Pullerits: Millest me rääkisime Edgar Savisaarega?

Edgar Savisaar ütles teisipäeva hilisem pärastlõunal oma kodu aias (fotol paremal) Hundisilmal ühtäkki: "Paar päeva tagasi küsisin teie kohta ja mulle öelda, et ahaa, te olete dissident."

"Mina ja dissident?!" imestasin siiralt ja puhkesin kõva häälega naerma.

"Jah!" vastas Savisaar. "See jutt tuli sellest, et olete ajakirjanduses tuntud kui inimene, kes vaidleb teistega, kes ei ole nõus sellega, mida räägitakse. Teil oli ju hiljuti üks [intervjuu Vikerraadios] sellest, et Eesti meedia on kaldu. Vaat, mina rääkisin seda 21 aastat tagasi."

Mõni aeg hiljem üllatas ta taas:

"Kuulge, mul on üks küsimus: kas nad teie intervjuu ikka avaldavad?"

"Miks nad ei peaks avaldama?" oli jälle minu kord imestada.

"Miks mitte! Teie olete ka dissident praegu, nagu mina olin," jätkas Savisaar endisel lainel.

Ma ei kahelnud seepeale hetkekski, mida öelda. See tuli hooga, veendunult:

"Aga ma tean, et seisan õige asja eest."

"Mina ka täpselt samamoodi olin õige asja eest!" teatas Savisaar.

"Kuid saite selle eest nii, et tolmas," ei jätnud ma märkimata.

"Nooh, ütleme nii. Muide, see on teil hea võrdlus," tunnustas Savisaar.

Nagu näete, oli meil huvitav vestlus. Seda kõike saate lugeda täies pikkuses tänase Postimehe Arteris, kus on muu seas juttu ka sellest, kuidas Savisaar sai tegelikult läbi Mart Laari ja Andrus Ansipiga ning loomulikult ei jäta me vaagimata ka tema viimast, pikka ja pooleli jäänud kohtulugu.

See kõik on hea ja vajalik, et mõtteid homselt eemale viia. Ainuüksi CyclingTartu saadab lahingusse ja tempot kruvima kümme meest.

TÄHELEPANU! Ostsin ka uue GoPro7 kaamera. Tegin katsetuse. Millised on sellega seoses soovitused homseks?

Foto 1: Priit Pullerits ja Edgar Savisaar pärast intervjuu lõppu Hundisilma talus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Edgar Savisaar oma kodu aias Hundisilma talus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Edgar Savisaar andmas Priit Pulleritsule intervjuud. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kes võõrustas mind enne selle nädala tähtsaimat rattasõitu?

Teisipäeval sõitsin üle kahe ja poole kuu taas Tallinna. Aga ei jäänud sinna pidama. Sõitsin ida poole edasi. Mõne aja pärast keerasin kõrvale, põhja poole, ja siis mõne aja pärast asfaltteelt ära, tunde järgi lõuna poole.

Kella kolmeks oli lepitud kokkusaamine. Aga olin ajast ees, üle 20 minuti ees. Siis tegin metsateel peatuse (fotol ülal paremal). Liiga vara ei ole ka hea kohale ilmuda.

Lõpmatuseni ei läbenud oodata.

«Te olete varem kohal!» hõikas võõrustaja, kui aia juurde vastu tuli. Kümme minutit oli jäänud kella kolmeni. «Tavaliselt ajakirjanikud hilinevad.»

Ta ajas seljast EST-kirjaga jope, sest kõrgete mändide vahel oli tuuletu ja päike lõõskas, ning kutsus jalutuskäigule aias. Ta juhtis tähelepanu rododendroneile, mis olid hiljuti õitsele puhkenud, ja mitut värvi tulpidele, mis kroonlehti juba laiali ajasid.

Kasvuhoones käändusid viinamarjataimed. Roosiaia keskel ilutses endise supermodelli Naomi Campbelli kuju, pikk punutud pats kuklast püsti.

Ta lasi tuua kohvi. See oli valatud tähendusrikkasse kruusi (fotol ülal paremal).

Pühapäevase ligi 120-kilomeetrise rattasõiduni enamiku Eesti ässadega jäi neli ja pool päeva.

Kellest on jutt?

Foto 1: Priit Pullerits teel teisipäevasele kohtumisele. Foto autor: Tairo Lutter
Foto 2: Teisipäevased vestlejad. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits teisipäevasel kohtumisel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas käia MMil nii, et tulemust ei saagi teada?

MM-võistlustel Poolas mullu suvel polnud midagi kerget. Ainuüksi oma autoga kohale jõudmine võttis 14 tundi. «Abikaasa sõitis, mina tegin meelelahutust,» meenutab Eike Sild-Neeme (fotol paremal), kes ligi kolm kümnendit tagasi, koolitüdrukuna, osales mitmel rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil.

Pika autoteekonna lõpus ootas teda eraldistardist sõit rattaharrastajate MM-il, kuhu ta sai kutse pärast naisseenioride Eesti meistritiitli võitmist Viljandis keskmise kiirusega 35,3 kilomeetrit tunnis. Päike küttis Poolas võistluspäeval õhutemparatuuri 35 kraadini. Must, soojust neelav kombinesoon seljas, tuli tal starti oodata poolteist tundi. Mõnel pealtnäha kõvemal osalejal oli ventilaator kaasas, et pisutki jahutust saada. «Mina ainult küpsesin,» tunnistab Sild-Neeme (44).

Ja siis võistlusrada... See algas vanalt betoonblokkidest autodroomilt, kulges maisipõldude vahel mööda auklikke ja lapitud külavaheteid. Sagedased teravad pöörded, pidurdamised ja kiirendamised, pidev asendi vahetamine...

14-kilomeetrise distantsi lõpus sai Sild-Neeme (fotol vasakul) tõenäoliselt kuumarabanduse. «Sõidu lõpp oli hall, ühtki muud värvi polnud,» mäletab ta.

Tagatipuks ei saanud ta isegi teada, mis aja ja koha ta sai.

«Aga äge, et sai ära käidud,» sõnab ta.

Küsimus: mis aja ja koha Sild-Neeme tollel võistlusel sai?

Nii, muide, algas minu lugu ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske numbri omanimelises rubriigis "Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid".

Millest seekord ajakirjas lugusid?

*"Road to Valour" – eestlastest õde-venda Aili ja Andres McConnon
kirjutasid raamatu Itaalia profiratturist Gino Bartalist.
*Mis mõtted tulevad jalgrattaga tühja Tallinna peal – Wend jagab.
*Kvandem (neljakesi ühel jalgrattal!) on eelkõige hea tuju ratas, sest sellega sõites saab nalja omajagu.
*Tartu rattarallil seekord üksi ja omaette.
*Taimaal treenides ja Phuketi tuuri sõites justkui saunas.
*Oma mõtteid rattasõidust jagavad Mart Vainre ja Mart Kivastik – huvitavad lood rääkida mõlemal.
*Agnes Kukk kirjutab pika loo toitumisest – õigel toitumisel on rattasõidul oluline roll.
*Pärnakas Lembit Luusepp ja tema 2200 kilomeetrit Kesk-Ameerikas.
*Treener Andri Lebedev ütleb, et rattasõidule pannakse noorte trennis liiga suurt rõhku.
*Kuidas kirjanik Lev Tolstoi vanas eas rattasõidu selgeks sai.
*Mitu lugu toas treenimisest ja isegi võistlemisest: Liisi Alamaa jagab kogemusi – kuidas ta toas treenib; ülevaade rakendustest
virtuaaltreeninguks; rattaproff Mihkel Räime üheksa õpetussõna pukisõidu kohta; ka elutoas on võimalik sõita Everestingut.

Fotod 1 ja 2: Eike Sild-Neeme. Fotode autor: Jaanus Jamnes
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimase numbri esikaas. Edastas peatoimetaja Vahur Kalmre

Pullerits: Kuidas küll keskmine kiirus muudkui mängeldes tõuseb?

Oluline on tempot hoida – ja seejärel tõsta.

Nädala algul, kui oli vaja ka pingsalt tööd teha, alustasin umbes tunniste sõitudega, kus hoidsin keskmist kiirust 31 km/h.

Nädala keskel tõstsin selle jahedas 31,5 km/h peale. Eks seal tuli appi ka neljane grupp (fotol ülal paremal), kes nägi mind Tallinna maanteelt Ilmatsalu poole pööramas ning keeras mulle järele. Ega ma neid väga endale järele tahtnud lasta, tõstsin kiiruse 35-36 km/h peale. Aga nemad tahtsid ilmaselgelt mind kätte saada. Ja kui grupp tahab, siis ka saab. Enne Ilmatsalust Tartu poole viivale teele keeramist nägin, et jooksikuna ees pääsu pole ja ootasin nad järele.

Arvasin, et nüüd läheb sõiduks. Aga ei tuhkagi. Ilmselt oli nelik oma eesmärgi täitnud ning mõne aja pärast lasi kiiruse 31-32 km/h peale. Ei hakanud mina ka ette minema neid uuesti ärgitama, sest olin sattunud kontvõõrana teiste meeste trenni ning kui seal kaasa lähed, siis ole vait ja vagusi.

Õnneks keerasid nad Valga-Tartu maanteelt ära lennuvälja poole, mina sõitsin otse. Sain jälle omas tempos minna. Grupis on ikka paras mugavussõit.

Eile, laupäeval, tegin Cube’i maastikurattaga hommikul rahuliku sõidu ning õhtul ajasin maanteeratta välja, et käia ära Ihaste taga Lohkvas, kus elab ettevõtjast kergejõustikutreener, endine kümnevõistleja Jaanus Kriisk, kes kinkis mulle oma Vene armee kogemusest rääkiva raamatu «Võiduka armee sõdur» (fotol paremal, pühendusega autorilt, ja ülal vasakul). Olen seda algusest jupp maad lugenud, mõni asi on üllatav, aga palju tuleb endalegi tuttav ette, kas või suure külmaga ära külmetatud kõrvad. Tolle laupäevaõhtuse ligi 26-kilomeetrise suuresti linnasõidu keskmiseks kiiruseks kujunes 32,5 km/h.

Täna, pühapäeval, tegin pikema ringi, 63,4 km. Algul mõtlesin, et sõidan rahulikult ja mõnusalt, aga sõites sain aru, et mõnus on see, kui jaksad ja tahad ikka pingutada ka. Nii kujunes selle sõidu keskmiseks kiiruseks igati korralik 32,7 km/h.

Pole vist paha? Tänavune rattakilometraaž kokku 2280.

Kus loom välja lasta?

Fotod Priit Pullerits

Pullerits: Vaadake, kergitan oma tegemistelt saladuseloori!

Öeldakse, et parem on, kui inimesed ei tea, mis moodi tehakse vorsti, seaduseid ja... ajakirjandust. (Kas siia ritta peaks lisama ka, et... parandatakse jalgratast?)

Aga mis siin häbeneda? Pildil paremal on mõned - kuid mitte kõik - eilsed telefonitsi tehtud reporteritöö märkmed (koos minu märkustega lehtede vasakul servas, et neis orienteeruda) Arteri laupäevase loo tarbeks.

Kõige vasakul üleval nurgas on lehel loo esialgne plaan (eks püüdke seda dešifreerida!), sest muidu ei käi kogu sellest eeltööst kuidagi üle, ei leia kirjutades vajalikku üles ega oma täit ülevaadet, mida kusagil tarvis läheb.

Ega see ju paista nii õudne, nagu... seaduste ja vorsti tegemine?

Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Uutmoodi doping rattaspordis!

Rain Vestmann alias Kodanik Männik Hawaii Expressist saatis mulle eelmise töönädala lõpus järgmise nimekirja. Kas teate, millega tegu?

Bianchi Aria E-Road
Colnago E64
Trek Domane+ LT
Pinarello Nytro
Look E-765 Optimum
Focus Paralane 2
Cube Agree Hybrid
Ribble Endurance SL e

Need, kes pakkusid, et tegemist on kõige loomulikuma välimusega elektriliste maanteerataste mudelitega, pakkusid õigesti.

Pöörake tähelepanu sõnadele "kõige loomulikuma välimusega"!

Lugu on nüüd selles, et elektri jõul sõitvad jalgrattad muutuvad järjest sarnasemaks tavaliste jalgratastega, nii et need pole teineteisest enam sugugi kergesti eristatavad. Mis probleeme see kaasa toob, sellest kirjutasin tänase Postimehe spordirubriiki põhjaliku loo. Palun tutvuge enne, kui tulete kommentaariumis "tarka panema"!

Foto 1: Looki rattapoe juhataja ja omanik Martin Jernits 8000-eurose elektrilise võistlusrattaga. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Elektrilise ratta aku. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma aitan Eesti inimestel rattateadlikkust suurendada?

Tunnistage endale ükskord ometi: te siin kuust kuusse ainult räägite ja seletate, mõni püüab ka kõvatada, aga mida konkreetset ja reaalset olete ära teinud, et rattaga sõitmise kultuuri ja teadlikkust arendada?

Mina, erinevalt enamikust, tühje sõnu ei loobi, vaid ulatan inimestele konkreetse abikäe. Palun, siin see on!

Foto: Kas teate, mis ratas see on? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma valusate kukkumiste kiuste korralikke kiirusi olen arendanud?

Ma ei ole kellegi eest varjanud, mis üle-eelmisel laupäeval rattaga sõites juhtus.

Läksin end tubastest töödest Emajõe kallasrajale tuulutama (fotol paremal). Tuul tõesti puhus, ja mitte vähe. Sõrmed hakkasid külmetama. Kitsas ja käänuline rada, millel rattaga veeresin, raputas. Sellisel sõidu pealt kindaid kätte ei tõmba. Sirgem lõik tuli terasest, veidi rohkem kui meetrilaiusel sillal. Nüüd kähku sõrmikud sõrme!

Järsku kaldus ratas vasakule. Vastupandamatult kaldus. Ju oli tasakaalu hoidmise oskus läinud valdavalt kodus arvuti ees istudes rooste. Lendasin rindkerega silla käsipuule. Uuuhh... Hinge lõi peaaegu kinni. Toibusin mitu pikka sekundit. Ajasin end kõverast sirgeks. Katsusin südame alt roideid. Valusad. Aga tundus, et vist terved.

Mehed ju ei nuta. Seega, edasi. Ihaste metsa alla oli hiljuti rajatud tehniline maastikurattarada. Sõitsin seal ettevaatlikult, ei tahtnud ju rindkerele uuesti haiget teha. Üks lõik oli laiem, seal sai lõpuks vändata kiiremini. Kui järsku haaras teele paindunud raag paremalt juhtrauast ja kaksas selle risti. Ju oli ohtude tajumise oskus läinud nädalaid toolil istudes rooste. Maandusin vasaku küljega mustale pinnasele. Õhtul avastasin, et osa puusa on värvunud siniseks.

Aga jalad ju liikusid. Niisiis, edasi. Kõige tehnilisemale lõigule, kus turritavad teravad ja libedad juurikad, kus tuleb puude vahel sõeluda tihedat slaalomit ning ukerdada üle rajale langenud tüvede. Kui ühtäkki takerdus ratas pehmel vetruval mullal mingi juurika taha ning heitis mind sadulast. Ju oli oma tegelike vilumuste hindamise oskus läinud viimaste nädalate istuvast eluviisist rooste. Prantsatasin paremale põlvele. See hakkas peagi kipitama. Kui koju jõudsin, nägin, et põlv oli kahest kohast marrastunud punaseks.

Nüüd, kümme päeva hiljem, on puusal löögi saanud koht tõmbunud kollaseks. Põlvel on kõige veristatumas kohas jäme koorik. Rindkere teeb aga siiani valu, kui kere veidigi liigutan, sh magades.

Siiski pole ma istuma ega lamama jäänud. Juba järgmisel päeval pärast kolme valusat matsu olin sadulas. Ei saa ju jalgu sirgu lasta. Edastan siin konkurentidele üle-eelmise nädala lõpust alates orientiire, et siht ka koroonaajal ikka silme ees püsiks (kõik sõidetud üksinda):

P – 48,7 km keskmisega 31,6 km/h
E – 31,7 km keskmisega 32,1 km/h
R – 41,3 km keskmisega 31,5 km/h
L - 42 km keskmisega 32,3 km/h
P – 48.3 km keskmisega 32,7 km/h

Üks minuealine kõva harrastusrattur kommenteeris: «Kiirused on suured, Priit, aga paistab, et sinu treeningutes pole erilist pointi. Sõidad kõik treeningud järjest ühe SLS sagedusega ilmselt ja ma ei usu, et sinu võimekus väga tõuseks sellise stiiliga. Aga kindlasti on see pingutus kiiduväärt.»

Vastasin: «Kuidas ei ole pointi? Point on see, et lähed välja ja paned ja tunned, et lahe on, et suudad. Muud pole vajagi!» Kas see pole siis hea teada, et jaksad endiselt sõita samasuguste kiirustega, nagu aasta, kaks, kolm, neli jne tagasi? Minu eas on see kahtlemata kõva areng. Ja teiseks: kuhu mul pürgida oleks? Kas olümpiale või MMile? Ei ole ju! Teil ka ei ole.

Niisiis, ärge kujutage ette, et mingi teadlik trenn teid kusagile viib. Ei vii! Sõidate minuga ikka samas grupis. Vahe on ainult selles, et ma ei ela poolt vaba aega ratta seljas, vaid piisavalt aega jääb ka paljuks muuks huvitavaks, ja veel kord teiseks: ma ei ole treeninguplaanide ori, vaid võtan asja loominguliselt, mis, uskuge, teeb elu ja meelisharrastuse üksnes põnevamaks.

Foto 1: Priit Pullerits Emajõe kallasrajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Pikk sild Emajõe kallasrajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3 ja 5: Jalutamisrada Emajõe kaldal. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Vaade Kvissenatalile, kus Priit Pullerits elas oma esimesed viis elukuud. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Päikeseloojang Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Millest ma rääkisin suusaliidu kauase peasekretäri Jüri Järvega?

Priit Pullerits küsib Jüri Järvelt: Kas teil oli enne Veerpalu skandaali mingi aimdus, et Eesti koondises võiks käia sportlaste turgutamine mingite ainetega?

Järv: Ei. Ma isegi ei mõelnud selle peale. Mulle ei olnud see teema. Ma polnud kordagi isegi antidopingu koodeksit lugenud.

Pullerits: Kas siis, kui teadsite, et Veerpalu A-proov on positiivne, vaatasite mõnikord Mati Alaverile silma ja küsisite, et ta ütleks ausalt, mis on toimunud ja mis on tõde?

Järv: Kunagi mingil koosolekul keegi küsis seda – ma ei mäleta, kus ja millal – ja sellele tuli vastus, et midagi ei ole, kõik on hästi. Mina ka seda siis rohkem ei torkinud.

See on väike katke minu usutlusest Eesti suusatamise kuldajal suusaliitu juhtinud peasekretäri Jüri Järvega, kes on sedapuhku üks ohvreid koroonaviirus pandeemias. Intervjuu temaga ilmus tänases Postimehes ligi pooleteisel küljel ning seda saate lugeda siit.

Fotod 1 ja 2: Jüri Järv eelmisel nädalal Sparta spodiklubis. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis on ühist rattavõistlusel ja ajakirjandusel?

Ma räägin teile siin suure saladuskatte all ühe tähtsa, lausa otsustava asja.

Mu põhitöö ei ole jalgrattaga sõitmine, nagu paljud näikse ekslikult arvavat, vaid lugude kirjutamine. Aga kas teate, mis on loo kirjutamisel ja rattavõistlusel ühist?

No mõelge...

Kes mõtles välja, et mõlemas on oluline stardijoonelt hästi ja hooga minema saada, jagab "matsu".

Aga nüüd - mis on erinevus?

Mõelge veel...

Kes mõtles välja, et kui jalgrattasõidus on enamasti otsustav lõpuspurt - no igatahes see, mis juhtub distantsi lõpuosas, kus selgub, kes võidab ja kes peab leppima teise kohaga (aga teine koht on rattasõidus mitte midagi) -, siis loo puhul on kõige otsustavam algus. Sa võid teha loole ükskõik kui ägeda ja efektse lõpu, aga kui inimene seda lugu otsast lugema ei hakka, siis on selle lõpu väärtus ümmargune null. Teisisõnu: kui Stalin ütles, et kaadrid otsustavad kõik, siis loo puhul otsustab kõik selle algus.

Kas see järgnev oleks huvitav algus? Seoses koroonaviirusest põhjustatud eriolukorraga peavad Eesti spordiürituste korraldajad vähemasti juuni lõpuni kõik võistlused ära jätma ning leidma lahenduse, kas tühistatud jõuproove õnnestub pidada hooaja teises pooles.

Näen juba vaimusilmas, kuidas haigutate.

Seetõttu tulebki alati mõelda, kuidas teha niisugune algus, mis paremini kaasa tõmbaks; algus, mis meelitaks lugeja lugema, imeks ta märkamatult loo sisse. Kuidas seda teha, jätan teoreetiliselt lahti seletamata, aga küllap oskavad terasemad need õpetused järgmisest näitest ise tuletada. See näitlikustav lugu räägib sellest, mida eelpool konstrueeritud juhtlõik tuimal moel öelda püüdis - ehk sellest, mis saab ärajäänud võistlustest. Nii algab mu Postimehe spordirubriigis ilmunud lugu "Harrastusratturid ja -jooksjad püsivad juulini võistlusdieedil":

Üks kogemuskild, mis meenus Allar Tõnissaarele Atlanta suveolümpiast aastal 1996, aitas tal leida lahenduse probleemile, mille otsa põrkas ta Estonian Cupi maastikurattasarja peakorraldajana koroonakevadel 2020.
Toona, 24 aastat tagasi, mil maastikurataste võistlus kuulus esimest korda olümpia kavva, otsis Tõnissaar Eesti koondise peatreenerina kohta, kus Alges Maasikmets saaks enne suvemänge harjutada. Teda juhatati Atlanta lähedal ühe farmeri juurde, kes oli oma maadel märgistanud metsa alla eri pikkusega rajad. Igaüks, kes seal sõitmas käis, tegi südametunnistuse järgi tänutäheks väikese annetuse. Tõnissaar viis Maasikmetsa rendiautoga sinna enne olümpiastarti treenima kolmel-neljal korral.
Nüüd, mil eriolukorrast tingitud piirangud keelavad Eestis vähemasti juuni lõpuni spordivõistluste korraldamise, viiski Atlanta mängude eel Maasikmetsaga korraldatu Tõnissaare mõttele, mida teha, kui peab Estonian Cupi sarja kolm esimest etappi ära jätma. Ära jätta ta neid ei tahtnud, mistõttu otsustaski kahes Eestimaa paigas tähistada 20-25 kilomeetri pikkuse ringi.
Need kohad asuvad Jõgevamaal Palamuse ümbruses ja Raplamaal Keava mägede läheduses. Igaühel on võimalus kohe peale eriolukorra loodetavat lõppu, 18. maist kuni juuni lõpuni need rajad läbi sõita ning nutiseadme salvestise alusel tulemus kirja saada.

Kui te siiamaani lugesite, siis saigi eesmärk saavutatud. Minu võit! Ja kui ei lugenud, siis... teie kaotus!

Foto 1: Priit Pullerits treenimas maanteerattaga Tartu-Tallinna maantee alguses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Leidke pildil aerutaja Emajõel! Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Märgake pildil rattureid Tartu dendropargis! Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Emajõgi Tartu lähistel. Fotode autor: Priit Pullerits