Kalle Muuli: Kuidas ma oma elus esimest korda maratoni jooksin

Postimehe peatoimetaja asetäitja seletuskiri Priit Pulleritsule (ja spordiblogi lugejaile)

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et ettevalmistus maratoniks ei olnud mul päris see, mida olin plaaninud. Jooksin küll alates juulikuust muude jooksude kõrval enam-vähem iga nädal ühe pikema (20 km või rohkem) aeroobse otsa, aga kõige pikem jooks jäi kahjuks tegemata. Olin septembri algul plaaninud teha ettevalmistuse kõige pikema krossi 32 km, kuid just siis tabas mind kerge viirushaigus ja ma ei julgenud pooltõbisena ja kehva ilmaga sellist pingutust ette võtta. Hiljem aga ei leidnud enam sobivat aega, maraton oli juba liiga ligidal. Nii jäigi minu kõige pikemaks otsaks enne maratoni augusti keskpaigas joostud 27 km. Kuna ma pole elus kunagi kaugemale jooksnud, siis pidin maratonile minema teadmata, mis pärast 27. kilomeetrit tuleb.

Üldine nädala läbijooks juulis, augustis ja septembris oli väga kõikuv – 40 kuni 75 km nädalas sõltuvalt sellest, kas nädala sisse sattus ka mõni mitmepäevane tenniseturniir (siis ei saanud joosta) või mitte. Viimase tõsisema jooksu enne maratoni tegin eelmisel pühapäeval, 21. septembril, kui läbisin 17 km umbes kujuteldavas maratoni tempos (4.30-4.40). Maratonieelsel nädalal ei teinud ma suurt midagi. Teisipäeval mängisin poolteist tundi tennist ja kolmapäeval sörkisin 8 km.

Vanajumal andis stardipäevaks haruldase ilma, paremat ei oleks osanud tahtagi. 14-15 kraadi sooja, poolpilves, ei tilkagi vihma, lagedamal kohal mõõdukas tuuleõhk. Kogu jooks kulges asfaltteel. Kõigepealt tuli teha pisike kolmekilomeetrine ring ja siis kaks 19-kilomeetrist ringi. Stardis oli 114 jooksjat (lõpetas 91).

Olime Andrus Nilgi (Eesti Päevaleht) ja Indrek Lindsaluga (Kalev Sport), kes minu esimest üritust toetada lubasid, juba varem kokku leppinud, et võtame ajasihiks 3 tundi ja 20 minutit ja alustame 4.45 kilomeeter. Stardikoridoris selgus paraku, et Indrekut oli mõni päev enne jooksu haigushoog tabanud ja ta pidi koju jääma. Alustasime siis Andrusega kahekesi täpselt kokku lepitud tempos. Korraks pidasime küll nõu, et äkki peaks naiste mullusele võitjale Kaja Valsile (N40) sappa võtma, aga arvasime, et ta läheb 3:10 või koguni 3:05 jooksma ja alustab liiga kiiresti, nii et otsustasime ikka oma tempo juurde jääda.

Samm oli algusest peale väga kerge ja enesetunne suurepärane. Paar esimest kilomeetrit jooksime Andrusega 4.40-4.45, aga sealt edasi kuni vaat et kümnenda kilomeetrini on raske midagi öelda, sest mõned kilomeetrisildid olid ilmselgelt vales kohas (starter oli eelnevalt hoiatanud, et pätid on silte lõhkunud). Näiteks kaheksanda kilomeetri läbisin ma ajaga 3.02 (kui uskuda silte), nii et isegi Pavel Loskutov poleks vist tuules püsinud.

Seal „imekiirel” kaheksandal kilomeetril märkasime Andrusega ühes pöördekohas, et Kaja Vals on koos paari-kolme meesjooksjaga meist kõigest mõnikümmend meetrit eespool ja otsustasime sellele grupile vaikselt järgi võtta, sest meie taga polnud näha kedagi ja seltsis on ikka kergem joosta. Kümnenda kilomeetri lõpuks saimegi selle grupi kätte.

Jooksime koos umbes paar-kolm kilomeetrit, kui Andrus tempo alla lasi ja ütles, et tuleb pisut aeglasemalt järgi. Viiene grupp, mida Kaja vedas, oli selleks ajaks veidi tempot tõstnud, minek oli ca 4.30 kilomeetri kohta. Kaja oli juba algusest peale naiste liider, aga tema lähim konkurent Ülle Kummer-Leman (N50) oli tol hetkel kõigest sadakond meetrit tagapool ja ju see teadmine venitas Kaja sammu pikemaks. Kuna enesetunne oli mul väga hea, hingamine korras ja jalg kerge, siis otsustasin grupis jätkata ja jätsin Andruse reeturlikult maha.

Joogilaudu oli piisavalt, 19-kilomeetrise ringi peale viis. Laual olid vesi, kollast värvi tundmatu jõujook ja banaanitükid. Vähemalt minu kui vähese sööja ja jooja kohta oli seda küll ja küll. Kardan pistet, mis mind paar korda on poolmaratoni ajal tabanud, ja seepärast olen jooksu ajal söömise-joomisega ettevaatlik. Seekord võtsin küll alates esimesest lauast enam-vähem igal pool paar-kolm väikest lonksu vett, sest kartsin (kogemust ju polnud), et lõpus võib veepuudus karm olla. Esimese ringi eelviimaselt laualt sõin ka ühe banaanikolmandiku, aga jõujoogi jätsin igaks juhuks kõikjal puutumata.

Meie neljane grupp püsis koos päris kaua. Tempo tõusis mõnel kilomeetril isegi kiiremaks kui 4.30, aga joosta oli väga hea ja mõnus ning ma ei näinud põhjust, miks peaksin hoogu maha võtma ja sel grupil minna laskma.

Esimene muudatus toimus umbes 25 km kandis. Muidu grupi eesotsas püsinud ja Kajat vedamisel kõvasti aidanud Reigo Lehtla (M35) hakkas ühel tõusul järsku väga raskelt hingama ja jäi kiiresti maha. Veel paar-kolm kilomeetrit hiljem kadus grupist ka Lauri Pihlak (M21), kes oli esimesel ringil rääkinud, et temalgi on käsil elu esimene maraton ja ta ei tea seepärast täpselt, millise tempoga joosta.

Selleks ajaks oli naiste teine koht meist juba kuue-seitsme minuti kaugusele jäänud, aga Kaja pressis ikka endises tempos, ise küll aeg-ajalt oma jalgratastel saatjatele kurtes, et temagi lood pole eriti kiita.

32. kilomeeter oli distantsi üks raskemaid rajalõike – vastutuul ja mitmesaja meetri pikkun

e lauge tõus. Möödusime paarist jooksjast, kelle kohta peaks tegelikult ütlema kõndija, sest vastumäge ja vastutuules olid nad üle läinud kõnnile. Ja siis hakkas paistma mõnikümmend meetrit eespool jooksva Marko Greenbaumi (M21) selg. Ma ei suuda kilomeetriaegu enam täpselt meenutada, aga tempo püsis meil üldiselt jätkuvalt 4.30-4.40 kandis.

Umbes 33. kilomeetriks olime Marko kätte saanud ja jätkasime kolmekesi. Kummaline on see, et kogu maratoni vältel, algusest kuni lõpuni välja ei möödunud minust mitte ainuski jooksja, küll aga õnnestus mul endal päris mitmest mööduda. Ehk oskab mõni asjatundja öelda, kas see tähendab õiget tempovalikut või on see lihtsalt juhus, et ükski kõvem mees ei alustanud minust aeglasemalt.

36. kilomeetri märgi lähedal läks mul järsku väga raskeks. Kui ma seni olin omaette nalja visanud, et tunne on nii hea, et edaspidi hakkangi ainult maratoni jooksma, siis nüüd vajusid jalad ühe ropsuga, lausa mõne sammu jooksul järsku tina täis. Süda ja kopsud oleksid veel endise hooga edasi jooksnud, aga jalg ei tõusnud enam üldse.

Ma ei ole peaaegu üldse asfaldil jooksnud, ikka Nõmme pehmel metsaalusel ja ilmselt oli 36 kilomeetrit kõval asfaldil kõik vanainimese luud-liigesed-lihased pehmeks tampinud. Pool kilomeetrit hiljem lõi paremasse säärde kerge kramp, mõnikümmend meetrit hiljem teine ja

tugevam. Tunne oli selline, et pean viimased kilomeetrid läbima ilmselt roomates, sest parem jalg ei kuulanud enam hästi sõna.

Õnneks olin tol hetkel veel Kajal sabas. Teda saatis suure osa jooksust jalgrattal kõva harrastusjooksja Riho Ment, kes vedas kaasas ka Kaja seljakotti koos kõigega, mida maratonijooksjal iial võib vaja minna. Sellest kotist otsis Riho siis mulle Kaja näpunäidete järgi krampide vastu söögisoola ja magneesiumitablette. Ma ei tea, kas neist oli ka tegelikult abi,

või oli abi teadmisest, et neist on abi, aga krambid taandusid tasapisi ja jalg läks justkui paremaks.

Umbes 37. kilomeetri märgi kandis läks Kaja lõpuks eest ära. Õigemini, ta jätkas ilmselt endises tempos, aga mina andsin järgi. Osalt krambikartuse tõttu jalga hoides, aga enam polnud ka lihtsalt jõudu. Toss oli väljas. Koos minuga jäi maha ka Marko Greenbaum ja me jätkasime kahekesi – tema ees, mina järel tundega, et kohe pean ka temal minna laskma, sest samm oli hullult raske.

Viimased kaks kilomeetrit Pirital oli tunne, nagu teeksin paigaljooksu – no nuta või naera, edasi ei lähe. Finišile lähenedes ei tulnud tempo tõstmine mõttessegi, ainus soov oli, et lõpeks see teekond ometi kord otsa, aga kummalisel kombel hakkas Marko päris lõpus, lausa viimasel kilomeetril maha jääma.

Finišis oli väga uhke tunne. Ma olin sellega hakkama saanud. Aeg 3:17.40 polnud ka paha, parem, kui sihiks sai seatud. Olin saavutanud 24. koha ja oma vanusegrupis (M50) 3. koha. Vanuseklassi esikoht ei jäänud seejuures üldse kaugele. M50-e parim oli Sergei Lõžin ajaga 3:14:28 (21. koht) ja teine oli otse minu ees finišeerinud tuntud ülipikamaajooksja Peeter Vennikas (23. koht, aeg 3:17.09), kellele kaotasin poole minutiga.

Eesti naiste maratonimeister Kaja Vals lõpetas ajaga 3:16.14 ja sai üldarvestuses 22. koha. Kaotasin talle viimasel viiel kilomeetril kokku 1.36 ehk peaaegu 20 sekundit kilomeetri kohta. See näitab, et ärakukkumine oli ikka päris suur.

Andrus Nilk kahjuks katkestas 26. kilomeetri kandis. Teised selles loos mainitud jooksjad lõpetasid järgmiste tulemustega: Reigo Lehtla – 27. koht, aeg 3:22.16; Ülle Kummer-Lem

an – 32. koht (naiste 2. koht), aeg 3:32.07; Lauri Pihlak – 33. koht, aeg 3:32.47.

Lõpetuseks mõni sõna Oscari auhinnagaala stiilis. Ma tänan Andrus Nilki, kes aitas mul joosta esimesed tosin kilomeetrit. Ma tänan ja õnnitlen Eesti naiste maratonimeistrit Kaja Valsi, kes aitas mul joosta 37. kilomeetrini. Tänu tema meditsiiniabile ma oma elu esimese maratoni ilmselt üldse lõpetasin. Ma tänan oma 7-aastast tütart Ann Mariat, kes aitas mul Pirita velodroomil joosta viimased viiskümmend meetrit ja mind lõpuponnistuses tervelt meetriga edestas. Ja lõpuks tänan ma oma elukaaslast Kadrit, kes mind finišist autosse ja autost koju talutas.

Praegu, mõni tund pärast jooksu lõppu neid tänusõnu kirjutades on mul tuju jätkuvalt suurepärane ja ma ei ole sugugi kindel, et mu esimene maraton jääb ka mu viimaseks maratoniks.

Pullerits: Paljude Eesti jooksjate treener Harry Lemberg palus mul edastada järgmise sõnumi:

"Anna Kalle Muulile edasi minupoole suur tunnustus. Joosta maraton läbi ajaga 3:17 - see on väga suur saavutus. RESPEKT."

******

Goblin Valley, Utah. 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kalle Muuli siseneb Eesti maratonimeistrivõistluste lõpus Pirita velodroomile. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 2: Eesti maratonimeistrivõistluste auhinnalaud. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 3: Kaja Vals Eesti maratonimeistrivõistlustel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 4: Värske Eesti maratonimeister Aleksei Markov. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 5: Eesti maratonimeistrivõistluste karikad. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 6: Kalle Muuli siseneb Eesti maratonimeistrivõistluste lõpus Pirita velodroomile. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Foto 7: Eesti maratonimeistrivõistluste medalid. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Pullerits: Sportlik tõehetk; ettevaatust - üdini aus

Siin tuleb nüüd üks kontroversaalne kirjatükk. Ei maksa valesti arvata, et see on korvpallist ja korvpallureile. Ei, see on test neile, kes Eesti korvpallile pöialt hoiavad. Võttestikuna on kasutatud moodsa popkultuuri üht lemmikkaanonit, tsiteerimist. Olen valmis, et pärast selle läbilugemist tahab enamik mind süüdistuslaviiniga üle valada, kuid stopp - mõelge enne pisut! Sest kui miski teid närvi ajab, siis need saavad olla vaid te enda vastused, mida siin annate - juhul, kui annate neid ikka ausalt.

Kirjutis ilmus tänases Tartu Postimehes traditsioonilise kuukommentaari kohal pealkirjaga "Kuidas teenida korvpalliga miljon".

Lõpuks, pärast susserdavaid sise- ja väntsutavaid välisheitlusi, optimistide hurraatamist ja pessimistide parastamist, on saabunud Eesti korvpalli tõehetk. Ometi pole see korvpallurite tõehetk. See on tõehetk neile, kes hoolimata Eesti korvpalli värisevast käest ja sahmivast sammust, palli puterdamisest ja muust tehnilisest praagist on säilitanud läbi valusate aegade lootuse, et ükskord läheb ikkagi lendu ka võiduvise.

Saabunud on Eesti korvpallisõprade tõehetk. Vastates ausalt järgmisele 21 küsimusele, mis on pärit «Tõehetke» viimastest saadetest, on teil võimalik saada aimu, mis tunne võiks olla võita miljon.

Kas läheme mängu? Läheme!

Kas Kristjan Kangur on olnud peaosaline mõnes sinu korvpalliteemalises fantaasias? Ei.

Kas oled kadestanud Eesti korvpallureid nende hea mängu pärast? Ei.

Kas arvad, et Eesti korvpallurid peaks parema tulemuse nimel rohkem vaeva nägema? Jah.
Kui annaksid võidetud summast osa pigem Eesti korvpallureile kui oma õdedele-vendadele? Ei.

Kas tunned end vähem väärtuslikuna selle pärast, et Eestil pole kõrgete kohtade peale mängivat korvpallimeeskonda? Ei.

Kas oled kunagi naernud Eesti korvpallurite mängu üle isegi siis, kui see pole tegelikult tundunud üldse naljakas? Jah.

Kas tunned, et sinu poolehoid Eesti korvpalluritele on jahtunud pärast seda, kui nad EM-valikturniiril alagrupis viimaseks jäid? Jah.

Kas arvad, et Eesti korvpallurid peaksid saama oma töö eest suuremat palka? Ei.

Kas sinu kõige pöörasem korvpallielamus on olnud koos Eesti koondisega? Ei.

Kas arvad, et Eesti korvpallurid petaks su lootusi, kui nad teaks, et nad sulle vahele ei jääks?

Te ei taha vastata? Olgu, tuleb asendusküsimus.

Kas oleksid valmis mõne kehva Eesti korvpalluri enda juurde elama võtma, et aidata ta tagasi tavalisse ellu? Ei.

Kas tunned, et armastad Eesti korvpallureid rohkem kui nemad sind? Jah.

Kas oled kunagi kahetsenud, et lülitasid teleri välja enne Eesti korvpallikoondise mängu lõppu? Ei.

Kas päästaksid põlevast majast kõigepealt oma kassi ja alles siis Eesti korvpalluri? Jah.

Kas oled kunagi töö juures rääkinud Eesti korvpalluritest halvustavalt? Jah.

Kas oled kunagi unistanud, et Eesti korvpallimeeskonda tugevdataks mõne neegriga? Ei.

Vale vastus! Õige vastus on jah, aga enamik ei taha seda tunnistada.

Kas teeme teise mängu veel? Teeme!

Kas oled välismaal hoobelnud sellega, et Martin Müürsepp on sinu kaasmaalane? Ei.

Kas oled Eesti korvpallurite mängu vaadates saanud täiskasvanuna sellised naerukrambid, et oled püksi pissinud? Jah.

Kas lubaksid mõnel Eesti korvpalluril enda juures pool aastat elada, kui tal poleks kuhugi minna? Ei.

Kas arvad, et Eesti treenerid on korvpallureid hästi ette valmistanud? Ei.

Kas sa oled oma lootusi Eesti korvpallurite suhtes petnud, ehitades teadlikult ebarealistlikke õhulosse? Jah.

Kas arvad, et Eesti korvpallurid on ära kasutanud ala südamelähedust rahvale, et saada suuremat palka? Jah.

Kas sa ei taha Eesti korvpallimeeskonna mängu vaatama minna, kuna arvad, et koondis on EM-valiktsüklis juba kaks korda ebaõnnestunud? Jah.

Kas sa oled valmis tegema midagi ebaseaduslikku, et vana hea Kalevi hiilgeaegu tagasi saada? Jah.

Küsimuse esitab üllatuskülaline, endine Kalevi peatreener Veselin Matic.

Kas liitumine Eesti korvpallimeeskonna poolehoidjatega on mõjutanud sinu elu positiivselt? Ei.

Kas oled kunagi tundnud süüd, et võisid põhjustada Eesti meeskonna mängu lagunemise, sest ei elanud piisavalt kõvasti kaasa? Ei.

Kas sul on kunagi tekkinud soov mõnda Eesti korvpallurit ebaõnnestunud mängu eest lüüa? Jah.

Kas oled Eesti korvpallurite mängu vaadates pruukinud nende suhtes verbaalset vägivalda? Jah.

Kas oled kunagi Eesti korvpallurite mängu vaatamise asemel seksinud?

Eelistate jätta vastamata? Sel juhul jääte ilma ka lootusest tajuda miljonäri tunnet – sellist, nagu saavad tunda nii mitmedki hästi teenivad Eesti korvpallurid.
******Goblin Valley, Utah. 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Löödud mehed - Eesti korvpallurid on kaotanud kodus mängu Portugalile 54:60. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Eesti korvpallurid on kaotamas kodus mängu Portugalile. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 3: Gert Kullamäe kaaslastega kirjustama koduses kaotusmängus Portugali vastu. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Tarmo Kikerpill vaatab mõru pilguga pealt, mida kaaslased kodumängus Portugali vastu küll platsil teevad. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kui ohtlik on rattasport tegelikult?

Räägitakse, isegi televiisoris, et rattasõit on ohtlik. Kui vaid rääkijad teaks, mis tegelikult on ohtlik - ja kui süütuna näivad asjad on palju ohtlikumad kui rattasõit.

Ameeriklased paiskasid hiljuti välja uurimuse (sellest kirjutas hiljuti ajakiri U.S. News & World Report), mis kinnitab, et jalgrattad on tarbekaupadest-asjadest alles neljandal kohal, kui pidada arvestusest selle järgi, kui tihti nendega juhtunud õnnetused viivad inimesi haiglasse. Kas teate, mis on esimesel kolmel kohal? Pakkuge!

Olgu, teen asja lihtsamaks. Esikolmikusse kuuluvad voodi, põrand ja trepp. Siit edasi on fantaasile küllalt lennuruumi, kas pole?

Rutgersi ülikooli teadlased, kellele taas viitab toosama U.S. News, võrdlesid jälle omavahel kõndimise, ratta- ja autosõidu ohutust. Siin ei ole tulemused aga sugugi rattasõidu kasuks. Tuli välja, et ühepikkuse läbitud kilomeetraaži kohta on rattasõidu surmajuhtumite arv 11 korda suurem kui autosõiduga. Jah, ratturid läbivad kokkuvõttes kindlasti palju vähem kilomeetreid kui autojuhid, mis ilmselt aitab seletada seda suurt erinevust. Aga samas, kui edasi mõelda, siis ega ratturid 11 korda aeglasemalt ka liigu kui Ameerika autod, millele kehtib kiirteedel kiirusepiirang 95-105 km/h kandis.

Rattureile lohutuseks on ehk see, et jalakäija tõenäosus ühepikkusse läbitud kilomeetraaži kohta surma saada on tervelt 36 korda suurem kui autosõidul. Kas see tähendab, et ka jalakäijaile tuleks kiiver pähe suruda?

Ratturile positiivne uudis on U.S. Newsi andmeil arvatavasti see, et rattasõiduga kaasnev tervislik kasu kaalub ilmselt üles teedel luuravad fataalsed riskid. Taani teadlased on avastanud (ja ajakirjas Archives of Internal Medicine) avaldanud, et rattaga mittesõitjate seas on suremus (mortality rate) koguni 39 protsenti kõrgem kui rattasõitjate hulgas. Taanis, muide, teevad inimesed tervelt 18 protsenti kõigist oma käikudest jalgrattaga. (Hollandis on see protsent veel suurem, 27, ja USAs - kus vahemaad on väga suured ja rattateed peaaegu puuduvad [tulemus: USAs saab saja miljoni läbitud kilomeetri kohta surma keskmiselt 5,8 ratturit, Hollandis aga vaid 1,1] - kõigest üks protsent, mis kajastub ilmekalt ka ameeriklaste kehakaalus.) Brittide uurimus aga kinnitab, et rattasõidust saadav kasu kaalub ohud-riskid üles koguni 20-kordselt.

Ja mis veel huvitav ning rattureile rõõmustav: Hollandis ja Saksamaal jäävad autojuhid vanuritest ja lastest jalgratturitega kokku põrgates süüdi ka siis, kui nood eirasid liikluseeskirju. Kuid igal heal asjal on ka miinuskülg: jalgratturid, kes rikuvad Hollandis ja Saksamaal liikluseeskirju, võivad palju suurema tõenäosusega trahvi saada kui mujal Euroopas.

Mis arvate, kas Hollandi ja Saksamaa eeskuju vääriks Eestis rakendamist?
******
Goblin Valley, Utah. 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Patrick Sinkiewitz Saksamaa meeskonnast T-Mobile lamab mullu juulis sõiduteel pärast kokkupõrget pealtvaatajaga Tour de France'i kaheksanda etapi järel, mil ta oli teel hotelli. Mõlemad kokkupõrkes osalejad said tõsiseid vigastusi ning kiirabi viis nad Grenoble'i haiglasse. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: See kunstnikutöö, kus jalgrattatee jookseb üle vasakpööret sooritava sõiduauto, on osa mullusügisesest miljoni dollari suurusest reklaamikampaaniast New Yorgis, mille eesmärk oli kutsuda rattureid ja autojuhte teineteisega rohkem arvestama, et vähendada õnnetuste arvu. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Kust tuleb kaotus?

Vähemasti ühes asjas võite kõik mind vist kadestada. Mul on nii palju vabatahtlikke abilisi, et taustajõudude osas hakkab asi juba väga professionaalseks minema. Üks hangib ratta, teine küürib selle puhtaks, kolmas kutsub mind televisiooni muljetama. Ja tagatipuks leidub neid, kes aitavad võistlusjärgse analüüsiga. Emeri Lepp, kes saavutas numbri 685 alt (mul nr 642) 218. koha, edestades isegi 245. kohaga lõpetanud Art Soonetsit, saatis mulle põhjaliku tabeli, kus võrdles nii meeste kui naiste esikolmiku, Haanja Rattaklubi liikmete ja veel paari osaleja näitajaid üksikasjati lõikude kaupa.

Lepp ütles, et kõige rohkem üllatas teda Soonets. "Arvestades tema viimaseid Elioni kohti, siis seda ei oleks oodanud: ta oli samas grupis, kus mina," kirjutas Lepp mulle. "Peale Palut kogu raja teisel raskel lõigul, kui ma oma arust gaasi põhja lükkasin, nii et suurest grupist jäi järele seitsmene grupp, oli Soonets ikka kangekaelselt järel."

Niisiis, kui kellegagi end võrrelda, siis ikka Soonetsiga. Siin on toitlustuspunktide vahelistel lõikudel saavutatud kohad (ülemisel real minu ja alumisel Soonetsi koht, et oleks kergem omavahel võrrelda; rea esimene arv näitab kohta lõigul start-Matu, teine kohta lõigul Matu-Ande, jne)

Pullerits
642-613-757-793-817-874-769
316-261-261-249-222-168-212
Soonets

Mis siit paistab? Algus polnud väga paha, mis näitab, et kergetel lõikudel suutsin isegi sõita. Edasi aga toimus langus: algul kukkusid lõikude tulemused kaheksandasse ja seejärel koguni üheksandasse sajasse. See on ka loogiline, sest esiteks läks rada tehnilisemaks, teiseks hakkas kindlasti maksma erialase ettevalmistuse puudulikkus, ja kolmandaks, nagu olen ausalt tunnistanud, sai sellest rattamaratonist aja edenedes järjest rohkem villand. Vähemasti suutsin lõpulõigul, kui olud olid taas kergemad, jalad kõhu alt pisutki välja võtta.

Soonets tõestas taas seda, mida ta on väitnud: et ta on aeglase algusega ning käivitub pikkamisi.

Huvitav on vaadata ka lõikude kaupa kaotust 1 km kohta lõigu kiireimaile (sekundites):

Pullerits
45-32-29-38-54-54-37
28-20-15-18-27-26-20
Soonets

Alguse suhteliselt suur kaotus on mõistetav, sest esiotsa mehed panevad stardist ju täiega minema, tagapool tuleb aga massi sees ukerdada. Selleski arvude reas paistab silma, et mu eriti suur äravajumine toimus sõidu teises pooles, ja et viimasel lõigul jaksasin taas pisut rohkem pingutada.

Ja viimaks, olgu siin toodud ka mu kohad toitlustuspunktides:
642-621-654-676-720-728-725.

Niisiis, jälle on näha pidev kukkumine, mis sai alguse pärast teist toitlustuspunkti. Mäletan hästi, kuidas seejärel hakkasid tõepoolest nii väiksed rongid kui üksiküritajad mööda vurama. Distantsi lõpuosas langus õnneks peatus ja viimasel lõigul, ime küll, suutsin kohta isegi sutsu parandada.

Kõik see abi, mida altruistlikud sõbrad ja tuttavad pakuvad, on kena ja armas küll, aga näete - tulemust ei ole. Või peaksin siiski vaatepunkti muutma ja püstitama teesi niiviisi: tänu altruistlikele sõpradele ja tuttavatele ei ole tulemus vähemasti totaalselt masendav, vaid ikkagi mingilgi määral talutav, nii et ei pea linnas silmi päris iga nurga peal peitma?

Mis mul neist arvudest veel välja lugemata jäi?
******
Cathedral Valley Road, Capitol Reef National Park, Utah. 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kaks siga tandemil, ketsid jalas. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Keskaegne tegelane rattamaratonil, samuti ketsides. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Tartu rattamaratonil käiguvahetajat sättimas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pullerits: Mõttetu võistlus ja masendavad arvud

Nüüd on kõige krooniks selgunud, et pühapäevane Tartu rattamaraton oli suisa mõttetu. See ei andnud absoluutselt mitte midagi. Haanja Rattaklubi liige Ain-Ivar Tupp lõi kolmikürituseks taandunud nelikürituse punktid klubi lõikes kokku ja sai sellised tulemused:

Tarmo Mõttus (1971) 3,440
Viljar Kannimäe (1987) 3,496
Kermo Tsäro (1977) 3,519
Margus Tinno (1974) 3,625
Tõnu Hendrikson (1973) 3,642
Priit Pullerits (1965) 3,727
Art Soonets (1967) 3,737
Ahto Vink (1969) 3,741
Ain-Ivar Tupp (1967) 4,012

Siit on näha (ehkki mööndusega, et tulemused on mitteametlikud), et olen klubi arvestuses kuues, mis tähendab, et minu ponnistustest ja rabelemistest polnud ühise hüvangu nimel mitte vähimatki tolku. Nelikürituses läheb klubide konkurentsis minu teada arvesse viis paremat, ei enam.

Ma ei imesta, kui klubi korraldab sügisel aruandluskoosoleku ja mu oma ridadest välja heidab. Pole kahtlust, et Haanja mehed oskavad samuti viieni lugeda - ja siis nad avastavad, et näe, ajame Pulleritsule siin rattad alla ja puha, aga mida ei ole ega tule, see on tulemus.

Mis veel eriti hull: eile selgus, et ma ei olnud Tartu rattamaratonil isegi mitte kõige parem ajakirjanik. Sajakilone Sten Teppan Raadio 2st ja Kanal 2st, kes startis numbri 1084 all, sai ajaga 3:31.05 499. koha, edestades isegi kaheksanda naisena lõpetanud Maris Nurme. Mind lõi ta rohkem kui 11 minutiga. Jah, ta lohutas küll, et mu 190 km enne võistlust on sama hea kui null kilomeetrit ning lisas, et tal endal on treeningkilomeetreid umbes 7000. Sedasi parandas ta mullust aega 50 minutit. Samuti trööstis ta, et ilmselt on neid massiüritustel kümneid, kui mitte sadu (jah, täpselt nii ta ütles), kes minu järgi oma võimeid mõõdavad, mistõttu pidas ta vajalikuks edastada mulle üldsuse tänud, et ennast avalikuks sihtmärgiks söandan seada.

Aitäh moraali kõrgel hoidmast, aga kaotus jääb kaotuseks. Või pean end lohutama sellega, et suutsin kolme alla kokkuvõttes siiski edestada Art Soonetsit, kes oma kahe trumpalaga, rattasõiduga, ei suutnud üle lüüa minu ühte trumpala, jooksu? Või tuleb trööstida end sellega, et mu 63. koht jooksus jäi siiski Haanja meeste parimaks üksikala kohaks üldse? Või võtta arvesse n-ö vanuse koefitsient - olin Haanja klubilastest ikkagi kõige vanem vähemasti nende tosina kõige edukama hulgas?

Aga ükski neist lisanüanssidest ei muuda tulemust: kuues koht on jama, kui Kaido Kaaberma Barcelona olümpial öeldu ümber sõnastada.

Ain-Ivar Tupp tegi aga veelgi matemaatikat, mis näitab, et ka üksainus mees suudab Klubi Tartu Maraton rehkendustele silmad ette teha. Ta lõi kokku esialgse kolmikürituse pingerea ja sai teada, et tänavu õnnestus Allan Orasel lõpuks jagu saada Hansapanga (või mis selle panga nimi nüüd ongi...) ässast Rait Pallost. Teades, kui palju ja visalt on Oras seda üldvõitu jahtinud, siis palju õnne talle! Kes temaga kokku ei ole puutunud, siis olgu neile kinnitanud, et Oras on üks hirmus vahva ja mõnus tegelane, ilma vähimagi märgita mingisugusest tuusakompleksist, mis nii mõnegi kõva spordimehega teinekord kaasas kipub käima. Aga eks ta sai oma üldvõidu vähemasti osalt seetõttu, et Tartu suusamaraton jäi tänavu kavast välja. Ja väga tahaks uskuda ning loota, et ehk Haanja mehed halastavad mulle mu armetul debüüthooajal nende ridades, et ilmselt kustutas minugi lootused kõrgemale üldkohale suusavõistluse ärajäämine.

Sellegipoolest oli huvitav näha, et tänavu, kui kavas ei olnud mu tugevuselt teist ala, suusatamist, õnnestus mul vähemasti Ain-Ivar Tupi koostatud kolmikürituse esialgses mitteametlikus pingereas kerkida kõvasti ettepoole. Mullu olin 56. ja Soonets oli 58., tänavu olen 38. ja Soonets on 40.

Vaat siin on analüütikutele kõva pähkel pureda: seletage see näiline edasiminek lahti, arvestades, et arvesse läinud kolmest alast kaks olid mu nõrgimad! Kelle mõistus käib sellest mõistatusest üle?
******Capitol Reef National Park, Utah. 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaan Kirsipuu võidab Martin Loo ees Tart rattamaratoni. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Pisut vähem kui tund pärast Jaan Kirsipuu lõpetamist ületab finišijoone Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu rattamaratoni stardisirge. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Toomas Kirsipuu (vasakul) ületab rattamaratoni lõpujoone käsikäes Sigvard Kukega, kes sai esialgsetel andmetel Tartu kolmiküritusel kolmanda koha. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pullerits: Kukkumine, mis muud - õnneks mitte ülepeakaela

Eales varem polnud mul rattavõistlusel õnnestunud startida nii eest, 500. koha joonelt, ja kõrvuti Art Soonetsiga (kes tutvustamist siin ei vaja). Eales varem polnud mul istumise all olnud nii head ratast - mitte alla 4000-kroonine naise Optima, nagu seni, vaid üle 20 000-kroonine Riho Järveläineni (kes samuti tutvustamist ei vaja) Ridley XT. Ja eales varem ei olnud ma enne starti põit tühjendanud silm silma vastu (uudses urinaalis, millega kõik mehed - aga mitte naised - said eile tutvust teha) Jaan Kirsipuuga.

Pidanuks nagu midagi tulema. Aga ei tulnud.

Võrdluseks väike kontekst: mullusest oli ees 671. koht ajaga 3:58.18 ja tunamullusest 908. koht, aga aeg 3:38.42.

Soonets tegi muidugi kohe alguses minekut. Pärast seda, kui meie selja taga käis stardialas hirmus kärin ja pauk, ma teda enne ei näinudki, kui alles finišis.

Siin ei ole pikalt seletada. Sest pikk seletus läheb tüütuks, nagu läks eilne sõit. Umbes 37 km enne lõppu oli selline tunne, et aitaks juba küll - ei, asi polnud väsimuses, vaid nagu eelpool mainisin: see sõit sakkis täiega. Mõni mees ütleks, et viskas kopa ette, mõni teine, et hakkas ajudele.

Enamikule eilne sõit ilmselt siiski meeldis - ja see on nende õnn. Minu õnnetuseks mulle ei meeldinud. See, et kohe algul mu jalad ja Adidase tossud pori ja veega üle kasteti, oli väike mure. Ununes kiirelt. Asfaldilõik ja sellele järgnenud tõus Harimäele polnud ka hull, omast arust liikusin võistlejaterivis tasapisi isegi ettepoole. Aga pärast Harimäelt laskumist, kus minu närv neis kruusastes kurvides vastu ei pidanud - elavalt meenus, kuidas vist kaks aastat tagasi seal kukkumise vältimiseks võssa sõitsin -, jäin umbes 20-mehelisest pundist maha. Küll ma proovisin neile järele vändata, aga vahe ei vähenenud.

Ja sealt peale algaski tasapisi tahapoole vajumine. Tagant tuldi nii üksi kui väikeste puntidega, ja tuldi pidevalt.

Muidugi võiks siinkohal mainida, et mul puudus tänavu igasugune maastikusõidu kogemus. Kogu suvine-sügisene rattakilometraaž, 190, koguneski vaid kuue võistluseelse päevaga Tartu ümbruse maanteedel. Ja sedapuhku jäi Soonetsiga ära ka tavapärane rajaga eeltutvumine, sest tema sõitis neil päevil, kui ma pingsalt rattakogemust hankisin, oma musta Fordiga Leedu ja Läti vahet. Parem oligi, sest olgu ausalt öeldud: ega ma oleks viitsinudki seda pikka ühistrenni teha.

Muidugi võiks märkida, et olin pea ainus ketsimees endasuguste ja endast pisut tugevamate hulgas. Kuigi mõned mehed üritasid mind veenda, et mingu ma ikka klippidega sõitma, siis ütlen neile: see oli halb soovitus. Vähemalt kolmel korral oleksin seetõttu kukkunud. Aga kuna pedaalisin tossudega, sain jala imeruttu maha ja jäin püsti.

Siit tuleb järgmine asi, mille vanus teeb ainult hullemaks: puudub nooruslik hulljulgus. Enesealalhoiu instinkt on nii suur, et ma ei söanda raketina libedatest ja kivistest mägedest alla söösta. Aga kõige hullemad on need metsavahelised juurikatega lõigud, kus ratas hüpleb all nagu kits, tossud ei püsi pedaalidel ja kõik sõidavad hooga mööda.

See kõik ei tähenda, et ma poleks pingutanud. Pingutasin ikka. Mitte küll nii, et keel vesti peal, aga ega tagasi ka midagi hoidnud. Lõpukilomeetreil suutsin isegi omast arust kiirendada - mis siis, et ühel kuuesel pundil eest ära sõitmine ei õnnestunud. Aga vähemasti ei sõidetud lõpu eel minust ka ridamisi mööda, nagu mullu. Miks siis ikkagi ei tulnud?

Endine kümnevõistleja Indrek Kaseorg, kes kaotas mulle üheksa minutit ja oli 903., tunnistas, et tema on augusti keskpaigast treeninud minust palju rohkem, 500 km. Ja lisas, et jooksulihased on ikkagi hoopis midagi muud kui rattalihased. Eesti suusakoondise arst Tarvo Kiudma, kes võitis mind alla kahe minuti ja oli 697., hingas kergendatult, kui kuulis, et polnud vähemasti mulle kaotanud. Ain-Ivar Tupp Haanja Rattaklubist, kes edestas mind pisut üle minuti ja oli 701., säras ka pärast nagu päike, et oli ikka enne mind kohale jõudnud. Nii et ega kõik teised ka minust mäekõrguselt üle olnud.

Aga Soonets - tal andis finišiala lõpus aia servas ikka passida. Ta võitis mind ligi poole tunniga ja heitles end 245. kohale. Tubli! Näitas lõpuks kõigile, kui kõvast puust mees ta on. Ja kannatlik sõber kah - viitsis ikka mind ära oodata. Ja abivalmis samuti. Viis pärast võistlus mu ratta enda poole ja pesi selle vabatahtlikult puhtaks ja viis täna selle Tallinna Järveläinenile tagasi. Võtku siin sõna ja andku endast teada see, kellel leidub veel lahkem abimees kui mul!

Hea oli, et see hullus ükskord jälle läbi sai. Aeg 3:42.29 andis 725. koha, enda vanuseklassis olin täpselt sajas. Aga küsimused jäävad.

Esiteks, kuidas on võimalik, et nii hea rattaga kukkusin võrreldes mullusega rohkem kui poolsada kohta tahapoole?

Teiseks, kuidas on võimalik, et nii hea rattaga sõitsin üle nelja minuti aeglasemalt kui tunamullu Optimaga?

Ja kolmandaks, kuidas oleks võimalik kiiremini sõita?

Finale ultimo ehk neljandaks boonusküsimus: aga kas on üldse vaja kiiremini sõita? Mida see annab?
******
Cathedral Valley Road, Capitol Reef National Park, Utah. 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu rattamaratoni start. Kõige ees Jaan Kirsipuu. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Rattamaratoni liidergrupp rajal. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Mõnel mehel on rattamaratoni rajal aega küll. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Tartu rattamaratoni finišiala. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 5: Art Soonets õnnelikuna, 245ndana, rattamaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 6: Rattamaratonist villand. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kuidas proff lihtsurelikke tuuseldab?

Olen lubanud rääkida ühest eksklusiivsest rattaeksperimendist, kus peategelane on Allan Oras. Siin see lugu on (ilmus ka tänases Tartu Postimehes).

Nii kosmilist ratast polnud Tartus veel nähtud. Ja nii pöörase hinnaga.
Lausa ime, et see õigeks ajaks kohale jõudis. Mis õigeks ajaks! Koguni kümme päeva enne õiget aega.

Õige aeg olnuks pühapäevane Tartu rattamaraton. Aga Allan Oras, Eesti nobedamaid-sitkemaid pedaalijaid, ajas eelmine nädal Hawaii Expressi ametnikud Šveitsis ja tollitöötajad kodumaal kõrgendatud tegevusvalmidusse, et tuli-uus sõiduriist jõuaks tema kätte Tartu Postimehe kutsetega eksklusiivvõistluseks.

Jõudiski. Ja see on kõva sõna. Sest kui Ameerika suurleht New York Times lasi Gerd Kanteril pärast kettaheite olümpiavõitu Pekingis heita ajakirjandusliku eksperimendi nimel sardiinikarpi ja küpsist, CD-d ja kapsapead, siis need on ju, mööngem, suure lehe rahalisi võimalusi arvestades hirmus odav kaup.

Aga kui väikse Tartu lehe võiduajamisele tuleb mees, kes pole olümpial käinudki, sõitma tuttuue rattaga Scott Scale RC, mis müüki jõuab alles tuleval aastal ja mis hakkab maksma 80-90 tuhat krooni, siis eks arvutage ise, kui mitu kapsapead Times selle eest saanuks.

Aga Postimehe võistluseksperiment ei käinud selle peale, kui mitme kordselt on võimalik Ameerika lehte üle lüüa, vaid selle peale, kui palju kulub rattaprofil Tähtvere spordipargi 1,2 km pikkusel kuue tõusu ja kuue laskumisega ringil aega, et sitketele ja vähem sitketele harrastajatele ring sisse teha.
***
Oras takseerib oma konkurente, sest peab tegema panused. Ta pakub, et Postimehe kahe esindaja, ratturite keeles, öelgem otse, tšainikute kilda kuuluva infograafiku Kaido Linde ja reklaamijuhi Kaupo Torimi püüdmiseks kulub neli ringi.

Naiste seas tugevaks harrastajaks kvalifitseeruva Sinne Sõmmeri ja meeste hulgas semude poolt eliitharrastajaks tituleeritud Leho Ripsi allaneelamiseks pakub Oras esimese hooga 6-7 ringi. Kuid siis, pisut mõelnud, tõstab limiidi kümne ringi peale.

Aga enne, kui võistlus jõuab alata, saabub platsi Klubi Tartu Maraton pealik, Tartu rattamaratoni peakorraldaja Indrek Kelk.

«Nooh, kas on hirm, et leib võetakse käest ära?» tuleb ratturite seast talle õrritav küsimus.

«Aga mehed, kas teil luba avaliku ürituse korraldamiseks üldse on?» küsib Kelk vastu.

«Ja kas keskkonnateenistuse luba on?» tuleb kohe teine küsimus. «Tõenäoliselt eritate siin liiga palju süsihappegaasi.»

«See mu ainus relv teiste vastu ongi,» tunnistab Torim, kes tajub, et on selle võistluse autsaider.

Kui Kelgu küsimused võistluste algust siiski väärata ei suuda, hüüab ta Orase kosmilise ratta raginaid kuuldes: «Oi-oi, millist Merida häält see ratas käiku vahetades teeb!»

Ratas on Orasel ajanappuse tõttu timmimata jäänud – see on tõsi.
***
Oras kihutab esimese ringi 2.22ga, et saada ühisstardist teistega kohe vahe sisse. Rips kaotab kümme sekundit, Sõmmer 22, Torim juba 45. Lindele lõpeb võistlus käiguvahetaja purunemise tõttu juba teisel tõusul. Võib-olla oligi talle nii parem: seljatrauma tõttu polnud ta juba tükk aeg korralikult sõita saanud.

Torim langeb Orase saagiks enda kolmanda ringi keskel, kui sõidetud on kaheksa ja pool minutit.
«Ilmselgelt oli soojendusring liiast,» nendib Torim. «Jalg oli juba algul pehme.» Jahimehena märgib, et sai vähemasti teada, mis tunne on jahitav olla. «Üsna kehva,» tunnistab ta. Ja lisab: «Samas hea, kui eluga pääsed.»

Sõmmeri sõit saab sõidetud pisut enne kuuenda ringi lõppu. Kui eelnevail päevil on õnnestunud vaid tunni jagu pukil pedaalida, siis polegi teab mis pikka pidu loota, jääb tal üle sedastada. «Tööl on vaja ka käia, see paneb piirid paika,» sõnab Sõmmer.

Aga Rips ei taha ega taha Orasele kuigi kiiresti selg ees vastu tulla. Kümme ringi sõidetud – Orasel keskmised ringiajad 2.30-2.35 kandis –, on Rips maas ainult 1.40.

Mõlemad mehed on üllatunud. Rips oli enne võistlust arvanud, et viie ringi ehk veerand tunniga on ta püütud ning võistlus läbi. Oras omakorda on sunnitud leppima tõsiasjaga, et kümme ringi on möödas ja Rips on veel oi-oi-oi kui kaugel.

Keskmiselt kümme sekundit ringi kohta on see, mis profil õnnestub harrastajalt tagasi võita.
***
Lõpuks, alles 16. ringi esimesel tõusul, saab Oras Ripsi kätte. Aega selleks, kokku 18,1 km peale, kulus 38 minutit (keskmine kiirus 28,5 km/h).

«Ülehindasin enda või alahindasin Leho võimeid,» pakub Oras. «Vahepeal näis lootusetu olukord, et vahe ei kasva ega kahane.» Hiljem lisab: «Tulin mütsiga lööma, aga ei õnnestunud.»

Tõepoolest, kui ta teeb kõigest kuus-seitse minutit soojendust, aga teine mees 50, kusjuures mõlema mehe mootor läheb nende endi sõnul korralikult tööle alles teisel sõidutunnil, siis koorub siit üks põhjus, miks Orasel Ripsiga arvete klaarimiseks nii kaua aega läks.

Rips ei varja, et väntas 95-protsendilise suutlikkusega, pulss lõi enamasti anaeroobsel lävel. «Eriti mul midagi sisse ei jäänud,» avaldab ta.

Mõlemad mehed on ühes ühte meelt: sprindiringi rada oma sagedaste tõusunukkide ja kurvidega pole nende lemmikute killast. «Parema meelega sõidaks Tartu rattamaratoni raja kaks korda läbi,» ütleb Oras.

Sel päeval, pärast Postimehe eksperimentvõistlust, jätab ta Tartu maratoni rajale sõitma minemata, ehkki ametivend Andrus Aug teda pidevalt telefonikõnedega pommitab, et seal ühine trenniaeg kokku leppida.

«Minu tänane trenn on tehtud,» sõnab Oras.

Pühapäeval jääb üle vaadata, kas see Postimehe trenn-võistlus aitab tal Tartu rattamaratoni finišis jagu saada Jaan Kirsipuust, kellele Orasel on seni tulnud kahel eelmisel aastal lõpuheitluses alla vanduda.
***
Kui Tartu Postimehe eksperimendis näidatud kiirused ja vahekorrad säilivad ka Tartu rattamaratonil, on Orase finišeerimise ajaks tema konkurendid läbinud järgmise pikkusega maa:

Allan Oras 89 km (lõpetab ajaga 3:08)

Leho Rips 83,5 km (lõpetab ajaga 3:20)

Sinne Sõmmer 77 km (lõpetab ajaga 3:37.30)

Kaupo Torim 67 km (lõpetab ajaga 4:10)

******

Hickman Bridge, Capitol Reef National Park, Utah. 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Allan Oras oma uue kalli sõiduriistaga Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Sinne Sõmmer (vasakult), Kaupo Torim, Kaido Linde, Allan Oras ja Leho Rips sööstmas möödunud nädala neljapäeva hommikul kell 10 Tartus Tähtvere spordipargi ringil tagaajamisvõistlusele. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Sinne Sõmmer (esiplaanil) pagemas Allan Orase eest. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Allan Oras on Leho Ripsile peaaegu kannule jõudnud. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Allan Oras on Leho Ripsi lõpuks kinni püüdnud. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Pullerits: Kas Ridley XT on tugevam kui BMW?

Läksin eile töölt otsejoones Kalle Kirsiaia juurde. Ta on Eesti paremaid rattamehaanikuid. Tuli Tähtvere rattapoes mulle uksele vastu ja, ma arvan, et imestas. "Oi, see on tegija ratas!" ütles ta. "Vaat see on tegija ratas!" Pakkus, et pool tundi on Tartu rattamaratonil juba võidetud.

Tunnistasin ausalt, et kahjuks pole see minu ratas. Ütlesin, et Riho Järveläinen Tallinnast saatis, tema oma see. Kirsiaed jälle ütles, et ega ma seda talle tingimata ütlema pea. Justkui andis mõista, et mõne asja võiksin ka ainult enda teada jätta.

Aga ma ei saa ju end võõraste sulgedega ehtida. Seda enam, et ta teab väga hästi, et mu senine ratas, Optima - ja seegi naise oma -, on Rademarist ostetud eeskätt tänu sellele, et kast õlut anti kaasa. Mis siis, et see ei ole tõsi. Esiteks, õluga mind ei peibuta, seda ma ei joo. Ja teiseks - pagan, Rademar müüs mu naisele ratta ning isegi kasti õlut ei raatsinud kaasa anda.

Kirsiaed seadis punase Ridley XT siuh-säuh minu järgi: sadul õigele kõrgusele ja õigesse asendisse, pedaalid vahetusse (enamik arvamusi on kaldunund sinna, et ei maksa klippidega sõitu nii viimasel minutil õppima hakata; ehkki Kirsiaed ütles, et tavapedaalidega teeb jalg pöördel 50 protsenti tööd, klippidega sõites aga 90 protsenti.)

Tegin õhtul asfaldil 32-kilomeetrise ringi, aega läks 1:11. Koduteel kiirust kogudes läks hoog nii suureks, et oleksin äärepealt seitsmenda seeria BMW-le sisse sõitnud. Too tegi Tähtveres selliseid vingerdavaid liigutusi, et mitte ei saanud aru, mis tal plaanis on, ning kuna mul olid käed sarvedel ja kiirendus just üleval, ei saanud ka pidurite järele haarata. Napilt õnnestus BMWst mööda vingerdada.

Tuleb vist hoogu targu vähemaks võtta.
******
Waterpocket Fold, Capitol Reef National Park, Utah. 28. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kalle Kirsiaed aastal 2000 Tähtveres rattapoes. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 2: Riho Järveläinen, stammteadustaja massispordiüritustel, laenas Priit Pulleritsule Tartu rattamaratoniks oma ratta. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Raha hukutav jõud

Ratta- ja jooksujutule vahelduseks küsin, nagu tänase Postimehe teisel küljel, mida teeksite, kui võidate kuuekohalise summa? Stuttgardis kergejõustiku GP-sarja lõppvõistlusel teenis Ksenija Balta teise koha eest üle 200 000 krooni ning teatas, et kavatseb võiduraha kasutada treeninglaagrites. «Tuleb veel tugevamaks ja kiiremaks saada,» ütles ta.

Eestis võitis tänavu BIGi Kuldliigas paljudele üllatuseks 100 000-kroonise peaauhinna tõkkesprinter Rene Oruman. «Raha kulub korteriostuks,» teatas ta.

Ei pea olema ajugeenius, et siit järeldada, kumma sportlase puhul on lootust, et ta kunagi maailma tiitlivõistlustel medaleid hakkab noolima, ja kumma puhul seda lootust ei tekigi. Kes vastuses kahtleb, meenutagu sõudeliidu juhti Rein Kilki, kes on jälginud väga täpselt, milleks sportlased tema sponsorraha kulutavad – ikka enda arenguks, mitte parema auto ostmiseks. Ja tulemus: tervelt kolm Eesti paati jõudis Pekingi olümpiale.

Aga väär, väga väär oleks arvata, et ennekõike raha on see, mis aitab tulemust paremaks teha. Eesti korvpallikoondise liikmed teenivad Eesti koduklubides laias laastus 70 000 krooni kuus. Selle eest näitavad nad tahtetut mängu, mis isegi rahumeelse Üllar Kerde koondise tüüri juures endast nii välja viib, et ta ähvardab mõned mehed minema lüüa.

Eesti klubides pallivad Eesti võrkpallikoondislased teenivad pisut üle 20 000 krooni kuus. Ja mis on tulemus? Võrkpallurid pääsesid tuleva aasta EM-finaalturniirile, aga korvpallurid peavad pingutama selle nimel, et Euroopas mitte päris viimaste hulka ehk nn mudaliigasse kukkuda.

Võtame võrdluseks veel ühe Eesti sportlase. Pekingi olümpial sai kolmikhüppes kümnenda koha Kaire Leibak, juunioride maailmameister. Tema saavutusi korv- ja võrkpallurite omadega kõrvutades peaks ta lausa rahas suplema, kas pole nii? Aga vaat, ei ole. Kergejõustikuliidult saab ta keskmiselt 13 000 krooni kuus (aga selle sisse mahub ka tasu tema treenerile ning kulutused laagritele), millele lisandub sponsor Estikolt pisut üle 5000 krooni, mis ju tegelikult koristaja palk.

Mis on siin tulemus? Leibak ütles pärast olümpia 10. kohta, mis ei toonud talle mingit preemiat, et sai maailma tippu pürgimiseks indu juurde. Ei tule meelde, et mõni Eesti korvpallur räägiks NBAsse pääsemise unistusest.

Küllap on tuline õigus Leibaku treeneril Mehis Virul, kes nendib: «Raha ei tohi spordis su tegevust juhtida – siis oled omadega audis.» Korvpallurid tõestavad, et Viru ei eksi.

Neil, kes korvpallureid rahaga üle kullates neile karuteene teevad, tasub oma firma töötajaile otsa vaadates endalt küsida: kui paljud mu headest spetsialistidest alluvad saavad sellist tasu, nagu minu firma nime trööpavad korvpallurid?
******The Castle, Capitol Reef National Park, Utah. 28. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ksenija Balta BIG Kuldliiga etapil Tallinnas. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Rene Oruman BIG Kuldliiga võidutšekiga. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Kaire Leibak on Pekingi olümpial saanud just teada, et pääseb kolmikhüppe lõppvõistlusele. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Algas üleriiklik mobilisatsioon

Venelased ütlevad, et parem, kui sul on sada sõbra kui sada rubla. Rubladega ei ole meil midagi peale hakata ja sada sõpra on liiga palju. Piisab vähemast. Aga kui neid õigesti motiveerida, siis aitavad nad sind Tartu rattamaratoni eel kaugelt rohkem kui saja rubla eest.

Minust on muidugi palju väita ja tahta, et Haanja Rattaklubi mehed mind sõbraks peaksid, kuid vähemasti oma ridadest nad mind ära ka ei ole põlanud. Kehasid läheb ju alati vaja. Pärast eilset meeldetuletust, et kui Haanja mehed kohe toimetama ei hakka, siis tulen sel aastal nende värvides starti naise alla 4000-kroonise Optimaga nagu seni - ja seda nad ei taha näha, kuidagi ei taha -, käivitus üle-eestiline päästeoperatsioon. Ent samal ajal, mõnede teiste meeste peades, keeras kogu eilne protseduur päris vildakaks.

Nimelt tuli kapist välja hulk vihaseid tegelasi, kes leidsid, et Haanja Rattaklubi peaks minusuguse, kes väidetavalt nende kallal esiteks avalikult aasib ja seejärel, teiseks, väärt ratast nõuab, oma ridadest kohe minema kihutama. Lühidalt, vaadake eilse postituse kommentaare ja te näete, kuidas mõni mees end taltsutada pole suutnud.

Aga Haanja mehed, ja mõned teised ka, on mõistlikud mehed. Saavad mängureeglitest aru. Esmalt helistas ja pakkus oma ratast Riho Järveläinen, suurürituste stammteadustaja. Siis helistas Ain-Ivar Tupp ja tegi oma pakkumise. Seejärel võttis ühendust Tarmo Mõttus. Ja loomulikult ajas asju Art Soonets, ise Corbise fotoagentuuri mingi tegelinskiga Läti ja Leedu vahet pendeldamas. Onkoarst Ain Kaare (tema pole Haanja Rattaklubi liige) teatas, et on samuti valmis oma ratta ajutiselt mulle loovutama. Nüüd küsin: millest see kõik räägib?

Esiteks sellest, et suutsin Haanja meestele enne hooaja üht tähtsamat starti eluvaimu ja tegutsemisiha sisse puhuda. Mu eilne irriteeriv postitus oli meelega mõeldud nende üleskütmiseks. Ja üleskütmist nad vajavad, sest võtke kõik siin teadmiseks, et mul oli kevadel ainult üks tingimus nendega liitumiseks: Klubi Tartu Maraton neliküritus (tänavu küll kolmiküritus) tuleb meeskondlikult ära võita, vähemaga leppida ei saa. Ja ma ütlen: meeskondliku võidu peale tuleb pühapäeval minek. Ja ma luban, et annan selleks endast ka nii palju, kui suudan. (Iseasi, kui palju suudan.)

Teiseks räägib Haanja Rattaklubi eilne üleüldine mobilisatsioon meeskonnavaimust. Nagu öeldakse: üks kõigi ja kõik ühe eest. (Mõelge nüüd pisut selle ütlemise üle, see pole siin sõnakõlksuks, vaid reaalsed nimed on taga.) Seda tiimivaimu ja koostööd ja rollide täpset jaotust näitasid nad juba Tartu rattarallil, kus, arvestades mu head tulemust nn Tartu jooksumaratonil, oli mind terve ralli vältel selja taga julgestamas Põtt ehk major Toomas Pindis (alles hiljuti oli ta veel kapten), kes jälgis, et keegi mulle tagant sisse ei põrutaks ning oli valmis rasketel hetkedel mind gruppi tagasi vedama, ohverdades mu nelikürituse võimalikult hea üldkoha nimel niiviisi ohvitserilikult enda potentsiaalselt palju parema koha lõpp-protokollis.

Ja nüüd lõpuküsimus: mis nipi või nõksuga loodavad teised klubid seesuguse tiimivaimuga Haanja Rattaklubist lõppkokkuvõttes jagu saada?

Head unistamist...
******Scenic Drive, Capitol Reef National Park, Utah. 28. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1, 2: Tänavune Mulgi rattamaraton. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala / Scanpix
Foto 3: Tunnistage üles, kes see sõidab siin Mulgi rattamaratonil Postimehe vormis. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala / Scanpix
Foto 4: Toomas Pindis 2005. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix