Pullerits: Kuidas suusatada... konkreetselt?

Teil võivad ju all olla plastsuusad, otsad koguni süsinikkiust, aga te ei kujuta ette, kui kerge on teil nendega puusse panna.

Teisipäeval alustasin erialase ettevalmistusega. Hommikupoolikul 24 minutit elektromüostimulatsiooni ehk EMSi, õhtupoolikul Tähtvere spordipargi õhukesel lumekihil 20,4 km vabatehnikas 1:36.52ga. Vaatasin aega ka – nii on huvitavam. Kümme ringi ehk 8,5 km 41.47ga, 20 ringi ehk 17 km veidi alla 1:22 (täpselt ei näinud, pimedaks läks).

Kolmapäeval samas samuti 20,4 km, aga sedapuhku kümme minutit kiiremini – 1:26.37ga. Vaheajad: 8,5 km 37.01, 17 km 1:13.06 (36.05).

Neljapäeval samas spordipargis juba 30 ringi ehk 25,6 km, aega kulus 1:44.02. Vaadake vaheaegu: 8,5 km 34.28, 17 km 1:08.38 (34.10), 25,5 km 1:43.45 (35.07). Nagu näete, siis vorm paraneb mühinal. (Kui hiljuti Viinist täienduselt saabunud ortopeed-traumatoloog dr Leho Rips, kes oli üle kahe aasta taas esimest korda (Fischeri) suuskadel, mult ringiga sisse sai, otsustas ta rajalt lahkuda, sõnades, et asjade niisuguse käigu puhul pole edasisel sõitmisel mõtet.)

Aga mis on mu vormi paranemisest kasu, kui tehnika lonkab ja logiseb? Ehk kui sõidad oma treenimiseks kõlbavate Atomicu plastsuuskadega sama hästi kui puusse. Seda tuleb vältida. Ja selleks on vaja spetsialisti kõrvalpilku. Ehk individuaaltreenerit.

Neljapäeval seisis Tähtvere spordipargi kõrgeima mäe otsas (seal, kust laskub BMXi rada) endine Eesti laskesuusakoondislane Margus Ader ja jälgis, kuidas ma sõidan. Siis andis nõu. Seejärel kohendasin liigutusi. Ja seejärel sain taas tagasisidet.

Mogren, ütles Ader, on mul väga hea. Lausus, et kõrvalt vaadates on näha, nagu professionaalne suusataja sõidaks. Võrdles liigutusi koguni kõigi aegade edukaima taliolümpialase, kaheksakordse olümpiavõitja Ole Einar Björndaleniga. Mu mogren on Aderi õpetatud, tuletasin talle meelde.

Kuid hoopis teine lugu oli wassbergiga. Ader seletas, et mul on jalgades kogu aeg tarbetu pinge sees, sest kipun hoidma jalgu põlvest pidevalt kergelt kõverdatuna ning seetõttu ei teki puhkefaasi. Lisaks, märkis ta, kui lähen vastumäge- või vastutuulelõigule, viin käed liiga ette, justkui proovides eestpoolt end edasi kangutada. Ta ütles, et kui tahan harrastaja moodi edasi sõita – ja ta ei mõelnud seda sugugi irooniliselt –, siis võin loomulikult samamoodi edasi sõita, ega midagi hullu juhtu. Aga kui tahan sõita ökonoomsemalt (st et tekiks reserve), tuleb liigutusi korrigeerida.

Ütlesin Aderile, et muidugi tahan tehnikat parandada – juhtigu mu tähelepanu kolmele peamisele puudusele, sest üle kolme detaili ei suuda keegi meelde jätta ja jälgida.

Õnneks tuli appi üks noor, nii välimuse kui liigutuste järgi vägagi professionaalne suusataja, keda Ader juba kaugelt analüüsis ning kelle pealt said tema antud teoreetilised juhised kohe praktikas illustreeritud. (Seda, et Aderil on terane silm, tõestab tõsiasi, kui ta küsis mult, kas tõukan enda arvates mõlema jalaga võrdse tugevusega; ütlesin, et ei oska ise seda öelda; ta ütles, et tõukan paremaga ettevaatlikumalt, nõrgemalt; mille peale tõdesin, et see tundub loogiline, sest parema jala põlv on mul ju kaks aastat tagasi opereeritud ning tegi veel kaks nädalat tagasi käieski pisut valu.) Tolle suusataja pealt näitas Ader, kuidas jalad peavad liikuma, kuidas käed, kuidas ülakeha.

Lühidalt: esiteks, põlvedest kergelt kõverdatud ehk potil istumise asend tuleb ära lõpetada, jalgu tuleb rohkem sirutada; selleks tuleb käed küünarnukkidest veidi üles tõsta, ent mitte palju – sedasi ei vaju keha kühmu, mis pikapeale teeb õlavöötme kangeks; ja kolmandaks, tõuge peab olema konkreetne – Ader juhtis tähelepanu, kuidas noor suusamees ülakehaga tõukele kaasa aitab ja tõuget rõhutab.

Keskendusin siis neile kolmele detailile ning pidasin ülejäänud treeningu ajal just neid silmas. Ader vaatas kõrvalt ja kinnitas, et palju parem. Ehk teisisõnu: suusatasin wassbergi palju konkreetsemalt. Sest kas olete näinud, kuidas tavaliselt harrastajad sõidavad? Nagu juhataksid dirigendipuldist aeglast vahemängu, küljelt küljele voogeldes. Jah, nii saab ka sõita, kinnitas Ader, ainult et nii sõites jäädki nii sõitma – ei mingit arengut ega edasiminekut.

Kas teie juba olete leidnud endale asjatundja, kes aitab talihooaja hakul teie tehnika paika sättida? Muide, ärge suhtuge sellesse üleolevalt. Suusaprofessor Hans Gross käis iga hooaja eel Andrus Veerpalul ja Jaak Mael klassikatehnikat paika ajamas. Kui seda oli vaja teha niigi vilunud suusatajail, nagu Veerpalu ja Mae, siis miks arvate, et teil seda tarvis ei ole?
******

A view from the end of Colorado Overlook Road into Salt Creek Canyon, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 3 ja 5: Suusatajad teisipäeval Tallinnas Nõmmel. Fotode autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Fotod 2, 4 ja 6: Tehvandi suusarajad tänavu jõulupühade aegu. Fotode autor: Jaanus Laidvee