Pullerits: Kes mäletab, mis oli vanasti spordimeeste suurim peavalu?

Tänapäeval ei kujuta paljud ettegi, mis oli minu ajal spordiga seotud probleem ja mure number 1. Need olid jalatsid. Mäletan, et keskkooli lõpus sain kusagilt Hiina ketsid, mis kooli aula libedal põrandal – jah, Tartu 2. keskkooli aula oli ühtlasi spordisaal – pidasid palju paremini, kui teiste nn tennised (nüüd ei saa enamik noori vist arugi, mis jalanõud on tennised) ning andsid kaitsetegevuses, kus olin väga tugev ja sitke – alati võtsin vastaste kõige kõvema mängumehe enda peale –, märgatava eelise.

Mis nüüd viga! Kui vaatasin, et Salomoni spordijalatsid, millega käisin sügisel ka Utah’s pedaalimas, hakkavad nii pealt- kui altpoolt tasapisi lagunema, läksin Lõunakeskusse SportsDirecti kauplusse. Õigemini sattusin sinna kanti juhuslikult ja otsustasin sisse astuda. Mul polnud aimugi, mis pood see on. (Nüüd vaatasin järele: the UK's No. 1 Sports Retailer.) Aga valik oli üüratu! Mitte nii, nagu vist enamikus teistes sporditarvete kauplustes, et müüakse vaid teatud brände. Seal oli aga kõike, Nike’st mulle tundmatute kaubamärkideni. Mida inimene sellisel juhul teeb?

Valib kaubamärgi, mis on varasemast tuttav ja end tõestanud. Kuna vajasin universaalset spordijalatsit, mis kõlbaks nii ratta väntamiseks kui mitmekesisel maastikul jalgsi liikumiseks, palusin müügiesindajal juhatada end Salomoni toodangu manu. See asus vasakpoolse seina kaugemas otsas. Sain sobiva paari (fotol paremal ja ülal vasakul) kõigest 88 euro eest.

Aga kuidas tuli vanasti vaeva näha! Ma ei mäletagi, millega jooksin ülikooli algul, kui hakkasin 1983. aasta sügisel Heiti Annuse juures trennis käima. Kuid isa, kes oli saanud mingi teaduslepingu kas Tšehhis või Ungaris, ei mäletagi enam, kus täpselt, tõi sealt mulle paksu pehme tallaga nahast valged spordijalatsid. Kui läksin nendega sügisel Viljandisse, kus Raimond Luts (800 m rekord 1.49,8) korraldas Eesti lootustandvaile noorjooksjaile laagrit – selle pundiga käisin järgmise aasta kevadel kolmeks nädalaks laagris Musta mere lähedal Adleris –, ütles minust kolm aastat vanem Raivo Raspel (hilisem 400 m rekord 48,1 ja 800 m rekord 1.48,96), kes õppis ülikoolis bioloogiat, et need jalatsid on isejooksjad. Tema jooksis siis lihtsate nn Vene Adidastega. Nii „kõva sõna” olid mu uued tossud tol ajal. (Siis nimetati tosse botasteks.)

Kuna olin koolikaaslastega võitnud 1983. aasta kevadel televiktoriini „Turniir”, saime 1984. aasta talvel rongiga läbi Kiievi kahenädalase preemiaekskursiooni Ungarisse, kust Luts soovitas mul tingimata osta jooksujalatseid. Kui õigesti mäletan, vahetati meil forintite vastu 330 rubla. Ostsingi ühed õhema tallaga sinised jalatsid fartleki jooksmiseks (Lutsu nõuandel) ning teised, punakad, pikemate trennide tarbeks. Nood sinised rebenesid juba esimese korra järel kanna tagant katki ja rohkem kasutada ei kõlvanud, punakatega jooksin edasi veel siis, kui okupatsiooniarmee mind 1986. aasta mais tulema lasi.

Nood punakad lagunesid ka ajapikku, sest pealisosa oli riidest. Suure varba piirkonda tekkis mõlemal auk. Nagu teate, tegin osa trenne koos Eesti ühe parema 400 m jooksja Aivar Otsaltiga (400 m rekord 47,26), hilisema politseijuhiga, kes omakorda teadis Mihkel Konsat, kes oli 1970ndate lõpus Eesti paremaid keskmaajooksjaid (800 m rekord 1.49,8). Otsalt oli Konsale öelnud, et mul pole millegagi joosta. Ja siis saingi Otsalti kaudu Konsalt tumesinised tundmatu brändi tossud, mis pidasid päris pikalt vastu. Maksin nende eest vist 35 rubla, taas täpselt ei mäleta; igal juhul vähem, kui oli mu kõrgendatud stipendium, 50 rubla, sest mul olid ülikoolis ainult „viied”.

Teine mureteema olid naelikud. Neid polnud samuti saada. Kuskilt hankisin mingid vanad „juustud”, millest üks püsis jalas tänu sellele – ausõna, see kõik on tõsi! –, et õmblesin kanna sisse püksikummi, mis aitas välja veninud naelikut jalas hoida. Aga 1984. aasta algul spordiühingu Kalev noorte meistrivõistlustel TÜ uues kergejõustikuhallis astus keegi mul selle 600 meetri jooksus pooleteise ringi ehk umbes 200 meetri järel ikkagi jalast ära. Jooksin lõpuni, üks jalg naelikuta, aga ikkagi võitsin ja tulin meistriks.

Siis sain mingid rohelised Vene naelikud, millega jooksin esimese kursuse lõpuni. Õnneks oli üks tuttav, kes laenas mõnikord oma valgeid, nn Vene Adidaseid. 1984. aasta kevadel enne Eesti noorte meistrivõistlusi pakkus Valdek Apivala (800 m hilisem rekord 1.49,56) müüa päris ehtsaid Adidaseid. Oi, need olid ilusad! Apivala ütles, et kui ta sellistega esimest korda jooksis, oli tal tunne, et tõuseb lendu. Ei mäleta, miks need ostmata jäid – kas sellepärast, et hind oli soolane/krõbe või ei näinud mõtet, sest Vene okupatsiooniarmee ootas mind umbes kuu pärast oma ridadesse.

Pärast sõjaväest naasmist sain kuskilt valged Karhu naelikud, millega jooksin oma lühikese karjääri lõpuni ja isegi veel 2000ndate algul, kui tegin kaasa ajakirjanike kaks kümnevõistlust.

Praegusajal on igasuguste jalatsite valik nii suur, et lausa raske valida. Mul on seda valikut kergendanud Art Soonets (800 m rekord teadmata), kelle kaudu olen saanud New Balance’i tosse lausa 20 euro eest – need on olnud mudelid, mis on müümata jäänud, kui uued on peale tulnud. Ega mind bränd kui arvatav prestiižimärk huvita, peaasi on see, et jalatsid oleks mugavad ja vastupidavad ning teeniks eesmärki, milleks need on soetatud.

Aga teie kogemused?

Foto 1: Triatleet Saksamaal Baden-Württembergis jooksudistantsil. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 2 ja 3: Priit Pulleritsu uued Salomoni jalatsid. Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Emajõe-äärne Tartus möödunud pühapäeval. Siin 1980. ja 1990. aastatel eriti palju jooksmas ei käidud, sest häid radu polnud. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 6: Nike Alphafly 3 jalatsite esitlus 11. aprillil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Naelik, millega Carl Lewis tuli 1984. aasta Los Angelese olümpial 100 m jooksu võitjaks. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 8: USA keskmaajooksja Athing Mu Budapesti MMil, kus sai 800 meetris 3. koha. Foto autor: Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 9: Keenia jooksja Kelvin Kiptum on võitnud 2023. aasta Chicago maratoni maailmarekordiga 2:00.35. Foto autor: Getty Images / AFP / Scanpix

Pullerits: Kui tahate võita, peate algusest peale panema täiega!

Kas teate, kuidas joosta 400 meetrit? Enamik muidugi ei tea, ja pole ka selle üle imestada, kui kulgetakse tempoga neli või viis minutit kilomeetri peale. Mis on üks tüütu löntsimine. Ega mina ka mingi 400 meetri kiirjalg olnud, jooksin seda harva, peamiselt hooaja alguses kiiruse kogumiseks, kuid tulin sel alal isegi ülikooli meistriks. Kõige kõvema tulemuse jooksin Tartus kummimattidega Tamme staadionil, kus omaette klassist oli hilisem politseijuht Aivar Otsalt, kes treenis samuti Heiti Annuse juures, nagu minagi ülikooliaastail. Mäletan, et tulin lõpusirgele ning nägin, et minuga enam-vähem kõrvuti on Madis Tiik (800 m rekord 1.51,45), kellest sai tulevikus perearst ja terviseteenuste arendaja, ning Taivo Mägi (800 m rekord 1.47,9), kellest sai tulevikus Rasmus Mägi (fotol ülal vasakul) isa. Mäletan ka seda, kuidas mõtlesin, et ühe kahest, Tiigi või Mägi suudan kindlasti "ära karistada", kuigi nende mõlema rekordid nii 400 kui 800 meetri jooksus olid kõvasti paremad kui mul. Nii head minekut tajusin ja nii kerged olid jalad viimase saja meetri eel.

Aga ei läinud nii, nagu uskusin. Kaotasin paraku mõlemale. Seega jäin neljandaks.

400 meetri jooks, kui te ei tea, on selline, kus kohe algusest peale ei saa midagi tagasi hoida. Seda on uuritud. Sellised teadlased, nagu Antoine Le Hyaric, Amandine Aftalion ja Brian Hanley on lausa välja töötanud matemaatilise mudeli, kuidas parandada tulemusi nii 400 kui 1500 meetri distantsil.

Ma ei hakka teid nende uurimuse mehaanikaga tüütama, sest tähtis on ikkagi resultaat. Ja 400 meetri puhul on see nimelt nii: maksimaalne kiirus tuleb saavutada 40.-50. meetril. Pärast seda kiirus avakurvi teises pooles veidi langeb. Seejärel, tagasirgele tulles, kiirus õige napilt suureneb, mis on ka loomulik, kuid alates 120.-130. meetrist hakkab taas kahanema. Ja kahaneb järjepidevalt kuni tagakurvi alguseni. 

Edasi tuleb tagakurvi esimeses pooles seda kiirust, millega sai kurvi sisenetud, hoida. Kuid kurvi teises pooles hakkab kiirus hästi järsult langema, ja langeb selle ajani, kuni lõpusirgest saab läbitud umbes 15 meetrit. Siis toimub lühiajaliselt kiiruse stabiliseerimine, misjärel hakkab see umbes 70-75 meetrit enne finišijoont veelgi vähenema, ja vähenema järsemalt, kui eales varem kogu distantsi jooksul.

Kui võtame aluseks hollandlanna Femke Boli (fotol vasakul ees) jooksukiiruse – mis, mööngem, on meile rohkem jõukohane kui meestest maailma tippude kiirus –, siis tema tippkiirus avakurvi keskpaigaks on 9,35 m/s. Tagasirge alguseks langeb ta kiirus 8,9 m/s-ni ja selle lõpuks 8,45 m/s-ni. Kui lõpusirge on alanud, on ta kiirus juba nii väike, nagu 7,8 m/s (selline kiirus annab 100 meetri ajaks 12,8), ning kui ta lõpujoone ületab, on kiirus vaid 6,8 m/s (100 meetri ajaks tuleks sellise kiirusega kõigest 14,7).

Iseenesest on see kõik loogiline, kas pole? 400 meetrit tuleb panna algusest peale n-ö täiega, vaid minimaalse varuga, ning siis loota, et õnnestub võimalikult kaua kesta, enne kui tekib piimhappest kangestumine. Mäletan neid kangestumisi vägagi hästi. Ainult tol ühel korral Tamme staadionil tekkis tunne, et panen juurde. Oma arust paningi, aga kaks konkurenti panid rohkem. Kuigi tegelikult kaotasime küllap kõik kiiruses, ja mitte vähe. Kaks rivaali kaotasid minust igatahes vähem, ja tänu sellele nad mind edestasidki.

Aga see jutt on vist paljudele kosmos? Nojah, kes kilpkonnaks ehk kulgejaks või löntsijaks loodud, ei see lennutunnet igatseda oskagi.

Foto 1: Rasmus Mägi 2018 EMil Berliinis 400 meetri tõkkejooksu poolfinaalis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits 1983. aasta sügisel Tartus Tamme staadionil veteranide karikavõistlustel 400 meetri jooksu võitjana. Teiseks tuli Gunnar Vaht ja kolmandaks Taso Tooming. Vasakul Eino Ojastu. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 3: Justyna Swiety-Ersetic Poolast tuleb 2018. aastal Berliinis 400 meetri jooksus Euroopa meistriks. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Natalia Kaczmarek Poolast 2022. aasta märtsis Belgradis sise-MMil 400 meetri eeljooksus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Femke Bol juhtimas tänavu 18. veebruaril Hollandi sisemeistrivõistlustel 400 meetri finaaljooksu Lieke Klaveri ees. Bol püstitas maailmarekordi 49,24. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Randolph Ross USAst startimas Tokyo olümpial 400 meetri eeljooksus. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Vastus ettepanekule, et teeksin Moabi rattaseiklustest saatesarja

Lähtudes minu intervjuust Vahur Kersnaga ja meenutades Kersna kuulsaid rännusaateid tegid mõned siinse eelmise sissekande järel ettepaneku, et võiksin ka oma rattaseiklustest Ameerika Metsikus Läänes teha telesarja. See mõte ei ole mulle võõras.

Aga mõtleme nüüd kainelt ja rahulikult, kas see oleks teostatav. Õigemini, kas on mõtet selle nimel punnitada?

Telesaate tegemiseks on vaja professionaalset meeskonda. Isegi Teet Margna ja Kristjan Jõekalda ei tee oma saateid kahekesi. Aga kui ma võtan ette näiteks sellise pöörase raja, nagu Moab Rim, siis kes oleks suuteline seal midagi salvestama? Näete ju isegi, et koguni sellisele maastikule mõeldud bagid jäävad seal jänni ja lähevad peaaegu ümber. (Vt foto ülal paremal.) Rattaga üles sõita suudaks sealt võib-olla ainult profid, kusjuures ei usu, et isegi Tanel Kangert ja Rein Taaramäe seda jalga korduvalt maha panemata suudaks. (Samas ei usu, et nad viitsiks mingit telesaadet teha.)

Kusjuures video ei näita sugugi raja (fotol vasakul) kogu hullust. Kõige hullemates kohtades ei ole sul aega video tegemisega mässata, sest seal pead vaatama, kuidas ise terveks ja ellu jääda.

Lühidalt: kes operaatoreist – sest kaameramehe tähtsus on määrav – oleks võimeline sellistel radadel kaasa sõitma? Nagu näete, isegi džiibiga pole see ilma eriettevalmistuse või põhjaliku kogemuseta võimalik.

Edasi: telesaate tegemine tähendab ikkagi tervet päeva tööd. Sa pead juba hommikul ärgates mõtlema, mida filmid ja kuidas filmid, sest keegi ei taha näha – viidates taas Kersna intervjuule –suvalist eksprompt lämisemist ja lällamist, mida suunamudijad ja juutuuberid pakuvad tonnide kaupa. Teles peab olema korralik kvaliteet, sh läbimõeldud süžee. Selle peab keegi kinni maksma. Oma rahakotiga küll ei lähe ma küll kellelegi sisu tootma. Oma rahakott on selleks, et lubada endale kogu lõbu enda tahtmise järgi (kaardil ülal paremal), väljundile mõtlemata.

Lähme siit ka edasi: seda muret mul pole, et ei suudaks kaadritagust teksti täita, sest mul on Metsiku Lääne kohta mitte ainult Eesti ja Baltimaade suurim, vaid tõenäoliselt kogu Euroopa üks suuremaid raamatukogusid ning kõik need raamatud on mul ka läbi loetud (fotol ülal vasakul). Kuid sellest jääb väheks. Sest mida vaatajad tahavad näha? Nad tahavad näha suhteid ja draamat. 

Selleks on vaja reisikaaslast või veel parem – kaaslasi. Kes oleks valmis tulema? Kes oleks neist tulijaist valmis ehk suutelised seda kõike kaasa tegema? Ja nad ei saa olla mingid suvalised tüübid. Nad peavad olema teatud karakteristikutega, et tekitaksid kaasaelamist ja looksid vajadusel pingelist dünaamikat. Näiteks oleks vaja kedagi, kes utsitab pidevalt tarbetuid riske võtma (ja võtab ka ning satub Moabi haiglasse (fotol ülal paremal) hulgimurdudega); kedagi, kes kardab ja võitleb seetõttu päevaplaanidele vastu (ning jäetakse seetõttu kivide vahele maha, et vaata ise, kuidas hakkama saad); kedagi, kes võtab enda kanda lolluste korraldamise (ja saab kätt kaljuprakku toppides lõgismaolt salvata). Nagu intelligentsemad vaatajad ehk aru on saanud, siis reisil on kohast ja reisil nähtust isegi tähtsam reisiseltskonna omavahelise läbisaamise valud.

Nagu nüüd eriti taibukad inimesed mõistavad, võtab seiklussaadete materjali kokkusaamine vähemalt kolm, kui mitte neli nädalat. Selle ajaga tekivad lisaks kaamera ees etendatud vastuoludele vähegi suuremas seltskonnas ka pärisvastuolud. Kõik ei ole sellised reisikaaslased nagu Jaanus Laidvee (fotol ülal paremal), kellega tosin aastat tagasi kolme nädala jooksul kordagi nugadele ei läinud, sest tema on lihtsalt selline inimene, keda tema enda väitel on peaaegu võimatu närvi ajada. Ja pealegi oli meil enne reisi sõlmitud kokkulepe, et teeme nii, nagu mina ütlen. 

Mis juhul siis Moabi rattaseiklustest saate saaks? Sel juhul, kui on keegi, kes seda seiklust rahastab. Ma ei räägi kasumi teenimisest, räägin kulude katmisest. Teiseks, kui on salvestustehnoloogiliselt ja rattasõidusuutlikkuselt võimekas kaaskond. Ja kolmandaks, kui saab kokku seltskonna, kus tekib inimlikult huvipakkuv suhete dünaamika. Ülejäänu eest muretsen juba ise.

Aga kes täidab kolm esimest, ent see-eest peamist tingimust?

*

Reportaaži saab muidugi ka lähemalt, näiteks piirilt Venemaaga Luhamaal.

Foto 1: Priit Pullerits Elva lähedal Väiksel väerajal 31. märtsil. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 2: Bagi Moab Rimi raskeimal lõigul, Z-turnil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Moab Rimi matka- ja rattarajale Behind the Rocksi piirkonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu läbitud Moab Rimi rada: algus Colorado jõe äärest, siis Behind the Rocksi piirkonnas läbi Peidetud oru ning lõpuks Moabi linna kaudu algusse tagasi. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava kaardilt
Foto 5: Priit Pullerits uurimas 2012. aasta kevadel Fins & Thingsi maasturirajal teejuhiseid. Taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Moabi haigla. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Jaanus Laidvee pressimas 2012. aasta kevadel üles astangust Moab Rimi rajal. Taamal voolamas Colorado jõgi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits Millardi kanjoni taustal Canyonlandi rahvuspargi Maze'i piirkonnas 2012. aasta kevadel. Foto autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Kuidas vestlus Vahur Kersnaga tõi päevavalgele tükikese unikaalset spordiajalugu

Käisin teisipäeval Tallinnas Kadriorus külas eelmise nädala reedel panuse eest Eesti televaldkonda auhinna saanud Vahur Kersnal (fotol vasakul), kellega oleme mitut puhku võtnud mõõtu kümnevõistluses, ent ajaloos on kahe silma vahele jäänud – ja seda pole kirjas isegi Kersnale pühendatud Vikipeedia lehel, kus enne tema teletöid on loetletud tema sportlikud saavutused, nagu see, et ta täitis juba Antsla keskkooli 11. klassis NSV Liidu meistersportlase kandidaadi normi VTK talvises mitmevõistluses, pälvis 1980. aastal, mil asus Tartu Riiklikus Ülikoolis õppima ajakirjandust (kolm aastat enne mind) Eesti NSV noorte meistrivõistlustel hõbemedali vasaraheites ning tuli aasta hiljem Tartu meistrivõistlustel karate kumites kaalukategoorias kuni 72,5 kg teiseks – lühidalt siis, et kahe silma vahele on jäänud tõsiasi, et Kersna on teinud ka ühe viievõistluse. Nagu minagi.

See juhtus 1989. aasta suve lõpus Tallinnas Kadrioru staadionil ühel pilvisel õhtupoolikul. Viievõistlus toimus Tallinngaasi auhindadele. Kavas, nagu küllap teate, on seal sellised alad, nagu kaugushüpe, odavise, 200 meetri jooks, kettaheide ja 1500 meetri jooks. Ehk teisisõnu: ainult üks mulle sobiv ala, see viimane.

Selleks ajaks olin end hooaja jooksul juba piisavalt kulutanud. Võistlusi oli olnud nii palju, et isegi Seb Coe’l ja Steve Ovettil polnud nii palju vastu panna:

300 m – 2
400 m – 8 (parim aeg 51,7)
600 m – 5 (parim aeg 1.25,3)
800 m – 11 (parim aeg 1.56,0)
1000 m – 6 (parim aeg 2.32,0)
1500 m – 3
2000 m – 1
3000 m kross – 1
4000 m kross – 1
7000 m kross – 1

Kokku seega 39 jooksuvõistlust (jätsin arvestamata paar 100 meetri jooksu, sest need ei kurna ju). Viievõistlus oli hooaja 40. võistlus.

Kersnaga (fotol paremal) me sel teisipäeval toda võistlust ei meenutanud. Me rääkisime tema teletööst, mille kohta mul oli tekkinud mitmeid huvitavaid tähelepanekuid ja küsimusi. Muidugi tuli meil omavahel juttu ka sellest, kui palju maksis ta Sotheby’se oksjonil Queeni solisti Freddie Mercury vaiba eest, mis nüüd on laotatud tema elutuppa ning mida peab tolmuimeja iga päev koerte karvadest puhastama. (Queen on nii Kersna kui minu lemmikbänd.) Nii palju sain teada, et Kersna oli saanud vaiba, mille alghind oli oksjonil 5000 eurot, aga tõusis pakkumiste käigus kiiresti ja kõvasti, endale seatud hinnalae ligidase hinnaga. Veel veidi, ja ta oleks edasi pakkumisest loobunud.

Õnneks on mul tolle viievõistluse tulemused talletatud. Kaugushüppes võitis Kersna mind (fotol paremal) 18 sentimeetriga. Odaviskes (fotol ülal paremal) ja kettaheites edestas n-ö valgusaastatega. 200 meetri jooksus (fotol all paremal) oli kõva rebimine: ta oli loomupäraselt kiirem ja sai mind siserajal joostes kohe avakurvis poole peal kätte, aga lõpuks edestas mind siiski ainult kolme sajandikuga. 1500 meetri jooksus tegin selle kaotuse muidugi kuhjaga tasa, kuid ega mul pärast 39 jooksuvõistlust enam mingit värskust olnud. Sain aja 4.23,24, Kersna 5.00,96.

Kokku kogus Kersna 2642 punkti ja sai 12. koha, mina olin 2298 punktiga 13. (Heitealad olid mul tõeline Achilleuse kand.) Esikuuik oli (kahjuks pole ma üles kirjutanud eesnimesid) Truumees (3490), Sild (3434), Lipp (3328), Raamat (3271), Luup (3219), Peterson (2948). Kummatigi pääsesime Kersnaga mõlemad auhinnapoodiumile. Korraldajad olid meelitatud, et kaks ajakirjanikku tulid kaasa tegema – Kersna selleks ajaks tänu „Noortestuudio pärastlõunale” ja „HTV uudistele” juba telestaar ning mina tol ajal edasipüüdlev spordiajakirjanik – ning kutsusid meidki omas arvestuses pjedestaalile.

Edasi tõusis Kersna teletaevas oma saadetega „Monoloog tundmatuga” ja „Jah! Show” veelgi kõrgemale, mina aga hakkasin spordiajakirjandusest eemalduma, sest tänu Marju Lauristinile avanesid uued perspektiivid Ameerikas.

Foto 1: Vahur Kersna 2003. aasta 5. septembril Haapsalu staadionil ajakirjanike kümnevõistluse 100 meetri jooksus. Paremal Andrus Nilk. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits ja Vahur Kersna 2002. aasta suve lõpus Hiiumaal Kärdla staadionil ajakirjanike kümnevõistluses kahe ala vahel. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 3: Priit Pullerits 1980. aastate lõpus Tallinnas Kadrioru staadionil Dünamo keskmaajooksjate seeriavõistlusel jooksmas 2000 m (vasakul) ja 800 m. Fotode autorid: Lembit Peegel (vasakpoolne foto) ja Toomas Aring
Foto 4: Vahur Kersna 1989. aasta suve lõpus Tallinnas Kadrioru staadionil Tallinngaasi auhindadele toimunud viievõistluses odaviskeks valmistumas. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 5: Priit Pullerits alustamas Tallinngaasi auhindadele toimunud viievõistluses kaugushüpet. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 6: Priit Pullerits ja Vahur Kersna Tallinngaasi auhindadele toimunud viievõistluse 200 meetri jooksus. Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 7: Ajakirjanike kümnevõistlus Tartus TRÜ staadionil 1980. aastate lõpus. Odaviske sektoris on vasakult äratuntavad Priit Pullerits, Hannes Rumm, Olari Koppel (ei osalenud), Indrek Mustimets, Erkki Kõlu ja Teet Pullerits (võistluse üks abimehi). Foto autor: Allan Soon

Pullerits: Miks ei maksa eestlastel Pariisi olümpiast erutuda?

Kas tõesti läheb jälle nii, nagu läks viimati Atlanta olümpial 1996?

Et mis siis juhtus Atlantas? Juhtus see, et midagi ei juhtunud – Eesti ei saanud ühtegi medalit. Parimaks jäi kaks viiendat kohta, epeenaiskonnal ja -meeskonnal, ja kaks kuuendat kohta, Erki Noolel ja Erika Salumäel. Kuigi Eesti esindus oli Atlantas suur, 45 sportlast (üks neist oli varus ja üks ei võistelnud).

Peale tõsise-tõsise kahtluse, et Pariisi olümpialt ei saa Eesti ainsatki medalit, on selge, et sinna läheb meie taasiseseisvusaja väikseim koondis. Eilse seisuga, mil mängude alguseni jäi vaevalt sada päeva, oli Eestil vaid kümme olümpiakohta. Tegelikult piisaks ka ühest kohast, kui saaks olla kindel, et see üks tooks medali. Aga ei paista sellist sportlast.

Seni on üks altminek ajanud teist taga. Olümpiale püüeldes põrusid naisvehklejad. Põrusid maadlejad, ehkki väike lootus on veel jäänud. Tõstja Mart Seimile käisid samuti olümpiaraskused üle jõu.

Aga medalid? Vehklemine on Nelli Differti tasemega sportlasele puhas loterii – võid langeda juba esimeses ringis, ja kui sealt edasi jõuad, saad hiljemalt teises või kolmandas ringis vastase, kes sind konkurentsist välja lülitab. Rasmus Mägi lagi, nagu teame, on nibin-nabin finaali jõudmine. Isegi kui seal üks rivaal teeb valelähte ja teine tõkkel kukub, ei aita see teda medalile. Sama, et finaali pääs on lagi, kehtib Kregor Zirgi kohta. Janika Lõiv (fotol ülal vasakul) on maksimaalselt teise kümne keskpaiga tasemega sõitja. Madis Mihkels näitas Pariis-Roubaix ühepäevasõidul, et suudab ässadega koos sõita küll, aga temalt medalit loota, olgem realistid, on sama, kui loota lotoga suurt võitu. (Hasartmäng ei ole lahendus finantsprobleemidele, nagu ei ole maantee grupisõit lahendus Eesti medalilootustele.) Purjetajad Ingrid Puusta ja Karl-Martin Rammo, kui nad üldse olümpiale pääsevad, võivad parimal juhul sihtida kohta esikümne piiril. Sõudjate seas pole nende viimaste aastate tulemuste põhjal olnud koosseisu, kes medaleile kandideeriks. Muude alade tegijaist ei maksa medalinõudluse kontekstis rääkidagi.

Nii jääb loota kümnevõistlejatele ja rinnuliujuja Eneli Jefimovale. Aga kümnevõistluse tase on viimasel ajal kõvasti tõusnud. Isegi 8600 punkti ei anna ilmselt medalilootust. Lisaks on kõik kolm tõenäolist olümpialast, Johannes Erm, Karel Tilga ja Janek Õiglane (fotol vasakul), vigastusaltid. Õiglane just katkestas kannakõõluse häda tõttu ühe võistluse. Kui Tilga ja Erm teevad n-ö oma ära, siis mis kohaks sellest piisab? Elu näitab, et pilvedesse ei maksa tõusta. Alati leidub kolm-neli, kes suudavad teha neist suurema summa. 

Sedasi jääb Eesti suurimaks medalilootuseks Jefimova (parempoolsel fotol paremal; aga kes on vasakul?). Ta sai küll mullu juunioride MMil pikas basseinis kulla, hõbeda ja pronksi ning lühiraja EMil kulla ja hõbeda, aga olümpia on ikkagi võistlus täiskasvanuile kogu maailmast. Kindlasti on ta võimeline jõudma Pariisis finaali, kuid medali eest võitlemine ameeriklannade, austaallannade ja aasialannade vastu eeldab hoopis teist taset.

Nii et ei maksa lähenevast olümpiast liiga erutuda.

Foto 1: Rasmus Mägi mullu augustis Budapestis kergejõustiku MMil 400 meetri tõkkejooksu finaalis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Maastikurattur Janika Lõiv juulis 2020. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti kümnevõistlejad (vasakult) Johannes Erm, Karel Tilga ja Janek Õiglane mullu Budapestis kergejõustiku MMil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eneli Jefimova (paremal) tänavu 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva kätlemistseremoonial Estonias. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Häda käes - kust saada rattasõiduks vaheldust?

LISATUD VIDEO.

Nüüd, kui on kulunud üksjagu energiat, et muude teemade seas hoida suurendusklaasi all nii Konstantin Vassiljevi võnklemisi hallil alal kui Eesti spordi ülempreestri kohale pürgijaid, oleks aus vastata kriitilisele küsimusele, kui palju olen ise sporti panustanud.

Aga palun, alates veebruari ja märtsi vahetusest (aeg on sportlikuks liikumiseks kulunud aeg):

9. nädal (al. 26.02): 6:22, rattaga 138,4 km
10. nädal (al. 04.03): 5:39, suusatades 35,7 km, rattaga 72,5 km
11. nädal (al. 11.03): 5:45, suusatades 32,2 km, rattaga 80,8 km
12. nädal (al. 18.03): 4:19, rattaga 93,6 km
13. nädal (al. 25.03): 6:08, rattaga 150,9 km
14. nädal (al. 01.04): 5:54, rattaga 161,1 km
15. nädal (al. 08.04): 5:29, rattaga 149,4 km

Viimase seitsme nädalaga on rattasadulas kogunenud peaaegu 850 km. Seda on piisavalt palju, et tekiks vajadus vahelduse järele. Kust seda saada? Eestis on maastik paraku üksluine ja vähe põnevust pakkuv. Eriti võrreldes näiteks vaevalt 20-kilomeetrise sõiduga ümber selle kummalise ja radioaktiivse mäe. Omal ajal, tosin aastat tagasi, üritasime Jaanus Laidveega sõita ümber selle Templimäe rendimaasturiga (fotol ülal vasakul), kuid loobusime, sest tee muutus masinale ohtlikuks.

Ohh, kui meil Eestis oleks ka midagi ligilähedastki nii värvikirevale ja põnevale rattaringile (fotol paremal ja marsruut all vasakul)! Algul tuleb vändata mööda kruusast vadi, mis muutub ajapikku, mida lähemale kiviseinad tulevad ning mida järsemaks need kerkivad, nii kitsaks, et vastutulev auto mööda ei mahuks. Õnneks oli see ring tol korral, kui seal sõitsin, totaalselt inimtühi – ei ainsatki hingelist. See lisas ainult põnevust, aga ka pinevust ja ärevust, mis omakorda elavdas ja teravdas elamust. Asi lõppeski raja kõige kaugemas punktis sellega, et eksisin ära – kuigi tundub absurdne, kuidas saab ära eksida teekonnal ümber mäe, eriti kui silmapiiri ei varja mingid kõrged metsad. Aga näe, saab!

Lisaks leidsin teel kaks sõelapõhjaks tulistatud autovrakki.

Selleks, et paremini kaasa elada saaksite, olen lisanud nii suulised kui kirjalikud kommentaarid.

Magustoiduks, nagu näete, oli mäe põhjakülje all laskumine käänulisel, kohati kivisel ja lõhedega kitsal teel, kus pidi olema ekstraettevaatlik, et lohkudest läbi sõites sadulast ei lendaks ning kividel ja kurvides külge maha ei saaks. Minu jaoks oli see niisuguse kiirusega veel talutava riski piiril sõitmine.

Nagu öeldakse: enjoy the ride!

Foto 1: Priit Pullerits sõitmas rattaga 5. aprillil Tartus Toomemäel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht
Foto 2: Priit Pullerits uurimas 2012. aasta kevadel teed ümber Templimäe (taamal). Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Kuuliaukudega autokabiin Templimäe all 2023. aasta sügisel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu rattaring ümber Templimäe, all vasakul lühike põige Behind the Swelli teele. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava ekraanilt

Pullerits: Kas Kersti Kaljulaid hakkab pürgima EOK presidendiks?

Nädal tagasi sain Eesti sporti kaua aega ning läbi ja lõhki tundvalt inimeselt intrigeerivat infot, mille kohaselt pidavat eelmine Eesti president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) tahtma saada Eesti Olümpiakomitee presidendiks. Valimised toimuvad sügisel pärast Pariisi olümpiamänge.

Ega Kaljulaiu kandideerimises midagi ootamatu ja ebaloogilist oleks. Sportose tulemuste arhiivis näeb, et ta on osalenud nii suusatamise, jooksmise, rattasõidu kui kiiruisutamise võistlustel. Olen tema tegemistest spordis mitut puhku kirjutanud, sh isegi sellest, et ta on nooruses tegelenud võitlusaladega (kas mitte judoga? kahjuks ei suuda seda kirjutist arhiivist üles leida) ning kuidas ta kulutas Tokyo olümpia aegsel visiidil Jaapanisse ööle 750 eurot. Eks ma ole torkinud teda ajakirjanduses küllaga, ent sellegipoolest ei tee Kaljulaid nägu, nagu ta mind ei tunneks, vaid tuli eelmisel kevadel Tartu GP ajal Lossi mäe tõusu all, kust tegin rattasadulas oma traditsioonilist videolugu sellest võidusõidust, mulle ise ligi ja küsis, mida ma siin trollin.

Ega ühtki informatsiooni, mis tuleb, saa kohe tõe pähe võtta. Tuleb kontrollida. See võtab aega. Helistasin Kaljulaiu numbrile, millelt tema oli mulle viimati helistanud, aga keegi ei võtnud vastu. Siis helistasin tema meeskonna pressinumbril. Samuti vaikus. Siis helistati mõne tunni pärast hoopis kolmandalt numbrilt tagasi. Edastasin oma palve, et tahan teada, kas Kaljulaid kavatseb kandideerida EOK presidendiks, ja mulle lubati paari tunni pärast vastusega helistada. Aga ei helistatud.

Siis tuli uus nädal ja sootuks uued teemad. Tuli Konstantin Vassiljevi teema, millest kirjutasin kokku kolm lugu (neist ühe kahasse Ville Arikesega), sest Eesti Jalgpalli Liit jättis Postimehe kolleegide küsimustele tuimalt vastamata ning lõpuks oli Vassiljevilt saabunud seletus tema patsifismi kohta väheusutav, mis nõudis samuti avalikku sekkumist. Siis käisin Kohtla-Järve gümnaasiumis (kolmel vasakpoolsel fotol), kus vaatasin terve päeva, mis moodi käib vene noorte õpetamine eestikeelses koolis. Ühtlasi uurisin, mis tagajärjed võiks olla sellel, kui Jüri Ratas on hakanud meelelahutuslikuks suunamudijaks – ega ta muutu sedasi naeruväärseks? Varasemalt kokku 15 poliitilist kampaaniat korraldanud Ivo Rull nimetas mu lugu sel teemal suisa uurimuseks. Pole ime, kui Kaljulaidi teema, mis pole kuigi pakiline, jäi kõigi nende teemade taustal tagaplaanile.

Üldiselt on teada, et EOK presidendina tahab jätkata Urmas Sõõrumaa, kelle kohta käib minu arvates vägagi hästi iseloomustus, et tema taktika on lubada kampaania ajal igale alaliidule midagi ning kindlustada sedasi nende toetus. Aga mis on tema platvorm, kuhu Eesti sport läheb ning kuhu seda viia, selle kohta, nagu spordiinimestelt aru olen saanud, vaade puudub. Üks Eesti spordis juhtival kohal olnud inimene iseloomustas Sõõrumaa tegemisi EOK eesotsas sõnadega, mida on kasutanud Rasmus Mägi: süsteemne süsteemitus.

Sõõrumaa (parempoolsel fotol paremal) šansid olenevad mõnel määral ka sellest, milliste tulemustega saabuvad Eesti sportlased koju Pariisi olümpialt. (Siin ja kõigi teiste puhul olen kasutanud tausta andmiseks pädevate allikate käest kuuldut.)

Saladus pole ka see, et EOK presidendiks soovib saada Gerd Kanter. Kuuldavasti on tema nn meeskonna liikmed sel teemal ka maad kuulamas käinud. Aga senine pagas, mis tal spordis juhi kohal ette näidata, ei ole veenev.

Teada on ka see, et EOK presidendiks soovib saada kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi, EOK asepresident ja tippspordikomisjoni esimees. Tema võimalused on praegustel hinnangutel siiski olematud, sest, nagu teadjad teavad, on tal olnud üks ämber teise otsa. Kergejõustikuringkondades liiguvad ka kahtlused, et need, kes julgevad teda kritiseerida, peavad arvestama, et kohe külastab nende õpilasi dopingukontroll. Kõik teavad ka tema n-ö väga headest suhetest Kristel Berendseniga, kes töötas aastail 2007–15 Eesti Antidopingu SA-s ning sealtmaalt edasi kergejõustikuliidu tehnilise sekretäri ja saavutusspordi juhina. 

Kindel kandideerija EOK presidendiks on ühe mu spordis ja äris hästiinformeeritud allika väitel kaitseminister Hanno Pevkur (vasakpoolsel fotol paremal), EOK asepresident ja neli aastat võrkpalliliitu juhtinud reformierakondlane. Minu info kohaselt peaks ta lähiajal saama kokku Teigamäega, et leppida omavahel kokku, kumb kandideerib, et nad ei läheks valimistele teineteise vastu. Saatsin täna hommikul kella poole kaheteistkümne ajal Pevkurile ka telefonisõnumi, et soovin temaga EOK presidendiks kandideerimise plaanist rääkida. Õhtupoolikul kella viie ajal saatis ta vastuse, et on parajasti USA, lisades: „Ega muud pole öelda, et minuga on sel teemal räägitud, aga ma pole sügavamalt selle peale mõelnud.”

Ahjaa, selle nädala algul sain telefonikõne ka Kaljulaiu lähikonnast. See tuli juba neljandalt numbrilt. Helistas kommunikatsioonijuht Mattias Tammet ning ütles sõnaselgelt, et Kaljulaid (parempoolsel fotol) ei kavatse EOK presidendiks kandideerida ega ole sellest ka mõelnud. Niisiis paistab – ja see on puhtalt minu arvamus –, et tuleb duell Sõõrumaa versus Pevkur.

Foto 1: President Kersti Kaljulaid andmas tänavu 20. veebruaril Postimehele intervjuud. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 7: Priit Pullerits eelmise nädala reede hommikupoolikul sõitmas rattaga Tartus Toomemäel. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht
Foto 3: Priit Pullerits lahendamas selle nädala teisipäeval Kohtla-Järve gümnaasiumis 10. klassi bioloogiatunnis valkude ja nukleiinhapete teemalist tunnikontrolli. Ta sai 18 võimalikust punktist 15. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits Kohtla-Järve gümnaasiumis Jelena Mirdi 10. klassi matemaatikatunnis. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits pidamas Kohtla-Järve gümnaasiumi aatriumis teisipäeval esimese vahetunni ajal kooliperele minuti pikkust motivatsiooniloengut. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 6: EOK president Urmas Sõõrumaa võtab mullu 11. detsembril Tallinna lennujaamas vastu ujumise lühiraja Euroopa meistrivõistlustel kuld- ja hõbemedali võitnud Eneli Jefimovat. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 8: Hanno Pevkur abikaasa Helin Pevkuriga tänavu Eesti Vabariigi 106. aastapäeva vastuvõtul. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Kersti Kaljulaid tänavu 20. jaanuaril Mulgi uisumaratonil Viljandi järvel. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix

Pullerits: Miks Konstantin Vassiljevi seletused ei ole usutavad ja veenvad?

Saan aru, et kõik janunevad Suure Intervjuu järele, kuid midagi pole parata, Eesti Jalgpalli Liidu eileõhtuse koosoleku pressiteade on kõike muud kui ammendav ning tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid, ja kuni vastuseid ei ole, tuleb küsimusi edasi esitada. Sest ükski ammendava ja selge lahenduseta asi pole lõpuni lahendatud, vaid jääb paratamatult vinduma.

EJL pressiteate vahendusel ütles Vassiljev, et on olemuselt patsifist. Vassiljev, kes sai Eesti kodakondsuse 2002. aastal, on teeninud kaitseväes ja läbinud seal vähemalt noorsõduri kümnenädalase baaskursuse. Kaitseväes õpetatakse muu hulgas vaenlast tapma, aga patsifism on põhimõtteline suhtumine, mille järgi ei saa inimeste tapmist ega sõjapidamist kunagi õigustada; patsifistid leiavad, et riigi nimel ei tohiks kunagi tappa.

Eestis on kohustuslikku ajateenistusse kutsutul (Eesti kodanik ja meesterahvas vanuses 18–27) õigus keelduda kõlbelistel või usulistel põhjustel kaitseväeteenistusest ja taotleda selle asendamist asendusteenistusega. Pole kuulnud ega leia kusagilt andmeid, et Vassiljev oleks seda teinud. Küsimus: millal sai Vassiljevist olemuselt (sic!) patsifist? Kas pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale?

Mul oli täna hommikul sel teemal väga huvitav ja sisukas vestlus ühe inimesega, kellest väga lugu pean ja kelle nime ma ei avalda, sest esiteks oli tegemist eravestlusega ja teiseks olen talle tänulik, et ta aitas oma kontraargumentidega mu enda küsimusi täpsemaks ja seisukohti põhjendatumaks lihvida. Ta seletas Vassiljevi seisukohti kommenteerides, et patsifist, nagu Vassiljev, vaatab küllap Venemaa sõda Ukraina vastu sõjana, millele ta on lihtsalt vastu.

Ma väitsin, et sel juhul oleks ju Vassiljevi-sugusel patsifistil väga lihtne oma põhimõtetele truuks jäädes väljendada poolehoidu Ukrainale: sest sõda lõpeks jalamaid, kui Venemaa oma kallaletungi lõpetaks ja Ukraina territooriumilt taanduks. Siis saabuks patsifisti oodatud rahu. Teisisõnu: kui patsifist on sõja vastu ja tahab rahu, siis ainus lahendus on tal tahta, et Venemaa selle sõja peataks ja Ukrainas okupeeritud aladelt lahkuks. Ent selle asemel saime Õhtulehe vahendusel lugeda, et Vassiljevi sõnul „see, mis maailmas praegu toimub, on minu jaoks arusaamatu” ja „ma olengi sellises seisus, et ma ei teagi”.

Mu arutelukaaslase sõnul olla Vassiljev eile EJLile aru andes korranud sama, mida ta olla väidetavalt öelnud Ragnar Klavanile, et on valmis võitlema „Eesti eest alati”. Aga juba kaks aastat on Eestis räägitud ja kirjutatud, et praegu võitleb ja sõdib Ukraina nii Eesti kui kogu Lääne-Euroopa eest. See on kõigile vähegi mõtlemisvõimelistele inimestele ammuilma päevselge. Kuid tuleb välja, et Vassiljevile mitte. Tema ei saa endiselt, nagu ta ütleb, asjast aru. Ta ei saa aru sellest, et Ukraina võitleb ja sõdib Venemaa vastu meie, Eesti vaatest muu hulgas ka sellepärast, et tema, Vassiljev, olemuselt patsifist, ei peaks oma põhimõtteid hakkama rikkuma ja asuma võitlema, nagu ta olla öelnud, „Eesti eest alati”.

Liiati, mis olemuselt patsifist ta on, kui ta on „Eesti eest alati” valmis sõdima, st ka tapma?!

See info, mille EJL eile napi pressiteate vahendusel laiali saatis, ei ole veenev ega ole ka usutav. Ja miks ei ole – vt uuesti kogu siinne eelnev arutluskäik.

Lõpetuseks midagi lõbusamat, ehkki ei ole kindel, kas siin on ikka naerukoht. Viskasin üles küsimuse, et huvitav, miks EJL ei teinud otsust Vassiljevilt koondise kapteni roll ära võtta, vaid jättis selle tema enda otsustada. Vastus: kui minister astub ise tagasi, siis riigikogu ei võta teda maha. Mille peale kostsin: „Aaa, selge, EJL lihtsalt ei jõudnud seda otsust teha, sest Vassiljev ennetas EJLi käiku.”

Eks jalgpalli liit näitas ikka teed, kuulsin vastuseks.

Kui keegi veel aru ei saanud, mida ma soovin, siis veel kord: soovin vastuseid, soovitavalt Vassiljevilt endalt, mis aitaks kõigest lõpuni aru saada, olgu see seletus mulle meelt mööda või mitte, ja ei soovi seda, et jätkuvalt käib vastuste eest kõrvale hiilimine ja tõe selgitamise takistamine. Veel kord veel kord: parem ebamugav tõde, kui vastuseta küsimused.

Foto: KonstantinVassiljev andmas intervjuud 20. märtsil enne Eesti koondise kohtumist Poolaga. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Millal selgub Vassiljevi saatus ja kas EJLi tegevus satub ka lõpuks luubi alla?

Laupäeva õhtupoolikul said mitmed ajakirjanikud, Eesti jalgpalli juhid ja noorjalgpallurid ning isegi kultuuriminister (vasakpoolsel pildil vasakul) kirja, milles kõlavad süüdistused Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku aadressil. Kuna kiri on läkitatud paljude-paljude adressaatideni, siis ei saa selle sisu enam vaka all hoida. Näis, kas see tõuseb teemaks, sest veel täna hommikul oli kahtlane tunne, et näiteks Konstantin Vassiljevi teema püüab EJL sujuvalt ära unustada.

Helistasin siis EJLi avalike ja koostöösuhete osakonna juhatajale Eva Nõmmele ning tuletasin meelde Postimehe kahte küsimust Vassiljevi teemal, mille EJL oli jätnud vastamata ning millest tulenevalt kirjutasin laupäeva hommikul, vabal päeval vabast ajast ka kriitilise kolumni. Nõmme ütles, et on seda lugenud, mille peale laususin, et seda oligi ju võimatu lugemata jätta, ning tunnustasin teda selle eest, et ta end kirjutatuga kursis hoiab, mitte nii nagu mõned jalgpalliga seotud tegelased, kes, nagu ajakirjandusest on saanud lugeda, on ajakirjanike päringutele vastanud, et pole Vassiljevi (all parempoolsel fotol esiplaanil) räägitut lugenud ning on teemaga kursis ainult pealkirjade tasemel.

Küsisin Nõmmelt, kas saan tänase päeva jooksul Postimehe kahele küsimusele, mis eelmise töönädala lõpus jäid vastamata, tänase päeva jooksul vastuse. Nõmme ütles, et EJL-il on sel teemal homme, teisipäeval juhatuse koosolek ning pärast seda on ta valmis küsimustele vastama. Ta ütles, et koosolekul on päevakorras ainult üks punkt, ja kuigi see ei ole tema sõnul veel sõnastatud, puudutab see küsimus Vassiljevit. Homne koosolek algab õhtul kell kaheksa.

Küsisin ka, kas Nõmme on saanud kirja noorjalgpallurilt selle kohta, mis puudutab Pohlaku väidetavat huvide konflikti Eesti jalgpalli ja FC Flora juhina. Ta ütles, et ei ole. Tegin kindlaks, et kiri on saadetud EJLi üldmeilile. Küll aga sain mõni tund pärast telefonivestlust Nõmmega pikas telefonivestluses ühe jalgpalli liidu teise tegelasega mu jutu sees infot, et esiteks ei vastavat Pohlaku väitel tema pihta tehtud kriitika tõele ning teiseks võib allpool reprodutseeritud kirjas sisalduva ühe miljoni euro väite peale tulla ametlikum asjaajamine, mis ei pruugi lõppeda sellest kirjutanud ajakirjanike kasuks. Kiri ise on järgmine (selguse ja korrektsuse huvides veidi toimetatud).

Kuidas küll meie jalgpall on selleni langenud? Kas A. Pohlakule on lubatud oma volitusi ületada? Kas EJLi juhatusel ja riigil juba karikas täis ei saa, kuidas juhitakse EJLi ja FC Florat? Sel [eelmisel] nädalal tuli avalikuks, kuidas EJL võtab laenu ja annab ettemaksu Florale (1 miljon eurot) – kuidas on see võimalik? Antud tehingut ei saa üks [isik] teha; kuidas on see võimalik, et EJL teised liikmed teevad ebaseadusliku tehingu kaasa?

Reedel oli selline juhtum, kus Flora treeningule tuli sõnavõtuga Aivar Pohlak. Rääkis, kuidas meie Flora ajab õiget asja, kuidas meie Flora on Eesti parim kasvatajaklubi; kuidas meie Florast pääseb kõige lihtsamalt noortekoondistesse ja ka A-koondisesse. Kas EJL, Pohlak ja Flora ei peaks olema eraldi seisvad ja sõltumatud ühingud?

Pohlak ütles, et Levadiasse pole mõtet minna, kuna Levadias on ärimehed ning kõike tehakse raha pärast, aga meie Flora on üks pere ja hoiame kokku raskel ajal; et Levadias pole võimalik edasi areneda jne. Kuidas on see võimalik, et EJL tuleb Flora klubi ees sellist asja noormängijatele rääkima ning mõjutama noorte otsuseid? Öelda noormängijatele, et kes meie pere reedab, sel tagasiteed enam pole? Lihtsalt tundub uskumatu, kuidas kõik näevad, aga antud isikuga midagi ette ei võeta.

Loodan väga, et EJL saadab ajagraafiku meile, kes on lisatud Cc-sse, millal on teistes klubides Pohlaku motivatsioonikõned tulemas?

Suured tänud mõningatele ajakirjanikele, kes on julgenud antud teemasid käsitleda. Väga palju oleks uurida noortetöö kohta (mida tarbivad noortetreenerid) ja noortetreenerite pidutsemiste kohta välisturniiridel, kus noormängijad jäetakse hotelli ning treenerid veedavad aega ööklubides.
*

Esimese reaktsioonina ütleks, et on hea, et EJLi suunal püsib ja koguneb surve, sest jalgpall on ise end suureks ja oluliseks positsioneerinud – ja sellega käib kaasas ka see, et paratamatult satud suurema luubi alla. Eestis on lausa jalgpalliajakirjanike klubi, sealsed liikmed võiks peale koondise mängude, kust nagunii midagi head oodata pole, võtta uurimise alla ka palju maisemad, palju karmimad küsimused.

*

Võhmamehed, pidage vastu, küll naasen ma meie teemade juurde, aga enne tuleb mõnel pool mujal kord majja luua. Teie kannatlikkus ja tugi ei ole seejuures sugugi vähetähtsad.

Foto 1: Eesti–Belgia EM jalgpalli valikmäng mullu 20. juunil Tallinnas. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: FC Flora särgis Konstantin Vassiljev võitlemas 9. detsembril 2021 UEFA konverentsiliigas Belgia meeskonna KAA Gent mängija Gianni Bruno vastu. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix
Foto 3: Aivar Pohlak tänavuse jalgpallihooaja pidulikul avamisel 25. veebruaril. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 4: Aivar Pohlak 12. novembril 2022 Flora ja Levadia viimase mängu eel. Flora sai karika. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mathieu van der Poel (Alpecin-Deceuninck) sõitmas pühapäeval Paris-Roubaix' võidusõidu võidu suunas. Foto autor: ZUMA Press / Scanpix