teisipäev, detsember 30, 2008

Pullerits: Kuhu jääb maksumaksja kunstlumi?

Täna olin valmis olema lehm libedal jääl. Plaan nägi ette kaks ja pool tundi vabatehnikasõitu, sellest 3x20 minutit keppideta. Aga õues valitseb ju liuväli. Ja kõik vähegi tuttavad on kirunud, miks lumekahurid lund ja rajameistrid rada ei tee, vähemasti Tartus. Eile edastasin need küsimused vastavale ametkonnale - ja täna sain sürpriisi osaliseks.

Võtke nüüd kõik teadmiseks: Tartu Tähtvere spordipargis ei ole sel talvel veel kordagi nii head rada olnud, nagu oli täna hommikul. Siledaks freesitud. Klassikajälg servas. Küll oli raja pikkus vaid 700 meetrit, selle sees kaks väikest tõusu - aga vähemasti polnud see mingi jääpärlimäng, milleks olin vaimu valmis pannud. Tegin 55 ringi ehk 38,5 km, aega kulus 2:34, sellest 3x5 km ilma keppideta. Miski ei saanud enam parem olla. Kuid suur küsimus siiski jääb.

Nimelt: miks ei olnud Tähtvere spordipargis seni korraliku kunstlumega rada valmis tehtud? Uurisin seda SA Tähtvere Puhkepark juhatajalt Jane Jakobsonilt. Loodetavasti aitab alljärgnev kunstlume tootmisega seotut valgustada.

Miks on kunstlund toodetud seni nii vähe, kuigi külmi öid on esinenud viimastel ööpäevadel küll ja küll? Ja millised peavad olema tingimused, et saaks lund toota? Otepääl ju toodetakse lund pidevalt, ka Mammastes on seda piisavalt tehtud, kuuldavasti isegi Tallinnas.

Tähtvere spordipark on Eestis vist ainuke, kes toodab lund kraaniveest (temperatuuril +8 kraadi), mis on põhjuseks, miks kunstlume rajad on olemas ka Pärnus ja Tallinnas, rääkimata Otepääst, kuid puuduvad Tartus. Lume tootmiseks peab välistemperatuur olema rohkem kui -5 kraadi ja kuni -10ni on tootlikkus väga väike. Pühade ajal oli lumetootmise valmidus olemas, kuid temperatuur ei langenud alla -4 kraadi. Ööl vastu 29. detsembrit sai lund toota terve öö, millega sai ära katta umbes 50 meetrit rajast. Kokku oleme sellel talvel tootnud lund 6-7 ööd, millega on valmistatud 700 m rada laiusega 2,5 m. Täna hommikuks on 700 m rajal sisse sõidetud ka klassikajälg. Osaliselt katab rada veel säilinud looduslik lumi ja rada on jäine.

Kuuldavasti tuleb vesi kunstlume tegemiseks Tartu Veevärgist. Miks sealt, miks mitte Emajõest või lähedalasuvast tiigist?

Seniste katsetuste põhjal ei saa Emajõest vett, kuna vesi on settimata ja ajab kahurid umbe. Tiigist ei saanud seni vett võtta, kuna see on madal ja mudane. Ka on kogu raja katmiseks kunstlumega tiigist vajamineva vee kogus nii suur, et selleks on vaja vee erikasutusluba ning kooskõlastusi keskkonnateenistuses. Sel aastal on veetase kõrge, kooskõlastasime katsetuse ja saime tiigiveest ühe päeva lund toota. Tiigiveele lume tootmise rajamine vajab süvendamist ja tegelikult uut projekti terviklahenduse leidmiseks. Puuduvad ka vajalikud pumbad, voolikud ja elektrisüsteem, mis teeb vajamineva investeeringu maksumuseks umbes 150 000 krooni. Linna eelarves järgmisel aastal investeeringuteks raha ei ole ja kuna spordipark ei teeni omatulu, ei ole seda raha ka mujalt võtta. Praegu on kokkulepe SA Eesti Terviserajad juhataja Jaanus Pullesega, et saame kasutada tema tehnikat tiigiveest lume tootmiseks. Kui kraaniveest tootmiseks piisavat külma ei tulegi, saame sel talvel tiigiveega rajad lõpuni teha.

Kui kaua on vaja lund toota, et saaks kunstlumega katta nii välimise 0,85 km kui sisemise 1,2 km pikkuse raja?

Oleneb külmast. Kui on vähemalt -10 kraadi, piisab neljast ööpäevast. Enne jõule tehtud -5 ja -6 kraadidega töötasid kahurid neli ööd, lund aga jätkus ainult umbes 500 m jaoks. Sisuliselt läks kahuri otsast sisse vesi ja tuli välja ka väga vesine lumi, kuid kulutusi tehti 50 000 krooni. Aga tasuta kraanivesi või tasuline - pikemas perspektiivis ei kanna see säästva arengu põhimõtteid ja tuleb leida teised lahendused.

Miks ei ole seni kasutatud radade hoolduseks rajatraktorit?

Rajatraktorit kasutatakse spordipargis öösiti, et rada jõuaks peale silumist taheneda ning et päevasel ajal mitte suusatajaid segada. Traktori töötamist ei ole tõesti näha olnud, kuid tulemus ei ole kehv mitte selle pärast. Ilmastik ei ole andnud võimalusi rohkemaks. Iga kord, kui lund on tulnud või tehtud, on ka traktor rajal käinud rada tegemas. Juhul kui ei ole klassikajälge sisse tehtud, on küsimus olnud selles, et looduslikku lund ei tulnud piisavalt palju (oli küll kohev, kuid hõre ja ebaühtlane). Vastasel juhul oleks mulla välja kraapinud, sest ka maa polnud alt ära külmunud. Kunstlumi on tihedam ja sellele saab jälje pressida. Detsembris tehtud lumega sai rada eile ringikujuliseks ja värske klassikajälg aeti täna öösel sisse.

Olen kuulnud osade suusahuviliste suust etteheiteid ja küsimusi, kas need, kes kunstlund peavad tootma, oskavad ja tahavad ja viitsivad selle tehnikaga ikka ringi käia. Seega, kas töötajad, kes lund peavad tootma, suhtuvad oma ülesandesse täie tõsiduse ja pühendumusega?

Jah.
Suusahuvilised heidavad ette fanatismi puudumist ja on teinud mitmeid ettepanekuid, näiteks tekkidega või labidaga lume kogumiseks ja rajale viimiseks. Need on tervitatavad ettepanekud ja kindlasti me teeksime seda, kui rajast oleks puudu selline jupp, mida on võimalik käsitsi lõpetada. Sellel talvel oli puudu lund rohkem kui 50 meetrit. Väike arvutus, kui mitu inimest läheks 50 meetrit pika ja 2,5 m laia raja lumega katmiseks, ütleb, et meie asutuses sellist ressurssi ei ole.
Ka parklasse kogutud tuisujärgse lume kogumine on olnud hea ettepanek, kuid seda poleks olnud võimalik rajale viia. Lume laialiveoks on vaja masinaid, mis aga jäävad pehmes pinnas kinni. Spordipark asub pehmel ja soisel pinnasel ning sel aastal pole maapind ära külmunud.
Kunstlumega raja tegemisel kulub aega ja ei saa minna enne rajatraktoriga peale, kui lumi pole rajale veetud. Lume tootmine võtab aega 4-5 päeva, 1-2 päeva kestab laialivedu, koos laialiveoga toimub raja töötlemine ja peale seda ehk ainult pool päeva raja viimistlus. Võib tunduda, et ei tehta piisavalt kiiresti tööd, aga raja ettevalmistus võtabki nädal aega korraliku külmaga. Ühe öö kaupa külma saades nagu seni võtab see veelgi rohkem aega.
Samas kestab rada kevadeni, kui korra valmis saab, kuigi vajab muidugi pidevat hooldust ja parandust.

Sprindirada on viimastel päevadel kulutanud ja sõidetamatuks lihvinud emad-isad, kes toovad lapsi sinna kelgutama. Lisaks on laste vahel ohtlik suusatada. Mida võiks ette võtta, et hoida kelgutajad suusaradadelt eemale? Kas oleks mõeldav panna üles keelavad märgid?

Tähtvere spordipark on avalikuks kasutamiseks mõeldud, me ei saa piirata kelgutajate õigusi viibida spordipargis. Loodame külmale, et toota ka kelgumäe lumi. Seniks saame kelgutajaid teavitada ohtudest suusarajal kelgutamisest ning panna üles sildid, mis keelavad suusaradadel kelgutamise. Täna andsime tellimuse infotahvlite jaoks.

(Pullerits [intervjuuväliselt]: Täna ajasin suusarajalt ära kolm kelgutajate seltskonda. Ütlesin neile viisakalt, et palun, ärge siin kelgutage, sest see on Tartu ainus suusarada, minge teistele nõlvadele, mida ümbruskonnas leidub küllaga. Kui inimestega viisakalt ja argumenteeritult rääkida, saavad nad aru küll. Kõik kolm lahkusid, ükski ei protestinud ega õiendanud vastu. Arvan, et meie, suusatajad, peame ise seisma selle eest, et kelgutajad meile tehtud radu lõhkuma ei tuleks. Ega neist keegi me radadele ju paha pärast tule, inimesed lihtsalt arvavad, et kunstlumel on vahva liugu lasta. Aga uskuge, kui kenasti rääkida, võtab enamik inimesi me palveid mujale minna kuulda - need on ju väikeste lastega emad-isad, igati normaalsed ja mõistlikud kodanikud. Nii et hoidkem ise oma rajad korras!)

Jakobson: Tahaksin lisada, et SA Tähtvere Puhkepark hooldab lepingu järgselt Tähtvere spordiparki. Dendroparki hooldab Tartu linn. Oleme võtnud endale ülesandeks dendropargis hooldada suusaradade põhjad ning suusaraja tegemise loodusliku lume korral. Samuti on hiljuti sõlmitud kokkulepe Anne kanali äärde suusaraja tegemiseks loodusliku lume korral ja olemasoleva raja põhjale. Ei ole mingit põhjust nõuda spordipargi rajameistrilt ühiskondlikult kasuliku töö tegemist dendropargis või mujal Tartu linnas. Samas oleme valmis abistama oma tehnika ja võimalustega ühistalguid dendropargi suusaradadel. Kunstlund ei tooda me dendroparki sel põhjusel, et linna finantseeritava rahaga saab toota kunstlund ühe raja ulatuses ning jätkub ka selle parendamiseks, aga ei enamaks.

Kui nüüd põhjendustest ja vabandustest edasi liikuda selleni, mis plaanis on, siis Tähtvere puhkepark on kokku kutsunud töörühma terviseradade probleemi lahendamiseks Euroopa toetusraha kaasamisel. Käivad eelprojekti ettevalmistustööd, paraku on lahendusi näha alles heal juhul paari aasta pärast. Seni loodame leida ajutisi lahendusi, kuid need sõltuvad asjaoludest, ning saame loota lisanduva loodusliku lume või suurema külma peale.
******
Monument Valley, Utah-Arizona. 4. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lumekahurid Tähtvere spordipargis eelmisel talvel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaade Tigutornile, Supilinnale ja Jaani kirikule Tähtvere spordipargist. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 6: Kääbusšnautser Morgensilber Cherry Blossom Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Suusatajad Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vaade Taru õlletehasele Tähtvere spordipargist. Foto autor: Priit Pullerits

esmaspäev, detsember 29, 2008

Pullerits: Olümpiavõitjast häiritud nädal

Vana aasta lõpul on aus mõned asjad üles tunnistada, et uuele aastale puhtama südamega vastu minna. Nimelt: kuulasin konkurente, kes on siin soovitanud, et kerge õlu pärast treeningut on edasiseks hea. Ka Noole Erki, olümpiavõitja, viskas enne me 800 meetri duelli jõululaupäeva hommikul moka otsast, et oli eelmisel õhtul Otepää kandis, kuhu oli hiljuti maja soetanud - see on vist uudis? -, mõned õlled teinud. Aga võitis mind sellegipoolest.

Otsustasin ka siis reede õhtul, kui olin teinud raske paaristõuketrenni (25 km, sellest ligi 10 km Tähtvere tõusudega sprindirajal, kus pidin ennast küll lühikestest, aga järskudest tõusudest üles kangutama, nii et süda läks lõpuks kergelt pahaks), et ostan taastumiseks pudeli õlut. Pakkusin naisele ka, aga tulemus oli, et järgmise päeva hommikul lõigutrenni minnes ei tundnud endas üldse tahtmist ega jaksu. Niisiis, mulle sellised alternatiivsed taastumismeetodid, mille mõni mees tahab muuta meinstriimseks, ei istu.

Kuid Margus Aderi koostatud plaan sai ikkagi täidetud.

E ja T - puhkus (taastumine laupäevasest jooksutrennist [lõigud 7x200 m] ja valmistumine duelliks Erki Noolega)
K - 800 meetri jooks 2.14,8
N - 1:56 - suusatamine 24 km (vaba) + jooks 2 km
R - 2:05 - suusatamine 25 km (kl, paaristõuked) + jooks 2 km
L - 1:37 - suusatamine 20 km (vaba, selle sees 5+6+7+8 min lõigud, paus 4 min kerget suusatamist) + jooks 2 km
P - 2:36 - suusatamine 4 km (vaba) + 34 km (kl, paaristõuked) + jooks 2 km

Kokku tuli eelmisel nädalal treeninguaega 8:16, suusakilomeetreid 107 ja jooksu 9 km. Nii vähe sellepärast, et võiduajamine Erki Noolega tegi nädala esimese kolme päeva osas suured korrektiivid.

Margus Aderi plaanid alanud nädalaks näevad ette rohkem tööd kvaliteedi kallal. Kerge planeerida, raske ellu viia. Eile oli Tartu dendropargis nii libe, et lendasin ühel laskumisel valusalt istuli. Tartu kandis on radade kvaliteet nii hull, et lausa riskantne on treenida. Aga nuriseda ei tohi, sest Tallinna mehed istuvad kuuldavasti suisa musta maa peal kinni.

Tegelikult tahaks juba võistelda. Kas pole nii?
******
Monument Valley, Utah-Arizona. 4. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sakslane Axel Teichmann juhib eilses Tour de Ski 15 km klassikasõidus Šveitsi esindaja Dario Cologna ees. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Eilse Tour de Ski 15 km klassikasõidu grupifiniš, vasakul Andrus Veerpalu ja Aivar Rehemaa. Foto autor: Reuters / Scanpix

neljapäev, detsember 25, 2008

Pullerits: Lihtsurelik olümpiavõitja vastu - mis on tulemus?

Kui jõululaupäeva hommikul naiselt küsisin, kumma poolt ta 800 meetri jooksus on, ka minu või olümpiavõitja Erki Noole, vastas ta, et Noole, sest on alati võitja poolt. Ei tea, kas see oli naiselik kavalus anda oma mehele viimane motivatsioonisüst, sest kui ta tuleb võitjaks, tekib järgmine kord lootus, et naine on tema poolt.

Igatahes ei olnud mul kavatsustki minna olümpiavõitjale kaotama. Selle nimel ei oleks ma küll suusatreeningutesse vahet sisse löönud. Tegelikult uskusin viimase (ja ainsa) lõigutrenni põhjal (vt eelmine postitus), et võidušansid on rohkem minu poolel, vähemalt 60:40, kui mitte 70:30.

Seda usku süvendas veelgi tähelepanek, mille tegin koos olümpiavõitjaga enne starti sörkides. Samal ajal kui minu hingamine erines vaevalt tavaolekus tehtavast, oli olümpiavõitjal keel täiesti vesti peal. Selge märk, et ta aeroobne baas on nõrk. Tõsi, sellele ma too hetk eriti ei mõelnud - et 800 meetrit pole ju mingi aeroobne jalutamine.

Jalust olime mõlemad kergelt lombakad. Mul jäid lõigutrennist (ja sellele järgnenud pühapäevasest rohkem kui kahetunnisest suusatrennist) sääremarjalihased nii kangeks ja valusaks, et ei saanud õieti käiagi. Määrisin neid Diclaciga, tegin soojaveevanne, venitasin, masseerisin, ei treeninud, enne starti võtsin valu vaigistamiseks ühe Ibuprofeni. Olümpiavõitja oli seevastu oma reielihase tennist mängides nii ära venitanud, et pidi viimase trenni, 2x400 meetrit võistlustempos ära jätma.

Stardist andis olümpiavõitja mulle lahkelt rohelise tule. Kuid liidriks läks hoopis teibas vähemalt 4.80 ületanud Kristo Kallavus, kelle juhtimisel läbisime esimese ringi 32,3ga. See oli paras tempo. Teise ringi teises kurvis jäi ta juba ette pidurdama ning pidin hüüdma, et ta juurde paneks. Ta otsustas kõrvale võtta ja nii läksin enne 400 meetri märki vedama. Pärast selgus, et teine ring sai läbitud 34,6ga. Enesetunne oli täitsa normaalne, ei midagi rasket.

Juba enne starti oli selge see, et mu peamine šanss olümpiavõitja vastu on üritada eest ära joosta. Samuti oli selge see, et 400 meetrit suudab olümpiavõitja ära kannatada, et raske punkt saabub mul umbes 500 meetri kohal - seal ei tohi alla anda. Aga kui võistluskogemus puudub, kui põhitrenn on olnud suusatamises mahu kogumine, siis on ikka hirmus raske aru saada, kui kiiresti või aeglaselt sa liigud. Ja see, kes kogu aeg kuklasse hingas ega tahtnud kuidagi maha jääda, sai olla ei keegi muu kui olümpiavõitja.

Nii tuli kolmas ring kõigest 35,3ga, ehkki püüdsin teha kõik, et tempo ei vajuks. Ent see tunne oli petlik. Sest enne viimasele ringile minekut tuli olümpiavõitja mu õla kõrvale. Korraks mõtlesin, kas kiirendan vastu ja püüan teda väliskurvi suruda, aga millegipärast otsustasin, et las läheb mööda - et äkki pingutab ta liiga vara. Ta sai küll umbes kahemeetrise vahe sisse - kurvijooks on tal selgelt minust parem -, aga tagasirgel võtsin selle peaaegu kinni ja sättisin end olümpiavõitja sappa.

See oli muidugi lootusetu üritus. Lõpusirgel vajutas olümpiavõitja sisse sellise käigu, et mul jäi vaid tõdeda, milline suur vahe on olümpiavõitja ja lihtsureliku vahel. Ta läbis viimase ringi alla 30 sekundi ja sai ajaks 2.11,8. Tallinnast kohtunikuks kohale sõitnud endine tippkümnevõistleja Tõnu Kaukis mõõtis mulle 2.14,78. Kolmas oli Kristo Kallavus 2.36,8ga, neljas Harry Lemberg 2.58ga, viiendat ja kuuendat kohta jagasid külalisesineja LAVist ja ehitusärimees Aivar Tuulberg 3.32ga.

Muidugi olin kaotusest olümpiavõitjale pettunud. Aga midagi polnud parata - suusatamise aeroobse mahutreeningu pealt ei olnud mul lootustki tema eest ära joosta. Olümpiavõitja hoidis kindlalt minu selja taha, kontrollis sündmuste käiku ja tegi seda, mida ta tegema pidi - tulistas lõpus nagu rakett. Mul pole teadagi tema vastu kiirusega lootust, aga häda on selles, et nii jooksu- kui jooksuerialase treeningu puuduse tõttu jäi selgelt vajaka ka kiiruslikust vastupidavusest. Ja mis siin minust rääkida - olümpiavõitja pajatas, kuidas ta oli kord samasugusel jõuproovil teinud viimase 250 meetriga tasa 20-meetrise kaotuse Rainer Nõlvakule (ja Nõlvak oli omal ajal minust ikka klass kõvem jooksumees). Lohutuseks: kui siia juurde arvestada, et olümpiavõitja on minust üle viie aasta noorem, siis võiks võrdluseks seada, et viis aastat tagasi jooksin ma 800 meetrit pärast kuraditosina aasta pikkust pausi 2.07,3ga - see on aeg, milleni isegi olümpiavõitjal annab püüelda.

Kas see tähendab, et nüüd nii jääbki? Ei pruugi. Üldvastupidavuse vundament tundub mul parem kui eales varem, sest läbi see jooks küll ei tõmmanud. Jah, minuti olin muserdatud, et olümpiavõitjale kaotasin (ükski õige spordimees ei tohi kaotust kergelt võtta), aga ei midagi sellist, et nõrkus võtaks võimust või süda läheks pahaks. Järelikult tuleb lihtsalt rohkem spetsiaaltrenni teha ja küll siis läheb olümpiavõitjal ka kord elu taas kibedamaks.

Nool korraldas pärast veel teisegi võistluse: rinnalt surumise. Kui küsisin temalt, miks on saanud rinnalt surumisest kultusala, et miks nii paljud sellega tegelevad, vastas ta (ja pange seda vastust nüüd kõvasti tähele!): sest seda on mugav teha, lamad selili pingi peal. Ta küsis: kui paljudel meestel on üldse spordijalatsid jalas, kes rinnalt surumist teevad? Ja väitis: mitte käsi ei pea treenima, sest elu treenib käsi nii või naa - kas või poest kotte koju tassides -, vaid hoopis jalgu. Tõsi, ma ei ole ka kuskilt lugenud, et tervise nimel oleks soovitatud rinnalt surumist; ikka soovitatakse liikumist.

Niisiis, jätke meelde: rinnalt surumine on järjekordne mugavusala! Seda ütles olümpiavõitja Erki Nool, kes ise surub 130-140 kilo (ehk üle kahe korra rohkem kui mina). Aga ta kaalub ka 85,7 kilo minu 70,2 vastu. Mis omakorda näitab, et mul on jooksus tema vastu palju kasutamata reserve.

Head jõuluaega!
******Raingod Mesa, Monument Valley, Utah-Arizona. 4. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erki Nool, Sydney olümpiavõitja Tallinnas. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Erki Nool (vasakul) 2001. aastal Reval Cupil 1000 meetri jooksu stardis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tallinna sügisjooksu 10 km finišis. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix

esmaspäev, detsember 22, 2008

Pullerits: Kuidas saada jagu Noole Erkist?

Erki Nool on oma 800 meetri Challenge'iga ehk väljakutsega kõik sassi ajanud (vt eelmine postitus). Laupäeval, sellal, kui teised suusatrenni tegid, pidin minema Tartu Ülikooli kergejõustikuhalli lõike jooksma. Eelteadmine oli selline, et Nool oli viimati jooksnud 5x200 meetrit 34 sekundiga üle minutilise pausi.

Noolel kui 400 meetri 46 sekundi mehel on kerge selliseid aegu joosta (minu mark: 51,7 aastast 1988 või 1989). Lisaks ei ole ta teinud nii suurt mahutrenni nagu mina (50. nädal näiteks 12 tundi).

Alustasin oma lõike kergel ja pingutamata sammul, et teada saada, mis mu suutlikkus üldse näitab. Esimene lõik tuli 33ga. Siis tegin ringi sörki (ca 1.45) ja jooksin teise ka 33ga. Kolmanda lõigu aeg jäi fikseerimata - stopper streikis (viskas pildi eest). Kuna arvasin, et eks ajapikku hakka ajad kukkuma, panin neljanda lõigu ajal pisut juurde ja sain kirja 31,2.

Pavel Loskutovi ja Tiidrek Nurme juhendaja Harry Lemberg oli soovitanud mul joosta 2x(5x200 m), aga see tundus asja saboteerimisena. Ma ei jooksnud omal ajal keskmaajooksjana ka mitte 10x200 meetrit, nii et nüüd vanuigi ja igasuguse eriettevalmistuseta tundus see mõrvarlik. Omaaegne kümnevõistleja Jaanus Kriisk, kes hallis teivashüppepoisse juhendas, ütles, et ärgu ma Lembergi soovitusi väga uskugu, ta on Noole sõber.

Kui olin teinud ära neli lõiku, mitte viis, võtsin ette 10-minutilise puhkuse, nagu Lemberg oli soovitanud. Siis otsisin oma 1980. aastate lõpust pärit valged Karhu naelikud välja ja proovisin, kuidas nendega minek tundub.

Teises seerias alustasin 31,6ga. Pärast sörgiringi tegin teise lõigu 31,8ga. Hoidsin sellist tempot, et lõpus ei kangestuks ja kiirus alla ei vajuks. Kolmanda lõigu aeg läks vett vedama, sest stopper viskas taas pildi eest. Aga ei usu, et see kahest eelmisest viletsam olnuks, sest pingutasin normaalselt. Seejärel tõmbasin kriipsu alla, sest ei saa ju end lõigutrenniga ära tappa. 7x200 meetrit on ka piisav, kas pole?

Mida kogesin? Sain jalad kergelt liikuma küll (ehkki Kriisk märkis, et jalad on jämedamad kui mu noorusajal). Kangestumist ei tekkinud. Taastumine tundus üllatavalt kiire - ju see on suusatamise mahutrenni positiivne tagajärg. Ainus häda: parema jala sääremarja alumine ots jäi pisut kangeks, on tundlik tänagi, aga õnneks on võistlusstardini veel 48 tundi aega.

Kuidas Noole vastu joosta? Selge on see, et lõpuga ma teda ei võida. Isegi kui ta viimaseks ringiks minust rohkem kangestub, lööb ta mind lõpuspurdiga kindlalt üle. Tema absoluutkiirus on lihtsalt sedavõrd palju suurem. Luureandmed sosistavad, et Nool ei pidavat seedima tempoga kõigutamist. Aga halb asi on see, et kõigutamine ei meeldi mullegi. Olen tempojooksja, mis tähendab, et minu ilmselt ainus šanss on võtta kohe algusest kiirus üles ja üritada vahe sisse joosta ning siis püüda lõpuni kannatada. Aga ma tean väga hästi, mida 800 meetri teine pool tähendab, kui raske on surnud punktist üle saada, mitte alla anda - eriti veel olukorras, kui peaksid jääma üksinda ette pingutama.

Millised on asjatundjate arvamused, milliseid taktikakäike võiksin Noole vastu kasutada? Ja kuidas see võistlus üldse lõpeb?

Eelmise nädala treeninguaruanne on aga selline.

E - puhkus (tööl Tallinnas)
T - 1:17 - jooks 1,5 km + 0:45 jõuharjutused + 3x2000 m sõudeergomeetriga
K - 1:47 - jooks 15,5 km + 2x(2x2000 m) sõudeergomeetriga
N - 1:59 - suusatamine (vaba) 26,5 km (sh 20x10-15 sek spurdid) + jooks 2 km
R - 1:41 - suuatamine (kl - paaristõuked) 17 km + jooks 2 km
L - 0:45 - jooks 5,5 km + 4x200 m + 3x200 m
P - 2:20 - suusatamine (vaba) 31 km

Kokku tuli nädalas treeninguaega 9:49, suusakilomeetreid kogunes 74,5, jooksukilomeetreid 28 ja sõudeergomeetril 14.

Aga esmatähtis, nagu öeldud, on see, mis juhtub kolmapäeval kell 11 TÜ spordihallis.
******Mexican Hat Rock, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erki Nool 2005. aasta jaanuaris korvpalliplatsil. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Erki Nool Osakas kergejõustiku MMi avatseremoonial. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 3: Erki Nool 2006. aasta augustis Tallinna linnavalitsuse ja Tallinna linnavolikogu sõpruskohtumises jalgpallis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Erki Nool tegemas 2005. aasta veebruaris Status Clubis veejooksu. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht / Scanpix

reede, detsember 19, 2008

Pullerits: Miks Erki Nool mind saboteerib?

Tegelesin eile Draamateatrist varastatud reliikviate varguse tagamaades nuhkimisega, kui helistas olümpiavõitja Erki Nool ja teatas, et jõululaupäeva hommikul toimub Tartus ülikooli hallis 800 meetri jooks. See tähendas väljakutset.

Oleme Noolega juba tükk aega kembelnud, kumb on 800 meetris kõvem tegija. Kuid viimasel ajal ei ole 800 meetrit, isegi mitte jooks, minu programmi kuulunud. Tõsi, üleeile sain kirja 15,5 km jooksu, aga muist sellest tuli lindilt tempoga 4.36/km (13 km/h), poolekilone hantel kummaski käes. Kuna enne seda polnud ma mitu nädalat jooksnud, vaid ainult suusatanud - lisaks tegin kolmapäeval jooksule sekka kõvasti sõudeergomeetri vinnamist -, jäid liigesed-lihased tuimaks ja kangeks. Pole just parim aeg, et Noolega arveid klaarida.

Eile õhtul ei teadnudki, mida Noole vastu ette võtta. Igatahes võtsin vanad Fischeri universaalsuusad ja läbisin Tähtvere spordipargi sprindiringil vabatehnikas hoopis 26,5 km. Et 800 meetri jooksuks toonust koguda, tegin kümnel ringil (alates 11. ringist) igal ringil sekka kaks 10-15-sekundilist kiirendust, ühe vastumäge ja teise laugjama tõusukaldega sirgel. Ega ise tea, kas noist 20 kiirendusest ka mingit kasu tuleb.

Täna uurisin, kui kõvasti Nool on trenni teinud. Ta ütles, et tegi just äsja rinnalt surumist, 130 kilo ajas üles. Muidu on teinud valdavalt ÜKEt, kui välja arvata jooksutrenn 10x1000 meetrit kolme minutiga üle minutilise pausi. (Seda viimast ma ei uskunud; ja Nool tunnistas, et jah, seda ta siiski teinud pole). Tema kolmapäevased jooksutrennid on olnud 5x200 meetrit 34 sekundiga üle minutilise pausi ja viimasel pühapäeval oli ta teinud 5x400 meetrit keskmiselt 79 sekundiga samuti üle minutilise pausi. Homme pidi ta proovima taas 400 meetrit joosta, ehkki kinnitas, et alates 300 meetrist läheb tal raskeks. Ta pakkus, et 600 meetrit jookseks 1.40ga, aga tunnistas, et 800 meetrit läheb kurnavaks. Jõululaupäeval on ta eesmärgiks seadnud 2.15-2.16.

Uurisin Margus Aderilt, et mis ma nüüd tegema pean. Ta ütles, et kui tahan Noolega võistelda, pean tegema homme tugeva intervalltreeningu. Aga millise? Uurisin Harry Lembergilt.

Lemberg, Tiidrek Nurme ja Pavel Loskutovi juhendaja, soovitas hiljemalt pühapäeval joosta 2x(5x200) meetrit 33-34 sekundiga, seda üle 200-meetrise sörgipausi. Kahe seeria vahele soovitas ta teha kümneminutilise puhkuse.

Nool soovitas mulle, et mingu ma nüüd kähku tilgutite alla. Sellest soovitusest ma palju ei arva. Aga mis teie kõik arvate, kas mul tasub suusaettevalmistuse pealt minna Noolega maid jagama ja millega see kemplemine teie arvates jõululaupäeval lõpeb?
******Owachomo Bridge, Natural Bridges National Monument, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erki Nool sätib Valgevene kümnevõistleja Andrei Kravtšenkaga samme. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Scanpix
Foto 2: Kergejõustikutreener Remigija Nazaroviene aitab Erki Noolel lõõgastuda. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 3: Erki Nool teeb verevahetust. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix

neljapäev, detsember 18, 2008

Pullerits: Mis ebaõnn kummitab esisprinterit?

Kas te pole mõelnud, et MK-sari juba täies hoos, aga Peeter Kümmel, kes mullu näitas Eesti sprintereist parimat minekut, pole ikka veel rajale ilmunud? Milles asi, uurisin. Siin tulemus.

Ühel hommikul kaks kuud tagasi ärkas Peeter Kümmel üles ja avastas, et põlv oli öö jooksul muutunud sama paksuks nagu reis.

Selle vasaku põlvega oli niigi suvest saati häda olnud. Ei-tea-kust tekkinud külgsidemete rebend ja liigesekõhre põletik viis ta suve lõpus doktor Toomas Teini noa alla. Taastumine edenes siiski sedavõrd, et oktoobris kavatses ta sõita Ramsausse lumelaagrisse. Novembriks lootis ta tõusta sellisesse vormi, et asuda suusatajate MK-sarjas punkte jahtima.

Eelmise hooaja Otepää-etapil oli Kümmel saanud hakkama Eesti sprinterite viimaste aastate hiilgavaima saavutusega: jõudnud A-finaali. Varem on end sprindis nii kaugele välja võidelnud vaid distantsimees Andrus Veerpalu.

Nüüdseks on MK-sarjas kaks sprindietappi juba peetud, aga Kümmelist pole kuulda kippu ega kõppu. Sest kõik ta plaanid lendasid vastu taevast oktoobris, kaks päeva enne ärasõitu Ramsausse. Siis avastaski ta hommikul ärgates kohutavalt paksu põlve.

Tänavune hooaeg pole Kümmelil sugugi esimene, kuhu tervisehäda on korrektiive teinud.
Viis sügist tagasi tekkisid tal ootamatud seljavalud, mis ei lasknud magadagi. Isegi valuvaigistid ei aidanud. Iga kahe tunni tagant pidi ta end püsti ajama, sest muidu läksid piinad nii väljakannatamatuks, et enam polnud võimalik omale jalale tõustagi. Mitu korda tuli kutsuda kiirabi.

Lõpuks leidsid arstid seljaaju närvi juures kasvaja.

Rohkem kui kuu enne plaanilist operatsiooni 2004. aasta kevadel viis kiirabi ta erakorralisele lõikusele.

Arstid said kasvajast jagu. Ja hoolimata nende kahtlustest, kas Kümmelist enam spordimeest saab, naases ta suusarajale ning teenis juba vähem kui aasta pärast Lahtis sprindi 18. kohaga oma esimesed MK-punktid.

Tänavu oktoobris tuli aga taas rajalt kõrvale astuda. Ei-tea-kust oli ta hankinud imeliku viiruse, mis otsustas endast märku anda kaks kuud tagasi opereeritud põlves. Ramsau laagri asemel tuli alustada antibiootikumide kuuriga ning unistused hooaja hakul koos teistega võistluskarussellile hüppamisest maha matta.

Augustikuise põlveoperatsiooni järel oli Kümmel säilitanud optimistliku meeleolu. Oli ta ju kõigest tund pärast lõikust läinud koju omal jalal. Ehkki paar päeva hiljem lõi põlve turse, nii et süstlaga tuli vett välja tõmmata, ei lasknud ta treeninguisse suurt pausi.

Tõsi, jalga tuli koormusest säästa – ainus, mida sellega teha sai, olid tasakaaluharjutused. Aga iga hommik veetis ta tunni jõusaalis ning pool tundi ujulas, õhtupoolikul sõitis Elva jõel või Pühajärvel tund-kaks süsta või kanuuga. Korra proovis kätetöö arendamiseks Otepääl laagerdanud Venemaa invasportlaste invakäru, seejuures mõeldes: «Ei tea, võib-olla peab endale ka samasuguse muretsema.»

Nii must meeleolu pärast turse taastekkimist oktoobris siiski võimust ei võtnud. Antibiootikumid aitasid nii palju, et 9. novembril sai ta sõita koondisega Soome Olosele laagrisse. Sealtmaalt, kinnitab Kümmel, on asjad ainult ülesmäge läinud. Olgugi et aeg-ajalt on tulnud võtta puhkepäevi, sest jalalihased jäävad valusaks ja hakkavad tuikama, kuna pole koormustega veel piisavalt harjunud.

Tuge on olnud ka Veerpalust, kes samuti põlvetraumaga maadelnud. Temalt on saanud küsida nõu, mis moodi põlve hoida ja turgutada. Liiati teab Kümmel Tartu Ülikoolis füsioterapeudiks õppinuna, milliseid taastusharjutusi on kasulik teha. Ta usub, et nii nagu Veerpalu on saanud oma põlvevigastusest võitu, saab murest jagu temagi. Ja jõuab sel talvel veel mehetegusid teha.

Seda usku toetab üle-eelmisel nädalalõpul Otepääl peetud Eesti sprinterite katsevõistlus. Vaatamata lünklikule, et mitte öelda lonkavale ettevalmistusele pressis Kümmel end Anti Saarepuu ja Vahur Teppani järel kolmandaks. Kaotust võitjale tuli vaid kaks sekundikümnendikku. Kusjuures jalgade plahvatusjõudu, mis sprinterile eriti tähtis, pole ta saanud hüpete ega kangitrenniga arendadagi. «Seis ei ole halb,» nendib ta.

Igaks juhuks laseb Kümmel doktor Teinil end iga nädal kontrollida. Kui seis halvaks ei lähe, loodab ta sel nädalavahetusel Norras Skandinaavia karikaetapil teha kaasa nii sprindis, 15 km klassika- kui 30 km vabastiilisõidus. Starte on vaja, et end pingutama häälestada. Sest suur eesmärk on veebruari lõpus Tšehhimaal Liberecis MM-võistlustel kiiresti sõita.

Kiiresti sõitmine – see tähendab talle finaali jõudmist.

Usub ta tõesti, et see on võimalik?

«Usun küll, et on. Teised raiskavad end hooaja algul rohkem.»

Kui nii, siis polnudki öösel ootamatult tekkinud põlveturse katastroofiline.
***
Samamoodi nagu sportlasteel on ebaõnn seiranud Peeter Kümmelit ka teadustöös. Möödunud talve lõpus püüdis ta kodusel Otepää MK-etapil koguda maailma sprinterite koorekihilt lisaandmeid oma doktoritööks, mis käsitleb suusasprinterite funktsionaalset ökonoomsust ja võimsust mõjutavaid kehalisi harjutusi.

Tõsi, põhilised andmed oli Kümmel selleks ajaks juba kokku kogunud, aga ta otsustas jahtida veelgi paremaid näitajaid, et muuta teadustöö väärtuslikumaks.

«Olen püüdnud teha tööd nii kõrgel tasemel kui võimalik,» tunnistab ta. «Üliõpilased [katsejänestena] ei anna midagi.»

Sedasi seadis Kümmel koos nelja abilisega Otepää sprindiringile üles fotosilmaga andurid, et mõõta sportlaste kiirust erinevatel rajalõikudel.

Aga ilm keeras kaunid plaanid kihva. Vesistes tingimustes, kus Kümmel ise võitles endale A-finaalis välja elu kõrgeima, viienda koha, ütles tundlik aparatuur üles.

«Ju nii pidi minema,» trööstib Kümmel end tagantjärele. «Muidu olekski esimese korraga kõik liiga lihtsalt tulnud.»

Kui Kümmel doktoritöö valmis saab – tema õpingute nominaalaeg saab ümber ületuleval aastal, mis on ka Vancouveri taliolümpia aasta –, on lootust, et Eesti suusakoondis saab endale esimese tõelise suusaprofessori. Seni kuulub see tiitel peatreener Mati Alaverile, kuid üksnes poeetilises plaanis, mitte teadustöö-põhiselt.
******
Monument Valley, Utah. 4. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peeter Kümmel (nr 15) 2008. aasta Otepää MK-etapi sprindirajal. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Stuudiopildid Peeter Kümmelist. Fotod Peeter Kümmeli arhiivist.
Foto 3: Peeter Kümmel eelmisel reedel Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Peeter Kümmel rõõmustamas 2008. aasta Otepää MK-etapi sprindi A-finaalis viienda koha üle. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix

kolmapäev, detsember 17, 2008

Pullerits: Kuidas pääseda eliitgruppi?

Kümnete Eesti spordikuulsuste ihuarst Mihkel Mardna kinnitas, et tal ei ole retrogaadset amneesiat. See pidi tähendama Alzheimeri tõbe. Mis omakorda tähendab, et ta mäletab küll, mida ta on lubanud. Ja enne Pekingi olümpiat lubas ta mulle, et Tartu maratonil sõidame võidu.

Aga häda on selles, et Mardnal pole seniajani ühtki suusakilomeetrit. Mitte ainsamatki. Mul on neid üle kolmesaja, lisaks rulli- ja imitatsioonikilometraaž. Ainus, millega Mardna oma sõnul on tegelenud, on nädalas kolm korda ujumine ja korra jooksmine. Kuidas ta sellise ettevalmistuse pealt mulle üldse vastu üritab saada? Eriti arvestades, et tal pole kahelt viimaselt Tartu maratonilt tulemustki kirjas, mis tähendab, et ta peab minu püüdmist alustama suure suusamassi tagaotsast.

Nüüd on selgunud, et Mardnal oli üks salakäik varuks. Ta hankis endale Rahvusvahelise Suusaliidu FISi litsentsi (number 3390133; No results found for this competitor!), millega saab automaatselt Tartu maratonil eliitgruppi ehk minust ette. Teisisõnu: minu suur edumaa pöördus arvestatavaks kaotuseks juba enne, kui isegi Tartu maratoni jälg on maha tõmmatud.

Kohe läks mu telefonikõne Tartu maratoni pealikule Indrek Kelgule küsimusega, kas ongi nii, et kui Mardnal on ette näidata FISi litsents, siis saab ta startida esisaja seast. Kelk kinnitas, et juhendi järgi tuleb ta tõepoolest panna ettegruppi. "Juriidiliselt on kõik korrektne," märkis ta.

Nüüd ei saanud jätta Kelgult pärimata, mis ta teeb siis, kui selliseid litsentsiga sõitjaid ilmub ühtäkki starti sadu ja eliitgrupp paisub kahe- või kolmesajaliseks. "See oleks väga huvitav pretsedent," vastas Kelk, ent lisas: "Las [Eesti] suusaliit murrab hambaid - tema vastutab, et sportlased oleksid piisavalt kõrge tasemega."

Aga ikkagi ei saanud jätta edasi uurimata, mida ta siis teeb, kui eliitgrupp liiga suureks kasvab? "Eks me peame siis stardigruppe ümber mängima," sedastas Kelk, "ja tulevasteks aastateks midagi kõrva taha panema ning muudatusi tegema." Ta lisas, et kui mängureegleid hakatakse väänama, muutub ürituse korraldamine ebamugavaks, ning märkis ühtlasi, et tema eelistaks, kui stardigruppidesse kuulumine otsustub ikka sportliku taseme, mitte rahakoti paksuse järgi.

Muide, Kelk ütles, et sama probleem esineb ka rattavõistlustel, kus tugevad harrastajad on võtnud endale eliitsõitja litsentsi. Ja Vasaloppetil pidi samuti litsentside alusel käima esigruppi kõva rebimine.

Uurisin doktor Mardnalt, mis moodi tema oma litsentsi ikkagi sai. Ta ütles, et täitis FISi kodulehel FIS Marathon Cupi lingi all avalduse isikuandmetega, saatis selle teele ja tegi siis Eesti Suusaliidule ülekande (30 Šveitsi franki ehk pisut üle 300 krooni); suusaliit kandis raha omakorda FISi arvele.

Edasi läks mu kõne Ülle Viinapuule ESList küsimusega, et kui Mardna sai litsenti, siis kas minusugune saab ka. Viinapuu ütles nii: "FISi litsents tehakse sportlastele, kes treenivad Eesti klubis, mehed põllu pealt üldiselt seda ei saa." Ta möönis, et tõepoolest, mõnel mittetegevsportlasel on samuti FISi litsents - näiteks Tiit Pekil, aga tema on alatasa võistlustel FISi tehniline delegaat, nii et talle on seda litsentsi vaja.

Siiski ei võtnud Viinapuu kogu lootust ära. Ta lausus nii: "[Litsentsi] tahtmine tuleb edastada enne hooaja algust. 1. septembriks tuleb talveplaanid läbi mõelda, siis lähevad asjad lukku. Selleks ajaks tuleb teada anda, mis treeningüksuse all treenite, ja täita sportlase deklaratsioon."

Aga mulle ei meeldi karjas talitamine. Selleks ma tegelengi individuaalalaga, nagu suusatamine või jooksmine, et seal oled üksi enda eest väljas ega sõltu teistest. Milleks mulle mingi klubi? Ma saan ise endaga sama hästi hakkama. Ja üldse: mis sotsialism see on, et aetakse vägisi kollektiivi koosseisu? Aga see tähendab paraku, et järelikult ei saa ma mitte kunagi FISi litsentsi. Mis omakorda tähendab, et tuleb püüda veelgi paremini ja targemalt treenida, et eliitmees Mardnale järele jõuda.

Kuid Mardnatega ei ole siin veel lugu lõpetatud. Mihkel Mardna isa, lugupeetud arsti, taheti tervishoiuametist valesüüdistuste alusel lahti lasta. Küllap tate seda laineid löönud lugu, kus talle olid pandud suhu sõnad, mida ta polnud öelnud, ja tõlgendatud neid täiesti suvaliselt. Selline ülekohus ei saa jätta ühtegi normaalset - ma rõhutan siin sõna "normaalset", ja küll te aru saate, mida ma mõtlen - meest ükskõikseks. Avaldasin ajakirjanikuna survet tema ülemustele, kuidas nad saavad lasta seesugusel asjal juhtuda, ja tulemuseks oli see, et ülemused mõtlesid ümber. Ma ei saanud küll pommlugu, kuidas ühele väärt inimesele liiga tehakse, aga sain aidata kaasa ühele väärt inimesele töökoha säilitamisele ja tema kaitsmisele ebaõigluse eest.
******
Goosenecks State Park, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mihkel Mardna mõni minut pärast võistlusleppe sõlmimist Priit Pulleritsuga istumas suve lõpul oma maasturi rooli. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Mihkel Mardna kolm suve tagasi Viitna triatlonil. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Mihkel Mardna viis aastat tagasi sõudeergomeetrivõistlustel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Scanpix

esmaspäev, detsember 15, 2008

Pullerits: Kuidas treenida rohkem - ja kvaliteetselt?

Võiks ju väita, nagu ütlesin täna hommikul mustas Fordis konkurent Art Soonetsile, kellega sõitsime Tartust Tallinna, et te võite ükskõik kui palju trenni teha, mina teen ikkagi rohkem. Soonets harjutas lõppenud nädalal viis päeva, kokku kaheksa tundi.

Aga asi pole ainult treeningtundide arvus, vaid ka treeningu kvaliteedis. Mu tänavuse juhendaja Margus Aderi suurim panus – peale treeningplaanide koostamise, muidugi – on selles, et ta on treeningute intensiivsust mullusega võrreldes kõvasti alla kiskunud. Seda, et treeningud toimuks õiges tsoonis, ei väsi ta meelde tuletamast.

Kuid treeningu kvaliteet ei sõltu üksnes õigest tempost, vaid ka erialastest elementidest selles. Vaatame siis, mis nõkse (mõningaid, mitte kõiki) on Ader mu treeningutesse põiminud.

Esmaspäeval oli paaristõuketrenni teises tunnis umbes iga kolme minuti järel kavas kümme 15-sekundilist kiirendust, et organismi aeglasest ühtlasest tööst lahti raputada. Tegin need laugjal tõusul, et peaks rakendama suuremat jõudu – just jõukomponent on oluline, oli õpetanud Ader – ja kiirus mitte liiga suureks ei läheks, sest siis hakkab inerts edasi kandma ja treeningu kasutegur väheneb. Lõpuks jõudsin piirini, kus tundsin, et veel veidi ja süda hakkab pisut pahaks minema. Kahju vaid, et Ader tol korral kaasas polnud, sest tundsin, et ise ei jõua liigutuste õigsust jälgida. See näitab, et treeneri olemasolu on igale harrastajale lausa eluliselt vajalik ja möödapääsmatu.

Teisipäeval oli vabastiilitrennis plaanis 25 minutit keppideta sõitu. Seda tegin Tähtvere spordipargi sprindiringil, kus jalad said tõusudel päris suure koormuse. See oli ikka hoopis midagi muud kui tasasel maal käte abita sõitmine – palju raskem.

Neljapäeval oli kavas üks mu lemmikasju, mis omal ajal keskmaajooksjana alati põnevust tekitas: lõigutrenn. Lõikude jooksmine meeldis mulle esiteks seepärast, et siis sai täiest jõust kihutada, ja teiseks seepärast, et pärast olin väsinud, mis andis tunde – erinevalt pikkadest krossidest –, et ükskord ometi sai korralikult trenni tehtud.

Ader oli kavva kirjutanud kolm viieminutilist lõiku üle kolmeminutilise rahuliku suusatamise pausi. Tegin lõigud taas sprindiringil, eelnevate sõitudega arvutasin välja, et pean viie minuti kättesaamiseks ühele ringile veel kaks tõusu juurde võtma. Ülesanne oli sõita tõusvas joones, et suudaksin lõpus ikka juurde panna.

Alustasin pisut tagasi hoides 5.17ga. Järgmise lõigu tegin 4.58ga. Viimase lõigu läbisin 4.53ga. Paraku oli tunne, et maksimumi kätte ei saanud. Pärast viimast lõiku küll lõõtsutasin paar-kolm korda keppide najal, kuid tühjaks end pigistada ei osanud. Ilmselt on rada liiga lihtne ja tõenäoliselt saab pärast iga tõusu piisavalt taastuda, sest künkaharjalt järgneb alati laskumine. Mis siis, et võtsin tõuse pooljoostes-hüpates-raiudes. Pulss piirdus kahe viimase lõigu järel (mis lõppesid laskumisega) 165ga.

Kõige raskemaks kujunes üllatuslikult reedene paaristõukeline klassikatreening, mille sees oli ette nähtud 20-25 minutit ka sprindiringil. Tähendab, et pidin poolsulas ilmas end küngastest ka üksnes käte jõul üles lükkama. See nõudis iga nõlva all jõu mobiliseerimist, lisaks käte- ja õlalihastele ka kõhulihaste pingutamist. Tõele au andes – küll pidi ikka kangutama. Neljanda ringi lõpuks, kui 4,8 km sisse oli jäänud 24 tõusu, tundsin, et süda on kergelt paha. Viies ring oleks igatahes väga painavaks kujunenud, kui see kavas olnuks.

Niisiis, eelmise nädala kokkuvõte.

E – 1:58 suusatamine (kl-paaristõuked) 25,5 km (sh 10x15 sek spurdid) + jooks 2 km
T – 2:03 suusatamine (vaba) 26 km (sh 4,8 km keppideta) + jooks 2 km
K – puhkus (tööl Tallinnas)
N – 1:30 suusatamine (vaba) 17 km (sh 3x5 min lõigud [3x1,4 km], paus 3 min) + jooks 2 km
R – 1:58 suusatamine (kl-paaristõuked) 22 km (sh 4,8 km sprindiringil tõusudega) + jooks 2 km
L – 2:36 suusatamine (vaba) 37 km
P – 1:56 suusatamine (vaba) 26,5 km + jooks 2 km

Kokku tuli treeningtunde 12:01, suusakilomeetreid 154 ja jooksukilomeetreid 10. Tartust päris Tallinnani siiski ei jõudnud. Aga kel tuli treeningaega ja läbitud kilomeetreid rohkem – ja kvaliteetsemalt? Soonetsil igatahes küll mitte. Kuid viimane aeg on mahutreeningutele panustada, sest esimene Estoloppeti maraton on juba viie nädala pärast. Ega keegi taha seal ju nõrgemini sõita kui mullu?
******
Moki Dugway, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mehed Davosi MK-etapi sprindisõidus tõusu jooksmas. Foto autor: AFP / Scanpix Foto 2: Soomlane Sami Jauhojärvi Davosi MK-etapil 15 km klassikadistantsil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Mehed Davosi MK-etapi sprindisõidus tõusu raiumas. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Norralanna Marit Björgeni klassikatehnika näide Davosi MK-etapil. Foto autor: Keystone / Scanpix

reede, detsember 12, 2008

Pullerits: Emotsioonide hukatuslik tagajärg

Selle nädala keskel, kujutage ette, tuli Postimehe sporditoimetuse pealik Peep Pahv mulle väitma, et spordis on emotsioon kõige tähtsam. Andke andeks, aga milline naiselik jutt nii karuselt mehelt! Paraku tuli välja, et leidub teisigi, kes feminiinsesse lõksu on langenud.

Tol samal päeval kutsus "Pealtnägija" toimetaja Rasmus Kagge mind koos Postimehe ajakirjaniku Risto Berendsoniga raadiosaatesse "Vahetund Postimehega" reastama aasta spordisündmusi. Ja seal tuli välja, et nii Kagge kui Berendson hindavad spordisündmusi samuti emotsiooni pealt. Sedasi, nagu ilmnes, jõuab päris absurdsete tulemusteni, nagu Jüri Jaansoni olümpiahõbeda eelistamine Gerd Kanteri olümpiakullale.

Aga nüüd ütlen mina siin nii, nagu ütlesin Pahvile ja Kaggele ja Berendsonile: emotsioonidega ei jõua spordis kuhugi. Hullem veel: emotsioonid on spordis lausa takistuseks. Sport - see on mehine-ratsionaalne tahtejõud, visadus, eesmärgikindlus, pühendumine, karm töö. Emotsioonidega ei ole sel mitte midagi pistmist.

Võtame alustuseks klassikalise juhtumi suusatamisest. Paar aastat tagasi, kui Erkki Jallai võitles oma haiguste ja hädadega ega olnud saanud suurt treenida, tundis ta tema tundjate sõnul enne hooaja MK-sarja sprindi avaetappi emotsiooni, et õudsalt tahaks panna, kui vaid saaks. Pani siis või? Muidugi mitte. Sest raske, visa, karm, eesmärgipärane töö oli tegemata. Emotsioonid ei viinud teda mitte kusagile.

Küllap olete isegi tundnud, et kui emotsioonidest tiivustatuna suusasõidul stardist minema tuiskate, tuleb selle emotsionaalse laengu ülepruukimise eest peagi valusat lõivu maksta.

Või vaadake jooksjaid. Kus on seal emotsioon? Seal on hoopis ülitõsise näoga keskendumine - ja ma ei hakka rääkima, kui emotsioonitu, isegi tuim, aga igal juhul karm, ratsionaalselt läbimõeldud töö sellele eelneb, et üldse kuskile starti jõuda. See, kui sprinterid enne lähet puhivad ja endale vastu põski peksavad, on väga kaalutletud käitumine, et toonust ülal hoida. Kui nad läheks emotsiooni pealt jooksma, oleks tulemuseks valelähe ja diskvalifitseerimine. Keha tuleb hoida ratsionaalse kontrolli all, on ju nii?

Või vaid remargi korras: kus on emotsioon sõudmises?

Hüva, nüüd väidetakse vastu, et räägin individuaalsetest vastupidavusaladest, kus tõesti on vähe emotsiooni - et räägime pigem sportmängudest. No räägime siis.

Seal on emotsioonid, kui pisutki mõelda, samuti kontraproduktiivsed. Jah, mõnikord saavutab meeskond emotsiooni pealt hea rütmi - nagu Tartu Rock mulluse meistrisarja finaali viimase mängu viimasel veerandil -, aga erandeid tuleb ikka ette. Vaadakem seda asja teise kandi pealt: emotsioon võib olla ju ka negatiivne. Kui meeskonnal visked ei lähe ja kaitse on auguline nagu šveitsi juust, tabab meeskonda masendus ja lootusetus ning tuleb käega löömine. Ehk teisisõnu: emotsioonid osutavad karuteene. Neis olukordades on palju mõistlikum säilitada kaine pea ja eneseusk ja püüda oma mäng ratsionaalselt tegutsedes käima saada.

Vaatame remargi korras emotsioone näiteks jalgpallis: lähme hurraaga rünnakule! Teadagi, mis on tulemus: vastased nõelavad hõredaks jäänud kaitsest läbi ja maksavad liigsete emotsioonide eest kohe kätte.

Jah, loomulikult esineb spordis mõnikord siiski ka emotsioone. Aga alles siis, kui tulemus käes. Kui oled jõudnud pika distantsi finišisse - olen isegi õnnelikult kätega vehkinud - või löönud värava ja võitnud mängu. Aga selleks võistluseks valmistudes ja võistlusel ise ei ole emotsioonidele suurt kohta. Sport on karm ja ratsionaalne ja tõsine töö, kui me räägime ikka tulemusspordist (tulemus ei pea olema olümpiavõit, see võib olla ka maratonis seatud eesmärgi, 1000. koha saavutamine), mitte pühapäeva- või rahvaspordist.

Ja lõpuks, kui tahate, siis võib isegi väita, et küllap seepärast ongi mehed spordis naistest edukamad ja paremad ja võimelisemad - ja seepärast on mehi spordis rohkem kui naisi! -, et spordis maksab mehelik ratsionaalsus, mitte naiselik emotsionaalsus.
******
Moki Dugway, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ei mingit emotsiooni, vaid karm nõupidamine: New Jersey Devilsi peatreener Brent Sutter andmas oma mängijatele nõu kohtumises Pittsburgh Penguinsi vastu. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Ameerika jalgpall ainult paistab emotsionaalne, kuid tegelikult on mängu aluseks väga ratsionaalne ja läbimõeldud taktikaline tegutsemine. Chicago Bears (tumedates särkides) kohtub New Orleans Saintsiga. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Haruldane emotsioonihetk spordis: AS Fiorentina mängijad on löönud Meistrite liigas võiduvärava Bukaresti meeskonna vastu. Foto: AFP / Scanpix

neljapäev, detsember 11, 2008

Pullerits: Kuidas suusaajakirjanik hullutab suusatajaid?

Õhtulehe suusaajakirjanik Jaan Martinson on jälle langenud rattaspordi fluidumi alla. Kas meenub, et paar aastat tagasi tõstatas ta teema, miks suusatajad ei kasuta jalgratturite tuules sõitmise taktikat. Minu mäletamist mööda üritasid jalgratturid ja suusatajad talle seletada, et tema paralleel on kohatu, sest need kaks ala on teineteisest siiski niivõrd erinevad, aga millal siis ajakirjanik spetsialiste kuulab (seda teate ju minugi näite põhjal väga hästi)?

Nüüd on Martinson asunud uut liini ajama. Tänases Õhtulehes küsib ta, miks suusatajd ei kasuta võidu sõites raadiosidet. Kuigi ta möönab end teadvat, et FIS seda ei luba, jätkab ta sellegipoolest oma leiutatud raua tagumist.

Et sel Martinsonil ka ideed ei lõpe!

Või peaks ütlema rahulikumalt: et sel Martinsonil ideed ei lõppeks, siis olgu talle tulevasteks aastateks veel mõtteid, millest suured skeemid välja kasvatada.

Täna kirjutab ta lisaks, et miks ei vea küll suusatajad veepudeleid rajale kaasa nagu ratturid. See on liiga kitsas asjale lähenemine. Rattaspordis on ju jootjad, kes käivad saateautost ässadele pudeleid korjamas. Martinson võiks teha ettepaneku, et ka suusatamises võtaks tiimid kasutusele jootjamehed. Näiteks hooaja algul võiks see olla Kaspar Kokk, kes talve hakul pole kunagi kõrgetele kohtadele pretendeerinud. Las siis veab Aivar Rehemaale parem vett.

Samuti võiks Martinson tõstatada teema, miks ei lubata suusatamises kaasa saateautosid nagu rattaspordis. Okei, autod võivad lumme kinni jääda. Aga selle asemel võiks edukalt võtta kasutusele buraanid ehk mootorsaanid - vaata, kui vahva, kui Mati Alaver ja Are Mets ja Urmas Välbe istuvad seal tagaistmel ja karjuvad juhiseid ja annavad kulunud otstega kepi asemele teravamad ja täidavad vahepeal joogipudeleid.

Kindlasti võiks Martinson tõsta kaalumisele ka vormelimaailmast tuntud boksipeatused. Mõelge näiteks, kui suusk 50 km distantsil ei libise või ei pea. Vormelimaailmas lähevad ju kohemaid rehvid vahetusele, kui kuumale asfaldile sajab jahedat vihma. Samamoodi võiks ka suusatamises rakendada boksipeatusi, näiteks pikkade tõusude lõpus, misjärel algavad laskumised, võiks vahetada pidavad suusad üksnes libisevate vastu.

Kindlasti leidub teisigi ideid, mida Martinsonile edasiseks lahkamiseks (ja leiva teenimiseks [ja lugejate hullutamiseks]) pakkuda. Kuid kardan, et minusuguse realisti fantaasialend enam temale vajalike kõrgusteni ei küüni. Ent kindlasti leidub siin lugejate hulgas küllaga neid, kes oskavad Martinsonile väärt nõu anda, kust uusi ettepanekuid välja pigistada. Olge nüüd head ja juhatage Õhtulehe tublile ajakirjanikule ometi teed!
******
White Canyon, Natural Bridges National Monument, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Konkurendid on võtnud La Clusazi MK-etapil 4x10 km teatesõidus norralase Petter Northugi tuulde. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Meeste 4x10 km teatesõit La Clusazi MK-etapil - mis jalgrattaspordi nõkse õnnestuks sel alal ära kasutada? Foto autor: AP / Scanpix

teisipäev, detsember 09, 2008

Pullerits: Jõusaalide õudused

Kuulda on, et jõusaalides ja spordiklubides juhtub õudsaid ja ebameeldivaid asju. Näiteks Tartu Arena klubis, kus ma nädalas korra-kaks käin, juhtusin kuulma, kuidas treenerid omavahel arutasid, et üks noormees oli saunas leili viskamiseks kerisekividele kusenud. Pärast oli tükk aega haisenud, kusjuures see hais ei tahtnud ega tahtnud ära kaduda.

Kuid mu silmad ei suuda kõikjal olla. Kindlasti on teilgi olnud jõu- ja spordisaalis vastikuid kogemusi. Toon siin allpool välja mõned nõmedad lood, mis on kirja pandud ajakirjas Newsweek, ja kutsun üles, et vahendage siinkohal oma lugusid ka - sellest saaks lõppkokkuvõttes ju korraliku leheloo. Ainult et, palun, ärge midagi välja mõelge, pange ikka detaile ka juurde, kus klubis ja millal ja mis tüüpidega need lood juhtusid, mida olete näinud ja kuulnud.

Aga inspiratsiooniks Ameerika spordiklubide lollused.

1. Võileiva grillimine sauna kerisekividel. (See on siis midagi seesugust nagu Arenas kividele urineerimine.)

2. Enda kaalumiseks spordisaali nurgas ihualasti koorimine. (Sellest, kuidas mõned naised on kogemata duširuumist eevakostüümis ujulasse astunud, kirjutasin oma mälu järgi kevadel.)

3. Higiste jalanõude tuulutamine juuksefööniga.

4. Privaatkehaosade välgatamine kitsaste ja lühikeste spordipükste vahelt, mille alla puuduvad aluspüksid.

5. Lamades surumise pingil tukastamine.

6. Isiklikes kõrvaklappides mängivale muusikale valju häälega kaasa laulmine.

7. Veloergomeetril või jooksulindil mobiiltelefoniga rääkimine. (Seda olen ise ka pealt näinud: inimene väntab ja räägib moblaga. Kas tõesti on võimatu end korrakski suhtlusvõrgust välja lülitada? Mina jätan oma mobiili alati riidekappi.)

8. Enda higijälgede mittelikvideerimine. (Kui olen veloergomeetrit tallanud, on selle ümber pärast põrand tavaliselt higist märg. Olen alati toonud kempsust paberit ja oma higi ära pühkinud. Selleks, et mitte igale poole oma jälgi maha jätta, olen kandnud tualettpaberit ka pükste tagataskus, et otsaesist ja teisi leemendavaid kohti aeg-ajalt kuivatada. Kuid vähemalt Arenas on see küll tõsi, et oma jälgi eriti ei likvideerita. Näiteks Kreetal panin viie tärni kuurordi jõusaalis tähele, et seal oli kõigil käterätt kogu aeg kaasas, et panna see istumise alla või tõmmata vahendi käepidemed pärast puhtaks.)

9. Aeg-ajalt puhkevad kähmlused ja sõnasõjad. (Ise pole juhtunud neid pealt nägema, aga neid pidi esinema ennekõike sportmängudes, mitte kangisaalis.)

Niisiis, mis tähelepanekutega võite seda välismaist jõusaalipattude registrit täiendada?
******White Canyon, Natural Bridges National Monument, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rannavõrkpallur Rivo Vesik treenimas Audentese jõusaalis. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Judoka Martin Padar jõusaalis treeningul. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Pärnu võrkpallurid tänavu aprilli lõpus Rabahalli jõusaalis. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix

esmaspäev, detsember 08, 2008

Pullerits: Vastuseta küsimused - kes annaks nõu?

Ühest asjast ei saa kohe kuidagi aru. Reede õhtul käisin jõutrennis, rassisin senisest suuremate raskustega kolmveerand tundi, punane särk oli nii eest kui eriti tagant higine, lisaks tõmbasin sõudeergomeetrit 2x2000 meetrit (algul 8.02ga soojenduseks ja siis 8.33ga lõdvestuseks, 8. käik) ning pärast ei olnud häda ühtigi. Trennijärgset väsimust ei tekkinud, ehkki jõutrenni lõpus ilmnes juba kerge nõrkus ja hästi õrnalt tuli taju, et kui edasi pingutan, läheb süda pahaks.

Järgmine päev käisin vabatehnikas suusatamas, sõitsin kahe tunniga laugel maastikul 25,5 km, hoidsin pulssi 130-140 vahel, mis on ju kerge koormus, aga pärast tekkis ometigi hirmus rammestus, nii et terve pärastlõuna ja õhtupooliku oli keha kurnatud ja väsinud olekus. Püüdsin lugeda, aga alatasa tuli uni peale. Kuidas küll intensiivne jõutrenn ei kurna, aga aeglane suusatamine kurnab?

Nüüd ühest asjast, mis ei meeldi. Eile sõitsin uisku, selle sees 10 km ilma keppideta, üksnes jalgade jõul, lõpus pool tundi keppidega otsa. Ei meeldi nimelt see, kui mõned võtavad sappa ja muudkui istuvad kannul, mööda ka ei ürita minna. See tekitab küsimuse, et äkki sõidan liiga aeglaselt ja hoian "liiklust" kinni ning ärgitab asjatult tempot tõstma. Nagu eile, kui hoidsin pulssi 135 kandis, aga kui mõned tüübid taha istusid, tikkus see minema üle 140, koguni 145 ligi. Ja mitte selleks, et võidu sõita, olgu rõhutatud, vaid selleks, et mitte jalus tilbendada.

Eile õhtul nägin veel ühte asja, millest ei saanud aru. Hannes Võrno "Tõehetke" toolis istus Võru jooksumees Margus Koor, kes kevadisel Otepää-Elva nn jooksumaratonil sai 14. koha ja edestas mind ligi kümne minutiga. Küsimus pole selles, miks ta seal saates oli - igaühe vaba valik -, vaid miks ta ei lõpetanud neile piinlikele küsimustele vastamist siis, kui 200 000 krooni oli juba käes, vaid punnis ikka edasi. Ja tulemus? Jäi kõigest ilma. Huvitavam, kui lood tema salaarmumistest ja üheöösuhetest ja pööraseimast seksist oli ülestunnistus, et ta on dopingut tarvitanud. See paneb mõtlema, et kui palju on meie hulgas neid, kes samuti keelatud vahenditega üritavad ettepoole jõuda. (Mina olen puhas, kindel see.)

Nüüd, kui olen üles tunnistanud kolm asja, millest ma aru ei saa, annan teile võimaluse - nagu eelmine nädal mõned palusid - teha mulle vähemalt olulised asjad selgeks ning anda nõu, mida edasi teha. Vaatame siis, kui targad nõuandjad siin tegelikult on ehk kas nende plaanid langevad ikka kokku Margus Aderi tehtutega. Lähme värskeimast tagasi vanemate treeningute juurde.

49. nädal

E - 1:02 - 12,2 km jooksu
T - puhkus (tööl Tallinnas)
K - 0:46 jõutrenn + 2x2000 m sõudeergomeetriga + 1,5 km jooksu
N - puhkus (tööl Tallinnas)
R - 0:46 jõutrenn (suuremad raskused) + 2x2000 m sõudeergomeetriga + 1,5 km jooksu
L - 2:01 suusatamine (vaba) 25,5 km + 2 km jooksu
P - 1:48 suusatamine (vaba) 23 km (sh 10 km ainult jalgadega, ilma keppideta) + 2 km jooksu

Kokku tuli nädala treeningmahuks 7 tundi ja 35 minutit. Suusatatud sai 48, 5 km, joostud 19 km.

48. nädal

E - 2:06 suusatamine (vaba) 25,6 km + 2 km jooksu
T - 2:23 suusatamine (kl) 26,5 km (sh 10 km ainult paaristõugetega ja 4,25 km ilma keppideta) + 2 km jooksu
K 1:50 suusatamine (vaba) 23,1 km (sh 10 km ilma keppideta) + 2 km jooksu
N 1:24 suusatamine (kl) 17 km + 2 km jooksu
R 0:47 jõutrenn + 2x2000 m sõudeergomeetriga + 1,5 km jooksu
L 1:03 klassikarullidega ainult paaristõuked 12 km
P 2:19 klassikarullidega 27,2 km + 2 km jooksu

Kokku tuli nädala treeningmahuks 13 tundi ja 20 minutit. Suusatatud sai 92,2 km, rullitatud 39,1 km ja joostud 11,5 km.

47. nädal

E - 1:35 rullidega ühesammuline paaristõuge, 22 km + 2 km jooksu
T - 1:50 rullidega paaristõuge, 19 km + 2 km jooksu
K - puhkepäev (tööl Tallinnas)
N - 1:47 imitatsioon + 2 km jooksu
R - 0:46 jõutrenn saalis + 2x2000 m sõudeergomeetril + 1,5 km jooksu
L - 2:06 rullidega 1/2 ühesammuline paaristõuge ja 1/2 paaristõuge + 2 km jooksu
P - 1:28 suusatamine paaristõugetega, 11 km

Kokku tuli treeningtunde 10:44. Rullidega sai sõidetud 68 km.

46. nädal

E -0:40 jõutrenn + 2x2000 m sõudeergomeetriga + 1,5 km jooksu
T - puhkus
K - puhkus
N - 1:41 imitatsioon + 2 km jooksu
R - 0:40 jõutrenn + 2x2000 m sõudeergomeetriga + 1,5 km jooksu
L - 0:42 jõutrenn + 1,5 km jooksu
P - 0:49 ujumine (1640 m) + 1,5 km jooksu

Kokku tuli treeningtunde 5:43

45. nädal

Kokku tuli treeningpäevi viis, nende jooksul jooksukilomeetreid 55,5 ja üks 40-minutiline jõutrenn.

44. nädal

Olin Kreetal rahvusvahelisel spordiajakirjanike konverentsil ja sain seal teha vaid kaks jõutrenni, kokku kõigest 55 minutit.

43. ja 42. nädal

Kokku kummalgi nädalal kolm trenni, jooksukilomeetreid 36.

41. nädal

Kokku neli trenni, jooksukilomeetreid 48.
******
Kachina Bridge, Natural Bridges National Monument, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Therese Johaug Norrast juhtimas naiste teatesõidus pühapäeval La Clusazis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Samasugune lumine nagu laupäeval La Clusazi MK-etapil meeste 30 km vabatehnikasõidu ajal nägi Tartu ümbruse loodus välja eile, pühapäeval. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Laupäevane La Clusazi MK-etapp vabatehnikasõidus. Foto autor: AFP / Scanpix