Esimene tunne oli, nagu oleks astunud leiliruumi. Lämmatav kuumus lõi näkku, kui Kennedy lennujaama uksed avanesid. Mu pilk rändas augustilõpu varase õhtupooliku ähvardavaist vihmapilvedest tumeda taeva all kohe silmapiirile. Kas äkki hakkab silma mõni New Yorgi kuulus sümbol või pilvelõhkuja? (Fotol paremal Vabadussammas.) Ühes noist peaks asuma vendade Rockefellerite kontor. Nende heldusest sõltus järgmisel neljal kuul mu toimetulek ja ellujäämine.
Olin saabunud New Yorki nagu mingi immigrant: hall ülikond seljas, käe kõrval üks suur kohver kogu hädapärase varaga. Ja ei ühtki dollarit taskus. Kust olekski ma need pidanud 1990. aasta suvel, kõigest kaks kuud pärast Tartu Ülikooli lõpetamist, saama?
Nüüd, vahetult pärast suurpankuri ja filantroobi David Rockefelleri surma 101 aasta vanuselt, on põhjust Rockefellerid teemaks võtta. Ja avaldada enam-vähem kogu tõde, mis moodi nad mul jalad alla aitasid, mis ühtlasi aitab seletada, miks on oluline, et ka endal kiired ja vastupidavad jalad oleksid.
Selleks ajaks olin jooksjakarjääri lõpetanud. Sain aru, et olin 800 meetris saavutanud kahe aastaga oma lae – 1.55,9. Kolmandal treeninguaastal tulemus enam ei paranenud. Parimaks jäi 1.56,0. Seetõttu on arusaadav ja loogiline, et ma ei läinud Ameerikasse edasi õppima sportlasstipendiumiga. Mind lähetas sinna mu õppejõud Marju Lauristin, kes nägi, et võiksin hakata uueneval ajastul arendama Tartu Ülikoolis praktilise ajakirjanduse suunda. Olin ju lõpetanud TÜ läbi ja lõhki viitega, ainsagi neljata,
cum laude ehk kiitusega. Ja inglise keel oli juba keskkoolist suus. Oma sidemeid kasutades võitles Lauristin mulle välja koha Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis. See, nagu järele uurisin, on Ameerika parim. Asub New Yorgis Broadway ja 116. tänava ristumiskohas (fotol ülal vasakul).
Aga New York – see neelab ju raha! Mul polnud aimugi, kuidas lennujaamast Manhattanile pääseda. Üks väliseestlane tuli õnneks vastu. Taksoga. Seletas, et tal ei ole autot, sest tal pole vaba 400 dollarit, mida iga kuu New Yorgis parkimiskoha eest maksta.
Takso peatus Manhattani keskosa läänepoolsel küljel 71. tänaval, 200 meetrit Broadwayst. Seal elas (ja elab tänini) New Yorgi tüüpilises kitsas
townhouse’is (fotol paremal) Eesti-sõbralik Ameerika jurist, kes mind esimesteks päevadeks kostiliseks võttis. Andis mulle tänavapoolse aknaga toa maja neljandal korrusel. Tema abikaasa, samuti jurist, viis mind esimesel õhtul välja sööma, aga enne peatus ühel tänavanurgal. Askeldas mingi aparaadi kallal ning ulatas mulle siis sajadollarilise, minu esimese, lausudes lõbusalt: «Näe, meil on Ameerikas lahe elu, raha saab seina seest!»
Sada dollarit oli siis metsik raha. Mu noorteadlase vms algaja palk Tartu Ülikoolis oli, kui õigesti mäletan, umbes kolmsada rubla. See, kui mälu usaldada, oli mustal turul väärt vaid pisut rohkem kui kümme dollarit.
Paar päeva hiljem, kui alustasin New Yorgis iseseisvat elu, olin valmis vinnama oma kohvri käe otsas 71. tänavalt mööda Broadwayd (fotol vasakul) 123. tänava kanti, mille vahe on umbes viis kilomeetrit. Olin ju treenitud ja piisavalt vastupidav. Aga võõrustaja abikaasa võttis mulle takso. Ja andis ka taksoraha – kümme dollarit. Mu terve kuu palga...
«To International House, please,» ütlesin tagaistmelt taksojuhile.
«Is this near the church?» küsis ta vastu.
Kirikust ei teadnud ma midagi. Küll aga teadsin, et
International House on suur ja uhke ühiselamu, kus pidin saama toa. Ja et selle eest peavad maksma vennad Rockefellerid. Aga kus nad on ning kust ja kuidas ma oma elamisraha kätte saan, sellest polnud mul endiselt aimugi.
Ühiselamus juhatati mind kuuendale korrusele. Seal, otse liftide vastas, ootaski mind mu tuba: vasakul valamu ja kapp, paremal tool ja laud, seinal mõned riiulid, akna all voodi. Ja aknast paistis üle väikse pargi tõepoolest kirik, gooti stiilis Riverside Church (fotol vasakul). Väljas oli soe ja ilus päikseline ilm.
Raha, õigemini selle vähesus, polnud algul probleem. Tulin ju nõukogude ühiskonnast, kus rikkus oli häbiasi, ning olin nagunii arvestanud, et hakkama tuleb saada kokkuhoidlikult. Samas andis lootust, et ega ma jänni jää, tõsiasi, et mind pidid rahaga toetama ikkagi vennad Rockefellerid. Nende kuulsus ulatus isegi Nõukogude Liitu. Ja neil, kui labaselt öelda, on raha nagu muda või nagu ratsahobusel sitta. Isegi mu elupaik, International House (fotol paremal), on Rockefellerite rajatud. «Siin linnas paistab, nagu oleks iga teine maja Rockefellerite ehitatud,» nentis kord üks kaastudeng.
Tagasihoidliku nõukogudeaegse kasvatusega ei hakanud ma rahaasjus kohe kellelegi peale pressima. Sain aru, et vendade Rockefellerite fond kannab elamiskulu otse ühiselamu arvele. See, kui õigesti mäletan, oli umbes 600 dollarit kuus. Mingi summa pidi laekuma ka mu argisteks kuludeks. Aga kust ja kuhu, ega ma sellest pikka aega aimu omanud. Kuni ühel päeval imestas Eli Spiegel, vanem proua, kes oli mulle (ja kümnetele teistele) n-ö mentoriks: «Sa oled tõesti väga vähesest elanud!»
Õige see oli. Näiteks oli ajakirjanduskoolis (see oli magistriprogramm) ühel nädalal kavas reporteritöö kohtutes. Kohtud asuvad aga Manhattani lõunatipus (fotol vasakul). Mäletan, et üks protsess, mida tuli kajastada, oli kurikuulus
Central Parki sörkjooksja juhtum, kus süüpingis istusid neegernoorukid, keda süüdistati valge naise vägistamises ja tapmises. Istungid algasid hommikul. Ülikoolis oli reegel, et 700-sõnaline uudislugu tuleb esitada pärastlõunal kell veerand viis. See nõudis kiiret tegutsemist. Aga metroosõit maksis toona dollari ja kümme senti ehk edasi-tagasi viiendiku minu kuupalgast.
Jalad on? On! Hommikul vara üles, üle kümne kilomeetri korralikult ülikonnas kand-ja-varvas kohtuhoonesse ning sealt pärastlõunal teist samapalju ülikooli tagasi, et jõuaks loo ikka tähtajaks valmis. Alati jõudsin. Kunagi ei hilinenud. Ja kunagi ei kasutanud ka metrood. Sellega võrreldes oli palju lihtsam too nädal, kui tuli kajastada ÜRO peaassamblee istungjärku. Mäletan, et käisin kirjutamas Saksa välisministri Hans-Dietrich Genscheri ja NSV Liidu välisministri Eduard Ševardnadze kõnest. ÜROsse (parempoolsel pildil keskkohast paremal) oli ikkagi poole vähem maad kui kohtuhoonetesse. Treenitus jooksjana võimaldas need pikad teekonnad alati probleemitult läbida, ja ikka viisakalt ülikonnas. Ameerikas ei ole seda stiili, et käid närakana teksades ja t-särgis ringi – keegi ei võtaks sind tõsiselt; sind ei lastaks ukselt edasigi. (Viis aastat hiljem pealinnas Washingtonis Newsweeki ajakirjas töötades olid hele särk, viigipüksid, lips ja tiptopp kingad loomulik
dress-code.)
Ühel päeval sain kutse vendade Rockefellerite fondi. See paiknes kesklinnas 6. avenüül (mida kutsutakse ka Avenue of the Americas) ühes pilvelõhkujas (parempoolsel pildil Rockefeller Center). Rockefellerite esindaja
William S. Moody viis mind lõunale. Siirdusime tema kontorist MoMa-sse ehk moodsa kunsti muuseumi. Pärast jäin õhtupoolikul sinna, et muuseumis ringi vaadata. Saalid olid kümnete kaupa täis Pablo Picasso, Vincent van Goghi, Henri Matisse’i jpt töid. Need olid nimed, kellest oma nooruses olin vaid kuulnud. Aga kui nende töid on nii hirmus palju, siis lõpuks leiad, et... vahet pole, pilt on pilt. Tähtsam oli see, et kõht oli täis.
Kui proua Spiegel nentis, et olen vähesest elanud, siis käis see just kõhupoolise kohta. Suur pidupäev oli see, kui lubasin endale mõnes pitsabaaris viilu pitsat. (Vasakpoolsel fotol vasakul pitsabaari silt, keskel Madison Square Garden.) Pitsalõik maksis dollari ja 30 senti. Tegelikult ju terve varanduse. Vähemalt võis juustu piiramatus koguses peale raputada. Loomulikult ei saanud seda luksust lubada endale iga päev. Võib-olla kord, parimal juhul kaks korda nädalas. Enamasti tuli läbi ajada palju vähemaga. Nelja kuu jooksul, pidasin arvet, kulus mul toidule 27 dollarit. Ei, mitte nädalas. Ei, mitte kuus. Ikka nelja kuu peale kokku. Ja ma ei käinud supiköögis ega prügikastides ega vargil. Aga kui sa suudad ära kannatada kaks staadioniringi hapnikuvõlas jooksmist, nii et pärast võid oksendada, suudad ära kannatada ka selle, et kõht ei ole just alati punnis.
Tõsi, eks sai leidlikkuse abil ka tasuta abi. Näiteks kaks korda semestri jooksul toimus Int’l House’is (fotol paremal) suur pidulik õhtusöök, mis vähemalt mulle oli tasuta (või hinna sees?). Ühel kitsamas ringkonnas peetud õhtusöögiga üritusel Int'l House'is sattusin ühte lauda istuma
James Wolfensohniga, kellest sai viis aastat hiljem Maailmapanga president. Igal teisel laupäevahommikul toimus mingi poolametlik grupiarutelu, millest ma peaaegu tuhkagi ei mäleta – aga peaasi, et süüa anti. Õppetööpäevadel toimusid lõuna ajal Harrimani sovetoloogide instituudis kohtumised huvitavate inimestega (ühest, kes oli kuulunud Kremli tippešeloni, kirjutasin pika loo isegi Noorte Häälele) ning sinna juurde serveeriti küpsiseid ja kohvi. Ajapikku tekkisid ka tuttavad, kes kutsusid külla. Need külaskäigud olid alati õhtusöögiga. Niiviisi sai kõhu ikka täis. Ja niiviisi kogunes raha pangaarvele.
Pank, kus mu raha seisis, asus aga Harlemis. See oli tollal kurikuulus neegrite linnaosa, mis algas 125. tänavalt põhja poole, ja kuhu kõik hoiatasid valgel inimesel minemast. Üks kaastudeng, Kevin oli ta nimi, isegi rääkis, et sõitis kord Manhattani lõunatipust metrooga kogemata 125. tänava peatusse (fotol vasakul), aga loobus seal jaamast väljumast – liiga ohtlik! – ning sõitis 116. tänava peatusse tagasi.
Igatahes võtsin ühel päeval Rockefellerite fondist oma elamisraha lõpuks välja – et ameeriklastel ei jääks ekslikku muljet, nagu ei lähegi mul raha vaja, sest kes teab, äkki võtavad siis mu elamisraha vähemakski, võisin oma naiivsuses mõelda – ning viisin selle 125. tänava panka hoiule. Tänaval, oletan, et vaatasin hoolega, kes mu ümber parajasti liiguvad.
Columbia ülikooli õpingute lõpus, enne tagasilendu Moskvasse, võtsin pangast sularaha välja. (Fotol paremal ajakirjanduskooli ees.) Olin suutnud kokku hoida umbes kaks tuhat dollarit. Tähendab, olin püstirikas. Tollest summast nõudis küll PanAmi esindaja 106 dollarit lennukompaniile, sest mu pagasil oli räige ülekaal. Olin saanud oma õppejõult, Ernest Hemingwayd meenutavalt
Donald Shanorilt terve hulga raamatuid, mida mul ülikoolis vaja võiks minna, ja samuti ostnud neid terve hulga ise. Ühtlasi sain ajakirjanduskoolist kaasa kaks rasket karbitäit paljundatud materjale. Need tegid kaks kohvrit hiidraskeks, nii et PanAmiga ei jäänud vähimatki kauplemisruumi.
Eestis ostsin nelja kuuga säästetud raha eest tollase luks-Žiguli, nn Ikaruse-istmetega 2107. Maksin selle eest 1350 dollarit. Seega jäi raha muukski, näiteks Jaapani videomaki soetamiseks. Kui paar aastat hiljem Žiguli maha müüsin, teenisin korraliku vaheltkasu. Sellele pani Venemaalt tulnud ostja 2000 dollari eest silma ja käe peale juba enne, kui jõudsin Tartu autoturul väravast sisse sõita. Arvan, et isegi vennad Rockefellerid (fotol vasakul kuldne Prometheuse kuju Rockefeller Centeri ees) poleks suutnud käibevaralt nii suurt kasumit välja pigistada, isegi mitte nii kiiret müüki korraldada. Võib-olla õppisin nende raha eest vale ala?
Aga muidugi oleks võinud kogu Rockefellerite raha ka maha süüa ja sõita ja juua. Mida vist enamik olekski minu asemel teinud. Sest neil pole sitkust ega tugevat iseloomu. Sest enamik on, ütleme otse, nõrgad, tahtejõuetud.
Kõik fotod tehtud suvel 2013, kõigi fotode autor Priit Pullerits.
