Pullerits: Kuidas hulludes oludes trenni teha?

Nüüd on lisandunud treeningutesse veel kaks olulist nüanssi: ettenägelikkus ja planeerimine. Praegu ei ole enamasti võimalik, et tuled õhtul koju ja lähed lihtsalt trenni. Ilmaolud ei pruugi võimaldada seda, mida tingimata tahaks. Jäisel ja lumisel rajal ju rullsuuskadega ei sõida. Liiga õhukesel ja vesisel lumel suuskadega ka mitte. Kui teed on jääga kaetud, on jooksmine samuti ohtlik (rääkimata isikupärast, et opereeritud põlv ei võimalda). Rattaga kottpimedasse sõitma minna... Nii ei jäägi nagu variante üle, kui just spordisaali ennast näitama ja teisi vaatama ei lähe (ja seda liiati veel raha eest). Harjutusi saab ka kodus teha.

Ülemöödunud nädalavahetus. Laupäeval värske kerge lumekiht maas. Maastikurattaga poolteist tundi maantee servas. Pühapäeval plats puhas, ent pinnas vesine. Tund ja nelikümmend minutit klassikarullidega. Muret teeb parem põlv, mida dr Leho Rips kaks aastat tagasi opereeris – eemaldas hulga lahtisi kõhretükke. Ilmselt sai põlv nädala algul põrutada, kui koeraga väljas käies mõned jooksusammud tegin. Tõenäoliselt tegid olukorda hullemaks ka nädala keskel kaks suusatrennitrennipäeva jäätunud tiigil: dr Rips on hoiatanud, et vabatehnika väänutab põlve liiga palju ning sellega tuleb ettevaatlik olla.

Esmaspäev puhkepäev. Taastumine on oluline, ei tohi ennast tühjaks pigistada, siis on võistlushooaja alguseks toss sootuks väljas.

Teisipäeval kuiv, kuid jahe ilm. Tund ja 35 minutit klassikarullidega. Ent 25 minuti järel hakkab parem küünarnukk kergelt valu tegema. Sama häda tekkis esimest korda juba ligi kuu aega tabasi. Siis andsin käele nädala puhkust, sõitsin rattaga, edaspidi kasutasin küünarnuki toetamiseks elastiksidet. Nüüd võtan trennis koormust küünarnukile vähemaks, kasutan palju vahelduvtõukelist sõiduviisi ning ühesammulist paaristõuget. Usutavasti ei pea olukorda üledramatiseerima, sest Kristjan Oolo, omaaegne Eesti väledaimate jalgadega suusasprinter ning nüüd Eesti parim harrastusrattur, seletas Tartu suusalaada teatevõistluse ajal, et küünarnuki valu on sügisel rullitama asudes suusatajate seas tavaline.

Kolmapäev külm ja tuuline. Õhtul viin auto hooldusse, mingi puks vajab vahetamist ning õli ja õlifilter samuti. Suure autoga on see muretus, et viskad naineritega maastikuratta salongi, ei pea midagi küljest kruvimagi; võtad selle hooldemehe juures autost välja ning sõidad koju tagasi. Aga miks sõita otse, kui saab ringiga? Viljandi maantee äärsel kergliiklusteel on pilvedealuses pimeduses lausa kottpime, käed peavad pidevalt asuma pidurilinkidel, aga ajapikku silmad harjuvad ning ka väike lamp näitab nii palju, et teelt kraavi või põllule vähemasti ei sõida. Väiksematel teedel, kui mõni auto vastu tuleb või tagant läheneb, tuleb muidugi ohutuse nimel hästi tee serva tõmmata ja kiirust vähemaks võtta. (Mul on mitmed helkurid ka jalgadel ja seljal, ratta plinkivast tagatulest rääkimata.) Kokku ratta seljas tund ja kümme minutit – vähemalt pole päev tühja läinud.

Neljapäeval venib töö pikale, peaaegu kella kaheksani, sest reedel tuleb sõita Tallinna ning mitmed asjad tuleb enne seda joone peale saada. Nagunii oli kavas päev trennivabaks võtta. Kuid mitte päris. Hommikul teen 24 minutit EMSi ehk elektromüostimulatsiooni, neli minutit rohkem kui tavaliselt. Pärast seda tunned harilikult mitu päeva, et keha on varasemast rohkem powerit ehk võimu täis.

Reede hommikul tudengitega ülikoolis seminar, siis bussi peale ja Tallinna, seal kaks intervjuud, mõlemad ligi kaks tundi, palju linna peal kõndimist, õhtupoolikul rongiga tagasi; sõiduaega kasutan lugemiseks. Pole ime, et kui lõpuks koju jõuan, olen läbi nagu Läti raha. Trenn oleks arulage enda kurnamine.

Laupäev: marutuul, vihm ja lörts. Kas tõepoolest jäävad nädalavahetusel, mil kasutada talvine napp, olgugi tuhm päevavalgus, välitrennid tegemata? Kella kahe ajal vaatan, et vihm lakkab. Ruttu ratta selga. Aga õues selgub, et tuul on ikkagi pöörane. Uued sünkjad pilved nihkuvad peale. Selge: ei ole mõttekas linnast kaugele sõita, jäine vihm koos vinge tuulega on soodne haiguse tekitaja ning nende mõju võib senise treeningtöö olematuks pühkida. Suundun Tähtvere spordipargi ringile. Selle servades leidub pisut kuiva (st mitte lausmärga) asfalti. Kuid vastutuulelõikudel ulub tuul nii karmilt, et võtab hoo täiesti kinni – tuleb jõuga läbi pressida. Neli ringi sõidetud, kui vihm on kohal. Kallab raja märjaks, sealt lendab vesi mulle ülepeakaela. Seitsme ringi järel on jalad läbimärjad. Varvaste vahel loksub külm vesi. Mõtlen, et sõidan kümme ringi, siis keeran koju. Kümme tehtud, mõtlen, et ei anna nii kergesti alla. Kaks veel. Siis veel kaks. Siis veel kaks. Kui tempot ülal hoida, ei hakka vähemalt kehal külm, kuigi olen läbimärg. Jaak Mae õpetas juba aastaid tagasi vihmas treenimise kohta, et esimesed viis minutit on ebamugav, siis on juba ükskõik. Nii ongi. Kui 16 ringi tehtud, mõtlen, et teeks kokku vähemalt 18. 18 tehtud – ei, teeks ikka 20. Ja siis veel kaks peale. Et saaks vähemalt tund aega sõidetud, sest Jaan Kirsipuu on öelnud, et vähem kui tunniseks trenniks pole mõtet trenniriideidki selga panna. Kodus lähen kuuma duši alla. Kõigepealt soojendan üles varbad. Läbimärjad riided lähevad viimseni pesumasinasse.

Pühapäev: tuul on nõrgem kui eile ja vähemasti ei saja. Aga asfalt on endiselt märg. See ei loe. Järelikult on paslik aeg rattaga välja minna. Kõigepealt suundun kodu juurest Ringteele, pärast Lõunakeskusest möödumist keeran Valga maanteele. Tuul ulub vastu. Kaks ratturit tuleb vastu. Viipame üksteisele käega, kuigi mul pole aimugi, kes nad on – suure maski alt ja prillide tagant on nad tundmatud. Üks mees püüab liivatatud kergliiklusteel uisurullidega liikuda. Ta tempo näib aeglane, eeskätt ettevaatlik. Aeg-ajalt liigutan varbaid, et neis veri paremini ringi käiks. Mujalt külm ligi ei tiku. Kokku sõidan ligi poolteist tundi, 36 km. Enamik sellest maas tuleb läbida pressides, järelikult hea treening jalalihastele.

Ka tänaseks õhtuks, arvestades tervislikku seisundit ja prognoositud ilmaolusid, on plaan tehtud. Aga teil?
******

Utah landscape seen from Colorado Overlook Road, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rullsuusatrenn Otepää ja Kääriku vahel. Kas tunnete, kes sõidab rattal? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Trenni saab igal pool teha, tuleb vaid tahta. Mees suuskadel 22. novembril Rakvere lähedal. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 3 ja 4: Vaat, mis juhtub, kui rattasõidul liiga uljaks minna. Tüdrukute rattakross Viljandis. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Tänavu rajatud kergliiklustee Tartu Tähtvere spordiparki. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix