Pullerits: Mis seisus on murdunud luud ja mis saab edasi?

Ja ongi nädal vasakpoolse rangluu ning kahe roide, neljanda ja viienda murrust möödas. Kuigi on esinetud koguni arvamustega, et käsi kaela ja rangluu mingite agregaatidega kinni ning tagasi sadulasse, nagu õiged profid teevad, siis selline soovitus eirab kindlasti tõsiasja, et roided on ju ka katki, mitte ainult rangluu. Hingata saan, vabalt. Aga päris täiskopsuga, niiviisi, nagu on vaja pingutades – seda küll mitte. Külje pealt on veidi valus.

Täna, reede hommikul käisin arsti juures, et saada seisundist ülevaade. Arst küsis, kas valutab ka. Ütlesin, et – kolm korda üle vasaku õla sülitades – suurt mitte. Möödunud ööl tekkis küll vasaku abaluu taha valu, aga võtsin kaks tabletti Paracetamoli sisse ja sättisin asendit ning sain taas uinuda. Arst oletas, et ilmselt tulenes valu sellest, et hoian alateadlikult keha harjumatus asendis ning küllap on ka mõned muidu rohkem jõude püsinud lihased saanud ootamatut koormust.

Igaks juhuks kuulas arst ka mu kopsud põhjalikult üle ning ütles, et mingit raginat vms-t, mis viitaks mingile probleemile, ta küll ei märganud. Oht olevat selles, et kui oled näiteks suitsetaja – täiesti idiootne ja debiilne tegevus –, siis võib röga kuskile tasapisi koguneda ning põletiku tekitada.

Olen ka kuulnud hoiatust, et murtud roided hakkavad valutama teisel nädalal. Kui nii, siis ilmselt varsti. Seni olen endale üllatuseks isegi enam-vähem korralikult magada saanud, ehkki öiste rituaalide hulka kuulub vähemalt kaks korda üles tõusmine. Esimene kord kella kahe-kolme paiku ning järgmine kord kahe-kolme tunni pärast. Pean nimelt magama nii, et ülakeha on kergelt tõstetud, ning lamama kas selili või ettevaatlikult tervel, st paremal külje. Aga minu tavaline magamisasend on vasakul küljel ning selili pole ma üldse magada saanud (siit ka põhjus, miks bussis või lennukis magamine on mulle võimatu). Selili või ainult paremal küljel olles – hoidudes seejuures igasugusest vähegi suuremast liigutamisest, et luude otsad ei nihkuks – jäävad aga selg ja külg mõne tunni möödudes paratamatult väga valusaks. Seetõttu, kui siis ärkan, peangi end voodist tasakesi välja ajama ja veidi ringi käima, et väsinud kohti puhata.

Täna, reede hommikupoolikul lasin röntgenikabinetis teha vigastatud kohtadest uued röntgenipildid. Need, nagu öeldud, on vajalikud selleks, et näha, ega luude otsad ole nihkunud. Sest kui on, on kuri karjas. Siis, nagu hoiatas juba nädal tagasi traumatoloog-ortopeed dr Leho Rips, pole operatsioonist tõenäoliselt pääsu. Ja operatsioon on alati risk, muudest kaasnevatest komplikatsioonidest rääkimata.

Röntgenikabineti töötaja keeldus pilte kommenteerimast, öeldes, et seda tehes ületaks ta oma kompetentsi ning tal pole selleks volitusi. Arusaadav. Küll aga polnud tal midagi selle vastu, et mulle pilte näidata. Kui püüdsin teda n-ö ära petta küsimusega, osutades pildile, et vaadake, kas need luud on kohakuti, kordas ta oma varasemat vastust.

Pärastlõunal helistas arst ja andis piltidele oma hinnangu. Aga eks tule mulgi siin olla professionaalne ja mitte öelda midagi avalikult enne, kui pildid on üle vaadanud ja nähtule oma hinnangu andnud ka dr Rips. Eks need lähimad tunnid seetõttu veidi närvilised ole.

Kui te samuti närvikõdi tahate, vaadake siit, millist teed mööda pidin kevadel alla sõitma, et jõuda kuulsale White Rim Drive’i rajale. Tegemist, nagu näete, on looduslikult väga võimsa kohaga. Ohtlikuks tegi laskumise peale selle, et puudusid igasugused piirded, esiteks see, et tegemist on tsivilisatsioonikauge kohaga, kus häda korral pole abi eriti loota, ja teiseks see, et kui tagasiteel peaks vähegi vihma sadama – ja vihma tõenäosus oli ilmaprognoosi järgi olemas, mida kinnitasid ka pärastlõunal kogunenud sünkjad pilved –, on seda teed pidi üles saamine sisuliselt võimatu, sest savisegune teekate muutub libedaks mülkaks.

Tookord läks mul närvipinge järel siiski hästi. Kes teab, kuidas läheb seekord? Fakt peaks olema see, et kui miski mu soliidset vanust arvestades - homme, laupäeval, lööb ikkagi ette 51 - peaks paranemist kiirendama, on need Veerpalu kaasusega tuntuks saanud kasvuhormoonid. Mul peaks ju olema nüüd nende saamiseks samasugune argumenteeritud põhjendus, isegi tugevamgi, kui Norra suusatajatel astmarohtude võtmiseks.

Foto 1: USA profirattur Lance Armstrong saabub 2009. aasta märtsis pärast kukkumist Hispaanias Valladolidi haiglasse. Arstid tuvastasid tal parema rangluu murru. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Profirattur Lance Armstrong valmistumas parema rangluu operatsiooniks 25. märtsil 2009 Austinis Texases. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Suusahüppaja Jaan Jüris 2005. aasta algul Kuopio hüppemäel murtud vasaku rangluuga. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Mineral Bottom / Horsethief Road. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mis juhtus suure soolosõidu finiši eel?

Radioloog vaatas oma arvuti ekraanil pilte ja tema näost oli kohe aru saada, et talle ei meeldinud see, mida ta nägi.

Seisin röntgeniruumis, radioloogi kabineti lävepaku taga ning küsisin, kas võin sisse astuda, et seda, mis on ekraanil, ka oma silmaga näha.

Radioloog oli lahkesti nõus.

Umbes 20 minutit varem olin lõpetanud ligi 84 kilomeetri pikkuse rattasõidu Tartust Valka. Minek oli olnud mõnus ja kerge, kiirus püsis enam-vähem lakkamatult üle 35 km/h. Tundus, et vorm on hea. Tõusuteel. Ja selle tunnetamine andis üksnes hoogu juurde.

Pärast Valka sisenemist keerasin bensiinijaama juures vasakule, Pikale tänavale. Seal ootas ees sõidu viimane, ligi poolekilomeetrine tõus. Jagus sellegi ründamiseks tahtmist ja särtsu. Enne mäe otsas ristmikule jõudmist süttis valgusfooris roheline tuli, nii et sain peatumata jätkata. Järgmisel ristmikul, umbes 150 meetri pärast, ootas pööre paremale, Kungla tänavale. Sealt jäi kokkuleppelise finišini, kus kell kinni lüüa, vähem kui kilomeeter.

Alustasin pööret paremale. Selleks, et pööret ohutumaks muuta, võtsin Pikal tänaval aegsasti oma sõidureas rohkem vasakule. Sealne pööre on lage ning nägin selgesti, et ühtki autot kuskilt ei tule.

Ega tulnudki.

Kuid järsku silmasin Kungla tänaval jalgrattur. Mitte sportlast, vaid mingit tavalist meest tavalisel jalgrattal.

Aega jäi vähe, et otsustada, mida teha.

Haarasin pidureist ja tõmbasin neid. Koheselt tundsin, olles end pöördel kallutanud paremale, et ratas läks külg ees libisema. Asfalt, mis maanteel ja ka Pikal tänaval oli hoolimata uduvihmasajust olnud valdavalt kuiv, oli Kungla tänaval märg.

Libisemist tajudes lasin piduritest lahti. Proovisin kibekähku kalkuleerida, kas mööduda ratturist paremalt või vasakult. Aga ei jõudnud otsustamisega kuigi kaugele. Sest pärast seda, kui olin pidurid vabastanud, viskas ratas end inertsist rohkem püstisesse asendisse, tegi minu all ühe jõulise tantsuliigutuse, keerates end sõidu suunas pooleldi risti, ning viskas mind seejärel seljast.

Lendasin vasaku õlaga asfaldile. Pauk oli kõva. Igal juhul palju kõvem kui mullu Võru rattaralli viiendal kilomeetril või tänavuse Tartu rattaralli eelviimasel kilomeetril. Sellest sai kohe aru. Ka kiivriga pea tonksas vastu maad, aga mitte nii, et pea oleks mingigi märkimisväärse löögi saanud. Poleks kiivrit olnud, oleks jutt teine.

Ajasin end asfaldil aeglaselt istuli. Ennast vaikselt liigutades tajusin, et vähemasti luud on vist terveks jäänud. Kuigi õlg oli kahtlemata tugeva löögi saanud, kuid käsi õlast siiski liikus, ehkki väikse valuga. Vaatasin, et rattavormil oli terve külg halliks määrdunud, kuid peale õla ei olnud ükski muu kehaosa kannatada saanud: ei põlved, ei küünarnukid, ei käed.

Pärast sellist matsu kulub aega toibumiseks. Istusin lihtsalt tee ääres. Teine rattur oli samuti kinni pidanud ja muudkui vabandas vene keeles, et «oi, izvinite, izvinite». Ma ei suutnud talle midagi vastata, ja mida olnukski mul talle öelda. Halb õnn, mis muud. Tema ikka vabandas ja vabandas. Aga olin rohkem iseenda tunnete ja mõtetega ametis. Siis istus vene mees vaikselt sadulasse ja sõitis minema.

Ka mitmed autod, mis ristmikust möödusid, sõitsid lihtsalt mööda, kuigi mu ratas lebas keset teed ja ise istusin selle kõrval maas. Pidasin targemaks suuri liigutusi mitte teha. Kummalisel kombel olin kukkunud just samal päeval, kui Tour de France'il kukkus vihmasel asfaldil samuti ridamisi proffe (vt sissekande fotod), teiste hulgas kaks päeva hiljem tuuri võitnud inglane Chris Froome.

Lõpuks peatus üks tumedam sõiduauto, millest väljus umbes 30-aastane mees ja sammus minu juurde. Küsis vene keeles, mis juhtus. Küsis, kas kutsub kiirabi. Küsis, kas saab mind kuidagi aidata. Tänasin teda ja vastasin, et mu naine peaks paari minuti pärast kohale jõudma – olime kokku leppinud, et Valgas jõuab ta mulle autoga järele ja võtab peale –, küll ma temaga juba edasi saan. Äkki peaks naisele ikka helistama, küsis vene mees. Ei, pole vaja, vastasin, sest teadsin täpselt, kus ta parajasti on ja millal saabub. (Ta jõudis enne Valgat mulle järele ja pööras korraks surnuaia juurde.)

Kahe minuti pärast saingi auto peale. Haigla oli tegelikult sealsamas, sadakond meetrit eemal. Sõitsime EMOsse, sest seisukord vajas siiski kontrollimist.

Õde tegi mulle pikema jututa süsti tagumikku – valuvaigisti, seletas ta. Siis kutsus valvearsti, umbes 30-aastase vene mehe. Too katsus mu õlga siit-sealt ja küsis, kas on valus. Otseselt ei olnud kuskil teravat valu. Lihtsalt kogu õlg oli raske ja kangevõitu. Ütlesin koguni, et katsugu kõvemini. Arvasin jätkuvalt, et tegemist on tugeva põrutusega. Sest ennast liigutades tundsin vasakul küljel tuimust ja valu. Arst saatis mind röntgenisse.

Seal tehti mu õlast ja küljest neli pilti. Ja kohe sai ka selguse.

Astusin pärast radioloogilt loa saamist tema kabinetti ja heitsin pilgu arvuti ekraanile.

«Teil on rangluu murd ja kahe roide murd,» lausus mõni sekund tagasi ekraanilt nähtu peale nägu krimpsutanud radioloog ja osutas mustvalgele pildile.

Seda, et roided on katki – täpsemalt vasaku poole kolmas ja neljas roie – nägin ka ise. Rangluu murru tuvastamine nõudis aga asjatundja silma.

Läksin mööda koridori tagasi valveõe kabinetti. Veel enne, kui sinna jõudsin, helistasin traumatoloogile-ortopeedile dr Leho Ripsile.

Dr Rips viibis parajasti välismaal. Kandsin talle olukorrast lühidalt ette. Ta ütles, et korraldab kohe selle, et saab näha mu röntgenipilte, ja helistab siis tagasi.

Valveõde võttis suure heleda meditsiiniriide tüki, põimis sinna paar sõlme ning pani mu käe kaela. Kõik, kogu lugu. Võisin minna.

Vähem kui kümne minuti pärast helistas dr Rips tagasi. Andis juhised: lühidalt, hoida vigastatud kohti stabiilsena, kannatada ära magamata ööd ja muud ebamugavused, veeta ööd poolistuvas asendis, peaasi, et murtud kohti ei häiriks, sest lahasesse rangluu ja roiete murru korral midagi panna ei saa.

Järgmine ülevaade mu seisukorrast tuleb reedel pärast järjekordset röntgenit, seniks sõitke minuga koos Las Vegasest läbi Nevada kõrbe ja Arizona kirdenurga ning üle Utah mägede maailma maastikuratturite meka Moabi poole. Enjoy the ride (as long as you can)!

Foto 1: Prantsuse rattur Pierre Rolland Tour de France'i reedese etapi kukkumise jälgedega võistlusvormil ja kehal. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 2: BMC meeskonna austraallasest rattur Richie Porte ründab kurvi Tour de France'i reedesel etapil. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 3: Cofidise meeskonna hispaanlasest rattur Daniel Navarro on kukkunud Tour de France'i reedese etapi märjal asfaldil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Prantsuse rattur Pierre Rolland on kukkunud Tour de France'i reedese etapi märjal asfaldil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Hollandlane Tom Dumoulin on kukkunud Tour de France'i reedese etapi märjal asfaldil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Šveitsi rattur Steve Morabito on kukkunud Tour de France'i reedese etapi märjal asfaldil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Cofidise ratturile Daniel Navarrole lõppes Tour de France'i reedene etapp kiirabiautos. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma tegin pika ja võimsa soolosõidu? Ja edasi...?

Sellal, kui enamik teisi mehi Eestis lõpetab töönädala ja laseb rihma lõdvaks, oi kui lõdvaks, võtsin ette soolosõidu Tartust Valka. Plaan oli sealt edasi ka üle riigipiiri minna. Kuni Läänemere kaldani välja.

Kas alternatiiv eraldistardist sõidule? Ei, seda mitte. Aga ihuüksinda asusin teele küll.

Õhus oli pidev uduvihm. Sellest hoolimata võtsin kaks joogipudelit kaasa. Lisaks plastpudelisse pigistatud kolm pakki SiS-i spordigeeli ja ühe Sponseri energiakommi – too oli ainus, mis pakist järele oli jäänud.

Alustasin kodu ukse eest rahulikult. Esimesed 5 km läbisin keskmise kiirusega 33 km/h. Linnast väljudes panin hoogu juurde. Järgmised 5 km väntasin juba keskmisega ligi 40 km/h. Esimesele 10 km-le kulus 16.37, keskmine pisut üle 36 km/h. (Siin ja edaspidi Endomondo kogutud andmed.)

Teisel kümmekonnal kilomeetril (fotol paremal) lisasin veidi tempot, saades keskmiseks 37,66 km/h. Elvasse keerava maanteesõlmeni jõudsin umbes kolmveerand tunniga. 15.-20. km läbisin keskmise kiirusega 39,13 km/h ning 20.-25. km keskmisega 38,63 km/h.

Rõngusse (fotol all vasakul), kust sõitsin ühe jutiga läbi, ehkki sealses kaupuses müüakse häid pagaritooteid – kui dr Leho Rips mind 2012. aasta sügisel Valka põlvelõikusele sõidutas, tegime ka seal peatuse –, jõudsin tunni ja seitsme minutiga.

30 km läbisin 48.55-ga ja 40 km 1:05.43-ga. Minek, mis seal salata, tundus hea ja mõnus. Ilmselt elu üks parimaid tundeid rattasadulas, hoolimata sellest, et tohutu õhuniiskus tegi prilliklaasid märjaks, häirides pisut nähtavust, ja rattavormi samuti.

Isegi Rõngu-järgne pikk ja suur tõus ei suutnud hoogu eriti kärpida, kuigi tõusul tuli üks kõne vastu võtta. Tolle 5 km lõigu läbisin keskmise kiirusega 35 km/h. Olin jõudnud umbes poolele teele Valga suunas.

Siis piisad tihenesid. Tühja sest. Ikka püsis 5 km pikkuste lõikude keskmine kiirus raudselt üle 35 km/h. 50.-55. km lõik möödus keskmisega 38,38 km/h ning 60.-65. km lõik keskmisega 38,38 km/h. Viimasel 15 kilomeetril enne Valgat (fotol paremal) püsis keskmine kiirus 5 km pikkustel lõikudel kenasti üle 37 km/h. Ei tea, kas aitas kaasa ka see, et olin Valgale liginemise ajaks ühe pudeli vett juba ära joonud ning spordigeelide pudelikese ka peaaegu tilgatumaks ammutanud.

Kui Valgas enam-vähem kesklinna jõudsin, olin kodu ukse eest läbinud 84 km ning olnud teel 2:22.20. Endomondo väitis, et kilokaloreid oli kulunud 3001 ja vedelikku kulunud 1,22 liitrit (neid arve ma väga tõsiselt ei võta, sest vaevalt Endomondo mu kehalisi parameetreid teab).

Jõudu ja jaksu oli endiselt piisavalt. Võtsin innuga Pika tänava tõusu, et keerata selle otsas paremale Kungla tänavale.

Keerasingi ja...

...siis muutus kõik.

Kõige põnevamad lood lõpevad ikka kõige ootamatuma koha peal. Nii ka seekord. Mis juhtus - loodetavasti aitab te närve rahustada see rattasõidu kaunisvideo, sest eelmine video oli vist juba alguses liiga heidutav.

Foto 1: Hollandlane Bauke Mollema on Tour de France'i laupäevasel etapil teistest lahti rebinud. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Tartu-Valga maantee Külitse ja Nõo vaheline lõik. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Rõngu kergliiklustee. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu-Valga maanteel jääb Valgani 4 km. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 5: Ratturid võtmas kurvi Tour de France'i laupäevasel etapil. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix

Pullerits: Mida üllatavat ja uskumatut rääkis kiire käega spordimees?

Ma ei oska ega suuda oda visata – mu isiklik rekord kunagisest ajakirjanike kümnevõistluse ajast on 21 meetrit –, aga sellegipoolest ei suhtu Eesti nimekaim odavisketreener Toomas Merila minusse kui alaväärsesse. Täiesti vastupidi. Nägin teda juhuslikult selle nädala algul Tallinnas Audentese hallis. Ta mäletas mind väga hästi, kuigi viimati suhtlesime 13 aastat tagasi. Ta astus rõõmsalt ja imestunult ligi ning küsis, mida suvisel ajal hallis teen. Üks kõva mees, lühikesed heledad põlvpüksid jalas ja triibuline särk seljas, juuksed heledat karva nagu mulgi, seisis mu kõrval.

«Rääkisime juttu,» vastas too mu eest.

«Väga õige mehega rääkisid,» kiitis Merila vastanut. Ja rääkis siis talle, kuidas ma olin teinud omal ajal Andrus Värnikust põhjaliku ja asjatundliku loo, teemasse süüvinud ning asjad endale üksipulgi selgeks teinud. Merila mäletas isegi, et olin tolle odaviskeloo eest võitnud auhinna. Jah, nii see oli – kui õigesti mäletan, sain spordiajakirjanduse konkursil kirjutisega «Ässad ähvardasid rikkuda Värniku viskevormi» esikoha. (Mis siis, et ma olen odaviskes täiesti saamatu. 1980. aastate teisel poolel vaatas kord Raul Kalvi, kellega teenisime 1984. aasta suvel-sügisel Peipsi järve taga Luuga õppeväeoses, staadionil mu õlaliigese painduvust ning nentis, et odaviskes pole mul tõesti midagi peale hakata.)

Trikk on selles, et sa ei pruugi ise olla mingil alal tegija, aga kui sinus on tahtmist ja püüdmist asjast aru saada, seda mõista, siis just niimoodi, põhjaliku reporteritööga, suudadki süüvida ja kirjutada korraliku loo isegi siis, kui ise oled antud vallas täiesti lootusetu.

Seda põhjalikkust tunnustas ka Merila. «Enamik ajakirjanikke on pealiskaudsed,» lausus ta.

Ma ei mäleta, kes seal seda lisas, kuid õhust käisid läbi koguni sõnad, et «pealiskaudsemast pealiskaudsemad».

Too, kellega olin just pikalt vestelnud, oli kaks nädalat tagasi Amsterdamis EM-võistlustel odaviskes neljanda koha saanud Risto Mätas. Külitasime kõrgushüppemattidel, mina küsisin, tema vastas. Kokku poolteist tundi. Ja ma ütlen otse ja selgelt: nii huvitavat ja sisukat ja õpetlikku sporditeemalist vestlust ma ei mäletagi. Mätas on supermees: seletab asju arusaadavalt, on meeldiv ja otsekohene, ei tiku miskit ilustama, räägib ausalt.

Näiteks, kas te teadsite, et odavise ei olegi tegelikult vise? See on vaid üks asi, mille ta lahti seletas. Aga ta rääkis põhjalikult ka sellest, kui tähtis on spordis vaimne pool, kui oluline on treeningute analüüs, kuidas vigastustest pole pääsu ning need on sinu alatised saatjad, kuidas sport mõjutab suhteid naistega, millised kentsakad tegurid võivad mõjutada sooritust tippvõistlustel. Kui keegi sensatsiooni otsib, siis rääkis ta sedagi, mida ootamatut juhtus temaga Austraalias, kui ta oli vahepeal odaviset juba lõpetamas – sest oli teinud kolm küünarnuki operatsiooni ja olukord näis lootusetu. Ja supersensatsioon on see, mis seob Mätast ühe Keenia jooksjaga, kelle nimel on tänaseni ühe jooksuala maailmarekord. Kas teate, kellest jutt?

Seda kõike saate lugeda laupäevasest Postimehe Arterist, kus ilmub minu pikk, 26 000-tähemärgiline intervjuu Mätasega. Ütlen julgelt, et see on üks sisukamaid sporditeemalisi intervjuusid, mis Eesti ajakirjanduses viimastel aastatel ilmunud. Ja seda tänu vastajale, Risto Mätasele.

Selliste vestluste nimel tasub olla ajakirjanik.

Aga odavise on siinsele lugejaskonnale ilmselt sama võõras ja kauge ala nagu mullegi. Seetõttu ei ole ma unustanud vastupidavusalade huvilisi. Teie puhul lähtun sellest, et mõned kaadrid on küllap kõnekamad kui paar tuhat tähemärki. Sattusin nimelt Soola vadi singlile ega osanud arvata, kui raske ja keeruline see on. Sellest annavad aimu juba filmi esimesed sekundid.

Ennast kritiseerides pean aga märkima, et polnud stsenaristi ja operaatorina kõige nutikam. Kahjuks valisin pärast esimest järsku laskumist jäädvustamiseks lõike, mis annavad Soola vadi singlist vale ettekujutuse. Tegelikult on tegemist äärmiselt vaevalise, kohati isegi ohtliku rajaga. Just neid oleks pidanud jäädvustama. Kuid stsenaristina tahtsin koha peal olles edasi anda pigem imelist ümbrust, mis tingiski, et andsin endale operaatorina tööd siis, kui liikumiskiirus oli ebatüüpiliselt suur ehk rada väga lihtne. (Lisaks lasin filmi toimetada, st konarlikust rajast tingitud hüplikkuse ära siluda, mistõttu, nagu märkate, on pilt kohati lainetav.)

Veel üks asi, mis seal, Moabi kandis, on eeskuju vääriv, on see, et maastikurajal sõitmiseks ei ole vaja, erinevalt Eestist, autoga kuskile kaugele riigi teise otsa sõita. Siin on film ühest rajast, mis kulgeb otse Moabi linnakese, maailma maastikuratturite pealinna külje all, järsu kõrgendiku allserval. Mõnus! Tuled näiteks õhtul töölt koju ja vaatad, et aega vähe, aga tahaks looduses huvitavat sõitu teha. Eestis peaaegu võimatu, aga Moabis, näete, lähete linna äärde – ja annate minna. (Lasin ka selle filmi hüplikkust vaatajate mugavuse huvides tasandada.)

Hämmastav on see, et kui vaatad YouTube'is teiste meeste videosid, siis seal tundub enamik maastikusõiduradu väga lihtsad. Aga kurioosne on see, et kui ise sõitma hakkad, siis avastad, et pagana raske ja keeruline. See on vist sellest, et a) enamik filmijaid ongi osavad sõitjad ja b) video petab: tõusud on lamedad ja laskumised vaat et olematud ning rada näib sile nagu maantee. Seetõttu, kui saate, minge pigem ja proovige ise järele, kuidas on tegelikult. Usun, et te ei kahetse.

Foto 1: Risto Mätas rõõmustab - olümpianorm 83.00 on üheksa sentimeetriga täidetud. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andrus Värnik oma parematel päevadel suvel 2003. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Risto Mätas leivatööl. Foto autor: Juss Saska, Postimees/Scanpix
Foto 4: Risto Mätas oma töövahendiga. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Fotod 5-7: Salt Wash Singletrack. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Jaan Kirsipuu õppetunnid, mis eales ei kaota aktuaalsust!

Mõnikord tasub ajas tagasi vaadata. Sealt on palju õppida. Siin parimad palad mu kuraditosin aastat tagasi peetud vestlusest Eesti võidukaima profiratturi, mu koolivenna Jaan Kirsipuuga (fotol paremal), mille tegin siis, kui ta oli Tour de France’i mägedesse jõudes taas kord sadulast roninud, Eestisse naasnud ja aja maha võtnud. Loodetavasti saate siit elu ühe kasulikema rattasõiduõppetunni. Algselt ilmus mu vestlus Postimehe Arteris, kuid on ajapikku kultuurikihi alla mattunud – oleks patt nii väärt jutuajamist sinna tolmuma jätta.

Kuidas on võimalik, et kolm nädalat järjest sõidetakse rattaga iga päev ligi 200 km ja mõnel päeval palju rohkemgi? Lihtsurelikele ei mahu see pähe.

Noh, ratturid on juba väiksest saati sellega harjunud. Ja lauskmaaetapil, kui su enesetunne on kehv või oled väsinud, võid grupi keskel püsida.

Tähendab, et võistluse ajal saab isegi puhata?

Kindlasti saab. Hea temposõitja, kes on ka mägedes väga hea, võib Tour de France’i läbi sõita niimoodi, et ta ei ole peaaegu üldse väsinud. Paljudel suurtel, tugevatel tüüpidel ongi pärast Tour de France’i sageli parim vorm. See mõjub neile kui ideaalne treening. Mulle mitte, sest olen sprinteri tüüpi. Minu organismi töövõime ei ole parimatega võrreldes midagi erilist. Isegi lauskmaaetapp, kuigi jõuan sõita, väsitab mind rohkem kui teisi. Võibolla vaid kehvast mägironijast saan lauskmaaetappidel paremini hakkama. Aga minu eelis on sprinterijõud: kui satun ohtlikku olukorda ja võin grupist maha jääda, siis olen kuni 5 km võimeline pingutama ja endast välja andma hoopis rohkem, kui temposõitja.
Kuid päevast päeva pingutus on minu organismile raskem kui temposõitjale või mägironijale. Lõpuks ongi nii, et nädala pärast hakkab taastumine juba kehvaks minema.

Kas seepärast otsutasidki Touri katkestada?

Sellise väsimusega saaks sileda peal veel ilusti hakkama, aga mägedes enam mitte.

Jalgratturite grupisõidust on räägitud, et kaks tundi aetakse omavahel juttu ja näidatakse sponsorite reklaame, siis kaks tundi kruvitakse tempot ja lõpus tehakse 500-meetrine spurt kiirusega 70 km/h. Peab see paika?

Ei, mida aeg edasi, seda rohkem kohe stardist pannakse. Sest võidusõitjad on erinevad ja igaühel on võidušanss natuke erinev. Need, kes finišikiirendusega silma ei paista – ja kui lõpus on mägi ning nad mäest ka eriti hästi üles ei saa –, siis neil on ainus võimalus üritada ammu enne finišit eest ära sõita. Kusjuures selliseid sõitjaid ongi kõige rohkem, kellel ei ole sprindikiirust ega mägironimisvõimet. Stardist lähebki nende meeste festival kohe lahti: nad hakkavad üritama, kes jõuga, kes kavalusega, eest ära sõita.

Ja sinu ülesanne on peale passida, milliste jooksikutega tasub kaasa minna, või lihtsalt loota, et grupp püsib lõpuni koos ja siis rünnata?

Oleneb võidusõidust. Mõnikord loodan, et grupp püsib koos, mõnikord üritan ise ka ära minna. Nagu möödunud aastal Tour de France’il, kus algatasin ise äramineku. Nägin, et pinnas on selleks soodne, ja teadsin, et sprindikiirus ei ole mul hea, mistõttu grupist ma tõenäoliselt ei võida spurdiga. Proovisin – ja õnnestus.

Mis neis Tour de France’i mägedes nii õudset on, et sa neist ühelgi aastal üle pole saanud?

Esiteks, minu füüsilised omadused. Kehakaal on ligi 80 kg ja töövõime nagu keskpärasel temposõitjal, kes kaalub 65-70 kg. 400 vatti jagatud 80-ga on ju vähem kui 400 vatti jagatud 65 kg-ga. Ja kui tõus on 8-10 %, siis võimsuse ja kaalu vahekord ongi määrav. Sest ühte mäkke lähed tund aega või isegi rohkem. Kui tõus on 25 km, siis 7-8 protsendilist mäge lähed 16-17 km/h.

Su vanem vend Toomas lõpetas sportimise varakult, olles läbi käinud NSV Liidu koondisest. Kui oleksid ka Liidu kadalipust läbi hekseldatud, kas oleksid samuti tänaseks läbipõletatud mees?

Väga tõenäoline. Tollal ei olnud võimalusi. Tom sai süsteemist välja 1989. aastal, kui läks Hispaaniasse. Ta oli 25-aastane. See ei ole veel liiga hilja profikarjääri alustamiseks, aga siis polnud ka kogemusi, mis moodi enda eest seista. See on põhipõhjus, miks tal asi stoppama jäi.

Mis on Prantsusmaal ratturite ettevalmistuses teistmoodi, kui oli NSV Liidu koondises?

Kõige parem on ettevalmistuses olnud mulle süsteem, mis oli Liidu ajal. Ainult parimatel profimeeskondadel on niivõrd paikapandud süsteem, nagu oli Liidu koondisel või koguni Eesti koondisel parimatel aegadel. Ega treeningmetoodika ja -detailide osas prantslased ka millegagi hiilga. Minu arvates on neil täiesti valed arusaamad, kuigi asi liigub paremuse suunas.

Kas Liidu süsteem oli julmem ja prantslaste süsteem on rohkem inimest hoidev?

Seda võibolla küll, aga see ei too paraku tulu. Venelased on muidugi rohkem karastanud, aga ma tooks esile nende treeningpõhimõtted, mis baseeruvad suurel mahutreeningul, ja alles siis tehakse eriharjutusi. Kuid prantslased lähevad pahatihti vastuteed: detsembris teevad ime-eriharjutusi, jaanuaris on nad vormis ja veebruari lõpuks, kui võistlused algavad, on nad läbi kärsanud. Mahutrenn on tagaplaanile jäänud.

Kuidas see süsteem sind ei ole rikkunud?

Ma ei ole sellele alla kirjutanud. Keeldusin seda vastu võtmast. Esimestel aastatel olin sunnitud selle muusikaga kaasa minema, sest ise veel sõita ei jõudnud ja kõhklesin ka igasugu asjades. Aga niipea, kui ise otsustada sain, tegin nii, nagu olin harjunud.

Mis sul puudu jääb, et olla sama kõva nagu Touri mitmekordsed võitjad Lance Armstrong, Miguel Indurain, Bernard Hinault või Eddy Merckx?

Kui ainult nendega võrrelda, siis üksnes füüsilised omadused. Nende mootori töövõime on looduse poolt kohutav. Nad kruvivad 100 või 150 vatti rohkem tunni aja jooksul – see on suur vahe.

Ja seda ei anna kuidagi tasa teha?

See on nagu autodel silindrimahu vahe. Sa võid kaheliitrise mootori heasse korda timmida, aga kui vastas on neljaliitrine, pole midagi teha, isegi kui neljaliitrine turtsub natuke.

Kuidas suudad end pidevalt tagant piitsutada?

Võistluseelne vaimne töö ongi see, mis kõige rohkem väsitab. Et ennast koondada, kapslisse ajada, hobusesilmaklapid ette panna, et ei näe midagi muud.

Kas vaimne pingutus on isegi raskem kui füüsiline?

On küll. Füüsiliselt on ka vahest jube raske, aga see on ületatav. Lõpus, kui sa isegi murdud, saad ikka puhkama. Aga vaimne pingutus on pikem, see algab juba enne starti.

Mis mõttega sõidavad need kümned mehed, kes teavad, et nad eluilmas ei jõua poodiumile?

Ei, niimoodi ei tule keegi starti, et ta teab, et ta kunagi ei võida. Igaüks läheb starti mingi võidulootusega. Muidugi on meeskondi, nagu Armstrongi tiim näiteks, kus igaühel on täpne ülesanne: nende eesmärk on, et nende liider võidaks. Paljusid see motiveeribki. See on neile suur tunnustus, kui nad on rabanud tööd ja nende liider tuleb esimeseks.
Mul on vastupidi: tihtipeale rabatakse tööd minu heaks. Seda on üsna harva juhtunud, et olen teinud kellegi heaks tööd ja minu meeskonnakaaslane võidab. Kuid mulle on see tihtipeale isegi suurem rõõm, sest seda juhtub nii harva, kui mõni kaaslastest tänu minu pingutusele esikoha saab.

Kujutan ette, et see paneb su õlule hirmus suure vastutuskoorma, kui tead, et kuus-seitse meest rabavad selle nimel tööd, et sa võidaks.

See on ka see, mis väsitab – vastutuse vaimne koorem. Mõnikord olen öelnud, et ärge täna minu heaks töötage, ma ei suuda end kokku võtta. Aga kõik ütlevad, et lõpeta ära, sa oled ainuke, kes meil võita saab, ja võidusõidu ajal ka lükkavad tagant ja ütlevad, et aah, ole rahulik, küll sa lõpus jõuad.

Jalgrattaspordist on lihtsurelikel raske aru saada ka seetõttu, et etapiajad kõiguvad sõltuvalt reljeefist ja tuule suunast neljast kuue tunnini. Kõige lihtsam on teie tööd tavainimesele selgeks teha, kui saaks teada, kui kiiresti sõidaksid üksinda tuulevaikse ilmaga Tallinnast Tartusse.

Kui eraldistardivarustuses, siis nelja ja poole tunniga tulen küll toime. Üle 40 km/h keskmist kiirust jõuan ikka hoida 180 km. Kui panna kaheksaliikmeline meeskond sõitma, siis oleks keskmine kiirus ehk 47 km/h. Tour de France’il sõitsime meeskonnaga 70 km keskmiselt 52 km/h.

Kui palju su võistlusratas maksab?

50-55 tuhat krooni. Mul on klassikaline raam, alumiinimtoru. Karbonraamid on kallimad. Raamitehnoloogia otsustabki hinna. Muud komponendid tulevad ainult kahelt firmalt. Samalaadsed rattad Eestis on isegi kallimad. Meie tiimil on kõige odavam rattamark üldse, supermarketi keti mark, aga ega ta tehnoloogialt kehvem ole. Kuid natuke maksab see nimi ka, mis on ratta peal. Täpsealt samade omadustega Tornado on ikka paarkümmend tuhat krooni kallim, kuigi kvaliteedi vahet ei ole.

Rattasport näib kõrvaltvaatajale jõhker ala. Milline kaklemine trassil ikkagi toimub?

Finišieelses positsioonivõitluses käib küll küünarnukkidega andmine. Kui sinu ees on kõige magusamal kohal mees, kelle taga on vaja olla, aga sinna tahab kaks meest positsiooni võtta, siis üks peab ära saama. Kõige hullem, kui kõrval on ka veel mehi, siis võib kitsaks minna, ja kui mõlemad mehed on ühtemoodi otsustanud, võibki kukkumine tulla. Kukub see, kes on tehniliselt vähem osavam.

Kuidas närv sellistes olukordades vastu peab?

Kõik sõltubki sellest, kummal on kõvem närv. Mina nendesse mängudesse eriti ei lasku. Kui võitlus läheb [liiga ägedaks], siis vaatan, kellega tegemist on. Kui on üsna segane vend, siis loobun tavaliselt kohe. Esiteks, ma ei taha kukkuda. Teiseks, see on väsitav. Sinna võib kaduma minna nii palju vaimuenergiat, mida võib finišiheitluses vaja minna. Pigem kulutan pisut rohkem jõudu, et uuesti heale positsioonile saada, aga mul jääb kontsentratsioon alles. Arvan, et paljud sprinterid teevad vea, kui mõtlevad, et kulutavad tuulevarjus positsioonile nügides vähe jõudu, sest tegelikult see närvienergia, mis läheb positsioonivõitlusse, on kohutavalt suur. Tihtipeale on targem pisut jõudu kulutada ja tänu jõule positsioonile saada, mitte võideldes.
Nügin ainult siis, kui näen, et olen kindlalt jõupositsioonil – et kui küljed lähevad kokku, siis teine mees peab kindlalt pidurdama ja koha mulle andma. Muidu, kui võimalused on 50-50, loobun.

Kui palju sul hooaja jooksul kukkumisi ette tuleb?

Eriti ei tule, sest ma ei otsi neid. Nüüd France’il kukkusin sel aastal esimest korda. Ilmselt aasta jooksul korra kukun, tihtipeale ei kuku üldse.

Kas kukkumine jätab pikaks ajaks hirmupitseri?

Ei. Oleneb, mis olukorras kukud. Seekordne kukkumine polnud minu süü, ja kukkusin kergelt. Kurvi peal pidurdati hoog maha, nägin kukkumist ette ja seetõttu jõudsin veel pidurdada.

Teleris näib, et mõnikord on olukorrad rattasõidus vähemalt sama ohtlikud nagu autorallis.

Ongi. Vaim on nii ärkvel, et sa ei näe midagi muud, eriti viimastel kilomeetritel finišiheitluses. Kui natuke jääd pidurdamisega hiljaks või keegi vajub ees grupis natuke läbi ja sa lenksu pisut ei liiguta, et mööda mahtuda, lendad talle tagumikku ja oledki kõhuli.

Mis on su suurim õnnetus?

Kui eelmise aasta märtsis Prantsusmaal auto ette keeras. Lõppes sellega, et põlvekõõlus oli puruks ja tuli opereerida. Võidusõidu ajal olen ka ühe korra pea peale kukkunud, ja trennis kah. Muud hullu ei ole ette tulnud.

Kas Eestis saab rattaga nii sõita, et ei pea kartma surma saada?

Ei saa. Liikluskultuur ratturitega eriti ei arvesta, kahjuks. Prantsusmaal on asi mõistlikum, kuigi läheb hullemaks.
*
Head lugejad, kas saite siit vestlusest midagi kasulikku?

Foto 1: Jaan Kirsipuu siinavaldatud vestluse tegemise ajal juulis 2003. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaan Kirsipuu Tallinna rattarallil augustis 2003. Foto autor: Mihkel-Markus Mikk, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Jaan Kirsipuu laskumas Baeri tänaval Ühispanga Tartu tänavasõidul mais 2003. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaan Kirsipuu (keskel) kiirendamas EOS Tallinna GP-l mais 2004. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaan Kirsipuu võitlemas 2004. aastal Karksi rattamaratoni lõpusirgel Allan Orasega (punases). Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 6: Andrus Aug (paremalt) võidab 2005. aasta Tartu rattaralli Jaan Kirsipuu ja Erki Pütsepa ees. Foto autor: Oliver Matkur, Postimees/Scanpix
Foto 7: Jaan Kirsipuu hoiab Lauri Ausi mälestussõidul 2005. aasta juulis vedaja selja taga rünnakukohta. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Jaan Kirsipuu võidukas lõpuspurt Ühispanga Tartu tänavasõidul mais 2003. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Jaan Kirsipuu katsumas kümme aastat tagasi Rakveres jõudu Saku õlle kastiga. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks rattasõit ei meelita publikut, nagu barbaarne ralli?

Mõni mees arvab, et tegin pattu, kui käisin reede õhtul Tartus Toomemäe ümbruses Rally Estonia linnakatset vaatamas. Ei, mind ei huvitanud see, kes seal kõige kiiremini kihutab. Huvitasid kaks muud asja: esiteks, kas tõesti koguneb ka tänavu tänavate äärde sama palju vaatajaid nagu mullu (tundus, et jah, peaaegu), ja teiseks, mis küll võib see olla, mis noid inimesi ralliautode kimamist vaatama meelitab. Sest tegemist, nagu kirjutan tänases Postimehe spordikolumnis, on ikkagi barbaarse sündmusega.

Sellest teisest ei saanudki aru. Aga mida rohkem ma noid inimesi kõrvalt vaatasin – nemad olid minu huvi fookus, olu meenutatud –, seda rohkem valdas mind kahtlus, et nad ei tea ise ka hästi, miks nad on rallit vaatama tulnud. Jah, seal leidus pasunapuhujaid, aga enamik vaatas toda etendust üsnagi tujutul ja ükskõiksel ilmel ning vähemalt poole pealt kaotasid paljud masinate kihutamise vastu igasuguse huvi. Arvan, et nad lahkusid tänavate äärest vägagi nõutult – mida me siis ikkagi nägime ja mis elamuse saime, kui saime?

Kuid igal juhul oli pealtvaatajaid kordades-kordades rohkem, kui ükskõik millisel Tartus peetud rattavõistlusel. Ei ole rattasõit vaatemänguline, ei ole...

Aga vähemasti on rattahuvilistel oma ajakiri. (Kas rallisõpradel on? Ei teagi...) Hiljuti ilmus mu endise kolleegi Vahur Kalmre toimetamise tulemusena ajakirja Ma Olen Jalgrattur teine number (kaanepilt vasakul), kus leidub lugusid kruusateeratturitest ja maailmaklassikutest kuni rattavargusteni välja.

Mida sealt lugeda saab? Kalmre: «Pikem lugu räägib rattavargustest – Eestis varastatakse aastas ligi 10 000 jalgratast, sai teada ajakirjanik Andrus Nilk.
Sloveen Matej Goršič kirjutab loo sellest, kuidast temast, maanteeratturist Sloveenias, sai kruusateerattur Eestis.
Maailma tippfotograaf Tim De Waele näitab oma fotoloos Giro d’Italia 20. etappi, mille võitis Rein Taaramäe.
Delfi ajakirjanik Ivar Jurtšenko jätkab maailma tippsõitjate sarja, seekord klassikutega.
Kuidas on ekstreemspordifestival Simple Session arendanud BMXi kultuuri Eestis – seda uurib oma loos Priit Rajalo ERRist.
Yoko Alender mõtiskleb linnas rattaga sõitmisest, Kuido Musten tutvustab, kes on roheliste rattaretkede rüütel, Ain-Alar Juhanson räägib Gran Fondo Estoniast ja Rauno Viro fixed gear’i kultuurist Eestis.
Lugusid ja ka kasulikke näpunäiteid on veel. Rääkimata ägedatest rattafotodest, mida on ajakirjale pildistanud Artur Sadovski, Jaanus Ree, Tim De Waele, Jelizaveta Iljina ja teised.»

Kui te äkki tähele pole pannud, siis hiljaaegu ilmus ka Raio Piiroja elulooraamat «Ninamees Raio Piiroja, õhuvõitleja». Kui Piirojaga viimati telefonis rääkisin, avaldas ta soovi, et kingiks raamatu hea meelega mulle ka. Keeldusin.

Kas oskate ära arvata, miks?

Ja kui olete vaadanud ära minu eraldistardist sõidu, siis vaadake, kuidas ma proovin sellise rattaala nagu rim cycling lahjemat varianti. Kangema rim cyclingu variandi leiate siit, ennekõike teisest poolest.

Fotod 1 ja 2: Rally Estonia linnakatse pealtvaatajad Tartus. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur teine number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre.
Foto 4: Raio Piiroja (paremal) juuni algul oma elulooraamatu esitlusel Pärnu Kaubamajaka Apollos, vasakul raamatu autor Gunnar Press. Foto autor: Alar Truu, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Miks eraldistart ei inspireeri, aga Froome'i rusikahoop küll?

Mitte kellelgi pole mind seni õnnestunud veel murda. Kuigi proovitud on aastaid. Et tulgu ma eraldistardist sõitu sõitma. Viimati üritas Lauri Peil, kes esitas avalikus grupis Sõidan ma JEE üleskutse: «On jäänud seitse päeva pühkida oma tempovarustusega rattalt tolm maha, hõõruda kiiver läikima ning teha paar viimase hetke paanikatreeningut - nädala pärast, 20.07.2016, toimub Transtar Temposarja eelviimane ehk neljas etapp.»

Aga mida on Eesti temposõitude korraldajail mulle pakkuda? Järgmise kolmapäeva etapp toimub Tartu lähistel Kärkna-Kärevere-Kärkna maanteel, sel on pikkust 22 km ning Peili väitel on tegu tõeliselt kiire vunkimisrajaga. Jah, nõus. Tean seda, olen sel rajal kümneid ja kümneid kordi sõitnud – tõesti saab hea kiiruse sisse, eriti, kui tuul ka veel soosib.

Aga ütlen otse ja ausalt: tegemist on äärmiselt igava rajaga. See ei paku mingit inspiratsiooni.

Võrrelge eelnimetatud rada näiteks selle rajaga. Näete vahet? Inspiratsioon on nii tugev, et seal saab isegi maastikurattaga, pärast mitmetunnist maastikul müttamist, kergelt kätte rohkem kui 40 km/h. Kui eraldistarti sõita, siis ikka seesugusel kaunil rajal – mida, nagu näete, mõnuga tegingi.

Millal hakatakse Eestis nii ilusatel radadel võistlusi korraldama?

Aga mida vastasin ma Peilile? «Ei saa osaleda, kuna üleskutse esitaja käsib tulla välja tempovarustusega rattaga, mida pole. Nagu ka tempokiivrit mitte.»

Peil vastas mulle omakorda, et «[t]emporatta (ja -kiivri) puudumine on nüüd küll kõige haledam ettekääne, lõppude lõpuks sõidab ju ikka mees/naine ja mitte ratas».

«Mida juttu?!» imestasin. «Kui ei otsusta ratas, vaid mees selle sadulas, siis miks, pagan küll, tuleb enamik mehi temposõidu erirattaga starti??? Tulgu siis samasuguse mnt-rattaga, nagu neid tänavapildis näeb, siis ma usun seda juttu, et sõidab mees, mitte ratas. Muidu see on üks tühipaljas retoorika.»

Igaks juhuks täpsustasin meie vestluses, et ma ei tauni eraldistardirataste kasutamist. «Taunin seda,» lisasin, «kui väidetakse, et ega ratas ei sõida, sõidab mees sadulas, ja siis millegipärast tullakse ise starti kalli raha eest soetatud eraldistardirattaga [nagu tuleb Peil]. Hoolimata väidetest, et ei sõida ratas, vaid sõidab mees, oleks spetsiaalvarustusega meestega samas klassis võistlemine võrdne sellega, kui Škoda-mees peab konkureerima Ferrari-meestega.»

Kuid kõige tõelisema põhjuse, miks mitte osaleda, jätsin meie vestlusest siin blogis avaldamiseks: võistluspaigad lihtsalt ei inspireeri.
*
Rein Taaramäe osalusel tekkis arutelu, kas Chris Froome lõi Tour de France’i 8. etapil tema kõrval jooksnud pealtvaatajale käega näkku võit mitte. Taaramäe väitis, et löögiks seda nimetada ei saa. Otsustage video põhjal ise, mida ta tegi, aga ma ei näinud mingit põhjust Froome’i teole antavat hinnangut pehmendada. Argumenteerisin seda nii:

«Isegi kui Froome lõi kaasajooksjat käega näkku, käitus ta õigustatult. Ma olen kogu aeg imestanud, Rein, et kuidas te saate seal üldse sõita, kui igasugused hullud ja ettearvamatult käituvad inimesed teile nii ohtlikult külje alla ronivad. Muidugi teeb hinge täis ja võistlusolukorras, kus adrenaliin nagunii kõrge, kulub füüsiline noomitus ära küll. Kõige idiootsemalt käitus võistluste inspektor, kes trahvis Froome’i, selle asemel et panustada sellesse, kuidas segaseid fänne ohutumas kauguses hoida või trahvida hoopis toda lolli, kes Froome’ile nii ohtlikult külje ala ronis. Ma vean kihla, et tolle lolliga poleks midagi juhtunud isegi siis, kui ta oleks Froome’i pikali ja veriseks jooksnud. Nii et too loll fänn sai, mida otsis. Kulus ära talle!» (Muide, mul on toetajaid.)

Ja näete, mis juhtus eile, neljapäevasel Tour de France’i etapil! Seda ei pea siin üle seletama, seda on näinud küllap kõik (fotol vasakul), kuidas rajale tormanud pealtvaatajad takistasid saatemootorratta tee, mispeale mootorratta juht pidurdas ning Richie Porte ja Froome sõitsid talle tagant sisse ning ilmselt veidi pea kaotanud Froome pidi toimima nii, nagu ei ole reeglitega lubatud – hakkas jooksma finiši poole, kuigi varuratast tuleb oodata koha peal.

Kas nood õnnetuse põhjustanud pealtvaatajad on liistule võetud ja samuti trahvitud?

Kuni korraldajad selliseid ohtlikke olukordi ära hoida ei suuda, olen selle poolt, et võistlejail olgu õigus teha pealtvaatajaile füüsilisi noomitusi – saaks korra rohkem majja ning ausalt öeldes oleks võistlust veelgi huvitavam jälgida. Mul ei ole küll vähimatki kaastunnet nonde hullude, võistlejaid ohustavate pealtvaatajate suhtes, kes rusikaga piki pead saavad – nad ise norivad seda. Antagu siis neile seda, mida nad ihkavad!
*
Ja lõppakordina noile, kes eelmise sissekande kiiluvees ajasid ikka jäärapäiselt rida, et kui olen näiteks Aafrikast Eestisse imporditavate sportlaste vastu, siis pean olema ka Eesti eest võistlevate venelaste vastu. See on arulage võrdlus, sest kui palju tippsportlasi on Eesti viimase kahekümne viie iseseisvusaasta jooksul Venemaalt importinud? Loodan siin ka teie panusele, kuid minu teada peaks see arv olema ümmargune null. Aga kui palju on Lääne-Euroopas tippsportlasi, kes on viimase veerandsajandi jooksul sinna väljaspoolt Euroopat vastu võetud? Klassikat parafraseerides: enne läheb Jumala päike looja, kui selle loeteluga õhtusse jõuame.
*
Tänane Õhtuleht avaldab spordikülgedel Eesti olümpiakoondise galerii. Sellist koondist on kohe hea vaadata. Sellise koondise üle võib siiralt uhke olla.

Foto 1: Inglane Christopher Froome Tour de France'i eraldistardist sõidul. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Naiste U23 vanuseklassi eraldistardisõidu start mullu augustis Tartus EM-võistlustel. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Pealtvaatajad piiramas Tour de France'i 12. etapi lõputõusul Chris Froome'i (ees kollases) ja Bauke Mollemat. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Richie Porte (vasakult), Bauke Mollema ja Chris Froome on moodustanud Tour de France'i 12. etapi lõputõusul külakuhja. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Chris Froome jooksmas rattaspordi reeglite vastaselt Tour de France'i 12. etapil pärast kukkumist finiši poole. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Miks Eestile pole vaja importsportlasi?

Ma ei ole viimasest nädalast kahte olulist, spordis suurt ja tähtsat asja eales varjanud. Esiteks, et jalgpalli EM-võistluste finaal (fotol vasakul) meenutas pigem Aafrika meistrivõistlusi. Ja teiseks, et see pilt, mida nägime Amsterdamist kergejõustiku EM-võistlustelt, ei meeldinud mulle. Ja mitte üksnes mulle. Ka näiteks pikamaajooksja Roman Fostile, kes ütles pärast poolmaratoni lõpetamist alles 31. kohaga lühidalt: «Absurd!» Ja ütles mille peale? Selle peale, et osales nii palju kahtlast ja küsitavat päritolu jooksjaid. Fosti ütles Postimehes ilmunud loos selgesõnaliselt, et talle see ei meeldi. Loo autor Kaarel Täll on nimetanud pealkirjas selle, mis Euroopa kergejõustikus toimub, inimkaubanduseks. Õhtulehe ajakirjanik Merili Luuk jääb veidi vaoshoitumaks, nimetades oma selleteemalise kirjutise pealkirjas äsjast EMi võistluseks, «millesarnast varem pole nähtud», ent juhib sellegipoolest tähelepanu, et mõned alad meenutasid Amsterdamis samuti Aafrika meistrivõistlusi (fotol all vasakul). Isegi kettaheites, panite tähele, oli finaalis üks väljaspoolt Euroopat sissetoodud neeger.

Ma tean, mida mu vastased nüüd vastu hüüda tahavad: et kui minu loogikat pidi edasi minna, siis juhul, kui ma olen selle vastu, et Euroopa riike esindavad süsimustad või pooltõmmud aafriklased, peaks ma olema ka selle vastu, et Eestit esindavad venelased. Paraku näitavad nad sellist vastuargumenti esitades ainult oma rumalust ning tõsiste argumentide puudumist.

Esiteks, alustame sellest, et Eesti eest esinevad venelased või muud slaavlased on samuti kõik igipõlised eurooplased. Ükskõik, kuhu poliitikud Venemaad geopoliitiliselt paigutada soovivad – enamasti ikka Euroopast väljapoole –, kuulub Venemaa spordis Euroopasse – mis siis, et pindala poolest kuulub Venemaa rohkem Aasiasse. Venemaa on alati osalenud EM-võistlustel, mitte Aasia või ammugi mitte Aafrika meistrivõistlustel. (Eeldatav reaktsioon eelnenule: Pullerits on putinlane!)

Teiseks, jätkame sellega, et Eesti eest esinevad venelased ei ole, kui tsiteerida Tälli terast tähelepanekut, mingi inimkaubanduse tulemus.

Kolmandaks, lähme edasi sellega, et vaatame tõele näkku, ärme peida pead liiva alla (a la teeme Okupatsioonide muuseumist Vabamu) ja tõdegem, et Eesti eest esinevad muust rahvusest inimesed on paljudel juhtudel nõukogude okupatsiooni kaasnähe. Vene ajal toodi meile Venemaalt inimesi ju sadu tuhandeid. See, muide, ei ole sama, et Prantsusmaal ja Portugalil ja Hollandil ja Inglismaal olid omal ajal mööda maailma kolooniad ning see seletabki ja õigustab, miks nende värves esineb palju muudelt kontinentidelt pärit inimesi. Need Lääne-Euroopa maad olid kolonisaatorid, anastajad, Eesti aga on olnud läbi ajaloo ainult ohver. Ehk teisisõnu: see, et meil on spordis palju muust rahvusest esindajaid, on meie traagilisest ajaloost tulenev, aga see, et Lääne-Euroopa riike esindab palju muud päritolu inimesi, on nende halastamatu koloniaalpoliitika tagajärg. Siin, nagu aru saate, kui teil on vähegi südant ja südametunnistust, laiub väga sügav moraalne veelahe.

Neljandaks, olete küllap märganud, on Eesti venelased võrreldes paljude Lääne-Euroopa uussportlastega hästi integreeritud. Eile võisite ise kuulda «AK» spordisaates, kuidas Irina Embrich andis Andrus Nilgile eesti keeles intervjuu. Kui käisin kaks suve tagasi vehklemas epee eksmaailmameistri Julia Beljajevaga, suhtlesime samuti eesti keeles. Mullu sügisel tegin Sergei Pareikoga pika usutluse otsast lõpuni eesti keeles. Küllap mäletate, et Eesti jalgpalli ristiisal Aivar Pohlakul on algusest peale olnud reegel, et kes tahab mängida Eesti koondises, peab valdama eesti keelt – ei mingeid kompromisse. Ja mäletate, kui nõukogude aja lõpus – ärge kasutage lühendvarianti nõukaaeg, mis on toda perioodi justnagu ilustav ja nostalgitsev – tõi Tallinna Kalev oma ridadesse eesliini tugevdamiseks Ukrainast Sergei Babenko, siis millist teravat vastukaja see avalikkuses ja spordisõprade seas pälvis? Sellist inimkaubandust ei võta meie rahvas kergelt. Ja õnneks ei ole sellest edaspidi ka asja saanud – kui meenutada näiteks kõrgushüppaja Tatjana Kivimägi nurjunud ületulekujuhtumit.

Ent nagu me oleme Õhtulehest ja Postimehest lugeda saanud, siis Amsterdamis ei osanud need medalile tulnud «uued eurooplased» sageli oma esindatava riigi keelt, samuti jättis neid külmaks nende võidu auks mängitud hümn. Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed. Faktid räägivad enda eest.

Siin on veel üks asi, mille mu vastased püüavad ilmselt letti lüüa: et kui sportlane abiellub, siis kas ta ei või võtta abikaasa kodakondsust? Seda tegi ju Keenia keskmaamees Wilson Kipketer, väidetakse – mis aga ei ole faktiliselt õige, sest Kipketer abiellus taanlannaga alles aastal 2000, kui ta karjäär hakkas tasapisi loojuma. Õige on hoopis see, et Kipketer tuli Taani vahetusüliõpilaseks ja hakkas siis ajama asju, et saaks Taani kodakondsuse. Mis teeb minu silmis loo ainult hullemaks. Sest kui kodakondsusest on tänapäeval tehtud A ja O, siis ei saa kuidagi suhtuda pooldavalt neisse, kes sellest ilma mõjuva põhjuseta loobuvad. Alati sellistel puhkudel, kui kellegi kohta hinnangut anda, on seda hea katsetada enda peal: kas mina oleksin valmis ja nõus Eesti kodakondsusest loobuma, kui selleks pole mõjuvat sundust (näiteks Eesti on okupeeritud, olen põgenenud välismaale, alanud on eestlaste massiline tapmine ja küüditamine)? Vastus on: ei, ei ole. Samamoodi ei näe ma ka põhjust, et kui abiellud välismaalasega, siis miks peaks sa viskama oma senise kodakondsuse n-ö prügikasti.

Kogu selle temaatika võtab Eesti vaatevinklist väga hästi kokku endise epeevehkleja, minust vaid kolm päeva vanema Vladimir Reznitšenko juhtum. Mäletate, oli nõukogude aja lõpus selline vehkleja, kes siis kuulus Eesti alla, esindas Tallinna Dünamot? Ta oli sündinud Kasahstanis Almatõs. Ta võitis Souli olümpial 1988 NSV Liidu meeskonnaga pronksi ning tuli neli aastat hiljem Saksamaa meeskonnaga Barcelonas olümpiavõitjaks. Mäletan, kui Reznitšenko võitis enne Souli olümpiat mingil tiitlivõistlusel medali, vist oli see MMi pronks või hõbe, ja tollane Spordilehe peatoimetaja Jüri Paalma saatis mind Tallinna lennujaama vastu, et teeksin temaga lühikese intervjuu. Olin siis Spordilehes suvepraktikant, kõige madalama pulga peal, aga tiitlivõistluste medalivõitja usutlemise andis ta mulle – see näitab, kui «kõrgelt» Paalma ja teised tollased spordiajakirjanikud (Tõnu Kees, Tiit Karuks, Andrus Nilk, Valeri Makimov jne) toda Eestile tulnud võitu hindasid. Ei viitsinud keegi noist oma aega Reznitšenko peale raisata; aga muidu tahtsid nad alati medalivõitjaid ise küsitleda (ei, see ei ole siin etteheide, vaid fakti konstateerimine). Asja tegi eksootiliseks veel üks detail: lisaks tõsiasjale, et kräsupäine Reznitšenko ei osanud eesti keelt, oli ta mulatt. Ma ei tea ausalt öeldes siiamaani, mis teda Eestiga sidus – ilmselt sama vähe, kui neid «uusi eurooplasi» Amsterdami olümpiastaadionil seob Euroopaga.

Ja nüüd ei leiagi me Reznitšenko tulemusi Eesti sportlaste saavutuste arhiivist.

Ja õige ongi, et neid seal pole. Selliseid sportlasi ja nende tulemusi ei ole meile küll vaja. Ei olnud siis, ei ole nüüd ega ole ka edaspidi.

Enne, kui hakkate kommentaariumis läbimõtlematult ja esimese emotsiooni pealt vastu tulistama, vaadake närvide rahustamiseks seda kaunisvideot.

Aga kes tahab rattasõiduks midagi kasulikku õppida, see vaadaku seda videot, kuidas finišiheitluses kohta valida.

Foto 1: Jalgpalli EM-võistluste finaal Portugal-Prantsusmaa. Foto autor: EMPICS Sport / Scanpix
Foto 2: Euroopa mesitrivõistlustel võidutsesid 10 000 meetri jooksus Keeniast pärit Polat Kemboi Arikan (vasakul) ja Ali Kaya. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Euroopa parim naispikamaajooksja, Keeniast pärit Yasemin Can. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Euroopa meistrivõistluste 100 meetri jooksu finaal. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Ausad mehed, mitte kodumaa vahetajad: Keenia meistrivõistluste 800 meetri jooksu finaal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Solomon Bockarie, Hollandi sprineter. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas spetsialist avastas mul palju kasutamata reserve?

«No nii, nüüd saab teha hooaja esimese kiirustrenni,» nentis Spetsialist, kui talle Tartu-Jõgeva maanteel Amme jõe sillal järele jõudsin.

Spetsialist nimelt teab, et mulle meeldib kiiresti sõita. Ta on isegi pakkunud, et võiksin osaleda temposõitudel, aga kui vastas on voolujoonelise spetsiaalvarustusega mehed, siis on mõttetu minna võrriga Suzukide vastu.

Edasi on teie valik: kas ootate ära, mida järeldas Spetsialist, kui oli mitu head kilomeetrit mu tuules püsinud, või vaatate siit kohe oma silmadega järele, millise emotsiooni pakub imelisel kattel ja müstilistes tingimustes väntamine.

Niisiis, Spetsialist võttis tuulde. Väntasin ees kiirusega 37-40 km/h. Nii umbes kuus kilomeetrit. Siis jõudsime linna. Salvesti juures tõmbas Spetsialist minu kõrvale, endal nägu punane ja higist leemendamas, ning ütles kokkuvõtvalt järgmist.

Et jõudu on mul küll. Et aastatepikkune töö on andnud selgelt tulemust. Aga. (Ja siin tuleb paljudele üllatus.) Maastikurattakingadega maanteerattal sõita pole ikka päris see. Et liiga palju on surumist, kuna klots asub liiga talla keskel, ja vähe pedaleerimist. (Kas pedaleerimine on sama, mis pedaalimine?) Et sääremarjalihas ei tee peaaegu üldse tööd. Ei mängi nii, nagu päris rattureil (kuidas iganes nonde sääremarjalihased siis mängivad).

Järeldus: osta maanteesõidukingad ja pane jalad rohkem ühtlaselt ringi käima – ning küll siis tuleb tulemustes veelgi rohkem edasiminekut. Ehk teisisõnu: reservi on mul enam kui küll, ja peaasi, et seal, kust seda ka kergesti võtta annab. Hoidke alt!

Ainult üks küsimus: kuhu ma selle paranenud vormiga lõpuks lähen?

Vormil iseenesest ei saa tõesti olla suurt viga, kui hoiad pärast tunnist sõitu kiirust 37-40 km/h ja häda pole miskit. Tartu rattaralli järel, kui ratta käiguvahetaja kinnitus vajas kukkumise tõttu kapitaalremonti, tuli sisse ligi kahenädalane rattasõidu paus. Seejärel on kilometraaž kogunenud järgnevalt (et teil oleks hea võrrelda):

24. nädal – 83,5 km, koguaeg 2:31.10 (kaks sõitu)
25. nädal – 147,9 km, koguaeg 4:27.50 (viis sõitu)
26. nädal – 245,7 km, koguaeg 7:26.35 (kuus sõitu), nädala keskmine kiirus 33 km/h
27. nädal – 204,1 km, koguaeg 6:16.05 (vis sõitu), nädala keskmine kiirus 32,6 km/h

Kas peaks veel juurde panema või jätkata samas tempos? Ja kas tingimata on vaja maanteekingi või teeb asja põnevamaks, kui annan teile oma maastikujalanõudega selge händikäpi?

Oojaa, ja kes oli see Spetsialist?

Foto 1: Tour de France'i üheksas etapp Hispaaniast Andorrasse. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tour de France'i üheksas etapp Hispaaniast Andorrasse. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Mis toimuub?! Need on Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Finaal. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix