Smutov: Ebameeldivad jõutreeningud

Mõtlesin kirjutada eelmisel neljapäeval, kuid ei suutnud. Jalad värisesid ja see segas mõtlemist. Kirjutan siis täna, kuigi käed ja selg valutavad. Ausalt öeldes ei saa ma Priidust aru - miks ta end piinab ja teeb mingeid täiesti arusaamatult keerulisi ja raskeid treeninguid. Vormis püsimiseks piisaks ju lihtsalt ujumisest või jooksust, kuid tema paneb muudkui mahvi juurde.

On ju niigi selge, et Tartu maratoni rajal ta esikohtade eest ei võitle ja spordis pole vahet, kas saada sajas või tuhandes koht - võit see pole. Kuid arvatavasti on tal mingi salaplaan või tahab ta lihtsalt endale ja teistele muljet avaldada.

Eriti õudne on muidugi see, et nüüd harjutan Priidu moodi minagi. Poolvabatahtlikult, sest tegemist on suusakooli trennidega ja katkestada või täiega viilida ma küll ei kavatse. Seega teen asjad kirudes kaasa, kuigi mulle pole jõu- ja ilutreeningud kunagi meeldinud. Võiks suisa öelda, et ma vihkan selliseid trenne.

Igatahes. Eelmisel kolmapäeval tegelesime Tartus Toomemäel trepiharjutustega – põhiliselt kombineeritud hüpped, kuid ka venitused ja vahepeal lõdvestavad jooksud. See trenn on ametlikult esimene, mille keskel oli mul tunne, et oksendan sisikonna tühjaks. Ma olen selliseid lugusid kuulnud küll – kuidas sõdurpoistel on lastud kõht head-paremat täis toppida ja siis on nad halastamatult matkama saadetud. Suurepärases seriaalis «Band of Brothers» (Eestis jooksis vist nime all «Relvavennad») harrastas selliseid trikke ka Easy Company algne juht kapten Herbert Sobel, keda mängis «Sõpradest» tuntud David Schwimmer. Oksendama ma loomulikult ei hakanud, kuid juba tunne oli hirmutav. Kuid umbes kuu pärast tahaks seda treppide värki uuesti proovida.

Kerime nüüd eilsesse. Alustasime treeningut umbes kuuekilomeetrise jooksuga (seni pikim distants, mille ma olen järjest vabatahtlikult jooksnud, jalgpallis sibatud distantsid kujunevad kohtumise vältel). Edasi tuli läbida üheksast harjutusest koosnev tsükkel ja iga harjutus kestis minuti. Seejärel tegi sama paariline. Et minul paarilist polnud, tegin kõik asjad topelt – lõpuks andis keha muidugi mõista, et see oli viga, kuid väga hull polnudki.

Minu nimekiri oli selline: kummidega klassikalises stiilis sõitmine, väljaasted (kaelas rippus liivakott), kangiharjutus (hantlid tuli tõsta õhku kaela tagant), jalatõsted (pikali olles ja keha pidi ka õhus olema ehk toetuma alumise jala peale), kosmonaut (kätekõverdus, sealt kükki, sealt hüpe), paaristõuked (nagu ergomeetril, aint seistes), kummardused (liivakott kaelas), kangiharjutus (seekord tuli hantleid tõsta selja taga), kõhulihased.

Seeria lõppedes jooksime viis minutit ja siis tuli kõik uuesti läbida. Seekord olid harjutuste pikkuseks 30 sekundit, kuid teha tuli täie jõuga. Päeva lõpetas kilomeetrine jooks, mille lõppedes oli tunne küllaltki tühi, komberdasin autosse ja sõitsin koju.

Pole vist vaja mainidagi, et selliselt pole ma kunagi treeninud - pole ka treeningpäevikut ja kogemusi. Natuke olen innustust saanud sellest, et Tartu FMi projektis «Kahe kuuga suusatajaks» osalejad treenisid samuti alguses kaks korda nädalas. Lisaks alustasid nad alles detsembris.

Seetõttu huvitabki mind nüüd treening kui selline. Praegu on trennid esmaspäeval ja kolmapäeval. Kas ma peaks midagi tegema ka näiteks reedel või laupäeval? Praegu pole teinud, kuid ehk oleks mõttekas joosta näiteks viis kilomeetrit? Igasugused arvamused on oodatud. Lisaks loodan selle või järgmise nädala jooksul ühe eriarsti vastuvõtule pääseda ja 21. novembril pean minagi läbima tööandja poolt korraldatud ülevaatuse, millest Priit juba kirjutas. Eks näis, mis räägitakse.

Foto: Pildil hantlid.
Foto autor: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix.