Pullerits: Mida vastata Jaak Mae ootamatule kutsele?
Reede õhtupoolikul tegi telefon plinn-plinn. Andis märku, et saabunud on teade. Teade algas sõnadega: «Tere, Priit, loodan, et sportlik vorm on hea ja vaim valmis...» Lugesin teate ühe sooja jutiga lõpuni ja helistasin siis teate saatjale. Vastas Otepää MK-etapi peakorraldaja, Salt Lake City olümpia pronksmedali- ja Val di Fiemme 2003. aasta MM-võistluste hõbemedalimees Jaak Mae (fotol ülal paremal).
Mae ütles viisakalt, et tööpäev ametlikult ju läbi, seepärast ei hakanud helistama, vaid piirdus tagasihoidlikuma sõnumiga. Sõnumi sisu seisnes selles, et ta läkitas mulle kutse 19. veebruaril Otepää MK-etapil osalemiseks, lõpetades selle nii: «Positiivset vastust osalemise kohta oodates, Jaak.»
Lühidalt: Mae jutt oli spordimehelikult konkreetne. Oli mul kerge talle samasuguse konkreetsusega vastata? Ega olnud.
Fast forward eilsesse, esmaspäeva. Küsisin Tallinnas fototoimetuse juhilt Erik Prozeselt, kas on võimalik teha Otepää MK-etapilt kiivrile kinnitatud kaameraga rajalt otseülekannet. Üle-eelmise aasta augustis sai seda ju tehtud Tartus, kui startisin Euroopa meistrivõistlustel maanteesõidus (fotol ülal paremal). Kuigi otsepilt olla kohati hakkinud, oli toona tegemist ikkagi täiesti uuendusliku ja erakordse ettevõtmisega – mitte keegi Eestis polnud eales nii suurelt ja kiirelt võistluselt pidevat osaleja kommenteeritud otsepilti edastanud.
Prozes ütles, et kuna Otepää MK-etapi rada kulgeb asulast eemal, maastikul ja osalt metsa vahel (fotol vasakul), hakkab pilt kindlasti kõvasti hakkima ja hanguma ning midagi head sellest ei tule. Nii langes otsereportaaži edastamise küsimus päevakorralt maha juba enne, kui oleks saanud MK-etapi korraldajate jutule minna, kas ja mis tingimustel mul oleks üldse õigust tollelt võistluselt pildiga reportaaži teha. (Huvitaval kombel ei ole mingeid õigusi vaja hankida ega vormistada selleks, et teha fotodega illustreeritud sõnaline, trükitud reportaaž...)
Nüüd tagasi reedesse. Mae küsimus oli selle kohta, kas vorm on hea. Hmm, ei usu. Vorm ei saa ju olla hea, kui seni on õnnestunud teha ainult üks võistlusstart, ja seegi sprindis. Mae mäletab kindlasti hästi, et tippvormi saavutamiseks vajas tema 6-7 võitlust. Teiseks, ega need 600 suusakilomeetrit, mis selle talvega kokku olen saanud – neist umbes 350 jaanuaris ja 250 novembris – ole mingi maht, mille pealt annaks vormi teritada. Liiati ei tasu unustada, et ega ma ole enam esimeses nooruses. Pigem juba teises, kui mitte kolmandas.
Iseenesest oli Mae saadetud kutse topeltspordimehelik seetõttu, et viis aastat tagasi, 2012. aasta Otepää MK-etapi eel oli just tema see, kes otsustas, et mina starti ei pääse. See pälvis kajastust isegi Eesti ajakirjanduses. Aga too on nii vana ja habemega lugu, et ma isegi ei mäleta, mis too põhjus võis olla. Tõenäoliselt ei mäleta täpselt Maegi või igatahes ei kanna ta vimma – erinevalt mõnest teisest mehest, teate küll! –, sest ega ta muidu poleks ju kutset saatnud. Mis ma siin öelda soovin, on see, et see ongi õige spordimehelik käitumine, mille kohta ütleb rahvasõna: omad koerad purelevad, omad koerad lepivad. Müts maha Mae ees! Omalt poolt lisan, et mulle on ta alati olnud Eesti lemmiksuusatajaid. Kas või ühe ammuse juhtumi tõttu, mida Mae ise ilmselt ei mäletagi.
Salt Lake City olümpiani jäi umbes kuu või veidi rohkem. Toonane Postimehe sporditoimetuse juht Andrus Nilk oli teinud mulle ootamatu ettepaneku, kas soovin samuti olümpiale sõita. Olümpia toimus ju Ameerikas, lisaks mu lemmikosariigis Utah’s – muidugi soovin! See tähendas ka veidi tööd enne olümpiat, mille hulka kuulus, muide, hankida Otepääl esimene intervjuu Kristina Šmigunilt, kui oli just tulnud teade tema positiivsest A-proovist, aga samuti teiste suusatajate usutlemine. Üks, keda pidin intervjueerima, oli Mae. Sain temaga kokku keskpäeval, kui ta läks Pentagonis lõunat sööma. Too oli veel aeg, mil ajakirjanikud kasutasid väikseid lindimakke. Kuid nagu sageli nende kohmakate riistapuudega, juhtus minu omagagi ootamatult, et see keeldus tööle hakkamast. Haarasin siis kähku kotist paberilehed ja pastaka ning hakkasin kiirkirjas kõike üles tähendama, mida Mae rääkis. Ei olnud ju aega diktofoni kallal nokitseda, sest spordimehe väärtuslik puhkeaeg enne elu tähtsaimaid starte muudkui jooksis. Aga Mae oli väga viisakas ja asine, ei hakanud streikivat tehnikat kommenteerima, vaid vastas asjalikult küsimustele, ja vastas piisavalt rahulikus tempos, et jõudsin kõik kirja panna. Eks aitas rahulikule tempole kaasa ka asjaolu, et ta pidi rääkimisega samal ajal suud ka söömiseks kasutama.
Kuid nüüd, reede õhtupoolikul, olin Mae ees taas mõneti kimbatuses. Vormi ei ole, see on selge. Vaim tahaks osaleda, aga sunnib ka ettevaatlikkusele. Ma pole juba tükk aega Otepääl sõitmas käinud. Viimati tegin seda kaks aastat tagasi, kui käisin seal trennis koos Vene sprindiässa Nikita Krjukoviga (fotol vasakul). Kuigi Krjukov avaldas pärast kiitust, et sõitsin tublisti ja sitkelt kaasa, tuleb siiski jääda realistiks, et talle oli tegemist kerge ja rahuliku trenniga. Seega pole mul suurt aimugi, kust ja kuidas Otepää MK-etapi rada ikkagi kulgeb. Niisiis küsisin Maelt, kas too kiire laskumine seal suusahüppemäe nõlva lähedal, mida ammustest aegadest häguselt mäletan – ja mida Krjukoviga igaks juhuks kaasa ei sõitnud –, on võistlusrajal samuti sees. Mu mälestus tollest laskumisest on hägune ka seetõttu, et kiirus läks seal sedavõrd suureks, et hoolimata tõsiasjast, et sõidan ju prillidega, kogunes vesi silma, ja kui vesi oli silmas, siis läks nägemine ikka hirmus uduseks. Liiati tunnistasin Maele ausalt, ja ütlesin, et ma ei häbene seda ka teistele avalikult möönmast, et pärast suvist rangluu ja viie roide murdu tekitavad igasugused adrenaliinirohked ja vähegi riskantsed olukorras minus paratamatult hirmu.
Aga ilmaolud näikse Eestis kujunevat sel talvel sellised, et need soosivad kiire ja jäise raja loomist.
Mae, tundus, et sai mu murest aru. Ja ütles, et tuleb ikkagi 5 km ring.
Ütlesin, et võidu või medali peale sõitjat minust küll ei maksa loota.
Kui kaua on aega otsustamiseks, pärisin. Uue nädala teise pooleni, vastas Mae.
Seega on paar päeva veel jäänud. Mida ütleksite teie? Ja kes ka teist starti pääseb?
Foto 1: Jaak Mae uurib 19. jaanuaril, kuu enne Otepää MK-etappi, kas klassikajälg Tehvandi nõlvadel kannatab juba tippmeestelgi sõita. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (keskel) Vanemuise tõusul tegemas videoreportaaži 2015. aasta augustis Euroopa meistrivõistlustelt maanteesõidus. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti meistrivõistlused Tehvandil suusavahetusega sõidus mullu detsembri lõpus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae pärast Salt Lake City olümpiat vastuvõtul Tallinnas Raekoja platsil, vasakul Edgar Savisaar. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaak Mae oma hiilgepäevil Salt Lake City olümpial. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits Nikita Krjukovi kannul Tehvandi suusastaadionilt väljudes tõusu võtmas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: Veikko Täär kukub 2012. aasta Otepää MK-etapil. Mikrofoniga Margus Ader, taamal istub sõudja Allar Raja. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix