Pullerits: Mis saab minu ähvardajast ja sõimajast?

Mäletatavasti jättis selle nädala esmaspäeval, 25. märtsil üks kommenteerija minu blogi kommentaaride rubriiki järgmised kolm kommentaari.

Kell 18:03:
Murran purux su fisherid, homofoob

Kell 19:13 ja 19:14:
Hr Pullerits, ka sõna pede on solvav. Ja su krdi fischerid murran ma purux, raudselt. Ahjaa, ma muide olen nelja lapse isa, seega hetero. Sa oled vastik valge keskealine spordipede, igavene limukas ja nagu suusaringkondades tavax öelda on, yks kuradi munn.
*
Kes teisele ütleb, see ise on!
******

Sand Flats Road, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Pullerits: Mis saab Veerpalu otsusest avalikul areenil?

Paar asja tahaks öelda enne, kui pühade ajal hoopis tõsisema ja karmima teema kallale asuda.

Esiteks, kuigi rahvusvahelise spordiarbitraaži CAS otsuses on kirjas, et on tõsiasju, mis viitavad, et Andrus Veerpalu on tegelikult manustanud endale kehavälist karvuhormooni, siis mulle tundub – just tundub, kuulates-vaadates viimaste päevade esinemisi –, et ta pigem ei ole seda ise küll teadlikult teinud.

Miks mul tekib see tunne nüüd? Seepärast, et asjaosalised, sh Veerpalu, on hakanud rohkem rääkima. Miks ei tekkinud seda tunnet varem? Sest asjaosalised ei rääkinud – ei Veerpalu, ei Mati Alaver, ei koondise endine arst Tarvo Kiudma. Aga millest see räägib, kui inimesed eest ära jooksevad ja peitu poevad?

Teiseks, eile palusin eelmises sissekandes, et olge head ja tooge esile need tõsiasjad ehk faktid, mille avaldamise eest viimase kahe aasta jooksul Veerpalu kaasuse raames peaksin vabandama. Ei toodud mitte ühtegi sellist fakti ega tõsiasja. Tegemist oli lahmiva etteheitega minu pihta, et pean ei tea mille eest vabandama. Nii et nüüd on minu kord paluda, et vabandaks need, kes minu pihta lahmivaid etteheiteid tegid? Ei, pole mõtet. Sest seda, et esitatud nõudmised mulle olid lahmivad, näitab kõige veenvamalt see, et nõudmiste esitajad ei esitanud nõudmise kinnituseks mitte ühtegi tõsiasja. Teisisõnu: neid kannustas mulle kallale tungima viha. Aga viha, nagu näha, ei ole hea nõuandja ega abimees. Kui need nõudmiste esitajad oleks nii julged nagu mina ehk esineks samuti oma nimega, siis oleks neil praegu väga piinlik. Aga kuna nad poevad anonüümsuse kattevarju taha, siis on neil hea ja mugav edasi lahmida (küllap saame sellele kohe kinnituse siinses kommentaariumis).

Aga räägime pigem asjast. Kolmandaks, minus on tekitanud nõutust väited, et lause, et Andrus Veerpalu on tegelikult manustanud endale kehavälist karvuhormooni, kirjutas CAS oma otsusesse seetõttu, et WADA-l ja FISil jääks võimalus antud kaasusest veidigi klaari näoga välja tulla. Kui ma juurdlen selle väite üle, siis see tundub mulle väitjate kahtlane soovmõtlemine, millega tahetakse jätta muljet, et too nüüd juba kuulsaks saanud lause on pandud sinna lihtsalt WADA ja FISi lohutuseks. Kui CAS mõtleb selliste asjade peale, kuidas teist poolt säästa, siis ei ole ju tegemist neutraalse otsustajaga! Siis võiks ju CASi süüdistada kallutatuses, erapoolikuses, kas pole nii?

Paradoksaalsel kombel tundub, et pigem oli CAS ikka Veerpalu poolt. Kui arvestame seda, et CAS nõudis lisainfot testi kohta just WADA-lt ja pitsitas lõpus rohkem teda, mitte Veerpalu kaitsetiimi, ja et CAS saatis WADA-lt saadud teadusinfo edasi Veerpalu tiimile analüüsimiseks ja kritiseerimiseks ja eksperthinnangu saamiseks, siis ei näe ma küll kuidagi, et CAS oleks mõelnud sellele, et WADA ja FISi elu kuidagi kergemaks teha ning WADA ja FISi mainet ja kuvandit säästa.

Mistõttu ei saa nõustuda väitega, et lause, et Andrus Veerpalu on tegelikult manustanud endale kehavälist karvuhormooni, on sinna WADA või FISi ego turgutamiseks pandud.

Ja neljandaks, kirjutasin tänases Tartu Postimehes oma kuukommentaaris samuti Veerpalu kaasusest – selle suundumisest avaliku arvamuse areenile ja mis seal otsustavaks saab. Saab näha.
******

Sand Flats Road, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-2: Andrus Veerpalu tänavu 18. jaanuaril suusatamas. Fotode autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Kas keegi peab nüüd vabandama?

Eile läksid emotsioonid lakke, eriti neil, kes kandsid kõik need kaks aastat rusikat taskus, et kui väiksemgi ettekääne ja võimalus tekiks, võtaks selle rusika uhkelt taskust välja ning äsaks sellega kõigile, alates Peep Pahvist ja Tuuli Kochist ning lõpetades Priit Pulleritsuga – ja igaühe oma viga, kui ta samuti kuskil Pahvi ja Pulleritsu vahel äsajale ette jääb.

Kuuma peaga ei sünni häid otsuseid. Kuumast peast ei sööda ühtegi putru. Sest selle söömine ei lõpe sööjale hästi: kõrvetab suu ja siis on tükk aega valus olla.

Aga kus sa sellega, et ootaks pisut – kaks aastat ju oodatud, nüüd on aeg kolkima hakata. Ja nii siis püüdiski mõni äsada, nagu näiteks tüüp, kes kuulutas, et «mees ise sittus end täis, ametlik vabandus oleks palju aidanud». Sõnaga «mees» viitas ta minule.

Olgu, jätame tollele tüübile (kahjuks nii palju temas endas meest ei ole, et ennast tutvustada julgeda...) arvamusvabaduse. Kui tema arvas, et ma sittusin ennast täis, siis ei ole ju mõtet tema arvamusega vaielda – nagunii ta seda ei muuda. Ja kas peakski? Ei pea! Nagu mina ei pea muutma oma arvamust, et sellist kommentaari siia saates sittus too tüüp hoopis ennast täis. Selline, palun vabandage (sic!), üksteise sitaga loopimine ei vii kusagile.

Aga hoopis teine lugu on teemaga, et peaksin ametlikult vabandama. Olen tükk aega kukalt kratsinud ega saa aru, mille eest. Jah, mille eest?

Vabanduse nõudjad, ilmselt kättemaksuihast, lihtsalt lahmivad. Palun näidata Veerpalu kaasuse raames mõnda asja, mille eest peaksin vabandama! Kaks aastat tagasi kirjutasin, et Veerpalu ja Eesti Suusaliit püüavad positiivse dopinguprooviga vahele jäämist varjata, valetavad ja vassivad. Nii ju oli – seda tunnistas suusaliit oma ametlikul pressikonverentsil. Edasi olen kirjutanud, et Veerpalu mõlemad dopinguproovid osutusid positiivseks – samuti fakt. Olen edastanud oma allikaile viidates ja neile toetudes tõsiasju – just nii minu töö käibki. Kas see tõesti tuleb 21. sajandi teisel kümnendil ikka veel mõnele üllatusena?!

Muideks, edastasin 2011. aasta juulis seni usaldusväärseks osutunud kahele pädevale allikale toetudes loo, kus seadsin püsti küsimuse, kas Veerpalule koidab dopinguafääris võit. Too oli omas ajas ennatlik lugu. Kui keegi nõuab tolle loo eest vabandust, siis vabandan.

Samuti tuletan meelde, et kirjutasin juba eelmise nädala lõpus siia sissekande, kus viitasin oma stamm- ehk küsimuspealkirja abil, et Veerpalule koidab õigeksmõistev otsus. Jah, võtsin riski, et käin sündmuste arengust ees, aga hea reporteritöö – põhjalik vestlus professor Sulev Kõksiga ja Krista Fischeri telefoniusutlus – andis julgust väikesi riske võtta ja tuua lugejateni prognoos (arvamus!), mis eile ehk teisipäeval saigi ametliku kinnituse.

Niisiis, enne, kui keegi hakkab mingit vabandust nõudma või rusikatega vehkima, palun olla nii palju siiski korrektne, et näitate selgelt kätte, mis on see, mille eest peaksin vabandama. Ja igaks juhuks tuletan meelde, et ärge hakake arvamusavaldusi siin ette tõukama, sest, nagu eelnevalt märksin, on igale inimesele tagatud meie vabas riigis arvamusvabadus (kuigi eeltsiteeritud tüübi kasutatud sittumis-sõna ei kuulu aruka ja tsiviliseeritud väitluse leksikasse). Liiati, ei ole õiget ega valet arvamust, on kas arvamus, millega nõustuda või mitte (või nõustuda osalt või mitte nõustuda osalt). Ja parim moodus valearvamus uppi lükata on see argumenteeritult kummutada.

Kui me hakkaksime siin arvamusavalduste põhjal asju klaarima, siis ei jõuaks ma tänase ega ka homse päeva lõpuks üles lugeda kõiki neid arvajaid, kellelt nende minu aadressil tehtud arvamuste eest vabandust paluda.

Kuid ühte palun küll: kas nüüd, kus esimesed kired ehk lahtunud, võiks järgnevas diskussioonis jääda normaalse sõnakasutuse juurde ja tsiviliseeritud väitluse raamesse? Teeme katset! Kommenteerimine on taas instantne – aga ainult kuni esimese väärataja väljailmumiseni.
******

Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains (background), Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Andrus Veerpalu tänavu 18. jaanuaril suusatamas. Fotode autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pullerits: Kui Veerpalu saab võidu, siis kes maksab?

Need, kes lugesid laupäevases Postimehe Arteris minu usutlust Tartu Ülikooli füsioloogilise genoomika professori Sulev Kõksiga, küllap märkasid, kui suureks hindas ta võiduvõimalusi rahvusvahelises spordiarbitraažis (CAS). «See on kuskil 85-90 protsenti,» pakkus ta. Aga igaks juhuks lisas: «Kuid ma võin täiesti bambusesse panna.»

Kes luges mu koostatud materjale eriti hoolega, see ilmselt märkas sedagi, mida ütles võiduvõimaluste kohta Krista Fischer, Eesti geenivaramu vanemteadur, Veerpalu kaitsemeeskonna teadusekspert: «Arvan, et meil on spordiarbitraažis üsna suured šansid.»
Ent temagi lisas – ja seda te lehest ega veebist juba ei lugenud (kes teab öelda, miks?): «Konkreetse juhtumi korral teevad otsuse siiski juristid ja teadlasena ei oska ma spekuleerida, milline see tuleb.»

Aga kindlasti panid kõik tähele, mida vastas Kõks mu küsimusele, kui palju aega on ta kulutanud kasvuhormooni testi lahkamisele. Ta vastas, meenutades viimast ligi kahte aastat: «Võiks öelda, et julmalt neli-viis kuud küll oli puhast tööaega, mis läks ainult sellega tegelemisele.»

Nii Kõks kui Fischer kinnitasid, et ei ole kasvuhormooni testi kallal tehtud töö eest saanud ühtegi senti. Ometi oleme lehest korduvalt lugenud, kuidas ärimehed on annetanud märkimisväärseid summasid, et Andrus Veerpalu kohtus kaitsta. Järelikult on see raha läinud enamuses Veerpalu juristidele eesotsas Aivar Pilvega (ent puudub info, kui palju sellest summast, mis Pilve büroo on saanud, on läinud n-ö kohtukuludeks CASis ja vaidluskuludeks FISis), sest vaevalt juristid midagi päris tasuta teevad, nagu teevad teadlased.

Esiteks, küsimus on selles, mille poolest on juristide töö rohkem väärt kui teadlaste töö. Minu arust ei ole. Juristiks võib saada põhimõtteliselt igaüks, kel aju enam-vähem korras, aga teadlaseks saamine – eriti sellisel tasemel teadlaseks, nagi Kõks (vaadake tema CVd!) – nõuab juba intellektika kõrgpilotaaži. Teadlaseks igaüks juba ei saa – aju potentsiaal ei kanna enamikul lihtsalt välja.

Teiseks, paradoks on selles, et kui Kõksi meeskond poleks oma tööd teinud, siis ei oleks Pilvel oma kaitsetööd millelegi vettpidavale rajada. Kõksi meeskond on ju see, kes on seadnud kasvuhormooni testi teaduslikest argumentidest lähtudes kahtluse alla. Kui poleks Kõksi ja tema meeskonda, siis võikski Pilv jääda madallennule ehk jahvatada siiamaani stiilis, et test on rikutud, sest see tõsteti autosse paremast uksest, mitte vasakpoolsest, ja allkiri dokumentidel on kirjutatud punase pastakaga, mitte sinisega.

Niisiis on küsimus selles – ja eriti siis, kui CAS peaks täna otsustama, et test tõepoolest ei ole usaldusväärne ning selle alusel Veerpalu dopingutarvitamist määrata ei saa –, kas peaks hüvitama Kõksi ja teadlaste panuse ning kes peaks seda tegema.

Minu arvates on küsimuse esimesele poolele vastus: jah, peab hüvitama küll. Mis siis, et nad tegid seda vabatahtlikult. Aga kui ei oleks teinud, mis siis oleks saanud? Siis ei oleks ju millegagi kohtusse minna. Siin on tegemist selge moraalse otsustusega: jah, teadlaste tööd tuleb hüvitada, tunnustada, kompenseerida – ükskõik mis verbi siin kasutada.

Teine küsimus on keerulisem: kes peaks hüvitama? Kas Aivar Pilv peaks osa teenitud tulust – juhul, kui kõik ei ole läinud kohtukuludeks – andma teadlastele?

Kas hüvitama peaks Veerpalu, sest lõppude lõpuks jäi tema vahele ja kaalul on tema saatus, teemaks on tema personaalküsimus?

Või peaks oma panuse andma ka Eesti Suusaliit, keda Veerpalu esindas ja kes esindas Veerpalu? Helistasin täna hommikul suusaliidu peasekretärile Margus Hernitsale ja küsisin, kas suusaliit on arutanud, kuidas teadlaste panust hüvitada või tunnustada.

Hernits vastas, et seni pole see küsimus suusaliidus veel teemaks olnud. Ent ta tunnistas, et see on küsimus, mida võiks kaaluda küll.

Pärisin, kas tema hinnangul peaks teadlaste töö hüvitamine või tunnustamine olema suusaliidu või Veerpalu asi.

Hernits vastas, et rohkem on see kindlasti Veerpalu kui suusaliidu asi. Kuid ta lisas: «Ma ei taha öelda, et suusaliit on siin ne pritšom.» Ehk: Hernits ei väida, et suusaliit ei puutu üldse asjasse.

Aga summa?! Räägime rahast! Kui suur võiks olla see summa, millega Kõksi ja tema meeskonna tööd – rõhutan: eriti, kui peaks tulema võit – hüvitada või tunnustada?

Pakun, et Kõksi puhul võiks see summa olla 10 000 eurot. Fischeri ja Anton Terasmaa panusest ja selleks kulunud ajast pole mul täpset aimu, kuid arvestades Fischeri öeldut, et «vahepeal on põhiraskus kandunud ka minule või Anton Terasmaale», võiks nende mõlema hüvitis või preemia jääda 5000-7000 euro kanti.

Siit ka üks minu ettepanek: Postimees võiks valida aasta lõpus Kõksi aasta inimeseks. Vaatame, kas läheb läbi. Igatahes kõlab see ettepanek esimesena just siin!
******

Shrimp Rock, Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu Ülikooli füsioloogilise genoomika professor Sulev Kõks (pildil) pinglise usutluse ajal Priit Pulleritsuga. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Sulev Kõksi (pildil) pingevebam hetk usutluses Priit Pulleritsuga. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Sulev Kõksi (pildil) järjekordne pingehetk usutluses Priit Pulleritsuga. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Sulev Kõks (pildil) otsib vastust võitluslikus usutluses Priit Pulleritsuga. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Sulev Kõks (pildil) püüab usutluses Priit Pulleritsuga enda seisukohti seletada ja kuulajat veenda. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas Veerpalule koidab õigeksmõistev otsus?

Nagu varem lubatud, siis selle nädala krooniks pikk ja põhjalik usutlus mehega Andrus Veerpalu kaitsemeeskonnast. Ja nagu lubatud: suud hakkavad rääkima. Sest esmaspäeval, 25. märtsil peaks ju taas tulema CASi otsus.

Selleks, et huvitavast ja pingelisest vestlusest osa saada, ei piisa, et teate Postimehe veebikülje aadressi. Andsin veebitoimetusele korralduse, et minu (ja eriti usuteltu!) väärt kraami niisama tasuta rahva ette ei laotataks. Kes tahab sellest osa saada, peab ostma laupäevase lehe.

Boonuseks teile: arvamustoimetus avaldab laupäevase lehe arvamusküljel mu kolumni, mis käib eelmisel ja sel nädalal kirgi kütnud teema kohta, ja mis näitab seda absurdsust ja viha, millega sõnavabadust rünnatakse.

Head kaasaelamist! Keegi dr Holdeni pseudonüümi taha varjunu midagi sellist, nagu usutlus Arteris, teile juba ei paku.

Ja kel lugemisrõõmu väheks jääb, neile Kristo Reinsalu ülevaade Tallinna spordihuviliste kohtumisest Jaak Maega. See on tasuta. Aga sugugi mitte minu panuseta.
******

Jaanus Laidvee on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits usutlemas võtmetegelast Andrus Veerpalu kaitsemeeskonna telgitagustest. Kes see küll võiks olla? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas eriti kõvad mehed end spordis maksma panevad?

Pidin sadulast maha kukkuma - kui ma oleks muidugi üldse sadulas olnud -, kui kuulsin üht spordipoodi külastanud tuttavalt lugu, mille tunnistajaks tal oli õnn(etus) olla.

Tuli üks sportlik mees paari semuga spordipoodi. Tal oli probleem. Ja probleem, nagu pealtnägijad kuulda said - sest sportlik mees ei olnud oma probleemi väljendamisel sugugi mitte tagasihoidlik, vaid müristas nii, et kogu kauplus kajas -, seisnes järgmises.

Sportlik mees oli ostnud mingi 200-eurose rattatarviku. Oli seda kodus kasutanud, aga ah sa mait - tarvik oli katki läinud. Oli tulnud sellega tagasi poodi. Pood oli selle lahkelt ringi vahetanud, kuigi arenenud vestlusest võis järeldada, et ju vist oli kauplus ikka vastu tulnud, sest ei saanud välistada, et omajagu, kui mitte lausa valdav süü tarviku purunemises olla sportlikul mehel lasunud.

Aga uue tarviku käekäik ei osutunud põrmugi paremaks, nagu selgus. See oli samuti katki läinud, nagu sportlik mees spordipoes kõigi külastajate kuuldes valjult teada andis, ja tema veendumuse kohaselt oli süüdi kauplus, kes oli talle mingit mõttetut prahti müünud.

Vaene müüja, nagu pealtnägijaile paistis, oli päris kimbatusse sattunud, sest mis sa ikka teha oskad, kui meestekamp, pealegi sportlik, tuleb hirmsa raginaga teda süüdistama ja oma õigust nõudma. Oli siis müüja helistanud siia ja sinna, et kuidas küll probleemi lahendada, sest temal otsuste langetamiseks volitused puudusid.

Aga siis võtsid sündmused ühtäkki ootamatu pöörde.

Sellal, kui müüja palavikuliselt helistas, et ülemustelt kriisisituatsiooni lahendamiseks nõu pärida, haaras sportlik mees sealtsamast kaenlasse uue rattatarviku - mis siis, olgu meelde tuletatud, et ta oli kauplust just süüdistanud, et see müüb igasugust prahti - ja kuulutas, et müüja ei saa talle mitte midagi teha, kui ta sellega kauplusest välja marsib.

Vähe sellest: sportlik mees kuulutas kõigi kuuldes, et müüja guugeldagu tema nime, küll ta siis saab teada, kui tuntud ja kõva mees ta on (mulle selle loo rääkinud kunde teda küll ei tundnud). Ja nende sõnade saatel sportlik, tuntud ja kõva mees, tarvik kaenla all, minema astuski.

Vaat siis, võtke õppust, kuidas eriti kõvad mehed end Eestis maksma panevad.
******

Shrimp Rock on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaanus Laidvee ja Shrimp Rock Slickrock Bike Trailil Moabi lähedal Utah's. Laidvee ei ole selle looga mitte kuidagi seotud! Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Mootorrattur Slickrock Bike Trailil Moabi lähedal Utah's. Taamal paistab Colorado jõgi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jalgratturid Slickrock Bike Trailil Moabi lähedal Utah's. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Miks enesepiitsutamisel pole mõtet?

Nüüd, kui emotsioonid hakkavad lahtuma, on õige aeg üks eksistentsiaalne asi lahti rääkida.

Tartu maratonist oli sõidetud umbes pool võistlusmaad. Käis halastamatu kihutamine, isegi neljandas sajas, kus kulgesin, ei loovutatud ühtki positsiooni võitluseta. Ees kühveldati hooga, taga kühveldati hooga, kõik kühveldasid hoolega. Kellelgi ei paistnud aega suurt isegi kõrvale vaadata.

Ja siis tabas mind üks mõte.

Ees olid sõitjad, taga olid sõitjad, sõitjaid oli ümberringi, keegi ei andnud hetkekski hõlpu, kui ühtäkki tuli iseenesest kerge muie näole. Ei, see ei olnud mingi deliirium. Vastupidi: see oli erakordse kainuse hetk.

Tundsin, et tahaks selja sirgu lüüa. Tundsin, et tahaks enda ümber vaadata ja kõigile hüüda: «Kuulge, mehed, rahunege nüüd maha! Kuhu te nii tõmblete? Kuhu te kõik kihutate?!»

Tõepoolest, see on ju arulage. Me sõitsime neljanda saja teises pooles, aga sõitsime, nagu oleks mängus vähemalt olümpiapääse. Enamik oli valmistunud just selleks suusasõiduks, aga kõik, mida nad sel suusasõidul nägid, olid ees jooksvad suusajäljed ja eessõitjate seljad. Kõik olid keskendunud üksnes oma sooritusele, ei muule – kolm ja pool tundi kõva pingutust, et saada selle tasuks mingi suvaline koht ja aeg protokolli, mis, kui jätta mõned erandid mängust välja (näiteks minu tulemus), ei lähe korda mitte kellelegi; enamik, kes teie ees ja taga lõpetavad, isegi ei tunne teid, nagu teie ei tunne ka neid, kes teid vahetult edestasid või teie selja taha jäid. Ja lõppeks: mis tähtsust teie tulemusel teie endagi jaoks on? Mida see näitab? Kui paljud teist mäletavad oma eelmise aasta aega ja kohta?

Lühidalt: maratonidel, sh Tartu maratonil, on tegemist absurdse pingutusega.

Aga loomulikult poleks keegi võtnud aega maha, et mu hüüdu kuulata. Nii jäigi see välja hõikamata, ja nii jätkasingi koos teistega arulagedat rabamist.

Kuid see ei tähenda, et nüüd, kui arulagedad võistlused on läbi ja need tulemused, millest keegi ei hooli, ka endal suuresti unustatud – ja kui ei ole, siis mis tähtsust omavad nood tulemused tänases ja homses ja ülehomses päevas? –, ei tasuks aru pidada, kas tõesti aasta oodatuimat võistlust, Tartu maratoni, peaks võtma silmaklappidega, nii et ette ega taha ega kõrvale näe.
******

View of Colorado River from Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Karm heitlus Tartu maratonil. Pange tähele, et kõik kolm võistlejat kasutavad toitlustuspunktist väljudes hoo ülessaamiseks uisutehnikale omast liikumist. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits elamas kaasa tänavuse Tartu maratoni lõpetajatele. Foto autor: Karli Saul

Pullerits: Ka te kõik olete spordist sandid? Kes siis aitab?

Mäletan seda päeva liigagi selgelt. Oli reede. Väljas oli ilus päikseline ilm. Nädalalõpp paistis. Veetsin oma viimast päeva Tartu Ülikooli Kliinikumis ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsi varjuna. Tegin tema töönädalast reportaaži (see jõudis hiljem aasta ajakirjandusauhindade konkursil olemusloo kategoorias kolme finalisti hulka). Pärastlõunal oli dr Ripsil patsientide vastuvõtt. Seal vahepeal kasutasin juhust ning lasin tal oma põlvi kombata. Mitte et need valu oleks teinud või treenimist seganud. Aga kuidagi tuli see põlveteema jutuks.

Istusin siis lavatsile. Dr Rips muljus teatud kohtades mu põlvedele. «Ai!» jooksis terav valu läbi. Paremast põlvest rohkem, vasakust veidi vähem. Nende põlvedega tuleb varsti häda, hoiatas dr Rips, kõhred on kulunud.

Ma polnud seni tuhkagi tundnud, et seal midagi viga võiks olla. Jooksin ja sõitsin ratast, kurta polnud suurt millegi üle.

Pool aastat hiljem, pärast mullust Tartu nn jooksumaratoni, tuli jooksmisele lõpp. Veel pool aastat hiljem ei jäänud muud üle, kui minna parema põlvega dr Ripsi juurde lõikusele. Kõhred olid tükkideks kulunud.

Suur õppetund: isegi kui teile praegu tundub, et olete terve ja kuskilt suurt ei valuta, ei tähenda see vähimalgi määral, et teil tervis kuskilt juba tõsiselt ei lonkaks.

Täna, teisipäeval, on teil unikaalne võimalus teada saada, kuidas ära tunda, kui tervis treenimise käigus logisema hakkab, ja mida ette võtta, et katastroofilisi tagajärgi ennetada. Olgu veel kord rõhutatud: kui teile täna tundub, et kõik oleks justkui korras, ei tähenda see vähimalgi määral, et kõik on tõepoolest korras. Pigem olge valmis selleks, et ei ole. Kohe üldse mitte.

Dr Rips rääkis mulle hiljuti, kuidas talle teeb nalja, kui mõni inimene, sh harrastussportlane, tuleb tema vastuvõtule ja kurdab, et küünarnukk või puus üldse ei valutanud, aga näe, tohtrihärra, eile hommikul ärkasin üles ja läksin kööki kohvi tegema ning järsku lõi küünarnukki või puusa selline valu, et ei anna seda enam õieti liigutadagi, ja valu ei lähe millegipärast ära ka.

Nali on selles, et inimesed ei saa aru, et nii need asjad sageli juhtuvadki: ühel halval päeval lööb valu sisse ja jääbki piinama. See ei ole sellest, et te voodist suure hurraaga välja kargasite või kohvitassi vale käeasendiga haarasite. Ei, te ei teinud midagi valesti. Lihtsalt ühel halval päeval hakkab see valu, mis on kuudega kogunenud, märku andma. Pole siin midagi mõistatuslikku ega müstilist. Ega tegelikult ka mitte naljakat.

Täna, teisipäeval kell 19.45 seletabki ja näitab dr Rips Tartus Vilde tervisekohvikus spordiloengute sarjas, kuidas ja miks sporditraumad tekivad, kuidas nende teket ära tunda, kuidas nende teket ennetada ning mida siis peale hakata, kui kuri karjas. Ja ma ei väsi kordamast: ärge arvake, et kui teil kuskilt parajasti ei valuta, siis see teisse ei puutu. Kui nii arvate, siis lugege, palun, eelmisi lõike veel kord.

Dr Rips tegelikult ei vaja reklaami. Ta on Eesti tippsportlaste ja harrastussportlaste seas niigi ülikõva renomeega spetsialist. Vaid üks näide selle tõestuseks.

Kaasblogija Art Soonets rääkis mulle, kuidas ta käis mullu kevadel dr Ripsiga Tartu ümbruses jalgrattaga sõitmas. Trehvasid siis mehed kokku suusataja Peeter Kümmeliga. Tuli jutuks, et Kümmeli õlg on juba pikka aega valulik ega lase tal korralikult harjutada. Soonets rääkis, kuidas dr Rips oli sealsamas kutsunud Kümmeli enda vastuvõtule. Vastuvõtul oli ta teinud kiiresti selgeks, milles probleem, ning samuti selle, et seni oli tema õlga valesti ravitud. Dr Rips muutis ravi ning mõne aja pärast sai Kümmel taas muretult treenida ilma, et õlg valu teeks. (See, miks Kümmel ikkagi maailma parimatega sammu ei suuda pidada, on teine teema ega seostu dr Ripsiga, vaid treeningutega.)

Tartus ja Lõuna-Eestis pole vist ühtegi arvestatavat sportlast ega harrastajat, kes häda korral poleks dr Ripsi poole pöördunud. Ja temalt abi saanud. Tunnistan, et olen üks tema spordipatsientidest. Kui olen kevaditi ja sügiseti Tartu Velo Klubi ratturitega koos trennis käinud, olen end sageli haakinud paari dr Ripsiga, et kasutada aega temalt kasuliku info hankimiseks ja oma kümnete küsimuste esitamiseks. (Ka idee tema töönädalast reportaaž kirjutada tekkis ühe treeningu ajal peetud vestluse käigus.) Liiati, dr Rips tunneb sporti. Ta on kõva ja sitke rattur, käinud isegi Euroopa mägedes hulludel tuuridel, kus minusugused ilmselt mäest üles ei jõuaks ja mäest alla ei julgeks sõita.

Veel kord: dr Rips ei vaja reklaami. Tal on niigi patsientide pikk järjekord ukse taga. Aga teades, kui palju on tal väärt kogemusi ja kui selgelt oskab ta kõike seletada ning kui hästi kasulikke nõuandeid jagada, oleks minust patt, kui ma ei kasutaks siin võimalust ega viiks teid dr Ripsiga täna õhtul spordiloengus kokku. Kunagi ju ei tea, millal teil arsti vaja võib minna (meenutage siinse loo algust!), ja siis on hull lugu, kui te ei tea, kes on Eestis parimaid spetsialiste.
******

Cyclists on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Doktor Leho Rips (keskel) 2011. aasta septembris oma tollases kabinetis Tartu Ülikooli kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
 Foto 2: Leho Rips näitab keerulist harjutust, mis peab kuuluma iga harrastussportlase argipäeva. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Doktor Leho Rips tegemas artroskoopilist õlaoperatsiooni Tartu Ülikooli kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
 Foto 4: Leho Rips on sitke jalgrattur, eriti tugev maastikusõidus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma püstitasin maailmarekordi?

Lõppenud nädalavahetusel, kui, nagu täna hommikul uudistevoost märkasin, käisid suusatajad Tartu kesklinnas 100 meetri sprindis mitteametlikku maailmarekordit (selles mõttes, et ametlikult seda ju ei tunnustata) ründamas, võtsin ka ise oma maailmarekordikatse ette. Tõsi, ma ei teinud seda ettekavatsetult nagu need, kes Tartu kesklinna kogunesid, vaid täiesti juhuslikult. Nii et tegemist oli täiesti spontaanse maailmarekordirünnakuga.

Algul plaanisin klassikat sõita. Aga ilmselt on Haanja maratoni aegne pidamismääre mu klassika-Fischerite alt ära kulunud ning nii läksin Tartu dendroparki hoopis vabatehnikasõiduks mõeldud auguga über-Fischeritega, mille kuulsus on ulatunud juba pealinnagi. Sain nädalavahetusel ühelt Rossignoli-mehelt sõnumi palvega, kas ta saaks minu uisu-Fischereid proovida. Ei saa.

Esiotsa sõitsin dendropargis niisama mõnuga kolm kilomeetrist lauget ringi (mitte ovaalil!), ringi ajad 3.20-3.25. Pisut üksluiseks läks. Siis keerasin dendropargi 4,7 km (teistel andmetel 4,75 km) pikkusele seitsme tõusu-laskumisega ringile. Mingit eesmärki polnud. Mul polnud isegi plaani, kui mitu ringi sõita. Olin tulnud lihtsalt pühapäeva nautima.

Sõitsin ühe ringi ära. Vaatasin, et aeg 15.39. Pole paha, nagu armastas vanasti öelda Mati Alaver. Paneks siis pisut juurde, mõtlesin. Aga mitte liiga palju, sest eesmärk pole end väsitada, vaid nautida tavalisest veidi kiiremat sõitu. Ega libisemine, tõele au andes, kõige parem olnud. Ei tea, kas asi oli selles, et über-Fischeritel oli endiselt all Tartu teatemaratoni aegne määre või fluor või pulber või mis iganes – kui seal enam üldse midagi all oli, sest möödunud nädalavahetustel olin ju käinud kolm korda pikalt lumekoorikul sõitmas. Või pigem selles, et hoolimata säravast päikesest oli ilm siiski jahe ning kuigi rada oli ilmselt hommikul värskelt pressitud ja kõrval uus klassikajälgki sisse tõmmatud, oli lume pealmine kiht kergelt tuhkjas. Või äkki selles, et laskumistel puhus vastu küllaltki vali tuul. Igatahes panin tähele, et uisu-Fischerid ei libisenud nii kaugele, nagu mu klassika-Fischerid, kui püstitasin täpselt kolm nädalat tagasi dendropargi nelja ringi klassikatehnikas sõidu senikehtiva maailmarekordi 1:03.50.

Teine ring tuli 15.04ga. Tubli, nii hoida, mõtlesin endamisi.

Ja hoidsingi. Kolmanda ringi sõitsin 14.56ga. Hoidsin parajat varu. Ei olnud ju mõtet end hingetuks ponnistada. Pärast, kui lõpetan, peab ju jääma hea tunne, mitte et süda läheb pahaks. See ei olnud ju lõppeks mingi võitlus ega isegi mitte tempotrenn. Sest treenida pole enam ju millekski.

Siiski panin viimasel ringil veel juurde. Selle aeg tuli 14.30.

Niisiis on Tartu dendropargi nelja ringi uisutehnikas sõitmise uus maailmarekord 1:00.09. Ehk keskmine kiirus ligi 18,8 või 19 km/h (olenevalt ringi pikkusest). Klassikatehnikas maailmarekordist olin kiirem 3.41.

Aga loomulikult on kõigil võimalik neid rekordeid üle lüüa. Ainsad tingimused on need, et aega tuleb mõõta ausalt, sõita tuleb ühes jutis (ehk kui peaksite tegema joogi- või söögi- või hingetõmbepeatuse, siis sellal kella kinni ei pane) ja keelatud on kasutada jäärajatingimusi (nagu 100 meetri jooksus ei lähe rekordina arvesse need tulemused, kus pärituul on üle 2 m/s).

Et miks just neli ringi, aga mitte üks või kaks või kolm? Aga seepärast, et üks või kaks ringi võib sõita igaüks, aga neli ringi nõuab juba korralikumat pühendumist ja sisukamat ettevõtmist. Aga et miks mitte viis või kuus ringi? Seepärast, et maratone on Eestis niigi palju ja ei ole mõtet teha veel ühte pikka võistlust.

Head maailmarekordi ründamist!
******

View of Colorado River from Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: 100 meetri suusatamise maailmarekordivõistlus laupäeval Tartu kesklinnas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mootorsaani jäljed Elistvere lähedasel voorel Vooremaal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pulleritsu suusajäljed Elistvere lähedasel voorel Vooremaal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy ehk lihtsalt Candy katsetamas lumekooriku tugevust Mullavere voorel Vooremaal. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kust saab kolm ja pool tundi mõnu?

No mis küsimus see on?! Ikka loodusest! Ikka suuskadel. Eelmise nädala pühapäeval ei suutnud ürgsele kutsele taas vastu panna - no vaadake, mis ma nägin! Viibisin tõepoolest suuskadel kolm ja pool tundi, neist liikumisaega oli 2:32. Arvan, et selle ajaga läbisin umbes 28 km.

Kuulus Mullavere mobiilimast, mille järgi leiab kergesti üles Eestimaa ühe parima voore, millel suusatada. (Fotoallkirjad käivad nende kohal olevate fotode kohta.)

Väike padrik Mullavere voore serval, mille kõrvalt läheb lumevabal ajal tee. Talvel on see täielikult lume all. Uurige lähemalt - ei ole seal ju mingit märki autoteest!

Vaade Mullavere voorele selle loodepoolseimast otsast, keskel kõrgub mobiilimast. Sedapuhku oli koorikul õrn tuhklumekiht, mis libisemislusti pisut pidurdas.

Minu uisutehnikajäljed Mullavere voore nõlval, ees on näha rohkem kui poole kilomeetri pikkune lauge tõus voore harjale. Aga sellisel koorikul on tõusu võtta puhas rõõm.

Talvine idüll keset Eestimaad. Kõlbaks ju postkaardiks? Kui elektritraadid nurgast eemaldada. Aga kusagilt peavad ka Eesti Energia pikad kõrvad välja paistma...

Lumesaani jäljed viivad voore harjal Raigastvere vaatetornini. Ja kaunis pilt on mürisevast tehnikast rikutud, kas pole?

Eestimaa varakevadine taevas ja hilistalvine lumekoorik. Hea, et ükski hingeline pilti ei riku.

Priit Pulleritsu suusanaudingu jäljed Vooremaal. Märgake pildil veel kolme suusatajat!

Kaunis puhas valge lumekoorik... kui kauaks seda veel jätkub?

Keegi on jätnud oma jäljed voore harjale (mitte P.P.). Jah, kaunis paik on avastatud...

Aga ruumi jätkub Vooremaal kõigile. Nii et marss, kõik nädalavahetusel lumele liuglema!
******

Cyclists on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Vooremaa piltide autor Priit Pullerits. Pildistatud 10. märtsil Jõgevamaal Mullavere ja Elistvere kandis.

Pullerits: Kuidas ma sattusin sensatsiooni otsa...

...ehk õnn soosib tugevaid.

Helistasin spordiajakirjanik Jaan Martinsonile, et avaldada tunnustust tänases Õhtulehes ilmunud ameerika jalgpalli kaitseformatsioonide seletamisele. Olen kogu aeg väitnud, et lollid on need, kes arvavad, et ameerika jalgpall on arulage kiivriga kõhtu rammimise mäng, ja väitnud vastu, et see on taktikaliselt väga keeruline mäng, millest meie, lihtsad maavillased eestlased, mitte üks gramm aru ei saa.

Avaldasin lootust, et Martinson jätkab ameerika jalgpalli nüansside tutvustamist, et eestlaste arusaamist spordist veidigi avardada.

Muidugi olid mul ka omad huvid mängus. Olen Martinsonile ikka helistanud, kui delikaatsetes spordiküsimustes on vaja head nõu või infot kontrollida. Ka nüüd oli mul paar asja hingel, mille kohta konsultatsiooni palusin.

Ja siis lõhkeski üllatuspomm.

Ei, Martinson ei poetanud mulle mingit infokildu mõne Eesti sportlase ja tema küsitavate tegude kohta. Martinson ütles, et tal on peagi viimane tööpäev Õhtulehes.

Arvate, et ta koondati? Ei. Arvate, et lahkus omal soovil? Ei. Arvate, et läks pensionile? Ei.

Martinson ütles, et ta tuleb ületulevast nädalast, 25. märtsist, kui CASist peaks lõpuks ometi saabuma otsus Andrus Veerpalu kaasuse asjus, tööle Postimehesse.
******

Jaanus Laidvee on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Super Bowl ehk ameerika jalgpalliliiga NFL finaal, maailma kõige kõvem spordisündmus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Jaan Martinson, tulevane Postimehe töötaja. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Millest konkurent vaikida eelistab?

Nagu jahmatusega selgub, on mõned mehed täiesti kriitikavabalt võtnud omaks Ain-Ivar Tupi ehk dr Holdeni juhtnöörid «Lühhike öppetus ehk marratonimehhe 10 käsku!». Ei, ega see kõik ole vale, mida konkurent kirjutab, aga seal pole kirjas sugugi kõiki peamisi asju. Ehk õpetus on poolik.

Siit tuleb oluline täiendus.

1. Kehakaal tuleb saada kontrolli alla. Need, kel kilosid liiast, võivad küll kiiremini mäest alla libiseda, kuid üles rühkides kaotavad nad kokkuvõtteks ikkagi rohkem, kui laskudes võidavad. Lühidalt: tuleb alustada kaalulangetamisest. Kui te olete enam-vähem minupikkune (186-187), aga kaalute ligi 10 kilo minust (71 kg) rohkem, siis ainuüksi seetõttu kaotate mitu minutit (mitte tingimata mulle, vaid tulemusele, milleks võiksite väiksema kaalu korral olla võimeline).

2. Enne võistlust tuleb korralikult magada. Need, kes üle südaöö suuski määrivad, nagu dr Holden, annavad taas konkurentidele arvestatava edumaa. Sama kehtib nende kohta, kes enne võistlust pidu peavad. Enne Haanja maratoni käis üks mees Rein Kilgi sünnipäeval ja sai magama alles kell pool kolm öösel. Pole siis ime, et ta järgmisel päeval stardis end kõige värskemalt ei tundnud.

3. Varustus olgu maksimaalselt hea ja asjakohane. Suusatamine toimub suuskadel, aga kui suusad pole parimad, siis ainuüksi sellest tekib mitu minutit kaotust. Tänavune Alutaguse maraton näitas, et Eesti harrastussuusatajate konkurentsis pinnale jäämiseks peab hankima ka no-wax suusad.

4. Sõidutehnikas leidub paljudel kasutamata reserve. Kuigi mõnele võib tunduda, et ta suudab ka rohmakalt ja jõuliselt rabeldes kaunid ja kergelt liuglejad selja taha jätta, siis mõelgu sellele, kui palju ta ajas võidaks, kui õpiks korralikult ja õigesti suusatama.

5. Stardikoht on oluline – see on punkt, kus olen dr Holdeniga igati päri. Sain õppetunni Haanjas, kus ei hakanud 101-200 grupis ette trügima, vaid startisin rahulikult tagantpoolt. Peagi leidsin end teise saja sabas, kust ettepoole rühkimine võttis tükk aega. Usun, et kokkuvõttes võis sinna kaduda ligi minut.

6. Geele ei maksa põlata – see on punkt, kus olen dr Holdeniga täiesti erimeelt. Kui tal oleks samuti tarku nõuandjaid, nagu mul, siis küllap dr Holden oleks ammu neilt kuulnud, et inimesel jätkub loomulikest energiavarudest umbes pooleteise tunni pikkuseks pingutuseks. Aga edasi?! Edasi on vaja saada kusagilt lisaenergiat, sest näiteks Haanja maraton kestis minusugusele ligi kaks ja pool tundi (tarbisin kaks geeli) ning Tartu maraton peaaegu kolm ja pool tundi (tarbisin neli geeli).

7. Ärge loksuge grupis teiste sabas! Jah, mõned võivad väita, et ei ole mõtet minna ette tempot tegema, kuid tasub siiski arvestada, et ega suusatamine ole rattasõit, kus tuules sõit annab olulise eelise. (Jah, kui tuul puhub valjult vastu, siis ei maksa küll grupi ees seda murda.) Esiteks ei saa te sõita oma tempoga. Kord saate selja sirgu lasta (näiteks enne tõuse), siis tuleb jälle kiirendada (pärast tõusu lõppu). Selline jõnksutamine kurnab. Ees saate sõita oma tempoga. Lisaks on keerulistel radadel, nagu näiteks Haanjas oht, et kui keegi ees kukub, kukute tema otsa.

Kahtlemata leidub lisaks eeltoodud soovitustele veel kasulikke nõuandeid. Kuid igal juhul olen veendunud, et need siin on oluliseks täienduseks dr Holdeni loetelule.
******

Jaanus Laidvee on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jõhkravõitu hetk Tartu maratonilt. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rõõm Tartu maratoni lõpetamisest. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni toitlustuspunktis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix