Pullerits: Kuidas ma Rakke rattamaratonil kõvasti kohta parandasin?

Tempo ei rahuldanud mind, kui lõgistavailt metsa- ja niiduäärsetelt radadelt lõpuks kruusale sain. Nüüd oli viimaks saabunud aeg kiirust juurde panna, aga teised ümberkaudsed ei paistnud sama meelt. Või polnud neil jaksu ja tahtmist.

No kuidas nii?! Enamik neist polnud ju eelmisel päeval Elvas kihutanud, jalad pidid neil olema märksa värskemad. Või oli juba algus neilt jõu röövinud.

Rakke rattamaratoni algus tõmbas vist tõesti nii mõnelgi koivad kangeks. Juba esimesel metsaalusel tõusul hakkas osa võistlejaid vänderdama, häirides sedasi ka teiste rütmi. Selleks, et üks vänderdaja mind külili ei tõmbaks, tuli endalgi sadulast hüpata. Esimese järsu laskumise järgsel tõusul läks juba massiliseks kõndimiseks, nii et kui viimaks jälle normaalselt sõitma sai hakata, oli rivi veninud pikaks-pikaks ja samuti katkendlikuks.

Aga kruusalõigud sellistel sõitudel selleks ongi, et seal vahed kinni nõeluda. Keerasin tasapisi tempot peale ja andsin neile, kellest möödusin, käega märku, et võtku sappa. Võtjaid oli vähe, nende seas üks venelanna, kellel särgile kirjutatud Veršinõ (e.k kõrgused, tipud). Tema oli ka ainus, kellest veidi abi oli. Ühel hetkel lasin ta mööda, et vaadata, kas tagantpoolt tööinimesi ka tuleb. Ainult Veršinõ tuli. Abi oli tema paarisajast meetristki, siis võtsin juhtimise taas üle. Lootsin kruusal, et need, kelle kinni püüame, pakuvad töökat seltsi, aga sain kiirelt aru, et pole mõtet nendele panustada. Tõmbasin paremale, kummardusin madalamale ja läksin taas. Veršinõ mu tuules.

Eespool paistis kaks kuue-seitsmeliikmelist gruppi, üks 150 ja teine 300 meetrit eespool. Vaagisin, et kui arendan jätkuvalt korralikku tempot, peaks nood ehk kinni püüdma. Pikalt üle põllu kulgeval kahe jäljega rajal tõmbasin ees hooga ning veidi pärast seda, kui nood grupid omavahel kokku said, jõudsingi moodustunud pika rongi sabale järele. Mõtlesin, et puhkaks korra tuules, aga mõtteks see jäigi. Kuna mu kiirus oli rongi omast tuntavalt suurem, kihutasin vasakult ühe jutiga kõigist mööda. Veršinõ ikka minu tuulde hoides. Selge see, et ta kasutas mind tõhusa vedurina, sest kilomeetreid tagasi olin möödunud kahest naisvõistlejast ning Veršinõ lootis minu abil nondest lahti rebida.

Kui rada keeras lõpuks vasakule raputavale, kergelt ülesmäge minevale sirgele põlluteele, lasin tempo nimme pisut alla, et taastuda. See oligi rongist möödumise sügavam mõte: saada singlil juhtkoht, sest siis saan ise tempot dikteerida; kui jääd lõppu, ei või eales teada, kelle taha kinni jääd. Rada kulges puude vahel keerutades Emumäe tipu poole. Eeskätt keskendusin ettevaatusele, et leistangiga kusagile mitte kinni jääda või rattaga kivile otsa sõita või juurikal või tolmusel mullal kurvis libastuda. Seetõttu kuulsin, et Veršinõ muutus veidi närviliseks ja hakkas tagant utsitama. Aga ma ei lasknud end temast segada. Kohavalik grupis on selle asja nimi – kui õigel ajal ette ei taibanud minna, siis passi aga taga ja püsi vagusi.

Veršinõ õnneks jõudsin just Emumäe tipu eel kõige järsemate lühikeste nukkide eel ühe eestpoolt mahajäänu kannule ning kuna ta tuli ühel nukil vänderdades sadulast, et jäänud mulgi tema kannul muud üle, kui sama teha, sest kiirus kadus ja kusagile keerata polnud. Veršinõ pääses aga mööda ja võttis enda sabas kaks meest veel kaasa. Ega mul kahju ja kade meel olnud. Andku minna!

Emumäel, nagu kahes ülejäänud TP-ski, tegin põhjaliku tankimise. Ammutasin jõujoogipudelid kõigis võistluse kolmes joogipunktis pea tilgatumaks. Lisaks jõi ära poolteist pudelit vett, mille ise rattaraamil kaasa vedasin – aeg-ajalt kontrollides, ega need raamilt minema ole lennanud, nagu juhtus päev varem Elvas –, ning samuti neelasin kaks SiS-i geeli. Tarbisin vedelikke ilmselt rohkem ja tihedamini kui ühelgi teisel varasemal rattavõistlusel, sest enam kui 30 kraadi oli midagi sellist, milleks isegi kevadine Moabi-seiklus mind ette ei valmistanud.

Pärast Emumäelt laskumist muutus sõit üksjagu üksildaseks. Vahest harva tuli tagant mõni kiirem, nagu üks sinises CFC vormis tugeva kehaehitusega sõitja, kelle järel nägin laskuval metsasinglil, kuidas tuleb meisterlikult ja julgelt puude vahel laveerida. Aga ma ei ole 30-aastane, et võiksin hooletult oma kehaga ringi käia. Minu vanuses luud niisama naljalt kokku ei kasva ja traumad jätavad pikaajalise, kui mitte igikestva jälje. Ohutus ennekõike!

Ühel raiutud metsaga lagendikul ei puudunudki palju, et oleksin üle leistangi lennanud. Järsule laskumisele järgnes kohe järsk tõus, mistõttu sõitsin hooga alla. Aga all luuras heina sees nähtamatu auk või lohk. Põrutasin esijooksuga sinna kõmdi! sisse ja sain kehale kerge põrutuse, aga õnneks jäin siiski sadulasse.

Esimesele asfaldilõigule jõudes sain selja taha kolm kaaslast, kellest kaks tutvustasid end isa ja pojana ning kolmas kandis Scoutspataljoni vormi. Kõik olid metsateedel lõgistamisest ilmselt veidi tüdinud, sest initsiatiivi ei ilmutanud keegi. Tõsi, poeg korra siiski tõmbas, aga nähes, et vanemad mehed jäid üksteisega tagapool repliike vahetama, lasi jala sirgu. Saatsime Scoutspataljoni mehe oma särki õigustama: las murrab ees tuult. Aga väga kõvasti ta ei murdnud. Kui Tammikul asfaldilt vasakule kruusateele keerasime, läksin ise ette ning panin kiirust juurde. Ja kui pärast Tammiku parkmetsa tuli pikk kruusane sirge, panin tempot veelgi lisaks. Püüdsin eest kinni mitu meest – nonde enda asi, kas tulevad kaasa või mitte. Enamik ei tulnud. Nii et kui teist korda asfaldile keerasime, olime neljakesi. Ütlesin kaaslastele, et hakkame nüüd tööle.

Ent töömehi eriti polnud. Isa poeg korraks läks suure sundimise peale ette, kui demonstratiivselt vasakule tee serva võtsin, aga kaua ta ees sõita ei kannatanud. Nõnda siis vedasingi suurema osa asfaldilõigust ise, toetudes käevartega leistangile, et oleks väiksem tuuletakistus ja õlavööde puhkust saaks. Neljas mees, vist Scoutspataljoni esindaja, jäi ometi maha.

Lõgistaval rajal said omakorda minu taga passinud mehed eest. Selleks ajaks olin vastu võtnud otsuse, et kuna võitu nagunii ei tule, siis ei ole mõtet ponnistada end palavuses ja nikerdamisrajal, mis pole minu maitse, sellisesse seisundisse, et pärast jääks võistlusest halb mekk man. Et mõistlikum on sõita nii, et lõpus jõuaks naeratada.

Kuid just metsaalused nikerdamispaigad olid need, mis sobisid Scoutspataljoni mehele. Seda kuulutas ta ka ise, kui ta endast mööda lasin. Ja eks ta edumaa vaid suurenes, eriti pärast seda, kui Lammasküla tee ületuse eelsel järsul tõusul, kust ei hakanud üle pressimagi – sest tark on vahepeal asendit muuta ja kõndides jalgu, eriti sääri sirutada –, kett millegipärast kinni kiilus, kui uuesti sadulasse istusin, et rohtunud mäest alla kihutada. Imekombel sain keti edasi-tagasi vändates uuesti hammasratta peale.

Õnneks tulid seejärel tasasemad lõigud, kus sain jälle rakendada seda, mida olen alateadlikult harjutanud – individuaalset temposõitu. Pärast madala veega Onga jõe ületamist heitsin korduvalt pilgu üle õla – ei paistnud kedagi jälitamas. Ometi ilmus pärast Rakvere-Tartu maantee ületamist selja tagant üks sõitja ja läks möödagi. Järgnes pikk lauge tõus üle kollendava teraviljapõllu (fotol all vasakul).

Päike küttis seal põllul eriti kuumalt, nagu saunas. Aga olin juba varem aru saanud, et sellised tourdefrance’ilikud tõusud, kus tuleb sadulas istudes omas tempos kerida, sobivad mulle. Nii ka seekord. Mööduja jäi peagi jalgu. Keerasin tema tagant paremale  rohu sisse ja läksin mööda. Jätkasin omas tempos. Vahe suurenes. Ja vahe vähenes – nendega, kes eespool vaeva nägid.

Peagi, neli kilomeetrit enne lõppu tuli uus pikk lauge tõus, sedapuhku kruusateel. Seal sain kohe algul kätte Scoutspataljoni esindaja. Ei hakanud tema taga passima. Peagi oli käes järgmine mees. Ja tõusu lõpuks veel üks. Ja metsa all neljaski. Varsti püüdsin kinni veel paar sõitjat. Tundus juba, et lõpp tuleb igati tegus hoolimata juba poolel maal vastu võetud otsusest, et pärakut välja ei punnita. Aga siis ühel järsul tõusul, kus tuli kõvasti vaeva näha, et pedaalides üles saada, pressis mu taha haakinu end kitsal rajal nii lähedalt mööda, et lõi mu kerge puutega rütmist ja sadulat. «Vabandust!» hüüdis ta oma manöövri tagajärje peale.

«Ah, pole midagi, see käib maastikusõidu juurde,» hõikasin talle tagant järele. No hard feelings!

Igatahes sain seetõttu üksinda ja rahumeeli lõpuni tulla. Aeg 2:28.35 andis 144. koha, mis on ligi sada kohta eespool kui mullu samal sõisul. Keskmiseks kiiruseks näitas Endomondo 19,4 km/h, eelmisel aastal oli see 18,5 km/h.

Kahjuks ei saanud seekord videot teha, sest GoPro Hero+ kaamera sai Elva rattapesus niiskust ega läinud enam tööle. Peab vist parandusse viima, kui seda üldse parandatakse. Kel Elva rattamaratoni video nägemata, vaadaku siin seda.

Fotod 1-6. Priit Pullerits Rakke rattamaratonil. Fotode autor: Riho Lüüs

Pullerits: Kuidas ma Elva rattamaratoni ilma joogipudeliteta läbisin

LISATUD ELVA RATTAMARATONI VIDEO!

Mu ainus joogipudel lahkus raamilt umbes kümnendal kilomeetril. Seks ajaks olin sealt jõudnud rüübata vaid korra. Ega ma ise märganudki, kui pudel Tartu maratoni raja laskumisel, kus suusamaratoni lõpuni jääb kuus kilomeetrit, minema hüppas. Kaasvõistleja märkas ja andis teada. «Oh, p***e, p***e, p***e!» oli iseeneslik reaktsioon, mis selle info peale tuli. See, nagu ka muu sõit, on näha siinses videos!

Sest ilm oli ju palav, 30 kraadi ringis, ja Elva rattamaratoni 47 km sõit tõotas tulla ligi tunni ja kolmveerandi pikkune. Eks siis tuleb veeta kuidagi hakkama saada, järeldasin.

Võtsin nimme ainult ühe pudeli kaasa, sest kogemus näitab, et sellest piisab. Algul, pärast starti kolmandast koridorist ehk siis umbes sajandalt kohalt, sõitsin mõõdukalt, püüdsin teisi vedurina kasutada. (Sõidu kajastus Endomondos on siin.) Aga see polnud kuigi tõhus. Eespool sõitis palju aeglaseid, kellest tuli mööda saada. Ja kui lõpuks mööda sain, olid eesmised juba nii suure vahe sisse tõmmanud, et vesise raudteesilla alla suundudes sain vabalt valida, kust sõita tahan.

Tartu maratoni rajal liikus paarkümmend meetrit eespool suurem grupp, ent püüdsin olla kaval ja ei hakanud ise palavas vahet kinni vedama. Ootasin teiste initsiatiivi. See tuligi. Nii sain pärast Elva jõe silla ületamist tõusul ettepoole pressida, nagu tegin seda mullugi, ent hoidsin varu: kõige ette ei trüginud, sest palav ilm – isegi enne joogipudeli kaotamist – sundis mõistlikkusele, energiat säästma.

Hoidsin pika rivi tagumisse poolde. Kuid ajapikku, tasapisi, hakkasin sealt ettepoole nihkuma. Veidi enne Tartu ja Valga maakonna piiri ületamist umbes 17. km-l, seal, kus rada keerab kruusalt vasakule metsavaheteele ning hakkab tasahilju tõusma, läksin viimaks kõige ette. Heitsin pilgu üle õla – terve rivi oli taga. Tegin üksteise otsa poogna vasakule ja peagi tagasi paremale, et panna saba vänderdama. Võib-olla see õnnestuski, sest seal, kus rada keerab paremale mööda rohtukasvanud aasa mäest alla, sain kuulmise järgi väikse vahe vist sissegi.

Kuid siis juhtus õnnetus. Kaldusin kõrgelt musta mulla vallilt vasakule sügavale roopasse ning sealt välja ei saanud – serv oli liiga järsk. Kuus-seitse-kaheksa meest läksid halastamatult mööda. Kogu vahepealne vaev oli osutunud asjatuks. Eesmised said päris suure vahe sisse, kuni lõpuks normaalse raja peale tagasi ukerdasin.

Nii pidin talutehnika kahekilomeetrisele singlile minema paljude sabas, mis ei olnud hea. Seal ju mööda ei pääse. Kui lõpuks metsa alt välja sain, olid paar meest minust eespool lasknud eesmistega vahe sisse. Lisaks puhus vastutuul, mis paraku tähendas, et hoolimata pingutusest ja möödumistest sai väiksem grupp ikkagi eest minema. Pärast vasakpööret järgnenud kruusal oli neid raske püüda, sest grupp liigub paratamatult kiiremini kui üksik sõitja. Mõrtsuka järve singlil tuli eesmiste tagumine ots küll aegamisi üha lähemale, ent kui siis paremale taas kruusale keerasin, nägin, et nood olid paar mahajääjat. Suurem osa grupist püsis endiselt raskesti püütavas kauguses.

Kui siis tuli küljetuulega asfalt, oli grupp peagi vaateväljast sootuks läinud.

Pärast Laguja TP-d sõitsin tükk aega üksi, kuni kümme kilomeetrit enne lõppu tuli tagant neljane grupp. Hüppasin neile kohe tuulde ning sõit läks asisemaks. Ootamatult ilmunud kaaslased tegid päris head tempot. Üheskoos ületasime Elva  jõe silla ja üheskoos võtsime raja kõige järsema tõusu ja üheskoos sõitsime ka kõrgete mändide all kuni raudteealuse kitsa tunnelini. Seal tekkisid paratamatult vahed. Passisin ühe helesinises vormis sõitja kannul, kuni kilomeeter enne lõppu spurtisin paremalt mööda. Sain kätte ka noore TÜASK-i sinikollases vormis noorsõitja, aga lõpus jäi ta ikkagi sekundiga ette.

Protokolli läks 1:43.04ga 51. koht (nädal varem treeningsõidul oli aeg 1:51.44), kaotust võitjale Romet Pajurile 11 minutit. (Eelmisel aastal olin ajaga 1:48.00 55., aga siis oli ka distants veidi pikem.) Ühtekokku lõpetas seekord 47 km pikkuse sõidu 286 võistlejat.

Pühapäeval siis Rakke maraton, stardinumber 207.

Fotod 1 ja 3: Elva rattamaratoni 47 km sõidu kolmas stardigrupp. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Elva rattamaratoni 47 km sõidu teine stardigrupp. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Elva rattamaratoni finišeerijad. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuhu kadusid Taaramäe jalad ja kust leidis need president?

Eesti ajakirjandus hõiskas, et president Kersti Kaljulaid suutis Euroopa esimese riigipeana sõita läbi harrastajate Tour de France’i etapi, ent enne kui selle juurde läheme – ja uurime, kuidas selle läbimisega ikka lood olid –, on palju aktuaalsem siiski, miks Rein Taaramäe (fotol vasakul), kes kaheksa aastat tagasi sai Touril kokkuvõttes 11. koha, ei ole sel tuuril saanud etapil paremat kohta kui 38.

Kuid mis siin uurida!? Me ju teame, kuigi mõned seda muudkui unustavad, milles asi – seitse aastat tagasi saadud mononukleoosis. Pärast seda ei ole Taaramäe võimekus enam endine, nagu ta tunnistas mulle pikas intervjuus. Ja kui mõni põikpäiselt ikka arvab, et mis jutt see on, et mida üks nähtamatu haigus kõvale mehele teeb, siis sõna Taaramäele:

«Ma ei ole selleks enam lihtsalt võimeline, milleks varem olin. See [mononukleoos] jättis jälje. Ma ei tea, mis mõra mootorisse tekkis. Vahel mõnel heal päeval olen tõesti väga tugev, aga sellist stabiilsust küll ei ole, nagu vanasti. Enne seda olin Kataloonia tuuril kolmas ja Romandia tuuril kolmas – tulemused, mida võib-olla mitte kunagi üle ei sõideta. Ma ei näe praegu Eestis kedagi, kes oleks võimelised seda tegema. Ma tegin need alguses [kergelt] ära, aga enam ei ole sellist stabiilsust, nagu siis.»

Ta jätkas: «Kõik pöördus ikkagi siis, tol [2012.] aastal. Kevadel alustasin Bessegesi velotuuril, kus olin kolmas, siis tuli Andaluusia velotuur, kus [Alejandro] Valverde võitis ja kaotasin talle ainult kolme sekundiga. Mäletan, kuidas läksin lõputõusul Valverdega kaasa ja [Fränk] Schleck jäi kohe maha. Nüüd võin sellest ainult unistada. Kui Valverde kiirendab, siis jään maha – ma tean seda; isegi kui üritan kaasa minna, ei ole varianti.» Ent lisas seejärel: «Aga tean, et kui olen atrõõvis ja Valverde-sugused mul vastas ei ole, siis suudan jälle midagi ära teha.»

Neile, kes mononukleoosi mõju alahindavad, tuletas Taaramäe meelde Mark Cavendishi (vasakpoolsel fotol paremal). «Keegi ei tea temast enam midagi,» sedastas ta. «Mees põdes mononukleoosi läbi.» (Tal leiti Epstein-Barri viirus nii aastal 2017 kui 2018. – P.P.) «Kui ma [2016. aastal] Girol etapi võitsin, siis Esteban Chaves (fotol all paremal) oli roosas särgis ja Vincenzo Nibali võttis talt selle sekunditega ära. Järgmisel aastal sai poiss mononukleoosi ja siiamaani ei ole ta suutnud ühtegi kokkuvõttesõitu teha. Ta võitis küll sel aastal Girol etapi, aga kokkuvõttes enam sõita ei jõua.»

Taaramäe rääkis mulle veel ühest sõitjast, Beñat Intxaustist, kes esindab väikest Hispaania meeskonda Euskadi-Murias. «Tol [2013.] aastal, kui Tanel Kangert lammutas Girol ja vedas Nibalit võidule, võitis Intxausti etapi (ja kandis korra roosat liidrisärki – P.P.), oli hullult lootustandev sõitja, tal olid väga head tulemused, aga sai ka mononukleoosi. Kui Chaves suudab veel etappe võita, on mingile tasemele tagasi tulnud, siis Intxaustil läheb juba vist neljas aasta, kus ta on tulemustelt viimase kümne seas või katkestab. (Jah, on küll nii. – P.P.) See on päris hull haigus.»

Tahaks loota, et nüüd oskavad siinsed «spetsialistid» paremini aru saada sellest, mida nende kiidetud rattakommentaatorid teles ja lehes ei räägi ja välja ei too, aga mis on oluline Taaramäe tulemuste mõjutaja.

Samal ajal on hämmastav, kuidas president Kersti Kaljulaidil seevastu lähevad asjad sõna otseses mõttes ülesmäge. Seda nägid kõik, kes vaatasid tema keskmist kiirust Tour de France’i pühapäevasel rahvasõidul. Seal sõitis ta viimast, 37 km pikkust tõusu kiiremini kui nii mõnigi harrastaja, kes mulle rattasõidus tuule alla teeb (jah, on ka selliseid). Nagu teame, oli sellest hämmeldunud isegi meie siinne stammkommentaator Huu.

Ent Kaljulaidi tulemus lõputõusul asetub hoopis teise valgusse, kui kuulsin tõsiasjast, mis sundis mind presidendi avalike suhete nõunikule ehk maakeeli pressiesindajale Taavi Linnamäele eile kell 16.27 kirjutama ja küsima:

«President jahmatas paljusid kõvasid Eesti rattureid rahva Tour de France’il viimase pika, 37 km tõusu erakordselt kiire keskmise kiirusega. Kas saate talt küsida, kuidas see oli võimalik, sest Eesti rattakogukond on segaduses? Igaks juhuks lisan, et mul on osalenud allikaid, kes kinnitavad, et saatemeeskonna liikmed olid lükanud presidenti sadulast. Kui palju? Priit Pullerits»

Küsimuse läkitamisest on möödas üle ööpäeva, rohkem kui 25 tundi, aga vastust ei ole. Kuna ei ole, siis jääb üle teha ise järeldused.

Siin on kaks võimalikku vastust. Esiteks: mu info on vale, keegi ei ole presidenti tõusul sadulast üles lükanud. Teiseks: jah, saatemeeskonna liikmed lükkasid presidenti sadulast. Kui õige vastus on esimene, ei ole ju raske saata mulle teade, et mu info on väär ja ei vasta tõele. Kuna seda vastust pole tulnud, on vähemasti mulle tõenäolisem, et õige on ikkagi teine variant. Kui see nii on, siis on arusaadav, miks Kadrioru poolt valitseb vaikus: suhtekorralduslikult on klassikaline võte mitte vastata küsimusele, kui sa peaksid tunnistama midagi, mida sa ei taha tunnistada; siis on parem üldse mitte midagi öelda. Sest kui sa peaksid ütlema seda, mida tahaksid öelda, ent mis ei vasta tõele, siis riskid väga valusalt sisse kukkumisega.

Loomulikult ei ole see mingi suur ega põletav küsimus, kas president sai lõputõusul kõrvalist abi või mitte, kuigi teame, et Tartu rattamaratonil on nii mõnigi mees, kes on naist sadulast tõuganud, saanud hoiatuse (ja tõugatav on ka saanud). (Või on mõlemad lausa diskvalifitseeritud?) Minu elus ei muutu sellest mitte midagi, nagu ka mitte kellegi teise elus, isegi kui presidenti tõugati mäest üles. Asi on muus.

President kirjutas pärast pühapäevast sõitu nii: «Täna startisin koos 16000 ratturiga Prantsusmaal Tour de France’i rahvasõidul. Pärast pea 9 tunnist ronimist, laskumist ja lõpmatut pedaalimist, aga ka kulgemist imekaunis looduses koos väga suure arvu toredate inimestega, jõudsin lõpuks finišisse.» (Üle 4000 inimese tunnustas seda teadet.)

Ma ei taha, et seda rõõmsat sotsiaalmeedia postitust, mis jätab mulje, et mäkke sai ronitud puhtalt enda jõul, varjutaks väited, et see nii ei olnud. Aga kui see nii siiski oli, teeks kogu loo ausamaks, kui oleks lisatud tänusõnad saatemeeskonnale, kes rasketel hetkedel nii nõu kui jõuga abiks olid. See ei teeks pühapäevast sportlikku saavutust väiksemaks, sest lõppkokkuvõttes on enamikule ükskõik, kas presidenti lükati või mitte. Küll teeks see sportliku kordamineku presenteerimise ausamaks ja õiglasemaks. Poliitiku puhul on need tähtsad omadused.

Foto 1: Rein Taaramäe Tour de France'i tänasel etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert (paremal) Tour de France'i teisipäevasel etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Mark Cavendish (paremal) tänavusel Sloveenia velotuuril. Foto autor: Vid Ponikvar / Sportida / SIPA / Scanpix
Foto 4: Esteban Chaves 2016. aastal Lombardia velotuuril. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: President Kersti Kaljulaid 14. juulil Pariisis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: President Kersti Kaljulaid ja Prantsusmaa presidendi abikaasa Brigitte Macron 14. juulil Pariisis. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kes on Touril tegelikult kõige aeglasema kiirendusega rattur?

Loodetavasti aitab järgnev, seni kusagil avaldamata osa minu hiljutisest vestlusest Rein Taaramäega teil Tour de France’il (fotol paremal) toimuvast paremini aru saada, nii et ei pea siin enam kuulama Eesti harrastajate ja isehakanud spetsialistide targutusi – need «spetsialistid» on ka Taaramäe kinnitusel alati kõige targemad –, vaid hakkate rattasporti sügavamalt mõistma, kui seda võimaldab lihtsalt toores arvude võrdlus ja pealiskaudne telepilt, millele nii paljud vääralt tuginevad.

Niisiis, mul oli Rein Taaramäele küsimus: «Sa oled vist pigem sedasorti sõitja, kes armastab midagi korraldada, mitte ei loksu teistega koos algusest lõpuni?»

«Jah,» tuli kas-küsimusele kiire ja lühike vastus.

«Tuleneb see loomusest?» palusin täpsustada.

«Jah. See tuleb refleksidega,» vastas Taaramäe. «Ma ei ole kunagi enne starti sellise olekuga, et täna tahaks panna. Olen suhteliselt rahulik, ei oska päevast midagi oodata. Aga kui võidusõidu ajal tekib mingi moment, siis taban ära, et nüüd peab minema, nüüd peab panema. Kui ma seda tunnen, ja tunnen, et suudan, siis tavaliselt ei oota, vaid proovin selle ära teha. Karjääri jooksul on selliseid kogemusi ka palju [olnud], et oled oodanud, aga tänu sellele mingi suure asja kaotanud. Need jäävad kuklasse kripeldama.»

Uurisin edasi: «Nii et sa oled pigem selline mees, kes võtab riski ja on valmis selleks, et kõik läheb untsu, kui et lähed kindla peale välja ja saad 12. koha?»

«Jah, täpselt!» tuli taas kiire vastus (mis kinnitab, et olen aastate jooksul Taaramäe natuurile päris hästi pihta saanud – mis omakorda tähendab, et kõik teised, kes siin Taaramäe-spetsialisti etendavad ja muid, mulle vastukäivaid jutte veeretavad, ei taipa asjast tegelikult tuhkagi!). «Kui olen kellegagi eest ära [atrõõvis (fotol vasakul)], siis kardan alati finišit oodata. Kuna ma enamiku finišeid saan pähe ja olen üldse kõige aeglasem vend pundis oma kiirendusega, siis tavaliselt võtan riski ja proovin kaugemalt.»

«Kas kiirendust ei anna kuidagi treenida?» pärisin.

«Annab ikka, aga mul pole tolku sellest,» tunnistas Taaramäe.

«Kas reied on liiga peenikesed?»

«Arvan, et asi on lihastüübis,» laiendas ta vastuses teemat. «Ma olen kogu aeg selline olnud. Kui ma võitsin 2009 Viljandis esimest korda Eesti meistrivõistlused (fotol vasakul), siis mäletan, et panin Kõrgemäe tõusust igal ringil täiega üles, aga ringe oli tollel aastal umbes 13. (Kohati üle 18-protsendise kaldega tänav on üks järsemaid Eestis, selle 297-meetrisel lõigul on kõrguste vahe 32 meetrit. – P.P.) Esimesel ringil ei jäänud keegi maha, teisel ka mitte. Siis hakkasid vennad pudenema, sest väsimus tekkis. Sellist asja mul ei ole, et kiirendan ja saan tõusu peal vahe sisse ja vennad jäävad. Ma olen sellise lihastüübiga, et kannatan palju, aga minu kiirendus on sprintides vattides tuhat. Seda on väga vähe. Maailma tippsprinterid panevad [sellega võrreldes] kahekordselt. Enamik tavalisi rattureid sprindib 1200 vatti ära. Ma olen üks kõige aeglasemaid vendi kindlasti. Juba noorteajast saadik. Kui olin Eestis noorrattur ja kui [võitja klaarimine] jäi finiši peale, olin alati viimane.»

Foto 1: Jooksikud (vasakult) Lukasz Wisniowski (CCC), Lars Bak Yiting, Stephane Rosetto (Cofidis) ja Rein Taaramäe Tour de France'il 16. etapil Pont du Gardi taustal. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe Tour de France'il 13. etapil, 27,5 km pikkusel eraldistardist sõidul. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe (kõige vasakpoolsem) viieliikmelises jooksikute grupis Tour de Franceäi eilsel etapil Pont du Gardil. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe sõitmas 2009. aastal Viljandi grupisõidu Eesti meistritiitli poole. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala/Scanpix

Pullerits: Kes lõpetas seekord esimesena Elva rattamaratoni avatud raja sõidu?

Proovin meeste valmisolekut seal, kus eelmisel aastal Elva rattamaratoni avatud raja sõidul joogipausi korraldanud rohkem kui tosin konkurenti maha jätsin ja üksinda võidukalt finiši poole sõitsin. Seekord ei hakka Lagujal jooma keegi. Ju siis on mullune õppetund meestel meeles. Lõpuni jääb umbes kuraditosin kilomeetrit.

See on tõesti pelgalt valmisoleku kontroll. Lõik Päidlast Lagujale üle Tartu ja Valga maakonna piiri on asfalteeritud, mistõttu sõit on läinud lobedalt. Aga siis algab kruus, mis tähendab, et ilmselt nii mõnigi minetab vunkimise isu. Kasutan seda ära, tõmban kõige ette ja vajutan tempot juurde. Kohe tekib väike vahe. Aga samas ka rivistumine – selja taha jäänud organiseeruvad, et järele jõuda. Selleks, et nad tuulevarju üles ei leiaks, tõmban paremalt vasakule ja siis mõne aja pärast uuesti paremale – see peaks panema saba vänderdama. Ent kohe järgneb täisnurkne pööre paremale. Lasen tempo nimme alla ja pakun tagumistele teed, sest seks ajaks on mul peas küpsenud juba järgmine plaan. Kuid sellega tuleb pisut oodata. Sobivat hetke.

Elva rattamaratoni avatud raja sõit oli gümnaasiumi hoone eest alanud mullusega võrreldes rahulikult. Lasin kõik minema, et siis hakata tagantpoolt ettepoole liikuma. Millekski selliseks tuleb end valmis panna ka eeloleval laupäeval pärissõidul, sest tõenäoliselt pean startima kõige viimasest grupist. Möödunud laupäeval sättisin end avakilomeetrite järel grupi keskele, et jälgida, millise meeleoluga sõit kulgema hakkab. Ei pidanud õigeks hakata midagi dikteerima, sest sõidul oli väljakuulutatud liider, Karl Mihkel Vent, ja vähemasti algul oli viisakas tegutseda nii, nagu talitavad teisedki.

Aga arvata võis, et sama malbelt kahes hanereas, nagu Tartu suusamaratoni raja viimasel neljal kilomeetril, see sõit kauaks kulgema ei jää. Mis siis, et pärast raudteealuse veetakistuse läbimist (see oli samasuguses seisukorras nagu aasta tagasi) jäid esimesed peaaegu seisma, et tagumisi järele oodata. Kuid see oli alles algus.

Nihkun ettepoole pärast Elva jõe silda järgneval tõusul. Selle tipus on näha, et grupp hakkab pikemaks rebenema. Juhtohjad on haaranud punases vormis Cofidis ja tumedas andmoments, nende järel sinises Cartrans, paaril korral vilksatavad ka kollases Hawaii ja sinivalges Saint-Gobain. Nüüd on selgelt tunda, et matkamisega on lõpp. Hoian esikuuikusse, aga ette ei tiku. Otsustan, et las teised määravad, millise tempoga on õige ja viisakas minna. Pilk selja taha lubab aimata, et rivis väntab umbes kümmekond meest, võib-olla pisut rohkem.

Kui sõidetud tosinkond kilomeetrit ning tuleb keerata poriteelt paremale rohusele rajale, mis viib metsapadriku alla ja mis on halvemas seisukorras kui mullu, sest jälgi peaaegu pole ja kõrged pikivaod on peidetud roheluse alla – keegi röögatabki taga: ilmselt märguanne halvast manöövrist –, hoian targu etteotsa, sest tean, et seal võib kellegi taha takerduda (nagu juhtus aasta eest võistlusel). Tuleb olla ettevaatlik, sest mõned kohad on kitsad ja porist libedad.

Kui metsa alt kolmandana välja saan ja kruusale jõuan, vaatan, et initsiatiiv on teistel kadunud. Järgneval kruusalaskumisel lähen esimest korda ette ja tõmban tempo kergelt üles – näis, kes jaksab kaasa tulla.

Laskumise lõpus, kui keeran paremale Hellenurme-Päidla laiale kruusateele, võtan kõrvale, et vaadata, kui palju rahvast järele on jäänud. Kiire audit kinnitab, et alla kümne. Ent taas jäävad mehed initsiatiivitult passima. Egas midagi: tõmban vasakult jälle tempo peale, näitan käega Cofidisele, et tulgu järele – ja annan minna. Tee kulgeb ju allamäge, mõistlik on kiirust nautida. Kui kiiruse piisavalt üles saanud, tõmban vasakule ning lasen enamiku rivist mööda. Las teised ka veavad.

Pööre maanteelt vasakule kitsale, veidi kivisele kruusateele, kus ootab lauge tõus – et mehed luuslanki ei lööks, nihkun uuesti kõige ette ja vean hooga mäest üles. Seal annan järje üle Cofidisele. Aga väga palju tahapoole ei nihku, sest peagi järgneb raja pikim metsaalune singel ja seal on kasulik eesotsas olla.

Kui singel algab, möödun andmomentsist ja lähen kõige ette. Plaan on sõita mõõdukalt tugevalt, tillukese varuga, et tagumistele mitte jalgu jääda. Mullusest on võrdlemisi hästi meeles, kus mida oodata ja milleks valmis olla. Paar kohta on siiski sedavõrd porised, et tuleb ettevaatlik olla.

Kui metsa alt välja uuesti Hellenurme-Päidla kruusasele maanteele jõuame, lasen tempo alla, et uurida, kui palju on mehi järele jäänud. Mõned ikka on. Tulevad metsa alt valdavalt ühekaupa.

«Kuidas Moab oli?» küsib ühtäkki andmoments. Ju ta mõistab, et sealsed rajad on mulle kasuks tulnud.

«Äge! Väga äge!»

Ta ütleb, et tahtis ka hiljuti Moabi minna, aga reis jäi ära. (Jah, kolm aastat tagasi taheti teha sinna suurem ekspeditsioon eesotsas Priit Salumäega, aga huviliste vähesuse tõttu jäi see toimumata.)

«Kui palju tahtjaid kokku tuli?» küsin.

«Kolm.»

«Aga hind oli ju ka soolane,» nendin. «Oleksite minu kutsunud, oleksin selle teinud ligi poole odavamalt.»

Ootame vesteldes teisi järele. andmoments ütleb, et ma olla tõmmanud metsa all nii kõvasti, et tal kopsud ragisesid. Siiski kogume seitse-kaheksa meest pikapeale kokku ja jätkame üheskoos.

Kui pärast kruusamaantee tõusu vasakule väiksemale kruusateele keerame, lasen taas Cofidisel ja andmomentsil tempot määrata. Kitsal nn külavaheteel luurab ühtäkki lai lomp, mis sunnib suurel kiirusel lausa blokki pidurdama, et leida moodus, kuidas sellest mööda pääseda. andmoments on leidlikum ning saab Mõrtsukjärve kaldal ligi viiekümnemeetrise edumaa. Kuid ei mingit paanikat: olen kindel, et küll järele jõuan.

Vasakule Elva-Kintsli asfladikattega teele keerates jõuangi. Ühtlasi saame sappa ei tea kust eespoolt ette ilmunud valges särgis Focusele ja sinises Tartu Velole. Pilk selja taha näitab, et tagant, umbes saja meetri kauguselt, on lähenemas veel üks neljane punt. See ei ole eesmärk, et noid endast eemale hoida. Lagujale jõudes ongi moodustunud kaheksane punt, mille valmisolekut siis kruusateele keerates kontrollin.

Tõsisem kontroll on aga plaanis pärast Lagujat kitsal üherealisel kruusateel. Kuid see on kergelt allamäge reljeefiga, mis tähendab, et kiirus on suur ning seal juba eest ei lähe. Seega tuleb passida tõusunukki. Ja kui see lõpuks saabub, võtan kolmandalt positsioonilt vasakule, ajan tagumiku sadulast ning kiirendan. Paarikümne sekundi järel heidan pilgu üle õla – sain eest ära. Ainult Tartu Velo tuleb kaasa.

«Kas atrõõv?» küsin talt.

Ta ei vasta musta ega valget. Tema pilgust ja kehakeelest saan aru, et vedada ta ei plaani. Niisiis lihtsalt kaasajooksik. Hoian veel mõnda aega tempot üleval, siis lasen tagumised järele. See oli katse, mis kinnitas, et end tõsiselt kätte võttes võin vajalikul ja õigel hetkel loota eest pääseda.

Ilusatel metsaalustel teedel lasen Tartu Velol ees tempot määrata ja hoian tema selja taha, ülejäänud omakorda minu selja taha. Kui kruusale keerame, võtame Tartu Veloga ees kõrvuti ning hoiame tempot viisakalt madalal, et kõik püsiks kenasti koos. Üle Elva jõe silla sõidan kolmandana.

Kolmandana jõuan ka raja kõige järsema tõusu alla. Uus plaan on seal teisi uuesti proovile panna. Tean, et Moab on andnud järskude tõusude ründamiseks hea ettevalmistuse – ja seda ära kasutangi. Kergejalgselt pedaalin kõige ette ning mäe otsas, seal, kus enamik tavaliselt hinge tõmbab ja tempo alla laseb, vahetan kõvemad käigud peale ning kisun kiiruse saepuruga kaetud rajal taas üles. Kuulen, kuidas teised maha jäävad.

Ei, see ei ole spurt, et teisi maha raputada. See on pelgalt suutlikkuse proov, kas jaksan kohe pärast tõusu kiirendada. Hoian tempot, veendumaks, et kiirendusvõime ei ole ainult lühiajaline. Seal, kus tulevad järsk pööre vasakule ja peagi kohe paremale, olen veidi hooletu – märkan suunaviitasid liiga hilja – ning pöörded tulevad suure kaarega, peaaegu seisaku pealt (kasulik õppetund laupäevaseks võistlussõiduks!) ning grupp saab mu kätte. Võtan rivis rahumeeli kolmanda koha.

Lõik üle põllu, pärast Elva-Palupera-Kähri asfalttee ületamist on hämmastavalt trepis. Korra tahab ratas mind vaat et seljast visata. Aga tuleb hoida rivis etteotsa, sest tean, et järgnevad kitsad tehnilised kohad – võsaalune järsk tõus, kitsas purre, kitsas ratta jalutamist eeldav tunnel raudtee alt läbi, kraav –, on sellised, et need, kes on tagapool, jäävad tõenäoliselt lootusetult maha.

Kui uuesti sadulasse saan, hoian endiselt kolmandat positsiooni ega kavatsegi söösta ettepoole. Rada on olematu, selget sõidetavat trajektoori pole, seda tuleb tunde järgi niidetud heina alt kombata. Korraks suundub trass tagasi hästi raudtee külje alla, ent enne seda tuleb läbida sügav ja porine kraav, mille põhjas luurab mudane vesi. Komplikatsioonide vältimiseks tulen sadulast. Enamik teisigi käitub samamoodi.

Siis märkan peagi, et nool juhib ühtäkki, erinevalt mullusest, vasakule metsatuka alla. Pääsen sinna esimesena. Seejärel pööre vasakule, siis paremale ja uuesti vasakule ning olemegi tagasi gümnaasiumi kõrval parklas. Kõik teised tulevad minu järel.

Olen kaitsnud mullust Elva rattamaratoni avatud raja sõidu esikohta. Endomondo näitab sõidu pikkuses 46,9 km. Aega kulus 1:51.44, mis teeb keskmiseks kiiruseks 25,15 km/h. Kõik, kes minu tempos tulnud, kiidavad, et oli korralik treeningsõit.

Fotod 1-6: Elva rattamaratoni avatud raja sõidul osalejaid. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas Rein Taaramäe kardab Tour de France'i?

Rein Taaramäel on võidurefleks olemas - seda me teame. Aga paraku istuvad autos asjapulgad, kes arvavad, et nemad teavad paremini, kuidas asjad peavad käima, ja muudkui jagavad korraldusi. Seetõttu küsisin Taaramäelt, kas ta on mõnikord saatnud raadio teel jagatavad korraldused kus see ja teine ning tegutsenud nii, nagu ise õigemaks peab.

"Kui Girol [2016. aastal etapi] võitsin," vastas mulle Taaramäe, "siis spordidirektor taga autos hakkas midagi raadiosse rääkima. Aga see oli mul koduetapp, Monaco lähedal. Seal, kus minema panin, olin korduvalt altitude’i laagris käinud, Ta hakkas midagi seletama, aga ma ütlesin, et ära muretse, ma tean siin iga nurka, tunnen ennast ka hästi ja tean täpselt, kus panna tuleb. Ta ütles kohe vastu - ta on hästi intelligentne vend -, et ja-jaa, okei, selge. Rohkem ei öelnud ta ühtki sõna."

Võit lõpuks tuli.

Aga suurtuuride alguses on teadagi närvilised. Küsisin Taaramäelt enne Tour de France'i, kas ta pelgab ka.

"Kuna tunnen, et ma päris sama hea pole nagu varem, siis ikka natuke aukartusega lähen peale. Noorena pelgasin rohkem tuult ja närvilisust, praegu selle pärast enam üldse ei stressa."

Kui suur on esimeste päevade mahtra ja tõmblemine?

"Kui end korraks lõdvaks lased, oled kohe taga kümne viimase seas. Grupis on juba 15. mees selline, kes tahab järgmisest mööda saada."

Esimestel päevadel juhtub tavaliselt palju kukkumisi. Miks?

"Tour de France on lihtsalt nii suur võidusõit. Kui sulle juba hommikul koosolekul korrutatakse, et seal on tuul ja seal peab ees olema, siis kõik 180 venda saavad sama infot ja raadiost ka öeldakse kogu aeg, et olge ees, olge ees. Siis hakatakse millimeetri peal sõitma, ja kui keegi natuke vääratab või on natuke tuult ja keegi pidurdab kõvasti – ja teine ei pane tähele, sest joob samal ajal –, läheb asi käest ära."

See tähendab, et kogu aeg peavad silmad ees ja taga ning käed piduritel olema, nagu Tartu rattarallil?

"Jah. Aga ümberringi on siiski profid, keegi imepoognaid ei tee – seda pole vaja karta. Kuid tihtipeale tajud kukkumist ette. Kui kiirus on hästi suureks läinud, on elekter õhus ja kõigil on stress peal – selliseid hetki ma kardan. Olen mitu korda ette tunnetanud, et nüüd vist tuleb midagi. Ja on tulnud."

Mis siis teed?

"Pead otsima kohta, et kui pauk peaks käima, oleks kuskilt võimalik mööda põigelda.

Ühel aastal Prantsusmaal oli enne finišit paarkümmend kilomeetrit 2-3 protsenti allamäge ja allatuult, kiirus oli 70 km/h. 20 km enne lõppu vaatasin, et kõik on nii stressis, tõmbas junni jahedaks. Sain grupis kuidagi ääre peale ja viis sekundit hiljem käis kõmakas! Pääsesin paremalt mööda. Lõpuks jäi ette 25 meest, teised panid kõik maoli. Pärast tulid vennad [meeskonna] bussi, üleni verised.
Belgias oli ka üks võistlus allamäge. Sõitsin siis Astanas, töötasin [kolme suurtuuri üldvõitja] Vincenzo Nibali heaks, aitasin teda ka siledal. Olin just pundi ees, kõik rauad paremal (raskeim ülekanne peal – P.P.), väntasin nii kõvasti, nagu torust tuli, pakun, et kiirus oli üle 70 km/h. Kui ei jõudnud enam vändata, lasin end sadulatoru ja lenksu peale ning samal ajal kuulsin, kuidas taga hakkas ilge torm. Viis kilomeetrit hiljem pandi sõit seisma, sest peagrupil peab alati kiirabiauto taga olema. Aga kõiki kiirabisid oli vaja pärast toda kõmakat. Tanel [Kangert] tuli tagapool ja ütles, et tal pidas närv nii hästi vastu, et pani seal vendade vahelt läbi. Pääses kuidagi puhtalt.
Kui mul ees kukutakse, ei suuda ma hüpata või kõrvale põigata. Panen tavaliselt vendadele kümpi (otse sisse – P.P.). Ei oska mingit seisukohta võtta.

(Näitab vasakul õlavarrel pikka armi.) See läks luuni välja. Juhtus Korsikal, lõpuni jäi 5 km, olin väga heal positsioonil ja äkki käis kõmm! Sain kuidagi meeste vahelt läbi ja sõitsin rahulikult lõpuni. Siis vaatasin, et käsi on verine. Ei tea, äkki kellegi teise veri? Läksin bussi ja seal keegi nägi, et mul on lahtine haav. Ise ei saanud arugi, adrenaliiniga ei tunne midagi. Siis tehti kohe paanikat, et arst, arst, arst! Hakati õmblema. Seejärel tuli meelde, et tundsin mingit knõksu tagant – ju siis kellegi ratta pedaal või hammasrattas tõmbas käe lõhki. Aga suurematest kukkumistest olen pääsenud. Midagi väga õudset pole siiamaani juhtunud."

Kas hirmu on aastatega juurde tulnud või vastupidi, oled karastunud?

"Kuna midagi hullu ei ole juhtunud – et paned sajaga mäest alla vastu puud ja pärast oled haiglas –, siis see on julgemaks teinud. Aga tegelikult on see vale, sest iga hetk võib asi käest ära minna. Varem hoidsin ennast rohkem."

Homme siis Elva rattamaratoni treeningsõit, eks? Ajage end Utah' singlivideoga "Moab for Dummies" juba soojaks!

Foto 1: Jalgratturite naised on samuti peenikesed. Belglase Wout Van Aerti naine Sarah De bie Tour de France'i 12. etapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Belglase Jasper Stuyveni laskumistehnika Tour de France'il. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Peter Sagan Tour de France'i 12. etapil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Tour de France'i 12. etapp. Küsimus: kust puhub tuul? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Tour de France'i 12. etapp. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Foto 6: Sakslase Niklas Arndti kurvitehnika Tour de France'i 12. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kes teist jõuaks Tour de France’il sileda etapi peagrupis kaasa sõita? Taaramäe vastab!

Rein Taaramäe ütles mulle, et tema ei ole Tour de France’il oma meeskonna liider, sest neil ei olegi liidrit. «Meie eesmärk on võita etapp,» lisas ta. «Minu kohustus on etapivõitu püüda mägedes.»
Ometi on Taaramäe vähemalt seniste tulemuste põhjal Touril oma võistkonna kindel esinumber. Total Direct Energie parimana on ta pärast 11 etappi 38. kohal, kaotust liidrile 23 minutit. Kusjuures tema trumpetapid, karmid mäed, pole veel alanudki. Tema meeskonnakaaslastest paremuselt järgmisena on Romain Sicard 78., kaotust liidrile 51 minutit. Paremuselt kolmas, Paul Ourselin, on alles 115. (+1:17). (Muide, Tanel Kangerti meeskonna EF Education First kõik liikmed peale nende liidri Rigoberto Urani paiknevad üldjärjestuses Taaramäest tagapool.)

Nüüd on küsimus, mis edasi saab. Sest kui loete ja kuulate spordiuudiseid – ehk neid, millele toetub end eksperdina esitlev Huu, sest ega tal ju otseteed kellenigi pole –, ei saa te sealt mingit konteksti. Te saate teada, kui mitmes oli etapil Taaramäe ja kui mitmes Kangert ja kui palju nad kaotasid liidrile ja mis kohal on nad kokkuvõttes, aga see on info, mis ei ütle mitte midagi ja millega pole huvilisel midagi peale hakata. Sest tuues välja kohti, loovad spordiuudised mulje, nagu oleks hea etapikoha ja kõva üldkoha jahtimine Taaramäele ja Kangertile peamine. Kangerti eest ei tea rääkida, aga Taaramäele küll see nii ei ole.

Me teame Taaramäe kohta minu intervjuust Arteris (mille toimetute juhid valisid eelmise nädala Postimehe parimaks looks) seda, et lõpparvestuses kõrgele kohale ta ei pretendeeri. Siit tekib omakorda küsimus, mida on temalt oodata Touri teises pooles. Sellest olen ma siin varem juba kirjutanud, mis tähendab, et sisulist ja usutavat konteksti pakub Eesti ajakirjanduses vaid see blogi siin.

Mis aga teid rohkem võib huvitada, on see, kas jõuaksite mõnegi sileda etapi Tour de France’il peagrupiga kaasa sõita. Kui olete tugev harrastaja – näpp püsti, kes on! –, siis Taaramäe annab teile lootust:

«Jaa, kindlasti. See ei ole nii raske. Muidugi peab õnne olema, et pole küljetuult. Kui on küljetuul, siis seal on vaja toota väga-väga palju vatte mingi aeg ja seal peab oskama sõita millimeetri peal, pead teist ees maksimaalselt usaldama. Vahepeal sõidetakse rahulikult, mingi rong teeb ees tööd, aga siis tuleb väike küla, punt läheb pikaks, ja kui siis on veel laskumine küla lõpus ja all kurv – seal tekib kummipaela efekt, kus on igal mehel võimalus maha jääda. Profid, kellel on kiirendus väga halb, jäävad ka tihtipeale maha. Vahed tekivad sisse.
Need sõidud siledal on võrreldavad sellega, kui sõidad reka tuules, mis sõidab 60–70-ga. (Mulle): tead ju ise, mis see on. Seal tekib vahepeal tunne, et ongi lihtne, taastud. Nii imelik, kui see ka ei ole, aga sõidad viis tundi rattaga ja tunned ennast pärast palju paremini.»

Jah, üks asi on sõita üks päev, aga teine asi on sõita kolm nädalat jutti. Palusin, et Taaramäe seletaks, kuidas ta seda jõuab. Ta seletas:

«Tegelikult on nii, et ainult esimestel päevadel on imelik. Aga pärast tuleb rutiin. Ja tahet tuleb rohkem, kui parem päev tuleb sisse: et täna on hea, äkki on homme veel parem. Motivatsiooni tuleb juurde. Tihtipeale on pärast suurt velotuuri raske rauaga minut-poolteist jõunäitajad ka tõusnud. Muidu ei suuda treenides kuidagi jõupoolt arendada. Olen proovinud igasuguseid asju, aga pärast suurtuure olen tihtipeale kogenud, et järgmisel võidusõidul paned väiksel tõusul raske raua sisse ja lähed – hull power tekib.»

Taaramäe jutt tuletas mulle meelde küsimust, mis on mulle tükk aega segadust tekitanud. Niisiis pärisin: «Ühest asjast ei saa ma aru: ratturid räägivad, et alguses ei olnud tunne kõige parem, aga siis võidusõidu ajal läks heaks, või vastupidi. Kuidas enesetunne sõidu jooksul nii palju kõikuda saab?»

Taaramäe siis vastas: «Paraku on see nii, jah. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Enne, kui sain 25, oli mul stardis pigem parem ja lõpus olin väsinud. Nüüd olen stardis pigem kehvem... ja lõpus sama kehv, ei väsi ära enam lihtsalt. Aga sellist superkompensatsiooni ei teki, et teistega hullu vahet teha. Varem, kui stardid olid mäkke, olin seal ise hull algataja ja tekitaja, silmad põlesid, et jumala hea – start mäkke! Aga nüüd, kui on hullult raske start, saan ikka jooksikute gruppi ja palju suurema tõenäosusega, aga ma ei ole seal domineerija. Oma esimesel Vueltal sain neli korda atrõõvi, kõik olid mäkke stardist, ise olin üks algataja. Kui siledal maal minnakse atrõõvi, siis tõmmatakse rivi ette ja öeldakse, et las lähevad, et mehed, hakkame kusele. Aga kui on mägietapp ja start on mäkke, on ette tahtjaid rämedalt palju. Mäletan, kuidas Vuelatal pidin selleks andma nii palju, nagu torust tuleb.»

Kui te Touril peagrupiga kaasa sõita ei jõua, siis sõitke parem koos minuga Moabi värvikail kurvitavail singleil. Usun, et elamus sealt on märksa suurem, kui pael kaelas proffide sabas tilpneda.

Foto 1: Kas tunnete jalgrattureid? Vasakult: Anthony Perez (Cofidis), Lilian Calmejane (Total Direct Energie), Stephane Rossetto (Cofidis) ja Aime De Gendt (Wanty-Gobert) Tour de France'i 11. etapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe meeskonnakaaslane Niki Terpstra on kukkunud Tour de France'i 11. etapil. Ta jättis võistluse pooleli. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Caleb Ewan (vasakul) edestab Tour de France'i 11. etapi lõpuheitluses mõne sentimeetriga Dylan Groenewegenit. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 4: Belglane Laurens De Plus Jumbo-Visma meeskonnast hakkab kaaslastele joogipudeleid vedama. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 5: Rein Taaramäe meeskonnakaaslane Niki Terpstra on kukkunud Tour de France'i 11. etapil. Ta jättis võistluse pooleli. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Atrõõv! Tour de France'i 11. etapp. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Rattasõit algajatele: Moab for Dummies

Tour de France’il täna puhkepäev, meie meestel küllap mõtteainet, kuidas läks nii, et eilsel sileda maa etapil tuli võitjale kaotust ligi kümme minutit ja koht teise saja algul: Rein Taaramäe 111. ja Tanel Kangert 116.

Võtame siis meie ka vahelduseks kergemalt, seda enam, et eelmine nädal sai sõidetud individuaalseid tunniseid eraldistarte neli tükki jutti keskmise kiirusega 33-35 km/h. Näitan teile vahelduseks vastmonteeritud lühifilmi «Moab for Dummies: Singletracks That Are More Curvacious Than the Body of Ronaldo’s Girlfriend». Pealkiri, nagu aru saate, on tuletatud Eesti spordiajakirjanduse lembepealkirjadest stiilis «Vaata Ronaldo tüdruksõbra seksikaid kurve».

Filmi jälgimisel on abiks käsikiri, mille leiate siit. Paraku on käsikirja tagumine osa, kus asi läheb eriti kurvikaks, kaduma läinud. Aga filmis on too kurvikas osa õnneks kenasti jäädvustatud.

Kindlasti aitab «Moab for Dummies» vaatamine valmistuda teil laupäevaseks Elva rattamaratoni treeningsõiduks, kus, nagu teate, on mul kaitsta mullune esikoht.

Foto 1: Belgia rattur Wout van Aert võidab Tour de France'i eilse, kümnenda etapi. Itaalia rattur Elia Viviani (paremal) vaatab imestunult pealt. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Moab Brands maastikurattaradade süsteemi raja Rockin' A lõpus, taamal lumised La Sali mäed. Foto: Priit Pulleritsu kogu

Pullerits: Miks Taaramäel on rohkem võite kui Kangertil?

Enne kui avan siin uusi tahke Rein Taaramäest ja Tanel Kangertist, paar sõna endast. Nimelt lõppenud nädala nelja rattasõidu keskmised kiirused.

N – 33,1 km/h (34,0 km 1:01.19)
R – 33,1 km/h (40,0 km 1:12.14)
L – 33,4 km/h (37,7 km 1:07.29)
P – 35,07 km/h (31,9 km 54.12)

See pühapäevane keskmine kiirus on Endomondo järgi. Kui teha paberil läbitud distantsi ja kulutatud aja põhjal arvutus, tuleb keskmiseks kiiruseks koguni 35,31 km/h.

Need ei ole muidugi kiirused, millega miskit võita võiks. Ent ega ma võidu peale sõitnudki. Lihtsalt huvitav on: istud kodu ees ratta selga ja siis väntad ning vaatad, mis keskmiseks tuleb, kui kodu ees kella kinni lööd.

Taaramäelt (fotol vasakul) küsisin paar päeva enne Tour de France’i algust, miks on tal rohkem võite kui Tanel Kangertil. Ta vastas nii:

«Ma olen tugevam, arvan. Kui mul on hea päev, siis olen Tanelist tugevam. Räägitakse, et Girol pidi Tanel ootama tagant Vincenzot [Nibali]. Tegelikult oli nii, et kui jõudsime 2000 meetri peale, siis Tanel oli maha jäänud. Olime [enne seda] tükk aega kahekesi, saime eest mehed kätte. Tanel oli heas vormis, mul oli hea päev. Mehed tegid veel viimase kiirenduse, enne kui ma üle võtsin – siis tegelikult Tanel jäi maha. Kui lähed YouTube’i vaatama, siis näed ära selle. Vahetult enne minu rünnakut on Tanel 50 meetriga maas, ta ei saanud järele. Kui mul on hea vorm, on mul pool käiku rohkem lisaks kui Tanelil.
Taneli eelis on see, et ta on väga stabiilne. Selline on kõige parem töömees, kes on stabiilne. Mina sobin töömeheks palju vähem, sest meeskonna liider saab minuga palju vähem arvestada.»

«Jah,» nentisin, «Valverdele kaotasid [La Route d’Occitanie tuuril] esimesel etapil kümme sekundit, aga siis said kolmandal etapil ligi kümneminutilise paki.»

«Ma tegin ühe lolluse,» vastas Taaramäe. «Tegelikult olin tugev sel tuuril. Vaatasin Stravast, et sõitsin viimasel tõusul viienda aja. Aga olin juba kümme minutit maha jäänud.»

«Sellepärast jõudsidki sõita, et olid kümme minutit maha jäänud?» küsisin seepeale.

«Ei, seal oli see probleem, et kruttisin oma sadulat enne starti ja see tõmbas mul selja nii hullult blokki, et ma ei saanud enam pingutada tõusul. Laskumisel venitasin end ja üritasin selga lahti väänata. Viimaseks tõusuks sain asja paremaks. Trenni mõttes oli mul vaja see tõus korraliku hooga ära sõita. Pärast vaatasin, et viies aeg. Oleks lõpetanud esikuues selle tuuri.»

«Kas sul sadul siis paigas ei ole?» imestasin. «Sadulapostil on ju märk peal.»

«On küll,» lausus Taaramäe. «Aga see on peas kinni. Mul ei ole kunagi olnud sadulas hea olla. Ma ei tunne ennast kunagi ratta seljas mugavalt, kuigi olen olnud proff 15 aastat. Seetõttu olengi regulaarne kruttija. Pean halvast variandist vähem halva leidma. Ma ei tea, millest see tuleb. Kui ma väga palju kruttima hakkan, muudan positsiooni, millega saan sõita, väga palju ja siis tekib päris probleem ja jääbki selg valuseks. Kui selg valusaks jääb, on jube. Tulin eelmisel aastal Touril boksi, selg oli täiesti krambis.»

«Sina vist ei oleks sellise rolliga nõus, nagu on Kangertil, et on lihtsalt abimees?» uurisin seejärel. «Sul on suurem ego, et tahad võita ka, kas pole nii?»

«Meie profiteed algasid erinevalt,» rääkis Taaramäe. «Kui Tanel Ag2r-is alustas, läks tal kohe untsu. Tal tekkis põlvehäda, et kas lõpetab üldse ära. Ta suutis comebacki teha. Kui ta Astanasse sai – see on suur tiim –, pidi ta seal näitama, et on kohta väärt, ja hakkas teiste heaks sõitma. Eks tal tekkis sellest rutiin. Kui Astanas koos olime, siis ta ütles, et tal ei ole enam seda refleksi, et paneks ise.»

«Aga sul on see olemas?» küsisin, kuigi aimasin vastust.

«Mul tuleb see refleks sõidu ajal iseenesest,» tunnistas Taaramäe.

Taaramäe rääkis mulle, et Kangerti võimalikud võidud on võinud jääda ka selle taha, et «tal etapivõidu kogemust pole». Selle kinnituseks meenutas ta viimast Girot, kus Kangert oli 17. etapil kuues, kaotas liidritele viimasel tõusul ainult minuti (etapi kokkuvõttes kaks minutit – P.P.) ja lasi Taaramäe sõnul «kapsad nii endast välja, kui sai». «Viimasel [etapi]päeval läksid liidrid küll atrõõvile järele, aga atrõõvist suutsid kaks venda neile pähe panna,» rääkis Taaramäe. «Tanel jäi väikse vahega maha – täpselt see võib-olla, mis [etapivõidust] puudu jäi.» Teisisõnu: «Sa pead kaval olema ja ego alla laskma,» ütles Taaramäe. Mis tähendab, et Kangert võinuks tema hinnangul 17. etapil, kus tal nagunii võiduvõimalust polnud, rohkem energiat säästa, et siis viimasel etapil tõsisemalt üritada, ent ta oli end lõpuetapiks juba liialt ära kulutanud.

Kangert jagab oma nägemust Giro käigust ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimases numbris (fotol paremal). See on Vahur Kalmrel temaga ääretult põhjalik intervjuu. Minu arust on tolles intervjuus ainest raamatu jaoks. Kes teab, äkki ongi kellelgi midagi sellist plaanis?

Foto 1: Priit Pullerits Tartu rattarallil Otepää tõusudel. Foto autor: Kiur Kaasik
Foto 2: Rein Taaramäe on pakkinud varustuse autosse, et alustada sõitu Tartust Tallinna ja sealt edasi Tour de France'ile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Maikuise Vuelta Aragoni kolm paremat (vasakult): Rein Taaramäe (3.), Eduard Prades (Movistar, 1.) ja Jevgeni Šalunov (Gazprom-RusVelo, 2.) Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe Tartus ärasõidupäeval Tour de France'ile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tanel Kangert filmi "Mäed, mida polnud" esilinastusel mullu novembris Pärnus Apollo kinos. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 6: Tanel Kangert mullu Austrias MM-võistlustel eraldistardist sõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur juulikuu number. Kaanepildi edastas ajakirja toimetaja Vahur Kalmre

Pullerits: Minu eksklusiivne intervjuu Rein Taaramäega!

Täna on suur päev Eesti rattaspordis: Postimehe Arteris ilmub minu pikk intervjuu Tour de France’il sõitva Rein Taaramäega (fotol vasakul). (Ei, see ei ole veebis vabalt ja tasuta loetav! Kas te tõesti arvate, et minu töö ja vaev peab olema tasuta? Kas teie töö ja vaev on tasuta? Ei ole ju! Vaat siis, minu oma ka mitte! Loo videopromo saate näha siit.) Seal küsin Taaramäelt, kas ta läks Tourile oma meeskonna liidrina.

«Meil ei ole tiimi liidrit,» vastas Taaramäe. «Meie eesmärk on võita etapp. Minu kohustus on püüda etapivõitu mägedes. Meil on kolm meest, kes suudavad mingil määral ronida. Teistel meestel on ülesanne siledal maal midagi korraldada, kas püüda enne lõppu või päeva alguses eest ära saada. Meil on üks mees, kes sprindib ka natuke, aga meil ei ole sellist rongi, kes talle abi suudaks osutada. Ta peab ise vaatama, kuidas hakkama saab. Äkki saab jooksikute hulka, kelle seas on ta kõige kiirem – see on alati variant.» (Pullerits: küsimus siinsetele asjatundjatele: kellest on jutt?)

Taaramäe (fotol paremal) vastuse peale tuletasin talle meelde, et ta on tänavu jõudnud ju paljudel sõitudel kokkuvõttes esikolmikusse, mis siiski võiks viidata sellele, et tema on meeskonnas number üks.

«Mägedes olen kindlasti kõige talendikam, kõige puhtam ronija,» lausus ta. «Aga meil on teisigi, kellel on võite varnast võtta.»

«Kokkuvõttes sa kõrge koha peale seega ei pretendeeri?» küsisin.

«Ei usu, jah. Kindlasti üritan alustada tuuri nii, et sekunditki niisama ei kaotaks, sest kunagi ei tea, millal võib kingitus sülle kukkuda ja millal võid kollase särgi saada. See võib olla õnnemäng. Seega ei ole mõtet kohe esimesel etapil jalga sirgu lasta. Pigem üritan nii kaua [parematega] kontaktis olla, kuni ühel päeval jään pikalt maha. Siis on selge, et enam [etteotsa ei jõua]. Kui olen lõputõusu all peagrupis ja kaotan kokkuvõttes esimestele 50 minutit, siis ma kindlasti 10. kohta seal püüdma ei lähe. Sest tean, et kui [Alejandro] Valverde või [Geraint] Thomas on minu kõrval tippvormis, siis ma nagunii neile vastu ei saa. Üli-Rambo enesetundega saan võib-olla kolmandaks. Aga kolmandast kohast on vähe tolku. Pigem üritan hommikustel puntidel, kes lähevad, silma peal hoida ja nendega kaasa saada.»

Pullerits: «Etapivõitu on ilmselt raske püüda, sest neid, kes sellest unistavad, on sada tükki, aga neid, kes kokkuvõttes esikümnesse pürgivad, on ehk ainult 15.»

Taaramäe: «Seda küll, jah. Aga neil, kes tahavad esikümnesse saada, ei saa tiimikaaslased ette minna. Kui Tanel [Kangert] (fotol vasakul) läheb [Rigoberto] Urani aitama, siis ei lubata tal ette minna.
Mingid vennad on ülikõvad ja võiks kokkuvõttes sõita viienda koha peale. Aga kui nad on esimesel nädalal [näiteks] kukkunud ja kaotanud juba tund aega, jääb neil üle atrõõvi variant või mägede[kuninga] särk. Nagu [Julian] Alaphilippe eelmisel aastal. Ta võitis etapi, kus mina jäin kolmandaks. Ta oleks kindlasti võinud suuta esikümnesse sõita, aga ta oli juba aega kaotanud ja tiimi jaoks tööd teinud. Lõpuks läks ta [etapivõidu] jahtimise teed.»

Pullerits: «Kas etapivõidu jahtimisele aitab kaasa see, et kui oled poole velotuuri peale kogunud juba poolteist tundi kaotust, siis keegi sind enam ei jälgi? Et las Rein läheb.»

Taaramäe (fotol vasakul): «Jah, kindlasti. Ma oskan seda teha ka. Kui enam kokkuvõttekohta taga ei aja, siis hoian nii palju energiat ja jõudu sellega kokku, et lõpetan mingid etapid rahulikult. Näiteks sõidan viimast mäge 20 minutit aeglasemalt kui esimesed vennad. Ebaintelligentsemad vennad, kes ka tahavad atrõõvist etappi võita, on nii kõva egoga, et nad ei suuda peapundist viimase tõusu all päev enne lahti lasta, kui neil järgmine päev oleks võimalus. Nad kaotavad sellega, kui kulutavad end iga päev väga-väga palju, lõpetavad 11., 12. või 13. kohal, on kokkuvõttes näiteks 50. kohal, ja järgmisel päeval saavad atrõõvi, aga saavad ühelt vennalt lõpus pähe. Tanel tegi Girol niimoodi. Tal etapivõidu kogemust pole, nii et võib-olla selle taha [võit] jäigi. Ta oli päev enne viimast etappi kuues, kaotas liidritele viimasel tõusul ainult minuti; ta lasi kapsad endast nii välja, kui sai. Järgmisel päeval, viimasel päeval, läksid liidrid küll atrõõvile järele, aga atrõõvist suutsid kaks venda neile pähe panna. Tanel jäi väikse vahega maha – täpselt see võib-olla, mis puudu jäi. Sa pead kaval olema ja ego alla laskma.»

Loodetavasti annavad Taaramäe eelnevad seletused teile võtme Tour de France’i edasiste sündmuste mõistmiseks. Peaasi, et meie mehed vastu peaks. Et ei juhtuks nii, nagu Ameerikas, kus langenud sõjameeste auks tehakse rattasõiduradasid, kus siis meiesugused muidusõitjad saavad oma kapsaid välja lasta.

Foto 1: Rein Taaramäe Tour de France'i neljapäevasel etapil. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Rein Taaramäe eelmise nädala kolmapäeval Tartus, mil ta alustas teekonda Tour de France'ile. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert tänavu 28. aprillil Liege-Bastogne-Liege võidusõidul. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix