Jaanus Laidvee: «Lõpeta, kurat, ära juba!» ehk miks tänavune Suur Mõõduvõtt oli närvilisem kui kunagi varem

Seekordne Suur Mõõduvõtt, mida laiem avalikkus teab Tartu maratoni nime all, ähvardas tulla jälle väga keerulistes ilmaoludes ehk sisuliselt eelmise väljakutseterohke maratoni kordusetendusena.

Kui läksin laupäeval maratoni rajale viimast lahtisõitu tegema ja suuski testima (fotol vasakul), valitsesid samasugused olud nagu viimasel Suurel Mõõduvõtul, temperatuur +1 kraadi ja järjest sadav lörtsine lumi koos märja rajaga. Kui eelmisel aastal kliistrisuusk nendes värske lume oludes peaaegu ei töötanud (lumi hakkas kiirelt pidamisalale alla pakkima), siis nagu olin oma sel aastal soetatud uute nowax-suuskadega (tuntakse ka kui zero) esimesest suuremast tõusust jäljes probleemideta üles sõitnud, läks nägu laiale naerule ja sisimas palusin taevataati, et samasugused rasked olud (sula koos pidevalt juurde sadava lumega) kestaks kogu maratoniaja.

Hea lugeja võib nüüd küsida, et miks, kas siinkirjutaja (fotol all paremal) on väikestviisi masohhist? Ei ole, aga kuna sellistes oludes on nowax-suuskadel kliistrisuuskade ees eelis ja kuna eelmisel aastal olin kliistrisuuskade tõttu hävijate leeris, siis sel aastal poleks ju palju tahetud selle eest revanš saada. 

Siin tasub veel tähele panna, et kuna nowax-suusad on kasutatavad ainult ühe väga konkreetse ilma korral, on neid võimalik ka suhteliselt vähe kasutada, mistõttu selliseid suuski on vähestel ja seda tugevamalt joonistub välja nende sõitjate eelis, kellel vastav paar õigel päeval võtta on.

Laupäeva õhtul läks ilm miinusesse ja ka pühapäeva hommikul staadionile sõites näitas termomeeter -1 kraadi. Kui laupäeval oli rada vesine ja pehmegi, siis pühapäeval pärast rajamasina ülekäimist oli jälg korralik ja kõva ning jäise struktuuriga.

Valida oli niisiis nowax-suusa ja kliistrisuusa vahel. Mõlemad valmistas ette Skiwax Europe. Suusatestil olid mõlemad jäljes natuke hellad (minu üllatuseks ka kaetud kliistrisuusk). Kui aga jälje kõrval nowaxiga mäest üles läksin, sain seda teha ilma käärsammuta hästi pidades, kliistriga sama tehes hakkas kergelt pakkima ja jälge tagasi astudes takistas see pakkimine esimesed meetrid tuntavalt libisemist, lisaks libises ka ilma pakkimata kliistrisuusk natuke kehvemini kui nowax. Otsust polnud raske teha, et lähen nowaxiga.

Startisin 1. stardigrupi, mis Visma Classic sarja proffide lisandumisel oli sel aastal numbritele 150-300, esimesest reast (fotol ülal vasakul). Minust kohe kahel parempoolsemal rajal head kaaslased Suusasemude tiimist Emeri Lepp (fotol paremal eespool) ja Alar Savastver ning vahetult minu taga vana võitluskaaslane ja Eesti jalgpallikoondise raudvara Raio Piiroja, kellega oleme aastaid koos suusaradadel rammu katsunud ja kord üks peal olnud, siis jälle teine. Viimasel Tartu maratonil edestasin Raiot 26 sekundiga ja ühe kohaga, vastavalt 84. ja 85. ning ma võin mürki võtta, et see oli tal väga hästi meeles ja minu taga starti oodates käis tal vähemalt korra peast läbi, et sellele Laidvee-poisile seekord küll kaotada ei tohi.

Start oli väga närviline, ei mäletagi sellist. Kas Visma proffide mõju mehepoegadele, et iga hinna eest on vaja ala maailma absoluutsete tippudega kasvõi mõni kilomeetergi koos suuta sõita või mis, aga pidevalt tallati nii suuskade kui keppide peal, sajatati ja lõhuti keppe rohkem kui tavaliselt – rajal vedeles mitmeid katkisi kepiotsi. Mitu meest ka kukkus, tõenäoliselt kliistrivennad.

Tunne oli aga juba stardieelsel (fotol paremal) soojendusel selline, et taolist värskust kui nädal varem Alutaguse maratonil polnud. Triitseps oli natuke tuim, reied kanged ja pisut puised. Ei oskagi öelda, millest see tingitud, kuna pärast Alutagust olin teinud ainult taastavaid trenne korraga tund kuni tund ja 20 minutit ning viimastel päevadel keha üles äratamiseks sekka ka kiiremaid 1-2-3-minutilisi lõike, millest osa maksimaalse kiirusega – täpselt nii nagu igal aastal.

Esimesed tõusud läksid kõik paaristõugetega, ka esimene järsem nukk Väikse Munamäe taga. Pärast Valga maanteed esimesel pikemal tõusul kolmandal kilomeetril proovisin ka vahelduvat tõuget ja pidas hästi, isetekkeline naeratus jälle näol!

Servamäel, neljandal kilomeetril, koperdasin ise kuidagi ära ja panin mõlemad käed maha ja et püsti saada, pidin ka jalad laiali ajama. Hõikasin kõva häälega tagumistele: sorry! Minu taga olev mees oli nii mõistlik, et ühtegi paha sõna ei öelnud, vaid väga asjalikus toonis kommenteeris, et kõigil juhtub ja paanitsemata ootas, kuni jälle jalul olin ja taas edasi kühveldasime. Ma ei tea, kes too hea suusataja oli, aga selliste meestega on alati suur rõõm ühes pundis sõita. Oleks neid rajal rohkem!

Servamäest üles saanud, jätkus sõit (fotol vasakul) küllaltki närvilises meeleolus, pean silmas ümberringi vajutavaid konkurente, sest ise ma võistluse ajal ei stressa juba ammu. Ütlen ainult siis kõva sõna, kui keegi tõesti idiootsusega hakkama saab või korduvalt ühte sama viga teeb, nagu too härra, kes eesli järjekindlusega mu kepikulpidel ja suusakandadel sõna otseses mõttes tallas. See kõlas kuidagi nii: «Lõpeta, kurat, ära juba!» See mõjus hästi, kuna diplomaatiaga taolistes olukordades kaugele ei suusata, sest kepist jääksid ilma kiiremini, kui karta oskad. Matu TP-s 12. kilomeetril olin 167. kohal.

Ühel tõusul enne Harimäge kukkus otse minu eessõitja endalegi niivõrd ootamatult, kus üks jalg lendas seljataha nii suure hooga, et tagumine suusaots käis laksti vastu kukalt. See võis küllaltki valus obadus olla, aga kui tal hoo pealt kliister järsku kinni tõmbas, siis sellisest tagajärjest reeglina pääsu pole. Oma suusaga tavaliselt siiski vastu kukalt ei saa, selleks peab eriti sitt päev olema.

Sõideti peamiselt ühes reas ja ebakorrektne oleks öelda, et ühes jäljes. Sõideti TV-saani poolt kinni pressitud vasakus ääres, kus pinnas oli kõva ja jäine, ka laskumistel sai sealt kiiremini alla, mis tekitas aga ohtlikke olukordi, kus tuli väga tähelepanelik olla, et ise püsti jääks ja kukkunud eessõitjale mitte tagant sisse sõita, sest neid olukordi ikka oli.

Ses mõttes oli tegu paljuski eelmise aasta maratoni kordusega, ainult selle vahega, et tookord sõideti klassikajäljes (tõenäoliselt ainult seetõttu, et mullu ei tehtud rahvusvahelist telepilti ja rajalt puudus lumepress-saan). Minu jaoks oli suur vahe veel selles, et soovi korral sain kasutada siiski kõiki jäljepaare, sest nowax-suusad töötasid tõusudel paremini mitte selles kõige sõidetavamas ja jäisemaks nühitud klassikajäljes, vaid jäljepaaris, milles oli vähe või palju värsket lund, vahet pole, sest nowax-suusa eelis kliistriga määritud suusa ees on, et sellele ei hakka kunagi lumi alla pakkima.

Tõus Harimäele läks küllaltki ladusalt peamiselt seetõttu, et suusk töötas eriti just tõusudel väga hästi. Isegi kui kõige läikivamal jäljepaaril tekkis pidamisega probleeme ja suusk hakkas tagasi lipsama, hüppasin kiirelt (fotol vasakul) kõrvalolevasse lumisemasse jälge ning seal pidas jälle korralikult. Tõusud olidki seekord need kohad, et kui tundsin endas jõudu ja soovi eespool sõitja(te)st möödumiseks, siis tegingi seda just tõusudel, sest kliistrimehed olid kohati pakkimisega hädas ning kogu raja ainult paaristõugetega läbijad jäävad samas pundis vahelduvsõitjatest nagunii natuke maha. 

Samas, nagu ütlesin, polnud kehas kergust ja jalad olid terve sõidu vältel liiga kanged ja päris «lahti», nagu need tavaliselt peale umbes 1-1,5-tunnist sõitu lähevad, ei läinudki, mistõttu oli vahelduvtõukeline sõiduviis seekord liiga kange sõiduviis – ei olnud tavapärast lõtva ja lennukat sammu. (Fotol paremal Raio Piiroja.)

Harimäe tipus (maratoni kõrgeim punkt, kõrgus 211 meetrit) oli tunne täiesti okei, sest hoidsin selle kõige suurema tõusunurgaga umbes kolme kilomeetri pikkusel lõigul väikest varu, mida peegeldab hästi ka pulss. Harimäe tõusu maksimaalseks pulsiks sain kõigest 157, varasemalt olen seal aga ka 170+ numbreid näinud. Harimäel 17. kilomeetril olin 176. kohal.

Harimäelt alla libises suusk täiesti normaalselt, kuigi uisusuusavendade kiirus oli siiski parem ja sealt edasi kuni Kuutsele kulges sõit hea tundega, ilma vahejuhtumiteta ja tõsise töö tähe all, ütleme nii. Ande TP-s 23. kilomeetril olin 177. kohal.

Kuutse TP-s oli erkpunases jopes ja Suusasemude vestis Raul Olle joogiga ootamas ja enne vasakule mäest alla laskumist haarasin Raulilt pudeli ja see Taavi Kaivi ning Alar Savastveri (fotol vasakul) poolt «kokku keedetud» spordijook, mis sisaldas ka tuntavas koguses energiageeli, maitses ikka väga mõnusasti! Kuutse TP-s 32. kilomeetril olin 176. kohal.

Suusasemude tiimil polnud algselt plaanis minna välja organiseeritud jootmisega, vaid et igaüks vaatab ise, kuidas saab ehk kasutab oma abilist, kelleks tavaliselt on armastav abikaasa või sinnapoole teel olev kaunis naishing.

Tõenäoliselt sai pöördepunktiks reede varahommik, kui raudvara Raio Piiroja mulle helistas ja küsis, kas Suusasemud jootmist korraldavad ja kui jah, siis kas ta saaks ka teenusesaajana lisanduda. Vastasin, et minu teada me jootmist ühiselt ei organiseeri, aga küsin meestelt igaks juhuks üle. Semudelt sain vastuseks: kes vaatab ise oma jootja, kes võtab joogipudeli kaasa ja kes kasutab korraldaja jootjaid. Andsin Raiole teada, et igaüks vaatab seekord ise.

Arvatavasti jäi jootmise küsimus meile kõigile mõneks ajaks pähe tiirlema, eelkõige Suusasemude eestvedajale Taavi Kaivile (fotol paremal), kes andis laupäeval tiimile teada, et me siiski organiseerime jootmise ja vastav team-meeting toimub kell 19.30 Otepääl. Seal kinnitati jootmistiimi liikmed, jagati ülesanded ja muud olulised korraldused ning kolm autonoomset tiimi olid valmis Suusasemude 15 sõitjat ära jootma, igaüks kahes TP-s.

Siinkohal tahangi tänada teid, jootmistiimi liikmed: Reet, Maarja, Maret, Katrin, Rainer, Raul, Raiko, Raivo, Andres, kes te tegite kõik selleks, et igas TP-s saaksid eeskujuliku jootmisabi kõik tiimi sõitjad. Suur aitäh teile!

Kuutsest edasi oli ka veel kõik korras ja täiesti mõnus oli lasta. Kõva jäljepõhi on raske mehe unistus ja nii harva, kui meie vahelduvates Eesti oludes tugevat rada on, seda rohkem oskavad minusugused olukorda nautida. Kõva rada kestis minu positsioonil sõites kuni finišini välja. Peebu TP-s 39. kilomeetril olin 169. kohal.

Umbes 22 km enne lõppu aga kukkusin omast lollusest. Parem suusk jäi mingi jääkonaruse taha kinni, kaotasin tasakaalu ja lendasin paremale küljele maha ning kuidagi nii kehvalt, et kepid, suusad sõlmes ja kiirelt püsti ei saanudki. Senikaua kui seal ukerdasin, libises kogu minu taga olev punt – 10 meest – mööda, sest kukkumise hetkel olin pika rongi veduriks ja kukkumine leidis aset kerge tõusunuki tipul ehk kohe laskumise alguses, kus hoog juba küllaltki üleval. Sellised oma vead on maratoonarile nii valusaks mentaalseks laksuks, et nendest taastud ikka päris mitusada meetrit. Aga läbi selliste tagasilöökide karastub maratoonar järjest raua sarnasemaks!

Selles pundis olid ka head tiimikaaslased Mihkel Noor (fotol vasakul) ja Erkki Hummal (fotol all paremal) ning see oli mõnusas tempos minev punt, kelle sabas mõnda aega sõita oli veel väga okei.

Mida kilomeeter edasi, seda rohkem hakkas aga jõud kehast kaduma, esmalt kätest, triitsepsist, hiljem juba ka jalgadest. Need olid selged märgid, et olen jäänud energiavõlga ja kuna kohe oli järgmine, Palu joogipunkt tulemas, panin kõik lootused sealt saadavale järjekordsele jõujoogile – sõna otseses mõttes! Palu TP-s 46,6 kilomeetril olin 174. kohal.

Jook oli küll õige maitsega, aga tuntavat mõju see ei avaldanud. Vastupidi, nõrkus läks järjest suuremaks ja juba paari kilomeetri pärast (ühest hetkest alates käib see kõik kole kähku…), umbes 14 km enne lõppu, jäin sisuliselt seisma. Kuidagi taarusin edasi, aga sain aru, et asi on ikka väga räbal ja olen tõenäoliselt saanud elu esimese haamri või vähemalt sellele väga lähedal.

Nüüd oli asi selge, et a-i-n-u-l-t meie suurepärase jootjatiimi valikuga piirdumine oli viga – vähemalt minusuuruse mehe puhul – ja sekkuda tuleb täiendavalt. Võtsin numbri alla kleebitud geeli (mul neid seal alati maratonidel kaasas kaks tükki) ja pigistasin aplalt tühjaks. Metsavahel loomulikult midagi peale juua polnud, aga see oli väike mure. Seejärel taarusin edasi, aga tean väga hästi, et pilt oli kõrvaltvaatajatele omajagu koomiline. See on niivõrd naljakas tunne, et kõik on justkui korras, pulss madal, isegi liigagi, mootor töötab ilusti, aga kui surud keppidele ja omast arust täie jõuga lükkad, on tunne, et kätest on järel ainult kuivanud pilliroo varred ja mitte mingit jõudu pole, sest palju tolku sellest surumisest pole, jõudu taha lihtsalt ei tule…

Raul Olle (fotol vasakul, temast paremal Andres Juursalu) oli jälle jootjana Hellenurme TP-s (53,5 km) ja ulatas joogi. Kui olin selle laskumise eel haaranud ja hooga järjest kaugenesin, hüüdis ta kõva häälega mulle järele, et joo kõik tühjaks, lõpuni! Ju väga kogenud maratonihundi silm sai kohe aru, mis konditsioonis ma olen ja mida veelgi hullemat võib mind varsti tabada. Etteruttavalt võib öelda, et ega Rauli eelaimdus teda petnud. Hellenurme TP-s 53,5 kilomeetril olin langenud 190. kohale.

Kulgesin kuidagi edasi ja kui lõpuni jäi veel 8 (tõenäoliselt mu elu pikimat!) kilomeetrit, haarasin numbri alt teise geeli ja pigistasin sama aplalt kurku nagu eelmisegi, kuna midagi paremaks polnud veel läinud. Sõitjate grupid möödusid minust kui kiirrongid.

Kui lõpuni jäi 5 kilomeetrit, hakkas olukord vähehaaval paranema ja jõuvarud mingil määral taastuma ning suutsin mingitki liikumiskiirust tekitada, kuid asi oli normaalsusest muidugi kaugel. Finišisse jõudsin ajaga 3:30.18 ja kohaks sain 220. Viimase 16 kilomeetriga kaotasin 46 kohta. Hea võitluskaaslane Piiroja lõpetas ajaga 3:18.49 ja sai 143. koha ehk seekord oli minu kord pähe saada, ja seda kalendriga.

«Mis siis sõidust sõelale jäi?» küsitakse moodsal ajal sageli. Sain juurde väärt kogemuse, kui palju energiat mu keha tugeva pingutuse jooksul ikkagi vajab ja edaspidi oskan selle teadmisega maratoni ajal kindlasti paremaid otsuseid teha (fotol paremal).

Miks ma aga varem oma tavapärast kahte geeli ei tarbinud? Kuna kasutasin maratonil esimest korda geeli sisaldavat spordijooki, siis uskusin, et sellest piisab ja joon koos joogiga ka piisava koguse energiat andvat geeli sisse. Reaalsus oli aga teine ehk minu liigne usk teistsugusesse jooki maksis seekord kätte.

Tartu maratoni piltide autorid: Sportfoto, Nele Laidvee ja Katrin Lang.

Pullerits: Kuidas igatsetud spordilaagrist sai ühtäkki julgeolekulaager

Kõik oli valmis. Suusariided seljas, suusad autos, isegi auto (fotol paremal) mootor käivitatud, jäi vaid masin värskelt sadavast lumest puhtaks pühkida, mida ka tegin. Siis peatusin 2,7 sekundiks, heitsin pilgu taevasse, seejärel väljasõiduteele ning istusin rooli.

Ja keerasin süüte välja.

Haanjasse, kus toimub märtsi esimesel nädalavahetusel Estoloppeti sarja traditsiooniline lõppakord, jäi sõitmata.

Eks sinna oli ka omajagu maad, 27 kilomeetrit käänulisi teid. Pidin Haanjale lähenema Ruusmäe kaudu lõunast, sest olin eelmisel päeval saabunud Kagu-Eestisse (fotol vasakul) talvelaagrisse. Võtsin end nädalaks töölt vabaks – rassitud ja rügatud küll, pinge hakkas juba närve ummistama –, et teha vaimne ja kehaline kosutus. Millegipärast mõned kasutavad selle kohta sõnavärdjat, anglitsismi restart.

Idee selleks tekkis eelmise nädaala teisipäeval, kui sõitsin fotograaf Margus Ansuga Tartust Haanjasse. Seal ootas üks kokkusaamine. Võrumaa loodus tol päeval lõi pahviks (fotol paremal): päike siras, taevas oli helesinine ja lumi – see oli põldudel tugeva koorikuga, tuulte poolt ning sula ja külma koostoimel siledaks lihvitud. See, kui laenata Jack Londonilt, oli ürgne kutse, mida tundsin.

Sain terve maja (fotol vasakul). Mitte kaugel Riia–Pihkva kiviteest. Kilomeetrit viis-kuus Eesti–Venemaa piirist. Võtsin kaasa mitme päeva toiduvaru, üksjagu lugemist ja tudengite töid. Nüüdisaja kontekstis on elamine mul puhas eksootika: kütad pliiti ja ahju, teed pliidil süüa. Ümberringi vaikus ja rahu. Lumised väljad ja segametsad. Külateel liiklus peaaegu olematu. Kohale sõites jooksis üle tee rebane, veidi hiljem orav. Muidu ei ühtki teist hingelist. (Üks erand: ühel õhtul tuli sahamasin ja ajas sissesõidutee lahti.) Teed, mida tahad ja millal tahad.

Tõsi, läksin veidi hoogu: päris nii ei ole, et teed, mida tahad. Näiteks keskpäeval Haanjasse suusatama mineku jätsin ära. Sest sadas tihedat paksu märja lund (fotol paremal). Arutlesin, et ilmselt sajab ka Haanjas ning seega ei ole rajaolud suuremat väärt. Olen värske nätske lumega suusatanud küll ja ei ole mõnus, üks jõuga kangutamine on. Tõenäoliselt saaks pettumuse osaliseks.

Eelmisel päeval, kui saabusin, olin suusatanud hommikul sadanud lumel (fotol  vasakul) – lisaks olid tol päeval plusskraadid – ning kui oma 13-kilomeetrist ringi lõpetama hakkasin, algas sadu uuesti. Ei olnud lennukust, mida puhkuse ajal keha kosutuseks võiks ihaldada. Ja põllud – need ei kandnud üldse. Päris põlvini ka lumme ei vajunud, aga ligi poole saapani küll, mis tähendas, et sõidust lagendikel midagi välja ei tulnud. Kepid vajusid nagunii põhjani läbi. Kolisin külavaheteele tagasi (fotol all paremal).

Järsku jõudsin Eesti piirile püstitatud tara juurde. Ma ei olnud kindel, kas mul on mõttekas seal olla. Ma ei tahtnud Eesti piirivalvele anda põhjust välja sõita, et uurida, kes seal suusatab. Kuigi ID-kaardi, küll aegunu, olin targu taskusse pistnud, et oma isikut tõestada. Keerasin saja meetri järel ringi ja uisklesin tuldud teed tagasi. Isegi pilti ei teinud, sest pole kindel, kas piirirajatiste pildistamine, eriti Venemaa poole, on mõistlik tegevus.

Siiski tekitas piiriäärne vaikus (fotol vasakul) mus küsimuse, kas tõesti piirivalve mind ei märganud – kõikjal on ju kaamerad (ega need lund täis olnud sadanud?) – või miks nad minu vastu huvi ei tundnud. Mitte et ma vaevleks tähelepanu puuduse käes (tähelepanu on viimasel ajal saadud piisavalt), aga ikkagi pani mõtlema, kuidas nad mind küll tuvastasid, et mu liikumisi nii külma kõhuga ignoreerida.

Kuid eks selle suusasõidu eest tuli mul maksta ka. Hind selgub hiljem. Nimelt said Atomice põhjad kõvasti kraapida. Näis, kas kivilihv suudab neid veidigi päästa.

Tol päeval, mil Haanjasse suusatama mineku ära jätsin, võtsin lumesajus ja tuules ette rattasõidu (fotol paremal). Seda olümpialinnast Salt Lake Cityst ligi kümme aastat tagasi ostetud 15,5-kilose Treki maastikurattaga. Täpsemini, võtsin rataste alla lausa kaks sõitu. Varasel pärastlõunal tegin veidi üle 20-kilomeetrise ringi, seiklesin peamisel Hino maastikukaitsealal ja selle läheduses. Et aega kulus veidi üle pooleteise tunni, näitab see, kui karmid olid olud.

Hilisemal pärastlõunal, pärast majas tehtud lõunasööki, vahetult enne pimenemist, võtsin ette pisut pikema kui 18-kilomeetrise ringi (fotol vasakul) Missost ida pool – selleks kulus peaaegu tund ja 20 minutit. Seks ajaks olid külateed juba paksu lume all, nii et tuli pingsalt hoida kitsa jälje sisse, mille mõni üksik auto oli päeva jooksul lumme vajutanud.

Peetri helinapäeval sai talvelaagrist sujuvalt julgeolekulaager. Ürgne kutse asendus kodumaa kutsega. Nüüd nägin oma rattaga ringisõitmises (fotol paremal) suuremat mõtet. See polnud enam niisama kosutav liigutamine; see oli missioonist kantud tegevus.

Sõitsin Eesti ja Venemaa piiri äärsetel aladel (fotol vasakul) ja jälgisin, mis ümberringi toimub. Panin isegi GoPro kaamera leistangile (ja võtsin varupatarei ka kaasa ning seda läkski vaja), et kõik, mis valvsaks teeb, saaks dokumenteeritud. Läbisin ligi 28 km, ja et aega selleks kulus üle tunni ja kolmveerandi, näitab, et fookus polnud mitte kiiruse hoidmisel, vaid sellel, mida ootamatut või ebatavalist ees, vasakul ja paremal silme ette võiks jääda.

Nüüd hakkavad Kagu-Eesti tipmise nurga teed ja olud juba päris selgeks saama. Enam pole vaja kaarti, et ajada järge, kus olen ja kuhu peaks minema. Suudan juba tuttavate kohtade järgi orienteeruda. Arvatavasti piirivalve mind seepärast uurima ja küsitlema pole tulnudki, kuna teab, et ajan siin tegelikult ka nende asja.

Pildistatud 20. kuni 22. veebruarini Kagu-Eestis. Täpsed asukohad konfidentsiaalsed. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kes oli süüdi, et mullune Tartu maratoni kolmas mees taandus esisaja lõppu?

Ehituses väikeettevõtjana tegutsev harrastussuusataja Taavi Kaiv (32), kes sai eelmisel aastal Tartu maratonil kolmanda koha, seadis seekord eesmärgiks lõpetada 50. kuni 60. koha vahel, sest erinevalt mullusest tuli starti palju kõvasid välismaalasi. Uurisin Suusasemude meeskonna ilmselt parimalt sõitjalt, kuidas tal läks.

Suuskade määrimine maratoniks oli ilma arvestades vist hästi keeruline?

Valmistasin osa suusapaare ette juba eelmise nädala Alutaguse maratoniks, mõned paarid tegin nüüd lisaks. Ühe paari lasin teha [endisel Eesti koondise ja Andrus Veerpalu hooldemehel] Are Metsal. Lõpuks oli valida viie paari vahel. Sest ei olnud ju teada, kas sõit tuleb jäärennis või värskel lumel, ja kas värske lumi on külm või lörts.

Millise variandi viimaks valisid?

Ilma pidamiseta uisusuusad. Huvitaval kombel said need uisusuusad, mis nüüd hästi libisesid, omal ajal tellitud külma ilma jaoks, aga originaallihviga ei töötanud need absoluutselt. Lihvisin üle ja need läksid oluliselt paremaks. Nüüd vähemalt sõidu esimeses pooles toimisid need suusad väga hästi.
Harrastaja ei suuda ilmselt ette valmistada selliseid suuski, mis libiseks hommikul külma värske lumega ja siis lõpus vee sees ka. Kuskil tuleb teha kompromiss.

Kas kõvemad sõitjad läksid kõik rajale pidamismäärdeta? 

Julgen väita küll, et minust eespool ei olnud kedagi pidamisega, aga minu selja taga kindlasti olid mõned pidamisega ka.

Kas liidergrupis antakse kohe alguses valusasti minna?

Jah, ikka. Esimesed kilomeetrid olid ka natuke närvilised, sest vahetati kohti, ja laskumistel tekkis lõõtsaefekt: grupp vajus kokku ja pidi hoolikalt vaatama, et sa kedagi maha ei sõida või ei kuku.
Püsisin liidritega koos Matu toitlustuspunktini [12. kilomeetril], sealt võtsin rahulikumalt, sest teadsin, et kui samas tempos jätkan, põlevad mu tikud maru ruttu ära.

Kuulsast Harimäest sõitsid samuti ainult paaristõugetega üles?

Ikka, jah. Suusk töötas väga hästi ja üle polnud vaja punnida. Oli kontrollitud sõit.

Võis esimestel olla kohati raske rada lahti lükata? 

Valdavalt sõideti ees filminud lumesaani jäljes. Klassikajäljes sõitu peaaegu ei olnudki. Olen küllaltki veendunud, et esimestele oli saani sissesõidetud jälg pika puuga libedam kui näiteks 100.–200. koha peal sõitjatele – neile tõmmati juba vesi välja. Võib-olla päris esimestel buraani jäljes nii ideaalne ei olnud, aga kohtadel 10.–30. oli kindlasti superlibe. Seekord ei olnud nii, nagu eelmisel aastal, kui rada oli paksu värske lumekihi all ja eessõitjal tuli kaks korda rohkem tööd teha.
Võitja aeg 2:33 näitab ära, et libisemine oli seekord hea. (Senine kiireim võiduaeg on 2:31 aastast 2019. – P.P.)

Olid sul esisaja teises pooles ka libisemisolud veel head?

Maratoni lõpp oli märg, aga see oli kõigil märg. Kui päev varem sõitmas käisin, oli rada katastroofihõnguline: kepid vajusid kohati 30 sentimeetrit läbi ja absoluutselt ei libisenud. See külm, mis [öösel] tuli, päästis selle sõidu.
Aga muidugi neile, kes sõidavad neli tundi, viis või kuus tundi, tekitas märg lumesadu tõsise tööpäeva. Kui pead väljade peal sõitma lumesajuga, tähendab see ikkagi jõhkrat erinevust libisemises võrreldes nendega, kes said sõita ilma lumesajuta.

Kuni Kuutse toitlustuspunktini 32. kilomeetril olid 62. ja siis seitse kilomeetrit hiljem Peebul äkki 88. Mis juhtus? 

Olin sõitnud Kuutse punktist umbes kilomeetri, kui tagant tuli neljane punt. Läksin ka sinna. Kolm meist sõitsid jäljes ja kaks sõitsid jäljest väljas. Olime pool tõusu ära sõitnud, kui üks tegelene hakkas meie vahelt trügima ja keeras kõik sõlme. Ise ta kukkus ja mul lõhkus kepi ära. 

Vabandas ta ka ja pakkus oma keppi, sest tema süü ju ikkagi?

Ei öelnud sõnagi, pani edasi.
Ainult libiseva suusaga ja ühe kepiga sõites tõusust üles ei saa. Teadsin, et eelmises joogipunktis oli [endine Eesti koondislane, Vasaloppeti võitja] Raul Olle, kellel olid kepid kaasas igaks juhuks, kui kellelgi midagi juhtub. Keerasin otsa ringi ja sõitsin kilomeetri tagasi, kuigi ma ei tea, kas üldse tohib rajal vastassuunas liikuda. Aga järgmisesse punkti poleks ma ühe kepiga jõudnud: reeglitest kinni pidades ei ole võimalik ühe kepiga ülesmäge liikuda.

Mis meeleolu see intsident tekitas?  

Hing just ei hõisanud. Aga mis seal ikka: ega suuski sellepärast nurka ju viska. Võtsin Raulilt uued kepid ja sõitsin nendega edasi. Need olid viis sentimeetrit minu omadest lühemad. See võib-olla väga ei häirinudki, aga nende kulbid olid hästi väikesed. Oma keppidele panin kõige suuremad kulbid, mis oli ainuõige otsus: mingid kohad rajal vajusid läbi.
Ajaliselt oli see kõik vähemalt kuue minuti lugu, lisaks vaimne pool: ei ole lihtne ja meeldiv tagasi sõites vaadata, kuidas [võistlejate] rongid vastu tulevad.

Motivatsioon oli seega rikutud?

Ega ma sinna külmetama jääda tahtnud, maraton on ikka vaja lõpuni sõita. Eks selliseid asju tuleb ette. Oleks niisugune asi juhtunud eelmisel aastal, kui [koroonapiirangute tõttu] osalesid ainult eestlased, võinuks olla väga pettunud ja tige. Nüüd protokolli vaadates, kui oleksin tulnud lõpuni selle pundiga, kus mu kepp murdus, oleks koht võinud tulla 50. ja 60. vahel.

Tekkis maratonil ka mõni selline hetk, kui jaks hakkas otsa saama?  

Viimasel 15 kilomeetril hakkas kõht krampi kiskuma. Kohe nii, et natuke võimlesin ja sirutasin ennast. Nädal varem jäi mul Alutaguse maraton sõitmata, olin haige; kahe nädala jooksul oli kahtlane olek – kas see natuke mõjutas [krampide teket] või lühemad kepid või oli lihtsalt selline päev, ei tea. Aga jah, lõpp läks natuke raskeks. Üritasin ikkagi mõnusalt finišni tulla, ka pärast kepi purunemist – ega ma numbrit seepärast tagurpidi keeranud, et nüüd matkan.

Viimased kolm-neli kilomeetrit käib Elva mändide all tavaliselt kõva paaristõugetega raiumine, et keegi mööda ei läheks. Kas ka seekord?

Seal ei olnud hullu midagi. Enne kohvipunkti tõusu [pärast Elva jõe ületamist] sain kätte [endise Eesti koondislase] Tatjana Mannima, kes ka meie Suusasemude klubi all sõidab. Mõtlesin, et teen talle tempot. Viissada meetrit jõudsin vedada, siis vajus suusakepp mul veidi läbi, ja kui hakkasin käsi ette tooma, vaatasin, et ainult käepide on käes. Ilmselt oli liimikiht natuke lahti tulnud. Keerasin jälle otsa ringi, läksin tagasi, võtsin kepi lume seest ära, proovisin käepideme uuesti külge suruda ja sõitsin edasi.

Jäi pidama? 

Jäi küll. Aga eks ma tõugates natuke ettevaatlikum olin. Tatjanast sõitsin mööda kolm korda: esimene kord enne oma kepi purunemist, teist korda enne lõppu, kui pide jäi kätte, ja kolmas kord siis, kui olin kepi üles võtnud. Neid naisi, kellest ma mitu korda mööda sõitsin, oli päris palju. (Naerab.)

Milline oli pärast lõpetamist füüsiline ja emotsionaalne tunne?

Eelmise nädalavahetuse Alutaguse maratoni oli palju valusam kodus voodist jälgida. Seal olid ikkagi poodiumikohad mängus. Seal oleks mäng käinud esimese-teise koha peale. Nüüd oleks eestlastest võinud tõenäoliselt olla kolmas, aga kolmas eestlane (selle koha sai olümpial osalenud laskesuusataja Kalev Ermits – P.P.) ei mängi mingit rolli minu jaoks. Ainult üks eestlane mahtuski 50 parema sekka. (Olümpial võistelnud Henri Roos sai 48. koha. – P.P.) Maailmatase on ikka hoopis midagi muud kui Eesti tase.

Mille poolest teised eestlastest sitkemad on?  

Vaat, kui seda teaks! Seda võis ju Pekingi olümpiamänge vaadates küsida, miks on vahe väga-väga suur, isegi üüratult suur. Oletan, et need, kes sõidavad Tartu maratonil kohtadele alates 30., sõidavad oma võimete piiril. Päris esimesed, kes poodiumikohtade peale mängivad, algul võimete piiril ei sõida. Kui nad sõidaks, siis mina ei püsiks neil Matuni mingi nipiga saba peal. Kui kohe gaas põhja pandaks, veniks rivi ikka väga-väga pikaks.

Kui palju trenni teed, et harrastajana ikkagi nii kõvasid tulemusi saada? 

Aastast 2014 on mul treeningtunde aastas 600 ja 700 vahel. Alustasin 2014 triatloniga. Kunagi noorena olin ka sporti teinud, aga ülikooli ajal jäi suurem auk sisse. Ülikooli teisel kursusel läksin tööle ja võtsin kolme aastaga iga aasta 10 kilo juurde. Lõpuks kaalusin 112 kilo. Praegu kaalun 90–93 kilo, pikkust on 193 sentimeetrit.
Siis kutsusid sõbrad triatlonile. Juba järgmisel aastal tegin Ironmani. Tallinnas 2018 sain aja alla üheksa tunni, 8:57. Käisin ka Hawaii triatlionil ära, aga siis triatlon minu jaoks ammendas end. Aasta veel proovisin, aga et tulemust parandada, nõuab see väga-väga meeletult tööd. Suusatamine nii ränka tööd ei eelda, vähemasti minu jaoks.

Mis eesmärgiga suusatad? 

Mulle sobib olla harrastajate tipus.

Kui suur oli tänavuse hooaja ettevalmistaval perioodil treeningute maht?

Nädalas 10 kuni 15 tundi, alla 10 naljalt ei tule ja üle 15 ka naljakalt ei lähe, kui just laagris ei ole või jõulude ja aastavahetuse ajal palju ei sõida. Võistlusperioodil teen tavaliselt 8 kuni 10 tundi nädalas, seda koos võistlusega.

Mis edasi?  

Algul Tallinna maraton ja siis Haanja maraton ja siis võib-olla kuhugi välja ka, aga lõpuni veel otsustanud ei ole.

Ihkad kolme sisse tulla? Oletan, et muidu võib hooaja maha kanda.

Tallinna maratonil on uisk, aga uisk ei ole mu trumpala. Kui uisus kümne sisse tulen, on minu kohta tubli sõit. Haanjas tahaks kindlasti olla kõrgemas mängus. Haanja on sel ajal, kui hooaeg hakkab murdmaasuusatajatel lõppema ja siis tuleb sinna tavapärasest tugevam kontingent kokku. Kuid otseselt ei karda kedagi.

Fotod 1 ja 2: Tartu maratoni start Tehvandi staadionil. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Maantee ületus Tartu maratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 10: Kiirabibrigaad Tartu maratonil tegevuses. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 5, 6 ja 8: Ent tühjaks sõitnud suusatajad Tartu maratoni finišis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tartu maratoni lõpusirge. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 9: Endisel jalgpalluril Raio Piiroja sedapuhku Tartu maratonil esisaja hulka asja polnud. Tuli 143. koht. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 11: Lilletseremoonia Tartu maratonil. Kellele ja milleks, kui lõhutud kimp visatakse maha vedelema? Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas Kelly Sildaru jutud rõõmust ja rahulolust tunduvad teile usutavad?

Lõppeva olümpia suurim müsteerium Eesti spordihuvilistele on see, kuidas saab Kelly Sildaru väljendada suurt rõõmu ja rahulolu üheainsa pronksmedali üle, kuigi on teada, et aastast 2014 polnud ta kaotanud ühtegi pargisõiduvõistlust, kus ta on finaalis kaasa löönud, ja viimasest 13 rennisõiduvõistlusest mitte ühelgi polnud ta esikolmikust välja jäänud. Nüüd, Pekingis, tulid vastavalt kolmas ja neljas koht. Pole ju nagu põhjust rõõmustamiseks?

Ma küll ei kujuta ette, et kui oleksin võitnud kaheksa aastat järjest kõik 800 meetri jooksud, kus olen kaasa teinud, ja kui oleksin tulnud 1500 meetri jooksus alati esikolmikusse, siis elu kõige suuremal ja tähtsamal võistlusel oleksin rõõmus selle üle, kui saan 800 meetris pronksi, ega võta pettumusena seda, kui saan 1500 meetris koha, mille kohta iga eestlane teab, et see on jama.

Näen sellele ebaloogikale ehk rõõmule pronksmedali üle nelja võimalikku seletust.

Esiteks, Sildaru teadis sisimas, et oma trikipagasi poolest ei ole ta enam esikohavõimeline, mistõttu tundis rõõmu, et hea, et niigi läks. Sel juhul teadis järelikult Sildaru seda, mida ajakirjanike ega publiku hulgas keegi ei teadnud.

Teiseks, Sildarul olid pinged peal ja kui inimene vabaneb pingete alt, on ta rahul ka sellega, et täiega läbi ei kõrbenud. Seega antud juhul oleks väljendatud rõõm tegelikult kergendustunde väljendus.

Kolmandaks, kas on võimalik, et Sildaru teeskleb, sundides end vägisi rõõmsana näitama, sest sedasi äkki loodab, et hakkab ise ka uskuma, et ongi rõõmus? Sel juhul oleks see enesepettus.

Ja neljandaks, Sildaru jutt rõõmust ja rahulolust on tüüpiline näide nüüdisaja noortest, kellele on saanud omaseks, lausa kohustuslikuks totaalne positiivsus, olgu tegelikkus milline tahes. Nimetaksin seda vägivaldseks positiivsuseks või siis normatiivpositiivsuseks. Sellist hoiakut on ju pealekasvavas põlvkonnas aastaid kultiveeritud, et olgu mis on, tuleb rahul ja õnnelik olla, isegi siis, kui hinges tegelikult ei ole. Ent sedasi unustatakse ära, et inimesele on omane tunda kõiki tundeid, sh viha, kurbust, pettumust, meelepaha. Nende väljendamine on täiesti normaalne. Ja hoopis vastupidi: vägisi rõõmsa näo tegemine on nii võlts, ebasiiras, eksitav, ebanormaalne.

Loodan, et mõne aja pärast, kui olümpiamuljed lahtunud, saame ka päriselt teada, mida Sildaru tegelikult tunneb ja mõtleb. Praegu pole aeg selle küsimiseks temalt ilmselgesti veel küps. Mina, nagu eespool jooksualadega paralleeli tõin, tema olukorras küll rõõmus ei oleks.

Foto 1: Kelly Sildaru ootamas Pekingi olümpial oma punktisummat pärast rennisõidu viimast sõitu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kelly Sildaru Pekingi olümpial rennisõidu finaalis. Foto autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix
Foto 3: Kelly Sildaru Pekingi olümpial rennisõidu finaalis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mõtlemapanevat teavet neile, kes Venemaa suusatajatele pöialt hoiavad

Pärast mu viimast sissekannet (vt allpool!) siinses blogis said mitmed pahaseks, et suhtun Venemaa suusatajatesse sellepärast tõrjuvalt, et nad on agressiivse, sõjaka, tüli noriva, teisi ähvardava ja Euroopa julgeolekut ohustava Venemaa esindajad. Ma kirjutasin, et nad on n-ö vaikimisi president Vladimir Putini toetajad ja käsilased.

Tunnistan, et eksisin. Ja vabandan. (Siin on neid, kes on mulle ette heitnud, miks ma ei vabanda; palun, siin mu vabandus on.)

Eksisin selles, et pidasin neid vaikimisi Putini toetajateks. Rängalt eksisin. Tegemist on kõige otsesemas ja selgemas mõttes Putini meestega.

Palun, siin on selle kohta tõendid (kui te vene keelest aru saate):

Александр Большунов является военнослужащим войск национальной гвардии Российской Федерации, имеет воинское звание «капитан».

Денис Спицов является военнослужащим войск национальной гвардии Российской Федерации. В феврале 2022 года присвоено воинское звание «капитан».

Näis, kes nüüd vabandab!

Foto 1: Venemaa kaardiväe liikmed Deniss Spitsov (vasakul) ja Aleksandr Bolšunov Pekingi olümpial suusavahetusega sõidu autasustamisel. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 2: Aleksandr Bolšunov (paremal) ja Deniss Spitsov Pekingi olümpial 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix

Pullerits: Mida teha olümpial Venemaa sportlastega?

Kas panite tähele, kuidas reageeris Pekingi olümpial meeste 30 km suusavahetusega sõidu finišis kolmandaks jäänud soomlane Iivo Niskanen, kui kaksikvõidu saanud venelased tulid teda tervitama? Libises neist mööda, ilma et oleks teinud katsetki pidurdada ja põhjalikumalt üksteist õnnitleda või tervitada; lõi möödaminnes üksnes patsi, isegi ei vaadanud õieti venelaste poole.

Ja mulle meeldis see.

See võis kõik olla mõistagi juhus, sest vahetult pärast finišeerimist teinekord nii pealiskaudselt emotsioone vahetataksegi, ent praeguses geopoliitilises olukorras omandas Niskaneni ükskõiksus kahe konkurendi suhtes minu silmis sümboolse tähenduse. Niiviisi, külmalt ja osavõtmatult, peabki suhtuma Venemaa sportlastesse. Mitte üksnes sellepärast, et Venemaa spordisüsteem on dopingust läbiimbunud, mistõttu juba mitmendat olümpiat järjest ei saa Venemaa sportlased võistelda oma riigilipu all.

Põhipõhjus on selles, et Venemaa sportlased esindavad riiki, mis on sõjakas, agressiivne, vaenulik, tülinoriv, ohuks kogu Euroopale, sh Eestile.

Mu kõrvad jäävad kurdiks sellele äraleierdatud jutule, et ei maksa sporti segada poliitikaga ja ega siis sportlased ole selles süüdi, et nende riik on vaenulik, sõjakas, agressiivne, jõhkrutsev. Aga vaat – on küll süüdi. Kui sportlased käituks normaalsete, südametunnistusega kodanikena, oleks nad ammu pidanud panema sabad sõlme ja alustama sellest, et üheskoos moodustada rinne, mis võitleb dopingu väljajuurimise eest Venemaa spordist. Nad ei ole selles suunas poolt sammugi teinud. Pigem on kõlanud nende suust solvunud etteheited, et taas tehakse Venemaa sportlastele liiga.

Kui Venemaa sportlased ei saa hakkama isegi sellega, et võidelda omal alal dopingu suhtes nulltolerantsi eest, siis on mõistagi lootusetu neilt soovida, et nad väljendaks kuidagi ka seda, mida nad tunnevad ja mõtlevad oma riigi sõjardliku tegevuse suhtes. Nad on Putini tegevuse vaikimisi heakskiitjad. 

Nüüd öelge, milline rahu armastav, ausa südametunnituse ja kaine mõistusega inimene saab olla grammigi jagu sellise maa selliste sportlaste poolt! Kui nemad ei väljenda oma nõutuks ja kurvaks tegevat suhtumist oma riigi sõjardlikku tegevusse – ma ei ole naiivne, et hakata nõudma, et nad peaks hakkama esinema hukkamõistvate avaldustega –, tuleb meil väljendada neisse suhtumise kaudu enda taunivat hoiakut nende kodumaasse. See on sel üleilmsel peol meie parim ja ilmselt ka ainus võimalus.

Inspireerivaim lugu sel teemal, kuidas tuleb Vene sportlastega käituda, ilmus kohe aasta algul Postimehes: «Olümpiavõitja pragas venelanna tähelepanuta jätnud välismaalastega: ta vajas keppi, aga keegi ei pakkunud seda». Just nii peabki venelastega olümpial käituma, tabas mind äratundmine! Ei ole ilus teist sportlast nimme takistada, aga kui Venemaa sportlasel on näiteks abi vaja, kuna suusakepp on murdunud, siis ei tohiks ükski Lääne inimene talle abi osutada. Tuleb lihtsalt kõrval seista, näha ja välja näidata, et näed teise halba olukorda – aga mitte teha isegi ühtki liigutust, mis näitaks, et kavatsed appi minna. 

Või teine olukord. Ühel laskesuusatamise olümpia-eelsel MK-etapil nägin, kuidas Läti sportlane jäi Venemaa sportlasele tõusul ette. Ta võttis kõrvale. Vale liigutus! Ei, ma ei ütle seda, et peaks Venemaa sportlast nimme takistama, aga ei pea ka talle ühtki sammu vastu tulema. Sellisel juhul tuleks jätkata oma tavapärasel trajektooril liikumist ja las siis Vene sportlane ise rabab selle nimel, et mööda pääseda.

Sellised on olümpial mõned võimalused, et näidata välja Venemaa sportlastele ja telepildi kaudu kogu maailmale, kuidas eluterve ja rahuarmastav maailm suhtub Venemaa relvatäristamisse. Selle väljanäitamata jätmine on sama hea kui vaikiv toetus agressiivsele Venemaale.

Selle foonil tuleb siiralt kiita Eva-Lotta Kiibust, kes erinevalt oma treenerist Anna Levandist mõistis hukka Vene iluuisutaja Kamila Valijeva (fotol paremal) positiivse dopinguproovi. Kiibus ütles: «Dopingu koha pealt võin öelda aga nii palju, et mina olen väga radikaalne ja see [dopingu tarvitamine] on kindel ei. Positiivne proov on positiivne proov.» Levandi aga õigustas Valijevat, isegi kiitis talle takka: «Mitte ükski doping ei õpeta uisutama tasemel, kus Kamilla uisutab. Ei neljakordsed, ei uisutamisoskused – ma tahaks ise teada, milline doping võiks sellist uisutamist teha? Ma ise hakkan sööma, kui selline on olemas.»

Kas ma peaks selle teema siin kuidagi kokku võtma? Ei pea. Kõik on selletagi selge.

*

Muide, Pekingist kostsid etteheited, et vigursuusatamise pargisõidu kohtunikud tegid ülekohut kahele võistlejale, mistõttu Kelly Sildaru sai pronksmedali. Uurisin järele, kas süüdistustel on alust.

Fotod 1 ja 2: Soomlane Iivo Niskanen sõidab suusavahetusega sõidu finišialas mööda selle võitnud venelasest Aleksandr Bolšunovist, tema poole vaatamata. Fotode autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix; AFP/Scanpix
Foto 3: Eduard Latõpov, kes kukutas meeste laskesuusatamise teatesõidu viimases tiirus Venemaa liidrikohalt kolmandaks, on pärast lõpetamist langenud lumele. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Meeste laskesuusatamise teatesõidu viimane lasketiir. Vasakult: Philipp Nawrath (Saksamaa), Vetle Sjaastad Christiansen (Norra), Quentin Fillon Maillet (Prantsusmaa ja venelane Eduard Latõpov. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Venelanna Anastasija Tatalina kukub vigursuusatamise pargisõidu finaalis. Foto autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix
Foto 6: Venelased rõõmustavad pärast 4x10 km teatesuusatamise olümpiavõitu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Vene iluuisutaja Kamila Valijeva esinemas Pekingi olümpial lühikavaga. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix