Pullerits: Miks mõned mõnitavad rattasõitu perverssustega?

Tõsiste rattasportlaste – mõned ütlevad, et tsiklistide – väärikust on ohustamas dekadentliku maailma uus hullus. Ja ütlen kohe otse ära, et mulle see ei meeldi. Minu arvates on see lausa jälestusväärne.

Need on need üritused, kus inimesed koorivad end avalikus kohas ihualasti ja sõidavad siis jalgrattaga linnas ringi. Mul ükskõik, mis nad selle põhjenduseks ja õigustuseks toovad, minu  arvates on see haiglane ja perversne.

Esiteks on see jalgrattasõidu mõnitamine. Veidi liialdades võiks isegi öelda – mööndes, et see ilmselt ei ole üldse tõsi, ent tõlgendada sedasi ju võib –, et need alasti rattaga sõitmised on mõeldud jalgrattaspordi diskrediteerimiseks. Vahet ei ole, et neid sõite ei tehta aja ega koha peale – oluline on, et jalgratas kui spordivahend seostatakse häbitu alasti käitumisega.

Teiseks, antagu pealegi alasti rattasõidule mis nimetus tahes – teadagi: see on nii liberating ehk vabastav, kõlab tüüpseletus, miks inimesed end avalikus kohas paljaks koorivad –, on tegu siiski sulaselge ekshibitsionismiga. See on psüühikahäire.

Kolmandaks, ilmselt, kui tegemist on psüühikahäirega, tahavad ekshibitsionistid rõõmu pakkuda teistele samalaadsete häirete all kannatajatele. Nood, kelle himu nad oma käitumisega rahuldavad, on vuajeristid.

Neile eelmisele kolmele väitele võite vastu vaielda ja leida, et ei, alasti rattaga sõitmine on tore ja seda hukka mõista – see võrdub kitsarinnalisuse ja vanamoodsusega. Ent sel juhul lähme isiklikuks, sest alasti võtmine ongi isiklik.

Küsin teilt kolme asja.

Kas teile meeldib teada ja vaadata – sest tegemist on avaliku üritusega, kus igaüks võib pilte teha ja neid avalikku ruumi üles riputada, nagu siinsed pildid seda tõestavad –, kui alasti rattasõidul osaleb teie ema?

Kas teile meeldib teada ja vaadata, kui alasti rattasõidul osaleb teie naine (või kui olete naine, siis mees)?

Kas teile meeldib teada ja vaadata, kui alasti rattasõidul osaleb teie tütar?

Kui vastasite kas või ühele kolmest küsimusest jaatavalt, siis olen kindel, et peate koos alasti rattasõitjatega minema psühhiaatri juurde.

Loodan, et Eestis sellist perversset üritust eales ei toimu.
******

Flint Trail leading towards the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Alasti ratturid 20. juunil Euroopa nn pealinnas Brüsselis. Foto autor: Pacific Press / Sipa USA / Scanpix
Foto 2: Portlandi (Oregoni osariik, USA) alasti rattasõidul osalejad 27. juunil. Foto autor: Alex Milan Tracy / Sipa USA / Scanpix

Pullerits: Miks Eesti noored jooksumehed käivad alla?

Kas oskate pakkuda vastust küsimusele, miks sellal, kui Eesti jooksuürituste arv ja osalejaskond pidevalt suurenevad, ei tõsta see karvavõrdki Eesti jooksu taset?

Arvate, et küsimus rajaneb valedele eeldustele? Vaatame siis Eesti edetabeleid. Jaanipäeva-eelse seisuga olnuks ma 800 meetri jooksus oma legendaarse isikliku rekordiga 1.55,9 (mis sai joostud maikuus 1988) viies. Selleks ajaks oli vaid kaheksa Eesti meest suutnud tänavu läbida kaks staadioniringi alla kahe minuti. Isegi 1500 meetri jooksus, mis polnud absoluutselt minu ala ja mida jooksin haruharva, olnuks ma oma mittemidagiütleva 4.10ga kaheteistkümnes. Alla nelja minuti on suutnud tänavu 1500 meetrit joosta ainult kuus meest. 3000 meetrit on alla üheksa minuti jaksanud läbida kaheksa meest. 5000 meetri jooksus on edetabelis kirjas kõigest üheksa tulemust, neist juba kolmas üle 15 minuti. Huvitav, mida ütleks selle peale näiteks Rein Valdmaa?

Mina ütleks, et Eesti jooksu seis ei ole kunagi nii vilets olnudki, nagu tänavu. Seda hoolimata sellest, et jooksuharrastus näib olevat jõudnud rohkem massidesse kui kunagi varem kahe viimase kümnendi jooksul. Milles asi?

Asi on lihtne. Noored mehed harjutavad valesti ja jooksevad valesid distantse, nagu argumenteerisin hiljuti ajakirjas Jooksja ilmunud kolumnis.

Noored mehed, kel vanust pole rohkem kui 23-24 aastat ja kes unistavad kohalikest mehetegudest suvistel pikamaajooksudel, peaks tingimata enne sirvima Kristo Reinsalu ja Andrus Nilgi mammutteost «Eesti jooksjate lood». Siis ehk saavad aru, mida nad valesti teevad.

Ja valesti teevad nad seda, et võistlevad liiga pikkadel distantsidel.

Vaadaku raamatus näiteks Roman Fosti, Eesti praeguse parima maratoonari arengut. Ta alustas keskmaajooksjana, läbis juba 19-aastasena 800 meetrit alla 1.50 ja 1500 meetrit alla 3.50. Esimese poolmaratoni jooksis ta alles 26-aastasena ja esimese maratoni tunamullu, 30-aastasena.

Või vaadaku raamatus Tiidrek Nurme, Eesti praeguse parima pikamaajooksja arengut. 18-aastasena jooksis ta 800 meetrit 1.52 ja 1500 meetrit 3.51 sisse. 23. eluaastani oli ta peamiselt keskmaamees, alles seejärel võttis tõsisemalt käsile 5000 meetrit. Ja alles tunamullu jooksis ta 10 000 meetrit esimest korda alla 30 minuti.

Neist näiteist Eesti kahelt parimalt jooksumehelt piisab, et jõuda lihtsa tõeni: nooruses tuleb võistelda lühematel maadel, et arendada kiiruslikke võimeid, ja alles vanuse lisandudes, kahekümnendate eluaastate teises pooles, hakata kaasa lööma pikamaajõuproovidel.

Aga vaadake Eesti maantee-, metsa-, linna-, trepi-, järve-, pulbriga läbustamise ja kontorirottide mis iganes pikkade jooksude koosseise. Hämmastavalt palju stardib seal noori mehi – ja ma ei räägi siin tervisejooksjatest ja sörkijatest, vaid ikka pealtnäha tõsise pretensiooniga treenijatest. Huvitav, mida teevad need noormehed terve suve läbi mitmekilomeetristel jooksudel, kus paremate keskmine kilomeetri kiirus jääb 3.15-3.30 kanti? Jahivad auhindu? Lähevad lihtsalt massi ja moevooluga kaasa? Või on «istutanud» end jooksjana mugavustsooni, kus saab pikka aega ühtlase tempoga algusest lõpuni kulgeda?

Nende noormeeste koht peaks olema suviti staadionil, naelikud jalas, sihiks isiklikud rekordid 800 ja 1500 meetri jooksus.

Aga pole meil keskmaajooksus juba ammu enam Eestis taset. Ometi panustas kõigest kaks-kolm kümnendit tagasi enamik noori tõsiseid jooksumehi staadionil just keskmaadistantsidele. Arusaadav: noor mees, kel vähegi kiiruslikke võimeid, ihkab ju kiiresti joosta. (Aga miks ta siis sprinti ei jookse? Sellepärast, et sprint nõuab spetsiifilist annet, mida sul kas on või ei ole, aga keskmaas, nagu mainis mulle kunagi nimekas jooksutreener Andres Nirk, suudab iga normaalne mees läbida kaks staadioniringi alla kahe minuti, kui trenni teeb.) Mäletan, kui omal ajal tulid mehed, naelikud näpus, tegema staadionile lõigutrenni, hüüti tervituse asemel: «Kas läheb kihutamiseks?» Loomulikult läheb! Lõigutrenn, nagu näiteks 5x300 meetrit või 8x200 meetrit, oli pidupäev, oli puhas nauding. Neid läbides tundsid, et tõepoolest jooksed.

Ja noored mehed jooksid, palju kiiremini kui praegu: Aga kus on kiiretel distantsidel noored mehed?

Küllap jooksevad nad igat masti pikamaavõistlustel. Veerand sajandit tagasi oli enamikule noortele meestele hooaja pikim katsumus maikuiste Eesti meistrivõistluste 4000 meetri kross Elva mändide all. Ülejäänud hooaeg möödus staadionil – kiirust arendades ja kiiresti joostes.

Tõsi, tollal, kaheksakümnendail, ei kubisenud Eesti jooksukalender maratonidest, poolmaratonidest ja 10 km jooksudest. Seega, kes teab, äkki oli asi selles, et toona puudus õigelt arenguteelt eksitav ahvatlus? Võib-olla pole selles süüdi niivõrd noored mehed, et nad tapavad oma potentsiaali jooksjana eakohatult pikkade distantside ning pikkade aeglaste mahutrennidega selle asemel, et rõhuda kiiruslike võimete edendamisele, kuni see on nooruses võimalik. Võib-olla on selles süüdi hoopis massivõistluste korraldajad, kes on täitnud kalendri varakevadest hilissügiseni tihedalt maantee-, metsa-, raba- ja tont teab mis jooksudega, kus noored oma suutlikkuse tegelikult vähetähtsaid auhindu noolides paari hooajaga tuksi keeravad.

Kui nii, siis ei aita küll muu, kui keelata alla 23-aastastel jooksjatel alates teatud tasemest juunist augustini rahva- ja massijooksudel osalemine. See ei ole diskrimineerimine. See on tegelikult nende enda huvides, et nad jooksjana oma arenguteed liiga varakult kinni ei paneks.
******

Flint Trail leading towards the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vaat, kuhu kulub tänapäeva jooksuüritustel aur: pulbriga läbustamisele, nagu Tartus 6. juunil 5 km distantsil. Foto autor: Anni Õnneleid, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Veel üks suur jooksuüritus, sedapuhku Tallinnas kontorirottidele. Foto autor: Alar Truu, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Sellised on kaasaja jooksuüritustest osavõtjad: Wow Run Tartus. Foto autor: Anni Õnneleid, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Jah, ka need inimesed peavad end jooksjaks. Kontorirottide jooksuüritus Tallinnas. Fotode autor: Alar Truu, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Tõsine jooks. David Rudisha Keeniast võidab 13. juunil New Yorgis 800 meetri jooksu, edestades prantslast Pierre-Ambrose Bosset (vasakul) ja Boris Beriani (paremal) USAst. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma tegin haruldase spordieksperimendi – ja rekordi?

Tegemist oli spordimaailmas ennekuulmatu eksperimendiga. Me kõik teame, kuidas peaks (jah, just: peaks) mõjuma sooritusvõimele puhkamine, teame ka seda, kuidas mõjub ajavahega kohanemine ehk aklimatiseerumine, aga mitte keegi ei tea, kuidas mõjub kiire topeltaklimatiseerumine. Eeldusküsimus: kas miinus ja miinus (kaks aklimatiseerumist teineteise järel) annavad kokku plussi või topeltmiinuse? Ehk kas sooritusvõime võib paraneda või halveneb totaalselt?

See on küsimus, mida maailmas pole veel keegi uurinud – ja ma otsustasin sellele vastuse saada.

Saabusin Finnairi otselennuga Helsingist Chicagosse laupäeva õhtul kella kuue paiku. Eesti aja järgi oli kell kaks öösel. (Aeg on, muide, ainus, milles Ameerika mitte kunagi Eestile järele ei jõua, pingutagu palju tahes.) Sõitsin musta Ford Expeditioniga kesklinna ja võtsin toa kõige kallimate ja uhkemate kauplustega Magnificent Mile’ist sajakonna meetri kaugusel MileNorth hotelli (fotol ülal paremal) 22. korrusel (vaade aknast fotol vasakul). Hotelli kõrval asub suursugune Neiman Marcuse kaubamaja ja üle Michigani avenüü vaatavad vastu Ralph Laureni, Victoria’s Secreti ja Banana Republicu esinduskauplused ning The Peninsula hotell, diagonaalis üle ristmiku asub Saks Fifth Avenue noobel kaubamaja.

Tegin õhtupimeduses väikse jalutuskäigu mööda Magnificent Mile’i (fotol paremal ja samuti allpool järgmisel parempoolsel fotol) ning kui magama heitsin, näitas kell Eestis juba hommikust tundi – oli seitse. Hotellituba oli ühe inimese jaoks liiga suur: kõige ees väike study area antiikse kirjutuslauaga, siis elutoa osa diivani ja moodsa diivanilauaga, siis magamistuba (fotol all vasakul) nagu ikka Ameerikas – üüratusuure voodiga –, siis avar closet koos seinakapiga ning vannituba. Aga kui bioloogiline elurütm sassis, siis ega üle nelja tunni eriti maga.

Kaks päeva asjatasin varahommikust õhtuni mööda Chicagot. Tagasilend algas pärast saabumist ülejärgmisel õhtul kohaliku aja järgi kell kümme. Must Ford Expedition (fotol all vasakul) viis kella seitsmeks lennujaama. (Tuleb märkida, et Chicago lennujaama rahvusvaheliste lendude lounge ei pääse oma tasemelt Helsingi lennujaama 36. ja 37. värava vahel asuvale lounge’ile sisustuselt ega pakutava hulgalt ja tasemelt ligilähedalegi. Vt eelmine sissekanne.)

Selleks ajaks, kui Finnairi business- ehk äriklassis istmel 6C koha sisse võtsin – keskmises reas, aga naabrit polnud –, olin omadega, tunnistan ausalt, täitsa kaputt. Nii kehaliselt kui vaimselt üliväsinud. Ei jõudnud ära oodata, kuni neljakäiguline õhtusöök ette kanti. Lõpuks, südaööl, Eesti aja järgi kell kaheksa hommikul, sain oma istme lasta täies pikkuses horisontaalasendisse ning heitsin puhkama. Ma ei saa istuvas asendis uinuda – võib öelda, et füüsilis-psühholoogiline eripära –, mistõttu on raske ette kujutada, kuidas tundnuks end siis, kui pidanuks lendama turistiklassis.

Ega nonde viie tunniga, mis õnnestus pikali olla, ikka välja puhka. Üleriided on ju seljas, ümberringi käib siiski elu, ja ega iste ikka sama pehme ole nagu voodi. Lühidalt: ärgates, esialgsesse ajavööndisse naastes, kui stjuardessid asusid hommikueinet serveerima, olin kõigest hoolimata «kudenud» olekuga. Helsingisse jõudsin Eesti aja järgi pärast kella kahte pärastlõunal ning lõpuks Tallinnast rongiga Tartusse koju enne kella kaheksat.

Kuid nüüd alles unikaalne katse algas. Kõik eelnev oli pelgalt eksperimendi tingimuste loomine. Aga neid oli vaja kirjeldada, et olukorrast adekvaatne pilt luua.

Järgmisel päeval pärast naasmist ehk teise aklimatiseerumistsükli käivitudes võtsin õhtul, pärast pikka ja mitmete käikudega tööpäeva, ette rattaga tempotrenni. Plaanis oli traditsiooniline, 33,7 km pikkune ring, mis algul kulgeb mööda Tallinna maanteelt ning jõuab Viljandi ja Valga maantee kaudu tagasi koduukse ette. See pole mingi sirge ega peegelsileda asfaldiga marsruut, nagu Chicagos Magnificent Mile (fotol vasakul ja all paremal).

Nagu ikka, startisin soojenduseta. Olen seda korduvalt seletanud, miks nii talitan: sest rattavõistlustel tuleb samuti minna juba vähemalt 15 minutit enne lähet stardikoridori ning sealt, mahajahtununa, peab suutma esimeste kilomeetrite pöörase kiirendusega kaasa minna.

Üllataval kombel suutsin tempot väga ladusalt hoida. Tõsi, paaris kohas, kui reljeef pisut kerkis, pidin sadulast tõusma, et hoogu jätkuks, aga enamikul distantsist säilitasin ühtlast kiirust. Kui koduukse ette jõudsin ja Suunto randmekella kinni vajutasin, oli algusest kulunud 56.40. See teeb keskmiseks kiiruseks 35,68 km/h. Ma ei mäleta, et oleksin seda kontrollringi eales nii kiiresti läbinud.

Juhus? Soodsate asjaolude kokkulangemine?

Selle võimaluse välistamiseks otsustasin teha kaks päeva hiljem ka teise tugeva sõidu. Et veenduda, kuidas kaugel asuva Chicago-suguse suurlinna üliurbanistlik atmosfäär ja ameerikalik energia, mida kiirgavad eriti tugevalt sealsed pilvelõhkujad (fotol vasakul ja all paremal), on mõjunud. Sedapuhku alustasin siiski rahulikumalt, sest eesmärk ei olnud rekordit lüüa, vaid tunnetada eelkõige keha suutlikkust. Sain peagi aimu, et minek on sama hea nagu üle-eelmisel õhtul. Läbisin kontrollringi 57.12-ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 35,35 km/h. Seegi peaks kuuluma mu läbi aegade kiireimate tulemuste hulka.

Mis on järeldus? Järeldus on ilmne: isegi kaks lähestikust, väikse vahega kulgevat aklimatiseerumisprotsessi (mõlemad kaheksatunnise ajanihkega) ei löö sportlikku võimekust alla. Enamgi veel: need ei mõjuta sportlikke tulemusi mitte kuidagi.

See avastus on suur ja küllap paljusid sportlasi rahustav panus maailma sporditeaduse annaalidesse.

Aga milline on teie panus?
******

Please find on the picture Jaanus Laidvee descending on Flint Trail from the edge of Orange Cliffs towards the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas spordimees peab säästma väärtuslikku energiat?

«Mister Pullerits?» kõlab küsimus pigem nendinguna. «Welcome!» Küsija valge särk kiiskab tema tumeda vesti taustal eriti eredalt. Ta seletab: meil on siin kaks lounge’i – üks on tavaline (ta osutab käega selja taha) ja teine on Premium Lounge (ta viitab käega paremale). «Teie võite minna mõlemasse,» lausub ta, ent lisab sealsamas: «Soovitan teil minna siiski Premium Lounge’i. Seal on ka saun ja duširuum.»

Võtan soovitust kuulda. Mitte et ma trennist pesemata oleks. Ja mitte, et ma oleks soovinud sauna minna. Kuigi võiks ju. Sest see kõik on hinna sees. Aga kui juba soovitatakse, tuleb alati võtta parim.

Helsingi lennujaama Premium Lounge’is, mis asub 36. ja 37. lennuvärava vahel – väravaid on 38, kuigi suured sildid kuulutavad ka 39. ja 40. värava olemasolu –, ei ole, nagu näen, varasel pärastlõunal palju rahvast. Peale minu vaid kolm-neli meest. Asetan oma kotid laua äärde toolile. Võtan kausi porgandisuppi, kõrvale juustu ja sinki. Seejärel varda otsas praetud magusad lihatükid, juurde salatit. Ja lõpuks mitut sorti magustoitu.

«Sir, kas ma võin teile midagi juua pakkuda?» tuleb teiseltpoolt letti küsimus. Riiuleil seisavad reas õlled, šampanja ja vein, lisaks igasugu kangem kraam.

«Mis nendes kahes kannus on?» osutan taamale.

«Ühes on õuna- ja teises apelsinimahl.»

«Ma võtan klaasi õunamahla.»

Kõht täis, sean end kõrge seljatoega lumivalgesse nahktooli. Parandan mõned tudengite järeleksami tööd.

Siis meenub, kuidas Eesti suusakoondise endine peatreener Mati Alaver rääkis aastaid tagasi, kui tähtis on lennureisil, et pikk sõit sportlast ei kurnaks. Ta rääkis, kuidas peab valima sellise marsruudi, kus on võimalikult vähe lennujaamas passimist ja ümberistumist. Aga millest ta kindlasti ei rääkinud – et pikki lende ära tee eales turisti- ehk economy-klassis, sest need kurnavad ja pigistavad su energiast tühjaks; eriti, kui oled pikka kasvu sportlane. Aga kui paljud Eesti sportlased arvestavad sellega, et äri- ehk business-klassi valik aitab neil võistlemiseks kullahinnalist energiat ja särtsu säästa?

Otsustasin järele proovida. Teekond viib Chicagosse, kus sealne hokimeeskond Blackhawks liikus Stanley karika võidu kursil (fotol paremal). Sinna viib nüüd Finnairi otselend (AY9; foto ülal vasakul).

Juba enne, kui pardale astun, algab hoolitsus pihta. Stjuardess ulatab avala naeratuse saatel valge raamiga päikseprillid ja Marimekko disainiga rahakoti. Mul on koht 2A (fotol all vasakul). Selgub, et see on individuaalkoht akna all. Ei vasakul ega paremal käel istu kedagi. Seal on lauad ehk alused, kuhu oma asju asetada. Paigutan sinna paar kodunt kaasa võetud raamatut Chicagost ning Vanity Fairi kaks viimast numbrit. Istmel lebavad suured kõrvaklapid, mitte sellised tillukesed, mis turistiklassis kõrva tuleb torkida.

Ma ei jõua veel istetki võtta, kui järgmine stjuardess pakub kandikul kolme sorti jooki. Üks neist on kihisev šampus. Valin seekord apelsinimahla.

Vaevalt istunud, tuleb kolmas stjuardess ja ulatab Marimekko disainiga kotikese. Selles on kahte sorti niisutavaid kreeme, kõrvatropid, hambahari ja -pasta ning muud nipet-näpet.

Peagi tuleb neljas stjuardess. «Oih, sir,» küsib ta, «kas te susse ei olegi saanud?»

Tõsi, ei olnud. Ta toob. Võtan kingad jalast ja ajan pehmed sussid jala otsa. Kohe hakkab kergem ja õhulisem tunne. (Olgu, tunnistan üles: sussid on pisut väiksed. Aga paremad ikka, kui kanged kingad või paljad jalad.)

Uurin ajaviiteks shopping listi. Swarovski kristallidega kell – üle 300 euro. Kaaviarikreemid – üle 100 euro. Aga kas ma vajan neid?

Kui lennuk jõuab pilvepiirist kõrgemale, tuuakse menüü ja veinikaart. Lõuna, nagu nähtub, on neljakäiguline. Stjuuard laotab mu lauale lumivalge paksust tugevast riidest laudlina. Alustuseks on marineeritud merisiig koos spargliga. Tellin kõrvale klaasi punast 2008 Chateau Larose Pergansoni. Edasi: starter on suitsulõhe punase sibula ja magusa leivaga.

«Soovite veel veini?» tuleb küsimus.

«Ei, tänan. Võtan klaasi apelsinimahla.»

Siis tuleb pearoog. Valikuid on kolm. Olin juba varem, enne suure söömaaja algust, valinud Fiorella pasta küüslaugukastme, kuivatatud tomatite ja mozzarella juustuga. Stjuuard pakub kandikul leiba. Millist valida? Palun küüslauguleiba.

«Kas üks või kaks viilu?» järgneb küsimus.

«Paluks kaks, kui teistele ka ikka jätkub.» (Istun ju äriklassi teises reas.)

«Ohh, leiba on meil küll,» tuleb naeratades julgustus.

Unustasin lisada, et iga toidukorraga tuuakse uued, lumivalgesse tugevasse riidesse keeratud hõbedaselt läiklevad noad ja kahvlid.

Magustoiduks valin pakutavast Häagen-Dazsi maasikamaitselise juustukoogijäätise.

See kõik, nagu selgub, on alles soojendus. Juba siis, kui end Helsingis kohale sättisin, astus mulle ligi ligikaudu 60-aastane lenduri vormis härrasmees ja küsis, kas ma soome keelt oskan. Ütlesin, et kahjuks mitte. Ta jätkas siis inglise keeles, märkides tagasihoidlikult, et on sel lennul kapten, ning palus, kas ta võib lennu ajal minu selja taga lae alt juhtmega voolu võtta, et ega see mind äkki sega.

«Võtke aga võtke,» vastasin, «tehke mida iganes, peaasi, et lend oleks turvaline.»

«Ei, see pole turvalisuse pärast,» lausus ta, «vaid pigem mugavuse pärast.»

Ja siis, kui kõigil kõht täis ning olen asunud Vanity Fairist lugema lugu Ameerika konservatiivsete vaadetega poliitikakommentaatorist Dinesh D’Souzast, kes on vasakliberaalidele palju peavalu põhjustanud – näiteks on ta kirjutanud raamatu Barack Obama vihast – ning keda vasakpoolsed on seepärast taga kiusanud, kogunevad kuus meest-naist äriklassi salongi etteotsa. Ühel ripub kaelas hiiglaslik saksofon – väidetavalt suurim, mida Finnairi lennul kunagi nähtud –, teisel kitarr, kolmas seab vahekäiku trummikomplekti. Lennuk liigub samal ajal 10 363 meetri kõrgusel kiirusega 866 km/h, akna taga on 53 külmakraadi. Bänd esitab teemakohase bluusiloo «Sweet Home Chicago» ja veel ühe pala, mille pealkirja ma tuvastada ei suuda. Sest mis äriklassi reis see oleks, kui puuduks live-bänd, on ju?

Peagi pean tualetti minema. See, erinevalt turistiklassi kempsudest, on aknaga. Riiulil seisavad pudelid suuloputusvedelikuga, eraldi kilekottidesse on pakitud habemeajamisvarutus. Lisaks mingid Prantsuse kreemid.

Omal kohal tagasi, tuuakse šokolaadikomme ja küpsiseid. Pakutakse pudelit vett. «Tänan, ei,» ütlen viisakalt ära ja põhjendan: «Hoiame vett kokku.»

Uurin istet. See pakub seljamassaaži. Samuti poollamavat asendit (fotol vasakul). Ja kõige krooniks täiesti horisontaalset aset. Jalgade osa sõidab kahe eesistuja vahele (loomulikult on mu jalgade osa kahe eesistuja vahelise laua all täielikult peidus ja kaetud). Kuna minu mõlemal poolel on laud, tähendab see, et sinna alla saavad liuelda minu taga istujate jalad. (Minu taga on kaks kõrvuti kohta.) Seega näitab lihtne arvutus, et võrreldes turistiklassiga võtan ma omal kohal nelja inimese ruumi.

Vaatan ära «Ameerika snaiperi», mis jäi kinos nägemata. Seejärel lasengi istme horisontaalseks ning teen pooletunnise uinaku. Teen kindlaks, et kel pikkust alla 190 cm, mahub sinna täies pikkuses sirgelt magama.

Poolteist tundi enne Chicagosse jõudmist tuuakse jälle süüa. «Kas soovite burgerit või...?» kõlab küsimus. Too teine, mille nimest ma aru ei saa, on mingi pasta, nagu endale seletada lasen.

«Pastat ma juba sõin, seega võtan burgeri.»

Nii puhanuna nagu seekord, ehkki lennureis oli pikk pisut rohkem kui üheksa tundi, ei ole ma veel kunagi Ameerikasse jõudnud. Mõistagi lasevad stjuardessid äriklassi reisijad enne teisi lennukist välja, et ei peaks immigratsioonitalituse sabas väga pikalt passima.

Miks sellest kõigest siin kirjutada? Aga seepärast, et Eesti sportlased, kel ees pikk lennureis – näiteks Pekingisse kergejõustiku MMile või Rio de Janeiro olümpiale – ja kes pretendeerivad kohale esikaheksas, ei rahulduks neile pakutavata turistiklassi piletitega, vaid nõuaksid endale pileteid äriklassi, kus nad säilitavad aasta tähtsaimaks etteasteks vajalikku särtsu ja energiat. See on Eesti spordile väike hind võrreldes selle vahega, kas tulla pronksile ja teha ajalugu või jääda neljandaks ja kaduda kõigi mälust.
******

 A view from the edge of Orange Cliffs towards the Maze, with Bagpipe Butte in the background left of center; Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Michael Jordani šnitslirestoran Chicagos Magnificent Mile'il. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Helsingi-Chicago lennuliini avamine Helsingi lennujaamas 13. juunil. Esineb Finnairi töötajate bänd. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Chicago pilvelõhkujate akendel kuvatud valgus tähistab Stanley karika võitu 2013. aastal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Äriklassi koht A2 Finnari lennukis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Chicago kuulsad pilvelõhkujad Trump Tower ja Wrigley Building. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits pildistamas enda ja Chicago pilvelõhkujate peegeldust Cloud Gate'i skulptuurilt Millenniumi pargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Chicago ikooniline märk Chicago teatri fassaadil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Äriklassi koht A2 Finnari lennukis. Esiplaanil õhtusöök poolteist tundi enne maandumist Chicagos. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Tükike Chicago panoraami vaadatuna Michigani järvelt. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kust algab rattaspordis ülekaalulisus?

Selle nädala hakul lasin end üle mõõta. Pikkus 187 cm. Vererõhk 120/80. Südametegevus – korras, teatas arst EKG graafiku uurides. Kaal 70,5 kg. Paljuvõitu?

Võrdleme. Rein Taaramäe – 184 cm ja 66 kg. Tanel Kangert – 178 cm ja 65 kg. Alberto Contador – 176 cm ja 62 kg. Vincenzo Nibali – 181 cm ja 65 kg. Fabio Aru – 181 cm ja 62 kg. Kas pean jätkama?

Pole vaja. Näete isegi, et kõik on selgelt alla 70 kilo kaaluvad mehed. Mõni ime siis, et nad mägedest hästi üles saavad.

On minusugusel üle 70-kilosel rattaspordis üldse šanssi? Või ei tasu mul 8. augustil Tartu tänavasõidul, kus on kokku kümme tõusu, üldse osaledagi?

Õnneks, nagu selgub, pole asi lootusetu. Üks mees päästab välja: tunamulluse Tour de France’i võitja Chris Froome – 185 cm ja 71 kg. Enam-vähem minu mõõtu mees.

Selge see, et Tartu tänavasõidul hakkavad kilogrammid mängima suuremat rolli kui enamikul teistel Eesti rattavõistlustel. Kellel kaalu üle 80 kilo, võib ju tugevalt väntadele vajutada, kuid ega kaal sellest vähene. Mis muidugi ei tähenda, et kõik alla 70-kilosed on automaatselt favoriidid ja kõik üle 80-kilosed on autsaiderid, aga kergemad mehed saavad eelise igal juhul.

Seda nägin juba Jõgeva rattarallil, kus on kolm korda läbitaval Palamuse-Kaarepere-Kuremaa ringil samuti kolm korralikku tõusu. Omas grupis kontrollisin esimesel ringil mõlemal tõusul olukorda, nihkusin rahulikult kõige ette ja jõudsin üles kõige esimesena ning suutsin seal isegi juurde panna, kergelt kiirendada. Plaan oligi konkurente pisut küpsetada. Teisel ringil, kus jõudu nõudvail külgtuulelõikudel, tunnistan, tekkis mitmel korral raskusi, olin tõusudel jälle kerge jalaga: jõudsin üles teisena. Hoidsin targu veidi tagasi, sest tuule käes olin oma õpetunnid kätte saanud. Kolmandal ringil ei läinud tõusudel enam kõige ette tempot tegema, vaid hoidsin jõudu viimaseks 10-15 kilomeetriks.

Seega, kokkuvõtvalt: tõusudel omandab suure tähtsuse kehakaal. Probleem: ma ei tea, kas konkurentidel on seda minust vähem või rohkem. Ent usun, et ma ei kuulu siiski raskete sõitjate hulka.

Lohutuseks kõigile, kel kaalu liiast: 8. augustini on aega, jõuate kaalu langetada küll. Näete, minagi olen jõudnud: suusahooajal kaalusin poolteist-kaks kilo rohkem.
******

Jaanus Laidvee descending on Flint Trail from the edge of Orange Cliffs towards the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rein Taaramäe (paremal) väntamas tõusust üles Pariis-Nice tuuril märtsi keskel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert pedaalimas mulluse Tour de France'i 17. etapil mäkke finiši poole. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert (keskel) kollases liidrisärgis Vincenzo Nibali järel mulluse Tour de France'i 19. etapil. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Haruldane võimalus harrastajail startida rattasõidu EMil!

See, kui õigesti mäletan, oli vist juba üle-eelmisel nädalal, kui sain vihje. Vihje, et on vaja kiirustada. Sest kohtade arv on piiratud.

Jah, olin kursis, et 8. augustil saavad harrastajad Tartus peetavate Euroopa meistrivõistluste raames sõita võidu kuulsal 12,4 km pikkusel tänavaringil. Kavas on viis ringi, distantsi kogupikkus 62 km. Küsimus on selles, kuidas sinna n-ö peale pääseda.

Probleem on selles, nagu mind hoiatati, et starti pääseb ainult 200 ratturit. Niipea kui see limiit täis, läheb nimekiri automaatselt lukku ning siis ei aita enam mingi palumine ega anumine ega isegi tutvused.

Tartu ringil on kaks valusat 200-meetrist tõusu, Jakobi ja Vanemuise mägi (fotol paremal), ning üks ohtliku kurviga laskumine, Kassitoome kõrvalt mööda Baeri tänavat tagasi Jakobi tänavale. Jakobi tänava tõusu lihvin peaaegu iga päev, kui seda pidi õhtul töölt koju sõidan. Iga kant ja konarus on seal teada. Aga tänavasõiduvõistlusel teeb selle valusaks tõsiasi, et tõus algab veelgi altpoolt, Kroonuaia tänavalt (fotol all vasakul), ja kui lõpuks Jakobi mäe alla pöörad, on hoog juba kõvasti raugenud.

Ilmselt saab taktikaliselt oluliseks, et kahe esimese ringiga ei tohi end tõusudel kangeks pingutada. Mäletan, et Allan Oras rääkis mulle juba aastaid tagasi, kui ise Tartu GP sõitudel osales, et Kroonuaia-Jakobi mäe tõus on üksjagu vastik. Nüüd tuleb seda rünnata küllap äkilise stardikiirenduse järel, sest 200 võistlejat on ikka määratu suur mass ning kui Turu tänaval (kõige ülemisel pildil vasakul) ja Vabaduse puiesteel jagubki ruumi enam-vähem, siis täisnurkne vasakpööre Kroonuaia tänavale tekitab kindlasti grupis tugeva nn lõõtsaefekti, mis tähendab, et tõenäoliselt mööduvad liidrid juba Herne tänava otsast, kui tagumised alles Kroonuaia uulitsale keeravad (kõige alumine foto vasakul).

Baeri tänava laskumine (fotol paremal laskumise lõpp enne parempööret Jakobi tänavale; samuti fotol all vasakul) on mööda väga krobelist ja lapitud ja kurdudega asfalti. Sõitsin seda mööda täna ja avastasin, et vasakul, kus valget värvi jäme katkendlik joon eraldab rattarada sõiduteest, on valge joone sisse süvendatud lohud, mis peaks panema sõiduauto rattad värisema ning hoiatama juhti, et ta on kaldunud sinna, kuhu ei tohi. Aga kui jalgrattaga sinna lohkudesse sõita, on tunne sama hull nagu Tartu rattaralli kruusalõigu aukudes, ainult et palju suuremal kiirusel. Olete hoiatatud!

Küsisin Klubi Tartu Maraton juhilt Indrek Kelgult, kes võistlust korraldab, et kes kvalifitseeruvad harrastajaks ehk võivad startida. Kelk ütles, et kõik, kes EMil kaasa ei tee. Kui täpsustasin, kas see tähendab, et startida võivad näiteks ka Tanel Kangert ja Rein Taaramäe, vastas Kelk, et jah, põhimõtteliselt küll. Oleksin ise pakkunud, et eraldusjoon jookseb sealt, kellel on ratturi litsents ja kellel ei ole. Et stardivad need, kellel pole. Ega siis muud kui jääb loota, et äkki tulevad Kangert ja Taaramäe ka starti, siis saab näha, kas nad suudavad mulle viie ringi vältel ringi sisse teha. See, kes liidritelt ringi sisse saab, peab rajalt kõrvale astuma. (Osalustasu pooleli jäänud sõidu tõttu ei tagastata.) Tulemuse saavad kirja kõik need, kes on läbinud vähemalt poole kogu distantsist.

Sellegipoolest ei ole proffidel ega klubidel võrreldes minusuguste tõeliste harrastajatega, kes ei harjuta plaani järgi, kes ei jälgi pulssi, kes eelmisel nädala sõitsid rattaga vaid ühel päeval seitsmest ja kes sõidavad igas trennis nii, nagu parajasti on tuju ja tahtmist, Tartu tänavasõidul mingit eelist. Vähemasti selles mõttes, et ühegi klubi saateauto rajale ei pääse. Kelk ütles, et saatjaks on kolm neutraalset saateautot – ja kogu lugu.

Otse loomulikult maksin ma 25 eurot ja panin end Tartu tänavasõidule kirja, sest sellest tuleb ikka hoopis teistmoodi, emotsionaalsem sõit kui mingid maantee grupisõidud kuskil põldude ja metsade vahel või maastikusõidud üle põldude ja metsade all.

Kui tahate samuti kaasa lüüa, ärge registreerimisega mökutage, sest, nagu öeldud, starti pääsevad ainult 200 kiiremat. Kiiremat registreerijat. Üks koht on juba võetud – see on minu.
******

A view from the edge of Orange Cliffs towards the Maze, Flint Trail seen in the middle of the picture; Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod mulluselt Tartu GP tänavasõidult. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas teha rattavõistlused turvalisemaks?

Teil veab: saate piiluda privaatsesse kirjavahetusse. Alljärgnevalt minu ja Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelgu mõttevahetus, ajendiks Tartu rattarallil juhtunud õnnetused.
*
Tere, Indrek!

Olen igasuguse ülereguleerimise vastu, aga arvestades, et kukkumisi oli Tartu rattarallil siiski piisavalt palju, kas ei võiks korraldajad koostada kümnest punktist koosneva juhise, mille igaüks enne stardinumbri kättesaamist peab koha peal läbi lugema ja allkirjastama, et ta on kursis, et grupis ei tehta järske liigutusi, ei räägita teistega juttu, ei vahita kõrvale, antakse enne manöövrit käega selgelt märku jne. Kui igaüks on sellele alla kirjutanud, siis allkiri selles mõttes ikka midagi loeb, et inimene on isiklikult kinnitanud oma kohustust grupis mõistlikult käituda - siis vast päris hullu ei panda.

Teine võimalus, eelmisele lisaks, mitte asenduseks: väljastada eri värvi seljanumbrid. Näiteks roheline neile, kes on algajad ehk kellel ei ole viimasest kahest aastast ette näidata vähemalt kolme maanteesõiduvõistluse kogemust; punane neile, kellel ei ole üldse viimasest kahest aastast mingit maanteesõidukogemust (see teha kindlaks protokollide alusel); kollane neile, kellel on viimasest kahest aastast 4-6 kogemust; ja valge neile, kes on kogenud sõitjad. Muidugi võib teha ka musta numbri neile, kes on varem mingi suure külakuhja tekitanud.

Tervitades,
Priit P.
*
Tere, Priit,

mul on sulle ka üks küsimus: kui mitut kukkumist sa nägid ja kui mitu inimest nendes sinu hinnangul viga sai? Viga saamise all mõtlen ikka vähemalt mingeid reaalseid kriimustusi või marrastusi, mitte lihtsalt rattaga ümbervajumist või hoo nulli pidurdamist.

Sinu ettepanekutest.
Juhendi asi on mõistlik, oleme vahelduva eduga üllitanud iga aasta selliseid erinevaid juhiseid, kas kirjalikke või videos. See aasta tegime video ja minu meelest väga hea. Arvan, et allkirjastamise protsess peaks toimuma registreerimisel, sest numbrite väljastamise eel tuleb sellest ainult üks tohuvabohu ja keegi ei süvene sellesse.

Märgistamist ma kindlasti ei poolda. Esiteks ei kujuta sa tõenäoliselt üldse ette, mida tähendab 4000 inimesele protokollidest tulemuste otsimine! Isegi kui võtta aluseks Sportose keskkonnast iga isiku kohta saadav info, tähendab see ikkagi iga nime manuaalset töötlust. Nii naiivset ettepanekut ei oleks sinult küll oodanud.

Teiseks toob see kaasa tohutud vaidlemised, solvumised, manipulatsioonid ja kõik muud madalad kired, mis vallanduvad, kui inimesi hakatakse kastidesse lahterdama. Selliseid aktsioone me kindlasti ei taha korraldada. Arvan, et me ei leia Tartu rattarallilt ühtegi inimest, kes on pahatahtlikult soovinud kukkumist korraldada. Kes on üldse süüdi, kui sa sõidad mulle tagant rattasse ja kukud? Kas sina, kes sa ei oska mõistlikku pikivahet hoida ja tulid riskantselt lähedale, või mina, kes võisin mingil põhjusel rattaga külgsuunas kalduda ja sinu tasakaalust välja viia? Kellele see häbimärk siis külge panna?

Kogu grupisõidu asi ei ole nii mustvalge, nagu võhikule võib tunduda, ja mida saab paberi pealt õppida. Kogemused tulevad sõiduga. Oskaja mees kukub üliharva – ka teiste süül. Küsi Jaan Kirsipuu käest, kui mitu korda ta on oma karjääri jooksul kukkunud? Aga kui mitu korda ta on võistelnud? Samas on Pro pelotonis mehi kes, kümnest võistlusest neljal-viiel on pikali või miskit moodi hädas. Kas neid ohustavad harrastajad, kellel puudub grupisõidu kogemus? Ei, nad on lihtsalt ise lohakad, vähe keskendunud ja ei oska situatsioone ette näha. Sama lugu on ka harrastajatega: nende oskused ja saavutusvajadus ei ole sünkroonis. Enese alalhoiu instinkt on lämmatatud pulbitsevast adrenaliinist ja soovist kellelegi pähe panna. Oskamatutel on tohutu võistlemine või õigemini võitlemise soov, mida sa ise oma blogis ka tagant õhutad. Kui inimesed üritaksid rattarallil vähem tulemust teha ja rohkem sõitu nautida, oleks see sõit kõikidele palju ohutum.
Tahaks öelda: «Take it more easy and have more fun!»

Indrek
*
Tere jõudu, Indrek!
Nägin niivõrd-kuivõrd kolme kukkumist.

Esimene oli grupikäna enne Äksit, millest kirjutasin ka Postimehe loo algul - see oli tõesti hirmus ragin minust umbes 20-25 meetrit eespool, mehi oli kõvasti hunnikus, isegi mootorrattur lendas pikali. Sain õnneks mööda laveerida.
Teine oli kukkumise tagajärg: enne Kaarepere viadukti lebas rattur bussipeatuse taskus maas ega liigutanudki, kiirabi jõudis just tema juurde, kui mööda sõitsin.
Kolmas oli Palamuse-järgsel tõusul minust paremal selja taga, seda ei näinud ka, aga kuulsin kõmakat.
Kolleeg Risto Mets oli Kuremaa kurvis ja seal oli vähemalt kolm meest põrutanud vastu kiirabiautot, lisaks oli hulk mehi pannud lihtsalt külje maha.

Jah, juhendi-hoiatuse allkirjastamine numbri väljastamise ajal jääks kindlasti suures saginas mitme silma vahele; teisalt, kui seda hoiatust ja korralikult sõitmise kohustust allkirjastada registreerides, siis sealtmaalt jääb enamikul rattarallini mitu nädalat või lausa kuud ning selle aja peale läheb inimestel meelest ära, mida nad üldse allkirjastasid. Võib-olla aitaks ka see, kui koos stardimaterjalidega väljastada hoiatav leht, kus on peal mingi kukkumise pilt, mis sunnib vaatama - neid fotosid on Scanpixi arhiivis küllaga, küll Art Soonets annab neid hea meelega -, ja siis seal juures kümme käsku, mida ei tohi teha. Mind ärritasid Tartu rattarallil kõige rohkem need mehed, kes kukkusid grupis juttu ajama, nagu oleks tegu mingi matkaga. Aga ei olnud, keskmine oli lõpuks me grupis ligi 40 km/h. Kurat, sõitku, aga ärgu mölisegu! Youtube'is on ju üks hea video, kuidas tühisest jutuajamisest üks mees süütus olukorras käblat paneb.

Okei, must number ja süüdlaste sõelumine - see oli mul rohkem musta huumorina mõeldud. Aga tegelikult teeb ikka vahet küll, kui kogenud mehed sinuga koos sõidavad ja tead, et võid neid usaldada. Mäletan, kui kunagi käisin Šoti- ja Iirimaal, siis oli seal ikka väga imelik sõita teisel pool teed ja ristmikel olin segaduses ja tekitasin liikluses segaseid olukordi - siis mõtlesin, et oleks ikka hea küll, kui saaks oma auto tagaaknale panna sildi, et «I'm a fucking foreigner - I can't drive here very well». See olnuks mu enda ohutuse nimel hea. Sama ka rattarallil - kui ikka näed, et sul on mingi punase või rohelise numbriga mehed ümber, siis tead nende vähest kogemust arvestada. Lahendus võiks olla see, et registreerimisel, mis on nagunii, oletan, valdavalt elektrooniline, peab igaüks lisama registreerides viimasest kahest hooajast lingitud tulemused maanteevõistluselt (või Sportose arhiivist) - Codeborne kindlasti aitaks selle rakenduse juurde progeda?

Ära saa minust valesti aru, nagu oleks ma mingi verejanuline ajakirjanik, kes kukkumiste pinnalt skandaali otsib. Annan endale lihtsalt aru, et tegelikult ei taha keegi ju kukkuda, tean, et enamik kardab Tartu rattarallit sisimas, aga selleks, et mõistust pähe panna ja ettevaatlikkusele kutsuda, tulebki inimesi teinekord hirmutada. Näiteks, oleks inimesed lugenud enne rattarallit mu blogis põhjalikku ja piltidega varustatud rajakirjeldust, oleks nad ehk paremini olnud valmis Kuremaa kurviks - aga ei, ikka peab sinna hurraaga sööstma, mis siis, et hoiatajad olid väljas. Kõik mu mõtted ja ettepanekud korraldajatele on kantud sellest, et Tartu rattarallist saaks võimalikult ohutu ja veretu võistlus, ja see juhtub siis, kui inimesed ikka paremini ohte teadvustavad, mitte ei lähe starti liiguljalt ja nahaalselt, et anname nüüd tuld.

Tervitades,
Priit P.
*
Sulle ka jõudu, Priit.
Remargina: rajakirjeldus [blogis] oli super ja kahel käel olen nõus, et igaüks, kes tahab asja tõsiselt võtta, oleks võinud seda lugeda.

Kolleeg Risto Mets devalveeris selle Kuremaa tapjakurvi reportaažiga minu silmis end täiesti ja samamoodi devalveerus Postimees täielikult Õhtulehega ühele intellektuaalsele tasemele. Olen kahel käel nõus, et ka selliseid aspekte peab kajastama, aga kui Kuremaa tapjakurv oli ainuke teema, mis Postimehe silmis Tartu rattarallilt pühapäeval [veebis] kajastamist vääris, siis ütlen, et kajastus oli ääretult tendentslik, ühekülgne ja kallutatud.

Jään endiselt enda väite juurde, et enamikul teistel Eestis toimuvatel maanteerattasõitudel kukub ja saab rohkem või vähem kannatada oluliselt suurem protsent osalejatest kui Tartu rattarallil. Kuigi ka üks kukkunu on meie kui korraldajate jaoks liig, on täiesti ebaõiglane jätta Tartu rattarallist kuvand, et see on üks verepulm. Selliste sõnumite tulemus on inimeste eemale hirmutamine, mitte nende hoiatamine.

Kui on palju eeldada, et klikimaias reporter ei suuda asjade sisu sügavamalt mõista, siis sinu poolt oleks oodanud arusaamist, et need rattaralli osalejad, kes ei suuda Kuremaa kurvist läbi tulla nii, et nad ei sõida otse, on küll täitsa vales kohas. Kui sa ei suuda eelnevate hoiatustega laskumisele järgnevat 90-kraadist kurvi, millele eelneb 50-meetrine tasane lõik, läbida nii, et ei põruta otse kraavi... no anna andeks, aga siis on sinu rattavalitsemise oskused küll sellised, mis on ohuks nii sulle endale kui teistele liiklejatele. Vaadates pilte Kuremaalt, on näha, kuidas inimesed (ja mitte väga suurte stardinumbritega) põrutavad suu ammuli otse võssa... Mis neid takistas normaalselt ennem hoogu maha võtmast ning rahulikult ja ohutult kurvi läbimast? Kindlasti mitte kiirabi, mille parkimiskoht oli selline, mis ühegi terve mõistusega inimese kurvi läbimise trajektooriga ei saanud ühtida.

Märgistamisest veel: pooldan selliseid arenguid, mis annavad võimaluse inimesel ise oma mõistusega tark olla ja oma mõistusega rajal ohutumale liikumisele kaasa aidata, mitte nende sunniviisilist lahterdamist.

Tuli selline mõte, et numbrite väljastamisel võiks olla eri värvi kleepsud, mida inimesed saavad võtta ja kleepida ise oma seljanumbrile ning anda niiviisi hinnang oma grupisõiduoskusele. Seal võiks olla jaotused, mida sa ette panid, nagu:
1) olen vana kala - lollusi ei tee;
2) oskan sõita, aga väga kindlana ennast ei tunne;
3) sõidan harva, olen ebakindel, toeta mind;
4) olen grupisõidus täitsa roheline - õpeta mind;
See oleks palju mõistlikum lähenemine.

I.K.
*
Indrek,
jah, see on täitsa hea idee, panna vabatahtlikult endale ise teade külge! Sest ega sa sõites küll aru saa, kes on kes, ei tunne neid rajal äragi. Ma alles pärast protokollist vaatasin, kes kõik minuga samas grupis sõitsid, aga distantsil ei olnud küll aega uurida, kes kiivri all ja prillide taga peitub. Aga need värvilised kleepsud peaks ikka olema parajalt suured, et need ka nähtavad oleksid.

Priit P.
***
TÄHELEPANU need, kellel on õhtul enne võistlusi teinekord raskusi uinumisega. Lugege minu põhjalikku lugu tänases, reedeses Postimehes, kuidas on Eesti paremad sportlased oma teinekord kummitavale uneprobleemile lahendust leidnud!
******

A warning to drivers in the beginning of Flint Trail leading to the Maze, Canyonlands National Park, Utah. 29. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: On, mida vaadata. Rajalt väljasõit Kuremaa laskumise järgses kurvis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kurevaa kurv sai sirgeks sõidetud. Nüüd kähku teele tagasi ja sadulasse! Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kuremaa kurvis pisut jännis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kas neil kahel mehel punases vormis õnnestub püsti jääda? Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 5: Teistmoodi rattamees Kuremaa kurvis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jalg Kuremaa kurvis igaks juhuks julgestuseks maha. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Rattur kihutab Kuremaa kurvist välja, fotograaf tabab kiirabiauto kõrval saaki. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix 
Fotod 8 ja 9: Ratturid möödumas Kuremaa kurvis kiirabiautost. Fotode autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix