Oleks ma teadnud, et kohas, kuhu õhtul abikaasaga suundume (fotol vasakul), on juhtunud aasta algul nii traagiline õnnetus, oleksin võib-olla kergemini alla andnud.
Tegemist oli Utah’ osariigi lõunaosas fotograafide seas alles hiljuti populaarsust koguma hakanud paigaga – ja nagu nüüd selgeks saanud, siis riskantse paigaga.
Tee sinna pole kergete killast. Teadsin, kus pöörata Hanksville’i ja Caineville’i vaheliselt 24. maanteelt, mis on ametlikult teeninud kutsuva nimetuse maaliline maantee (
scenic byway), põhja poole: seal, kust algab kruusatee taamal kõrguva, ehavalguses hallikas-lillaks värvuva Factory Butte’i (fotol paremal) ehk Tehase kõrgendiku poole. Nimi on niisugune sellepärast, et Ameerika metsiku lääne koloniseerijatele meenutas see hiiglaslikku tööstusrajatist.
Hanksville’is, mille tuntuimaks ehitiseks on punase liivakivikünka sisse uuristatud väike toidukauplus, on Lindprii öömaja (Outlaw’s Roost, fotol vasakul) nimelist mehhiko toidukohta pidava keskealise naise sõnul elanikke 150. Caineville on veelgi tillukesem, jääks möödujale küllap märkamatukski, kui kohe maantee kõrval poleks kahekorruselist 30 toaga Katedraalioru motelli (Cathedral Valley Inn, fotol all paremal). Selle vastuvõtulauas töötanud tumedate intelligentsete prilliraamidega veidi vähem kui kolmekümnene noormees Dakota ütles, et hajaasulas on elanikke ainult kümme.
Niisiis, koht, kuhu suundusime – Moonscape Overlook ehk Kuumaastiku vaade –, asub tsivilisatsiooni ääreala äärealal.
Keerates Tehase kõrgendiku lähistel kruusateelt, mis oli kohati luid raputavalt treppis – inglise keelest tõlgituna kutsutakse seesuguseid lõike pesulauateeks –, ligi üheksa kilomeetri järel paremale, muutus kitsas, ainult ühte sõidukit mahutav rada tahenenud liivasavisel hallil pinnasel esmalt muhklikuks ning seejärel järjest kivisemaks. Tempo aeglustus paljudes kohtades, kus tuli kivistest aukudest läbi ja astangutest üles ronida, jalakäija kiiruseni. Auto võimekuse pärast ma ei muretsenud: Infiniti QX80 maasturil on kliirensit enam kui küll ja vajadusel ka nelikvedu nupu keeramisega võtta. Muretsesin, ega rehvid vastu teravaid kivinukke põrgates järsku katki lähe; kas sellise aeglase kiirusega enne pimeduse saabumist ikka kohale jõuame; ja kas oleme üldse õigel teel.
Kaardi järgi (fotol paremal) otsustades võinuks mingi allaulatuv kaljuserv juba paistma hakata. Olime autos loksunud juba rohkem kui veerand tundi. Kuid ainus, mida läbi esiklaasi nägin, oli kergelt tõusev, justkui lõpmatusse kulgev vähese madala taimestikuga tasandik. Ja kui tee muutus tasapisi ainult hullemaks, hakkasin juba kahtlema, ega me ole äkki eksinud. Võib-olla valisime ärakeeramiseks siiski vale teeotsa? Sest ega mingeid silte või muid märgistusi kuskil olnud.
Olin juba valmis käega lööma ja tagasi pöörama, sest niivõrd kohutaval teel pimeduse kätte jäämine tundus heidutav, kui abikaasa märkas eespool ühe kurvi järel paari autot. See pidi olema Moonscape Overlook, sest kuhu mujale olnuks masinail õhtu eel põhjust koguneda.
Ja oligi.
Kuid vaade, mis avanes (fotol paremal), ei paistnud esialgu sugugi selline, nagu Youtube’i pandud videotes. Nois on värvid palju kummalisemad ja müstilisemad. Meenus, kuidas Lindprii öömaja söögikoha pidaja oli hoiatanud, kui mainisin talle meie kavatsust sõita ka Bentoniidi mägedesse, mis jäävad Hanksville’i lähistele püstitatud Marsi uurimisjaama taha, et ärgu ma lootusi liiga kõrgele kruttigu: piltidel neist mägedest, mida näeb Instagramis, on värvid käsitisi n-ö põhja keeratud. (Ligi kaks aastat tagasi veetis kümme päeva Marsi uurimisjaamas, mille eesmärk on jäljendada kaugele planeedile tehtava missiooni raskusi, organisatsioonipsühholoogia doktorant Andres Käosaar.)
Hinge puges kahtlus, et midagi sama on tehtud ka vaadetega Moonscape Overlookilt, sest vaatamata selgele taevale olid värvid tuhmhallid ega jätnud peaaegu mingit muljet.
Aga tuli vaid veidi oodata, kuni päike selja taga lõplikult hiiglasliku North Caineville Mesa tumedate kontuuride taha vajus. Siis võttis eeslaiuv kuumaastiku sarnane elutu, kuid vee ja tuulte mõjul sooniliseks voolitud maastik sellise ilme, nagu seda parematelt piltidelt nähtud (fotol ülal vasakul).
Ühel hetkel astus mu juurde süsimusta juuksepahmakaga hindu-välimusega noormees ning palus mulle oma mobiiltelefoni ulatades, kas teeksin temast mõned pildid. Polnud põhjust ära öelda. Ja juba ta laskuski kitsast seljandikku mööda allapoole ümara, eemalt vaadates vaevalt kahemeetrise läbimõõduga loodusliku platvormi poole (fotol vasakul), nii nagu on teinud seda paljud teisedki, kes Youtube’i sellest kohast video riputanud. Päriselt tema liikumist vaadates tekkisid kerged hirmujudinad.
„Pea meeles, et mina ei käskinud sul sinna minna!” hüüdsin talle järele.
Tõenäoliselt ei teadnud temagi õnnetusest, nagu ei teadnud minagi tollal, mis oli seal juhtunud tänavu jaanuaris. Kõigest 19-aastane algaja fotograaf Jonathan Fielding läks Moonscape Overlookist (fotol paremal) pilte tehes kaljuservale liiga lähedale. Nood jäidki tema elu viimasteks piltideks. Ühtäkki oli murenev ja pehme pinnas tema jalge all järele andnud ning ta kukkus umbes 70 meetrit otse alla. Elu sai paugupealt otsa.
Hindu sai väikselt platvormilt (fotol paremal) siiski eluga tulema, aga kui ta sealt naasma hakkas, oli näha, et kartus kõrguste ees puges tallegi naha alla. „Uhh, hirmus,” ütles ta kitsal seljandikul kramplikult samme seades.
Meile sai abikaasaga põhiküsimuseks see, kuidas autoga suurele teele tagasi jõuda. Küsisin nii hindult kui eemal ühes kõrgemas kohas kolmjalale seatud fotoaparaadiga õiget valgushetke oodanud mehelt, mis teid mööda nemad Moonscape Overlookile (fotol paremal ja kahel alumisel fotol) sõitsid ja mis seisukorras need tundusid. Kumbki oli neist tulnud meie kasutatust erinevat teed mööda ja mõlemad kinnitasid, et polnud need hullud ühtigi.
Siiski on elukogemus õpetanud, et teiste antud hinnanguid ei maksa kuigi tõsiselt võtta, sest mis ühele täiesti sõidetav tee, võib teisele tunduda sama hästi kui põrgurada.
Igatahes valisime tuldud teest veidi lõuna suunas hargneva raja, mis näis mõnevõrra otsesem, seega ka lühem. Ent ei osutunud see põrmugi kiiremaks ega ka lihtsamaks kui tulles kasutatu. Kiviseid kohti oli sel küll vähem, kui muid muhke, auke ja lohke tundus see-eest palju rohkem. Aga võib-olla tundus see niimoodi üksnes seetõttu, et autotuled tõid igasugused ebatasasused saabunud pimeduses reljeefsemalt esile? Siiski oli mitmes kohas tekitatud kaarega möödasõite, mis viitasid, et algne tee pidi nois paigus olema üksjagu hull. Kuid ega tee tegelikust seisukorrast pilkases pimeduses selget pilti saanudki. Auto rappus küljelt küljele vahetpidamata. Oli ainult üksainus umbes 25-meetrine lõik, kus sai sõita enam-vähem muretult.
Suurim mure oli see, et äkki jõuame teel peaaegu lõppu, kui siis ühtäkki selgub, et ees on niivõrd ohtlik takistus – olgu mingi kraav või kivilasu –, et tuleb paratamatult ümber keerata, pimeduses uuesti Moonscape Overlookile sõita ning siis ikkagi varem kasutatud äärmiselt kivist teed pidi tagasi tulla.
Seda õnneks ei juhtunud. Kuid Factory Butte’i kruusateele jõudmiseks kulus ikkagi ligi pool tundi. Ehkki vahemaa kuumaastiku ülaservalt sinna oli igal juhul vähem kui neli kilomeetrit.
Fotode autor Priit Pullerits
