Pullerits: Kuhu on kadunud noorte meeste võitlusvaim?

Olukord on Eestile ohtlik ja ärev, sest ei ole noortes meestes enam võitlusvaimu ja -valmidust. Selle kinnituseks, teema sissejuhatuseks, kaks näidet.

Kuulake, mida ütles viimatine Eesti superstaar Uudo Sepp usutluses Arterile oma konkurentide kohta: «Meil valitses omavahel täielik soe toetus – hoolimine, sõprus, armastus. Südamest tahad, et teisel läheks hästi. Ma olen tohutult õnnelik, et just need inimesed mind seal saates ümbritsesid.»

Või vaadake, kuidas suhtub Tallinnas lavakooli lavastaja erialale pürgiv Tartust pärit Mart Piirimets oma rivaalidesse. Tänane Postimees kirjutab, et «[k]onkurendiks ta katsetel kedagi ei pea, pigem juba sõpradeks». Kuigi nood uued sõbrad on need, kes võivad just tema lavakooli ukse taha jätta.

Kas teile ei ole viimasel ajal silma jäänud, et noorema põlvkonna esindajad võtavad kõiki nii ninnunännutavalt sõpradena, kellega võtta üksteisel kätest kinni ja teha kalli-kalli ja kussu-kussu? Ja et veelgi rohkem kui enda kordaminekute üle väljendatakse heameelt teiste edusammude üle – isegi siis, kui ise ollakse need, kes nonde edusammude tõttu joone alla jäävad?

Kas sellistes inimestes on võitlejahinge? Karta on, et ei ole. Loeme, mida ütleb sellise uue põlvkonna kohta kirjanik Mihkel Mutt. Tema kirjutab Postimehes: «Lumehelbekeste ideaalis pole kohta roomlaslikele hingeomadustele (tahtekindlus, raskuste trotsimine, võime silma pilgutamata taluda kannatusi ja hingevaeva jne), samuti mitte nn protestantlikele väärtustele nagu usinus ja kokkuhoidlikkus. Neid omadusi ei maksa ühekülgselt idealiseerida, aga ilma nendeta on inimene siiski kuidagi amööbilik.»

Las ma ütlen otse. Kui ma poleks 1983. aastal ülikooli sisse saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende üle, kes said ja minu koha ära võtsid. (Ma sain keskkooli- ja eksamitulemuste põhjal sisse kõige esimesena.) Kui ma poleks 1990. aastal Ameerikasse New Yorki Columbia ülikooli (fotol paremal) õppima saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik selle üle, kes tolle koha minu asemel oleks saanud. (Tegelikult olin õpitulemuste poolest ainus kandidaat sellele kohale.) Kui ma poleks 1995. aastal Washingtoni Newsweeki toimetusse tööle saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende välismaalaste üle, kes tolle võimaluse minu eest said. (Üle maailma kandideeris USA suurväljaannetesse 160 inimest, kellest tööle pääsesid kümme.) Kui ma poleks 1997. aastal Marylandi ülikooli Fulbrighti teadusstipendiumi saanud, ei oleks ma küll olnud rõõmus ja õnnelik nende üle, kes selle stipendiumi minu asemel said. (Raivo Palmaru, kellel oli siseinfot avalduse esitanute kohta, ütles, et mu avaldus oli kõvasti tugevam kui kellelgi teisel.)

Või veel, sportlikumalt. Kas keegi arvab, et ma olin rõõmus ja õnnelik, kui 2011. aasta Tartu maratonil, mil pidamismääre Harimäel suuskade alt ära kadus, tuli tagant, ei kuskilt ja märkamatult Art Soonets ning sõitis otse finiši eel minust mööda? Muidugi mitte.

Loomulikult ei saa sa kõiki võistlusi võita. Isegi Seb Coe (fotol vasakul) ei võitnud. Petter Northugist või Mark Cavendishist rääkimata. Ei ole minagi võitnud kõiki stipendiumikonkursse. Aga ma ei lange eales ka sellele lapsikule tasandile, et hakkan mängima, kui rõõmus ja õnnelik ma selle üle olen, et teised mulle pähe tegid. See oleks võlts, vale, ebasiiras. Ja see poleks tervemõistuslik ega mehelik. Sellise ebaterve käitumise väljenduseks on, muide, ka läänest meile levinud pidev ja valimatu kallistamine.

Kust selline pehmostumine, mille kohta näiteid tõin, on tulnud? Ühelt poolt on see äärmuseni viidud tolerastia vili, teisalt ega kollektiivsuse tähtsustamine individuaalsuse ees. Mulle on selline kollektiivne, marksistlik lähenemine võõras. Ma eelistan raudselt ameerikalikku, individuaalset lähenemist. Kollektiivse lähenemise propageerimise mõte on just selles, et inimest tasa lülitada, allutada ta teiste tahtmistele ja huvidele. Need, kellele selline allasurumine ei meeldi, eelistavadki individualistlikku ellusuhtumist. Tugevad isiksused jäävad alati individualismi pooldajateks.

Üks lihtne näide. Nüüdisajal soositakse koolides ja ka ülikoolides grupitöid. Mina neid ei poolda ja ei ole lasknud neid ka tudengitel teha, sest tulemus on enamasti see, et üks-kaks pingutavad ja ülejäänud lasevad nonde seljas liugu. Individualismi pooldajana olen selle poolt, et igaüks peab olema ise enda eest väljas.

Olen elus kirjutanud ainult ühe loo kellegagi kahasse ja sellest sai õudus. Vähemasti sain aru, et enam ei tee seda kunagi kellegagi. Ja ei ole ka teinud. Sa saad ennast inimesena täielikult realiseerida üksnes siis, kui vastutad ainult ise oma tegude ja otsuste eest. Seepärast ei kuulu ma ka ühtegi ühendusse – lisaks argument, et ühendusse kuulumine kahjustaks sõltumatust ajakirjanikuna – ning eelistan Moabis rattalaagris käia üksinda, mitte Hispaanias või Itaalias grupiga.

Kõige üllatavam on siin aga seos, mis valitseb Eesti rattaspordiski tugevasti levinud, isegi juurdunud grupimentaliteedi ja nüüdse noorsoo ninnunännutava ja kussutava ellusuhtumise vahel. Vaadake ette, et te ei libastu: täna teete grupitrenni, homme... (Mäletate seda ütlemist: täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa?)

Foto 1: Serbia jalgpallur kallistamas Venemaal MM-võistlustel brasiillast, kelle meeskond on teda äsja võitnud 2:0. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 2: Hispaania naisvõrkpallurid kallistamas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskooli ees. Foto: Priit Pullerits
Foto 4: Sebastian Coe on võitnud Los Angelese olümpial 1984. aasta suvel 1500 meetri jooksu. Foto autor: S&G and Barratts / EMPICS Sport / Scanpix
Foto 5: Prantsusmaa ja Taani jalgpallur, äsjased vastased, lahkuvad staadionilt sõbralikult. Foto autor: Sputnik/Scanpix

Pullerits: Kuidas surmigav hullusala ellu äratada?

Tahaks rääkida ikka tõelisest spordist, vastupidavusspordist, aga ikka tuleb enne hullusala fanaatikutega asjad klaariks teha. Nagu teate, kutsus Postimehe kolleeg Kristjan Jaak Kangur, tõlkija ja semiootik, mind eile hommikul jalgpallistuudiosse, käivitajaks minu avaldus, et ma ei vaata Venemaal peetavat jalgpalli MM-turniiri. Intervjueerija oli tasemel, lasi rahulikult rääkida, ei seganud vahele, nagu kombeks paljudel ajakirjanikel, kelle eesmärk ei ole usutletavat kuulata, vaid teda paika panna. Kohe näha ja kuulda, et oli intelligentne küsitleja. Ja sellisele küsitlejale saad ka ise asju argumenteeritult seletada. Kuid seepeale kuulutas üks ilmselgelt jalgpallihaige mu blogis eelmise sissekande kommentaaride osas (20:14): «Hale jutt jalgpallistuudios, Pullerits! Väga hale ja nõrk!!» Ohoo, milline kõva argumentatsioon temalt, kas pole! Lausa vapustav! Aga tõsisemalt: kui mu esitus on nii loogiline ja põhjalik, nagu see oli, siis ega jalgpallihaigetel olegi muud vastu kosta, kui lihtsalt lõuata, kisada ja röökida. Aga see ei peaks meid, vastupidavusalade sportlasi, ju üllatama. Sest just sellised need jalgpallihaiged enamasti ongi.

Kui kuulasite hoolega mu eilset rahulikku esinemist Postimehe jalgpallistuudios, siis tõin seal jalgpalluritest rääkides sisse uue näitaja – nimelt tööviljakuse. Ehk kui tulemuslik on nende töö palliplatsil. Jalgpalli eesmärk on teatavasti see, et tuleb võimalikult palju väravaid lüüa, sest võidab see, kes lööb neid rohkem. Seega peaks meeskonnad olema motiveeritud. Aga mida me näeme? Näeme tervet rida mänge, kus kahe meeskonna ehk 22 mängija peale lüüakse pooleteise tunniga värav või kaks, ei rohkem. Ja siis makstakse neile väheviljakaile mängijatele, eriti ründajatele, kelle peaülesanne on väravaid lüüa, miljonilisi aastapalku. Minu arvates ei ole palk ja nende töö tulemuslikkus korrelatsioonis. Sest nende tööviljakus on madal. Nad on ülemakstud.

Hüva, vaatame ka vastuargumenti: jalgpallis ei pea tingimata võimalikult palju väravaid lööma, vaid peamine on hoida endale löödud väravate arv minimaalne, soovitavalt nulli peal, ja siis võib ikkagi võita, kui kas või üksainus rünnak viib sihile. Ehk teisisõnu, vaadates õiglase inimesena jalgpalli ka teisest vaatevinklist: tööviljakust saab mõõta ka selle järgi, et sa ei lase endale lüüa ühtegi väravat, ja kui ei lase, siis on su tööviljakus igati kiiduväärne ja eeskujulik. Loogiline? Jah, aga ainult juhul, kui siit edasi, kaugemale ei mõtle.

Nimelt – ja siin on peapõhjus, miks jalgpall on vähese resultatiivsuse tõttu enamasti surmigav – jalgpallis on aktsendid paigast ära. Vaatame jalgpallimeeskondade asetust. Platsil on korraga näiteks viis kaitsjat, neli poolkaitsjat ja... üksainus ründaja. No muidugi, kuidas saabki üks ründaja üheksa kaitsja ja poolkaitsja ning väravavahi vastu?! Kui kümme meest tegeleb ametijuhendi järgi peamiselt kaitsmisega ja ainult üks on orienteeritud läbinisti ründama, siis siit ei saagi midagi põnevat tekkida. Tulemus on see, et peamiselt liigub pall keskväljakul ning mängu jooksul tekib kummalgi poolel vaid neli-kuus tõsiseltvõetavat olukorda – millest ründajad suudavad ka enamiku untsu keerata, mis veel kord kinnitab nende madalat tööviljakust.

Aga mis siis teha, küsite. Väga lihtne: tuleb keelata mängijate asetused, kus neli või viis meest on kaitses ja ründajaid on üks või äärmisel juhul kaks. Tuleb kehtestada asetused, kus näiteks kaitses on maksimaalselt kolm ja ründes samuti kolm mängijat. Või muud selles laadis. Siis muutub mäng agressiivsemaks ja kes teab, ehk suudab jalgpall siis ka mind ja enamikku teisi inimesi, keda jalgpall ei paelu, huvitama hakata. Praegune passiivne, kaitsest lähtuv palliveeretamine pole muud kui jalgpalli antireklaam.

Nüüd ütlete vastu – alati tuleb mõelda ka vastuargumentidele (ja need siis purustada!) –, et kuidas seda küll saavutada ja kontrollida. Aga mis siin keerulist on? NBA profikorvpalli olete mõnikord vaadanud? Mina olen. Kui viimati vaatasin, kehtis seal igatahes reegel, mis keelas maa-alakaitse kasutamise. Niipea kui mõni meeskond hetkekski selle formatsiooni sisse võttis, järgnes kohtuniku vile ja pall läks vastasele. Nüüd, kui jalgpallis on juba nagunii videokohtunik ja väravajoonekohtunik, ei ole seal ju midagi keerulist, kui panna üks kohtunik tribüünile, platsist kõrgemale istuma, kus ta näeb ilusasti meeskondade asetust väljakul ja saab kohe märku anda, kui näeb, et mõni meeskond on sisse võtnud näiteks rohkem kui kolme kaitsja või vähem kui kolme ründajaga paigutuse.

Ent kõige lõpuks, tulles siinse peateema ehk tööviljakuse ja alguse ehk vastupidavusspordi juurde tagasi, peame olema ka valmis tõrjuma jalgpallihaigete vasturünnakuid, et mille poolest on vastupidavusaladel, kus nende meelest käib tuim rühmamine, tööviljakus suurem kui jalgpallis. Meie aga teame, et selline küsimuse püstitus näitab ainult nende täielikku asjatundmatust. Kui jalgrattur sõidab 50 km, on ta jõudnud 50 km kaugusele – see ongi rattal liikumise mõte ja eesmärk. Samamoodi on jooksmise ja suusatamisega. Näiteks Tartu maratonil või Tartu rattamaratonil jõuab Otepäält (tiiruga!) Elvasse. Toimub liikumine punktist A punkti B.

Aga sageli on punkt A ja punkt B samas kohas, röögivad jalgpallihaiged vastu. Jah, on küll. Aga mis siis? Kui see ring sirgeks tõmmata, saame tulemuse, et Tartu rattarallil osalevad jalgratturid suudavad sõita Tartust mööda Tallinna maanteed Ardusse – see on väga pikk distants. Ja nad on suutelised seda läbima! Aga mida suudavad jalgpallurid, kes jooksevad ja kõnnivad platsil edasi-tagasi, millega nende tegevuse võimalikke vilju mõõta? Sellega, et mitme peale suudavad nad lüüa ühe või kaks väravat ja hoida oma värava puutumata? Hüva, olgu siis sellega. Aga mis selle mõte on ja mida see suutlikkus annab ning mida sellega tegelikult peale hakata ja miks seda üldse vaja on?

Ma tean, et ei saa jalgpallihaigetelt siin argumenteeritud ja arukat vastust. Küll aga saan neilt emotsionaalset sõimu – ja see, olgu meelde tuletatud, näitabki nende väitlusoskuse ja -võimekuse tegelikku taset, nende iseloomu ja olemust.

Foto 1: Venemaa spordisõber Pyeongchangi olümpial. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 2: Venemaa spordisõber näitab Sotši olümpia mäesuusavõistluste tribüünil kõhule maalitud Venemaa lippu. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Venemaa spordisõbrad jalgpalli MM-võistluste ajal Peterburis. Fotode autor: Pro Shots / Sipa USA / Scanpix 
Foto 5: Miss Garrett, esimese Inglismaa naiste jalgrattavõistluse võitja aastal 1920. Foto autor: akg-images / Scanpix

Pullerits: Viimane aeg mõelda, mis saab edasi! (Sest varsti on juba hilja...)

Ma olen siin rääkinud suurest pildist, mida saab kokku panna andmeid sünteesides, et vältida tühja kallal nikerdamist, nagu seda teevad paljud ajakirjanikud seoses jalgpalli MMiga, jäädes kinni üksikute olukordade nämmutamisesse. Niisiis, alustuseks, raport kolmapäevasest temposõidust.

Esmalt 20 km rahulikku sõitu keskmise kiirusega 28 km/h. Siis üksinda kiirus üles! Kilomeetrised lõigud sellised (km/h): 45 – 44,4 – 40,5 – 44,4 – 51,4 – 40,5 – 42,4 – 40,5 – 37,9 – 40 – 39,6. Kokku 11 km. Endomondo teatas, et sealhulgas tegin oma selle aasta kiireima 10 km 14.04ga, parandades senist hooaja tippaega 11 sekundiga. Nii et suutlikkus paraneb?

Teiseks, lõpetasin Tartu Ülikoolis semestri, ja nagu teate, pidasin sel esmaspäeval ülikooli aulas lõpetajatele isegi kõne (vt eelmine sissekanne; fotol vasakul). Aga lõin kokku ka andmed, kui palju aega kulus mul kevadsemestril õppetööle – ja see arv sai muljetavaldav.

Loengutele kulus 24:15.
Kodu- ja kontrolltööde parandamisele kulus 80:27.
Kolme eksami läbiviimisele kulus 5:40.
Eksamitööde parandamisele ja hindamisele kulus 11:50.

Kokku kulus kevadsemestril TÜs õppetööle 121:52, mis teeb omakorda viis ööpäeva ning tund ja 52 minutit. Seda lisaks põhitööle Postimehes. Kusjuures ülikoolitöö arvestuses ei kajastu loengute ettevalmistus, kodu- ja kontrolltööde ning eksamiülesannete koostamine. Kui neid ka arvestanuks, saanuks kokku arvatavasti kuus ööpäeva. Küsite nüüd, miks ma nimetatud tegevusi ei arvestanud.

Aga sellepärast, et need ei kuulu paraku tasustamisele. Ehk nagu aru saate, siis esitasin ülikoolile tehtud töö eest minutilise täpsusega arve. Ülikool tasub nähtud vaeva Eesti kõrghariduse edendamisse.

Kui nüüd need eespool esitatud kaks arvude rida kokku panete ja perspektiivitundega mõtlete, siis milleni see teid juhatab? Arvestades, et eelmine aasta Art Soonetsilt (TÜs kevadsemestril teenitu eest, ja muist jäi ülegi) ostetud Cube’i maastikuratas on pärast Kõlleste rattamaratoni seisnud ootusvalmilt, ent tegevusetult seina ääres.

Aga teatud kohas näivad teatud hinnad kõvasti kerkivat. Lisaks on muid komplitseerivaid asjaolusid, nagu muude ürituste üha suurem koondumine teatud kohta, mis ahendab valikuid ja võimalusi veelgi. Olen siin juba pikka aega rääkinud, et ega see saladus, mida ma tean – ja millest ma siin saladust teinud ei ole –, kaua vaka all püsi. Üle maailma otsivad inimesed uusi ägedaid kohti, ja isegi kui teatud kohta pole just kerge ligipääs – olenevalt sellest, kuhu maandute, tuleb arvestada 5-8-tunnise autosõiduga –, siis pikapeale leiavad inimesed tee sinna ikkagi üles. Mis tähendab, et enam ei maksa ega saa kummi või ketti venitada, vaid tuleb asuda otsustavalt tegutsema. Või muidu libisevad võimalused püüdmatult käest. Sest nagu Kim mulle juba teatas:

«The /---/ Week would affect availability on the cabins. In fact I am booked for those dates on the cabin. I do have some RV rentals that are available.»

Võidujooks teatud kohta on alanud! (Kiitus neile, kes teavad, mis sõna käib viimases tsitaadis kolme kriipsu asemele!) Millised kaunid võimalused avanevad ees, seda näete just äsja valmistatud ja lisatud videolt!

Foto 1: Neil Campbell (44) sõitmas teisipäeval Inglismaal Porsche tuules kiirusega 102 miili tunnis. Foto autor: Alex Cousins SWNS.com / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits pidamas esmaspäeval Tartu Ülikooli aulas lõpetajatele kõnet. Foto autor: Tartu Ülikool
Foto 3: Ohhootad 12. juunil Moskvas. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 4: Metsatulekahju tegi eelmisel nädalal Moabi lähistel ja linna ääres palju kurja. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Maja Moabis Priit Pulleritsu suvekodu lähistel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Rattur Colorado jõe äärsel rattateel Moabis. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas emotsioonid hukutavad sporti ehk mis on õige eestlase vastupidavusala?

Vahel tuleb teha tõeliselt suuri ja kaalukaid asju, mitte ainult sadulas tuult tallata. Nagu näiteks pidada Tartu Ülikooli aulas ühiskonnateaduste instituudi lõpuaktusel ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppejõudude nimel värsketele lõpetajatele kõne (fotol vasakul ja kahel järgmisel alumisel pildil). See ei ole sugugi kergem kui mõnel rattarallil saja sisse sõita. Isegi palju raskem, vastutusrikkam. Aga raskus on seda väärt, kui saad pärast niisuguse tänu: «Tere, lugupeetud Priit Pullerits. Tahtsin Teid lihtsalt tänada eilse kõne eest – see liigutas absoluutselt kõiki. Samuti minu ema, kellel oli rõõmust pisar silmas.»

Vahel tuleb teisi parandada, kui nad elus rappa põrutavad. Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna endine mänedžer Meelis Pastak kuulutas minu kolumnile «Proffe? Tänan, ei!» vastates («Professionaalne korvpalliklubi on palju laiem kui ainult korvpall») enesekindlalt, et ma ei mõista globaalse klubispordi eksisteerimise aluseid. Aga ei maksa minuga avalikult väitlusse laskuda. Andsin talle eile nokauteeriva vastulöögi, kui kirjutasin ja näitasin, et «[p]araku on ta kogu oma vastuargumentatsiooni ehitanud täiesti valele eeldusele».

Sageli tuleb inimesi parandada pikka aega. Küllap olete märganud, et Eesti suurima vastupidavusalade ajakirja Jooksja esikaanel on viimasel pooleteisel aastal ilmunud kõigist Eesti harrastussportlastest kõige sagedamini minu nimi. Õigemini pole ühtki numbrit ilmunud ilma, et selle kaanel poleks suurte tähtedega mainitud mind. Ei olnud erand äsjailmunud viimatine numbergi, kus argumenteerisin, mis on tõelise eestlase õige jooksuala.

«Ikka jookseb suur osa mehi vales suunas. Jookseb lausa tupikusse,» alustasin kurba tõsiasja nentides. «Kuigi olen Jooksja kolumnides korduvalt argumenteerinud, et maraton, mida paljud on hakanud lausa jumaldama, ei paku jooksjana enda võimete realiseerimiseks ega ka tulemuse tegemiseks erilisi võimalusi, jätkavad Eestis mitte kümned, vaid koguni sajad jäärapäiselt just maratoniradade tallamist.»

Tuletasin meelde, et olgu tegemist harrastajate või kõrgete kohtade jahtijatega, tuleb neil arvestada: maratonis nad kaugele ei jõua. «Ükskõik kui palju nad endale sugereerivad,» jätkasin, «et maratoniaeg kolm tundi – oi, kui paljude eluunistus! – või kolm ja pool tundi (samuti paljude silmis aastatepikkust visa harjutamist väärt) on kõva tulemus.» Ja siis ütlesin lühidalt:

«Ei ole.»

Kujutan ette, mida maratonihullud seepeale südames tundsid. Aga neil polnud muud valikut, kui jätkata, lugeda edasi – tõeline maratonijooksja ju ei katkesta! – ja saada üks kainestav hoop teise järel. Alustuseks selline, vägagi valus tõdemus:

«Selles, et ei ole, aitab veenda IAAFi, rahvusvahelise kergejõustikuliidu punktitabel, mis võimaldab eri alade resultaate omavahel võrrelda. Sealt näeme, et meeste maratoniaega 3:00.00 hindab IAAF 440 punktiga. Vaatame nüüd, mis tulemusega teenib 440 punkti 800 või 1000 meetri jooksus. Ja mis me näeme – need ajad on 2.14,85 ja 2.55,99. Mis siin tagasihoidlikku mängida: jooksin juba koolipoisina ilma igasuguse trennita neist aegadest paremaid tulemusi, ja seda koguni sisehallis. Seega on maratoniaeg kolm tundi võrreldav keskmaajooksus tavalise koolipoisi tulemustega. Või veelgi karmimalt öeldes: see, kui aeg läheb maratonis üle kolm tunni, pole mingi tõsiseltvõetav jooksmine. See on pigem kulgemine või lihtsalt liikumine.»

Olen nüüd piisavalt oma kirjutist Jooksjas tsiteerinud, edasi lugege ajakirjast. Näitan ja tõestan seal, et õige valge eurooplase, sh eestlase alad on keskmaa-alad, ennekõike 800 meetrit, aga ka 1500 meetrit, ja mida pikemaks võistlusmaad lähevad, seda kaugemale europiidsed valged, sh eestlased maailma tipust jäävad.

Mulle pakub selline andmete analüüsil põhinev argumentatsioon naudingut. Aastate jooksul olen seda Postimehes ilmunud kolumnides teinud nii korvpalli kui jalgpalli ja loomulikult suusatamist lahates. Need on kõik alad, mis on aegade jooksul kütnud rahva seas tugevaid emotsioone – ja emotsioonide pinnalt on kerge inimesi manipuleerida, panna neid uskuma asju, millel pole mingit tõepõhja. Sama on juhtunud ka ülipikamaajooksuga: sellest on kujundatud omamoodi hullus – olete ju isegi kohanud siin neid, kes käivad jäärapäise lolli järjekindlusega puhumas oma jeeriko pasunat, et maraton on A ja O –, sellest on tehtud midagi kangelaslikku, et kes seda läbinud (sic!; mitte jooksnud) ei ole, see nagu ei olegi õige spordimees. Aga kui siis faktipõhiselt vaatame, aegu ja tulemusi analüüsime – nagu teen äsjases Jooksja kolumnis –, siis näeme, et seal ei jäägi midagi muud järele peale suure kisa, sest ajad ja tulemused tegelikult midagi väärt ei ole.

Selles, et emotsioonid varjutavad fakte, seisnebki suuresti spordi ja spordisõprade ning samuti -hullude traagika, mis teeb nendega aruka ja mõtestatud ning argumenteeritud vaidlemise kahjuks võimatuks ja tulutuks. Nii et selle peale ei ole mõtet oma energiat ja aega raisatagi. Selleks ma võtangi suurelt sõna seal, kus minu vaatepunktid levivad – ajakirjanduses – ja kus emotsioonidest pimestatute sõge hääl ei suuda mõistuse häälest üle karjuda.

Foto 1-3: Priit Pullerits pidamas esmaspäeval Tartu Ülikooli aulas ühiskonnateaduste instituudi lõpuaktusel ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppejõudude nimel värsketele lõpetajatele kõnet. Fotode autor: Tartu Ülikool 
Foto 4: Venemaa jalgpallifänn. Foto autor: imago/ULMER Pressebildagentur/Scanpix
Foto 5: Valge ameeriklane Clayton Murphy võidab Rio olümpial 800 meetri jooksu poolfinaali. Fotol on näha veel kolme valget eurooplast. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 6: Poolakas Adam Kszczot tuleb möödunud talvel 800 meetris sise-MMili võitjaks. Kus on finaalis mustad jooksjad? Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 7: Prantslane Pierre Ambroise-Bosse ja poolakas Adam Kszczot saavutavad mullusel MMil Londonis 800 meetri jooksus kaksikvõidu. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Miks me tegelikult rattaga sõidame? (Siin aus vastus!)

Mõned erandid välja arvatud, käib üleüldine petmine, hämamine ja valetamine – nii iseendale kui teistele. Selleks tehakse igasuguseid maskeerivaid suurmanöövreid. Näiteks üheskoos grupisõitu, meeskondlikke lõunalaagreid, gruppenführerite juhendamisel organiseeritud treeninguid jms. Kas enamik tõesti loodab, et sellest kõigest on kasu? Et nad saavad oluliselt kõvemaks ratturiks ja hakkavad võistlustel kaasa rääkima?

Kui mõni tõesti seda loodab, siis ärge edasi lugegu – saate külma duši. Sest tegelikult ei ole kogu sellest väliselt justkui läbimõeldud ja põhjendatud ja pooleldi koguni teaduslikust ning tont teab kus ja kelle väljatöötatud metoodikal põhinevast tegevusest erilist kasu – vähemasti mitte teie taseme puhul. Kui mõni mõtleb, et sedamoodi ratsionaalselt ja kavade järgi treenimine annab talle mingi tuntava eelise, siis ta eksib. Sest sama hea tulemuse saavutab ka täiesti kaootiliselt ja juhuslikult tegutsedes. Igatahes on efekt, mida justkui läbimõeldud treenimine enamikule annab, nii minimaalne (kui seda üldse on), et seda on raske kuidagi tõestada.

Ehk alguse juurde tagasi: enamik tegeleb rattasõitu harjutades petmise, hämamise ja valetamisega – iseendale ja teistele. Tean, sest räägin oma aastatepikkusest kogemusest. Ja vähe sellest: saan rääkida ka teiste aastatepikkusest kogemusest, sest olen seoses oma tööga vestelnud süvitsi väga paljude harrastusratturitega.

Ja nondest vestlustest olen kuulnud, et tegelikult puudub enamikul tublidel ja arvestataval tasemel harrastajatel igasugune treeninguplaan. Seda esiteks. Nad ei mõtle üle ega planeeri üle. Ja teiseks, enamik elus tublisid harrastajaid ei sõida selleks, et treeninguga mingit paremat tulemust taga ajada. Teate, miks nad sõidavad? Aga selleks, et pärast tööd ratta selga istudes saab lihtsalt stressi maandada, pingetest vabaneda, sest aju puhkab ning mõtted liiguvad hoopis teistel radadel. Ehk lühidalt: rattasõit aitab elus teha vajalikku ümberlülitust, et elus paremini toime tulla. Igasugune sportlik tulemus, mida osa inimesi oma treeninguplaanide ja ühistegevustega kilbile seab, ei ole tegelikult enamiku muus elus tublide harrastajate jaoks üldse primaarne.

Vastates pealkirjas esitatud küsimusele: sõidame rattaga selleks, et vaim saaks puhkust ja oleks äge. Ja seejuures ei ole lähe mingi treeninguloogika ega süsteemsus enamikule tublidest harrastajatest enamasti üldse korda (v.a need üksikud juhud, kui on tõesti kord elus valmistutud mingiks üheks konkreetseks võistluseks). Seda, olgu korratud, kinnitab mu aastatepikkune põhjalik reporteritöö.

Olgu avaldatud, et mind ei huvita ka mingi süsteem ega plaanipära. Elus on niigi palju asju meie eest planeeritud (millal töötada, millal magada – ehk kaks kolmandikku meie elust!), nii et lisada siia ritta ka hobi ja harrastuse plaanipäraseks ajamine ajab küll elu tarbetult reeglipäraseks ja rutiinseks ning võtab sealt ära igasuguse loomingulisuse ja vabaduse.

Vaatame nüüd ka fakte, sest muidu on teil põhjust etteheiteiks, et ajan üksnes juttu. Vaatame, kas toimisin selle järgi, mida siin rääkisin.

E ja T – ei sõitnud, sest polnud aega (oleks plaan ees olnud, oleks selle järgi üle punninud)
K – lühike õhtune sutsakas 18,3 km keskmise kiirusega 31,4 km/h
N – õhtune ligi tunnine sõit 30,7 km keskmise kiirusega 32,3 km/h (mõnus keskmise tugevusega pingutus)
R – õhtune üle kolmveerandtunnine sõit 28,9 km keskmise kiirusega 33,9 km/h (sõidu teises pooles läks endamisi võistlemiseks)
L – nädala lõpus aega rohkem, seetõttu hommikupoolikul 51,5 km pikkune sõit keskmise kiirusega 33,45 km/h (korralik tugevapoolne pingutus, nii et päeva teises pooles tundsin isegi väsimust)
P – õhtul veidi rohkem kui kolmveerandtunnine sõit 27,4 km keskmise kiirusega 33,15 km/h (alustasin rahulikult, lõpus panin juurde)

Kokku nädalas rattaga 4:44ga 156,8 km. Küll!

Nagu näete, puudub igasugune süsteem. Sõitsin tunde ja tuju järgi. Sõitsin enamasti allatunniseid otsi, et oleks äge, kõik sõidud olid pooleldi tempotrennid, aga mitte ülepingutavad; need andsid hea emotsiooni – kiire ja vähegi pingutust nõudev sõit on alati meeliülendavam kui pikk ja mugav veeremine, mis lihtsalt raiskab elus väärtuslikku aega, mida saaks muule kulutada, et end ka muus vallas peale rattasõidu arendada ja vormis hoida.

Ja mis on selliste sõitude mõju võimalikele tulemustele – see on mul täiesti ükskamakõik. Mingi mõju ikka on, see on näha keskmistest kiirustest, mida suudan päevast päeva üksinda hoida. Kas see mõju oleks suurem, kui harjutaksin plaani järgi ja teadlikult? Ei tea. Vaevalt. Ja mis oleks selle mõte, kui allutan oma elu sellele, et saavutada rattasõidus mingil võitlusel 30-40 kohta parem tulemus selle hinnaga, et võtta oma elust spontaansus ja vabadus ja meeleolude järgmine ning elada üksnes ratsionaalse, võõra inimese koostatud plaani ja tahtmise järgi? Elage, inimesed, ise oma elu, ei ole tarvidust lasta teistel ette kirjutada, kuidas te seda elama peaksite! See on siin minu heasoovlik üleskutse teile.

Ja pidage silmas ning meeles: igast asjast saate elus mõnu tunda siis, kui kuulate oma sisehäält, arvestate oma isiklikke tahtmisi, ei nulli oma elust spontaansust ja vabadust. Ja iga asi muutub tüütuks orjatööks, kui seda võtta kui plaanijärgset kohustust, mida liiati määravad teie eest teised.

Foto 1: Tanel Kangert Šveitsi velotuuril. Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert Šveitsi velotuuri viimasel etapil Bellinzonas eraldistardist sõidus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Kas tunnete jalgrattureid? Leidke Giro d'Italia 11. etapi starti pildil Tanel Kangert! Ja kes on teised sõitjad tema kõrval? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert (tagumine) lõpetab Šveitsi velotuuri 7. etapi. kas tunnete, kes lõpetas tema ees? Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix

Pullerits: Jalgpallivastane üles- ja väljakutse kõigile vastupidavusalade sportlastele!

Vandenõuteoreetikuil on nüüd kõvasti tööd. Nad kujutavad elavalt ette, kuidas Eesti Meedia juht Sven Nuutmann, kes andis mulle talvel Vilniuses üle Eesti Meedia kogu Baltikumi professionaalseima töötaja auhinna, kutsus mind mõni päev tagasi enda juurde ja tuletas toda ilusat žesti meelde ning pani südamele, et Pyeongchangi olümpial kasutas üks tuntud teleettevõte väga kahtlastel asjaoludel Kanal 2 pilti ning oleks aeg neile tolle eest väike noomiv meeldetuletus läkitada ja salakaval maksahaak ka takkaotsa anda ning minusugune oma ala professionaal kindlasti teab, mida tegema peab. Loomulikult tean, milles küsimus, vastasin ma vandenõuteoreetikute nägemuses.

Ja kõige selle tagatoavestluse tulemusena, nagu vandenõuteoreetikud täna hommikul said veenduda, ilmuski Postimehe arvamusküljel minu kolumn «Hull ažiotaaž» (ei ole tasuline, saate kõik lugeda!), kus kutsun inimesi üles loobuma jalgpalli MMi vaatamisest, sest see raiskab nende aega, sel võistlusel pole eestlastega midagi pistmist ning lõppeks ei toeta õiged eestlased isegi mitte vaatamisega neid üritusi, mis toimuvad meile, Eestile vaenulikul Venemaal, mis ajab agressiivset välispoliitikat ning kasutab spordis massiivseid pettusi.

See teooria võiks olla ilus. Ongi ilus. Koguni liiga ilus – et olla tõsi. Nuutmann ei puutu siin absoluutselt asjasse.

Sellist vandenõuteooriat võivad edendada inimesed, kes on elanud aastaid tegelikkusest irrutatuna ning kel puudub igasugune ajalooline teadmine ja mälu. Siinse blogi auväärsed lugejad teavad ammu ja une pealt, et olen aastaid, vähemalt poolteist kümnendit, sõdinud oma kirjutistes jalgpallihulluse kui meile, eestlastele täiesti võõra ja mujalt sissetoodud haiguse vastu. Tänane kirjutis Postimehes on järjekordne, täpselt ajastatud ja sihitud kogupauk tolles sõjas.

Ei, ma ei ole nii naiivne, et arvata, et pärast minu kirjutist loobub suur hulk inimesi jalgpalli MMi vaatamisest. Ei loobu. Sest nad on lasknud aastaid kestnud arutul jalgpallipropagandal oma ajud pehmeks püülida. Nendega on manipuleeritud nii, et nad ei saa enam arugi, mis nendega on tehtud. Inimesed on kaotanud iseseisva kriitilise mõtlemisvõime ning teevad seda, mida üleilmne manipulatsioon paneb neid teistega kambas tegema. Selliseid ajuvabalt hullustega kaasa jooksvaid masse on ju kerge ohjata ja valitseda. Sellepärast ongi minusugused valitsejatele ebamugavad, sest nad ei allu nende manipulatsioonidele, vaid tahavad ise mõelda ja julgevad oma mõtteid ka avalikult välja öelda.

Et miks ma siis jalgpallikriitiliselt üldse kirjutan, kui see inimesi jalgpallihaigusest terveks ei ravi? Jah, neid, kes on tugevasti nakatunud, kellel jalgpallihaigus on muutunud juba krooniliseks, neid tõesti terveks ei ravi. Aga peale nonde on veel hulk neid, kellel on lootust. Ja nendega tasubki töötada. Palju on selliseid inimesi, kes võib-olla kalduvad jalgpalli vaatama, aga kui saata neile avalikult sõnum koos argumentidega, miks seda ei ole mõtet teha, siis on võimalus, et mingi osa neist hakkab samuti kriitiliselt mõtlema ja kahtlema ning ei lähe globaalse jalgpalliepideemiaga kaasa.

Mõistva inimesena saan ma muidugi aru, miks paljud jalgpallihullusega kaasa lähevad. Sest, nagu te isegi küllap teate, on enamik inimesi nõrgad ja tahtejõuetud ja mugavad. Nad annavad ažiotaažile järele, vajuvad kodus mugavalt diivanil teleri ette ning vahivad seal nagu zombid teiste meeste enamasti tulutut palli tagaajamist, nii et ei märkagi, mis neist paari meetri raadiuses toimub, suurematest kaugustest rääkimata. Sedasi, nagu nüüd ilmselt taipate, on jalgpalli vaatamisest loobumine ka tahtejõu, meelekindluse ja otsustusvõime kasvatamine. Ja just need on omadused, mida läheb elus kõige rohkem vaja, kui tahta üldse kusagile jõuda. Kui te ei usu, siis lugege laupäeval Arteris minu suurt intervjuud vendade Markus ja Martin Villigiga (fotol ülal vasakul), kes on suutnud viie aastaga kasvatada oma Taxify firma väärtuse nullist ühe miljardi (1 000 000 000!) dollarini – ja pange seal tähele, tänu millele see neil on õnnestunud! Jah, just tänu neile omadustele, mida siin loetlesin.

Tunnistan, et eelmise jalgpalli MMi ajal libastusin ka korraks. Kui Saksamaa mängis poolfinaalis Brasiiliaga, panin esimese poolaja keskel teleri korraks mängima. Vaatasin, et Saksamaa juhib 2:0. Kohe tuli 3:0. Mõni minut hiljem 4:0. Siis panin teleri kinni – aitas küll. Mees, mida sa vahid, ütlesin endale. See mäng meenutas skoorilt juba jäähokit või käsipalli.

Nüüdse Venemaal toimuva MMi ajaks olen seadnud eesmärgi, et võtan end rohkem kätte kui eelmine kord – et ei vaata mitte ühtegi minutit jalgpalli. Eilset avamängu ei vaadanudki. Käisin sel ajal rattaga sõitmas, läbisin veidi üle 30 km keskmise kiirusega 32,3 km/h. Vaat see pakkus ehedat rahulolu, siirast heameelt, head emotsiooni, andis oma suutlikkusest meeldiva enesetunde.

Siinkohal esitan väljakutse kõigile Eesti vastupidavusalade harrastajatele: vaadake, kas suudate samamoodi ignoreerida jalgpalli MMi vaatamist nagu mina! MMi lõpus lööme näitajad kokku – see, kes on vaadanud kõige vähem minuteid, on tugevaima meelekindluse ja tahtejõuga! Spordimeestena teeme loomulikult aumeeste mängu, sohi tegemisel ehk oma vaatamisminutite vähemaks valetamisel ei ole ju mõtet – petate iseennast ja teisi. (Ja kas tõesti pakuks mõnele sohiga saavutatud võit rahuldust? Sellised moraalsed värdjad hoidku siit eemale!)

Foto 1: Venemaa president Vladimir Putin esinemas jalgpalli MM-võistluste avamängu eel Moskvas Lužniki staadionil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Venemaa jalgpallifanaatik Moskvas. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 3: Venemaa jalgpallifännid Moskvas. Mille poolest erinevad nad Eurovisiooni lauluvõistluse fännidest? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Just selliste fännipiltidega üritatakse skeptikuid veenda, et jalgpall pakub tegelikult huvi kõigile. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Markus ja Martin Villig. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits (ees heledas võistlusvormis) Jõgeva rattaralli esimesel 30-kilomeetrisel ringil Palamusel vedamas jälitajate väikest rühma. Foto Jõgeva rattaralli Facebooki koduleheküljelt

Pullerits: Mis juhtus Jõgeva rattarallil?

Koolivend ja Tour de France’i omaaegne liider Jaan Kirsipuu oli kohal, stardis otse minu kõrval. Endised kõvad ratturid Rene Mandri, 2007. aasta Vuelta 24. mees, Raivo Maimre ja Sander Maasing olid samuti kohal – minu ja Kirsipuu kõrval kohtunike laua taga. Kuskil minust veidi eespool ootas Kuremaal stardipauku (fotol paremal) Pyeongchangi olümpial kiiruisutamises 18. koha saanud Marten Liiv. Esireas oli koos Pelotoni kaaslastega (Mihkel Jüri, Kalev Ints, Mart Kärner jt) kohal Meelis Leidt, nagu päev varem Ülenurmelgi. Doktor Priit Kasenõmm, kes sageli maanteel grupis ei sõida, oli ka kohal. Ja CFC vormis Alar Nigul, kes veel päev varem oli rääkinud plaanist Pärnusse sõitma minna, oli Pärnu võistluse saatnud kus see ja teine ning oli Kuremaa lossi ees kohal. Ja tagatipuks oli kohal ka Erki Pütsep, kahel olümpial võistelnud mees.

Arvestades seda väärikat ja tituleeritud nimekirja, siis kus olite pühapäeval teie, kui te polnud Kuremaal (fotol vasakul)?

Jõgeva rattaralli on aastaid olnud Eesti rattaspordi – kui nüüd klišeed kasutada – hästi hoitud saladus. Osalejaid pole ülemäära palju, et moodustuksid hiigelgrupid ja läheks mahtraks. Rada on mitmekesine, isegi raske: 30-kilomeetrisel ringil, mida seekord, äsjasel pühapäeval, tuli läbida kaks korda, on kaks Eesti mastaabis rasket tõusu, lisaks vali küljetuul, iga-aastane Jõgeva rattaralli kimbutaja.

Tänavuse uuendusena toimus start Kuremaa mõisahoone eest (nimetatakse ka lossiks), kus vähem kui tund enne lähet avati Erki Pütsepa auhindade tuba (fotol paremal; Pütsep, nagu mainisin, oli ise ka kohal). See tähendas, et esmalt tuli sõita kitsal krobelise kattega ja kergelt muhklikul rajal sada meetrit allamäge ning siis teha täisnurkne vasakpööre suhteliselt värskelt killustikuga pinnatud asfaldile. Alles seal sai kiiruse üles võtta.

Noori oli stardis silmapaistvalt palju – ja see tegi ärevaks. Nad on elus veel vähe vitsa saanud, ei oska seetõttu riske kaine mõistusega hinnata, meri tikub laksuma põlvini; kindlasti võtavad nad ohte kergekäelisemalt kui kogenumad sõitjad, kel murdunud luud ei kasva sugugi nii kiirelt ja muretult kinni nagu koolilastel. Seetõttu hoidsin algul grupis targu vasakule (vt ülal vasakpoolsel fotol), massist eemale – rahulikum sisetunne oli suuremat pingutust väärt. Korra teisel-kolmandal kilomeetril mõtlesin, kui sain paljudest möödudes kiiruse üles, et äkki tõmbaksin ka mõneks ajaks kõige ette, saaks oma olemasolust märku anda, aga siis ütles mõistuse kainem pool: äsja hoidsid teistest eemale, nüüd tahad grupi peasse manööverdada - milleks, Priit? Nigul, kes on üks kõrvaltegelasi minust rääkivas spordifilmis «Kellele lüüakse pulsikella», valis ohutuse nimel minust erineva taktika: tema läkski esimeseks kolmeks kilomeetriks vedama (ülal vasakpoolsel fotol kõige ees CFC vormis).

Aga aimata võis, et küljetuul pääseb varsti gruppi lõhkuma...

Ja nii läkski. Kui sõidetud sai 7 km ning järgnes avatud lõigul kergelt tõusev profiil, tõmbas grupp paremalt puhuva tuule käes vasakule teeserva. Tajusin juba mitu kilomeetrit varem, et liigun grupi sabas, aga ei hakka salgama, et trobikond noori sõitjaid tegi ettevaatlikuks. Ja siis juhtus see, mis sellistel puhkudel ikka juhtub. Keegi lasi ees vahe sisse - ja sealt kett rebeneski. Jäin paari sõitja selja taga suurest grupist (fotol ülal paremal) maha. Kuid ega see veel tähendanud, et püssi võis põõsasse visata.

Peagi ilmus selja tagant Rauno Lainemäe (nr 18, vasakpoolsel fotol vasakul), kes pakkus seltsi ja aitas kiirust üles võtta. Meiega liitus ka Mari-Liis Juul (nr 12, fotol keskel). Palamusele sisse sõites haarasin tempo tegemise enda kätte (vasakpoolsel fotol). Peagrupp polnud ees ülemäära kaugel, võib-olla 100-150 meetrit. Üllatuslikult nägin, et pärast Palamuselt väljumist, kui tee läks õrnalt vastumäge, hakkas peagrupp selg ees vastu tulema. Enne sügava oru servale jõudmist asusime juba saateautodest mööda sõitma. Orgu laskudes oli peagrupi saba kõigest paarikümne meetri kaugusel, ja kui oru teises servas tõusule läksime, oli peagrupi tagumine ots peaaegu käes.

Aga peaaegu, nagu öeldakse, on sama hästi kui mitte midagi...

Jalad polnud jälitustööst enam erksad. Juba tõusu esimesel kolmandikul tuli tunnistada, kuidas grupp vajub taas eest. Hiljem kuulsin Nigulilt, et esimesed olid tol Palamuse-järgsel tõusul vajutanud gaasi põhja. Ja see, mis paistis haarde ulatuses, libiseski ühtäkki haardest taas välja.

Hullem veel: jäin ihuüksi (fotol paremal). Kaareperele/Pikkjärvele liginedes heitsin pilgu üle õla - ei paistnud kedagi. Mnjaa, mõtlesin endamisi, see pole nüüd küll selline Jõgeva rattaralli, nagu ette kujutasin ja sõita tahtsin. Kuid ei lasknud jalgu sirgu, nagu paljud siis, kui maha jäävad, vaid pingutasin edasi.

Kaarepere/Pikkjärve-lähedasel tõusul, rajal raskuselt kolmandal, märkasin tee ääres kahte ratturit saateautoga. Ilmselt oli juhtunud mingi tehniline probleem. Mõlemad sõitjad nikerdasid oma ratta kallal. Ent polnud näha, et nad koheselt sadulasse võiks hüpata. Sedasi polnud mõtet neid kaaslaseks ootama jääda.

Veidi rohkem kui kilomeetri jagu hiljem, seal, kus rada läheb paralleelselt üle raudtee viiva viadukti muldkehaga, tuli selja tagant kaubiku mõõtu saatemasin - ja selle tuules Viljandi rattaklubi noormees Tony Tamm (nr 32). Ta lendas kaubiku tuules minust mööda nagu rakett. (Ja nagu protokoll näitab, sai peagrupile niimoodi järele.) Teavitasin pärast võistlust nähtust ka kohtunikke, kes ütlesid, et kui teda veeti pärast tehnilist riket järele gruppi, kus ta oli, pole sanktsioonideks alust. Ja imestasid naerdes, et ma numbrit märkasin, sest tavaliselt kihutatakse sellistes situatsioonides mööda nii, et number ei paista.

Veidi hiljem sain siiski kaaslase. Teine Kaarepere/Pikkjärve-eelsel tõusul tee ääres tegutsenu, Marko Varik (nr 83, vasakpoolsel fotol paremal), oli ka liikvele saanud ning jõudis mulle järele. Haakisin end talle sappa, selgelt tundes, et pärast üksinda rassimist minust niipea vedajat pole. Palamuse poole viiva tee esimese väikse tõusu järel ootas ta mind isegi järele, aga peagi järgneval pikal ja raskel põhitõusul läks eest. Seal sai tal ilmselt selgeks, et minust talle toetajat pole, ning ta jätkas üksinda. Pikal laskumisel üritasin küll lähemale saada, lootes tasahilju, et ehk vahe kahanemist märgates mõtleb ta ümber ja leiab, et kahekesi on siiski kergem jätkata - seda enam, et Palamuselt järgnes mitmekilomeetrine kerge tõusuga ning küljelt puhuva vastutuulega avatud lõik Kuremaa poole -, ent tõenäoliselt märkas ta eespool mehi, keda tal oli mõistlikum püüda kui mind oodata. Ja pärast selgus, et õigesti tegi. Protokolli järgi otsustades sai Varik ühte punti Lainemäe ja veel paari sõitjaga ning edestas mind lõpuks ligi kuue minutiga.

Ega midagi: sõitsin Palamusele üksi ja lahkusin Palamuselt Kuremaa poole üksi. Ja mida kaugemale Palamuselt sain, seda ägedamaks vastutuul muutus. Ent pole hullu, mõtlesin, sest kaks aastat tagasi sõitsin Jõgeva rattarallil tervelt kaks ringi üksinda ning tagatipuks 11 km vastutuult Jõgevale tagasi ka. Nüüd jäi veel vaid üks ring.

Aga enne, kui avaringi lõpetatud sain, kuulsin selja tagant tsiklit vastutulevatele autodele signaali andmas. Selge: mingi grupp (fotol paremal) on lähenemas. Ei, see polnud pettumus, et mind kätte saadi, sest seltsis on ikka põnevam kui ihuüksi punnitades. Kuremaale sõitsin juba ligi kümneliikmelises pundis. Ja tajusin koheselt, kuidas läks palju kergemaks.

Otsustasin algul takseerida, mis meestega tegu. Lasin Kuremaal mäe otsas väikse vahe sisse ning jälgisin, kes kuidas tegutseb. Neli tükki üritasid laskumisel kõige ees tempot tõsta. Kahel noorel sõitjal näis ilmselgelt raskusi olevat. Kolm tükki, kes olid vahetult minu ees, käitusid ebamääraselt: ma ei saanud aru, kas nad olid väsinud või kadus tahe. Piidlesin olukorda mõnda ega nende taga, siis otsustasin, et tuleb kõvemini vajutada ning ligi poolesaja meetri kaugusele jõudnud eesmised kinni püüda, et näis, kes minuga kaasa tuleb ja kes pudeneb. Noored jäid hetkega maha. Aga teised, täiskasvanud, vedasin nelikule järele. Iseenesest moodustus vaikival kokkuleppel ühtlaselt ja üksmeelselt tegutsev rong.

Küsimus oli selles, mis saab Palamuse-järgsel tõusul (fotol vasakul).

Sai see, et neli meest said teistel eest. Mina nende seas kolmandana. Kes jäid, ei neid keegi haletsenud ega oodanud. Igaüks pidi võitlema oma koha eest.

Nelik tunduski parem lahendus kui kaheksa-üheksa sõitjat enne seda. Nelja mehe puhul jõuad kõiki jälgida, rohkemate puhul peavad silmad palju vilkamalt ette-taha käima, eriti tuulise ilmaga.

Ajapikku sai ka selgeks, kes on meist kõige kõvem töömees: Karlo Kalamees (nr 66). Enda olek polnud just kõige värskem: eelmise päeva Ülenurme-Haaslava rattaralli, kus sõitsin enamiku distantsist väikeses grupis ja kus tuli seetõttu palju ja visalt tööd teha, hakkas ajapikku tunda andma. Eriti tõusudel. Viimane raske tõus teel Palamuse poole kujunes metsa vahel päris raskeks - ei olnud vist kunagi seda nii pehmelt võtnudki. Kuid täheldasin, et ega teised ka kuigi ärksad polnud. Mäe otsas võtsime taas rivvi ning laskusime üksmeelselt. Ei märganud, et mu ratas, mille ostsin kunagi krooniajal Mihkel Nanitsalt ja mida nii mõnigi on nimetanud päevinäinuks, oleks kaaslaste omadest kehvemini veerenud.

Üllatav oli see, et esimesel ringil (fotol paremal) alates 12. kilomeetrist valdavalt üksinda sõites arendasin üksvahe suuremat kiirust kui teisel ringil koos kaaslastega. Kuna ringid olid ühepikkused, minu Endomondo järgi täpselt 30-kilomeetrised, on ringidel 5-kilomeetriseid lõike huvitav võrrelda (km/h, sulgudes esimese ringi kiiruse erinevus võrreldes teise ringiga):

42,8 ja 37,0 (+5,8)
40,5 ja 35,5 (+5,0)
35,8 ja 33,7 (+2,1)
30,7 ja 29,8 (+0,9)
32,1 ja 33,9 (-1,8)
32,0 ja 33,0 (-1,0)

Tundus, et meie grupis panustasid kõik vedamisse enam-vähem võrdselt, ehkki, mis seal salata, pea vaikselt raalis, millal ja kui pikalt ikkagi on mõtet seda teha. Kuid küllap kalkuleerisid teised mehed samamoodi - ega keegi seda valjult kuulutama hakka. Sest kui lõpuni jäi poolteist kilomeetrit, polnud keegi enam eriti innukas ette minema. Nii jäi ette see, kes ees oli - Taavi Talve (nr 79). Hoidsin teist kohta. Kuid Kuremaal tegi Talve ootamatu manöövri.

Õigemini jättis ta vajaliku manöövri tegemata. Ta sõitis sealt, kus nool juhatas alla paremale järve suunas ja kust kulges ka esimene ring, ootamatult otse. Nii sattusin kõige ette. Mis polnudki paha, sest sain lõputõusule keerates trajektoori valida. Kuid sellest polnud suurt kasu, sest Kalamees näitas, et tema oli meie seltskonnas tõesti kõige tugevama jalaga ning pühkis tõusul veenvalt eest.

Meie grupi neljas liige Priit Kalme (nr 52) läks algul Kalamehele järele, ent ilmselt liiga innukalt. Seal, kus lõpusirge ületas maantee, sain talle uuesti kõrvale ning läksin mööda (fotol ülal paremal). Kokkuvõttes läks protokolli 45. koht ajaga 1:45.24 (fotol vasakul). Seda, et Jõgeva rattaralli oli märksa raskem kui Ülenurme võidusõit, kinnitas keskmine kiirus: 34,2 km/h. Ülenurme rattarallil oli see näitaja 38,4.

Ent Kuremaal finišeerimisega polnud pühapäevane rattapäev lõppenud. Nii nagu ma Jõgeva rattarallile autota tulin, nii ma sealt ka autota lahkusin. Kui jõuad rattaga 60 km võidu sõita, jõuad pärast rattaga ka koju sõita. 52 km Tartusse ei ole ju midagi tapvat. Ei saa hästi aru noist, kes tol päeval Tartust või kusagilt lähemalt Kuremaale tulles kasutasid oma autot, põletasid diislit või bensiini. Jõudsin koju tunni ja 48 minutiga. Ühtekokku väntasin pühapäeval ligi 130 km. Harrastaja kohta, kes võistles kaks päeva jutti ja pole enam esimeses nooruses, polegi ju nii paha, mis?

Jõgeva rattaralli fotod pärinevad Jõgeva rattaralli Facebooki leheküljelt, siin avaldatud rattaralli korraldajate loal.

Pullerits: Kuidas ma Ülenurme rattarallil väikse grupiga minema sain?

Kogemused maksavad: Jaan Kirsipuu (fotol paremal) oli koos Andres Ausiga kasutanud teadjate tunnistajate sõnul kavalat võtet, kuidas kohe Ülenurme-Haaslava 46 km pikkuse rattaralli esimestel kilomeetritel tugevamad teistest eraldada. Pärast üksjagu rahulikku starti allatuult ja allamäge, kus kiirus ei läinud oluliselt üle 55 km/h, tuli pööre vasakule ja küljetuul, misjärel esimesed võtsid tuntavalt tempot alla ja peagrupp jooksis kokku. Vähemasti olin ka peagrupi tuules, kuigi ei salga, et mingit eesmärki seekordseks sõiduks polnud. Sest pühapäeval ootab ju 60-kilomeetrine Jõgeva rattaralli, mis tuleb hoopis karmim võistlus – mitme raske tõusuga. Selleks oli vaja jõudu säästa. Aga kui esimesed algul jõuga eest kohe ära ei sõida, ega siis nimme ka maha jääma hakka.

Pooleteise kilomeetri järel, kui tuli Poldri poole raja kõige pikem ja kiirem laskumine, hakkas kihutamine. Ja seal olidki Kirsipuu ja Aus osaliste väitel teinud oma kavala lükke. Nad lasid ees vedajatega väikse vahe sisse, ülejäänud olid nende taga, ja seejärel olid kiirendanud ning sõitnud tagumistel lihtsalt eest ära ja grupi kinni püüdnud ning grupiga koos minekut teinud. Kes jäid, nood jäid. Enamik jäi.

Väike võimalus oli püüda nende tuules kaasa minna, aga hindasin olukorda realistilikult ja perspektiivitundega. Esiteks oli tempo väga kiire, teiseks tahtsin säästa Jõgeva sõiduks jõudu – niigi käivad köhahood pidevalt kallal, ning kiire algus on alati just mu hingamisteedele valusalt mõjunud – ning kolmandaks ei tahtnud sõita kaasa grupiga, kellega üheskoos tekiks nagunii kaasas püsimise probleem.

Selja taha ei vaadanud, kuid oletan, et minu taha kogunes vähemalt viiest-kuuest sõitjast rivi. Eestpoolt lisandus peagi Siim Türna (nr 334) ja tema, nagu järgnevalt selgus, oli väga väärtuslik täiendus.

Kui sõidetud sai kümmekond kilomeetrit, läks küljetuules ja kergelt vastumäge meie kett ehk rivi puruks. Tegin õigesti, et hoidsin ettepoole, sest ühtäkki märkasin, et olin Türna sabas koos veel ühe sõitjaga minema saanud. Selline olukord rahuldas: kolmene grupp on küll veidi väike, tuleb kõvasti tööd rabada, aga see-eest ohutum, kui palju pikem rivi.

Saime kolmekesi oma grupetto ilusasti tööle. Türna oli muidugi kõige kõvem vedaja, tema aitas peaasjalikult tempot ülal hoida ja ei peljanud teha veidi pikemaid vahetusi. Olud olid keerulised, sest kuigi rada pööras alatasa siia-sinna, sai taganttuult nautida harva. Enamasti tundus, et tuul puhub kas küljelt või suisa vastu.

Me tempo püsis kolmest grupettot ja kõva tuult arvestades korralik, mu Endomondo järgi 37-41 km/h vahel. Poolel maal korjasime sappa noorte võistlusel kaks minutit enne täiskasvanuid startinud Rasmus Lepiku (nr 301). Selge see, et noorel mehel ülekandeid ei jätkunud, mistõttu jäid tema vahetused imelühikesteks, pigem sümboolseteks, aga meie tuules püsis ta vapralt.

Kui kaks kolmandikku sai sõidetud, korjasime eestpoolt kaasa ka Aivar Lehtmaa (nr 339), kes oli veel üks väärt täiendus ja võttis distantsi viimases kolmandikus enda kanda tublisid vahetusi. Samuti haakis tuulde veel kaks noort, aga nemadki ei näidanud erilist vedamise initsiatiivi. Korra oma vahetuse ajal, umbes 10 km enne lõppu, proovisin veidi kiirust tõsta, et noori maha raputada, aga ega see nii lihtsalt õnnestu. Ja ega too lühike raputamiskatse ka kuigi otsustav olnud.

Kui lõpuni jäi viis kilomeetrit, sattusime pikka-pikka autode kolonni. Need tulid lennupäevalt. Tekkis lausa probleem, kuidas autodest mööda saada: paremal jäi ruumi napiks, vasakult tulid aga teised sõidukid vastu. Just siis, kui asi hakkas kaootiliseks ja ohtlikukski minema, ilmus tagant signaalitades julgestusmootorrattur, kes lõi vastassuunas tee puhtaks ning saime pikal tõusul sinna manööverdada.

Kui lõpuni jäi poolteist kilomeetrit, millest kilomeeter tuli sõita küljetuules, liikusime minu hinnangul mõistlikult, keegi lollusi ei teinud. Noortel meestel läks seejärel muidugi veri keema. Kõigepealt spurtis Lauri Verliin (nr 270) TÜ ASKst ja olgu ette öeldud, et saigi eest ja jäigi ette. Talle üritas konkurentsi pakkuda noor Lepik, aga mina teda ignoreerisin. Sest oli selge, et noorel mehel tuleb finišisirge vastutuules ja vastu mäge nagunii ülekandest puudu. Sedasi seadsin end märksa kogukama Lehtmaa sappa, mis oli taktikaliselt õige lahendus. Saingi Lepikust mööda, ent Lehtmaast siiski mitte. Protokolli läks 39. koht ajaga 1:13.40 (sama, mis meie grupetto kiireimal Verliinil), aga kui kaks minutit varem startinud noored sõitjad arvestusest välja jätta, siis täiskasvanute seltskonnast olin 15. Ei olegi vist kunagi ühelgi maanteevõistlusel nii head kohta saanud. (Tegelik sõiduaeg on kaks minutit kiirem, 1:11.40, sest aeg läks käima kaks minutit varem alustanud noorte sõidust. Keskmine kiirus oli 38,4 km/h).

Kavaldanud Kirsipuu lõpetas täismeeste arvestuses ainult kolm kohta enne mind. (Tema ajaline edu oli siiski viis minutit.) Ta ütles, et algus oli raske, sest kiirus oli suur. Järelikult õigesti tegin, et kõvemate tempoga kaasa ei läinud, kui isegi Tour de France’i omaaegne kauane liider tunnistas, et jalgele tuli anda kõvasti valu.

Foto 1: Jaan Kirsipuu (paremal) eelmisel nädalavahetusel Mulgi rattaralli stardis. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Tartu rattaralli start 2015. aastal. Leidke fotol Jaan Kirsipuu! Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaan Kirsipuu võidab 2012. aastal Mulgi rattaralli Janek Tombaku ees. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: 2012. aastal Mulgi rattaralli liidergrupp. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix