Tunnistan ausalt: juba juunikuu algul hakkas rattasõit end ammendama. Stopp! Ärge kiirustage taas järeldustega! Rattasõit iseenesest on mõnus mugavusala, aga ammendama hakkasid ühed ja samad teed. Olin kevadest saadik osalenud Tartu Velo Klubi ühistreeninguil ning ikka ja jälle kahel marsruudil: kas mööda Viljandi maanteed Puhjani ja tagasi või mööda Põlva maanteed Liivani ja tagasi. Kaua võib?! Üks ja seesama, üks ja seesama...
Mulle aitab!
Pakkisin asjad ja sõitsin kaugemale vaheldust otsima.
Üllataval kombel Ameerika piirivalve esindaja New Yorgi JFK lennujaama piiripunktis isegi ei küsinud, miks ma Ameerikasse tulen, mida seal teha kavatsen, kauaks jään. Tal polnud ühtegi küsimust, absoluutselt mitte ühtegi. Võttis ainult kummagi käe pöidla ja nimetissõrme ning silmaiirise jälje, lõi passi kaks templit ja lasi minna. (Nüüd ei pea lennukis täitma isegi seda piklikku valget isikuandmetega paberit, mis piiripunktis varem klambriga passi külge löödi ja mis maalt lahkudes ära korjati.)
Olin aegsasti valmis vaadanud koha, kust saab ratta laenutada. Aga kui Broadway, 8. avenüü ja Central Parki edelanurga ristumiskohas Columbus Circle’ile (fotol vasakul) lähenesin, hakkasid igasugused neegrid ligi trügima, et kas ma neilt ratast ei taha. Ütlesin neile resoluutselt ei. Olin otsustanud, et kasutan firma Bike and Roll teenuseid, sest see on suur rattalaenutuskett, kel ka korralik veebikülg, mitte mingi suvaliste neegrite kahtlane «ettevõte» – see on fakti konstateering, ei midagi muud –, kus kolm ratast posti najal või tont teab kus nurga taga. (See, kes üritab siin taas oma registri lahti lasta ja karjuda «Rassism!», mingu ise New Yorki ja laenutagu ratas just noilt nurgapealsetelt neegritelt, mitte näiteks Bike and Rollilt. Vastasel juhul on nende kisa tühi plära.)
Siin on targad mehed rääkinud, et rattasõidus tuleb teha ka pikki trenne. Eestis, andke andeks, on üle tunni, äärmisel juhul üle pooleteise tunni jutti sõita vaimselt nüristav. Igal pool üks ja seesama, mets ja põllud. New Yorgis oli plaanis midagi pikemat, ikka neljatunnine sõit vähemalt.
Suundusin Hudsoni jõe äärde, kus piki Joe DiMaggio (kelle nimi spordisõpradele tutvustamist ju ei vaja) Highway äärt kulgeb kahesuunaline kergliiklustee Hudson River Greenway (fotol ülal paremal). Võtsin sellel suuna Manhattani lõunatipu poole. Rattalaenutus oli andnud kaasa New Yorgi rattateede kaardi ja igaks juhuks ka rattaluku, kuigi mul polnud mingit kavatsust ratast kuskile maha jätta. Nagu öeldud, plaanis oli neljatunnine rahulik aeroobne sõit.
Ilm oli ilus, soe ja päikseline. Jõe äärest puhus jahutavat tuult. Kuigi laenutatud Trek polnud kaugeltki nii võitlusvõimeline nagu mullu kevadel Salt Lake Cityst ostetud Trek, jooksis see päris ladusalt ja pehmelt. Pidurid töötasid, käiguvahetaja samuti – mis muu saab veel oluline olla?
Vasakule vaadates paistsid piki sirgeid tänavaid Manhattani kõrghooned, paremal möödusin üksteise järel Manhattani laevaterminalist, Intrepidi lennukikandja-muuseumist, Dog Parkist, siis taas järjekordsetest sadamatest, siis piki kergliiklusteed kulgevast Hudson River Parkist. Ees kõrgusid finantspiirkonna taevasse küünitavad uued pilvelõhkujad (fotol vasakul). Kui jõudsin TriBeCa linnaosani, lõikas tee ära suur ehitustanner ning kaotasin mõneks ajaks jälje. Aga teada oli, et tuleb sõita mööda kaldaäärt, ja nii ma jõudsingi Battery Parki uude linnaossa. Tempo ei olnud kõva – ja see ei olnudki omaette eesmärk. Peaeesmärk oli saada mõnus fiiling ehk tunne ja linnaga tutvuda. Pikk trenn oli lihtsalt lisahüve.
Manhattani lõunatipus tuli mõneks ajaks siirduda ka üldisse liiklusvoogu. Ent mis üllatas: ka seal oli rattatee korralikult maha märgitud ning autoradadest eristatud (fotol paremal). Sama kogesin hiljem Manhattani südames liiklustihedatel avenüüdel. Mõttekoht, kas pole?! Isegi New Yorgis suudetakse rattateed ilusasti maha märkida ja linn rattasõbralikuks teha, aga seda ei suudeta Tallinnas ega Tartus ega üheski muus Eesti linnas. Tahet ei ole, vaat milles on asi! Meil on autod liiga suured kunnid. (Chicagos, kogesin hiljem, on elu sama rattasõbralik nagu New Yorgiski.)
Manhattani lõunatipust suundusin FDR Drive’i ääres East River Bikewayd pidi üles põhja poole. (Pange tähele tee nime:
bikeway ehk rattatee!) Plaan oli sõita ka mõnele sillale. Eelmisel päeval olin käinud New Yorgi ilmselt ilusaimal ja kuulsaimal sillal, Brooklyn Bridge’il, nii et selle jätsin vahele. Valik langes järgmise, 102 aasta vanuse ja 2089 meetri pikkuse Manhattan Bridge’i (fotol all paremal) kasuks.
Paraku osutus probleemiks see, kuidas sillale pääseda. Piki Pike Streeti keskel kulgevat roheala viis silla pealesõidu suunas ilus kahesuunaline rattatee, aga kui see ristus Canal Streetiga, kadus mul taas järg käest. Olgu märgitud, et sillale ei saa sõita suvalisest kohast koos autodega, ja sild on suur: sel on kaks korrust, kokku seitse sõidurida autodele ja neli metrooliini; jalgrattureile ja jalakäijaile peaks seal olema oma rada – aga kust see algab?
Olin juba otsinguist loobumas, kui märkasin Canal Streetil, kuidas ratturid teisel pool teed barjääri tagant sillalt vastu tulid. Hurraa, ots käes! (Alles hiljem laenutusest saadud hiigelsuurt kaarti lähemalt uurides leidsin, et seal olid ka kõik sildadele sõitmise marsruudid üksikasjalikult skeemile kantud.) Järgnes kilomeeter pidevat tõusu kitsal, piirete ja võrega eraldatud kahesuunalisel rattarajal, kus mõni mees tuli laskudes küll vastu vähemalt 50 km/h. Huvitav, kui mõni saamatu üles sõitja neile ette peaks keerama, mis siis saab, mõtlesin. Sõitsin silla keskele (fotol vasakul vaade sillalt)) ja keerasin seal otsa ümber.
Ise sõitsin alla tagasi umbes 40 km/h-ga, vastutulijaid nähes kiirust alandades, sest rada oli tõesti kitsas, ja jätkasin East River Bikewayd mööda põhja poole väntamist. Keerasin päris jõe äärde East River Promenade’i peale ja sõitsin läbi Williamsburgi silla (fotol paremal) alt. Väge mõnus oli kruiisida, rahvast oli vähe, tee aga lai.
Kuid 40. tänava kandis sai jõeäärne kergliiklustee ühtäkki otsa. Ees oli väravaga suletud mahajäetud plats. Oletasin juba kaugemalt niigi, et ega ma jõe kallast mööda vist otse edasi pääse, sest ees kõrgusid ÜRO hooned. Nii pidingi siirduma pisut «sisemaale», 1. avenüüle.
Kes arvab, et New York on lame, see eksib. 1. avenüül on mitu päris pikka tõusu ja laskumist. Lisaks tegin kõrvalepõikeid ärapeidetud pastoraalseile kõrvalteedele, nagu Beekman Place ja Sutton Place, kust avanes kena vaade üle Roosevelti saare kulgevale 1135 meetri pikkusele kümne autosõidureaga Queensboro sillale (fotol vasakul). Seejärel sain keerata taas tagasi jõe äärde, East River Esplanade’ile.
Enne, kui jõudsin jõe kaldal 84. tänavast põhja poole jäävasse Carl Schurz Parki (fotol paremal), tuli ratas ühest pikast trepist üles kanda – see oli ainus kord, kui sõidule ilmus takistus, mis nõudis tõepoolest sadulast maha tulemist. Sealkandis nägin ka, kui ohtlikud on koertega jalutajad rattureile. Tuli üks võidusõidurattal mees, ja järsku liikus temaga samas suunas kulgenud peremehe juurest rihma otsas koer talle üle tee ette. Rattur pidurdas, lendas sadulast, aga maandus õnnega pooleks jalgadele. Vaatasin, kas nüüd läheb arvete klaarimiseks, aga ei läinud. Lõppeks on ju igal pool hoiatavad sildid väljas, et ratturid liiguksid aeglaselt.
Carl Schurzi pargis sõitsin Gracie Mansionini, New Yorgi linnapea residentsini, siis keerasin siis tagasi, heitsin 86. tänaval (fotol vasakul) pilgu Henderson Place’i ajaloolisele eratänavale, ning sõitsin seejärel 5. avenüüni, kus sisenesin Central Parki. Vaat nüüd läks sõiduks!
Võtsin pargis piki East Drive’i suuna põhja. See on lai sõidutee, mis kuulubki peaasjalikult rattureile ja jooksjaile (rulluisutamine paistab New Yorgis üpriski
out!). Sellel sai ka juba kiirust arendada. Laskumised olid päris pikad. Laskeri väliujula juures tuli isegi vaadata, et kurvist välja ei lenda.
110. tänava kandist tagasi lõuna poole suundudes saab ümber Central Parki (kuid selle sees) kulgev tee nimeks West Drive (fotol vasakul) ning algab mägedest üles ronimine. Veel kord: New York ei ole sugugi lame, nagu ehk aerofotodelt paistab. Mitmed võidusõiduratastel mehed ja naised (all paremal) arendasid kõrvaltnäha mõnuga täitsa nauditavat kiirust. Ei, ma ei kavatsenudki neile tuulde võtta ega neile konkurentsi pakkuda, sest pidasin silmas ikkagi enda eesmärki: sõidust mõnu tunda ja ümbrust nautida.
Ma ei tea, kui palju ma tol päeval kilomeetreid läbisin, sest odomeetrit rattal polnud, aga neli tundi sai sadulas veedetud küll. Ja veendutud, et rahulik rattasõit on ikka üüratult lihtne ja vaevatu – aga võib-olla seetõttu, et ümbruse tõttu olid emotsioonid pidevalt taevas. Igatahes jalgsi linnaga tutvudes – ja seda sai ka pikalt hommikust õhtuni tehtud – olin palju-palju rohkem väsinud. Rattasõit on ju mugavusala, nagu ma aegade algusest korrutanud olen, ja mille juurde endiselt kindlaks jään. Ei ole ju vaja oma keha raskust jalgel kanda.
Igatahes soovitan igaühel New Yorgis pikka rahulikku aeroobset rattasõitu teha. See kosutab kõigele lisaks ka hinge ja värskendab vaimu. Sadulas veedetud neli tundi maksid kokku 45 dollarit (sellest kolm dollarit moodustas
peace of mind – just nii oli lepingus kirjas – ehk kindlustus, kui rattaga peaks midagi juhtuma, näiteks rehv lõhkema). Aga iga kulutatud dollar oli seda väärt.
Ei, valetan! Oli mitmekordselt seda väärt.
******
Amasa Back Trail with La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012.
Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Vasakul muust liiklusest eraldatud jalgrattatee New Yorgis Broadwayl Columbus Circle'ist lõunas.
Foto 2: Hudson River Greenway kergliiklustee.
Foto 3: Columbus Circle.
Fotod 4-6: Hudson River Greenway kergliiklustee.
Foto 7: East River Bikeway.
Foto 8: Manhattan Bridge.
Foto 9: Vaade Manhattan Bridge'ilt Lower East Side'i korterielamutele, FDR Drive'ile ja Pier 35-le.
Foto 10: East River Promenade ja Williamsburg Bridge.
Foto 11: Est River Esplanade Carl Schurz Parki ääres.
Foto 12: East End Avenue & East 86th Street.
Fotod 13 ja 14: West Drive Central Parkis.
Foto 15: Bike and Roll jalgrattalaenutus Columbus Circle'i nurgas.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits.
