Pullerits: Millega lõppes «Alfaisaste verepulm»?

Veidi rohkem kui nädal pärast tänavust Tartu rattarallit, 6. juunil, esitas MTÜ Klubi Tartu Maraton (KTM) minu vastu pretensiooni. Mis siis, et mina polnud sellega seotud. Pretensioon, millele on alla kirjutanud rattaralli direktor ja KTMi juhatuse esimees Indrek Kelk, käis Postimehe Arteris ilmunud materjali «Alfaisaste verepulm» kohta. Pretensiooni esitaja on nimetanud seda arvamuslooks, tegelikult on siiski tegemist reportaažiga. Aga selles polegi küsimus. Küsimus on loo illustratsioonis.

«Loo illustratsiooniks on kasutatud ebameeldivat ja võigast pilti, kus jalgratturi jalgu mööda voolavad alla verenired,» seisab pretensioonis. «Kogu lugu ja pilti vaadates jääb lugejal selge mulje, et antud foto on pildistatud 29. mail toimunud Tartu [r]attarallil ja selline verepulm ongi see, mis kõiki 3500 ratturit seal ees ootas. Kahjuks aga ei ole illustreeriv pilt kuidagi seotud Tartu [r]attaralliga – foto on pärit 2011. [a] Tour de France’[i]lt ja pildil on hollandi rattur Johnny Hoogerland (fotol ülal paremal; foto autor: AP - P.P.), kellele sõitis otsa (just) ajakirjanike auto, mille tagajärjel rattur lendas teelt välja ja okastraataeda. /--/ Paraku ei ole antud foto kuidagi seotud tavapärase kukkumisega rattavõistlustel, rääkimata seostest Tartu [r]attaralli suguse rahvasõiduga.»

Pretensiooni esitaja süüdistab Postimeest ja mind Eesti ajakirjanduseetika koodeksi rikkumises, et ilmunud on ebatäpne ja eksitav informatsioon, sest fotot on kasutatud originaalist erinevas kontekstis ning selle kohta puudub asjakohane märge.

Pretensiooni esitaja kirjutab, et Postimees ja ajakirjanik Pullerits on «arusaamatu pahatahtlikkusega moonutanud tegelikkust, edastanud valeinfot ja kahjutanud avalikkuse ees 35aastase ajalooga Tartu [r]attaralli mainet».

Oma taotluses ütleb pretensiooni esitaja: «Soovime, et Postimees avaldaks trükiväljaandes vabanduse seoses 4. juuni Arteris ja Postimehe veebiväljaandes esitatud loo «Alfaisaste verepulm» lugejaid eksitanud kontekstivälise pildi kasutamisega.»

Kohe pärast pretensiooniga tutvumist, 8. juunil, saatsin Indrek Kelgule järgmise kirja:

Tere.
Olen kursis Sinu kaebusega Postimehe ja minu loo vastu. Pean siinkohal vajalikuks kinnitada, et mina ei osalenud oma kirjutise «Alfaisaste verepulm» juurde piltide valimisel.
Priit Pullerits
Postimees

See on tõsi. Toimetus palus mul kirjutada minuga rattarallil juhtunud õnnetusest, mida ma ka tegin. Kuna loo juurde on alati vaja pilti, käisin seda fotograaf Kristjan Teedemaga pärast Tartu rattarallit tegemas kohas, kus olin kukkunud (foto ülal paremal). Kuid toimetajad Tallinnas, kes lehe kokku panevad, otsustasid teise, Scanpixi varamust leitud pildi kasuks.

Indrek Kelk minu läkitatud teatele, et mina ei ole pildi valikuga kuidagi seotud, ei reageerinud.

Nagu kaebaja oli taotlenud, avaldas Postimees 14. juunil täpsustuse:
Postimehe Arteris (4.06) ilmus loo «Alfaisaste verepulm» juures illustreeriv foto, mis ei olnud seotud Tartu Rattaralliga. Foto pärineb 2011. aasta Tour de France'lt ja pildil on Hollandi rattur Johnny Hoogerland. Talle sõitis otsa ajakirjanike auto ja rattur lendas teelt välja okastraataeda.

Olen kursis Postimehe vastusega pretensiooni esitajale ehk kaebajale, kuid ei oma õigust seda siin tsiteerida. Ent nii palju võin küllap üldjoontes refereerida, et materjali antud kujul avaldamine on õigustatud, sest juhib kaebaja tähelepanu võistluste korralduslikele puudustele, mille tagajärjeks on osalejate kukkumised, neist mitmed eluliselt ohtlikud. (Fotol ülal paremal kukkumine mullusel Tartu rattarallil Kuremaal, foto autor Kalev Saar, Postimees/Scanpix.) Selle tõestuseks oli vastulauses lisatud hulk konkreetseid viiteid hoiatavatele materjalidele nii Postimehes kui muudes meediakanalites.

Ehk lühidalt, omapoolse kommentaarina: tänavusel Tartu rattarallil murdsid kaheksa osalejat rangluu ja üks murdis kolm kaelalüli; kindlasti oleks olnud õigem ja parem, kui hollandi veriste säärtega ratturi pildi asemel illustreerinuks mu lugu üheksa pilti Tartu rattarallil luid murdnud ratturitest; siit siis õppetund tulevikuks.

27. septembril langetas Pressinõukogu «Alfaisaste verepulma» asjus otsuse, et Postimees ei ole rikkunud head ajakirjandustava. Tsiteerin:

Arteris ilmus Tartu Rattaralliga seotud lugu, mille juures oli foto veriste säärtega jalgratturist. Foto juures on kirjas: «Postimehe ajakirjanik oli Tartu rattarallil näinud seni vaid teiste valusaid õnnetusi. Nüüd, eelmisel nädalavahetusel, sattus ka tema veriste sündmuste keskmesse.»
MTÜ Klubi Tartu Rattamaraton kaebas Pressinõukogule, et lugu ja pilti vaadates jääb mulje, et foto on tehtud 29. mail toimunud Tartu [r]attarallil, kuigi tegelikult on pilt tehtud 2011. aasta Tour de France´il ja pildil on hollandi rattur. Kaebaja märgib, et foto juures ei ole ühtegi selgitust, kus ja millise ürituse fotoga on tegu.
Postimees vastas, et avaldas 14. juunil täpsustuse pildi kohta nii paberlehes kui ka veebis ja lootis, et kaebaja jääb sellega rahule. Postimees soovis artikliga juhtida tähelepanu võistluste korralduslikele
puudustele, mille tagajärjeks olid osalejate kukkumised, mis on eluliselt ohtlikud.
Pressinõukogu otsustas, et fotole ei ole küll lisatud selgitavat pildiallkirja, et pilt ei ole tehtud Tartu [r]attarallil, kuid toimetus tunnistas eksimust ja avaldas selgituse. Kuna tegemist ei ole suure ega ka konkreetset isikut personaalselt puudutava veaga, siis ei ole head ajakirjandustava rikutud.

Case closed. I win. You lose. Next, please!

Aga eile oleks pidanud eestlaste Moabi ekspeditsioon, mis piisava arvu osaliste puudumise tõttu ära jäid, sõitma seal seda ja seda rada - ohh, millest nad küll ilma jäid...

Pullerits: Millega lõppesid mu kohtumised kuulsustega?

Eestlaste Moabi-dessandiga läks väga halvasti, nagu olen teile nüüd vahendanud. Ja nagu mu prohvetlikust videost juba küllap näinud olete, siis RIP (1.58) ehk igavest rahu sellele ekspeditsioonile. Ei kandnud välja, kuidagi ei kandnud... Kuid ei saanudki kanda, kui küsida vähem kui kümne päeva eest Moabi imelisse loodusse (fotol paremal Priit Pullerits La Boca Archi ees Dome Plateau'l) säärast suurt raha, üle 2400 euro pluss lennupiletid Ameerikasse pluss ratta rent või transpordikulu pluss... – nagu öeldakse: you name it! Huvitav, kas leidus ka selliseid, kes olid nõus maksma 3450 eurot pluss lennupiletid (ligi tuhat eurot) veidi rohkem kui kahenädalase maasturireisi eest Lääne-Ameerikasse? Olen siin korduvalt oma eelarveid esitades tõestanud, et seesugused hinnad on metsikult ülepingutatud. Aga nagu öeldakse: lollidelt tulebki raha ära võtta.

Maisematest asjadest. Paljud on küsinud minu seisukohta seoses Eesti presidendi valimistega. Ma nüüd küsin vastu: keda Eesti presidendiks kandideerinud inimestest ei ole ma pikalt ja põhjalikult intervjueerinud? Õige vastus koosneb ühest ainsast nimest. Nimekiri on siin:

Eiki Nestor
Siim Kallas
Allar Jõks
Marina Kaljurand
Mart Helme
Mailis Reps
Kersti Kaljulaid

Ja neile, kes ihkavad lisaküsimust: keda neist olen pikalt ja põhjalikult intervjueerinud vähemalt kaks korda? Siin peate suutma välja tulla juba kolme nimega.

Eile esitles Mart Kadastik oma elutööraamatut «Nüüd ma siis kirjutan». Seal on kirjutatud ka minust. Ise pole veel lugenud, aga juba kanti ette, et olen kirjas, ja lähetati järgnev katke, mis puudutab legendaarset visiiti Postimehe kauase omaniku Heldur Tõnissoni juurde. Taustaks olgu öeldud nii palju, et seda, kui sulle näidati luust ja lihast Tõnissoni, peeti eriliseks usalduse avalduseks. Selline privileeg sai osaks väga vähestele. See juhtus minu mäletamist mööda 1996. aasta kevadel, paar kuud pärast seda, kui olin naasnud pooleaastaselt töölt Washingtonis ajakirja Newsweek toimetuses (fotol ülal paremal; autor: AFP/Scanpix). Kadastiku mälupilt tollest kokkusaamisest Tõnissoniga erineb minu omast, vähemasti ei täheldanud ma küll Tõnissoni puhul sellist reaktsiooni, millest Kadastik kirjutab. Aga eks tema tundis Tõnissoni palju paremini kui mina. Igatahes viis Tõnisson meid pärast kohtumist tema büroos Stockholmi ooperiteatri restorani õhtust sööma ja seal käis kõik kenasti ja viisakalt. Õhtusöök lõppes suure sufleega, mis, nagu mäletan, oli traditsioon, nii et ettekandja ei pidanud selle tellimise kohta isegi küsimust esitama.

Nii refereerib toda kohtumist Kadastik:

Pullerits: Mis fiasko tabas eestlaste Moabi rattaekspeditsiooni?

VIIDE PEALKIRJA KÜSIMUSE VASTUSELE LISATUD NÜÜD LOO LÕPPU!
Täna pidanuks need ratturid, kes otsustasid teha kaasa eestlaste esimese suurema jalgrattadessandi Moabi, maailma maastikuratturite pealinna, suunduma Archesi rahvusparki. Sealset tõmbenumbrit, Delicate Archi (fotol paremal), Utah osariigi ametlikku sümbolit, on ilmselt kõik näinud paljudel loodusfotodel ja reklaamplakatitel. Aga ärevaks teeb, et me ei ole kuulnud seiklusbüroo &Moments korraldatud eestlaste rattadessandist kippu ega kõppu. Moabiga puudub igasugune side.

Mis on juhtunud?

Äkki eksisid nad ära ja suundusid Kananaha Nurka (fotol vasakul), mis on tsivilisatsioonist mitmekümne kilomeetri kaugusel, ning, nagu koha nimetuski ütleb, puges hirm nahka ning saadi hukka? (Väidetavalt kunagi kananahka tekitanud koht video teise poole algul.)

Eile pidi ekspeditsioonil olema Porcupine Rimi päev. See on ohtlik rada, olin imestunud, kui kuulsin kevadtalvel, et see on programmi lisatud. Vaadake ise – ja tehke ekraan tingimata suureks! – alates 4.48st, eriti 7.48st, kui närvekõditav see on. Kerge vääratus, ja oletegi surmalaps. Sõitsin seda rada aprillis oma sooloekspeditsioonil ning kirjutan selle raja ohtlikkusest ja ohvritest peagi ilmuva Go reisiajakirja numbris.

Või läks neil midagi viltu juba laupäeval, kui pidid minema Klondike Bluffsi (fotol paremal) rajale? Too on, oleneb, kust alustada – näiteks Vaseaheliku loodeosast, nagu ma tegin -, kauakestev ja kurnav teekond. Mul kulus seal pikk päev, lõpus üritasin improviseerida shortcuti ehk rajalõiget ning sattusin, kui jäljed kaotasin, kergelt paanikasse, millest kirjutasin Jooksja ajakirja suvises numbris. Lõpuks sain päeva eesmärgi siiski täidetud, kuid tagasi auto juurde jõudsin alles siis, kui hakkas juba hämarduma. Ja pimedus on aeg, mille rüppe ei tuleks Moabi kandis kindlasti jääda. Siis on kuri karjas. Mitu kurja koguni.

Moab on küll metsikult ilus, aga ka metsikult karm koht. Eelmisel ekspeditsioonil koos Jaanus Laidveega neli aastat tagasi kohtusime Fisher Towersite (fotol vasakul) juures, kus on vändatud hulganisti Ameerika suurmaasturite reklaame, kohaliku šerifiga, kui parajasti käis helikopteriga tornide otsast allasadanud kaljuronija päästmine. Šerif pajatas meile hulga lugusid – tunnistan üles, et teadmata, et räägib tegelikult ajakirjanikuga (kuid ega ta reetnud Ameerika riigi saladusi) -, kuidas inimesed on Moabi kandis hätta sattunud ja hukka saanud. Moab ei ole mingi naljategemise koht.

Mis siis ikkagi on juhtunud eestlaste suurekspeditsiooniga?

Kas homne päev Slickrocki rajal (fotol paremal), mida peetakse maailma maastikuratturite rajaks number üks ja mida seetõttu peab iga endast lugupidav sõtkuja elus vähemalt korra läbima (tehtud!), jääb ära, sest ekspeditsioon on kadunud?

Kas ülehomne päev Shaferi rajal, mis on mitte ainult Utah, vaid kogu Ameerika üks kaunimaid maasturiteid (fotol all paremal), jääb samuti läbimata, sest ekspeditsioonist ei ole siiamaani ühtki elumärki?

Kõigile neile, kes viibivad teadmatuses, on olukord mõistetavail põhjusil ärevaks tegev. Kummalisel kombel ei anna ka &Moments oma koduleheküljel vähimatki infot, mis on juhtunud ja kuidas läheb.

Mida sellises olukorras teha? Mida teeb sellises olukorras ajakirjanik?

Loomulikult katsub infot hankida. Mille eest paljud ajakirjanikke vihkavad, et uurivad ja puurivad, samas ise põlevad uudishimust, mida ajakirjanikud küll teada said.

Tunnistan, et tean, mis on tõde ehk mis juhtus. Aga see, arvestades, kui suur ja elav huvi on olnud eestlaste Moabi ekspeditsiooni vastu – et kas lõpuks saan ma Eestis omale Moabi-konkurendid? -, pole selline tõde, mis paljudele meeldiks. Seetõttu ei maksa seda prauhti! välja öelda. Targem on lugejaid karmiks tõeks tasapisi ette valmistada, mida ma seekord siin olengi teinud.
*
Mis ikkagi siis juhtus? Viite vastusele leiate sissekande kõige esimesena viidatud videolt, veidi enne teise minuti täis saamist, kui jälgite hoolega laskumisel tee äärt. Kas märkate? (Peen mäng, kas pole?)

Fotode 1-4 ja 6 autor Priit Pullerits, foto 5 autor Jaanus Laidvee

Pullerits: Metsik kadu! Kuhu haihtus üle poole tuhande inimese Tartu rattamaratonilt?

Kui jäin Tartu rattamaratonilt üle pika aja eemale, tekkis inimlik huvi, kui palju oli neid, kes jagasid minu saatust. Arvud tulid ehmatavad.

Vaatasin klubi Tartu Maraton protokollidest viimase kümne aasta Tartu rattamaratoni osalejate arvu ning pidin tõdema, et see on viimase nelja aastaga vähenenud. Aastail 2013-2015 oli vähenemine väike, ent tänavu millegipärast kolossaalne. Nagu oleks sajad inimesed solidaarsusest minu saatust jaganud.

Siin on teile uurimiseks arvud Tartu rattamaratoni lõpetajate kohta alates värskeimatest: aasta, pika ja lühikese distantsi lõpetajad ning kahe distantsi lõpetajad kokku.

2016: 2652 – 1777 – 4429
2015: 3044 – 1949 – 4993
2014: 3065 – 2006 – 5071
2013: 3113 – 1981 – 5094
2012: 2999 – 1888 – 4887
2011: 2973 – 1956 – 4929
2010: 2783 – 1840 – 4623
2009: 2885 – 1784 – 4669
2008: 2450 – 1578 – 4028
2007: 2508 – 1460 – 3968

Vaatame pikka, 89 km distantsi. Tänavu lõpetas selle ligi nelisada ratturit vähem kui mullu. Võiks ju oletada, et äkki «kolisid» paljud lühemale distantsile – kuid ei! Lühemal, 40 km distantsil oli tänavu lõpetajaid 172 võrra vähem kui mullu. Ühtekokku vähenes sel sügisel Tartu rattamaratonil osalejate arv võrreldes eelmise aastaga tervelt 564 võrra. Ehk kõvasti rohkem kui kümme protsenti.

Millega seda seletada? Mul pole õrna aimugi. Sest ilm ju tegelikult soosis eelisel pühapäeval rattasõitu: oli kuiv ja soe.

Tartu rattamaratoni pika distantsi osalejate arv kukkus sedapuhku tagasi sinna, kus see oli eelmise kümnendi teisel poolel. Samasugust vähikäiku sinnasamma tegi sel aastal ka lühemal distantsil osalejate arv. Mis kinnitab veel kord, et absoluutselt ei kehti ma-ei-tea-kust tekkinud väide, et pika distantsi osalejate vähenev arv olla seletatav sellega, et paljud on hakanud eelistama lühemat distantsi. Ei ole ju!

Ootamatu on see, et isegi 2010. aasta muda-pori-vihma-rattamaratonil oli kummalgi distantsil rohkem osalejaid kui tänavusel ideaaltingimustes rattamaratonil.

Üks põhjus, miks osalejaid on vähemaks jäänud, on ilmselt osavõtutasud, mis on viimasel kahel korral võrreldes 2014. aasta tasudega tõusnud kahes esimeses registreerimisvoorus viis eurot ning viimases registreerimisvoorus koguni kümme eurot aasta kohta.

2014-2016 Tartu rattamaratoni osalustasud (pikk distants / lühike distants, eurod)
Aasta: esimene voor - teine voor - viimane nädal
2014: 30/20 – 40/25 – 60/40
2015: 35/25 – 45/35 – 70/50
2016: 40/30 – 50/40 – 80/60

Aga viis eurot ei saa ju nii karmilt mõjuda, et aastaga kaob suurelt spordiürituselt rohkem kui pool tuhat inimest. Kuhu on Tartu rattamaratonilt inimesed ikkagi kadunud? Kes teab? Kas siia?

Fotod 1-3: Ratturid tänavusel Tartu rattamaratonil 1 km enne Puka toitlustuspunkti. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks rattamaratoni võidutüdruk jäi auhinnata?

Ajakirjanik Jaan Olmaru kirjutab tänases Tartu Postimehes juhtumist, kuidas ja miks jäi Tartu rattamaratonil noorte neidude vanuseklassi võitja ilma oma auhinnast. Kuulsin sellest loost tegelikult enne, kui kolleeg Olmaru, kes seni kajastanud valdavalt Tartu korvpalli, seda uurima ja kirjutama hakkas.

Tüdruk oli saatnud esmaspäeva hommikul klubile Tartu Maraton kirja, kus ütles, et «[p]eale sõitu läksin kohe koju, kuna mul oli migreen, mille tõttu ei osalenud ma ka autasustamisel. Tahtsin teada, kas oleks võimalik auhind siiski kätte saada».

Veidi rohkem kui kaks tundi hiljem sai ta klubi Tartu Maraton sekretärilt vastuse, et «[v]astavalt võistluse juhendile kaotab autasustamisele mitteilmunud sportlane kahjuks õiguse auhindadele ja hilisemalt auhindu ei väljastata».

Kes ei oleks selle peale nördinud, kui oled omas vanuseklassis parim, kuid terviseprobleem ei võimalda pärast finišeerimist kauemaks võistluspaika jääda ning pärast saad teada, et seetõttu jäädki auhinnast ilma? Loomulikult hakkad uurima, kas see on ikka õiglane ja põhjendatud. Nii lähebki info liikvele ning jõuab varem või hiljem ka ajakirjanike kõrvu.

Kuidas seletas tekkinud olukorda klubi Tartu Maraton, seda saate lugeda tänase Tartu Postimehe loost. (Aga siit saate näha vahelduseks, kuidas peab üks lahe maastikusõidu singel välja nägema.)

Mina ei hakanud sellest juhtumist lugu tegema, kuigi kuulsin Eesti ajakirjanikest sellest loost ilmselt esimesena. Aga annan teile mõistatada, miks ma sellest intsidendist ei kirjutanud.

See võib osutuda teile keeruliseks küsimuseks. Nagu säärastel puhkudel tavaks, tuleb anda lohutuseks ka paar lihtsamat pähklit.

Neist esimene on: kuhu on kadunud uue Chrysler Pacifica salongis teise ja kolmanda rea istmed (fotol ülal paremal)? (Houdini-vääriline trikk, kas pole?)

Ja neist teine on: kes Eesti kuulsatest jalgpalluritest on sõitnud uue Chrysler Pacificaga (fotol vasakul)?

Ja kui mõni veel kolmandatki lisapähklit tahab, siis siin see on: kust ma tean, kes Eesti kuulsatest jalgpalluritest on sõitnud uue Chrysler Pacificaga?

Kõva loogikaga meestele, kes puusalt ei tulista, ei ole kaks viimast küsimust tegelikult üldse rasked. Näis, kui kaua teil aega läheb!

Fotod 1-3: Ratturid Tartu rattamaratonil 1 km enne Puka toitlustuspunkti. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Uus Chrysler Pacifica. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida inimesed mulle avaldavad ja miks ma seda ei avalda?

Siinseile stammlugejaile ei ole ilmselt saladus, et mind on süüdistatud teatud rahvaspordiüritusi kajastades selles, et olen seda teinud «järjepidevalt äärmiselt halvustavas toonis, teatud juhtudel ka otseselt eirates head ajakirjandustava ja sellest tulenevalt eksitanud lugejat». Nii see siiski ei ole.

Laupäeval, päev enne Tartu rattamaratoni ilmus minult Postimehe Arteris pikk ja innustav lugu «Küpses eas vankumatult sadulas», kus kirjutasin kahest veteranratturist, 75-aastasest Johan Laasist ja 61-aastasest Marje Raudsepast, kes on kaasa teinud kõik 19 Tartu rattamaratoni. Polnud seal mingit kriitikat, pigem valitses läbinisti tunnustav ja positiivne hoiak.

Enamgi veel: loost jäi välja üks värvikas detail, millest rääkis mulle Raudsepp. Ta nimelt tunnistas, et ei tee juba aastaid kaasa Tartu rattarallil.

Sellega seoses on kaks küsimust:

1. Mis on see põhjus, miks Marje Raudsepp ei tee enam kaasa Tartu rattarallil?
2. Mis on see põhjus, miks ma sellest oma loos ei kirjutanud?

Igatahes ärge otsige vihjet õigetele vastustele siit ega ka siit! Mõelge, palun, oma peaga.

Lisaküsimus eriti kiiretele vastajatele: mis on ülemisel parempoolsel pildil ja kus on pilt tehtud?

Foto 1: Marje Raudsepp 2010. aasta Tartu rattamaratonil Palu teeninduspunktis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2 autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas Indrek Kelk säästis mind rattamaratonil õnnetusest?

«Homme on Suur Mõõduvõtt, kas Pullerits on stardis?»
«Homme on rahulik sõit. Ei ole stardis. Kukkumisi on ka vähem.»
Blogi eelmise sissekande kommentaariumist, laupäeval 09:18 ja 09:31

Vasak käsi veel rangluu ja viie roide murdmise tõttu kaelas, panin Rio olümpia aegu end Tartu rattamaratonile siiski kirja. Ära öelda saab ju alati. Aga kui õigel ajal kirja ei pane, siis alustadki, nagu öeldakse, India-pundist. Kuigi ega see ka paha mõte oleks – saaks näha, mis tagapool toimub.

Ent anatoomilisi ja füsioloogilisi asjaolusid arvestades pidasin õigemaks minna tänavu elus esimest korda lühikesele, 40 km distantsile. Seetõttu, oletan, jäin konkurentide ja kõigi teiste radari alt välja; ilmselt otsisid nad mind pikema distantsi stardinimekirjast.

Ja siis, kõigest kolm päeva enne starti, sain Klubi Tartu Maraton juhatajalt Indrek Kelgult kirja, mis algas nii: «Kahetsusega märkasime, et olete avaldanud soovi registreeruda Tartu Rattamaratoni lühikesele distantsile.»

Olen ju iga aasta kirjutanud Tartu rattamaratoni pika distantsi sõidust siin blogis paljuloetavad reportaažid – ja nüüd äkki lühike võistlusmaa?... Lisaks kirjutasin eelmisel aastal Postimehele pika reportaaži sellest, kuidas Peeter Tarvis paljudele üllatuseks võitjaks tuli. Ja loomulikult olen varemgi seda sügishooaja suurt võistlust kajastanud.

Ja nüüd – lühike võistlusmaa... Seal ei toimu ju midagi. Kõvad mehed sõidavad ikka pikka.

Niisiis, Kelk (fotol paremal), olles saanud teada, et olen end lühikesele võistlusmaale kirja pannud, teatas, et keeldub mind registreerimast. Ja enamgi veel: kustutab mu registreerunute hulgast.

Arvate, et ma polnud segaduses ja pettunud? Muidugi olin. Kas teie siis ei oleks. Ei salga, et isegi pahane olin.

Kirjutasin Kelgule, et nii see asi siiski ei lähe ning pangu mind aga nimekirja tagasi.

Kelk ei jäänud vastust võlgu. Ta saatis mulle omakorda kirja, et jääb nii, nagu tema otsustas, sest, kui ma nüüd tema pika kirja oma sõnadega lühidalt kokku võtan, siis tema ei kavatse seda minu jama finantseerida. (Just-just, ta kasutas finantseerimise-sõna lausa kahel korral.)

Nüüd sain aru. Küsimus ei olnud üldse lühikeses distantsis, küsimus oli üleüldse Tartu rattamaratonil kaasa tegemises.

Kelk teab ju suurepäraselt, mis minuga on viimastel kordadel rattavõistlustel ja -sõitudel juhtunud. Eelviimati juhtus varasuvel Tartu rattarallil, kus kukkusin kaks kilomeetrit enne finišit ja veristasin mitut kohta. Ja viimati juhtus juuli lõpul treeningsõidul Valgas, kus murdsin kokku kuus luud.

Ja Kelk teab, mida tähendab rattasõidus luu murdmine. Ajakirja Ma Olen Jalgrattur vestlusringis tunnistas ta, et on oma rangluud murdnud kaks korda. Kui ma teen pidevalt taastusharjutusi, et õlg uuesti liikuma saada, ning tunnen, kuidas öösiti õlg kangeks jääb, pahatihti isegi valutab – ja õlg jääb kangeks ning kergelt valusaks ka maastikurattaga asfaldil sõites -, kas siis on õige maastikusõidu starti trügida?

Tunnistagem ausalt, et ega ikka ole küll. Piisaks isegi pehmest kukkumisest viga saanud küljele ning tagajärjed oleksid kindla peale laastavad.

Arusaadav, et ühegi võistluse korraldaja ei taha isegi kaude seda võimalikku häda ja viletsust enda hingele võtta. Nägin kevadel ju oma silmaga ja kuulsin oma kõrvaga, kui häiritud oli Kelk sellest, et rattaralli lõppes mulle maandumisega asfaldile.

Niisiis, Kelk pidi kasutama karme võtteid, et saata mulle sõnum: mees, sa ei ole veel nii terve, et tulla uuesti minu korraldatud üritusele oma tervisega riskima! Saa kõigepealt terveks ja eks siis vaatame, mis edasi saab.

Nüüd, kui kõike eelnenut rahuliku pilguga kõrvalt vaatan – ja kui Tartu rattamaratoni pika maa kõvemad sõitjad hakkavad lähenema finišile -, siis tuleb möönda, et peab oskama lugeda saatuse märke ning mitte jäärapäiselt oma rida ajama. Sest saatus on ju tahtnud, et võtaksin aja veidikeseks maha, ja kui ma sellele kõigest väest vastu üritasin punnida, end rattamaratonile ikkagi kirja panin, siis oli vaja, et keegi peab mu vastu tegema jõuvõtte, isegi kui ükski seadus, reegel ega leping seda ei toeta, ning ütlema: stopp, ainult üle minu laiba!

Ent ärge arvake, et olen ärajäänud võistluse pärast vaikselt patja nutnud. Terve nädalavahetuse on olnud tegemist, et oma vana Chrysler Pacifica asemel harjuda ja saada sina peale uuega (fotodel paremal ning ülal ja all vasakul). Pacifica oli mitu aastat tootmisest maas, aga nüüd, täiesti ootamatult, tuli Chrysler välja täitsa uue ja uutmoodi mudeliga. Senine Pacifica on mind auga teeninud, alati ka ratta ilusasti igale poole kohale vedanud ning salongis muukski lahedalt ruumi jätnud.

Uuel Pacifical, muide, on ruumi veel rohkem. Pingid käivad nii kokku ja alla, et kaovad justkui märkamatult põranda sisse (fotol vasakul) – nagu mingis Houdini trikis. Sellega saaks tulevikus peale iseenda ka mitu teist kõva sõidumeest starti vedada. Koos ratastega.

Aga näis, millisesse starti ja millal.

Foto 1: Priit Pullerits 2012. aasta Tartu rattamaratoni stardialas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tunne Eesti rattureid! Kes on need kolm Tartu rattamaratoni stardis? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Indrek Kelk Klubi Tartu Maraton büroos. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (vasakul) 2014. aasta Tartu rattamaratoni lõpetamise järel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tartu rattamaratonil viga saanute transportimise vahend. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 6-8: Chrysler Pacifica 2016. aasta mudel. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks Eesti jooksjad käivad kolinal alla? Ehk miks 10 km / 40 min on üha vähem jõukohane?

Pärast eelmise sissekande šokiteraapiat, kus osundasin sellele, et enamik ennast sportlaseks ja isegi jooksjaks pidavaid mehi ei suuda läbida nii universaalset ja elementaarset distantsi, nagu seda on 10 km, alla 40 minuti, mis peaks olema saavutatav igaühele, kes veidigi liikumisharrastusega tegeleb, sain, nagu prognoosida võiski, pehmelt öeldes tormilise vastuvõtu osaliseks. Paljud, selle asemel, et vaadata endale otsa ja küsida, miks mina kuulun ka nende hulka, kes pole kunagi suutnud 10 km joosta kiiremini kui 40 minutiga, hakkasid mind süüdistama lolli jutu ajamises, nalja tegemises ja – nagu nüüdisajal alati kombeks, kui enda juures miski ei meeldi ja see valjult välja öeldakse – enda solvamises.

Aga et asi jooksuvõimekusega on hull, hoolimata sellest, et treenijaid tuleb pidevalt juurde – vaadake kas või, kui paljud käivad treenerite juures harjutamas –, seda näitavad arvud Tallinna sügisese suurjooksu protokollidest. Toon need siingi omapoole vastutuleku korras teieni – siin on nende arv, kes on suutnud eelmise kümnendi lõpust alates joosta Tallinnas 10 km alla 40 minuti:

2010 – 135
2011 – 122
2012 – 103
2013 – 97
2014 – 84
2015 – 79
2016 – 83

Tendents on ju ilmselge: alla 40 minuti jooksjate arv on pidevalt vähenenud. (Hüva, olen siiski faktitäpne: tänavu oli neid nelja võrra rohkem kui mullu; aga see ei muuda selle kümnendi tendentsi.) Ja et keegi ei süüdistaks mind taas enesekesksuses, mõistagi põhjendamatult, siis kohe kindlasti ei saa seda langust siduda sellega, et pärast kahte korda eelmisel kümnendil ei ole ma sel kümnendil Tallinnas 10 km enam jooksnud. Ehk teisisõnu: kui teemat vaatame, siis nähke, erinevalt eelmise sissekande kommentaaridest, kaugemale ja laiemalt minu tagasihoidlikust isikust, palun.

Miks on juhtunud, et hoolimata jooksuharrastuse näilisest levikust ja professionaliseerumisest (treeningugrupid, treeninguplaanid, treeningulaagrid jne) on 10 km jooksu tase langenud?

Küllap, oletan, on üks põhjus selles, et paljud võimekad jooksjad on hakanud eelistama kas poolmaratoni või maratoni. See võikski seletada kui mitte kõik, siis enamiku – kui selles ei oleks üht fundamentaalset viga.

Viga on selles, et inimesed on valinud vale distantsi, mis näiliselt on raskem (sest on pikem), kuid tegelikult on kergem; et inimesed on läinud kergema vastupanu teed, mida on soosinud valearvamus, nagu oleks pool- või täismaratoni läbimine mingi kangelastegu. Ei ole.

Pühapäevasel Tallinna maratonil sai maratonis tulemuse kirja 1784 jooksjat. (Katkestanuid on protokollis silmaga hinnates umbes sada.) Alla kolme tunni, mida võiks lugeda harrastajate vaatevinklist tugevaks tasemeks, jooksis 62 inimest. Viimane aeg alla nelja tunni andis 899. koha. Ehk siis ligi pooled jooksid maratoni kauem kui neli tundi (kui arvestada nende hulka ka need, kes alla andsid ja katkestasid), mis, võtke heaks või pange pahaks, ei ole enam mingi jooksmine. See on lihtsalt liikumine, kulgemine.

Mida on selleks vaja, et suuta joosta maratoni nii, et tegemist oleks ikkagi jooksmisega?

Selleks, et jõuda korralikult joosta ka pikki maid, on vaja mõnikord joosta ka lühemaid maid. 10 km oleks selleks ideaalne. Ehk teisisõnu: tuleb ka korralikku tempotrenni teha, ükskõik, mil viisil, peaasi, et vajutaksite. Aga enam ei joosta 10 km-t, nagu näeme, enamik eelistab kulgeda 21 või 42 km, kujutades seejuures veel ette, et sooritavad midagi heroilist. Loomulikult, nende valik – peaasi, et liiguvad. Kuid need, kes tahavad liikuda kulgejate klassist jooksjate klassi, peavad hakkama jooksma arvestataval tasemel ka 10 km. Miks?

Aga selleks, et tuim pikk trenn tapab. Tapab, aga suurt ei arenda. Nagu mulle seletas talvel endine Eesti suusakoondislane Vahur Teppan, üks mu lemmiktreenereid Eestis: selleks, et suusamaratone hästi sõita, tuleb hooaja jooksul sõita vahel ka Lemeksi karikavõistluse lühikesi, paarikilomeetriseid etappe, et keha harjuks üldse taluma võistluspingutust. Kui jooksjad ei jookse lühemaid distantse, siis kuidas nad õpivad üldse pingutama ja tugevat pingutust taluma?

Ega õpigi. Jooksevad 10 km pikalt üle 40 minuti ja maratoni nelja tunni alla ja üle sellegi.

Niisiis, järeldus: 10 km aeg – ja aeg alla 40 minuti, nagu siin oleme sel nädalal arutlenud – on indikaator, kas te olete ikka jooksja või niisama jooksurajal kulgeja. Veel kord: mitte et kulgeda ei võiks (võib küll!), aga sportlikud mehed, keda vigastused ei sega – sest vigastused käivad ikka inimesi pidi, mitte asfalti pidi –, peab küll 10 km rajal 40 minuti piirist jagu saama, kui tahab end spordimeheks lugeda.

Nii, nüüd võite taas oma registri – ning nutu ja hala – jälle valla päästa, et loll jutt ja Pullerits on taas kõiki solvanud.

Kuid see kaeblemine ei aita teil kuidagi oma kesisest 10 km ajast minuteid kärpida.

See siin sai, muide, väga tõsine jutt, faktipõhine jutt (nagu eelminegi), kuid ega ma saa käskida kellelgi seda kuulda võtta. Kuid kes tahab, et ta jooksjana areneks, hakkab tõsiselt mõtlema ka 10 km tulemuse parandamisele, soovitavalt isegi alla 38 või 37 minuti – ilma selleta ei maksa loota ka pikemal maal mingit erilist ajalist edenemist.

Foto 1: Priit Pullerits (nr 52) poolhaigena 2008. aasta Tallinna sügisjooksu 10 km distantsi lõpetamise järel. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jooksja peab suutma end ribadeks pingutada. Priit Pullerits oma ühel kehvemal jooksul, 2010. aasta Tartu nn jooksumaratoni lõpusirgel kiirendamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits lõpetamas 2008. aasta Tartu nn jooksumaratoni 63. kohaga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits väljendab pärast 2007. aasta Tallinna sügisjooksu 10 km lõpetamist ajaga 37.23 pettumust oma tulemuse üle. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits alistab 2007. aastal jooksul ümber Viljandi järve lõpuspurdiga Eesti omaaegse ühe parema pikamaajooksja Rein Valdmaa - tõestades, et kiiruslikud võimed on olulised. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix

Pullerits: Hämmastav! Miks mehed ei suuda 10 km alla 40 minuti joosta?

Laupäevases Postimehe Arteris, otse minu jooksujalatsitöösturite suhtes ülikriitilise hittloo «Vaadake, millega te jooksete!» ees avaldas kolleeg Aivar Reinap ülevaate oma arengust 10 km jooksudistantsil. Ta jooksis tunamullu kõigest 47.58, mullu hilissuvel 40.59 ja tänavu juunis 39.04, mis on juba jooksmise moodi. Aga arvestades, et Reinap on trenni teinud väga metoodiliselt, plaanipäraselt ja vaat et teaduslikult, peaks ta tulemus olema palju kõvem. Sel laupäeval piirdus ta Tallinna sügisjooksul 41.25ga. Tekib küsimus: kas teda on ikka õigesti treenitud? Ja teiseks, laiem küsimus, mis käib kõigi nende kohta, kes treenerite juures trennis käivad: miks nende suured teaduslikud meetodid ei too tulemust? Laupäeval leidus Tallinnas ideaalsetes oludes kõigest 83 jooksjat, kes suutsid läbida 10 km alla 40 minuti. Mis toimub?

Kaevusin vanadesse protokollidesse, et veenduda, kas asi on tõesti nii kehv, nagu näib, või mulle ainult tundub nii. Olgu lisatud, et ma ei ole kunagi olnud pikamaajooksja. Ülikooli ajal oli pikim distants, mida võidu jooksin, paaril korral 3000 meetrit. Olin puhas 800 meetri jooksja, kellele juba 1500 meetrit oli liiga pikk (isiklikuks margiks jäi 4.10).

Alustasin pärast ülikoolispordiga lõpetamist 1989.-1990. aasta talvel taas harjutamist 2002. aasta sügisel, tosina aasta pikkuse pausi järel. Minu n-ö lähtetulemuseks sai 2002. aasta oktoobri keskel Tartu lähistel Jüri Stabrovski mälestusvõistlustel 5 km krossi aeg 21.58. Ehk teisisõnu: 10 km ajaks teinuks see selgelt üle 44 minuti.

Kuid juba järgmise, 2003. aasta kevadel läbisin Elvas Tartu nn jooksumaratoni lühema, 10 km distantsi 37.10ga, mis oli tollal viies aeg (fotol paremal). Võitis Pavel Loskutov 31.57ga. Ehk siis talv läbi omapäi treenimist ning edasiminek vähemalt seitse minutit! Veidi hiljem läbisin Loskutov Cupil Valgas ja Valkas 10 km 37.26ga, mis kinnitab, et Elvas saadud aeg polnud juhus.

Järgnes vigastus, ahhilleuse kõõluste põletik, mis selles vanuses pole sugugi haruldane, mille sain ülesmäge lõike joostes - nagu sel videol, just teises pooles, pressin järsust mäest üles rattaga - ja mille vastu sain süsti ning pidin tegema pika treeningupausi. Kuid sellest hoolimata suutsin järgmisel aastal Elvas joosta Tartu nn jooksumaratonil 10 km 38.35ga, mis oli tollal kaheksas aeg (fotol all paremal). Ent vaevalt kolm nädalat hiljem jooksin Loskutov Cupil 10 km isikliku margi 36.51. Laupäeval saanuks Tallinnas selle ajaga tuntud rattaorienteeruja Lauri Malsroosi ees 38. koha. Olgu lisatud, et kõik oma tulemused jooksin ilma igasuguse plaani ja planeerimise ja treeneri ja juhendajata.

2005. aasta läks pikalt vigastuse nahka. Tuli teha ahhilleuse kõõluse operatsioon. Kuid juba aasta pärast olin jooksurajal tagasi ning läbisin Loskutov Cupil 10 km taas peaaegu endiste aegade tasemel, 37.56ga.

2007. ja 2008. aastal tegin Tallinna sügisjooksul oma kaks ainsat starti, kui sain 10 km ajaks vastavalt 37.23 (51. koht, eespool suusataja Risto Roonetit (37.37) ning Jooksja ja Tennise ajakirja väljaandjat Donatas Narmontit (38.01); M40 klassis teine) ja 37.25 (44. koht, fotol all vasakul).

Järeldus: selleks, et joosta 10 km stabiilselt 37 ja poole minutiga, ei ole vaja pikki aastaid trenni teha, isegi mitte keskeas; selleks ei ole vaja mingisuguseid erilisi eeldusi ega soodumusi, sest 10 km on suhteliselt universaalne, n-ö mittespetsiifiline distants, mis ei nõua eriti kiirust ega teab mis vastupidavust; ja ammugi ei ole selleks vaja mingeid läbimõeldud treeninguplaane ega ka treenerit.

Lihtne, kas pole? Ei maksa ülemõelda ning jooksmisest endale mingit suurt sihti teha, mis on allutatud süsteemsele tegutsemisele. 10 km aeg 37 ja poole minutiga tuleb iseenesest, muuseas, selleks ei ole vaja teha midagi erilist.

Ma ei saa aru, mida teevad Eestis need sajad, kes jooksutrennis käivad, juba aastaid, ja ikka ei suuda 10 km alla 40 minuti joosta. Täielik müstika...

Foto 1: Tiidrek Nurme võidab laupäeval Tallinnas 10 km jooksu. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Liina Tšernov võidab laupäeval Tallinnas 10 km jooksu naiste arvestuses. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2003. aasta kevadel Tartu nn jooksumaratoni lühema, 10 km distantsi lõpusirgel. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits 2004. aasta kevadel Tartu nn jooksumaratoni lühema, 10 km distantsi lõpusirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas paljastus Eesti rattasõidu hästi peidetud saladus?

Püüdsin maskeeruda, aga ikka tunti mind õhtuhämaruse lähenedes ära. Olin nimelt pannud selga Katjuša meeskonna vesti, tõmmanud selle Postimehe rattasärgi peale. Rein Taaramäe käest sain. Õigemini, ostsin. Mu viimane suurem investeering rattasporti. Toetasin seekaudu tema klubi. 30 eurot küll vaid, aga abiks seegi.

Ja ikka tunti mind ära.

Kohe nii, et keerati ringi ja sõideti tagant järele. Küsiti, kuidas käsi käib. Näitasin ja ütlesin, et «Heil Hitler!» saan teha, aga kõrgemale käsi ei tõuse. (Kaugeltki mitte nii kõrgele, nagu Taaramäel ülemisel vasakpoolsel pildil.) Taastusravi ju alles kaks nädalat tagasi algas. Risk oli sadulas sõidu ajal demonstreerida sedagi arengut.

Ma ei saa siin reeta, kes mind ära tundis ehk kellele vahele jäin. Kes tõsiselt tahab teada, peab lihtsalt rohkem rattaga sõitmas käima. Endomondos on mu marsruudid ja liikumiste ajad nagunii kõigile näha. Eks passige peale.

Oluline oli see, mida ootamatult ilmunud kaaslane mulle Eesti rattaspordi kohta paljastas. Seal on palju hulle asju, millest avalikult ei räägita. Mis parem lükatakse vaikselt kalevi alla. Nende ilmsiks tulek oleks paljudele liiga häiriv. Liiati paljastusid delikaatsed andmed, mis ongi peapõhjus, miks paljastaja isik varju peab jääma.

Hull lugu oli juhtunud juuli esimeses pooles Haapsalu rattarallil.

Lühike võistlusmaa. Kiirus umbes 50 km/h. Muhk maanteel, halvasti parandatud. Grupi ees lööb ühel mehel, kes kuuldavasti Venemaalt, leistangi käest lahti. Ta lendab asfaldile. Järgmine tema otsa. Ja siis järgmine. Ühtekokku umbes kümme meest. Ühel mehel lendab hammas välja. Teisel saab külg kapitaalselt raspeldada. Kolmandal puruneb rangluu, ja selle otsad ei jää kohakuti. Kiirabi saab kõvasti tööd.

Siin küsimus (eriti Indrek Kelgule, kes väitis ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskes numbris, et enamik kukkumisi rattavõistlustel on prognoositavad): mismoodi oli see kukkumine prognoositav?

Ja küsimus number kaks: kas olete sellest suurest kukkumisest kusagil kuulnud?

Ning kolmas küsimus: kui paljudest sellistest õnnetustest me, rattasõitjad ja -huvilised, üldse kuuleme?

Lisaküsimus: kui paljud on üldse kuulnud, et Taaramäe ja Kaneli Kangerti sünnialevist Vändrast pärit Silver Schultz murdis augusti lõpus Jõulumäel rattavõistlusel nimmelüli? Ja selle küsimuse lisaküsimus: mismoodi oli see kukkumine prognoositav?

Aga vastuküsimus kah: miks me peaks neist õnnetustest üldse kuulma?

Vastus: seepärast, et enne, kui minna lahingusse – vabastades, oletan, vist enne korraldajad igasugusest vastutusest, kui tunnistame registreerides, et «sõit toimub omal riisikol» –, võiks rahuajal siiski teada, kui suured on riskid. Ja riske ei saa hinnata muidu, kui pole ülevaadet, kui palju, mis asjaoludel ja milliste tagajärgedega on rattavõistlustel seni õnnetused juhtunud. Kas selle kohta on kusagil avalik koondinfo?

Ei ole.

Selle asemel, et riske hinnata ja kaaluda, käitub enamik rattureid elust vähehoolivate gladiaatorite ja kamikazedena, uinutades end ja ka konkurente tõdemusega, et kukkumised käivad rattavõistluste juurde. Fatalism, mis muud. Schultzi FB lehel väljendub see ilmekalt, kui enamik rattureid on sinna postitanud vaid kaks lakoonilist, võrdlemisi kiretut sõna, kas «kiiret paranemist» või «head paranemist». Igatahes on võistlused palju ohtlikumad kui näiteks sellel järsul ja kitsal kaljuserval laskumine.

Rattavõistluste erinevus pärissõjast on selles, et enamik tuleb maanteelt siiski tervena, ühegi kriimuta tagasi. Aga mõned ei tule. Ja varem või hiljem juhtub igaühega nii, et ükskord ta enam ei tule. Ja karta on, et see aeg, mil need, kes seni on tulnud, enam ei tule, jõuab üha lähemale, sest ootamatu kaaslane, kel on rattasõidus, kui ei eksi, minust kümneid kohti suuremad kogemused, nentis me ühissõidul, et – sellises sõnastuses järeldus tuleb nüüd minu suust – isegi lühikese maa võistlustel käib halastamatu kihutamine ning kõik need võistlused on kasvanud korraldajail üle pea, mis ainult suurendab ohte.

Lõpetuseks: kas rattasadul on ikka see koht, mille seljas tasub mängida surmapõlgurist kangelast?

Samal teemal: Pullerits, Priit. Ohud on kasvanud üle pea. Jooksja, september 2016, lk 82-83.

Foto 1: Rein Taaramäe rõõmustab tänavuse Giro d'Italia 20. etapi võidu järel. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 2: Kes ratast kõvasti sõidab ja võidab, saab neiudelt preemiaks põsemusi. Rein Taaramäe rõõmustab tänavuse Giro d'Italia 20. etapi võidu järel. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 3: Belgia rattur Antoine Demoitie hukkus tänavu 27. märtsil jalgrattavõistlusel. See pilt on tehtud kaks päeva enne tema surma. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 4: Itaalia rattur Andrea Guardini puhastab 2012. aastal Omaani velotuuril pärast kukkumist haava veega. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Mis aitab rattasõidus emotsioone tõsta?

Rattasõidul Eestis on üks suur puudus. Puudus, millele ei pruugi sageli mõelda, kuid mis alatihti annab end alateadlikult tunda. Eriti neil päevil, kui pole tiibu seljas, mis innustaks, et läheks ja paneks. See puudus annab end ekstrateravalt tunda seetõttu, et rattasõidud on pikad, kauakestvad. Kas taipate, kuhu sihin?

Kui sõita aastas mitu tuhat kilomeetrit, pole pääsu sellest, et kõik teed kuluvad pähe. Ja teede ümbrus kulub pähe. Isegi kui Tartus on marsruutide variante märksa rohkem kui Tallinnas või Pärnus – sellepärast, et Tartust suunduvad teed igasse ilmakaarde, erinevalt Tallinnast ja Pärnust –, on needki kõik aastate jooksul kümneid ja kümneid kordi, küll nii- ja naapidi, üht- ja teistpidi kombineerides läbi vändatud. Saan aru, kui nii mõnelgi, nagu öeldakse, viskab kopa ette. Üks, ilmselt parim variant rutiini murdmiseks on muuta iga sõit temposõiduks. See aitab emotsioone kõrgel hoida. Aga vaevalt on siin nii julgeid mehi, kes söandaks enamiku trenne teha tempotrennina.

Rattasõidul võiks olla üks suur pluss. Emotsionaalne. Aga Eestis ei ole. See pluss tuleneb jälle rattasõidu pikkusest, kauakestvusest: saad tee ääres näha erinevat ümbrust. Paraku Eestis see ei kehti. Ükskõik millisesse ilmakaarde sa Eesti ühest rikkalikema võimalustega linnast, Tartust, ka ei sõida, ikka on loodus sisuliselt ühesugune. Ja sisuliselt samasugune, nagu ka Tallinna, Pärnu, Viljandi, isegi Võru ümbruses. Eks osati ka sellepärast, et emotsionaalset rutiini murda, käigi paljud väntamas välismaal. Seal saab emotsioonid n-ö lakke.

Kuid vaadake seda videot siin: lähenete kalju servale ja näete allpool karniisil vonklemas rada, millel sõit, tundub, et ajaks ihukarvad püsti; ja ikka asute teele ning saate tol rajal mõnusa laskumise suurde sügavikku; ja kui sügavikust väljute, jõuate võimsate värvikirevate kivimiformatsioonideni ning saate aru – vaat, kui hea sõiduvahend on ratas, kuhu kõikjale see sind viia võib (fotol vasakul).

Ja siis vaadake seda videot: milline muljetavaldav tee, millised jõhkrad, kuid imelised kuristikud otse selle kõrval; ja siis pööre nurga taha ning kauguses, kuhu tee niidina vonkleb, tõuseb ette sein, kust tundub võimatu, et üles võiks saada – kus tundub võimatu, et sealt üldse mingi tee üles võiks minna (fotol paremal); aga läheb, ja asute üles pressima: eks vaadake ja ka kulake, kui raske see on; ja kui viimaks üles saate, siis ei tunne mitte kurnatust, vaid võidurõõmu – sain hakkama!

Kahju, hirmus kahju, et meil Eestis, ka Eestile lähedal kusagil selliseid võimsaid, emotsionaalselt laadivaid rattasõidu kohti pole. Vaimset vastupidamist kõigile siinmail, eriti sügisel!

Foto 1: Ratturid suundumas juunikuu varahommikul Piritale. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2. Priit Pullerits 2012. aasta aprillis Fins & Things rajal Utah's Moabi lähedal, taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Priit Pullerits 2016. aasta aprillis Utah's Canyonlandsi rahvuspargis Colorado jõe taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Jalgratturid alustamas Utah's Canyonlandsi rahvuspargis Shafer Trailil ränka tõusu. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas me Indrek Kelguga teineteise alla paugutasime?

Ma ei pannud suur lootusi sellele, et Vahur Kalmre, ajakirja Ma Olen Jalgrattur toimetaja, saab Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelgu nõusse istuma minuga ühe laua taha. Asi oli minu kahes kuulsas kirjutises: «Alfaisaste verepulm» ja «Päästke meid hakklihamasinast!».

Aga just nood saidki küllap ajendiks, miks Kalmre soovis tuua Kelku minuga ühe laua taha. Et arutada rattavõistluste ohtlikkuse üle. Tal õnnestus see. Tulemus on nüüd kõigile näha: tõenäoliselt selle, kui mitte koguni viimaste aastate Eesti põhjalikem ja tuliseim väitlus ajakirjanduses ilmub nüüd äsja müügile tulnud ajakirja Ma Olen Jalgrattur kolmandas numbris (lk 24-32). Pealkiri: «Kas Tartu rattaralli on tõesti alfaisaste verepulm». Siin üksikud katked, avaldatud Kalmre loal. 

Indrek Kelk: Priit on päris hea mitu aastat tegelenud väga tõhusa hirmutamise taktikaga, eriti just Tartu rattaralli kohta, ning väga tulemusliku töö läbi viinud. Inimesed on ära hirmutatud. Oht ei ole läinud suuremaks, oht on läinud poole väiksemaks, võimalus rattarallil kukkuda on tegelikult poole väiksem kui kümme aastat tagasi, tänu sellele, et osalejate oskused on kasvanud.

Priit Pullerits: Need minu kirjutised, mida Indrek korduvalt mainis, ja mis mitmed on ilmunud enne rattarallit, on kantud – panen siin käe oma südamele – sellest, et tuua inimesi enne seda ohtlikku võistlust maa peale. Kui nad loevad laupäeva hommikul suurt lugu sellest, missugused kukkumised on olnud varasematel aastatel, ja kus inimesed räägivad oma läbielamistest, siis võibolla nad võtavad sõitu pühapäeval veidike kainemalt – ei hakka niiöelda hullu panema pea leistangi kohal maas.

Indrek Kelk: Sinu kirjutised, Priit, on õõnestavad igal juhul. Aga kui sa enda vabanduseks ütled, et sinu eesmärgiks on eelnev üleskutse osavõtjatele, et nad oleksid valvsamad, siis tegelikult – seda ei saa muidugi tõestada – oled sa oma kirjutistega vastupidiselt põhjustanud nii mõnegi kukkumise rattarallil, mis oleks võinud olemata olla. Ja võibolla ka mõne tõsise vigastuse.

Vahur Kalmre: Mulle tundub, et see valmisolek, et kukkumine tuleb nagunii, on ka rahvaspordiüritustel viimastel aastatel suureks ja märgatavaks muutunud. Mis on peamised põhjused, miks ikkagi Tartu rattarallil kukutakse? 

Priit Pullerits: Kahjuks on kõik kukkumised prognoosimatud. 99,9% on prognoosimatud ja see ongi tegelikult kõige hullem, et see võib sind tabada täiesti suvalises kohas. See ongi kõige hirmutavam, sest me eeldame elus, et me suudame vähemasti seda, mis meie ees ja ümber toimub, kuidagigi kontrollida. Aga rattavõistluse tragöödia on selles, et ma võin küll kontrollida ennast, aga ma ei saa kontrollida seda, mis toimub ees.

Indrek Kelk: Mina ei ole kindlasti sellega nõus, et kukkumised on prognoosimatud. Kukkumised on vägagi prognoositavad ja kindlasti arvan, et julgelt 50 protsenti või isegi enam on need ennetatavad või ette nähtavad.  

Priit Pullerits: Nüüd on lisaks kirjasõnale olemas ka videopilt ja Youtube on täis lenksu külge kinnitatud kaameraga tehtud videosid. Ma eile vaatasin mitut videot, mis tehtud Eesti erinevatel rattarallidel, vaatasin neid kukkumisi, ja minu arvates neist enamik olid täiesti prognoosimatud.
Sa sõidad, minnakse justkui ühtlaselt ja järsku on mehed maas hunnikus. Või kummalisim näide: läks tosinameheline punt, ühtlaselt, sirgjooneliselt, järsku üks mees seal ees tõusis sadulast, tegi mõned kiiremad vändapöörded ja lihtsalt kukkus asfaldile kõmm! Loomulikult see vaene mees, kes sõitis tema taga, sõitis talle sisse ja lendas üle pea.
Ma ei näe mittemingisugust varianti, kuidas sai selline kukkumine olla prognoositav. Siin ma jään küll Indrekuga eriarvamusele.
*
Meil käis pidev paugutamine, kus midagi ei hoitud tagasi, midagi ei jäetud lõpu peale. Mõlemad noolisid vahefinišeid ja aktiivsuspunkte. Kumb võitis, seda saate ise otsustada, kui ajakirjast loete. (Eelpool avaldatud umbes 1,3 protsenti kogu väitlusest.)

Ajakirjas Ma Olen Jalgrattur on teisigi teemasid:

välismaalastest rattamatkajad naudivad Eestis tasast maad ja vaikust;
55 Eesti ratturit proovisid järele, kuidas on sõita Tour de France'i etappi;
Ivar Jurtšenko luubi all on maailma temposõitjad;
kolm Türi meest nokitsevad vanu rattaid taastada;
Peep Jöffert, meie rattaajaloo üks suurimaid;
kuidas jalgratas muutis Olev Remsu elu;
millise rattaga sõidab Tanel Kangert (kahel ülemisel paremapoolsel fotol);
kuidas teha Tour of Estoniast võidusõit, mida soovime siinmail näha;
uus rattaraamat eesti keeles;
mis riikidesse on jõudnud Eesti ratas Viks.

Foto 1: Priit Pullerits, rangluumurru tõttu käsi kaelas, ja Indrek Kelk valmistumas väitluseks. Küsimus: kus on pilt tehtud? Foto autor: Vahur Kalmre, Ma olen jalgrattur
Foto 2: Ajakirja Ma olen jalgrattur kolmanda numbri esikülg. Edastas Vahur Kalmre, Ma olen jalgrattur
Foto 3: Priit Pullerits (all sõõris) ajakirja Ma olen jalgrattur kolmanda numbri esiküljel. Edastas Vahur Kalmre, Ma olen jalgrattur
Fotod 4 ja 5: Tanel Kangert pedaalimas Rio olümpial grupisõidus 9. kohal finiši poole. Foto autor: AP/Scanpix