Smutov: karm otsus - auto või suusavarustus

Mul on ülicool auto - 1988. aastast pärit Volkswagen Golf. Tegemist pole küll ehk autosõprade lemmikmasinaga ja aasta autoks seda isendit ei valita, kuid ta on ikkagi minu kullatükike. Lisaks sõidab mu treener Jaak Teppan paar aastat vanema Golfiga. Igatahes ostsin auto umbes kolm-neli aastat tagasi ja käisin letti kuskil 15 000 krooni.

Tänaseks on masina hind veidikene langenud, sest varsti kahekümnendat sünnipäeva tähistaval masinal on tekkinud esimesed vanadusnõtruse tundemärgid. Nii läkski ta märtsis ülevaatusele küllaltki viletsas seisus: küljest oli kukkunud tagumise parempoolse ukse välimine link, autol ei töötanud klaasipesusüsteem, katki oli ka esiklaas ja mootorist või sumpast tulev heli parodeeris nohuse sebra möirgamist.

Ehk sihuke auto poleks tohtinud ülevaatust läbida. Ma tegin aga geniaalse lükke ja saatsin – täiesti kogemata, ma ise ei viitsinud lihtsalt minna – auto ülevaatusele elukaaslasega, kes võttis seltsiks kaasa veel ka mu ema. Ma olen täiesti kindel, et töömehed lasid masina läbi vaid seetõttu, et nad ei tahtnud kahe toreda naise tuju rikkuda.

Järgmisel märtsil pean ma autosse mahutama vähemalt kolm naist ja ka ühe imearmsa beebi - äkki sõbrad laenavad -, sest auto seisukord pole aastaga just paremuse poole liikunud (nüüd ta õõtsub nagu tegemist oleks laevaga).

Tegelikult on mul aga varuplaan. Nimelt kavatsen ma masina selleks ajaks müüa ja nii on tema putitamine kellegi teise mure. Tegelikult on sellest põrgulisest kurb loobuda, kuid mis teha. Hinnaski olen potentsiaalse ostjaga kokkuleppele jõudnud – 5000 Eesti krooni.

Ma siis loomulikult mõtlesin, et kuhu see raha paigutada. Hansapanga või Tallinki aktsiaid ma osta ei oska ja pensionifondid on mul niigi olemas. Ehk siis investeeriks need 5000 krooni endasse ja miks mitte suusavarustusse. Ainuke probleem on, et 5000 krooni eest just väga paljut ei saa.

Esmakordselt käisin suusavarustust vaatamas umbes kuu aega tagasi. Juhtusin Zeppelini kaubanduskeskusesse ja otsustasin Hawaii Expressi poodi kiigata. Külastuse pikkuseks oli umbes poolteist minutit, sest ma nägin suuskade hindu ja ei julgenud keppide poole isegi vaadata. Mismõttes nagu!? 4000-7000 krooni mingi kahe labase laua eest, mis väidetavalt ei ole veel ka kindel ost, sest mõni aastakäik ei libise korralikult.

Ma olen nüüd häbelikult keppide hindu ka uurinud. Korralikud saab umbes tuhande eest, kuid pigem peaks sinna 2000 krooni poole vaatama. Keppide puhul on väidetavalt tähtis nende jäikus ehk kasutatav kepp ei tohiks eriti painduda, muidu on ilgelt keeruline sõita.

Suusasaabaste ja –sidemete hindu pole ma veel vaadanud. Ei julge, sest ma olen aru saanud, et suusavarustuse omamine tähendab umbes 10 000 kroonist väljaminekut ja sellise summaga ma küll ei arvestanud.

Seni olen spordivarustusele korraga kulutanud veidi üle tuhande krooni. Ostsin paari aasta eest kruusakattega ja üldse siledamale pinnale mõeldud jalgpallisaapad. Need olid ja on tõesti mõnusalt edevad jalavarjud.

Seega otsustasin suuskade ja muu taolise ostmisega venitada võimalikult kaua. Esiteks proovin ma varustuse kelleltki laenata. Priidul on ehk midagi üle, elukaaslase vanematel ehk ka. Lisaks on ju veel sadu suusatajaid, kes mingeid asju enam ei kasuta. Andke endast teada! Ma olen valmis kauplema ja teid vanast kraamist vabastama. Ma ei nõua uusi suuski, keppe ja saapaid, tahan vaid selliseid, millega sõita annaks.

Teiseks ootan ma allahindlusi, kuigi Lõunakeskuse Silja Spordi töötaja ütles mõne päeva eest, et esimese lumega tegid nad sellise läbimüügi, et oi-oi-oi. Kuid mingi allahindlus vast ikka tuleb.
Ja kolmandaks – alati on kergem alustada pisema kraami ostmisega.

Seega võin uhkelt teatada, et olen suusavarustusse investeerinud juba 606 krooni ja 40 senti (tänu soodustusele, muidu oleks summa üle 7000 krooni). Ostsin Silja Spordist kaks joogipudelit. Ühte neist nimetatakse tšekil drinkbelt profesionaliks ja teist drink/fitbelt’isk. Mina nimetan neid suureks ja väikeseks joogipudeliks.

Suur joogipudel on nagu termos ja ta mahutab liitri suvalist vedelikku. Väidetavalt on just see vöökott suusahaide ja -proffide lemmik. Ma ostsin sellise tagasihoidlikuma Fischeri versiooni, sest Björn Dählie kotil saab korgi tassiks muuta. Sihuke edevam värk, kuid mina sellel erilist mõtet ei näinud. Lisaks on sellel paunal muidugi tasku, kuhu saab toppida müslipulki ja geeli või siis rahakoti. Hinnaks oli 459 krooni.

Väike joogipudel on mulle sümpaatsem. Esiteks saab joogipudelist rüübata jooksmise aja ja ma ei pea kogu pauna punnitava kõhu ümbert eemaldama. Samas treener Jaak Teppani sõnul ei tee maratoni ajal väike joogipaus kellelegi paha. Teiseks on see vöö kuidagi meeldivama välimusega ja lisaks olen ma sellega korra juba jooksmas käinud ning mulle meeldis. Vöö oli mugav ja sinna mahtus rahakott, mobiiltelefon ning autovõtmed, mis tavaliselt taskus hüplesid. Lisaks jäi ruumi veel tublisti üle. Silja Spordis maksis see väiksem pudel 299 krooni. Sellest oli üks odavam versioon ka, kuid seal polnud taskuid ehk sellist vööpudelit ma ei soovitaks.

Seega lühemate treeningute jaoks hakkan ma kindlasti kasutama väiksemat vöökotti, maratoni jaoks on liitrine termospaun ehk tõesti parem, kuid seda on vaja veel katsetada.

Nüüd loodan aga kaaskodanike aktiivsusele ja sõbralikkusele ehk äkki keegi pakub mulle võrdlemisi odavat suusavarustust. Ärge kartke – andke endast teada ka siin või siis meilige martin.shmutov@postimees.ee. Kasutatud kraam on ju kindel kraam ja ehk ma ei pea suusavarustuse eest kaks oma praeguse auto hinda välja käima. Tõesti ei tahaks.

Fotol: esimesel fotol on Volkswagen Golf, teisel ja kolmandal poest ostetud vöökotid.
Fotode autorid: portaal auto24.ee (Golf) ja erakogu (kotid).