Pullerits: AV jalast ja Kiku peost

Väino Koorberg, SL Õhtulehe peatoimetaja väidab, et Katrin Lust-Buchanan, kes saadab Kroonikale Londonist reportaazhikilde kuulsuste elust, on snitch. Selline inimene, kes toob poolkinnistelt üritustelt või suisa kinnistest ringkondadest toimetusele sensitiivset teavet.

Sel snitchi-värgil on suusatamisega pistmist nii palju, et Eestigi ajakirjanduses jääks paljud probleemid varju, kui poleks häid inimesi, kes tegelikest asjadest ette kannavad. Minu üks snitch teatas mulle eelmisel nädalal järgmist:

Olosel treenijad ütlesid, et Veerpalu jalg on kole paistes ja inetu. Põletik on tugev sees. Tuleks aeg raudselt maha võtta mõneks nädalaks. Aga Alaver kardab, et siis katkeb Eesti edulugu.

Muidugi võiks ju nüüd teha otsekõne Andrus Veerpalule ja Mati Alaverile ning küsida, kuidas jala seis tegelikult on. Aga mis see lisateadmine nii väga juurde annab? Fakt on see, et hea seis ei ole, ja see on väga kurb. Halba seisu tõdes nädalavahetusel ka Eurospordi reporter, kes oletas, et Veerpalul jääb hooaeg vahele. Kui nüüd minna veel oma küsimustega torkima - no jalg on ikka väga halb, eks ole ju? ega võistlemine ei tule vist sel hooajal kõne allagi? -, tähendaks see vaid õli tulle valamist. Mõnikord võib ajakirjanik inimlikust kaastundest ka distantsi säilitada, kas pole nii?

Näiteks Torino olümpial juhtus selline lugu. Suusastaadioni naabruses tähistasid EOK ja kohale sõitnud eestlased Kristina Shmiguni esimest olümpiavõitu. Veini ja õlut oli pudelite kaupa, ei jõutud kõike vist õieti äragi juua (igatahes puudu küll ei tulnud). Ka kobedamat kehakinnitust kanti liudade ja vaagnatega usinalt ette. Selge see, et üritus maksis kena kopika. Aga kui palju?

Nii siis otsustasingi peale passida, et kes selle pralle kinni maksab. Kuni ühel hetkel, kui rahvas hakkas juba laiali vajuma, astuski leti ette Toomas Tõnise, EOK peasekretär, ja võttis taskust välja EOK läikiva krediitkaardi. Baarmen hakkas talle ette lugema, kui palju söödi ja kui palju joodi. Võtsin märkmiku välja ja tähendasin kõik innuga üles. Ainuüksi veinipudeleid tühjendati kolmekümne ringis. Baarmen pakkus, et kui vaja, võib ta taara kokku korjata ja pudelid üle lugeda, aga Tõnise ütles, et pole vaja.

Järsku ilmus Tõnise kõrvale Mart Siimann, EOK president. Ja küsis temalt vaikselt, mida see Pullerits siin teeb. Mis Tõnisel muud üle jäi kui nentida, et paneb kõik kirja. Ja see näoilme muutus, mis Siimanni seejärel tabas, ei lähe mul siiani meelest. Kõigepealt vangutas ta korra pead ja siis vajus näost täitsa ära. Arusaadav: tema laseb Shmiguni võidu auks ja kõigi meeleheaks korraldada uhke peo, aga homme ilmub lehes, et vaat kui palju raha magama pandi.

See summa, olgu see siin esimest korda avaldatud - muidu ju süüdistatakse, et blogides ei ilmu kunagi midagi uudislikku -, oli (kui ma nüüd ei eksi pisut, aga usun, et siiski ei eksi) kolmkümmend viis tuhat krooni. See oli suur raha, sest pärast oli ju tulemas veel kaks kuldmedalit, mis tekitas küsimusi, et kas EOK satub nüüd suurte preemiasummade tõttu pankrotti.

Ja siis, olles näinud Siimanni reaktsiooni, otsustasin, et mina ei pea olema homme see kõige s***m eestlane, kes rahvuspeo raha lugemisega tuksi ja väiklaseks keerab. Tol korral seljatas inimene minus minu kui ajakirjaniku.

Järgmised medalipeod, tuleb tunnistada, muutusid Pragelatos pruukosti poolest üha tagasihoidlikumaks.

Tagasi tänasesse. Milleni Veerpalutus Eesti suusatamises viib, seda nägime nädalavahetusel Gällivares. Kui vaatame numbreid, siis ei saa mööda tõdemusest, et üle pika-pika aja ei olnud Eesti naised sugugi meestest kehvemad. Vaat et koguni paremad. Shmiguni teine koht kaalub üles Aivar Rehemaa ja Jaak Mae 48. ja 50. koha. Tatjana Mannima 67. koht on parem kui Kaspar Koka 77., mis omakorda on sama tagasihoidlik kui Silja Suija 80. koht. Teatesõidus lõpetasid naised 18. ja mehed 21. kohaga. Tehke ise matemaatika ja vaadake, kas meie meeste või naiste suusatamine on praegu maailmakontekstis kõvemal järjel.

Ja naiste seas läheb seis ainult huvitavamaks. Enamikul jäi vist tähele panemata, et ülemöödunud nädalavahetusel sai nn koduperenaiste kategoorias harjutav Kristiina Zotova Olosel esimest korda jagu B-koondise liikmest Kaili Sirgest. Mis tekitas naiste suusatamise telgitagustes küsimuse, kuidas nüüd Zotova MK-sarja starti pääseb. Sest nagunii on eesõigus kohale koondislasel Sirgel. Ent selleks, et pääseda Sapporosse MMile, on Zotoval vaja FIS-punkte. Neid saab kõige paremini just MK-lt. Aga MK-l ta jällegi rajale ei pääse. Nii et surnud ring.

Uurisin asja suusaliidu murdmaajuhilt Paavo Naelalt, kes vastas mu järelepärimisele, mis moodi Zotova löögile pääseks, nii:

Lihtne vastus: Kristina Zotova peab täitma FIS-punkti normi - alla 90 punkti - ja tal on võimalus MK-etapil startida.

Tõenäoliselt ei ole tal probleeme võistelda Otepää MK-l rahvulikus rühmas.

FIS punkte saab lisaks MK-dele ka FIS võistlustelt (näiteks Muonio Tykkikisat, Eestis Jaak Mae karikavõistlus Albus, jms) ja Skandinaavia karika etappidelt. Sel aastal on Eesti meistrivõistluste klassikavõistlus FIS-võistlus.

Kui selle teabe naissuusatajate telgitagustesse edastasin, sain kuulda järgmist:

Jah, nii see on. Naised seda ka teavad. Probleem on selles, et teised tüdrukud on oma FIS-punktid all 90 teeninud MK-l. See on ainus koht, kus saab ilma penaltita punkte. Teistel FIS-võitlustel on konkurents väiksem ja esikoha punktid hakkavad kohe 15st, MK-l aga nullist.

Jääme snitchidelt ootama uusi põnevaid infokilde. Ja loodame, et suusaringkondades ei kulu nüüd edaspidi osa auru selgitamaks, kes need snitchid on, vaid panustatakse ikka põhitegevusele, treenimisele. Sest nagu Gällivare näitas: arenguruumi on.

Foto: Andrus Ansip kingib Kikule villased sokid ja purgi mett
Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix.