Pullerits: Vigastused ei hüüa tulles

Katastroof saabus pärast seda, kui kohtusin kaks hooaega tagasi Saku Suverulli sööma-jooma-telgis Pavel Loskutovi ühe juhendaja Harry Lembergiga. Too oli aeg, mil üritasin jooksmises comebacki teha. Aasta veel varem, pärast talv otsa harjutamist, olin 40. sünnipäeva künnisel saanud taas pisut liikuma, läbinud staadioniringi 54,5-ga ja kaks ringi 2.07-ga. Kolleeg Deivil Tserp lubas, et kui jooksen 800 meetrit selles vanuses alla kahe minuti, teeb ta minust Postimehele leheküljesuuruse loo. Ja Andres Nirk, kes omal ajal ajas asju ka NSV Liidu keskmaajooksu paremikuga, julgustas, et alla kahe minuti joosta pole mingi probleem.

Siis, seal telgis, andiski Lemberg nõu: ei maksa teha ainult pikki ja aeglasi krosse, sest lihas harjub selle tööga liiga ära, ning soovitas trenni lõpus teha ka mõned 100-meetrised kiirendused. Hakkasingi tegema, ja tunne läks üha paremaks - jalgadesse tuli suure vanuse kohta kiirust küllaga.

Aga lisaks kiirusele tuli tagasi ka ahhilkade valu, mis oli mind kord juba kummitanud ning mille vastu spordiarst Aalo Eller oli mulle kaks korda juba süste teinud. Nii tuligi jooksust loobuda. Ja nii saigi minust vanuigi suusataja.

Kuid valu ei kadunud. Asi läks hoopis hullemaks, eriti pärast ühte hommikut Postimehe toimetuses. Kiirustasin enne väljasõitu Rakverre spordiajakirjanike järjekordsele seminarile Tartu toimetusest läbi ja kuna aeg oli varane ning trepp veel pesust märg, juhtus nii: võtsin kaks astet korraga, kuid parema jalaga ära tõugates libises see üle astmeserva tagasi. Tulemuseks oli hirmus valu seal, kus kõõlus läheb üle lihaseks. Hoidsin terve tee Rakvereni kilesse pakitud lund traumeeritud kohal peal ja sain seetõttu longates isegi käia. Ajapikku andis trauma isegi järele, kuid mitte lõpuni. Vigastatud koht muutus kõvaks ja pundunuks. Maarjamõisa kliiniku läbinägelikud aparaadid näitasid, et traumeeritud kohta on tekkinud verevalum, lisaks olid parema kõõluse ümber suured liited.

Aalo Eller otsustas lõigata. Lõikaski. Valutult. Aga seejärel võttis kolm nädalat, enne kui pisutki käima sain hakata. Seni oli jalalaba paistes: kui peale seisin, valgus veri alla ja tegi olemise väga sandiks. Mingi ime läbi, millest ma isegi päris hästi aru ei saa, õnnestus mul pääseda taastusravi arsti Margus Mustimetsa juurde, kes tegi mind umbes kolme nädalaga taas liikumisvõimeliseks. (Siin Mustimetsa õpetus kõigile: taastusraviga tuleb alustada kohe pärast lõikust, mitte mitu nädalat hiljem.)

Kuid parema jala ahhilka piirkond on ikkagi jämedam kui vasakul. Ja kaks väiksemat varvast ning nendeni viivad luud-lihased ja neid ümbritsev nahk on jätkuvalt viletsa tundlikkusega. Närvirakud pole veel ühendunud, on arstid selgitanud. Kuid liikuda õnneks saab. Sel kevadel kannatas Valgas Loskutov Cupil 10 km lausvihmas isegi alla 38 minuti joosta. (Tõsi, see oli minut aegalsemalt kui enne traumat.)

Eile tegin selle sügise vaat et esimese korraliku trenni, ligi kaks ja pool tundi imitatsiooni Tartu dendropargis. Tõuse läks kirja 85 tükki. Aga umbes tund enne trenni lõppu hakkas valu tegema põlv. Erinevalt Andrus Veerpalu omast vasak. Tegelikult oli sama põlv tunda andnud juba nädal-kaks tagasi, kui jõusaalis koormust said. Siis loobusin põlvele mõjuvatest harjutustest, ent imitatsioonil pole sellest hoiduda võimalik.

See pole ainus häda. Nädal tagasi, kuigi plaani järgi oli vaba päev, mõtlesin, et mis ma niisama ikka aega surnuks löön, lähen teen 10 km jooksuotsa, et toonust hoida. Minek osutus aga ootamatult kergeks ning nii hakkasin tempot tõstma, kuni äkki maandus jalg pimeduses teekatte auku. Kõmaki! käis hüppeliigesest valu läbi. Kohe meenus, et nooruses olin korduvalt endale igasuguste juurikate otsas häda teinud. Lasin tempo alla ja jooksin lõpuni, kodus panin külma peale ja õnneks asi hirmus valulikuks ja paiste ei läinud. Kuid hooletuse korral, kui jala läbimõtlematult maha toetan, annab trauma end kohe tunda. Vaat, mida tähendab talvises pimeduses trenni tegemine.

Suvel, kui olin Pühajärve jooksuks saanud piisavalt vormi koguda, hakkas ühtäkki valutama selja alaosa. Panin suusakoondise füsioterapeudi Lauri Rannama juures aja kinni. Ta tegeles minuga tund aega niisuguse põhjalikkusega, et see vääriks iseette lugu. Siis sain enda nahal aru, mida tähendab ikkagi asjatundja töö ja kui väheviljaks ja pealiskaudne on sellega võrreldes igasugu kursusi läbinud masseerijate ponnistused. Kuigi valukolle asus parema tagumikukannika peal väikses kohas, töötles Rannama mind sellest hädast jagusaamiseks pealaest jalatallani. Ega ta korraga valu ära suutnud võtta, ent sealtpeale läks asi üha paremaks. Pühajärve jooksul ma küll põrusin, nii et isegi kolm või neli naist olid minust kiiremad - trennis tuli eelnevalt nädalane paus sisse -, aga rohkem pole seljavaevus mind kummitanud.

Õnneks on suusatamine üks vähemvigastavaid alasid, võrreldes näiteks korv- või jalgpalli või kergejõustikuga. (Omaaegsest ajakirjast Kehakultuur mäletan, et kõige vähem traumasid esineb siiski ujujail.) Ohud seiravad peamiselt jäistel radadel. Kaks talve tagasi prantsatasin enne aastavahetust Tartu laululava tagusel sprindirajal niimoodi külili, et käsi läks õlast välja. Arvasin, et nüüd on paaristõukeliigutusega lõpp. Kolm nädalat ei saanudki kätekõverdusi teha. (Tavaline taks on ikka 40-50 kõverdust nii hommikul kui õhtul.) Aga õnneks läks asi paremaks, nii et Tartu maratonil ütles üks konkurent kümmekond kilomeetrit enne lõppu: pagan, sul peavad ikka tugevad käed olema, sõidan juba 30 km su järel ja paned ainult paaristõugetega.

See oli meeldiv tunnustus. Kuid tõe huvides tuleks teha üks parandus: käed mul küll tugevad pole, pigem ikka vastupidi. Aga keha on kerge - mis viga seda edasi tõugata. Selle tabas umbes kuu aeg hiljem ära suusaliidu president Toomas Savi, kes Kekkose suusasõidul Harimäe torni all ütles, et mis mul viga tõusudel liikuda: pole ju liigset pagasit, mida kaasa vedada.

***
Vahepeal tegin mõned telefonikõned seoses Savisaare jõulukaardiga. Tundub, et lõpuks sain tõe jälile. Üks inimene otsustas asja ausalt ära rääkida. Õigesti tegi, arvan. Müts maha tema ees. Aga kahjuks, head lugejad, ei saa ma seda infot siin täna üles panna, sest mul on ikka esmane kohustus tööandja ehk Postimehe ees. Aga homme saate lehest lugeda, mis tegelikult tol juulipäeval Tehvandil toimus ja kes teadis mida ja millal.

Foto 1: Fotol on Harry Lemberg. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix.
Foto 2: Fotol on Aalo Eller. Foto autor: http://www.artroskoopia.ee/
Foto 3: Fotol on Priit Pullerits. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix.
Foto 4: Fotol on Lauri Rannama. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix.