Pullerits: Lotte või Kiku? Ikkagi Kiku

Eile said kõik, kes vähegi viitsisid, teada seda, mida teadsin juba ammu: et Postimees valis aasta tegijaks Lotte. Tõe huvides olgu kohe täpsustatud, et seni on mu tööandjaleht valinud ikka aasta inimest, aga kuna Lotte ei ole inimene, vaid koer, siis nimetas toimetus valiku ümber aasta teoks ja selle suure teo vääriliseks kuulutati animafilm "Leiutajateküla Lotte".

Olin valikuprotsessis teistsugusel arvamusel ja olen seda ka nüüd. Aktsepteerides Postimehe valikut, jään ometi kindlaks oma eelistusele: aasta inimene on Kristina Šmigun. Isegi hoolimata sellest, et Postimees Online'i küsitluses oli ta täna hommikul kella 10 ajal president Ilvese (43 %), Ülle Aaskivi ja Eesti ema (mõl. 16 %) järel alles 4. kohal (12 %). (Andrus Veerpalu oli Arnold Rüütli (8 %) järel kuues viie protsendi häältega.)

Allpool argumentatsioon, miks aasta inimene on Šmigun, kajastatuna täpselt sellisena, nagu ma seda esitasin Postimehe diskussioonis. Kuna toimetuse siseasjade avaldamine pole soovitav, toon järgnevalt vaid ja üksnes oma väited ilma teiste vastuväideteta, sest nende publitseerimiseks pole mul õigust. Küll aga on mul õigus oma arvamusele, mida siin ka kuulda lasen. See on ju naturaalne osa üldisest üldrahvalikust debatist, mis avardunud meediamaastikul lakkamatult käib, sealhulgas Postimehe enda koduleheküljel.

(Minu alatine põhimõte: kui kollegiaalselt langetatakse mingi otsus või võtavad ülemused vastu mingi otsuse, siis aktsepteerin seda, kuid see ei tähenda, et peaksin oma arvamusest loobuma; kui peaksin, oleks see selge märk diktatuuriõhkkonnast.)

16. november (mil toimetus pidi hakkama tegema ettepanekuid, keda valida aasta inimeseks):

Minu ettepanek: Kristjan Thor Vähi, kes on aastaid püsinud Šmiguni Teamis varjus ja kes ei ole end ka eriti ise esile surunud, kuid kes on minu meelest jäänud teenimatult tähelepanuta, ent tegelikult on just tema see, kes Šmigun Teami koos hoiab, selle kokku paneb, vaatab, et kõik lülid toimiks - ja selle tulemus on nüüd kaks olümpiakulda. Aga teda pole kusagil väärtustatud ega tunnustatud, preemiat isegi ei saanud ta sentigi, sai vaid Tolik. Thor Vähi on tegelikult selle tiimi aju ja mootor ja pea.

(Selgituseks: pakkusin esimese hooga Vähi seetõttu, kuna oletasin, et Kristina Šmigun oleks liiga ilmselge valik, mis kedagi ei üllataks; Vähi oleks aga ikkagi temaga seotud ning tema valimine väärtustaks Šmiguni võite teise, pisut ootamatu nurga alt.)

17. november (mil toimetuses tuli meeldetuletus, et pakutaks aasta inimese kandidaate):

Ma siis meenutan seda, et tänavu võitis Kiku ikkagi kaks kulda olümpialt ja kui me sellest mööda vaatame, siis ei saa enamik eesti inimestest meie valikust aru.
Aga et selle ilmselge valiku juures oleks ka üllatusmoment, siis teengi ettepaneku, et valime aasta inimeseks seni väärtustamata Vähi, kes on selle eduka tiimi kokku pannud ja seda koos hoidnud. Taustajõudude otsustavast tähtsusest nüüdisspordis on alati rääkinud ka Alaver.

29. november (mil diskussioon oli juba mõnda aega kestnud):

No kui juba arvamust küsitakse, siis võiks asjale ikka pisut laiema perspektiiviga ehk rahva (lugejate) seisukohalt läheneda ja mõelda, mida meist küll mõeldakse, kui me valime aasta inimeseks kellegi tundmatu Suurkivi [päästeameti idaregiooni juht Tauno Suurkivi] või kelle iganes, samas kui meil on kahekordne olümpiavõitja, kes andis rahvale ilmselt aasta suurima emotsioonilaengu, ja me teda ei vali. No mina ei tahaks küll selles nahas olla, kui siis hakatakse kritiseerima (ja see on siin pehme sõna), et PM ei suuda aru saada Kiku teost.


(Siinjuures rõhutan, et ma ei ole mingi üdipaadunud ja pime Kiku fänn, olen teda ilmselt Eesti ajakirjanikest kõige halastamatumalt kritiseerinud ja olen ilmselt tema silmis ebasoovitavate inimeste nimekirjas, aga õigluse tunne ütleb, et oleks ebaõiglane, kui me oma kramplikus ja ponnistatud originaalsusepüüdes vaatame nahaalselt ja tuimalt mööda ilmselgest valikust, rahva lemmikust - me paneksime ikka väga puusse.)

Ja kui Kikut ei taheta valida nimeliselt, siis palun väga - valime Šmigun Teami, seda enam, et ilma tiimita ilma ei tee. Siis saaks ka muud inimesed tema meeskonnast tunnustust, me saaksime [aasta inimese tiitli üleandmise tseremooniale] kohale kutsuda rohkem kui üks-kaks persooni ja pidu oleks suurem ja ilmselgele Kiku-valikule saab antud pisutki teisekõlaline nimetus - Šmigun Team.

Palun säilitagem kainet mõistust ja ärgem püüdkem üle. Kiku ka püüdis varem üle ja miskit ei tulnud, siis hakkas asja kainelt võtma ja tuligi võit. Koguni kaks tükki.

30. november (mil tegin viimase katse valikut Šmiguni kasuks kallutada):

Jätkuks sellele päästjate ja tuletõrjujate ja tennisistide kandidatuurile - no mõelgem ikka peaga, kes sai sel aastal hakkama suurima teoga! Mingem küsigem inimestelt tänavalt ja ma vean kihla, et Kiku võidab pika puuga. Kui me tahame valida aasta tundmatut üllatajat, siis olen nõus, valime need päästjad. Aga me valime Eesti aasta INIMEST, ja kui siin Kiku ei võida, siis PM on ikka kõvasti viltu pannud, väga kõvasti.

Ja võrrelda Kanepit Kikuga - no andke andeks. Isegi kui väita, et tennisiste on tuhandeid kordi rohkem kui suusatajaid, siis ega see tähenda, et Kiku oleks oma võitudega kuidagi alaväärtuslik. Suusatamine on meil rahvuslik ala nr üks, mida näitas hiljutine kultuuritarbimise küsitluski, et mida inimesed enim vaatavad. Ei jalgpalli, ei korvpalli. Nad vaatavad suusatamist. Ja mitte tennist. Et tennist ei näidata? No ju sellepärast, et poleks vaatajaid...

Šmigun jäi sedapuhku tiitlist ilma. Vaat kui kõrgele on Eestis latt aetud: isegi kaks olümpiavõitu ei too kodutanumal aasta inimese nimetust. Olen täiesti nõus kolleegiga, kes küsis: no mida veel peab küll tegema, kui isegi kahest olümpiakullast ei piisa? Huvitav, kui Šmigun oleks võitnud olümpial ka viimase individuaaldistantsi, kas siis see oleks teda kodumaises valikus aidanud sõelale jääda?

Aga Lotte-film peategijaile Janno Põldmale ja Heiki Ernitsale palju õnne! Mul on seda enam hea meel, et olin ju see, kes kirjutas Põldmast enne filmi ilmumist esimese pika portreeloo, kus õnnestus muu seas paljastada, kuidas Põldma ajakirja Pere ja Kodu mängeldes lolliks tegi.

***

Väike uudis neile, kes ikka asjatult lund ootavad, mustal maal harjutada ei taha, ent ikka unistavad sellest, kuidas end vormi ajada. Jaapani firmad Matsushita ja Panasonic lõid sellise treeningaparaadi, mis aitab treenida selga, kõhtu ja reisi ilma, et peaks ise vaeva nägema. Uudse riistapuu nimi on Core Trainer Exerciser, mis imiteerib hobuse seljas ratsutamist. Ajakirja Newsweek andmeil olevat see Jaapani uusim spordimoeröögatus.

Ehkki see maksab vähem kui hobune, on Eesti vääringusse arvestatuna 24 000-kroonine hind minu meelest küll arulagedalt soolane, eriti kui pidada silmas, et treeningefekt on veel tõestamata. Vean kihla, et mu eileõhtusest ligi kahetunnisest suusaimitatsioonist Tartu dendropargi valgustatud tõusudel oli mitu korda rohkem kasu, kui olnuks tolle tehnoloogilise ratsu seljas jõlkumine.

***

Jätkuks eelöeldule. Kui Jaak Mae näitas mulle kaks aastat tagasi ühte õlavarrele kinnitatavat imeaparaati, mis fikseerib kogu treeningprotsessi lausa kolmemõõtmelisena ja näitab sulle mitukümmend andmejada, märkis ta, et tore mänguasi küll, aga trennni tuleb ikkagi endal teha. Täpselt sama kehtib ka tolle Jaapani uusleiutise kohta.

Olgu siin lõpuks teile treeninginnustus ka 18 Grand Slami turniiri võitjalt (neist 9 võitu Wimbledonis) Martina Navratilovalt, kes rääkis hiljuti ajakirjale Newsweek järgmist:

"Sportlane ei loobu enne, kui on asja õigesti omandanud, olgu tegemist kolmepunkti visetega, servi või mõne muu löögi harjutamisega. See tähendab, et tuleb üles tõusta ja minna trenni ka siis, kui on tunne, et ei taha trenni minna. See tähendab, et tuleb vara magama heita, isegi kui tahad selle asemel sõpradega välja minna. See tähendab, et jood ainult pool pudelit õlut, kuigi tegelikult tahaksid juua kaks. Sa teed kõike, mis vaja, et oma eesmärki saavutada - selline peab olema sportlase või eduka inimolendi mentaliteet. Punkt."

Nüüd minge ja mõelge, kas te olete ikka teinud kõike, mis vaja.

Foto 1: Pildil on Lotte raamatud. Foto autor: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Kristjan Thor Vähi. Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Kristina Šmigun. Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix
Foto 4: Pildil on uus imemasin. Foto autor: Internet (http://www.thefactoryoutlet.com/electronics/panasonic.asp)
Foto 5: Pildil on Jaak Mae. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Pullerits: Tartu maraton tuleb koju

No nii: kui miski muu pole teid veel korralikult treenima pannud, siis arvestage nüüd, et kui järelejäänud ajaga tegemata töö järele suudate teha - mis on muidugi vähetõenäoline -, siis äkki, kui suudate piisavalt kiiresti sõita, pääsete Tartu maratonil koguni telepilti. Sest ETV-l on kavas teha sealt teleülekandeid.

Kui asja Indrek Kelgult, Klubi Tartu Maraton juhatuse esimehelt täpsemalt uurida üritasin, vastas ta teleülekande kohta, et see on võimalik, aga kuni lepingut alla kirjutatud ei ole, siis ta eriti rääkida ei taha. See oli tüüpiline ärimehelik jutt seesuguses olukorras, aga mu kogemus on õpetanud, et ega seda eriti kuulata tasu, mistõttu jätkasin tuimalt küsimustega pommitamist.

Nii saingi Kelgult teada, et ülekanne on loomulikult kavas reaalajas, aga mitte ühes terves jutis algusest lõpuni, vaid lülitustena rajalt. Kui küsisin, kas need tulevad 5-10 minuti pikkused ülekandelõigud, vastas ta, et ei, plaanis on ikka pikemad lülitused.

Miks mitte kogu võistlust algusest lõpuni üle kanda, selle kohta kostis Kelk järgmist: "Põhiprobleem on see, et meie televaataja pole vist valmis pühapäeva hommikul neli tundi järjest telerist suusatamist vaatama."

Kelk tunnistas, et tegelikult oli Tartu maratonilt teleülekanne plaanis juba 2004. aastal, aga siis jäi maraton lume puudusel ära. Ta meenutas, et otselülitusena oli tookord planeeritud start ja finish; see, mis toimus rajal, oli plaanis panna eetrisse salvestatud materjalina.

2004. aasta maratoni nurjumine oli Kelgu sõnul põhjuseks, miks kahel eelmisel maratonil otsepilt tootmata jäi. "2004. aasta ärajäämine lõi jalad võdisema," tunnistas ta. Selles mõttes, täpsustas Kelk, et tavaliselt pärast maratoni ärajäämist järgmisel korral osalejate arv kahaneb, mis ei innusta korraldajaid suuri projekte enam ette võtma. Ent Tartu maratonil juhtus vastupidine: pärast 2004. aastat osalejate arv hoopis tõusis, mis Kelgu väitel on maailmapraktikas ainulaadne.

Kui olin selle eelinfo hankinud, võtsin ühendust ETV sporditoimetuse juhi Marko Kaljuveeriga, et lisa pärida. Ega temagi väga laialt asja välja kuulutada tahtnud, sest liiga palju on igasuguseid riskifaktoreid ja töö alles käib. Näiteks käib asjaajamine, et tellida Soomest helikopterikaamera, sest seesugustest suusasõitudest ilma selleta õiget ülekannet ei tee, seletas ta. Saanilt telepildi tootmisega saab ETV ise hakkama, kinnitas Kaljuveer: nad panevad kaameramehe saanile istuma ja asi tehtud. Võib-olla tuleb saanikaameraid koguni kaks, lisas ta. Samuti on Kaljuveeri sõnul vaja kontrollida, kas raja igast punktist ikka signaal läbi tuleb.

"Logistiliselt ja tehniliselt teostuselt on see väga raske, võib-olla isegi raskem kui MK-etapi ülekanne," väitis ta. Selleks, et ettevõtmine õnnestuks, on ta kohtunud Vasaloppeti tehnilise meeskonnaga, et nendelt oskusteavet hankida. Vasaloppet on väheseid suurmaratone, mida TV-s algusest lõpuni üle kantakse.

Hoolimata sellest, et Kaljuveeri väitel sajaprotsendilist kindlust plaanide õnnestumise kohta anda veel ei saa, kinnitas ta, et eetriajad on juba planeeritud. Kokku tervelt kolm ja pool tundi: start, siis lõpuosa finishini välja ning umbes 13.30-14.30 (umbes seepärast, et ta sõitis parajasti praamiga ja ütles selle aja peast) n-ö tavasuusatajate finish. Seega siis, kui Kaljuveeri mälu ei petnud, peavad harrastajad lõpetama telepilti pääsemiseks maratoni nelja ja poole ning viie ja poole tunni vahepeal.

"Kui me oleme suusamaa, peaks tegema Tartu maratonilt ülekande," resümeeris Kaljuveer, miks ta on otsustanud oma meeskonnaga võtta ette võistluse transleerimise. Seda kõigest kolm nädalat pärast Otepää MK-etappi, mis tema sõnul võtab ETV spordiülekannete meeskonnalt nagunii elumahlad välja.

***

Värsket teavet Tõnu Kinksilt ka Otepää suusaraja kohta. Ta ütles täna veerand 12 ajal, et suusatajaid on rajal suusk-suusas kinni, kogu aeg hingab keegi kuklasse. Ta võrdles liiklustihedust Tartu maratoniga. Sellegipoolest olid ka Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun täna hommikupoolikul rajal käinud.

Rajal on Kinksi kinnitusel pikkust kokku umbes kilomeeter: 500 meetrit ühes suunas ja siis 500 meetrit teises suunas tagasi - nagu suusatunnelis, võrdles ta. Paraku pikemaks praegu rada teha ei anna, sest kunstlumi saab otsa. Ta avaldas lootust, et kui laupäeval õnnestub lund juurde toota, siis äkki annab midagi ära teha, aga enne küll mitte.

Foto 1: Fotol on kaamera. Foto autor: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
Foto 2: Fotol on Marko Kaljuveer. Foto autor: Marina Puškar / Postimees / Scanpix
Foto 3: Fotol on Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Pullerits: Nüüd läheb lahti!

Esimesena kuulsin asjast oma treenerilt Kalmer Trammilt, Eesti naiste B-koondise juhendajalt. Kurtsin, et tema plaanide järgi on mul reedest pühapäevani kolm suusatrenni, aga kuna lund ei ole ega ka paista, siis pärisin, millega need asendada.

Tema vastas, et homsest saab ju juba suusatada. Et Otepääl pidi kilomeetrine ring valmis saama.

Siis helistasin Eesti Suusaliidu murdmaasuusatamise juhile Paavo Naelale ja ütlesin, et tahaks veel vanal aastal mõne asja ära küsida, mille peale ta kostis mu meelest resigneerunult, et no eks ma ka siis pangu oma ports talle ära. Aga tegelikult polnud mul seekord miskit salakavalat plaanis. Jah, fakt on see, et 23. detsembriks välja kuulutatud Eesti meistrivõistluste etapp Otepääl jäi lume puudumise tõttu ära. Ärajäänud võistlus on plaanis maha pidada koos järgmise etapiga, mis nüüd toimub Otepääl kahepäevasena 13. ja 14. jaanuaril, kui esimesel päeval on kavas FISi võistlusena sõidetav klassikadistants ja teisel päeval vabastiili distants. Sprindietapp, mis pidi algselt toimuma 14. jaanuaril Otepääl, on viidud 11. jaanuariks Tartusse. Aga kui selleks ajaks ka lund ei tule? "Me ei lase lippu enne alla, kui asi käes," vastas Nael.

Igatahes oli temagi kuulnud - seda järelkasvukoondise juhendajalt Margus Uibolt -, et Otepääl pidi saama juba suusatada. Aga Tõnu Kinks teab täpsemalt, andis ta helistamissoovituse kaasa.

Kui Kinks telefonile vastas, oli juba taustalt kuulda, et kõva raja ehitamise töö käib. Kas homseks Hobuseraua kanti päris 1 km pikkuse ringi valmis saab, seda ta ei osanud lubada, aga sinnakanti pidi kunstlumeraja pikkus tulema küll. Samas kinnitas ta, et rajale tuleb nii klassika- kui uisujälg. Aga mis moodi rajale võiks pääseda - selles mõttes, et igaühele ikka oma vabad ruutmeetrid leiduks -, selle kohta kostis ta, et eks homme näe.

Nii et kes tahab homset rajal trügimist ennetada, võiks juba täna õhtupoolikul Otepääle põrutada. Siis on ehk seal pisut rohkem ruumi. (Mina igatahes sinna ässasid segama ei lähe.)

***
Tegelikult ajendasid mind Paavo Naelale helistama päikseprillide taha peituva Andrus Veerpalu plakatid, mis teavitavad bussipeatustes Eesti meistrivõistluste ajakavast. Olen neid märganud nii Tartus kui Tallinnas - ja Naela teada saab neid näha ka Pärnus, Võrus ja Rakveres - ning ikka imestanud, et mis nende mõte on. Kas tõesti suudab plakat kedagi meelitada vaatama murdmaasuusatamist?

Liiga hästi püsivad mul meeles mullused Eesti meistrivõistlused Otepääl mõni nädal enne Torino olümpiat. Stardis oli kogu Eesti paremik, sealhulgas Kristina Shmigun, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Maailma tipud ju. Ja pealtvaatajaks oli paar-kolm ajakirjanikku ning Jana Mae. Seega, rahva huvi oli olematu. Tõsi, ega ilm soe olnud, miinust oli pisut üle tosina kraadi, kui õigesti mäletan. "Otepää on ära hellitatud," seletas Nael olematut publikuhuvi.

Kuid ega Haanjas, kus toimus meistrivõistluste järgmine etapp umbes kolm nädalat enne olümpiat, rajaäärseid huvilisi rohkem olnud. Kui, siis ainult selle tõttu, et seal järgnes mõne tunni pärast laste jõuproov. Ja Tartus, kus selgitati sprindimeistrid, oli mullu kaasaelajaid ehk 30-40, mitte rohkem.

Aga ilmselt pole ma sattunud päris õigetele võistlustele. Nael väitis, et eelmise hooaja lõpus Jõulumäel oli pealtvaatajaid olnud kohal 500-600. (Ühele õigele võistlusele siiski sattusin: Jaak Mae auhinnavõistlustel Albus pidin auto suure pealtvaatajate arvu tõttu nii kaugele parkima, et ligi 3 km tuli võistluspaigani joosta, mistõttu mehed oleks äärepealt ennem lõpetanud, kui mina kirjatsurana kohale jõudsin. [Siit koorub veel üks põhjus ajakirjanikele, miks peab trenni tegema.] Ja pärast pidin autogrammi nuruvate teismeliste vahel trügima, et Vasja Rotshevilt [Julija Tshepalova uuelt kallimalt, teate küll] ja Odd-Björn Hjelmesetilt võistlusjärgseid kommentaare kuulda saada.)

Sellegipoolest kinnitas Nael, et plakatite tegemine tasub end ära. Nimelt sellest aspektist, et seda võib võtta sotsiaalreklaamina, mille eesmärk on teadvustada Eesti meistrivõistluste toimumist ja kutsuda inimesi kohale. See sotsiaalreklaami-teooria pole põrmugi liialdus, sest Naela sõnul on suusaliit saanud plakatipinnad sotsiaal-, mitte kommertsreklaami takside alusel, mis iseenesest on õige, sest ma pole küll kohanud, et Eesti suusameistrivõistlustel keegi piletiraha kasseeriks. Ent ta tunnistas, et sellistest inimhulkadest, nagu (minu lisandus: FIFA reitingutabelis kõvasti kukkunud Eesti) jalgpall ja (minu lisandus: totaalselt manduv Eesti) korvpall kohale meelitavad, pole mõtet unistadagi.

Ent Nael kahtles, kas need plakatid kevadeni vastu peavad. Asi on selles, kahtlustas ta, et siis tulevad valimised peale ning seejärel saab suusatajate laul lauldud. Siis hakkavad oma soolosid esitama poliitikud. Loodetavasti saavad nad seekord hakkama ilma Shmiguni ja Veerpaluta. Hea on, kui selleks ajaks ka mõned meistrivõistluste etapid õnnestuks ära pidada.

***
Veidi aega tagasi küsisin siin blogis, kes oli see saksa suusataja, kes saatis oma seksikaid pilte ungari suusaneiule Leila Gyeneseile.

Õigesti vastasid need, kes pakkusid Rene Sommerfeldti.

Foto 1: Fotol on Kalmer Tramm. Foto autor: Tairo Lutter / Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Fotol on Kekkose rada. Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix
Foto 3: Fotol on Leila Gyenese. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Pullerits: Suusatajate karmid ööd

Oli aasta 1981 või 1982, vahet pole, kui üleliiduline ametiühingute koondis viibis koos NSV Liidu koondisega Krasnojarski krais esimese lume laagris. Sealt tuli lennata võistlustele Sverdlovskisse. Vahemaandumine, nagu mäletab Eesti tollaseid paremaid suusamehi Arne Sirel, tehti kusagil Kasahstani piiri ääres. Seal oli plaanis ka lennukit tankida.

Kuid oh häda - kütust polnud. Suusatajad, kogu NSV Liidu paremik, sättisid end lennujaamas ööbima. Nikolai Bazhukov, Innsbrucki olümpiavõitja 15 km klassikasõidus, viskas siruli ajalehekioski letile. Olukord oli lühidalt öeldes isegi paljunäinud ja kõikekannatanud nõukogulastele ebanormaalne.

Nõnda siis läkski üks koondise tegelinski, kelle kohta Sirel mäletab vaid perekonnanime, Sadonski, lennujaama personaliga maid jagama. Ta tõstis sedavõrd kõva kisa, kuni jõudis välja suure ülemuseni. Nagu Sirel meenutab, oli Sadonski öelnud tollele, et vaata, mees, seal leti peal magab Bazhukov, olümpiavõitja, ja arvesta, et kui me siit kohe edasi lennata ei saa, kirjutab sellest peagi Sovetski Sport. Sovetski Sport oli suurim üleliiduline spordileht.

Peatselt meendus lennuväljale Jak-40. Tollelgi oli ette nähtud vahemaandumine. Ent erinevalt suusatajate lennukist jagus tollel lennukil kütust. Niisiis hakkaski lennujaama ülemus asju klaarima. Ta kamandas Jakist kõik reisijad välja. Nonde pagasi samuti. Suusatajad, kel oli tekkinud edasiliikumise lootus, aitasid koguni kohvreid Jakist välja tõsta. Siis laadisid nad lennukisse oma varustuse. Lõpuks istusid ise Jaki pardale ja sõitsidki lõpuks Sverdlovskisse.

Mati Albertil, Sireli eakaaslasel, Moskvas nii libedalt ei läinud. Tema pidi sõitma Krasnojarski kraisse Motõginosse, ja sõit sinna viis, nagu ikka tollal, Moskva kaudu. Tallinna lennuk maandus Vnukovo lennuväljal - seda kolmetunnise hilisemisega - ning sealt tuli taksoga edasi sõita Domodedovo lennuväljale. Domodedovo asub soo peal ja seda katsid sageli suured udumassiivid. Tookord juhtus nii, et Albert jäi tervelt kaheks ööpäevaks Domodedovosse uduvangi.

Kuskile minna polnud. Kohalik hotell oli niigi rahvast pungil, sest kõik lennud olid tühistatud. Albert mäletab, et lennujaama põrandapind oli rahvast sedavõrd paksult täis, et isegi astumiseks polnud ruumi. Ainus koht, kus istuda sai, oli restoran.

Sedasi saigi Albertist innukas restorani kunde. Iga paari tunni tagant astus ta sinna sisse ja sõi kohe mehemoodi, ikka paar tundi järjest. Aga pikapeale tuli uni paratamatult peale. Kuhu pikali heita, kui kohta pole?

Albert leidis seina ääres radiaatori. See oli umbes 30 cm lai. Aga sellest piisas, et vähemasti poole kehaga sinna pikali visata. Enda arvepidamise järgi magas Albert kolm tundi, üks käsi ja üks jalg rippusid üle radiaatori ääre. Ent kaua sa niiviisi ikkagi vastu pead... Lõpuks prantsataski ta põrandale.

Ega ta korraga aru saanud, mis õieti juhtus. Oletab, et kulus kümme sekundit, enne kui ära tabas, kus ta on ja mis toimub. Hakkas siis radiaatori peale tagasi ronima, kuid ei saa. Kohe kuidagi ei saa. Sest, nagu selgus, oli korraks vakantseks jäänud soe koht juba hõivatud.

"Kui te pole Domodedovo lennujaamas kahte ööpäeva istunud, siis te ei tea, mida reisimine tähendab," rääkis Albert mulle. "Puhvetid olid ka kõik puhtaks ostetud. Ainus, mida sealt sai, oli valgete tükkidega pruun vedelik, mida nimetati kohviks."

Sireli kõige hullem lennumälestus pärineb 1969. aasta talvest, kui ta sõitis Võru spordikooli kamraadidega Pervouralskisse NSV Liidu noorte meistrivõistlustele. Lennusõit Tallinnast Moskvasse oli talle esimene elus. Moskvas, nagu tavaks, tuli ümber istuda Sverdlovski lennukile. See oli Tu-104, reisijaid umbes saja ringis. Ehk Lendav kirst, nagu Sireli sõnul seda lennukit kutsuti.

Sireli koht oli mootori kohal. Ja kui siis piloot seda käivitama hakkas, ei läinud ega läinud see tööle. Mitte kuidagi kohe. Kaks-kolm korda piloot proovis, ikka tulutult.

Siis tuli vativammuses mees, kruvikeeraja käes. Hakkas midagi mootori kallal urgitsema.

"Lampotshka peregorela," seletas stjuardess. Eesti keeli: lamp on läbi põlenud.

Sirel hoidis pöialt, et Lendav kirst hääli sisse ei võtaks. Hirm oli ju nahas, et kui mootori isegi käima saab, siis ega see taeva alla järsku uuesti seisma jää.

Mootor ei läinudki käima. Siis toodi uus lennuk. Tolle pardal jõudis ta eluga kohale, aga ärevus, ei salga Sirel, oli sellegipoolest hirmus suur.

***
Siin mõned mehed pajatasid mulle eilse sissekande tarvis, et kuna Eestis talve pole, siis lähevad nädalaks koguma suusavormi Soome. Püha lihtsameelsus, tahaks seepeale hüüda. Nad ei ole kõrva taha pannud üht, mida juba mõnda aega tagasi kirjutasin ja mille mu treener Kalmer Tramm mulle pealuu sisse tagus: selleks, et üldse mingit tulemust loota võiks, tuleb läbi teha kogu treeningprotsess. Sellest ei ole tolku, kui arvestate, et kolm kuud vedelete, jalad ahju peal, aga see-eest panete vaimu valmis, et kui lõpuks lumi tuleb, küll siis panete. Ei pane te tuhkagi! See on sama loll jutt nagu varem ajasid karjäärinaised õigustamaks oma vähest lastega tegelemist: et olen küll 98 protsenti ajast kodunt eemal, aga kui siis selle pool tundi päevas lapsega tegelen, siis tegelen temaga maksimaalselt. Sellele lollusele anti isegi suursugune nimi: kvaliteetaeg. Aga jäeti seejuures näiteks arvestamata, et ega laps ole mingi nurgas seisev aparaat, et siis, kui emal aega on, siis peab ka lapsel olema soovi emaga koos "kvaliteetselt" aega veeta. Laps vajab korralikuks kasvamiseks ikkagi pidevat hoolt ja tähelepanu, kogu aeg, mitte pool tundi hästi intensiivselt. Sama on kestvusaladega, nagu ka suusatamine: ei piisa, et teha nädal või kaks intensiivselt lumel trenni. Aitab ainult ja üksnes see, kui kogu aeg, järjepidevalt, läbi sügise on harjutatud. Nii et ärge parem tegelge illusioonide ehitamisega! Soome lumi teid suurt ei aita. Spordis imenippe ei ole. Pikka aega tegemata tööd kiirkorras järele ei tee. Vastasel juhul võiks ju isegi hakata siin hellitama lootust, et teen nädalas 30 tundi trenni, küll siis varsti Veerpalule ka kandu näitan. Seda ei juhtu ealeski.

Foto 1: Pildil on lennuk. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Mati Albert. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Pullerits: Täiesti mõttetu lumi

Mis pagana päralt seda lund nüüd küll vaja oli? See ainult segab jalus.

Sellise ilmaga nagu praegu, kui lumekirme õhuke ja sedagi kahandab vihm, pole ju võimalik nomaalset trenni teha. Käisin eile töö asjus palju mööda Tallinna ja pärast olid jalad läbimärjad. Kui nüüd maantee äärde jooksma minna, siis ei muutu vettinuks ainult jalad, vaid soppa saadavad kraesse ka mööduvad autod. Ja seda, kuidas teha nädalavahetusel imitatsioonitrenni, ei kujuta ettegi. Ilmselt ootab ees plöga, libedus ja muu õudus.

Teiseks, tegelikult, mida hiljem lumi maha tuleb, seda parem. Ja siin lähevad argumendid juba väga isiklikuks.

Nimelt. Olen võrdlemisi veendunud, et enamik minusuguseid ja ka sutsu kõvemaid suusatajaid ei malda praegustes tingimustes eriti harjutada. Musta maa tuim treening kusagil pimedas - see pole ikkagi see, kui saad kirju kombinesooni selga ajada ja kollased suusad kollaste saabaste külge kinnitada ning siis lumivalgel lumel prozhektorite valguses liuelda. Millegipärast ei usu, et suur jagu tublisid harrastussuusatajaid oleks seni jalad väga tõsiselt kõhu alt välja võtnud. Ja kui ongi, siis ilmselt on teinud vale või vähe kasulikku trenni. Nagu näiteks lihtsalt jooksmine.

Mul on nüüd rohkem kui kolm kuud harjutatud Eesti naiste B-koondise peatreeneri Kalmer Trammi plaanide järgi ning usun ja loodan, et see on andnud talveks korraliku põhja ja konkurentide ees eelise. Näiteks eelmise nädala kokkuvõte tuli selline (detailidesse ei lasku - firmasaladus ju):

kaks vastupidavust säilitavat jooksutrenni (pikkade tööpäevade lõpus);
kaks jõutrenni;
kaks imitatsioonitrenni, üks veidi kiirem (1:51) ja teine aeglasem, matkavam (2:02) - kilometraazh oli mõlemal sama.

Just need imitatsioonitrennid näitasid, et ilmselt ootab enamik harrastajaid lund ega ole end tõsiselt liigutama hakata. Need trennid tegin laupäeval ja pühapäeval, päevasel ajal Tartu dendropargis, millest paslikumat paika seda tüüpi harjutamiseks ma küll ei tea. Laupäeval nägin seal kahe tunni jooksul veel kõigest nelja treenijat, aga pühapäeval, mil isegi päike tuli välja, ainult ühte - ja toogi oli vist rohkem koera jooksutamas. (Sitke koer teil, kiitsin peremeest, et jaksab kaasa silgata.) Seega siis: parimal ajal pole harjutamas peaaegu mitte kedagi.

Või ma eksin? Uurisin asja.

Hansapanga juht Erkki Raasuke tunnistas otsekoheselt, et temal on treeninguga lood kehvasti. Sest tööd on palju ja eriti segab sagedane reisimine - siis pole üldse harjutamiseks võimalust. Hea nädal on tema sõnul selline, kui on saanud kolm korda trennis käia, peamiselt jooksmas ja jõusaalis. Ja natuke on ta Pirita metsas imitatsiooni ka teinud, kuid nii natuke, et neid kordi ei kannata koguni kokku lugeda. Kui talvise eesmärgi kohta pärisin, lausus ta: "Tartu maraton läbi sõita... ellu jääda." Kui avaldasin arvamust, et see temasugusele ka mõni eesmärk, vastas ta: "Spordi mõttes tuleb tagasihoidlikum aasta. Eesmärk on võimekust mitte minetada."

Madis Tiik, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esimees, kes omal ajal jooksis 800 meetrit 1.51 kanti, tunnistas, et on 2-3 korda nädalas jooksmas käinud, korraga tund ja veerand ehk 12-13 km. Ütles, et rohkem pole töö kõrvalt jõudnud. Aga pärast jõule kavatseb ta sõita Kesk-Soome nädalaks suusatama - kui lumi, mis seal vahepeal maha sadas, seni ära ei sula.

Olavi Israel, kes veel suvel kamandas vanglat, aga nüüd on ehitusettevõtte Wolmreks esimees, on harjutanud nädalas 3-4 korda, põhiliselt jõusaalis sõudeergomeetril ja tollel agregaadil, mille nime ei teadnud tema ega tea ka mina, aga millel tallad pedaale ja samal ajal sikutad ka mingeid kange. Pühapäeviti on ta teinud 10 km jooksuotsi. Kuid jaanuarist tahab hakata aktiivsemalt liigutama, sest eesmärk on ikkagi Vasaloppetile minna. Parajasti otsib ta teisi sinna minejaid, sest ühiselt on seal rahvamöllus ehk lihtsam hakkama saada. Nii et kel samuti Vasaloppeti kavatsused, võtku Olaviga ühendust 56 639 632 ja löögu temaga punti.

Art Soonets, minu verine konkurent, Baltimaade suurima digifotoarhiivi pealik, on harjutanud nädalas keskmiselt neli korda, peamiselt tunnikese rahulikult jooksnud. Ujulasse jõudmine on jäänud vaid unistuseks, tunnistas ta. Ent uuest aastast lubas hakata kõvemini treenima, 5-6 korda nädalas, ning pikendada mahtu ja suurendada teravust. "Eks püüa töö ja autoga sõitmise kõrvalt trenni teha," õigustas ta enda kesist treenitust.

Egert Kamenik, Presshouse'i ajakirjade grupi väljapaistvaim fotograaf, oli täna hommikul kell pool kümme, mil talle helistasin, peast täitsa unine. Kas suurest trennist? Oh ei! Tema trenn on seni olnud kaks korda nädalas 5-7 km pikkune jooksuots, sinna sekka mõned hüppelaadsed sammud, lisaks lõuatõmbamised ja kätekõverdused. Nagu Soonetsil, on temalgi ujumine vaid unistuseks jäänud. "Vaikne nohistamine," hindas ta ausalt oma senist tegevust.

Margus Uudami, OÜ Jaotusvõrk juhataja, tabasin Tartu sünnitusmajas. Ta oli just isaks saanud - mida oli ka häälest tunda, sest miks muidu inimene nii heas tujus on. Sündis tüdruk. Palju õnne! Suusatamisega on tal seis selline, et harjutanud on nädalas 2-3 korda, korraga tund kuni kaks. Sõitnud rullsuuskadel, ujunud ja sikutanud sõudeergomeetrit.

Meelis Atonen, Riigikogu liige ja rahanduskomisjoni esimees, tunnistas, et temal on treeninguga lood väga halvasti. Teda vaevavad seljavalud, nii et poolteist kuud pole saanud peaaegu üldse harjutada. Mingi vana trauma teeb liiga, seletas Atonen, mis häiris ka mõni aasta tagasi. Kuid tookord sai ta sellest kiiremini üle. Ta kahtlustas, et selg sai viga majaehitusel - et ilmselt tegi ta seal midagi tõstes endale liiga. Atonen on käinud kondiväänaja juures ja teinud seljaharjutusi. Sellest nädalast on ta saanud arstidelt loa, et võib ettevaatlikult proovida, kuidas selg nüüd vastu peab. Täna õhtul ongi see tal plaanis 5 km jooksuotsaga järele testida. Tõsi, avaldas Atonen, vahepeal on ta sõpradega ka kõnnimatku teinud, aga siis, paar tundi pärast koju naasmist, kui keha on maha jahtunud, on selg taas valutama hakanud.

Sellegipoolest pole Atonen loobunud mõttest lüüa kaasa Vasaloppetil ning sõidab suusakilometraazhi kogumiseks pärast aastavahetust kümneks päevaks Soome Levile suusatama. Ta loodab seal abi hea trennikaaslase, sõudja Jüri Jaansoni seltskonnast. "Kui ta mind just ribadeks ei tõmba," lisas Atonen. Nad on vanad sõbrad, on üheskoos Vasaloppetilgi käinud. Kui harjutama saab hakata, usub Atonen, et vabaneb kolme nädalaga ka 6-7 lisakilost, mis treeninguvaba aja tõttu kiirelt ja märkamatult naha alla kogunenud.

Eesti Energia pealikku Sandor Liivet ei saanud kätte - ja Andrus Ansipit otsustasin seejärel targu suusaküsimustega päeva hakul mitte tülitada ning Edgar Savisaare poole selle küsimusega pöördumine olnuks ilmselt küünilisuse tipp -, aga vähemalt oli näitleja Veikko Tääril mahti minuga vestelda küll. (Muideks, kõik küsitletud teadsid väga hästi siinse suusablogi olemasolust, mida oli rõõm kuulda.)

Täär oli ka ainus, kes korralikult trenni teinud. Ta viitas minu siinseile sissekannetele ja ütles, et on harjutanud samamoodi nagu minagi, ehkki mitte nii plaanipäraselt. Ent mitmekülgselt ikkagi. Nädalas on tal seni tulnud kokku viis treeningkorda, igaüks umbes kaks tundi. Kuid midagi tugevat ta seni teinud pole, pigem vaikselt harjutanud. Käinud jooksmas, ujumas, jõusaalis, rassinud sõudeergomeetril. Sõitis veel detsembri alguseski rullikutega. Eesmärk? "Eesmärk on Vasaloppet läbi sõita," vastas Täär. Ja lisas, et Tartu maratonil tahaks 200 parema hulka püsima jääda.

Aga kevadeks, märtsi teiseks pooleks, on Tääril väga uhke plaan. Ta tahab nimelt proovida kestvussuusatamist. Selle aasta kevadel juba proovis. Sõitis järjest pisut rohkem kui kümme tundi ja läbis selle ajaga 120 km. Tuleval kevadel tahab ta plaani pikendada - sõita ühtejärge 15 tundi. See saab esialgsete kavatsuste järgi toimuma Otepää 10 km pikkusel matkarajal. Täär oli lahkesti nõus, et kui leidub huvilisi, kes tahaks eksperimenti kaasa teha, löögu nad aga punti. Seega siis, kestvussuusatamise huvilised, jätke kommentaaride rubriiki endast märk maha ja viin teid Tääriga kokku.

Seni aga peab nuputama, kuidas lumeplögases ilmastikuks pikkadeks sõitudeks piisavat mahvi koguda.

Foto 1 - Pildil paremalt Andrus Veerpalu, Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits ja Mati Alaver. Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix.
Foto 2 - Pildil on Erkki Raasuke. Foto autor: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix.
Foto 3 - Pildil on Art Soonets. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix.
Foto 4 - Pildil on Meelis Atonen. Foto autor: Cisse Noormets / Postimees / Scanpix.
Foto 5 - Pildil on Veikko Täär. Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix.

Šmutov: treeningplaanide keeruline maailm

SL Õhtulehe ajakirjanikud tegid eelmisel nädalal tänuväärset tööd ja pühendasid esmaspäevases lehes päris palju leheruumi suusatamisele ning pöörasid tähelepanu just suusaspordi harrastamisele. Lisaks jagati nippe, kuidas maratoniks valmistuda.

Ei hakka siinkohal kokkuvõtet tegema, kuid lugeda tasub, sest huvitavat infot on. Lood on leitavad siit:
Kuidas treenida Tartu suusamaratoniks
Kuidas kombineerida suusatamist teiste spordialadega
Treenimine ravib masendust
Istuv eluviis suurendab vähiriski
Ettevaatust sportimisel, kui tarvitad ravimeid!

Küll aga pean tõdema, et mind jahmatas SL Õhtulehe pakutud treeningkava.

Lühidalt öeldes: SL Õhtulehe treeningkava kohaselt pole mul mõtet Tartu maratonile minna, sest ma jõuaksin seal tõenäoliselt umbes keskele ja langeksin siis higisena ja nõrkenuna lumme, sest nende pakutud intensiivsusega ei suuda ma kunagi treenima hakata.

Igatahes nägi kava välja selline (mina olen seni teinud kaks trenni nädala, jõululubaduseks on nähtavasti kolmanda treeningu lisamine):
Esmaspäev: jõusaalitreening 50–60% HRMax 1,5 tundi
Teisipäev: tempojooks 30 minutit (+ soojendus ja venitus 15 minutit) 80–90% HRMax 1 tund
Kolmapäev: puhkus
Neljapäev: suusatamine 60 minutit 60–70% HRMax
Reede: puhkus
Laupäev: suusatamine 60 minutit 70–80% HRMax
Pühapäev: suusatamine 2 tundi 60–70% HRMax

«Treeningu intensiivistamiseks soovitan selle plaani juures esimesena pikendada 15 minuti võrra tempojooksu, seejärel 15 minuti võrra neljapäevast suusapäeva ja lõpuks võtta üks treeningupäev juurde,» soovitas Estonian Fitness Trainers Educationi koolitaja Erik Aibast SL Õhtulehes.

Et ajalehe pakutud kava tundus harrastaja või vähemalt minu jaoks liiga karm, küsisin nõu Tartu Suusaklubi treenerilt Jaak Teppanilt, kes on juba paar kuud mind suusameheks vorminud. Tema sõnul pole plaanil viga midagi, kuid see on tõenäoliselt pigem mõeldud tõsisele treenijale-maratonihundile, kes soovib maratonil sõita 500 parema hulka või alla nelja tunni.

Ehk selline plaan sobib valmistujale, kellel on eelnevalt hea aeroobne põhi alla laotud.

Muidu kava Teppanit eriti ei üllatanud. Ta nentis küll, et veidi häirib teda jooksul põhinev tempotreening, sest see võiks olla erialane ehk siis lõigud suuskadel vms. Samuti peaks Teppani arvates kaks tunnist trenni pikendama 1,5 tunnini, sest päris algajale piisab kuni tunnisest treeningust, kuid plaan on mõeldud tõsisemale suusatajale ja seega peaks koormus olema veidi suurem.

Ja pulss peaks harrastajal aeroobse treeningu ajal olema 60-70% vahemikus.
«No ütleme, et hea treenitusega inimesel võib pulss taastava treeningu ajal olla ka alla 60 protsendi, kuigi minu süda nii aeglaselt lüüa ei suuda,» nentis Teppan.

Teppan pakuks aga sellise treeningplaani:
täiesti algaja - 3x nädalas aeroobsed treeningud kuni 1,5 h
väikese treenitusega - 3-4x nädalas; aeroobne 3x, intensiivsem 1x (1 pikem, jõud, tempotrenn, tavaline erialaline) 1-2 h
keskmise treenitusega - 4-5x nädalas; (1x intensiivne, jõud, 1 pikem, 2 norm pikkusega erialalist) 1-2,5 h
kõrge treenitusega - 5x(6); (1(2) int., 2 norm, 1-2 pikka, jõud)

«Üle ühe intensiivse treeningu nädalas ikka eriti ei soovita, võistlusperioodi algul mõnel nädalal võib, aga see nõuab juba palju tähelepanelikumat taastumise ja tervise jälgimist,» sõnas ta. «Reeglina võiks olla nädalas üks jõutreening ja üks pikem treening, mis kestaks kuni 2,5 tundi.»

Teppani hinnangul võiks ka päris algajate kolme treeningu hulgas võib olla üks jõu ja kaks rahulikku aeroobset trenni.

--- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- --- ---

Et treenitus on meil kõigil erinev ja arvatavasti erinevad seetõttu ka treeningplaanid, siis ehk viitsivad lugejad oma kavasid teistega jagada. Igatahes, kui olete midagi huvitavat katsetanud või omate kasulikku infot – andke sellest kommentaarides teada ja arutagem.

Foto 1: Tartu suusamaratoni start. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix
Foto 2: Tartu Suusaklubi treener Jaak Teppan. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix

Pullerits: Mida arvavad asjatundjad?

Nüüd, mil kurikuulsas jõulureklaamis mingigi tõde selgunud ja kired rahunemas, jääb veel üks küsimus: mida juhtunust õppida ja edasiseks kõrva taha panna?

Helistasin suhtekorraldusfirma JLS partnerile Kristina Seimannile (JLSi klientide hulka kuulub Eesti Suusaliit) ja küsisin, miks süütu jõulukaardina plaanitud asi nii suureks kisaks paisus.

Sellepärast, pakkus Seimann, et käes on valimiseelne periood. "Küsimus ei ole suusaliidu tegevuses ja majandusministri külaskäigus [Tehvandile], vaid asi on liikunud edasi erakondade vaheliseks kemplemiseks," lausus ta. "Tahes tahtmata on majandusminister vastu valimisi eelkõige erakondlik nägu ja teema sai poliitilise mõõtme. Laiem avalikkus jagunes [jõulureklaami teemas] poliitiliselt kas poolt või vastu ja tekkiski diskussioon."

Seimann pidas vajalikuks rõhutada järgmist: "Kui suvel [Savisaare ja suusatajate ühis]pilti tehti, tehti seda koos majandusministriga, aga nüüd on temast saanud erakonna esindaja, poliitiline figuur. Situatsioon on ajas muutunud. Nüüd, mil valimiskampaania on alanud, on pildil teine tähendus. Omal ajal tehtud otsus pilti teha oli tehtud teise taju ja tundega."

Mis mõju võib skandaal avaldada Eesti suusatamisele?

Seimann: "Arvan, et me tippsportlased on piisavalt tugeva närviga, et suudavad sellest üle olla. Loodan, et ka pöidlahoidjad ei lase end mõjutada. Sponsorite ees on vabandatud."

Ometi on väga paljud inimesed uudiste voolu kommenteerides teinud avaldusi, et nemad enam suusatamisele ja suusatajaile kaasa ei ela. Mida sellest arvata?

Seimanni hinnangul on seesugused avaldused tingitud tõsiasjast, et skandaali teema pole enam soetud suusatamisega, vaid erakondade omavahelise kemplemisega.

Kaja Pino, EMT avalike suhete juht nentis, et tagantjärele tarkusena võinuks juba suvise pildistamise ajal ette näha, et asi paisub skandaaliks. (EMT on suusaliidu sponsor.) Isiklikust seisukohast rääkides väljendas ta arusaamatust, miks on pildist saanud nii suur skandaal. "Kas Savisaar on nii vihatud tegelane, et armastatud suusakangelasi ei taheta temaga ühel pildil näha?" küsis ta.

Samas nentis Pino, et skandaali saanuks ära hoida ilmselt vaid sellega, kui ühispilt oleks sootuks tegemata jäetud. Ta pani alaliitudele ette, et ehk peaks nood sätestama, kuidas kasutatakse sportlasi mitte ainult reklaamis, vaid ka poliitikute huvides. "Statuut võiks seisneda selles, et sportlaste pilti võivad kasutada ainult need poliitikud, kes on spordialaga soetud, näiteks kuuluvad alaliidu juhatusse," pakkus ta.

Pino oletas, et Savisaare jõulureklaami suusatajatega meenutatakse avalikkuses veel tükk aega, ent ta ei usu, et see jätaks suusatamisele pleki külge, sest lõppeks polnud ju tegu ostutehinguga, vaid pigem saab rahvas aru, et sportlasi kasutati lihtsalt ära. "Ja sportlased tegid seda [pilti] parimas usus, et saavad suusatamisele kaasa aidata," lisas ta.

Ivo Rull, firma Rull & Rumm juhataja, on enda mäletamist mööda kolm aastat tagasi koolitanud teiste spordijuhtide seas ka murdmaakoondise peatreenerit Mati Alaveri. Tema sõnul jättis Alaver hea mulje kui mees, kes meediaga suhtlemisel suurt nõuannet ja tuge ei vajagi.

Rulli hinnangul hakkasid jõulukaardi ümber asjad viltu kiskuma siis, kui suusaliit tuli välja väidetega, nagu oleks reklaami tegemine kooskõlastamata, mille Savisaar aga peagi kummutas. "Esimene sõnum suusaliidult oli tüli ise üles võtmine," nentis Rull. "Kuna suusaliidu president [Toomas Savi] reageeris valuliselt, siis Savisaar andis terava vastulöögi ja sealt skandaal tuule tiibadesse saigi. Nüüd on suusaliit taandunud ja vabandanud, aga teemat jätkub kauemaks."

Ja lisas siis mu meelest ilusa resümee: "Suusaliit poleks pidanud asja torkima, sest teada ju on, et Savisaarel on alati olemas kas lindid või paberid." Seekord siis paberid.

Erinevalt paljudest kommentaariumides esinejaist, kes on tõrvanud Andrus Veerpalu ja Kristina Shmiguni, ei pea Rull nende taunimist õigeks, sest nemad ei olnud ühispildistamise initsiaatorid, vaid lihtsalt ikoonid, keda kasutati ära.

Kuidas skandali tõttu Eesti suusatamise mainele tekkinud kahju vähendada?

Rull pakkus, et seoses võistlushooaja käivitumisega peaks suusaliit kindlasti leidma mõne muu ja asjalikuma teema ning teatama, et kavatsevad lõpetada jõulukaardi teema ümber käivad arutelud ning keskenduvad oma põhitegevusele, suusaspordi propageerimisele. Ehk võtma Rulli ettepanekul sellise hoiaku, nagu võttis Hillary Rodham Clinton tema Eesti-visiidil toimunud viinajoomisvõistluse kohta: "See, mis juhtus Eestis, jääb Eestisse."

Mida aga arvata inimestest, kes kuulutavad, et nemad suusatamisele enam pöialt ei hoia?

Rull tuletas meelde, et eks kommentaarikeskkonnas avalda arvamust ikka peamiselt need, kes on milleski pettunud või kriitilised. Ta kinnitas, et tema elab küll Veerpalule jätkuvalt kaasa, kuigi Keskerakonda ta isiklikult väga ei poolda. "See on hetkeemotsioon," lausus ta suusatajaid taunivate arvamusavalduste kohta. "Kui Veerpalu teeb hea sõidu, siis on need kritiseerijad jälle juubeldajate hulgas. Ja kui teeb kehva sõidu, siis on parastajaid palju."

Lõpuks avaldas Rull lootust, et Veerpalu (ja omalt poolt lisaks, et ka Shmigun) võtab juhtunust õppust ning järgmine kord mõtleb hoolega läbi, kellega end koos pildile seab.

Foto 1: Pildil on Kristina Seimann. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix.
Foto 2: Pildil on Kaja Pino. Foto autor: Liis Treimann / Postimees / Scanpix.
Foto 3: Pildil on Ivo Rull. Foto autor: Egert Kamenik / Postimees / Scanpix.

Pullerits: Nool tunnustab Savisaart, ekspeaminister soovitab visata Savisaare prügikasti

Esmalt väike infokild, mida mina küll ei teadnud: Vassili Rotšev käib juba tükk aega Julija Tšepalovaga ja nad saavad kas juba selle aasta lõpul või siis uue aasta algul lapse ka. Julka olla pärast olümpiat senisest mehest lahku läinud. Kas keegi teab asjast täpsemalt?

Nüüd Venemaalt kodumaale.

Eile helistas mulle olümpiavõitja Erki Nool, ise ülemeelikus tujus. Ütles, ja lubas seda avaldada, et talle isiklikult pakub lõbu, milline hüsteeria on Edgar Savisaare jõulureklaami ümber lahti läinud. "See hüsteeria on naljakas," lausus ta.

Nool ütles, et kui suusategelased teadsid, millega nad tegelevad - ehk siis sätivad end Savisaarega ühele pildile ja filmile -, võib seda küll hukka mõista, aga sellist hüsteeriat, nagu igal pool kommentaariumides on puhkenud, pole küll vaja. Ja suusategelaste algseid väiteid, et nemad ei teadnud, mis pilti nendega tehakse, nimetas ta lambajutuks. Nool kinnitas mulle, et talle küll ei mahu pähe, kui ta teeks koos minuga pilti, siis kuidas ta saaks pärast öelda, et ta ei teadnud, mis pilti tehakse.

Noole jutud on alati olnud otsekohesed ja selgesõnalised. Tema keerutamisi ei armasta. Seetõttu võib teda siinkohal võtta küll igati kompetentse hinnanguandjana.

"Edgarile peab tunnustust avaldama," lisas Nool, "et ta nii hella koha pealt tõmbas reformile mütsi pähe. Miks reform arvab, et ainult nemad võivad poseerida olümpiavõitjatega pildi peal. Edgar võib oma sõpradega poseerida küll."

Küsisin Noolelt, kas ta ise oleks Savisaarega ühisele jõulureklaampildile läinud.

"Raske öelda, mind ei ole kunagi palutud."

Siis lugesin Noolele ette Savisaart kiitva teksti, millele Veerpalu oli allkirja andnud.

Nool hakkas selle peale kõvasti naerma. Naeru vahele ütles: "Inimesed ongi erinevad. On ju naljakas, kas pole või?"

Pärisin, kas tema oleks seesugusele kiitvale tekstile alla kirjutanud.

"Kindlasti oleks ma sinna midagi kirjutanud, aga vastupidavusalade esindajaks poleks teda nimetanud. Kergejõustikumehena oleks mul talle kergem ala leida kui 15 km klassikat."

Kokkuvõttes märkis Nool skandaali peale, et suusaliit peab oma tegusid tehes aru saama, et nad pole pühakud, et ükskõik, mida nad teevad, siis rahvas neelab selle alla.

"Edgar tegi geniaalse nükke," võttis ta heatujuliselt oma arvamuse veel kord kokku. "Absoluutselt kümme punkti!"

Kaks suve tagasi tegi suusatajatega ühispilti eelmine peaminister Juhan Parts. See oli siis, kui ta käis enne Saku Suverulli Otepääl. Tol korral oli visiidi eesmärgiks Partsi mäletamist mööda propageerida sporti ja tervislikke eluviise.

Too oli ses mõttes legendaarne külaskäik, et suusakoondise peatreeneri Mati Alaveri tuules tegi valitsusjuht koos ärimeestega ühise rattasõidu Otepäält läbi Kääriku Harimäele. Kui Harimäe tõusu tipuni jäi umbes 300 meetrit, võttis Parts läbi grupi ette seesuguse jõulise kiirenduse, et Merko Ehituse juht Toomas Annus prantsatas pläraki! kruusateele.

«Sorry,» ütles Parts minut hiljem Annusele Harimäe tipus.

«Oh, pole midagi,» vastas Annus. «Paarisajamiljoniline riigitellimus – ja asi unustatud.»

Nooh, majandusajakirjanikud, korjake vihje üles! (Mina sain ajakirjanikuna järgmise õppetunni: kui tahad head lugu, siis tee alati kõik seesugused "ekspeditsioonid" isiklikult lõpuni kaasa; telefonitsi uurides jääb enamik asju varjule.)

Nüüdset Savisaare käitumist, kus ta sättis end kahe suusatajaga reklaampildile, nimetas Parts mulle telefoniusutluses tülgastavaks ja amoraalseks. (Me vestlus toimus esmaspäeval, enne seda, kui Aivo Pärn tunnistas üles, et suusaliidu juhid olid Savisaare kavatsustest varakult teadlikud.) Parts kinnitas, et tal on kodus palju võimsam foto, kus on lisaks Andrus Veerpalule ja Kristina Shmigunile peal ka Mati Alaver ja Jaak Mae, kuid kinnitas, et tema ei annaks seda küll kellelegi mingitel eesmärkidel avaldamiseks. "Kõrvaltvaatajana tundub, et igal inimesel on õigus oma kujutisele," põhjendas ta. Parts lisas, et Veerpalu ja Shmigun võiks mitte nõustuda sellega, et nende pildid poliitiku jõulureklaamis käiku lähevad. "See on räige amoraalsus," lisas ta veel kord.

Parts rääkis, et temagi arutas tookord oma visiidil Tehvandi keskuse arendamist, sest on ju mõistlik, kui valitsusjuht on kursis projektidega, mis omavad riiklikku kaalu ega ole pelgalt fanaatikute eralõbu. Aga et nüüd sel suvel selle teemaga seoses Savisaarele lobby tehti, nimetas ta rumaluseks.

"Ütelda, et siin on vaja lobby teha - äraostmise tähenduses -, on vastik ja ülbe käitumine," lausus Parts. "Sellist Eesti poliitikat me ei taha ja sellised poliitikud tuleb visata prügikasti. Selline poliitika on jälk, väikerahva jaoks hukatuslik."

Siis võttis Parts asja kokku. Esiteks, ütles ta, on mõistlik, kui riik Tehvandi keskuse arendamist toetab. Teiseks, ta soovitas sportlastel kasutada oma õigust jõulukaart tagasi kutsuda ja reklaam lõpetada. Kolmandaks, lausus ta: mis puudutab ühe isiku käitumist, siis on see jälk ning riigi ja rahva eneseväärikust solvav fakt.

Kui 2004. aasta augustis Partsilt küsisin, miks ta endise jooksumehena (800 meetrit ta enda mäletamist mööda koolipoisina alla kahe minuti siiski läbida ei suutnud) väiksel ühistreeningul suusatajatega nii hingeldama hakkas, vastas ta:

«Härra ajakirjanik, nagu olete märganud, võin kõigil spordialadel Savisaarele ära teha.» Pidas pausi ja lisas: «Nagu muudeski asjades.»

Peale jõulureklaami tegemise, muidugi.

Foto 1: Pildil on Erki Nool. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil esiplaanil vasakult Kristina Šmigun , Andrus Veerpalu ja Juhan Parts. Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix

Pullerits: Ammendamatu jõulureklaam

(Postitust täiendati kell 11.40)



Arvate, et Edgar Savisaare ja suusatajate jõulureklaamiga on lood nüüd ühel pool, kui suusaliidu juhatuse liige Aivo Pärn mulle eilse Postimehe kirjutise tarvis ausalt ära rääkis, kuidas pildistamine ja filmimine tegelikult käis?

Peaaegu olekski olnud, kui eilses SL Õhtulehes poleks ajakirjanik Eve Heinla vahendanud Keskerakonna infojuhi Toomas Raagi sõnu, et Savisaare, Andrus Veerpalu ja Kristina Shmiguni ühisfoto pole muud kui südamlik ja tore jõulutervitus. Heinla kirjutab:

«Tegemist on Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ning olümpiavõitjate Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu jõulutervitusega,» rõhutab Raag, et see pole valimisreklaam. Klipil on Savisaar siiski Keskerakonna esimehena, mitte valitsuse esindajana.

Möödunud nädala neljapäeval ilmus Postimehes uudislugu, kus oli kirjas järgmine:

Keskerakonna pressiesindaja Toomas Raag ütles Postimehele, et see pole Keskerakonna, vaid otseselt Savisaare kui isiklik jõulukaart. «See on tema kui erakonna esimehe väike jõulu- ja uusaastasoov,» sõnas Raag.

Sama lehe sporditoimetaja Jaan Martinson kirjutab esmaspäevases lehes, viidates sõnasõnalt suusaliidu ja Keskerakonna lepingule:

[Suusaliidu peasekretär Jüri] Järv andis välja Suusaliidu kirja nr 128 pealkirjaga «Nõusolek pildimaterjali või nimelise viite salvestiste kasutamiseks reklaamis», millega antakse Suusaliidu nimel õigus: «Kristina Šmiguni, Andrus Veerpalu ja Edgar Savisaare ühispilti kujutava pildi ja videomaterjali tasuta kasutamisõiguseks Eesti Keskerakonna jõulureklaamis.»

Mõistate nüüd, milles asi? Pealtnäha justkui paistaks, et kõik on juriidiliselt korrektne, aga nüüd on asi just nimelt juriidiliselt ebakorrektne. Kui Savisaar sai õiguse kasutada pilti suusatajatega Keskerakonna jõulureklaamis, siis miks kasutab ta seda isikliku jõulukaardina ja jõulutervitusena, nagu Keskerakond on hakanud väitma? Ehk otstarbel, milleks tal luba puudub?

Lõppude lõpuks, kui leping sõlmitakse, siis ikkagi selleks, et kõik asjad oleks juriidiliselt täpselt fikseeritud ning ei tekiks ebakõlasid ega möödarääkivusi.

Helistasin asjas selguse loomiseks Toomas Raagile, Keskerakonna infojuhile, sest Brüsselist saabunud Savisaar oli juba jõudnud Moskvasse edasi lennata. Meie dialoog Raagiga, keda tunnen juba ajast, mil ta töötas kadunud Sõnumilehe uudistejuhina, oli järgmine.

- Toomas, kas oled kindel, et Edgar Savisaare jõulukaart suusatajatega ei ole reklaam?

- See on Edgar Savisaare ja olümpiavõitjate jõulutervitus.

- Oled selles ikka veendunud, et see pole reklaam?

- Absoluutselt.

- Kas kohe kindlasti ei ole reklaam?

- Kaardil ei ole kusagil märgata Keskerakonna logo ja muid sümboleid.

- Kas neid pole näha ka valmival videoklipil?

- Klipis, mis edastab häid jõulusoove, ei ole minu teada Keskerakonna jõulusümboolikat.

Nagu näete, küsisin kolm korda üle, kas tegu on või ei ole reklaamiga. Sain selgelt aru, et ei ole tegu reklaamiga. Nõnda siis küsisin edasi:

- Toomas, minu arust on siin probleem. Keskerakond on rikkunud suusaliiduga sõlmitud lepingut.

- Kuidas nii?

- Lepingus on juttu jõulureklaamist, aga sina räägid, et see on lihtsalt jõulutervitus. Need on kaks eri asja.

- See on semantiline küsimus.

Mõni aeg pärast meie järgnevat vestlust, mis ei kandnud siinkohal sisulist tähendust, lisas Raag: "See on maitseküsimus, kas jõulureklaami lugeda jõulutervituseks või jõulutervitust jõulureklaamiks."

Säästmaks Tartu Ülikooli semiootikuid järjekordsest semantilisest või semiootilisest analüüsist, millel nagunii kombeks 1) asja vaid segasemaks teha ja 2) pälvida väärtõlgendusi, küsisin Raagilt, miks on Keskerakond püüdnud seni meedias maha suruda mõtet, et Savisaare jõulukaarti suusatajatega võiks tõlgendada jõulureklaamina.

"Keskerakond ei ole seda teemat kuidagi maha surunud," vastas Raag, "vaid lahkelt jaganud kommentaare. Lisaks on seda teinud seda [jõulu]materjali tootev firma. Keskerakonna esindaja [Edgar Savisaar] on oma kirjas sulaselgelt teatanud, et pilte ja filmi on antud Keskerakonna le õigus jõulureklaamis kasutada, ja seega oleme sellest teinud toreda jõulutervituse. Küll oleme eitanud seda, et tegu on Keskerakonna valimiskampaaniaga. Jõulutervitusega kaart ja eetrisse jõudev klipp seda [valimiskampaaniat] kindlasti ei ole."

Uurisin suusaliidu tegevjuhilt Jüri Järvelt, mida alaliit arvab, et lepingu teine pool üritab meedias väita, nagu polekski tegu reklaamiga, vaid lihtsalt tervitusega, ehkki seetarvis neil piltide kasutamise luba pole. Järv vastas, endal pulss 132 peal (ta jooksis parajasti): "Suusaliit ei näe selles probleemi." Küsisin, kas ta ei näe siin mitte lepingu rikkumist, ja kuulsin vastuseks: "Me ei tõlgenda seda lepingu rikkumisena ja ei näe selles probleemi."

Tegelikult on see mõistlik, et lepingu osapooled niigi kuumaks küdenud teemal vastastikku uusi süüdistusi paiskama ei hakka. Aga siis võiks Keskerakond in corpore ja keerutamata-ilustamata tunnistada, et jah, see on reklaam.

Mis nüüd tähendab - ja siinkohal ei ole küll semiootikuid appi vaja -, et reklaamis koos Savisaarega esinevad Shmigun ja Veerpalu on Keskerakonna reklaaminäod.

Aga mida on suusaliit selle eest Savisaarelt vastu saanud, et ta Shmiguni ja Veerpalu Keskerakonnale reklaaminägudeks andis? Aga vaat mida - mitte midagi. Seda kinnitas mulle avameelselt Meelis Atonen, reformierakondlane, riigikogu rahanduskomisjoni esimees.

Ta reageeris sellele, kui teisipäevases Postimehes ilmus minu sulest üks infonupp, mille aluseks oli 28. juulil, ühispildistamise päeval, majandusminsteeriumist tulnud pressiteade. Infonupp teatas:

Niipea kui Edgar Savisaar oli lõpetanud oma juulikuise visiidi Tehvandile, ilmus pressiteate, milles seisab, et majandusminister Savisaar teeb valitsusele ettepaneku leida Tehvandi rullsuusaraja uue katte jaoks raha juba selle aasta lisaeelarvest.

Tehvandi spordikeskuse juhataja Alar Arukuusk lausus, et on kultuuriministeeriumi kaudu taotlenud tänavusest lisaeelarvest viis miljonit krooni rullsuusaraja asfalteerimiseks ja teist sama palju staadioni rekonstrueerimistööde esimese etapi teostamiseks, mille hulka kuulub lasketiiru rajamine.

Juba kevadel sai Tehvandi keskus 30 miljonit krooni keskvalitsuse ja turismiinvesteeringute toetuse fondilt, mille kinnitamine kuulus majandusministri haldusalasse. See raha kulub uue, K90 hüppemäe teise ehitusetapi finantseerimiseks.

Atonen saatis selle peale e-kirja, mille lubas lahkelt avaldada. Seal kirjutas ta nii:

Postimees oma nupus „Visiit tõi rahaeralduse ettepaneku” viitab millelegi, millest raske aru saada. Millise ettepaneku see visiit kaasa tõi????

Igaks juhuks täpsustan üle: kultuuriministeerium plaanis algusest peale lisaeelarvesse 5 miljonit, Riigikogu rahanduskomisjon, mille esimees olen, lisas ilma Savisaareta sellele 5 miljonit krooni.

Mis sellel küll Edgari visiidiga pistmist on?

EAS-i [Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse] rahataotlust Savisaar ministrina kevadel mingi aeg VV-le [vabariigi valitsusele] ei esitanud, tõi mingeid muid objekte, kas mitte mingit Tallinna asja, alles valitsuses suruti Tehvandi peale.

Milles Savisaare teene seisnes? Et ta täites VV korraldust kinnitas rahaeralduse? No kuulge...

Atonen, nagu selgus, on üks neid, kes suusaskandaalile kirglikult kaasa elanud. Eelmine päev, enne, kui ta saatis Postimehele omal algatusel tänases lehes ilmunud arvamusloo, läkitas ta mulle järgmise kirja, mis poliitiku kohta oma karmis otsekohesuses mind lausa jahmatas. Ta lubas selle avaldada, ja seal on kirjas järgmine:

Ma ei ole suusaliidu asjamees, aga lihtsalt imestan, kui naiivsed on inimesed seal alaliidus. Julgen jätkuvalt kinnitada, et Savisaar ei ole suusatamise toetamiseks teinud midagi.

Mis teha, kui oravad käivad suusatamas ja sellega seda ala ka propageerivad, aga Savisaar ei käi. Ja ehkki riigi rahaga toetamine on pigem kohustus kui aitamine, pole ta siin ka midagi teinud. Seetõttu see kõik on ja jääb võltsiks. Aga osavalt tõmbas ta kõik kuuletuma küll, kusjuures suusaliit vist lootis, et nüüd alles hakkavad pudrumäed tulema. Kuid võtke näpust: Savisaar pole suusaliidu heaks midagi teinud. Ent alaliidu hing oli müüdud.

Minu arvates on Toomas Savi sellega tõestanud, et tema aeg suusaliidu eesotsas on otsa saamas. Nii juhtub, kui inimene jääb või tal lastakse liiga kauaks jääda. Siin pole erakondlikkusega mingit pistmist, küsimus on selles, kas suusaliit ja tema juhtimine on efektiivne või mitte. Nii võib õudne lõpp hea alguse hävitada.

Suusaliit on teinud vale sammu. Eesmärk oli kasu saada, aga saadi kahju. Siin tuleks alaliidu presidendil ka poliitiline ja sportlik vastus võtta.

Olen oma sõpradele alati soovitanud sportlaskarjääri jooksul poliitikast ja erakondadest eemale hoida, sellest tuleb ainult pahandusi. Isegi siis soovitan kui oma erakond on kutsunud. Aga kõiki ka õpetama ja nõustama ei jõua. Kahjuks.

***
Järgneva sissekande teen vastuoluliste, iseg iraskete tunnetega. Aga kuna töötan ajakirjanikuna, siis on minu ülesanne edastada teavet, võimalikult dokumenteeritut, ja seetõttu ei maksa siin sõnumitooja peale pahandada. Olen seisukohal, et teeksin valesti siis - ehk vassiksin ja petaksin -, kui jätan uued infotükid, mille päevakajalise teema kohta teada saan, vaid enda teada. See oleks isiklikest eelistustest uudisvoo mõjutamine ja lugejate tüssamine.

Eile saabusid mulle kaks fotot sellest, kui Edgar Savisaar käis 2. mail 2006 Otepääl. Ühel pildil on näha, kuidas Andrus Veerpalu teeb sissekande Savisaarele kingitavasse Torino olümpiaraamatusse. Teisel fotol on sissekanne ise. Ma ei tea, kui kvaliteetselt siin blogisüsteem seda fotot lugeda laseb, aga seal on sinises kiri, millele Veerpalu on andnud tumeda markeriga oma allkirja. Kiri ütleb:

Edgar Savisaarele, Eesti spordi sõbrale. Pikkade distantside ja vastupidavusalade suurmeistrile!

Allkiri:

A. Veerpalu.
Olümpiavõitja. 02. 05. 06. a.

See sissekande kiri on vaevalt Veerpalu kirjutatud. Käekiri tundub liiga erinev tema omast. Oletus: see tekst on kellegi poolt valmis koostatud, et Veerpalu sellele lihtsalt käe alla paneks.

Kui eile õhtul rääkisin mulle saadetud kahest pildist ühele oma lähedasele inimesele, avaldas too arvamust, et miks peaks ma selle sitaga tegelema. Arvan, et see on ebaõiglane hinnang. See ei saa olla ju sitt, sest on võimatu, et Veerpalu kingib Savisaarele sitta, mõlemal naeratus näol. See on lihtsalt üks suvine fakt, millesse igaühel on vabadus oma arvamus kujundada, nagu ka sellessegi, kas pidada vinduvat talve algust õnnistuseks või õnnetuseks. Fakt on see, et talve veel ei paista.

Minu arvates on tekst raamatus pehmelt öeldes kintsu kraapiv. Ja tõendab seda, mis viimastel päevadel on selgunud: et suusajuhtide flirt majandusminister Savisaarega algas juba palju varem, kui läks lahti juuli lõpu ühispildistamine.
***
Selle üha hapumaks mineva loo peale saatis mulle oma arvamuse kommunikatsiooniekspert Raul Kalev, mitmete erakondade abimees varasematel valimistel, kes on varemgi Postimehes sõna võtnud, peamiselt küll äriteemadel:

Eestis on valimised tänaseni persooni valimised. Erakonna logo jms pole vaja kusagil esitleda, maksab näo tuntus ja sellega kaasnevad emotsioonid. Seetõttu oleks korrektne väita, et Savisaare jõulukaart on kõige klassikalisem persooni ja kaudselt ka erakonna raklaaam, sest seda tehakse eesmärgil ennast rahvale meenutada õigel foonil - konkreetsel juhul võitjate foonil. See ei pruugi olla ametlik Keskerakonna valimiseelarve teema, seega võib keegi väita, et see pole valimisreklaam. Kuid postkaarte, valimistervitusi, õnnitluskirju jms, kus peal on tipp-poliitiku nimi ja nägu vaatamata valimisnumbri puudumisele, ei saa kuidagi pidada juhuslikuks. Samuti ei saa pidada korrektseks, et linnapea saadab oma allkirjaga sünnipäevatervitusi tallinlastele nende sünnipäeva puhul. Kuid need on vanad ja väga tavalised võtted, mida tehakse nii valimiste eel kui nende vahepeal, sest iga meeldetuletus on sammuke potentsiaalse valija hääle suunas.

Foto 1: sissekanne olümpiaraamatusse. Foto autor: erakogu
Foto 2: Toomas Raag. Foto autor: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
Foto 3: Savisaare jõulukaart. Foto autor: repro
Foto 4: Meelis Atonen. Foto autor: Cisse Noormets /Postimees / Scanpix
Foto 5: Edgar Savisaar, Andrus Veerpalu ja sissekandega raamat. Foto autor: erakogu

Erakogust pärit fotode taaspublitseerimine väljaspoole siinset blogi on ilma blogipidajate vahendusel fotode autorilt kirjalikku luba saamata keelatud.

Šmutov: tülikas ja igav suusasport

Täpselt aasta eest avaldas Inglismaa kvaliteetajaleht The Times 50 läbi aegade parema spordifilmi edetabeli. Nimekirja tipus oli 1980. aasta linateos «Raging Bull», mis mulle isiklikult just väga ei meeldinud, kuid kus tegi hiilgava etteaste praegustelegi noortele tuttav Robert De Niro. «Raging Bull» on ka filmiportaali IMDB (www.imbd.com) kõige kõrgema reitinguga spordifilm.

Poksist rääkivad linateosed olid The Timesi edetabelis üldse edukad. Kolmandal kohal oli «When We Were Kings» (1996), neljandal «Rocky» (1976) ja kaheksandal «Million Dollar Baby» (2004).

Kahekümne parema filmi hulgas olid esindatud teisedki spordialad nagu näiteks ameerika jalgpall «Any Given Sunday» (1999) ja «Jerry Maguire» (1996), korvpall filmidega «Hoosiers» (1986) ja «Hoop Dreams» (1994) ning pesapall filmidega «The Natural» (1984), «Field of Dreams» (1989) ja «Bull Durham» (1988).

Edetabelile andis vürtsi ka jalgpallimängu kajastav «Escape To Victory» (1981), kus peaosa mängis Sylvester Stallone ja kaasa tegid vutilegendid nagu brasiillane Pele, inglane Bobby Moore, Argentiinaga maailmameistriks tulnud Osvaldo Ardiles, Poola koondise eest 42 väravat löönud Kazimierz Deyna ja mitmed teised tuntud vutimängijad.

Viiekümne parema hulka pääsesid ka kaks talispordist pajatavat filmi. Kümnendal kohal oli bobisõidust rääkiv «Cool Runnings» (1993), mis jooksis eelmisel neljapäeval ka mingilt Eesti telekanalilt, ja kaheteistkümnendal kohal jäähokit - paljude arvates ka vägivalda - propageeriv «Slap Shot (1977)». Rohkem talispordist filme 50 parema seas polnud.

Tõenäoliselt pole suusatamisest haisu ka parima 500 hulgas, sest tegemist pole just glamuurse alaga.

Suusatamise probleemiks on selle ala tülikus, sest üldjuhul on vaja ka lisatingimusi nagu lumi ja küllaltki mitmekesine varustus (kepid, saapad, suusad jms). Ehk lihtsalt öeldes: alaga tegelemine on keerukas. Visuaalseltki pole suusatamine just midagi erilist, eriti võrreldes näiteks poksiga, kus veri lendab ja tunded keevad. Seetõttu ei tasu suusatamisel filmidele ja seriaalidele loota, neid ei tule.

Midagi head see suusatamisele aga ei tähenda, sest iga ala vajab uusi tegijaid, kes oma riigile kuulsust tooksid. Et suusatamise turustamine või noobliks tegevuseks muutmine on peaaegu võimatu, peab nähtavasti keskenduma persoonidele. Mulle tundub, et Eesti Suusaliit ongi seda teed läinud ja panustanud Kristina Šmiguni, Jaak Mae, Andrus Veerpalu ja teist staaride tuntusele. Kahjuks on suusaliidu tee vale, sest olümpiavõitjatele ei pruugi vääriline järelkasv sirguda. Nii kaovad aga ka eeskujud ja lõpuks ollaksegi tühja küna ees.

Jäin eile pärast treeningu lõppu vestlema Jaak Teppaniga, kes mainis, et Eesti Suusaliit on Tartu täiskasvanute suusaprogrammist vaimustunud. Ja õigusega, lisaksin mina. Teppani ja Tartu Suusaklubi juhi Kerstin Marguse idee pole mitte lihtsalt hea, vaid lausa geniaalne.

Tähelepanu, lasen Teppanil selgitada! Temagi hinnangul ei suuda suusatamine noori väga hästi köita. Kuid võtmeks on lapsevanemad, kes seni ei teadnud suusatamisest eriti midagi. Kui lapsevanemad hakkavad aga ise trennis käima ja saavad maigu suhu, siis panevad nad oma maimukese ka suurema tõenäosusega just suusatrenni – kasvõi talveks, et lapsel põnev oleks ja ta samuti korralikult suusatama õpiks.

Just seetõttu on täiskasvanute suusakooli roll niivõrd oluline. Praegu õpib Tartus Teppani juhendamisel ja koos minuga umbes 50 harrastajat, kes on jagatud kahte gruppi. Kusjuures see arv tuli kokku praktiliselt ilma reklaamikampaaniata. Mina leidsin kuulutuse Tartu Suusaklubi koduleheküljelt (www.suusaklubi.ee).

Loodetavasti hakkab suusaliit Tartus idanema pandud seemet korralikult hooldama ja paneb sarnased seemned mulda teisteski linnades, sest projekt on seda väärt. Kasvõi juba seetõttu, et maratoni läbida soovivad inimesed pidid varem üksikult ja ilma treenerite abita valmistuma. Selline omaette nokitsemine on aga väga tüütu ja sageli ei anna ka tulemust.

---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ----

Lühidalt ka kolmapäevasest jõutreeningust. Võrreldes eelmise korraga on paar muudatust. Kogu treeningu pikkuseks on umbes-täpselt poolteist tundi ja esimese harjutuse valimine on vaba, loetlen tehtud järjekorras.

Igat harjutust tuleks teha järjest kaks korda ja mõlema harjutuskorra kestvuseks on minut. Kahe harjutuskorra vahel tuleb minut aega puhata. Järgmise harjutuse juurde minnes on puhkeajaks poolteist minutit.

Harjutused:
1) hantlid ja hantleid tuli tõsta kaela tagant
2) varvastele tõusmine, kaelas liivakott
3) kõhulihased, täiesti tavaliselt
4) sügavad kummardused ette, käes oli vist 7,5 kilone ketas
5) hüppenööriga hüppamine
6) vahelduvtõuge kummiribadega ehk klassikaimitatsioon kätega
7) hantlid ja neid tuleb tõsta selja taga
8) külili lamades jalatõsted – oskuslikumad võivad sellises lamangus keha õhus hoida ja siis jalga tõsta
9) kummardus-keerutused ehk keharingid kettaga (taas vist 7,5 kilo)
10) trepihüpped – ühe jalaga astme peale, tõuge õhku ja teise jalaga astme peale

Seekordne jõutreening oli kuidagi mõnusam, kuid oluline erinevus oli muidugi puhkeajas, mida eelmine kord põhimõtteliselt polnud, sest tegin kaaslase puudumise tõttu teistest kaks korda rohkem harjutusi. Nii oli ka koormus loomulikult suurem.

Oluline on siiski rõhutada, et iga harrastaja võiks nende harjutuste põhjal enda nimekirja koostada ja rahulikult katsetada.

---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ---- ----

Väike hoiatus ka. Kõige madalama reitinguga spordifilmiks on tänavu tehtud korvpallidraama «Crossover», mille keskmine hinne on 1,1 (miinimum on 1 ja maksimum 10). «Raging Bull» sai keskmiseks 8,3.

Foto 1: pilt IMDB lehest
Foto 2: pildil on erinevad suusad. Foto autor: Ove Maidla / Postimees / Scanpix
Foto 3: pildil Jaak Teppan. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix

Pullerits: Vigastused ei hüüa tulles

Katastroof saabus pärast seda, kui kohtusin kaks hooaega tagasi Saku Suverulli sööma-jooma-telgis Pavel Loskutovi ühe juhendaja Harry Lembergiga. Too oli aeg, mil üritasin jooksmises comebacki teha. Aasta veel varem, pärast talv otsa harjutamist, olin 40. sünnipäeva künnisel saanud taas pisut liikuma, läbinud staadioniringi 54,5-ga ja kaks ringi 2.07-ga. Kolleeg Deivil Tserp lubas, et kui jooksen 800 meetrit selles vanuses alla kahe minuti, teeb ta minust Postimehele leheküljesuuruse loo. Ja Andres Nirk, kes omal ajal ajas asju ka NSV Liidu keskmaajooksu paremikuga, julgustas, et alla kahe minuti joosta pole mingi probleem.

Siis, seal telgis, andiski Lemberg nõu: ei maksa teha ainult pikki ja aeglasi krosse, sest lihas harjub selle tööga liiga ära, ning soovitas trenni lõpus teha ka mõned 100-meetrised kiirendused. Hakkasingi tegema, ja tunne läks üha paremaks - jalgadesse tuli suure vanuse kohta kiirust küllaga.

Aga lisaks kiirusele tuli tagasi ka ahhilkade valu, mis oli mind kord juba kummitanud ning mille vastu spordiarst Aalo Eller oli mulle kaks korda juba süste teinud. Nii tuligi jooksust loobuda. Ja nii saigi minust vanuigi suusataja.

Kuid valu ei kadunud. Asi läks hoopis hullemaks, eriti pärast ühte hommikut Postimehe toimetuses. Kiirustasin enne väljasõitu Rakverre spordiajakirjanike järjekordsele seminarile Tartu toimetusest läbi ja kuna aeg oli varane ning trepp veel pesust märg, juhtus nii: võtsin kaks astet korraga, kuid parema jalaga ära tõugates libises see üle astmeserva tagasi. Tulemuseks oli hirmus valu seal, kus kõõlus läheb üle lihaseks. Hoidsin terve tee Rakvereni kilesse pakitud lund traumeeritud kohal peal ja sain seetõttu longates isegi käia. Ajapikku andis trauma isegi järele, kuid mitte lõpuni. Vigastatud koht muutus kõvaks ja pundunuks. Maarjamõisa kliiniku läbinägelikud aparaadid näitasid, et traumeeritud kohta on tekkinud verevalum, lisaks olid parema kõõluse ümber suured liited.

Aalo Eller otsustas lõigata. Lõikaski. Valutult. Aga seejärel võttis kolm nädalat, enne kui pisutki käima sain hakata. Seni oli jalalaba paistes: kui peale seisin, valgus veri alla ja tegi olemise väga sandiks. Mingi ime läbi, millest ma isegi päris hästi aru ei saa, õnnestus mul pääseda taastusravi arsti Margus Mustimetsa juurde, kes tegi mind umbes kolme nädalaga taas liikumisvõimeliseks. (Siin Mustimetsa õpetus kõigile: taastusraviga tuleb alustada kohe pärast lõikust, mitte mitu nädalat hiljem.)

Kuid parema jala ahhilka piirkond on ikkagi jämedam kui vasakul. Ja kaks väiksemat varvast ning nendeni viivad luud-lihased ja neid ümbritsev nahk on jätkuvalt viletsa tundlikkusega. Närvirakud pole veel ühendunud, on arstid selgitanud. Kuid liikuda õnneks saab. Sel kevadel kannatas Valgas Loskutov Cupil 10 km lausvihmas isegi alla 38 minuti joosta. (Tõsi, see oli minut aegalsemalt kui enne traumat.)

Eile tegin selle sügise vaat et esimese korraliku trenni, ligi kaks ja pool tundi imitatsiooni Tartu dendropargis. Tõuse läks kirja 85 tükki. Aga umbes tund enne trenni lõppu hakkas valu tegema põlv. Erinevalt Andrus Veerpalu omast vasak. Tegelikult oli sama põlv tunda andnud juba nädal-kaks tagasi, kui jõusaalis koormust said. Siis loobusin põlvele mõjuvatest harjutustest, ent imitatsioonil pole sellest hoiduda võimalik.

See pole ainus häda. Nädal tagasi, kuigi plaani järgi oli vaba päev, mõtlesin, et mis ma niisama ikka aega surnuks löön, lähen teen 10 km jooksuotsa, et toonust hoida. Minek osutus aga ootamatult kergeks ning nii hakkasin tempot tõstma, kuni äkki maandus jalg pimeduses teekatte auku. Kõmaki! käis hüppeliigesest valu läbi. Kohe meenus, et nooruses olin korduvalt endale igasuguste juurikate otsas häda teinud. Lasin tempo alla ja jooksin lõpuni, kodus panin külma peale ja õnneks asi hirmus valulikuks ja paiste ei läinud. Kuid hooletuse korral, kui jala läbimõtlematult maha toetan, annab trauma end kohe tunda. Vaat, mida tähendab talvises pimeduses trenni tegemine.

Suvel, kui olin Pühajärve jooksuks saanud piisavalt vormi koguda, hakkas ühtäkki valutama selja alaosa. Panin suusakoondise füsioterapeudi Lauri Rannama juures aja kinni. Ta tegeles minuga tund aega niisuguse põhjalikkusega, et see vääriks iseette lugu. Siis sain enda nahal aru, mida tähendab ikkagi asjatundja töö ja kui väheviljaks ja pealiskaudne on sellega võrreldes igasugu kursusi läbinud masseerijate ponnistused. Kuigi valukolle asus parema tagumikukannika peal väikses kohas, töötles Rannama mind sellest hädast jagusaamiseks pealaest jalatallani. Ega ta korraga valu ära suutnud võtta, ent sealtpeale läks asi üha paremaks. Pühajärve jooksul ma küll põrusin, nii et isegi kolm või neli naist olid minust kiiremad - trennis tuli eelnevalt nädalane paus sisse -, aga rohkem pole seljavaevus mind kummitanud.

Õnneks on suusatamine üks vähemvigastavaid alasid, võrreldes näiteks korv- või jalgpalli või kergejõustikuga. (Omaaegsest ajakirjast Kehakultuur mäletan, et kõige vähem traumasid esineb siiski ujujail.) Ohud seiravad peamiselt jäistel radadel. Kaks talve tagasi prantsatasin enne aastavahetust Tartu laululava tagusel sprindirajal niimoodi külili, et käsi läks õlast välja. Arvasin, et nüüd on paaristõukeliigutusega lõpp. Kolm nädalat ei saanudki kätekõverdusi teha. (Tavaline taks on ikka 40-50 kõverdust nii hommikul kui õhtul.) Aga õnneks läks asi paremaks, nii et Tartu maratonil ütles üks konkurent kümmekond kilomeetrit enne lõppu: pagan, sul peavad ikka tugevad käed olema, sõidan juba 30 km su järel ja paned ainult paaristõugetega.

See oli meeldiv tunnustus. Kuid tõe huvides tuleks teha üks parandus: käed mul küll tugevad pole, pigem ikka vastupidi. Aga keha on kerge - mis viga seda edasi tõugata. Selle tabas umbes kuu aeg hiljem ära suusaliidu president Toomas Savi, kes Kekkose suusasõidul Harimäe torni all ütles, et mis mul viga tõusudel liikuda: pole ju liigset pagasit, mida kaasa vedada.

***
Vahepeal tegin mõned telefonikõned seoses Savisaare jõulukaardiga. Tundub, et lõpuks sain tõe jälile. Üks inimene otsustas asja ausalt ära rääkida. Õigesti tegi, arvan. Müts maha tema ees. Aga kahjuks, head lugejad, ei saa ma seda infot siin täna üles panna, sest mul on ikka esmane kohustus tööandja ehk Postimehe ees. Aga homme saate lehest lugeda, mis tegelikult tol juulipäeval Tehvandil toimus ja kes teadis mida ja millal.

Foto 1: Fotol on Harry Lemberg. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix.
Foto 2: Fotol on Aalo Eller. Foto autor: http://www.artroskoopia.ee/
Foto 3: Fotol on Priit Pullerits. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix.
Foto 4: Fotol on Lauri Rannama. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix.