Pullerits: Miks nüüd tuleb kiirkorras käiku vahetada?

Art Soonets (Scanpix Baltics) ajas silmad suureks. «Mis, sa tuled kahe suusapaariga trenni või?» küsis ta.

Hoopis mina pidanuks imestama: mis, kas sina tuled ainult ühe paariga? Ja üleüldse, mees, kui palju sul on suusakilometraaži kogutud? Sa tead ju isegi, et balansseerid piiri peal, kas pääsed Otepää MK-etapil koos minuga starti või tuleb sind mõne parema ja teravama vastu välja vahetada.

Sealsamas astus rajale mees, kellest Soonets võiks rohkem eeskuju võtta – et too kuulab paremini, mida talle soovitatakse. Veel mõni aeg tagasi sõitis too Eesti sportlaste hulgas hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud mees tavalise sõiduautoga, aga pärast seda, tunnistas ta, kui oli lugenud minu kuulsat kõva mehe testi, ostis endale Toyota Land Cruiseri, sest võttis teadmiseks, et kõvad mehed ei sõida autoga, mis kaalub alla pooleteise tonni. (Soonetsi kiituseks peab ütlema, et tema masin kaalub vähemalt kaks tonni, võtab peale kaheksa meest ja veel hunniku jalgrattaid kah.)

Aga veel tähtsam kohtumine oli mul Suusavendade hooldetiimi staabi uksel, kui seal astus vastu kahel taliolümpial võistelnud Jaanus Teppan. Väga hea, teatasin, teda mul just vaja ongi! Keegi peab ju taas tehnikat sättima. Kiitsin Teppani riietuse valikut – erkkollane dressipluus. See paistab kaugelt silma ning ei pea teda Tähtvere spordipargi ja dendropargi rahvamurrust silmadega pingsalt otsima.

Jätsin Atomicud Suusavendade staapi Jaak Teppani hoole alla ning panin eelmisel pühapäeval esimest korda alla oma üle-Eesti-kuulsad auguga püss-Fischerid. Kartsin seda valikut pisut – et kui harjun über-Fischeritega ära, ei taha Atomicega enam kunagi sõita. Kuid ega Eesti ühed paremad vabasõidusuusad pole niisama trennis trööbata... Esimesel kümnel ovaaliringil tegin nendega kümme 400-450-meetrist tempolõiku. Aeg on ju hakata vormi teritama. Siis otsisin silmadega üles Teppan seeniori.

Võtsime temaga vabatehnika põhiasendi üksipulgi läbi. Ta näitas, kuidas jalad tööle panna. Kuidas põlvest tuleb äratõuke eel alla lasta, kuidas keharaskus üle kanda, kuidas tõukejalga sirutada, kuidas käed hooga ja kergelt ette tuua, millises suunas, kuidas hoida õlavöödet krambivabalt. Jõudsime isegi niisuguste finessideni, nagu mida teevad äratõuke algfaasis pöial ja nimetissõrm. Pärast neid õpetusi taas rajale siirdudes tundsin end kui ümbersündinud. Minek oli nii hea, et raskusi oli enda tagasihoidmisega.

Aga sellest nädalast tuleb tuua treeningutesse uut kvaliteeti. Nagu kinnitas Jaak Teppan, kes saanud Tartu maratonil 16. koha: minusugusel ei ole suurt mõtet teha enam pikki, ühtlase kiirusega tuimi sõite. Enamgi veel: ta ütles, et selliste sõitude liigne propageerimine Eestis, mille apologeediks on suusaprofessoriks tituleeritud Mati Alaver, on just nimelt üks peapõhjusi, miks Eesti parimad suusatajad maailma tippudega konkureerida ei jõua: nad on pika ja üksluise trenniga ära tapetud ning neil puudub käikude valik – lisaks sõidavad nad enamasti uisku liiga sirgete jalgadega, aga eks katsuge sirgete jalgadega korralikult tõugata (kuigi seda mainis vist ikka Teppan seenior...?) –, nii et isegi siis, kui jäädakse grupisõidus eesliikujaist kõigest viie meetriga maha, ei suuda nad vahet kinni tõmmata. Seesugune jutt pani mõtlema ning veenis, et tõepoolest, viimane aeg on hakata nn kreatiinfosfaati tegema.

Esmaspäeval tõingi treeningutesse vaheldust. Möödunud nädalal olin suusatanud kokku 123 km, kulutanud selleks viiel päeval kokku 8:51.30. Nüüd, uue nädala avapäeval, sõitsin õhtul 17 km 1:05.30ga, mis iseenesest ei ole tähtis (kui mitte arvestada treeningu lühidust). Tähtis on see, et ajasin kümnel ringil lühiajaliselt pulsi üles (seda ringi ainsal kergelt vastumäge lõigul). Tunne oli stiililt küll veidi rohmakas ja küllap haraligi, aga jõudu ja jaksu jagus piisavalt. Enamik samme tegin poolhüpetega, nii palju oli powerit sees. Ju siis on nii elektromüostimulatsiooni ehk EMSi trennid ja igapäevased õlavöötme tugevdamise väiksed harjutused hakanud vilja kandma.

Täna, teisipäeva õhtul lubas Jaak Teppan seltsiks kaasa tulla, et aitab indu lisada ja loomulikult tehnikat korrigeerida. Paistab, et nüüd alles hakkab tali huvitavaks minema! Aga teil?
******

A motor boat on Colorado River seen from the end of Colorado Overlook Road, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (kõige ees) murdmas 2012. aasta talvel Estoloppeti sarja maratonil tõusust üles. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 2-5: Peeter Kümmel (nr 102), Aivar Rehemaa (nr 109), Raido Ränkel (nr 107) ja Marko Kilp (nr 92) 27. detsembril Otepääl Eesti meistrivõistlustel. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas suusatada... konkreetselt?

Teil võivad ju all olla plastsuusad, otsad koguni süsinikkiust, aga te ei kujuta ette, kui kerge on teil nendega puusse panna.

Teisipäeval alustasin erialase ettevalmistusega. Hommikupoolikul 24 minutit elektromüostimulatsiooni ehk EMSi, õhtupoolikul Tähtvere spordipargi õhukesel lumekihil 20,4 km vabatehnikas 1:36.52ga. Vaatasin aega ka – nii on huvitavam. Kümme ringi ehk 8,5 km 41.47ga, 20 ringi ehk 17 km veidi alla 1:22 (täpselt ei näinud, pimedaks läks).

Kolmapäeval samas samuti 20,4 km, aga sedapuhku kümme minutit kiiremini – 1:26.37ga. Vaheajad: 8,5 km 37.01, 17 km 1:13.06 (36.05).

Neljapäeval samas spordipargis juba 30 ringi ehk 25,6 km, aega kulus 1:44.02. Vaadake vaheaegu: 8,5 km 34.28, 17 km 1:08.38 (34.10), 25,5 km 1:43.45 (35.07). Nagu näete, siis vorm paraneb mühinal. (Kui hiljuti Viinist täienduselt saabunud ortopeed-traumatoloog dr Leho Rips, kes oli üle kahe aasta taas esimest korda (Fischeri) suuskadel, mult ringiga sisse sai, otsustas ta rajalt lahkuda, sõnades, et asjade niisuguse käigu puhul pole edasisel sõitmisel mõtet.)

Aga mis on mu vormi paranemisest kasu, kui tehnika lonkab ja logiseb? Ehk kui sõidad oma treenimiseks kõlbavate Atomicu plastsuuskadega sama hästi kui puusse. Seda tuleb vältida. Ja selleks on vaja spetsialisti kõrvalpilku. Ehk individuaaltreenerit.

Neljapäeval seisis Tähtvere spordipargi kõrgeima mäe otsas (seal, kust laskub BMXi rada) endine Eesti laskesuusakoondislane Margus Ader ja jälgis, kuidas ma sõidan. Siis andis nõu. Seejärel kohendasin liigutusi. Ja seejärel sain taas tagasisidet.

Mogren, ütles Ader, on mul väga hea. Lausus, et kõrvalt vaadates on näha, nagu professionaalne suusataja sõidaks. Võrdles liigutusi koguni kõigi aegade edukaima taliolümpialase, kaheksakordse olümpiavõitja Ole Einar Björndaleniga. Mu mogren on Aderi õpetatud, tuletasin talle meelde.

Kuid hoopis teine lugu oli wassbergiga. Ader seletas, et mul on jalgades kogu aeg tarbetu pinge sees, sest kipun hoidma jalgu põlvest pidevalt kergelt kõverdatuna ning seetõttu ei teki puhkefaasi. Lisaks, märkis ta, kui lähen vastumäge- või vastutuulelõigule, viin käed liiga ette, justkui proovides eestpoolt end edasi kangutada. Ta ütles, et kui tahan harrastaja moodi edasi sõita – ja ta ei mõelnud seda sugugi irooniliselt –, siis võin loomulikult samamoodi edasi sõita, ega midagi hullu juhtu. Aga kui tahan sõita ökonoomsemalt (st et tekiks reserve), tuleb liigutusi korrigeerida.

Ütlesin Aderile, et muidugi tahan tehnikat parandada – juhtigu mu tähelepanu kolmele peamisele puudusele, sest üle kolme detaili ei suuda keegi meelde jätta ja jälgida.

Õnneks tuli appi üks noor, nii välimuse kui liigutuste järgi vägagi professionaalne suusataja, keda Ader juba kaugelt analüüsis ning kelle pealt said tema antud teoreetilised juhised kohe praktikas illustreeritud. (Seda, et Aderil on terane silm, tõestab tõsiasi, kui ta küsis mult, kas tõukan enda arvates mõlema jalaga võrdse tugevusega; ütlesin, et ei oska ise seda öelda; ta ütles, et tõukan paremaga ettevaatlikumalt, nõrgemalt; mille peale tõdesin, et see tundub loogiline, sest parema jala põlv on mul ju kaks aastat tagasi opereeritud ning tegi veel kaks nädalat tagasi käieski pisut valu.) Tolle suusataja pealt näitas Ader, kuidas jalad peavad liikuma, kuidas käed, kuidas ülakeha.

Lühidalt: esiteks, põlvedest kergelt kõverdatud ehk potil istumise asend tuleb ära lõpetada, jalgu tuleb rohkem sirutada; selleks tuleb käed küünarnukkidest veidi üles tõsta, ent mitte palju – sedasi ei vaju keha kühmu, mis pikapeale teeb õlavöötme kangeks; ja kolmandaks, tõuge peab olema konkreetne – Ader juhtis tähelepanu, kuidas noor suusamees ülakehaga tõukele kaasa aitab ja tõuget rõhutab.

Keskendusin siis neile kolmele detailile ning pidasin ülejäänud treeningu ajal just neid silmas. Ader vaatas kõrvalt ja kinnitas, et palju parem. Ehk teisisõnu: suusatasin wassbergi palju konkreetsemalt. Sest kas olete näinud, kuidas tavaliselt harrastajad sõidavad? Nagu juhataksid dirigendipuldist aeglast vahemängu, küljelt küljele voogeldes. Jah, nii saab ka sõita, kinnitas Ader, ainult et nii sõites jäädki nii sõitma – ei mingit arengut ega edasiminekut.

Kas teie juba olete leidnud endale asjatundja, kes aitab talihooaja hakul teie tehnika paika sättida? Muide, ärge suhtuge sellesse üleolevalt. Suusaprofessor Hans Gross käis iga hooaja eel Andrus Veerpalul ja Jaak Mael klassikatehnikat paika ajamas. Kui seda oli vaja teha niigi vilunud suusatajail, nagu Veerpalu ja Mae, siis miks arvate, et teil seda tarvis ei ole?
******

A view from the end of Colorado Overlook Road into Salt Creek Canyon, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 3 ja 5: Suusatajad teisipäeval Tallinnas Nõmmel. Fotode autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Fotod 2, 4 ja 6: Tehvandi suusarajad tänavu jõulupühade aegu. Fotode autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Kui palju otsustavad pisiasjad? (Pesust ja okupatsioonist)

Harrastusspordis pole ignoreeritavaid pisiasju, nagu Eesti lähiajalooski. Olla ikka suur vahe, mis pesu sa trenni või võistlustele minnes selga ajad, nagu on suur vahe, kuidas tõlgendada ühte või teist sündmust meie möödanikus. Näiteks esmaspäevases Postimehes esineb Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse juht, vene emakeelega Dmitri Burnašev järgmise, ärevaks tegeva avaldusega:

«Meil [Eestis] on paraku märksõnu, sümboleid, mis tekitavad vastakaid reaktsioone. /--/ Nendega tuleb olla ettevaatlik. Üks selline mõiste on Eesti okupeerimine. Saan aru, et see on väga oluline, aga nii mõnigi inimene, kes seda kuuleb, mõtleb, mida see tema kohta tähendab: «Kes ma siis olen? Okupant?»»

Too avaldus tuleb pika intervjuu lõpus. Olles lugenud intervjuud täies pikkuses, hakkab mõistagi oma rolli mängima ka kontekst, mis tekitab Burnaševi avalduse peale küsimuse: oot-oot, mis see siis nüüd tähendab? Kas ta tõesti püüab meile vihjata, märku anda, et me kaotaksime oma ajalookäsitlusest sellise mõiste, nagu Eesti okupeerimine, sest selle mõiste kasutamine võib mõnedes inimestes, kes on okupantide järeltulijad, tekitada ebameeldiva tunde? Ehk teisisõnu, otse öeldes: eestlased võiks oma ajaloo ümber vaadata ja ümber kirjutada, kui nad tahavad, et siinne vene elanikkond tunneks end paremini, võrdväärsemana, hinnatumana.

Ma ei näe Burnaševi sisse, kas ta pidas vargsi silmas seda, mida ma äsja kirjeldasin, ja isegi kui küsida, kas ta pidas seda silmas, siis on kindel, et ta vastaks, et ei pidanud (kui ta ei taha endale eestlaste valju pahameelt kaela tõmmata). Kuid niisugused mõtted, mida eespool just kirjeldasin, mul ometi tekkisid, ja kui keegi tahab mind nende eest karistada, siis «palju õnne!» – olemegi jõudnud mõttepolitsei võimutsemiseni, nagu nii mitmeski kohutavas riigis, mille sarnaseks me vaevalt saada tahame.

Või tundub too avaldus teile tühiasi, pisiasi? Mulle küll mitte. Kõik suured ja traagilised protsessid saavad alguse väikestest mõttevälgatustest, millele jäetakse reageerimata, millest – eriti tänapäeva multikulti- ja tolerantsushulluses läänes – vaadatakse mööda, mille kohta tehakse nägu, et pole näinud ja pole kuulnud. Enamgi veel, hullemgi veel: võib kihla vedada, et eesti vasakpoolsete tegelaste hulgas leidub küllaga neid, kes kindlasti toetaksid okupatsiooniteema kalevi alla lükkamist või vähemalt selle avalikku ümbersõnastamist. Ent tegelikult, nagu meie ajalugu on meile näidanud ja õpetanud: igasugustele katsetele kas või pelgalt vihjata, et me peaks oma senist ajalookäsitlust ja sellega seotud sõnavara ümber vaatama, tuleb vastu seista, vastu hakata, sest muidu sõidetakse meist lihtsalt üle.

Aga miks on nii, et vaid üksikud lisaks minule julgevad Eestis seda avalikult teha? Kuhu on jäänud eesti inimeste söakus, vastuhakkajalikkus, protestivaim, mis väidetavalt oli alles nõukogude okupatsiooni (sic!) ajal? Kes on selle tasalülitanud, maha tampinud?

Kui paslik ja patriootlik on seesuguste meile mitte ainult ida, vaid ka lääne suunalt pealevoogavate mõttemallide taustal – millest rääkis väga hästi ja veenvalt mulle eelmise nädala Arteris antud intervjuus Urmas Viilma, luterliku kiriku uus peapiiskop – tõstatada küsimus sellest, millist spordipesu peaks soetamata? On see samuti pisiasi, mis võib võtta suuri ja otsustavaid mõõtmeid? Et kui pole õiget spordipesu, siis hävid suusamaratonil mitme minutiga?

Umbes kuu aega tagasi jäi pilk juhuslikult reklaamlehele, mis teatas, et Handymani ehituspoes on müüa pikk pesu, mis, kui võrdlesin spetsiaalse spordipesu kohta väidetuga, pidi toimetama niiskuse ja keha soojusega samamoodi nagu spordipesu. Vahe oli selles, et ehituspoes müüdav pesu maksis üle kahe korra vähem kui spordipoes pakutav spordipesu. Mõtlesin, et olgu pealegi, ostan ja proovin. Maksin särgi ja pükste eest kokku 12 eurot. Olen neid nüüd kuu aega kasutanud. Ei ole märganud, et need oleksid millegi poolest kehvemad kui mu spetsiaalne spordipesu. Loomulikult on ehituspoest ostetud pesu mitu korda pesust läbi käinud ega ole kuskilt narmendama ega rebenema hakanud.

Nüüd küsin: mis mõte on osta spordipoest spetsiaalset spordipesu, kui selle omadustega võrreldavat pesu saab ehituspoest rohkem kui kaks korda soodsama hinnaga? Enne kui vastu väidate, pange tähele: räägin siin materjali ja omaduste poolest omavahel võrreldavast pesust! Ma ei võrdle 12-eurost pesu mingi 80-eurose spordipesu komplektiga, sest selge see, et 80-eurone peab millegi poolest 12-eurosest ikkagi parem olema. Võrrelda tuleb ikka omavahel võrreldavaid asju. Ja omavahel võrreldavat pesu võrreldes ei näe ma ainsatki põhjust, miks maksta lihtsamat sorti spordipesu eest kaks korda rohkem ainuüksi seepärast, et seda müüakse spordipoes ja sellel on mingi spordipesufirma silt küljes.

Siin on mõttekoht, kas pole? Nagu sealgi, kas me laseme endale peale suruda oma ajaloo ümberhindamise ja -sõnastamise?
******

A view from the end of Colorado Overlook Road toward Salt Creek Canyon, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Hawaii Expressi Lõunakeskuse poe müügispetsialist Katre Kraag demonstreerib 2011. aasta jaanuaris funktsionaalset spordipesu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3:Hawaii Expressis müüdav spordipesu püksipaar ja särk maksavad kumbki 79 eurot ja 90 senti. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: OÜ Matkasport Tartu kaupluse müügikonsultant Riho Vahtras tutvustab sooja pesu. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: 2011. aasta jaanuaris demonstreerib tollane Hawaii Expressi Võru poe juhataja Janno Prants funktsionaalset pesu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas teha rekordiline trenninädal?

Lõppenud nädal oli komplitseeritud – aga kas see saab olla takistuseks? Jah, oli pidevalt pime, lisaks tuuline, sajune, lörtsine, kuid sellistes tingimustes eraldataksegi terad sõkaldest või nagu tänapäeval öeldakse: kõvad mehed pehmodest, spordimehed lödipükstest, alfaisased dolbojoobidest ja õiged eesti mehed vasakliberaalsetest närukaeltest.

Pärast üle-eelmist nädalavahetust, mis möödus Treki maastikurattal, võtsin möödunud nädala algul taas Swenori klassikarullsuusad välja. Esmaspäeva õhtul neil 22,4 km (1:47.35) ja teisipäeva õhtul 20,8 km (1:43.15). Need, nagu näha, olid päris pikad trennid, mis tähendab, et kolmapäev tuli võtta puhkuseks.

Neljapäeval 24 minutit elektromüostimulatsiooni ehk EMSi ja õhtul rullidel 19,1 km (1:33.25). Enne nädalavahetust reede taas taastumiseks. Soovitan teil ka mitte ülepingutada. Neil, kelle tase pole minu omast oluliselt kõrgem, samuti neil, kel vanust üle 35 aasta, ei soovita nädalas üle nelja trenni teha. Sest ega asi ole selles, kes suudab rohkem kordi nädala jooksul väljas käia, vaid asi on selles, kes ja kas suudab koormused ära seedida. Olgu, mõnikord võite teha ka viis trenni nädalas, ent see on absoluutne maksimum. Kuus trenni nädalas muutub teie arendamise asemel juba pigem teie kurnamiseks.

Laupäeval oli kavas pikem sõit. Panin rullid alla ja sõitsin Supilinna kaudu läbi linna ning võtsin suuna Jõgeva peale. Plaan oli sõita rullsuuskadega maale, kuid ühe erandiga: Lähte ja Äksi vaheline lõik läbida autoga. Seal on krobeline asfalt, mida saaks loomulikult samuti sõita, kuid treeningu kvaliteet hakkab kannatama, samuti ei ole mõtet teravate servadega killustikuga kaetud asfaldil varustust lõhkuda. Arvutasin välja, millal peaks naine Chrysler Pacificaga kodunt sõitma hakkama, et mulle Lähte mäe otsas järele jõuda ja viieks kilomeetriks auto peale võtta. Kuid alates Võibla sillast üle Amme jõe oli kergliiklusteele imepisikest killustikku puistatud, mis kiirust oluliselt vähendas ning tekitas ka paar ohtlikku olukorda. Sedasi jõudis naine mulle järele 200 meetrit enne Lähte mäe tippu. Pärast Äksi kurvi, kui algas taas kergliiklustee, jätkasin rullidel teekonda maale. Kokku läbisin rullidel 23,3 km (1:56.10).

Pühapäeval olid olud kõige heitlikumad. Nii kui taevas veidigi klaarimaks läks, algas mõne aja pärast uuesti tihe lörtsisadu. Lõpuks kella poole kahe ajal leidsin, et enam trenni edasi tõugata ei saa, ja sõitsin rullidel Tähtvere spordiparki. Aga sealne ovaal oli libe. Otsustasin, et lähen sealt Supilinna peatänavale, kuid selgus, et sealsel autoteel oli veelgi libedam. Kaks korda sõitsin edasi-tagasi, siis läksin spordipargi ovaalile tagasi. Kuid ilm oli hakanud jahenema ja libedus ovaalil varasemaga võrreldes veelgi suurenenud. Paar korda oleksin äärepealt libastunud. Leidsin, et sellisel trennil, kus peatähelepanu peab suunama püsti püsimisele (kas olete rullidega mööda peegelsiledat kiilasjääd kas või laugest nõlvast alla sõitnud?), ei ole mõtet. Vigastuse oht on liiga suur. Keerasin otsa kodu poole tagasi. Kirja läks siiski 11 km (aeg 1:01.45 näitab juba iseenesest, millised olid liikumisolud).

Kokku eelmisel nädalal viis treeningukorda, kokku treeninguaega 8:02.10, rullidel läbitud kilomeetreid 96,6.

Lõin ka kokku, mida ja kui palju oktoobri lõpust tehtud (rattal läbitud kilomeetreid ei hakanud lugema): rullidel 393,7 km ja suuskadel 86,5 km, kokku 480,2 km.

Tartu maratonini on jäänud kaheksa nädalat, Estoloppeti esimese maratonini viis nädalat ja Otepää MK-etapini neli nädalat. Kas te jõuate selleks ajaks vormi?
******

A view from the end of Colorado Overlook Road toward Salt Creek Canyon, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Venelase Aleksei Petuhhovi (ülalt alla), rootslase Calle Halfvarssoni ja sakslase Sebastian Eisenlaueri vabatehnika stiilinäide Davosi MK-etapil. Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: 200-eurone nõuanne - pange ruttu klassikasuusad müüki!

Olümpiapronksimees Jaak Mae helistas ja uuris, kas ma murdmaasuusatajate viimast MK-etappi vaatasin. Ei vaadanud. Kuid jätsin lisamata, et ma ei vaata üldse telerist sporti. Oleks ma seda öelnud, oleksin talle kindlasti täpsustanud – mis on ka tõsi –, et kohe kindlasti ei vaata ma sporti telerist pärast seda, kui tema tippspordiga hüvasti jättis. Vähemasti ei vaata ma pärast seda telerist murdmaasuusatamist – pole midagi vaadata ega kellelegi kaasa elada (nagu mu kaasaelamine kedagi aitaks...). Nojah, kui ausalt rääkida, siis mõnikord ikka rattasõitu olen vaadanud, aga enamasti hilisõhtul, kui tõepoolest muud mõistlikumat teha, kui telerit vaadata, enam ei jaksa.

Aga oleks ma viimast, Davosi MK-etappi vaadanud, seletas Mae, oleksin näinud, et mitmed mehed läksid 15 km klassikasõidule uisusuuskadega. Ehk läbisid 15 km klassikat ainult käte ja kere jõul.

No selge: see on midagi sellist, mida ma teen igal talvel paar korda Tartu dendropargis, kus läbin paaristõukeettevalmistuseks kolm veidi vähem kui 5-kilomeetrilist, seitsme tõusuga ringi ühtegi sammu tegemata.

Aga võistlustel, erinevalt Dario Colognast, kes tuli viimasel MK-etapil uisusuuskadel kolmandaks (kaotust võitnud Martin Johnsrud Sundbyle 7,3 sekundit), ja erinevalt Petter Northugist, kes jäi 55-sekundilise kaotusega Sundbyle kümnendaks, pole ma seda proovinud.

Kuigi Worldloppeti sarja kõvemad sõitjad on klassikamaratone korduvalt uisusuuskadel läbinud ja isegi võitnud, sh Vasaloppet ja Birkebeiner, siis see, et Davosi etapil vähemalt kolm meest – lisaks Colognale ja Northugile ka seitsmendaks tulnud Calle Halvarsson – läksid klassikat sõitma uisusuuskadega, on selge märk, et murdmaasuusatamine on veelgi rohkem arenemas sinna suunda, kuhu ta seni on arenenud: järjest määravamaks saab käte, õla-, kõhu- ja muude kerelihaste ehk kogu n-ö korseti võimekus. (Ega ma asjata kuulsas pehmotestis väitnud, et õige mees teeb iga kell vähemalt poolsada kätekõverdust.)

Tegelikult leiab ka Estoloppeti sarjast näite, kus uisusuuskadel mees klassikamaratonil klassikasuuskadel meestele selga näitas. 2011. aasta veebruaris tegi seda Alutaguse maratonil Vahur Teppan. Loomulikult, eks tema suusavalikut soosis ka tollane ilm, mis mäletatavasti oli selline, et pidamisega olid enamikul ikka tõsised probleemid. (Ka Davosi viimatise MK-etapi olud olid pehmelt öeldes vintsked ja kitised.)

Millega tuleb siis edaspidi arvestada? Esiteks sellega, et igasuguse vahelduvtehnikaga sõitmise võite ära unustada – see on üleeilne päev. Teppan kinnitas, et iga normaalne suusaharrastaja suudab Alutaguse maratoni läbida paaristõugetega, sh nood paar järsku tõusu, mis jäävad raja teisele poolele.

Teiseks, ja seda tegelikult esmajoones: treeninguil tuleb rõhku panna just ülakeha arendamisele. Just spetsiaalse paaristõuketehnika arendamisele. Vanakooli stiiliga, et kasutate ainult käte jõudu, kuigi kaugele ei jõua. Esiteks tuleb puusad õigesti tööle saada. Puusade sirutamiseks on omakorda vaja oskuslikult kasutada reie- ja tuharalihaseid. Sest ega puusa tõsteta õige paaristõuketehnika puhul vaid alaseljalihastega. (Kurat, kas ma tõesti pean teile siin kõike puust ja punaseks ette tegema?) Teisisõnu: käed põhimõtteliselt fikseerivad vaid asendi, kogu keha tuleb peamiselt reie- ja tuharalihaste abil koondada ühtseks löögirusikaks. Puusad on n-ö võtmeks, mis paaristöö ajal keha tervikuks seovad. Kuid ettevaatust: tamp ja vatt, mida õlad ja küünarnukid ja randmed paaristõugetega saavad, on paraku suur, mistõttu tuleb väga hoolsalt end kuulata, eriti neil (näiteks mul), kel organism siit-sealt valulikkusega aeg-ajalt märku annab.

Ja loomulikult on viimane aeg oma klassikasuusad müüki paisata. Kui keegi neid uute arengute valguses enam üldse ostab.
******

 

Colorado River seen from the end of Colorado Overlook Road, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Dario Cologna sõitmas One Way keppide toel Davosi MK-etapil 15 km klassikadistantsil üksnes paaristõugetega kolmandaks. Fotode autor: AFP ja AP / Scanpix
Foto 3: Petter Northug sõitmas Davosi MK-etapil 15 km klassikadistantsil üksnes paaristõugetega kümnendaks. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Millesse Jaak Mae mind nüüd küll mässis?

Eile õhtul kella poole kuue ajal helistas olümpia pronksmedalivõitja ja MM-võistluste hõbemedalimees Jaak Mae. Mis teed, küsis ta. Hmm, ei midagi sisukat... (parajasti saabusin koju, tõstsin ratast sisse). Mae, tabades mu kimbatust, uuris, kas olen veel tööl või teen juba trenni. Ei kumbagi.

Edasi küsis Mae, kas olen kuulnud, et Eesti Suusaliit ja Postimees on sõlminud koostöölepingu. Jah, olen kursis, vastasin.

Kas ma ka tean, mis on selle lepingu sisu, jätkas Mae. Ohh, seda küll mitte, kes mind sellistesse asjadesse pühendab, tunnistasin ausalt. Ja vargsi mõtlesin, mis nüüd järgneb. Et kas tuleb väike märguanne, et vastavalt koostöölepingule ei tohi ma enam Eesti suusatajaist kriitiliselt kirjutada.

Seda mitte. Mae tuletas hoopis meelde, et jaanuari keskel toimub Otepääl MK-etapp. Jah, tean, laususin, ise mõeldes, et kas ta helistab äkki seepärast, et ma tingimata seda kajastama tuleks.

Aga ei. Mae ütles, et koostöölepingus on üks punkt, mis lühidalt puudutab seda, et Postimees saab MK-etapil võistleja välja panna – jah, kuulda on olnud, et Eesti suusatajail on Otepää etapil rohkem stardikohti, kui oleks väärt suusatajaid starti saata – ja et see võistleja pean olema mina.

Ahsoo... Või nii... No mis siis ikka – teeme ära.

Õhtul läksin trenni. Rullidega kodunt mööda Tuglase tänavat Tähtvere spordiparki, seal ringile. Rahulikult, tormamata, sest eelmisel päeval sai ju tehtud 1:47.35-pikkune trenn. Kui 16 ringi sai sõidetud, tuli rajale ka kuulus onkoarst Ain Kaare (Vahur Kersna «Ei jäta elamata»), kes kruvis tempo plaanitust märksa kõvemaks. Ometi tegin temaga kaks ringi rohkem kui esialgu kavandatud (20 asemel kokku 22), siis keerasin tagasi kodu poole. Trenniaega läks kirja 1:43.15.

Täna on puhkepäev. Ei tohi ülepingutada. Mae oletas ka, et Eesti suusatajate seniste kehvade tulemuste üks põhjusi võib peituda selles, et äkki tuleks julgemalt puhata – teha kahe puhkepäeva asemel näiteks kolm.
******

Utah landscape seen from Colorado Overlook Road, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti Suusaliidu peasekretär Jaak Mae tänavu sügisel Tallink Spa & Conference Hotelis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Postimehe vastutav väljaandja Mart Luik ja Eesti Suusaliidu peasekretär Jaak Mae sõlmimas koostöölepingut. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (paremal) võidab 26. mail 2004 Tartus Raekoja platsil tuhandete pealtvaatajate silme all munakividel peetud kolme ringi pikkuses suusavahetusega sõidus esikoha, edestades lõpusirgel olümpia pronksmedalivõitjat ja MM-võistluste hõbemedalimeest Jaak Maed (vasakul). Olümpiavõitja Andrus Veerpalu jäi kuuendaks. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

Pullerits: Milleks vajame kuratlikku tahtejõudu?

Arvate, et see on midagi kerget? Et jõuad esmaspäeva õhtul pärast kella kuut koju, kusjuures lõpuspurt tööl (ja see ei ole kuigi füüsiline töö) on olnud nii pingeline, et selg triiksärgi alt leemendab, sööd kõhu täis ja selle asemel, et visata diivanile selili või külili ning nautida seda osa päevast, mis veel järele on jäänud, hakkad valmistuma treeninguks.

Kui midagi kerge on, siis see, et saadad trenni kus see ja teine ning lihtsalt vedeled õhtusse. Kui seda liiga sageli teha, ongi tulemuseks vedel mees, ja mitte ainult kehaliselt, vaid ka tahtelis-moraalsetelt omadustelt; toosuguseid nimetatakse teatavasti lödipüksteks või pehmodeks.

Niisiis, selle asemel, et aega tappa, paned dressid selga, võtad rõdult rullsuusad ja esiku nurgast suusakepid – ja minek. Maja taga rullsuusad alla ja kepid kätte ning treeningule sõit. Kilomeetri pärast oled kohal. Siis algab kvaliteetne töö.

Jah, ega see kerge ole. Väljas on pime, kohati kottpime. Tuul puhub. (Vähemalt ei saja.) Terve pikk tööpäev on selja taga, aga nüüd alles õige pingutamine algab. Tähtvere spordipargi ovaalil näen vaid korra kahte noort meest (nad käivad õhtuti tihti, juba mitu aastat koos kahekesi sõitmas, autoga tulevad ja autoga lähevad, aga ei sõida kunagi kuigi kaua, ehk tosin ringi, mitte palju rohkem), kes peagi lahkuvad. Jooksurajal kohtan vaid mõnda üksikut treenijat.

Aga ei maksa arvata, et teised, alates ajaloolane Pärtel Piirimäest ning lõpetades pangatöötaja Rait Palloga, ei harjuta. Niisugune arvamine oleks suurim enesepettus. Kindel see, et tummine treeningtöö käib mitmel rindel nii Tallinnas kui Võrumaal, muudes paikades samuti. Sest vähem kui kaks kuud on jäänud Tartu maratonini, ürituseni, kus eesti meeste hierarhia pannakse järgmiseks aastaks taas paika, ja seal ei saa ükski mees lubada endale nõrkusehetke, suutmatust, altminekut. Selle nimel on sajad valmis vaeva nägema.

Sõitsin eile, esmaspäeva õhtul kella seitsmest alates Tähtvere spordipargi 850-meetrisel ovaalil 24 ringi. Algul oli kavas, et teen 20, parimal juhul 22, aga minek tundus kerge – eks ka seetõttu, et pöörasin sedapuhku tähelepanu just liigutuste lõtvusele – ja nii otsustasin end premeerida kahe lisaringiga. Koos rullitamisega kodunt trenni ja tagasi koju kulus treeningule 1:47.35. See liigitub otsapidi juba pisut pika trenni alla, eks ole?

Arusaadav, miks paljud-paljud mittespordimehed kõva mehe teste naeruvääristama kukkusid ning sel teemal ülbama hakkasid. Kõik, kes mehe moodi trenni teevad, teavad, et õhtul pärast tööd pimedas enda kallal töötamine nõuab suurt enesedistsipliini, otsusekindlust, tahtejõudu. Need on parimad mehelikud omadused, ilma milleta avastab enamik naisi varem või hiljem, et mees on nagu kelgunöör. Minu nooruspõlve iidoli, inglise keskmaajooksja Sebastian Coe (pildil paremal nr 254) isa kasutas oma poja iseloomustamiseks, kui too oli alles koolipoiss ja alustas oma sportlasteed, sõnu bloody-minded determination. Me kõik teame, kuhu see kuratlik sihikindlus teda välja viis. Jah, meist kellestki ei saa nii silmapaistvat sportlast nagu Seb Coe, aga ka meie sihikindlus ja tahtejõud aitab meil elus saavutada oma võite, ükskõik milles ja milliseid.

Just see, et enamikul puudub bloody-minded determination, panebki neid kõigest väest naeruvääristama noid, kelles seda jagub ja kes on seda endas arendanud. Nad, vaesekesed, ei saa aru, et oma ülbavate väljaütlemistega demonstreerivad nad tegelikult oma nõrkust. Mittemehelikkust.
******

Colorado River seen from the end of Colorado Overlook Road, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Õhtune pimenev Tartu. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Õhtune treenija novembri keskel Tallinnas. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Sebastian Coe (nr 254) võidab Moskva olümpial lõpuspurdiga 1500 meetri jooksu sakslase Andres Busse (nr 338) ja teise inglase Steve Ovetti (nr 279) ees. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas hulludes oludes trenni teha?

Nüüd on lisandunud treeningutesse veel kaks olulist nüanssi: ettenägelikkus ja planeerimine. Praegu ei ole enamasti võimalik, et tuled õhtul koju ja lähed lihtsalt trenni. Ilmaolud ei pruugi võimaldada seda, mida tingimata tahaks. Jäisel ja lumisel rajal ju rullsuuskadega ei sõida. Liiga õhukesel ja vesisel lumel suuskadega ka mitte. Kui teed on jääga kaetud, on jooksmine samuti ohtlik (rääkimata isikupärast, et opereeritud põlv ei võimalda). Rattaga kottpimedasse sõitma minna... Nii ei jäägi nagu variante üle, kui just spordisaali ennast näitama ja teisi vaatama ei lähe (ja seda liiati veel raha eest). Harjutusi saab ka kodus teha.

Ülemöödunud nädalavahetus. Laupäeval värske kerge lumekiht maas. Maastikurattaga poolteist tundi maantee servas. Pühapäeval plats puhas, ent pinnas vesine. Tund ja nelikümmend minutit klassikarullidega. Muret teeb parem põlv, mida dr Leho Rips kaks aastat tagasi opereeris – eemaldas hulga lahtisi kõhretükke. Ilmselt sai põlv nädala algul põrutada, kui koeraga väljas käies mõned jooksusammud tegin. Tõenäoliselt tegid olukorda hullemaks ka nädala keskel kaks suusatrennitrennipäeva jäätunud tiigil: dr Rips on hoiatanud, et vabatehnika väänutab põlve liiga palju ning sellega tuleb ettevaatlik olla.

Esmaspäev puhkepäev. Taastumine on oluline, ei tohi ennast tühjaks pigistada, siis on võistlushooaja alguseks toss sootuks väljas.

Teisipäeval kuiv, kuid jahe ilm. Tund ja 35 minutit klassikarullidega. Ent 25 minuti järel hakkab parem küünarnukk kergelt valu tegema. Sama häda tekkis esimest korda juba ligi kuu aega tabasi. Siis andsin käele nädala puhkust, sõitsin rattaga, edaspidi kasutasin küünarnuki toetamiseks elastiksidet. Nüüd võtan trennis koormust küünarnukile vähemaks, kasutan palju vahelduvtõukelist sõiduviisi ning ühesammulist paaristõuget. Usutavasti ei pea olukorda üledramatiseerima, sest Kristjan Oolo, omaaegne Eesti väledaimate jalgadega suusasprinter ning nüüd Eesti parim harrastusrattur, seletas Tartu suusalaada teatevõistluse ajal, et küünarnuki valu on sügisel rullitama asudes suusatajate seas tavaline.

Kolmapäev külm ja tuuline. Õhtul viin auto hooldusse, mingi puks vajab vahetamist ning õli ja õlifilter samuti. Suure autoga on see muretus, et viskad naineritega maastikuratta salongi, ei pea midagi küljest kruvimagi; võtad selle hooldemehe juures autost välja ning sõidad koju tagasi. Aga miks sõita otse, kui saab ringiga? Viljandi maantee äärsel kergliiklusteel on pilvedealuses pimeduses lausa kottpime, käed peavad pidevalt asuma pidurilinkidel, aga ajapikku silmad harjuvad ning ka väike lamp näitab nii palju, et teelt kraavi või põllule vähemasti ei sõida. Väiksematel teedel, kui mõni auto vastu tuleb või tagant läheneb, tuleb muidugi ohutuse nimel hästi tee serva tõmmata ja kiirust vähemaks võtta. (Mul on mitmed helkurid ka jalgadel ja seljal, ratta plinkivast tagatulest rääkimata.) Kokku ratta seljas tund ja kümme minutit – vähemalt pole päev tühja läinud.

Neljapäeval venib töö pikale, peaaegu kella kaheksani, sest reedel tuleb sõita Tallinna ning mitmed asjad tuleb enne seda joone peale saada. Nagunii oli kavas päev trennivabaks võtta. Kuid mitte päris. Hommikul teen 24 minutit EMSi ehk elektromüostimulatsiooni, neli minutit rohkem kui tavaliselt. Pärast seda tunned harilikult mitu päeva, et keha on varasemast rohkem powerit ehk võimu täis.

Reede hommikul tudengitega ülikoolis seminar, siis bussi peale ja Tallinna, seal kaks intervjuud, mõlemad ligi kaks tundi, palju linna peal kõndimist, õhtupoolikul rongiga tagasi; sõiduaega kasutan lugemiseks. Pole ime, et kui lõpuks koju jõuan, olen läbi nagu Läti raha. Trenn oleks arulage enda kurnamine.

Laupäev: marutuul, vihm ja lörts. Kas tõepoolest jäävad nädalavahetusel, mil kasutada talvine napp, olgugi tuhm päevavalgus, välitrennid tegemata? Kella kahe ajal vaatan, et vihm lakkab. Ruttu ratta selga. Aga õues selgub, et tuul on ikkagi pöörane. Uued sünkjad pilved nihkuvad peale. Selge: ei ole mõttekas linnast kaugele sõita, jäine vihm koos vinge tuulega on soodne haiguse tekitaja ning nende mõju võib senise treeningtöö olematuks pühkida. Suundun Tähtvere spordipargi ringile. Selle servades leidub pisut kuiva (st mitte lausmärga) asfalti. Kuid vastutuulelõikudel ulub tuul nii karmilt, et võtab hoo täiesti kinni – tuleb jõuga läbi pressida. Neli ringi sõidetud, kui vihm on kohal. Kallab raja märjaks, sealt lendab vesi mulle ülepeakaela. Seitsme ringi järel on jalad läbimärjad. Varvaste vahel loksub külm vesi. Mõtlen, et sõidan kümme ringi, siis keeran koju. Kümme tehtud, mõtlen, et ei anna nii kergesti alla. Kaks veel. Siis veel kaks. Siis veel kaks. Kui tempot ülal hoida, ei hakka vähemalt kehal külm, kuigi olen läbimärg. Jaak Mae õpetas juba aastaid tagasi vihmas treenimise kohta, et esimesed viis minutit on ebamugav, siis on juba ükskõik. Nii ongi. Kui 16 ringi tehtud, mõtlen, et teeks kokku vähemalt 18. 18 tehtud – ei, teeks ikka 20. Ja siis veel kaks peale. Et saaks vähemalt tund aega sõidetud, sest Jaan Kirsipuu on öelnud, et vähem kui tunniseks trenniks pole mõtet trenniriideidki selga panna. Kodus lähen kuuma duši alla. Kõigepealt soojendan üles varbad. Läbimärjad riided lähevad viimseni pesumasinasse.

Pühapäev: tuul on nõrgem kui eile ja vähemasti ei saja. Aga asfalt on endiselt märg. See ei loe. Järelikult on paslik aeg rattaga välja minna. Kõigepealt suundun kodu juurest Ringteele, pärast Lõunakeskusest möödumist keeran Valga maanteele. Tuul ulub vastu. Kaks ratturit tuleb vastu. Viipame üksteisele käega, kuigi mul pole aimugi, kes nad on – suure maski alt ja prillide tagant on nad tundmatud. Üks mees püüab liivatatud kergliiklusteel uisurullidega liikuda. Ta tempo näib aeglane, eeskätt ettevaatlik. Aeg-ajalt liigutan varbaid, et neis veri paremini ringi käiks. Mujalt külm ligi ei tiku. Kokku sõidan ligi poolteist tundi, 36 km. Enamik sellest maas tuleb läbida pressides, järelikult hea treening jalalihastele.

Ka tänaseks õhtuks, arvestades tervislikku seisundit ja prognoositud ilmaolusid, on plaan tehtud. Aga teil?
******

Utah landscape seen from Colorado Overlook Road, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rullsuusatrenn Otepää ja Kääriku vahel. Kas tunnete, kes sõidab rattal? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Trenni saab igal pool teha, tuleb vaid tahta. Mees suuskadel 22. novembril Rakvere lähedal. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 3 ja 4: Vaat, mis juhtub, kui rattasõidul liiga uljaks minna. Tüdrukute rattakross Viljandis. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Tänavu rajatud kergliiklustee Tartu Tähtvere spordiparki. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Eesti inimese test - kuidas vastu pidada ja ellu jääda?

Nagu öeldakse: need koerad, kes kiviga pihta saavad, hakkavad kiunuma. Kaks nädalat tagasi, nagu kuulda-näha sai, oli neid kiunujaid Eestis ehmatavalt palju. Nüüd on küsimus järgmine: mida on selliste meestega peale hakata Eestis, kui tegelikkus, kus meil tuleb hakkama saada, on jahmatavalt polariseeriv – vaadake allpool, kas te mõistate seda! Kui tunnistate ja mõistate, siis on teiesugusel Eesti jaoks mõtet, kui ei tunnista ja ei mõista, siis olete... mõttetu mees.

1. Venemaal on suur idee – olgu see oma riigi uhkuse ja väärikuse taastamine või endise NSV Liidu aladel oma mõjuvõimu uuesti kehtestamine –, aga mis on Euroopa Liidu seesugune mobiliseeriv idee? Mis on Eestit innustav idee? Peaminister ütles ju isiklikult, et Eestil pole suurt narratiivi vaja...

2. Venemaal ja vene rahval on rahvuslik uhkus. Kellel on Euroopas rahvuslik uhkus? Euroopa peab ju rahvuslikkusest üle olema, selle ajaloo kolikambrisse heitma, sest rahvuslikkus tähendab reaktsioonilisust, äärmuslikkust, tagurlikkust. Euroopas peab saama valitsevaks multikulturalism ja kosmopoliitsus. Euroopas võrdub rahvuslikkus natsionalismiga, mis on otsast lõpuni taunitav. Ent rahvus on igaühe identiteedi orgaaniline, oluline osa. Kui see ära võtta, kui seda kärpida, kui see taunitavaks kuulutada, siis...

3. Venemaa ajalugu võib olla verine, aga Venemaa tunneb uhkust oma ajaloo üle. Kuid Euroopa ajaloo üle valitseb üha rohkem kollektiivne süütunne – süütunne üksteisega peetud sõdade ja samuti pikaajalise koloniaalpoliitika pärast. Isegi Eestit, kes pole Euroopa ajaloolistes suursigadustes osalenud, vaid on olnud selle ohver, tahab Euroopa oma kollektiivse süütunde kandjaks teha...

4. Venemaa oskab tunda uhkust oma ajalooliste võitude üle, tähistades neid suurejooneliste paraadidega. Arusaadav: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Millised on Euroopa ühised suured võidud? Isegi Teist maailmasõda mälestades tuntakse kahjatsust, et selline asi üldse juhtus, samal ajal kui Venemaa muudab selle sündmuse isamaaliseks suurpeoks, mis rahvas vere uhkusest keema paneb. (Muide, kes on lugenud Tolstoi "Sõda ja rahu", loodetavasti mäletab, kuidas Kutuzov tegi prantslastele une pealt lahinguväljal ära!)

5. Venelased on suur rahvas, velikii narod. Nad tajuvad seda ja on selle üle uhked. Euroopas, tulenevalt ajaloost, tekitab aga mingi rahva suurus teistes ainult hirmu. Sakslased, tulenevalt viimasest suurest sõjast, ei saa olla suured. Prantslased ei ole enam ammu suured, nagu ka inglased. Hispaanlased kaugeltki mitte. Tulemus on see, et Euroopas ei tohi keegi olla suur ega tunnetada end suurena – aga kui sa pole suur, siis kuidas sa palju suuremale üldse vastu saad?

6. Euroopa kardab Venemaad, isegi kui mõned selle liidrid üritavad mängida kõvameest ja Venemaaga teravalt käituda, nagu hiljuti Austraalias. Kas Venemaa kardab Euroopat? Nalja teete või!

7. Kelle taha koondub Euroopa, kui olukord peaks teravaks ja kriitiliseks muutuma? Nende nimetute-näotute Brüsseli junckerite ja vanrompuyde ja ashtonite taha? Või Eestis – kas Ilvese ja Rõivase taha? On keegi sellele üldse mõelnud? Vähemalt on Venemaal selge, kelle taha seal koonduda: president Putini taha.

8. Venemaal on tugev, sitke, rahvuslik hing – russkii duhh, russkaja duša. Hing on samuti see, mis teeb tugevaks, mitte ainult musklid või tankid. Kas keegi on kuulnud midagi Euroopa hingest?

9. Usu tähtsust ei maksa alahinnata – see seletab, miks Venemaal on kirik taas olulisele kohale tõstetud. Euroopa aga põlastab usku – muudab kirikuid mitte ainult ladudeks, vaid meelelahutusasutusteks (mõni aasta tagasi oli Newsweekis sellest pikk lugu). Eesti on samuti väljendanud uhkust eestlaste ilmalikkuse ja kiriku pea olematu mõju üle.

10. Tartu Ülikoolis omal ajal kuulatud vene kirjanduse loengutest (Valeri Bezzubov, Peeter Torop) mäletan hästi Venemaa ja venelaste kannatamise (stradanije) teemat. Jah, venelastel on kannatusvõimet, mistõttu neid ei murra ka mingid lääne sanktsioonid. Pigem on noil vastupidine efekt. Aga milline on eurooplaste kannatusvõime? Karta võib, et see lõpeb niipea, kui mingi Prantsusmaa kolmandajärgulise linna butiikpood lõpetab Austria kitsepiimast juustu müügi.

11. Eurooplast tuleb kaitsta igasuguste inimlike ebamugavuste eest. Eurooplane ei tohi haiget saada, sest haiget saamine on valus ja lubamatu. Aga näidake mulle venelast, kes poeb peitu ja jookseb minema, sest kardab paaniliselt haiget saada?

12. Euroopa on jõudnud oma nn progressiivse filosoofiaga nii kaugele, et elab lausa utoopias: kujutleb ette kõigi võrdsust ja vendlust. Kõige hullem on see, et paljud ei saa aru, et see ei olegi tegelikkus, vaid ongi utoopia. Venemaa aga ei ole lasknud end igasugustest vasakliberaalsetest ideoloogiatest eksitada, hullutada ega nõrgestada, vaid püsib jalad kindlalt maas. Euroopas seevastu laiutab dekadents.

13. Venemaa ei põlga ega põlasta jõudu – seepärast Euroopa teda kardabki. Euroopas on jõud aga samavõrd taunitav nagu rahvuslikkuski. Tulemus on see, et Euroopa seisab püsti peamiselt vaid Ameerika najal.

14. Euroopal puudub otsustavus. Mäletate, kuidas 1990. aastate keskel endise Jugoslaavia rahvad Euroopa kõhu all üksteisel lusikaga silmi peast koukisid ja Euroopa seda pikka aega lihtsalt pealt vaatas (või pea ära keeras, et mitte näha). Sadismile saabus lõpp alles siis, kui Ameerika oma lennukitega kohale saabus. Millal on viimati Venemaal otsustavusest puudu tulnud? Endistel Gruusia aladel? Krimmis?

15. Viimaks: isegi eurooplaste spermatosoidid on nõrgad. Kui ei usu, küsige Eesti uroloogide ja meestearstide käest. Ida pool on spermatosoidid tugevamad kui läänes. Sel skaalal, muide, kuulume me, eestlased, itta. (Loodan, et need, kes nende 15 punkti peale kiunuma pistavad, ei takerdu sellesse 15. punkti, mis on lisatud eelmisele 14-le pelgalt vürtsiks, kuigi on tõsi.)

Nüüd lugege kokku, kui mitmest võrdlusest te aru saite ja kui mitut neist tunnistate. Kui neid on vähem kui tosin, olete naiivne ja sinisilmne eurooplane, kes elab oma väljamõeldud kookonis ega tunneta elu tegelikkust. Edasi mõelge, kui palju on siinkirjeldatud Euroopa-Venemaa vastasseisus kasu noist, kes püüdsid siinset kõva mehe testi nr 2 naeruvääristada ja oma madala punktisumma üle uhkust tundsid.

Kas teie usute, et toosugustest on Eestile raskes, kriitilises olukorras kasu?

Ja miks on nii, et peamiselt vaid spordimeestes on säilinud tahet ja jõudu Eestit kaitsta?
******

Salt Creek Wash seen from Colorado Overlook Road, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vene lipp lehvib Kanadas. Vancouvri olümpia lõputseremoonia. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tänavune võidupüha paraad Moskvas. Fotode autor: TT News Agency / Scanpix
Foto 4: Värvikirev Euroopa protestimas mullu Stockholmis Venemaa saatkonna ees. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 5: Vene tulevik, vene laps. Vihm ja kaks lemmiklooma. Foto autor: Jelena Šumilova / Mercury Press / Caters News Agency / Scanpix
Foto 6: Euroopa tulevik, Euroopa lapsed. Stockholm. Foto autor: TT News Agency / ScanpixFoto 7: Venelannad vormel-1 MM-etapil Sotšis. Foto autor: James Moy Photography / Press Association Images / Scanpix