Pullerits: Suusatamise müstika ehk mis läks puusse eilsel võistlusel?

Kõmdi! Jälle külg maas, suu ja silmad lund täis. Isegi nina.

Täpselt samas kohas, kus aasta tagasi – Pommiaugus. Ainult selle vahega, et mullu võistlusel, nüüd õnneks soojendussõidul.

Pommiauguks kutsutakse kurikuulsat kohta Vooremäe suusaradadel, kus laskud metsa vahel üle nuki, mille taha eemalt ei näe, kiirendades alla ning päris põhjas, justkui pommiaugus, keerab rada suure hoo pealt vasakule ja lisaks järsult vastu mäge. Seal on isegi vilunud sõitjail, kes kiirust maha ei malda võtta, üksjagu jala väristamist ja südame puperdamist, et püsti jääda.

Lemeksi suusasarja eileõhtusel kolmandal etapil sai Vooremäe suusakeskuses finišialas kuulda värvikat kirjeldust, kuidas üks sitke sõidumees Pommiaugus karmauhti! lumme lendas. Järgmine tema järel samuti. Ja rivis kolmas takkaotsa ka.

Massiline langemine olla juhtunud seepärast, et mehed tahtsid hoogu säilitada ega tihanud jäljest õigeaegselt välja, pehmele, veidi kehvemini libisevale lumele astuda. Jäljes problemaatilisse kurvi tuiskamine – sinna on suur kukkumisoht juba eemalt suurte tähtedega sisse kirjutatud.

Aga Pommiauk polnud eilsel klassikatehnikas võistlusel ainus probleem. Ilmaolud olid määrdemeistritele hirmus keerulised. Nullilähedane temperatuur ja värske lumi on keerulisemaid tingimusi üldse, just klassikasõiduks.

Aegsasti kohale jõudnuna tahtsin proovida, kuidas suusad peavad. See on kriitilise tähtsusega, sest 4,2-kilomeetrisel ringil ootas ligi poolekilomeetrine lakkamatu tõus.

Soojendusel sai juba paari sammuga selgeks, et suusad ei pea. Kohe üldse mitte.

Mis siis ikka, eks tuleb kääri joosta... Lõppeks ei ole ju tegemist Tartu maratoniga, kus iga koht loeb.

Ent pärast soojendussõidul üleelatud ehmatavat kukkumist Pommiaugus näis, nagu oleks ka suusad end kangeks ehmatanud. Igatahes muutus pärast seda pidamine vaat et ideaalseks. (Ratsionaalset seletust sellele fenomenile pakkugu selgeltnägijad.)

Aga igal heal muutusel on tavaliselt oma varjukülg.

Kui saabuvas õhtuhämaruses süttivate lampide valgel lõpuks võistlussõiduks läks, tuli tõdeda, et tavalised suusatajad, keda polnud eales enda ees ega kõrval näinud, lükkasid lahtise käega paaristõukeid vuhkides mööda. Nende hulgas isegi üks põlvepikkune poisike. Kas tõesti oli nelja päeva pikkune puhkus pärast Viru maratoni röövinud suurema jao treenitusest?

Ei, seda siiski mitte. Sest pikal tõusul sain üllatajad kergelt kätte ja läksin neist möödagi.

Selgus selle kohta, milles häda, saabus pärast Pommiauku, kuhu soojendussõidul õppust võtnuna laskusin jäljest väljas, ohutult. Järgnenud laugemal laskumisel, kui palju ma selle hakul ka hoogu ei lükanud ja kui madalat asendit ka sisse ei võtnud, tulid tagant kolm sõitjat ja libisesid kergelt mööda a) värskel lumel ja b) väliskurvis. Libisesid mööda nagu s***uvast kassist. Ja libisesid viimaks mitukümmend meetrit eest ära.

Elementaarne järeldus: pigem ohverdage klassikasõidus pidamine, aga kui puudub libisemine, puudub funktsioon, mis võimaldab vähegi kiiresti sõita. Ja sel puhul, erinevalt tõusust, mida võib lipsavate suuskadega kääri joosta, ei aita ka ennastsalgav rahmimine. Kirumisest ja vandumisest rääkimata.

Sel juhul tuleb lihtsalt saatusega leppida. Et kaotad oma vanuseklassi võitjale Teet Jagomäele kaks ja pool minutit. Et jääd alla ka kümme aastat vanemate meeste vanuseklassi kahele paremale. Kurb.
Analüüs viitas, et pidamismääret sai tõenäoliselt liiga paksult pandud.

Vähemasti on aega vigade parandust teha. Tartu maratonini jääb kaks ja pool nädalat.

Lemeksi suusasarja III etapi Vooremäel (klassika) võitjad

Mehed 8,4 km - Martti Himma 22.16,8
Mehed 40+ 8,4 km - Allar Kivil 23.12,5
Mehed 50+ 4,2 km - Teet Jagomägi 12.30,8
Mehed 60+ 4,2 km - Raul Arula 14.08,9
Naised 4,2 km- Katrina Ojavee 15.18,4
Naised 40+ 4,2 km - Heleri Kivil 13.08,4
Naised 50+ 3km - Jana Kink 12.03,6

Foto 1: Lemeksi suusasarja üks neljast õhtusest ühisstardist Vooremäel. Foto autor: Kaarel Kõvatu
Foto 2: Allar Kivil (nr 178) sai eilsel Lemeksi suusasarja ühisstardist klassikaetapil Vooremäel üle 40-aastaste meeste arvestuses esikoha. Tema kannul meeste põhiklassi võistlejad Robin Möll, Rasmus Pind ja Toomas Horma. Foto autor: Kaarel Kõvatu
Foto 3: Priit Pullerits pärast oma võistlussõitu Vooremäel suusatamas. Foto autor: Kaarel Kõvatu
Foto 4: Karina Tooming (nr 154) Suusahullude klubist sai eilsel Lemeksi suusasarja ühisstardist klassikaetapil Vooremäel naiste arvestuses kolmanda koha. Tema kannul Lauri Tikk (nr 153) ja jäljest väljas paremal Mari Ann Jahhu (nr 21), kes võitis N14 vanuseklassis. Foto autor: Kaarel Kõvatu
Foto 5: Eilsel Lemeksi suusasarja kolmandal etapil alustavad Vooremäe pika tõusu võtmist Talis Nurk (nr 194), tema taga Aron Trumm, Cardo Soosaar ja Vootele Jagomägi. Foto autor: Kaarel Kõvatu
Foto 6: Martti Himma (nr 119 võitis eilsel Lemeksi suusaetapil meeste põhisõidu ja sai üldse 8,4 km distantsil päeva kiireima aja. Foto autor: Kaarel Kõvatu
Foto 7: Arvi Kiik (nr 37) ja Kalle Kiiranen (nr 39) Lemeksi suusasarja kolmandal etapil Vooremäe pika tõusu alguses. Foto autor: Kaarel Kõvatu
Foto 8: Eilsel Lemeksi suusasarja kolmandal etapil alustavad Vooremäe pika tõusu võtmist Mikko Maier (nr 83), tema kannul Alo Järve ja Teet Jagomägi. Foto autor: Kaarel Kõvatu

Pullerits: Kelle värbas Martten Kaldvee mulle Tartu teatemaratoni meeskonda?

Martten Kaldvee (fotol paremal), kes saanud 2010. aastal Oberhofi MK-etapil 10 km laskesuusatamises 7. koha, tegi eelmise aasta novembris Postimehe sporditoimetuse uue juhina Postimehe peatoimetuse neljandal korrusel tutvumisringkäiku ja oli vaevalt jõudnud mulle tere öelda, misjärel ründasin otse, seades ta sama hästi kui fakti ette, et nüüd ei jää muud üle, kui tuleb Tartu teatemaratonil minu võistkonnaga liituda.

Aga suure päevalehe sporditoimetuse juhtimine pole mingi tippsportimine, et teed päeval kaks paaritunnist trenni ja ülejäänud ajal oled vaba. See on töö hommikust õhtuni, vajadusel ööpäev läbi ja nädalavahetused, mil toimub enamik kajastamisväärseid spordivõistlusi, veel täies mahus takkaotsa. Ja kui kodus alla aastane beebi, pole vaba aega vaat et üldse. Võid ju lumes käru lükates teha 14-kilomeetriseid jalutuskäike, aga suusatamiseks, mis nõuab ikkagi erialast ettevalmistust, selline müttamine kuigi palju juurde ei anna.

Hoolimata Kaldvee (fotol vasakul) ausast ülestunnistusest, et puuduliku, tegelikult lausa olematu treenituse tõttu ei saa temast teatemaratonil osalejat, ulatas ta lahkelt abikäe ja pani mängu oma tutvused, et võistkond siiski kokku saada. Igal teisel esmaspäeval alates detsembrist pidasime Postimehe toimetuses omavahel väikseid koosolekuid, kus võtsime ükshaaval ette mehed, kellelt võiks Tartu teatemaratonil osalemist loota. Vaikimisi kehtis reegel, et neid, kes Eesti koondisse ei kuulu või pole sinna lähimöödanikus kuulunud, me arvesse ei võtagi.

Poolteist nädalat tagasi pidasime eelviimase koosoleku. Kaldvee kirjutas kollasele paberilehele kuus-seitse nime. Need olid lõplikud kandidaadid. Nii palju seepärast, et sugugi kõik ei pruukinud olla saadaval: kes esindab Eestit mingil välismaisel võistlusel, kes tuleb teatemaratonile oma meeskonnaga. Üleeile, esmaspäeval, pidasime viimase koosoleku, mis lõppes sellega, et Kaldvee kinnitas: «Ära üldse muretse, ma panen sulle meeskonna kokku.»

Eile hommikul üheksa minutit enne kella 11 helistas Kaldvee. Teatas, et võistkond on koos.

«Esimene vahetus: Peeter Kümmel,» raporteeris Kaldvee.

Oi-oi-oi-oi... Kümmel (fotol paremal) on ju ikkagi Eesti kõigi aegade edukaim suusasprinter, 2011. aasta MMi vabatehnikasprindi kuues, Vancouveri olümpia klassikasprindi 14., lisaks jõudnud kuuel MK-sarja sprindietapil esikümnesse, parimana 2008. aastal Otepääl viiendaks.

«Teine vahetus: Timo Simonlatser,» kandis Kaldvee ette.

Uuuhh... Eesti kõigi aegade esimese maailmatasemele küündinud suusasprinteri Pavo Raudsepa omaaegsel hinnangul oli Simonlatser (fotol vasakul) kõige perspektiivikam suusasprinter, keda tema Eestis näinud. Arusaadav, sest 2004. aastal tuli ta Haanjas Põhjamaade meistrivõistlustel vabatehnikasprindis võitjaks. Miks edaspidi nii läks, et perspektiiv jäi realiseerimata, sellest rääkis Simonlatser mulle pikalt ja põhjalikult paar aastat tagasi, kui sõitsime koos Alutaguse maratonile ja sealt tagasi. Aga mul kehtib juba Postimehe vanadest aegadest, mil sai kümneid kordi koos Mart Kadastikuga Tartu ja Tallinna vahet sõidetud, raudne põhimõte, et mis autos (Kadastiku puhul Volvos) räägitud, see autosse (Volvosse) jääb. Tiitlivõistlustel jäi Simonlatseri parimaks tulemuseks 2007. aastal Sapporo MMil saadud 25. ja Vancouveri olümpial saadud 27. koht (mõl klassikas).

Oigama ja ohkima pani see, et mõlemad mehed, Simonlatser ja Kümmel (fotol paremal), on minust mitu kraadi kangemad sõidumehed, ja seda isegi siis, kui nad talve jooksul üldse sõitnud ei oleks. Aga küllap nad on. Oskused ja võimed sellistel meestel juba kergelt rooste ei lähe. Igatahes on pinge juba peal, et kahes esimeses vahetuses sõidavad mehed, kes kellelegi lähemat tutvustamist ei vaja.

Kolmandat vahetust sõidab Jaanus Laidvee, legendaarse meeskonna PSJJ järjepidevuse peamine hoidja. Tema on ainus, kes on selle võistkonna koosseisus teinud kaasa kõik teatemaratonid. Mina peaks olema järjepidevuse hoidjana teisel kohal. Ülejäänud kordadel on PSJJ koosseisu kuulunud Vahur Teppan, Raio Piiroja, Indrek Teppo, Silver Eensaar, Rait Pallo, Assar Jõepera ja Andreas Kraas. (Ega ma kedagi unustanud?)

Neljas vahetus jääb mulle kui keti kahtlemata nõrgimale lülile. Põhiküsimus saab olema selles, kui palju õnnestub eelmiste meeste väljasõidetud kohta hoida ehk kui vähe taganttulijaile ära annan. Kuid selle küsimuse saab ka teistpidi sõnastada: kui palju suudavad esimesed mehed ülejäänute ees vahet sisse sõita? Sest tegelikult otsustavad ikkagi nemad Tartu teatemaratoni sündmuste käigu, mitte mina.
*
Kes ja mis koosseisus osalevad, seda saate vaadata siin, et siis pakkuda, kuidas meil teistega võrreldes võiks minna.

Foto 1: Martten Kaldvee 2010. aastal Eesti meistrivõistlustel Haanjas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Martten Kaldvee Vancouveri olümpial lasketiirus treenimas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Peeter Kümmel kaks aastat tagasi Otepää MK-etapil sprindi kvalifikatsioonis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Timo Simonlatser 2014. aasta detsembris Eesti meistrivõistlustel 15 km vabatehnikasõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Peeter Kümmel 2015. aasta Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Timo Simonlatser Vancouveri olümpial. Foto autor: Raido Pajula, Postimees/ Scanpix

Pullerits: Mis juhtus tosina külmakraadiga Viru maratonil?

KOMMENTAARIDES KUUM TEEMA: KES SÕIDAVAD KOOS MINUGA TEATEMARATONI?
«Priit, ära anna alla!» hüüdis kõva kiir- ja rulluisutajana tuntud Sulev Lokk (nr 304), kui minust 42-kilomeetrise Viru maratoni teise ringi keskel möödus.

Ju ta terane spordimehe silm nägi, et kõik pole korras; et kõik pole nii, nagu peaks.

Selleks ajaks olin juba üksjagu frustreerunud.

Miski ei ennustanud, et hooaja esimene maraton nii peaks minema, et konkurentide ergutusi vajaksin. Trenni oli ju tehtud mehe moodi, suusatatud ligi 700 kilomeetrit; viimastel nädalatel koormusi vähendatud ning kiirusi suurendatud. Aga Viru vabatehnikamaratonil kaotas kogu nähtud vaev ühtäkki mõtte ja tähenduse.

Algus oli tegelikult lootusrikas. Sain oma 145. stardinumbriga lähtekoha otse teise grupi (101-200) esiritta, sest kasutasin varemgi läbiproovitud võtet: läksin sooja tegema trennisuuskadega, Atomicega, ning sain sedasi panna võistlussuusad, 50 euro eest ettevalmistatud auguga Fischerid, aegsasti stardialasse soodsale positsioonile. Soojendussõit näitas, et paksude sõrmkinnastega ei ole 12-kraadise külmaga siiski mõtet rajale minna – nii hakkab kätel palav. Viis minutit enne starti vahetasin need pakihoius õhemate kinnaste vastu.

Vaevalt poolesaja meetri järel pärast stardijoont lendas üks esimese grupi mees vasakul raja servas pea ees lumme. Veel sadakond meetrit sõidetud – ja teine esimese grupi mees jäi keset rada seisma, otsast murdunud oranž suusakepp käes. Stardijärgsel paarisajameetrisel tõusul võtsin targu raja serva, sest seal on vähemalt üks külg selle eest kaitstud, et keegi ei hakka üle su varustuse mööda pressima.

Valisin taktika, mille omandasin Hiina suusakoondise treenerilt Vahur Teppanilt. Hooaja algul küsisin temalt, mis moodi on ta maratone sõitnud. Ta rääkis, et eesmärk on sõita võimalikult ökonoomselt. Ehk jõudu säästvalt. Sedasi otsustasin, et ei hakka tõusudel rapsima, mis ajab pulsi tarbetult üles, ning püüan teisi kasutada vedurina.

Aga esimestel kilomeetritel polnud vedurid vedurid, vaid pigem pidurid. Ega möödumiseks ideaalseid tingimusi olnud, sest rada keerutas palju, mis tähendab, et võid möödumiskatsel sattuda väliskurvi; ja teiseks: öösel ja hommikul sadanud lume tõttu ei olnud raja ääred eesmiste poolt lahti sõidetud. Lühidalt: möödumine sarnanenuks tõusul tõmblemisega. Tuli passida soodsamaid hetki.

Tegelikult hea, et rada üldse valmis saadi. Nagu teada, on Mõedaku spordikompleksist käinud viimastel aastatel üle kohalik sissisõda ning inimeste suhted on seetõttu keerulised. Kuulsin, et rajameister oli saanud nädala algul oma lepingupartnereilt tungiva soovituse, et aitab küll raja ettevalmistamisest, kui paar korda sellest traktoriga üle sõidetud. Siiski oli rajameister tulnud kolmapäeva hommikul veel välja, et stardialas lumekatet siluda, ent tundnud rinnus valu. Oli kutsunud kiirabi. Ja jõudnud päeva lõpuks Tartu Ülikooli kliinikumi. Infarkt.

Põldudel läks rada laiemaks ja sai hakata positsiooni parandama. Haakisin sappa kahele tagant tulnud mehele, Andero Põllule (nr 103) ja Madis Moorile (nr 113) – loodan, et mälu nende puhul alt ei vea, sest pole kerge samaaegselt võistelda ja reportaažiks detaile talletada – ning nende eestvedamisel püüdsin esmalt kinni sitke M60 klassi sõitja Kalle Kiiraneni (nr 138, Tartu Suusaklubi) ning sain seejärel ka ülejäänud grupist lahti. Aga kahe noore mehe tempo oli liiga lennukas ja lasin neil minna. Mis paraku tähendas, et jäin suurtele väljadele mõneks ajaks üksinda.

Kurvides pilku selja taha heites nägin, et ligi kakskümmend meest on väikse vahemaa järel hagijatena kannul. Selge, et pole mõtet üksi rügades püüda neid ohutus kauguses hoida. Lasin nad järele, lasin mõned neist ka mööda – ökonoomsus, nagu oli õpetanud Teppan.

Raudtee-äärsetel lõikudel sain mugavalt Alar Lehesmetsa (nr 155) tuulde. Ta küsis mõne kilomeetri järel, kas tahan mööda minna. Ei, vastasin, lase aga edasi. Sest kerge oli tema taga liikuda.

Aga kergus hakkas ühtäkki kaduma. Suusad ei olnud enam nii lennukad, nagu esimestel kilomeetritel. Ja järjest hullemaks läksid. Algul arvasin, et äkki on süüdi metsaalused, et võib-olla on seal lume struktuur teistsugune kui põldudel. Aga kui ka põldudel libisemine paremaks ei läinud, tegi see juba murelikuks. Sest teistel, kes mööda läksid, jooksid suusad hulga vilkamalt. Eriti kujukalt nägin seda laskumistel.

Et asi polnud jaksus, vaid suuskades, kinnitas veelgi üks tõsiasi. Esimese ringi esimesel poolel sain sõita pingevabalt hooglevas Mogreni tehnikas, samal ajal kui paljud teised kasutasid tempovarianti. Laugetel tõusudel, kus paljud teised läksid üle tõusuvariandile, lülitusin Mogrenilt üle tempovariandile, nägemata enamikul puhkudel tarvidust rakendada tõusuvarianti. Aga avaringi teisel poolel jäid suusad sedavõrd kinni, et isegi kergelt langeval reljeefil pidin kasutama Mogreni asemel tempovarianti – ja sedagi roppu moodi tööd rügades.

No nii, eks tuleb endale SiSi geeliga energiat juurde anda, otsustasin. Rebisin selle rinnanumbri alt, kuhu olin selle kinnitanud tavalise plaastriga, ning kakkusin otsa hammaste vahel lahti. Sageli luurab siis oht, et osa geeli purtsatab näkku. Aga nüüd ei tulnud geeli isegi pigistades välja. See oli ära külmunud! Hädavaevu suutsin pooljäätunud geelitükke kätte saada. Ja kuni sellega jändasin, sai umbes kümneliikmeline grupp, kellega hoidsin poolesajameetrist vahet, pikalt ja lootusetult eest minema.

Õnneks ei jäänud ma päris üksi. Selja taga võttis koha sisse Andres Leosk (nr 168), kes «lohutas», et teine ring on peagi ees – järelikult saame kõvasti veelgi tahapoole kukkuda. Ta tunnistas, et temast vedajat pole, mida ma ei pannud talle põrmugi pahaks, sest olen läbi aastate harjunud nagunii ise tööd ja tempot tegema.

Leoskiga võrreldes nägin, et mu suuskadel polnud tõesti mingit minekut. Kuidas ma laskumiste eel ka hoogu ei andnud ja kui madalat asendit ka sisse ei võtnud, ikka libises ta minust mängleva kergusega mööda. Aga ma ei arva, et süüdi on määrdemees, sest näiteks kaks ülejäänut, kellele ta suusad ette valmistas, nende seas Andres Juursalu (nr 27), kiitsid, et suusad lippasid imeliselt. Ega muidu oleks Juursalu saanud 16. kohta. Ilmselt on põhjus selles, et nii suured miinuskraadid mu Fischeritele lihtsalt ei sobi.

Nuta või vannu, aga teha polnud muud, kui olukorraga leppida. Leppida ka sellega, et teisel ringil hakkas tagant tulema väga suure numbriga mehi, kes kergelt mööda läksid. Näiteks Rait Mänd (nr 340), Andrei Semenkov (nr 354), Ainar Elberg (nr 401) ja Margus Kuusk (nr 446). Viis kilomeetrit enne lõppu möödus naeratus näol ka endine Eesti jalgpallikoondislane Marek Lemsalu (nr 175), kes hõiskas: «Vähemalt üks asi on hea – hästi libiseb!» See oli väike lohutus, kui 6-7 kilomeetrit enne lõppu möödusin kahest esimese grupi sõitjast, Tanel Uudebergist (nr 40) ja Tarmo Kärdist (nr 96), sest nemad olid silmnähtavalt alla andnud ja vastupanu lõpetanud – lihtsalt kulgesid lõpuni.

Õnneks oli Lemsalu minust viimane mööduja. Selja taga, kui visalt kannul püsinud Leosk välja arvata – ta väitis, et on tavaliselt kaotanud mulle seitse ja pool minutit –, valitses tühjus. Muret valmistas vaid see, et kõht hakkas tuntavalt tühjaks minema – vaat mis juhtub, kui teist geeli kasutada ei saa. See oli kõva nagu kivi. Tundsin ähvardavat energia puudust. Õnneks sai kaks ja pool kilomeetrit enne lõppu, enne otsustavaid ja raskeid tõuse, veel kord juua. Misjärel polnud kaotada enam midagi.

Leosk jäi maha. Ees liikunud umbes tosinaliikmelisel grupil sain raskeima tõusu all peaaegu sabast kinni. Aga sellest polnud erilist tolku, sest niipea kui tulid laskumised, kärises vahe taas suureks. Viimasel tõusul pool kilomeetrit enne lõppu püüdsin grupi kaks viimast, Margus Kaegase (nr 147) ja Regina Kaalu (nr 139) uuesti kinni, kuid kuna nad läksid üles kõrvuti, polnud võimalik neist mõlemast mööda pressida. Võimaluse avanedes valisin enda «ohvriks» tugevama soo esindaja.

Kokkuvõttes tuli rahulduda eesmärgiks seatud 150 parema sekka mahtumise asemel 159. kohaga, aeg 2:27.10,6. Eesmärgist jäi puudu 1.18. Sulev Lokk lõpetas kaks ja Lemsalu kolm kohta eespool, minust vastavalt 16 ja 17 sekundit kiiremini – järelikult polnud lõpp kõige hullem. Midagi tuleb ju positiivset ka leida!

Fotod 1 ja 3: Priit Pullerits valmistumas Mõedaku spordibaasis Viru maratoniks. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits suundumas enne Viru maratoni starti soojendust tegema. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 4-6: Priit Pullerits ees ja Andres Leosk kannul, nii sõitsid nad teise poole Viru maratonist. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits lähenemas Viru maratoni lõpujoonele. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix 
Foto 8: Priit Pullerits vahetult pärast Viru maratoni lõpetamist. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix 

Pullerits: Mis üllatused ootavad ees homsel Viru maratonil?

Jälle tõstavad mõned mehed tühjast kisa taevani. Ostavad endale paarisajaeurosed suusad, maksavad nädalavahetustel kümneid eurosid, et sõita suusatama, maksavad kümneid eurosid ka selleks, et homsel Viru maratonil suusad hästi libiseks, aga siis tulevad kurtma, et Mõedaku spordibaasi kohviku WC külastamise eest tuleb maksta kaks eurot ning pärast võistlust duši all käimise eest üks euro, kokku seega kolm eurot. Kuulge, kui see üle jõu käib, siis teadke, et väljas on ka seitse tasuta kemmergut ning duši all võite koduski käia, vahetage ainult pärast lõpetamist märg särk kuiva vastu ja ei juhtu midagi hullu.

Mis meid siis homme Viru maratonil ees ootab? Kuulasin maad ja sain teada, et lund on palju, pool meetrit, et mullaseid kohti rajal pelgama ei pea, aga veidi hullem lugu – tegelikult ikka päris hull lugu! – on ühe inimesega, kellel oli homse võistluse ettevalmistamisel ääretult suur roll. Nagu ehk olete kuulnud, on Mõedaku spordibaasist üle käinud kohalik sissisõda ning olukord on viimastel aegadel olnud sealkandis pingeline. Uued juhid, uued soovid, uued tingimused. Ja nii siis läkski, et üks võtmetegelane sattus Tartusse. Mis juhtus ja kellega, ei saa tänapäeval enam öelda – selle eest tänage Euroopa Liitu, kus kehtivad isikuandmete kaitse ranged reeglid, et edaspidi võib rääkida vaid ebamäärast umbluud, midagi konkreetselt öelda aga ei tohi, kui ei taha, et juristid hakkavad sul «käsi väänama».

Mulle öeldi nii: «Inimesed, kes on nüüd /---/ eesotsas, ei tea asjast midagi; nad arvavad, et kui kaks korda on traktoriga üle sõidetud, on rajal laiust ja tugevust küll.» Loomulikult ei saa ma öelda, kes olid need, kelle pihta süüdistused käisid, ega saa ka öelda, kes ütles, sest siis läheks lood ainult hullemaks. Nagu ütlesin: tänage euroliitu, et isikuandmete kaitse seadus sunnib ajama ümbernurgajuttu, mille alusel ei tohi keegi olla identifitseeritav ega tuvastatav.

Kõigist Mõedaku kandi tõmblustest hoolimata võib uskuda, et Viru maratoni rada saab olema hea, sest rajameister jõudis teisipäevaks ikkagi rajapõhjad korralikult ette valmistada. Liiati paukus möödunud ööl sealkandis üle 20 kraadi külma, mis tegi raja loodetavasti vaid tugevamaks. Üks mees, kes oli raja eile läbi sõitnud, ütles, et rada on väga hea. Kuulsin, et korraldajad olid ka raja hoolega läbi ja üle käinud, et korjata ära kõik oksad ja kogu risu, mis lume ja tuulega olid vahepeal rajale pudenenud.

Nagu te teate, ei ole seekordsel maratonil, mis sõidetakse ühel ringil kaks korda, kavas kurikuulsaid lõputõuse. Sealkandis läheb osa rada, näiteks Võlumäe sirge, sootuks varasemaga vastupidises suunas.

Kuuldavasti on raja esimesel kilomeetril ka üks koht, mis on tähistatud hoiatava hüüumärgiga (uurige allpool kaarti!).

Seni head mandražeerimist, sest pikale maale on end kirja pannud juba üle 450 suusataja. Mõned noist siiski starti ei tule, näiteks Eesti jalgpallikoondise endine kapten Raio Piiroja (vasakpoolsel fotol paremal [lootkem, et Piiroja ei ole vaadetelt vasakpoolne!]), kes oli vahepeal pisut tõbine ega ole saanud ka uisutehnikat treenida – liiati, nagu ta mulle tunnistas, annab uisku sõites tunda vana jalgpallurivigastus, mis kisub sääre 20 km järel nii valusaks, et ainult oiga ja kannata.

Kes tahab pingeid maha võtta, lugege mu hittreportaaži, kuidas Hiina suusatajad oma treeneril Vahur Teppanil nädala keskel selja prügiseks tegid!

Numbers to watch:
175 Marek Lemsalu - unpredictable, potentially strong
187 Indrek Saar - Minister of Culture, but not a threat
192 Indrek Kelk - a great unknown
194 Revo Raudjärv - on a good day could beat most of anyone
146 Olavi Mõts - never underestimate a man from Haanja rattaklubi
138 Kalle Kiiranen - getting better all the time (as sung by The Beatles)
120 Olavi Israel - an Eesti200 member waiting to be beaten, both on and off the track
108 Priit Rooden - very strong in classical technique
102 Sille Rell - slim, but tough, moves like an Italian sewing machine
90 Alar Nigul - if you beat him, you end up in top-100, for sure
4002 Indrek Pak - expect to see his well-gliding skis on last km-s
4003 Kaarel Toss - never gives you an easy day
449 Valdek Rohtma - as a man with the last number, he can only move forward
413 Gleb Retivõhh - you probably won't see him because he's going to win

Fotod 1-4: Mõedaku spordibaas talvel kolm aastat tagasi. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Raio Piiroja mullu sügisel perega. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas hiinlased Eesti suusatajad Eestimaal paika panid?

KOLMANDAS LÕIGUS LISATUD LINK AJALEHES ILMUNUD REPORTAAŽILE!
Lemeksi suusasari oli üdini valge rahvuslik jõuproov, kuni ühel päeval, eile, saabusid sinna Vahur Teppani sabas hiinlased.

Ja vähe sellest: nad lõid platsi puhtaks. Tõukasid isegi oma Eestimaale tooja, Teppani, troonilt. Ta jäi 8 km vabatehnikasõidus kahe hiinlase järel pikalt ja selgelt kolmandaks. Kusjuures hiinlased, erinevalt Teppanist, pingutasid ainult 90 protsendi ulatuses. (Küsite, kust tean. Töö allikatega! Teppan ise tunnistas.)

Sellest, mis eile Lähtel tugevate konkurentsis juhtus, saate lugeda minu ehedast ja vahedast reportaažist Tartu Postimehes. Mida sealt aga lugeda ei saa, on see, mis Eesti suusahuvilistele rohkem korda läheb: nimelt, kuidas läks eilne 4 km vabatehnikavõistlus Lemeksi sarja teisel etapil Lähtel minul.

Raske on võistluseks keskenduda, kui enne stardijoonele asumist pistab kommentaator-teadustaja Margus Ader sulle mikrofoni nina alla ja küsib nii, et kogu rahvas kuuleb: «Sul on stardinumber 124. Mis tundega starti lähed?»

No mida sa selle küsimuse peale vastad, kui sind püütakse enne starti segadusse ajada? Mõtlesin siis käigult, et kasutan võimalust ja heidutan konkurente: «Jaanus Kunts tegi mulle tänaseks nii head suusad, et kui soojendusel kaks korda keppidega lükkasin, oleksin saja meetri kaugusel esimesest kurvist äärepealt välja lennanud.»

Eks selline vastus lennutas ka Aderi tema küsitlustrajektoorilt välja, sest teine küsimus tuli veelgi hullem ja meeleheitlikum: «Mis su elu mõte on?»

Mida?! Ma lähen kohe-kohe rajale ja siis tuleb küsimus elu mõtte kohta! See, tunnistan, mõjus nagu suusa alla sattunud hambapasta ning võttis igasuguse vungi maha ja lasi adrenaliini välja. Sest see on ju küsimus, millele ei ole minust targemadki – kuigi neid pole väga palju – suutnud elu jooksul adekvaatselt ja ammendavalt vastata.

Aderi infooperatsioon, olgu tahtlik või tahtmatu, töötas edukalt.

Sest kui stardist minema pühkisin – ja Aderi käest tulema sain –, olin rajal nagu Teppan nädal aega tagasi Tähtvere spordipargis: sõidad küll, ent tunned, et umbes neli protsenti jääb maksimumlennukusest puudu. Sedasi ei saanud pikal laskumisel, kus kiirus küündis Endomondo järgi üle 50 km/h, suuski korralikult jälje sissegi. Ader oli järelikult suutnud mind salakavalalt tasakaalust välja lüüa...

Samas ei saa salata, et küllap hoidsin reservi ka teiseks kahekilomeetriseks ringiks. Liiati ootavad Lähtel tagasiteel stardi-finišialasse esmalt järsk tõus ja siis kohe selle järel ligi sajameetrine laugem tõus. Seal on oht end pehmeks pingutada. Seda otsustasin vältida.

Teisel ringil haakis sappa üks numbrita suusataja. Ei, ta ei seganud, küll aga pidin tõdema, et ta oli laskumistel märksa kiirem. Kurvis nägin, et ta tehnika on professionaalne, aga sirgel laskumislõigul täheldasin, et ilmselt libiseb raja kõrval paremini kui jäljes. Ent ei riskinud jäljest välja tulla, sest jäljes saab ikkagi puhata, aga selle kõrval pead jalgadega rohkem vaeva nägema, et tasakaalu hoida. Teise ringi tõusud ootasid ju ees.

Olgu öeldud, et eilne sõit kujunes kuidagi ebalevaks. Tundsin, nagu jõudu ja jaksu oleks, aga ei saanud seda endast millegipärast kätte. Mis iseenesest ei ole ju halb. Sest annab lootust, et kuskil leidub ikka kasutamata reserve.

Kaotasin oma vanuseklassi M50+ võitjale Urmas Utarile minutiga. Utarile järgnesid Hanno Priks (+18,1), Kalev Vunk (+38,3) ja Aivar Veri (+40,5). Jäin 11.23,9ga viiendaks. Naised sõitsid sama pikka maad. Seal said kaks parimat, hiinlannad Li Xin ja Ma Qinghua ajaks vastavalt 9.57,0 ja 10.19,6. (Protokolli saate sirvida siin!)

Endine Eesti esisprinter Peeter Kümmel lõpetas oma vanuseklassis 13. kohaga, kaotust Vahur Teppanile kaks ja pool minutit.

Fotod 1-5: Hiina suusatajad Lemeksi suusasarja teisel etapil Lähtel. Meeste vanusegrupi võitja Wang Qiang (nr 185) ja teine Shang Jincai (nr 143), naiste arvestuse esimene Li Xin (nr 79). Fotode autor: Ergo Kukk
Võistluse pildigaleriid näete, kui klikite siia!

Pullerits: Millega jahmatas viimane suusatrenn?

Enne kui avaldada, millega jahmatas mind pühapäevane suusatreening, tuleb põigata korra aastasse 1986 - seda eelmise sissekande ühe kommentaatori mahitusel -, kui üks pealtnäha rutiinne sündmus oleks võinud muuta kogu edasise elu. Aga ei muutnud, sest telefon jäi tühjalt kutsuma.

Lähenes novembriparaadi aeg ja nagu ikka, pidid Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid sealt tänava valjuhääldite kaudu tegema otsereportaaži. Ma ei tea, kuidas nende võimalike tegijate hulka tudengeid valiti, aga ühel hetkel avastasin ka enda nime sealt. Mida värki?! See asi mulle ei istunud.

Niisiis seadsin sammud tähtsa parteijuhi kabinetti. Minu mäletamist mööda oli see partei linnakomitee II sekretär Albert Saunanen (fotol vasakul). Koputasin, astusin sisse, ütlesin, kes olen, ja ütlesin, et mina seda reportaaži ei tee. No ma ei olnud ju mingi raadiomees, mul polnud eetrikogemustki.

Ma ei mäleta enam, mis sõnavahetus sellele järgnes, ja kas üldse järgnes, aga seda mäletan selgelt, et parteimees ütles, et sel juhul ei jää tal üle muud kui helistada ülikooli rektorile professor Arnold Koobile (fotol all paremal). Võttis toru ja helistaski.

Minu õnneks ei olnud Koopi teisel pool telefoni juures. Mu isa, kauane ülikooli keemiaõppejõud, ütles hiljem, et oleks Koop telefoni vastu võtnud, oleks mind ilmselt ülikoolist selle peale välja visatud. Isa on ka rääkinud, kuidas ta kohtas seejärel ülikooli lähistel mu õppejõudu Marju Lauristini, kes oli olnud väga pahane, et kuidas ma niiviisi käitusin. Isa ütles seepeale omakorda sirgjooneliselt, et mis siin pahandada ja õiendada, et kui arvate, et peate Priidu ülikoolist välja viskama, eks siis visake välja. Loomulikult ei hakanud Lauristin mind välja viskama. (Hoopis saatis kolme aasta pärast Ameerikasse õppima.)

Reportaaž jäi mul tegemata. Selle tegid ära Hannes Astok ja Sulev Valner, kui mälu alt ei vea. Ilmselt ei vea.

Nüüd kokkuvõte eelmisest treeningunädalast.

Esmaspäev: tööpäev Tallinnas
Teisipäev: tööpäev Tartus
Kolmapäev: Lemeksi suusasarja I etapp / Tartu meistrivõistlused suusasprindis: 3x0,9 km (kl) (3.01,9; 2.52,8; 2.51,1), vanuseklassis M50+ 5. koht (5.43,9); lisaks 9,7 km suusatamine (kl), aeg 43.50
Neljapäev: tööpäev Tartus
Reede: suusatamine (v) 19,3 km, aeg 1:09.30, sh 2x3 km võistlustempoga Lauri ringil (9.48; 9.30); trenni keskmine kiirus 16,7 km/h
Laupäev: suusatamine (kl) 21,0 km, aeg 1:25.03; trenni keskmine kiirus 14,8 km/h
Pühapäev: suusatamine (v) 25,5 km, aeg 1:51.53, sh trenni lõpus 9x30-35 sek kiirendused mäkke dendropargis; trenni keskmine kiirus 13,7 km/h

Nädalas treeninguaega kokku 5:19.02
Nädala suusakilometraaž: 78,2

Kommentaar.

Nagu treeninguajast ja -kilometraažist näete, olen mahtu kõvasti vähendanud, sest nüüd algab võistlushooaeg. Põhiline treeningtöö peab olema nüüdseks lõpetatud. Tasapisi sõitmine ja kilomeetrite kogumine ei anna enam midagi juurde. Nüüd on vaja vormi teritada.

Vormi teritamiseks oli kolmapäevane sprindivõistlus, kus hea märk oli see, et teises ja kolmandas sõidus kiirus ei kahanenud. Kui vaatate enamikku tolle võistluse konkurente, siis neil oli kolmanda sõidu aeg märgatavalt kehvem kui kahel eelmisel sõidul või loobusid nad kolmandast sõidust sootuks.

Pärast trennivaba päeva tegin kilomeetrisel nn Lauri ringil kaks korda kolm ringi võistlustempoga ja sealgi tõdesin, et teine sõit kujunes kiiremaks kui esimene. Mis on hea märk, et järelikult on vastupidavuse baas hea ning suudan kiirust hoida.

Laupäeval tegin vahelduseks hoogsa ja kergete liigutustega klassikasõidu, et keha n-ö lahti saada.

Pühapäeval oli plaan teha hästi rahulik pikem trenn, mida ka alguses tegin, liikudes keskmise kiirusega umbes 13 km/h ning jälgides, et hingamine püsiks hästi rahulik. Aga pikkamisi sai keha soojaks ning trenni viimases neljandikus tegin dendropargi ringil üheksa tõusu maksimaalse kiirendusega, ajalise kestusega 30-35 sekundit igaüks. Üllatas see, et jaks ei raugenud, et suutsin ka viimased tõusud võtta sama agressiivselt nagu esimesed. Järelikult läks taastumine väga edukalt. Tunne jäi selline, et võiks neid tõuse veelgi rohkem raiuda, aga ei ole mõtet trennis aru kaotada, vaid targem on lõpetada just õigel ajal. Et tunne jääks hea.

Õhtupoolikul saatis ETV reporteri uurima, kas olen talunud suusaraevu. mis see veel on?! Võtsin kepid kätte ja läksin maja taha vastama.

Kolmapäeval siis Lemeksi sarjas Lähtel koos Hiina koondislastega vabatehnikasõit ning laupäeval Viru maraton. Aga teil?

Foto 1: Soomlane Iivo Niskanen suusatamas pühapäeval Otepää MK-etapil 15 km klassikasõidu võidu suunas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
Foto 2: Albert Saunanen aastal 2004. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu Ülikooli rektori professor Arnold Koop. Foto: Postimehe arhiiv / Scanpix 
Foto 4: Kukkumisega lõpuheitlus Otepää MK-etapil naiste sprindis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
Foto 5: Marko Kilp Otepää MK-etapil sprindivõistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
Foto 6: Meeste sprindi veerandfinaal venelase Aleksandr Bolsunovi vedamisel Otepää MK-etapil. Foto autor: imago/Bildbyran/Scanpix 

Pullerits: Kuidas Vahur Teppan näitas MK-l maailmale kandu? (Aga teie, mehed?)

Ma ei oleks julgenud Vahur Teppanile (fotol vasakul) panustada. Seda enam, et ta ise ütles, et Otepää MK-etapi taustajõudude teatevõistlusel tuleb starti mehi, kes võiks vabalt MK-sarjas punktikohale sõita. Ja kui ta seda ütles, siis ei saanud mitte unustada, et tema teine 1,2 km pikkune sõit kolmapäeval Lemeksi suusasarja avaetapil, kaks päeva enne hooldemeeste teatesõitu Otepääl, ei olnud just kõige lennukamate killast. Mille üle muidugi ei maksa imestada, sest enne seda viis Teppan koolieelikutele läbi ligi tunnise suusakoolituse.

Aga Vahur Teppan (parempoolsel fotol esiplaanil) ei ole selline, nagu teie. Kui ükskord Suusavendade / SuusaAkadeemia / Limpa suusakooli staabis hooldemeestelt küsisin, kuidas Teppan küll kõike jõuab, sain vastuse – ja rõhuasetusega, et vastus on tsiteerimiseks –, et nii töökat ja võimekat meeste nagu Teppan ei ole nemad elu sees näinud; et tal võib olla 19 projekti korraga käsil, aga mingi ime läbi suudab ta need alati edukalt lõpuni vedada.

Mis siis juhtus reede õhtul Otepääl, kui Teppani vastaseks tulid Tehvandi staadionile mehed, kellest nii mitmedki võiks tema hinnangul MK-sarjas 30 parema hulka mahtuda?

Mulle kanti ette, et Teppan oli startinud Hiina taustajõudude meeskonna avavahetuse liikmena kõige väliselt rajalt (vasakpoolsel fotol esiplaanil). Sealt suutis ta pöördesse minnes end esimeseks võidelda ning paaristõugetega ka eimesena Kunimäe otsa ja sealt alla lükata. Vene meeskonna hooldemees oli talle küll sappa saanud ja püsis mõnda aega kannulgi, aga Teppani suusad või laskumistehnika olid nii head, et ta libises eest ära. Ja kui ta tribüünide ette tuli, siis oli ta juba enne teatevahetust käed üles tõstnud ja rahvast ergutanud kaasa ergutama – ja sellest hoolimata ikkagi etapi esimesena lõpetanud (all parempoolsel fotol vasakul).

Hiina koondise teise vahetuse mees, norralane, oli meeskonna küll kolmandaks kukutanud ja lõpuvahetuse sõitja veel kaks-kolm kohta ära andnud, aga see ei puutu siin teemasse. Ausalt öeldes ei ole ma siiamaani aru saanud, kuidas mees, kes trenni ei tee – või vähemasti teeb minust vähem –, suudab pikki aastaid pärast tippspordist loobumist sõita aastast aastasse nii, nagu ta poleks suurest spordist välja astunudki. Eesti suusatamine on jäänud ilma ilmselt oma kõige suuremast talendist peale Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi.

Fotod 1-4: Vahur Teppan (punases võistlusvormis, nr 1), Hiina suusakoondise treener, Hiina koondise avavahetuse sõitjana Otepää MK-etapil reede õhtul hooldemeeste teatesõidus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix

Pullerits: Miks Hiina koondise treener mind suusarajal kätte ei saanud? Sest tegin talle Klæbot!

Vahur Teppan, punase lipuga Hiina valge suusamüts peas, seadis end stardijoone taga otse minu selja taha. Mul oli peas Team Haanja sinine müts ja seljas Eesti koondise pimedas läiklev Salt Lake City olümpia aegne suusavorm. Mõõtsin Teppanit kiirpilguga pealaest suusasaabasteni. Ta on Hiina koondise treenerina ju hiinlastega koos lõigutrenne teinud, nagu ta tunnistas. Pakkusin Teppanile, et startigu enne mind. Ei tahtnud talle rajal ette jääda.

Teppan ei võtnud mu pakkumist vastu.

Selleks ajaks olin Tähtvere spordipargi sprindiringil Tartu suusasprindi meistrivõistlustel ja Lemeksi suusatalve sarja esimesel etapil kaks sõitu juba teinud. Teppan asus alles esimest korda joonele. Võistlus toimus klassikatehnikas, aga meil oli üks eriti suur erinevus: osalesin klassikasuuskadega, Teppan aga uisusuuskadega. Teisisõnu: panustasin pidamisele, Teppan libisemisele.

Esimene sõit lõppes mul sisuliselt juba esimese laskumise järgses raja kõige kiiremas-teravamas kurvis, kus tuleb agressiivselt jalgadega töötada. Seal jäi üks aeglasem sõitja keset rada lihtsalt jalgu. Hoo säilitamiseks otsustasin mööduda temast väljaspoolt, kui siis pimedas ühtäkki märkasin, et mu prognoositav trajektoor kipub mind juhtima rajalt välja kraavi. Nägin kurja vaeva, et seda vältida. Igasugune hoog kadus ning oli selge, et siit head aega ei tule. Ometi sõitsin pingutades lõpuni. Võistlusreeglid nägid ette, et kolmest sõidust lähevad arvesse kaks paremat. Kes teab, mis nois kahes järgmises võib juhtuda.

Niisiis tuli pärast avasõitu teha vigade analüüs. Läksin probleeme põhjustanud künkale ning sõitsin sealt mitu korda alla, otsides optimaalseimat sõidujoonist. Kuid leidsin uue käigu hoopis ootamatust kohast.

Oli ju vaja künka otsa tagasi saada, et uutele sõidujoone otsingutele minna. Täiesti juhuslikult avastasin, et ei ole mõtet jäljes üles kangutada, kogu aeg peljates, ega suusk äkki tagasi lipsa; et palju lihtsam ja tõhusam ja kindlam on mäest üles joosta. Jah, just joosta. Nagu seda oleme näinud Eesti sugulastega Norra suusaässa Johannes Høsflot Klæbo esituses.

Läksin otsima ühte lahendust, aga leidsin juhuslikult ka teise.

Otsustasin teise sõidu teha tõusudel jooksustiilis.

Ja tegingi. Võrreldes esimese sõiduga kümme sekundit kiiremini.

Aga kolmandas sõidus seadis end minu tuulde Teppan. Tema mure, kui ta sõidu untsu keeran, mõtlesin, kui ta oli mu pakkumisest minu ees rajale minna loobunud.

Kasutasin tõusudel taas jooksusammu. Esimene tõus – kergelt. Teine tõus – ka kergelt. Kolmas tõus – samuti kergelt. Võistluse peakohtunik Ergo Kukk ütles pärastpoole, et sammude sagedus oli väga tihe ja tempo hea. Järelikult oli efekti. Isegi tundsin, et võrreldes paljude paaristõugetega kangutajatega läksin üles märksa hoogsamalt.

Viimasesse kurvi minnes kuulsin hõikeid, et Teppan on tagant tulemas. Et kumb enne finišisse jõuab, kas mina või tema.

Hoolimata vasaku, vigastatud käe teibitud randmest, teibitud paremast, omal ajal opereeritud põlvest ja musta laia krõpsvööga toestatud seljast, mida on viimastel aastatel seiranud oht paaristõuketöö ajal ja kere pingutades ära tõmmata, panin käed tööle ja tõukasin end jõudu kokku võttes lõpu poole. Ümberringi kaikusid hõiked Teppani lähenemisest.

Aga ei saanud Teppan mind kätte. Enne sain mina finišijoone kätte. Virutasin parema käega võidukalt taeva poole. Revanš eelmise aasta kevadel keppideta suusatamises temalt (ebaõiglaselt!) saadud kaotuse eest sai võetud.

Vaatasin hiljem Teppani teist sõitu. Too jäi tal kolm sekundit aeglasemaks kui esimene. Ta liikus hästi, kindlalt ja tugevalt, aga juba siis, kui ta stardist väljus, oli näha, et niisugust lennukust, millega ta avaldas mulle sügavat muljet tunamullu, nii et mul suu lahti vajus, sedapuhku polnud. Selge see, eks pikad reisid Hiina vahet nüristavad. Ütlesin ka talle endale, et minu arust jäi tal viimane käik sisse panemata, et kogu aeg oli tunne, et umbes neli protsenti jääb maksimaalsest lennukusest ja särtsust vajaka. Ta ei vaielnud vastu. Kes teab, võib-olla ka seetõttu, et ta oli pärast teist sõitu omadega üksjagu läbi, rippus keppidel, pilk maas. Oli lausa nii läbi, et palus naisterahval endal suusad alt ära võtta.

Pärast aitasime koos Tartu maratonil korduvalt esisaja piiril lõpetanud Priit Roodeniga vabatahtlikena Teppanil ja tema abilistel võistluse kokkupakkimisel kõige raskemaid töid teha. Tassisime piirdeaiad ja nende alused eemale hunnikusse.

Kokkuvõttes jäin Tartu meistrivõistlustel oma vanuseklassis (50+) Teet Jagomäe, Kalev Vungi, Rein Kullamaa ja Veiko Soo (kõik minust kolm-neli aastat nooremad mehed) järel viiendaks, edestades kahe sõidu kokkuvõttes 1,2 sekundiga Margus Rauda ja ligi kolme sekundiga viiendaks tulnud talitriatloni MM-võistluste mullust neljanda koha meest Aivar Veri.

Millest siis hoolimata Klæbolt jooksvalt üle võetud jooksusammust puudu jäi?

Peakohtunik Kukk ütles, et puudu jäi aktiivsest tööst tõusu otsas. Et liiga vara võtsin sisse laskumisasendi. Ja kuna Tähtvere sprindirajal on määrava tähtsusega väljalibisemine, nagu seletas võistlusjärgses usutluses Teppani järel meeste põhiklassis teiseks tulnud Martti Himma, siis seal kogunes kaotusmeetreid ja -sekundeid järelikult üksjagu. Vähemalt nüüd tean, millele edaspidi tähelepanu pöörata nüüd, kui efektiivne jooksusamm kindlalt arsenalis.

Igatahes edasiminek mullusega on märgatav. Siis sõitsin Lemeksi sarjas sama ringi klassikatehnikas aegadega 3.12, 3.16 ja 3.19. Nüüd olid ajad 2.51,1, 2.52,8 ja 3.01,9 (too õnnetu esimene sõit).

Vähemalt on hooaja avastart tehtud ning korraliku pingutuse maitse suhu saadud.

Üks asi siiski veel: minu vanuseklassis oli ringi pikkus 900 meetrit, meeste põhiklassis 1200 meetrit.

Kõik fotod: Tartu suusasprindi meistrivõistlused (Lemeksi suusatalve sarja esimene etapp) kolmapäeva õhtupoolikul Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix