Pullerits: Kuidas elu sõit Tartu rattarallil lõppes külakuhjas?

REPORTAAŽ LÕPULE VIIDUD. LISATUD KA DRAMAATILISIM OSA!

Otepää kandis hakkas üha selgemalt kohale jõudma, et Tartu rattaralli lõpp läheb käest. Sisetunne ütles seda. Kui umbes sajamehelises grupis on koos sõitjad, kelle stardinumbrid on 50st väiksemad ja 500st suuremad, siis on katastroof õhus. Ja võis enam-vähem kindlalt prognoosida, millal see juhtub. Sellest prognoosist andsin Nõuni kandis teada Jannar Tähepõllule (nr 126), kõvale wattbike’i tallajale, kellega sain tuttavaks aastate eest Arena jõusaalis ning kellega sattusin mõneks ajaks grupis kõrvuti.

«Mina lõpus heitlema ei lähe,» ütlesin talle. «Vaata ise, milline metsik alfaisaste kamp siin on koos.»

«Ehee,» vastas Tähepõld, «kavatsed uinutada või?» Olime aasta tagasi teinud trennis üks ühe vastu lõpuspurdi ning olin talle kaotanud.

«Ei, ma mõtlen seda tõsiselt,» kinnitasin talle. «See asi siin heaga ei lõpe.»

Juba 20 minutit enne rattaralli pika sõidu starti kiskus asi närviliseks. Korraldajad olid lühema maa lähte pool tundi hilisemaks tõuganud, mis tähendas, et niipea kui 56 km sõitjad olid teele läinud, hakkasid põhisõidu osalejad otsima, kust pääseb oma stardikoridori. Tekkis totaalne kaos. Näiteks minu stardigrupi 201-300 plaguga värav vedeles vähemalt viis minutit pärast stardikoridori tühjenemist lühikese maa sõitjatest Turu tänava teises servas murul ning ei paistnud kedagi, kes oleks selle stardiaedadele õigesse kohta tõstnud. Samal ajal valgusid tagapool stardiaedikusse juba 500st suurema numbriga võistlejad ning nihkusid stardialas muudkui ettepoole, sest puudusid ka lindid, mis oleks nende teed takistanud. Siis märkasin, et mõned minu gruppi kuulujad on leidnud eespool aias vaba pilu, kust valgusid kontrollimatult stardialasse, sellal kui justkui ametlikuks sissepääsuks kujunevas kohas üks korraldaja ratturite pealetungile vapralt vastu seisis.

Olukord meenutas anarhiat. Kuulda on, et osa 500-700 stardinumbriga osalejaid oli väikseks jäänud koridori tõttu hoopis neljakohaliste numbritega osalejate sekka kupatatud. Kui see on tõsi, siis võib küll öelda, et sellist tohuvabohu stardialast ei mäletagi.

Stardist, nagu kirjeldas mulle pärast võistlust antud pikas ja põhjalikus eksklusiivintervjuus rattarallil teise koha saanud profirattur Mihkel Räim, pani Saksa rahvuskoondis kohe tempo peale. Seda oli isegi tagantpoolt näha. Nagu olin prognoosinud, siis sellal, kui Riia tänava tõusu algusse keerasin, jõudsid eesmised juba Vanemuise nõlva aluse ristmikuni. Hoidsin ühte käiku varus, sest varasemad kogemused olid õpetanud, et üles jõudes tuleb olla valmis veelgi kiirendama, mitte kõõksudes taastuda. Aga juba pärast raudtee-alust viadukti oli näha, et «nöör» on pingule tõmmatud. Eesmiste varjus moodustus rivi, ei olnud mingit sõitjate massi, ja püüdsin tolles rivis üha ettepoole nihkuda. Teiste seas jätsin selja taha Tiit Laaneots (nr 3034), mitme Tartu rattaralli esisajamehe. Aga just siis, kui olin saanud rivis kätte kolmanda koha, rebenes kahe eesmise mehe eest side peagrupiga katki. Üritasin küll sadulast tõustes spurtida, kuid sain kiirelt aru, et peagruppi ma enam ei püüa.

Nii kiiresti tegidki esimesed sadakond ja veidi rohkem järgmistega sotid selgeks.

Mis siis ikka, eks tuli end käigult ümber häälestada. Variku viaduktile jõudes pettumusest üle saanud, tõdesin, et küllap oleks peagrupp mind varem või hiljem tagauksest välja visanud. (Etteruttavalt olgu öeldud, et nii toimis peagrupp sõidu jooksul umbes poolesaja mehega.)

Ma ei hakka teid väheoluliste sündmuste kirjeldusega tüütama. Ütlen ainult nii palju, et võtsin sellise taktika, millist propageerisin laupäevases Postimehe õpetlikus loos: sõita tuleb ka peaga, mitte ainult jalgadega. See tähendab, et analüüsisin pidevalt olukordi. Näiteks Põlva maanteel hoidsin rahulikult grupi keskele, sest seal ei saanud midagi määravat juhtuda, aga Liival tegin õigeaegselt õige lükke: võtsin vasakule ning kihutasin enamikust mööda, ligikaudu 60-70-mehelises umbes kümnendale positsioonile. Liivalt alates läheb tee ju kitsaks, tulevad tõusud ja langused, mis tähendab, et rivi võib venida pikaks ning taga olles võib maha jääda. Täpselt samamoodi käitusin, kui grupp jõudis Otepääle, kus tuli suunduda kitsale rollerirajale: läbi linna sõites kiirendasin tõusudel taas umbes kümnendale kohale ning sedasi oli Pühajärve ümbruse küngastel märksa muretum kulgeda.

Esimene ehmatus saabus Kanepi vaheaja- ja toitlustuspunktis. Minu ees hakkas üks mees rattaraamilt joogipudelit haarama, aga sõitis samal ajal üle vaheajamärgistuse kõrgendiku. Seal lõi koheselt tema leistangi viltu, ta kaotas ratta üle kontrolli, ratas läks sõidusuunaga risti ning ta lendas suure pauguga külili asfaldile. Ja siis libises tükk aega küünarvarre peal. Püüdsin aru saada, kuhu inerts teda kannab, ning olin vaimus juba valmis, et sõidan talle sisse. Õnneks libises ta asfaldil otse, nii et sain temast napilt mööda tüürida. See oli kohutav vaatepilt.

Kuid ega sõit sellest seisma jäänud. Teised kihutasid hooga edasi, mina ka. Olin juba varem märganud, et tunnen end tõusudel kindlalt, ning otsustasin seda ära kasutada. Kanepi järgsetel tõusudel nihkusingi kiiresti grupi peasse, sest millegipärast eeldasin, et nüüd läheb sõit kiiremaks. Ja läkski. Sest ees hakkas paistma umbes 40-liikmeline peagrupist maha jäänud grupp. Koheselt leidus minu grupis kuus-seitse motiveeritut, kes asusid noid hoogsalt jälitama. Grupp venis ketiks. Hoidsin ühenduskohta eesmiste ja ülejäänute vahel ning teenisin sellega isegi ühe kaasvõistleja kiituse.

Paari kilomeetriga sai eesmine grupp kinni püütud ning pärast seda polnud rattaralli enam endine. Sajapealine jõuk on ikka hoopis midagi muud kui 60-pealine. Järsku sai kogu tee mehi paksult täis.

Kõige rohkem – kui lõpusirge arvestusest välja jätta – pelgasin rattarallil tõusu Pühajärvelt Otepääle. Aastaid tagasi, mäletan selgelt, läks seal suurem grupp kolmeks ning jäin noist kõige viimasesse. Seekord püüdsin tegutseda targemalt. Läbi Otepää aedlinna sõites säästsin jalgu ning raske tõusu alla keerates hoidsin ilusasti teiste tuulde, et jalgades jaksu ja särtsu säästa. (Sõita tuleb ju peaga, mitte ainult jalgadega.) Kui saabus tõusu kõige püstisem lõik, võtsin grupist välja vasakule ning sõtkusin oma tempoga üles. Hästi läksin. Jõudsin Otepääle esimeste seas ning imestasin, et hing pole põrmugi paelaga kaelas, nagu paljudel varasematel kordadel. Jätkunuks küllalt energiat, et vajadusel veel kiirendadagi. Aga polnud vaja. Sest nagunii järgnes pikk laskumine.

Kuni Tartuni ei juhtunud suurt midagi. Välja arvatud see, et kui tõmmata ninaga läbi õhu, oli tajuda, et õnnetus ei hüüa tulles, vaid tuleb pigem vaikselt. Sellest andis selgemalt märku kas või üksainus juhuslik detail: laskusime karjalauda kõrval, kiirus oli üle 60 km/h, ja nägin, kuidas minust kümmekond meetrit eespool hakkas üks osaleja meestesummas parema käega särgi tagataskust midagi õngitsema. Tahtnuks talle hüüda, et kuradi idioot, lõpeta ära! Just sellise tarbetult enesekindla, et mitte öelda absoluutselt hoolimatu käitumisega põhjustataksegi sageli õnnetusi. Ilmselt on mõni mees vaadanud Eurospordist liiga palju proffide sõite ning järeldanud, et suurel kiirusel ühe käega juhtrauast hoidmine ning tähelepanu keskendamine selja taha viidud käele on ka asjaarmastajaile kohane tegevus. Ent piisab vaid ühestainsast asfaldikonarusest ja tagajärjeks on see, et omast lollusest kukkuja niidab maha ka terve hulga korralikke sõitjaid. Ise võtsin küll alati, kui jooma hakkasin, grupist veidi kõrvale, et kui midagi peaks juhtuma, siis ei põhjusta vähemalt teistele probleeme.

Tatra orust väljudes kontrollisin ja veendusin, et jalad on endiselt värsked. Reservi jagus küllaga. Peab tunnistama, ja sugugi mitte kelkides, et nii kerget võidusõitu polnud mul varem elus kunagi olnudki. Ainus, mis tagasi hoidis, oli suures grupis hinge pugenud hirm lõpukilomeetrite ees. Viimastel kilomeetritel enne Tartusse sisenemist hoidsin vasakule, Olavi Mõtsa (nr 36), Steve Astoki (nr 75) ja venemaalase Oleg Beljajevi (nr 73) selja taha. Nende läheduses sattusin üksvahe ka Martin Auna (nr 3033) tuulde. Ootasin võimalust, mil ettepoole rünnata, aga seda ei paistnud ega paistnud.

Lõpuks avanes piisav pragu. Seal, kus tee enne viadukti alla laskumist kaheks lahkneb, jäi vasakule rohkem ruumi, ning koheselt sööstsin Mõtsa selja tagant välja. Tänu sellele sain kiirelt ja kergelt mitmekümnest mehest mööda. Lisaks avanes paremkurvis vasakul servas rohkelt ruumi, et viadukti alla minnes hoogu säilitada. Esiots kiirendas kergest tõusust üles kollektiivselt. Siis järgnes mõningane rahunemine.

Ja taas jagus vasakul vaba ruumi, ohtralt. Veendunud, et tagant keegi ei tule, keerasin sinna, kummardusin leistangi kohale ning pedaalisin end «vabas vees» kindlalt esikümnesse.

Tagantjärele olukorda analüüsides tegin järgnevalt vea. Oma koha sisse võtnud, jäin sellega justkui rahule. Ettepoole ei olnud plaanis minna. Hoidsin teistega sama kiirust. Ja see saatuslikuks saigi. Koheselt hakkasid nii vasakult kui paremalt pikad rivid massiliselt mööda veerema. Need surusid mind keskele karpi. Sealt polnud mingit väljapääsu. Vangla lähedasele ringteele keerates olin grupi keskele tagasi pressitud.

Mida tulnuks teisiti teha? Tulnuks pärast ette jõudmist edasi kiirendada, järgmised 600-700 meetrit laskumisel ära kannatada. Sest nagu olukord ringteelt Turu tänavale keerates näitas, edaspidi enam erilisi möödumisvõimalusi ei tekkinud. Mõlemad kaks sõidurida olid vasakust servast paremani paksult mehi täis. Üldiselt liikus grupp nüüd ühtlaselt, sest kõik selle sees said ilmselt aru, et siit ei ole kusagile söösta.

Ometi oskas üks mees kaks kilomeetrit enne lõppu paljude teiste sõidu ära rikkuda. Ja umbes kümnel mehel väga valusalt.

Seni oli sõit kulgenud ladusalt ja edukalt. Ametlik vaheajapunktide protokoll kinnitab, et Kanepis (63 km) olin 188. kohal, Otepääle jõudes (83 km), kui peagrupist maha jäänud punt oli juba kinni püütud, olin 157. kohal ning Pangodis (109,4 km) olin koguni 147. kohal. Selline asjade käik tõotas elu parimat Tartu rattaralli tulemust.

Aga ei tühjagi! Poolsada meetrit pärast raudtee ületust Turu tänaval, kui pealtnäha oli olukord rahulik, sest kitsal rajal polnud kusagile võimalik tõmmelda, nägin ühtäkki, et minu ees – mitte kohe vahetult, aga umbes kaks rida eespool (ega seda täpselt tea väita, sest kõik järgnev käis nii kähku) – lendab keegi raginal asfaldile. Ja siis veel keegi tema otsa. «Kukkumine!» tabab kõrv üle grupi kaikuva hüüatuse. Ma ei jõua midagi mõelda. Isegi hirmu tunda ei jõua. Näen, kuidas sõidan rattaga ees kukkunuile otsa. Ma ei tea, kas pidurdadagi jõudsin.

Edasi on paar kümnendikku mäluauk.

Siis tunnen, kuidas maandun parem külg ees asfaldile või kellegi ratta peale, ega sest aru saa. Tunnen, kuidas vist kiiver puudutab maad, aga õrnalt. Ainus, mida tunda jõuan – peale väikse valu õlas, mida kukkumine tekitab –, on hirm, et nüüd lendab keegi mulle tagant otsa. Nii vist juhtubki. Instinktiivselt katan pea parema, vaba käevarrega. Silmanurgast näen, kuidas tagumised pidurdavad kukkunute taha kinni, panevad jala maha.

Esimese asjana, kui suurem oht näib möödas, ajan end püsti ja kohendan käega prille. Need, veendun, on jäänud terveks. Siis ajan end püsti, teistel eest ära. Näen, et maas vedeleb kellegi raami küljest lahki murdunud joogikorv. Saan aru, et luud-kondid on mul siiski terveks jäänud.

«Kurat, kellele seda nüüd vaja oli!?» on esimene meelepaha, mis välja purskub.

Pärast kuulen versiooni, mis kukkumise põhjustas. Nimelt oli keegi hakanud oma raamilt joogipudelit võtma ning sellest sündmuste ahel käivituski. Kes teab? Kes nägi? Kui see on tõsi, on see ikkagi uskumatu lollus. Mida kuradit on kaks kilomeetrit enne lõppu vaja juua?! Siinkohal soovitaks küll vastupidiselt eelräägitule veelgi rohkem Eurosporti vaadata: näete, kuidas seal juba 5-6 km enne lõppu kõik joogipudelit sootuks minema visatakse.

Tõstsin oma ratta maast üles. Vaatasin, et leistang oli täiesti kõver. Proovisin seda jalge vahel sirgeks painutada – tulutult. Mõlemad pidurikangid olid tugevasti sissepoole surutud. Siis kontrollisin, kas sõita saab. Ei saanud. Milles asi? Näppisin piduriklotse – ikka ei käinud tagajooks ringi. Uurisin lähemalt, milles asi. Avastasin, et kukkumine oli löönud käiguvahetaja kodaraisse. Painutasin selle kodaraist välja. Korras – jooksud käisid ringi.

Nägin, et veel mitmed mehed korjasid oma varustust asfladilt kokku. Kuuldavasti oli kukkumine sadulast niitnud umbes kümme meest. Ühel noist oli ratas nii katki, et ta pidi seda käe kõrval lükates finišisse jooksma.

Istusin sadulasse ja alustasin ettevaatlikult ning rahulikult teed lõpujoone poole. Mulle seadis end järele Üllar Petrovitš (nr 80). Möödusime kahest mehest, kellest üks tõukas teist sadulast. Kui üle lõpujoone sain, oli stardist aega kulunud 3:21.26. Sain 226. koha. Omas, M50 vanuseklassis lõpetasin esitosina. Minu grupi finiši võitis suurekasvuline Venemaa esindaja Vladislav Sikanov (nr 25), kes sai 119. koha. Tema aeg oli minu omast parem kaks ja veerand minutit.

Finišis ootasin ära seitsme minuti pärast koos järgmise grupiga saabunud ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsi. Võtsin ta saatjana meditsiinikeskusse kaasa. (Ta tahtis professionaalsest huvist näha, milline see keskus välja näeb.) Ega dr Rips päris tavapärast vaoshoitust ilmutanud, vaid andis selgelt mõista, et tegemist on hullumeelse üritusega – ta ise hoidis targu oma grupi tagaotsa –, mida igasugused Kuubiku punktiarvestused ainult pöörasemaks kütavad.

Medteenistuse mehed Tiit Piiskoppel ja Andras Laugamets juba ootasid mind. Kaks eelmist patsienti, kellele nad olid abi andnud, olid jõudnud neile juba ette kanda, et nad ei tea, kes võitis Tartu rattaralli, aga nad teavad kindlalt seda, et Pullerits olin kukkunud.

Laugamets võttis mind kohe ette. Kõigepealt tohterdas küünarnuki haava, kust ablas kärbes, nagu nägin, oli juba asunud verd mekkima. Siis parema õla marrastust. Siis parema põlve marrastust. Siis parema puusa marrastust. Vasaku reieluu sisekülg oli samuti paugu saanud ning paistetas.

Peagi hakkas patsiente rohkem sisse astuma: noormees, kes oli vasaku külje nii maha sõitnud, et pükstes haigutas suur auk; teine noormees, kelle vasaku käe sõrmed olid üleni verised. «Siin on vaja õmblemist,» nentisid meedikud. Aga kes õmbleb, tekkis küsimus, sest ühtäkki olid kõigil käed tööd täis.

«Las ajakirjanik õmbleb,» tuli kellegi soovitus. Minu haavad olid selleks ajaks puhastatud ja plaastrid peale saanud.

Ühtäkki oli verise käega noormees kadunud. Kuhu ta jäi?

«Ju lasi jalga, kui kuulis, et ajakirjanik pannakse teda õmblema,» kõlas kellegi oletus.

Siis tuli üks Venemaalt pärit vanem mees, kes oli murdnud rangluu. Ots pidi näha olema. Ma ei tahtnud seda näha. Pärast kuulsin Laugametsalt, et too venelane oli pärit väiksest Venemaa linnast ning kuna tal oli korralik kindlustus, oli ta lasknud vajalikud protseduurid Eestis ära teha – et kindlam värk kui Venemaal. «Väike rahasüst Eesti meditsiini,» nentis Laugamets.

Aura keskuse lähedal nägin rattaralli peakorraldaja Klubi Tartu Maraton juhti Indrek Kelku. Temagi oli juba kuulnud, et olin sattunud kukkumisse. Aga mulle tundus (jah, räägin siin sellest, kuidas see mulle tundus), et ta oli kuidagi kuri ja iroonilinegi; lugesin sealt välja pahameelt, et nüüd järgneb kindlasti kirjutis, kui ohtlik on Tartu rattaralli. Aga kas ei ole või? Kolleeg Risto Mets uuris järele, et kaheksa osalejat murdsid rangluu, kolm sai peapõrutuse ja raadiomees Madis Ligi sai rängalt viga kolmele kaelalülile, kuid õnneks läks tal nii hästi, et täna, esmaspäeval, oli ta juba töölegi läinud.

Ent tõepoolest, Kelk ei eksinud. Kui Postimehe toimetus kuulis esmaspäeva hommikul minu kukkumisest, oli see ajanud kõik elevile ning sedasi sain kohe tellimuse kirjutada sellest värvikas reportaaž. Kas juhtmotiivi selleks võiks laenata endiselt rattaprofilt Allan Oraselt, kes oli rattarallil väljas oma toodangu, uute rattarõivastega, ning kes ütles mulle päev varem, rääkides, kuidas üks ta sõber on loobunud ohtude tõttu rattarallil osalemast, et tegemist on hakklihamasinaga?

Võistluspäeva järgseks hommikuks oli parema jala põlv üles paistetanud. Trepist käimiseks oli põlv kergelt kõverdatud asendis hell ja valulik. Õlg kipitas kogu öö.

Ratta viin lähipäevil A&T Sporti üle vaadata. Kuid juba nägin, et käiguvahetaja kõrv ei ole ainult kõver, vaid on ka puruks murdunud. Ei tea, kas sellest enam asja saabki. Või on ratta purunemine ja rattaralli kukkumine märgid, et aitab nüüd küll maanteesõidust?

Foto 1: Priit Pullerits (nr 201) otsustava ja keskendunud pilguga Tartu rattaralli stardis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 2: Tartu rattaralli stardiala pühapäevase lastesõidu eel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Mihkel Räim võtab vastu Tartu rattaralli teise koha autasu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu rattaralli lilleneiud. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rattasõit on valus, paneb juba väiksest peale nutma. Tartu rattaralli pühapäevane tillusõit. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kohtunike auto Tartu rattaralli lõpusirgel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Vahuveinisõda Tartu rattaralli pjedestaalil. Vasakult Mihkel Räim (2. koht), võitja Matti Manninen ja Silver Mäoma (3. koht). Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 8: Karl-Patrick Lauk (vasakul) ja rootslane Edvin Wilsson lõpetemas Tartu rattarallit vastavalt neljanda ja viiendana. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Fotod 9 ja 11: Mihkel Räim, Tartu rattaralli teine. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Matti Manninen (vasakul) ja Mihkel Räim on alustanud Tartu rattarallil lõpuheitlust. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 12: Tartu rattaralli esikolmikumehed pärast võistluse lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 13: Rattaralli võitja soomlane Matti Manninen. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 14. Poodiumimeeste boks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Tähelepanu - kuidas rattarallil turvaliselt finišisse jõuda!

«Läks, läks läks!!»

«Pange nüüd!»

Kes tahab finišiheitluses kaasa lüüa, peab eluinstinktid alla suruma. Paratamatus on paraku selles, et ega teistelgi, kes tahaks rahulikumalt võtta, pole pääsu. Vool veab kaasa. Seetõttu on kasulik teada, mis lõpusirgel ees ootab.

Eile näitasin teile videot, kuidas sõita Tartu rattaralli stardisirget.

Nüüd, päev hiljem, on aeg finiši poole vaadata. Siin on minu video, mis tutvustab lõpusirget. Tõsi, algul näitan stardisirge järgset laskumist Variku viaduktilt, misjärel tuleb olla tähelepanelik, sest laskumise all läheb tee kitsaks, korraks kõigest üherealiseks – vaadake seda ja jätke meelde. Seejärel, erinevalt rattaralli rajast, mis hoiab vasakule, keeran plangu ääres paremale ning sõidan järjekordse viadukti alt läbi Ringteele, rattaralli viimasele 5 km lõigule. Finišiosa algab sel videol sealt, kus pärast Tartu silti sõidan läbi esimese viadukti alt ning seejärel tuleb paremalt, enne teist viadukti, peateele üks sõidurada - just sealt rattaralli rada linna keerabki. Järgneva pika laskumise all, vangla lähedusse jääval ringteel, näitan ohtlikku kohta, kuhu sõidan sisse umbes 45 km/h (kiiremini ei soovita!), ja nagu näete, siis trajektoori üksjagu otseseks lõigates ei jää lõpus just kuigi palju ruumi, et suuta keerata vasakule Turu tänavale. Seega, ärge tolles kohas liiga uljaks muutuge ning võtke kiirust aegsasti vähemaks, sest järgneb kolm kilomeetrit lõpusirget mööda Turu tänavat, kus on aega positsiooni parandada (ja kaotada ka) küll ja küll. Viimane videolõik näitab viimast kilomeetrit A&T Spordi kaupluse eest. Seal tasub jälgida, kuidas mul õnnestub vahetult pärast Sõpruse silla alt läbi sõitmist saada targa ja õigesti ajastatud manöövriga mööda suurest autode reast, millest lõpuks suudab minust mööduda vaid üks masin. Samas vaadake hoolega asfaldikatet, sealseid lapitud kohti ja teravate äärtega ning libedaid kaevukaasi – näib, et need jäävad kaherealisel sõiduteel pigem paremale poolele, nii et ohutum paistab hoida vasakule.

Kes tuleb rattarallile maastikurattaga, sellele innustuseks siinne video, mis näitab, et ka maastikurattaga saab edukalt kiiresti sõita.

Kas maanteesõidust ei hooli, vaid eelistab maastikusõitu, siis noile inspiratsiooniks jällegi siinne video.

Aga kindlasti tasub kõigil enne homset rattarallit lugeda läbi minu talletatud õppetunnid senistelt Tartu rattarallidelt. Ja loomulikult neid homsel suursõidul meeles pidada ja arvestada.

Kellel aga veel üldse ratast pole, siis nemad leiavad tänase Postimehe Arterist soovitused, millist ratast milliseks otstarbeks tasub osta. Eri tüüpi rataste plusse ja miinuseid aitasid esile tuua kaheksa tuntud ratturit (üks neist, Viljar Kannimäe, fotol paremal), kes tulid ka oma sõiduvahendiga pildile. Suur aitäh neile kõigile lahke abi eest! Olgu neile kõigile homne rattaralli turvaline ja kerge! Ja kõigile teistele loomulikult ka!

Fotod 1 ja 2: Finišiheitlused mullusel Tartu rattarallil. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Maastikurattaga mullusel Tartu rattarallil finišeerimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Viljar Kannimäe oma maanteerattaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis ootab ees Tartu rattaralli pikal stardisirgel?

Räägitakse, et Tartu rattarallil otsustab Riia mäe tõus koos sellele järgneva sirgega 90 protsendil juhtudest, millises grupis sa võidusõidu lõpetad. Seetõttu peaks iga osaleja järelejäänud päevade jooksul käima seal olukorraga tutvumas, et saada selgeks, kui hästi ta tõusul kestab, kui kiiresti pärast seda taastub ning millised on teeolud: asfaldi praod ja augud ja lapid ning kaevukaaned jms. Just seda ma kolmapäeva ja neljapäeva õhtupoolikul, kui liiklus hõrenenud, tegingi.

Siin on YouTube'is minu filmitud video Tartu rattaralli esimestest kilomeetritest, mis peaks aitama teil paslikku trajektoori valida. Videol on näha, et paremas teeservas on mitu salakavalat teetaskut, kuhu möödasõiduks põigates võib end sootuks tupikusse ajada.

Neile, kes on vahepeal maha maganud kaks kaugema kandi rattavideot, siis neid näete, kui klikite vaat siia ja vaat siia ka.

Foto 1: Tunamulluse Tartu rattaralli esimene kilomeeter Riia tänava tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/ Scanpix
Foto 2: 2013. aasta Tartu rattaralli stardigrupp 301-500 lähet ootamas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: 2013. aasta Tartu rattaralli start. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas rattavõistlused lähevad uutmoodi pooleks?

Tartu rattarallist kujuneb sel aastal seniste rattavõistluste reas anomaalne üritus.

Vaadake seniste võidusõitude protokolle. Ülenurme-Haaslava rattaralli põhisõidul (98 km) 68 lõpetajat, rahvasõidul (41 km) üle kahe korra rohkem ehk 142 lõpetajat. Jõgeva rattaralli põhisõidul (110 km; fotol paremal ja kõige viimasel pildil stardieelne aeg, keskkohast paremal heledas särgis Priit Pullerits) 56 lõpetajat, matkasõidul (50,5 km) ligi kaks ja pool korda rohkem, 132 lõpetajat.

Suundumus on ilmne: massirattaürituste pikad sõidud on muutumas üha rohkem n-ö vähemalt poolprofessionaalide ja väga kõvade harrastajate arveteklaarimiseks, tavaharrastajad suunduvad üha rohkem lühematele võistlusmaadele, mis varem kuulusid peaasjalikult noortele ja nn pühapäevasõitjatele.

Sellele suundumusele juhtis minu eelmise sissekande järel kommentaariumis tähelepanu ka endine trekisõitja Jaan Krela. Ja seda, et eesmärk ongi teha näiteks Jõgeva rattaralli põhisõidust tugevate sõit, tunnistas mulle võistluse eestvedaja Sander Maasing. (Fotol paremal ja kahel järgneval pildil Jõgeva rattaralli matkasõidust osavõtjad.) Ning seda, et mul on õigem panna end Ülenurme-Haaslava rattarallil kirja lühemale võistlusmaale, soovitas otsesõnu tolle võidusõidu korraldaja Rene Mandri.

Milles sellise suundumuse põhjus?

Üks põhjus on küllap see – näiteks Jõgeva rattaralli puhul –, et võistlusi on tekkinud kalendrisse liiga palju ning vaja on jõudu säästa. Nii mitmedki, kes startisid eelmise nädalavahetuse pühapäeval Elvas, tegid päev varem Jõgeval seetõttu kaasa matkasõidul. (Vt vasakpoolsel pildil matkasõidul kõige ees põhisõidunumbriga 11 Arvi Suurpere; veel kaks põhisõidunumbriga meest, Joosep Mölder (nr 38) ja Lars-Erik Hion (nr 53), startisid Jõgeva matkasõidul.)

Teine põhjus on arvatavasti see, et põhivõistluste peagrupi tase on muutunud järjest tugevamaks ning nii mitmedki, kes peagrupist korduvalt maha on jäänud, on otsustanud kolida üle lühemale võistlusmaale, kus moodustub rohkem eri tasemega gruppettosid, kellega koos lõpuni sõita.

Oletatavasti on põhjusi teisigi, aga tulemus on igatahes see, et ka lühemal võistlusmaal on esiotsa tase üksjagu tõusnud. Pole need paljudele mingid matkasõidud, nagu nende nimetus sageli protokollides seisab. Viimane aeg korraldajail neile jõuproovidele uus üldnimetaja leida?

Tartu rattaralli on anomaalne seetõttu, et seal on endiselt pikal võistlusmaal rohkem osalejaid kui lühemal. Aga Tartu rattaralli ongi ses mõttes anomaalne võistlus, et seda ei saa panna samale mõõdupuule teiste rattaüritustega. Olgugi, et tean tugevaid rattureid, kes on väitnud, et Tartu rattaralli on kõige mõttetum võistlus – ei ole palunud neil oma väidet täpsustada, kuid eeldatavasti lähtuvad nad tõsiasjast, et Tartu rattarallil moodustuvad hiigelgrupid, kus osalejate tegelik tase ei eristu ning kus on massi tõttu peaaegu võimatu sündmuste kulgu dikteerida –, on Tartu rattaralli siiski selline võidusõit, kus enamik peab endastmõistetavaks kohuseks teha kaasa pikal distantsil.

Üks asi on tänavusel Tartu rattarallil halvasti. Vaatasin stardiprotokolli ja leidsin enda nime eest stardinumbri 201. Ai, see võttis vanduma! Saate ju aru küll: kõige esimesena esimese vahelindi taga. Mis te arvate, kas see on juhus?

Igasugused juhused, nagu aru saan, on Klubi Tartu Maraton aastatega viimistletud süsteemis ammuilma kõrvaldatud.

Pullerits: 70 km soolosõiduga top-50-sse. Vägev!

Jaan Kirsipuust, omaaegsest Tour de France’i kauasest liidrist, möödusin siis, kui sõidetud sai ligi 40 km. Jätsin ta selja taha vastutuulelõigul, mõni kilomeeter enne seda, kui jõudsin suures grupis Kuremaale. Tegin seda, mida Kirsipuu (fotol vasakul sinises, nr 4) oli soovitanud. Nädala algul oli talle helistanud Postimehe sporditoimetuse noorreporter, et küsida kommentaari Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti sõidu kohta Giro d’Italial, ning siis oligi Kirsipuu saatnud tema kaudu mulle sõnumi, et mina pean tegema Jõgeva rattarallil vedamistööd.

Seda soovitust Eesti rattaspordi autoriteedilt ei saanud ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta.

Niisiis, kui mootorrattur, kes grupi Jõgevalt rahulikus tempos välja viis (fotol vasakul, keskel nr 4 Jaan Kirsipuu) – pärast seda, kui kohtunik oli stardi umbes viis minutit edasi lükanud, sest Venemaalt tulnud kolm-neli osalejat poleks muidu teistega koos starti jõudnud (nad ei olnud õigesti arvestanud Moskva ja Eesti aega) – ning kahe kilomeetri järel, pärast viadukti ületamist ning ringtee läbimist eest sõitis ning võidusõidule lähte andis, mispeale enamik kohe tagumiku sadulast üles kergitas, ei jäänud ma meestesumma passima. (Ühtegi naist stardis ei olnud – see räägib iseenda eest, kui kõva võistlusega oli tegu; korraldaja Sander Maasing ütles, et põhisõit ongi plaanis kujundada rohkem tugevate võidusõiduks ning 50,5 km matkasõit on rohkem tavaharrastajaile – seetõttu oli seal ka ligi kaks korda rohkem startijaid kui 110 km pikkusel põhisõidul.) Vasakult puhuvas küljetuules võeti kohe tee äärde paremale rivvi. Spurtisin vasakult, tuulepoolselt küljelt ning sättisin end pisut rohkem kui 60-mehelises karjas umbes kümnendale kohale. Märkasin, et kolm meest on juba teistest lahti rebinud. Kirsipuud nonde hulgas polnud. Kuid vahetult minu ees sõitjate seas ka mitte.

Seejärel peagi pööre paremale Kuremaa järve poole, kust alates ootas ees kolm ligi 30 km pikkust ringi (fotol paremal tõenäoliselt teine ring), ning püüdsin jätkuvalt hoida grupi esimesse poolde. Et ei juhtuks see, mis juhtus mullu – kui enne Kuremaale jõudmist kihutavast grupist maha jäin. Seekord ei olnud kiirus alguse kohta liiga suur, umbes 50 km/h.

Aga Kirsipuu oli ju käskinud mul vedada.

Pärast Palamuset, kui läbitud sai umbes 20 km, meenus veel üks omaaegne viga. Üle-eelmisel Jõgeva rattarallil, kui sõitsin samuti peagrupis, passisin selle lõpus ning kui pärast Palamuset tuli kiire laskumine orgu, millele järgneb kohe järsk tõus, jäin tõusul maha, sest pidin tõusu algul teiste taga tulles hoo meestesummas kinni pidurdama, ja kui hoog on tõusu algul maha tõmmatud, siis ega harrastaja seda enam üles tõmba. Seda viga ei tahtnud enam korrata.

Niisiis, paarsada meetrit enne laskumise algust võtsin grupist vasakule ning sõitsin kõigist mööda, grupi peasse kõige ette. Tõsi, seal nägin, et seitse jooksikut (fotol paremal) on poolsada või veidi rohkem meetrit ees, aga peagrupi vedamine oli nüüd minu töö. Loomulikult polnud see eesmärk omaette. Mõte oli selles, et jõuda laskumisele järgneva tõusu alla esimeste seas ning kasutada võimalikult palju hoogu ära ja vältida teiste taha kinni jäämist. Siiski lootsin, et mõni sõidab minust enne tõusu mööda, et ma ei jääks kõige ees tuulemurdjaks. Heitsin vasakult silmanurgast pilgu üle õla, et näha, mida teised teevad. Aga kõik järgmised püsisid minu tuules pikas rivis – ju siis tempo rahuldas neid.

Niisiis pidin jätkuvalt kõige ees väntama, ka laskumisel, mis tähendas, et kui lõpuks tõusu alla jõudsin, kus mõned mehed nagu raketid minust mööda sööstsid, pidin tõdema, et olin reied üksjagu tuimaks pedaalinud (fotol paremal nr 21). Võtsin teadmiseks järjekordse õppetunni, et ei maksa alati liigset innukust ilmutada, ning püüdsin tõusust koos teistega üles saada. Kui viimaks sain, täheldasin, et suur grupp on mitukümmend meetrit eest ära saanud.

Aga õnneks polnud ma üksi. Neli saatusekaaslast oli veel. Ning nondega koos jõudsin pooleteise kilomeetri pärast peagrupile taas sappa. Tõmbasin seal mõne aja hinge ning otsisin siis vaba ruumi, et end ohtlikust tsoonist, tagaotsast, välja tuua. Enne tõusu Kaareperre seadsin end Kirsipuu sappa. Ja kui Kaareperest väljusime, liikusin taas grupi peasse, seitsmendale-kaheksandale positsioonile. Arvestusega, et peagi järgneb Kaarepere ja Palamuse vaheline järsk tõus ning seal on kasulik taas eesotsas olla.

Üllatuslikult suurt rünnakut tõusul ei toimunudki. Püüdsin hoida mõningat reservi, sest eeldada võis, et pärast tõusu järgneval laskumisel läheb kihutamiseks. Ja nii juhtuski.

Grupp venis üksjagu pikaks, juba tundus, et lagunebki küljetuules gruppettodeks. Kuid Palamuse tõusul said kõik mehed taas kokku. Sellele järgnes eesmistelt meestelt, kui Palamusel keerati vasakule Kuremaa poole (fotol vasakul), uus kiirendus. Taas tundus, et nüüd toimub lagunemine. Kuid Palamuselt väljudes suundub tee kergelt vastumäge, liiati tuli nüüd sõita suurel lahtisel väljal vastutuult, mis tõi kaasa selle, et grupp sai uuesti kokku. Leidsin üles sinises võistlusvormis Kirsipuu (nr 4) ning seadsin ennast tema taha paremale küljele.

Kuni otsustasin kaks-kolm kilomeetrit enne Kuremaale jõudmist, et jätan Kirsipuu selja taha ning liigun grupis ettepoole.

Sel liikumisel oli oma tagamõte.

Juba esimese ringi algul olin täheldanud, et vasakult puhuv küljetuul ning krobeline asfalt, mis pani ratta hüppama – ei tea, kas rehvid said liiga õhku täis löödud? –, on mulle problemaatiline koht. (Fotol vasakul küljetuulega tõus Palamusele.) Pidin seal kõvasti vaeva nägema. Ja nüüd, teise ringi algul, juhtus sama. Või oli häda ka selles, et olin liiga alalhoidlik ega söandanud ülemäära paremale tee serva tõmmata, mistõttu nii mitmedki pressisid just sealt minust mööda ning surusid mind veelgi rohkem vasakule, tuule kätte. Ja kui oled «rongist» kõrvale surutud, siis kõrvale jäädki. Raske on üksinda võidelda, kui kogu grupp töötab sinu vastu. Igatahes enne Kuremaa tõusu järeldasin, et olen ilmselt peagrupi sabas.

Tõusul püsisin veel tagumiste kannul, aga liiga palju energiat oli kaotsi läinud. Kui eesmised ujula kõrval laskumisel kiirendasid, polnud ei sisimast ega jalgadest enam midagi lisaks võtta. Kärrrrrdi, hakkas vahe vaikselt kärisema. Ja liiati küljetuules. (Fotol paremal liidrite grupp.)

Ega grupp esimestel kilomeetritel minust eriti kaugemale pääsenud. Tükk aega püsis vahe enam-vähem sama suur. Oleks kaks-kolm meest veel seltsiks olnud, võinuks ehk üritada midagi ette võtta. Ent üksinda oli see lootusetu. Ja milleni võib ülepingutamine viia, seda näitas ilmekalt, kui nelja-viie kilomeetri pärast nägin vasakul teeservas lamamas näoli sinises võistlusvormis ratturit, mõned külainimesed tema ümber. Kiirabi oli just kohale jõudnud.

Edasine, alates teisest ringist Kuremaal, kujunes enamjaolt 70 kilomeetri pikkuseks soolosõiduks. Kaareperes jõudsin järele lätlasele Edmunds Klimpmanisele (nr 49), kellest ei olnud kuni Palamuseni suurt abimeest. Palamuse ja Kuremaa vahelisel vastutuule- ja kergelt vastumäge lõigul vedasime siiski vaheldumisi (fotol vasakul), aga võrreldes suure grupiga, kes kulges esimesel ringil tol raskel lõigul 35-36 km/h, oli meil tegu, et hoida kiirust 28-29 km/h.

Enne Kuremaad, kolmandal ringi algul, jäi lätlane minust maha ning rohkem ma teda ei näinud. Protokollis leiab ta katkestajate hulgast. Ju tal polnud enam jaksu ja tahtmist kolmandat ringi ette võtta ning keeras tagasi Jõgevale.

Katkestamine ilma mõjuva põhjuseta (kukkumisest saadud trauma, tehnika lagunemine) ei ole argumenteeritav tegu. Niisiis võtsin kolmanda ringi ka ette, ihuüksinda. Aeg-ajalt vaatasin selja taha – ei näinud kedagi tulemas. Sellegipoolest jätkasin pingutamist, ei läinud üle matkatempole (fotol paremal matkasõidul osaleja).

Viimased 20 km alates Palamusest tagasi Jõgeva suunas olid üksinda muidugi ekstrarasked. Tuul oli päeva peale järjest tõusnud. Sellest oli valus läbi murda. Kaitset ega abi selle vastu polnud kusagilt ega kelleltki saada. Eriti rängad olid umbes 9.-5. kilomeeter enne lõppu, alates sealt, kui tuli üles pressida ligi kilomeetrisest tõusust, misjärel ei läinud olukord sugugi kergemaks, vaid veelgi hullemeks – tuul muutus üleval veelgi pöörasemaks, nii et isegi kergelt allamäge lõigul, kui poleks pressinud, oleks ratas lihtsalt seisma jäänud.

Kuid pikad üksinda sõidu kogemused aitasid. Suutsin ka viimase 70 kilomeetriga omaette hakkama saada ja jõudsin Jõgevale 45ndana. Üksteist meest tulid minust veelgi hiljem. Viis meest katkestasid. Kaotus võitjale, Cofidise profile Gert Jõeäärele (vasakpoolsel fotol vasakul Karl-Patrick Laugu tuules) kujunes muidugi kolossaalseks, veidi rohkem kui 32-minutiliseks. Aga neist kaotusearvudest ei maksa suurt numbrit teha. Pole mõtet rääkida oleksitest, et mis oleks, kui ma ei oleks teise ringi algul maha jäänud. Aga fakt on see, et kui jääd üksinda – ja seda teab iga harrastusrattur –, võid pingutada palju tahes, ent vahe nondega, kes sõidavad kas või paarimehelises grupis, käriseb lõpuks ikkagi selliseks, et seda võib mõõta kalendriga.

Kirsipuu lõpetas 8. kohaga (fotol vasakul), üheksamehelise grupi peas, minust veidi rohkem kui 26 minutit eespool. Kui küsisin pärast suppi süües, kas ta esimese seitsme jooksikuga ei üritanud kaasa minna, vastas ta, et ei tahtnudki seda teha, sest esiteks pole ta piisavalt treeninud ja teiseks tulnuks koht ikka sama, kaheksas – jooksikute hulgas viimane.

Loomulikult kasutasin temasugust asjatundjat, et nõu küsida. Pärisin Kirsipuult, kuidas on tark toimida küljetuules, mis on mulle mitut puhku varemgi saatuslikuks saanud. Kirsipuu ütles, et ega seal muud teha ole, kui tuleb minut-kaks üle oma võimete panna. Siis lasi pilgul kiirelt, sekundiga, minu pealaest jalalabadeni käia. Ja ütles väga tähendusrikkad sõnad:

«Sul on jooksja lihased.»

Ta seletas, et mul on pikad lihased. Ja et nendega ei ole rattasõidus suurt midagi peale hakata. (Fotol paremal nr 21, Marko Vilipsoni (nr 33) kannul.)

Et põhimõtteliselt minu geneetilise lihaskonstruktsiooniga ei olegi võimalik rattaga sõita.

(Seega võiks loo pealkiri kõlada ka nii: Kuidas jooksja lihased ei võimalda rattasõidus tipptulemust näidata?)

Ometi tulin ma oma lihastega 70 km suurelt jaolt üksinda lõpuni. Ja sain oma vanuseklassis Sen3 kolmanda koha.

Kirsipuul oli Jõgeval teisigi vestluskaaslasi, näiteks minuvanune armeenlane Vigen Sarkisjan (fotol paremal nr 76), endine NSV Liidu tasemel trekisõitja, kes lõpetas 12. kohaga ning tuli minu vanuseklassis võitjaks. Sarkisjan, kes oli just saabunud Venemaa kaudu Ameerikast ning kaebas ajavahest tingitud unisust – ja tegi Kirsipuuga muudkui kaupa, et auhindu vahetada (lõpuks saigi temalt rattapumba, kuhu ümberkaudsed soovitasid tal Kirsipuu allkirja võtta, mis aitaks pumba turuväärtust tõsta) –, rääkis Kirsipuule, et Venemaal peetakse temast (st Kirsipuust) endiselt väga lugu.

Kui enamik Jõgeva rattarallil osalenuid oli juba kodu poole sõitnud (fotol vasakul tõus Palamusele) ja Kirsipuugi end minema asutas – ja mina ka –, jäi stardi-finišiala kõrvale platsile õhku kellegi Kirsipuule esitatud küsimus: «Huvitav, mis sa seal Venemaal teinud oled, et sinust seal siiamaani lugu peetakse?»

Ehk mõnel järgmisel korral õnnestub see teada saada. Seda muidugi juhul, kui õnnestub Kirsipuuga kauem ühes grupis püsida. Mis, mõistagi, on kahtlane, arvestades, et mu lihased ei peaks üldse võimaldama rattaga sõita. Seega oli 40 km temaga ratas-rattas sõitmist paras kangelastegu. Ega igaühel see vist õnnestugi. Isegi palju paremate ja sobilikema lihastega meestel.

Kõigi fotode autor Aldis Toome, avaldatud Sander Maasingu vahendusel.

Pullerits: Kuidas grupp kinni püüda ja seal õige koht leida?

Te ju teate seda kohutavat hetke? Vahe eessõitjatega hakkab tasapisi kärisema ja jääte, jääte... jäätegi maha. Et mis tunne on? Nagu kogu senine pingutus oleks olnud asjata.

Ma tean, millest räägin. Jõgeva rattarallil, kus homme taas stardin, olen maha jäänud nii sirgel kui tõusul. Ja midagi ei ole teha. Aga mõnikord siiski on.

Üks kriitilisemaid mahajäämisi tekkis mullusel Tartu rattarallil enne Kaiaveret ja sealset laste lõbustusparki. Tee kulges kumera voore harjal, puhus küljetuul, kõik tõmbasid allatuult teeserva ja kuidagi ei saanud rivis teistega sama hoogu üles. Õnneks tuli Kaiaveres toitlustuspunkt, kus grupp aeglustas tempot, ja jõudsin sappa tagasi. Aga paar kilomeetrit hiljem juhtus veelgi hullem.

Pärast Elistveret hakkas grupp allamäge lõigul kiirendama, jäin sabas küljetuule käes üksinda ning vahe kärises, lootusetult. Sajale meetrile. Kuid otsustasin, et ei anna alla, pingutan üks edasi, äkki saan järele. Ja juhtus ime.

Kui olin nii palju üksinda rassinud, et enam ei jõudnud, ent umbes pool kaotatust tasa teinud, tulid teised mehed mu tuulest välja - tolle ajani arvasin, et jäin maha üksinda - ning aitasid grupile järele vedada. Läks õnneks.

Eks sellistest mahajäämistest võivad rääkida ilmselt kõik jalgratturid. Aga sugugi mitte kõigil, oletan, ei ole rääkida õnnelikke lugusid grupile järele jõudmisest. Ega mulgi noid palju ole. Kuid mõnda kogemust tasub siiski jagada.

Siin on elav näide, kuidas püüdsin kinni Kolumbia ratturite kolmiku. Võtsin sihiks, et saan nad kätte - ja saingi. Ehkki videost on näha, et niipea, kui tagumine noist fikseerib minu jõudmise nende kannule, läheb ta kõige ette ning püüab kiirendades minust lahti saada. Seejärel, jõudnud tõdemuseni, et see ei õnnestu, laseb kolmik tempo üksjagu alla ning kaotab justkui motivatsiooni. Siis on hästi näha, mis juhtub, kui väikses grupis kaob üksmeel. Positiivse poole pealt, nagu videos veenduda saate, toimub aga sõbrunemine, vennastumine. Loodusest linna jõudes, kui lähen oma teed, muutub sõit veidi riskantsemaks, ent samas jällegi kiiremaks. Jälgige mängu!

Foto 1: Itaallane Vincenzo Nibali ründab Giro d'Italia 11. etapil hispaanlase Alejandro Valverde ees. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 2: Itaallane Vincenzo Nibali vaatab Giro d'Italia 11. etapil, mida kavatseb teha hispaanlane Alejandro Valverde. Foto autor: AFP/Scanpi
Foto 3: Mehed, mis te teete, imestab spordihuviline kaunitar (jäähoki MM-võistlustel). Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

Pullerits: Kes tahab näha kaameradebüüti ratta seljas?

Aitab jutust. Öeldakse ju, et üks pilt räägib rohkem kui sada või tuhat sõna. Ja kui palju võiks veel rääkida liikuv pilt! Kirjutatud küll, nüüd aeg midagi näidata.

Lõikasin ja kleepisin GoPro Studios kokku mõned videolõigud Moabi rattaseikluse kõige esimese päeva kõige esimeselt kahelt rajalt, Maverick ja North 40 (fotol paremal nende radade algus). Tulemust näete, kui klikite SIIA. Vaatamisel pidage silmas, et tegemist on minu kõige esimeste minutitega Moabis ratta sadulas, millest tulenevad ka mitmed algaja vead ja ebakindlus. Olgu lisatud, et tehniliselt ja füüsiliselt on tegemist väga lihtsate radadega, nii et nende põhjal ärge Moabi olude kohta küll midagi järeldama hakake. Alustasin nimme kergetel radadel, et sealse maastikuga harjuda. Liiati oli see mu selle kevade üldse esimene rattasõit.

Head vaatamist! Eks edaspidi lisan ka järgmisi ja luban, et palju huvitavama maastikuga videosid.

Pullerits: Kes tuleb nädalavahetusel lahingut andma?

Eile, pühapäeval, sain lõpuks 50 km/h kätte. Vähemalt kilomeetriks. Täpselt seda Endomondo näitaski: 24. kilomeetri keskmine kiirus 50,00 km/h. Juveliiri töö, kas pole? Kokku 35,4 km keskmise kiirusega ligi 35 km/h (tegelikult oli keskmine kiirus suurem, arvestades Endomondo käivitamise ja peatamisega ning samuti linnasõidul seisakutega kaduvat aega, aga las see olla...). Enne seda, laupäeval, tegin kümmekond lühikest, kuid teravat kiirendust vastu tuult. Nüüd peaks aitama, sest kõik, mis lisaks teha, ei aita enam seisu paremaks muuta, vaid pigem halvemaks.

Kindlasti huvitab enamikku, milline on kevadine üldkilometraaž. Ei ole sellele kunagi spetsiaalset rõhku pannud. Aprilli algul, nagu teate, sõitsin Utah’s Moabi kandis maastikurattaga 16 päeva jooksul 733 km. Pole põrmugi palju. Aga see näitaja omandab hoopis teise värvingu, kui lisada, et nonde kilomeetrite läbimiseks kulus ühtekokku vaid üheksa minutit vähem kui sada tundi. Ligi sada treeningtundi veidi rohkem kui kahe nädalaga – kas mõned profid ka nii kõvasti treenivad? Ega vist. Olen kuulnud, et suusatajad treenivad ettevalmistusperioodil maksimaalselt 85-90 tundi kuus. Seega siis kaks korda vähem, kui ma Moabi päevil.

Järgneva nelja nädalaga pärast Moabist naasmist olen maanteel sõitnud 723,4 km. Niisiis on kevadine rattakilometraaž 1456,4 km. Usun, et enamikul konkurentidel on see näitaja poole suurem. On nad seetõttu minust ka poole paremad? Saame näha.

Esimene võistlus kellegi seisust ülevaate saamiseks on selle nädala laupäeval Jõgeva rattaralli. See on hea ja huvitava rajaga võistlus. Kolm tiiru Kuremaa-Palamuse-Kaarepere-Palamuse-Kuremaa ligi 30 km pikkusel ringil, kuhu jääb kaks Eesti oludes karmi tõusu, mis võtavad paljusid kangutama; tuultele avatud lõigud üle põldude, kus on oluline positsioonivalik. Neis oludes laguneb suur grupp kiiresti. Mullu läksin esimestega kaasa, aga enne Kuremaa poole keeramist tuli vahe sisse; metsa vahel tõmbasin selle kinni, aga just siis, kui järele sain, kiirendasid liidrid taas ning läinud nad olidki. Pärast Kuremaad tuli umbes kümnene punt, aga avatud väljal ei saanud küljetuules nende seas head positisiooni ning tuli oodata järgmist seltskonda. Või kaks või kolm aastat tagasi, kui püsisin suures grupis Palamuseni, aga raja esimesel karmil tõusul, kui olin grupi lõpus – milline viga! –, jäin teiste taha kinni, kaotasin kiirust ja inertsi ning kui üles jõudsin, olid eesmised nähtamatusse kaugusse kadunud.

Kindlasti lõhutakse suur grupp ka seekord üsna kiiresti tükkideks. Registreerunud on näiteks Cofidise proff Gert Jõeäär, Priit Salumäe Hawaii Expressist, Pelotonist Kalev Ints, samuti Priit Kasenõmm, Tiit Orlovski, Arvi Suurpere, Kristjan Savisikk jt. Et tegemist ei ole kerge võistlusega, näitab see, et 50,5 km pikkusele matkasõidule on registreerunuid seni märgatavalt rohkem kui 110 km pikkusele põhisõidule.

Kes tuleb veel lahingut andma?

Foto 1: Eraldistardist sõit Giro d'Italial. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Utah's Dome Plateau'l. Foto: Priit Pullerits
Foto 3: Itaallane Gianluca Brambilla tegemas laupäeval soolosõitu Giro d'Italia etapivõidu poole. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kas tippvorm hakkab juba koitma?

Rein Taaramäe, kes saab Girol teha jätkuvalt enda sõitu (see meeldib mulle ka) ega pea veel meeskonna abistamisele keskenduma (mul ka pole seda kohustust), on ametlikel andmeil 184 cm pikk ja 67 kilo raske. Meil sai Postimehes tervisenädala raames – kas teie firmas ka midagi sellist tehakse? – lasta oma kehalisi andmeid kindlaks teha. Niisiis:

pikkus 186 cm
kaal (koos riietega) 71,0 kg, sellest tuletatud kaal ilma riieteta 69,2 kg
vööümbermõõt 82 cm
BMI ehk kehamassiindeks 20,0
keha rasvasisaldus 12,3%
veesisaldus 63,4%
lihased 44,3% (ma ei tea, mida need protsendid täpselt näitavad ja millest, äkki Ain Kaare või keegi teine asjatundlikum seletab; mõõtmiseks kasutatud aparaat oli Soehnle Professional)
current energy alteration 1964 kcal (paluks taas seletust!)
hemoglobiin 157
veresuhkur 5,6
kolesterool 5,6
vererõhk 121/89

Siin, paistab, et on asjatundjaile analüüsimismaterjali küll ja enamgi veel. Kaal on igatahes juba niisugune, et sellisega võib süümepiinu tundmata sadulasse istuda ega pea vist kartma, et tõusud ära tapaks. Seda on eriti oluline teada ja arvestada nädal enne laupäevast Jõgeva rattarallit, kus on rajal kuus vägagi rasket tõusu.

Kuid neile andmeile on vaja kõrvale ka kehalise suutlikkuse näitajaid. Endomondo teatas eile, et olin just püstitanud 50 km maanteesõidus hooaja uue tippmargi 1:22.45. Eelmine tippmark 1:25.23, mis pärines 1. maist, sai ületatud rohkem kui kahe ja poole minutiga. Mõningaid viiekilomeetriste lõikude keskmisi kiirusi eilsest sõidust, mille tegin koos Steve Astokiga:

20-25 km – 36,59 km/h
25-30 km – 35,79 km/h
30-35 km – 38,05 km/h
35-40 km – 37,89 km/h
40-45 km – 39,82 km/h

Vaatame ka üleeilse 50 km sõidu mõnesid keskmise kiiruse poolest kiiremaid lõike, taas saavutatud koos Astokiga:

21. km – 42,86 km/h
22. km – 49,32 km/h
23. km – 48,65 km/h
24. km – 43,37 km/h
25. km – 46,15 km/h
Seega, 20-25 km keskmise kiirusega 45,92 km/h.

Eelmisel nädalal tegin ka kontrollsõidu traditsioonilisel uksest ukseni ringil, kus alustasin rahulikult, kuid tõstsin aegamööda kiirust: 10 km – 18.15; 20 km 35.30 (17.15); 30 km 52.00 (16.30). Oluline oli see, et läbisin kontrollringi tugevasti alla tunni, mis on korraliku aja alapiiriks – 57.47ga.

Nüüd, edaspidi, ei ole enam võimalik midagi parandada, vaid üksnes seisu hullemaks keerata. Asjad on nii, nagu need on. Järgmisel nädalavahetusel, nagu ütlesin, on kavas Jõgeva rattaralli ning ülejärgmisel on käes Tartu rattaralli aeg. Nüüd, nagu peaminister ütles, jääb üle tegelda vaid peenhäälestusega.

Olete lahinguks valmis?

Foto 1: Priit Pullerits Utah's Dead Horse Point State Parkis Colorado jõe kanjoni kohal. Foto: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pullerits Utah's Moabi lähedal Sovereigni rajal. Foto: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Utah's Archesi rahvuspargis Klondike Bluffsi taustal. Foto: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Utah's Dead Horse Point State Parkis, taamal kõrguvad La Sali mäed. (Ninal on päiksekõrvetuse vältimiseks plaaster. Kes arvab ära, mis on minust vasakul all kanjoni põhjas?) Foto: Priit Pullerits
Foto: Priit Pullerits Utah's Moabi lähedal Chicken Cornersi maasturiraja lõpus Colorado jõe kanjoni taustal. Foto: Priit Pullerits