Pullerits: Kuidas saada lahti liiga aeglasest trennitempost?

Lõppenud nädala teise pooleni polnud suusarajal erilist minekut. Seda ei näidanud ainult nigel ülesastumine Lemeksi suusatalve teisel etapil, 4,8 km vabatehnikasõidus; seda näitas ka treeningute tempo. Tempo oli aeglasevõitu ja jaksu ka eriti polnud. Mida teha?

Tuleb jalad otsustavalt kõhu alt välja võtta. Niisiis reede, töönädal läbi – aeg kiirust tõsta. Sõitsin Tähtvere spordipargis 20 ringi (igal ringil neli tõusunukki; ilma jõepoolsete topeltpaunadeta, kus looduslik lumi on hävinud) ehk 15,57 km 1:00.59ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 15,27 km/h. Endomondo teatas, et parandasin sel hooajal oma 10 km parimat aega 4.05ga.

Laupäeva hommikul mõtlesin, et kuna reede õhtul sai kõvemini sõidetud, treenin rahulikumalt. Liiati tundsin hommikul, et keha on rammestunud ja väsinud. 36-minutiline jalutuskäik koeraga (2,7 km) veidi ergutas, aga mitte palju. Ent kui suusad alla panin, võtsin hoo kohe üles – ja tundsin, et ohoo, suudan küll. Kui kella pealt ringi aegu ka vaatad, ja kui oled esimeste ringidega normaalse hoo sisse saanud, ei siis enam nii kergesti järele anna. Tegin Tähtvere spordipargis 28 ringi ehk 21,4 km 1:22,4ga, keskmine kiirus 15,32 km/h. Endomondo teatas, et parandasin sel hooajal oma 20 km parimat aega eelmise nädal reedest tervelt 13.42ga.

Pühapäeva hommikul oli samasugune tunne nagu laupäeval. Alustasin hommikul taas koeraga jalutuskäigust, sedapuhku 41 minutit (2,85 km; tempot dikteerib koer Candy [fotol vasakul]). Seejärel sõitsin rattaga spordiparki ning võtsin seal Suusavendade staabis lae alt vanad Atomicud. Kohe hakkas ka lörtsi tuiskama, nii et läbi prillide läks nähtavus väga viletsaks.

Aga sain taas esimesest ringist alates vajaliku hoo üles ning hoidsin seda lõpuni. Läbisin 32 ringi ehk 24,7 km 1:33.16ga (keskmine kiirus 15,89 km/h). Kahjuks läks Endomondo, mille panin suusakombinesooni varrukasse – no mujale pole ju panna, kui kombega rajale lähed; paksud dressid oleks küll liiast, need takistavad liikumist ja ajavad higiseks –, mingisuguste puudete tõttu korrast ära ning lõpetas 9 km järel töötamise, kuid nii palju siiski fikseeris, et parandasin sel hooajal oma 5 km parimat aega 1.43ga.

Kui näitajad kokku lõin, sain eelmise nädala trenniajaks 7:12.15 ning läbitud suusakilomeetrite arvuks 102,6 (lisaks 14 minutit kodus staatilisi kereharjutusi). Koos üle-eelmise nädala teise poolega olen nüüd tänavu suusatanud 169 km. Suuskadel olen olnud viimasest 11 päevast kümnel.

Kuid ajast ja kilomeetritest olulisem on see, kuidas uus käik sisse saada ning aeglane trennitempo kiiremaks ajada, sest ega siin aega põhja laduda ole. Kes põhja hakkab laduma, see saab maikuuks ehk vormi. Selleks ajaks on juba ammu rattahooaeg käimas. Uue käigu saab sisse nii, kui trennis kohe esimestest sammudest ja tõugetest alates kiirus üles võtta. Kes aeglaselt ja rahulikult alustab, see vantsima jääbki.

Lõpetuseks aga hoopis üks teisest ooperist küsimus. Siin näete autosõitu Los Angeleses kuulsal Hollywoodi ja Sunseti bulvaril. Järsku hakkavad inimesed Hollywood Blvd-l karjuma ja jooksma, nagu oleks pomm plahvatanud või toimunud terroriakt. Kes saab aru, mis seal lahti on? Mis juhtus?

Foto 1: Rootsi noor suusataja Moa Lundgren. Foto autor: imago/Bildbyran/Scanpix
Foto 2: Šveitsi suusataja Jovian Hediger Seefeldis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy ajab õuna taga. Foto autor: Kairi Pullerits  
Foto 4: Vaadake, kas tunnete ära, kes on sel Seefeldis tehtud maailma meessprinterite pildil kes. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Prantsuse suusataja Lucas Chavanat Seefeldis. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Millised on tõeliselt tähtsad võitlused? (Sport on kökimöki...)

Me võime siin ju lugeda kilomeetreid ja mõõta aegu, kuid see ei mõjuta mitte midagi. Suured võitlused ei käi spordirajal, need käivad mujal – avalikus sfääris. Seal tuleb pidada tõeliselt otsustavaid lahinguid – ja seda olengi lõppeval nädalal teinud, kui teised, st teie ka, mugavalt oma kookonis istuvad ega kuradi lillegi ei liiguta, samal ajal kui neile kott tuima näoga pähe tõmmatakse.

Teisipäeval panin Postimehe arvamusküljel paugu kirja Jürgen Ligile – pealkiri oli jõuline ja konkreetne «Jürgen Ligi langemine» –, sest ta liitus kana- ja kukekarjaga, kes asus tegema kambakat Urmas Reinsalule. Mind käivitas aasta advokaadi Paul Kerese (fotol ülal paremal) tõdemus: «Täna on niimoodi, et inimest ei lasta töökohalt lahti, kui ta paneb toime mingisuguse jubeda ametikohustuste rikkumise. Aga ta lastakse igal juhul töökohalt lahti, kui ta kasutab näiteks sõna «neeger» või ütleb, et mehed ja naised ei pruugi kõigis oma oskustes ja oma annetes olla võrdsed, või kui ta kasutab mingit halvustavat sõna muhameedlaste kohta – siis ta võib kindel olla, et ta oma postilt lendab.»

Laupäevases Postimehe Arteris tegin viimase poole aasta kõige olulisema ja jõulisema intervjuu eelnimetatud Keresega (fotol vasakul), Eesti härrasmehelikkust kehastava maletaja Paul Kerese pojapojaga. Paljude muude asjade seas ütleb ta seal nõiajahiliku MeToo kampaania kohta nii: «Inimesena arvan, et MeToo kampaania on kõige ehtsam näide sellest, et maailm on läinud ülepea lolliks, ja ma kardan, et läheb veel rohkem lolliks.» Ja lisaks nii: «MeToo kampaania ei ole minu arvates midagi muud, kui edevate progressiivide eneserahuldamise kampaania.» Need on vaid kaks tema nn stiilinäidet. Aga noid litakaid tänapäeva maailma idiootsuste, näiteks arulageda alkoholiaktsiisi kergitamise pihta tuleb sealt veel.

Sellele intervjuule sain ühe parima tagasiside, mida kunagi olen oma tööle saanud.

Ja kolmandaks, mis on veelgi jubedam: üha rohkem Eesti inimesi, kes peab end ajaloo n-ö õigel poolel olijaks, on muutunud ääretult verejanuliseks. Sellest ja noist kirjutasin samuti Arterisse põhjaliku loo «Verejanuline Eesti». Noid, kes nn progressiividele ja vasakliberaalidele millegagi hambusse jäävad, tambitakse maatasa. Halastamatult. Osa lausa soovib, et nood hambusse võetud sureks. Ene-Liis Semper ütleb mu loos: «Need, kes oma sõnades võitlevad ühe või teise ühiskonnagrupi õiguste eest, tekitavad oma käitumisega kordades rohkem vaenu, kui nad ise suudaksid ära parandada.» Mihhail Lotman ütleb selliste inimeste kohta mu loos: «Pehmete väärtuste kandjad on halastamatud.»

Lõpuks veel kord sõna Semperile (parempoolsel fotol vasakul): «Minu lapsepõlves oli sõnadetagi selge, et eestlaste identiteedi üheks oluliseks osaks on väga hea intuitsioon, terve talupojamõistus ehk niinimetatud hea nina, tegemaks vahet, mis on õige ja mis mitte. Ei saa salata, olen selle üle hiljemgi uhkust tundnud. Nüüd vaatan, et eestlaste head ninad on kõik täiesti umbes. Tatti täis, kui otse öelda. Puudub igasugune võime asjade vahel vahet teha. See on hirmutav.»

Need on karmid arengud, mille ma välja toon ja mille vastu välja astun. See on tegelikult ainus võitlus, mis on väärt võitlemist. Ja milline on teie võitluslik panus sellesse, et Eesti ei läheks lolliks?

Foto 1: Advokaat Paul Keres kodus oma rohkem kui 60-kilose koeraga. Foto autor: Eero Vabamägi, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 2: Advokaat Paul Keres oma kabinetis. Foto autor: Eero Vabamägi, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 3: Justiitsminister umbusaldamise päeval Toompeal riigikogus. Foto autor: Liis Treimann, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 4: Ühtse Eesti eestvedajad (vasakult) Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo andmas 2010. aasta aprillis intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mida järeldada suusahooaja avastardist?

Tulin õhtul töölt koju. Päev oli olnud pingeline: olin uurinud, miks Eestis süveneb avaliku lintšimise iha ja tugevneb verejanu. (Kirjandusteadlane ja semiootik Mihhail Lotman: «Pehmete väärtuste kandjad on halastamatud.») Sellest pidi järgmisel päeval valmima korralik ja avameelne ja valus lugu. Sõin kodus ühepajatoitu. Siis ajasin oma lemmiktaliolümpia, Salt Lake City (Utah!) aegse Eesti koondise suusakombinesooni selga ja sõitsin Treki rattaga Tähtvere spordiparki. Seal võtsin Suusavendade / Suusaakadeemia / Limpa suusakooli hoone lae alt oma auguga Fischerid, millelt mõni päev tagasi oli Jaanus Kunts suveparafiini alt ära lükanud. Läksin rajale. Tegin ovaalil ja sprindiringil kaks tiiru võistlusoludega tutvumiseks. Siis ajasin dressid seljast ja läksin starti. Lemeksi Tartumaa suusatalve sarja teine etapp oli ühtlasi võistlus Tartu meistrite selgitamiseks uisutehnikas.

Kui end minema lükkasin, oli esimesel sajal meetril tunne, et anna aga minna. Et kas suusatamine on tõesti nii kerge?! Aga eelmiste aastate kogemused ütlesid, et tühja ta on. Et kindlasti on see tunne petlik. Pärast tagasipööret võtsin tuure targu vähemaks.

Veidi rohkem kui 17 minutit hiljem libisesin üle lõpujoone ja jäin külgpidurdusega seisma (fotol vasakul). Imestasin, et kopsudes ega kurgus polnud mingit kipitust. Isegi erilist hingeldamist polnud. See ei tõotanud head.

Ja nii oligi. Kui õhtul tulemused tulid, polnud seal midagi rõõmustavat.

Järeldused?

Esiteks, viie rahuliku või mõõduka suusatrenniga kuue päeva jooksul kiireks pingutuseks end vormi ei vii. Pigem vist väsitad.

Teiseks, ettevalmistamata suuskadega kiiresti ei sõida. Määrdemees Kunts oli Vahur Teppanile pannud laudade alla sellise kompoti, et Teppan olla juba esimeses kurvis peaaegu et rajalt välja sõitnud.

Kolmandaks, võistlemise kogemuseta avavõistluselt head nahka loota pole, sest puudub vajalik taju ja tunnetus.

Neljandaks, vaimselt pingeline ja vastutusrohke töö – erinevalt teie kõigi tööst on minu töö äärmiselt personaalne, nimeline ja avalik – röövib nii palju vaimuenergiat, et selle defitsiidi tõttu ei jõua end õhtul korralikult kokku võtta.

Viiendaks, Team Haanja müts ei ole vist ikka parim valik, sest istub liiga tihedalt peas ning pitsitab ja kuumendab peanupu üle.

Nüüd on küsimus selles, millal ja kus toimub järgmine võistlus. Et ega see võistlus viimaseks jäänud? Laupäevane Viru maraton, kuhu on end lühikesele ja pikale maale kirja pannud kokku 50 inimest, jääb ära. Kui lund tuleb ja jätkub, toimub see 10. märtsil. Järgmise nädala pühapäeval on kavas Tamsalu-Neeruti maraton, mille suhtes on suusatajad veelgi skeptilisemad: sinna on end kahe distantsi peale kokku registreerinud vaid 23 inimest. Ilmselt aga toimub järgmise nädala kolmapäeval Lemeksi Tartumaa suusasarja kolmas etapp, kui Tähtvere spordipargis on kavas Tartu meistrivõistlused sprindis klassikatehnikas. Igatahes eile, neljapäeva õhtul, kui kõikjal laiusid lombid ning looduslik lumi oli hävinud, oli Tähtvere spordipargi kunstlumega rada suurepärane: tugev ja siledaks pressitud. Kui vaid ise sõita jõudnuks... Läbisin 1:02.42ga 14 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 13,4 km/h. Aga peaaegu olematu ja heitlik talv ei soosi ka kuidagi, et kõvemini vajutada. Kuhu sa ikka tormad, kui puudub igasugune kindlus, isegi lootus, et enda piitsutamisel on mõtet?
*
Lõpuks, reede õhtul pärast töönädalat, mille homseks, laupäevaseks krooniks on peale Eesti verejanulisuse loo Arteri intervjuu aasta advokaadi Paul Keresega (maletaja Paul Kerese pojapoeg), kes ütleb nii MeToo inimjahi kui paljude muude nüüdisaja hulluste kohta väga teravalt ja argumenteeritult (pealkiri: Paul Keres: «Maailm on läinud täiesti ülepea lolliks, ja ma kardan, et läheb veel rohkem lolliks»), võtsin jalad kõhu alt välja. Sõitsin Tähtvere spordipargis 20 ringi (igal ringil neli tõusunukki; ilma jõepoolsete topeltpaunadeta, kus looduslik lumi on hävinud) ehk 15,57 km 1:00.59ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 15,27 km/h. Endomondo teatas, et parandasin sel hooajal oma 10 km parimat aega 4.05ga.

Fotod 1 ja 3: Priit Pullerits võistlemas mullu 8. märtsil Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits on lõpetanud Lemeksi Tartumaa suusatalve sarja teise etapi. Foto autor: Ergo Kukk
Foto 4: Mullune Tartu suusamaraton Tehvandi kunstlumeringil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Rõõmustagem! Eesti suusatamise päästja on tagasi!

Jah, mul on hea uudis: ta on tagasi! Taipasin seda eile juba enne, kui õhtul kella poole seitsme paiku suusa- ja määrdestaapi sisse astusin. Üks suur märk andis ta varakult ära.

Aga enne, kui jätkame, teeme põike Tongasse, kelle suusataja (suusataja?) Pita Taufatofua ähvardas Andreas Veerpalult (fotol vasakul) olümpiakoha ära võtta. Mis on selle mehe tase, et olümpiasüsteem eelistab teda Eesti tänavusele kahekordsele meistrile?

Vaadake toda võistlust Islandil, kus Tonga mees täitis väidetavalt olümpianormi. Tegu oli 10 km vabatehnikas sõiduga, Tonga mees sai kaheksa startinu seas kuuenda koha ajaga 34.56, kaotades võitjale islandlasele Dagur Benediktssonile viis ja pool minutit. Tuleb tõele au anda, et Tonga mees suusatas kiiremini kui ma eile rahulikul treeningul, kus Endomondo teatas, et mu kiireima 5 km aeg oli 20.59. Aga ma ei püri ka olümpiale. Tonga mees käis Islandil just olümpianormi taga ajamas.

Ent too aeg ja koht Islandil, isegi võrreldes minu vaikse trennitempoga, ei ütle Tonga mehe (parempoolsel fotol paremal) taseme kohta iseenesest veel midagi. Vaatame tolle võistluse võitnud islandlase Daguri tulemusi. Dagur sõitis novembri lõpus Norras FISi võistlusel 15 km vabalt 42.55ga ja sai 156 lõpetanu seas 148. koha. Ta kaotas võitjale Anders Gloeersenile Norrast 8.15. Gloeersen oli alustanud hooaega Beitostölenis FISi võistlustel 15 km vaba- ja klassikasõidus, kus kohal oli Norra paremik, vastavalt 10. ja 15 kohaga, kaotust võitjale minut ja veerand ning poolteist minutit, ning Norra koondisse ja Norra paremate hulka ei mahtunud.

See on nüüd hästi jäme arvutus, aga võtame 1.15+8.15+5.30+2.45 (kaks viimast liidetavat on Tonga mehe kaotus 10 km sõidus ja sellest tuletatud lisakaotus, kui distants olnuks 15 km) ning saame tulemuse, et Tonga mees kaotaks maailma parematele 15 km vabatehnikas 17.45 ehk nagu suusatajad ütlevad, siis kilt ja mint – tegelikult rohkemgi. Laias laastus sama palju kaotasin tippvormis Andrus Veerpalule, kui osalesin aastaid tagasi Mammastes Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasõidus. Mis tähendab, et Tonga mehe tase on umbes sama, mis oli minu tase aastaid tagasi (tänavuse taseme kohta puudub veel ülevaade, sest pole võistelnud). Ja selline mees läheb olümpiale...

Enne võiks olümpiale saata selle mehe, kelle kohta eile avastasin, et ta on tagasi. (Kuigi tema ei ole ka tänavu veel kordagi võistelnud.)

Astusin Suusavendade / Suusaakadeemia / Limpa suusakooli majja (fotol vasakul) sisse, lõin jalad tugevasti vastu matti lumest puhtaks, seda tagamõttega, et mees, kes minust kahe meetri kaugusel laste suuski seina äärde seaks, pöörduks ja vaataks, kes tuli. Aga ta tegi töö enne lõpuni, siis pöördus – ja vastastikune tervitus oli siiras ja rõõmus. Surusime käe teineteisele mehiselt pihku. Jah, Vahur Teppan, Hiina suusakoondise abitreener, on tagasi! Sellele viitas juba suur värviliste kirjadega valge suusabuss Suusavendade hoone ees.

See tähendab, et nüüd tekib lootus kvaliteetseks arenguhüppeks. Seni olin niisama rajal tiirutanud. Vaadanud, kuidas endine kolleeg Postimehest Sille Rell lendas rajal mööda. Vaadanud, kuidas füsioterapeut Margus Mustimets, kes mind korduvalt jalule aidanud, surus samuti mööda. Mööda oleks läinud ka Ergo Rästas, kes tol mälestusväärsel Mammaste võistlusel mind kohe esimeste kilomeetritega kinni püüdis, aga ma lõpetasin enne targu trenni ära (hüva, tema ka). Niisiis, tehnika on longanud. Eile ei saanud avakilomeetreil vasakut Atomicu isegi kantima. Kuid Teppanil on imetabane võime lennult märgata, kus peitub viga, ning seda lühikese täpse nõuandega korrigeerida.

Te vaid vaadake Haanjas peetud Eesti meistrivõistluste tulemuste järgi, mis tasemele on Teppan suutnud Hiina suusatajad lühikese ajaga viia. Kusjuures nende kõige kõvem mees ei osalenud. Nädalavahetusel nägin ka Teppani ema, Tartu abilinnapead Tiia Teppanit, kelle nägu säras, kui poja tegemisi Hiinas mainis. Kostsin talle seepeale, et kirjutasin juba mullu kevadel, et Vahur Teppan oleks Eesti suusatamise päästja. «Aga kes mind kuulab,» lisasin irooniliselt. «Kõik usuvad, et on ise kõige targemad ning et Pullerits on loll.» Mille peale, et ma taban asju sisimas alati õigesti, abilinnapea Teppan tõdes: «Sul on hea kõhutunne.»

Teppan ei sõida Lõuna-Koreasse olümpiale. Hiinal on seal veel vähem kohti kui Eestil. Ta jääb olümpia ajaks, veebruari lõpuni, Eestisse. Siis on, kellelt suusarajal nõu küsida. Kui vihm ja soe ja tuul lund enne ära ei hävita.

Foto 1: Andreas Veerpalu pühapäeval Planicas MK-etapil. Foto autor: Ziga Zupan / Sportida / SIPA ( Scanpix
Foto 2: Pita Taufatofua (paremal sinises) võistlemas Rio olümpial taekwondos. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Vahur Teppan ja Jaanus Kunts mullu veebruaris Suusavendade majas Tartus Tähtvere spordipargi kõrval. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Anti Saarepuu õnnitleb Andreas Veerpalu Eesti meistritiitli puhul suusavahetusega sõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Eesti Meedia / Scanpix

Pullerits: Miks ma kuulsa eksinud poliitikust spordimehe liistule tõmbasin?

Jürgen Ligi hakkab ära vajuma. Üksteist aastat tagasi, kui esitasin talle avaliku väljakutse ning panin siin blogis päev enne Tartu maratoni üles nimekirja, kellele maratonil ära teen, troonis Ligi, kõva renomeega spordimees – 1500 meetri jooksu isiklik rekord ikkagi 3.50,4! – tolle nimekirja tipus. Pidasin sõna. Alistasin kõik, kelle nimed alistatavate hulgas enne maratoni välja kuulutasin. Mäletan, et möödusin Ligist, kes startis numbriga 337 (ja mina numbriga 734) kuskil seal, kus rada tegi mingi külavahetee ja talu juures võsa kõrval s-tähekujulise jõnksaku. Läksin mööda ja tagasi enam ei vaadanud. Lõpuks võitsin teda üheksa minutiga. Minu aeg 3:34.16 ja koht 213., Ligi aeg 3:43.27 ja koht 322. Ligi hilisem kommentaar minu kohta: «Vaatasin, et oskab suusatada küll.»

Nii tihedalt pole Ligi mul suusavõistlustel enam kannul olnud.

Ent isegi rohkem kui spordimeest olen teda hinnanud otsekohese poliitikuna, kes ei karda asju näkku öelda, ka teravalt ja värvikalt, ega pelga liikuda vastuvoolu; olen hinnanud seda, et ta on rahanduses asjatundja ja kriitilise meele esindaja, kes raha lennukilt ei külva. Majanduspoliitiliselt maailmavaatelt on ta selge parempoolne ehk teisisõnu kõike seda, mida ei ole sotsid. See on minu silmis olnud suur pluss.

Aga nüüd on Ligi hämmastaval kombel ära vajunud. Ja ma ei räägi suusatamisest, vaid väljenduvast maailmavaatest. Kahjuks on juhtunud nii, et Ligist on saanud tema enda tahtmata minister Urmas Reinsalule kambakat korraldava kamba mitteformaalne ninamees. Miks see nii on läinud, on iseküsimus, on väga keeruline küsimus, kus paljud nüansid jäävad peidetuks ega pääse päevavalguse kätte. Aga kahjuks tuleb tõdeda, nagu tõden tänase Postimehe teise külje arvamusloos «Jürgen Ligi langemine»: «Ligi mitteformaalne kerkimine Reinsalule kambakategijate ninameheks õõnestab tema kaine mõistusega mehe mainet seda rohkem, et viimase ajani jättis ta mulje poliitikust, kes odavate populaarsete vooludega kaasa ei jookse. Nüüd on temast saanud lääne kõige totramate topeltmoraaliga suundumuste kandja, nn radikaalselt progressiivse karja hääletoru.»

Te küllap imestate, miks võtsin ette just Ligi, spordimehe, endise keskmaajooksja ja koolivenna (MHG ’77), kui Reinsalule kambaka korraldajaid on teisigi. Aga sellepärast nagu samuti kolumnis seletan, et vastaste hulgast tulebki välja valida just ninamees, kõige tugevam – ja olgem ausad, ega Kaja Kallase (fotol vasakul) või Hanno Pevkuri seisukoht antud küsimuses huvita kedagi; sest ikkagi Ligi on tolle kamba alfaisane. Ja nii ma siis otsustasingi, et kui avalikult võitlusse astun, siis ikka kamba kõige tugevama vastu. Võitlema peab ju väärikalt!

Loomulikult reageeris Ligi juba kirjutise veebis ilmumise õhtupoolikul, s.o eile. Aga see on juba omaette, erateema, kuidas me edasised asjaajamised on käinud. See pole avalik ja seetõttu siin seda ei kirjelda. Aumeeste värk.

Mis on siin teile laiem sõnum? See, et kui te lugesite kunstlume teemal kirjutist ja arvasite, et olen põlvist nõtkuma löönud, siis tegite kiire ja ennatliku järelduse. Ei, võitluslikkus on säilinud ja nagu tänasest kolumnist lugeda saate, muutunud veelgi jõulisemaks, selgemaks, sirgjoonelisemaks. Kunstlumi, tunnistage endale, on tänase teemaga võrreldes köki-möki koogelmoogel.

Milline on teie panus, et tõmmata pidurit Eesti ühiskonnas pead tõstvale lintšimise mentaliteedile ja kutsuda poliitikuid korrale?

Foto 1: Jürgen Ligi 2010. aasta augustis Pühajärve TriStar111 triatloni lõpusirgel. Foto autor: andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jürgen Ligi teadus- ja haridusministrina 2016. aasta sügisel Tartu Ülikoolis õppeaasta avaaktusel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kaja Kallas ja Jürgen Ligi Reformierakonna volikogul hotellis Euroopa möödunud laupäeval. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas esimese suusanädala trennid annavad talveks lootust?

Ülekaalukas avalik huvi, mis kaalub üles mu õiguse privaatsusele, nõuab, et ma isiklikud andmed kõigile tutvumiseks ja arvustamiseks välja paneksin. Egas midagi, tuleb sellele survele alluda.

Kõik järgnev on toimunud Tartus Tähtvere spordipargi sprindiringil lõppenud nädalal.

Neljapäeva hommik: 12,1 km 59.54 vabatehnikas (keskmine kiirus Endomondo järgi 12 km/h); veerandsada 500-meetrist ühe tõusuga ringi Atomicega, kõrval sülgasid tugevas tuules lund kaks lumekahurit.

Reede õhtu: 20,9 km 1:35.28 vabatehnikas (keskmine kiirus 13,1 km/h); 16 ja pool 1,3-kilomeetrist sprindiringi Atomicega.

Laupäeva õhtu: 14,2 km 1:02.56 vabatehnikas (keskmine kiirus 13,5 km/h); 17 umbes 900-meetrist sprindiringi (ilma kahe paralleelse jõepoolse paunata, kus on napilt lund ja mullane-kivine pinnas võib häid suuski kahjustada) auguga Fischeritega, mil oli suveparafiin all, ning kepid olid klassikasõidu Swixid, sest päeva esimeses pooles käisin Valgas odava alkoholi ja bensiini järel (eks muis asjus oli ka sinna asja, aga kuradile keskerakondlik-sotslik maksupoliitika!) ning jõudsin Tartusse tagasi liiga hilja, mistõttu Suusavendade staap, kuhu olin eelmisel õhtul jätnud oma Atomicud ja uisukepid hoiule, oli selleks ajaks suletud.

Pühapäeva keskpäev: 19,2 km 1:31.07 vabatehnikas (keskmine kiirus 12,6 km/h); 23 umbes 900-meetrist sprindiringi auguga Fischeritega, millel Jaanus Kunts tõukas suvise parafiini enne rajale minekut maha. Hommikupoolikul, kui üles ärkasin, tundsin, et keha on eelmistest suusapäevadest väsinud, tuim ja kange, mistõttu tegin hommikuvõimlemiseks 33 minutit Treki maastikurattaga sõitu (keskmine kiirus 19,7 km/h).

Väsimust akumuleerus nii palju, et kui pühapäevase suusatrenni lõpetasin ja koju läksin ning seal veel veidi asjatasin, tundsin, et nõrkus võtab võimust ja kergelt paha hakkab. Aga sõin kõhu korralikult täis ja energia taastus ning enesetunne samuti.

Ühtekokku sai eelneval nädalal sporditud 6:23. Suusakilomeetreid kogunes veidi rohkem (66,4) kui Tartu maratoni distants, maastikurattakilometraaž piirdus 11,2ga, staatilisi ja vähemstaatilisi harjutusi tegin kodus 40 ja pool minutit. (Võrdluseks: üle-eelmisel nädalal sportisin 2:28 [sh harjutused 1:14.30 ja rattasõit 27,5 km] ning aasta esimesel nädalal 5:43 [sh harjutused 1:21.30 ja rattasõit 95,2 km]).

Aga peab ütlema, et poolpidusest Eesti talvest pakub siiski palju rohkem rõõmu ja head tunnet minu päikseline päev Los Angeleses – vaadake ka rattaradu kuulsatel Santa Monica Beachil ja Venice Beachil! Oleks seal lahedam veereda kui peagi kaduva lumega suusaradadel rassida?

Foto 1: Talv Otepää looduspargis 18. jaanuaril. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits suusatamas eelmisel talvel Tähtvere spordipargis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Algo Kärp tänavustel EEsti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus Haanjas. Foto autor: Rairo Lutter, Eesti Meedia / Scanpix
Foto 4: Romantika mullu veebruaris Otepää suusaradade ääres. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Lõpetage kunstlumehullus, enne kui pole hilja!

«Mõelge nüüd korra kainelt: toota kunstlund, talvel ... See on ju absurd!» alustan tänast kolumni Tartu Postimehes.

Keegi peab ju pilgu kaineks saama ja teisi ka oma sõgedast mullist välja aitama. Asi on hull seepärast, et paljud on oma kitsasse enda väljamõeldud maailma kinni jäänud. Ja too tilluke maailm tiirleb ümber küsimuse, kas piisab ikka külmakraade ja kas lumi saab ikka toodetud.

Lugege mu kolumni, kus argumenteerin, miks kunstlume tootmine on arutu ja perspektiivitu tegevus. Nagu ma jõuliselt ütlen: «See on väikeste inimeste meeleheitlik püüd kujundada oma minimaailma jonnakalt enda tahtmise järgi, kui maailma suured loodusjõud on otsustanud teisiti.»

Kui te mu kolumni rahulikult loete ja minuga kaasa mõtlete, mis pole teile loodetavasti liiga raske, jõuate samale järeldusele mis minagi, et lume tootmine käib suuresti selleks, et hoida, maksku mis maksab, elus Tartu maratoni, mida loodusjõud enam elus hoida ei soovi või jaksa. Teate ju isegi: viimase nelja aasta jooksul on täispikal looduslikul rajal toimunud ainult üksainus Tartu maraton. Ja kunstlund on vaja lihtsalt selleks, et äkki juhul, kui maraton mingi ime läbi toimub – või toimub suurte jõupingutustega kunstlikul rajal, nagu mullu –, siis on inimesed saanud selleks ajaks kas või paar nädalat väikestel kunstlumeringidel tiirutada ja valmistuda.

Milleks seda vaja on? Milleks vägisi punnida, kui loodus saadab juba aastaid selgeid signaale, et lõpetage ära, enam pole need ajad, kus looduses käisid asjad kindlat rada pidi nagu kellavärk? Selle asemel, kui lund pole ja maa on must, võiks inimesed rahulikult rattaga sõita või joosta või käia jäätunud veekogudel uisutamas, nagu käis Art Soonets oma semudega eelmisel nädalavahetusel (ja kukkus jääst läbi ning sai märjaks, aga sellest ärme räägime).

Me räägime rahast, mida kunstlume tegemine maksab. (Otepää valla toetus Tehvandil lume tegemiseks: 6000 eurot. Raha vedeleb maas...) Me räägime juba ka loodusreostusest, mis sellega kaasneb, kui – mäletate? – Tartu maratoniks tehti mullu diisligeneraatoritega diislilund. Üldiselt käituvad inimesed enesekeskselt, nagu homset ei tulekski, mõeldes ainult sellele, et saaks lumi tehtud, saaks lumi tehtud, et maraton ikka toimuks, et maraton ikka toimuks, saaks lumi tehtud... Aga mis see kunstlik lume ponnistamine tekitab loodusele? Loodusele, mis on niigi saatnud juba signaali, et lõpetage ära oma kunstlik suusahullus?!

Kahjuks suuri märke ei oska enam keegi lugeda. Sest kõik on lumehaigusest sõgedad, näevad silme ees vaid lumehelbekesi.

Uurisin asja. Sügisel rääkisin tosina Eesti bioloogi, zooloogi, ökoloogi ja muu loodusteadlasega ning kirjutasin suurepäraselt jõulise ja lihtsasti arusaadava loo, mis näitab, et loodus on keeruline ökosüsteem, kus on väga ohtlik tekitada inimtahtest tulenevalt kõrvalekaldeid. Sest nende kallete tagajärjed võivad olla pöördumatud. (Eks nad juba olegi, sest mille muu pärast meil talviti enam eriti lund ei saja.) Nüüd helistasin kunstlume tootmise tagajärgede uurimiseks Eesti Maaülikooli limnoloogiaprofessorile Ingmar Otile. Tahtsin tema vaatenurga lisada ka Postimehes ilmuvasse kommentaari, kuid seal jäi selleks liiga napilt ruumi. Seega siis räägib ta siin.

Professor Ott ütles, et tema käest on kõigi nende aastate jooksul küsinud lumetootjad vaid korra, kuidas lume tootmine, kus tooraineks on vesi, mõjub loodusele. See juhtus aastaid tagasi Viljandis. Tollest ajast peale on kõik lumetootjad talitanud isepäiselt, ilmutamata mingitki sügavamat huvi, mida nende kitsalt üksnes inimeste huvidest lähtuv tegevus põhjustab loodusele ja looduse tasakaalule.

Professor Ott ütles, et kui lume tootmise tulemusel veekogu vee tase ei alane, siis ei tee sealt vee ammutamine midagi halba. «Aga kui alaneb, siis see paneb põntsu,» lausus ta. Ning lisas, et igal juhul peab seda arutama ja arvestama, mida veekogudest kunstlume tootmiseks vee võtmine loodusele tekitab.

Professor Ott selgitas, et kui veekogu on hästi suur - näiteks nii suur, nagu Viljandi järv (fotol ülal paremal), pakun omalt poolt -, ei ole ka viie sentimeetri suurune veetaseme alanemine midagi hullu ja veekogu ökosüsteemi see ei mõjuta. «Mida rohkem veekogus vett, seda paremini ökosüsteem säilib,» seletas ta. Aga kui rääkida väikestest veekogudest, näiteks tiikidest, on viiesentimeetrine veetaseme alanemine professor Oti sõnul suur probleem.

Mulle meenub ammune, aastatetagune lugu, kuidas Otepääl olla kunstlume tootmiseks kõik ümberkaudsed veekogud veest kõvasti tühjemaks imetud. See on inimese ahnus ja egoism, mis paneb teda niiviisi talitama. Kui see tõele vastab, siis on see looduse kallal vägivallatsemine. Kuid ega loodus ole võlgu jäänud. Teame ju, kui mitu võistlust on Otepääl ära jäänud, sest loodus pole lasknud neid läbi viia. Viimati juhtus see tänavu esimesel nädalavahetusel. See on tõlgendatav looduse kättemaksuna inimestele, kes ajavad ainult oma tahtmist taga, kas või nui neljaks, ega hooli sellest, mida nad loodusele põhjustavad. Ometi on meil ilus vanasõna: narri põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda vastu. Sama, paistab, et käib ka veekogude, talvede ja lume kohta kohta.

Fotod: Lumekahurid ja kunstlume laialilükkamine traktoriga 16. jaanuaril Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Viljandi järv selle nädala algul. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 6: Kunstlume tootmine tunamullu jaanuarialgul Tartumaal Lähtel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Oh õudust küll, mu sõbrad läksid tülli!

Siin on kaks võimalust: kas mõni mees ei ole lugenud seda, mida ma oma blogis eelmisel nädalal kirjutasin («Millal hakkavad (lume)kahurid rääkima?»), ja tõstis teadmatusest kisa või vastupidi, et mõni mees luges seda, mida ma kirjutasin, erilise hoolega ja otsustas sellest kinni võtta ning asja võimendada.

Igatahes fakt on see, et Mati Alaver (ülemisel fotol keskel) andis esmaspäevases Õhtulehes kõva löögi Indrek Kelgu pihta, süüdistades, et Kelgu korraldatud Tartu maraton, mida Alaver nimetab sõuvõistluseks, röövis ära tolle lume, mida võinuks hoida üle suve, et nüüd sügisel ja talve hakul teha Tehvandil suusatajatele treenimiseks korralik rada.

«Asjaolu, et Otepääl ei suudetud eelmisel aastal ette valmistada üle talve hoiatavat (sic!) lund – see sõideti Tartu maratoni sõuvõistlusega maha –, oli väga suur karuteene ennekõike Eesti noortele suusatajatele,» sõnas kogenud treener.

Kuidas asjad aga tegelikult olid, lugegu asjahuvilised minu avalõigus viidatud kirjutisest. Alaver ei lugenud? Või vastupidi: luges ja sai Kelgu peale pahaseks ja andis tema pihta tuld?

Kelk (fotol vasakul) ei jätnud reageerimata, nimetades Alaveri väidet naeruväärseks. Ta ladus Postimehes lauale kolm argumenti, miks Alaveri jutt ei ole argumenteeritud.

Väga keeruline olukord, kas pole, kui kaks su suurt sõpra on omavahel avalikult tülli pööranud. Või on see hoopis märk sellest, et kui mehed, kes on tahtnud ka minuga tülli keerata, on omavahel tülli pööranud, kinnitab see, et tegu ongi kahe riiukukega?

Igatahes tunnistan, et kui koomiline või tragikoomiline kujunenud olukord ka ei paista, on mul väga keeruline isiklikult poolt valida. Seetõttu kutsun teid appi, et te kõrvalseisjatena ütleksite välja, kummal on rohkem ja kummal on vähem õigust, kas Kelgul või Alaveril!

Foto 1: Jaak Mae (vasakul) ja Mati Alaver lähevad Sotši olümpial vaatama Soome ja Rootsi jäähokimängu. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Indrek Kelk mullu veebruari lõpus Tehvandil. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Kuidas korraldada alatule ründajale resoluutne vasturünnak?

Kas teate, mis tuleb kergelt, aga läheb raskelt?

Õige: nohu. Kusjuures tuleb salakavalalt. Näiteks pistsin neljapäeval palja pea ja ülikonnas kere tööl 15 sekundiks välja, lageda taeva alla – ja sellest piisas. Sama reha, mis aastaid tagasi, mil sõitsin Aivar Otsaltiga (400 meetri mark 47,26), kui ta oli veel prefekt, varakevadel Tartust Tallinna, astusin kesklinnas autost välja, ja selle aja jooksul, mil salli kaela, mütsi pähe ja mantli selga jõudsin panna, oli tuul juba nii palju mind räsinud, et haigeks jäingi, või teine juhtum enne seda, kui talvel viisin kodus prügiämbrit välja – tosin meetrit konteinerini ja teist sama palju tagasi –, ei pannud piisavalt riidesse ja haigus puges sisse.

Juba õhtul läks nina imelikuks, reede hommikuks oli kipitav ja laupäeval jooksis vett juba pidurdamatult. Mis teha? Kindel oli see, mida mitte teha: sporti.

Mõni ütleb nüüd, et mida väike sport halba oleks teinud. Esiteks, väljas oli -10 kraadi ja see on ärritunud ning põletikus hingamisteedele kurjast. Teiseks, pigem kaotada paar päeva ravides, kui minna sportima, teha seda nagunii n-ö pooleteraga, praktilise tuluta, ja siis ikka jääda tõbiseks – ja siis juba kapitaalselt.

Niisiis, mida teha?

Tegin igasugu trikke. Juba reedel otsisin välja Mihkel Zilmeri salaretsepti, kuidas tuleb organismile korraldada vasturünnak, kui tunned, et haigus ajab ligi. Võtsin nimekirja vajalikest ainetest näppu ja läksin apteeki ning lasin apteekril purgid letile tõsta. Arve 19 eurot – säh sulle siis, vaat mis haigusega võitlus maksma läheb. Tegin ettenähtud kuuri läbi, kuid ei tundnud, et see oleks asja paremaks teinud. Või siiski? Äkki oli paranemine kas või see, et asi ei läinud väga hulluks.

Aga öösel suurt magada küll ei saanud. Läbi nina hingata polnud võimalik. Eks hingake läbi suu – see ju kuivab kohe ära. Väga ebameeldiv.

Laupäeval otsustasin: nädalavahetusel nina välja ei pista. Isegi koeraga mitte. Soojad sokid jalga, dressid samuti, et keha püsiks soojas. Kolm korda päevas tegin jalgadele ja kätele kuumaveevanni, nii et nahk tõmbus kergelt punaseks. Sel oli selgelt hingamisteedele puhastavalt mõjuv toime. Lisaks jõin rohkelt teed, meega. Ja manustasin vitamiine. Aega sisustasin Moabi ümbruse ühest ilusamast teest videot kokku lõigates.

Pühapäeva hommikul tõdesin, et vool ninast pole enam endine. Pidas paremini. See on märk, et haiguse algfaas on möödas. Hoidsin endiselt keha soojas ja jõin meega teed. Paar tabletti paratsetamooli võtsin ka. Õhtuks läks asi selgelt ülesmäge. Nii et täna, esmaspäeva hommikul, sain isegi tööle sõita. Tallinna. Õnneks autoga, jäi ära tavapärane liikumine ratta ja rongiga, mis poleks kindlasti olnud tervislik.

Kuid nädalavahetus läks ikkagi tuksi. Ent tühja sest: mõnikord tulebki ohverdada veidi aega, et võita hiljem rohkem aega, kas pole nii? Vaevalt konkurendidki eriti palju suusakilometraaži kogusid. Kui üldse.

Fotod 1-4: Suusavahetusega sõit Eesti meistrivõistlustel Haanjas. Pildil Andreas Veerpalu (nr 101), Alvar Johannes Alev (nr 102), Algo Kärp (nr 103), Kaarel Kasper Kõrge (nr 104), Jincai Shang (Hiina, nr 105) ja Karl Erik Rabakukk (nr 106). Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Veel üks selline talv nagu mullu ja...?

Täna oli selline hommik, et täitsa «lambist» helistas Jaak Mae (selles mõttes, et ei teadnud ta kõnet oodata) – teile ka ikka aeg-ajalt olümpia- ja MM-medalite mehed helistavad, loodan, eks? –, sest tal oli ajada minuga veidi bisnisjuttu (mida ma siin edasi ei räägi, sest teatud asjad peavad jääma rangelt konfidentsiaalseks), aga ilmselt ei ole tal midagi selle vastu, kui annan teada, mis moodi on ta pannud Tehvandil (lume)kahurid rääkima.

Mae (fotol ülal paremal) teatas, et juba neljapäeva pärastlõunal kella neljast on kümme kahurit töös, neist kolm Tehvandi staadionil, ülejäänud Kunimäel, Tordikarbi juures, vanas lasketiirus ja kaks suusahüppemäel. Mae sõnul on plaan toota võimalikult palju lund otse rajale, sest laialivedu võtaks veel omajagu aega, aga aega on vähe – tänaseks ju rohkem kui kolmandik jaanuari möödas ning hommikul oli Tartus maa nii must, et aja või võidusõiduratas jälle õue. Meenutage siin, kui ilus oli Otepääl mullu veebruari keskel, kui Maega ühistrenni tegime!

Mae (fotol vasakul) ütles, et Tehvandil keskendub lumetootmine keskendub eeskätt laskesuusatajate vajaduste ja huvide rahuldamisele, sest juba vähem kui kahe nädala pärast, 25. jaanuaril, algavad Otepääl noorte ja juunioride MM-võistlused. Nii on selge, et kui Klubi Tartu Maraton tahab ka oma üritust jälle kohalikul ringil läbi viia, nagu mullu, tuleb neil oma kahurid appi saata. Mitte mingil juhul ei saa nad noid kahureid aga Tähtvere spordipargist, sest nood kuuluvad ikka hoopis teisele sihtasutusele, mille ülesanne on ennekõik Tartus minunimeline ovaal lumega katta.

Kui suured siis on lootused, et Eestis suusamaratonid toimuvad? EMHI prognoos ütleb, et enne järgmise nädala kolmapäeva lumesadu oodata ei ole, ja kui siis sajabki, on sadu vähene. Kunstlume tootmise tingimused püsivad tuleva nädala neljapäevani soodsad, siis aga hakkab temperatuur tõusma tagasi nulli alla. «Kokkuvõtvalt tuleb jaanuar keskmisest tunduvalt soojem (norm -5,2..-0,7°C),» seisab EMHI lehel. «Enamuse ajast kõigub õhutemperatuur nulli lähedal.» Ja lisab: «Sajupäevi on rohkesti ning enamasti sajab lörtsi ja vihma.»

Niisiis: suure tõenäosusega jääb Viru maraton, mis peaks toimuma juba kahe nädala pärast, 27. jaanuaril algusega Pariisi puhkekülas, lume puudusel ära. Küsimus on pigem selles, kas sama saatus ootab ka nädal hiljem, 4. veebruariks plaanitud Tamsalu-Neeruti maratoni. Veebruari keskpaigast märtsi alguseni näitavad suuremad prognoosid vähemasti Tartu kandis stabiilselt kergeid plusskraade. Mis tekitab küsimuse: kas suusatalvest üldse asja saab?

Kui minevikus leidub õppetunde tulevikuks, siis vaadakem eilsesse ja üleeilsesse. Aastail 2009-2013 ehk viis talve järjest toimusid kõik kuus Estoloppeti maratoni. Seejärel läks asi käest (andmed Estoloppeti ametlikust trükisest):

2014 – toimusid vaid Viru ja Alutaguse maraton, Tallinna maraton toimus matkana;

2015 – ära jäid Tallinna ja Haanja maraton;

2016 – toimumata jäi talve tippsündmus, Tartu maraton:

2017 – ettenähtud mahus ei toimunud ükski maraton: Tartu maraton toimus Tehvandi ringil pooliku pikkusega, Alutaguse maraton toimus 10-kilomeetrisel ringil (kolm ringi) ning Tallinna maraton, kus tulemuse sai kirja erakordselt vähe, 305 osalejat (viimati oli sellest väiksem tulemuse saanute arv 1998. aastal, mil Tallinna maratonil sai aja ja koha 262 suusatajat), piirdus jäiste olude tõttu ühe ringiga kahe asemel, ning Tamsalu-Neeruti maraton peeti matkana.

Nagu öeldakse: veel üks selline talv nagu mullune (kõik märgid näitavad, et jah, seesugune see tuleb) ning suusatamisest jääb vaid lapsepõlvemälestus. Või näete kuskil märke, et ei peaks selle talve osas nii pessimistlik olema? Tõenäoliselt sõidate enne Grand Canyoni äärde (fotol ülal paremal), kui sõidate Eestis mõne täispikkuses maratoni. (Lugeja soovil ka päikseloojangu eelne kanjon.)

Foto 1: Sellisest valgest lumest, nagu mullu veebruari keskel MK-etapiks valmistudes, võib Tehvandi spordikeskuse juhatuse liige Jaak Mae (pildil) praegu ainult unistada. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae mullu 19. jaanuaril Kunimäe tõusul klassikajälge uurimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Lumesadu mullu 5. detsembril Pärnus Papiniidul. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits mullu juuni lõpus Arizonas Suure kanjoni ääres. Foto: Priit Pulleritsu erakogu

Pullerits: Millal hakkavad (lume)kahurid rääkima?

Hämmastav, aga tõsi: Eestis on võimalik jahtida neid, kelle süül ei saa suusatada. Just seda tegi kolleeg Jüri Saar, kes taris viis päeva tagasi päevavalgele, miks ei ole Tehvandil piisavalt lund. Ja pange tähele, ta ei otsinud süüdlasi taevast, vaid maa pealt, omade seast. Nimelt: kelle süül jäi eelmise talve lõpus tootmata kunstlumi, mille oleks saanud nüüd, sügisel, saanud laotada Tehvandi radadele, et olnuks mingigi lootus pidada maha kahevõistluse MK-etapp, rääkimata harjutamisvõimaluse pakkumisest suusahuvilistele ja -hulludele.

Ja nüüd läheb asi eriti intrigeerivaks. Nimelt, Tehvandi nüüdses lumepuuduses võib olla süüdi mullune Tartu maraton, mis oli vaja, nui neljaks, kuuekilomeetrisel ringil maha pidada. Sinna see lumi läkski. Ja seda möönab ka kolleeg Saare loos Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk. Tsiteerin:

««Muidugi võime vaadata asjale nii, et kui Tehvandi poleks teinud lund Tartu maratoni raja katmiseks, vaid hunnikusse, siis oleks midagi võib-olla nüüd alles olnud,» arutles Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk.» (Fotol paremal nr 307 Priit Pullerits.)

Aga kuluaarides räägitakse veel ühest võimalusest. Et Alar Arukuusk, Tehvandi spordikeskuse juht mullu märtsi alguseni, kelle asemele siis tuli Jaak Mae, ei näinud piisavalt motivatsiooni uuele mehele lund ette tegema hakata. Inimlikult täiesti arusaadav, kui oled Tehvandi keskust juhtinud 15 aastat, ja juhtinud pealtnäha edukalt, ning siis öeldakse: head aega! Loomulikult ei hakka siis nahast välja rabelema.

Niisiis olemegi olukorras, kus jaanuarist on juba kolmandik möödas, Tartu maratonini on jäänud kõigest viis ja pool nädalat ning lund ei ole ja ega lumepilvi vähemasti sel nädalal paista ka.

Praegu on akuutne küsimus selles, millal saab lumekahurid tulistama panna. Helistasin Tähtvere spordipargi juhatajale Marti Viilule, kes ütles, et nende kaks kahurit on töövalmis, ja avaldas lootust, et ehk homme, neljapäeva õhtul läheb nii külmaks, et saab ööl vastu reedet kahurid tööle panna.

Viilu ütles, et selleks, et mingitki lund toota, peab õhutemperatuur olema vähemalt viis külmakraadi. Ta viitas Jaak Maele, kes on öelnud, et kui külmakraade on ainult kolm, tuleb kahuritest üksnes lumeudu, mil praktilist väärtust ei ole. Selleks, et korralikult lund toota, on vaja 7-10 külmakraadi.

Küsisin Viilult, kui palju läheb -7 kuni -10 kraadi tingimustes alates kahurite käima panemisest aega, kuni saaks Tähtvere spordipargi 850-meetrise ovaali lumega kaetud ja suusatatavaks. Ta vastas, et 10-12 päeva. Et lume tootmine võtab vähemalt 5-6 päeva ja laiali vedamine 2-3 päeva – aga seda parimal juhul. Niisiis, kui eeldame, et ööl vastu reedet saab hakata lund tegema, siis suusatama saab ovaalil hakata parimal juhul ületuleva nädala algusest, 22. jaanuarist (see on minu kalkulatsioon, mitte Viilu oma!).

Viilu rääkis, et esialgu on kavatsus hakata lund tootma keset spordiparki, et saada valmis umbes 400-meetrine suusaring, mis kulgeb stardi- ja finišialal ning läheb üle väiksema mäe (selle, millest sõidetakse üles-alla kaks korda [fotol vasakul]).

Ühtlasi rääkis Viilu, et valmis on projekt, mille järgi saaks tuua torud Emajõe äärest ovaali äärde ning soetada kahele kahurile lisaks veel kaks, kuid selle maksumus küünib 400 000 euroni (ühe lumekahuri hind on umbes 25 000 eurot), mistõttu ei ole põhjust loota, et selle elluviimine algaks varem kui tuleval või ületuleval aastal. Uue projekti realiseerudes saaks hakata lund tootma otse ovaalile ning jääks ära laiali vedamise vajadus. (Seevastu Moabi lähedal, vaadake, on vesi viidud lausa üle kõrge kivise mäeaheliku ning keegi ei räägi mingitest projektidest ega kuludest.)

Seni kui looduslikku lund pole, pidi saama suusatada Jõulumäel, kus on valmis 1,3 km pikkune ja kolme meetri laiune rada klassika- ja uistehnikas sõitmiseks, ning Narva all Pähklimäe terviserada vabatehnikas kehva suusaga sõitmiseks.

Foto 1: Tehvandi staadion 6. jaanuaril 2018. Täna pole pilt põrmugi valgem. Foto autor: Maarius Suviste, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 2: Mullune Tartu maraton, paremal nr 307 Priit Pullerits. Foto autor: Reigo Teervalt, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tehvandi staadionilt väljuv suusarada 4. jaanuaril 2018. Täna pole pilt põrmugi valgem. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Suusataja Tartu dendropargis looduslikul lumel 2016. aasta 8. novembril. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Lumine Tähtvere spordipark mullu 6. detsembril. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mida ütlevad mullused treeninguandmed ja mida tõotab aasta uus?

Millega aastat alustad, selliseks aasta kujuneb. See aasta algas kohe kõige esimesel päeval 1:16 kestnud rattasõiduga. Järelikult tuleb rattasõiduaasta. Nagu seda oli ka eelmine, mis samuti lõppes rattasõiduga – aasta kõige viimasel päeval 1:44.30 sadulas. Ja ega eelmine aasta ju suusa-aasta olnud, sest ükski maraton ei toimunud täies pikkuses. Kolm neid saadigi pidada, Alutaguse ja Tallinna ja Tartu, kõik lühendatud distantsil.

Rattaga aga muudkui jätkame. Aasta esimese nädala lõpus sai pedaalitud 1:29.30 ja 1:36. Eks miinuskraadides aitasid vastu pidada ka jõuluvana toodud Mavici kollased rattakindad, mis algselt maksid 60 eurot, kuid olid vastu talve lastud alla 24 peale ning ära anti suisa 20 eest.

Kvaliteeti tuleb panustada, eriti kui olümpia lähenemas ja olümpiaraamat ootab kirjutamist. Kuna ise Lõuna-Koreasse ei lähe, tuleb teleri vahendusel tähelepanelik olla. Selleks, et detaile terasemalt näha, tõi näärivana vana-aasta eelõhtul uue 55-tollise LG Ultra HD OLED-teleri. Nii terava ja kontrastse pildiga ekraanil ei tohiks miski kahe silma vahele jääda. On ikka vaks vahet, kas võtad värvikireva pildi lahti YouTube’is või OLED-televiisoris – vaadake ise järele!

Olen võlgu mulluse spordiaasta kokkuvõtte. Siin see on.

Eelmise, 2017. aasta treeningunäitajad (sulgudes võrdlus 2016., 2015., 2014., 2013., 2012. ja 2011. aastaga).

Treeninguaega kokku 239:46 (281:47; 285:37; 332:30; 275:20; 314; 286:40)

     Treeninguaeg ööpäevades 9 ööpäeva 23 tundi ja 46 minutit (=peaaegu üks nädal ja kolm ööpäeva) - (11,75; 11,75; 13,8; 11,5; 13,1; 12 ööpäeva)

     Keskmine treeninguile kulunud aeg nädalas 5:02.20 (5:24.33; 5:30; 6:24; 5:10)

     Keskmine ühe treeningukorra pikkus 1:31 (1:31.40; 1:29.15; 1:32)

     Keskmine treeninguile kulunud aeg päevas jaotatuna aasta kõigi 365 päeva vahel 39.25 (46; 47; 53.40; 45)

     Treeningupäevi 158 (184; 187; 217; 194; 224)

     Keskmine treeningupäevade arv nädalas 3 (3,5; 3,6; 4,2)

Rattasõit (mnt ja MTB kokku) 5269,3 km (4671,9; 7065,5; 6997,2; 4878,9; 4081,3; 3172,1 km)

Suusatamine 825,8 km (1058,9; 728,7; 772,1; 1203,8; 1340,3; 894,4 km)

Rullsuusatamine 0 km (0; 20,4; 510,2 km)

Üldfüüsiline ja jõutreening 50.45 (2:12)

Suusaergomeeter 0 km (11,8 km)

Sõudeergomeeter 0 km (11,7 km)

Kokku kilometraaž (v.a suusa- ja sõudeergomeeter) 6095,1 km (5730,8; 7814,6; 8872,5; 6725,2; 6143,9; 5559)

     Keskmise treeningupäeva kilometraaž 38,58 km (31,14; 41,78; 40,88)

     Keskmine päeva kilometraaž jaotatuna aasta kõigi 365 päeva vahel 16,7 km (15,66; 24,5; 27,65)

Võrdluseks ka Tartu Ülikoolis õppetöö läbiviimisele kulunud aeg (üks kursus kevad- ja üks kursus sügissemestril).

Loengutele, seminaridele, eksamitele kulunud aeg 61:19 ehk 2 ööpäeva 13 tundi ja 319 minutit (mullu 62:03, 2015. aastal 54:53, 2014. aastal 50:37).

Kodu- ja eksamitööde parandamisele kulunud aeg 142:26 ehk 5 ööpäeva 22 tundi ja 26 minutit (eelnevatel aastatel 105:58, 126:20 ja 117:34).

Kokku ajakulu 203:45 ehk 8 ööpäeva 11 tundi ja 45 minutit ehk üks terve nädal ja peaaegu poolteist päeva lisaks minut lisaks (mullu 7 ööpäeva ja 1 minut, 2015. aastal 7 ööpäeva 13 tundi ja 13 minutit ning 2014. aastal 7 ööpäeva ja 22 minutit ehk üks nädal ja 22 minutit).

Kommentaar:
Me näeme siin kahte vastassuunalist ilmingut. Esiteks on mullune treeningute koguaeg veidi alla 240 tunni ehk pisut alla kümne ööpäeva selle kümnendi kõige väiksem. Teisalt on teine töövälise, vaba aja sisustaja, tudengite õpetamine Tartu Ülikoolis, ligi 204 tundi ehk kaheksa ja pool ööpäeva rohkem kui kunagi varem viimase nelja aasta jooksul. Kas see tähendab, et treeninguaja kahanemine on ülikooli töökoormuse suurenemise tagajärg?

Pange tähele, et mullu kulus treenimisele vaid 36 tundi ehk üksnes poolteist ööpäeva rohkem kui tööle Tartu Ülikoolis. Ja seda kõike lisaks palgatööle Postimehes (ning kolumnidele ajakirjas Jooksja ja harrastusratturite portreedele ajakirjas Ma Olen Jalgrattur).

Nende kahe palgatöö välise aja vahel puudub siiski otsene seos. Treeninguaeg on vähenenud ilmselt seetõttu, et mullu veetsin suvel, keset parimat rattasõiduaega, kaks ja pool nädalat Edela-Ameerikas, Californias, Arizonas, Nevadas ja muidugi Utah’s Moabis. Samuti seetõttu, et sügisel alates juba septembri lõpust olen harjutanud peamiselt vaid nädalalõppudel, sest nädala keskel argipäeviti pole olnud aega ja pole olnud ka tingimusi – varane pimenemine ning pidevad sajud õhtul välja pedaalima ei kutsu. Olen loobunud rullide sõitmisest, seda juba vähemalt teist aastat, sest viimastel aastatel üha nirumaks muutunud talv ei ole tekitanud motivatsiooni ega usku, et asfaldi toksimisel oleks mõtet (rääkimata sellest, et viimastel aastatel hakkas see tekitama valu küünarnukkides ja randmetes). Ühtlasi olen juba aastaid tagasi loobunud imitatsioonitrennidest – ikka ja taas seetõttu, et on puudunud usk suusatalve saabumisse. Ja seetõttu ei käinud mullu ka jõusaalis sõude- ega suusaergomeetrit sikutamas.

Seevastu tuli endalegi üllatuseks, et rattaga sõitsin mullu 600 km rohkem kui tunamullu, mil käisin, küllap mäletate, kevadel Moabis, kus väntasin 16 päevaga 733 km ehk keskmiselt 45,8 km päevas. Nii palju ei sõida ma korraga tavaliselt isegi maanteel. Ent samas ei tohi unustada, et tunamullu lõi suure «augu» treeningutesse vasaku rangluu ja viie roide murd, mistõttu ei kogunenud suve teises pooles ligi nelja nädalaga ainsatki kilomeetrit.

Suusatamise mullune kilometraaž jäi sellele kümnendile iseloomulikult tagasihoidlikuks, 825,8, mis peegeldas eelmise talve heitlikke ja puudulikke lumeolusid. Siiski kogunes tänu forsseeritud pingutusele jaanuaris ja veebruaris rohkem suusakilomeetreid kui 2011., 2014. ja 2015. aastal. Näis, millal saab selle aasta talvel esimest korda suusad alla. Täna, uue aasta teise nädala esimesel päeval sõitsin Tallinna tööle igatahes rattaga.

Foto 1: Rakvere rattamaraton 2016. aasta juunis. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Meeste 4x10 km teatesuusatamise avavahetus neli aastat tagasi Sotši olümpial. Leia pildil Karel Tammjärv! Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kui tähtis on spordis isafiguur? (Mõelge, mida te kompenseerite!)

Endalegi üllatuseks sain kolmapäevasesse lehte valmis loo, mis oma otsekohesuse ja selgesõnalise manitsusega osutus Postimehes kõnekaks hitiks. Inspiratsiooni pakkus hea kolleegi Vahur Kersna (vasaspoolsel fotol vasakul) saade Urmas Otist, mis näitas, kuidas egoistlikult taga aetud kuulsus ja raha osutusid ühel, tegelikult kõige otsustavamal ja raskemal ajal tähetolmuks, millest polnud enam mingit tolku, ning mis hoiatas, et tähtsam kui see, kui suur ja tuntud sa oled, on see, et sul oleks lähedal inimesi, kes sinust tegelikult hooliks. Oti kõrgelennulise karjääri finaal osutus valusalt traagiliseks.

Kuid üks asi jäi kogu selles suurejoonelises dokumentaalsaates siiski puudu.

Me saime korduvalt kuulda, kuidas Ott ihkas saada igas mõttes staariks, ja nägime, kuidas saigi, aga me ei saanud teada – ent mis olnuks just kõige huvitavam –, mis teda tagant piitsutas ja utsitas.

Huvitaval kombel, kui arutasin seda teemat teistega, sh saate autoriga, tuli korduvalt esile tõsiasi, et Otil polnud isa. Nagu saate autor mulle ütles, oli ta sündinud ühe öö suhtest. Ja just puuduv isafiguur võis mitme inimese hinnangul olla see asjaolu, mis sundis Otti meeleheitlikult tõestama, et ta on kõigele vaatamata suur tegija, staar.

Seda käsitlust võiks pidada lihtsustatud freudismiks – ja kahtlemata ei pruukinud see olla ainus asjaolu, mis Otti elus tagant kihutas –, kui sellele ei annaks tuge kahe Eesti tuntud tippsportlase elulugu.

Ja siit jõuamegi otsapidi sporditeemasse.

Lugege alljärgnevalt lõiku minu 2009. aasta juunikuu intervjuust Eesti jalgpallikoondise väravavahi Mart Poomiga (fotol vasakul). Pange tähele, mida, õigemini keda ta mainib põhjusena, miks ta ihkas spordis läbi murda. (Ja kui Poom mulle seda lugu rääkis, nägin, kuidas suure sportlase silmad täitusid pisaratega. [Ma ei pea neid pisarateks, mida peaks häbenema; pigem vastupidi.])

Pullerits: Mainite juba mitmendat puhku kodu tähtsust. Mis on kõige väärtuslikum, mille olete kodunt kaasa saanud?

Poom: «Võib-olla jääb jutust mulje, et mul oli ideaalperekond. Tegelikult oli asi sellest kaugel. Ma ei tulnud kergetest oludest, samas mitte kehvadest. Keskmistest.

Isast on mul raske rääkida... Mul ei olnud temaga lähedast läbisaamist. Isa oli tark mees, aga tal oli alkoholiga probleeme, seepärast ka meie pereelu kannatas. Isa suri 1995. aastal, kui ta emaga enam koos ei elanud, ja kahjuks ta minu läbilööki Inglismaal ei näinud. Emaga oli mul palju lähedasem suhe. Ta on väga töökas, põhimõtteliselt üksi kasvatas mind. Emalt tuli töö- ja korraarmastus.

Isa ütles, et minust ei saa mitte kedagi. Oma poistele ei ütleks ma seda kunagi. Kuid olen isale need ütlemised andeks andnud. Tagantjärele olen talle selle eest võib-olla tänulikki – kuigi see on lapsele suur löök, kui sind tehakse maha ja sinusse ei usuta –, sest äkki tänu tema ütlemistele olen nii kaugele jõudnudki, kuna tahtsin salamisi talle näidata, mida ma suudan. Iga laps, olgu teadlikult või alateadlikult, proovib vanematele tõestada, et on hea laps. Suutsin hoida hinded korras ja end ka jalgpallis näidata.»

2014. aasta novembri lõpus tegi mu hiljutine tudeng Ursula Nõu Laupäevalehele intervjuu rattur Rein Taaramäega (parempoolsel fotol keskel). Selle pealkiri kõlas: «Rein Taaramäe: kasuisa pealt nägin, milline mees ma olla ei taha». Alapealkiri ütles: «Profirattur räägib esimest korda avameelselt oma keerulisest lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta kõige kiuste oma unistused teoks tegi.» See lugu on maksumüüri taga, seega ei saa teid siin enam edasi aidata, sest sealt midagi võttes ja siin levitades oleks tegu vargusega, kuid kui loo läbi loete, siis saate teada, et Taaramäedki (fotol all vasakul) utsitas tagant soov endale, oma emale ja kasuisale tõestada, et ta ei ole mingi s***kott.

Meedias kehtib selline tõdemus: kui leiad millegi kohta ühe näite – siis on see erand; kui leiad millegi kohta kaks näidet – siis see osutab juba trendile; kui aga leiad millegi kohta koguni kolm näidet – no siis on kindlalt tegemist reegliga. Loomulikult on seesugune lähenemine ja käsitlus utreeritud, ent eelpool toodud kolm näidet puuduva või vigase isafiguuri rollist suurte meeste elusaatuse kujundamisel on igal juhul kõnekad.

Siin jääb meil vastata veel kaks küsimust.

Esiteks, kas Eesti spordis leidub veel edukaid mehi, keda puuduv ja vigane isafiguur võib olla motiveerinud?

Ja teiseks (aga see on küsimus ainult neile, kes on tõesti midagi saavutanud, olgu spordis või mujal): mõelge sügavuti, mis on see, mis on teid elus tegelikult tagant piitsutanud!
*
Veel üks oluline asi: lugege tänase Postimehe arvamusküljel minu järjekordset vastuhakku uue euroopaliku vasakpoolse tava vastu! Võidelgem, mehed!

Fotod 1 ja 2: Vahur Kersna (vasakul) valmistub usutlema Urmas Otist tehtava saate tarbeks tennisetreener Toomas Leiust (foto 1) ja endist kolleegi Maire Aunastet (foto 2). Fotode autor: Andres Lepasar
Foto 3: Endine jalgpallur Mart Poom abikaasa Lisseliga 2016. aasta detsembris Hendrik Sal-Salleri raamatu esitlusel. Foto autor: Toni Läänsalu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe (keskel) 2012. aasta septembris Tartus Tähtvere spordipargis sügiskrossi võitmise järel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Rein Taaramäe tegemas 2012. aasta septembris Tartus Tähtvere spordipargis sügiskrossil soolosõitu. Foto autor: Priit Pullerits