Pullerits: I Have a Dream! Ei - team!

Kindlasti tundsite pealkirjas ära Martin Luther Kingi kuulsa kõne pealkirja. Mul oli ka unistus: panna Viljandi jooksu võistkondlikuks arvestuseks kokku tiim (sest nagu selgus, siis mu tase ühtegi teise võistkonda pääsemiseks ei kõlvanud [vt eelmise postituse üleskutse]). Paningi. Tiim nimega Eesti ajakirjanikud on selline:
Priit Pullerits, Postimees 1965
Kalle Muuli, Postimees 1958
Peep Kala, Sakala 1961
Hans Väre, Sakala 1979
Marko Suurmägi, Sakala 1975
Indrek Lindsalu, Kalev Meedia 1961
Erik Gamzejev, Põhjarannik 1967
Leo Ariva, igasugused üllitised 1968
Tarmo Tiisler, ERR 1969
Villu Zirnask, GoDiscover 1966
Andrus Nilk, Eesti Päevaleht 1962

Zirnask ja Nilk soostusid selle võistluse heaks loobuma isegi Staminat esindamast - suur aitäh selle eest neile!

Kahjuks ei saanud meeskonda Donatas Narmontit ajakirjast Tennis, ajakirjanike seas kõige kõvemat jooksumeest, sest tal on jalg kevadistest treeningutest jätkuvalt haige.

Suur tänu Katrin Mauringule Viljandimaa Spordiliidust, kes meie võistkonna ilusasti abivalmilt registreeris.

Foto: Sitke spordimees Kalle Muuli, Postimehe peatoimetaja asetäitja, juhtimas saadet "Olukorrast riigis". Foto autor: Sven Arbet, Maaleht / Scanpix

Pullerits: Kellel oleks vaja jooksuabi?

Viljandi järvejooksul tuleb homme eriti valus andmine. Sest palju asju on see aasta teisiti, oi kui teisiti. Sest nagu ütles juba vist Visnapuu, kevad tuleb teisiti, ta tuleb teisiti... Aitab plärast! Räägi asjast!

Esiteks peaks starti tulema kogu Eesti paremik, sest 50 aasta järel toimuvad ümber Viljandi järve jooksul ka Eesti meistrivõistlused krossis. Nii et minusugused ja isegi paljud tugevamad peavad ilmselt heaga mitukümmend kohta tagapoolsema kohaga arvestama. Seetõttu polegi miinimumeesmärk 200 sisse tulla ehk ülemäära madal.

Teine uuendus on see, et üle tüki aja peetakse taas võistkondlikku arvestust. Arvesse läheb seitsme parema summa. Nüüd tähelepanu: mul ei ole veel võistkonda. Kas on huvilisi, kelle seitsmes liige oleks eeldatavasti nõrgem kui mina? Kui selliseid võistkondi peaks leiduma, oleks mu panus ju ilmselt tänuväärne, või kuidas?

Ja kui häid pakkumisi ei tule, olen sunnitud oma võistkonna kokku panema. Nii et arvestage: kas tahate, et jooksen teie eest, või soovite, et jooksen teie vastu - koos vähemalt seitsmeliikmelise meeskonnaga?

Ilmselt huvitab kõiki, mis seisus on raja 5. kilomeetril laiuv soine lõik. Eelmine aasta olid seal vanad restid, millele toetudes sai kuiva jalaga läbi. Tänavu enam reste pole, sest need mädanesid ära ja polnud mõtet neid sinna kõdunema jätta. Kui uurisin korraldajate esindajalt Katrin Mauringult, kuidas soises kohas seis on, kas kuiva ilma tõttu on seal vett vähem, vastas ta, et tegu on ikkagi soise kohaga, mis ei ole kunagi päris kuiv, aga väga hull ei pidavat asi tema sõnul olema. Igatahes kes vett kardab, saab 200-300 meetrise tiiru teha, aga see tähendab ikkagi enam kui minutilist kaotust. Ja eelmine aasta ei näinud 150. koha mail, kus jooksin, küll kedagi, kes pikema, ent kuivema raja oleks valinud.

Aga nüüd on asi nii, et tegelikult võib mul Viljandis homme hoopis startimata jääda - kui ei leidu mõnda heatahtlikku, kes oleks nõus mind Tartust auto peale võtma. Vaat see oleks alles nöök. Kui mõni halastab - oma osa kuludest maksan lahkelt kinni -, siis ehk annate märku siin, kuhu helistada, või läkitate teate aadressil priit.pullerits@postimees.ee.

Viljandis näeme - kui ikka näeme.

Foto 1: Viljandi järve ääres on suplushooaeg juba alanud. Fotol Kadi Salong (vasakul) ja Kadi Kobin Saaremaalt eile Viljandi rannas. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 2: Telemees Lembitu Kuuse piiramas eelmise Viljandi järve jooksu finišis Einart Alust, kes tänavu tuleb jooksu starti juba 50. korda. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix

Pullerits: Kas olete Viljandi lahinguks valmis?

Peab ütlema, et hämmastavalt lihtsalt on õnnestunud jälgi segada. Ehk juhtida rivaalid valele rajale. Piisab, kui tõmmata üles mõni teema, mis väitlema kutsub, kui kõik tikuvad näppe tulle torkima, panemata sel ajal tähele, et tule süütaja on ammu lõkke juurest lahkunud ja läinud n-ö tootvale tööle. Ehk täpsemini öeldes: samal ajal, kui teised viljatut mokalaata peavad, on mul peamine aur kulunud siiski vormi kogumisele.

Kuidas siis Viljandi järve jooksuks treenitud on, tahavad paljud teada. Aga palun!

Nagu varem tunnistasin, ei teinud 15. ja 16. nädalal kümme päeva trenni, sest väänasin loodusfotokursusel Ahja jõe ääres jala kapitaalselt välja. Ajapikku läksid isegi mõned varbad kergelt lillaks. Ülemöödunud nädala lõpus panin tossud taas jalga, tegin reedel 9 km mõõdukas tempos 4.30-4.35/km, laupäeval ja pühapäeval jooksin 12 km, vastavalt aeglaselt ja pisut kiiremini (kuni 4.20/km), esmaspäeval tegin 9 km fartlekki (üheksa 25-sekundilist spurti üle kolme minuti pikkuse rahuliku jooksu, keskmine kilomeetri aeg tuli 4.15 ja 4.20 vahele), siis teisipäeval 7 km lõdvestuseks.

Kuna vahepeal oli pikk sunnitud jooksupaus, tuleb tunnistada, et reielihased jäid juba laupäeval valusaks. Aga leidsin selle vastu rohtu. Duši all lasin mõlemale jalale jääkülma vett peale, samal ajal tegin jalgadele massaaži - ja teate, kui hästi aitas. Teisipäevaks polnud reielihaste valu enam ollagi.

Järgnes kaks trennivaba tööpäeva puhkuseks. Möödunud reedel otsustasin teha veidi kiiremat liigutust: 9,2 km tempokrossi 36.56ga, keskmine kilomeetri aeg nelja minuti kandis. Lasin lõdvalt, mitte liiga pingutades. Hingamine oli väga hea, lõõtsutamiseks ei läinud, sai hoida päris korrapärast rütmi. Pool minutit pärast lõpetamist oli pulss langenud 120 peale.

Aga laupäeval tundsin, et parem põlv on valus. Määrisin Diclaciga ja jätsin trenni vahele - kuigi algul mõtlesin, et peaks 12 km rahulikus tempos tegema. Samas, ega lõpmatuseni ka passima saa jääda, millal kõik jälle normi tiksub. Seega, pühapäeval tuli teha otsustav treening, et aimu saada, milline tegelik seis siiski on.

Nii Kristina Šmigunilt kui Andrus Veerpalult kui jooksutreener Meelis Minnilt olen kõrva taha pannud, et neli päeva enne peastarti tuleb teha kontrollstart. Eelmine aasta seisnes see Minni näpunäidete järgi pikkade lõikude jooksmises.

Nüüd tuleb siin kõik tähtsam osa, kust targad saavad nii üht kui teist tuletada.

Võtsin Tartu Tähtvere spordipargis kavva kolm saepururingi, igaüks 850 meetrit, pausiks kolm minutit. Saepuru, õigemini laastupuru, pole oma ebaühtluses ja pehmuses parim pinnas, aga ega Viljandis ka rada mööda asfalti kulge.

Esimene ring tuli küll kergelt. Mäletasin mullusest, et siis jooksin enne Viljandi võistlust seda lõiku kolme minuti kanti. Nüüd vaatasin lõpetades kella - kõmdi! - 2.54. Hiljem vaatasin eelmise aasta märkmetest: alustasin 3.04ga.

Selge, tuleb teisel ringil tempot tagasi võtta. Alguse lasin veel kergemaks. Lõpus pidin vastutuuleotsal küll natuke pingutama, aga aeg - kõmaki! - 2.51. Eelmine aasta teine lõik - 3.03. Ent enesetunne oli seekord üllatavalt hea, pulss tuli kiiresti alla ja minuti pärast oli tunne, et taastumine on täielik.

Kolmas ring. Proovisin tempot hoida, aga pisut raskem oli - ausalt öeldes kõht loksus kõigi lõikude ajal, sisikond oli pisut paigast ära -, mis sundis ka pisut enam pongestama. Lõpusirgel aitas üks rulluisutaja tempot hoida (ta ei saanud ega saanud mööda), siis aeg kinni - põmdi! - 2.47,8. Eelmine aasta kolmas lõik - 2.59.

Eile tegin 9 km kerges tempos lõdvestuseks, hoidsin kiirust 4.45/km, enam aeglasemalt ei ole võimalik joosta (sest siis see pole enam jooksmine). Nüüd kaks päeva ei tee mitte midagi, las jõuvarud taastuvad ja kogunevad.

Ei oska mina arvata, mis nüüd Viljandis oodata võib. Igal juhul ei maksa kellelgi naiivselt loota, et tippsooritus jäigi spordiparki. Ei, sealne jooks ei teinud mitte midagi hullu, suurendas vaid võistlusnälga. Eelmine aasta olin Viljandis 46.29ga 153. See aasta mõtlesin, et väiksemat treenitust arvestades oleks hea, kui 200 sisse mahuks. Või millised on prognoosid?

Foto 1: Brian Letourneau roomamas 21. aprillil üle Bostoni maratoni lõpujoone. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Bostoni maratoni juhtgrupp esimese miili märgis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Hamburgi maraton 27. aprillil. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Viini maraton 27. aprillil. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Bostoni maraton 21. aprillil. Foto autor: AFP / Scanpix

Pullerits: Kes müüks mulle bambusratta?

Nüüd on mul juba kaks sponsorit. Esimene on endine koolivend Aivo Pärn, Eesti Suusaliidu juhatuse liige, kes hankis mulle eelmisel suvel Swenori klassikarullikud. Teiseks on saanud Hindrek Riikoja, kolleeg Postimehe majandustoimetusest, kes on lubanud, et Tartu rattaralliks saan korralikud rattad alla. Võidusõiduratta, muidugi - senise Optima asemele. Riikojal on unistus ja eesmärk: ta tahab näha, kuidas ma Art Soonetsile, Scanpixi fotoagentuuri pealikule, rattarajal konkurentsi pakuks. Ta ütleb, et kui suudan Soonetsiga samas grupis sõita, on see sama hästi kui võit.

Soonetsil on üks vintske sõber, Võru mees Tarmo Mõttus, kes Haanja suusamaratonil minust koha võrra eespool lõpetas. Ja viimati, kui Mõttust nägin, küsis ta, miks ma ratast ei treeni, sest tema arvates võiks ma vabalt seada eesmärgi rattarallil mõne hooaja pärast saja sisse sõita. See tähendaks kindlat Soonetsi alistamist.

Poolehoidjaid ja heasoovijaid on tekkinud nii palju, et ausõna, selle koorma all läheb juba raskeks. Saja sisse sõit, olgu kohe öeldud, on suur utoopia. Nagu ei ole ka võimalik, et ma rattatrennita Soonetsile tuulde saan, rääkimata tuule alla tegemisest. Kui keegi mulle just bambusratast ei müü.

See ei ole mingi nali. Las ma tsiteerin teile viimast Newsweeki numbrit:

"USA idaranniku kolledžite rattahooaja avavõistlustel tuli Nick Frey, Princetoni ülikooli tudeng, starti tuliuue rattaga. Ameerika alla 23-aastaste eraldistardi meistrina ning Time Pro rattameeskonna värske liikmena oli Frey jätnud oma ultramoodsa, 13 000 dollarit (130 000 krooni) maksnud süsinikkiust raamiga ratta koju. Selle asemel istus ta - pälvides tol jahedal märtsihommikul hämmeldunud kaasvõistlejate suure tähelepanu - veelgi uuema mudeli selga: Frey võistlusratas, mille ta oli sõpradega valmistanud, koosnes bambusest."

Edasise võtame kokku lühendatult. Artiklist saab teada, et bambus võib olla üks tugevamaid materjale meie planeedil. See peab tugevalt vastu igasugusele survele, mis üritab seda pooleks murda (meenutage või bambusteibaid) või muljuda - isegi paremini kui teras või betoon. Just seetõttu ei kukugi bambusvarred, mis sirguvad kuni 60 meetri pikkuseks - aga on tipus sama jämedad nagu maapinna lähedal juurte juures -, tuule ega oma raskuse käes ümber. Veel kord: materjali tihedus ja tugevus aitab seda püsti hoida.

Tsiteerime ratta asjus veel Newsweeki: "Rattadisainer Craig Calfee väidab, et on üksnes aja küsimus, millal bambus vallutab jalgrattaspordi, ja ta teab, millest räägib. Tema firma Calfee Design Californias oli 1990. aastatel süsinikkiu kasutusele võtmise pioneere rattamaailmas. Nüüd kinnitab ta, et bambus võib olla süsinikkiust paremgi, sest on jäigem ning summutab paremini vibratsiooni. Tema valmistatud bambusest maanteeratta raam, mis maksab 2700 dollarit (27 000 krooni), müüs 2005. aastal napilt kümme protsenti rohkem kui aasta varem, aga mullu kasvas läbimüük võrreldes tunamullusega juba 33 protsenti. Täpselt samamoodi läks ülesmäge ka Calfee süsinikkiust rattaraamide läbimüük eelmise kümnendi lõpus.

Frey ja tema kolm insenerist sõpra püüavad Calfee disaini edasi arendada ja hinda alla tuua. Bambusrattaga sõitmine annab Frey sõnul niisuguse tunde, nagu oleks sul jalas mõnusad toasussid, mis haakuvad justkui naelikutega pinnasesse."

Vahva uudis, kas pole? Teadsite sellest?

Halb uudis: Soonets küll teadis. Ja arvestades, et Soonetsil peab alati kõik viimse peal olema - lisaks arvestades tema meeletuid sidemeid -, pole ime, kui rattaralli starti ilmub bambusrattaga hoopis tema, mitte mina. Mul tuleb leppida Riikoja hangitud süsinikkiust sõiduriistaga. Ja selle seljas pole lootustki Soonetsi bambusrattale tuulde saada, rääkimata esisaja piirimaile pressimisest.

Järeldus: võidu võib joosta inimestega, aga mitte tehnoloogia arenguga.

Foto 1: USA president George W. Bush oskab rattameestest lugu pidada. Ta saadab Valge Maja eest teele sõjaveterani. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: 21-kohaline jalgratas - selle naiste massi vastupidamiseks kulub küll bambus marjaks ära. Foto autor: Scanpix
Foto 3: Bambus on Hiina pandade lemmikroog. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Psühhedeelilise väljanägemise tüdruk 1960. aastatel Londonis ratta seljas. Foto autor: Scanpix
Foto 5: Tansijad Manilas Filipiinidel bambuse vahel. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 6: Jaapani tuletõrjujad ronimas bambusredelite otsa. Foto autor: Reuters / Scanpix

Pullerits: Šmiguni lapsest saab ameeriklane

Lugege seda elu24.ee uudist, mis refereeritud SL Õhtulehest, ja mõelge:

"Suusataja Kristina Šmigun-Vähi ja tema abikaasa Kristjan-Thor Vähi laps näeb ilmavalgust Ameerikas, kuna sealsed arstid tõid paari esiklapse sünni kuupäeva ettepoole ja soovitasid Šmigunil pikka lennureisi Miamist Eestisse mitte ette võtta."

See tähendab, et Šmiguni lapsest saab ameeriklane, sest igaüks, kes on sündinud USA pinnal, saab automaatselt USA kodakondsuse. Nii et kui suusaspordiks sobilikud geenid edasi kanduvad, saab ehk kunagi tulevikus näha triibu- ja tähelipu all võistlemas Šmiguni, siis vist küll pigem Shmiguni.

Nii me oma rahvast kaotamegi. Kahju! Või kui Ameerika vaatevinklist vaadata: seal, kus juba on (palju rahvast), sinna tuleb juurde.

Pullerits: Miks suusaliit mulle kriipsu peale tõmbas

Kuue päeva pärast tõmbab Eesti Suusaliit hooajale joone alla ning on teiste seas pidustustele kutsunud hulga ajakirjanikke, ka ilmselt neid, kes suusatamisest suurt kirjutanud ei ole. Aga üks ajakirjanik, kes kutsutute hulgast puudub, on suusatamisest kirjutanud väga palju, tõenäoliselt rohkem kui ükski teine, ka võistelnud rohkem kui ükski teine ametivend, rääkimata suurest treenimisest - aga ikka pole kutset ära teeninud.

Õigesti arvasite: mina see olen.

Nagu tänavu, ei saanud ma kutset ka eelmine aasta. Mitte et ma solvunud oleks - ei, ausõna, seda mitte. Ega need veini mekkimise ja snäki haukamise üritused nagunii tulemust paremaks teha aita, nii et seal mittekäimisest kahju ei teki ja kasu ka ei tõuse. Aga keegi ei saa võtta mult võimalust valgustada neid intrigeerivaid tagamaid, miks mu nimi kutsutute nimekirjast juba tükk aega tagasi maha on tõmmatud.

Eelmine kevad saatis Eesti Suusaliit minu juurde emissari, kelle ülesanne oli selgeks teha, milline on mu meelsus suusatamise suhtes, ning uurida, kas kavatsen seda korrigeerida. Nagu pooleteisetunnisest vestlusest aru sain, oli emissar saanud ülesande kindlaks teha, kas kavatsen hakata suusatamisest kirjutama objektiivsemalt ja heatahtlikumalt. Seletasin, et objektiivsus on suhteline mõiste: mis mulle tundub objektiivne, see võib teisele poolele tunduda subjektiivne. Seletasin, et ma ei saa ajakirjanikuna hakata mingil tingimusel kellegi huve arvestama, samuti seletasin, et minu asi on üks: pakkuda lugejatele põnevat ja huvitavat informatsiooni. Ja kui miski tundub huvitav, läheb see käiku, ükskõik kuidas suusaliit selle peale ka ei vaata. Sest lõppude lõpuks ei ole ma suusaliidu, vaid Postimehe palgal, ja Postimehel on tähtis, et oleks võimalikult palju lugejaid. Neid lugejaid aitavad võita just huvitavad ja intrigeerivad lood.

Jäime emissariga minu arust sõpradeks. Sügisel sain suusaliidust teada, et nad on seni Postimehe vahel ilmunud ja minu toimetatud Suusalehele saanud parema pakkumise, mis tähendab, et edaspidi ilmub see koos Eesti Päevalehega. Suusaliidust tunnustas peasekretär Jüri Järv mu senist toimetajatööd paksu raamatuga "Suusatamine", kuhu ilusa pühenduse sisse kirjutas. Väga südamlik žest - aitäh talle!

Aga meediapartneri vahetusele eelnes huvitavaid kohtumisi. Tean toimetuse kolleegidelt, et suusaliidu esindajad olid pöördunud kahel korral Postimehe tippjuhtkonna poole, et minu küsimuses mingi lahendus leida. Aga sellest tulnuks suur skandaal, kui Postimehe juhtkond hakanuks mu ajakirjanikuvabadust kuidagi ahistama. Seda keegi mõistagi isegi ei kaalunud teha. Enamgi veel, keegi Postimehe juhtkonnast ei tulnud mulle rääkimagi, et nendega oli suusaliidust ühendust võetud.

Suusaliidus endas keesid sel teemal emotsioonid üle. Eelmisel kevadel oli seal äärmiselt tähtsal ühisnõupidamisel seadnud Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver küsimuse nii: kas tema või mina? Ehk kui ma jätkan suusaliidu väljaande toimetamist, paneb tema peatreeneri ameti maha. Sellises olukorras ei jäänud otsustajail loomulikult muud üle, kui Postimehe teenetest loobuda ning asuda koostööle Eesti Päevalehega, mille tiraaž on Postimehe omast ligi poole väiksem ning mille lugejaskond Lõuna-Eestis, kus asub ikkagi Eesti suusatamise kants, on Postimehega võrreldes marginaalne. Sellegipoolest oli see suusaliidu hinnangul parem pakkumine.

Nüüd küsite, kust sellest Alaver versus Pullerits teemapüstitusest tean. Vaadake, sõbrad, asjad käivad Eestis väga lihtsalt. Umbes kaks nädalat tagasi saatsin Postimehe siselisti ühe väga kurja sõnavõtu meediavastaseid kaebusi lahendava Pressinõukogu ebapädevuse kohta ning kuulsin, et juba poole tunni pärast maabus too siselisti kiri Eesti Päevalehe töötajate meiliboksidesse. Sama juhtub ka suusaliidu igasuguste aruteludega: kui seal eesotsas on üksjagu palju inimesi, on lausa loomulik, kui mõne kaudu asjad lekkima hakkavad. Organisatsiooniteoreetikud võiks siinkohal hakata vist punuma teooriat organisatsiooni sisekriisist.

Ja taas eksivad need, kes arvavad, et mul on Alaveriga mingi vägikaigas vedada või kana kitkuda. Absoluutselt mitte. Ütlen täiesti ausalt, et Alaver kuulub nende väheste inimeste hulka, kellel on mu silmis väga kõrge, lausa kõigutamatu autoriteet - nende hulka, kelle arvamus mulle korda läheb ja tähtis on ja kelle sõnu igal juhul arvestan. Lisaks talle on veel vaid kaks inimest, kes sama positsioonini küünivad: Marju Lauristin ja Mart Kadastik. Alaver on mulle autoriteet kui treener-pedagoog, Kadastik kui meediaasjatundja ja Lauristin kui sotsiaalteadlane-analüütik.

Head hooaja lõppu suusatajaile. Ja special thanks ehk absoluutselt kõige suurem tänu Kalmer Trammile! Kahju vaid, et ei tekkinud võimalust talle näidata, mis vilju tema töö kandis.

Foto 1: Kristina Šmigun eelmisel aastal suusaliidu sponsorlepingute allkirjastamise üritusel. Foto autor: Marianne Loorents, SL Õhtuleht /Scanpix
Foto 2: Kutse Eesti Suusaliidu hooaja lõpetamise üritusele. Foto: Eesti Suusaliit
Foto 3: SL Õhtulehe juhtivaid suusaajakirjanikke Jaan Martinson Kristina Šmiguniga Tallinna lennujaamas mullu veebruaris asju ajamas. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht /Scanpix
Foto 4: Kristina Šmigun jagamas 2006. aasta detsembris pärast Eesti parimaks naissportlaseks valimist autogramme. Foto autor: Tiina Kõrtsini, SL Õhtuleht /Scanpix

Pullerits: Kuidas sportimine vabastab puupäisusest?

Sõitsin täna Tartust Tallinna tööle nelja harrastusratturiga, mistõttu ei saanud jätta neilt küsimata, et mehed, kuulge, miks ratturid nii pikalt ja kaua trenni teevad.

Ega tõsiseltvõetavat ja konkreetset vastust tulnud, mistõttu pakun siin oma seletuse: nad püüavad alateadlikult seda, mis koolipingis tegemata jäi, rattasadulas tasa teha.

No nii - kui Raul Arula olla pärast hiljutist sissekannet "Kas jalgratturid on puupead?" tõstatanud küsimuse, mis minuga ette võtta, siis kujutan ette, kui teravaks nüüd veel küsimus läheb. Aga enne, kui reaktsioonidega ülepingutada, lugege ikka lõpuni - ja saate teada, kuidas ratturite pikad trennid neile tegelikult kasuks tulevad. Vähemasti nende ajule!

Alustame autoriteetse tsitaadiga. "Sportlik treening on ainus ja kõige parem asi, mida oma aju heaks võib teha," on väitnud maailma parima, Harvardi ülikooli kliinilise psühhiaatria professor John Ratey.

Kui viimase ajani valitses arvamus, et aju ja mälu ja seega ka vaimsete võimete arendamiseks ei anna midagi ära teha, siis nüüd on see seisukoht kõva kahtluse alla sattunud. Ja hea sõnum igasugustele spordilembidele seisneb selles, et üha rohkem ilmneb tõendeid, kuidas just sportlik aeroobne treening mängib aju arengus olulist rolli.

Näiteks Illinoisi ülikooli teadlased avastasid juba aastal 1999, et vanematel inimestel, kes hakkasid sportima, paranes reaktsiooniaeg ja keskendumisvõime pärast pelgalt pooleaastast treenimist. Nüüd on hakanud selguma, mille pärast.

Uudisteajakiri U.S. News & World Report viitab Illinoisi ülikooli teadlaste kahe aasta tagusele uurimusele, et aeroobne treening suudab suurendada aju suurust tervelt kolm protsenti. (Võrdluseks: alates 60. eluaastast väheneb inimese aju maht iga aastaga 0,5-1 protsenti.) Eelmine aasta avastasid New Yorgi Columbia ülikooli teadlased, et pärast kolmekuist treeningperioodi suureneb vere juurdevool aju hippocampuse piirkonda, millel on tähtis roll mälu funktsioneerimises.

Kindlasti on mõned teist kuulnud tarkvaraprogrammidest, mille abil saavat aju treenida. Kuid aju-uuringuile pühendunud teadusajakirja Nature Neuroscience peatoimetaja Sandra Aamodt on väitnud, et noist arvutiprogrammidest on kehaline treening igatahes palju tõhusam. Olen lugenud uuringust, mis kinnitab, et regulaarse aeroobse treeningu abil saab täiesti keskpäraseid kognitiivseid võimeid arendada igati väljapaistvaiks.

Nüüd küsite, et mis jama ma ajan, et kuidas saab sportlik treening, mis peab arendama lihaseid ja vastupidavust ja kas või kopse, arendada aju, mil treenimisega pole midagi pistmist. Vastus peitub selles, nagu on seletanud minust antud vallas sadu kordi targemad tegelased, miks sportlik treening on kasulik südamele: see arendab veresoonkonda. Lisaks stimuleerib trenni tegemine teatud hormoonide tootmist, mis omakorda soodustavad ajurakkude arengut.

Lubage siinkohal veel üks tsitaat, sedapuhku Columbia ülikooli professorilt Henry Lodge'ilt, mille leidsin samuti U.S. Newsist: "Kui sa trenni teed, muudad oma vere keemilist koosseisu 8-12 tunniks. Nii et enamiku selle päeva jooksul taastoodad sa rakke ning ehitad endale paremat keha ja aju."

Seega, ärge passige enam niisama, vaid hüpake kähku koos teiste ratturitega sadulasse ja hakake Tallinnast Tartusse pedaalima, kui tahate, et mõistus erk ja mälu värske püsiks. Ja arvestage, et jalgratturid ei saa olla puupead, kui nad sportliku treeningu nii sujuvalt aju arendamisega on ühendanud.

Foto 1: Jalgrattur Belgias aju arendamas. Foto autor: Scanpix
Foto 2: Rattasõitjate hordid Ungaris näitamas oma sõiduvahendit, mis mõjub kasulikult aju arengule. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Jalgratturid on Berliinis oma mõistuse arendajad maha jätnud. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Sellised õhulennud, nagu näitab ratta seljas Luke Madill Austraaliast, võivad ajule paraku kahjulikult mõjuda. Foto autor: Reuters / Scanpix

Pullerits: Kõigil on minu vastu suur šanss

Itaalias käidud - tõsi, tegelikkuses osutus see hoopis Prantsusmaaks -, vaim tsipa kosutatud, aga seis on sant. Ikka väga sant. Ja seda napilt kümme päeva enne jooksu ümber Viljandi järve, mis mullust konkurentsi arvestades peaks tulema selgi aastal hooaja tihedaim ja pingelisem jooksuvõistlus.

Kõigi suur šanss minu vastu seisneb selles, et kümme päeva ei saanud trauma tõttu sammugi treenida. Kuigi aprilli algul hakkasin just hoogu üles võtma. Alustasin 9-12 km pikkuste jooksuotstega. Mille peale mu mullune jooksujuhendaja Meelis Minn märkis, et kukkusin kohe mugavasse tsooni. Põhjendus (mitte õigustus!) on see, et pole suutnud eesmärkides selgusele jõuda. Siis ongi tulemuseks see, et teed trenni n-ö igaks juhuks, et toonust hoida, mõtestamata, mida ja milleks - sest kui selget sihti pole, ongi võimatu normaalset harjutada, on ju nii? (Ja see selgusetus on ka põhjus, miks mul Minniga selleks aastaks veel diil tegemata. Arusaadav, et ega tal ole ju mõtet end pooleterameeste peale raisata.)

Niisiis, rahvas, kas tunnete oma suurt šanssi?

Nagu öeldud, siis peale segaduse motivatsiooniga olin kümme päeva rivist välja. No oli see alles pauk! Selleks, et oma erialast professionaalsust tõsta ja silmaringi avardada - issand jumal, ega mingi sport saa elus A ja O olla -, läksin Jaanus Järva juurde loodusfotokursusele. Ja seal juhtuski esimesel väliõppusel Taevaskojas see, et Ahja jõe ääres libedatel ja sammaldunud kividel paremat pildistamiskohta otsides lendasin näoga vastu kivi. Käsi ei saanud ka ette panna, sest need hoidsid fotoaparaadist kinni.

Kui pärast kõmakat end püsti ajasin, sülgasin suutäie verd. Ja siis paari sekundi pärast taas. Ja taas. Et pikka lugu mitte välja venitada - inglise keeles kõlab see paremini: to cut a long story short -, siis pärast verejooksu peatamist läksin traumapunkti, kus alahuul kinni õmmeldi. Tuimastuseta, muide, sest mis need paar nõelapistet ikka mehele teevad.

Valusa loo meeldiv aspekt oli see, et Olympus E-410 jäi terveks ja hambad jäid ka kõik suhu. Ehkki vabalt oleks võinud minna vastupidi.

Aga negatiivne lisaaspekt ilmnes õhtupoolikul, kui parem jalg läks tursesse. Kaks päeva hoidsin jääd peal. Siis sai kuidagiviisi juba käia. Aga praegugi on jalg veel kergelt paistes ja kohati lilla. Nagu öeldud: treeningpaus kümme päeva.

Itaalia, mis osutus siiski Prantsusmaaks - teadsin esialgu, et sõit viib Sardiiniasse, aga maandusin hoopis Korsikal -, pakkus võimalust laiendada sportlikku silmaringi. Ega saa siis ju ainult joosta ja suusatada. Seal sai proovida, missugused on Korsika ralli teed. No tänan väga! Enam ei taha proovida. Lõpuks oli süda nii paha, et jätsin sisikonna sisu tee äärde põõsastikku. Teisel päeval võitlesin ka kogu tee okserefleksiga.

Seega, nägu lõhki, jalg paistes ja sisikond tagurpidi - sellises seisus ei ole just kiiret jooksu loota. Möödunud nädalavahetusel võtsin jalad siiski kõhu alt välja ja tegin reedel 9 km (ca 4.30/km), laupäeval ja pühapäeval kummalgi 12 km (ca 4.35/km ja 4.25-4.30/km). (Segaduse külvamiseks: pulss oli 145 ja 155 vahel, pärast pooleminutilist taastumist langes 110-120 peale. No ja siis, küsin. Mis sellest targemaks saab?) Tulemus: reielihased jäid valusaks ja kangeks.

Kui te nüüd oma šanssi minu vastu ei adu ja sellest kinni ei võta - peale nende, muidugi, kes mind nagunii alati võidavad -, siis öelge, millal veel? Ja et asi oleks läbipaistav - ohh, milline kantseliit! -, siis olgu öeldud, et kui Viljandi järve jooksul esimese 200 sisse mahun, pole asi kõige hullem. Eelmine aasta olin 46.29-ga vist 153., otse Rein Valdmaa ees.

Foto 1: Neljatärnihotell Casa Del Mar Porto Vecchios Korsikal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Korsika vaade raagus puuga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Fotografeerimine Ahja jõe ääres, kus Priit Pullerits kukkus ülemöödunud laupäeval kividel näo katki ja väänas jala. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Looduspilt Ahja jõest. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Vaade neljatärnihotelli Casa Del Mari eest Korsikale. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Keskpäevane narratiivne loodusfoto Korsika üksikust puust, mis pälvis loodusfotograaf Jaanus Järvalt kiitva hinnangu. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mis sai kurikuulsast Tallinna suusasprindist?

Kas kuulsat, nüüd juba tegelikult kurikuulsat Tallinna vanalinna suusasprinti mäletate veel? Mäletate, kuidas selleks loodi kibekähku mittetulundusühing Fortium, mille ainus liige ja tolle suusasprindi peakorraldaja oli Erki Lepp? Mees, kes sai seejärel Tallinna linnavalitsuselt suusavõistluse korraldamiseks lõdva randmega veerand miljonit krooni (ehkki kogueelarveks oli ta planeerinud kümme korda suurem summa, 2,5 miljonit krooni). Minu arupärimisele, millega ikkagi on tegu, vastas abilinnapea Kaia Jäppinen aasta tagasi pikas kirjas muu seas ka nii:

"Tallinna linnavalitsus leiab, et eriilmelised ja rahvusvahelised spordivõistlused, millest võtavad osa mainekad sportlased üle maailma, ilmestavad pealinna kultuuri- ja spordielu ning on abiks Tallinna ja kogu Eesti mainekujundusel rahvusvahelisust silmas pidades. Toetame korraldajate pikaajalisemat eesmärki - pälvida Rahvusvahelise Suusaliidu tunnustus, et kandideerida suusasprindi MK etapi korraldamisele Tallinnas, nagu seda täna tehakse mitmes Euroopa suurlinnas."

Mis sellest suurejoonelisena kavandatud üritusest, mille jaoks loodi koguni oma veebikülg ja tunnuslaul, kus räpiliku kommentaarisoologa esines isegi legendaarne suusakommentaator Lembitu Kuuse ning mis, nagu Jäppineni kirjast lugeda, pidi saama vaat et Tallinna üheks täht- ja tunnusürituseks, on nüüdseks saanud?

Palkasin juristid asja uurima (heal ajakirjanikul peavad ikka olema alltöövõtjad, kes musta ja rutiinse töö ära teevad), kes selgitasid oma kanaleid pidi 8. aprilliks välja, et aplombiga tegevust alustanud Tallinna vanalinna suusasprindi organiseerija Fortium on likvideerimisel, ajutiseks pankrotihalduriks likvideerija ülesannetes Indrek Lepsoo.

Ettevõtte staatuse kohta teatasid juristid mulle nii:

"Lõpetamine 28.03.2008
Harju Maakohtu 15.02.2008.a kohtumäärusega (tsiviilasja nr 2-07-39894) lõpetati pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu."

Omalt poolt lisan selgituseks, et pankrot raugemise tõttu tähendab seda, et vara ei ole ega tulegi võlgade tasumiseks.

Faktiraportisse on lisatud siiski, et vähemasti maksuvõlad puuduvad. Mis siis, et Äripäev oli 27. novembril 2007 avaldanud loo pealkirjaga "Incure Inkasso teatel on probleemne võlglane Fortium MTÜ".

Muu seas lasin hankida ka järgmise teabe:

"Pankrotimenetluse teated, 15.02.2008
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja määras:
1. Lõpetada MTÜ FORTIUM (reg.-kood 80247989) pankrotimenetlus pankrotti välja
kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse
kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.
2. Likvideerida MTÜ Fortium ja kustutada see Harju Maakohtu registriosakonna registrist. MTÜ Fortium likvideerimine ja registrist kustutamine teha ülesandeks ajutisele pankrotihaldurile Indrek Lepsoole.
6. Välja mõista MTÜ-lt Fortium ajutise halduri tasu ja kulutused brutosummas 15 909 (viisteist tuhat üheksasada üheksa) krooni ja 60 senti ajutise pankrotihalduri Indrek Lepsoo kasuks."

Nõnda siis, nagu näha, ongi saanud suure kisa ja käraga mullu korraldatud Tallinna vanalinna suusasprint vaikse ja kuulsusetu lõpu. Kusjuures küsimus, pange tähele, pole põrmugi lume puudumises.

Fotod 1 ja 2: Kaunid hetked mulluselt Tallinna vanalinna suusasprindilt. Fotode autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tallinna vanalinna suusasprindi kuulsusetu lõpp. Foto autor: Viktor Burkivski, Kroonika / Scanpix

Pullerits: Kas jalgratturid on puupead?

Pange tähele, et mul on pealkirjas küsimus, mitte vastus. Nii et ärge hakake jalgratturi kombel kohe kihutama, vaid mõelge enne pisut kaasa, kui paugutama asute.

Alustame kõvadest meestest. Toomas Kirsipuu on lõpetanud eliitkooli, Miina Härma gümnaasiumi Tartus. Nagu minagi. Samas koolis õppis ka Jaan Kirsipuu (mul pole andmeid, kas ta ka selle lõpetas või võttis sport temalt ennem oma osa), aga juba fakt, et ta sinna sisse sai, räägib paljust (kodusest heast kasvatusest ja headest geenidest). Ka Indrek Olkonen, kes tuli NSV Liidu meistrivõistlustel paarissõidus pronksile, on MHG vilistlane – ta oli mu paralleelklassis (nagu ka Marcel Vichmann, kelle me oma klassi korvpallimeeskonna tugevdamiseks abituriendina end sekka meelistasime, ja Tiit Pruuli, kes juba sügaval stagnaajal pidas isamaalisi riigivastaseid kõnesid). MHG poiss on ka Raivo Maimre.

Aga mõni aeg tagasi rääkisin selleski blogis tuntud tegelasega, kui juttu tuli sellest, mis on sportlastel kahe kõrva vahel, ning esitasin hüpoteesi, et kestusalade tegijaist – jooksjad, suusatajad, ratturid (ei mingeid rulluisutajaid, pliiz) – on ratturitel (ütlen seda hästi viisakalt) tarkuse ja intelligentsi vallas kõige suurem arengureserv. Mu vestluskaaslane, ise innukas rattur ja vist kõigi Eesti endiste ja nüüdsete ratturite tundja, mõtles pisut ja nentis: jah, raske on sellele arvamusele vastu vaielda.

Et nüüd mõnel mehel tuurid kohe taevani ei tõuseks ja ta pedaali liiga varakult põhja ei suruks, olgu märgitud, et siin käib vaid kolme kestusala tegijate võrdlus. Ja ratturite kõrvutamine poksijate või tõstjate või maadlejatega annaks hoopis teistsuguse tulemuse. Nagu ka jooksjate ja suusatajate võrdlemine kirimaletajate ja kilvaritega.

Kui mõni üritab mind rajalt maha tõugata argumendiga, et spordis tarkus ja intelligents ei maksa ning tulemust ei too, siis see kontrarünnak on küll kergesti tõrjutav. Sport, kui kivipall välja arvata, on juba ammuilma täppisteadus, mis nõuab protsessi kõigi üksikasjade mõistmist mitte ainult treenerilt, vaid ka sportlaselt endalt. Mõelge, miks muidu alustab suusakoondise peatreener Mati Alaver iga hooaja ettevalmistust muu hulgas ka teoreetiliste õppustega, kus suusameestele käivad esinemas omal alal Eesti helgeimad pead, alates psühholoogidest ja lõpetades toitumisspetsialistidega. Loomulikult kutsub Alaver nad esinema seepärast, et sportlane ei saa olla robot, kes pimesi käske täidab, vaid peab ka ise aru saama, mida ta teeb ja milleks ta teeb. Vastasel juhul on oht bambusesse põrutada – ületreenida, režiimi eirata, puudulikult toituda, liiga vähe puhata, organismi mitte kuulata.

Ma arvan, aga ei oma selle kohta teadusandmeid, et kestusalade tegijaist – kui räägime ikkagi globaalsel tasandil, sest ainult seda aluseks võttes saab üldistada – on intelligentseimad jooksjad. Ameerika ülikoolides on kestusaladest jooksmine levinuim, mis tähendab, et jooksjad peavad olema ikka piisavalt korraliku IQga, et kõrgkooli saada ja seal püsida. (USA ülikoolides on sportlastel oma õppenormid, mida nad peavad täitma, niisama ei hoita kedagi „palgal”.) Vaadake kas või Keenia jooksjaid, kui palju on nende hulgas USA kõrgkoolides õppijaid-õppinuid. Ja ärme unustame omasid. Ants Nurmekivi on Eestis tunnustatuim jooksuspetsialist, ka enamik omaaegseid tippe, alates Aivar Ojastust, Aivar Otsaltist, Raivo Raspelist ning lõpetades Rein Valdmaa ja Toomas Turbiga on minu teada kõik ülikooli edukalt läbinud mehed.

Heidame pilgu suusatajate leeri. Mati Alaver on selgelt teel sama kaugele, nagu on jõudnud Ants Nurmekivi – ega teda muidu suusaakadeemikuks nimetata. Naiste koondise treenerist Kalmer Trammist on ülikooli õppejõud mulle samuti rääkinud lugusid kui äärmiselt teadmistejanulisest mehest. Kui nüüd õli tulle valada, siis Peeter Kümmel on Alaverist koguni ette jõudnud – tema õpib juba doktorantuuris. Tatjana Mannima on lõpetanud pedagoogilise kõrgkooli Venemaal. Kaspar Kokk ja Timo Simonlatser üritavad ka sportimise kõrvalt Tartu Ülikoolis õppida. Jaak Mae kontol on samuti lühiajalised õpingud omaaegses Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

Aga pole ime, kui õpingud visalt sujuvad. Sest suusatamine tähendab ikkagi, et tuleb parimal õpinguajal, talvel, vahetpidamata metsas viibida. Siit see teadmistevahe paratamatult sisse kärisebki.

Aga jalgratturid? Siit võivad nüüd välja paista mu enda vähesed teadmised rattaspordist, aga eriti ei tule meelde neid pedaalijaid, kes ka kõrgkooli ustest oleks edukalt sisse, ja mis veelgi tähtsam – sealt edukalt välja sõitnud. Paljude nende haridustee on päädinud kutsekooliga, kas pole nii? Janek Tombak on ju tuntud rattur, kelle käest verbaalselt vastu pead võib saada (meenutage Ateena olümpia grupisõidu järgset skandaali, kui Tombak kõik kuu peale saatis). Või heidame pilgu Aavo Pikkuusi atestaatidele.

Arvestades, kui palju ratturid treenima peavad, et neil on talvel vaja olla kaugel soojal maal, kodunt eemal, pole ime, et sportimise kõrvalt muuks aega ei jäägi. Ja mööngem: eks rattasport nõuab ka selliseid jõhkramaid tüüpe, nagu Pikkuus, kes millegi ees põnnama ei hakka ja kuskil risti ette ei löö. Nahaalsus ja intelligentsus omavahel kokku ei sobi.

Sellegipoolest, meenutades Miina Härma gümnaasiumist sirgunud rattureid, ei väida ma, et kõik ratturid on puupead, vaid küsin tagasihoidlikult, kas kestusalade harrastajaist on rattureil teie arvates suurimad reservid aju potentsiaali paremaks ärakasutamiseks?

PS. Loodan, et ratturid kui sitked mehed ei löö pealkirjast põnnama ning saavad aru - sedasi ka oma tarkust tõestades -, et pealkirjas kasutatud puupeade mõiste on ajakirjanduslik liialdus huvi tekitamiseks, millel tegelikkusega ei ole mitte mingisugust pistmist. (Loodetavasti.)

PPS. Tunnistan, et jalgratturitele pole minust vähimatki vastast. (Vähemasti mitte ratta seljas.)

Pilt 1: Jalgratturid Belgias. Foto autor: Scanpix
Pilt 2: Jalgratturid Indias. Foto autor: Reuters / Scanpix
Pilt 3: Jalgrattur Berliinis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Pilt 4: Jalgrattur Walesis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Pilt 5: USA jalgrattur Iraagis. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma boikoteerisin Pekingi olümpiat

Võimalus oli muidugi üliahvatlev - no kes ei tahaks Hiinasse sõita?! Mu Rootsis arstina töötav vend, kes läbis tänavu Vasaloppeti soojendusmaratoni, sõidab näiteks peagi Hiinasse võileivahinna eest - 19 600 SASi punkti ja mingid 250 svenssonite krooni lisaks. Edasi-tagasi, loomulikult. Aga ausõna, mul oli sellest veel parem pakkumine. Lausa tasuta pakkumine.

Nimelt oli Janek Mäggi Powerhouse'i suhtekorraldusfirma sebinud Lõuna-Korea elektroonikafirmalt Samsung välja pakkumise, et sõita vaatama Pekingi olümpiatule liikumist Hiinas. Samsung, nagu PR-keeles öeldakse, on olümpiatule kandmise ülemaailmne partner (mis iganes see tähendab). Pakkumine oli selline:

komandeering kolmandast kuni kuuenda maini Hiinasse Hainani provintsi Sanyasse; 5. mail on tõrvikukandmine Xinglongis, Wanningis, Boaos, Qionghais (pole aimugi, kus need asuvad); kultuuriprogrammi kuuluvad Nanshani tempel, Nantiani kuumaveeallikate kuurort, golf ja mõistagi suur galaõhtusöök.

Isiklikud kulud, nagu ütlesin - null.

Läheksite?

Võtke nüüd asja kainelt ja rahulikult. Vaadake, mis on toimunud olümpiatulega Londonis, Pariisis, San Franciscos (kindlasti unustasin mõned ekstsessidega päädinud kohad) - ei mingit halastust hiinlaste suurejoonelisena mõeldud olümpiatule teekonnale. Lubage väljendada isiklikku suhtumist: olen täiesti seesuguste olümpiatule teekonna saboteerimiste poolt, aga ma ei võta seda olümpiaideaalide ründamisena - neid ei ole ju ka keegi protestijaist kahtluse alla seadnud -, vaid vastiku režiimiga Hiina vastaste rünnakutena. Autoritaarsetele ja igasugu kommunistlikele kordadele tuleb nii palju vastu astuda, kui vähegi võimalik. Ja olümpiatule teekonda takistavad protestid on vastuhakk Hiina despootiale.

Ehkki olen Pekingi olümpia boikoteerimise vastu - ja olen sellest ka lehes korduvalt kirjutanud -, ei ole mu meelest õige, et minna sinnasamma despootlikku Hiinasse vaatama nende suurejoonelist galat, mille eesmärk ei ole muud, kui ajakirjanikku sööta-joota-lõbustada ehk ära osta lootuses, et pärast ilmub reportaaž hiinlaste imeliselt vahvast elust Hiinamaal.

Ei lähe läbi. Hiina sõit jääb ära. Mis siis, et see maksnuks null krooni.

Vähemasti olen andnud niimoodi oma reaalse panuse Pekingi olümpia saboteerimisse - kahjustamata seejuures sportlaste huve -, mitte ainult ei õienda sel teemal teoreetiliselt ajalehes. Loodan, et eeskuju on pisutki nakkav, ja teisedki eestlased unustavad Hiina olemasolu reisisihina päris pikaks ajaks. Isegi kui nad selle eest ise maksavad. Õigemini - seda hullem: viite oma raha veel Hiinasse ka. Üldse südametunnistust ei ole või?

Foto 1: Tiibetit toetav meeleavaldaja olümpitule teekonna ääres San Franciscos. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Politsei peksab laiali olümpiatule teekonda segavat meeleavaldust San Franciscos. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Tiibeti toetuseks olümpiatule teekonnal San Franciscos meelt avaldav Lala Norgyal. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Kellel on õigus Eestit esindada?

Möödunud nädalavahetusel läks Eesti rahvuslipu all EM-võistlustele mees, kel veel üle-eelmise kuu algul polnud kodakondsustki. Ta on 23-aastane, kaalub alla 55 kilo ja on 14-kordne Eesti meister kreeka-rooma maadluses. Äsja Tamperes sai ta EMil 16. koha. Aga kui ta peaks maikuus kahel olümpia katsevõistlusel edukalt võistlema, läheb ta Eestit esindama Pekingi suvemängudele.

See uus Eesti sportlane on Anar Zeinalov, rahvuselt aser.

Kindlasti ei jää ta esimeseks ja ainsaks mitte-eestlaseks või mitte-eestivenelaseks Eesti spordis. Arvestades seda, kuidas maailmas piirid kaovad ja sport globaliseerub, ei maksa imestada, kui Eesti 100 meetri jooksu rekordimeheks tõuseb kunagi Jamaikalt pärit süsimust Benjamin Black, 5000 meetri jooksu rekord läheb alžeerlase Osama Muhammedi nimele, sulgpallis kerkib esinumbriks hiinlane Long Hui ja vabamaadluses tõuseb suurimaks medalilootuseks David Mkrtšjan. Kuidas see teile meeldiks?

Paljudes riikides pole tippsport enam ammu pelgalt põlisrahvuse pärisosa. Kergejõustiku MMil Osakas USA värves 1500 ja 5000 meetri jooksu võitnud Bernard Lagat on pärit Keeniast. Nagu ka Wilson Kipketer, kes on toonud Taanile kolm 800 meetri jooksu MM-tiitlit ning tänu kellele on Taani 800 meetri rekord ühtlasi maailmarekord. Suusatajaist on tuntumad riigivahetajad sakslane Johann Mühlegg, kes Hispaania lipu all jäi dopingu tarvitamise tõttu Salt Lake City mängudel ilma kolmest esikohast, ning Mihhail Botvinov, kes võttis möödunud kümnendi lõpus Venemaa kodakondsuse asemele Austria oma.

Seda nimekirja võiks pikalt jätkata. Aga mitte enam lõpmatult pikalt, sest näiteks Rahvusvaheline Lauatennise Föderatsioon otsustas hiljutise MMi aegu lähtudes tõsiasjast, et paljud rahvuskoondised koosnevad peamiselt hiinlastest, nende üleilmsele laviinile lõpu teha. Nüüd kehtib pingpongis neile sportlastele, kes vanuses 18-21 aastat riiki vahetavad, tervelt seitsmeaastane tiitlivõistluste keeld.

Probleem, mis piiride kadumisega spordis tekib, on järelikult teadvustumas. Küsimus on selles, mida ette võtta.

Vabas maailmas on keeruline inimeste liikumisele kätt ette panna. Nii leiabki Keenia jooksjad Katari lipu ja Jamaika jooksjaid Sloveenia lipu all, Ameerika korvpallureid Venemaa särgis, Aafrika jalgpallureid Prantsusmaa koondises. Ja keegi ei kergita selle peale kulmugi.

Või ei oska kergitada, sest küsimus on mitmetahuline?

Kui Jelena Välbe, Urmas Välbe eksabikaasa, otsustanuks hakata Eesti sportlaseks, kas me rõõmustanuks tema medalivõidu üle samamoodi nagu Andrus Veerpalu edu peale? Aga mida tundnuks me siis, kui Välbe löönuks Eesti eest sõites finišiheitluses Kristina Šmiguni?

Kui Gruusia korvpallur Georgi Tsintsadze otsustaks taotleda Eesti kodakondsust, et liituda Eesti rahvusmeeskonnaga, kas võtaksime ta avasüli omaks nagu kunagi Sergei Babenko? Aga kui Tsintsadze eeskuju otsustaks järgida ka kaks ameeriklast? Või kolm? Või tervelt neli ja viis?

Lõppude lõpuks, kes on nüüdisajal Eesti sportlane? Kui Tallinnas sündinud Irina Embrich, kes eelistab suhelda vene keeles, on Eesti sportlane, siis on seda ka Anar Zeinalov, kes on samuti Eestis sündinud ja kogu aeg siin elanud, ehkki eesti keel jätab talgi soovida. Samas on raske tuua vastuväidet, miks Embrich, endine Zamkovaja, ei võiks olla Venemaa sportlane ja Zeinalov Aserbaidžaani sportlane.

Seis, nagu öeldakse, on segane. Tuletame meelde suusataja Vladimir Smirnovi, kes sündis Kasahstanis, kuulutas end rahvuselt venelaseks, kuid esindas siiski Kasahstani, ehkki treenis enamiku aega hoopis Skandinaavias, kus ta võeti nii omaks, et anti koguni hüüdnimi Smirre.

Segases seisus tuleb kiiresti tegutseda, enne kui kõik rahvusvahelised alaliidud ärkavad. Ehk siis selle asemel, et tuua Norrast suusasprinditreener, kes peaks eestlastest tippmehed tegema – lootusetu üritus, vähemalt seni –, peaks hoopis Norra teise ešeloni parimad naised-mehed Eesti lipu alla tooma. Mõelge, milline humanistlik heategu: aidata olümpiale ja tiitlivõistlustele neid, kel sinna koduse karmi konkurentsi tõttu erilist lootust poleks. Vastutasuks saame nende eduka esinemise järel imetleda protokollis lühendit EST.

Mis arvate?

Foto 1: Sakslane Johann Mühlegg on võitnud Salt Lake City olümpial Hispaania lipu all 50 km suusatamise. Hiljem tuli tal dopingu tarvitamise tõttu kuldmedalist loobuda. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Irina Embrich, Eesti parim naissportlane 2007. Foto autor: Tiina Kõrtsini, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Jelena Välbe 2006. aasta talvel Otepääl Pentagonis. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 4: Irina Embrich, neiupõlvenimega Zamkovaja. Foto autor: Tiina Kõrtsini, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kempsu-naljad Pekingi olümpial

Arvasin algusest peale, et suveolümpia andmine Pekingile oli viga. Mitte Tiibeti pärast - ei, nii ettenägelik ma polnud. Pigem sellepärast, et olümpiat ei peaks usaldama despootlikele riikidele, nagu seda on kahtlemata Hiina.

Nüüd tuleb välja, et tegu on ka kirjaoskamatu riigiga. Aga enne, kui selle košmaarini jõuame, lubage edastada teile kaks kõnekat fakti.

Esiteks, mul on Hiinas eestlasest tuttav, on sealkandis kõrgkoolis õppinud, loomulikult oskab sealset keelt ja puha, ning kes esitas mulle hiljuti oma arvamuse sellisena: "Mandri-hiinlased on rumalad, kasimatud, kitsa silmaringiga, jne, jne." Muidugi ei ütle ma tema nime, sest kuigi hiinlased paljusid internetisaite blokeerivad, siis see ei tähenda, et sealne paranoiline politseiriik selle blogi kaudu (Hiina ja Tiibet ju ühes lauses!) mu tuttava jälgi ei hakka ajama ja tema elu kibedaks ei muuda ajal, mil ta on otsustanud just oma Hiina tundmise ja teadmiste pealt hakata dividende välja võtma.

Teiseks, Postimehe arvamusliidrite lõunal sattusin ühte lauda väga hästi teeniva mehega - aga rohkemat taas ei vihja, sest muidu võib tal äri vastu taevast lennata -, kes on Hiinas korduvalt bisnist tegemas käinud. Ta rääkis, kuidas Pekingis pidi valitsema lausa kirjeldamatu sudu, nii et mõnikord pole isegi rohkem kui viie meetri kaugusele näha. Mõni ime siis, et etiooplane Haile Gebrselassie otsustas olümpial joosta maratoni asemel 10 000 meetrit. Neli korda pikemat võistlusmaad hindas ta eluohtlikuks (mööngem: ta põeb astmat).

Ja nüüd siis tõendid Hiina rumaluse kohta. Keskendume sedapuhku ainult peldikutele. Vaadake neid Pekingist pärit pilte (mille edastas mulle endine kolleeg ajakirjast Newsweek), ärge hieroglüüfidest püüdkegi aru saada, aga lugege seda, millisesse inglise keelde on hiinlased oma sõnumi pannud. Lollusel ei ole piire!


See silt tõendab, et Peking valmistub pervode invasiooniks - ja hiinlased tahavad ise ka pervovärgist osa saada. "Palun ära ise näpi/puuduta ennast, las meie aitame sul seda püüda teha. Täname!"


Kas näete nüüd, kui pingalt Hiina julgeolek olümpiaks valmistub? Mole tähendab spiooni, luurajat. Neid peab kogu Hiinast Pekingisse kogunema tõesti palju, kui neile isegi eraldi kemmergud ehitatakse.


Sellel ingliskeelsel värdkonstruktsioonil on palju eri tõlkimisvõimalusi eesti keelde, kuid vaevalt võib siit kuidagi välja lugeda, et mõeldud on meeste kempsu.


Tõepoolest, miks öelda ratastoolis inimese kohta liikumispuudega või erivajadusega inimene? Parem lajatada otse: see peldik on spetsiaalselt mõeldud deformeerunud kehaga inimestele. Invalobi, miks vaikid?


Selle sildi võiks tõlkida nii: "See vets on pesemisvõimaluseta (või pesemata). Palun tõmba uttu pärast pissimist ja sittumist." Kes saab aru, mida siin tegelikult on öelda üritatud?


Ma ei teadnudki, et Hiinas käivad mehed ringi kleidi või seelikuga.


Kepimehe avalik tualett, teatab silt. Ja isegi siin on hiinlased suutnud rahvusvaheliselt tuntud sõna valesti kirjutada, ilma c-ta.

Kui Kreutzwald kirjutas ülemöödunud sajandil Koidulale, et naise koht on köögis, siis hiinlased arvavad 21. sajandi algul, et naiste kuningriik on peldik. Kus küll on feministide silmad?



Ja nii näeb hiinlaste arvates välja planeet Uraan. Hurraa!

Foto 1: Pekingi olümpiastaadion sudu sees. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Tüüpiline sudu Pekingis. Foto autor: Reuters / Scanpix