Meil ei ole rattasõidust midagi rääkida - Mihkel Räim Vuelta eilsel etapil kõige viimane ja Martin Laas tagant kolmas, nagu ka kokkuvõtteski (Räim tagant seitsmes), ning Tanel Kangertil Giro d'Italial kõik etapivõidu lootused luhtunud -, ja ausalt öeldes ongi rattasõidust palju olulisemaid asju praegu, nagu abielureferendum, mis teemal käib üha suurem väänamine, manipuleerimine, vassimine. Kohe näitan seda.
Referendumivastased pole väsinud kordamast, et rahvaküsitlust abielu kohta ei ole vaja, ei ole vaja, sest perekonnaseadus juba määratleb abielu mehe ja naise liiduna.
Referendumi küsimuski pole veel kokku lepitud, kui juba tuli roheliste petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks, et võimaldada abielu ka samast soost paaridele.
Nii palju siis sellest jutust, et referendumit ei ole vaja, sest perekonnaseadus juba ütleb seda, mis ta ütleb...
Seega siis: referendumit on väga vaja, sest juba on mindud perekonnaseaduse kallale.
Kuidas seda asja aetakse?
Mäletate, ma rääkisin kevadel Vikerraadios Eesti ajakirjanduse kallutatusest vasakule. Paljud ei tahtnud uskuda, kisasid vastu, et nii ei ole.
Aga ma toon teile ühe näite laupäevase Postimehe teiselt küljelt.
Seal on noor ajakirjanik Henry-Laur Allik teinud kümne inimese seas küsitluse, kas abielu peaks olema mehe ja naise liit.
Kus ta küsitles? Tallinnas Tammsaare pargis. See park on tuntud noorte kogunemiskohana. Sealt ka nende üleesindatus kümne küsitletu hulgas: 15-, 16-, 16- ja 17-aastane. Kõik nad väljendavad poolehoidu samasooliste abielule. Eesti seaduse järgi võib rahvahääletusest osa võtta Eesti kodanik, kes on rahvahääletuse päevaks saanud 18-aastaseks.
Ka on küsitluses mehed alaesindatud, neid on kümnest neli. Mehed, nagu senised avaliku arvamuse uuringud näitavad, on naistest vähem varmad homokooslusi pooldama. Nendest neljast mehestki kaks ehk pooled on need, kellel rahvahääletusel osalemiseks vanuse järgi õigust pole.
Märkimisväärne on küsitluses vanemate inimeste arv. Üks 60ndates naine ja lisaks üks naine 52, teised kõik alla 50. Nende keskmine vanus alla 34 aasta. Aga Eesti inimeste keskmine vanus on üle 40 aasta, ja kui me jätaksime arvestusest välja alla 18-aastased, siis peaks referendumil hääleõigust omavate inimeste keskmine vanus tõusma 50 kanti. Mis tähendab, et Postimehes esitatud küsitlus ei ole representatiivne, ja mitte ainult sel, vaid ka eespool loetletud põhjustel.
Varasematest avaliku arvamuse küsitlustest teame, et mida vanemad inimesed, seda rohkem on nende seas neid, kes pooldavad abielu ainult mehe ja naise liiduna.
Muidugi võib vastu väita, et ega ajakirjanduses küsitluse läbiviija pea lähtuma sellest, kellel on õigus rahvahääletusel osaleda ja kellel mitte, vaid et ta tegi lihtsalt oma küsitluse olenemata sellest, milline on inimeste vanus. Nõus. Nagu olen nõus ka sellega, et see, mis lehes ilmub, ei peagi olema raudselt sotsioloogiline küsitlus kõigi sellest tulenevate reeglitega.
Aga siin on veel üks küsimus, palju olulisem ja suurem: kas Postimehe küsitlus on õiglane, kas läbiviija on andnud endast parima, et saavutada maksimaalselt objektiivne, usaldusväärne, tõsiseltvõetav tulemus?
Vastus on, nagu eelnevaga näitan, et ei ole. Tema tulemus on 30% mehe-naise abielu poolt ja 70% homoabielu poolt. Kui te nüüd vaatate kõiki viimasel ajal tehtud sotsioloogilisi, suure valimiga küsitlusi Eestis, siis need on järjepidevalt andnud täpselt vastupidise tulemuse: umbes kolmandik homoabielude poolt ja kaks kolmandikku vastu. See on ka tegelik põhjus - mitte see, et mehe-naise abielu on seaduses juba nagunii kirjas (väide, mille tühisust siin oma kirjutise algul juba näitasin) -, miks mitmed poliitikud, avalikult sõnavõtjad, aktivistid, eriti just vasakliberaalid, on abielureferendumi vastu.
Mida Postimehes avaldatud küsitlus siis teeb ja saavutab? See loob täiesti suvalise (või siiski sisimas läbimõeldult kallutatud?) ja mitterepresentatiivse ning valimi poolest kallutatud küsitlusega pildi, nagu oleks avalik arvamus homoabielu suhtes varasemaga võrreldes muutunud 180 kraadi (kaks kolmandikku poolt).
Minu hinnangul, lähtudes eelnimetatud faktidest, on tegemist manipuleeriva, kallutatud ja ebausaldusväärse materjaliga, millele paraku annab tõsiseltvõetavuse - eksitava tõsiseltvõetavuse! - templi see, et Postimees on selle vähimagi kriitikata avaldanud.
*
Kui keegi peaks küsima, miks ma arvustan oma tööandjat, Postimeest, siis vastus on lihtne: sellepärast, et ma hoolin. Väga hoolin. Ma tahan, et meil tehtaks paremat ajakirjandust. Mul pole mõtet arvustada Eesti Päevalehte või Delfit, sest miks peaksin nende puudustele ja möödapanekutele tähelepanu juhtima? Tegelgu sellega ise, kui vajalikuks peavad. Ja teine küsimus: miks arvustan avalikult, mitte ei vii seda probleemi maja sees kitsasse otsustajate ringi? Sellepärast, taas kord, et hoolin, väga hoolin. Ajakirjandus on avalik, siin ei ole midagi võimalik varjata, ja kui julgesid teha (sellise küsitluse, nagu Postimees tegi ja avaldas), siis julge ka avalikult vastutada selle eest. Usun, et avalikus tegevuses, nagu seda on ajakirjandus, viib edasi ainult avalik kriitika, mitte see kriitika, kus jääb kusagile kabinettidesse. Liiati, muide, on suurtel lehtedel selline ametimees, nagu ombudsman, kes avalikult arvustab väljaande ajakirjanike tööd. Meil Eestis selliseid ametimehi ei ole. Aga kas see peaks tähendama, et mu vabatahtlikku, südamest tulevat ja hoolivat tegevust selles suunas peaks kuidagi liistule tõmbama?
Foto 1: Sotsiaaldemokraatide korraldatud meeleavaldus LGBT kogukonna toetuseks eelmisel pühapäeval Tallinnas Vabaduse väljakul. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
