto 7: Lumine teadmata rattavõistlus teadmata ajal. Foto autor. Meelis Lokk, Postimehe arhiiv / Scanpix

teisipäev, september 10, 2019

Pullerits: Ohoo - kuidas Ahto Lobjakas kirjutas poliitikast, aga pani tegelikult paika Eesti rahvusspordi

Lugesin Postimehes Ahto Lobjaka (fotol paremal) suurepärast analüüsi "Sitt väetis" ja tunnistan ausalt, et kogu järgneva loo karkassi laenasin temalt. See, et talt laenatakse, ei ole minu nägemuses vargus, vaid talle kui loojale suurim tunnustus. Sedapuhku paneb Lobjakas nii kümnesse ühes spordiasjas, mida ta ise nähagi ei suuda. Patt oleks jätta sellele tähelepanu juhtimata. Niisiis, alustame. (Aga et järgnevast täiega aru saada, tutvuge enne ikka Lobjaka algtekstiga!)

Üks Mati Alaveri igavikulisi talente on tema epigrammilisele pärandile ajaga lisanduv oraakellik kvaliteet. Suurt osa selles kvaliteedis mängib asjaolu, et Alaveri siia-sinna pillatud tähelepanekud kalduvad aja möödudes uusi tähendusi võtma.

Sellega on nüüd Alaveri oraakellikku pärandisse lisandumas halvaendeline, et mitte öelda traagiline moment. See, mis kunagi innustas, masendab. See, mis kandis alguse värskust, ennustab põlvkond hiljem sumbumist lähenevasse lõppu.

Võtkem Alaveri (fotol vasakul) tähendussõna suure (Norra) ja väikese (Eesti) suusariigi kohta. Väikese laeva pöörderaadius on palju väiksem kui suurel, ta suudab suurest palju kiiremini suunda muuta. Nullindate algul ütles see metafoor, et olgu ülejäänud maailma suusatamisega, kuidas on, Eesti suudab omaette manööverdamisvõime saabudes kiirelt tippu tüürida.

Enamvähem põlvkond hiljem kehtib tähelepanek endiselt, aga diametraalselt vastassuunalisena. Eesti on suuteline ühe roolipöördega maailma suusaladvikust ära pöörduma, et tüürida minevikku. Põlvkonnaga mõõdetav ajavahemik näib tähendusrikkana, arvestades, et võimul on käsikäes Savi ja Šmiguni (Tolik, fotol all paremal) projektsioonid*, 15 aastat hiljem.

See hermeetiline põlvkonnapikkune ajaring, milles kõik tõuseb selleks, et vajuda, võib olla midagi meile üleaegselt omast, midagi, mille Mati Alaveri prohvetivaist mingis soomeugri kultuurikihis ära tabas. Ta on aga kahtlemata ka kohalik reaktsioon globaalsele tsüklile, mille üheks tunnusjooneks on Gian-Franco Kasperi hiljutise tähelepaneku järgi tõik, et telehuvidest dikteeritud spordijuhtimine radikaliseerib sportlasi.

TV-huvid tähistavad siin nn Šveitsi-Saksamaa** konsensust, mida ka globaalseks kutsutakse, kuid mis tegelikult taandub pigem soome-rootsi protestantlikule põhjamaade perenaise eetikale, mis lihtsalt ei salli dopingu võtmist. Dopingu võtmise mittesallimisest midagi vähem globalistlikku on raske ette kujutada – isegi kui Šveitsi-Saksamaa konsensus oma katses tippsuusatamist dopingukasinusega laulatada on ühtlasi suusatajate vaba sõidustiili valiku asetanud Euroopa talispordi projekti südamesse.

Eestil käib see muidugi kõik kõrgelt üle pea, välja arvatud tõsiasi, et meid viskab sama laine. Määrav tänase Euroopa tipptalispordi kogemuses on riikide instinktiivne kursivõtt tormis.

Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Põhjamaad peavad merd enda omaks. Šveits (kellest rääkis Kasper) ja vähemal määral muu Kesk-Euroopa koos Hiinaga ei jaga seda omanikutunnet ja otsivad oma minevikuhõngu tribaalsemates mustrites. Sama teevad – küll väiksema rafineeritusega – Ida-Euroopa riigid, kelle kiiluvette Eestit nüüd kiirelt tüüritakse, nagu oleks Calgary-aasta 1988.

Täna on selge, et hoolimata Alaveri kunagisest optimismist ei kuulu dopinguvaba tippsuusatamine Eesti ajaloolise tippspordi oleku südameverre. Suurte otsuste ajal moodustab suusaliit kulissi, mille taga koopas liiguvad algelementlikumad jõud.

Suusaliit on koht, kus formaalse globaalmatemaatikaga tõestatakse võrrandeid, mis määravad suusatamise saatust epohhideks. Et Alaveri katsest möödunud aastal suusaliidule umbusaldust avaldada sai umbusalduse avaldamine talle endale institutsioonina, on vaid üks näide kauasest probleemist.

Spordialaliitude valimistulemusi on Eestis pikka aega otsustatud kahesõnaliste loosungite ja vastava keerulisusastmega emotsioonide baasil ja siin on suusaliidul ehk suuremgi lähiajalooline süü, kui kellelgi teisel. 2011. aastal juhtus Alaveri ja Savi tiib Vestmann-Piibeleht-situatsioonis peale jääma ühe varasema ajaloolist mastaapi valiku tegemise ajal, milleks oli suhtumine Šmiguni dopingusaagasse 2002. Suusaliit oli toona see, kes valimistsükli pikkust ja paindumatust kasutas ära FOKK – formaalselt on kõik korras – olukorra tekitamiseks.

Sellest matialaverilikust perspektiivist jääb krokodillipisaraiks ka tänane, objektiivselt igati õige ja põhjendatud kurtmine, et Eestit lastakse talvest alates alla dopinguküllasest vetsupotist. Süsteemi, mis seda tänastele võimulolijatele lubab, lõid ja mängisid aga sisse teised jõud. Andreas Laanel ei pruugi sellega isiklikku pistmist olla, kuid ka tema on samade jõudude pillutada. Eesti olümpiakomitees ei jõua ta enne 2022. aastat kusagile ja selleks ajaks võib juba olla hilja. Mingitele muudele avalikkuse tagasiside mehanismidele polegi Eestile loomupärastes dopingust läbiimbunud institutsioonides kohta, näitavad nii aasta 2011 kui 2019.

Pikas vaates pole meil siiski määrav mitte olümpiatsükkel, vaid midagi vanatestamentlikumalt hõimupoliitilist: tsükkel, kus treenerite patte nuheldakse tänaste hooldemeeste kaela*** ja kus kõik võib rangelt võttes ollagi kinni EOK presidendi Oidipuse-kompleksis, mille ajel ta näitab kohta kätte oma spordipoliitilisele isale**** ja kelle taga liikuvaid varjulisemaid jõude kihutab tagant mõistetav, kuid monomaniakaalne soov teha suusaliidule järgmise paarikümne aasta jooksul sama, mida too tegi varem kogu Eesti spordile. Süsteemis puudub koht ühishuvile, reeglitele ja reeglite jõustajatele.

Alaveri kandev juuresolu selles mõttelõngas on siingi tuntav: Eesti spordi juhi funktsiooni on spordipoliitilises tajus 30 aastaga liigutatud järjest enam rasket auraha kandva tundmata omaniku firmat ostva käilakuju suunas. Mati Alaveri arvates on iga uus spordijuht järjest vähem osanud ja söandanud teha seda, mis tema rolli oli alguses kirjutatud elava mõttena, kuid mida nüüd lämmatab ajakirjanduse üha mantralikum ümin sellest, kuidas alaliidu juht peab oma kohta teadma.

Põlvkonnajagu aastaid tagasi oli alaliidu juhi esimene kirjutamata kohustus olla skandaalide ja kriiside väljakutsuja olukordades, kus katarsiseta kippus suusarahvale roidumus sisse tulema. Selle kohustuse apoteoosiks on valmisolek end vajadusel alaliidu põhikirja altarile ohverdada, kui mängus peaksid olema dopinguvaba ühiskonna alusväärtused. Toona polnud selleks õnneks suuremat põhjust, tänane dopinguväetis on aga meie kõigi sitt tulevik.

*Kui keegi taipamatu aru ei saa, siis EV presidendiks pürginud Savi asemel Alexelat tüüriv Andreas Laane ja ühe tütre / kahe lapse treeneri Toliku asemel ühe tütre / kahe lapse treener Tõnis Sildaru.
**Rahvusvaheline spordiarbitraaž ja dopingut paljastav Saksa telekanal ARD.
***Kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu.
****Ilmselt vihje Neinar Selile.

Foto 1: Ahto Lobjaka portree sügisest 2017. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver umbes kolm kümnendit tagasi. Foto autor: Meelis Lokk, Postimehe arhiiv / Scanpix
Foto 3: Anatoli Šmigun kaks aastat tagasi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix