Pullerits: Uskuge mind, ka teil on võimalik murda oma kivistunud barjääre!

ALLPOOL TEILE UUE VIDEO PERSONAALNE LINK! Ma pean, et te järgnevat müstikat mõistaksite ja usuksite, meenutama teile ühte juulikuu alguspäeva aastal 1983. Tartu ülikooli staadion, Eesti koolinoorte meistrivõistlused teatejooksudes. Jooksin Tartu meeskonnas suur rootsi teatejooksus viimast vahetust, 800 meetrit. Ma polnud päevagi kergejõustikutrennis käinud. Mu isiklik rekord oli 2.12 kandis. Kuid ega Tartus minust sel alal eriti nobedamaid olnud.

Kui jooksu lõpetasin ja kurnatusest põlvili langesin, ütles treener Heiti Annus, kes meeskonna kokku pani – 400 meetrit jooksis mu koolipõlve parim sõber, nüüdne riigikohtunik Hannes Kiris –, et läbisin oma vahetuse 2.01ga. Olin isiklikku rekordit parandanud rohkem kui kümne sekundiga!

Kuidas oli see võimalik?

Tegelikult väga lihtsalt. Kes 800 meetrit jooksnud, see teab, et murdumise koht saabub umbes viiesaja meetri järel. Siis annavad nõrgema tahtejõuga mehed alla. Mäletan tollest jooksust just toda kohta, tagasirge algust. Tundsin samuti, et ai, nüüd läheb valusaks ja raskeks. Aga erinevalt kõigist eelmistest kordadest, mil olin seal alla andnud ning saanud alatasa aegu 2.12-2.13 kanti, ma sel korral ei murdunud. Mäletan, et võtsin end kokku, ütlesin endale, et ei hooli valust, ja pressisin endise tempoga edasi. Nii meeletu rekordiparandus tuligi.

Teisisõnu: kui võimed vähegi küünivad, on süüdi tavaliselt just pea, mis võimeid realiseerida ei lase.

Samamoodi olen aastast aastasse teinud rattaga umbes tunniseid sõite keskmise kiirusega 32-33 km/h. Tubli stabiilsus, võiks öelda. Aga ei mingit edasiliikumist – arengu mõttes. Sest see kiirus on kehasse kinnistunud ning aju on sellega harjunud, ilmselt ei lubagi rohkem endast välja pigistada.

Nüüd olen teinud sel nädalal kaks 35-kilomeetrilist ringi ja nagu juba eelmisest videost nägite, oli kiirus varasemaga võrreldes hoopis teine. Äkki juhus?

Reede õhtupoolikul, töönädala lõpus kordasin kolmapäevast sõitu. Jah, tunnistan, päris sama kerge polnud, nagu kaks päeva varem, kuid ega kiirusnäitajad sellepoolest veel langenud. Nagu uuest videost näete - seekord teen teistmoodi: jagan teile siin videolingi, saate seda rahus vaadata: https://youtu.be/dH87RrtsS1s -, püsib tempo taas peaaegu vahetpidamata üle 40 km/h. Tänu millele?

Tänu sellele, et kolmapäeval sai kinnideeline 32-33 km/h kiirusbarjäär murtud ja ületatud. Ja kaks päeva hiljem, nagu video kinnitab, sai uus kiirus aju koostöös kehaga kinnistatud. (Ma ei hakanud seekord videos kiirusi eraldi märkima; keda huvitab, neile on see video vasakus allnurgas kompuutriekraanilt nagunii näha.)

Niisiis, võtke end kätte ja tulge samuti oma mugavustsoonist välja. Ma ju näitan teile ette, et see on täiesti võimalik. Kuidas see ütlemine oligi?... Panna on vaja!

*

Kvaliteet on vist tõesti nüüd teine. Täna, laupäeval, läksin kergelt sõitma, et teen taastava rahuliku ringi, sest reedel ja kolmapäeval sai vajutatud küll. Ja nii kergelt, lausa lusti ja lauluga läbisin 47,5 km keskmise kiirusega peaaegu 33 km/h. Veel mõni aeg tagasi sai sellise kiirusega tehtud vaat et pooleldi tempotrenne.

Foto 1: Pihva tee Tartu lähistel reedel Rahinge järve ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits veab 1988. aasta kevadel Tartu ülikooli staadionil TRÜ, TPI ja EPA vahel peetud 100x1000 meetri teatejooksu esimeses vahetuses Valdek Apivala ees. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 3: Rahinge järv ja selle veepark reedel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kinnisvara uusarendus Tartus Supilinnas Tähtvere spordipargi kõrval selle nädala algul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartu-Jõgeva maantee laupäeval Pikkjärvel. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Palun väga, siin ehedal kujul minu rattasõite!

Otsustasin teid kõiki premeerida.

Nagu enamikul teist, on ka mul oma lemmikkohad, kus rattaga sõidan. No kas just lemmikud, aga sellised, mida olen harjunud väntama, sest algab elukodu lähedalt ja on saanud ajapikku tuttavaks, kus on teekattes augud, praod, lohud, kus läheb reljeef üles ja kus alla, kus on tuultele avatumad ja suletumad lõigud.

Lõpuks võtsin ühe rattaringi videosse. Et saaksite ka näha, kus sõidan ja mis tempoga sõidan. Kuigi seadsin GoPro kaamera leistangil kompuutri nii, et selle näidik ekraanile jääks, avastasin, et videot toimetades lõikab programm sealt alumise serva ära.

See autentne ülevaade minu rattaringist ongi teile kõigile lõppeva suve puhul ning minu blogi jälgimise eest preemiaks!

Foto: Priit Pullerits oma Scotti maanteerattaga Tartu-Valga maantee alguses. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks soolosõit on alati parem kui grupis?

LISATUD VIDEO! Eile, nii üllatav kui see ka pole, tegin oma selle kuu kõige pikema harrastussõidu, ligi 46 kilomeetrit Tartu ümbruses keskmise kiirusega pisut üle 30 km/h. Aeglaselt, jah? Aga see mu eesmärk oligi. Olen varemgi läinud välja mõttega, et täna sõidan rahulikult, ei ole vaja selga ja peanuppu leemendama ajada, ent ikka on asjad sujunud iseenesest nii, et pärast mõõdukat algust tikun vajutama, et 34, 35, isegi 36 või 37 km/h püsiks näidikul. Ega muidu need keskmised 33 km/h ligi ja üle selle tule, kui enam-vähem pidevalt pole kaks-kolm ühikut üle lõpuks saavutatava keskmise. On ju nii?

Ja kõik mu harrastussõidud on sel aastal tehtud üksinda. Üksinda on hea! Kui sõidad kellegagi koos, pead juttu ajama. Aga kas see on alati see jutt, mida sa tahad ajada? Enamasti ei ole. Pool jutust on see, mida teine tahab rääkida, ja teine pool see, milles jõuate teema poolest n-ö kompromissini, mis tähendab, et enda päris- ja süvamõtete veeretamiseks aega ei jäägi ja võimalust ei teki. Aga kui palju häid mõtteid tekib, kui sõidad ihuüksinda ja mõtted vabalt lendu lased!  

Siin on mul videos üks unikaalne üksildane sõit kohtades, kus vaevalt keegi teist on varem käinud. Selleks, et te paremini järge saaksite hoida, olen märkinud ka teede nimed. Ometi satun paaris kohas sinna, kus ei tea ise ka, kuhu rada viib - põnev! Pange tähele, kuidas ühes kivises vasakkurvis pääsen napilt paremale küljele maandumast ning hiljem ühes kruusas paremkurvis läheb samuti napilt õnneks. Jälgige, kuidas hallid kured ja põdravasikas minu eest põgenevad. Ühes kohas - mõistan te hirmu - ilmselt arvate, et kihutan otsejoones kõrgelt sadamakailt pea ees vette. Lõpuosa läheb eriti tempokaks, aga see, usun, et pärast viimaseid võistlusi enam kedagi ei üllata.

On alles suvi!

Foto 1: Üksik rattur Narva-Jõesuu rannas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Nudistide rand Narva-Jõesuust läänes. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Leia kääbusšnautser Hiiumaal Luidja rannas! Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas liiga kiire algus maksis viimasel rattavõistlusel kõrge koha? Ja mitte ainult mulle, vaid ässadele ka?

LISATUD VIDEO!

Kui eksproff Allan Oras reede õhtupoolikul põllumajandusmuuseumi ette Ülenurme rattarallile saabus ja mind nägi, teatas ta enam-vähem sõna-sõnalt nii: «Vaatasin, kes stardis on – Rene Mandri, Priit Pullerits, Aaron Aus. Mõtlesin, et kui Ausist jagu saan, on kolmas koht kindel.»

Aga ei olnud.

Kohe stardist, mis oli kitsas ning paarikümne meetri järel teravnurkse parempöördega, panid mõned kõvad mehed, nende seas Mandri, pöörase tempoga ajama. Sai kohe selgeks, et ei tule siit rahulikku rahvaralli algust, nagu võistluse nimi lubas eeldada. Nii kui vanale Võru maanteele keerasime, lisasid eesmised kiirust veelgi juurde. Olgugi et rada kulges laugelt allamäge, ei riskinud neile järele kihutada, sest tark on oma võimeid ja reserve kainelt tunnetada. Panustasin sellele, et küll tagant tulevad mehed, kes enda tuules liidritele järele veavad.

Mehed küll tulid, aga nende tuulde oli raske saada. Tempo oli nii hull, et isegi Vuelta karastusega Mandri tunnistas mulle hiljem, et pidi hirmsal kombel järele imema. Juba kilomeetriga sai Kaasiku teel selgeks, et sellist ühtlast grupisõitu, nagu mullu, tänavu ei tule.

Tõrvandi-Roiu-Uniküla maanteel moodustus minu ümber väike grupp, kuhu kuulusid näiteks Siim Türna, Hannes Kirs, Janek Laisaar, Reigo Saarmas, Vahur Sillaots ja Tea Lang. Kiirus püsis 45 km/h kandis, ent sellest hoolimata olid esimesed vaateulatusest juba kadunud.

Olin küll kolm päeva varem teinud kümme 200-meetrist spurti üle 800-meetrise taastava sõidu, ent too ettevalmistus polnud siiski piisav. Esimeste kilomeetrite kiire tempo tekitas hingamisteedes kipituse, nii et (ettevaatust edasi lugemisel!) kurku lõi oksetunne. Püüdsin sellest küll vett juues vabaneda, ent see ei aidanud. Niisiis paningi kahel korral väikesed «pakid» maha.

Alles poolel maal Roiu kandis läks veidi paremaks. Seetõttu väga ette ei trüginud, kuid hoidsin enamasti siiski kolmandat-neljandat positsiooni, et kõige taha ei jääks – seal on alati ohtlik. Korra, mis seal salata, tõmbasin rivi kõrvale tee teise äärde, et üldist olukorda paremini hinnata, ühtlasi lootes, et end seejärel tahapoole seades saab veidi kergemini hingata. Ei saanud tühjagi.

Üldjoontes hoidis grupp kokku. Mõned, kes aeg-ajalt ees väikese vahe sisse vedasid, ei võtnud seda kui eest sõitmise võimalust, vaid pigem ootasid teisi järele. Kuulasin hoolega enesetunnet ja jälgisin konkurentide paiknemist, et mitte ilmaasjata tõmmelda ja jõudu pillata.

Tundus, et alles Kurepalus, pärast Tõrvandi-Roiu-Uniküla maanteele tagasi keeramist, kust lõpuni jäi 8-9 km, hakkasid mõned veidi katsetama. Videos on näiteks näha, kuidas üks rivaal ees spurtis, ilmselt proovides eest ära sõita või vähemasti kontrollides, kuidas teised ta kiirendusele reageerivad. Väntasin tol ajal otse tema tuules ega kergitanud tagumikkugi sadulast, et ta kinni püüda ja teised talle järele vedada. Umbes kilomeetri jagu hiljem tegin ise kõige eest kaks lühikest sutsakat – ikka selleks, et keegi end liiga rahulikult ei saaks tunda.

Umbes viis kilomeetrit enne lõppu sõit rahunes, kõik hakkasid end silmanähtavalt säästma lõpukilomeetriks. Kui Kaasiku teel tegi Türna kõige tagant ootamatu võimsa spurdi, ei reageerinud sellele keegi. Ilmselt olid kõigil jõuvarud ammendumas. Aga Türna minek oli ka sedavõrd võimas – vaadake videot! –, et polnud mõtetki üritada teda püüda.

Viimane kilomeeter algas lauge tõusuga vanal Võru maanteel. Tempo oli liiga rahulik, vaevalt üle 30 km/h. Kuna kõik passisid, tõmbasin paremale, madalate betoonkülikutega eraldatud jalakäijate rajale, ja kiirendasin sealt. Külikud tagasid, et keegi ei saanud mulle tuulde hüpata.

Varase kiirenduse mõte oli selles, et ilmselt olid enamikul jalad pehmed ning pika spurdiga üritasin konkurente kurnata. Liiati ootsid finiši eel kaks järsku pööret, sada meetri enne lõppu täisnurkselt paremale ja paarkümmend meetrit enne lõppu teravnurkselt vasakule. Need olid mõlemad ohtlikud kohad, kus ei tahtnud teiste taha ja vahele jääda.

Ent ilmselt tegin vea, et keerasin 500 meetri märgi ees tagasi sõiduteele, millega andsin konkurentidele ideaalse võimaluse endale sappa haakida. Seejärel manööverdasin küll sujuvalt vasakule, et võimalikke tuules passijaid maha raputada. Ei näinud selja taha, kas plaan ka tulemusi andis. Igatahes tõmbasin kiiruse tõusu lõpuks 40 km/h-ni (see on videos mu rattakompuutril näha).

Parempöördest sada meetrit enne lõppu väljusin esimesena, kuid seejärel spurtis selja tagant meeleheitlikult Rein Taaramäe rattaklubi noor sõitja. Ei püüdnudki vastu hakata, sest elukogemus on õpetanud, et noorte uljaspeadega kaasa minnes jääd ise kannatajaks. Küll oleksin võinud veidi söakam olla, et mitte lasta Kirsil ja Laisaarel endast enne viimast, teravnurkset kurvi mööda vajuda. Kuid kaine mõistus tuletas meelde, et see ei ole võistlus, kus peaks elu ja tervisega riskima.

Niisiis kokkuvõttes 26. koht. Kahjuks aega ei fikseeritud, põhjendusega, et tegu oli rahvaralliga. Mandri sai 21. ja Oras 17. koha. Räägiti, et võitja Martin Parv oli teistel poolel maal üksinda eest sõitnud. Korraldajate kinnitusel oli ta ligi 40-kilomeetrise distantsi läbinud keskmise kiirusega 44 km/h, ma olin kaotanud talle nelja minutiga. Margus Mänd lõpetas 45. kohaga.

Foto 1: Võistlejad kogunemas põllumajandusmuuseumi alal Ülenurme rattaralli starti. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Võistlejad Ülenurme rattaralli stardijoonel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Võistlejad Ülenurme rattaralli stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits pärast Ülenurme rattaralli lõpetamist. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Võistlejad pärast Ülenurme rattaralli lõpetamist. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Siin saate otsepildis kaasa elada Ülenurme rattarallile!

Palun väga: siin teile videolugu minu sõidust reedel õhtul Ülenurme rattarallil. Lahtiseletatud lugu tuleb ka peagi, selleks varuge pisut kannatust!

Pullerits: Kuidas ma leidsin rattaga sõites koha, mida pole isegi kaartidel märgitud?

LISATUD VIDEO!

Reede õhtupoolikul siis Ülenurme rattaralli, endine proff Rene Mandri ka stardis. Samuti Danel Schvalbe, kellega viimasel kahel Elva rattamaratonil maid jagatud. Ja arst Priit Kasenõmm, kellest rattaajakirja kunagi loo kirjutasin. Õnneks mitte väga palju sõitjaid, mis tähendab, et igaüks peab peamiselt ikkagi enda eest võitlema, ei saa loota suures grupis priiküüdile.

Kuidas valmistusin?

Ega miskit muud moodi, kui päev pärast Elva rattamaratoni supersõitu tegin mõnuga ligi 26-kilomeetrise ringi keskmise kiirusega 31,6km/h. Ei tea, kas suvised tuuled on vaiksemad kui kevadised, aga keskmised kiirused, mille nimel pidi mõni kuu tagasi veidi vaeva nägema, tulevad nüüd mängeldes. Teisipäeval sõitsin samuti ligi 26 km, sedapuhku veidi kiiremini, keskmisega 32 km/h, mis tuli tänu sellele, et tegin kümme 200-meetrist kiirenduslõiku üle 800-meetrise taastumispausi ning otsa veel ligi 250 meetrit tempo ja jõuga mäkke. Seejärel enne reedet enam ratta selga ei istu, pigem las jalad puhkavad.

Ent see ei tähenda, et mul poleks rattasõiduga seoses rääkida midagi uut ja seninägematut.

Nagu informeeritud avalikkus hästi teab, sõitsin juulis Hiiumaal kruusateid, mille vilju maitsesin möödunud laupäeval Elva lähistel. Üks sõit viis ootamatult paika, mille kohta pole isegi kaartidel midagi märgitud.

Hiiumaa keskel, Pihla-Kaibaldi looduskaitseala edelanurgas nelja kruusatee ristumispaigas keerasin põhja poole. Seal oli pärani väravail silt, et võõrastel avaneval territooriumil viibimine keelatud (või umbes midagi sellist, sest märkasin seda vaid silmanurgast ega süüvinud), aga Eestimaal ei ole ma ometi võõras, vaid oma inimene, ja kellele ma seal rattaga sõites ikka kahju teen. Seda enam, et mu ees avanenud tee oli kõige kõige laiem, mida ma Hiiumaal üldse näinud. See andis ikka magistraali mõõdud välja – vaadake videos, kui ei usu!

Ega see kiirtee siiski olnud. Kunagi oli sel ilmselt korralik asfaldikate, mis nüüdseks on kulunud ja purunenud. Ometi olid mitmed lõigud, kus sai veereda heal kõval pinnasel. Umbes pooleteise kilomeetri järel muutus tee kitsamaks, ent asfalt paranes, ja tegi kerge s-kurvi, misjärel avanes silme ees meeletult suur lage väli, keset mida seisis kõrge valvetorn ning selle all veneaegne veoauto (fotol ülal vasakul ja kõige alumisel vasakpoolsel fotol) ning pisut eemal kaks päevinäinud linttraktorit (fotol all paremal).

Tunne oli, nagu oleksin jõudnud salajasele polügoonile.

Keset soid ja rabasid asuvale polügoonile, mis on kunagi lagedaks pommitatud, aga nüüd suurte masinate ja laiade sahkadega ühtlaselt tasaseks lükatud. Selline mulje võis jääda (ülalt teisel fotol, vasakul).

Üllataval kombel oli seal kaks ristkülikukujulist täisnurksete pööretega ja noolsirgete lõikudega teed. Täitsa hea kõvakattega (ülalt kolmandal fotol, paremal), arvestades, millisesse olematusse paika olin sattunud.

Tegin seal kaks suurt «ringi». Nägin kauguses ka paari masinat töötamas, aga muidu ei hingelistki. Üksjagu kummaline paik, kuhu näiteks õhtupimedas sattumine võiks tekitada õõvastavat ärevust.

Nagu juba mainisin, siis jäädvustasin selle koha ka videosse. Eks uurige järele, millega tegu! Sest oma silm on ikkagi kuningas. Ega keegi teist nagunii sinna sattunud ole, ja vaevalt satub ka – sest milleks? Eriti, kui kaartidel puudub selle koha kohta igasugune märge.

Foto 1: Suvine õhtupoolik Tartu kohal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-6: Loodus, teed ja tehnika Hiiumaa keskel. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma alistasin Eesti maastikusõidu elava legendi ja autoralli maailmameistri!

LISATUD VIDEO! «Kuidas jalg täna tundub?» küsis kõva rulluisutajana tuntud Sulev Lokk Elva rattamaratoni kiirel, kuid kitsavõitu kruusalõigul, kui võistluse lõpuni jäi kümmekond kilomeetrit.

Kohe mõtlesin, mida vastata. Sest viimaste päevade kerged sõidud olid loonud tunde, et midagi võib sedapuhku tulla.

«Selline tunne on, et kõigile võiks pähe panna,» vastasin lühikese vaagimise järel. Aga kohe lisasin: «Kuid see on rattasport. Lugesin just paksu raamatut Riho Suunast, kus ta ühel hetkel räägib, et enesetunne on hea, ja juba järgmisel hetkel ütleb, et tunne on sitt.» Ise samal ajal vaikselt mõtlesin, et mu tunne peab küll hea olema, kui sõidu viimane viiendik käsil, aga suudan endiselt ette võtta ja ette kanda pikki monolooge hiljuti loetust. Jätkasin:

«Nii ka mul. Praegu tunnen, et võiks kõigile ära panna, aga pärast vaatan, et tegelikult sain hoopis ise kõigilt kalendriga.»

Kummatigi tekitasid Rakke ja Mulgi rattamaraton tunde, et Elva sõidul ma päris statistiks ei jää. Ehkki korraldajate antud stardinumber kolmandasse gruppi kergitas küsimusi küll. Olin kahel viimasel korral lõpetanud Elva võistluse teise saja algul, mullu 51. ja tunamullu 55. kohaga – ja nüüd startigu teisest sajast! Isegi autoralli maailmameister, Hyndai kirjadega võistlusvormis Martin Järveoja, Ott Tänaku kaardilugeja, kes viimati sõitis Elva rattamaratoni tervelt seitse aastat tagasi, sai stardikoha grupi võrra minust ettepoole. Avaldasin ühele Art Soonetsi kaudu tekkinud tuttavale, keda olin näinud viimasel ajal rattavõistlustel asjatamas, meelehärmi, mispeale ta kostis, et tulgu ma enne starti tema juurde, ta laseb mu teise gruppi.

Loomulikult ütlesin ära. Kui see pärast välja tuleks, tõuseks kisa taevani. Tuleb startida sealt, kus ette nähtud, ja kogu lugu, mis iganes valemiga näiteks Järveoja, kellega tegin mullu sügisel pärast seda, kui ta maailmameistriks tuli, Postimehe Arterisse pika intervjuu, minust ettepoole paigutati. (Oli keeruline lause? Aga näete, püsis korrektselt koos!)

Nagu minu võistlusvideost näete, lasid veidi eespool startinud kõige esimestega kohe vahe sisse, mille pidin üksinda kinni tõmbama. Aga oh seda nööki! Seejärel lasid kõige eesmised tempo nii alla, nagu oleks tulnud matkale. Kuid nagu taas videost näete, siis mööda pääsemise võimalust mul polnud. Taas tuli leppida sellega, kuhu olin sattunud.

Pärast raudteealuse suure veelombi läbimist läks juba sõiduks. Lombist panin, muide, keskelt halastamatult läbi, mis siis, et jalad said sedasi läbimärjaks. Aga ilm oli ju kuum, nii sain vähemalt varvastest jahutust. Tõsi, enne starti panin kätele ja kuklale ka päikesekaitsekreemi ning rindkerele ja seljale spetsiaalset ratturite jahutavat kreemi. Jahutus mõnda aega täitsa toimis!

Seekord Tartu maratoni rajal pikki aeglasevõitu «ronge» ei tekkinud, nagu ühel varasemal korral. Pigem oli tegu, et eessõitjaid kinni püüda. Aga ma ei tikkunud ülemäära arulagedat initsiatiivi ilmutama, sest olin otsustanud, et sõidan selle võistluse rohkem peaga ning tarbetuid jõudemonstratsioone ette ei võta. See tähendas, et kõige ees musta tööd rügama ei kippunud ja tõusudel ülemäära ei ponnistanud ning iga kiirendusega kaasa ei tormanud. Hoidsin reservi.

Liiati, töömehi jagus. Näiteks Cofidise vormis sõitja. Noor Saaremaa Vikingi kutt Oliver Oolup. Baltyre sinises särgis Paavo Planken. Nagu sõiduvideost näete, jälgisin teiste meeste tegemisi rohkem tagant või kõrvalt. Proovisin aru saada, kui head nad on ning milline olen nendega võrreldes ise.

Siiski korraldasin pärast Hellenurme-Päidla laia maantee kiiret sõitu lähikonkurentidele võimete kontrolli. Seal keerab tee täisnurkselt vasakule, kitsale veidi lahtise kruusaga kaetud metsavaheteele, mis läheb kergelt ülesmäge. Üle-eelmisel korral sõitsin seal oma grupil eest. Niisiis mõtlesin, et korraldaks seekord ka sealsamas midagi. Nagu taas videost näete, võtsin kõige vasakule ning läksin kümmekonna sekundiga kogu grupist mööda. Ja siis panin veel juurde. Kiire pilk selja taha kinnitas, et tekkis vahe, mis pani hüüatama (mida, kuulake videost!). Mõne aja pärast jõudis üks rivaal siiski järele ja ütles viisakalt, et ei tea, kas maksab niiviisi kiirendada, et pigem teeme kõik ühiselt koostööd.

Aga mis saab mul selle vastu olla! Tulgu minu pakutud tempoga kaasa ja teeme pealegi koostööd.

Singleid, ei salga, et pisut pelgasin, sest mõned varasemad kohad rajal andsid aimu, et võib esineda libedaid kohti. Ja esineski. Üllatuseks nägin, et ei olnudki neis paigus üks saamatumaid. Mitmed mehed tulid sadulast maha, nagu veel kord videost veenduda võite, kuid mina mitte. Mitte kordagi. Ju sellepärast, et teadsin oodata, kus võib ebameeldivalt ligaseks muutuda, ning panin oma vaimu selleks aegsasti valmis.

Talutehnika singli järel uuesti Hellenurme-Päidla teele keerates vaatasin, et mõned mehed otsustasid hakata hinge tõmbama. See mulle ei sobinud. Õigemini, selles mõttes sobis, et võtsin kohe paremale ja vajutasin jõuga pedaalidele – tempo üles! Siis ütles aga mõistus, et pea nüüd hoogu, Priit, mida sa end põletad. Sättisin end ilusasti Cofidise mehe tuulde. Mõne aja pärast võttis vedamise üle Fixuse mees, aga ilmselt sai temagi aru, et ei ole mõtet ees lahmida. Näitas mulle, et mingu ma ette. Olgu pealegi – mõneks ajaks läksin.

Huvitavamaks läks sõit pärast Mõrtsukjärve singlit, kui võtsin asfaldil taas Cofidise mehe sappa. Vähem kui sadakond meetrit eespool läksid kaks ratturit. Neist omakorda sadakond meetrit eespool umbes kümnene grupp. Sain aru, et Cofidise mees on motiveeritud neid püüdma. Lasin tal sellega tegeleda. Vahepeal käis veidi abis ka Baltyre Planken. Sain ise samuti veidi oma tempovõimekust näidata. Igatahes Lagujale jõudes oli kümnene grupp vaid umbes poolesaja meetri kaugusel. Kruusal võtsin asja taas enda kätte ning tagant tulnud Valga-Valka mehe Kristjan Raua väikese abiga sain eesolijad viimaks kätte.

Kuid ma ei kavatsenudki nende tuulde passima jääda. Teadsin, et järgneb kiire kruusasõit, ning proovisin vasakult ettepoole saada. Aga nad, sunnikud, olid justkui üks mees minu vastu ega lasknud mind kuidagi paremale rivvi vahele. (Videos on see näha.) Hüva siis – eks näitan, et suudan ka ihuüksinda omal rajal nendega võrdselt kiirust arendada. Ja suutsingi.

Kuni Elva jõe ületuse järgse järsu tõusuni kulges sõit suures grupis. Purde järel võeti ketti ning tõusul otsustasid mõned mehed kõvasti pressida. Lasin seal neli tükki mööda, silmgi ei pilkunud peas. Olin otsustanud, et tollele tõusule liiga palju energiat ei jäta, pigem kulutan seda järgneval pehmel pinnasel.

Ja õigesti tegin. Pärast järsku laskumist paisjärve äärde hakkasin metsa all jõudsalt paljudest mööda väntama. See andis omakorda üksnes jõudu juurde. Sest süstis enesekindlust. Ainus, mida pelgasin, oli pärast raudtee alt läbi pugemist heinamaal pikalt loksutav lõik.

Kuid polnud too lõik mulle sugugi nii sõidetamatu, nagu kahel eelmisel korral. Teiste seas möödusin seal ka omaaegsest kõvast pikamaajooksjast Henno Haavast ning pikka aega Eesti parimaks maastikusõitjaks olnud Caspar Austast. Tõele tunnistades tuleb siiski märkida, et Austa sõitis maanteerattaga, pealegi väga vanaga, ning Haava hoidis vististi tema mesti. Kuid ega mul neist möödudes olnud aega fikseeridagi, kelle enda selja taha jätsin, sest olin ametis sellega, et pressida võimalikult ettepoole.

Veidi rohkem kui kilomeeter enne lõppu sain haardeulatusse veel kaks sõitjat, Danel Schvalbe, kes lõpetas mullu samal sõidul minust kaks kohta eespool, ja (kui ma nüüd ei eksi) Reigo Saarmase. Vaatasin selja taha – kedagi väga lähedal ei paistnud. Järelikult saab hakata kavaldama. Schvalbest sõitsin mööda 400 meetrit enne lõppu. Sättisin end Saarmase taha. Hoidsin end tagasi. (Minu manitsused endale, et «passi, passi, passi!», on kuulda ka videos.) Vara oli mööduda.

Möödusin temast siis, kui jõudsime kindlamale pinnasele. See oli selge, et pean minema viimasesse kurvi esimesena. Sest kui lähen teisena, pean kurvist väljudes hakkama vaatama, kummalt poolt möödumiskatset ette võtta. Kuid pärast vasakpööret jäi lõpuni vaevalt sada meetrit.

Kurvist väljudes, nagu näeb võistluste ametlikult finišivideolt (vaadake seda alates 1:36.00!), heitsin kiire pilgu vasakule – veendumaks, et sealt kedagi ei tule. Sisetunne ütles, et pean tingimata võtma vasakule piirde äärde, katma ära vähemalt ühe külje. Ja sedasi vasakule manööverdades jätsin mulle sappa haakinud Schvalbe tuule kätte. Nii ei tekkinud tal möödumiseks šanssigi.

Jah, olin selle õnnestunud finišitaktika pärast väga rõõmus. (Seda kuulete ka videos.)

Tänavu 53. koht, taas teise poolsaja alguses, täpselt sama ajaga, mis mullugi – 1:43.04. Vaat see on stabiilsus! Selle kohta öeldakse minuealiste puhul, et kui suudad teha sama tulemuse, mis aasta varem, oled kõvasti arenenud.

Noortel meestel, nagu näha, on veel arenguruumi – minu vastu.

Järveoja kaotas mulle veidi rohkem kui kuue minutiga ja oli 110. Austal läks veidi paremini: ta kaotas mulle küll viimase pooleteise kilomeetriga peaaegu kaks minutit, ent sai kirja normaalse 68. koha.

Foto 1: Priit Pullerits Elva rattamaratoni stardialas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Elva rattamaratoni teise stardigrupi värav. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Võistlejad Elva rattamaratoni kolmandas stardigrupis. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 6: Võistlejad sisenemas Elva rattamaratoni teise stardigruppi. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Ott Tänaku kaardilugeja Martin Järveoja (keskel) Elva rattamaratoni stardialas. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 7 ja 9: Priit Pullerits pärast Elva rattamaratoni lõpetamist. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pulleritsu maastikuratas ettevalmistusel suviseks võistlushooajaks Tartu Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Õhtune Tartu Tähtvere linnaosa serval. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Elva rattamaratoni video - kiire sõit kogu oma eheduses!

Palun väga: siin on teile eilse Elva rattamaratoni video, mille jäädvustasin oma ratta leistangile kinnitatud GoPro kaameraga. Seekord kaamera igatahes töötas! Kõik sisse- ja väljalülitamised funktsioneerisid. Aga sõidu ajal reportaaži tegemine tähendab peale selle, et mitmes kohas tuleb juhtrauda ainult ühe käega hoida ja teisega kaamerat näppida, ka seda, et pea peab kogu aeg raalima, millal ja mis lõike salvestada, sest kogu sõidu "linti" võtmiseks akul elujõudu lihtsalt ei jätku. Sellegipoolest suutsin oma arust teha korraliku sõidu, kord tõmbasin isegi grupil eest, siis vedasid oma gruppi teisele grupile järele ja lõpus trumpasin taas kõik lähikonkurendid kindlalt üle. Eks aitas ka see, et sedapuhku sõitsin rohkem peaga ning jõudemonstratsioonide korraldamisele liialt tähelepanu ei pööranud.

Foto: Priit Pullerits pärast laupäevase Elva rattamaratoni lõpetamist. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Saladus paljastatud - kust tuleb mu hea kiirus kruusateedel

Ma tean, et konkurentidel on nüüd põrgulikult palju peamurdmist. Et kust tuleb minu kiirus kruusal, kui eluaastate järgi otsustades peaks tempo hoopis pidevalt langema. Seda on küsitud ja imestatud nii pärast Rakke kui Mulgi rattamaratoni.

Eile, kolmapäeval, otsustasin, et teen kerge sõidu, pidades silmas laupäevast Elva rattamaratoni, mis loodetavasti saab ikka peetud, enne kui pealtungiva koroonaviiruse tõttu jälle suuremad üritused ära keelatakse. Väntasin 26 kilomeetrit ja sain keskmiseks kiiruseks tervelt 33 km/h. Mis iseenesest ei olegi teab mis eriline supernäitaja, aga siiski tuleb arvestada, et osa marsruuti kulges konarlikul-pehmel-muhklikul liivateel, mille pealt oli kogu asfalt üles võetud, ning kaks pikka lõiku, üks lausa mitmekilomeetrine, läksid piki krobeliseks freesitud asfalti.

Tõenäoliselt on kogu loo lahendus peidus siin. Kui seda videot pisutki vaatate, siis ehk hakkate taipama, mida on vaja teha, et kruusal nobedamalt liikuma. Nüüd on teil muidugi neetult hilja sellest õppust võtta. See «rong» on juba läinud.

Foto 1: Kootsaare poolsaar Hiiumaa põhjaosas. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 2: Priit Pulleritsu maastikuratas Kurisu neeluaugu serval Hiiumaal. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 3: Ratturi talu Hiiumaa põhjaosas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma tegin Mulgi rattamaratonil taktikaliselt küpse lõpuspurdi ja... lendasin üle pea

LISATUD VIDEO.

«Kes küll selle õnnetuse sinna ette lasi?!» kõlas etteheide pühapäevasel Mulgi rattamaratonil umbes kolmveerand tunni sõidu järel metsa all keerutaval singlil. See küsimus tuli tagantpoolt ja oli ilmselgelt adresseeritud mulle.

Mulle ei meeldi sellised avalikud alandamised. Kellelegi ei peaks meeldima. Isegi sakslased, kui nad eelviimasel jalgpalli MMil juhtisid poolfinaalis kodus mänginud Brasiilia vastu poolajaks 5:0, olid enne teist poolaega riietusruumis kokku leppinud, et ei hakka vastaseid alandama.

Seetõttu hõikasingi tahapoole: «Mulle ei meeldi selline kommentaar!» Ja lisasin, et kes on kõva mees, sellel on laial kruusal maa ja ilm, et mööda sõita.

Ma ei ole singlitel osav, see pole mingi saladus – ja seda peaks kõik teadma, kes tagant mind vaateulatusse püüavad. Ma ei taha riskida ja kukkuda. Mul pole 20-aastase keha, mis kõik matsud valutult üle elaks. Ja on arulage minna üle piiri, kus asi muutub enda arvates ohtlikuks – paarkümmend sekundit, mis võimalik võita, pole seda marutamist väärt. Veendusin selles kujukalt, kui Velo Clubbersi helesinises-valges võistlusvormis mehe ühel järgneval singlil endast mööda lasin: kui järgnes kruusalõik, püüdsin ta peagi kinni ja läksin möödagi.

Loomulikult tahtsin Mulgi rattamaratonist ka filmi teha. Panin selleks GoPro 7 Blacki aku õhtul ilusti laadima. Kui kaamera paar minutit enne rattamaratoni starti töörežiimile lülitasin, näitas ekraan, et aku on laetud... 1%! Juba jälle mingi jama! Igaks juhuks vajutasin pärast stardikäskluse andmist siiski salvestusnupule, et kes teab, äkki võtab vähemalt paarkümmend esimest sekundit üles. Midagi see aparaat mu leistangil omapäi igatahes toimetas, vahepeal tegi mingeid piiksegi, pagan sellest aru sai. Kodus vaatasin: ohoo, kaamera on teinud iseseisvalt neli lõiku, nii et võistluse esimesed pool tundi on olemas. Siin see on – palun väga! Aga oma GoPro hingeelust ma aru küll ei saa...

Kuna startisin numbriga 428 grupist 401-500, tuli alguses üksjagu vaeva näha, et konkurentidest mööda laveerida. Ojaületusel kasutasin eksitamistaktikat: olin raja eelluurel enne starti kindlaks teinud, et parem on kasutada purret, kui sõita läbi vee, millele järgneb mudane nõlv, mistõttu hõikasin korduvalt, et läheme otse, st läbi vee – et sillale võimalikult vähe rahvast koguneks.

Ma polnud varem Mulgi rattamaratonil osalenud, seetõttu polnud ka ettekujutust, mida rada endast kujutab ning kus on ohtlikud kohad. Videost on näha, et mõnes veidigi teravamas kurvis kaldusin ideaaltrajektoorilt välja. Eks oma rolli mängis ka see, et ei söandanud riski piiril tundmatusse söösta, kuna näha ju oli, et mõned kohad on eelmiste päevade vihmast endiselt porised ja libedad.

Lootsin, et Mulgi rada on kergem kui Rakke oma, ent pole selles pärast sõitu sugugi kindel. Jah, aeg tuli ligi 13 minutit kiirem. Distantside pikkuses olulist vahet polnud: vähemasti minu Endomondo järgi olid võistlusmaad peaaegu võrdsed: eile 51 ja Rakkes 50,5 km. Kuid ka Mulgi sõidul oli üksjagu puude vahel nikerdamist. Liiati olid mõned lõigud väga pehmed ja mudased, samuti läksid üle juurikate, mis kujutavad alati ohtu, eriti pöördekohtades. Paaris paigas tuli lausa seisma jääda, sest eespool tekkisid nn pudelikaelad ja ilmselt ka mingid probleemid, sest nagu videoski näete, on paljud mehed tõstnud oma ratta raja äärde teistel eest ära.

Kummalisim koht oli pruuni paksu vedela mudaga sinka-vonka lõik, kus tuli sõita täpselt sügavas roopas. Seal tulin targu sadulast. Ja ega sellega midagi kaotanud – need, kes mudas ukerdasid, ei saanud põrmugi kiiremini edasi. Tolle mudalõigu lõpus, kui taas sadulasse olin istunud, lendasin ka paremale küljele. «See käib asja juurde,» kommenteerisin järgnevaile.

Ei salga, et oleksin soovinud rohkem uhatavaid kruusalõike. Nii kui need tulid, tundsin end hästi ja liikusin enamiku teistega võrreldes ka kiiremini. Aga kui tulid tehnilisemad ning minu jaoks riskantsemad lõigud, hakkasin kohti kaotama. Nii läks ka Loodi looduspargis, kus olid küll laiad metsaalused teed, aga siiski tundusid need libedavõitu, eriti kui rada ju ei tunne. Tagatipuks oli seal palju küllaltki järske ja ühtlasi pehmeid tõuse, mis hoo ära tapsid. Seetõttu oli mul hea meel, kui sealtkandist viimaks pääsesin.

...Aga ainult selleks, et suunduda mõne aja pärast taas metsa alla. Seal sain sõita pikalt kõige ees, mis ühelt poolt oli hea, sest sain valida oma tempo, ent teisalt pisut ebameeldiv, sest polnud neid, kelle liikumise järgi saanuks näha, kuhu rada metsa all eespool siirdub. Seetõttu tuli olla kogu aeg hästi tähelepanelik ja hoida silmad lahti.

Umbes 10 km enne lõppu, Ramsi ja Matapera vahel, läks taas asisemaks sõiduks. Seal oli küllaltki sirge metsatee, mis tundus, et läks õige õrnalt vastumäge. Nägin eespool ligi saja meetri kaugusel suuremat gruppi ning asusin seda püüdma. Üks mees istus mulle sappa. Saingi enne Kapsi oja eesmised kätte. Seal oleks tõkkepuust vasakult mööda sõites äärepealt taas kukkunud, mõlemad rattad libisesid kraavi pervel, ent jäin imekombel püsti. «Uh, see oli napikas,» mainisin tagumisele. (Pole kindel, et ta mu remargist aru sai.)

Seejärel tuli umbes tosina konkurendiga grupis kiirem sõit, mis meeldis. Kuna olin seda gruppi tükk aega püüdnud, ei hakanud ette trügima, vaid lasin teistel tööd teha. Ent siis hakkas ükshaaval tulema järsemaid tõuse, mis grupi ära lagundasid. Tunnistan, et sellised järsud tõusud, kus eest tuleb panna väiksemale ja tagant kõige suuremale hammasrattale, mulle ei meeldi, eriti kui pinnas on pehme või kruus lahtiseks kaabitud. Siis on alati oht, et keegi ees koperdab või kaotad ise hoo või tikud esijooksu ülespoole kakkuma, mistõttu haakuvus väheneb – seetõttu otsustasin mitmeid selliseid tõuse võtta jalgsi. Ja veendusin, et õigesti tegin, sest nägin võistluse jooksul piisavalt, kui säärastel tõusudel kukuti külili. Ja ega kõigest väest üles pressides tavaliselt mingit edu saavutatud – üksnes jalad pumbati piimhapet metsikult täis.

Viimasel järsul tõusul umbes kaks kilomeetrit enne lõppu, millest otsustasin samuti üles kõndida, said kaks meest, Raigo Paas (nr 225, SAQ SC) ja Margus Soidla (nr 205, RR Siplased / Verx) minust siiski jõuga mööda ja said mitmekümnemeetrise edugi (ma esindasin protokolli järgi sedapuhku Ameerika Ühendriike, elukohaks panin Grand County, Moab, sest vihastasin registreerimissüsteemi peale, mis ei tahtnud mind kuidagi sisse logida, vaid nõudis taas ja taas igasugu paroole ja tont teab mida veel). Kuid ega nad sellest midagi võitnud.

Kui jõudsin Viljandi järve otsa äärsele asfaltteele, püüdsin nad kinni. Ja kui järgnes vasakpööre Järve tänavale, heitsin pilgu selja taha – seal polnud läheduses näha ainsatki jälitajat. Ka eespool polnud näha püütavaid. Seega otsustasin teha taktikalise lõpplahenduse.

Võtsin ees sõitnud Paasi tuulde, kuigi tundsin, et võiks jõu poolest mööda minna. Aga tuletasin endale veel kord meelde: pole mõtet, sest eest pole kedagi püüda ja tagant pole kedagi ohustamas. Väike kiusatus rünnata tekkis 400 meetrit enne lõppu, kui rada keeras võsa äärde, ent hoidsin end tagasi. Otsustasin panustada finišisirgele. Ent olin valmis, et tagant võib rünnata Soidla – mida ta umbes 250 meetrit enne lõppu vasakult, enne plaažialale jõudmist, tegigi. Kuna olin selleks valmis, spurtisin Paasist mööda paremalt ja haakisin end Soidla tuulde.

Nüüd oli vaja olla kannatlik ja õiget hetke luurata. Selge see, et liivasel lõigul, seal, kus paremale jäi toitlustusala, polnud mõtet spurtida, kuna pidanuks minema vasakult, väljaspoolt, seega ringiga. Ootasin ära, mil jõudsime asfaldile, ja siis vajutasin – paremalt, Soidla ja piirdetara vahelt. Vajutasin hasardiga, otsustavalt, kuid tagumikku sadulast püsti ei ajanud. Aga sellest piisas. Sain Soidlast kiirelt mööda. Tundus, et ega ta väga vastupanu osutanudki. Igatahes heitsin paar meetrit enne lõpujoont pilgu selja taha ning nägin, et edumaa on piisav, ja liuglesin finišisse.

Aega kulus 2:23.58,9, mis andis 246. ja omas vanuseklassis 8. koha. Niisiis sõitsin võistluse jooksul mööda rohkem kui 150 konkurendist. Soidla kaotas mulle ligi kahe ja Paas peaaegu seitsme sekundiga.

Pärast rattapesu toitlustusalasse siirdudes ei pannud ringi vaadates tähele – liiklemine oli ju tihe –, et ette jäi randa viiv laudtee. Esiratas takerdus aeglasel sõidul selle serva taha. Tagaratas kerkis õhku. Mõnda aega seisin esirattal, tagumik taeva suunas, ja siis lendasin üle leistangi, maandudes paremale küljele. Pealtnägijaile võis see olla kentsakas ja naljakas vaatepilt. Õnneks viga ei saanud. Aga ratas sai küll. Käiguvahetaja paindus kodaratesse.

Tartusse jõudes läksin joonelt Lõunakeskuse Hawaii Expressi ja näitasin ratta ette. Mnjaa, kõlas mehaaniku kommentaar: neil käiguvahetaja kõrvadel on see häda, et viltu painduvad need kergesti, aga kui tagasi hakkad painutama, võivad kergesti ära murduda.

Seekord siiski ei murdunud.

Foto 1: Priit Pullerits Mulgi rattamaratoni stardialas ja finišisirgel. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 2: Priit Pullerits Rakke rattamaratoni esimestel kilomeetritel. Foto autor: Riho Lüüs

Foto 3: Kõrgemäe tõus Mulgi rattamaratoni avakilomeetril. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 4: Mulgi rattamaratoni stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 5: Mulgi rattamaratoni registratuur. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 6: Mulgi rattamaratoni stardiala ja finišisirge. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 7: Priit Pullerits ligi tund enne Mulgi rattamaratoni algust. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 8: Mulgi rattamaratonil 192. koha saanud Raul Arula soojendusel Kõrgemäe tõusul. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 9: Mulgi rattamaratoni rattapesula. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 10: Priit Pulleritsu ratas enne Mulgi rattamaratoni auto pagasiruumi taustal. Foto autor: Priit Pullerits