Pullerits: Milles peitub suure pehmoväitluse tuum?

Pärast eelmise nädalavahetuse suusatrenni musta ja vesise jääga asfaldil, mis tekitas furoori üle Eesti ning jõudis isegi Eesti Ekspressi veergudele, sain sõnumi ühelt rahvusvaheliste tiitlitega pärjatud mehelt, kes, olles lugenud siin blogis esmaspäevast sissekannet «Kuidas lumeta kõva trenni teha?», kirjutas, mis seal salata, tunnustavalt: «Võimas motivatsioonipostitus jälle Priidu sulest.» Ent ta märkis, pealtnäha tagasihoidlikult, et on isegi läbinud suuskadega pikki-pikki maid radadel, mis paljudes kohtades liivased ja kivised, ning tunnistas, et kui tahta, saab igal pool suusatada. Ja lisas, et on samuti ligilähedastes oludes, nagu ma pühapäeval, äsja trenni teinud.

Millest siis selline üleriiklik imestus, kui uudist tegelikult ju pole?

Nüüd jõuame karmi tuumani, mille esitan küsimuse vormis: kas teie ei ole märganud, et tänapäeval imestatakse üldse liiga paljude asjade üle, mis veel kaks kümnendit tagasi olid täiesti normaalsed, tavalised, argised?

Jah, me saame ju kõik aru, millest räägin.

Aga suur pilt on palju laiem – ja kurjakuulutavam –, kui esimese hooga paistab.

Nagu teate, põhjustas Eestis samasugust furoori, nagu too foto minu nädalalõpusuusatamisest, 25 küsimusest koosnev kõva mehe test number 2. Olen saanud pööraselt tagasisidet – hämmastavalt paljud inimesed on seda testi täitnud. (Isegi naised, kuigi see polnud neile mõeldud, ammugi mitte kalibreeritud.) Nii mitmedki on pidanud vajalikuks seda kommenteerida. Üleolevalt. Ülbitsevalt. Miks?

Ju sellepärast, et said hirmus vähe punkte. Olgu, kaks väidet olid seal irriteerimiseks – üks auto suuruse ning teine ülikondade arvu ja hinna kohta –, aga kõik muu, mööngem, oli ju täiesti asjakohane, adekvaatne, mõistlik, arukas, põhjendatud, eeskujulikult mehelik. Aga ju siis isegi see, et kahte küsimust võis tõesti pidada testi koostaja irritatsiooniks, ei aidanud mõningaid, et nad noid arvestamata saanuks kokku punktisumma, mida arvanuks end väärivat – ja see, et neile vaatas sealt otsa enda kriitiline portree, ajaski nad üleolevaks ja ülbitsevaks. See oli karm tõde, mis neile ootamatult näkku lajatas.

Ja selleks, et oma pettumust iseendas paremini alla neelata, hakkasidki nad mulle ette ja taha heitma muudkui ja üksnes seda, et auto mass ja ülikondade arv ei ole mingi näitaja – nagu see olnuks seal peamine. Veel kord: ei olnud. Ent kuidas sa saad oma pettumusest iseendas üle olla: loomulikult avalikult seda, mis pettumust valmistas, tobedaks, naeruväärseks, mõttetuks, tühiseks jne kuulutades. Aga milline noist ülejäänud 23 punktist oli selline, mis normaalset meest ei peaks iseloomustama?

Too laiem ja kurjakuulutavam järeldus, mida paljud näha ei taha, aga mis vaatab vastu nii üliimestunud vastukajast minu pühapäevasele suusatamisele kui üleolevast suhtumisest kõva mehe testi 2, on see – ja kuulake nüüd, palun, tähelepanelikult: kui argine pühapäevane trenn kuulutatakse üle-eestilises nädalalehes sensatsiooniks ja kui normaalse mehe omadusi väärtustav test kuulutatakse absurdseks, siis kes on sellises nõrgas ühiskonnas need jõud, kes suudavad seda ühiskonda, selle ühiskonna nõrgemaid liikmeid, nagu naised ja lapsed, kaitsta näiteks idas muskleid ja rammu paisutavate jõudude eest? Kes on need, kelles leidub võitlusvalmidust ja -tahet noile vastu astuda? Kelles on üleüldse jaksu ning füüsilis-moraalset suutlikkust noile vastu astuda? Selles on kogu temaatika tuum, mõistate? Kas need mehed, kes jagavad euroopalikke moodsaid pehmoväärtusi, on kriitilises olukorras võitlusvalmis, kas neile saab loota, kas neist on vastuhakkajat, kas neist on kodu- ja isamaa kaitsjat, kas neile võib Eesti raskel ajal loota?

Mina ei julge sellistele meestele loota. Ja selles ongi kogu selle pehmo versus kõva mees temaatika kese, essents, tegelik mõte.

Kahju, kui seda näha ega mõista ei suudeta, vaid takerdutakse pilti, kus inimene teeb trenni, ja näägutatakse-kaagutatakse detailide kallal, et mis tähtsus on auto massil ja ülikondade arvul.

Aga elu ongi vist selline, et ainult mõned üksikud suudavad näha suurt plaani ja hall mass sipleb tühistes pisiasjades.
******

A jeep descending in the beginning of Steelbender Trail, Moab, Utah. 26. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Steel Benderi maasturiraja algus, Moab, Utah. Pildistanud Priit Pullerits
Fotod 4-5: Mill Creeki kanjon, Steel Benderi maasturirada, Moab, Utah. Pildistanud Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas kasvatada mehelikku tahtejõudu?

Lumi, olgugi vähene, läinud ja suusatrennidel, mis vaevalt alata said, jälle lõpp? Ei. Pärast tööpäeva õhtupimedas maja taga Swenori klassika-rullsuusad alla ja One Way kepid kätte ning suund Tähtvere spordipargi poole. Kollane helkurvest samuti selga – endine Eesti suusakoondislane Vahur Teppan ju soovitas. Ohutuse nimel.

Tähtvere spordipargis osa ovaalist jääs, osal asfalt väljas. Ei saa sõita suuskadega, ei saa sõita rullidega. Taevast puistab lumehelbeid küll juurde, ent ainult moepärast. Kas see tähendab, et ots ringi ja koju tagasi?

Ei. Supilinna nelja võrdse ristmikuga peatänav, täpselt 850 meetrit pikk nagu Tähtvere spordipargi minunimeline ovaalgi, on täitsa liigeldav. Varasematelgi aastatel seal sügiseti trenni tehtud, järelikult saab ka nüüd teha.

Asfalt on aastate jooksul autodel liiga kinni sõidetud, kepid ei haagi krobedustesse kuigi hästi, sageli lipsavad tagasi. Tuleb seega neid kõvemini maha lüüa.

Kokku kümme korda edasi-tagasi ehk 20 tänavapikkust. Kõige raskemad, psüühiliselt, on esimesed kolm edasi-tagasi lõiku: sest tead, et see on alles algus ja palju-palju kordi on veel tänavat läbida. Aga viiendast edasi-tagasi korrast läheb kergemaks. Mees, kes pargib oma tumeda Ameerika päritolu hiidmaasturi tänava äärde, soovib jõudu. Jõudu tarvis, vastan. (Tegelikult luiskan: jõudu on piisavalt, rohkem on vaja meelekindlust ja kannatlikkust.)

Niisiis, kokku õhtul 20 tänavapikkust, lisaks rullsuuskadel teekond kodunt Supilinna ja sealt tagasi koju. Aega kulub 20 sekundit alla tunni ja 40 minuti. Tempo, nagu teada, ei loe, loeb kulunud aeg. Seda kulub piisavalt, et lugeda treening täie ette läinuks.

Õhtul veel õlavöötme jõuharjutused lisaks.

Sest juba kahe ja poole kuu pärast pannakse Eesti meeste hierarhia taas paika. Igaühel on üks, teistega võrdne võimalus oma kohta välja võidelda. Ja too hierarhia, mis selgub, jääb kehtima terveks aastaks. Ei kõiguta toda mingi muu Estoloppeti sarja ega Frankfurdi või mis iganes maratoni ega ühegi muu ürituse tulemus.

Kaks ja pool kuud on veel jäänud. Ainult. Iga päev, ka kõige lootusetum ja pimedam, on kulla hinnaga.
******

Jeeps descending along Moab Rim Trail (on right) to Kane Creek Road (on left), Moab, Utah. 26. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sealt, otse ees majade vahelt, algab 850 meetri pikkune jäisteks ja pimedateks õhtuteks sobilik rullsuusatamise tänav Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Herne tänav Tartu Supilinnas, suusatajale parim treeningpaik päevadeks, kui muud rajad on kaetud rullitamist takistava lume ja ohtliku jääga. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas lumeta kõva trenni teha?*

Laupäeva hommikupoolikul võtsin toanurgast lõpuks Fischerid. Öösel oli imeõhuke lumekiht maha sadanud, täpselt nagu ilmaennustus oli lubanud. Suundusin Supilinna serva Tähtvere spordiparki.

Siit esimene õppetund: pühendunud ja korralik spordimees peab ilmateadet jälgima. Kolmapäeva õhtul olin läbinud Frode Estili endistel klassikarullidel 17,7 km ja oleksin neljapäeva õhtul võtnud vaba aja ning sättinud järgmise trenni reede õhtuks. Ent neljapäevane ilmaprognoos lubas reedeks lörtsi ja jäidet, mis teeb rullitamise ääretult ohtlikuks, lausa võimatuks. (Reedehommikuse kiilasjää tõttu loobusin isegi rattaga tööle minemast; läksin jalgsi.) Seega otsustasin reedese trenni teha neljapäeval: läbisin rullidel 20,8 km.

Nädalavahetusel ei saanud rullitamisest enam juttugi olla. Kuid suusatamisest küll.

Supilina spordipargi minunimelisel 850 meetri pikkusel ovaalil polnud laupäeva hommikupoolikul kedagi (peale mõne ema-isa, kes olid väikelapsed kelgutama toonud). Seega, milline luksus: kogu rada minu päralt! Sõitsin ovaali välimises servas, ajasin sinna isegi sümboolse jäljepaari sisse. Lumekiht oli hakanud tasapisi sulama. Seetõttu polnud libisemine suurem asi. Õigemini, seda peaaegu polnudki. Isegi ainsast, imeväikese kaldega nõlvast tuli end paaristõugetega alla lükata, muidu jäänuks seal lihtsalt seisma. Peagi kattusid suusad raske ja nätske lumekihiga. Liiati puistas taevast kerget lörtsi lisaks. Ühele ringile kulus keskeltläbi viis minutit. 20 ringi ehk 17 km sai läbitud 1:40.40-ga. Aga kiirusest palju olulisem on see, et sai teha erialast treeningut. Ässad ju kinnitavad, et distants ei loe, loeb aeg.

Nüüd igaks juhuks esimese õppetunni kordus. Kas jäi meelde: tuleb jälgida ilmaennustust! Prognoos lubas pühapäevaks vägagi niisket ilma. Mis tähendab, et pühapäeval tuli trenni minna taas hommikul, enne kui päevasoe ovaalil niigi õhukese lumekirme olematuks sulatab.

Pühapäevased olud olidki märgatavamalt dramaatilisemad. Selles mõttes, et õhukesest valgest lumekattest oli järele jäänud tume vesine jää (vt fotol vasakul). Minu eelmisel päeval jäetud jälgedest oli näha, et mitte keegi teine polnud laupäeval suusatamas käinud. Kas nii saab talveks korralikult valmistuda, kui heitlikest lumeoludest maksimumi ei võta?

Kui eelmisel päeval sai suusad veidigi pidama, siis pühapäeval polnud vesisel (teksti toimetamata variandis leidsin siin näpuka: verisel) rajal selleks lootustki. See tähendab, et tuli pühenduda sajaprotsendiliselt paaristõuketööle. Esimesed kümme ringi läbisin 40 minutiga ehk keskmiselt ringi minuti võrra kiiremini kui eelmisel päeval. Siis aga hakkasid olud muutuma.

Kui tund aega sai sõidetud, hakkas päevasoe oma pitserit vajutama. Emajõe-poolne sirge muutus üleni mustaks, imeõhuke vesine jääkiht pudruseks. Tagasihoidlik libisemine muutus vaevaliseks. Ovaali servades sulas jää ja lumi iga ringiga silmanähtavalt, paljas asfalt tungis üha rohkem välja. Küsimus oli selles, kui kaua saan sõita enne, kui olud selle võimatuks teevad.

Ometi hakkas 18. ringi aegu naeratus näole tikkuma. Hakkasin olukorda nautima. Ja treeningut ka: rohkem kui tund aega ainult paaristõukeid lükatud, kuid jaksan vabalt jätkata. Isegi tüdimust ei tekkinud. Võimust võttis puhas rõõm. Olin otsustanud, et teen kokku vähemalt 20 ringi, kui vähegi saab. Sai. Siis, et teen veel kaks. Said ka need tehtud. Ja siis veel kaks. Need samuti. Kuigi tagasirgel pidi paaris kohas juba hoolega pinnast jälgima, et suuskadega asfaldisse ei takerduks. Ja lõpuks veel kaks.

Kokku seega 26 ringi ehk 22,1 km paaristõukeid 1:48.50ga. Päris hea algus ju eesseisvaks hooajaks?

Ärge täna küll suuskadega ovaalile minge. Ilmselt oli see juba eile õhtuks muutunud sõidetamatuks. Olete õige aja maha maganud.

Muidugi ei käinud ma nädalavahetusel trennis Fischeri RCSidega. Ikka vanade, hallide Fischeritega, mis sai umbes kümme aastat tagasi ostetud ligikaudu 900 krooni eest. Selliseid nimetatakse mullasuuskadeks. Minu omad on küll pigem asfaldisuusad.

* "Lume peal sõidavad pehmod." Anvar Samost (IRL)
******

Colorado River seen from the beginning of Moab Rim Trail, Moab, Utah. 26. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1-3: Priit Pullerits pühapäeval Tartus Tähtvere spordipargi 850-meetrisel ovaalil paaristõugetega trenni tegemas. Fotode autor: Mirko Ojakivi
Foto 4: Anti Saarepuu üle-eelmisel nädalavahetusel Tartus Lõunakeskuses suusalaadal Maarjamaa osavaima suusatehniku võistlusel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Tõelise mehe test 2 ehk eraldame pehmod õigetest meestest

Eelmine kõva mehe test osutus äärmiselt populaarseks, see levis mitmeid kanaleid pidi üle Eesti, ent paljud soovisid, et see poleks nii spetsiifiline, ainult vastupidavusalade harrastajaile mõeldud. Tulenevalt lugejate soovist ja ettepanekutest koostasin uue, kõigile meestele sobiva mittepehmo ehk normaalse mehe testi. See koosneb 25 väitest.

Lugege kokku, kui mitme väitega te nõustute!

Sa ei joo alkoholi, suitseta, sh kanepit, ega tarvita narkootilisi aineid ning taunid halastamatult neid, kes seda teevad.

Sa ei pelga võhivõõraid kaaskodanikke valjul ja resoluutsel häälel korrale kutsuda, kui miski nende käitumises sind ja teisi häirib.

Julged väljendada avaliku arvamuse areenil dominantseks surutud seisukohtadega vastupidiseid arvamusi.

Pead kasulikumaks kulutada aega pigem sportliku vormi edendamiseks kui doktoritöö kirjutamiseks.

Su keha rasvaprotsent jääb alla 15 või kehamassiindeks alla 24,9.

Sul on vähemalt kolm tumedat triibulist ülikonda, üks neist vähemalt 500-dollariline.

Sa sõidad suure, rohkem kui poolteist tonni kaaluva ruumika autoga, kus su pere saab end lahedalt ja turvaliselt tunda, mitte nagu silgud pütis, nagu Euroopa ja Aasia käblikautodes.

Sa ei löö aega surnuks ööklubides, baarides ega muudes säärastes läbuasutustes.

Oled teeninud aega Nõukogude armees või kui oled liiga noor, siis Eesti kaitseväes ja osaled aktiivselt Kaitseliidu tegevuses.

Pead šoppamist ehk poodlemist tüütuks, mõttetuks ja arulagedaks tegevuseks.

Vähem kui 10 km pikkused teekonnad linnas asjaajamiseks läbid vähegi paslike ilmaolude korral jalgrattaga, mitte autoga.

Taunid ja põlastad lodevust, selgrootust, põhimõttelagedust, ükskõiksust, osavõtmatust.

Tunned rõõmu, et saad anda suurema summa naisele või lastele, kui nood midagi hirmsasti vajavad ning too teeb neile heameelt.

Vasakliberaalsed vaated elule on sulle üdini vastukarva.

Vähemalt sisimas saad aru, et naised on üldiselt targemad, arukamad ja tublimad kui mehed, kes, muide, ei eruta sind mitte üks raas.

Lööd aastas kaasa vähemalt viiel suurel massispordiüritusel, kuhu sa ei lähe eales lihtsalt osalema ja rahvaga kaasa kulgema, vaid eesmärgiga anda endast parim ning saavutada võimalikult hea, maksimaalselt võimetekohane tulemus.

Sa ei pea tingimata vajalikuks võtta pärast kirurgi laual lebamist ja noa alt läbikäimist valuvaigisteid.

Söandad esitada avalikult teravaid küsimusi Eestis tuntud avaliku elu tegelastele ja neid oma nime all (mitte anonüümselt ja veebikommentaariumides!) kritiseerida.

Pead multikulti jms ideoloogiaid lääne lühinägelikuks ja hävitavaks idiootsuseks.

Tunned ennast hästi ja kindlalt ülikonnas, sest oskad seda tänu heale rühile väärikalt kanda.

Põlastad tolerantsuse diktatuuri kui selgrootuse, silmakirjalikkuse ja põhimõttelageduse ilmingut.

Oled veendunud, et abielu on üksnes mehe ja naise vaheline asi.

Tunned enamikku avalikul areenil otsustajaid näo ja nime pidi ning nemad tunnevad sind.

Sa ei pea lörtsi- või vihmasadu piisavaks põhjuseks, et välitreening ära jätta.

Hindad tahtejõulisi, kohuse- ja vastutustundlikke, sihi- ja meelekindlaid, töökaid ja täpseid, julgeid ja võitluslikke inimesi.

Tulemuste hindamine

25 korda nõus. Braavo! Ainult kolm sõna: sulle pole konkurente! Või: oled üle prahi! 

23-24 korda nõus. Väga tubli! Oled igati väärt ja eeskujulik mees. Eesti on su üle uhke.
21-22 korda nõus. Hästi! Võid pea püsti, väärikalt teiste seas ringi käia. Eesti hindab sind kõrgelt.
19-20 korda nõus. Pole paha! Kahtlemata leidub sinus väärt mehe omadusi. Eesti arvestab sinuga.  
17-18 korda nõus. Asi pole lootusetu! Kuid kindlasti leidub reserve, et end parandada. Eesti lugupidamine tuleb välja teenida.
15-16 korda nõus. Kesisevõitu tulemus, kas pole? Vaata oma puudused üle, enne kui pole liiga hilja. Eesti ootab sinult palju, palju rohkem.
13-14 korda nõus. Olgu keerutamata öeldud: olukord on kriitiline. Võta end kätte, inimene! Muidu kannab Eesti sind maha.
12 ja vähem korda nõus. Oled sa kindel, et oled üldse mees? Kui oled, siis oled puhtatõuline pehmo. Mis sinust Eestile üldse kasu on?

Kuidas läks?

Tähelepanu: lisatud fotodel on pelgalt illustratiivne funktsioon, neil puudub siinses kontekstis igasugune sisuline tähendus.
******

View of Moab from Moab Rim, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 26. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-8: Mehed ründavad suurte autodega Moab Rimi maasturirada Moabi linna lähedal Colorado jõe kaldal Utah' osariigis USAs. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kõva mehe test ehk kuidas leida oma koht meeste hierarhias?

Üks vaidlus käib üle Eesti: kes on pehmo ja kes ei ole? Minu roll selle väitluse käivitamises pole olnud väike. Seega leian, et mul on ka teistest mõnevõrra suurem õigus selle teema vaagimisel samm edasi astuda.

Paljusid kindlasti huvitab, kas nemad on ka pehmod või mitte. Arvestades selle blogi lugejaskonda panin spetsiaalselt teile kokku 21 väitest koosneva küsimustiku, millele vastates saate teada, kas vastupidavusalade harrastajate seltskonnas kuulute kõvade meeste kilda või mitte. Olgu väärjärelduste ja -tõlgenduste ärahoidmiseks rõhutatud: see küsimustik ei sobi pehmonduse mõõtmiseks neile, kes vastupidavusalasid ei harrasta! Nood peavad küsimusele oma olemusest otsima vastust kusagilt mujalt.

Niisiis, lugege kokku, kui mitme väitega te nõustute!

Alustad lehe lugemist tavaliselt spordikülgedest.

Eelistad õhtupimedas värskes õhus kahetunnist trenni kahetunnisele teatrietendusele mugaval toolil.

Sul on vähemalt kaks jalgratast, üks maastikul ja teine maanteel sõitmiseks, ning kaks paari suuski, ühed klassika- ja teised uisutehnikas sõitmiseks.

Oled jooksnud maratoni alla kolme ja pool tunni või vähemalt kolm poolmaratoni alla 1:35.

Oled suusatanud vähemalt kolm Tartu maratoni, neist vähemalt ühe läbinud ajaga alla nelja tunni.

Oled käinud kevadel soojal maal vähemalt kahe nädala pikkuses ratta- või muus spordilaagris, et valmistuda suvehooajaks.

Suudad iga kell teha toenglamangus vähemalt poolsada kätekõverdust.

Suudad maanteel rattaga sõites – mitte pelgalt pärituult kasutades – hoida üksinda vähemalt kaks tundi ühtejutti keskmist kiirust üle 31 km/h.

Jaksad suusatades läbida ainult paaristõugetega vähemalt 25 km, sh mägisel reljeefil.

Sõidad aastas vähemalt kolm korda rattaga sinna, kuhu muu pere sõidab autoga (mõeldud sõite linnast [elukohast] kaugemale).

Kehaliselt vormist väljas mehed tekitavad sinus nende vastu kaas- ja haletsustunde.

Ei karda ega häbene jalgratturite maanteevõistlusel kaasvõistlejaid korrale kutsuda ega neid läbimõeldult üheskoos tööle innustada.

Sporditraumad ei ole mõnus ettekääne puhkuseks, vaid tekitavad frustratsiooni, millal küll saab jälle spordiradadele naasta.

Sa ei pea nohu, köha ega peavalu piisavaks põhjuseks, et trennist loobuda.

Kui kaks päeva järjest ei ole saanud trenni minna, hakkab südametunnistus piinama.

Oled alistanud mõnel vastupidavusalal vähemalt kaks vastupidavusaladel Eesti koondisse kuuluvat või äsja kuulunud sportlast.

Oled hankinud vähemalt kahelt vastupidavusalade asjatundjalt treeningunõuandeid.

Sa ei kasuta suusatades memmerätti, kui õhutemperatuur on kõrgem kui tosin miinuskraadi.

Sul on oma määrdemees, kes tunneb läbi ja lõhki sinu suuski ja sõiduviisi.

Enamik Eesti vastupidavusalade praegusi ja endisi koondislasi on sulle vähemalt tere-tuttavad.

Sa ei arva, et igasugused moodsad nutiseadmed aitavad tulemusi paremaks teha, vaid panustad ennekõike ikka trenni tegemisele ehk vaeva nägemisele.

Vastused

21 korda nõus: au ja kiitus ja lugupidamine! Te olete supermees, eeskuju kõigile teistele eesti meestele. Braavo!

19-20 korda nõus: väga tubli! Võite pea püsti ringi käia, sest teis on õige mehe sisu.
17-18 korda nõus: hea tulemus! Teil pole põhjust ennast häbeneda. Teis on õige mehe ainest.
15-16 korda nõus: pole paha! Olete täitsa arvestatav mees, kindlasti teretulnud konkurent igaühele.
13-14 korda nõus: julgemalt, võtke julgemalt! Näha on, et tahtmise alged on teis olemas. Nüüd on vaja vaid rohkem meele- ja otsusekindlust.
11-12 korda nõus: võtke end rohkem kätte! Mingi kelgunöör te pole, aga vaeva tuleb näha, niisama ei kuku elus miski sülle.
9-10 korda nõus: ettevaatust ja tähelepanu! Kas teile endale ei tundu, et asi hakkab katastroofiliseks kiskuma?
8 ja vähem korda nõus: oeh! Teie ainus lootus on, et see küsimustik pole mõeldud teile. Aga kui siiski on, siis...?

Ja nüüd andke ausalt teada, soovitavalt ikka nimeliselt, kui mitme väitega te nõustuda saite!
******

A view from Moab Rim Trail down to Colorado River, Moab, Utah. 26. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaanus Laidvee näitab ürgvõimu, pressides üles Moab Rimi järsust maasturirajast. Taamal Colorado jõgi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Õige mees ei pelga takistusi: Jaanus Laidvee alustab Moab Rimi maasturiraja keerulisima lõigu, Z-turni ründamist. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: See pole toenglamang kätekõverduste tegemiseks, vaid pesueht kukkumine Moab Rimi maasturiraja Z-turni lõigult laskudes. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Jaanus Laidvee on just läbinud Moab Rimi maasturirajal Z-turni ning alustab raja ülemise, kõige järsema osa ründamist. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Jaanus Laidvee pressib üles Moab Rimi maasturiraja ülemisest, kõige järsemast osast. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Harrastusratturid väntamas Portugali kõrgema tipu, 1993 meetri kõrguse Torre mäe otsa. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mida tõotab varatalvine ettevalmistus?

Tunnetus hakkas juba lihastesse tulema ning esialgne vastumeelsus taanduma, kui ühtäkki tekkis täiesti ootamatu tõrge.

Seda tõrget ei suuda summutada isegi armastatud kirjaniku Andrus Kivirähki tunnistus oma kolumnis Eesti Päevalehes, et «[l]oen suure huviga Priit Pulleritsu spordiblogi ja maailm, mis mulle sealt vastu vaatab, on äraütlemata põnev» ega Karl-Martin Sinijärve avaldus, et «[e]ileõhtusel [ilmselt reedesel või laupäevasel] luulelugemisel Uues Teatris tunnustasin Tartut, mööndes, et vanasti elasid Tartus Uku Masing ja Paul Ariste, aga täna elab siin Priit Pullerits».

Siiski ei takistanud too tõrge osalemast pühapäeval koos Postimehe võistkonna ja veel 15 neljaliikmelise esindusega Tartus Lõunakeskuses suusasõdalase võistlusel. Minu ülesanne oli kolmandal etapil tõmmata esmalt suusaergomeetrit 150 meetrit, siis tabada viie noolega viit õhupalli (nagu laskesuusatamises, oli ka kolm varunoolt) ning iga purutamata õhupalli eest tõmmata 20 trahvimeetrit. Esimeses ringis pidin tegema kolm trahviringi ehk sikutama 60 meetrit, aga kuna vastasvõistkond, kelle liidriks oli endine Eesti suusakoondislane ja USA suusasprindi meistrivõistluste kunagine pronksmedalimees Vahur Teppan, diskvalifitseeriti (sest Teppan sõitis slaalomirajal ühest väravast mööda), õnnestus pääseda teise ringi, kaheksa parema hulka.

(Teppani ema, Tartu abilinnapea Tiia Teppan ei suutnud esimese hooga kuidagi uskuda, et tema poja võistkond kaotas minu võistkonnale, ja ega Vahur Teppan olnud ise ka varmas emale tunnistama, et ta võistlusmäärusi rikkus, vaid raius talle, et lihtsalt kaotas; kuigi ma ei ole siiamaani saanud veenvat ümberlüket kahtlusele, et Teppan võis tolle kaotuse mu võistkonnale korraldada meelega; et miks – aga seepärast, et ta ise oli ametis suusalaada korraldamisega ja ei saa välistada, et mõni tema võistkonna liige ei läbenud järgmise ringi võistlusaega ära oodata; liiati oli slaalomirada, kus Teppan pärast suusahüpet võistles, ainus, kus oli võimalik endale diskvalifitseerimine korraldada; igatahes on Teppani võistluselt kõrvaldamine samasugune müsteerium, nagu Eerik-Niiles Krossile kehtestatud USAsse sissesõidu keeld.) Teisest ringist mu võistkond enam edasi ei pääsenud; omas vahetuses pidin tegema kaks trahviringi.

Ent see, mis tõrke tekitas, hakkas tasapisi hargnema oktoobri lõpust, pärast nädalast puhkust päikselises Portugalis, mis oli mõeldud väikse hingetõmbepausina rattahooaja järel. Siis, oktoobri viimasel nädalal, võtsin kapist Norra endise suusaässa Frode Estili Swenori marki klassikarullid ning One Way kepid ja alustasin suusahooajaks valmistumist. Edasine on kulgenud kuivade arvude keeles nii:

T, 28.10 – rullid (siin ja edaspidi ainult klassikarullid) 16,0 km (1:18.45)
K, 29.10 – rullid 17,4 km (1:22.15)
N, 30.10 – EMS ehk elektromüostimulatsioon
R, 31.10 – rullid 17,4 km (1:19.50)
L, 1.11 – ratas maanteel 52,9 km (1:38.53), keskmine kiirus 32,1 km/h
E, 3.11 – rullid 19,1 km (1:27.00)
T, 4.11 – rullid 19,1 km (1:27.20)
N, 6.11 – EMS ehk elektromüostimulatsioon
L, 8.11 – rullid 22,5 km (1:45.15)
P, 9.11 – ratas maanteel 49,2 km (1:30.35), keskmine kiirus 32,6 km/h
E, 10.11 – rullid 19,1 km (1:26.10)
K, 12.11 – rullid 20,8 km (1:37.20)
N, 13.11 – EMS ehk elektromüostimulatsioon
L, 15.11 – suusasõdalase võistlus + ratas maanteel 33,8 km (1:03.05), keskmine kiirus 32,1 km/h
P, 16.11 – ratas maanteel 42,4 km (1:24.38), keskmine kiirus 30,05 km/h

Eelmise nädala kolmapäevast, mil rullitamise tunnetus hakkas juba lihastesse tulema ning esialgne vastumeelsus selle pimedas ja tuules ja üksinduses tehtava treeningtöö vastu hakkas taanduma, ei ole enam rulle sõitnud. Tookord lõi trenni lõpus parema käe küünarnuki siseküljele valu – sinna, teate küll, kus on see ebameeldiv närv, mis teeb vastikut valu, kui ära too koht kahe luu vahel ära lüüa – ja sellest saadik olen küünarnukki hoidnud. Suusasõdalase võistlusel kohtasin Margus Mustimetsa, Eesti üht parimat füsioterapeuti, keda olen sügisel näinud ka Tähtvere spordipargis rullidel treenimas, ja lasin tal käigult katsuda, milles võib olla probleem. Ta mudis ja tõdes, et esialgu midagi hullu ei ole, lihtsalt asfaldi toksimisest tekkinud põrutus. Soovitas pärast trenne panna veerandiks tunniks külma peale ning profülaktika mõttes Voltareni geeliga kolm korda päevas määrida.

Määrinud olen, aga asfalti rohkem toksinud pole, las küünarnukk pigem rahuneb ja taastub. Praegu ei ole kiiret kusagile, õnneks saab ratta sadulas aeroobset võimekust hoida.
******

Jeep Wranglers descending Moab Rim Trail, Moab, Utah. 26. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vahur Teppan pühapäevasel suusasõdalase võistlusel suusahüpet sooritamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits suusasõdalase võistlusel noolega õhupalle sihtimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits ja Vahur Teppan pühapäevasel suusasõdalase võistlusel pärast avaringi. Foto autor: Tiia Teppan
Foto 4: Eesti endine laskesuusakoondislane Priit Viks suusasõdalase võistlusel suusaergomeetrit tõmbamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Sõudmises olümpiamängudel hõbemedali võitnud Tõnu Endrekson suusasõdalase võistlusel suusaergomeetrit tõmbamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Pehmo on uus jobu ehk miks mehed peavad sportima?

Kõigepealt paar avaldust.

Näiteks: ma olen uhke, et ma ei ole gei!*

Või: ma olen uhke, et olen normaalne mees!**

Edasi: ma olen uhke, et meil on Eesti parim blogi! Vaadake viimaste sissekannete kommentaaride arvu: 135 – 167 – 66 – 127 – 108 – 62 – 79 – 260 – 156 – 213 – 268. Peavoolumeedia peab sageli naba paigast vinnama, et avaldada lugusid, mis nii hoogsalt kaasa tõmbavad ja nii innuga sõna sekka ütlema kutsuvad.

Ja nüüd: pehmonduse levik meeste seas kujutab ohtu meie riigile ja rahvale!

Sel teemal avaldasin teisipäevases Postimehes kommentaari, mis ajas paljud, kes end sest puudutatuna tundsid, marru, aga mille peale – ja ühtlasi minu kõigi eelnevate ajakirjanduses avaldatud kirjutiste peale – ütles üks mitte ainult Eestis, vaid rahvusvahelises teaduses tunnustatud naisprofessor, et ta loeb alati mu arvamuslugusid huviga, sest julgen ujuda vastuvoolu – on näha, et teile ei meeldi leiges leemes loksumine või umbes midagi sellist (sõna-sõnalt ei mäleta) lausus ta –, ning lisas, et enamasti on mul ka õigus.

See oli suurim tunnustus – tunnustus rahvusvahelise tippmainega teadlaselt! –, mida olen viimasel ajal saanud, ja millega varustatuna võib kõik oma kriitikud saata poksijate keeles ööbikuid kuulama.

Paljud ei saanud mu Postimehe kolumni sõnumist kahjuks aru. Või ei tahtnud saada. Sest miks nad muidu keskendusid pisiasjade kallal norimisele. Küll küsiti, miks on minu arvates ainuüksi kätekõverdused ja Tartu maraton - kusjuures see aeti oma rumaluses koguni segamini maratonijooksuga! - meheks oleku mõõdupuu; küll avaldati soovi kaameraga fikseerida, kas ma tõesti suudan 50 kätekõverdust teha. Eks siis seletasin, et panin nimme lati nii madalale, 50 peale, sest see on elementaarne, mida iga vähegi terve mees peab suutma; ja et algul oli mul sportlike näitajate loetelu pikem, aga Postimehe kommentaari maht on 2800 tähemärki (koos tühikutega), mistõttu viskasin ülejäänud välja, jättes sisse 1) kätekõverdused, sest nende tegemise suutlikkust saab igaüks jalamaid kodus järele kontrollida, ja 2) Tartu maratoni kui kõige populaarsema, pikaajalisema, prestiižikama rahva- ja massispordiürituse.

Samas on õigustatud küsimus, miks siduda antipehmondust just spordiga. Hea meelega seletan.

Nagu te teate, et sport noortes meestes parim iseloomu kasvataja. Alati on olnud. Sport arendab võitluslikkust, mida on vaja igal mehel; sport arendab tahteomadusi, enesedistsipliini, kannatamisvõimet, arusaamist raske töö vajalikkusest, samuti sellest, et ükskõik mille saavutamiseks tuleb vaeva näha. Ehk teisisõnu: sport on parim mehelikkuse vormija.

Miks paljud pehmomehi õigustavad ja pooldavad? Kerge vastus on, et pehmondus on moevärk. Aga see pole kõige õigem vastus. Õige vastus on see, et paljud ei paindu seda tunnistama, kui tähtis roll on spordil mehe kujundamisel, ja samuti see, et paljudel puuduvad need väärt omadused, mida sport meestes arendab. Seetõttu ongi neist saanud pehmonduse eestkõnelejad ja esiletõukajad. Pehmod – need on sportliku vormita, sültja keha ja iseloomuga, vähese tahtejõuga, puuduliku visaduse, nõrga kannatamis- ja vähese otsustusvõimega, alaarenenud vastutustundega, lodevad ja mugavad, konformistlikud ja selgrootud isendid.

Üks noor, ilus ja elus kaugele jõudnud naine ütles selliste iseloomutute pehmomeeste kohta: «Iseloomutul on lihtne vältida konflikte ja vastuolusid teiste inimestega, mitte võtta vastu otsuseid või vastutust enda kanda. Ja tead, kui ebaseksikaks sellist asja naised peavad! Minu jaoks võrdub pehmo mingi ollusega, kellega ma tegemist teha ei taha. Naiselik mees ei ole cool ja naistele ei lähe peale, tegelikult on neil endalgi häbi. Nii nagu mehelik naine, on ka naiselik mees häbiväärt asi.»

Kuldsed sõnad, kas pole?

Edasi väljub küsimus juba kohalikest raamidest. Jah, tõelised mehed võiks ju olla õnnelikud ja rõõmsad, kui osa mehi hakkab pehmoks, sest sedasi ei kujuta nad naiste eest võideldes neile arvestatavat konkurenti. Sest mida normaalne naine soovib: loomulikult seda, et ta saaks mehele kindel olla, mehele loota, talle toetuda, olla veendunud, et mees ei pelga vastutust võtta ja kriitilisel hetkel n-ö alt ära ei hüppa. Pehmomees võib küll algul olla huvitav – loeb küünlavalgel sulle Alliksaare luulet ja lubab veini rüübates tähed taevast alla tuua –, aga kui elu oma täie karmusega lajatab, on tal piltlikult öeldes saba jalge vahel, sest mehelikku iseloomu ja mehelikke omadusi pole.

Ent meie elus ei käi võitlus ainult kaunima soo esindajate pärast. Valmis tuleb olla võitluseks ka selle nimel, et oma maad ja rahvast, oma naist ja lapsi kaitsta. Seda eriti olukorras, kus meie kõrval asub kõige macholikum riik, mida Euroopas üldse leiab.

Ma tahaks näha, kuidas pehmod oma maad ja rahvast, naist ja lapsi sellise machoriigi eest kaitsevad.

Tegelikult... ma ei taha seda näha. Sest see oleks valus ja traagiline.

Seepärast peavadki mehed sporti tegema, et mitte muutuda pehmoks. Sittadeks äraandjateks.

* parafraas Apple’i juhi ja Läti välisministri kelkimisest: «Olen uhke, et olen gei!»
** ei või olla eales kindel, et mõni idioot sellist ütlemist perverssel nüüdisajal vaenu õhutamisena ei üritaks käsitleda.
******

Jeeps descending Moab Rim Trail on the edge of Colorado River, Moab, Utah. 26. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ott Kiivikas, mees, kelle muskulatuurini ei küüni ükski teine eestlane. Foto autor: Raimond Rooparg, Scanpix
Foto 2: Jaanus Laidvee ründamas jalgrattal Z-turni rasket lõiku Moab Rim Traili (vt foto sissekande all) pikal ja järsul tõusul. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 3: Venemaa president Vladimir Putin Tuvamaal hobuse seljas. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuidas saavutada jooksus tõeline arenguhüpe?

Heureka! Nüüd saate kõik lõpuks ometi oma jooksuvõimekuse uuele tasemel viia. Enam ei pea te pikalt ja tuimalt ja sihitult löntsima, sest saan anda teie treeningutele selge, kindla ja konkreetse suuna.

Leidsin nimelt üles oma vana treeningupäeviku – ja see on oi kui õpetlik!

Miks te kõigi jooksutulemused seni haledaks ja alla keskpäraseks on jäänud? Kohe nii haledaks, et suurem jagu teist ei oska selles süüdistada kedagi ega midagi teist, kui IAAFi ekspertide koostatud eri alasid võrdlevat punktitabelit, mis teid, maratonihullusesse pööranuid, justkui õiglaselt ei hindavat. Aga sellepärast on jäänud, et te olete «panustanud» kvantiteedile selle asemel, et panustada kvaliteedile.

Vaatame hooaega 1987-1988, mis päädis Souli olümpia-aasta 19. juunil – ülikooli eksamisessiooni ajal (kõik eksamid sooritatud hindele «väga hea») – 800 meetris joostud isikliku rekordiga 1.55,9. (Muide, päevikus on kirjas ka tolle jooksu vaheajad: 13,9 – 26,3 [teine 100 m 12,4ga!] – 40,1 – 54,5 – 1.09,1 – 1.24,6 – ? – 1.55,9.) Kuuaruannetesse on lisatud näited mõnest huvitavamast lõigutrennist, et saaksite aimu kiirustest.

1987

September (kokku trenniaeg 23:15) – 224 km jooksu, 3:25 jõudu

Oktoober (23:00) – 225 km jooksu, 5:05 jõudu

November (24:40) – 232 km jooksu, 3:15 jõudu;
sh maneežis nt 5x1000 m (viimane lõik 2.55),
3x1000 m (3.04; 3.02,5; 3.00)

Detsember (31:35) – 271 km jooksu, 3:35 jõudu;
sh maneežis nt 5x1000 m (viimane lõik 2.53),
8x600 m (ajad 1.43 kuni 1.47, viimane lõik 1.38),
7x200 m (27,5 kuni 28,0)

1988

Jaanuar (11:10) – 99,5 (!) km jooksu, 0:20 jõudu;
sh maneežis nt 10x150 m (20,4 kuni 21,1);
5 võistlust (sh Eesti sisemeistrivõistlustel 800 m jooksus 7. koht)

Veebruar (13:25) – 113 km jooksu, 0:45 jõudu;
sh maneežis nt 4x600 m (1.39-1.39-1.40-1.34);
4 võistlust (sh Moskvas üleliidulisel kuue kõrgkooli kohtumisel 1000 m 2.35,5 ja TÜ hallis Balti kõrgkoolide kohtumisel 600 m 1.25,0)

Märts (19:05) – 177,5 km jooksu, 2:40 jõudu;
sh maneežis nt 5x150 m (19,8 kuni 20,3),
10x200 m (kaks viimast lõiku 27,3 ja 26,3),
5x600 m (viimane lõik 1.33),
kahel korral 7x600 m (viimane lõik 1.41),
korra 8x600 m (1.46 kuni 1.47, viimane lõik 1.42,3)

Aprill (17:20) – 159,5 km jooksu, 0:35 jõudu;
sh 5x200 m (26,5-27,0-26,8-27,8-27,8)+3x200 m mäkke,
8x600 m (1.43 kuni 1.46, viimane lõik 1.40),
4x1000 m (3.02-3.02-3.01-3.02);
kokku sel kuul mäkkejookse 35x200 m ja 5x450 m

Mai (8:00 – jah, kaheksa tundi ainult!) – 84 km jooksu;
sh 8x150 m (19,1 kuni 19,7),
10x150 m (18,5 kuni 19,0),
8x200 m (28,0-27,7-27,5-27,3-26,5-26,7-26,8-26,2),
3x400 m (56,5-57,5-58,5)+2x200 m (29,5-28,9);
5 võistlust (sh TRÜ meistrivõistlustel 800 meetris soolojooksuga esikoht, vaheajad 27,2-56,0-1.26,5-1.57,0)

Juuni (7:30) – 85 km jooksu; sh 8x200 m (26,3 kuni 27,3)

Mida me siit näeme ja järeldame?

Näeme, et põhikilometraaž kogunes vastu aastavahetust aasta nelja viimase kuuga (ma ei hakanud detailidesse laskuma ega tooma välja, kui palju neist jooksudest oli tehtud rahuliku ja kui palju tempokrossina ning kui palju fartlekina). Lisaks jooksjale spetsiifilised jõutrennid. Siis tuli jaanuaris-veebruaris talvine võistlushooaeg, kus treeningute maht oluliselt kahanes. Märtsis ja aprillis, pärast sisehooaja lõppu, suurenes maht taas, aga kaugeltki mitte nii suureks, nagu eelmise aasta lõpus. Samuti on näha, et oluliselt suurenes lõigutrennide hulk, peamiselt just pikemate, 400-600-meetriste lõikude arvelt. Kui mais algas võistlushooaeg, kahanes treeningmaht minimaalseks. Enamiku trennide sisuks oli joosta kiireid lõike, 150-200 meetrit.

Ja nüüd võrrelge seda sellega, mida teie teete. Pole ime, et minu trennid kvaliteedilt teile üle jõu käivad. Miks? Sest te olete end oma pikkade ja aeglaste jooksudega lihtsalt ära tapnud ja nüristanud. Surmanud endas selle vähesegi kiiruse, mis teil võib-olla oli. Eelviimase Jooksja numbris ütleb aga kiropraktik Allan Austin Oolo väga selgelt, et on vaja teha kiireid trenne. Ta soovitab igas trennis joosta 5x100 meetrit. Sama soovitas mulle aastaid tagasi ka Harry Lemberg, kui küsisin talt jooksunõu. Aga millal teie viimati kiireid otsi jooksite? Või üritate väita, et kiirest jooksust pole teile kasu, see ei aita pikamaajooksus millelegi kaasa? Tobe jutt suhu tagasi! Näiteks jooksin 1988. aasta mai algul ilma igasuguse pikamaajooksja ettevalmistuseta Elva mändide all küllaltki raskel, tõusude ja juurikate ja pöörangutega krossirajal 4000 meetrit 12.56,9ga, mis teeb 1 km keskmiseks ajaks pisut üle 3.14. Näete siis, kuidas kvaliteetne trenn andis minusugusele mittepikamaajooksjale igati korraliku aja ka 4000 meetri krossirajal.

Loodan, et võtate siit õppust ning saate innustust, kuidas tõelist jooksutrenni teha.

Lühidalt: lõpetage uimerdamine ja hakake ometi jooksma!

Aga selleks peate hakkama ka jooksja moodi treenima. Olge siiski hoiatatud: eeltoodud kavu kopeerida ja kasutada isiklikul riisikol ehk omal vastutusel! Aga sellised hoiatused on mõistagi ainult nõrkadele.
******

Delicate Arch, Arches National Park, Moab, Utah. 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Venelane Juri Borzakovski tuleb 2012. aastal 800 meetri jooksus 1.48,61ga Euroopa meistriks. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Urmet Uusorg, Eesti rekordimees 800 meetri jooksus, aastal 1999 Tartus TÜ staadionil Balti matšil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Leedu parimaid 800 meetri jooksjaid Vitali Kozlov (nr 58), kelle isiklik rekord on 1.46,58. Foto autor: Evaldas Semiotas, Scanpix Baltics

Pullerits: Miks jooksmisest on saanud poosetamine?

1984. aasta varakevadel sõitis vähemalt 15, kui mitte ligi 20 noort Eesti jooksjat Tallinnast lennukiga kaheks nädalaks Sotši. Ei ühtki neiut, ainult noormehed – jooksmine on ikkagi tõsiste isaste tõsine ala –, enamik vanuses 17-19. Selliseid, liiati kodunt kaugel, pole kerge ohjata. Igaüks, kes näha tahtis, pidi nägema, et probleemid on tulemas.

Olin Tartu Ülikooli esimese kursuse tudengina üks noist noortest meestest, kuigi vähem kui aasta varem ei olnud mul põhjust sellest unistadagi, et keegi mind lõunalaagrisse kaasa võtaks. Keskkooli lõpus, kevadel 1983, olin jooksnud Tartu koolinoorte meistrivõistlustel 800 meetris isikliku rekordi 2.09,1 – mis siis, et ilma igasuguse trennita, aga tulemus polnud sellegipoolest märkimist väärt, andis alles 3. koha. (Abituriendina olin saanud Tartu maratonil 5:31.22ga alles 2786. koha – nii palju siis suusatasemest.)

Aga juba sama, 1983. aasta sügisel, olles mõned nädalad Heiti Annuse käe all trenni teinud, tulin kõigile üllatuseks Tallinnas Komsomoli staadionil 800 meetris soolojooksuga Kalevi ülevabariigiliseks noortemeistriks. Aeg 2.01,6 oli juba selline, mis köitis veidi laiemat tähelepanu, ja tõi kutsed Eestis peetavatele treeningkogunemistele nii Viljandisse kui Käärikule. Talvel tulin TÜ kergejõustikuhalli 150-meetrisel ringil Kalevi noorte sisemeistriks 600 meetri jooksus (aeg 1.29,4), kusjuures pool maad jooksin ühe naelikuga. Kevadel võttis Raimond Luts (fotol ülal vasakul) mind kaasa Sotši laagrisse.

Ühte peab Sotši sõitnute kohta veel märkima: nad olid enamikus keskmaajooksjad. Mõned, nagu Heiki Sarapuu ja Arvi Uba, jooksid ka pikemaid maid, nagu 3000 ja 5000 meetrit, ent olid nobedad ka palju lühemal võistlusmaal. Tollal ei unistanud ükski mõistlik noor jooksumees, et hakkaks poolmaratoni või maratoni jooksma. Jooksmine – see tähendas meile ikka kiirust ja kiiruslikku vastupidavust.

Kevadel, pärast Sotši laagrit, läks mõistagi paugutamiseks. Üksteise järel sain paari nädalaga kirja järgmised tulemused:
400 m 52,3
400 m 52,5 (TÜ meister)
800 m 1.59,5 (TÜ meistrivõistluste 3.)
800 m 1.58,5 (Tallinna-Tartu linnavõistluse 5.)
400 m 52,6
sprindi mitmevõistluses 1520 p
800 m 1.58,5 (sellest lähemalt allpool!)
400 m 52,1 (Tartu meistrivõistluste 4.)
800 m 1.58,5 (Tartu meister)
800 m 1.58,2 (kõrgkoolide meistrivõistluste 5.)
800 m 2.00,1 (Kalevi noortemeister)

Kas näete, kui tihe oli kevadine võistluskalender mais ja juunis? Ja näete, kuidas stabiilsus püsis? Viimane 800 meetri aeg tuli üle kahe minuti seepärast, et, tunnistan, läksin starti ääretult enesekindlana, lasin teistel meestel vedada, ja kui lõpuni jäi 100 meetrit, siis ajasin käed uljalt võidu märgiks püsti ja kihutasin seejärel teisi selja taha jättes võidukalt finišisse.

Neist jooksudest olulisim oli 1.58,5ga lõppenu. Tegelikult läksin jooksma 1.55-1.56 kanti – seda pärast kaheksat kuud treeningut, kuumaht umbes 120-130 km –, sest tegemist oli Eesti juunioride meistrivõistlustega ning seal tuli näidata tulemust. Esimeses jooksus panid Eero Tõnuri, Valdek Apivala (fotol ülal paremal) ja Tiit Paalberg – tollane Eesti absoluutne tipp – muidugi 1.52 ja 1.53 kanti sellised märgid maha, et medalilootust polnud. Aga tähtsam oli joosta hea aeg. Treener Raimond Luts jagas minu jooksus kolme mehe vahel (mina üks neist) ülesanded täpselt ära, kes millal tempot peab hoidma ja kruvima. Pidasime plaanist ilusasti kinni (mina vedasin avaringi teise poole), aga tõrge tekkis viimases kurvis. Luts ütles pärast, et jäime seal peaaegu seisma – kõik passisid kõiki. Lõpusirgel spurtisin küll teiseks (kaotasin võitnud Mati Päikele vaid ühe kümnendiku), aga aeg 1.58,5 oli pettumus. See andis lõpuks 6. koha. 4. kohast jäi vajaka vaid kaks kümnendikku.

Küsite, miks ma sellest nii pikalt räägin? Väga lihtne: et seletada teile, mida tähendab tõeline jooksmine, kus on kiirust ja hoogu ja särtsu ja võitlust. Ja vastuseks ajaloolane Pärtel Piirimäele, kes süüdistas mind hiljuti, et pean keskmaajooksu ülevamaks kui maratonijooksu. Õige see on, et pean küll. Sest keskmaajooks ongi õige jooks, kus saavad kokku kaks peamist omadust, mis ühel heal ja mitmekülgsel jooksjal peavad olema: kiirus ja vastupidavus. Ma kuulutan isegi järgmist: see, kes ei ole 800 meetrit alla kahe minuti jooksnud, ei tea, mis jooksmine on, vaid räägib millestki, mis on jooksmise sarnane liikumine. (Võrdluseks: Piirimäe maratoni isiklik rekord 2:47.57, pealtnäha igati tummine tulemus, annab IAAFi ametliku tabeli järgi 582 punkti, mis võrdub 800 meetri jooksus ajaga 2.08,32 ja 600 meetri jooksus ajaga 1.31,17.)

Kahjuks on Eestis õigeid ja tõelisi jooksumehi, kes ei karda ränkasid lõigutrenne, vaid oskavad neid nautida, vähe järele jäänud. Omal ajal, kui mehed staadionile trenni tulid, naelikud näpus, siis ikka küsiti, et «nooh, kas läheb kihutamiseks?». Muidugi läks! Tegelikult polnud midagi meeliülendavamat, kui joosta näiteks 6x300 meetrit (43-45 sekundit) või 8x200 meetrit (27-29 sekundit) või 5x400 meetrit (59-60 sekundit). Siis said jooksumaitse suhu ja -tunde lihastesse. Ja jõudsid ka võitlustel korralikult pingutada. Nüüd, nagu olen varem märkinud, on Eesti tõelise ja ehtsa jooksu ehk keskmaa-alade tase langenud nii madalale, et ma oleks oma 800 meetri isikliku rekordiga 1.55,9, mis joostud kevadel 1988, kaks aastat pärast Nõukogude armeest naasmist, tänavuses Eesti edetabelis koguni kaheksas. (IAAFi tabelis annab see 870 punkti, mis võrdub maratoniajaga 2:27.30) Tollal, 1988. aastal, mahtusin Eestis selle resultaadiga vist napilt esimese 30 sekka.

Aga mis toimub nüüdisajal? Enamik mehi, ise parimais aastais, paljud veel sinna jõudmatagi, trööpavad ja nüristavad ennast pika ja ülipika aeglase jooksuga. Ei usu, et suur osa neist jõuaks 300 meetrit kas või korra 43 sekundiga läbi joosta. Selle asemel on nad teinud endale jumaluse maratonijooksust, mida valdav osa ei jaksa läbida isegi nii kiiresti, nagu Piirimäe. Enamik maadleb tõsiselt 3:30 piiri murdmisega, mis annab IAAFi tabelis 172 punkti, mis 800 meetri jooksus võrdub ajaga 2.33,73, mis minu mälu järgi jäi minu kooliajal alla isegi 10. klassi hinde «5» normile (jah, olid minu ajal koguni sellised normid!) 800 meetris.

Lühidalt, tänu sellele, et igasugused tegelased on võtnud endale eesmärgiks läbi joosta maraton ja teinud sellest meediasündmuse, on maratonist kui sellisest, seal saavutatud aega arvestamata, tehtud mingi omaette suur siht, milleni igaüks peab küündima. See, ütlen otse, on jama ja seejuures veel mõttetu. Kõik need tegelased, kes läbivad maratoni üle nelja tunni, ainult kujutavad endale ette, et nad jooksevad. Nad kõigest läbivad tolle maa, ja selle läbimine ei näita mitte midagi. Ka 3:30, nagu IAAFi tabel kinnitab, ei näita mitte midagi. Isegi aeg 3:00 veel mitte.

Aga miks siis kõik maratoni läbimisest kui suurest ja auväärsest saavutusest räägivad? Aga sellepärast, et sellega poosetada. Andke andeks: ma küll ei lange nii madalale, et tulla 10. klassi 800 meetri ajaga 2.30 praalima. Ei ole ju põhjust, kuigi see on kõvem tulemus, nagu IAAFi tabel kinnitab, kui maratoni 3:30.

Niisiis, vähem tühja poosetamist, rohkem ehtsat ja korralikku jooksmist! Usun, et ehedad ja tõelised jooksumehed, nagu näiteks Rein Valdmaa, jagavad mu seisukohta.

Ahjaa, et mis oli see probleem, mis seal Sotšis tekkis? Üks noorjooksja ostis endale jäätist, kui oli kurku külmetanud. Sai selle eest treener Lutsult veidi võtta. Ei midagi enamat. Mingeid muid probleeme polnud. Vanasti tegid mehed ikka korralikult trenni ja pidasid distsipliini, seepärast tulid ka tulemused. Aga saata tänapäeval nii suur hulk noori mehi kodunt kaugemale – minu kui endise amatöörkeskmaamehe keskealisest profifantaasiast tuleb puudu, mis situatsioonid siis kõik tekiks. Eks osati seepärast pole ka arvestatavaid tulemusi.

On ainult pseudojooksjate ülespuhutud poosetamine.
******

Delicate Arch, Arches National Park, Moab, Utah. 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: 800 meetri jooksu finiš 2003. aasta suvel Eesti meistrivõitlustel Tallinnas. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Endine keskmaajooksja ja jooksutreener Raimon Luts kümme aastat tagasi Valga staadionil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Valdek Apivala, kes oli 1980. aastate keskel ja teisel poolel Eesti parim ja lootustandvaim noor keskmaajooksja, 2007. aasta suvel Otepää golfiväljakul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mõned nimetavad seda jooksmiseks. Osalejad Tartu tänavusel linnamaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: 800 meetri jooks 2009. aasta suvel Eesti meistrivõitlustel Tallinnas, kõige ees Tiidrek Nurme, tema kannul Nikolai Vedehhin ja Roman Fosti. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 6: Aeg septembrikuisel Tallinna maratonil üle kolme ja poole tunni, aga jaks täiesti otsas... Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 7: Mitte maraton, vaid pigem tsirkus ja palagan. Konn septembrikuisel Tallinna maratonil. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix