Kergejõustikuskandaal nagu Venemaa sõda Ukrainas, kas pole?
Priit Pullerits: Pikaajaline tegevus blogijana on toonud arvukalt kaasaelajaid, kellest paljud jagavad oma mõtteid kommentaariumis. Aga mitte kõik. Üks kaastöö oli nii originaalne, et see väärib minu arust eraldi peatükki. Sisu pole muutnud, keelt aga toimetanud küll.
*
Mehis Viru kaasus meenutab Venemaa alustatud sõda Ukrainas. Juba enne Venemaa sissetungi naaberriiki oli näha, et käib Ukraina mustamine ja jõudude koondamine tema vastu. Sama oli kuulda juba mullu sügisest Viru teemal. Nii nagu Putin rääkis, et Ukrainal pole õigust eksistentsiks, nii rääkis ka üks alaliidu oluline esindaja sügisel, et võtame Virult tegevusloa ära.
Putin kutsus enne kallaletungi kokku oma suure nõukogu, kus kõik pidulikult imperialistlikult motiveeritud rünnakule toetust avaldasid. Samamoodi kutsus kergejõustikuliit laua taha mehed, kes pealetungi Virule oma hämarate ja uduste põhjendustega välja kuulutasid.
Nii nagu Putin kasutas rünnakuks Ukraina vastu teise riigi, Valgevene territooriumi, kasutas seda ka Eesti kergejõustikuliit, korraldades esimese rünnaku Viru vastu Läti territooriumilt. Pean silmas Läti spordijuhti Dmitrijs Miļkevičsit.
Putin lootis saavutada Ukraina üle võidu loetud päevadega, sama lootis ilmselgelt ka kergejõustikuliit, et pärast massiivset ja pikalt ettevalmitatud rünnakut Viru vastu toimub vastaspoole kiire kapituleerumine ning nii, nagu saab ametist kõrvaldada Ukraina presidendi, saab pildilt koristada ka Viru.
Enamik normaalseid inimesi ei suutnud pikka aega uskuda, et Putin tõesti seda tegi, mida ta tegi, ja samamoodi ei suutnud väga paljud uskuda, et Viru on süüdi selles, milles kergejõustikuliit teda süüdistab. Avalik arvamus ei tormanud Virust distantseeruma, nagu jäi avalik arvamus ka Ukraina poolele.
Pealetungi takerdumine Ukrainas sundis Putinit panuseid suurendama. Nii pidi ka kergejõustikuliit peale Viru vastu alustatud rünnakut, mis ei kujunenud kiireks võidumarsiks, panuseid tõstma. Seetõttu avaldaski kergejõustikuliidu juht väidetavalt ainuisikuliselt Viru vastu kogutud kõik süüdistused ehk distsiplinaarkomisjoni otsuse.
Nii nagu Ukrainal läks veidi aega, et end koguda, kulus aega ka Virul. Lõpuks andis Viru suure kontraintervjuu, kus selgitas pikalt ja põhjalikult oma tegevust ja käitumist, mis pani tema vastaste rünnaku seisma. Mäletate, nii nagu Gerassimov olevat saanud rindejoonele lähedale tulles šrapnelliga tagumikku, sai ka kergejõustikuliidu juht Teigamägi kildudega pihta, kui tuli välja, et tema ajutises juhtimispunktis Oregonis olid tema alluvad püüdnud Bruusi õhutada alkoholi tarvitama.
Samal ajal, nii nagu Ukraina puhul tulid välja Ukrainat toetavad ÜRO resolutsioonid, kus hääled jagunesid jõuliselt Ukraina kasuks ja Venemaa kahjuks, tulid Eestis välja endised kergejõustiklased, kes avaldasid 45 allkirjaga toetust Virule.
Pärast seda, kui venelaste laialdane pealetung kinni jooksis ja laiali lagunes, koondas Venemaa oma suuresti purustatud tehnika asemele ladudest vanad sõjamasinad ning kontsentreeris rünnaku paarile lõigule Ukraina idaosas. Samamoodi kontsentreeris kergejõustikuliit pärast kiire võidulootuse nurjumist jõupingutused paarile lõigule, et püüda teha seal suurpealetung. Korraga, ühel ja samal päeval, ilmusid Viru-vastased kirjutised kolmel rindel, Õhtulehes, Delfis ja Päevalehes, rünnaku eestvedajateks Deivil Tserp, Märt Roosna ja Peep Pahv. Uue laskemoona ehk uute tõsiasjade puuduse tõttu veeretasid nad ladudest välja vananenud tehnika ehk aastaid keerelnud kuuldused ja spekulatsioonid. Nii nagu venelaste suurpealetung ei toonud edu, ei nihutanud ka need kolm rünnakut Viru-vastast rindejoont.
Ukraina, kelle väed on vähemuses, on teatavasti panustanud täppislöökidele vaenlase tagalasse, et häirida tema logistikat. Nii on ka kergejõustikuliit ning tema toetaja EADSE saanud pidevalt lööke tagalasse. Tule alla on jäänud Teigamägi, Berendsen, Lippe, Väät, Vallimäe, isegi Sukles EOKst, mis on ilmselgelt seganud neil regrupeerumast ning uue rünnaku ettevalmistamist. Nii nagu Vene vägede hulgas, nii on ka Viru ründajate hulgas saanud lööke eelkõige nende juhtimispunktid ja koondumisalad.
Nagu Venemaa kaasas sõtta mobiliseerituid ehk tšmobikuid, mobiliseeris oma jõude ka kergejõustikuliit. Ta mobiliseeris Kaukise ja Nazarovi, lisaks vabatahtlikud Lusti ja Ljadovi. Aga tšmobikutest pole suurt tolku, nende motivatsioon olevat madal. Sama siin. Kuulda on, et mõlemad, nii Kaukis kui Nazarov, püüavad rindele lahingusse minekust kõrvale hoida. Liiguvad jutud, et Kaukis on haavata saanud ja sattunud haiglasse ning Nazarov on üldse põgenenud, kuuldavasti koguni üle ookeani. (Kes on wagnerlased? Äkki Roosna, Tserp ja Pahv?)
Teatavasti kukkusid Venemaa põhjendused Ukraina vastu sõja alustamiseks kokku. Enam pole eriti juttu Ukraina denatsifitseerimisest, nüüd on juttu juba Venemaa kaitsmisest. Samamoodi on õigustusi vahetanud ka kergejõustikuliit: algul oli uurimise tuumaks Viru läbisaamine Bruusiga, aga kuna on selgunud, et sel teemal esitatud süüditused on tühi õhk, siis on fookus nihutatud sujuvalt uutele põhjendustele, kolme anonüümse sportlase kaitmisele.
Aga kui pealetung seisab, siis mis selles olukorras Venemaal üle jääb? Üks variant on ähvardada tuumapommiga. Sama teeb kergejõustikuliit, kes on saanud aru, et konventsionaalne rünnakuüritus Bruusi juhtumi kaudu on kokku varisenud ning seal edasiliikumist loota pole, mistõttu on kergejõustikuliit hakanud rääkima oma tuumapommist, A-st, B-st ja C-st, mis pidavat tekitama vastasele täieliku hävingu.
Venemaa tuumaähvardust ei võta enam peaaegu keegi tõsiselt, ammugi mitte Ukraina, ja paistab, et ka Viru ei lase end kergejõustikuliidu tuumaähvardusest kõigutada. Ukraina on öelnud, et rahu saab saabuda ainult siis, kui Venemaa on tema territooriumilt minema löödud ja Ukraina alad vabastatud. Viru on advokaati võttes saatnud sama sõnumi, et rahuläbirääkimisi ei tule ning ta tunnistab vaid enda tegevusõiguse täielikku taastamist. Enamgi veel: nii nagu Ukraina kavatseb endale kallale tunginud Venemaa viia sõjatribunali ette, nõnda on ka Viru lubanud endale kallale tungijad viia kohtu ette.