kolmapäev, oktoober 30, 2024

Pullerits: Kuidas ma naisega sama hästi kui Kuu peal ära käisin, hirmuga

Oleks ma teadnud, et kohas, kuhu õhtul abikaasaga suundume (fotol vasakul), on juhtunud aasta algul nii traagiline õnnetus, oleksin võib-olla kergemini alla andnud.

Tegemist oli Utah’ osariigi lõunaosas fotograafide seas alles hiljuti populaarsust koguma hakanud paigaga – ja nagu nüüd selgeks saanud, siis riskantse paigaga.

Tee sinna pole kergete killast. Teadsin, kus pöörata Hanksville’i ja Caineville’i vaheliselt 24. maanteelt, mis on ametlikult teeninud kutsuva nimetuse maaliline maantee (scenic byway), põhja poole: seal, kust algab kruusatee taamal kõrguva, ehavalguses hallikas-lillaks värvuva Factory Butte’i (fotol paremal) ehk Tehase kõrgendiku poole. Nimi on niisugune sellepärast, et Ameerika metsiku lääne koloniseerijatele meenutas see hiiglaslikku tööstusrajatist.

Hanksville’is, mille tuntuimaks ehitiseks on punase liivakivikünka sisse uuristatud väike toidukauplus, on Lindprii öömaja (Outlaw’s Roost, fotol vasakul) nimelist mehhiko toidukohta pidava keskealise naise sõnul elanikke 150. Caineville on veelgi tillukesem, jääks möödujale küllap märkamatukski, kui kohe maantee kõrval poleks kahekorruselist 30 toaga Katedraalioru motelli (Cathedral Valley Inn, fotol all paremal). Selle vastuvõtulauas töötanud tumedate intelligentsete prilliraamidega veidi vähem kui kolmekümnene noormees Dakota ütles, et hajaasulas on elanikke ainult kümme.

Niisiis, koht, kuhu suundusime – Moonscape Overlook ehk Kuumaastiku vaade –, asub tsivilisatsiooni ääreala äärealal.

Keerates Tehase kõrgendiku lähistel kruusateelt, mis oli kohati luid raputavalt treppis – inglise keelest tõlgituna kutsutakse seesuguseid lõike pesulauateeks –, ligi üheksa kilomeetri järel paremale, muutus kitsas, ainult ühte sõidukit mahutav rada tahenenud liivasavisel hallil pinnasel esmalt muhklikuks ning seejärel järjest kivisemaks. Tempo aeglustus paljudes kohtades, kus tuli kivistest aukudest läbi ja astangutest üles ronida, jalakäija kiiruseni. Auto võimekuse pärast ma ei muretsenud: Infiniti QX80 maasturil on kliirensit enam kui küll ja vajadusel ka nelikvedu nupu keeramisega võtta. Muretsesin, ega rehvid vastu teravaid kivinukke põrgates järsku katki lähe; kas sellise aeglase kiirusega enne pimeduse saabumist ikka kohale jõuame; ja kas oleme üldse õigel teel.

Kaardi järgi (fotol paremal) otsustades võinuks mingi allaulatuv kaljuserv juba paistma hakata. Olime autos loksunud juba rohkem kui veerand tundi. Kuid ainus, mida läbi esiklaasi nägin, oli kergelt tõusev, justkui lõpmatusse kulgev vähese madala taimestikuga tasandik. Ja kui tee muutus tasapisi ainult hullemaks, hakkasin juba kahtlema, ega me ole äkki eksinud. Võib-olla valisime ärakeeramiseks siiski vale teeotsa? Sest ega mingeid silte või muid märgistusi kuskil olnud.

Olin juba valmis käega lööma ja tagasi pöörama, sest niivõrd kohutaval teel pimeduse kätte jäämine tundus heidutav, kui abikaasa märkas eespool ühe kurvi järel paari autot. See pidi olema Moonscape Overlook, sest kuhu mujale olnuks masinail õhtu eel põhjust koguneda.

Ja oligi.

Kuid vaade, mis avanes (fotol paremal), ei paistnud esialgu sugugi selline, nagu Youtube’i pandud videotes. Nois on värvid palju kummalisemad ja müstilisemad. Meenus, kuidas Lindprii öömaja söögikoha pidaja oli hoiatanud, kui mainisin talle meie kavatsust sõita ka Bentoniidi mägedesse, mis jäävad Hanksville’i lähistele püstitatud Marsi uurimisjaama taha, et ärgu ma lootusi liiga kõrgele kruttigu: piltidel neist mägedest, mida näeb Instagramis, on värvid käsitisi n-ö põhja keeratud. (Ligi kaks aastat tagasi veetis kümme päeva Marsi uurimisjaamas, mille eesmärk on jäljendada kaugele planeedile tehtava missiooni raskusi, organisatsioonipsühholoogia doktorant Andres Käosaar.)

Hinge puges kahtlus, et midagi sama on tehtud ka vaadetega Moonscape Overlookilt, sest vaatamata selgele taevale olid värvid tuhmhallid ega jätnud peaaegu mingit muljet.

Aga tuli vaid veidi oodata, kuni päike selja taga lõplikult hiiglasliku North Caineville Mesa tumedate kontuuride taha vajus. Siis võttis eeslaiuv kuumaastiku sarnane elutu, kuid vee ja tuulte mõjul sooniliseks voolitud maastik sellise ilme, nagu seda parematelt piltidelt nähtud (fotol ülal vasakul).

Ühel hetkel astus mu juurde süsimusta juuksepahmakaga hindu-välimusega noormees ning palus mulle oma mobiiltelefoni ulatades, kas teeksin temast mõned pildid. Polnud põhjust ära öelda. Ja juba ta laskuski kitsast seljandikku mööda allapoole ümara, eemalt vaadates vaevalt kahemeetrise läbimõõduga loodusliku platvormi poole (fotol vasakul), nii nagu on teinud seda paljud teisedki, kes Youtube’i sellest kohast video riputanud. Päriselt tema liikumist vaadates tekkisid kerged hirmujudinad.

„Pea meeles, et mina ei käskinud sul sinna minna!” hüüdsin talle järele.

Tõenäoliselt ei teadnud temagi õnnetusest, nagu ei teadnud minagi tollal, mis oli seal juhtunud tänavu jaanuaris. Kõigest 19-aastane algaja fotograaf Jonathan Fielding läks Moonscape Overlookist (fotol paremal) pilte tehes kaljuservale liiga lähedale. Nood jäidki tema elu viimasteks piltideks. Ühtäkki oli murenev ja pehme pinnas tema jalge all järele andnud ning ta kukkus umbes 70 meetrit otse alla. Elu sai paugupealt otsa. 

Hindu sai väikselt platvormilt (fotol paremal) siiski eluga tulema, aga kui ta sealt naasma hakkas, oli näha, et kartus kõrguste ees puges tallegi naha alla. „Uhh, hirmus,” ütles ta kitsal seljandikul kramplikult samme seades.

Meile sai abikaasaga põhiküsimuseks see, kuidas autoga suurele teele tagasi jõuda. Küsisin nii hindult kui eemal ühes kõrgemas kohas kolmjalale seatud fotoaparaadiga õiget valgushetke oodanud mehelt, mis teid mööda nemad Moonscape Overlookile (fotol paremal ja kahel alumisel fotol) sõitsid ja mis seisukorras need tundusid. Kumbki oli neist tulnud meie kasutatust erinevat teed mööda ja mõlemad kinnitasid, et polnud need hullud ühtigi.

Siiski on elukogemus õpetanud, et teiste antud hinnanguid ei maksa kuigi tõsiselt võtta, sest mis ühele täiesti sõidetav tee, võib teisele tunduda sama hästi kui põrgurada.

Igatahes valisime tuldud teest veidi lõuna suunas hargneva raja, mis näis mõnevõrra otsesem, seega ka lühem. Ent ei osutunud see põrmugi kiiremaks ega ka lihtsamaks kui tulles kasutatu. Kiviseid kohti oli sel küll vähem, kui muid muhke, auke ja lohke tundus see-eest palju rohkem. Aga võib-olla tundus see niimoodi üksnes seetõttu, et autotuled tõid igasugused ebatasasused saabunud pimeduses reljeefsemalt esile? Siiski oli mitmes kohas tekitatud kaarega möödasõite, mis viitasid, et algne tee pidi nois paigus olema üksjagu hull. Kuid ega tee tegelikust seisukorrast pilkases pimeduses selget pilti saanudki. Auto rappus küljelt küljele vahetpidamata. Oli ainult üksainus umbes 25-meetrine lõik, kus sai sõita enam-vähem muretult.

Suurim mure oli see, et äkki jõuame teel peaaegu lõppu, kui siis ühtäkki selgub, et ees on niivõrd ohtlik takistus – olgu mingi kraav või kivilasu –, et tuleb paratamatult ümber keerata, pimeduses uuesti Moonscape Overlookile sõita ning siis ikkagi varem kasutatud äärmiselt kivist teed pidi tagasi tulla.

Seda õnneks ei juhtunud. Kuid Factory Butte’i kruusateele jõudmiseks kulus ikkagi ligi pool tundi. Ehkki vahemaa kuumaastiku ülaservalt sinna oli igal juhul vähem kui neli kilomeetrit.

Fotode autor Priit Pullerits

teisipäev, oktoober 29, 2024

Pullerits: Kuidas saame aidata minu lapsepõlvelemmiku ROKi uueks presidendiks?

Midagi Utah'le vahelduseks.

Üheskoos aitasime siin ära hoida selle, et Erich Teigamägi ei saaks EOK presidendiks. Mida saame ära teha selleks, et Sebastina Coe saaks ROKi järgmiseks presidendiks, sest Coe, minu poisipõlve suur lemmik ja eeskuju - tõlkisin abituriendina isegi poole tema biograafiast, mis ilmus 1983. aasta suvel Spordilehes joonealuse ehk järjeloona -, on väheseid maailma spordijuhte, kes saab asjadest õigesti aru, kelle moraalne kompass on õige ja kelle positsioon on vankumatult põhimõttekindel?

Selle kinnituseks tänane lugu. Minu silmis on Coe aktsiad ülikõrged.

Fotol Priit Pullerits ja Sebastian Coe kohtumisel 2013. aasta oktoobris Tallinnas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

neljapäev, oktoober 10, 2024

Pullerits: Kuidas rattaprofid pidurdavad teistmoodi kui amatöörid?

Viisin oma tosin aastat vana Treki maastikuratta, mille ostsin olümpialinnast Salt Lake Cityst, Kalle Kirsiaia juurde Velotandemi rattaärisse. Esimene pidur oli lakanud töötamast, tegi klõkk ja klõkk, aga ei pidurdanud ühtigi. Kirsiaed rääkis, kuidas üks naine oli samuti toonud ratta tema juurde hooldusse ning kui ta ütles naisele, et pidurid vajavad ka vahetamist, oli naine öelnud, et järgmine kord.

Mõni aeg hiljem tuli naine rattaga uuesti hooldusse. Ta oli muutunud. Nägu oli katki kraabitud. Selgus, et auto oli talle ette keeranud. Nii et piduritega pole nalja.

Kirsiaia juures on huvitav käia, sest tal on lõpmatuseni põnevaid lugusid rääkida. Näiteks küsisin, kas sel ajal, kui tema tippmehaanikuna tegutses, olid ka sellised sprinterite lahti vedamise rongid, nagu nüüd. Ta ütles, et vene ajal mitte, kuid proffidel välismaal olid juba küll. Ja rääkis loo, kuidas keegi Eesti ratturitest - vist oli jutt Jaanus Kuumast, kui õigesti mäletan - oli ühel võistlusel teise meeskonna rongi püüdnud sisse ronida ning oli selle eest kõvasti sõimata saanud. Küsisin, et ega keegi ju seda keelata saa, võistlus on võistlus. Ta vastas, et on siiski ka kirjutamata reeglid ning järgmisel võistlusel tuleb samade meestega jälle koos sõita - taipate?

Rääkis ka sellest, kuidas ühel MMil oli Itaalial olnud väljas 14 meest - eks seda arvu pea kontrollima, kuid ega täpne arv siin nii oluline olegi -, kes olid ees paarisrakenditena muudkui üksteise alla uhanud, nii et keegi teine ei pääsenud löögilegi, ja kui siis lõpp lähenes, oli Mario Cipollini, kes polnud jalatäitki tööd teinud, uhkelt eest sõitnud ja võitnud. Mis sellise võistluse mõte on, küsis Kirsiaed retooriliselt. Ju siis sellepärast edaspidi riikide meeskondade suurust MMil vähendatigi, oletas ta.

Küsisin, kui perspektiivikas on Madis Mihkels (fotol paremal). Ta ütles, et Mihkels on väga pikkuusilik sõitja. Ja rääkis Aavo Pikkuusist paar lugu. Näiteks sellest, kuidas ühel võistlusel, kus finiš oli staadionil söerajal, oli Pikkuus läinud kahe konkurendiga lõpuheitlusse nii, et oli kurvis liikunud nagu söerajasõitja: tagumine jooks lohises külg ees, tema aga hoidis leistangi kurviga vastassuunas; konkurendid, kes seda ei osanud, olid loomulikult hooga välja sõitnud. Ja samuti sellest, kuidas ühel üleliidulisel võistlusel panid armeemehed talle ühe oma ratturi saba peale, aga kui siis tuli mägedes kiire laskumine ning üle tee voolas vesi, oli Pikkuus korraks lasknud tagaratta justkui vibama, mille peale armeemees oli nii ära ehmatanud, et ütles hiljem treenerile, et saadetagu teda tagasi kas või väeossa, kuid tema Pikkuusi sabas enam ei sõida.

Mihkelsi sitkuse kohta rääkis Kirsiaia kolleeg, et aastaid tagasi Tartus ühel krossil, kus tuli hüpata üle mingi tõkke, olid kõik tulnud selle eel sadulast, kuid mitte Mihkels. Viis korda oli ta proovinud sellest rattaga üle hüpata, kuid alati kukkunud. Aga ta ei jätnud jonni. Kuuendal ringil üritas veel - ja saigi üle.

Ahjaa, et kuidas siis profid pidurdavad? Ega Kirsiaed sellest mulle väga rääkida tahtnud. Ta pelgas, et amatöörid hakkavad järele proovima ja siis on õnnetused käes. Aga lõpuks siiski seletas. Ei tea, kas on õige, kui ma siin sellest edasi räägin?

Foto 1: Prantslane Julian Alaphilippe lamab maas pärast kukkumist jalgratturite MMil Zürichis grupisõidus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Afganistani naisratturid Masooma (vasakul) ja Zahra Alizada treenimas 2015. aasta veebruaris Kabuli lähistel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Alessandro Petacchi (vasakul) võidab 2003. aasta 10. mail Giro d’Italia avaetapi Mario Cipollini ees (keskel). Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Madis Mihkels tänavuse Tour de Wallonie teisel etapil. Foto autor: IMAGO / Photo News / Scanpix
Foto 5: Tänavusel maanteejalgratturite EMil Belgias tuleb grupisõidus võitjaks Tim Merlier Belgiast. Teise koha saab Olav Kooij Hollandist (paremal) ning nende vahel on näha end kolmandaks pressinud Madis Mihkels. Foto autor: AFP/Scanpix

teisipäev, oktoober 08, 2024

Pullerits: Puust ja punaseks, kelle hulgast otsida Eesti spordi tulevasi tipptegijaid

EOK presidendiks pürgijad on hakanud üksteise võidu pakkuma retsepte, kuidas leida Eesti tulevasi medalivõitjaid. Kes räägib sellega seoses rahast, kes räägib mingist andmetöötlusest. Elust mööda räägivad nad mõlemad. Niisiis, konkretiseerin ja annan pidepunktid kätte.

Mõni aeg tagasi näitasin siin, kui vilets on meeste tulemuste põhjal Eesti kergejõustiku tase, aga selle asemel, et arutleda kaasa, millest see on tingitud, on nüüd päevakorda nihutatud, ja jõuliselt, kellest võiks saada Eesti olümpiakomitee järgmine president – nagu see midagi sportlike tulemuste poolest muudaks. Ei muuda!

Vaatama peab hoopis teises suunas ja teisi asju, kui seda, kes saab EOK juhiks. Võtame näiteks minu omaaegse lemmik- ja trumpala keskmaajooksu, kuid teeme asja selle võrra huvitavamaks, et ärme vaata meeste keskmaajooksu, vaid vaatame hoopis naiste keskmaajooksu, kus on näha, et valged naised saavad väga hästi aafriklastele vastu.

Te ainult vaadake – ja mida te näete!

Ma näen ühte selget ilmingut: kõik algab kehalistest eeldustest ehk kehakaalust ja pikkusest.

800 meetri jooksu võitis Pariisi olümpial inglanna Keely Hodgkinson (fotol paremal). Ta on kahekordne MM-hõbe ja kahekordne Euroopa meister, Tokyo olümpial tuli teiseks. Kuid mis siin on oluline: ta on pikk 168 cm (mõnedel andmetel 170 cm) ja kaalub 54 kg.

1500 meetri jooksus sai pronksi inglanna Georgia Bell (vasakpoolsel fotol vasakul). Tal on ka tänavuselt EMilt hõbe ning ta on 1500 meetris Inglismaa rekordi 3.52,61 omanik. See annaks Eesti meeste hooaja edetabelis neljanda koha. Tal on pikkust 169 cm; kaalu ma ei leidnud, kuid piltide järgi otsustades ei erine see kuigivõrd Hodgkinsoni kaalust. 

Kolmas Inglismaa tugev keskmaajooksja Jemma Reekie (parempoolsel fotol keskel) jäi Pariisi olümpial 800 meetri finaalist napilt välja, kuid ta isiklik rekord on isegi kõvem kui mul, 1.55,61. Tal on pikkust 164 cm ja kaalu 50 kg.

Vaatame veel ühte valget medalisti Pariisist: 1500 meetri jooksus sai hõbeda Jessica Hull (ülal vasakpoolsel fotol kollases särgis) Austraalist. Tal on pikkust 165 cm, paraku kaalu kohta andmeid ei leidnud, kuid piltide järgi on see umbes sama, nagu inglannadel.

Ja vaatame korraks ka pikemate distantside poole. Pariisis sai 10 000 meetri jooksus 11. koha kõigest 21-aastane ameeriklanna Parker Valby (vasakpoolsel fotol keskel ja kõige esimesel fotol esiplaanil). Ta oleks oma tänavu joostud 5000 meetri isikliku rekordiga 14.51,44 Eesti meeste edetabelis viies ja 10 000 meetri isikuliku rekordiga 30.50,43 koguni teine. Valbyl on pikkust 168 cm ja kaalu 52 kg.

Need näitajad osutavad väga selgelt, kelle hulgast peab otsima Eesti võimalikke tulevasi tugevaid kesk- ja samuti pikamaajooksjaid. Pikkus peab jääma 165 ja 170 cm vahele ning kaal 50 ja 54 kg vahele. Siis on kõige suurem tõenäosus, et jooksjal on eeldusi kusagilegi välja jõuda. (Ja loomulikult peab vaatama ka maksimaalset hapnikutarbimise võimet.)

Vaatasin võrdluseks ka Eesti kõigi aegade edetabelit. Seal annab minu täheldatu põhjal maailma parematega mõõdu ja kaalu välja ainult Kelly Nevolihhin (parempoolsel fotol ja alumisel fotol vasakul), kuigi andmeid leida on võimatu, sest olgugi ta 17-kordne Eesti meister, pole tema kohta ei ESBLi ega Vikipeedia artiklit. Tema 800 meetri isiklik mark on kolm aastat tagasi joostud 2.05,79, millega jagab Eesti kõigi aegade edetabelis 7. kohta. Ainult et ta saab sügisel juba 32... ja on pärast emaks saamist keskendunud maratonijooksule.

Kui mõni pikajuhtmeline aru ei saa, mida ma ikkagi tahtsin selle sissekandega öelda, siis olgu see must valgel kirjas: selle asemel et otsida innukalt EOK-le järgmist presidenti, kellest Eesti sportlaste  tulemused peaaegu üldse ei sõltu, tuleks otsida Eesti rahva hulgast neid, kellel on eeldusi ühel või teisel alal häid tulemusi saavutada, ning siis leida neile nood – treenerid, füsioterapeudid jne –, kes aitaks neil oma kehalised eeldused realiseerida.

Foto 1: Ameeriklannad Parker Valby (vasakul) ja Karissa Schweizer Pariisi olümpial naiste 10 000 meetri jooksus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Inglanna Keely Hodgkinson võidab Pariisi olümpial nasite 800 meetri jooksu. Foto autor: ChineNouvelle/SIPA/Scanpix
Foto 3: Jessica Hull Austraaliast tuleb Pariisis olümpial 1500 meetri jooksus teiseks ning Georgia Bell inglismaalt kolmandaks: Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Jemma Reekie (keskel) Inglismaalt jääb Pariisi olümpial 800 meetri poolfinaalis viiendaks. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Ameeriklanna Parker Valby Pariisi olümpial naiste 10 000 meetri jooksus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Kelly Nevolihhin neli suve tagasi Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 7: Kelly Nevolihhin (vasakul) ja Helin Meier neli suve tagasi Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Mõlemad isiklik rekord 800 meetri jooksus on 2.05,79. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

laupäev, oktoober 05, 2024

Pullerits: Mis ootamatu emotsiooni pakkus täna Tartus 10 km jooks?

Klassikuid tsiteerides on see miljoni dollari küsimus, miks käisin täna, laupäeval Tartu linnamaratoni 10 kilomeetri jooksul. Ei, mitte joostes, vaid rattaga. Loomulikult mitte võistlemas. Kui rattaga sai käidud, siis eks sel pidi oma põhjus olema. Kes suudab ära arvata, milline? (Ei, miljonit dollarit mul preemiaks anda ei ole.)

Pärast vaatasin siiski protokolli ka. Omal ajal, kui olin neljakümnendates, jooksin seda maad 37 minutiga, parimal korral isegi alla selle. Millise koha oleks see aeg täna andnud, arvestades, et oli jooksmiseks ideaalilähedane ilm?

Jahmatuseks nägin, et 37 minutiga oleks saanud 23. koha. Vanasti selle ajaga nii kõrgele küll ei pääsenud. Ükski naine poleks täna ettepoole tulnud – noist oli kiireim endine maratonijooksja Liina Luik 37.09ga (24. koht). Samamoodi üllatas, et Tuuli Tomingas, maailma tippu püüdlev laskesuusataja, kaotas Luigele ligi minutiga – aeg 38.04 (35. koht). Sel tasemel vastupidavussportlane peaks siiski kiiremini jooksma, kas pole nii?

Meestest üllatas, et tippspordist loobunud laskesuusataja Raido Ränkel edestas rohkem kui minutiga koondise esinumbrit Rene Zahknat – ajad vastavalt 32.29 ja 33.45. Kohad vastavalt neljas ja üheksas. Samuti üllatas, et alla 40 minuti suutis 1711 lõpetanust joosta kõigest 65 ning esisaja hulka viis veel nii tagasihoidlik tulemus, nagu 42.19.

Sõitsin rattaga märksa tagapool, aga emotsiooni sain ikkagi missuguse!

Fotod 1-4: Tartu linnamaratoni 10 km jooks. Fotode autor: Priit Pullerits

neljapäev, oktoober 03, 2024

Pullerits: Kelle kasuks kallutas eilne teledebatt EOK valimiste eel võidušansse?

On alles geograafiline konkurents: võistlevad maa, mägi ja laid. Nime järgi peaks võitma kõige suurem, Urmas Sõõrumaa, ja viimaseks jääma kõige väiksem, Kersti Kaljulaid. Kolmas, Erich Teigamägi, peaks platseeruma nende vahele. Kuid eilne ETV „Esimene stuudio” näitas, et Kaljulaiul ei ole mitte üksnes kõige rohkem kogutud toetajaid, vaid tal on ka muid eeliseid.

„Esimese stuudio” debatt oli selle tõttu tänuväärne, et oli võimalus näha kõiki kolme EOK presidendiks pürgijat korraga üksteise kõrval. Ja sealt, just sellest võrdlusest, tuli välja kaks olulist tõsiasja, mis mängivad ja räägivad Kaljulaiu kasuks.

Levinuim hoiak, mida olen seoses EOK presidendi valimistega kohanud, on resümeeritav nii: ma ei ole küll eriline Kaljulaiu fänn, aga EOK juhtimisse on vaja muutust ning las tütarlaps proovib, sest kahe mehe senist tegutsemist oleme juba näinud ning ega hullemaks ikka minna saa.

„Esimese stuudio” telepilt näitas esiteks seda, et Kaljulaiul on kõige rohkem pealehakkamist ja energiat. Paistab, et temast saaks proaktiivne president. Mehed olid tema kõrval väga loiud. Nende energia oli peaaegu olematu. Ka Kaljulaid ise rõhutas, et EOK president peab aktiivselt teisi kaasama, tööd tegema, mitte ootama, et altpoolt tuleb ettepanekuid ja mõtteid. Sõõrumaa ja Teigamäe esinemine jättis mulje, et nemad käiseid jõuliselt üles ei kääri. Kaljulaid aga jättis mulje, et tema sukeldub pea ees tegevusse. Jah, see võib küll puhuti minna liigseks agaruseks, nagu eile kohati teledebatiski, kus ta kippus dikteerimist enda kätte võtma – näiteks siis, kui saatejuht Andres Kuusk püüdis teda katkestada, ütles Kaljulaid (tahtnuks siin kirjutada, et nähvas Kaljulaid, kuid see oleks emotsionaalselt laetud ja hinnanguline verb), et ta pole veel lõpetanud – ning pidas saate teises pooles vajalikuks konkurentide sõnavõttude järel omalt poolt paar lauset lisaks esitada. Kuid eks liigset agarust ole loodetavasti kergem taltsutada, kui tuima ja loidu tegelast innukalt tegevusse utsitada.

Teiseks selline mõte. Eesti spordi tulevik sõltub noortest, nendest, kes praegu on koolis või selle just lõpetanud. EOK peab just nendega aktiivselt tegelema. Kujutage nüüd ette olukorda, et on vaja kohtuda ja asju arutada Eesti spordi homsete tegijatega. Kes kolmest kandidaadist saaks sellega kõige paremini hakkama? Väidan, et Kaljulaid. Miks? Sellepärast, et tal on selleks autoriteeti, eriti noorte seas – ikkagi vabariigi eelmine president; mööngem, et noortele ta enamasti meeldis. Teiseks, ta on ka ise spordivõistlustel kohal, ja mitte ainult tribüünil, vaid tegijate hulgas, olgu suuskadel, uiskudel või rattal. Ja kolmandaks – ta lihtsalt on võimeline inimestega vahetult suhtlema, tal on ka selleks tahet ja valmidust. Ta on näidanud, et käib n-ö põllul, mitte ei piirdu käikudega koosolekutele ja lennujaama.

Muidugi, ega ola ka Kaljulaid veatu. Kes meist oleks? Aga eilses teledebatis näitas ta, et temas on tahtmist ja energiat Eestis spordiasju vedada ja muuta, mitte endisel moel asjadel kulgeda lasta.

Foto 1: Kersti Kaljulaid 6. septembril saates "Otse Postimehest", saatejuht on Timo Tarve. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Urmas Sõõrumaa ja Siim Sukles 28. septembril Tallinnas BeActive Night perepäeval Kalevi keskstaadionil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Erich Teigamägi õnnitleb 5. märtsil Tallinna lennujaamas kergejõustiku sise-MMil pronksmedali võitnud Johannes Ermi. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

teisipäev, oktoober 01, 2024

Pullerits: Kas sport on Eestis tõesti muutunud kõige ohtlikumaks valdkonnaks?

Arvestades seda dokumentide hulka, mille eelmise nädala alguses oma infoallikate kaudu sain, pole Eestis ilmselt probleemsemat, kuritahtlikumat ja karmimat valdkonda, kui seda on sport.

Üks dokument käsitleb Eestis loodava spordikohtu meneteluse korda. Seda on 14 ja pool lehekülge. Eesti Spordikohus, nagu saab lugeda EOK põhikirja kavandatavast täiendusest, „on sõltumatu ja erapooletu vahekohus, mis menetleb spordiga seotud vaidlusi (va dopinguga seotud vaidlused) juhul, kui osapooled on seotud vastava vahekohtu kokkuleppega või andnud pädevuse vaidluse lahendamiseks vahekohtule” Seal on kirjas ka, et „spordikohtul on alaline koosseis ja spordikohtusse kuulub seitse kuni üheksa füüsilisest isikust liiget (sh esimees ja esimehe asetäitja). Spordikohtu koosseisu kuulub vähemalt kolm juriidilise kõrgharidusega liiget ning vähemalt kolm liiget, kes on või on olnud spordijuht või sportlane”.

Teine mulle saadetud dokument käsitleb Eesti spordieetika reegleid. Seda on samuti 14 ja pool lehekülge.

Kolmanda dokumendi sisuks on Eesti Olümpiakomitee spordieetika distsiplinaarkolleegiumi menetluse kord. See on mahtunud 11 leheküljele.

Ja neljas dokument on EOK põhikiri koos plaanitavate muudatustega, mis tuleks kinnitada EOK üldkogu istungil juba kümne päeva pärast, 11. oktoobril. Selle on allkirjastanud EOK president Urmas Sõõrumaa ja peasekretär Siim Sukles (fotol vasakul). Näiteks lisandub põhitegevuste hulka: „Tagab sõltumatu kohtuvälise vaidluste lahendamise süsteemi (sh spordi vahekohtu) olemasolu spordiga seotud vaidluste lahendamiseks.”

Huvitav on selline lisandus: „[EOK liige] nõustub, et spordireeglite alusel määratavad sanktsioonid ei ole vaidlustavad riiklikus kohtus ja loobub oma õigusest pöörduda sanktsiooni vaidlustamiseks või muu spordireeglitega seonduva vaidluse lahendamiseks riiklikusse kohtusse ja annab oma nõusoleku spordireeglite rikkumisest tekkinud vaidluste lahendamiseks rikutud reeglites sätestatud vaidluste lahendamise korras Eesti Spordikohtus või spordireeglites sätestatud muus pädevas distsiplinaarorganis või vahekohtus (sh spordialaliidu vahekohus, Šveitsis Lausanne’s asuv Rahvusvaheline Spordi Arbitraažkohus (edaspidi CAS), tunnustades nimetatud distsiplinaarorganite ja vahekohtute jõustunud otsuseid lõplikuna ja kohustudes neid tingimusteta täitma ning riiklikussekohtusse ei pöördu.”

Samuti selline lisandus: „[EOK liige] tunnustab kõikides spordialastes vaidlustes, mis on seotud või tekivad seoses spordiala siseste või spordiüleste spordieetika reeglitega (sh Eesti spordieetika reeglid), spordialaliidu põhikirjas või muudes spordialaliidu dokumentides, või nendes viidatud dokumentides sätestatud eetiliste kohustuste täitmisega, Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA (EADSE) uurimis- ja menetluspädevust ning allutab ennast asja lahendamisele spordireeglites (sh Eesti Spordieetika reeglites) sätestatud distsiplinaarorganites ja spordivahekohtus (Eesti Spordikohtus ja CAS-is) vastavate menetlusreeglite alusel, tunnustades distsiplinaarorganite ja vahekohtute jõustunud otsuseid lõplikuna ja kohustudes neid tingimusteta täitma ning riiklikusse kohtusse ei pöördu.”

Samuti on lisanduse järgi EOK liige kohustatud „järgima spordireeglite alusel määratavate sanktsioonide vaidlustamisel ja spordireeglite rikkumisest tekkinud vaidluste lahendamiseks rikutud reeglites sätestatud vaidluste lahendamise korda Eesti Spordikohtus või spordireeglites sätestatud muus pädevas distsiplinaarorganis või vahekohtus (sh spordialaliidu vahekohus, CAS), tunnustades nimetatud distsiplinaarorganite ja vahekohtute jõustunud otsuseid lõplikuna ja kohustudes neid tingimusteta täitma ning riiklikusse kohtusse ei pöördu. Vahekohtu (spordiala sisesed distsiplinaarorganid, Eesti Spordikohus ja CAS) menetlus ja vastava distsiplinaarorgani menetlusreeglid, on EOK liikme suhtes kohustuslikud.”

Neid punkte sel teemal on veel, aga ei hakka siin ruumi rohkem koormama.

Lühidalt ja kokkuvõtvalt: Eesti sporti tuleb juurde massiivselt juriidilist asjaajamist, mis teeb spordi üheks enim ja sügavamalt reguleeritud valdkonnaks. On see hea või on liiale mindud, kes teab? 

Foto 1: Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: EOK peasekretär Siim Sukles. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix