Pullerits: Kuidas teha rekordiline trenninädal?

Lõppenud nädal oli komplitseeritud – aga kas see saab olla takistuseks? Jah, oli pidevalt pime, lisaks tuuline, sajune, lörtsine, kuid sellistes tingimustes eraldataksegi terad sõkaldest või nagu tänapäeval öeldakse: kõvad mehed pehmodest, spordimehed lödipükstest, alfaisased dolbojoobidest ja õiged eesti mehed vasakliberaalsetest närukaeltest.

Pärast üle-eelmist nädalavahetust, mis möödus Treki maastikurattal, võtsin möödunud nädala algul taas Swenori klassikarullsuusad välja. Esmaspäeva õhtul neil 22,4 km (1:47.35) ja teisipäeva õhtul 20,8 km (1:43.15). Need, nagu näha, olid päris pikad trennid, mis tähendab, et kolmapäev tuli võtta puhkuseks.

Neljapäeval 24 minutit elektromüostimulatsiooni ehk EMSi ja õhtul rullidel 19,1 km (1:33.25). Enne nädalavahetust reede taas taastumiseks. Soovitan teil ka mitte ülepingutada. Neil, kelle tase pole minu omast oluliselt kõrgem, samuti neil, kel vanust üle 35 aasta, ei soovita nädalas üle nelja trenni teha. Sest ega asi ole selles, kes suudab rohkem kordi nädala jooksul väljas käia, vaid asi on selles, kes ja kas suudab koormused ära seedida. Olgu, mõnikord võite teha ka viis trenni nädalas, ent see on absoluutne maksimum. Kuus trenni nädalas muutub teie arendamise asemel juba pigem teie kurnamiseks.

Laupäeval oli kavas pikem sõit. Panin rullid alla ja sõitsin Supilinna kaudu läbi linna ning võtsin suuna Jõgeva peale. Plaan oli sõita rullsuuskadega maale, kuid ühe erandiga: Lähte ja Äksi vaheline lõik läbida autoga. Seal on krobeline asfalt, mida saaks loomulikult samuti sõita, kuid treeningu kvaliteet hakkab kannatama, samuti ei ole mõtet teravate servadega killustikuga kaetud asfaldil varustust lõhkuda. Arvutasin välja, millal peaks naine Chrysler Pacificaga kodunt sõitma hakkama, et mulle Lähte mäe otsas järele jõuda ja viieks kilomeetriks auto peale võtta. Kuid alates Võibla sillast üle Amme jõe oli kergliiklusteele imepisikest killustikku puistatud, mis kiirust oluliselt vähendas ning tekitas ka paar ohtlikku olukorda. Sedasi jõudis naine mulle järele 200 meetrit enne Lähte mäe tippu. Pärast Äksi kurvi, kui algas taas kergliiklustee, jätkasin rullidel teekonda maale. Kokku läbisin rullidel 23,3 km (1:56.10).

Pühapäeval olid olud kõige heitlikumad. Nii kui taevas veidigi klaarimaks läks, algas mõne aja pärast uuesti tihe lörtsisadu. Lõpuks kella poole kahe ajal leidsin, et enam trenni edasi tõugata ei saa, ja sõitsin rullidel Tähtvere spordiparki. Aga sealne ovaal oli libe. Otsustasin, et lähen sealt Supilinna peatänavale, kuid selgus, et sealsel autoteel oli veelgi libedam. Kaks korda sõitsin edasi-tagasi, siis läksin spordipargi ovaalile tagasi. Kuid ilm oli hakanud jahenema ja libedus ovaalil varasemaga võrreldes veelgi suurenenud. Paar korda oleksin äärepealt libastunud. Leidsin, et sellisel trennil, kus peatähelepanu peab suunama püsti püsimisele (kas olete rullidega mööda peegelsiledat kiilasjääd kas või laugest nõlvast alla sõitnud?), ei ole mõtet. Vigastuse oht on liiga suur. Keerasin otsa kodu poole tagasi. Kirja läks siiski 11 km (aeg 1:01.45 näitab juba iseenesest, millised olid liikumisolud).

Kokku eelmisel nädalal viis treeningukorda, kokku treeninguaega 8:02.10, rullidel läbitud kilomeetreid 96,6.

Lõin ka kokku, mida ja kui palju oktoobri lõpust tehtud (rattal läbitud kilomeetreid ei hakanud lugema): rullidel 393,7 km ja suuskadel 86,5 km, kokku 480,2 km.

Tartu maratonini on jäänud kaheksa nädalat, Estoloppeti esimese maratonini viis nädalat ja Otepää MK-etapini neli nädalat. Kas te jõuate selleks ajaks vormi?
******

A view from the end of Colorado Overlook Road toward Salt Creek Canyon, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Venelase Aleksei Petuhhovi (ülalt alla), rootslase Calle Halfvarssoni ja sakslase Sebastian Eisenlaueri vabatehnika stiilinäide Davosi MK-etapil. Fotode autor: AFP/Scanpix