Pullerits: Mida raskem, seda parem

Villu Päärt, kes liugles suvel Tähtvere spordipargis rulluiskudel tuhandet uisukilomeetrit jahtivast peaministrist Andrus Ansipist mängeldes mööda, kuni töötervishoiu arstid teda eelmisel nädalal hoiatasid, et südamega on lood pahasti ja Tartu maratoni plaanid tuleb maha matta, kuni maa veel soe püsib, kuid ma arvan, et ta ei pea meedikuid väga kuulama, sest mulle ütlesid ka arstid pärast seda, kui olid hiljuti kaela pealt ühe tüki välja lõiganud ja haava viie õmblusega kinni tõmmanud, et nüüd ei peaks nädal aega trenni tegema, ent ometi läksin juba sama päeva õhtul vihmaga raskele suusaimitatsioonile, ja ehkki pärast tikkus haav veritsema, midagi hullu siiski ei juhtunud -, igatahes hüüdis Villu Päärt mulle toimetuse teisest otsast, kui selle nädala algul taevast lund poetas, et mis ma enam tööl passin, Šmigun on kindlapeale juba rajal.

No mis vastast mulle Šmigunist, vähemasti vanemast, Kristinast. Pole kahtlust, et isegi kui ta sõidaks ühe kepiga, ei saaks ma talle vastu. Ainus lootus oleks, et kui ta sõidaks hoopis keppideta - võib-olla siis suudaksin tuules püsida. Olgem realistid: pole sugugi kindel, et terve Eesti peale leiaks kokku tosin meessuusatajat, kes Šmigunile vastu saaks. Sest teada ju on, et naiste MK-sarja parimad sõidavad pea sama kiiresti, nagu MK-sarja tagumise otsa mehed.

Aga Päärt on terane tegija. Kui ütlesin, et mida kauemaks tali taeva jääb, seda parem, ja küsisin temalt, et pakkugu, mispärast, vastas ta pikemalt mõtlemata, et küllap loodan niiviisi eelist saada, sest need, kes loodavad vormi koguda pelgalt suusatamisega, ei saa oma treeninguid alustada.

Ent õiged spordimehed ei lase end heidutada sellest, et ilm on vilets ja maa must, mitte valge. Seda pole õpetanud mulle keegi teine kui Mati Alaver isiklikult. Ta on seletanud, et just karmid olud, kui kallab vihma ja puhub vali tuul, on parimad tingimused iseloomu ja tahtejõu kasvatamiseks. Liiati, kui olud just ülemäära ekstreemseks ei lähe, nagu juhtus mõni aasta tagasi Otepää sprindietapi eel, siis ega võistlused mingi lörtsimaru tõttu pidamata jää.

Ja Jaak Mae, kelle sabas paar aastat tagasi Tehvandi ringil suures vihmasajus imitatsioonitreeningule suundusin, trööstis, et esimesed viis-kümme minutit on võib-olla ebameeldiv, aga seejärel pole enam mingit vahet, kas sajab või mitte. Kümme minutit hiljem veendusin, et Mae ei bluffinud.

Nii ronisin ka möödunud nädalavahetuse marutormi aegu ratta selga ja väntasin oma plaanis ettenähtud krossi ära. Hea muretu oli sõita, sest kedagi teist samal ajal sõtkumas polnud näha. Esimesed kümme minutit oli külmavõitu, aga koju naastes olid särgid samamoodi läbimärjad, nagu päikese paistel sõites.

Palju hullem on tänaõhtune jõutrenn Arena spordisaalis, mis siis, et hubases ja soojas. Vaat see on tõeliselt nüri ja tüütu töö. Eesti lumelaua A-koondise krossisõitja Ivar Kruusenberg rääkis äsja, et tema teeb korraga kangi kaks ja pool tundi. Kui mina teen tunni, siis rohkemaks vaimujaksu küll ei jagu. Aga Alaver on ka õpetanud, et ega jõudu liiga palju maksa teha - lihased paisuvad suureks ja eks katsu neid siis võistluse ajal hapnikuga toita.

Foto: Pildil on Priit Pullerits Tartu rattamaratoni rajal.
Foto autor: Art Soonets / Scanpix.