Pullerits: Uus tase üheainsa liigutusega

Mõned inimesed on kritiseerinud - ja põhjendatult, tunnistan -, miks ei ole nad viimasel ajal saanud mult sportlikku nõu, mis aitaks tulemusi paremaks teha. Parandagem see viga, ja kohe topelt: et ei paraneks üksnes tulemused, vaid elukvaliteet üldse.

Ütlen otse: head inimesed, te ei tea ise ka, kui halvasti teiega lood on. Ja kui lihtsalt asju paremaks saab muuta.

Vean kihla, et enamikul on selgroolülide juures asjad paigast ära, nagu on olnud mulgi. Seetõttu suruvad ribid rinnal kokku ning piiravad korralikku hingamist. Loo kurbloolisus on selles, et enamik ei saa sellest aru, kuna on kas sellega harjunud või ei oska sellele tähelepanu pöörata.

Ega ma ka osanud, kuni sattusin mõni aasta tagasi kannatraumaga nõelravitseja, massööri ja kiropraktikat valdava Urmas Heinmetsa juurde. Ühe raviseansi aegu ütles ta mulle põgusalt peale vaadates, et ribid on paigast ära. Ise ei saanud sellest arugi. Ta tegi korra krõksti! ja kae imet - ribid läksid paika.

Siis juhtus ta mind mõne aja möödudes nägema "HommikuTVs" ja ütles, et mul on neli ribi taas ära vajunud. Kust ta teab, imestasin. Ja näe imet, nii oligi - tõmbas ribid jälle paika, ja neid oli tõesti neli. Olemine läks kohe paremaks.

Sel talvel tundsin, et ribid on uuesti rinna peal totaalselt kokku vajunud. Eriti külili magades annab tunda - siis tajud, kuidas need suruvad keskelt ebameeldivalt kokku. Läksin Heinmetsa jutule.

Tal ei olnud vaja pikalt aru pidada. Viskasin mantli ja pintsaku seljast, seadsin käed rinnal vaheliti õlgadele, lasin hästi lõdvaks, Heinmets seisis mu taha, võttis kätega mu õlavartest kinni ja tegi spetsiifilise liigutuse (ärge ise kodus naabrimehe abiga proovige - võite end sandistada!). Krõgin käis seljast läbi ja hingamine läks kohe palju paremaks. Segamatumaks, puhtamaks, kvaliteetsemaks. Kui nüüd veel suusad ka alla saaks, küll siis paneks...

Samalaadset nippi, aga kaelaga, on mulle teinud korra Lauri Rannama, Eesti suusakoondise kondiväänaja ja lihasemudija (vabandust belletristliku väljenduse pärast, sest täpset ametinimetust pole käepärast). Ta võttis mu pea massaaži käigus oma käte vahele ja tegi kergelt ühele poole krõksti - imelik jutt käis seljast ja kaelast läbi, kuid olemine läks palju klaarimaks. Siis tahtis pead ka teisele poole käänata, aga mul oli kartusest pinge sees. Kuid ega see teda takistanud. Rannama ütles, et siis tuleb patsient ära petta - mida ta mõne aja möödudes ka tegi. Ja siis hakkas oi kui hea tunne: nagu oleksin uuesti sündinud ja nägijaks saanud. (Seda kaelakäänamist ärge laske mingil juhul asjatundmatul teha, sest küllap olete Ameerika filmides näinud, kuidas just seesuguse võttega tapetakse inimesi.)

Rannamal vaevalt igaühega aega tegelda on - ja minagi läksin tema juurde alles viimases hädas ning keset suve, mitte suusahooajal -, kuid kes Heinmetsa käe alt abi tahab loota, need võin tema juurde juhatada. Olen tema patsientide hulgas näinud nii maailmatasemel Eesti sportlasi kui megarikkaid äriinimesi, aga mul pole õigust neid delikaatseid isikuandmeid avaldada. Isegi siin blogis mitte.

Foto 1: Soomlanna Virpi Kuitunen suusatab Stockholmis kuningalossi ees. Foto autor: AFP / Soren Andersson / Scanpix
Foto 2: Urmas Heinmets. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 3: Urmas Heinmets panemas aastaid tagasi nõelu Priit Pulleritsule. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix

Pullerits: Täitsa lõpp!

TÄIENDATUD LÕPUS, KOGUNI KAKS KORDA. Kui midagi on läinud totaalselt puusse, tuleb abi otsida klassikuilt. Näiteks Mati Alaverilt, kes Timo Simonlatseri 34. koha järel U-23 vanuseklassi MMil ütles: "Ühest vastust kesisele esitusele pole, peame tegema tõsisema analüüsi."

No analüüsime siis, aga mitte Simonlatserit, vaid võistleja nr 69 (no on ikka number...) eilset esitust Tartu sprindisõidus.

Atomicu võistlussuusad olid? Olid. Swixi jäigad kepid olid? Olid. Suusad Silja Spordis värskelt vastavalt oludele määritud olid? Olid. Tervis oli korras? Oli. Puder oli söödud? Oli. Trenni oli tehtud? Oli. Enne võistlust puhatud oli? Oli. Koguni kaks päeva möödus trennita.

Aga miks, kurat, miks, siis absoluutselt tulemust ei tulnud? Ja enam veel: miks tulemus oli lähirivaalidega võrreldes palju hullem, kui eales varem?

Haanja maratoni avatud rada võistluslähedases tempos pühapäeval läbi sõidetud oli? Oli. Soojendus oli eile tegemata jäänud? Oli. Pikk ja pingeline tööpäev oli selja taga? Oli. Sprindiliigutused oli treenimata? Olid.

Ja ikkagi ei seleta see, miks absoluutselt tulemust ei tulnud?

Arvan, et ma ei saanud eilsel Tähtvere kohati pehmel ja siis jälle paiguti libedal sprindirajal lihtsalt hakkama. Jah, soojendus jäi ära, sest kohale jõudes polnud mul aimugi, et selleks oli eraldatud vaid kümme minutit enne starti, ja hiljem mitte sekunditki. Kuna võistlussõite oli lubatud teha kolm (millest arvesse läks kaks paremat ehk 2x800 meetrit), tegin esimese stardi rahulikus tempos lihtsalt selleks, et rajaolude ja tingimustega tutvuda. (Pärast sain asjatundjailt kiita, et vähemasti pea mul töötas.)

Ja kui siis pärisvõistlusstardis hoo sisse lükkasin, avastasin koheselt, et enamik energiat kulub tasakaalu hoidmiseks. Juba stardisirgel kippusid suusad laiali libisema, siis tuli paksu lumega täidetud kurv, mille läbimiseks polnud enam mitte mingisugust kasu sellest tehnikatunnist, mille olin Jaak Teppanilt võtnud, seejärel tuli pikem kergelt vastumäge ja tugevalt vastutuult sirge, kus mõneti ebastabiilne reljeef ja lumekate ajas liigutused päris sassi, ja tundus, et mida rohkem rabeleda, seda vähem on tolku - igatahes oli see kokkuvõttes kõige õudsem suusatamine, mida ma sel olematul talvel teinud.

Teiseks võistluskatseks tegin järelduse, et peab kasutama pikemat liigutust, kuid ei olnud sellestki kasu. Aeg tuli veelgi kehvem. Koguni nii kehv, et seda ei ole mõtet siin avaldada.

Vabandada ei ole siin mitte kui midagi. Kõik olid ühesugustes santides tingimustes, ainult et enamik mehi jõudis korralikult sõita, aga mõni mees ei tulnud asjaga üldse toime.

Ei tea, kas peaks Alaveri endale treeneriks võtma - selles mõttes, et kindlasti on tal palju lihtsam leida üles minusuguse nõrgad kohad ja puudujäägid kui nuputada kaugelt Eestist, miks Simonlatser kusagil kaugel Euroopas alt läks.

Lühidalt: tulemus oli nii masendav, et parem ongi, kui talv läbi saab. Et nüüd on kõigega täitsa lõpp.

***
Lõpuks sain suure kaotuse jälile. Helistas mu õpilane Pavo Raudsepp - mõnikord on õpilane targem kui õpetaja - ja laulis oma kogemusest mu suure allajäämise põhjused ette:

esiteks, suusk oli kehv, sest eilne ilm nõudis selliseid sõiduvahendeid, mida tuleb tikutulega otsida ja mille tema oli alles 20-aastaste otsingute järel endale hiljuti leidnud;
teiseks, kindlasti vajusid mu kepid pehmes lumes läbi, sest mu tõuge oli nende olude jaoks liiga tugev;
kolmandaks, mul puudus abimees, kes oleks enne starti saapatalla alt nätske lume ära lükanud;
ja neljandaks, mul polnud teist abimeest, kes oleks enne starti lihased läbi saputanud.

Raudsepp hindas, et seetõttu läks kaotsi vähemalt 30, kui mitte 45 sekundit. Kui tema kogemusi uskuda, siis ilmselt oleksin täieliku klapi korral suutnud kui mitte kogu eilse võistluse võita, siis vähemasti suusaareenile naasnud ja eile kolmandaks jäänud Erkki Jallaist jagu saada.

Edasiseks sain Raudsepalt sellised kasulikud näpunäited: sellistes oludes nagu eile on kõige tähtsam tasakaal - seda tundsin ka ise, tõepoolest -, mis tähendab, et tuleb suuta igast asendist tõugata; ja teiseks, tähtis on, et tasakaaluga käiks kaasas jõuline tõuge. Nii lihtne see ongi. Nii et elame veel!

***
Aga nüüd fiasko põhjustest, tõsiselt. Mu jooksutreener pakkus - ja õigesti pakkus, olen kindel, sest esiteks tunneb ta mind ja teiseks teab ta üksipulgi vastupidavustreeningu kõiki põhimõtteid -, et esimene hävingu põhjus peitus selles, et pühapäeval sõitsin tugavas tempos Haanja maratoni avatud rada ja kahe päevaga ei taastu sellest ära, ning teine põhjus oli selles, et tegemata olid sprindiks vajalikud treeningud ja samuti jäid soojenduseks tegemata lahtisõidud, ilma milleta pole võimalik kiiresti liikuma saadagi.

Nii et case closed ehk kaasus lõpetatud.

Fotod 1-3: Eilne Tartu suusasprindivõistlus Tähtvere spordipargis: Fotode autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pullerits: Üks Vasaloppeti kangelastegu juba tehtud

Järgneva kirjutab tegelikult üks teine Pullerits - Teet Pullerits. Minu vend, kes saab varsti 41, elab perega juba ligi tosin aastat Rootsis Göteborgis ja töötab seal arstina ning oli sunnitud (sic!) kaks päeva tagasi Vasaloppeti läbi sõitma. Kuidas see juhtus ja mis seal juhtus ning mida Vasale minejail tema nähtust-kogetust kõrva taha panna, sellest nüüd ta raporteeribki.

"Kui sõprade käest sünnipäevaks saadud kingitust lahti pakkima hakates tuleb kõigepealt välja suusamüts, seejärel mustikakisselli pakk ja edasi suusamäärde tuub, pole enam mingit põhjust kahelda: viimase asjana ümbrikusse seatult avaneb teade, millega oled fakti ette pandud, et nooruse säilitamise huvides on sõbrad sind registreerinud järgmise aasta Vasaloppetile. Lohutuseks vaid nii palju, et sünnipäev on mul õnneks aprillis, mistõttu ettevalmistusperiood ei saa mitte väga lühikeseks jääda, ja et distantsiks valitud avatud rada, mis jääb õigest Vasaloppetist maha osavõtjate arvukuse, kuid mitte distantsi pikkuse poolest. Aga kas aitavad need punktid loodusseaduste vastu?

Göteborg on nimelt õnnistatud mere-äärse asukohaga, kus näiteks tänavuse talve ainus lumi kestis 5. jaanuari õhtust 6. jaanuari keskpäevani. Looduslik lumepiir paiknes sel aastal 300 kilomeetrit põhja pool ja ainus lähikonnas asuv kunstlumerada 60 kilomeetri kaugusel Boråsis lubas vahelduva eduga tiirutada vaid 400-650 meetrisel rajal 50 Rootsi krooni (ca 80 EEK) eest päevas. Neid tiire Boråsis sai enne Vasaloppeti radadele suundumist kogutud 140 kilomeetri ringis.

Pole siis muidugi ka imestada, et taolistes tingimustes ei pööra inimene suusavarustuse soetamisele erilist tähelepanu. Kui Priit mind suvel Göteborgis külastades garaažinurgas minu halle määrdevabu rahva-Fishereid nägi, imestas ta, mis lauad need on: Eestis ei näe taolisi ürgajast pärit liikumisvahendeid kusagil. Ja kui ma jõulude ajal Eestis viibides Priiduga koos Otepääle kunstlumerajale siirdusin ning temalt laenatud suusavarustuse juurde tahtsin teksapüksid jalga tõmmata, keeldus ta minuga enne teele asumast, kui olime teinud peatuse Silja Spordis ja sealt Norra värvides suusakombinesooni ostnud.

Mõistes, et tagasiteed enam ei ole, tuli pärast Göteborgi naasmist seada sammud Vasaloppeti ametliku poe poole, mille omanikud on Rootsi koondislane Mathias Fredriksson ja treener Magnar Dalen. Sealt ostetud uusi Madshusi suuski samades tingimustes vanade laudadega võrreldes jõudis pärale arusaamine, miks ma varem Boråsis enamikul suusatajatel jalus koperdasin. Ning samasse poodi jätsin suusad ka paar päeva enne Vasaloppetile siirdumist ettevalmistamiseks: 300 Rootsi krooni (ca 500 EEK) lugu, kuid hilisema kogemuse najal arukalt tehtud investeering. Muidugi, ka Vasaloppeti toimumispiirkonnas on igasuguseid määrdeteenuse pakkujaid kuhjaga, hinnasiltidest jäi silma 450 SEKi harrastajatele ja 750 SEKi võistlussuuskadele.

Avatud rada ehk Öppet spåri saab sõita kahel päeval, pühapäeval ja esmaspäeval nädala jagu enne õiget Vasat. Pühapäeval oli startijaid 5800 ringis, esmaspäeval 3500. Tagantjärele tark olles tegid õige panuse esmaspäevased startijad, mina nende hulgas.

Kui ma pühapäeva õhtul oma sõbra Peteriga Morast 16 kilomeetrit põhja pool asuvasse Orsa linna ööbimiskohta jõudsin, sadas lohutamatut sügisvihma ja üks samal päeval rajal olnud mees kurtis, et ta ei taha küll meid kui uustulnukaid hirmutada, aga tema seitsmeaastase Vasaloppeti-karjääri jooksul oli seekordne sõit kõige hullem: rajad, nii palju kui neist järele jäänud, kohati saapakõrguselt vett täis.

Seda meeldivam oli tõdeda, et vähemalt antud juhul oli ilmaennustus märki tabanud. Esmaspäeva hommik ootas selge taeva ja paari miinuskraadiga ning taoline päikseliselt leebe kevadtalvine ilm kandis terve päeva. Rajad olid värskelt üle aetud, ning mida teevad üksikud miinuskraadid eelmise päeva vesiste tingimustega – see on füüsikaseadustest tuletatav.

Avatud rajale saab startida vabal hetkel kella 7 ja 8 vahel hommikul. Bussitransport Morast väljumisaegadega 5-5:30 tuleb vähemalt 3500 osavõtja puhul hiilgavalt toime. Ka rajale siirdudes saab esimese kurikuulsa Säleni tõusu raja 3. kilomeetrini, mis suurel Vasal julmalt kuni tunniks ära ummistub, enam-vähem rahulikult võtta, kepitorked ja kandadel tallamised välja arvatud. Pidamine peab muidugi alguses paigas olema ja nii palju, kui igasuguste määrdevahendite müüjate käest uurida, ei soovitanud keegi midagi muud kui universaalkliistrit.

Säleni mäe tipus parasjagu sooja saanuna jõudis pärale ka arusaamine, et libisemine on suuskade ja ilma kombinatsioonis suurepärane. Paaristõukeline sõidustiil, mida ma erinevalt Priidust oma nõrgimaks küljeks pean, kandis headel radadel suurepäraselt ja kui arvestada, et minu varasema treeningplaanita treeningprogrammi pikim sõit oli 30 km (millest 5 viimast olid parasjagu piinarikkad), kulges sama distants nüüd täiesti tüsistusteta. Pärast teist vaheajapunkti Mångsbodarnas 24. kilomeetril on veel ligi 5 kilomeetri ulatuses lausa puhkust pakkuvaid laskumisi, nii et kui ma seatud plaanist 10 km/h olin äkki 15-20 minutiga ees, mõtlesin vaid, et küllap lõpus jõuan väsida.

Hoiatusmärguanne sellest jõudis lihastesse umbes 40. kilomeetril. Olin just kolmandas vaheajapunktis Risbergis manustanud tavapärased 3-4 topsi kas puljongit, mustikakisselli või spordijooki, aga senist energiaküllust valdavalt lamedatel lõikudel ei tundnud organism enam sugugi mitte. Spordipoodide super-power-energy-vit-protein energiabatoone olin elus esimest korda tarvitanud veerand tundi enne hommikust starti, nüüd oli aeg vöökotist järgmine välja õngitseda. Ja hakka või uskuma selle mõjusse, aga väsimusmärgid taandusid ja poole maa peal märkisin ajaks 4:03.

Uued probleemid algasid pärast Evertsbergi kontrollpunkti 43 km enne lõppu, kus diktor optimismi süstivalt teadustas, et järgnevalt on rada kuni finišini Moras valdavalt allamäge. Ka rajaprofiili vaadates olin arvestanud selle lõiguga eeskätt taastumiseks, aga rajaolud ju ei küsi.

Libisemine oli endiselt super, ilmselt ka enamustel kaaskulgejatel, ja kiirused kasvasid nii mõnelgi laskumisel päris hirmsaks. Isegi mõistusevastaselt pikka vahet hoides ei saanud siiski kindel olla, et kusagil kurvi taga ei oota lebav takistus. Vististi neli kukkumist kogunes lõppkokkuvõttes endale ja ainult ühe puhul olen nõus süü täielikult oma peale võtma. Kusjuures kukkujad tavaliselt, isegi äärmistel radadel, ei ürita mitte kiiresti rada vabastada ja ennast raja kõrvale veeretada, vaid üritavad ennast otse rajal uuesti püsti ajada või äärmusliku näitena pargivad ennast püstiajamisürituse käigus risti üle kahe raja, mis põhjustas ühe minu kukkumise.

Finišijärgses riietusruumis võis kokku lugeda vähemalt kümmekond tõsiselt plaasterdatud verist nägu, sinikaid märkas paljudel ja mu endagi tütar sai tõsise šoki minu 13-sentimeetrist tumelillat verevalumit takseerides. Katkised kepid raja ääres andsid tunnistust, et konteinerijagu tagavaravarustust kontrollpunktides ei ole mitte liiast.

25 kilomeetrit enne lõppu muutus rada jääks. Mis libisemist enam sugugi paremaks muuta ei saanud, küll aga tekkis probleeme pidamisega isegi väikestel tõusudel. Tõmbasin kliistrit, mis suuresti ära kulunud, lisaks – esimesel korral vähe tolku, ent teisel üritusel paksema kihiga sain enam-vähem talutava tulemuse. Kontrollpunktide määrdeteenuse putkade juurde, kus osutatakse tasuta häda-abi pidamise parandamiseks, tekkisid ka keskmise suurusega järjekorrad.

Ent jäised rajad lubasid viimased 20 km peaaegu pidevalt ainult paaristõuget kasutada. Enda sõidugraafikut vaadates (igal huvilisel on Vasaloppeti koduleheküljel online’is võimalik jälgida kõikide osavõtjate vaheaegasid) selgus meeldiva tõena, et viimase 20 km kiirus oli kogu distantsi suurim ja Mora finišikanga alt lükkasin end läbi ajaga 8:07.06.

Kaks asja, mis üllatasid: 1) Vasaloppeti rada on kerge profiiliga ja 2) isegi minusugusel enda arust nõrgal paaristõukajal on suur osa rajast võimalik paaristõugetega läbida (vähemalt hea libisemise korral...).

Ja kui keegi ei tea, mida Priit Pulleritsule kinkida, siis inspiratsiooni võib esimesest lõigust saada."

Foto 1: Vasaloppeti kõige esimene tõus, kus alati tekivad pikad pudelikaelad. Foto autor: Ulf Palm, Scanpix
Foto 2: Eesti lipp esmaspäeval Vasaloppeti finišikoridori kohal. Foto autor: Teet Pullerits
Foto 3: Vasaloppeti stardieelsed hetked. Foto autor: Ulf Palm, Scanpix
Foto 4: Vasaloppeti üks vaheajapunkte. Foto autor: Ulf Palm, Scanpix
Foto 5: Liidergrupp 2005. aasta Vasaloppetil. Foto autor: Krister Halvars, Scanpix
Foto 6: Teet Pullerits päeva pärast Vasaloppeti avatud raja sõitu finišikoridori kõrval. Foto autor: Teet Pullerits
Foto 7: Teet Pulleritsu nn sõiduprofiili diplom, mis maksab 50 Rootsi ehk 80 Eesti krooni; diplomile kantud andmeid saab internetis ka tasuta vaadata. Foto autor: Teet Pullerits

Pullerits: Millega mõned mehed puusse panevad?

Järgnevad näited on ühe mehe kohta, aga mõelge, äkki käivad need kuidagi kellegi kohta veel. (Ja ärge ennast unustage.)

Art Soonetsil peab olema telefon, millel on raadio, et seda saaks trennis kuulata - aga tal ei ole treeningplaani.

Soonetsil on isegi tööl käies käe peal kell, mis mõõdab pulssi ja muid näitajaid - aga tal ei ole treeningplaani.

Tal on kodus suusapukk, millel suuski määrida - aga tal ei ole treeningplaani.

Tal on auto, kuhu mahub vähemalt neli paari suuski, ja katusel raam, millele kinnitub vähemalt kolm ratast - aga tal ei ole treeningplaani.

Tal on suusakepid, millel on kõige paremad, Sträp-sidemed, ja kes teab mis vidinad veel - aga tal ei ole treeningplaani.

Tal on mingid hõbedase niidiga sokid, mis pidid jalas eriti head olema - aga tal ei ole treeningplaani.

Tal on pähe panna igat sorti kalleid prille iga ilma jaoks, nii et jätkub sõpradelegi - aga tal ei ole treeningplaani.

Ja mis plaanist siin rääkida. Tal pole treeneritki.

Ja mis siin treenerist rääkida, kui ta ei tee õieti trennigi.

Mul on kümne aasta vanune Nokia, pulsikella pole eales olnud, nagu ka mitte suusapukki, auto võttis naine juba ammu enda käsutusse (ja ega sinna suusad hästi sisse mahukski, ratastest katusele rääkimata), ühed suusakepid läksid hiljuti katki ja teised sain poolkasutatuna allahindlusega, sokkides pole hõbedasi niite tuvastanud, küll aga jäi pärast Haanja sõitu seal silma suur auk, ja prille on vaid üks paar (värvitute klaasidega, teevad argipildi selgeks).

Aga mul on treeningplaan. Mul on treener (tegelikult on neid koguni kaks, üks suveks, teine talveks). Ja ma teen trenni.

Tulemus: Soonetsist pole juba ammu enam mingit vastast. Hullem veel: Soonetsit pole juba ammu kusagil treenimas ega võistlemas näha olnud.

Järeldus: spordis tuleb eristada oluline eba- ja vähemolulisest ning tegelda ennekõike olulisega.

Homme räägin teile mehest, kelle erinevus Soonetsist on veelgi suurem, aga kes sel aastal on teinud Vasaloppetil kõvema sõidu kui Soonets ükskõik kus tänavu. Nii et Vasa-mehed, püsige lainel!

Õhtul viib Soonets mind oma autoga Tallinnast Tartu tagasi. Niigi palju temast kasu.

Foto 1: Art Soonets mulluse Tartu maratoni stardi eel Otepääl. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Art Soonets (vasakul) ja Priit Pullerits pärast sõbralikult kõrvuti finišeerimist mullu Tartu maratonil Elvas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Pullerits: Haanja maraton testitud! Mis hinnaga?

Art Soonetsist, kelle juhitavast Scanpixi firmast pärineb enamik selle blogi fotosid, pole meest. Ta lubas, et tuleb Haanja maratoni avatud raja sõidule, aga hommikul teatas, et ei tule. Ja teate, mis ta siis tegi? Saatis enda asemel asendusmehe.

Ja ma võtsin Haanjasse kaasa veel kaks paari suuski, et oleks valikut, millistega Soonetsile kandu näidata. Ühed olid võistlus-Fischerid, millel oli endiselt Otepää MK-etapi eelsest ajast all Eesti koondise boksis pandud sulailma kliister. Aga kuna Haanjas oli eile hommikul rada jäine, jäid need professionaalselt ettevalmistatud suusad ootama järgmise nädala pärismaratoni, mis, kui see toimub, toimub kindlasti vettinud rajal. Läks käiku teine paar: mitme aasta vanused sinihallid rahva-Fischerid. Aga selle eest tuli päris kallist hinda maksta.

Kallis polnud Haanjas suuskade määrimine - sada krooni on tavataks -, vaid kalliks läks maksma määrimise tulemus.

Kell üksteist, ametlikuks avatud raja avamise ajaks, ilmus platsi ka Soonetsi saadetud asendusmees, Haanja omamees Tarmo Mõttus, kes on minust seni alati nobedam olnud. Aga ega eilne sõit olnud aja peale. Kuigi Priit Rooden ja Rannar Raantse, kes mind Tartust auto peale võtsid, panid algusest kohe eest ajama. Arusaadav: neil on ju nädala pärast ootamas Vasaloppet - mis Roodeni sõnul neelas eelmine aasta ligi 8000 krooni -, ja selleks oli neil vaja kiiremat liigutust.

Mul tuli peagi hakata Haanja määrdetöö kallist hinda mekkima. Ja et Haanja määrdemehed ei süüdistaks mind subjektiivses hinnangus, annan siinkohal sõna Mõttusele, kes mul esimesel ringil eest sõitis, kuni ta uuesti kätte sain: "Ei sul pea ega libise," ütles ta.

Õigesti ütles. Muidugi pole välistatud, et viga oli odavates suuskades või oskamatus sõitjas, aga fakt oli see, et laskumistel libises Mõttus hooga eest ja tõusudest, kus tema üles sõitis või jooksis, pidin ma kääri kasutama, ja siis tikkusid ka suusad tagasi lipsama.

Esimese 15 km ringi läbisime 50 minutiga, seejärel hakkas lund puistama ning peagi läks see üle vihmasabinaks, nii et libisemine läks järjest nätskemaks. Teisele ringile kulus juba 56 minutit. Siis võtsin joogipunktist juua, aga jook oli nii kuum, et kuni topsi tühjaks sain, oli Mõttus juba kaugele silmist kadunud.

Seejärel hakkasin kasutama seda, mille kohta Mõttus oli esimesel ringil maininud: "Aga paaristõuge on sul nagu loomal." Eks seda ole Tähtvere ringil ka treenitud. Valgustatud raja tagasipöördepunktis sain Mõttuse taas kätte ja jätkasin ülesvõetud hooga. Enamiku tõuse võtsin, jah, paaristõugetega, ja kui see variant käis üle jõu, siis sõitsin mäest üles uisku. Kuid ärge arvake, et see mingi eelise andnuks. Vastupidi. Jaanuari algul Tehvandi rajal kolme ja poole tunni pikkust trenni tehes oli näha, et need, kes uisusammul tõuse võtsid, jäid mu ülesjooksudele alati pikalt alla.

Kahe tunni ja 43 minutiga sai kolm ringi ehk väidetavalt 45 km läbitud. Sama aeg mis kaks nädalat tagasi sealsamas uisku sõites. Mõttus ehk Soonetsi asendaja tuli minut-poolteist hiljem. See oli Soonetsist muidugi pätitemp Mõttus enda asemele rajale saata, sest ta tegi sel talvel ju alles teist klassikasõitu.

Kutsusin Soonetsit, et tulgu vähemalt kolmapäeval Tähtverre Tartu sprindimeistrivõitlustele. Ei saa tulla, ütles ta rõõmsal häälel, sest tal on mingi jalgratturite koosolek. Küsisin, et mida tema jalgrattast teab. Ta vastas, et ega teagi, sellepärast peabki koosolekule minema, et teada saaks.

Ei usu, et Soonetsist ka järgmine pühapäev Haanja maratonil meest on. Aga ta võiks enda asemel Mõttusest siiski mõne kõvema mehe müttama saata.

Foto 1: Tšehh Lukaš Baueri kurvitehnika näide Faluni MK-etapi laupäevaselt võistluselt. Foto autor: Leif Forslund, Scanpix
Foto 2: Rootslase Anders Södergreni uisutehnika näide Faluni MK-etapi laupäevaselt võistluselt. Foto autor: Henrik Montgomery, Scanpix
Foto 3: Tšehh Lukaš Bauer võidab laupäevase Faluni MK-etapi. Foto autor: Henrik Montgomery, Scanpix

Pullerits: Totaalne tohuvabohu

No nüüd ei saa enam miskit millestki aru - keda kuulata ja mida uskuda. Paar päeva tagasi, näiteks, helistas Toomas Leito, Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor (pakkus raha, aga see pole siin oluline), ja ütles, et huvitav, kui ta suusatamisele mõtleb, siis tuleb talle meelde Priit Pullerits, mitte Andrus Veerpalu.

Aga veel mõni päev enne seda oli Postimehe kolleeg Küllike Rooväli toimetusesiseses leheülevaates kirjutanud mu nüüdseks juba katkenud - sest lund ju pole - suusanõuande kohta niisuguse kriitilise arvustuse:

"Treeniv organism Pullerits kirjutab motivatsioonist. Maiuspala neile, kes tahavad leida enda seest motivatsiooni talluda kogu vaba aja suuskadega mudas selle nimel, et saaks selle energia akumuleerida selleks, et saaks järgmisel talvel jälle kogu vaba aja suuskadega mudas talluda. Ja lohutuseks on see, et võidu sõita ei saa ning seeläbi jäävad ära ka pettumused. Tundub, et sama hästi võiks suuskadega varustada ka Keenia või Sahara rahva, las trambivad ringi, ei tee vähemalt lollusi sel ajal. Ja Pariis-Dakari ralli võiks asendada suusamaratoniga Saharaloppet."

Veel eile rääkis Jaak Teppan Tartu Suusaklubist, et järgmisel kolmapäeval toimub Tähtvere spordipargis suur võiduajamine, kaks korda 800 meetrit ehk kaks korda kaks praegust ringi. Ajad liidetakse ja auhinnad antakse ka välja. Aga nüüd vaatan aknast välja ega pole kindel, kas lumi nii kaua vastu peab.

Justkui kevadlaine ennetamiseks tegi Tartu Postimehe juht Vahur Kalmre nädala keskel mulle ettepaneku, et kui võistlusi ei tule, korraldagu ma ise mõni. Ta lubas Tartu Postimehe poole väärikad auhinnad ka välja panna (mingi aktiperformance vms). Tema soovitus oli, et toimuks väljalangemissõit - kõige viimane mees võetakse iga ringi järel maha. Aga et igaüks ikka korralikult enne sõita saaks, oli Kalmre ettepanek, et esimesi mahajääjaid hakatakse rajalt ära noppima alles sajanda ringi järel.

Tegelikult, kui järele mõelda, siis seda polegi nii palju, sest 100x400 meetrit on 40 km ehk ülehomse Haanja maratoni avatud raja sõidu pikkus. Sealsete radade eest vastutav Ahti Utsal kinnitas just telefonis mulle, et avatud raja sõit igal juhul toimub, ainult pole veel teada, millisel rajal.

No võtke nüüd kinni, mida tegema peaks. Alles eile käisin Tähtvere rajal ja võtsin Jaak Teppanilt uisusõidutunde. Just hakkasin kurvitehnikat selgeks saama, et eelmisel võistlusel kaotatud sekundid tasa teha, ja sain nõuandeid ka stardikiirenduse suurendamiseks - Kristjan Oolo pidi sel alal olema Eesti parim, väitis Teppan -, aga nüüd ei ole seda kuskil rakendada.

Tagatipuks segab Erki Nool ka veel vett. Helistas eile ja küsis, mis dopingujuttu ma siin blogis ajan ja asja keeruliseks teen. Ütlesin, et ei mina tea, kus siin see lõplik tõde peidus on, annan vaid edasi infot, mis mul õnnestub välja peilida, ja eks siis lugejad otsusta, mis nad sellega peale hakkavad.

Noole resümee siinse blogi põhjal oli selline, ja pagan, tal on õigus: ei maksa spordis asju keeruliseks ajada ja rääkida igasugustest finessidest, nagu näiteks, et oi, mul pole täna minekut, sest kaerahelbepuder tuli hommikul liiga lahja. Ja tõi näite: kui sa ei suuda trennis joosta 200 meetrit vähemalt 32 sekundiga üle minutilise pausi, on raske loota, et suudad 800 meetrit joosta alla 2.10, ja pudrul pole sellega mingit pistmist.

Selles segases seisus on Noole selge suhtumine ainus konkreetne asi, ja mulle see igatahes meeldib. Nimelt, et spordis ei maksa kaevuda pisiasjadesse ja kõrvalteguritesse, vaid trenni tuleb teha ja suutlikkust kasvatada. Mitte nii nagu mõni mees, kelle nime jätan ütlemata, kes selle asemel, et harjutada, tegeleb kepirihmade ja suusasidemete täiustamisega, õigemini nende täiustamise üle juurdlemisega. No olgu: see mees on see, kes oli eelmine aasta veel põhikonkurent, aga tänavu enam mitte - sest ta on vähe trenni teinud -, kuid lubas sellegipoolest mind Haanjast pärast maratoni Tartusse tagasi tuua. Segane lugu, jah? Sellised sõbrad mul: Art Soonets.

Foto 1: Andrus Veerpalu vesisel Otepää MK-etapi rajal. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Jälle fiasko!?

See oli maailma lühim sprindivõistlus. Aga ei saa aru, miks pidi Jaak Teppan mind jälle lohutama - või puru silma ajama. Oleneb vaaatenurgast.

Teoreetiliselt võttes võinuks mul olla eile õhtul väike eelis. Too umbes 400-meetrine sprindirada, kus Tähtvere spordipargis sprindivõistlus toimus, oli mul päev varem 50 korda läbi sõidetud, nii et pidanuks nüansse teadma.

Ometi tundsin end esimesel sõidul ebakindlalt. Kavas oli kolm korda 400 meetrit, millest arvesse läks kaks paremat. Igatahes jäi avasõidul selline tunne, et üksjagu energiat kulus libedal ja kahe terava kurviga rajal enda püsti hoidmiseks. Sellegipoolest ütles ajamõõtja ametis olnud Teppan juunior, et sõitsin päris hea aja.

Teadagi see tema jutt heast ajast! Eelmisel Tartu suusatalve etapil ütles ta samuti, et sain hea aja, aga pärast tuli välja, et kaotasin talle pisut rohkem kui nelja kilomeetri peale poole minutiga. Seda on palju, väga palju.

Vähemalt lisas Teppan seekord, et hindas mu tulemust teiste minusuguste veteranide ja harrastajate kontekstis, ja märkis, et ega noorte meestega minusugustel võidu kihutada ei maksagi.

Pärast viieminutilist pausi läksin teisele katsele - ja hakkasin kangutama. Tunda oli, et sõit on ponnistav.

Veel neli-viis minutit pausi - rohkem ei saanud võtta, sest starti hakati sulgema - ja kolmas katse. See läks nässu juba algul, kui esimeses kurvis tikkusin välja lendama ja trajektoori parandades hoog maha käis.

Ma ei räägi seda kõike mingiks vabanduseks. Asja iva on hoopis muus: selleks, et suuta võistelda nii, et vähemasti ise sooritusega rahule jääksid, on vaja kogemusi. Üks asi on sõita treeningul 50 ringi, teine asi sel ringil võistelda. Samuti on vaja kogemusi selleks, et osata stardis kiirendada - mu algus oli küll aeglane nagu kaubaautol -, kurvides tempot hoida - kunagi ilmus ajakirjas Kehakultuur pikk järjelugu Valeri Borzovist, kus oli üksikasjalikult kirjeldatud seda, kuidas ta treenis kurvist väljudes kiiruse hoidmist -, järsul mäenukil ots ringi keerata, jne. Kui neid elemente ei valda, tekibki ebakindlus (nagu esimeses sõidus) või hakkad kangutama (nagu teises sõidus) või põrutad sootuks metsa (nagu kolmandas sõidus). Võib-olla mängis mingit rolli ka see, et ettevalmistus on olnud suunatud maratonide, mitte sprindi sõitmiseks.

Siin on tulemused minu vanuseklassis, ja need on kesised (vähemalt mul):

1. Teet Jagomägi 1.00,5+1.03,8=2.04,3
2. Janek Truu 1.01,6+1.03,3=2.04,9
3. Rein Kullamaa 1.06,6+1.07,8=2.14,4
4. Priit Pullerits 1.07,9+1.08,7=2.16,6 (kolmas sõit 1.09,3)
5. Roman Kattai 1.07,8+1.10,1=2.17,9
6. Kalev Vunk 2.22,6
7. Väino Ellamik 2.23,2
8. Margus Kaur 2.23,6
9. Aare Pilvet 2.31,5
10. Andres Pae 2.36,7

Toome võrdlusi ka. Meeste peaklassis võitis Kristjan Oolo 1.48,5ga (53,7+54,8) Allar Kivili (1.54,5), Jaak Teppani (1.59,4) ja Mark Murdvee (1.59,6) ees. Oleksin nende seas olnud seitsmes. 16-aastaste poiste seas oleksin jäänud Marten Marguse järel kuuendaks ja 14-aastaste poiste hulgas Veerpalu-juuniori pidevalt võitva Martti Relli järel teiseks (kaotust 3,3 sekundit). Hea vähemalt, et 12-aastased kaugele-kaugele jäid.

Lohutada võib sellega, et Tartu suusatalve sarja koondarvestuses tõusin Jagomäe järel (30 p) 16 punktiga teiseks. Aga edu järgmise ees on vaid kaks ning veel kahe järgmise ees neli punkti.

Järeldus? Peaks vist ikka vanade liistude juurde naasma ehk kergem on ajakirjanikuna teisi kritiseerida, et nad sõita ei jõua, kui üritada tõestada, et ka ajakirjanikuna võib tulemuslikult suusatada.

Selle tõdemuse pinnalt on igati paslik tervitada sünnipäeva puhul Eesti koondise peatreenerit Mati Alaveri ning soovita talle võite, ikka ja ainult uusi võite.

Foto 1: Andrus Veerpalu (nr 24) võitlemas Otepää MK-etapil sprindi veerandfinaalis. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Peeter Kümmel (teisel positisoonil) Otepää MK-etapi sprindivõistlusel. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Peeter Kümmel rõõmustamas Otepää MK-etapil sprindi veenda koha üle. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Segadused Otepää MK-etapi dopingukontrolliga jätkuvad

Põnevusega on rõõm teatada, et dopinguproovide lugu äsjasel Otepää MK-etapil läheb järjest intrigeerivamaks. Ja otsapidi ka segasemaks.

Nagu olen kirjutanud, peab ajakirjanikul allikaid leiduma igas töölõigus, aga mitte tingimata FISi tippjuhtide ega Eesti koondise pealike hulgas, sest nemad ei poeta suud nii või naa. (Vahemärkusena: ma pole kunagi kasutanud oma treenerit Kalmer Trammi sensitiivse info allikana, selline temaatika ei ole meil isegi kordagi jutuks tulnud - olulised asjad tuleb teineteistest lahus hoida.) Ja nõnda saingi erinevalt sellest, mida mulle Eesti Suusaliidust ja MK-etapi korralduskomiteest oli ametlikult kinnitatud - et Otepää MK-etapil ei olnud võistlusjärgset dopingukontrolli -, teada, et tegelikult võeti laupäeva õhtul, kui väljas oli pimedaks läinud (pean siin pisut vett segama ehk olema ümara jutuga, sest liiga täpse info andmine võib väärt allika reeta), tunni aja jooksul täiesti ametlikult täiesti ametlikus dopinguvõtmise kohas, Tehvandi hotelli toas nr 114, pool tosinat vereproovi.

Nüüd tekib küsimus, et kuidas said Eesti suusaametnikud mulle otse suu sisse tõsise näoga täiesti vale infot puhuda. Aga ei maksa neid süüdistada. Sest dopinguküttimine on väga salakavalaks mänguks muutunud. Usun, et ei teadnud nemadki, kuidas see käib.

Mu allikas seletas, et WADA dopinguanalüüsi strateegiasse on lisandunud mitmeid nippe. Nimelt on just salastatus muutunud selles teemas võtmeküsimuseks. Allikas selgitas, et üks strateegia osa on levitada kümmekonnale inimesele salapärase näoga infot, et "ära kellelegi räägi, aga seekord on nii". Ent just niiviisi saab olla kindel, et see info jõuab paljude kõrvu, kes selle vastu vähegi huvi võiks tunda. Allikas kinnitas, et võttes arvesse varem meedias ilmunud küsimusi, kuhu on varasematel aastatel jäänud Otepääl dopingukontroll, sai sedapuhku kontrollitud just korraldajate struktuuri lojaalsust. Arvesse olla võetud, et küll info lekib, aga vajalikud toimingud peab saama ikka tehtud.

Pisut segane lugu? Eks ta ole, sest arvata võib, et isegi kui ma poole teada sain, siis teine pool või rohkemgi veel jäi ikka salajasse. Kokkuvõttes aga tähendab see kõik, et dopinguproovide võtmine pole nüüdisajal enam nii lihtne ja läbipaistev nagu vanasti, vaid siia on segatud juba paras ports infoga manipuleerimist, jälgede hajutamist, pettesignaalide saatmist jne. Kõik ikka selle nimel, et sportlased kontrollisüsteemi üle ei saaks kavaldada.

Aga ühest põnevast asjast kuulsin oma asjatundlikult allikalt veel. Nimelt see minu kurikuulus ootamatu ja seletamatu teadvusekaotus Eesti suusakoondise määrdeboksis võib olla seotud sellega, et ka määrdekoondiste liikmed on sattunud samuti vere- ja uriiniproovide võtjate märklauaks.

Lugu läheb veelgi segasemaks? Ei, ärge arvake, et ma punun siin vandenõuteooriat. Räägin ikka asjast, faktidest. Ja faktid on need, et suusakoondiste määrdemehi on samuti hakatud viimasel ajal tõsiselt testima.

Kui sellest kuulsin, olin ka algul segaduses, nagu olete ilmselt kõik teiegi, kes te seda siin loete. Aga vähemasti paistab siin olevat mingi selgus majas. Nimelt on mu allika sõnul hakatud uurima, kuidas kõik need mürgised aurud ja ained mõjuvad hooldemeeskondade liikmetele. Nagu minuga juhtunust näha, siis tõenäoliselt mitte kuigi hästi.

Ent sellegipoolest jääb püsti küsimus: kellelt ja mis eesmärgil võeti Otepääl esimese võistluspäeva õhtul üksjagu ebaloogilisel ajal nood kuus salapärast vereproovi?

Fotod 1-3: SL Õhtulehe noore fotograafi Joosep Martinsoni kolm originaalse vaatenurgaga ülesvõtet Andrus Veerpalust Otepää MK-etapi sprindipäeval. Fotod vahendas: Scanpix

Pullerits: Suusatamine - fuck off!!

Mõelge korraks: kas sajameetrisel ringil on võimalik suusatada? Vabandust, ma ei tea, pole proovinud. Aga kahesajameetrisel?

Sellele küsimusele tean küll vastust: on!

Tean sellepärast, et eile proovisin. Ehkki allikas Tähtvere puhkepargist väitis eile oma allikatele tuginedes, et kunstlumest sai valmis 300-meetrine ring, siis nii palju polnud see mingil juhul. Siin on peidus ajakirjanduslik õppetund, et vahendatud allikaid ei tohi usaldada, vaid alati tuleb ise oma silmaga järele kontrollida.

Seda oma silmaga ja suusaga kontrollimist eile õhtul kella kaheksa ajal tegingi ja sain valusa õppetunni. Jah, Tähtvere pargis oli sisse pressitud umbes 200-meetrine ovaal, ühtepidi kergelt mäest alla, siis laugest mäekesest üles. Mul sai juba viiendal ringil villand. Sest lisaks puhus vali tuul ja suusad ei libisenud sel poolvettival lumel, isegi määrimata uisu-Atomicega oli klassikajäljel tegu, et edasi saada. Ühele ringile kulus pisut üle minuti.

Mõtlesin, et teen 15 ringi. Kirusin ja otsustasin peagi, et teen ikka 30, siis vähemalt pool tundi kirjas. Ise mõtlesin: kurat, milleks see kõik? Kas selle nimel, et pühapäeval Haanja avatud rada sõita, kus isegi aega ei võeta? Või selle nimel, et loota kahe nädala pärast Haanja maratoni toimumisele, riskides seal variandiga, nagu juhtus mullu, et määrijad panevad puusse, nii et pole pidamist ega lippamist? Ja edasi? Ja edasi???

Tegin 30 ringi paaristõugetega ära - uisus oli libisemine lausa nullilähedane - ja mõtlesin, et teen veel 30, saab ikka tunni kirja. Ja mõtteis vandusin, oi kuis vandusin. See kõik oli nii tobe ja ajulage/arulage, et oleks keegi mind seal läinud, oleks ta hullumaja arsti kohale kutsunud.

Tegin 60 ringi ära ja mõtlesin, et teen veel mõned. Ümber selle koha, kuhu mõned mehed soovitasid Tauno Kangrol minust skulptuuri teha. (Eile olnuks tal selleks hea võimalus: olin kogu aeg vaateväljas, tegin ühesugust liigutust, lisaks oli lumi skulptureeritav.)

Tegin ära 65 ringi, siis võtsin suusad alt. Kui rada oli ikka 200 meetrit, ja vaevalt ta palju rohkem oli, siis 13 km 1:08ga on ju tõeline algaja tempo. Tahaks loota, et see aeg ei peegelda kadunud suutlikkust, vaid raja ja lume eripära, kus kurvid oli parajasti niisugused, et neid veel nõksu võrra koomale tõmmates oleks suusk värskest jäljest välja lennanud.

Öelge, kurat, miks veel peaks sel hooajal suusatamisega jätkama? Ja ärge hakake taas ajama seda juttu välismaratonidest, mis esiteks, nagu eelmise sissekande kommentaaridest näha, alla 6000 krooni ei maksa, ja teiseks ei pakuks ka mingit rahulolu, sest see oleks ju sama - ja jätke see võrdlus nüüd igaveseks meelde! - , et kui selle naisega, kellesse armusite, abielluda ei saa, siis abiellute paremuselt teise või kolmandaga, ehkki te teda ei armasta (sest armastada saab vaid ühte, mida iganes mehed oma lakkamatu libiido orjana ka ei väidaks). Milleks endale selle libasammuga mentaalset frustratsiooni genereerida? Sel juhul peaks juba ise endale hulluarsti aegsasti välja kutsuma.

Suusatamine - või õigemini see, mis sellest järele on jäänud - on hakanud positiivsete emotsioonide asemel andma ainult negatiivseid laenguid. Praeguses olukorras jätkamine pole isegi mitte masohhism, vaid on enda vägistamine ehk seksuaalselt võimatu akti toimepanemine iseenda kallal (just nii on poliitiliselt korrektsesse keelde panduna väljendi go fuck yourself eestikeelne tõlge).

Peaks vist välja panema kuulutuse: müüa vähesõitnud Atomicu ja Fischeri võistlussuusad ning vähekasutatud Exeli ja aasta aega kasutatud One Way kepid. Saapad saab ka soodsa hinnaga kaasa. Paneks müüki ka Eesti ja USA suusakombinesooni, aga need on spordiajakirjandustöö eest saadud auhinnad ja sellele teele, nagu Björn Borg ja Aavo Pikkuus, et hakata autasusid müüma, ka ei tahaks veel laskuda. Sest ega küsimus ole rahas, vaid küsimus on selles, et mõttetud ja negatiivse auraga asjad kodunt välja ajada.

Mis sedasi? Et hakata jooksma? Siin pean paljastama ühe suure saladuse.

Nimelt jäi sügisel imitatsiooni-ettevalmistus poolikuks. Pärast nn imikal lõikude tegemist hakkas vasaku jala ahhilleuse kõõlus valu tegema. Parema jala ahhilkat on mul sel põhjusel aastate eest opereeritud (doktor Aalo Eller puhastas liidetest), nii et tean väga hästi selle häda sümptomeid ja tagajärgi. Seetõttu jäid sügisel mitmed imitatsioonitreeningud ära. Valu tõmbus kuude möödudes küll tagasi, aga tean ja tajun, et päris haihtunud see pole. Jooksma hakates on karta, et asi pöörab peatselt kohe hullemaks.

Mis siin nüüd üle jääb? Tean, et mõned mehed kodus palehigis palvetavad, et jumal küll, peaasi, et Pullerits ratast ei hakka sõitma. Aga kui suusatada ei saa ja joosta ei kannata, siis mis mul üle jääb?

Masendavad ehk fuck-off-lood, kas pole? Selle peale ei jää tõesti muud üle, kui tuju tõstmiseks panna välja Morgensilber Cherry Blossomi pilte - sest suusatamine, nagu öeldud, küll meeleolu ei tõsta.

Foto 1: See ei ole Ameerika piison, vaid kääbusšnautser Morgensilber Cherry Blossom ajamas jälgi, kuhu küll lumi jääb. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Morgensilber Cherry Blossom kõrgel lennul perenaise seatud eesmärkide poole püüdlemas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Morgensilber Cherry Blossom oskab lumest lugu pidada nagu peremeeski. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Suusatamisest - do jedosta!

Vaatan ja vaatan ning imestan, et keegi ei ole vaevunud Otepää MK-etapi protokolli kõnekatesse tõsiasjadesse süüvima. Vihje korras, mida vaadata: Kristina Šmigun ütles kunagi, et MK-sarjas sõidavad tagumise otsa mehed sama kiiresti nagu esiotsa naised.

Mida me näeme: hämmastavalt paljud mehed on viletsad. Otepääl võitis Virpi Kuitunen 10 km 28.10,5ga. Kas teate, mis oli Otepääl Tor Arne Hetlandi 10 km vaheaeg? 28.10,7. Hetland kaotas Kuitunenile! (Jah, mehed pidid sõitma 15 km - aga nad on ka mehed ju.) Samuti kaotasid talle Kanadas Canmore'is MK-etapi võitnud venelane Nikolai Pankratov (-28), soomlane Sami Jauhojärvi (-13), prantslane Alexandre Rousselet (-24) ja Algo Kärp (-11), kui nimetada vaid tuntumaid. Eesti parim amatöör Ilmar Udam jäi Kuituneni võiduajale 10 km märgis alla ligi minuti.

Ja kui mõni arvab, et Eesti naised ei jõua sõita, siis vaadakem järgmisi tõsiasju. Tatjana Mannima 10 km aeg 30.13,5 oli vaid kolm sekundit kehvem kui Janek Vallimäel 1o km märgis, aga parem kui Martti Himma ja Keijo Priksi vaheaeg. Himmast vaid viis sekundit jäi maha Kaija Udras.

Seega on meesterahvale igasugune harrastussuusatamine mõttetu.

Ja eile muutus see veelgi mõttetumaks. Läksin keskpäeval Tähtvere spordiparki, kuhu laupäeval oli lund toodetud - käisin seda koos meie pere koera Morgensilber Cherry Blossomiga kaemas (vähemalt oli koeral lume sees lõbus, kuni üks ema mulle meelde tuletas, et koertega ei tohi spordipargis käia [ega ma ole mõni Kaspar Kokk, kes oma koeraga koos harjutada võib]) -, aga suur kuhi oli laiali vedamata. Tegin siis Tähtvere ringil jääsõitu. Ja polnud sugugi ainus. Poole tunni järel hakkas lörtsi sadama, nii et kui oma 20 ringi lõpetasin (17 km 1:13ga - võrrelge seda Kuituneni ajaga!), olin läbimärg. Ja suusatamisega sarnanes mu liikumine vaid tingimisi.

Siis mõtlesin: milleks see kõik? Mis eemärgiga ponnistada?

Siin on uudis: järjekordne väike eesmärk lendas vastu taevast. Pühapäevane Tallinna maraton Aegviidul jääb ära, kinnitas mulle Jüri Voodla. Seal on rajad nii ära sulanud, et isegi põhjasid pole alles. "See on täitsa üle mõistuse," nentis Voodla.

Tallinna maraton on tõstetud 21. märtsiks, mis Voodla sõnul on utoopiline aeg - mitte sellepärast, et tegu on reedega, vaid järgmise kuu lõpuga. Samas märkis Voodla, et mõni aasta on 21. märtsil Aegviidul täitsa suusatada saanud, üle-eelmisel aastal isegi aprillis, meenutas ta.

Mis siis nüüd üle jääb? Kas jälle minna Haanjasse, kus selle nädala pühapäeval on avatud raja sõit? Ürituse korraldaja Urmas Veeroja rääkis täna hommikul, et lund on kõvasti juurde tulnud ja enamik aega on püsinud temperatuur kergelt miinuses, ehkki päeval tikub päikse käes plussi poole nihkuma. Avatud raja sõidul, erinevalt Tartu maratoni avatud rajast, aega ei võeta - veel üks motivatsiooni vähendav tegur, seega - ning jootmist-söötmist ei toimu.

Veeroja ütles, et ta ei näe takistust, miks kahe nädala pärast kavas olev Haanja maraton täispikkuses toimuma ei peaks. Ent lisas, et kui olud kehvaks lähevad, toimub maraton 20 km pikkusel ringil. Umbes 14 km pikkusel rajal, nagu käis kaheksa päeva eest Tartu maratoni avatud raja sõit, Haanja maratoni tema sõnul pidama ei hakata.

Tore, kui vähemasti Haanjaski lund on, aga ega see eriti asja muuda, sest treenida kuskil pole. Laupäeval pidin juba jooksule üle minema, läbisin 9 km 40 minutiga ja mõtlesin, et milleks? Mis see annab? Tunne on selline, et toonus kaob iga päevaga, ja miski ei aita. Ja ei ole ka mõtet pingutada, sest hooaeg on nagunii vastu taevast. Lausa kahju Ain-Ivar Tupist, kes hakkas selle aasta hakul meeleheitlikult treenima, et mu ühtlasele pikale ettevalmistusele vastu saada, ja on tänavu läbinud juba 700 km. Mõttetu tegu ja mõttetu mees.

Helistasin Tähtvere puhkeparki, kus mu kõnele vastas Külli Lokko, kes ütles, et täna algas kunstlume laiali vedamine. Millal sealne 850-meetrine rada valmis saab, ei osanud ta veel öelda - liiga vara lubadusi jagada. Aga isegi kui see täna-homme lumega saab kaetud, siis mille nimel jälle sinna tiirutama minna?

Kas selle nimel, et kaotada 10 km peal Kuitunenile umbes kümne minuti asemel üheksaga?

Foto 1: Kääbusšnautser Morgensilber Cherry Blossom Tartus Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2. Lume tootmine laupäeval Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Spurtiva Morgensilber Cherry Blossomi stiilinäide Tähtvere spordipargis: koon ees, saba tüürina taga, tagakäpad liiguvad esikäppadest ette. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Morgensilber Cherry Blossom pärast põhjalikku lumeoludega tutvumist Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Morgensilber Cherry Blossom Tähtvere spordipargis tähtsalt ümbrust uudistamas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuhu jäi Otepää MK-etapil dopingukontroll?

Olümpiavõitja Erki Nool on meie viimatistes vestlustes tõstatanud jõuliselt dopingukontrolli teema. Ta on väitnud, et Eesti kergejõustikus ei lähe ükski rekord kirja, kui selle püstitaja pole dopinguküttide käest läbi käinud, ja küsinud, kas suusatamises on ka nii, et kõik võitjad peavad oma puhtust tõestama.

Fakt on see, et Otepää MK-etapil dopingukontrolli polnud.

Aga korraldajad tegid siiski näo, et dopingukontroll tuleb. Nad panid Pentagonis valmis toa, kus proovivõtjad saanuks oma labori püsti panna. Ent nad jäid tulemata.

Ülle Viinapuu Eesti Suusaliidust kinnitas, et ükski sportlane ega treener ei teadnud enne võistluse lõppu, kui suusatajad oleks pidanud viidama dopingukontrolli (aga ei viidud), et kontroll jääb sedapuhku ära.

Kui nii, siis võin uhkusega teatada, et olin paremini informeeritud kui ükski osaleja, alates Mati Alaverist ja lõpetades, näiteks, Anti Saarepuuga. Enam päris täpselt ei mäleta, kas see oli reede õhtul või laupäeva hommikul - olin ju paar sekundit vahepeale audis - , kui mu allikas teatas, et sedakorda Otepääl dopinguproove ei võeta. Igal juhul teadsin asjade sellisest käigust seega varem, kui otseselt asjasse puutuvad isikud.

Mis siit järeldub? Aga vaat mis. Kui mõni aeg tagasi mõned siin parastavalt kilkasid, nagu mul poleks suusatamises pärast suusakriitilisi kirjutisi enam allikaid, siis eksisid nad täiega - ja eksisid seepärast, et ei tunne meedia sisemisi toimemehhanisme. Võtke siis vaevaks neid tundma õppida - seletan.

Nimelt, ükski vähegi arukas ajakirjanik ei otsi endale eales tõeliselt väärtuslikke allikaid tippjuhtide hulgast. Tippjuhid on ju alati organisatsiooni suhtes protektsionistlikud. Kas te kujutate ette, et Hansapanga mõni tippjuht hakkaks teile pajatama panga kummalistest tehingutest? Ei eales! Sama kehtib suusatamises: ega Mati Alaver või Andrus Veerpalu või Jaak Mae hakka mulle ega ka kellelegi teisele eales rääkima, mis koondises ja suusatamises tegelikult toimub. Selleks on teised inimesed.

Need parimad allikad liiguvad tippjuhtide ümber ja läheduses, aga ei ole neist eales otsesõltuvuses (sest kes tahaks oma nahka turule tuua). Jah, nad ei pruugi kõike peensusteni teada, aga nad teavad, kust mida otsida ja mis asjad on teemaks. Nad tilgutavad infojuppe, millest kinni hakata ja mida kontrollida. Ja selliseid inimesi peab igal ajakirjanikul igas vallas tema ja üldsuse huvides ametis olema, ja küllap on ka.

Kokkuvõttes: kui bossid ei räägi, siis alati leidub neid, kes räägivad nende eest - ja räägivad palju huvitavamalt ja huvitavamatest asjadest, kui räägiksid bossid. Nii töötab kogu maailma ajakirjandus, ei ole siin suusatamine ega minu tegevus midagi erandlikku.

Samas on minu kui ajakirjaniku ülesanne pärast vihje saamist uurida, miks siis dopingukontroll saabumata jäi. Selleks tuleb pöörduda ametlike allikate poole, sest salaallikad ei pruugi seda teada. Aga salaallikatelt tuleb ka küsida nende versioon, et vaadata, kuidas ametlik käsitlus seejärel nende omaga klapib, ja kui ei klapi, siis uurida, miks. Lisaks aitab salaallikalt kuuldu edasisi uurimisküsimusi täpsemalt suunata.

Seekord rääkisid sala- ja ametlik allikas sama juttu, mis näitab, et küllap on tõde käes. Ja tõde on see, et Rahvusvaheline Suusaliit FIS on oma testimispõhimõtteid muutnud. Nimelt, ei ole ju mõtet uriinitopside ja süstaldega tulla kohale pärast võistlust, kui nagunii kõik eeldavad, et läheb vere ja kuse kogumiseks. Ainult Kaisa Varis, nagu teame, on nii loll sportlane, et võistluse järel vahele jääb. Selle asemel pidi FIS rohkem panustama võistlusvälistele üllatuskontrollidele, mis loodetavasti osutub võimalike petturite püüdmisel tõhusamaks.

Ongi kogu lugu ja ei maksa siit otsida mingit vandenõu, et kindlasti Eesti koondis teadis, et dopingukontrolle ei tule, ja kõik ajasid endale süstlad EPOga verre.

Liiati keeldun ma uskumast, et Alaveri tiimis leiduks seesuguseid lolle, kes aastatega kogutud kõrge renomee ühe spritsungiga vastu taevast laseksid.

Aga kui leidub allikaid, kellel on alust väita vastupidist, andku vihje, uurin järele. Paar aastat tagasi, jah, levisid jutud IGF1 kasutamisest, aga polnud kuskilt kinni võtta. Tegu oli insuliinipõhise kasvuhormooniga. Tuleb kellelegi tuttav ette?

Foto 1: Andrus Veerpalu suundub Salt Lake City olümpial pärast esikohta 15 km sõidus telefonitsi õnnitlusi vastu võttes dopingukontrolli. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits annab Salt Lake City olümpiakülas allkirja võitluseks dopingu vastu. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun jookseb 2002. aastal Kirunas dopingukontrolli. Foto autor: Kalev Lilleorg, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Dopinguvastane loosung 2006. aasta kergejõustiku EM-võistlustel Göteborgis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Pullerits: Parim harrastussuusataja selgunud!

Ta on 34 aastat vana ning tuli 2005. aasta lõpus Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasõidus 50 osaleja seas 30. kohale, kaotades võitnud Andrus Veerpalule 5.09. Kes teab, kellest jutt, saab 10 punkti.

2006. aastal ta arvestatavatel võistlustel ühtegi tulemust kirja ei saanud, eelmine aasta tegi ta kaasa vaid ühel korralikul jõuproovil (nn külavõistluste kohta andmed puuduvad), kus kaotas olümpiavõitjale Jevgeni Dementjevile 10 km peale 3.09. Kes teab, kellest jutt, saab 9 punkti.

Tänavu tegi ta avalöögi jõuproovil, mille lõpetas Peeter Kümmeli ja Anti Saarepuu vahel seitsmendana. Neli aastat tagasi tuli ta mitte väga kaugel selle mõõduvõtu toimumiskohast Eesti meistrivõitlustel 15 km klassikas neljandaks, kusjuures Kaspar Kokk kaotas talle 1.05. Kes teab, kellest jutt, saab 8 punkti.

Selleks hooajaks hakkas ta valmistuma oktoobris. Treeningmaht on viimases kvartalis olnud keskeltläbi 50 tundi kuus. Pisut rohkem kui nädal tagasi saabus ta harjutamast Ramsaust. Kes teab, kellest jutt, saab 7 punkti.

Senimaani juhendas ta kodukohas väikseid suusapoisse, kuid jaanuaris sai tööleping otsa. Seetõttu kaalub, et peab ilmselt elukohta vahetama. Naine töötab medõena. Kes teab, kellest jutt, saab 6 punkti.

Aastal 2000 lõpetas ta Tartu Ülikooli arstina, kuid ei ole ses ametis töötanud. On varem suusatamise enda sõnul kaks, kui mitte kolm korda katki jätnud, kuid ikka peatselt rajale naasnud. Kes teab, kellest jutt, saab 5 punkti.

Esimest korda jättis suusatamise tõsiselt katki 2004. aastal, sest tundis, et pole enam võimeline arenema. Aga selleks talveks omal käel valmistudes tundis, et on olulised tehnilised nüansid taas kätte saanud. Kes teab, kellest jutt, saab 4 punkti.

Järgmised stardid tahab teha Skandinaavia karikavõistlustel, kus loodab Ramsaus viibimise järel tekkinud aklimatiseerumise august välja tulla. Kes teab, kellest jutt, saab 3 punkti.

Järgmise aasta plaanid sõltuvad sellest, kuidas tänavune ülejäänud hooaeg õnnestub. Sellekohased otsused langetab kevadel, ent edaspidi tahab pühenduda pikemate distantside läbimisele. Kes teab, kellest jutt, saab 2 punkti.

Otepää MK-etapil suutsid teda 15 km distantsil eestlastest edestada vaid Jaak Mae, Andrus Veerpalu, Kaspar Kokk, Aivar Rehemaa, Priit Narusk ja Algo Kärp. Temast tahapoole jäid peale viie eestlase (ja kahe eestlase, kes katkestasid) näiteks Mats Larsson Rootsist, Olli Ohtonen Soomest, Christian Stebler Šveitsist ja Javier Gutierrez Hispaaniast. Kuid Otepää etapp sattus pärast mägedest tagasi tulemist ebasoodsale päevale, mistõttu tema enesetunne oli tuim ja säde puudus, ning liiati oli rada liiga pehme, mistap enda sõnul ei saanud ta tehniliselt lihtsalt hakkama. Kes teab, kellest jutt, saab 1 punkti.

Ja kes ikka ei tea, kellest jutt, saab null punkti. Aga ei usu, et selliseid leidub, nii et ei hakka selle mehe nime siia kirjutamagi. Pildi panen küll siiski juurde, et ta ära tunneksite.

Aga homme otsime vastust uuele küsimusele, eks: miks puudus Otepää MK-etapil dopingukontroll ja mida järeldab sellest olümpiavõitja Erki Nool, kes rahvusvahelise tähtsa kergejõustikuametnikuna teab neist asjust rohkem kui keegi teine siin?

Foto 1: Foto, mille eesmärk on jälgi segada ja tähelepanu uinutada - Leedu korvpallifännitar. Foto autor: Scanpix Baltics Foto 2: Eesti parim harrastussuusataja oma tänavuse hooaja avavõistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix Foto 3: Eesti parim harrastussuusataja Otepää MK-etapil kahe kodumaise konkurendi vahel hoogu andmas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Pullerits: Kes on Eesti parim harrastussuusataja?

No nii, nüüd saavad kõik sõna sekka öelda. Sest tänane päevaküsimus on tõepoolest: kes on Eesti parim amatöör- ehk harrastussuusataja? Tehke pakkumised, õige vastuse koos taustaga annan päeva teises pooles. (Väike vihje: parima nimes ei esine ühtki p-tähte.)

Pullerits: Pange Ansip võistlema!

Otepää MK-etapp on seepärast tore võistlus, et seal saab igasugu tegelasi rajalt maha võtta. Ja kui nad rajalt maha võetud, ei jookse nad eest ära - aega kõigil lahedalt käes.

Näiteks võtsin rajalt maha Neinar Seli, kes tunneb spordi telgitagustes kõiksugu pikantsusi. Loomulikult pärisin muu hulgas, et kui Eesti suusatajad koduetapil paremate hulka ei mahu, kas siis keeravad sponsorid kraanid kinni. Ei keera veel, sain teada, sest lepingud on enamasti tehtud pikema aja peale, terveks olümpiatsükliks.

Samuti võtsin rajalt maha ühe mehe Eesti presidendi lähikonnast, kellelt kuulsin presidendi kohta oi kui huvitavaid asju, millest üldsusel aimugi pole. Kahjuks ei luba aumeeste kokkulepe allikaga neid tõsiasju seni veel avaldada.

Aga mis seal salata, mõned mehed võtsid mind ka rajalt maha. Näiteks Toomas Savi, Eesti Suusaliidu president, kes minu jahmatuseks avaldas arvamust, et ei tea, kas ma talle kätt annangi. No mis küsimus see on - muidugi annan. Ju arvas Savi, et pean oma sagedaste suusakriitiliste kirjutiste tõttu suusatamise vastu mingit isiklikku vimma. Kui ta nii arvab, siis eksib.

Minu mahavõtjate seas oli ka peaminister Andrus Ansip, kes kohe päris, kas ma Vida Vencienega tahan kohtuda. Venciene on mäletatavasti leedulanna, kes võitis Calgary olümpial suusatamises kuld- ja pronksmedali. Ansip rääkis, kuidas Venciene oli talle just rääkinud, et ta oli omal ajal hakanud kõvasti sportima seepärast, et talle oli medalite eest korterit lubatud. Ja kui medalid tulid, siis saigi oma elamise kätte.

Kuid tegin peas kiire rehkenduse, et Venciene mälestuste kuulamine ei tee mind vajalikus vallas informeeritumaks, ning otsustasin Ansipiga lobitööd teha, sest nagunii jooksevad Eestis kõik niidid tema kätte.

Üks teema oli eriti tähtis, ja selle oli tõstatanud eelmisel päeval raadiomees Tarmo Tiisler. Vaadates koos minuga hooldetiimide teatesprinti, märkis ta, et võistlus oleks palju huvitavam, kui seal lööks tundmatute välismaalaste asemel kaasa Eesti prominendid.

Olin Tiisleriga täitsa nõus. Välismaa hooldemehed on sellest showsprindist teinud liiga tõsise võistluse. Mõelge vaid, Norra service teami kahe esimese vahetuse sõitjad tulid oma võidukale ankrumehele lõpusirgel koguni kahe (sic!) rahvuslipuga vastu.

Selle asemel, et võõramaalased meie hoovile laiama tulevad, võiks Tiit Pekk kui showsprindi ellukutsuja saata esinemiskutse Eesti igasugustele tiimidele. Näiteks Reformierakonna tiim Andrus Ansip - Meelis Atonen - Jürgen Ligi võiks vägagi võitlusvõimeline ja vaadatav kolmik olla. Või arstide tiim Tarvo Kiudma - Mihkel Mardna - Ilmar Udam (mis siis, et viimane pole arstina töötanud, aga ta on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud). Samuti vanade ässade tiim Arne Sirel - Uno Leist - Tõnu Kinks. Ja tipptreenerite kolmik Mati Alaver - Kalmer Tramm - Anatoli Šmigun.

Selliseid huvitavaid tiime võiks kokku panna veel ja veel. Ainult et palun säästke mind ajakirjanike tiimist (kui ma just üksinda kõike kolme vahetust sõita ei saa)!

Käisin oma mõtte ka Ansipile välja. Kuid kujutage ette, ta ei haaranud sellest põrmugi kinni, vaid lõi selle tagasi. Põhjendas, et tema ei taha enam võistelda. Mis tähendab, et tema ei taha?! Juba mingis vene aja filmis öeldi, et "nado, Fedja, nado". Eriti veel peaministrina peab. Tuletasin talle meelde, et mõelgu vaid, milline innustav mõju sel rahvale võiks olla, kui peaminister tuleb isiklikult oma tiimiga võistlusele välja - see on midagi hoopis kõnekamat, kui juba mitmendat aastat järjest Otepääl naiste sõidu võitjale lihtsalt autasu üle anda.

Meie veerandtunnisest vestlusest Otepääl kulus mul umbes pool Ansipi veenmiseks, aga tulutult. Ega siis midagi, kanname peaministri maha. Kuid pange pead aegsasti tööle ja saatke mulle ettepanekud, mis moodi ja milliste tiimidega toda sprindivõistlust reformida, nii et meil, tõelistel Eesti suusasõpradel, ka ikka huvitav oleks. Ja osavõtuvõimalus samuti. Siis saame kokku vähemalt konkreetsed ettepanekud, millega aegsasti Tiit Peki palge ette ilmuda.

Foto 1: Peaminister Andrus Ansip Otepää MK-etapil pressialas. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Timo Simonlatser (nr 9) Otepää MK-etapil võitlemas. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Suusatajad Otepää MK-etapil sprindivõistlusel. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Karu jälgimas Otepää MK-etappi. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Mis sai kaklusest Alaveriga?

Nagu ma aru saan, sõitis üksjagu spordiajakirjanikke Otepääle MK-etappi vaatama peamiselt seepärast, et saaks näha minu ja koondise peatreeneri Mati Alaveri kaklust. Neil andis seda oodata.

Sest kuigi Jaak Mae ja Andrus Veerpalu tegid kõva sõidu, ei olnud Alaver sugugi kiire pressitelki tulema. Mõned kolleegid käisid mult juba närviliselt küsimas, et kas korüfeede kätš jääbki ära, ja pidasid isekeskis nõu, kes on küll see kange ja Alaveri löögile kutsub. Arusaadav: neil oli ju vaja kõva lugu, ja mis lugu see ikka on, et Mae tuli teiseks - seda on esmaspäeval juba lootusetult hilja lugejaile pajatada.

Kuulasin parajasti koos Jaan Martinsoni (SL Õhtuleht) ja Veiko Visnapuuga (Eesti Päevaleht) Jaak Mae võistlusmuljeid, kui pilk üle selja reetis, et muist ajakirjanikke olid Alaveri telgi teises otsas ühtäkki sisse piiranud. Üpris kiiresti lõid Maed usutlenud mehed seejärel oma märkmikud kinni ja läksid, et Alaver oma nurgast keset platsi tuua.

Visnapuu lõi kohe otsustava käega ühe laua sodist ja muidumeestest puhtaks ning seadis Alaveri sinna istuma, mina ja Martinson võtsime positsioonid sisse tema vastas. Huvilisi kogunes ümber asja kaema.

Arvan, et mitte ainult mina, vaid ka Martinson oli koosaks valmis. Visnapuu silm igatahes põles, et nüüd läheb andmiseks.

Alaver alustas luuravalt. Ütles, et tema vastas istub Eesti suusatamise kõige suurem müügimees, mis minu kõrvus ei sisaldanud paraku peaaegu grammigi irooniat, ja lisas, et tema on kõigest lihtne treener.

Lasin juba pea alla ja tõmbasin mütsi üle silmade, et no nii, nüüd hakkab tulema - aga oligi kõik. Ei tulnudki rohkemat.

Kuhu jäi Alaveri kurikuulus minutiline tiraad tema "lemmikajakirjanike" aadressil, mis mõnikord on veninud isegi üle minuti, nii et vähemasti Andrus Nilk, mäletan, pidi teda kord korrale kutsuma, et räägiks ikka asjast ehk võistlusest ka? Kõik tahtsid ju seda kuulda, sest mis seal salata, need Alaveri soolod, mis kahjuks kunagi ajakirjandusse ei jõua, on pressikonverentside parim osa. Sest ta on kritiseerijate paikapanemisel veelgi efektsem kui oma vana kaardiväe vormi timmimisel.

Ilmselt on siinseil lugejail raske pressitelgi seltskonna pettumust ette kujutada. Ja pettumus see oli: mõelda vaid, mis suusavõistlus see selline on, kus isegi verbaalselt efektset kolakat ei saa!

Ei hakka siin oletama, miks Alaver seekord oma sädeleval iroonial lennata ei lasknud. Võib ju spekuleerida, et ehk seetõttu, kuna hooaja esimene pool oli olnud tõesti vilets ning nüüd liiga õhku täis minna polnud ka mõtet või põhjust. Sest kes teab, mis järgmine võistlus jälle toob, ja nagu Mae märkis: eesmärgid koondisele püstitab Eesti riigis ajakirjandus. Mis tegelikult tähendab, et eks viimane sõna jää ikka ajakirjanikele.

(Igaks juhuks pean vajalikuks lisada: kui mul poleks jooksutreener Meelis Minn ja suusatreener Kalmer Tramm, siis võiksin kuulutada, et mu lemmiktreener on Mati Alaver - ilma vähimagi irooniata.)

Eile ei jõudnud paljud ära imestada, miks kirjutasin Postimehe arvamusküljel Alaveri tiimi kohta võrdlemisi kiitva kommentaari ("Ülekavaldaja triumf"). Osad arvasid, et küllap seetõttu, et mul oli varasemate kriitiliste kirjutiste pärast häbi ja nüüd tuli oma sõnu süüa. Täiesti vale arvamus!

Lubage, et seletan teile, sest erinevalt Postimehe kommentaariumist, kus pööbel käib röökimas, on siin blogis siiski asjatundlikum lugejaskond, kes, usun, et viitsib kaasa mõelda.

Hiljuti surnud õppejõu Juhan Peegli loengutest mäletan, et hea ajakirjanik peab suutma teha kriitikat, kui näeb puudusi, aga ka tunnustama, kui midagi on hästi tehtud. Sellest professor Peegli õpetusest olen ka alati lähtunud.

Ehk teisisõnu: kui suusakoondisel pole tulemusi, siis on minu kui ajakirjaniku ülesanne see kõvasti välja öelda ja sellele avalikkuse tähelepanu juhtida. Ma poleks ajakirjaniku nime väärt, kui pigistaksin kehva seisu puhul silma kinni või laulaksin ikka hosiannat edasi. Ajakirjanik, kes nii teeb, on narts, selgrootu mollusk, limukas. Kui asjad on kehvasti, tulebki kritiseerida.

Aga kritiseerimine ei tähenda pimedat viha. Kui Alaver suutis mehed otsustavaks võistluseks
parimasse vormi viia, siis see on kiitust väärt. Seda tuleb tunnustada. Samamoodi, nagu halba seisu ei saa heaks kirjutada, ei saa ka hea seisu puhul taguda trummi, et kõik on ikkagi halvasti. See oleks sõgedus. Saate ju isegi aru: elus ei ole kõik kogu aeg ühesugustes värvides; asjad muutuvad, olukorrad muutuvad, vigadest õpitakse, jne, jne. Ja kui ebaõnnestujal miski lõpuks õnnestub, tuleb öelda talle: kiitus, tulbi, müts maha! Aga ka hoiatada selle eest, et lühiajalise edu najal liiga pilvedesse ei tõustaks, nagu tegin kolumni lõpus.

Kuid osa publiku seas on millegipärast juurdunud valearvamus, nagu peaks ajakirjanik alati kas ainult kritiseerima või alati ainult kiitma. Ehk teisisõnu: valima poole ja sellele lõpuni truuks jääma, rääkigu faktid mis tahes.

Aga tuleb olla õiglane. Kui põhjendatud on kriitika, tuleb kritiseerida, ja kui põhjendatud on tunnustus, siis tunnustada. Kahjuks ei ole õiglus ja õiglane suhtumine tänapäeval enam väärtuseks, ja karta on, et üksjagu publikust ei saa sellest arugi.

Niisiis, veel kord: Alaver tegi Otepää MK-etapiks valmistudes head tööd ja selle eest minu lugupidamine. Aga kui hooaja teine pool jälle sohu vajub, siis tuleb paraku taas vanade teemade juurde tagasi tulla, et miks suudavad Eesti suusatajad ainult lühiajalise tippvormi saada, mis nii kiiresti kustub. Kui hooaja teisel poolel tulevad taas resultaadid allapoole arvestust, ei saa ju jääda endiselt vehkima vana faktiga, et näete, kuidas Eesti mehed ikka Otepääl võimu näitasid ja ainult see ongi tähtis. No kuulge, hooaeg on pikk ikkagi üle nelja kuu, mitte kõigest ühe nädalavahetuse!

Nagu laulis Freddie Mercury: "Show must go on!"

Foto 1: Mati Alaver (paremal) Timo Simonlatseriga MK-etapi eel treeningul. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Mati Alaver oma "sõjavarustusega". Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Mati Alaver treeningul. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Mati Alaver (keskel) jälgib Andrus Veerpalu (vasakul) esitust Otepääl sprindisõidus. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Mati Alaver Otepää MK-etapi sprindivõistluse päeval. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Pornograafia Haanjas

Tartu maratonil on siis kriips peal, nagu ma juba eile pärastlõunal tänase Postimehe esiküljele info paiskasin - nii et ei tulnud tänane sõnum põrmugi üllatusena. Normaalne ajakirjanik on ikka see, kellel asjatundlikud allikad kõikjal süsteemides rakkes; nii sain ka eile Haanjas Tartu maratoni avatud raja sõidu järel kahelt pädevalt inimeselt kuulda, et pühapäevaseks võistluseks pole lootustki.

Pettumus? Üldsegi mitte. Sest olgem ausad, tegelikult teadsime ärajäämisest kõik juba nädal-kaks tagasi ning nüüdne ametlik teade oli vaid kinnitus sellele, milles nagunii keegi ei kahelnud.

Aga avatud raja sõit Haanjas ju toimus, tervelt 480 osalejaga. Või ainult 480 osalejaga? Sest miks mõned mehed - ja te teate küll, kellest jutt (jah, Ain-Ivar, näiteks sina!) - passisid raja kõrval, aga ise sõitma ei tulnud? (Art Soonets ei sõitnud isegi Haanjasse kohale, ise kutsus mind Haanja rattaklubi liikmeks...) Keppide najal lösutades on loomulikult mõnus kommenteerida, et näe, ei lennatudki rajal, vaid rohkem kakerdati.

Haanja sõit oli hea võimalus starti proovida, eriti arvestades väidet, et Tartu maratonil läbitakse esimesed 10 km justkui 10 km võistlus. Nii seadsin ka ennast esiritta, et vaataks, kuidas noored mehed algul tempot teevad.

Aga vaevalt 300 meetri järel eksisime rajalt. Esimeste järel keerasin liiga vara metsa poole ja kui õigele rajale tagasi saime, oli grupi pea juba kaugel. Sellegipoolest tundus algul minek päris kerge, nii et torkisin eessõitjaid tagantki, et pangu aga juurde.

Siis ühel hetkel jõudis asi kohale: kuule, mees, see ei ole ikkagi 10 km, vaid 45 km sõit. Tagajärg oli see, et sõitsin end lihtsalt kinni. Ajasin organismi piimhapet täis ning kogu esimene ring kulus selleks, et laktaati välja saada. Vähemalt niisugune oli tunne. Siiski püsisin üheksandal kohal. 10 km kandis tuli tagantpoolt Kalle Kiiranen, kes on minust veel omakorda tosin aastat vanem, ja sõitis hoogsalt mööda. Seis oli sant.

Aga teise ringi algul taastusin ära ja sain talutava enesetunde tagasi. Kui sealsamas, kus Kiiranen minust eelmisel ringil mööda oli tuisanud, ta ise uuesti eespool paistma hakkas, tuli elu taas sisse. Teise ringi sõitsime sõbralikult koos lõpuni.

Kolmandal ringil, kui võistlus muutus ilmselgelt veesuusatamiseks, tuli tagantpoolt üks punases vormis klassikamees ning tükk aega sõitsime enam-vähem kõrvuti, kord üks, siis jälle teine eespool. Kitsamatel ja ebastabiilse reljeefiga metsavahelistel lõikudel pääsesin ta eest minema. Ja sain kätte ka selle blogi aktiivse kommenteerija Eero Antonsi, kes eelmisel Tartu maratonil mulle napilt kaotas, ja kes oli vahepeal eest ära sõitnud. Kuna minust eespoolt ühtegi klassikasõitjat ei olnud, vaid ainult vabatehnikamehed, siis võib Antons minu arvepidamise järgi vähemalt avatud raja klassikasõidu kiirema aja enda kontosse kirjutada (ametlikus protokollis tundub küll üksjagu tulemusi sellisest klassist, et need on kahe ringi põhjal saavutatud).

Antonsiga läks lõpus muidugi rebimiseks, väitku tema pealegi vastupidist - siis ta luiskab. Kui metsa vahel ühe tüübi taha uisurajal kinni jäin, põrutas ta kõrval klassikarajal hooga mööda. Mis seal salata, tegin isegi pättust ja hüppasin aeg-ajalt klassikajäljele, sest seal oli minek ikka hulga parem kui uisutades. Selline võrdlus: kolmanda ringi algul, nendel suurte tõusude-laskumistega valgustatud rajaosal, loobusin tõusudest üle ronimast (v.a see kõige pikem ja järsem), vaid lükkasin end paaristõugetega üles: ja mis ma nägin - vahe eesmistega sulas veelgi kiiremini kui Haanja lumi vihma käes. Sama oli ka laugetel lõikudel, kus isegi vesi loksus jäljes: mööda klassikajälge läks paaristööga ikka hulga kiiremini edasi kui wassbergi varianti uisutades, rääkimata sellest, et mogreni versiooni ei kannatanud peaaegu üldse sõita. Lihtsalt piisavalt libisemist ei jätkunud.

Antonsiga oli muidugi hirmus lihtne sotid selgeks teha. Ta pressis pärast soost tõusmist jäisel lõigul mööda, misjärel võtsin rahulikult tema taha, jälgisin, kuidas ta liigub ja kuidas end tunneb, mis laadi lõikudel on ebalev, et tabada ära tema suutlikkus. Viimasel laskumisel sõitsin rahulikult järele, sellele järgnenud tõusunukil kontrollisin tagant hooga tulles tema vastupanuvõimet - reageeris küll, seega tuleb pisut siiski pingutada, järeldasin - ja enne staadionile jõudmist hakkasin aegamisi käiku juurde panema. Nii lihtne see oligi. Lõpus kaotas ta ligi veerand minutit.

Tegelikult, ega see nüüd suurem asi sõit tõesti ei olnud. Rajaolud olid tõeline pornograafia. Ausalt öeldes oleksin pärast teist ringi boksi keeranud, tegin vastava ettepaneku ka Kiiranenile, et mis meil end ikka piinata ja suusamõnu lörtsida, aga tema ütles, et ei, tuleb võtta täisraha eest kõik, mis võtta annab - ja nii saigi tänu temale ikka kolm ringi vastu peetud.

Tjah, ega see väga kerge olnud. Meedia kogu tähelepanu on läinud mu kulmule - isegi Madis Milling ütles hommikul, et oli sellest õnnetusest raadios kuulnud -, aga päris kõike ajakirjandus ka siiski ei tea. Näiteks seda, et vasak ranne oli Otepää suusaboksides kukkumisest väga valulik, parem põlv paistes ja hell ning vasakud roided sellises seisus, et ega kere eriti pöörata luba ja käsi tõsta anna. Aga nagu Leedu kettaheitja Virgilijus Alekna ei hakanud enne MM-võistlusi Osakas kellama oma vigastusest, sest see kõlanuks kaotusele juba ette vabanduse otsimisena, otsustasin ka muude põntsude koha pealt suu pidada. Oleksin neist rääkinud, oleks samuti hakatud ütlema, et näe, Pullerits otsib juba aegsasti oma fiaskole põhjendust.

Aga kui tagantjärele päritakse ja parastatakse, miks sõit kehv oli, siis eks püüdke ise korralikult pressida, kui rinnust pidevalt peale pressib, üks käsi ei saa jõuga vajutada ning põlv on turses ja tundlik. Lõhkine kulm - vaat see ei seganud küll absoluutselt.

Ent saan aru: keda see kõik nii väga huvitab. Rääkigu ma parem ajakirjanike korraldatud kätšist Pullerits versus Alaver, eks? No kuulge, ega kõike head ka korraga pea saama. Homme on jälle päev.

Foto 1: Tartu maratoni avatud raja stardieelsed hetked Haanjas. Keskel vaatab paremale Priit Pullerits (nr 5273): Foto autor: Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Tartu maratoni avatud raja start Haanjas. Keskel lükkab paaristõugetega Priit Pullerits (nr 5273): Foto autor: Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Priit Pullerits on jõudnud Tartu maratoni avatud raja sõidul Haanjas suusastaadionile. Vasakult teine Eero Antons. Foto autor: Klubi Tartu Maraton