Pullerits: A-koondise sihid tule alla!

Mida arvata eilse Postimehe vahel ilmunud Suusalehes avaldatud A-koondise eesmärkidest? Siin on mõned mõtted.

Kristina Šmigun - võita MK-sari.

Ma tean, et Kiku teab seda, et ma tean, et tekitan temas allergiat. Osalt varasemail hooaegadel publitseeritud kriitiliste kirjutiste tõttu, kuid veelgi enam küllap intsidendi tõttu eelmise aasta Suverullil.

Usutlesime pärast Kristina võitu teda kolmekesi: mina, minust kaks korda suurem Tarmo Tiisler raadiost ja kolm korda suurem Gunnar Press Õhtulehest. Igatahes ütles Kristina oma rõõmsa jutu sees midagi sellist, kus oli meie, usutlejate arusaamise järgi, sees ilmselge vastuolu eelnevaga. Press, kes seisis tema paremal käel, juhtis sellele tähelepanu, aga kuna mina seisin otse Kristina vastas, sai ta lugeda minu kimbatuses reaktsiooni mu näolt. Ju see polnud kena reaktsioon, nii et Kristina sai pehmelt öeldes väga pahaseks. Igatahes järgnes tema noomiv sõnavõtt minu aadressil, mille käigus jõudsin ainult silmanurgast märgata, kuidas kogukad Tiisler ja Press järjest kaugemale tõmbusid. Lõpuks tunnistas Kristina, et ta on otsekohene inimene ja parem öelda kõik hooaja eel välja, kui hakata talvel susima. Mis on täitsa õige mõte.

Hiljem palusin tema ees juhtunu pärast vabandust. Ometi on mul sest saadik tunne, et Kristinat tabavad paratamatult mind nähes kahtlused, et äkki püüan talle nurga tagant ikka kuidagi ära äsada - mis, käsi südamele, ei ole nii. Olen tema kahtlusi tajunud selgelt siis, kui olen intervjuude käigus kuulnud-näinud tema mõningaid reaktsioone minu küsimuste peale. Nagu öeldakse: kala on sees minu kui ajakirjaniku ja tema kui sportlase vahel. Optimaalseim lahendus, mille olen leidnud: parem tema nina all tagaplaanile hoida. Et ta saaks rahus oma tööd teha.

Verdikt: hooaja eesmärgi täidab, sest kui ta midagi sihikule võtab, siis Torinos tõestas, et saab sellega hakkama, ning teiseks on tal piisavalt kogemusi, et suuta jõuvarusid hooaja peale ühtlaselt planeerida.

Andrus Veerpalu - kõrgeimad kohad MMi 50 km-s ning Lahti ja Holmenkolleni MK-etappidel.

Veerpalu on minu silmis ideaalse Eesti mehe musterkuju. Töökas ja pühendunud. Sihikindel ja oma tegemistes üksjagu fanaatilinegi. Ei ärple ega mölise, vaid tegutseb. Isegi tema pikaldasena näiv mõtlemine ja napisõnalisus on ääretult sümpaatsed. Lisaks neli last! Kaks autot. Ja üks naine. Kaunist majast rääkimata. Isegi Norra vananevad naisajakirjanikud on temast vaimustuses - nii kena mees!

Aga olgu siin ka üks saladus paljastatud: Veerpalu ei ole sugugi alati napisõnaline. Miks temast on kujunenud seesugune mulje, on ajakirjanduse teene. Ja see karuteene tuleneb sellest, et ajakirjandusel jääb tihtipeale vajaka nii olulisest kutseoskusest - oskusest kuulata. Aasta tagasi sõitsin bussiga Eesti koondise seltsis Oslost Beitostoleni MK-etapile ning istusin mõnda aega Veerpalu kõrvale, et uurida, kuidas pikk ettevalmistus Soomes edenes. Ja kui oma küsimusi mitte kogu aeg vahele toppida - aga see on sageli ajakirjanike universaalne kutsehaigus: armastada kuulata ise enda küsimusi -, vaid anda Veerpalule aega rääkida, siis tuleb sealt mitu-mitu-mitu korda rohkem kui kaks lauset, mille ajakirjandus on Veerpalu sõnavõttude keskmiseks pikkuseks rehkendanud.

Verdikt: hooaja eesmärgid jäävad täitmata. Kuigi tema põhivõistlused jäävad talve teise poolde, ei ole pikaldane põlvehäda kõigest hoolimata paranenud, mistõttu on raske nüüd, mil koormused peaks vaid intensiivistuma, imet oodata. See pole mingi lodiluu, mis naksti kokku kasvab. Põlves on kõõlused ja need on teadagi visad paranejad. Liiati usun, et Veerpalu on nii tark sportlane, et tundes, kuidas põlv jätkuvalt täisjõuga tegutseda ei luba, pühendub viimaks põhjalikule ja rahulikule ravile, et siis uuel hooajal taas favoriidiina rajale tulla.

Jaak Mae - teha MMil elu parimad etteasted 50 km-s ja skiatlomis ning jõuda MK-sarjas 15 km-s pjedestaalile.

Mae on see mees, kes on teinud minuga ühe rängima inimkatse. Ühel suvel, kui olin meestega lõpetanud Väikse Munamäe nõlvadel kahetunnise imitatsioonitreeningu - misjärel Alaver ennustas, et järgmine päev mul jalad valutavad, ja ta ei eksinud -, läks Mae koduteel Tehvandi baasi võtma veel kurikuulsat Tehvandi tõusu. Pani nagu põder minema. Mäe all jäid talle järele vaatama Raul Olle ja Anti Saarepuu ja keegi oli vist veel. Hakkasid siis mind ässitama, et mingu ma Maele järele.

Ässitusest mitte tuld võtta olnud argpüksluse tunnus. Paningi ajama. Aga Olle, kõige kõvem ässitaja, hõikas, et ärgu ma jooksku, vaid ikka hüpetega, hüpetega tuleb minna!

Umbes poolel tõusul sain Maele sappa. Ja tundsin, et nüüd on küll lagi ees. Aga puhtalt selleks, et ässitajaile mitte rõõmu pakkuda, pongestasin Mae kannul lõpuni. Ja üleval, endal hing niidiga kaelas, tundsin end peaaegu kangelasena.

Kuni Mae, kes polnuks nagu õieti soojagi saanud, pöördus minu poole ja ütles, et võistlustel jaksab ka iga mees Tehvandi üks kord ära võtta. Aga kas ka kolmandal või neljandal korral - vaat sealt kärisevad vahed sisse.

Verdikt: 50 km-s teeb elu parima sõidu, sest sel alal pole ta latti liiga kõrgele ajanud, kuid skiatlomis ta neljandaks ei tule. Otepääl jõuab MK-sarjas pjedestaalile, muudel etappidel mitte.

Anti Saarepuu - jõuda MK-sarjas sprindi koguarvestuses esikümnesse.

Alatihti, kui mõte liigub Saarepuule, tuleb meelde tema jahmunud-üllatunud pilk. See oli siis, kui jooksin meeste A-koondisega Tehvandil 5x1200 meetrit, iga lõik eelnevast kiiremas tempos. Saarepuu startis umbes pool minutit enne mind, et Tarvo Kiudma ja Lauri Rannama saaks iga lõigu lõpus laktaadi määramiseks verd võtta. Ja neljanda lõigu lõpus, kui lähenesin verevõtupunktile, heitiski Saarepuu pilgu üle õla ning mulle on siiani sööbinud mällu, et ta ei suutnud uskuda: kuidas see suvaline mees talle küll järele on jõudnud.

Ausalt öeldes läksingi sinna trenni eesmärgiga vähemalt mõnele suusamehele viimasel, täiest jõust joostaval ringil ära teha. Saarepuu näis sama hästi kui kindel ohver. Seni, kuni tulin viimaselt ringilt.

Selleks ajaks, kui ma viiendalt lõigult saabusin, oli Saarepuu piltlikult öeldes juba dushi altki läbi käinud ja pakkis kotti kokku. Minu viimase, maksimumkiirusel läbitava ringi aeg oli pikalt-pikalt viimane. Veerpalule tuli kaotast tervelt 45 sekundit. Pagana pihta, mõtlesin, nii palju ei võidaks mind ka 1000 meetri jooksu maailmarekordimees. Mis tekitas mõtte, et ju Veerpalu ongi see mees, kes oleks võinud teistsuguse alavaliku korral Eesti hääbunud keskmaajooksu pinnal hoida.

Verdikt: Saarepuu täidab eesmärgi, sest see on realistlik. Ausalt öeldes lootnuks, et ta seab endale siiski kõrgemad sihid. Sest millal ta siis lõpuks päris tippu kavatseb jõuda, kui ta eesmärke nii väikeste sammudega edasi nihutab?

Priit Narusk - võita sprindis MK-etapp ja pääseda MMil esikümnesse.

Ma ei saa aru, miks teda Schwarziks kutsutakse. Seletatud on, et sellepärast, kuna ta nägevat välja nagu Schwarzenegger. Sel juhul paistab suusatajatel olema küll väga omapärane nägemine. Veerpalust on ta muidugi suurem, aga Arnie on siiski mees hoopis omaette mõõtkavast.

Nimekaimu kohta on raske midagi põhjapanevat öelda, sest ta on kogu aeg nii asine ja tõsine. Isegi Alaver naeratab minu arust rohkem.

Verdikt: MK-etappi ei võida, kuigi eesmärk oma kõrguses on iseenesest sümpaatne. MMi esikümnest jääb napilt välja, sest lõpukiirendusest tuleb otsustaval hetkel vajaka.

Kaspar Kokk - sõita MMil ja MK-etappidel üle senised paremad tulemused.

Olgu siin veel üks tõsiasi paljastatud: Kaspar ei ole ainult minu koolivend Miina Härma gümnaasiumist (ehkki ma lõpetasin kooli aasta pärast seda, kui tema alles sündis), vaid on miskit pidi ka mu sugulane. Aga kuidas täpselt, seda pole paksust Pulleritsude sugupuu raamatust vist järele uurinudki.

Sel juhul on seis muidugi sant: ma pole isegi mitte suguvõsa kõige kõvem suusataja. Tegelikult ka mitte teine. Valgamaa suurtalunik Mati Nurm, veel üks sugulane, on mind samuti kõigil maratonidel võitnud. Aga see aasta, usun, et saan vähemasti temast jagu. Kuuled, Mati!

Verdikt: eesmärgid jäävad täitmata. Eelmine hooaeg oli talle tegelikult pööraselt edukas, mistõttu on raske uskuda, et tänavugi samasugune areng jätkub. Kuskil tuleb korraks seisak, kuid loodan, et sel hooajal laob sugulaspoiss vundamendi, millelt järgmisel hooajal teha tõeliselt suur edasihüpe. Viimasel ajal tundub, et teda on ümbritsenud ka väsimuse aura.

Peeter Kümmel - pääseda MK-sarjas sprindis kuuma gruppi ja MK-etappidel alati 30 hulka.

Hästi viisakas noormees. Üleüldse on kõik Alaveri mehed hirmus korraliku kasvatusega. Neile ei pruugi küll iga kord meeldida, mis hinnanguid ajakirjanikud nende esinemistele annavad, kuid eluilmas ei ole ma juhtunud kuulma või nägema, kuidas mõni neist kirjatsurad sinnasamusesse läkitaks, nagu seda on teinud korduvalt jalgratturid.

Aga ta õpib liiga palju. Mõelda vaid, ta on otsaga juba doktorantuuris! Raske on uskuda, et kui ta tahaks päris tippu jõuda, suudab ta samal ajal ka sama edukalt tarkust taga nõuda. Ma ei usu sellesse õppimist-sportimist ühendavasse uude paradigmasse, mis näikse Eesti suusatamises üha rohkem levivat. Sest nagu teab ka Alaver: näiteid selle mudeli edukuse kohta ju pole.

Verdikt: kuuma gruppi pääseb küll, aga teine siht on pärast Düsseldorfi etappi kokku kukkunud. Kui alustada siit ajahetkest uut arvamist, siis pakun ikkagi, et kõigil etappidel ta 30 hulka ei jõua.

Aivar Rehemaa - jõuda MMil 50 km-s ja skiatlomis 20 sekka.

Jimmy on veel üks kena ja viisakas noormees A-koondises. Poolteist aastat tagasi, kui oli just lõppemas tema üks õnnetumaid hooaegu, käisin tal Otepääl külas. Tahtsin uurida, et mis ta ise arvab, miks hooaeg nässu keeras. Ta võttis kapist välja oma treeningpäevikud ning hakkas minu küsimuste abil oma käekäiku analüüsima. Ja kui ta siis intervjuu käigus tunnistas, et avastab ise ka enda kohta asju, millele seni polnud mõelnud või tulnudki - siis siin on sõnum kõigile sportlastele: kui miskit on viltu, kutsuge ajakirjanik endale külla ja rääkige ausalt, südamest, endale vassimata otsa vaadates, ja te näete, et sellest võib tõusta kasugi.

Jimmy'l ilmselt tuli kasu. Eelmisel talvel, kui ta oli lõpetanud Torino olümpia 50 km neljanda kümne algul, aga püsinud 45 km rahulikult suures pundis, oli ta lõpuks ikkagi ääretult rahul. "Ma olen tagasi!" teatas ta rõõmsalt.

Verdikt: eesmärgid jäävad mõlemal distantsil siiski täitmata. Aga napilt. Sest konkurents tipus on liiga tihe. Kuid juba Suverullil nägin, et ta ülakeha on muutunud turjakamaks, mistõttu usun, et tuleval hooajal näitab ta algava talvega võrreldes sootuks uut kvaliteeti.

Erkki Jallai - peaasi, et tervis püsiks korras ja saaks treenida.

Eelmise hooaja hakul oli Erkki tunnistanud ühele suusategelasele, et treenida ei ole ta küll kuigi palju saanud, aga tahtmine on suur - hirmsasti tahaks võistlustel panna.

See tahtmine võib olla kas või maailma suurim, aga kasu sellest pole. Mäletan, kuidas läksin tudengina ühel talvel jooksma TÜ sisehallis 1000 meetrit alla 2.30. Tahtmine oli hirmus kõva. Kaks ringi läkski kergejalgselt 2.30 tempos, aga siis hakkas tasapisi üha raskemaks minema. Ja poolteist ringi enne lõppu põrutas üks Rebase-nimeline kutt minust lennukal sammul hoopis mööda. Pärast raskel jalal ja psühholoogiliselt lööduna lõpetamist istusin tükk aega pettununa rajal ega suutnud mõista, kuidas suutsin suurest tahtmisest ja keskendumisest hoolimata joosta vaid 2.37.

Tahtmine on taevariik. Otsustab siiski reaalne treenitus.

Verdikt: hooaja eesmärgi täidab, sest enam tagasihoidlikumana ei ole võimalik seda seada.

Hooaja lõpus loeme siis punktid üle, mis läks täppi ja mis mitte. Ja kui enamik ennustusi läheb võssa, pole selles ometi midagi imelikku. Ma pole näiteks kohanud nii väära prognoosi, kui tegi Mati Alaver mullu enne Beitostoleni MK-etappi. Aga see teebki spordi huvitavaks, et ei me resultaate ette tea. Eriti, kui need ei sõltu absoluutselt meist.

Fotodel: Eesti suusakoondis ja Eesti suusakoondise liikmed.
Fotode autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix