neljapäev, veebruar 29, 2024

Pullerits: Mis saab Estoloppeti kahest viimasest etapist?

Nüüd, kus Jaanus Laidvee on asunud teele Vasaloppetile, ei tähenda, et teised, kes kodumaale truuks jäänud, peaks mullasuusad välja otsima. Samal päeval, kui Rootsis toimub järjekorras sajas Vasaloppet, toimub Eestimaal Tamsalu-Neeruti vabatehnikas maraton, seda küll Alutagusel, kinnitas mulle eile Estoloppeti peakorraldaja Kunnar Karu. Olge mureta, ära see ei jää, lubas ta hoolimata üleeilsest ilmaprognoosist, mis lubas pühapäevaks kaheksa soojakraadi. Tõsi, eilne "AK" ilmaprognoos korrigeeris pühapäevast temperatuuri kolm pügalat madalamaks.

Tamsalu-Neeruti maraton sõidetakse kolmel 11 km pikkusel ringil (lühema maa sõitjad teevad ühe 11 km ringi), sest esiteks läheks neli ringi tüütuks ning teiseks, mis seal salata, läheks rada liiga pehmeks. Ja olgu mureta need, kes juba Alutaguse n-ö pärismaratonil sõitsid: te ei sõida seda teist korda, sest ringil liikumine toimub sedapuhku vastupidises suunas. 

Algselt oli variant, et Tamsalu-Neeruti maratoni saab Alutagusel läbi viia 22 km pikkusel ringil, kuid seal on üks 300-meetrine lõik, kirjeldas Karu, mis on kehvas seisus ning seda polevat praegustes ilmaoludes otstarbekas ega mõttekas lund täis loopida - pole kindel, kui kaua lumi seal vastu peaks. 

Neile, kes kahtlevad, kas pühapäeval Alutagusele minna, kinnitas Karu (vasakpoolsel fotol vasakul), et seal on võrreldes eelmise pühapäeva maratoniga Kõrvemaal palju rohkem lund, sest rada kulgeb valdavalt metsa all, ning pole jääd, mis paljusid hirmutas. Alar Savastver saatis mulle väikse videolõigu, kuidas ta tuli Kõrvemaal alla Venemäe laskumiselt, toetades väliskurvis suusa imeõhukesele lumevallile, et mitte metsa sõita. Ta rääkis, et esimesel ringil, kui tuli mäest alla normaalse hooga, näitas kell maksimaalseks kiiruseks 57 km/h. Teisel ringil pidurdas ta üleval hoogu maha ja piirdus maksimaalkiirusega 43 km/h. Alutagusel niisuguseid olukordi pelgama ei pea, sain Karu jutust aru.

Küsimus on selles, mis saab järgmise nädala lõpus Haanja maratonist. Karu teadis rääkida, et enamasti on seal lund endiselt kuni 30 sentimeetrit, kuid mõned kohad kipuvad sulaga siiski märjaks minema. Vee sees vaevalt keegi väga sõita tahab, jalad saavad märjaks. Karu sõnul on Haanjas varuks plaan B: kui pikem ilmaprognoos paika peab, et märtsis tuleb veel külmemaid ilmasid, ei ole välistatud, et Haanja maraton tõukub 9. märtsilt 16. märtsile. Igatahes kinnitas Karu, et Haanja maratoni on veel vara maha kanda.

Tamsalu-Neeruti maraton Alutagusel toimub pühapäeval igal juhul.

Fotod 1, 2 ja 4: Kõrvemaa matka- ja suusakeskus. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kunnar Karu (vasakul) 50. Tartu maratoni finiš Tartumaa tervispordikeskuses. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

teisipäev, veebruar 27, 2024

Pullerits: Kes on süüdi, et Tartu maraton jäi igavaks ja emotsioonituks?

Nüüd, kui Jaanus Laidvee maratonireportaaži on kuue päevaga lugenud peaaegu sama palju inimesi nagu minu oma nelja päevaga, mis on igati kõva tulemus, tuleb vaadata otsa mõtlemapanevale etteheitele, mis pääses valla siis, kui olin oma ülevaates kirjutanud lõigu, mida hindas kõrgelt isegi kauane suusaõppejõud Kaarel Zilmer:

„Üldiselt, tunnistagem, tähendab Tartu maraton siiski suurt üksildust, kuigi rajal on ees, kõrval ja taga pidevalt teisi. Aga nemad sind edasi ei vii. Edasi saad liikuda ainult ise vaeva nähes ja pingutades. See, mööngem, on omaette nohistamise töö, kus vahelduvad vaid sõiduviisid.”

Pärast seda hakkasid levima nendingud, mis said järjest võimendust, et Tartu maratoni seekordne sõit oli igav ja emotsioonitu. Seda vaatamata kiirele rajale. Kui järele mõelda, siis ega neile tõdemustele vastu sõdima ei hakkaks. Ent rõhutan, et siin pole mingitki kriitikat peakorraldaja Indrek Kelgu ja tema meeskonna vastu. Kui siin otsida süüdlasi, siis tuleb mul vaadata eeskätt enda otsa.

Jah, oli tõesti Tartu maraton üksjagu igav ja emotsioonitu. Hüva, osa sellest võib panna selle arvele, et sõitsin lühemat maad, mis ei ole nii konkurentsitihe ega võitluslik, nagu pikem maa. Aga isegi kui vaatan maratonil osalenuna pikema maa sõidu tulemusi ja tagajärgi, tuleb tunnistada, et kui ei oleks juhtunud ühe mehe ootamatut ojja sõitu, poleks sealt laiemat kõlapinda pälvinud mitte miski. Või eksin?

Ei eksi. Võitis Henri Roos. Tubli. Andrus Veerpalu jäi harrastaja Taavi Kaivi järel viiendaks. Oleme kuulnud. Et endine laskesuusataja Kalev Ermits tuli seitsmendaks (fotol vasakul), on juba väga spetsiifiline teadmine. Et minust ainult viis aastat noorem Alar Savastver sai 20. koha – väga kõva! –, seda teavad küllap peamiselt ainult Suusasemud. Anders ja Andreas Veerpalu 30. ja 31. kohast ei hooli ega tea peaaegu keegi. Raio Piiroja 57. koht ei pälvinud kuskil erilist tähelepanu. Ainus, mida rohkem teatakse, on Jaanus Laidvee 83. koht, sest ta on võtnud vaevaks – ja nii juba aastaid – oma tublimad sõidud huviliste rõõmuks sõnadesse salvestada. Poleks Laidveed, poleks neist, kes tulid pärast Veerpalu seeniori, mitte ainsatki laiema avalikkuse jaoks olemaski. Ja see, kinnitan, ei ole siin mõeldud mingi kriitika või etteheitena kellegi aadressil, kes tulid esimese paarisaja sisse. 

Nagu aru saate, ei piisa nüüdisajal – ei ole piisanud juba pikka aega tegelikult – sellest, et teha Tartu maratonil kõva sõit. See jääb lihtsalt kiretuks arvude reaks (aeg ja koht ja koht vanuseklassis) lõputus protokollis. Ise märkate, mõni konkurent või tuttav võib-olla samuti, aga see ongi kõik. Sest lugu ju pole! Mis tähendab, et iga Tartu maraton, et sellest midagi meelde jääks, tuleb suureks kirjutada, rääkida, näidata. Kes teist seda teeb? (Peale Laidvee, muidugi.)

Mäletate, mis oli vanasti? Vanasti algas siin juba sügisel võrdlus, mis sageli levis ka suurde meediasse, kes kui palju harjutab ja kes mis eesmärgi on seadnud. Enne Tartu maratoni ilmus Postimehe vahel isegi Maratoni-nimeline eriväljaanne. Nädal enne Tartu maratoni toimus teatemaraton, kus sai asja suureks tegemise nimel legendaarsesse PSJJ-nimelisse võistkonda kaasatud mitmeid sitkeid tegijaid, alates Silver Eensaarest ja Indrek Teppost ning lõpetades Piiroja (fotol ülal paremal), Peeter Kümmeli ja Timo Simonlatseriga. 

No ja siis maraton ise muidugi! Pinged olid sageli nii üles krutitud, et kahe võistluse eelsel ööl jäi uni sisuliselt olematuks. (Me ei tea seda, mida tundsid teised, kes tulid maratonile eesmärgiga kaotada ükskõik kellele, aga mitte mingil juhul mulle.) Sõit ise ei kulgenud ainult selle nimel, et omakorda võimalikult palju neid, kes tulid mulle kohta kätte näitama, enda selja taha jätta, vaid ka selle nimel, et talletada mällu kõik, keda rajal nägin ja kohtasin ja mis kilomeetril ja mis juhtus. Vaja oli ju teha reportaaž, kus tegelasteks tuli muuta isegi need, kes võib-olla ei tahtnudki seal tegelased olla. Kuid ega keegi küsinud – see oli karm võistlus, kes keda. Igaühest võis saada kas nimeline võitja või nimeline ohver. Vastaste nimekiri ulatus Jürgen Ligist ja Pavo Raudsepast Mihkel Mardna ja Pärtel Piirimäeni. Nad kõik said maratoniloos tegelasteks. Ja kui ei saanudki, siis igal juhul pidid nad panema end valmis, et leida oma nimi nimekirjast „neile sai Tartu maratonil pähe tehtud”.

Võib-olla käib mingi omavaheline arvete klaarimine nüüd väiksemates rühmades. Kuulsin, et Suusasemude seas. Aga see jääbki kinnisesse väiksesse kommuuni. Sellel ei ole üleskütvat laia eellugu ega järellainetusega maratoni mällusöövitavat järellugu. 

Ain-Alar Juhanson on püüdnud laiema loo jutustamist edendada oma triatlonidel, ja päris edukalt. Tartu maratonil, ütleme otse, ei ole selliste lugude edendajaid järjepidevalt olnud. Laidveele kiitus, et ta püüab, aga üldtunnustatud mõju saavutamiseks peab tegevus olema järjepidev, kauakestev; liiati on Laidvee tase suusatajana liiga kõva, et pakkuda teistele võrdlusvõimalust. Samuti ei aita Tartu maratoni meeleolukamaks muuta Grete Lõbu ja Jüri Muttika, kellel on küll ETV tugi, aga nendegi tegevus on episoodiline ja hooajaline ning erinevalt Laidveest on tase, vastupidi, liiga tgasihoidlik, et kirgi kütta. (Grete Lõbu sai 5:22ga 2367. koha, Muttika sai 2019. aastal 9:56ga 3246. koha.)

Siit koorubki vastus tänavusele tõdemusele, miks jäi Tartu maraton sedapuhku paljude silmis igavaks ja emotsioonituks. Või eksin? Ei eksi.

Fotod tänavuselt Tartu maratonilt, autor Margus Ansu, Postimees/Scanpix

neljapäev, veebruar 22, 2024

Jaanus Laidvee: Kuidas ma sõitsin Tartu maratonil uue rajarekordi

Seda reportaaži võib alustada eelmise aasta sissejuhatusega, et seekordne Suur Mõõduvõtt toimus jälle väga keerulistes ilmaoludes. Kui kolm varasemat aastat on valitsenud täpselt ühesugused olud – eelmisel päeval sula ja lumesadu, öösel (kõva) lumesadu ja maratoni ajal jätkuv sadu, lisaks temperatuur nulli ümber ja enamus sõiduajast sulalumi –, siis sel korral oli sadu eelneval päeval väiksem, öösel läks temperatuur miinusesse, jäi sinna mõne kraadi juurde terveks sõiduks ning maraton toimus väga kõval, jäisel ja rekordiliselt kiirel rajal. (Parempoolsel fotol loo autor finišis.)

Ilusal päikselisel ja tuulevaiksel pühapäeva hommikul (fotol vasakul) kell 7.40 olin Tehvandi staadionil Skiwaxi määrderuumi ukse taga. Tartu maraton oli mu kolmas võistlus, kus suusad olid määritud fluorivabade määretega. Esimene oli Viru maraton, teine Alutaguse maraton. Lasin Skiwaxil ette valmistada kaks paari, mõlemad pidamismäärdega. Kuna ilm läks sulast miinusesse ja lund juurde ei tulnud, siis polnud kahtlust, et jäljepõhi jääb kõvaks ning väga jäiseks ja ainuke variant, mis sellistes oludes töötab, on kliister. Eelnevalt olin määrdemeister Thomas Kuusile teada andnud, et pangu kliistrikiht õhem kui n-ö käsiraamat ette näeb, sest mulle on oluline hea pidamine maksimaalselt kuni Kuutseni ja seejärel võib jää ka kogu kliistri alt ära olla koorinud, isegi parem oleks, sest edasi läheb nagunii ainult paaristõugetega sõitmiseks.

Suusad käes, suundusin maratoniraja algusesse suuski testima. Esimesel kilomeetril, pärast autoparklat, on väike laskumine, millest piisab, et suuskade libisemisel vahet teha. Laskusin nõlvast mõlema paariga kaks korda, sama paari mõlemad liud sisuliselt samasse auku, paaride vahe aga mitu meetrit. Üllatusin isegi, et väikse kallaku peal saab olla nii suur vahe täpselt sama libisemis- ja pidamismäärde korral.

Paremini töötas sooja ilma suusk, all Selde lihv nr 8, võrrelduna külmema ilma suusa ja lihviga nr 7. Seejärel sõitsin mõlema suusaga vana lasketiiruni, et oleks võimalik tagasiteel mäest üles ka vahelduvat sammu kasutada ja pidamist testida. Sealsel tõusul pidasid mõlemad paarid ühtviisi hästi. Kell 8.10 olid suusad testitud ja valik tehtud.

Viisin võistluspaari stardigrupi, millel nimeks eliit, väravasse, kuid võistlejaid kohe koridori siseneda ei lubatud. Tegemist oli esimese maratoniga Eestis, kus tehti suuskadele fluoritesti. Suusad, uudsete fluorikleepsudega markeerituna tuli ette näidata Epp Paalile (vasakpoolsel fotol vasakul; tema kõrval Vahur Leemets, kelle taga Jaanus Laidvee) või Ülle Viinapuule ja jääda ootama, kas fluori fortuuna on ka suusad fluoritestiks välja valinud. Ei olnud. 

Seejärel võttis suusad üle väravalindi vastu peakorraldaja Indrek Kelk isiklikult ning viis suusad märgistatud stardipaigale nr 52. Esimesed 100 stardikohta olid numbriliselt märgistatud (fotol paremal), jagatuna 15 suusajälje vahel (parempoolsel fotol). Ütlesin Kelgule, et ta asetaks suusad maha külgedele – kliister on agar lund ja kõike muud enda külge kleepima – ning need näpunäited kukkusid viljakasse pinda. Tänan!

Seejärel suundusin testil teiseks jäänud suusapaariga kell 8.25 soojendussõidule. Tavaliselt teen 15–25-minutilise soojenduse koos kiirendustega, pühapäeval piisas 15 minutist. Edasi jäi ainult stardi ootamine, väiksed venitusharjutused ja lahti riietumine. Harjutuste vahele tegin ka mõned keppidega sörgid, kuid ühel hetkel suutis küljelt lähenev mees astuda täpselt maapinnale toetuva kepikulbi peale ja kulbi pooleks murda (kepi toru jäi õnneks terveks). See lõi muidugi pulsi üles ja üle huulte lendasid tõenäoliselt mõned „tänusõnadki“, kuid pikemalt põdema polnud vaja jääda, mul on varukepid alati kaasas. Võtsin teised kepid tavaliste kulpidega, mis, nagu hilisem sõit näitas, osutuski paremaks valikuks kui algsed suuremad kulbid, sest ööga oli kepiala kõikjal piisavalt ära külmunud ja kepp kordagi läbi ei vajunud.

Stardist mindi kohe täiega (fotol vasakul), mingit passimist polnud, kuid väga viisakalt ja ühtegi kukkumist, isegi mitte katkisi kepiotsi, ma stardis ei näinud. Rada oli algusest peale jäine ja kohati katsid trassi siledad jääväljad, mis olid moodustunud madalamates lohkudes eelmise päeva sulavee külmumisel. Nende peale oli hooga väga riskantne sõita ja kui vähegi võimalik, sõitsin äärtelt mööda. Suusk töötas alguses kenasti, nii libises kui pidas jäises jäljes hästi ja enamasti sõitsin keskmises, natuke „karvasemas“ jäljes. Tõenäoliselt polnud selle jäljepaari frees nii tugev või parimal viisil töötanud, mis jättis jälgedesse suured jääkristallid ja kui lagedatel oli tuul ajanud lahtist (tuhk)lund jälge, libises karvases jäljes oluliselt paremini. Põhjus selles, et lumi vajus jääkristallide vahele suuresti ära ja suusk libises ikka jää peal, mitte värskelt jäljepõhja lennelnud lumel.

Kuna alates suvest on suusahooaja ettevalmistust seganud erinevad (õnneks küll väiksemad) vigastused, mis pole intervalltreeninguid peaaegu üldse teha lasknud, siis on ka keha võime taluda kõrgema pulsiga tööd väiksem kui näiteks eelmisel aastal. Seetõttu nägi sõiduplaan välja selline, et alustan varuga ja sõidu edenedes vastavalt enesetundele vaatan, kas ja kui palju juurde panen. (Fotol vasakul loo autor stardis.)

Kohe algusest peale sattusin koos sõitma klubikaaslaste Raku (Ragnar Kaasik, fotol all vasakul) ja Emeri Lepaga (fotol paremal). Nad on suusas küll märksa tugevamad – Emeri lõpetas eelmisel aastal kohal 13 ja Raku viimati, kui osales 2021. aastal, kohal 28 –, kuid ka neil on sellel hooajal olnud erinevaid tagasilööke ning nii me üksteise alla liikusime. Emeril oli kuni Matuni veel eriti raske, kuna mootor keeldus töötamast vähegi kõrgematel pööretel.

Juba enne Matut hakkasin aga tundma, et suusaga pole asi siiski päris õige, sest pidamine muutus järjest hellemaks ja aina vähem sai tõusudel vahelduvat sammu kasutada. Üldiselt on see väga keskpärane lugu, kui lähed peale plaaniga järsemaid tõuse vahelduva sammuga sõita, aga pead juba tõusu alguses ümber kohanduma ainult paaristõugetega mäkke raiumisele. Mentaalselt küllalt väljakutsuv ja üldsegi mitte meeldiv olukord.

Pärast sõitu Skiwaxi Tomiga rääkides jõudsime järeldusele, et kuna kliistri kiht oli õhuke ja rajapõhi väga jäine, ka paljudel tõusudel, siis sellistes oludes oleks pidanud panema siiski natuke paksema kihi, kuna puhta jää peal nii õhuke kiht eriti ei saanudki töötada. 


Matul olime endiselt kolmekesi koos, minul kohaks 62 (parempoolsel fotol ees). Mida Harimäele lähemale jõudsin, seda selgemaks sai, et tuleb ümber orienteeruda täielikult paaristõukele ja juba Harimäe tõusu algusest alates kuni lõpuni ainult paaristõuge sõiduviisiks saigi. Harimäe tõusul proovisin ka intensiivsemalt tööd teha, kuid varsti adusin, et laktaati hakkab lihastesse kuhjuma liiga kiiresti ja liiga palju. Olemine muutus üsna ebamugavaks ja andsin peagi tempos järele. Harimäe tõusu lõpuosa oli ka kohaks, kus head tiimikaaslased vahe sisse said ja rohkem ma neid ei näinud.

Organiseerisime Suusasemude tiimiga jootmise kõigis TP-des ka sellel aastal. Kuue TP peale oli meil kolm jootmistiimi ehk iga jootja sai joota kahes TP-s. (Fotol vasakul Suusasemude jootjad Reet Savastver, Katrin Lang, Kaie Arge, Nele Laidvee.) Kuidagi juhtus aga nii, et Matu TP-s 12. kilomeetril ja Kuutse TP-s 32. kilomeetril jäin joogist ilma. Tõenäoliselt ei tundnud jootjad mind kohe ära, sest sarnaseid kombesid on tõesti palju ja seetõttu ei astunud õigel ajal rajale lähemale ning nii ma jootjate ahelikust (mitmetel tiimidel on oma jootjad väljas) niisama läbi sõitsingi. Suuremat tagasilööki need kaks „nulliringi“ õnneks ei põhjustanud, kuna nii viimaste päevade kui maratonihommiku energiatarbimine olid piisavalt organismi täis laadinud. (Fotol all paremal jootjate punkt.)

Sõidukiirused olid seekord suured ja rohkem või vähem ärevaid hetki oli kindlasti kõigil, eriti koos suurema pundiga laskudes. Mul oli kaks tõsisemat momenti. Esimene Harimäe pikal laskumiste kaskaadil, kus laskusime kaheksase pundiga. Mina esmalt taga lõpus, kuid kuna teadsin, et mul on pundi parim suusk, siis astusin kohe laskumise alguses rivist vasakule jäävale rajale ja hakkasin järjest meestest mööda libisema. Lähenedes järjest pundi kolmanda meheni, hakkas see üha rohkem jalga väristama, käsi ja keppe laiali ajama, milledest vasakpoolne ulatus paraku üle minu raja. Hõikasin küll, et võta kepp eest, kuid kuna näha oli, et mehel endal on väristamisega juba nii palju tegemist, siis väga koordineeritud liigutusi loota polnud mõtet ning temani jõudes olin sunnitud endale parema käega teed tegema. 

Kuna minu (vasakpoolsel fotol ees) kiirus oli kõrvalsõitja omast suurem ja jälg täielik jäärenn, lisaks väga jäine jälgede vaheline ala, polnud palju vaja, et see tee tegemine mind natuke tasakaalust välja lõi, niivõrd jäisel pinnasel seda taastada ei suutnud ning kukkusin paremale tuharale maha. See on see siksakiline koht 20. kilomeetril, kus laskumise alguses keerab rada vasakule, siis paremale, uuesti vasakule ja seejärel pika lauge paremkurviga lõpuni.

Vahetult, 150 meetrit enne kukkumist saavutasin sõidu maksimaalse kiiruse 54 km/h. Kukkumise hetkel oli kiirus 45 km/h. Hea pauk käis ja esimene mõte oli, et kepid seda küll üle ei ela ning siia sõit lõpebki. Kuid pärast seisma jäämist ja uuesti jalule tõusmist tundus mu suureks üllatuseks kogu varustus terve olevat ning lükkasin ennast uuesti liikvele. (All parempoolsel fotol varukepid jootjate juures.)

Selge oli aga, et hea punt, seitse meest, oli läinud ning jäin üksi. Päris minutit sellesse pauku ei jäänud, aga üle poole minuti kindlasti. Rütm õnneks väga ei kannatanud ja sõitu sain jätkata normaalselt. Ande TP-s 23. kilomeetril olin kukkunud 78. kohale.
 
Rohkem suuremaid vahejuhtumeid kuni Hellenurmeni polnud. Pärast Peebut sain kokku noorsportlase Päär Suursillaga, nr 35, ning tulime pea kogu edasise trassi koos kuni finišini. Ta küll üritas korduvalt, sai paariks minutiks ettegi, kuid pikas lõpuspurdis jäin peale mina. (All vasakpoolsel fotol Suusasemud pärast Tartu maratoni lõpetamist.)

Teine ohtlikum koht oli umbes 50. kilomeetril, enne Hellenurmet. Tegu paremkurviga laskumisega, kus keskel jääväli, mis tekkis vaatevälja küllaltki äkitsi pärast kurvi ja mida tuli igal juhul vältida, selle asemel, et seal suure hooga riskida. Sai põigata kas paremale või vasakule. Kuna olin vasakpoolseimas jäljes, siis üle täiesti jääs jälgede paremale põigata ei tundunud üldse hea plaan ja valisin vasakpoolse rajaääre. Häda oli aga selles, et see oli väljapoole kaldega ja ka väga jäine ning oli õnne, et sealt välja ei libisenud, sest suusk seal peal praktiliselt ei kantinud. Hiljem võis lugeda, et korraldajad saatsid sinna hoiatajad ette, et hoidke kindlasti paremale sisekurvi, seal rohkem kanditavat pinnast, kuid minu läbimisel seisid seal ainult lumi, võsa ja jää ning nagu kuulda sain, sõitsid nii mitmedki otse võssa.

Geele oli mul kaasas kolm, aga viimaste päevade ja maratonihommiku energiatarbimine, lisaks rajal joodud koos geelidega spordijoogid tähendasid seda, et ühtegi oma geeli keha seekord ei vajanud.

Elvasse jõudsin 83. kohaga ja ajaga 3:00.26, mis tähistab mu uut rajarekordit. Keskmine kilomeetri läbimise kiirus oli 2.52. Samas oli pulss kõige madalam, millega olen Tartu maratoni sõitnud: keskmine 144 lööki, maksimaalne 160 lööki minutis.

Suusasemudel oli kokkuvõttes väga hea päev: kaks meest poodiumil, Taavi Kaiv neljas ja Andres Juursalu kuues (ülemisel vasakpoolsel fotol) ning võit Estoloppeti tiimide arvestuses (top100-s oli 11 Suusasemu). (Parempoolsel fotol naiste parimad, 3. koht Suusasemu Tatjana Mannima.)

Fotod: Margus Ansu, Postimees/Scanpix (fotod 2, 3, 6 ja 7), Sportfoto, Nele Laidvee ja Katrin Lang, Tartu maratoni Facebooki avalik galerii

pühapäev, veebruar 18, 2024

Reportaaž Tartu maratonilt: eesmärk sai kindlalt täidetud!

Eesmärk: lõpetada Tartu maratoni lühem distants, 31 km sõit ajaga mitte üle 2:15.

Modus operandi: võistlema ei hakka, kuid toitlustuspunktides söömaaegu ka ei pea.

Ettevalmistus: 406 km klassikatehnikas suusatamist viimase kahe ja poole kuu jooksul.

Suuskade ettevalmistus: vanadest määretest puhastamine (mis ei taga siiski fluorikontrolli läbimist, nagu selgus katsel), libisemiseks fluorivaba määre, pidamiseks kliister. (Töövahendis vasakpoolsel fotol.)

Stardipositsioon: 14. rida (fotol ülal paremal) ehk umbes 140. koht, et vältida alguses kiirematega tarbetut ja eesmärgivälist kaasa minemist.

Stardieelne ettevalmistus: süüa üks banaan, tutvuda esimese tõusu ja esimese laskumisega. Tõusul sain aru, et jäljes üles pressimine nõuab suurt vaeva, kergem on joosta raja kõrval kääri, mis tarvis tegin kindlaks, millisesse ritta panna stardis suusad, et saaks kohe tõusu all teisi segamata laiale jäljeta alale suunduda. Tõusule järgneval kiirel kerge vasakkurviga laskumisel tegin kindlaks, et jälg on hea ning midagi kartma ei pea. Enne starti lisasin kahele õhukesele nn higisärgile USA suusakombinesooni alla Postimehe kunagise rattasärgi, sest ilm tundus tuuline ning ei olnud plaani end higiseks sõita. Vöökotiga võtsin kaasa kolm spordigeeli ja mobiiltelefoni.

Nüüd sõidust.

Umbes kümme kilomeetrit enne Tartu maratoni lõppu olid meditsiiniteenistuse esindajad metsa vahel suuremate jõududega väljas: turske mees, punase ristiga särk seljas, hüüdis kõva häälega, et hoitaks sisekurvi, sest väliskurv olla kuratlikult jäine, ning kurvi lõpus, kui sinna püstijalu kohale jõudsid, märkasid, et raja servas ootas teine mees – või oli neid seal lausa kaks, sest kiirus neist möödudes polnud väike? – lausa mootorsaaniga, selle järel kelk haavatute äraveoks.

Probleem oli selles, et punase ristiga mehele lähenedes oli raske aru saada, milline on välis- ja milline sisekurv, sest laskumise allosa veel ei paistnud.

Õnneks täpsustas hoiataja, et tuleb hoida paremale – järelikult on sisekurv seal.

See tähendas laskumise alguses vasakult paremale, üle jäässe pressitud radade libisemist, mis iseenesest on riskantne manööver, kui suusk peaks mõnda jäisesse jälge takerduma.

Kuuldavasti – pärast maratoni kuuleb supilauas igasugustest kogemustest ja läbielamistest – olid mõned suusatajad seal hirmust või ettevaatusest suusad alt võtnud ja alla jalutanud. Mis ei olnud sugugi vähem riskantne tegevus, sest pärast maratoni Elva mändide all neljandasse autoparklasse astudes nägin oma silmaga, kuidas üks mees vähem kui poolekilomeetrisel teekonnal mööda jäist teerada kolmel korral oma suusasaabastega külili lendas. Jäi siiski terveks.

Pärast lõpetamist meeste riietumistelki astudes oli esimene, keda nägin, üleni verise ninaga mees. Ta ütles, et Harimäelt laskudes, kui rada järsku lõppes, oli suusk suuremas lumes n-ö kinni jooksnud ning ta oli pea ees maad rünnanud.

Poole tunni jooksul sai finiši- ja toitlustusalas näha seitset-kaheksat verist nina. Ühel mehel oli pea sidemes. Ühel oli lõual plaaster.

Asi oli selles, et jäiste olude tõttu oli see kõigi aegade kiireim Tartu maraton. Harilikes talveoludes ei ole Tartu maratoni rada midagi keerulist ega riskantset, kuid jää muutis tänase sõidu küllap isegi vilunuile mitmes kohas veidi ärevaks. Hoiataja ja meditsiinisaani saatmine kurvilisele laskumisele kümmekond kilomeetrit enne finišit oli seega korraldajalt ainuõige otsus.

Ei saa salata, et kui too laskumine õnnestus läbida kahele jalale jäädes – ehkki tuli näha vaeva, et vasakule, kurvist välja metsa alla ei tuiskaks –, tabas südant suur kergendus.

Sõitsin seekord ja üldse elus esimest korda lühemat, 31-kilomeetrist distantsi, sest ei pidanud veidi rohkem kui 400-kilomeetrist suusakilometraaži detsembri algusest piisavaks, et minna pikale, 63 kilomeetri sõidule.

Lühema maa esimestel kilomeetritel Arula põldudel on piisavalt tõuse, kus annab oma kohta parandada, isegi kui oled startinud alles 14. reast. Sel sõidul osaleb palju noori, kellest üks kasutas teravaima parempöörde kohas ühe tõusu lõpus ilmselget uisusammu. Näha oli, et enamik oli pidamisega hädas, sest vähesed üritasid üles punnida jäljes, mis oli jäine, vaid otsisid paremat nakkumist jäljest väljas. Ent sealgi tuli enamasti abi otsida käärsammust.

Kui lühem rada ühineb umbes kolme kilomeetri järel pikema distantsiga, olid jõujooned enam-vähem paika pandud. See tähendab, et kiiremad olid läinud oma teed. Mis tähendab, et edaspidi tuli rada jagada peamiselt pikema maa sõitjatega, kel seljas valdavalt numbrid 1700-st 2800-ni. Nende hulgas jäi silma ka üks kaabuga ja kaks naiste rahvariietes sõitjat. Kuid paistis, et ega nad nalja teinud – liikusid igati pühendunult.

Seekordsel Tartu maratonil oli oluline suunata pilk kaugusse, eriti laskumistel. Nii sai aegsasti määrata, kas ees, laskumise all, ootab jäljetu liuväli, kus tekib oht, et suusad võivad joosta laiali, või on siiski aimatav mingigi jälg, mis võimaldab suuski kindlamini juhtida. Tõusude eel tuli jällegi juba eemalt sihtida seda osa, kus paistis rohkem lahtist lund, milles oli lootust suuski pisutki pidama saada. Kui jäid tõusul jäisele rajaosale, polnud muud lahendust kui paaristõugetega üles pressida, sest liuväljal suuski pidama saada on ilmselt jõukohane vaid eliitsõitjatele.

Üldiselt, tunnistagem, tähendab Tartu maraton siiski suurt üksildust, kuigi rajal on ees, kõrval ja taga pidevalt teisi. Aga nemad sind edasi ei vii. Edasi saad liikuda ainult ise vaeva nähes ja pingutades. See, mööngem, on omaette nohistamise töö, kus vahelduvad vaid sõiduviisid. Aga tegemist on ikkagi Tartu maratoniga, Eesti aasta olulisima ja prestiižseima rahvaspordisündmusega – see aitab üksildusest üle olla.

Finišis tahtsin viia vabatahtlikult suusad fluorikontrolli, aga ei õnnestunud. Fluorikontroll, näis, et oli selleks ajaks oma tegevuse juba lõpetanud. Mis siis, et jõudsin Elvasse kohale ligi viis minutit vähem kui kahe tunniga. Korraldajad lasid mulle printerist välja diplomi, millele oli märgitud 77. koht. Esimest korda saja sees – nali!

Suurim saavutus sel maratonil oli küllap see, et suutsin survestada korraldajaid - sel teemal avaldasin isegi maratonipäeva hommikul Postimehes üliloetuks kujunenud loo -, et nad ei tülitaks harrastajaid fluorikontrolliga. Nii said kõik, kes fluori alla panid või lasid panna - ja neid oli oi kui palju, näitas mu reporteritöö telgitagustes -, oma sõidu rahulikult lõpetada ning tavaliste, lihtsate suusasõprade kiusamine jäi ära.

Foto 1: Priit Pullerits (keskel) Arulas Tartu maratoni 31 km sõidu stardi eel. Foto autor: Markus Puusepp
Foto 2: Priit Pulleritsu suuskade ettevalmistuseks kasutatud vahendid. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu maratoni lühema, 31 km sõidu osalejad stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Tartu maratoni põhisõidu start Otepääl Tehvandi staadionil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 6, 10 ja 11: Söögipeatus Palu toitlustuspunktis. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 7, 9 ja 13: Suusatajad lähenemas Palu toitlustuspunktile. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 8 ja 14: Eliitsõitjad lõpetamas Tartu maratoni. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Rahvariietes suusataja Tartu maratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

laupäev, veebruar 17, 2024

Pullerits: Halb üllatus Tartu maratonile minejaile - fluoritest praagib välja isegi korralikult puhastatud suusad!

LISATUD VIDEO FLUORITESTIST!

Seadusekuulekas, nagu ma olen, kasutasin võimalust, et teha kindlaks, kas mu suusad on ikka Tartu maratoniks valmis. Lasin need korrektselt ja professionaalselt puhastada, nagu ette nähtud, ja panna alla fluorivaba määrde ning viisin siis suusad laupäeval kella kahe ajal Tartu Lõunakeskusesse fluorikontrolli. Tegemist oli FISi litsenseeritud itaallasest mõõtjaga ja FISi litsenseeritud mõõteaparaadiga. Juures viibis ka kaks eestlasest tunnistajat.

Tahtsin veenduda, et suuskadega oleks kõik korras, nagu FISi reeglid ette näevad, et finiši järel ei tabaks ebameeldiv üllatus. Paljud on mulle öelnud, et kui keegi harrastajatest üldse pärast võistlust fluorikontrolli kutsutakse, siis kindlasti mina, eriti pärast seda, mida kirjutasin fluorikontrolli kohta Tartu maratonil 16. veebruari Tartu Postimehes.

Tulemused on lisatud videos selgelt näha. See katse tõestab, mida olen pikka aega väitnud ja argumenteerinud: tavaliste suusatajate „kottimine” fluoritestiga on pahatahtlik. Mõlemad kontrollitud suusad olid enne testi korrektselt ja põhjalikult vanadest määretest puhastatud ning alla olid pandud fluorivabad määrded. Aga laupäevane mõõtmistulemus oli selline, et nende, reeglite ja professionaalsete soovituste järgi puhastatud suuskadega starti ei pääseks. Lugu sellest jõudis maratonipäeva hommikuks ka Postimehe veebiküljele.

Lõppkokkuvõttes ei erine need suusad fluoritesti läbimise suutlikkuselt nendest väidetavalt 97% harrastajate suuskadest, mis said Tartu maratoniks alla nii fluori sisaldavaid määrdeid kui pulbrit.

Aga peamine on see: isegi kui suuski puhastada ja teha seda soovituste järgi, ei pruugi need vastata FISi fluorinormidele, mis näitab, et kui hakata sellise testiga otsustama ka tavaliste, mitteprofessionaalsete suusatajate osaluskõlbulikkuse üle, on see põhjendamatu ja ülekohtune. Mis tähendab, et mul on olnud õigus: ärge kiusake fluoritestiga tavalisi inimesi, kes pole elukutselised, kõrgete kohtade pärast võistlevad suusatajad!

Foto 1: Robert Peets näitab Pirita Skiwaxi poes fluori mõõtmise aparaati. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu maratoni vabatehnikasõidu start laupäeval Arula teeristis. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni laupäevase vabatehnikasõidu lõpetajad Elva mändide all Tartumaa tervisespordikeskuses. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Pakihoidla laupäevase Tartu maratoni vabatehnikasõidu finišis Tartumaa tervisespordikeskuses. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kas homme saabub Tartu maratonil lühema distantsi sõitjate tähetund?

Selle maratoni üks põnevamaid küsimusi on, kas olen suutnud tabada trendi ehk kas nüüd algab lühema võistlusmaa, 31 km distantsi esiletõus. Minu osalemine sellel* võib saata signaali, et ka lühemal maal kaasalöömine on täiesti aktsepteeritav ja tähelepanu väärt. Eks siis vaatame pühapäeval, kummalt distantsilt, kas 63 või 31 kilomeetrilt tehtud reportaaž pälvib Postimehes avaldamist. Ehk kummal võistlusmaal toimuv saab Eesti suurima lehe veebiväljal suurema kajastuse osaliseks.

Proovisin leida märke, mis annaks aimu, milline on olnud seni 63 ja 31 km sõidu omavaheline dünaamika. Vaatasin Klubi Tartu Maraton kodulehel varasemate maratonide lõpuprotokolle ning arvutasin, kui mitu protsenti moodustas 31 km distantsi lõpetanute arv 63 km lõpetanute arvust. See tundus kõige õiglasem ja põhjendatum võrdlus. Tulemused on siin.

2023: 2171 ja 749 = 34,5%
2022: 2521 ja 830 = 32,9%
2021: 2462 ja 962 = 39%
2020: -
2019: 3246 ja 1225 = 37,7%
2018: 2573 ja 775 = 30,1%

Nagu näeme, siis mingit suundumust ehk trendi siit välja ei joonistu. Laias laastus võib öelda, et lühemal maal osalenute arv on keskmiselt moodustanud veidi rohkem kui kolmandiku pikal maal suusatanute arvust. (Ma ei arvestanud viimaste aastate virtuaalsõitudel osalejaid; 2022. aasta protokollist leidsin lühemal maal ligi kakssada osalejat, kelle nime taga oli märge DNF.)

Igatahes pole meil põhjust seni rääkida, et lühemal maal osalenute arv oleks kuidagi kasvama hakanud. See on absoluutarvudes isegi vähenenud – ent seesama on juhtunud ka pikal maal osalejate arvuga. 

Suure tõenäosusega võib öelda, et ilmselt ei muutu midagi ka veel sel aastal. Kui vaadata, milliseks võib kujuneda pühapäevaste sõitude mõju, siis seda saab ehk paremal juhul aimata tuleval aastal. Kui ka aasta pärast õnnestub lühema maa sõitu väärtustada, vaat alles siis, seega kahe aasta pärast, võib heal juhul hakata täheldama mõningaid nihkeid, kas lühema distantsi sõit tõuseb rohkem ausse.

Arvan – ja siin pole vaja etendada võltstagasihoidlikkust –, et osalejaskonna proportsioone on võimalik eduka mõjutustöö tulemusena mõjutada. Praegu on, jah, lühemal maal laste-, naiste- ja vanameestesõidu maine. Aga mööngem, et ega keegi ole püüdnud seda ka väga muuta. Kuid muutused on võimalikud. Muidugi ei aita see, kui muutustesse uskuda (teate küll seda nüüdisaegset noorte inimeste jampsi, et „usu ja maailm muutub su silme all”), vaid vaja on muutustesse panustada. Seda teengi.

Uskuge mind, ei ole vaja nui neljaks, suusk pooleks, veri huultel ja tatt ripakil pikka maad uhada. Kes ikka sõitnud kahel korral Tartu maratonil teise saja keskele, ei pea põdema sellepärast, nagu peaks kellelegi veel midagi tõestama. Ei pea! Niisiis proovin seekord järele, mida lühem distants endast kujutab, ja annan kõigile teada.

Kes veel kõhkleb, vaadaku Tartu rattarallit. Seal oli ka veel mõni aasta tagasi lühem, umbes 60-kilomeetrine sõit justkui lastesõit. Alaväärtustatud. Nüüd enam mitte. Paljud on aru saanud, et ei ole vaja trügida ässadega 125-135 kilomeetri sõidule, kus tuleb esigrupi taga kummipaela otsas rippuda ning kolm ja pool tundi peljata, ega eespool keegi külakuhja tekita. Poole lühemad sõidud ei anna sugugi poole vähem, vaid tegelikult annavad sama palju ja enamasti rohkemgi. Tean, olen järele proovinud.

* lugeja põhjendatud kriitika järel loo teisest, liiga keerulisest lausest kärbitud osa: ...arvestades kõiki asjaolusid (möönan, et järgnev kõlab eneseupitamisena ja ei meeldi, mitte üks põrm ei meeldi sellisena ka mulle endale, kuid argumendina ei saa seda siiski tühistada), alates sellest, et „Pealtnägija” pidas mind vääriliseks, et teha Tartu 50. maratoni puhul telelugu, ja lõpetades sellega, et Tartu maratoni Wikipedia artiklis olen kuulsate osalejate nimekirjas kolme poliitiku, mitmekordse ministri järel mainitud kõigi teiste seas esimesena...

Fotod 1-7: Mullune Tartu maraton. Fotode autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix