Pullerits: Tulevasest ja kahekordsest olümpiavõitjast

Kui Timo Simonlatser, kes nädalavahetuse MK sprindietapil jahmatas 15. kohaga, oli kõigest kuueteistkümnene, pani Pavo Raudsepp, Eesti kauane esisprinter, talle hüüdnimeks Kuldkala. Miks, uurisin.

«Mul on silmad peas,» vastas ta. Ja need silmad ütlevad talle, et Simonlatserist võib tulla olümpiavõitja.

Aga ikkagi: kust Raudsepp seda teab?

Vaata, seletas ta mulle, kui suusatamine oleks jalgpall, siis Simonlatser kuuluks talle. Ent ta ei raba kogu kuulsust endale. Raudsepp ütleb ausalt, et kui Arvo Orupõld veel elaks, kuuluks 90 protsenti Simonlatseri treeneri preemiarahast tollele, seitse protsenti temale ja kolm protsenti Mati Alaverile.

Hüva, aga ei maksa siin laskmata karu nahka jagada. Seetõttu palusin, et Raudsepp kui Simonlatseri ande esimesi märkajaid seletaks lahti, milles võiks peituda 20-aastase suusamehe edu trumbid.

Siis ta seletaski.

Esiteks, Simonlatseri lihas on nagu Andrus Veerpalul. Vaatad nooremehel peale, tunnistas Raudsepp, ja ta paistab suhteliselt äbarik, aga kui on vaja sammhüppeid teha, siis on temas kõige rohkem powerit sees. «Pisikeses lihases on ilge pauk peidus,» nentis ta.

Teiseks, kui Simonlatser läheb võistlustele, siis suudab ta Raudsepa väitel korralikult keskenduda. Ta võrdles Simonlatserit selles suhtes Jaak Maega, kes muidu, näiteks treeningul, ei pruugi olla teab mis väljapaistev tegija, aga «kui on vaja võistelda, siis paneb teisele korralikult [ära]».

Ja kolmandaks, kinnitas Raudsepp, olla Simonlatseril eriline anne trennis teatud momentidel – siis, kui koormused ei mõju enam arendavalt, vaid pigem tapvalt ja kurnavalt – tagasi tõmbuda. Ehk (ja see siin kõlab nüüd minu järeldusena) ei pea ilmselt kartma, et teda tabab Katrin Šmiguni või Aivar Rehemaa varasemate aastate saatus.

Isegi kui see, mida Simonlatser laupäeval Soomes klassikasprindis tegi, jääks tema viimaseks punktisõiduks sel hooajal, on noormees Raudsepa sõnul oma töö sel talvel juba ära teinud ning võib aasta kordaläinuks lugeda. (Alaver oli sunnitud mu kolleegile Deivil Tserpile tunnistama, et tänu 15. kohale peaks Simonlatseril Sapporo MMi pilet põhimõtteliselt taskus olema, sest neil oli tiimis kokkulepe, et MK-etapil 20 hulka pääsenu kindlustab koondisekoha.)

Selle järel, et ta märgi varakult maha sai, võib Simonlatser ka kergendatult hingata. Raudsepp teab hästi seletada, mispärast: «Tippsport on nii karm, et kui sa hiljemalt 21-aastasena midagi ära pole teinud, ära edasi enam teegi, vaid mine ja hakka kuskil Tamsalus puid lõhkuma.»

Tegelikult, ega see ka paha töö ole. Raudsepp lõhub neid ja veab laialigi. Tänu sellele on ta vahetanud Tamsalus kitsa korteri oma maja vastu.

***

Eilsel suusaliidu aastapäevaüritusel kummutas Veerpalu veel kord legende oma loomuse kinnisuse kohta. Kui fotograaf teda pärast teleintervjuud ETV-le Vanemuise kontserdimajas koridoritrepile palus, et tema haigest paremast põlvest tänase Postimehe esiküljele pilti teha, ja palus, et äkki tõmbab ta püksisääre üles, et saaks nn rahvusliku põlve ikka natuuris üles võtta – siis teate, mida Veerpalu naeratuse saatel ütles?

Nimelt seda, et ümberringi on miniseelikutes tütarlapsi küll, kelle põlve tasuks hulga rohkem pildistada. Kuldne lause, kas pole? Ja milline kiire ning vaimukas reageerimine! Kusjuures see polnud öeldud põrmugi nähvatades, et mis te õige tahate, vaid oli öeldud äärmiselt meeldiva veerpaluliku naeratuse saatel.

Mõni minut hiljem, kui rahvas saali kogunes, peatus Veerpalu saali ukse kõrvale sätitud vitriini ääres ja kummardus väljapanekut uudistama. Seal olid tema Salt Lake City olümpial võidetud kuld- ja hõbemedal. Mu küsimusele, et mida ta seal piidleb, vastas ta lihtsalt, et uurib sellepärast, et näeb oma medaleid ise nii harva. Need seisavad ju muist aja tallel spordimuuseumis. Kui pärisin, kas ta tahab, et medalid rohkem talle ligi oleks, kostis ta vastuseks, et ei, selle järele ei tunne ta küll vajadust. Ta oleks ilmselt veel paljutki rääkinud, kui kutsutuid saali poleks kamandatud.

See olek ja ilme ning äärmiselt sõbralik ja lahke naeratus, mis eile Veerpalust kiirgas, oli niivõrd teistsugune võrreldes selle Veerpaluga, keda enamik on harjunud nägema spordisituatsioonis. Too Veerpalu on äärmiselt asine, napisõnaline, keskendunud, üksjagu tõsine.

Paneb imestama, et reklaamiinimesed on Veerpalu nii vähe ära kasutanud, vaid pensionifondi ja grillprae promomiseks. Mu meelest oleks ta potentsiaal palju suurem. Esiteks, raske on leida Eestis teist nii meeldivat ja sümpaatset inimest, ning teiseks, ilmselt võimatu on leida Eestis kedagi, kelle renomee oleks sama laitmatu nagu Veerpalul. Ma ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kel oleks Veerpalu suhtes midagi pisutki kriitilist öelda või arvata.

Ent mis siin kõige tähtsam: kui küsisin Veerpalult, kas põlv harjutada laseb, vastas ta väga optimistlikult, et on saanud üldarendavat aeroobset trenni korralikult teha, samuti suusatada, kui rada on korralik. Igatahes oli ta täis uskumist, et sel talvel saame teda võistlemas näha.

Täpsemalt saab Veerpalu nn rahvuslikust põlvest lugeda tänasest Postimehest Deivil Tserbi kirjutisest.

Fotol: esimesel fotol on Timo Simonlatser ja teisel Andrus Veerpalu.
Fotode autorid: Toomas Huik ja Sille Annuk / Postimees / Scanpix