Juba enne väljalendu Rootsi, neljapäeval, oli teada, et seekordne, 100. juubelimaraton tuleb mitte just parimate raja- ja libisemisoludega, kuna kõikideks järelejäänud päevadeks, sealhulgas maratonipäevaks, lubas prognoos sulailma, ka öösiti. Lisaks vihm, mis laupäeval veel tugevamalt sadama pidi hakkama. Pühapäevaks siiski sadu ei lubatud. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee Vasaloppeti stardialas.)
Vasaloppetile lendasime 10-liikmelise Suusasemude sõpruskonnaga nii nagu ka aasta varem. Sinnalend ei kulgenud aga viperusteta, kuna otselennul suudeti kaks meie suusakotti Tallinna maha jätta. Pidime neid Arlandas kuus tundi järele ootama. Sihtkohta Sälenisse jõudsime neljapäeva õhtul kell 23. See röövis ka võimaluse teha reisijärgne mõnus, lõdvestav sörkjooks; keha, eriti jalad, olid magama minnes liiga pinges.
Reede oli mõeldud suuskade testimise (fotol paremal) päevaks ja kergeks aeroobseks liigutamiseks värskes õhus. Mul oli kaasas kaks paari suuski, teistel semudel kolm või rohkem. Suuskade määrimise korraldasime nii, et igaühe ülesanne oli enda parim suusapaar ise välja testida, misjärel see läks määrdemeistrile määrimiseks. Selleks et suusad oleksid testis võrreldavad ja saaks adekvaatse ülevaate suuskade erinevusest, mitte millestki muust, tegime suusad juba Eestis vanadest määretest puhtaks ja panime kõigile alla Rexi sinise parafiini.
Kui reede hommikul kell 10 maratonirajale testima jõudsime, olid olud küllaltki muutlikud. Oma osa mängis selles kindlasti hommikul startinud teatemaraton, kus oli tublisti sõitjaid, kes nühkisid neli tol päeval sissetõmmatud jälge muudkui libedamaks. Meie jaoks liigagi libedaks, sest eest startijatel pole sulaga maratonipäeval nii läikivat jälge.
Huvitav oli veel see, et rada polnudki nii pehme ja vesine, kui suure sula ja eelnevate päevade vihmade tõttu võis karta. Soonepõhi oli üllatavalt kõva. Üks põhjus oli kindlasti paks lumekiht nii rajatrassi all kui ka raja kõrval, mis suutis suure koguse vett vastu võtta ja selle pealmisest lumekihist alumistesse minema juhtida.
Testipäeva (fotol vasakul) lõpuks hakkas selgeks saama, et sulailma klassikasuusad libisevad nendes oludes väga hästi, paaristõuke- ja uisusuusad üldiselt mitte nii hästi, kuid meeldivaid erandeid oli mõistagi ka nende hulgas. Minu sulailma paar töötas väga hästi ja oli meie suusapargist nendes oludes kindlasti top-3 suusk.
Lisaks pidin otsustama, kas lähen pidamismäärdega või ilma. Prognoosi kohaselt sai pidamiseks ainuke töötav variant olla kliister, mis pehmetes oludes on kindlasti suuremaks kiiruse surmaks kui näiteks tahke pidamismääre tugevates rajaoludes. Kuna olin eelmisel aastal Vasat sõitnud uisusuuskadega, st ilma pidamismäärdeta – ehk teadsin värskest kogemusest, mida see tähendab –, siis tuli otsus küllaltki kergelt, et ka sel aastal on targem sõita pidamismäärdeta.
Kui suusatest tehtud ja igaühel üks paar välja valitud, andsime need määrdemeistrile, kes suusad laupäeval võistluseks ette valmistas. Kuna eelmise aasta Vasal osutus suuskade määrimine meile parajaks peavaluks (kes lasi määrida või määris Eestis, kes tegi kohapeal ise, kuid väga ei läinud täkkesse jne), siis kohe pärast eelmise aasta sõitu otsustasime, et kui vähegi õnnestub, kutsume järgmisel korral endaga kaasa oma ala professionaali, kes määrete ja määrimise mure meie õlult ära võtab. Me ikka rohkem harrastajad kui määrdespetsid ja nii saame keskenduda peamisele, enda sportlikule sooritusele.
Esimese ühise valikuna kerkis kiiresti üles Andrus Veerpalu nimi, sest aastate jooksul on ta Suusasemudele võistlusteks aeg-ajalt suuski määrinud või suusa- ja määrdenõu andnud ning tema professionaalsus ja teadmised antud valdkonnast on avaldanud meile sügavat muljet. Õnneks oligi Andrus valmis reisiga liituma. (Pildil ülal paremal: Andrus Veerpalu testimas suuski Vasaloppeti rajal.)
Nüüd tagantjärele saan öelda, et jah, on ülimalt nauditav oma ala täielikku proffi ja fanatti tegutsemas näha – nii määrderuumis suusapõhjade kallal kui lumel suuski ja määrdeid testimas. Millise põhjalikkuse, taustateadmiste ja detailitäpsusega ikka töö käib! Üldisel taustal kahtlemata harvaesinev vaatepilt. (Fotol vasakul stardiala nr 2.)
Laupäeval, mil ilm oli veelgi märjem ja vihmasem, tegin tavapärase võistluseelse lahtisõidu, mille sees mõned 4–5-minutilised tempolõigud.
Vasaloppeti start antakse pühapäeval kell 8, kuid stardikoridorid avatakse juba 5.30. Kuna suur osa Suusasemudest startis 1. grupist (fotol ülal paremal), siis mõtlesime, et läheme kohale mitte nii vara nagu eelmisel aastal 2. grupist startides (kella 6-ks), vaid natuke hiljem, kuna grupp on väiksem, järjekord oluliselt lühem ja oleme juba nagunii eespool. Esimesest grupist startis 470, teisest 852 ja eliidist 325 suusatajat.
Kell 6.29 olime eliidi parklas, kohe 1. grupi kõrval. Eliidist startijatele antakse vastav automärgis ning kuna Taavi Kaiv ja Andres Juursalu startisid eliitgrupist, olid meil load olemas. Stardiväravas järjekorda peaaegu polnud ja juba kell 6.35 olin suuskadega 1. grupis sees (fotol vasakul) ning asetasin suusad üheksandasse ehk esimesse vabasse ritta kõige vasakpoolsemale rajale koos ülejäänud viie Suusasemuga, kelleks olid Peeter Poopuu, Alar Savastver (fotol all vasakul), Rimo Timm, Ragnar Kaasik ja Endrus Arge. Kui arvestame, et stardialas oli 49 rida (eelmisel aastal lugesin üle), startisin umbes 750. kohalt. Sel aastal ei hakanud meist keegi ennast suuskadel soojaks sõitma, vaid võimlesime ja jooksime keppidega.
Kuna vihma sadas, oli ka küsimus, kas sõita prillidega või ilma. Vasal on pikki ja kiireid laskumisi üksjagu, seetõttu otsustasin, et lähen ikkagi prillidega, saan vajadusel silmi kaitsta. Stardis pidin aga prillid asetama mütsile, sest nähtavus läbi märja klaasi oli väga halb. Kuna prognoos lubas varsti saju lõppemist, mis tegelikkuses nii ka läks, siis oli lootus, et saan mõne aja pärast prillid ette panna, kuid ainult lootuseks see jäigi. Kaks korda proovisin laskumiste alguses prille kasutada, kuid hoolimata saju lakkamisest olid need suure õhuniiskuse tõttu piisku nii täis, et nendega polnud võimalik sõita.
Startisin nimelt vasakpoolseimal rajal, sest siis jääb ummiku või külakuhja korral võimalus äärest ikkagi edasi liikuda. (Fotol paremal Vasaloppeti stardimass; foto autor: EPA/Scanpix.) Ainuke häda oli selles, et erinevalt eelmisest aastast oli rajaserv palju pehmem ja tuli olla ülivalvas, et vasakule kepile selle liiga sügavale vajudes jõud peale ei jääks, vastasel korral poleks kepi murdumisest pääsu. Niimoodi, mitte täit jõudu rakendades edasi liikumine aga ei saanudki olla sellise kiirusega, nagu ma soovinuks, ning mäe otsa raja kõrgeimasse punkti (528 m) 3. kilomeetril jõudsin 808. kohal, ajaga 21.27. Olles isegi kümme sekundit aeglasem kui 1300 kohta tagantpoolt startides eelmisel aastal. Mis näitab, et vaba ääre eelist polnud võimalik nii pehmetes oludes ära kasutada; vastupidi, see osutus pidurdavaks asjaoluks. Samas oli äärest ülesminek küllaltki sujuv, ei ühtegi suuremat troppi või seisakut ja vaid mõni üksik kepilõhkumine. Samuti jagus jõudu, oleks ainult rakenduspunkti, millele seda rakendada.
Enne tõusu lõppu märkasin samal vasakul pool rada Andrus Veerpalu, kes hüüdis kuidagi nii, et omi mehi on alati hea rajal näha. Andrusele olime igaüks andnud varukepipaari, et kepi purunemise korral oleks kiirelt võimalik õige asendus saada. Õnneks sain üles kadudeta ja varukeppe vaja ei läinud. (Fotol vasakul ja all paremal Vasaloppeti start; fotode autor: AFP/Scanpix ja Reuters/Scanpix.)
Esimestel laskumistel sain kohe aru, et suusk on suurepärane. Paremini libisevat suuska naljalt ei näinud, väga mõni üksik. See andis enesetundele ning enesekindlusele palju juurde, et täna on kõik eeldused heaks tulemuseks olemas.
Järgnev umbes 20-kilomeetrine platoo osa on Vasaloppeti raja vaat et ilusaim lõik. Eriti nauditav on sõita mööda sealseid soid ja rabasid päikesepaistelise ilmaga, kuid pühapäeval valitses enamusel rajast paraku tihe udu, mis pea kogu ümbruskonna loodusvaated enda alla mattis. Õnneks olen saanud kaks varasemat osaluskorda sõita lauspäikese käes ja seetõttu oskasin vähemalt enam-vähem ette kujutada, mis seal uduloori taga peitub.
Hoolimata sulast ja eelnevate päevade vihmadest olid korralikud jäljed suures osas olemas ja soonepõhi ka üllatavalt tugev, kuid kepiala oli peaaegu igal pool pehme. Eriti tõusudel tuli kogu aeg hoolt kanda, et ise oma keppi ära ei lõhuks. Veelgi suuremaid kepikulpe oleks vaja olnud, kuid minu teada Swix vähemalt kaubandusvõrgus suuremaid ei paku. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)
Paremini libises enamasti vasakpoolseim rada, sest seal oli kõige vähem sõidetud ning kohati oli soonepõhi sellel eriti tugev ja kandev. Minu meeldivaks üllatuseks ei tabanud enamik sõitjaid seda ära, mis võimaldas just laskumistel muretult eesliikujatest mööduda ilma rajavahetusmanöövreid tegemata ja kiirust kaotamata.
Heale sõbrale Endrus Argele (fotol vasakul) jõudsin järele natuke pärast Mångsbodarna TP-d 24. kilomeetril, kus olin tõusnud 645. kohale. Sõitsime teineteist ergutades ja innustades päris pikalt koos peaaegu kuni Evertsbergini 48. kilomeetril, olles selleks ajaks tõusnud 600. kohale, mil Endrus hakkas vaikselt, aga kindlalt eest ära vajuma. Mitte laskumistel, sest suusk oli meil mõlemal väga hea ja libises võrdselt, kuid tõusudel nendes pehmetes oludes oli Endrus tsutike igal meetril efektiivsem ja sellest piisas. Pärast Evertsbergi oli mõnda aega ka rada väga kehv, ainult pehme lumepuder ilma ühegi sooneta ja lumi kliimaaktivistide meelehärmiks väga määrdunud.
Endrusega oli seotud mu sõidu tõenäoliselt ka ärevaim hetk, kui umbes 40. kilomeetril tema ees paremale reavahetust tehes astus ta nii tugevalt mu kepikulbile, et peast käis läbi mõte: nüüd on kõik, kepp läinud! Võib-olla oli natuke mu enda viga ka, et oleks pidanud paremini veenduma, kui kaugel kõrvalrajal sõitja täpselt on, kuid õnneks jäi Swixi toode imekombel terveks. (Fotol ülal vasakul ees Jaanus Laidvee.)
Selgi korral kasutasin Everviti pakutavat joogi- ja geeliteenust. Vasaloppeti kodulehelt ostsin selle eelnevalt 550 Rootsi krooni (49 euro) eest. Hind on aastaga kroonides tõusnud märkimisväärsed 10%, eurodes märksa parem seis – 6%. Teenus sisaldab vastava käepaelaga võistleja jootmist-söötmist viies punktis alates 29. kilomeetrist, mis ei asu ametlikes TP-des, vaid nende vahel vastava märgisega 200 meetrit enne punkti. Sõidu ajal pakutakse geele ja tablette, lisaks antakse geele ja joogipulbrit tarbimiseks enne ja pärast maratoni. Seega ei pea enda geele nii palju kaasa tassima, lisaks annab see ka ajalise võidu, kuna geelid ulatatakse lahti keeratuna ja sõidu pealt joodavana. (Fotol ülal paremal Jaanus Laidvee.)
Evertsbergis (48. km) tarbisin lisaks oma esimese geeli – keha andis kergelt märku, et üks täiendav litakas kuluks hästi ära. Ja see läks kümnesse! (All fotol vasakul kõige ees Alar Savastver.)
Enesetunne ja jõuvarud olid muidu poolel maal väga head, kuid pikematel laskumistel, mis just Evertsbergist alla tulles teele jäävad, hakkasid laskumisasendis puusad ebameeldivalt tunda andma ja laskumise lõpuni ei saanudki samas asendis olla. Mis tähendas, et pidin laskumisasendit pidevalt korrigeerima. Õnneks on mul painduvusega suhteliselt hästi ja suudan ka täiskiiruse pealt ennast tugevalt kandadele toetudes täiskükki viia – see venitab liigeseid teise nurga alt – ja kobarat panemata jälle tagasi laskumisasendisse tõusta. Vahepeal tuli laskuda ka täiesti sirgete jalgadega keha täisnurga all ette kallutatult, mis avaldas puusaliigestele jälle teistsugust ja leevendavat survet. Evertsbergist laskudes saavutasin ka sõidu suurima kiiruse – 50,6 km/h.
Keerulisemaks ja raskemaks hakkas minema Oxbergile lähenedes, kus kilomeetritel 55–60 on ikka haiged tõusud, muudkui roni ja roni, eriti veel nii pehme kepialaga sõitmisel. (Fotol paremal Andres Juursalu.) Kurvilised, pikalt ette ei näe, kui palju jääb veel minna, kurvi taga loomulikult selgub, et ikka palju… Sellistel tõusudel hakkas ka liiga palav, sest peaaegu mingit tuult polnud, mis oleks natukenegi jahutanud. Õnneks tõusudele järgnenud head laskumised jahutasid kuumeneva keha uuesti maha. (Fotol all vasakul Rimo Timm.)
Nendel tõusudel, nagu ka mitmetel teistel, tegid vaatlusi tehnikakontrollid, olles tõusu eel lumme pistnud suure pilkupüüdva sildi kirjaga: Teknik-kontroll. Mitmed Suusasemude seast märkisid pärast sõitu, et silte oli rohkem kui varasemalt. Mulle tundus sama: isegi umbes kümmekond võis neid olla, kaks viimast veel 3 km ja 2 km enne lõppu. Ning iga sildi taga mitte ainult ei vaatle, vaid ka filmib kohtunik iPadiga, et sõidustiil jääks reeglipäraseks kuni sõidu lõpuni, ka nendel kõige raskematel hetkedel. Ma ei tea, kuidas on olnud varasematel aastatel, kuid sõidutehnikareegli rikkumise eest lisati seekord finišiajale 15 minutit.
Kahjuks sai ka üks meie pundist (Ragnar) selle ajakaristuse. Kusjuures ühtegi märget protokolli ei lisatud ega ka teadet saadetud, ühel hetkel ta lihtsalt avastas, et koht ja aeg on muutunud. Esmaspäeval helistas korraldajale ja siis sai teada, et tehnika rikkumine, kuid palvele vastav videotõendus saata või ka küsimusele täpse koha kohta kõlas vastus, et žürii on vastavad materjalid läbi vaadanud ja rikkumise tuvastanud, kuid rohkem infot välja ei anta. (Fotol ülal paremal Taavi Kaiv.)
15 minutit ajakaristust lisatakse ka vales kohas prügi, näiteks geelipakendi maha viskamise eest. Vähemalt üks eestlane sai ka selle karistuse, kuid hiljem korraldajale helistades ja olukorda üle rääkides ennistati tema tulemus. (Fotol vasakul Andres Juursalu.)
Kuna rada polnud jäine ega väga kiire, siis ärevaid hetki oli vähem kui varem. Nägin kolme kergemat kukkumist – kõik sõitja enda tähelepanematusest või veast tingitud üksikjuhtumid –, nelja katkist keppi ja rajaservas kolme suuskadel kusemisentusiasti. Viimaseid oli küll tublisti rohkem, kui mullu silm seletas. Palju nemad trahviminuteid said, on teadmata.
Enne Oxbergi TP-d (72. km) on tagasipöördega ja ülesmäge sissesõit, kus rajast oli järel ainult puder ja seal tuli pressida, sumbata… Seal, mäletan, tekkis ka mentaalselt raskem hetk. Õnneks sai kohe juua ja see parandas olukorda omajagu. Oxbergi läbisin 589. kohal. (Fotol paremal Jaanus Laidvee.)
Kui lõpuni jäi 25 km, olid käed juba nii palju vatti saanud, et tahtmatult küsisin endalt: mees, kuidas sa siit küll lõppu saad?! Sest ka tõuse jagub kuni lõpukilomeetriteni. Raiusin aga paaristõukeid edasi ja seis polnud tegelikult kehv, sest käed suutsid veel suuski edasi lükata küll. Suusk töötas samuti endiselt väga hästi. Samas pidin järsemate tõusude lõpus kehaasendiga natuke mängima, et kõht liiga pingesse ei läheks ja sealt edasi võimalikud krambid kimbutama ei hakkaks. Mõned otsad astusin ka kääri, väga ettevaatlikult, et iPadi-mehega ei tuleks hiljem maid jagama hakata.
Huvitavalt on mul Vasal iga kord olnud nii, et kui näen rajatähist 16 km lõpuni, tuleb kohe Palu TP silmade ette (mis asub Tartu maratoni rajal finišist sama kaugel). Kuna ka profiil on küllalt sarnane, rohkelt lausikut lühikeste tõusupõksudega, millest mõned küll keskmisest järsemad, siis tuletab see meelde, et väga hull ei saa enam olla ja lõpp pole kaugel. (Fotol ülal vasakul: Torleif Syrstad Norrast võitmas Vasaloppetit; foto autor: AFP/Scanpix)
Viimases Enerviti punktis 77. kilomeetril oli silm vist juba nii ähmane, et sõitsin sellest tuimalt läbi ja varsti hakkaski energianälg tunda andma. Kui kätte jõudis viimane TP, Eldris 81. kilomeetril, siis veaparandusena tarbisin seal oma teise geeli ja jõin peale kaks topsi spordijooki. (Kui muidu jõin igas ametlikus TP-s ühe topsi spordijooki või vett, siis Oxbergis ja Eldrises kaks.) Pärast viimast tankimist hakkas energiatasakaal kiiresti paranema ja lõpukilomeetrid tulid juba vägagi mõnusa fiilinguga, kuid siiski kindlalt töötegemise tähe all. (Fotol ülal paremal embamas naiste arvestuse teine, Magni Smedas Norrast, ja kolmas, Kati Roivas Soomest; foto autor: EPA/Scsanpix.)
Finišikaare alt Moras sõitsin läbi (fotol vasakul) ajaga 5:21.31 ja kohal 646 (meestest 607.). Emotsioon finišis oli ülev ja rahulolu sooritusest suur. Tegemist oli mu parima tulemusega Vasal, sest 2013. aastal olin lõpetanud 903. kohal.
Suusasemudest tegi parima eestlasena ülikõva tulemuse Andres Juursalu, lõpetades 76. kohal. Samuti tegid märkimisväärse tulemuse Peeter Poopuu (135. koht), Alar Savastver (296. koht), Rimo Timm (366. koht koos haamriga), Ragnar Kaasik (+15 min; 695. koht) ja Endrus Arge (561. koht). Tiit Arus (1576. koht) võib ka rahule jääda, kuid Suusasemude eestvedaja Taavi Kaiv endaga kindlasti rahule ei jäänud, sest läks suusavalikuga täielikult alt, finišeerides 268. kohal.
Vasaloppetil on eriline koht ja ajalugu suusaspordimaailmas ja on ülimalt tõenäoline, et see ei jäänud mu viimaseks teekonnaks Sälenist Morasse.
Fotod: Scanpix, Jaanus Laidvee, Ergo Kukk ja Vasaloppeti ametlik pildigalerii
.jpg)
.jpg)
