Pullerits: Kuidas USAs sõita ameerika raudteel tasuta, ja tundide kaupa?

Sellist vaatepilti polnud ma Moabis veel näinud. (Ja ma ei ole Moabis esimest korda. Ka mitte teist, kolmandat ega neljandat.) Kui sõitsin kolmapäeva hommikul kella kümne ajal oma rendiautoga, ratas salongis (tagumise istmerea seljatoed alla lastud), linnast välja, nägin Archesi ehk looduslike kaarte rahvuspargi väravas, pakun, et ligi sajast autost koosnevat järjekorda. See oli ilmselt midagi sellist, nagu maailmakuulsa Suure kanjoni väravas kuumimatel aegadel.

Paistab, et Moab on kevadhooajaks tõeliselt ellu ärganud.

Jah, on küll. Umbes 18 km Moabist põhjas keerasin maanteelt maha, Willow Springsi liiva-saviteele (fotol ülal paremal Sovereigni radade võrgu parkla, esiplaanil minu rendiauto GMC Terrain). Mäletan hästi, kuidas aastal 2002 sõitsin põnevuse nimel Jeep Grand Cherokeega seda teed pidi Archesi rahvuspargist välja ega kohanud kogu 25-30 km pikkuse teekonna kestel ühtegi sõidukit, hingelistest rääkimata. Aga nüüd! Terve tee äär oli täis suurte autokaravanide ja treileritega puhkajaid-seiklejaid, ka telkijaid. Eks see ole võimalus ööbimiskulude pealt kokku hoida, sest ega Moabis alla 60-70 dollari motellituba küll leia. Sama suurt hinda küsivad odavaima eramajutuse pakkujad. Mul on õnnestunud arvatavasti saada OK RV pargi majake soodsaima hinnaga, mida Moabis võib leida. Nädala eest maksan 235 dollarit.

Plaanis oli tõsine tööpäev. Sest lõpuks oli ka ilm muutumas sõbralikumaks. Hommikust peale siras päike, mis maalis juba varastel tundidel piki Moabi lääneserva kulgeva pika Moab Rimi (fotol vasakul) ehk kaljuserva tumepunaseks. Temperatuuri oli siiski vaid 13 kraadi, kuid ega rohkem vaja olegi, sest rattaga sõites saab kiiresti naha märjaks.

Plaanis oli läbi sõita kõik Klonzo maastikurattaradade võrgustiku rajad. Neid on kokku vähemalt 15, kui mitte rohkemgi. Ja nii üllatav, kui see ka ei paista, siis igaühel on oma eripära, igaüks pakub omamoodi elamust. Neid ei ole mõtet siin kirjeldada, neid peaks igaüks ise järele proovima. Võrgustiku põhjapoolses osas, nagu olin varem välja uurinud, pidi kõige adrenaliiniküllasem olema Wahoo, mille nimi tuleb sellest, et pikad laugete kurvidega laskumised pidid panema vaimustusest hüüdma «Wahoo!».

Aga Wahoo, nagu peagi ilmnes, ei ole sealkandis sugugi pakutavatelt emotsioonidelt rada number üks. Sellest veel põnevam, nagu veendusin, on 1,8 miili pikkune Gravitron (fotol paremal). Algul isegi kahtlesin, kas seda sõitma minna, sest nägin selle raja algul ema-isa kolme nooremas koolieas lapsega, ning mu kõrv püüdis kinni ema üteluse lastele, et Gravitronile nemad ei lähe, sest see on rada tasemelt ekspertidele. Ma ei pea end maastikurattal mingiks asjatundjaks.

Kuid plaan oli ju kõik rajad läbi sõita. Ja kuigi kohe Gravitroni algul oli kaks järsku ning libedat laskumist, mille otsustasin ihuliikmete säästmiseks jalgsi läbida, siis edasine oli puhas nauding – koos väikse närvikõdiga. Erinevalt Wahoost, kus rada oli küll kiire, aga laugete ja suhteliselt ohutute kurvidega, pakkus Gravitron lisaks kiirusele närvipinget, sest sageli läks rada suurte kivide vahelt ning üle teravate paari meetri kõrguste nukkide ning pööras pimedate kurvide taha, kus ei näinud, mis ees ootab. Ning paraku tuleb ka nentida, et suur roll on siinkandis mängida päikesel. Wahool sõites kadus päike pilvede taha ning tagatipuks hakkas taevast ka raheterasid alla pillama, kuid selleks ajaks, mil siirdusin Gravitronile, tuli päike taas välja ning andis emotsioonidele kohe mitu olulist pügalat juurde.

Klonzo ülemise rajasüsteemi (fotol vasakul Dunestone'i rada) kokku ligi 22 km läbimiseks kulus koos peatuste, pildistamiste ja GoPro kaameraga filmimistega kaks ja kolmveerand tundi. Võtsin nimme hästi rahulikult, sest teadsin, et tööpäev tuleb pikk. Liiati pidin lühikeste käistega rattasärgi asemel ajama selga higistama ajava pikkade varrukatega dressipluusi, sest tundsin, kuidas päike hakkab Eestimaa talvega valgeks muutunud käsivarsi kõrvetama. (Õhtul ostsin päiksekaitsekreemi.)

Klonzo uuema, lõunapoolse võrgustiku hitiks on Roller Coaster ehk eestpäraselt ameerika raudtee. Enne seda läbisin sellised rajad, nagu Hotdog (pole aimugi, miks selline nimi) ja Houdini, mis osutus Klonzo süsteemis kõige tüütumaks, sest 1,8 km kulgeb mööda astangulist slickrocki, mille vahedes on rohkelt liiva, ja tagatipuks tuleb kaks kolmandikku distantsist pidevalt üles ronida – see loksutamine ja pressimine ei pakkunud midagi peale pingutuse.

Roller Coaster (fotol paremal) on täpselt see, mida nimigi ütleb. See on erkpunasele lainetavale liivasavipinnasele kujundatud ameerika raudtee, ohutuse nimel ühesuunaline rada. Seal saad, kui vähegi julged, kohati väga suure hoo, mis kannab enamasti laskumiselt kohe järgneva tõusu tippu, et sealt söösta siis uuele laskumisele. Lisaks palju pöördeid. Ebameeldiv üllatus ootas aga raja lõpus.

Märkasin, et olin ära kaotanud rattakompuutri. Ilma selleta saab ka muidugi sõita, aga ikka on huvitav silmanurgast jälgida, kui suur on kiirus, kui palju on päeva jooksul juba sõidetud, kui pikk on sõiduaeg kokku jne. Olin sõites tajunud, et miski justkui lendas maha, ent ei saanud aru, mis. Nüüd tuli üles leida too koht, kus olin seda tajunud. Sõitsin siis tagasi – õnneks ei saa rattarajal vastassuunas sõitmise eest trahvi – ning leidsingi omast arust õige koha üles. Kuid kompuutrit maas ei märganud. Siis heitsin pilgu veidi kaugemale ning silmasin, et miski päikse käes läigib. Arvasin, et küllap see on mõni kivi. Astusin lähemale – kompuuter! Päev päästetud.

Tegelikult on enamik Klonzo võrgustiku radadest (fotol vasakul Midway rada) vähemal või rohkemal määral nagu ameerika raudteed. Ainult selle erinevusega, et nendel sõitmise eest ei pea maksma ja rool on sinu, mitte lollikindla automaatika käes.

Ühtekokku veetsin Klonzo radadel viis tundi ja kümme minutit ning läbisin selle ajaga ligi 36 km. Kuid kell oli alles pool neli ja päike veel kõrgel, mis tähendab, et vara oli tööpäev lõppenuks lugeda. Eilsest olid jäänud sõitmata mitu Moab Brandsi võrgustiku rada ning nüüd tuli see võlgnevus tasa teha. Ent mul polnud aimugi, mida see kõik kaasa toob.

Sõitsin autoga kümmekond kilomeetrit Moabi suunas tagasi, parkisin masina suurde parklasse, kus oli teiste ratturite sõidukeid vähemalt 30 juba ees – nagu ütlesin, Moab on ellu ärganud (kevad, kui ilmad ei ole veel suviselt lämmatavad, on siin tipphooaeg) –, ning siirdusin rajale nimega EZ, mis tuleb sõnast easy, kerge, et sõita lõuna suunas, kus pidid asuma võrgustiku pöörasemad rajad. Olin sõitnud vähem kui kilomeetri, kui tuli langusega parempööre üle kivide ja nende vahelt (fotol ülal paremal). Esiratas takerus ühe kivi taha ning loomulikult viskas see mind sadulast maha. Niisiis: esimene kukkumine kirjas. Ja rajal nimega Kerge! Parem põlv läks marraskile ja verd hakkas veidi immitsema, kuid valu polnud – mis muud kui edasi. Pärast seda, tunnistan, et võtsin asja veidi rahulikumalt. Aga järgnevad rajad sundisid selle äparduse ja ka pealesunnitud rahulikkuse unustama.

Kõigepealt Bar B. See rada viis algul kõrgendikule, kust avanes ilus vaade Sevenmile kanjoni lõunaharule ning taamal lumistele La Sali mägedele (fotol vasakul). Aga laskumine sellelt viis üle suurte ja kõrgete servadega liivakivitükkide ja -mügarike, lisaks oli kalle suur – rattaradade kaardil, mida kasutan, on see koht märgitud tähega D, difficult ehk raske –, mistõttu ainus arukas otsus sai olla ratast mitu head minutit käe kõrval lükata. Mu sihtpunkt oli rada nimega Killer B.

Tapjaraja esimesed 300-400 meetrit mööda lahtise kiviklibuga kaetud kallakut tulin ilusasti sadulas alla. Aga ega ma end petnud: teadsin, et see pole õige Killer B, et see on vaid juurdepääsurada sellele. Õige Killer B laskumise harjal jätsin ratta kivi najale (fotol paremal) ning läksin jalgsi uudistama. Njah, see peab ikka olema hulljulge või ülikogenud, kes nii järsust ja lisaks pööretega mäest alla söandab sõita. Ma pole küll jäljekütt, kuid värskeid rattajägi ma seal, erinevalt kõikidest muudest päeva jooksul läbitud kohtadest, küll ei märganud.

Tagasitee tõmbas aga närve pingule. Kasutasin 1,1 miili pikkust rada Long Branch (fotol vasakul kuskil kivide vahel). Ma ei olnud kaarti liiga põhjalikult uurinud, aga hiljem avastasin, et seegi rada on tähistatud D-ga. Ja õigustatult. Endale üllatuseks, mis seal salata, avastasin, et julgen alla sõita kohtadest, kust neli aastat tagasi Moabis rattaga seiklemas käies ei oleks mul tekkinud isegi mõtet alla sõita. Järskude astangute rägastikus allapoole manööverdamine, kui kasutada kainet mõistust, mitte hulljulgusega üle pakkuda, tuli enda hinnangul ootamatult hästi välja. Aga hoopis teine asi on sõita seesugustest kohtadest üles. Võimatu. Ja Long Branch läks kahjuks rohkem üles kui alla. Mis tähendab, et palju, liigagi palju tuli ratast käe kõrval tõugata. Kuid aeg muudkui jooksis.

Need olid vägagi pikad 1,1 miili. Olukorra tegi närviliseks see, et ees ootas veel teinegi kuulduste järgi umbes samasugune, kuid kolm korda pikem rada – liiati kurjakuulutava nimega: Deadman’s Ridge. Tagatipuks laskus päike üha madalamale, mis vaid süvendas ärevust, sest kuskilt mälusopist tuli meelde kunagi loetu, et Deadman’s Ridge (fotol all paremal) ei ole kindlasti see koht, kuhu sa tahaksid pimedasse jääda, aga nii mitmedki on jäänud, sest raskuse ja keerukuse tõttu venivad nood 3,4 miili ääretult pikaks.

Ähvardav pimedus paneb muidugi tegutsema. Siis võtad end kokku. Sõidad alla sealt, kust muidu parema meelega võib-olla ei sõidaks, ja pressid üles sealt, kus parema meelega roniks sadulast ja säästaks ratast lükates energiat. Teisalt lihvivad sellised pingeolukorrad jällegi rattasõiduoskusi.

Ühtekokku tegin õhtupoolikul 18 km pikkuse ringi. Selleks kulus ligi kaks ja kolmveerand tundi. Tõsi, selle aja sisse jäi vähemalt kümneminutiline looduspeatus Sevenmile kanjoni serval, aga isegi kaks ja pool tundi 18 km peale näitab, millise raskusastmega radadega oli tegemist. Peamine: sain valgega tulema ja rohkem ei kukkunud.

Ühtekokku veetsin esimesel täispikal tööpäeval rattaradadel mõned minutid vähem kui kaheksa tundi. Kompuuter luges läbitud kilometraažiks 54,8 ja näitas puhast sõiduaega 5:27. Selle eest premeerisin end õhtul Moabis korraliku hiina roaga.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

Pullerits: Kas kõik, mis algab halvasti, peab samamoodi ka lõppema?

Sajab, kurat.

Algul, juba alates esmaspäevast, puhus tugev tuul. See oli nii vali, et keerutas liivatolmu üles ja lõgistas ööl vastu teisipäeva isegi katuse kallal. Siis, vastu hommikupoolset ööd, ühtäkki vaibus. Vähemalt hääle järgi otsustades. Et asenduda veelgi hullemaga: kerge vihmasajuga.

Kui mõni võtab siin nüüd kopsud õhku täis ja hakkab laulma kulunud lugulaulu, et pole halba ilma, on vaid halb riietus, siis sellega demonstreerib ta ainult oma asjatundmatust. Asi pole siinkandis riietuses. Asi on selles, mida vihm siinkandis teeb.

Ma ei hakka rääkima kurikuulsatest flash floodidest ehk äkküleujutustest, mis viivad endaga kaasa autosid ja tapavad inimesi. Nii hull see sadu siin pole. Kaugel sellest. Halvaks teeb asja hoopis see, et Moabi ümbruses valitseb rattateedel kahte sorti pinnas: esiteks slickrock ehk hallikas-puanane kõva liivakivi, mis, kui on kuiv, haarab rattarehvi kõvasti ja kindlalt kinni, aga kui märjaks saab, siis muutub salakavalalt libedaks; ja teiseks saviga segatud liivane pinnas, mis, kui niiskust saab, muutub niivõrd hästi kleepuvaks plögaks, et ei ole ainult libe, vaid on pärast ratta küljes kinni nagu selle peale valatud betoon.

Vihmaga ei lähe Moabis isegi normaalsed hullud sõitma. Olgu neil ilma tarvis kui sobilik riietus tahes.

Nii ei jäägi muud üle kui oodata, et halvad ilmad mööda läheks. Lootust olevat.

See ei tähenda, et ettevalmistused tegutsemiseks võiks unustada. Sõitsin autoga linna. Esimene peatus: Moab Information Center. Seal on suur valik topograafilisi materjale. Avastasin, et välja on antud Moabi rattaradade üksikasjaline kaart, väidetavalt rebenemiskindel ning peab vastu ka vihmas. 11 dollarit ja 99 senti, käibemaks ka otsa, ning ligi 13 dollari eest on nüüd parim äraeksimisvastane abivahend olemas.

Järgmine peatus: raamatukauplus Back of Beyond (fotol ülal paremal), mis on ilmselt põhjalikem Colorado platoo teemalise kirjanduse varamu maailmas. See on ikka uskumatu, kui palju siinse kandiga haakuvat kirjandust välja on antud! Tõenäoliselt võiks riiulite vahel veeta nädala (fotol all vasakul) ning ikka ei jõuaks kõigisse raamatuisse pilkugi heita. Aga ameeriklased on abivalmid.

Püüdsin müüjale seletada, mis mind huvitab ning mida seni olen lugenud. Ta peilis kiiresti välja, mis võiks mind paeluda, ning viis ühe riiuli juurest teise juurde, osutas seal kohe paarile raamatule, andis nende lühikese kirjelduse, aga kui siis lisasin veel mõne nüansi, mis võiks tähtis olla, viis ta järgmise riiuli juurde ja pakkus käigult sealt paari teost. Tõeliselt professionaalne ja asjatundlik teenindus! Lõpuks leidsin raamatu, mis võiks mu maitse ja huvidega sobida: W. L. Rusho «The Mystery of Everett Ruess». Ruess oli kõigest 17, kui saatis 1930. aastate hakul kogu tsiviliseeritud maailma kus see ja teine ning läks ihuüksinda Edela-Ameerika kõrbepiirkonda seiklema. Seal ta ka oma otsa leidis, aga kus ja kuidas, see on omaette küsimus. Nagu raamatu pealkirigi ütleb: saladus.

Kolmas peatus: Tom Tilli galerii (fotol paremal). Tom Till on Edela-Ameerika imelise looduse pildistamisele pühendunud fotograaf, selles vallas maailma üks paremaid, kui mitte lausa parim. Mul on kodus samuti üks tema fotoalbum, «Utah, The Light Fantastic». Tema suurte kirgaste värvidega piltide hinnad küünivad galeriis üle tuhande dollari. Nii mitugi 600-800-dollarilist pilti olid müüdud – seda kinnitasid sildid nende kõrval.

Tom Till oli ise ka parajasti kohal, roheline nokatsmüts peas. Aga kuulsin ja nägin kõrvalt, et temaga rääkisid inimesed, kes olid ise siinses metsikus looduses just seiklemas käinud ja pilte teinud, mistõttu ei hakanud pildistamisprofaanina kuulsale piltnikule ligi astuma. Nii palju täheldasin, et tegemist on suhtluses üksjagu tagasihoidliku inimesega, kes väga suuri sõnu ei tee. Ega ta peagi tegema – tema eest räägivad tema pildid. Kui Tilli vestluskaaslased pärisid ühe paiga kohta tema fotol, et kus see asub, andis ta vaid kehakeelega, sõnatult neile vastuse, et ta ei hakka kõigi imeliste kohtade asupaika reetma, ärgu nad lootkugi.

Kui linnast tagasi sõitsin – OK RV campground asub Moabi lõunaservas –, märkasin, et piki linnakese lääneserva kulgev Moab Rim ehk Moabi punane pikk kaljuserv on ülalt kergelt valge (kirjutise kõige esimesel pildil). Niisiis oli vihm veidi kõrgemal koguni õrnalt lumena maha tulnud. Ja kui pöörasin pilgu kagusse, nägin, et sealgi olid kõrgendikud saanud heledaks (fotol vasakul). Ning kui veel kaugemal paljastusid paksude pilvede alt La Sali mäed, imestasin, et need olid muutunud lausa valgeks.

Äkki oleks pidanud maastikuratta asemel ikkagi suusad kaasa võtma?

Tuleb oodata.
*

Ootamine tasub ühtäkki ära. Järsku lööb Moab Rimi kohal taevas klaariks (fotol paremal). Kuigi tuul tõuseb jälle marutavaks, tuleb päike välja. Kas tõesti saab rajale?

Vahetan riided, kinnitan kiivri külge GoPro kaamera, topin seljakotti varurehvi ja kaitsva kile, istun autosse, kus ratas juba eile õhtupoolikust saadik ootas, ning sõidan läbi Moabi, linnast umbes 10 km põhja poole, kus on radade süsteem nimega Brand Trails. Need on üldiselt Moabi ühed lihtsamad rajad, just parajad, et siinsete oludega sina peale saada.

Parklas seisab juba vähemalt pool tosinat autot, kõik ratturite omad. Teistele, näiteks matkajaile, pole siia eriti asja. Ilm on siiski jahe, vaevalt kümme kraadi, aga kui juurde lisada vali tuul, siis see tähendab, et tuleb korralikult riidesse panna. Pikkade dresside peale ajan isegi paksu pusa. Seejärel on minek.

Kõigepealt Maverick ja siis North 40 (fotol paremal) – siin on igal rajal oma nimi. Kindlasti on neil nimedel ka mingi tähendus, vähemalt nime panijate meeltes, aga sinna see sageli jääbki.

Emotsioonid on muidugi laes. Kui oled hommikul päeva sama hästi kui maha kandnud, aga lõpuks ikkagi sõitma saad, siis keevad tunded üle. Kuid tuleb säilitada kaine mõistus, sest esiteks on rajad mulle täiesti tundmatud, mistõttu pole aimugi, mis ootab ühe või teise käänaku taga või laskumise põhjas, teiseks on rajal hommikuse vihma tõttu üksjagu lompe ja kergelt mudaseid kohti, mis tähendab, et targem on karta kui kahetseda.

Olin valmis, et Maverick ja North 40 (fotol vasakul) on algajate rajad – eks nad kohalike ässade nägemuses ongi –, ent sellegipoolest on need põnevad singlid, kulgedes suurte kivide vahel väikestest mäekühmudest üles ja alla. Laskumised ei ole ohtlikud ning tõusud ei võta hingetuks. Ehkki, mis seal salata, nii mitmeski kohas tuleb jalg maha panna, sest näiteks eesootav astang on liiga järsk ja kõrge või on kitsas laskumine ohtlikult kividega palistatud. Aga eks ajapikku jõua kõigega harjuda ja küllap ka oma kogemustest õppida.

Kiirust võtab kõvasti alla asjaolu, et iga sajakonna meetri järel tekib vastupandamatu tahtmine seisatada ja ümbrust vaadata. Eesmärk ei ole siin trenni teha, kilometraaži koguda ega üleüldse kuidagi spordiga seotud. Eesmärk on nautida ratta seljas Moabi võrratut loodust ning saada selle keskel liikumisest elamus. Banaalne, aga nii see on.

Pärast kahe esimese raja läbimist siirdun mööda Bar M Loopi maasturirada Circle O rajale (fotol paremal), mis ulatub Archesi ehk looduslike kaarte rahvuspargi külje alla. See osutub tõeliseks superelamuseks. Mulle sõidab vastu eemalt näha selline mees, nagu neid kohtab Eesti rattavõistlustel tõsiste alfaisaste seas kümnete, kui mitte sadade kaupa, ja hüüab, peatumata: «It’s beautiful!!! It’s awesome!!!»

«Absolutely!!» hüüan talle järele.

Circle O on üle nelja kilomeetri puhast rõõmu kergelt lainetaval slickrockil. Kõvale liivakivile on veetud punakaspruun pidev joon ning sinu ülesanne on seda pidi sõita. Tark tegu, sest muidu eksiksid Circle O-l kahtlemata ära. Sõidu teevad aga veelgi maalilisemaks sajad, küllap tuhanded väiksed veesilmad, mis on vihmaga tekkinud ning milles nüüd peegeldub eresinine taevas, ning pidevalt taamal kõrguvad lumest valged La Sali mäed.

Saan rajal kokku Coloradost Boulderist pärit 50-60-aastaste abielupaariga (fotol vasakul). Nemadki ei varja oma vaimustust. Kuid et Moabi rajad on ikkagi salakavalad ning nõuavad ettevaatust, kinnitab tõsiasi, et minu pilgu all suudavad nad vähem kui kahe kilomeetri jooksul kahe peale kolm korda külili lennata. Eks süüdi ole ka see, et neil olid jalad pedaalide külge kinnitatud. Mina sõidan tavaliste Salomoni tossudega ning nendega pole eales muret, et jala ootamatus olukorras pedaali küljest lahti saaks.

Kaks ja pool tundi lähevad nagu lennates. Tahaks veel teisigi Brand Trailsi radasid sõita, aga pimedus hakkab võimust võtma (fotol all paremal). Keeran veel Lazy-nimelisele 1,5 miili pikkusele singlile, millel oli mõnus kurvides keerutada – nagu nimigi ütleb, on rada laiskadele – ning sõidan seda pidi tagasi parklasse.

Kokku veetsin rattaga väljas kolm tundi, millest puhast sõiduaega kogunes 1:51. Selle ajaga läbisin ligi 20 km, mis kinnitab, et tempo tegemine pole sedapuhku oluline. Selleks on teised sõidud ja üritused.

Isegi ei uskunud, et päevast, mis algas nii lootusetuna, lõpuks siiski asja sai. Näis, mida toob homme.

Foto 1: Moabi peatänav, kollase maasturi taga raamatukauplus Back of Beyond. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain lumiste servadega Moab Rimi taustal. Foto Priit Pullerits
Foto 3: Raamatukauplus Back of Beyond Moabi peatänaval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Raamatukauplus Back of Beyond. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tom Tilli fotogalerii Moabi peatänaval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Lumised kõrgendikud Moabi kaguservas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Moabi OK RV campgroundi administratsioonihoone. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits Mavericki ja North 40 raja alguses. Foto omanik: Priit Pullerits
Foto 9: North 40 rada kulgeb enamjaolt suurte kivide vahel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Circle O rada üle liivakivi lompide vahel, keskel on näha rada tähistavat pruuni joont. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 11: Coloradost Boulderist pärit abielupaar Circle O rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 12: Õhtused pilved Brand Trailsi radade süsteemi kohal. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Millepärast ma Eestist lahkusin?

LISATUD UUSI OLUSTIKKU NÄITAVAID FOTOSID.
Umbes kahekümnendate keskpaika jõudnud noormees takseeris Göteborgi lennujaamas suurt Classicu kirjadega pappkasti mu kärul ja küsis, mida ma vean. Ta pakkus, et kastis on hiigelsuur teler.

No milleks vedada lennukiga telerit ühest riigist teise? Ütlesin, et kastis on maastikuratas. Ja lisasin, et eks näis, mis edasi saab, kas lennufirma hakkab mult raha lisaks küsima.

Eelluure, mida mu vend juba sügisel teostas, ütles, et ega vist hakka. Vähemalt nii oli lennukompanii esindaja talle telefonis kinnitanud. Trikk oli selles, et panin rattakasti lisaks Trekile ka palju muud kraami, alates New Balance’i tossudest ja lõpetades magamiskotiga. Seega oli rattakast mu ainus äraantav pagas, ja kui see mahub ettenähtud 23 kilo piiresse, poleks ju põhjust raha juurde küsida.

Noormees rääkis, et tema oli käinud eelmisel talvel Šveitsis suusatamas ja siis oli lennukompanii tema suuskade eest küsinud küll koheselt 150 eurot pealekauba. Aga ta lisas kibeda muigega, et too oli ju šveitslaste lennukompanii. Minu kompanii oli British Airways.

Check-ini töötaja palge ette astudes haarasin jalamaid initsiatiivi ja ütlesin, et jah, selles kastis on ratas, aga see on minu ainus äraantav pagas. Ta ei teadnudki, mida selles olukorras teha. Helistas ülemustele. Rõhutasin talle veel kõne ajalgi, et see kast on mu ainus äraantav pagas. Lõpuks tuli kinnitus: tõepoolest, ma ei pea midagi lisaks maksma. Kasti ei pandud isegi kaalu peale. Nii sain sellega lennata rahulikult Londonisse.

Londonis ootas aga uus kadalipp. Kuna järgnev lend pidi viima üle Atlandi ookeani ja Ameerika Los Angelesse, tuli teha American Airlinesi check-in. Seal küsis töötaja, mis on mu lõpp-peatus. Vastasin, et Las Vegas. Mis ma Las Vegases teen? Vastasin, et mitte midagi, sõidan sealt edasi Utah’sse Moabi mägirattaga sõitma. Kui kauaks ma Ameerikasse jään, järgnes küsimus. Vastasin, et kolmeks nädalaks. Check-ini töötaja imestas, kas veedan kõik need kolm nädalat tõepoolest Moabis. Vastasin, et loomulikult. Sel juhul palus ta mul näidata majutuspaikade broneeringuid. Võtsin välja e-kirja väljatrüki, mille Moabi OK RV campgroundi esindaja oli mulle saatnud. Olin seal broneerinud endale väikse majakese. Check-ini töötaja vaatas broneeringut ja veendus, et kõik on õige, ning ulatas mulle kahe järgmise lennu pardakaardid. Selgus, et olin esimene maastikurattur, keda ta oli oma töökarjääri jooksul kohanud.

Lend Londonist Los Angelesse kestis 10 tundi ja 20 minutit. Selle aja jooksul jõudsin ära vaadata nii Leonardo di Caprio filmi «Mees, kes jäi ellu» kui Cate Blanchetti «Caroli». Lugemisest hoidusin nimme, et vaim saaks puhata. Kaks korda tegin siiski arvutile males pähe.

Los Angeleses ootas järgmine kadalipp. Ameeriklased on nüüd piirile seadnud kioskid, kus saab ise piirikontrolli ära teha. Aga selle kioski mõttest ei saanud ma küll absoluutselt aru. Tollideklaratsiooni, mida kiosk samuti nõudis, olin juba lennukis tavapärasel moel paberil täitnud, liiati ei saanud kiosk hakkama minu sõrmejälgede salvestamisega. Viis korda pidin proovima. Sellegipoolest tuli nii mul kui kõigil teistel, kes kioskiga tegemist tegid, läbida ka tavapärane piirikontroll, kus ametimees uuris passi ja võttis sõrmejäljed ning lasi kaamerasse vaadata (ka seda, muide, oli teinud kiosk).

Oma suureks rõõmuks leidsin pagasikarusselli kaugemast otsast sinna käruga toimetatuna enda jalgrattakasti. See püsis vapralt ühes tükis, kuigi muljumise jälgi oli selgelt näha. Pidin kasti tollist läbi toimetama ja siis taas ära andma.

Las Vegase lendu, mis iseenesest kestis vaevalt tunni, tuli Los Angeleses oodata ligi viis tundi. Päev venis hirmus pikaks. Uni murdis ikka jõuga. Aga Las Vegases, kuhu rattakast tuli ilusasti tavalise pakilindi peal, pidin selle tassima rendiautokeskuse bussi. Lisaks rattakastile olid mul spordikott, sülearvuti kott paljude Moabi rattaradade ja džiibiteede raamatutega ning fotokott. Ühed ameeriklased märkasid rattakastil silti Hawaii Express ning küsisid, kas lähen surfama. Ütlesin, et vaevalt Nevada kõrbes selleks võimalusi leidub. Ega leidu tõepoolest, soostusid nad.

Alamo autorendifirmas hakkas umbes 60-aastane meestöötaja mulle kohe sõiduki upgrade’imist pakkuma. Olin broneerinud maasturi. Tema aga ütles, et näe, sul on suur kast, sa võiks ikka võtta minivani. Ütlesin seepeale, et ma ei taha olla bussijuht. Siis pakkus ta mulle – ise näis ta seda pidavat suurepäraseks ideeks –, et võtku ma kastiga auto. Ütlesin, et ma ei taha ka veoautojuht olla. Tema jälle väitis, et ega mu rattakast tavalisse maasturisse ära mahu. Väitsin, et mahub küll, kui lasen tagumise rea seljatoed alla. Selle peale kostis tema, et ta ei ole kindel, kas kõigil autodel seljatugi alla käib, ning pakkus mulle hiidmaasturit, midagi Chevy Tahoe tüüpi. Selle peale kostsin, et jääme siiski minu esialgse valiku juurde. Mis peale ta hakkas mulle erinevaid lisakindlustusi müüma, kuigi mul oli nagunii tehtud täiskindlustus. Lõpuks kaotasin seal niiviisi vaat et 20 minutit kallist uneaega, enne kui GMC Terraini (fotol ülal vasakul) kätte sain. Täpselt sama marki auto, millega tegime neli kevadet tagasi Jaanus Laidveega dessandi Moabi, ainult et tookordse lumivalge asemel sedapuhku süsimust.

Kui viimaks El Cortezi hotelli (pildil paremal) juurde jõudsin ning seal parkimismaja üles leidsin ja oma viienda korruse toa kätte sain – minuvanune retseptsioonitöötaja ei teadnud, mis on Estonia ja kus see asub ning kuidas see üleüldse kirjutatakse –, oli kell kohaliku aja järgi juba peaaegu kaks öösel ehk hakkas Eesti aja järgi lähenema keskpäevale. Ja ma olin Moabist ikka veel ligi 700 km kaugusel.

Esmaspäevane sõit Moabi algul mööda 15. osariikidevahelist kiirteed põhja poole ja siis mööda 70. kiirteed ida suunas võttis koos söögipeatusega Mesquite’is, tankimispeatusega poolel teel ning kahe väikse puhkepausiga seitse ja pool tundi. Õhtupoolik oli juba käes, kui Moabi sisse sõitsin. OK RV pargi meestöötaja tundis mu ära, kui tuletasin talle meelde, et olin siin ka neli aastat tagasi. Ta näitas välja siirast heameelt, et olen tagasi. Ja ulatas mulle majakese number 4 (alumisel fotol) võtme.

Esimese asjana hakkasin ratast pakist lahti võtma ja siis kokku monteerima. Sain hakkama. Ainult üks kahest hodomeetrist, see, mis miile loeb – siin ju kaugused miilides –, ei hakanud tööle. Tuleb homme rattapoes uurida, milles asi. Üritasin isegi, et lähen ja teen rattaristsed ära, aga kui autoga, ratas pagasiruumis, suurele teele jõudsin, nägin, et pöörase tuule kokkuaetud pilved on teinud nähtavuse juba hämaraks ning selle asemel läksin toidupoodi. Tosin pudelit Miller High Life’i sain näiteks seitsme ja poole dollariga. Peaaegu sama palju maksis China Cafest õhtuks ostetud kolmeosaline combo-roog, mida oli nii palju, et pool jääb hommikusöögiks.

Homme läheb loodetavasti actioniks. Kuigi pilvine ja tuuline maruilm pidavat kestma veel kolmapäevani. Kurat!

Foto 1: Vaade Las Vegasele El Cortezi hotelli lahtiselt rõdult, keskel Stratosphere Tower. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Osariikidevaheline 15. maantee Arizona osariigi loodenurgas Virgini jõe oru kanjonis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Utah's San Rafael Swelli lääneserva lähistelt Salt Valleyle (paremal) ning osariikidevahelise 70. kiirtee idasuunalisele teele. Foto autor: Priit PulleritsFoto 4: Kiirtee läbi Utah. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Osariikidevaheline 70. maantee Utah osariigi keskosas hallidepilvede all. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain Utah's San Rafael Swelli lääneserva lähistel Salt Valley vaateplatvormi serval. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 7: Vaade El Cortezi hotelli rõdult hotelli märgile ja Las Vegase vanalinnale ning uuele Ogdeni korterielamule (paremal) Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain OK RV campgroundi majakese number 4 ees, maja ees vasakul jalgrattakast. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida põnevat näeb seal, kuhu enamik lihtsurelikke eales ei pääse?

Pärast seda, kui oli toodud amuse-bouche – külmsuitsu heeringas ja rääbis – ja kui olin Ultima Thule klaasist ära joonud tervitusjoogi (mustikaliköör miksitud Nicolas Feuillatte Brut Grande Réserve’iga), astus vahekäigus ligi Finnairi juht Pekka Vauramo, pistis käe pihku, tutvustas end ja küsis, kuidas läheb.

Aus vastus olnuks, et olin just mõni aeg tagasi saanud laealuse pakiruumi klapiga põmmdi! vastu pead, kui ülevahekäigunaaber, kes nüüd luges oma kohal südamerahuga ärilehte Financial Times, selle kinni vajutas. Ei teagi, kas oli see enda viga või naabri hoolimatus või Prantsuse lennukikonstruktorite valearvestus, et nad ei osanud Airbusi hiiglaslikke panipaiku projekteerides reisijate pikkusega arvestada.

Õnneks oli valu kiiresti ununenud. Olin kingad jalast lükanud ning lennukis antud Marimekko mummulise mustriga pehmed sussid varvaste otsa tõmmanud ning uurisin menüüd ja veinikaarti, mida siis õhtusöögiks pakutakse. Nõnda vastasin Vauramole, et läheb hästi. Tegelikult läks ka.

Sel oli oma põhjus, miks Soome lennukompanii boss kaasa lendas ja reisijatega juttu sobitas. Tegemist oli Finnairi esimese lennuga Hiinasse Shanghaisse - sellest, mis sai Shanghais, olen juba korduvalt raporteerinud, aga see, kuidas sinna kohale saada, on hoopis omaette lugu -, kus inimesi vedas uue põlvkonna Airbus A350 XWB (fotol ülal paremal). Too kolmetäheline lühend tähendab extra wide body ehk eriti laia kere. Arvude keeles tähendab see ligi kuut meetrit.

Arvestades, et olin sisuliselt katsejänes – ikkagi seda tüüpi lennuki esimene lend Aasiasse –, uurisin Vauramolt, kas meeskond on varem ka siiski tuliuue Airbusiga lennanud. Õhuteekond Helsingist Shanghaisse kestab üle kaheksa tunni, läbi vastuliikuva öö, ja enne, kui silm looja lasta, on ju rahustav teada, et piloodid teavad viimse kui detailini, mis nende kätte on usaldatud.

Olgu ma mureta, lausus Vauramo, nägu naerule kiskudes. Sest meeskond teab väga täpselt, lisas ta, kummas lennuki otsas asub kokpit.

Ta kinnitas, et piloodid on Airbus A350 XWB-ga teinud poolteist kuud Euroopa vahet lühemaid lende.

Viimane aeg on kaks asja üles tunnistada. Esiteks, küllap tuli Vauramo mind tervitama seetõttu, et lendasin äriklassis (vt kõik fotod). Ja teiseks: seda kallist lõbu ei maksnud ma kinni omast taskust, ei maksnud ka tööandja; kulud kattis Finnair. (Kui kulusid üldse oli, sest mõelgem loogiliselt: kui ma võtan kellegi auto peale, et viia ta Tartust Tallinna, kuhu ma sõidan nagunii, siis milline on mu kulu tema peale? Sisuliselt olematu. Seega oli ka Finnairi kulu olematu - eriti arvestades minu vähest kaalu, 71 kilo, ja äraantava pagasi puudumist -, mistõttu on täiesti vale öelda, et Finnair maksis mu reisi kinni. Ei maksud ta endale minu lennutamise sentigi!)

Odav selline mugavuslend muidugi pole. Jaanuari keskel saanuks Helsingi-Shanghai turistiklassi edasi-tagasi pileti 783 euro eest, ent äriklassis maksis sama sõit üle viie korra rohkem ehk 4403 eurot. See on summa, mille eest, tuleb tunnistada, saate lennusõidu, mis ei hakka pikapeale piinama, vaid kujuneb koguni puhkuseks.

Mõnu ja mugavus algab sellest, mis on kauakestval õhureisil A ja O – istekohast. See on äriklassis pööratud sõidu suunas väikse nurga alla, sest nii saab tekitada rohkem ruumi: jalgu ei pea suruma eesistuja pingi alla, vaid need saab sirutada sellest mööda. Kokku on ühes reas vaid neli kohta: kummagi akna all üks (fotol vasakul), keskel kaks. Istmed on seatud nii, et oleks võimalikult palju privaatsust. Ma ei näe oma naabrit kogu reisi ajal kordagi, sest oleme üksteisest eraldatud paksu «seinaga».

Teleriekraan, mis nupuvajutusega sulle võimalikult lähedale nina ette liigub (fotol paremal), on märgatavalt suurem kui sülearvuteil. Heli ei tule tillukestest kõrvaklappidest, nagu turistiklassis, vaid korralikest mürasummutavatest Bose kõrvaklappidest.

Iga lennusõidu olulisim osa pole siiski meelelahutusprogrammi valiku suurus, vaid see, mida pakutakse süüa-juua. Äriklassi õhtusöök on mitmekäiguline ja selle on koostanud Helsingi Savoy restorani peakokk Kari Aihinen. Eelroaks on soolaliha marineeritud peedi ja soolakurgiga. Pearoogi on menüüs kolm, mille hulgast valin hautatud põhjapõdra antrekoodi artišoki püree ja astelpaju kastmega (fotol all vasakul). Kui olen selle pintslisse pistnud, astub ligi Aihinen, kes avalennu Shanghaisse kaasa teeb, ning küsib, pakkudes kohvi, kuidas põdraliha maitses.

«Väga hea oli,» vastan siiralt. «Hästi pehme.»

Enne magustoidu serveerimist lauale, mis on kaetud lumivalge laudlinaga, asetab stjuardess mu ette taldriku Soome juustuvalikuga. Uurib, kas soovin juurde Portugali portveini. Ei, aitäh, sest olen juba maitsnud Uus-Meremaa valget Villa Maria Sauvignon Blanci (2014) ja Hispaania punast Imperial Reserva Riojat (2010).

Punkti paneb suurele söömaajale õunakook kaneelivahu ja sooja karamellikastmega.

Seejärel ei jää üle muud, kui vajutada nupule ning tõdeda, kuidas iste sõidab sujuvalt horisontaalasendisse, voodiks (fotol vasakul). Aeg on magama heita. Stjuardess toob Marimekko roheliste mummudega pehme teki. Sirutan oma 187 cm täies pikkuses välja ning täheldan, et ruumi jääb äsjaloodud voodis paar sentimeetrit veel ülegi.

Enne kui uneriiki keeran, ulatan stjuardessile hommikuse tellimuse: palun mind üles ajada poolteist tundi enne maandumist ning serveerida hiina hommikueine.

Ka kolm tundi, mis normaalses asendis magada saab, annab kohale jõudes parem enesetunde kui turistiklassi toolil kas või viis-kuus tundi tukkumine.
*
Eks näis, kuhu viib järgmine lennureis. Sellest loodetavasti peagi.
******

San Rafael River at San Rafael Swell, Utah, 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotodel Finnairi uue põlvkonna Airbus A350 XWB. Fotode 1-4 ning 6 ja 7 autor Priit Pullerits; fotode 5 ja 8 autor Finnair 
Foto 9: Situation update: peatuspaik Göteborgi eeslinnas. Foto autor 26. märtsil Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma avastasin suusatamises edu suure saladuse?

Mõnikord on vaja vaid pisukest tõuget, et see, mida sisimas tead, sealt ka aktiivsesse teadvusse jõuaks. Ja selle tõuke andja oli kes muu kui Vahur Teppan.

Nüüdseks teavad juba kõik – ja kes ei tea, peab küll ainult ennast süüdistama –, et kui kirjutasin hittloo Raio Piiroja pühapäevasest sõidust Eesti meistrivõistluste 50 km distantsil, loo, mille Vikerraadio esmaspäeva varahommikuses lehetutvustuses Postimehest pea ainsana pikalt-pikalt ja mõnuga suures osas ette, saatejuhtidel põnevus hääles (nagu kirjeldas mulle üks top-40 suusataja Alutaguse maratonilt), siis ei jätnud ma seal tähelepanu osutamata ka Vahur Teppanile, kes tuli kolmandaks hoolimata sellest, et ei ole enda sõnul saanud tänavu talvel pikkadeks sõitudeks vajalikke pikki trenne piisavalt teha. Eriti intrigeeriv oli see, kuidas suudab mees, kes talvega kogunud vaevalt tuhat suusakilomeetrit ning kel jaanuaris-veebruaris tekkis treeningutesse suur «auk» – jutt on jätkuvalt Teppanist –, tulla Eesti meistrivõistlustel pjedestaalile ning jätta selja taha terve rea palju tõsisemalt harjutavaid suusatajaid.

Niisiis helistasin pärast võistlust Teppanile, soovisin talle õnne ja pärisin, millega ta oma edu seletab.

«Mingi tase mul on, suudan poistel tuules sõita,» rääkis Teppan (fotol vasakul). «Lõpuspurt oli mul hea. Aga tempotegijat minust pole. Loksusin moosekandina kaasa. Paar korda olin piiri peal, et kas püsin pundis ära.» 500 meetrit enne lõpujoont tegi ta rünnaku, sai Kein Einaste ja Marko Kilbi ees vahe sisse ning otsustas kolmanda koha saatuse ära.

Kuidas suutis Teppan heitliku treenimise foonilt nii tugevasti sõita? Vaat selles vastuses peitub Suur Õppetund.

Ta seletas, on tegi talvel igal nädalal kaasa väikestel 5-6-7 km pikkustel võistlustel, peamiselt Lemeksi sarjas, mis aitasid tal saavutada ja säilitada teravust. Ta rääkis, et selliseid lühikesi maksimaalseid pingutusi on võistlevale suusatajale vaja, ja väitis, et tugevad treeningud neid ei asenda, sest ega sa treeningul nagunii nõnda palju pingutada suuda, nagu võistlustel.

Lihtne tõde, tegelikult, mida sisimas teadsin. Mu enda kogemused kinnitavad Teppani räägitut.

Tegin ka aastaid tagasi Tartus kaasa peamiselt dendropargis ja samuti Tähtvere spordipargis (fotol paremal) peetud 3-10 km pikkustel võistlustel. Need vaat et igal nädalal peetud sõidud panid ikka väga tugevasti pingutama. Aga aitasid ka ennast vormi viia. Just noil aastail, kui osalesin neil tillukestel kohalikel võistlustel, sõitsin ka Estoloppeti maratonidel stabiilselt saja sisse. Ent mingil ajal ja mingil ajendil – olgu selleks töökohustuste lisandumine või lihtsalt tüdimus, ei mäleta – loobusin neil võistlustel osalemast. Ja tagajärg oli, et siis, kui enam väikestel lühivõistlustel ei startinud, langesin ka Estoloppeti maratonidel esisajast välja.

Tänavu on juba lootusetult hilja ettevalmistuses korrektuure teha, aga tuleval talvel tuleb taas lühikesed kiired sõidud kavva võtta. Ja mis kõige tähtsam: nende lühikeste maksimaalse pingutustega võistluste tähtsus kinnitab seda, mida olen siin kogu aeg vasardanud – et ei ole vaja aeglaselt ja rahulikult suusatada, sest see ei aita tulemusi paremaks teha (ei aitagi!), vaid tuleb nädalas kord-kaks hullu ja purakat panna.

Lühidalt: panna on vaja!
******

Buckhorn Wash Road at San Rafael Swell, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.) 

Fotod 1 ja 3: Lemeksi suusasarja etapp Tartu Tähtvere spordipargi sprindirajal 10. veebruaril. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan 2008. aasta detsembris Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma debüteerisin suusaoperaatorina?

Enne jõule ostsin GoPro seikluskaamera. Siis on heade hindade aeg ning Hero+ kaamera sain Matkaspordi poest tavalise letihinna 229 euro asemel kõigest 169 euroga. Aga nagu ikka sellistel puhkudel, tuli nüüdki välja, et kaamera hind moodustab vaid osa sellest, mis on vajalik, et seda riistapuud üldse kasutada saaks.

Esiteks, vaja on SD kaarti. Igaks juhuks kahte, sest kui üks saab täis või osutub vigaseks, ei jääks tühjade kätega ja mäksa molu näoga. Kust neid saab? Art Soonets Scanpixist tuli appi ning hankis mulle kaks 32 GB kaarti kokku 24 euro eest. Nii, nüüd kaamera vähemalt töötas.

Aga selleks, et midagi üles võtta, tuleb kaamera ju kusagile kinnitada. Aga kas teate, mis need kinnitused maksavad? Kõige lihtlabasem kiivrikinnitus, mis koosneb tükist plastmassist ja kahest lühikesest riiderihmast, maksab meil poes ligi 20 eurot. Kuid ärgu poodnikud unustagu: nüüd avatud maailm. Soonets näitas, kuidas Aliexpressi veebikeskkonnas saab igasugu asju lausa poolmuidu. Sealt siis tellisingi kiivrikinnituse, mis maksis koos saatmisega Hiinast 2,76 eurot, leistangikinnituse, mis maksis 4,59 eurot, ja auto armatuurlaua- või esiklaasikinnituse, mis maksis 6,85 eurot – mõlemad hinnad sisaldasid loomulikult saatekulusid Hiinast. Kokku laias laastus 13 eurot. Kolme nädalaga tulid kõik kohale. Oleks ma neid jupstükke Eestis ostnud, maksnuks, pakun, nende eest kokku ligi sada eurot.

Eile, pühapäeval, käisin sellal, kui Raio Piiroja ja Vahur Teppan võistlesid Pärnumaal Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel 50 km klassikasõidus – teine lõpetas kolmandana ja esimene 13ndana ning sellest kirjutasin ka tänase Postimehe spordirubriiki loo –, katsetamas GoPro kaamerat Tähtvere spordipargi suusaradadel. Lisan siia oma kommenteeritud suusasõidu sealsel 1,3 ja 0,85 ja 1 km ringil. Keskmine kiirus oli pisut üle 17 km/h. Kaamera vaatenurga oleks võinud küll rohkem ülespoole seada, aga debüüdi asi ikkagi – see oligi mõeldud katsetusena, et edaspidi, kui asi läheb otsustavamaks, saaks oskuslikumalt kadreeritud kaadrid. Vähemasti saavad nüüd ka mittetartlased oma silmaga näha, millised on need rajad, kus ma suusavõitlusteks juba aastaid vormi kogun, ja samuti jälgida suuskade ning käte tööd. Hüva nautimist!

Igatahes, nagu spordis öeldakse, saab siit edasi ainult paremaks minna. Lootkem seda.
******

Campground on the bank of San Rafael River at San Rafael Swell, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Andrus Veerpalu 21. veebruaril Võiste suusamaratonil Jõulumäel. Fotode autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Mis mõte on 27. või 38. kohal? Ega olegi!

Kõige igavam ja mõttetum ja lootusetum peaks suusamaratonidel olema neil, kes sõidavad stabiilselt kolmandasse ja neljandasse kümnesse. Igatahes on palju põnevam, kui sõita esisaja piiril või ka üle selle.

Seletus on iseenesest lihtne. Ja rangelt faktipõhine. Need, kes lõpetavad kohtadel 21.-40. – mõni koht siia sinna, see ei ole siin statistiline väide –, on kahtlemata väga sitked sõitjad. Kuid just selles peitubki neist enamiku traagika. Nad on juba liiga tugevad, et suudaksid sellelt tasemelt oluliselt ettepoole kerkida. Ettepoole kerkimise all pean silmas kohta esikümne piiril. Mis tähendab, et ainus tulevik, mis neile terendab, toob neile tagasikäigu. Ehk langemise edetabelis. Kui sa ei ole just M17 vanuseklassi sõitja Jarmo Kaasiku, kes tuli Alutaguse maratonil 25. kohale. Temal on nooruse tõttu lootust edaspidi veelgi paremaks saada.

Aga vaadake ülejäänuid: Alutagusel oli kolmandas kümnes tervelt kuus ja neljandas viis meest vanuseklassist M40, lisaks neljandas kümnes üks mees koguni klassist M50. Aga kes olid neil ees teises kümnes? Seal oli vaid kaks meest klassist M40. Ülejäänud olid kõik parimas sportlikus arengueas. Ja vaadake ka selja taha, kes teile kuklasse puhivad! Viiendas kümnes oli Alutagusel kaks M17 klassi poissi ja üks M20 noormees ning kõigest kaks M40 klassi veterani.

Või võtame Haanja maratoni tulemused. Seal lõpetas kohtadel 19.-36. kümme 40-aastast ja vanemat. Või Tallinna maratoni: kohtadele 18.-36. jõudis tervelt kuraditosin üle 40-aastast.

Nii et palju õnne, kolmanda ja neljanda kümne mehed, teil ei ole erilist lootust ettepoole jõuda! Olete saavutanud oma lae ning edaspidi saate oodata peamiselt vaid langust. Ja ma isegi ei vabanda, kui selle tõsiasja väljatoomisega teie tuju nulli tõmbasin. Ise oleksite pidanud juba ammu sellest aru saama.

Pahameelt tunnen tõusmas üle Eesti, mis tahab paisuda vihakõneks: «Ja seda tuleb meile ütlema mees, kes on viimase nelja hooaja jooksul vaid korra murdnud esisajasse!»

Just, täpipealt, näete: minusugustel, kes jahivad esisaja piiri, on heal päeval võimalus saavutada oma tahtmine ja unistus. Jah, see on võimalik, tõestasin tänavu. Ja just see, et on midagi käegakatsutavat, mille poole püüelda, ja mida võib ka saavutada, teeb esisaja piiril ja sellest tagapool sõitjate elu palju huvitavamaks. Palju õnne minusugustele!

Vaat siis, milline paradoks selgub, kui Estoloppeti tulemustesse süüvida.
******

Buttes near San Rafael River historic bridge, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Meenutusi tänavuselt Haanja maratonilt. Fotode autor: Raul Soome, Master